Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (erihoolekandeteenused ja elukoha aadressi muutmine) eelnõu (421 SE) esimene lugemine

Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, mis on kümnes: Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (erihoolekandeteenused ja elukoha aadressi muutmine) eelnõu 421 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tulen teie ette sotsiaalhoolekande seaduse muutmisega. Põhimõtteliselt puudutab see muudatus erihoolekandeteenust ja erihoolekandeteenuse sees päeva- ja nädalahoiuteenust. See on teenus, mida tegelikult on sihtgrupile juba varasemalt pakutud, kuid mille regulatsioon seaduses puudub. Seetõttu oleme siin eelnõuga, mis reguleerib päeva- ja nädalahoiuteenust. See on mõeldud mõõduka, raske, sügava või muu täpsustatud või täpsustamata intellektipuudega inimesele, kellel on suur hooldusvajadus või ka järelevalve vajadus. Me räägime tegelikult omastehooldajate koorma vähendamisest ja sellest, et pereliikmed, kes on tööealised, [saaksid] aktiivselt tööturul [tegutseda]. Erihoolekandeteenuse korraldaja ja rahastaja on küll riik, aga erihoolekande puhul on reguleeritud ka kohaliku omavalitsuse ja kliendi enda vastutus. Kliendi vastutus on peaasjalikult seotud toitlustamisega ja kohaliku omavalitsuse vastutus on seotud ruumidega. Ka neid eelnõus täpsustatakse. Aga nüüd teenusest endast. Teenust on võimalik saada vähemalt kümme päeva kuus, aga mitte rohkem kui 23 ööpäeva kuus. Millest sellised piirangud? Seda teenust on [siiamaani] osutatud piloot[projektina]. Ja vaatamata sellele, et meil on väga pikad järjekorrad erihoolekandeteenusele, on inimesed tegelikult hõivanud teenuskoha, aga kasutavad teenust võib-olla ainult mõnel päeval kuus. See tähendab seda, et meil on tühjad kohad. See võib olla küll mugav teistele klientidele, et on vähe inimesi ja nad saavad rohkem tähelepanu, ning mugav ka teenuse osutajale, aga vältimaks inimeste järjekorras hoidmist ja [püüdmaks] maksimaalselt [täita] teenuskohad, mis meil on, oleme me ette pannud kümnepäevase miinimumpiiri ja ka 23-päevase piiri. See tähendab seda, et me eeldame, et päeva- ja nädalahoius olevad inimesed lähevad koju vähemalt nädalavahetuseks ja riigipühadeks või siis ka sõltuvalt perekonna vajadusest ja võimalusest on nad ainult päevahoius. Kui kuus oleks lubatud teenusel viibida [kõik] päevad, siis me võiksime seda nimetada ööpäevaringseks üldhooldusteenuseks, mis on meil tegelikult ju ka olemas. Nüüd, teenusel peavad olema ka nõuded. Need nõuded on tervisekaitsenõuded. [Need on] sarnased [nendega], mis erihoolekandes seni on olnud. Me oleme pidanud vajalikuks eraldi välja tuua, et igal kliendil peab olema isiklik voodikoht, kui inimene ööbib teenuseosutaja juures. Me oleme suurendanud ka tegevusjuhendajate arvu. Uus nõue [ütleb, et] kuue inimese kohta [peab olema] üks tegevusjuhendaja. Varasemalt on olnud üks tegevusjuhendaja kümne kliendi kohta. Maksimaalne omaosalus teenuse eest kehtestatakse riigieelarvega ja see on seotud toidu ja majutusega. Kusjuures inimese puhul, kellel sissetulek puudub või see on ebapiisav, võtab riik Sotsiaalkindlustusameti näol maksekohustuse osaliselt üle. Ja muudame ka sotsiaalhoolekande seaduses § 89, mis puudutab igapäevaelu toetamise teenuse ruumikulude katmise muudatust. Me täpsustame, et kohalik omavalitsus saab seda ise reguleerida. Nüüd, eraldiseisev ja hästi oluline muudatus on rahvastikuregistri seaduse muudatus. Nimelt, meil varasemalt oli selline olukord, kus olid suured erihoolekandeasutused. Näitena võib tuua Sõmeru Saaremaal, kus oli mitusada klienti. Nende klientide puhul on üldjuhul eestkostjaks kohalik omavalitsus. Tänaseks on Sõmeru kinni pandud, inimesed on üle Eesti reorganiseeritud, väikestesse teenusüksustesse viidud, aga Saaremaale on jäänud eestkostja roll – eestkostja roll inimeste puhul, kes tegelikult ei ole seal omavalitsuses sündinud. Nad on mingisuguses eluetapis sattunud sinna teenusele ja tänaseks on nad viidud teenusele näiteks Võrru või Ida-Virumaale. Selleks, et inimestele pakkuda kohaliku omavalitsuse eestkostet, anname seadusega võimaluse nende inimeste elukohaks rahvastikuregistris registreerida nende tegelik viibimiskoht. Seeläbi läheb eestkostja roll [sellele omavalitsusele], kus inimene tegelikult elab. See puudutab maksimaalselt 445 inimest üle Eesti. Kas kõikidel juhtudel registreerimise võimalust rakendatakse, on juba omavalitsuste enda otsustada. Selle eelnõu kohaselt me muudame veel käibemaksuseadust, see on seotud uue teenuse loomisega. Kuivõrd meil on maksusoodustused sotsiaalteenustele, on vaja lisada ka teenuse nimi maksuseadustesse. Me muudame rahvatervise seadust, samamoodi lisame teenuse nimetuse sinna loetellu, ja ka riigilõivuseadust, sest teenuse jaoks on tarvis tegevusluba ja tegevusloa väljastamisel võetakse riigilõivu. Nii et ka seal on tarvis seda täiendust. Eelnõu rakendamine on planeeritud 1. jaanuariks 2025. aastal. Miks ma olen selle eelnõuga siin teie juures praegu ja mitte [ei tule] sügisel? Just nimelt tegevuslubade tõttu, mida on vaja teenuseosutajatel taotleda, enne kui nad saavad 1. jaanuarist ametlikult ja korrektselt teenust osutama hakata. Selle eelnõu ainukene säte või muudatus, mis jõustub üldises korras, on rahvastikuregistri seaduse muudatus, mis puudutab elukoha ümberregistreerimist nendel inimestel, kes varasemalt on olnud erihoolekandeteenusel suures asutuses. Seda leevendust saab omavalitsustele pakkuda kohe. Olen valmis küsimustele vastama.

