Первое чтение законопроекта о внесении изменений в Закон о языке и Закон об общественном транспорте (397 SE)

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on Isamaa fraktsiooni algatatud keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 397 esimene lugemine, ja mul on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liige Tõnis Lukas. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Keeleseadus on Eesti üks fundamentaalsemaid seadusi ja põhiline on ju selles öeldud, põhiline on öeldud ka meie põhiseaduses. Iseenesest alandav, et aeg-ajalt tuleb panna kinni seaduseauke, kuna meie iseseisvuse ja iseolemise jaoks nii põhimõttelises seaduses otsivad auke ja regulatsioonidest möödahiilimise võimalusi nii ettevõtjad, paljude muude asutuste esindajad kui ka igapäevases käitumises suur osa eestlastest endist. Aga ütleme siis nii, et seadusandlust peabki aeg-ajalt värskendama. Keeleseaduse puhul on siiski, ma tahan öelda, mitmete muudatuste tegemise vajadus olemuslik. 2022. aastal valitsuses haridus‑ ja teadusministrina esitasin ma keeleseaduse muutmise vajaduse tööplaani, ja me võtsime selle tööplaani. Ja selle tööplaani alusel Haridus- ja Teadusministeerium esitas seadus[eelnõu]. Ja tõepoolest oli ka siis küsimus, kas seda seadus[eelnõu] saab esitada kiirendatud korras, ilma vastavale väljatöötamiskavatsusele aega kulutamata. Aga argumentatsioon, miks seda teha, oli, et tegelikult on Keeleametist, ministeeriumist ja mitmetest muudest ringkondadest tulnud ju aastaid juba seisukohti ja ettepanekuid, kuidas keeleseadust peaks värskendama. Teiseks, olukord on Eestis viimastel aastatel oluliselt muutunud. Tööjõuturule on tulnud – sellega seoses, et Eesti on sisserändemaa – hulgaliselt inimesi, kes puutuvad Eestiga kokku alles esimest korda ja kellel keeleline ettevalmistus puudub või on nadi, aga nad on asunud tegevusse paljudes sektorites, kus meie keeleoskust, eesti keele oskust eeldame. Seega on tegemist murrangulise ajaga ja me ei saa päris mitmete nende muudatustega enam oodata, sest see oleks hukatuslik. Nimelt harjutaks seadusest möödahiilimise võimalustega ära – ma isegi ütleksin, et massilise seadusest möödahiilimise võimalustega harjutaks ära. Teiseks tekib mingitel päris suurtel rahvahulkadel ettekujutus õigustatud ootusest – kui me püüame eesti keelt taas kehtestada, tema rolli avalikus ruumis tõesti taas jõustada, [siis öeldakse, et] on olnud õigustatud ootus: "Kuidas? Me oleme siin aastaid [niimoodi hakkama] saanud ja nüüd äkki tulete oma eesti keele [nõudega]." Selle tõttu on muutunud olukorras praegu tõepoolest vaja hästi kiiresti tegutseda. Ja tõesti, Haridus‑ ja Teadusministeerium selle eelnõu esitas, aga juba enne valimisi oli näha, et meie valitsuspartnerid, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, otsisid põhjendusi, miks seda seadus[eelnõu] kiireloomulisena mitte menetlusse võtta. Enne [valimisi], aga eriti pärast on selgunud, et selle taga võib olla Bolti firma, kes on süstemaatiliselt võtnud tööle eesti keelt mitte valdavaid töötajaid ja isegi illegaalselt Eestisse saabunud inimesi. See surve võib olla [põhjus], mis pani nii sotsiaaldemokraate kui ka Reformierakonda vastava seadusemuudatusega mitte kiirustama, sest SALK‑i vahendusel on Bolt valimiste eel olnud kolme praeguse valitsuserakonna rahastaja. Miks ma