AI Profiileerimine: Aleksei Jevgrafov

Poliitiline positsioon on läbivalt ja tugevalt valitsuse vastane, keskendudes peamiselt sotsiaal-majanduslikele teemadele, nagu maksutõusude (eriti auto- ja suhkrumaksu) äge vastustamine, elukalliduse leevendamine ning haavatavate elanikurühmade ja elutähtsate teenistujate kaitse. Positsioon on valdavalt tulemuspõhine, süüdistades valitsust halbade ja ebaefektiivsete otsuste langetamises, mis on süvendanud majanduslangust ja kahjustanud sotsiaalset heaolu, nõudes samal ajal konkreetseid lahendusi ja vastutust (nt Tervisekassa kriisi ja Ida-Virumaa taristu osas). Oluline väärtuspõhine erisus avaldub Vene ja Valgevene kodanike valimisõiguse kaitsmisel kohalikel valimistel, pidades vastupidiseid samme ühiskonda lõhestavateks ja populistlikeks. Poliitiline fookus on järjekindlalt suunatud regionaalsete probleemide (Ida-Virumaa töötus, energiajulgeolek) esiletõstmisele ja sotsiaalse õigluse tagamisele.

Poliitiku asjatundlikkus on erakordselt lai ja sügav, keskendudes järjepidevalt kolmele peamisele valdkonnale: makromajandus, maksundus ja fiskaalpoliitika (sh pangamaks, eelarvedefitsiit), tervishoiu rahastamine (Tervisekassa defitsiidid ja IT-süsteemid) ning energiapoliitika tehnilised aspektid (juhitav võimsus, CO2 püüdmine). Kõneleja toetab oma argumente eranditult konkreetsete numbriliste andmete, statistika (nt töötuse määrad, vaesuse näitajad, TAI uuringud) ja tehniliste terminitega, viidates sageli spetsiifilistele raportitele ja institutsioonidele (Eesti Pank, OSCE, Kantar Emor). Lisaks sisulisele teadmisele demonstreerib ta tugevat pädevust õigusloome protseduurides, nõudes järjekindlalt mõjuanalüüside esitamist ja omades detailset teadmist põhiseaduslikest küsimustest ning Riigikogu töökorrast. Läbiv teema on ka Ida-Virumaa regionaalsete probleemide detailne tundmine, alates haridusüleminekust ja treenerite keeleoskusest kuni piiripunkti logistika ja siseturvalisuse (PPA vakantsid) väljakutseteni.

Poliitiku retooriline stiil on järjepidevalt kriitiline, süüdistav ja tungiv, rõhutades valitsuse vastutust sotsiaal-majanduslike probleemide ning regionaalse ebavõrdsuse ees. Kuigi esitlus on formaalne ja analüütiline, kasutab kõneleja argumentatsiooni toetuseks tasakaalustatult nii tugevaid loogilisi apelle (statistika, andmed, seaduse viited) kui ka emotsionaalseid üleskutseid, et rõhutada poliitikate inimlikku hinda, eriti perede ja eakate puhul. Stiil on intensiivselt küsitlev ja nõudlik, kasutades sageli teravaid metafoore ("katastroof", "inkvisitsioon") ja retoorilisi küsimusi ministrite pädevuse kahtluse alla seadmiseks.

Poliitiku tegevusmuster on kogu vaadeldud perioodi jooksul erakordselt intensiivne ja järjepidev, piirdudes peaaegu täielikult aktiivse osalemisega Riigikogu istungitel. Ta esineb regulaarselt mitmel päeval kuus, sageli mitu korda nädalas, mis viitab pidevale ja katkematule parlamenditööle. Tegevus keskendub süstemaatilisele valitsuse (ministrite ja peaministri) küsitlemisele, arupärimiste algatamisele ning seadusandlike eelnõude kriitilisele analüüsile, olles tugev opositsiooniline kontrollija.

Poliitiku opositsiooniline tegevus on püsivalt suunatud valitsusele ja koalitsioonile (eriti Reformierakonnale), keskendudes intensiivselt nii poliitilisele sisule kui ka protseduurilisele läbipaistmatusele. Kriitika on valdavalt poliitikapõhine, puudutades majanduslangust, maksutõuse (automaks, käibemaks) ja Ida-Virumaa regionaalsete probleemide (Narva koolid, piirijärjekorrad) ignoreerimist. Vastasseis on kompromissitu ja kõrge intensiivsusega, väljendudes süüdistustes vastutuse vältimises, ebakorrektsete eelnõude läbisurumises ja valitsuse tegevuse nimetamises "küüniliseks" ja "elukaugeks". Järjekindlalt nõutakse ministritelt faktipõhist vastutust, allikate avaldamist ning süüdistatakse neid küsimustele vastamisest hoidumises.