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kindlasti on tegu väga asjakohaste muudatustega. Need teevad palju paremaks ja kergemaks paljude inimeste elu. Mul on täpsustav küsimus üldhooldusteenusel [asuva inimese] tegeliku viibimiskoha kohta. Kas see on siis sedasi, et eestkosteasutus annab oma ülesanded üle teisele omavalitsusele? Kas see juhtub endise eestkosteasutuse initsiatiivil? On seal vajalik kokkuleppe? Kas viibimiskohaks oleval omavalitsusel on võimalus sellest keelduda? Milline see protsess täpsemalt oleks?

Aitäh täpsustava küsimuse eest! Igaks juhuks kordan üle, et me ei räägi üldhooldusest, vaid räägime erihoolekandest, mis on mõeldud psüühikahäire ja intellektipuudega inimestele. Üldhooldus on eraldi, seda me täna siin ei puuduta. Kehtiv olukord seaduses on täpselt selline, nagu te kirjeldasite. [Üks] kohalik omavalitsus, huvitatud osapool – ja võib üks või teine olla huvitatud, neid olukordi on mõlemasuunalisi –, teeb ettepaneku teisele omavalitsusele. Selles lepitakse kokku. Kui kokkulepet ei saavutata, aga soov on väga jõuline, siis me teame ju, et neid vaidlusi on lahendatud ka kohtus. Nüüd uue seadusega me loome olukorra, kus elukoht registreeritakse rahvastikuregistris ja sellest tulenevalt lähevad automaatselt need kohustused, mis on seotud inimesega, kes elab kohalikus omavalitsuses, teisele omavalitsusele. Tõsi, kui on selline olukord, kus inimesele on eestkoste määratud kohtumäärusega, siis tuleb kohtumäärust ka korrigeerida. Aga paljudel juhtudel, eriti nende klientide puhul, kes on pikaajaliselt olnud teenusel, ei pruugi olla kohtumäärust eestkoste määramiseks, vaid seadusest tulenevalt täidab kohustust kohalik omavalitsus.

Aitäh! Mulle väga meeldib, kui teenust arendatakse ja täpsustatakse. Aga küsin natukene tulevikku vaadates, kas on planeeritud või mõeldud ka mingitele meetmetele, et nädala‑ ja päevahoiuteenust taristu mõistes arendada ja tingimusi parendada? Kas on midagi planeeritud ja kui on, siis millal need võiksid tulla?