ütlen nii otse, et me peame leidma need põhjused? Sellepärast, et peab ju teadma, kus on põhjus sellele viirusele, mis võib ähvardada Eesti ühiskonda väga olulise muutusega, kus eesti keele rolli enam avalikus ruumis ei annagi taastada. Selle Riigikogu koosseisu alguses eelmisel aastal Isamaa esitas vastava eelnõu uuesti peaaegu muutmata kujul, nendesamade põhimõtetega. Ma ütlen veel kord: see eelnõu on välja töötatud Keeleameti ja paljude ekspertide ja ka keelenõukogu heakskiidul. Valitsuskoalitsioon ei tahtnud seda menetlusse võtta ja hääletas selle menetlusest välja väitega, et Haridus‑ ja Teadusministeerium teeb uue ja parema eelnõu. Nüüd on tollase eelnõu esitamisest aasta möödas. Me ei näe ei neid analüüse ega isegi selle nii-öelda uue eelnõu väljatöötamiskavatsuse dokumente veel. Aga nagu ma ütlesin, on murranguline aeg ja asjaga on tegelikult kiire. Selle tõttu esitasime Isamaaga vastavad punktid muudatustena, seaduseelnõuna, uuesti. Oli diskussioon ka kultuurikomisjonis. Ja mis me teada saime? Nende punktide puhul, mida Keeleamet toetab, et need on vaja igal juhul vastu võtta, me võime täpsustada, võime analüüsida, võime teha terviktekste lisaks, aga nende punktidega on kiire. Selle taustal saime me teada, et kogu protsess eelnõuni ja võib-olla vastuvõtmiseni kestab Haridus‑ ja Teadusministeeriumi praegusel hinnangul vähemalt 2025. aasta lõpuni. See tähendab ekspertidega koos vastavate Eesti elule oluliste muudatuste esitamisest kolme aastat. See on kaotatud aeg! See on väga suur risk! Ma kutsun ikkagi üles mõtlema täiesti ratsionaalselt: kui need punktid on eesti keele ja Eesti põhiseaduse ja Eesti rahva huvides, siis neid praegusi muudatusi, mis Isamaa on esitanud, [tuleks] toetada. See ei tähenda et muu tööga ei peaks jätkama. Aga uputada niisugune oluline protsess uutesse analüüsidesse ja igasugustesse kavatsustesse on kuritegelik eesti keele ja põhiseaduse mõtte suhtes. Ma loen ette mõned nendest muudatustest, mis me esitame. "Riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse asutuse, valla- või linnavolikogu, valla- või linnavalitsuse ja avalik-õigusliku juriidilise isiku asjaajamine toimub eesti keeles. Eestikeelse asjaajamise nõue kehtib ka riigi enamusosalusega äriühingule, riigi asutatud sihtasutusele ja riigi osalusega mittetulundusühingule. Avalik-õiguslike ülikoolide asjaajamises võib võõrkeelsete õppekavade korral kasutada mõlemale poolele sobivat keelt." Aga mis selles punktis siis imelikku on? Siin on omavalitsused sisse toodud, on avalik-õiguslikud asutused sisse toodud lisaks riigiasutustele, kus eesti keel peaks domineerima. Miks olla sellele punktile vastu? Mis siin valesti öeldud on? Muidugi, kui mõelda riigirahvana, kui mitte häbeneda alaväärsusest oma väikest keelt maailma keelte peres. Kui me mõtleme riigirahvana, on see täiesti loomulik punkt. Või: "Riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse domeeninimi ning selle asutuse ametniku ja töötaja e‑posti aadressi domeeniosa on äratuntavalt eestikeelne." Miks meil peavad olema avalikus sektoris asutused, kus näiteks domeeninime ütlemisel ja edasiandmisel, kui seda ei tehta kirjapildis, vaid näiteks telefoni teel, peab markeerima erinevust kirjapildi ja häälduse vahel. See tekitab ju segadust, see on mõttetu. Riik peab näitama siin eeskuju. See on riigirahvale