AI Profiileerimine: Andrei Korobeinik

Poliitiline positsioon on kogu vaadeldud perioodi vältel järjepidevalt ja teravalt opositsiooniline, keskendudes valitsuse ebakompetentsusele ja majanduslangusele, mida raamib tugevalt tulemuspõhine kriitika, viidates Eesti halvimale majandusnäitajale Euroopas. Keskne poliitiline võitlus käib sotsiaalse õigluse eest, vastandudes resoluutselt regressiivsetele maksutõusudele (automaks, käibemaks) ning nõudes progressiivsete meetmete (pangandussektori solidaarsusmaks) kehtestamist ebavõrdsuse vähendamiseks. Kuigi majandus ja maksupoliitika on püsivad teemad, lisandub 2025. aastal fookus institutsionaalsele aususele ja demokraatlike protseduurireeglite rangele järgimisele Riigikogus, süüdistades juhatust "poliitilise teerulli" käivitamises.

Poliitiku asjatundlikkus on läbivalt ja erakordselt tugev majandus- ja maksupoliitika vallas, mida toetab detailne finantsandmete (pangakasumid, eelarvepuudujääk) ja makromajanduslike näitajate (SKT, inflatsioon) kasutamine ning järjepidev rahvusvaheline võrdlus (Leedu, Läti, EL) eriti pangamaksu ja majanduslanguse kontekstis. Teine oluline autoriteedivaldkond on Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, kus ta demonstreerib põhjalikke teadmisi protseduurilistest paragrahvidest, komisjonide töökorraldusest ja seadusloome menetluslikest detailidest. Lisaks on tal tehniline teadlikkus e-riigi arengu, digitaalteenuste maksustamise ja tehisintellekti rakendamise teemadel, kasutades spetsiifilisi detaile (nt rakenduste reitingud, krüptoregulatsioon) riigi haldussuutlikkuse kriitikas.

Poliitiku retooriline stiil on järjepidevalt äärmiselt võitluslik, terav ja konfronteeriv, rõhutades olukorra pakilisust ja vastaste ebakompetentsust. Ta tasakaalustab loogilisi apelle (majandusandmed, protseduurireeglid, põhiseaduse viited) tugevate emotsionaalsete süüdistustega sotsiaalse ebaõigluse teemal, kaitstes järjepidevalt haavatavaid rühmi. Stiili iseloomustab sage iroonia, sarkasm ja kujundlikud metafoorid (nt "maksuorgia", "dementne orav", "kollektiivne Putin"), mis annavad formaalsele parlamendidebatile isiklikult ründava ja tungiva tooni. Retoorika on suunatud peamiselt koalitsiooni valetamises ja Riigikogu juhatuse protseduurireeglite rikkumises süüdistamisele.

Poliitiku tegevusmuster on erakordselt tihe ja järjepidev, keskendudes peaaegu täielikult Riigikogu istungitele ja Rahanduskomisjoni tööle, olles aktiivne mitmel päeval igas parlamendikuus. Tema tegevus hõlmab nii sisuliste seaduseelnõude ja arupärimiste algatamist (maksupoliitika, sotsiaalprobleemid) kui ka valitsuse tegevuse pidevat järelevalvet. Kõneleja kasutab agressiivselt parlamendi protseduurilisi tööriistu, esitades korduvalt detailseid ja menetluslikke küsimusi, vaidlustades istungi juhtimist ja nõudes vastuseid, mis viitab süsteemsele opositsioonilisele obstruktsioonitaktikale. See muster rõhutab tema rolli väga nähtava ja vokaalse opositsioonijuhina, kes tegeleb ka laiaulatusliku järelevalvega väljaspool saali (nt pöördumised õiguskantsleri poole).

Opositsioonihoiak on kogu vaadeldud perioodi vältel olnud intensiivselt konfronteeruv ja kompromissitu, suunatud eelkõige Reformierakonna juhitud valitsusele, peaminister Kaja Kallasele ja konkreetsetele ministritele (nt Ligi). Kriitika on laiaulatuslik, jagunedes võrdselt poliitikapõhiseks (majanduslanguse põhjustamine, ebaõiglane maksustamine, pankade kaitsmine) ja protseduuriliseks (parlamendi töökorra rikkumine, "teerullitaktika" ja Riigikogu juhatuse omavoli). Koalitsioonipartnereid (Eesti 200, SDE) rünnatakse järjekindlalt eetilistel alustel, süüdistades neid silmakirjalikkuses ja Reformierakonna "puudlitena" tegutsemises, mis viitab madalale valmidusele kompromissideks. Opositsioon nõuab korduvalt valitsuse tagasiastumist, seostades valitsuse tegevust otseselt riigi majanduse hävitamisega.

