AI Profiileerimine: Andre Hanimägi

Poliitiku positsioon on tugevalt sotsiaaldemokraatlik, ühendades sotsiaalse õigluse (tervishoid, tarbijakaitse, haavatavad rühmad) ja riikliku julgeoleku (välismõju tõrjumine, idapiir, õigusreformid). Ta on pragmaatiline koalitsioonipoliitik, kes kaitseb eelarvedistsipliini ja riigimehelikkust, kuid nõuab samas süsteemset analüüsi ja läbipaistvust, kritiseerides valitsuse kiirustamist, bürokraatiat ja regionaalpoliitilist ebaõiglust. Poliitilises tegevuses on domineerivad õigusriigi ja julgeoleku teemad, kus ta toetab resoluutselt piiranguid kolmandate riikide kodanikele ja vaenuliku ideoloogia levitamisele. Tema raamistik on järjepidevalt segu väärtuspõhisest (solidaarsus, õiglus) ja poliitikapõhisest (süsteemide toimivus, institutsionaalne kord) lähenemisest.

Poliitiku asjatundlikkus on valdavalt kontsentreerunud õigus- ja justiitsvaldkonnale, kus ta demonstreerib sügavat tehnilist autoriteeti, käsitledes detailselt nii tsiviil- ja kriminaalmenetluse reforme kui ka keerulisi põhiseaduslikke ja kanoonilisi küsimusi. Ta tegutseb sageli õiguskomisjoni esimehe või ettekandjana, toetudes oma argumentatsioonis konkreetsetele seaduseparagrahvidele, Riigikohtu lahenditele ja rahvusvahelistele konventsioonidele. Lisaks õigusloomele on tal tugev ekspertiis finantsregulatsiooni, maksupoliitika ja panganduse alal, kasutades spetsiifilist majanduslikku terminoloogiat (nt euribor, avansiline tulumaks) ja statistilisi andmeid. Laiemalt hõlmab tema teadmiste spekter ka struktuurseid tervishoiu- ja sotsiaalküsimusi, energiapoliitikat (sh tuumajaam) ning sisejulgeoleku teemasid (nt droonimüür, elanikkonnakaitse).

Retooriline stiil on valdavalt formaalne, analüütiline ja protseduurikeskne, tuginedes tugevalt loogilistele argumentidele, faktidele ja menetluslikele detailidele, eriti komisjoni ettekandja rollis. Kuigi esineja säilitab lugupidava ja kaalutletud tooni, muutub ta kriitilistes debattides teravaks ja tungivaks, kasutades sarkasmi ning otseseid vastandusi valitsuse tegevusetuse või vastaste loogika naeruvääristamisel. Loogilist argumentatsiooni tasakaalustab regulaarne emotsionaalne ja moraalne apellatsioon, mis rõhutab sotsiaalsete teemade, tervishoiu ja julgeoleku kiireloomulisust ("nutumaik suus", "Eesti inimeste südameasjad"). Stiil on sageli küsitlev, kasutades retoorilisi küsimusi poliitiliste motiivide ja eelnõude loogika kahtluse alla seadmiseks, rõhutades samas vajadust riigimehelikkuse ja kompromisside järele.

Poliitiku tegevusmuster on olnud erakordselt tihe ja regulaarne, intensiivistudes märgatavalt 2025. aastal, mil ta osales Riigikogu istungitel peaaegu igapäevaselt. Tema aktiivsus on valdavalt seotud seadusandliku protsessiga, täites korduvalt Õiguskomisjoni ettekandja ja esimehe rolli, keskendudes detailsele menetlusele ja sidusrühmade kaasamisele. Lisaks komisjonitööle on ta järjepidevalt aktiivne valitsuse tegevuse kriitilisel hindamisel, esitades arupärimisi ja küsimusi laiale ministrite ringile (Justiits-, Sotsiaal-, Sise-, Kliima- ja Kaitseministrid) ning osaledes aruteludes kõrgete ametnikega. Tegevusmustrid näitavad pühendumist sisulisele seadusloomele, mitte ainult sotsiaalmeedial põhinevale tööle.

Poliitiku opositsiooniline hoiak on intensiivne ja suunatud peamiselt parempoolsetele opositsioonierakondadele (EKRE, Isamaa), keda süüdistatakse teravalt fiskaalses vastutustundetus, ebarealistlikus retoorikas ja demokraatlike protsesside õõnestamises, välistades EKRE esitatud eelnõude osas kompromissi. Kriitika on valdavalt poliitika- ja menetluskeskne, rõhutades vastaste eelnõude õigustehnilist ja sisulist puudulikkust (sh põhiseadusvastasus ja hea õigusloome tava rikkumine) ning vastandades seda riigimehelikule lähenemisele. Valitsuse ja ministeeriumide suunal keskendutakse kriitikas pigem tegevusetusele, otsustamatusele ja protseduurilistele vigadele (nt sotsiaaldialoogi rikkumine või viivitused), nõudes süsteemsete probleemide lahendamist tervishoius, energeetikas ja õigussüsteemis.