Anti Haugas, palun!

Erihoolekandes asutuste reorganiseerimine [toimus] eelmisel Euroopa sotsiaalvahendite perioodil. See lõppes üsna edukalt ja peaaegu kõik asutused, mis olid riigi omanduses, [näiteks] Hoolekandeteenused Aktsiaselts, said tegelikult reorganiseeritud. Ka sellel perioodil on täiendavad ressursid Euroopa vahendite näol olemas. Toetuse andmise tingimuste dokumenti praegu kirjutatakse. Ja taas kord on võimalik saada toetust uute teenuskohtade loomiseks, aga seda sellel [tingimusel], et suured institutsioonid, mis on ebakohastes, vanades ja ka kulukates hoonetes, sealt välja kolivad.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te mainisite Saaremaa vallas asuvat Sõmera erihoolekandeasutust, mis reorganiseeriti. Ma julgen ka väita, et see protsess läks üldiselt väga hästi. Kas teil on veel näiteid, kuidas on teistes sarnastes asutustes reorganiseerimine läinud? Ma tean, et neid asutusi Eestis väga palju ei olnud, aga lisaks Sõmerale oli vist paar tükki veel. Kuidas nendes sarnased ümberkorraldused on läinud ja kas kõik eestkoste ülevõtmised on õnnestunud?

Madis Kallas, palun!

Eestkoste ülevõtmine ongi problemaatiline. Samamoodi on Saaremaa vald välja toonud keerukust, et see kohalik omavalitsus, kuhu inimene Saaremaalt või mõnest teisest omavalitsusest on jõudnud, ei ole alati olnud avatud inimest vastu võtma ja eestkostja ülesandeid täitma. Kui me räägime üleminemisest suurtest asutustest väikestesse teenusüksustesse, mis on kogukonnapõhised, isegi siis, kui [pakutakse] ööpäevaringset teenust – meil on ju ka toetatud elamine, kogukonnas elamine, teenuste palett, mida me pakume erihoolekandes, on päris lai, nüüd siis päeva- ja nädalahoid sinna lisaks, ka kaitstud töötamine ja nii edasi –, see protsess on läinud hästi. Samal ajal, kui me läheme üksikisiku tasandile, on alati võimalik tuua neid näiteid, et klient, kes on harjunud suuremas kontrollitud kogukonnas elama, omanud seal ka suhteid, võib kogukonnas elades jääda natuke isolatsiooni suhtluse mõttes. Aga teenuseosutajad ja sotsiaaltöötajad tegelevad sellega, et pakkuda igale kliendile maksimaalselt iseseisvat toimetulekut ja sinna kõrvale ka mõtestatud ja asjakohast tegevust iga päev. Mõned kliendid suudavad õppida, mõned kliendid suudavad tööl käia – igaüks oma võimete kohaselt. Nii et selle kõigega tegeldakse.

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Kõigepealt siiras tänu sellise mõistliku seaduseelnõu siia saali toomise eest! Tahtsin küsida seda, kas ikkagi klient ise täpsustab või avalduse alusel kirjutab [end] sisse või kuidas see reaalselt hakkab toimuma. Igal juhul minu koduomavalitsuses täpselt see [mõte] on, et tegelikult nad võiksid [sissekirjutuse mõttes] elada seal, kus vastav asutus asub.

Anti Allas, palun!

Aitäh küsimuse eest! Me räägime klientidest, kellel on mõõdukas, raske või sügav intellektipuue või psüühikahäire. Enamikule või vähemasti suurele osale neist on määratud eestkostja. Eeskätt on eestkostja roll seista selle inimese huvide eest, et ta saaks parima kohtlemise ja parima eestkoste, mida kahtlemata on võimalik tema lähedal paremini teostada kui kaugel, teises Eestimaa otsas. Aga kindlasti on huvi ka kohalikul omavalitsusel, kelle rahvastikuregistris ta on, kui ta näeb, et inimese abistamine ja toetamine on ebamõistlik, kui tema tegelik elukoht ja ka eestkoste ning sissekirjutus ei ole kattuvad. Nii et seal on mitu osapoolt, kes on kohustatud reageerima. Ja ma siiski sügavalt usun, et kohalikud omavalitsused, kes korraldavad hoolekannet inimestele, kes nende territooriumil elavad, teavad täpselt ja näevad need kohad ära ja et nende 445 inimese puhul, keda see üldse puudutab, saab ükshaaval läbi kaalutud, mis on ühele või teisele inimesele kõige mõistlikum.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma sain teie ettekandest niimoodi aru, et tekib täiendav vajadus töötajate järgi. No mitte hooldajate, aga just tegevustöötajate järgi ja nii edasi. Samas olen ma aru saanud, et neid töötajaid leida on hästi keeruline. Kuidas te oskate seda vastuolu selgitada? Või olen ma valesti aru saanud?