Kõneleja koostööstiil on selgelt opositsiooniline, keskendudes tugevale fraktsioonisisenele toetusele ja aktiivsele liitlassuhete loomisele teiste opositsioonierakondadega (nagu Isamaa ja EKRE) ühiste eelnõude (nt pangamaks) ja valitsuse poliitika vastustamise kaudu. Suhted valitsuskoalitsiooniga on valdavalt antagonistlikud ja konfronteerivad, kusjuures kompromissivalmidus puudub; selle asemel püütakse koalitsioonipartnereid (eriti SDE ja Eesti 200) survestada ja nende ideoloogilist paindlikkust kritiseerida. Harvad koostööhetked koalitsiooniga piirduvad konsensuslike ametisse nimetamiste või protseduuriliste küsimuste lahendamisega, samas kui sisulises plaanis keskendutakse alternatiivsete lahenduste pakkumisele ja valitsuse tegevuse vaidlustamisele Riigikohtus.

Poliitiku fookus on valdavalt riiklikul majanduspoliitikal ja ulatuslikel rahvusvahelistel võrdlustel (Leedu, Skandinaavia, EL), kuid regionaalne dimensioon ilmneb järjepideva kriitikana regionaalse ebavõrdsuse ja maapiirkondade teenuste sulgemise osas. Keskne regionaalne teema on automaksu kahjulik mõju maaelanikele, kusjuures Pärnumaad kasutatakse korduvalt näitena puudulikust ühistranspordist ja eluks vajaliku auto vajadusest. Positiivse regionaalse fookuse moodustavad riiklikud infrastruktuuri suurprojektid, nagu Via Baltica ja Haapsalu raudtee, samas kui Tallinnat mainitakse sageli kas soositud piirkonnana või kohaliku ebakompetentsuse näitena.

Poliitiku majandusvaated on tugevalt progressiivsed ja sotsiaalsele õiglusele suunatud, keskendudes ebavõrdsuse vähendamisele ja majanduse elavdamisele riigi sekkumise kaudu. Järjepidevalt vastustatakse regresseeruvaid makse (käibemaks, automaks, julgeolekumaks), mis koormavad vaesemaid ja lasterikkaid peresid, ning kritiseeritakse teravalt maksukergendusi rikastele (maksuküüru kaotamine). Peamine fiskaalpoliitiline lahendus on pankade ülikasumite maksustamine (pangamaks), astmelise tulumaksu kehtestamine ning suurkorporatsioonide (digimaks) maksustamine, et rahastada sotsiaalprogramme ja vältida eelarvepuudujäägi katmist tavainimeste arvelt. Majanduskasvu stimuleerimiseks pooldatakse riiklikke investeeringuid (taristuprojektid) ja nõutakse riigisektori optimeerimist ning ametnike arvu vähendamist, süüdistades valitsuse tegevusetust ja maksutõuse pikaajalise majanduslanguse põhjustamises.

Poliitiku sotsiaalvaldkonna profiil on valdavalt keskendunud majandusliku ebavõrdsuse leevendamisele ja haavatavate rühmade (pensionärid, suurpered, puuetega inimesed) kaitsmisele valitsuse maksupoliitika ja toetuste kärpimise eest. Ta rõhutab korduvalt vajadust sotsiaalse õigluse ja põhiseadusliku erihoolduse järele, vastustades teravalt maksude (nt automaks, tulumaks esimesest eurost) negatiivset mõju neile gruppidele. Korduvalt tõstatatakse rahvatervise teemasid, nagu narkosurmade arvu vähendamine, vaimse tervise abi kättesaadavus ja haigete töölkäimise probleem, ning nõutakse sotsiaalsete garantiide (nt toimetulekutoetus, ravikindlustus, töötutoetus) tõstmist ja tagamist, sealhulgas platvormitöö tegijatele. Profiilis puuduvad traditsioonilised kultuurisõja teemad (abort, LGBTQ+, immigratsioon), keskendudes pigem sotsiaalkaitse, õigusriigi ja kodanike administratiivse koormuse vähendamise küsimustele.

Kõneleja seadusandlik fookus on valdavalt finants- ja maksupoliitikal, olles järjepidev algataja opositsiooni tulude suurendamise eelnõudele (pangamaks, digimaks) ning terav vastustaja valitsuse maksutõusudele (automaks) ja kärpeplaanidele. Ta tegutseb aktiivse oponendina, kasutades Riigikogu menetlusvahendeid (katkestamis- ja tagasilükkamisettepanekud) Keskerakonna programmiliste lubaduste (nt toidu käibemaksu langetamine) kaitsel. Oluline ja püsiv tegevussuund on ka parlamendi töökorralduse ja menetlusreeglite korrektsuse tagamine, kritiseerides juhatuse tegevust ja nõudes õigusloome läbipaistvust, eriti eelarve ja finantsprognooside detailse kontrolli osas.