Poliitiku koostööstiil on järjepidevalt konstruktiivne ja konsensuslik, eelistades laiapõhjalist ühisosa päevapoliitilistele vaidlustele. Ta rõhutab korduvalt erakondadeülest koostööd Riigikogu komisjonides, eriti Õiguskomisjonis, kus menetluslikud otsused võetakse sageli vastu konsensuslikult, ning tegutseb tihti komisjoni ühiste seisukohtade edastajana. Koostöö laieneb süsteemselt valitsusasutustele (ministeeriumid, Finantsinspektsioon) ja laiale ringile sidusrühmadele (erialaliidud, Kirikute Nõukogu), kelle panust seadusloomes avalikult tunnustatakse. See stiil näitab suurt valmidust kompromissideks ja ettevaatlikkust kiirustamise osas, olles orienteeritud pikaajaliste ja jätkusuutlike lahenduste leidmisele.

Poliitiku fookus on valdavalt riiklik ja rahvusvaheline (julgeolek, seadusandlus, EL-i direktiivid), kuid regionaalsed teemad tõusevad esile sihistatud murekohtadena. Korduvad regionaalsed fookuspunktid on Ida-Virumaa (põlevkivisektori vähenemine, projektid) ja Kagu-Eesti, kus rõhutatakse ettevõtluse toetamise puudujääke, elanike lahkumist ja maksupoliitika negatiivset mõju ebavõrdsuse suurendamisel. Eriti 2025. aastal muutub regionaalne retoorika kriitiliseks, nõudes aktiivselt regionaalpoliitika ebaõnnestumise tunnistamist, tsentraliseerimisest loobumist (koolide ja kohtumajade sulgemine) ning spetsiifiliste programmide ja maksuerisuste analüüsimist Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa toetamiseks.

Poliitiku majandusvaateid iseloomustab tugev pühendumine fiskaalsele vastutustundlikkusele ja eelarvedistsipliinile, toetades riigieelarve korrastamiseks vajalikke, sh ebapopulaarseid kärpeid ja maksutõuse, olles samas mures riigivõla pikaajaliste mõjude pärast. Ta pooldab aktiivset riiklikku sekkumist ja tugevat regulatsiooni, eriti finantssektoris (pangamaks, solidaarsus) ja tervishoius, et kaitsta tarbijaid, laenuvõtjaid ja korrigeerida turutõrkeid. Oluline rõhk on sotsiaalsel õiglusel ja ebavõrdsuse vähendamisel, kritiseerides maksureforme, mis süvendavad regionaalset ja sissetulekute ebavõrdsust, ning toetades sihistatud maksulangetusi, tööõiguste kaitsmist ja investeeringuid taristusse ning kohalikku kaitsetööstusesse.

Poliitiku sotsiaalpoliitiline profiil on selgelt suunatud sotsiaalsele õiglusele ja kindlustunde loomisele, keskendudes tervishoiu kättesaadavuse parandamisele, haavatavate rühmade (sh pikaajalised haiged ja puuetega inimesed) kaitsmisele ning menetlusabi tagamisele finantsiliselt nõrgematele. Julgeoleku ja vabaduste tasakaalustamisel toetab ta tugevaid meetmeid avaliku korra kaitseks (nt alaealiste kuritegevuse ja pedofiilia vastu, välismaise mõjutustegevuse piiramine usuühendustes), seistes samal ajal vastu relvade hulga suurenemisele tsiviilkäibes. Ta kaitseb püsielanike õigusi ja usuvabadust, eristades selgelt usku ja riigi julgeolekut ohustavat administratiivset mõjuvõimu. Lisaks tegeleb ta aktiivselt keeruliste eetiliste teemadega, nagu väärikas elu lõpp ja pettuste vastane võitlus, sidudes sotsiaalhoolekande mured (nt toiduhinnad, kodu kättesaadavus) otseselt majanduspoliitikaga.

Poliitiku seadusandlik fookus on valdavalt suunatud õigusriigi, julgeoleku ja justiitshalduse süsteemsele reformimisele, moodustades tegevuse tuumiku läbi kogu perioodi. Keskseteks teemadeks on menetlusõiguse (tsiviil- ja kriminaalmenetlusabi, tõendamine) tõhustamine, sanktsioonide täitmise optimeerimine ning riikliku julgeoleku tagamine, eriti seoses Moskva patriarhaadiga seotud usuliste ühenduste ja numbrituvastussüsteemide (ANPR) legaliseerimisega. Ta tegutseb sageli keerukate ja tehniliste eelnõude algataja või juhtiva ettekandjana (õiguskomisjonis), rõhutades järjepidevalt hea õigusloome tavasid, põhiseaduslikku kooskõla ja õiguskindlust. Lisaks õigusteemadele on korduvad prioriteedid olnud sotsiaalvaldkonna (tervishoiu juhtimine, hooldushüvitised) ning tarbijakaitse tugevdamine finantssektoris, mida toetab Finantsombudsmani institutsiooni loomise korduv esiletoomine.