Sotsiaalvaldkonnas on hooldajate ja tegevusjuhendajate leidmine keeruline, eeskätt seetõttu, et seal on palgad olnud väga madalad. Eelmise nädala uudiste pinnalt võib öelda, et sotsiaalvaldkond, sealhulgas tervisevaldkond, on edenenud päris hästi. Keskendun hoolekandevaldkonnale. Seal on palgad proportsionaalselt kõige kiiremini kasvanud ja ka töökohti on sinna juurde loodud. Muidugi tuleb rõhutada, et see kasv on tulnud väga madalalt. Tegelikult on brutotasud nendel inimestel siiski alla 1000 euro, kui me töötasudest räägime. Aga kordan veel, et seda teenust tegelikult juba piloot[projekti] korras on osutatud ja need inimesed, kes teenust pakuvad, on tegelikult ka olemas. Üldse ei eita seda, et see on pidev protsess erihoolekandes leida tegevusjuhendajaid. Voolavus on väga suur, sest töö on ekstreemselt keeruline. Ma arvan, et vähesed meist omavad kannatlikkust, empaatiat ja ka kompetentsust, et psüühikahäire või intellektipuudega inimestega igapäevaselt tegeleda ja nendele toeks olla. Protsess töötajate otsimiseks on pidev, samamoodi on koolitus pidev. Ja koolitust me oleme püüdnud internetipõhiseks viia, selleks et inimene, kes on tööle asunud, saaks teatud aja jooksul koolituse distantsilt läbida.

Anti Haugas, palun!

Mul tekkis küsimus planeeritavate meetmete kohta. Kas ka kohaliku omavalitsuse haldusalas olevad asutused, kes pakuvad teenuseid intellektipuudega inimestele, võiksid olla meetmete mõttes abikõlblikud, et näiteks ruume kohandada või parendada?

Aitäh küsimuse eest! Mul on vara sellele küsimusele kindlalt vastata, sest seda meedet praegu alles kirjeldatakse. Siis läheb see kooskõlastamisele teiste partnerite, osapoolte juurde ja seda on võimalik täiendada. Aga püüan hoida Riigikogu kursis. Ma saan aru, et teil on erihuvi, nii et teeme seda koostööd väljaspool seda ruumi.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Selle eelnõu juures on üsna põhjalik kooskõlastustabel. Kas te võite anda hinnangu, kas teil on süda rahul, et ettepanekud on kõik arvesse võetud, või jääb midagi kripeldama?

Kripeldama jääb alati, sellepärast et iga eelnõu on kompromiss eri osapoolte ettepanekute vahel. Kõigil on oma huvi ja [vaate]nurk. Ma pean tunnistama, et Eesti Puuetega Inimeste Kojale teenusel osalemise kümne päeva miinimumpiir ei meeldinud ja ei meeldi tegelikult ka mulle, sest teenused võiksid olla paindlikud. Aga me peame arvestama oma riigi rahaliste võimalustega ja me teame, et erihoolekandes on klientidel päris pikad järjekorrad, et teenusele pääseda. Kui teenuskohta hoiab kinni klient, kes kasutab seda minimaalses mahus, siis tegelikult see inimene, kes peab päriselt tööl käima ja ei saa oma täisealiseks saanud last teenusele paigutada, on väga-väga hädas. Nii et need kompromissid on alati natuke valusad kellegi jaoks ja alati jääb ka süda natukene kripeldama. Aga ma arvan, et valikud, mida tuleb langetada, peaksid kõige paremini kaitsma üldist huvi. Ja see üldine huvi on hoolduskoormuse vähendamine nende jaoks, kes seda väga vajavad töölkäimise tõttu.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sama põhjalikult, nagu te praegu siin Riigikogus esitasite eelnõu ja küsimustele vastasite, tegite te seda ka sotsiaalkomisjonis. Osaliselt te minu küsimusele juba eelmisel [korral] vastasite, et kui [pikk] see järjekord hetkel on, mis [suurusjärgus see inimeste arv järjekorras] võiks olla. Tõesti, erihoolekande järjekorrad on pikad, inimesed ootavad [teenusele pääsemist] ja on mõistlik teatud piir panna lihtsalt sellepärast, et teised, kes ootavad väga seda teenust, nende õiglustunnet mitte riivata.