Poliitiku koostööstiil on valdavalt opositsiooniline ja fraktsioonikeskne, keskendudes Keskerakonna algatuste esitamisele ning valitsuse tegevuse kriitilisele järelevalvele, kusjuures otsene avatus kompromissidele valitsusega on harv või puudub. Samas on koostööstiil tugevalt konsultatiivne ja informatsiooni otsiv, rõhutades vajadust kaasata eksperte, huvirühmi ja kohalikke omavalitsusi (nt Narva linna nimel) tundlike otsuste ja seadusandlike muudatuste ettevalmistamisse. Ta näitab üles pragmaatilist valmisolekut fraktsioonideüleseks koostööks opositsiooni sees, toetades ühiseid järelevalve- ja uurimisalgatusi.

Poliitiku regionaalne fookus on erakordselt tugev ja püsiv, keskendudes peaaegu eranditult Ida-Virumaale, eriti Narva linnale, mis on läbiv muster kogu vaadeldaval perioodil. Fookus on sügavalt sotsiaal-majanduslik, hõlmates kõrget tööpuudust, elamufondi renoveerimise vajadust, haridusreformi mõju ja kriitilise taristu (piiripunktid, maanteed) arendamist. Poliitik rõhutab järjepidevalt Ida-Virumaa eristaatust ja nõuab spetsiifilisi riiklikke meetmeid (nt palgalisad politseile ja õpetajatele, erikvoodid), seostades äärealade elanike heaolu otseselt riigi julgeoleku ja stabiilsusega. Kuigi esineb ka lühiajalisi viiteid riiklikele (Tallinna Haigla) ja rahvusvahelistele teemadele, on need sekundaarsed või teenivad Ida-Virumaa vajaduste esiletoomist.

Poliitiku majandusvaated on tugevalt sotsiaalselt suunatud ja maksutõuse vastustavad, rõhutades, et kõrge maksukoormus kahjustab majanduskasvu, investeeringuid ja elanikkonna ostujõudu. Riigieelarve täitmiseks propageeritakse järjepidevalt progressiivset maksustamist, eelkõige pangamaksu ja digimaksu kehtestamist, et rahastada suuri riiklikke investeeringuid ning tagada elutähtsate avaliku sektori töötajate (politsei, päästjad, õpetajad) palgatõus, milleks pakutakse välja ka ametnike arvu vähendamine. Ta toetab riiklikku sekkumist majanduse elavdamiseks (nt infrastruktuuriinvesteeringud, renoveerimistoetused) ja taskukohase energia tagamiseks, kritiseerides samas pankade hiigelkasumeid ning valitsuse raiskavat energiapoliitikat ja fiskaaldistsipliini puudumist Tervisekassas. Üldiselt eelistab poliitik madalat maksukeskkonda ettevõtlusele, kuid nõuab rikkamate ja suurte korporatsioonide suuremat panust sotsiaalse õigluse ja haavatavate rühmade toetamise nimel.

Poliitiku sotsiaalne profiil on tugevalt suunatud praktiliste sotsiaal-majanduslike kriiside lahendamisele, rõhutades järjekindlalt tervishoiu (kättesaadavus, ülekoormus) ja hariduse (õpetajate puudus, palgad) kvaliteedi parandamist. Läbiv teema on haavatavate rühmade (pensionärid, suurpered) majanduslik kaitsmine ja vaesuse leevendamine, kritiseerides valitsuse kärpeid ja ebapiisavat toimetulekupiiri. Samuti on poliitik tuline integratsiooni ja kodanikuõiguste kaitsja, seistes vastu kolmandate riikide kodanike valimisõiguse äravõtmisele ning kaitstes emakeelset haridust ja usulisi institutsioone, rõhutades põhiseaduslikku võrdsust. Lisaks majanduslikele probleemidele tõuseb esile avaliku turvalisuse ja humanitaarprobleemide (piirijärjekorrad, peresidemete katkemine) teema, eriti Ida-Virumaa kontekstis.

Poliitiku seadusandlik fookus on valdavalt suunatud valitsuse fiskaalmeetmete ja maksutõusude (autovero, suhkrumaks, riigilõivud) tugevale vastustamisele, pakkudes alternatiivseid rahastusallikaid, nagu pangamaks ja personalireform. Ta on aktiivne sotsiaalvaldkonna algatuste toetaja, keskendudes huvitegevuse toetuste taastamisele ja toimetulekupiiri tõstmisele, ning tegeleb regionaalsete probleemidega, nagu ühistranspordi olukord ja piirihalduse küsimused. Oluline osa tema tegevusest on seadusloome protseduuriline järelevalve, nõudes järjepidevalt vastuoluliste eelnõude (nt MPEÕK seadus, Elektrituruseadus) puhul põhjalikku mõjuanalüüsi, esitatud numbrite usaldusväärsuse kontrolli ning parlamendi vähemuse õiguste kaitsmist. Lisaks toetab ta opositsiooni algatusi uurimiskomisjonide loomiseks (Nordica, e-valimised) ning vastustab kolmandate riikide kodanike valimisõiguse piiramist.