Täiskogu istungite kaupa: Luisa Rõivas

Retooriline stiil on ambitsioonikas, tulevikku suunatud ja rõhutab Eesti aktiivset rolli Euroopa kujundamisel. Kasutatakse loogilisi argumente (geopoliitilised tingimused, majanduslik iseseisvus) ning toon on ametlik ja veenev, kutsudes üles otsustusjulgusele. Kõneleja raamib kulutused ümber "investeeringuteks meie ellujäämisse ja demokraatia tulevikku".

Kõneleja stiil on formaalne ja küsitlev, pöördudes lugupidavalt ettekandja poole ("Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja!"). Retoorika on loogiline ja analüütiline, keskendudes konkreetsete poliitiliste järelduste ja tulevikuplaanide (mõõtmise) selgitamise nõudmisele. Emotsionaalsed apellid puuduvad, keskendutakse faktidele ja strateegiale.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja küsimustele keskenduv, pöördudes lugupidavalt ministri poole. Toon on murelik, kuid mitte konfronteeriv, tunnustades esmalt kaitsekulude vajalikkust enne kriitiliste küsimuste esitamist. Kõneleja otsib loogilisi ja konkreetseid pikaajalisi plaane ning riskimaandamise strateegiaid.

Stiil on formaalne ja küsitlev, pöördudes otse istungi juhataja ja ministri poole. Kasutatakse loogilisi argumente ja viidatakse statistikale, et põhjendada küsimusi riikliku strateegia ja rahastamise võimaluste kohta. Toon on konstruktiivne ja informatsiooni otsiv.

Stiil on isiklik, soe ja pidulik, sobides jõuluürituse konteksti. Kõneleja kasutab emotsionaalseid apelle (sentimentaalne laul lapsepõlvest ja armastusest) ning tasakaalustab seda kerge huumoriga (Riigikogu võrdlemine lasteaiaga, viide Jüri Rattale). Kõne on pigem narratiivne ja väheformaalne.

Retooriline stiil on enesekindel ja argumenteeriv, kombineerides isiklikku apelli (viide suurpere emaks olemisele) õiguslike ja poliitiliste argumentidega. Kõneleja kasutab otseseid vastuväiteid ja retoorilisi küsimusi, et rõhutada raseda naise õiguste kaitsmise olulisust põhiseaduse valguses. Toon on formaalne, pöördudes eeskõneleja ja Riigikogu aseesimehe poole.

Retooriline stiil on formaalne ja menetluslik, keskendudes faktide ja kronoloogia esitamisele, olles tüüpiline juhtivkomisjoni ettekandjale. Kuigi enamik kõnest on loogiline ja neutraalne, väljendab kõneleja New Yorgi konsulaadi teemal isiklikku kahetsust ja kurbust, lisades seeläbi mõõdukat emotsionaalset apelli.

Stiil on ametlik ja menetluslik, eriti komisjoni ettekande osas, kus rõhutatakse tähtaegu ja otsuseid. Küsimustele vastates on toon viisakas ja tänulik ("Suur aitäh küsimuse eest!"), kuid keskendub faktidele ja komisjonis arutatu piiritlemisele. Apellatsioonid on valdavalt loogilised ja protseduurilised, vältides emotsionaalseid argumente.

Stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes viisakalt nii juhataja kui ka ettekandja poole. Toon on murelik ja loogiline, keskendudes faktidele (miinus, võlg) ning esitades konkreetse poliitilise küsimuse tasakaalueesmärgi ja puudujäägi vähendamise tempo kohta. Emotsionaalsete apellide asemel domineerib ratsionaalne ja analüütiline lähenemine.

Stiil on asjalik, kuid emotsionaalselt laetud, väljendades isiklikku kaasamist ("magusvalus tunne") ja muret ("alati jääb kripeldama"). Kasutatakse retoorilisi küsimusi ja tugevaid hinnanguid (nt Trumpi kommentaaride kohta, mis kõlavad "hullumeelsena"), et rõhutada murekohti ja vajadust kiirema tegutsemise järele. Kõneleja viitab ka isiklikule kogemusele Ukrainas.