Jaa, mul on keeruline sellele küsimusele vastata selles mõttes, nagu ma enne kirjeldasin, et seal on mitmed teenused: ööpäevaringne [hooldus], kogukonnas elamine, toetatud elamine, nüüd ka päeva‑ ja nädalahoid. Need teenused on erinevad ja kliendid, kes teenuseid vajavad, on ka erinevad. Me oleme [muutnud] järjekorra [moodustamise põhimõtet], mis tegelikult oli asutusepõhine. Klient [pani iseennast] või tema lähedane [pani kliendi] järjekorda konkreetsesse asutusse. Seetõttu pandi [järjekorda] mitmesse asutusse, lootes, et äkki kuskil saab kiiremini teenusele. Me oleme teinud järjekorra tsentraalseks ja oleme tegelikult numbriliselt terve hulga inimesi [järjekorrast] maha [kustutanud]. Järjekorrad sõltuvad ka sellest, mida klient on valmis vastu võtma ja kas ta tegelikult üldse soovib teenusele minna. Kõige ekstreemsem juhtum, mida mina tean, oli kaheksa aasta pikkune [ooteaeg]. See ei tähenda seda, et [inimesele] poleks vahepeal [kohta] pakutud, aga talle sellel hetkel kas see koht ei sobinud või ei olnud ta sellel hetkel valmis teenusele minema. Siis ta liikus järjekorras tahapoole. Aga ei ole üldse välistatud paariaastane ootamine. Pange ennast selle pere olukorda, kelle laps saab täisealiseks. Lastele mõeldud teenuseid ta enam ei saa, vanemad tahavad jätkata tööl käimist, ent igapäevane järelevalve on hädavajalik. See ooteaeg ei tohiks nii pikk olla, aga see võib kahjuks olla isegi paar aastat.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohti, arutelu ja otsuseid tutvustab sotsiaalkomisjoni liige Andre Hanimägi.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas antud eelnõu 6. mai istungil. Osalesid komisjoni liikmed Arvo Aller, Andre Hanimägi, Karmen Joller, Helmen Kütt, Irja Lutsar, Eero Merilind, Riina Solman ja Aleksandr Tšaplõgin. Eelnõu tutvustasid ja küsimustele vastasid sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja Sotsiaalkindlustusameti teenuste osakonna juht Leila Lahtvee. Minister andis, nagu öeldud, oma põhjaliku ülevaate komisjoni liikmetele, pärast mida oli komisjoni liikmetel mõni küsimus. Helmen Kütt tõdes, et on mõistlik vähendada hooldatavate arvu kuuele inimesele, aga nii nagu ka siin saalis kõlas, küsiti, ega ei ole karta töötajate puudust, kuidas [vajadus] suudetakse ikkagi ära katta ning milline saab olema nende töötajate palk. Minister Signe Riisalo vastas, et täiendav ressurss ehk 15% lisaraha andis võimaluse korrigeerida teenuse hinnakomponente, sealhulgas ka palgakomponenti. Aga ta tõdes, et töötajate voolavus ja puudus on loomulikult pidevalt päris suur. Lisaks palga korrigeerimisele tehakse ka töökorralduslikke muudatusi. Näiteks järjekordade süsteem tsentraliseeritakse, et vältida korraga mitme erineva asutuse järjekorras olemist. Andre Hanimägi soovis teada, kuivõrd selline teenus on kättesaadav piirkonniti üle Eesti. Selle peale minister vastas, et Sotsiaalkindlustusameti roll on võtta üle rahastuskohustus, aga ta teenuskohti ise ei loo. Ta tõdes ka seda, et paljudes piirkondades on tekkinud vajadus nii-öelda alt üles ehk teenust vajavad inimesed on olemas. Samuti on teenuseosutajad olemas, kes on püüdnud neid inimesi ja peresid aidata. Nüüd selle eelnõu kohaselt seda teenust reguleeritakse ja teenuse kättesaadavust parandatakse. Ta tõdes ka seda, et paraku ei ole erihoolekande teenuse kättesaadavus üle Eesti muidugi piisav, aga selle nimel teeb riik jõupingutusi. Erinevaid tegevussuundi piloteeritakse, sealhulgas, nii nagu siin enne kõlas, kogukonnapõhist teenust. Umbes kolmandikus omavalitsustes on seda katsetatud ja on rahule jäädud. Helmen Kütt tõi välja ka erivajadustega inimeste lapsehoiuteenuse. Ta tõdes, et tegelikult on oluline lahendada probleem ka lapsehoiuealiste osas. Nimelt, lapsehoiuteenus on alarahastatud ja KOV-id ütlevad, et neil sellist ressurssi eraldada ei ole võimalik. Minister kommenteeris, et eelmisel esmaspäeval allkirjastasid terviseminister, teadus- ja haridusminister ning sotsiaalkaitseminister erivajadustega laste teekaardi, [kus on kirjas,] kuidas teenuseid paremini integreerida. Uue alushariduse seaduse kohaselt kuuluvad sügava puudega lapsed SOM-i haldusalasse. Ettevalmistamisel on ka väljatöötamiskavatsus, mis puudutab ilma kohtumääruseta keerulisemate klientide teenusele toomist. Siinkõneleja küsis ka teenuse osutamise perioodi kohta, kas selle 10–23 päeva puhul on mingid tingimused või saab inimene ise otsustada, kuidas seda teenust kasutada ja milline see periood on. Sellele vastas ametnik Leila Lahtvee, et teenus on mõeldud tõepoolest vajaduspõhise teenusena sõltuvalt vanema tööl käimisest või muust eemaloleku vajadusest. Neid päevi saab võtta esmaspäevast reedeni, kuid ka vajaduspõhisena. Praegu on teenusel umbes 20 inimest, kes kasutavad teenust vaid kolm päeva kuus, aga neid inimesi saab toetada erihoolekande teiste meetmetega, olgu see siis igapäevaelu toetamise teenus või KOV-i [pakutud] tugiisiku ja isikliku abistaja teenus. Seejärel tehti menetluslikud otsused. Neid oli päris mitu ja kindlasti on mõistlik need ette lugeda. Ma võin kinnitada, et kõik need tehti konsensuslikult. Nimelt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. mail ehk siis täna. Selle poolt, nagu ma juba ennist ütlesin, olid kõik. Lisaks määrati juhtivkomisjoni esindajaks Andre Hanimägi ehk siis mina. Kolmanda punktina tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada ja ka siin oli sotsiaalkomisjonis üksmeel. Otsustati ka muudatusettepanekute tähtaeg, mis Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt on kümme tööpäeva pärast esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Suur tänu! Kuna minuni jõudis info, et Tanel Kiigel on mingi väga pakiline protseduuriline küsimus, siis ma ühe erandi siinkohal luban. Kas menetluse tempo on liiga kiire? Palun, Tanel Kiik!

