Täiskogu istungite kaupa: Signe Riisalo

Stiil on formaalne, analüütiline ja protseduuriline, keskendudes komisjoni arutelude ja tehniliste detailide edastamisele juhtivkomisjoni esindajana. Toon on valdavalt lepitav ja tunnustav, väljendades heameelt selle üle, et sotsiaalvaldkonnas puudub sisuline vaidlus ning tunnustades valitsuse pingutusi. Kasutatakse loogilisi apelle ja faktipõhiseid selgitusi, et hajutada hirme seaduse muudatuste osas.

Retooriline stiil on analüütiline ja asjalik, rõhudes loogikale, kulude võrdlusele ja tõenduspõhisusele. Kõneleja kasutab formaalset keelt ja struktureerib oma argumendid alternatiivide ja sihtgruppide analüüsi kaudu, kutsudes üles tegema "tarku valikuid". Esimeses kõnes rõhutati ka istungi juhataja rolli protseduuriliste reeglite meeldetuletamisel.

Retooriline stiil on kaitsev ja konfronteeriv, süüdistades oponenti lahmivates ja asjakohatutes süüdistustes ning sisu teadmatuses. Kasutatakse otsest pöördumist ja teravat tooni, nõudes oponendilt vaikimist ("Võib-olla sa laseksid vahelduseks teistel rääkida?"). Apellatsioonid on peamiselt loogilised, tuginedes läbirääkimiste pikkusele ja detailidele.

Kõnekeel on formaalne, detailne ja menetluslik, olles tüüpiline komisjoni ettekandjale, kes annab ülevaate seadusloome protsessist. Toon on neutraalne ja selgitav, keskendudes loogilistele apellidele, dokumentidele ja konsensuslike otsuste rõhutamisele. Esineb lühikesi mitteametlikke vabandusi ("Oih, vabandust") protseduuriliste eksimuste parandamisel.

Retooriline stiil on formaalne, mõõdetud ja keskendub loogilistele ning tehnilistele põhjendustele. Kuigi väljendatakse kerget kurbust ("natukene on kurb meel") menetluse üle, on argumentatsioon ülimalt pragmaatiline ja faktipõhine, vältides emotsionaalseid apelle.

Retooriline stiil on formaalne ja küsitlev, pöördudes ministri poole viisakalt ja esitades oma mure otse. Kõneleja kasutab loogilist apellatsiooni, otsides vastuseid ja selget nägemust poliitika edasiseks suunamiseks.

Stiil on autoriteetne, selgitav ja kohati kaitsev, eriti vastastele vastates, keda süüdistatakse pooltõdede esitamises ja eelnõudesse süvenemata jätmises. Kõneleja toetub tugevalt loogilistele argumentidele ja andmetele poliitika õigustamiseks. Ta tasakaalustab tehnilist selgitust sotsiaalse hoolivuse rõhutamisega, märkides, et sotsiaalvaldkond näitab ühiskonna arengutaset.

Kõneleja retooriline stiil on ametlik, protseduuriline ja detailirohke, keskendudes faktide esitamisele, eelnõu sisu detailsele selgitamisele ja komisjoni tööprotsessi kirjeldamisele. Toon on valdavalt loogiline ja asjalik, kuid muutub kaitsevaks, kui vastatakse kriitikale, mida nimetatakse "pooltõdedeks". Emotsionaalsete apellide asemel kasutatakse andmeid ja viiteid seadustele.

Stiil on väga formaalne, pragmaatiline ja protseduuriline, omane juhtivkomisjoni esindajale, kes teeb kokkuvõtteid. Kõneleja keskendub loogilistele argumentidele, esitades komisjoni arutelude käiku, ministeeriumide selgitusi ja hääletustulemusi. Ton on neutraalne ja informatiivne, vältides emotsionaalseid pöördumisi.