… aseesimees, mul on tegelikult tõsine mure tekkinud, vaadates saalis toimuvat. Mina vaatasin meie päevakorda. Meil on siin tulemas 12. punkt, mis on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu 404. Aga ma olen tähelepaneliku inimesena märganud, et juba päris mitu punkti pole mitte ühtegi Keskerakonna fraktsiooni saadikut siin saalis. Ma tahtsingi küsida teilt, kas teile kui Riigikogu [istungi] juhatajale on tulnud mingit infot, et neil on plaan sellest tänasest päevakorrapunktist kuidagimoodi taganeda. Jääb see käsitlemata või tegid nad sellise vahepealse pikaajalise kandva pausi, tähistamaks Tallinna päeva või tegemaks muid olulisi [asju]? On nad naasmas 12. punkti aruteluks? See läheneb väga suurel mühinal ja kiire tempoga. Ma väga loodan, et me ei pea jätma seda punkti arutamata, sellepärast et tekib arutelu võimatus. Äkki kommenteerite seda?

Aitäh, hea kolleeg! Esmalt, mul on hea meel, et sa muretsed oma endiste kolleegide pärast. See on väga sümpaatne. Teiseks, ma olen korduvalt juhatajana öelnud, et töö tegemine ei käi ainult siin saalis. On võimalik ka oma kabinetis istungit jälgida. Nii et ma väga usun ja loodan, et nad pingsalt kõik koos jälgivad täiskogu istungit ja kui me jõuame selle punktini, siis on ka nemad saalis. Minule ei ole laekunud ei ühe- ega teistsugust infot. Aga näete, see protseduuriline küsimus aitas kohe maha võtta kaks küsimust. Suur aitäh, lugupeetud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole!

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 421 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. mai kell 17.15. Oleme kümnenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.