täiesti omane punkt. Miks olla sellise asja vastu? Käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud asutusel – seda ma juba nimetasin –, valla‑ või linnavolikogul, valla‑ või linnavalitsusel, avalik-õiguslikel, nii ametnikel kui ka töötajatel on õigus välissuhtlemises kasutada ka muid keeli. Nii et kes naeruvääristasid meie eelmisi ettepanekuid, kui me ütlesime, et ülikoolides peaks olema asjaajamiskeel eesti keel, ja tõid [välja], et kuidas, ülikoolid on ju rahvusvahelises suhtluses – loomulikult, ega seda spetsiifikat keegi kuidagi ei taanda ega tasanda, see muidugi säilib. "Kaubamärgi kasutamisel isiku tegevuskoha tähisena või välireklaamis tuleb kaubamärgi võõrkeelne osa, mis sisaldab olulist teavet tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta, esitada ka eestikeelsena, kahjustamata seejuures kaubamärgi eristusvõimet ja kohaldamata käesoleva paragrahvi lõiget 2. Eestikeelne tekst peab olema kliendile selgelt nähtav ja paiknema tegevuskoha sissepääsu juures või muus kliendile nähtavas kohas." Kuulge! Täna Tartu Postimees puudutas ühte teist teemat, aga oli näha, kuidas menüü on esitatud ainult ingliskeelsena – Tartu Raekoja platsil. Te ei kujuta ette – või meie, kes me oleme harjunud mõtlema, et põhiseadus ja ka keeleseadus kehtivad siin riigis, ei kujuta ette – seda, et Keeleametil on hulgaliselt kaebusi ja praktikat, kus meie oma ettevõtjad peidavad ära eestikeelse tekstiosa, selgitava osa, millega see ettevõte tegeleb. Peidavad, kasutades seda klauslit, et peab olema välisukse juures. Nad peidavad selle ukse lähedale nurka, alumise riiuli alla, et sissetulija, kui ta seda hakkab otsima, peaks kummardama ja vaatama ei tea kust. Soov mööda hiilida sellest ja, jällegi, mingist kompleksist või ma ei tea, mis asjast lähtudes peita ära eestikeelset informatsiooni on kahjuks tavapärane. Ja selleks on siin säte, mis näitab, et [info] peab olema nähtav lihtsal viisil võrdväärselt muu tekstiga. See ei tähenda, et suurte välisfirmade nimesid peab dubleerima täpselt samal määral seal kõrval. See ei tähenda seda. See tähendabki, et informatsioon tegevusaladest peab olema arusaadav. "Avalikus kohas edastatav audioreklaam on eestikeelne. Eestikeelsele audioreklaamile võib järgneda audioreklaam võõrkeeles, kusjuures võõrkeelse audioreklaami osakaal ei tohi ületada 20 protsenti audioreklaami esitamise kogumahust." See ei ole muidugi probleem kõikjal – ei ole Võrus, Kilingi-Nõmmes, paljudes kohtades veel. Aga on Tallinnas, ja ka Ida-Virumaal on piirkondi, kus jääb mulje, kui lühemat aega poes viibida, et enamus teksti on muudes keeltes. Hea küll, neid kampaaniaid on, see ei ole ainult vene keel, on ka inglise keel. Aga see proportsioon peaks olema ikkagi vastavalt keelekasutusele Eestis. Dubleerida on võimalik reklaame ka teistesse keeltesse, aga ärgu olgu see valdav. On mitmeid punkte veel, millest ma välja tooksin ehk olulised, mis puudutavad teenindust. Ja siin ma rõhutan Haridus‑ ja Teadusministeeriumi inimeste kimbatust, kui nad pidid valitsuse valvsa pilgu all kultuurikomisjonis põhjendama, miks valitsus meie eelnõu ei toeta, kuigi selle eelnõu sätted, nagu ma ette lugesin, on täiesti normaalsed ühe riigirahva jaoks. See tuleb sellest, et tegelikult on olemas viimased uuringud, kaasa arvatud selline, mis ütleb, et Eestis on 80 000 töötajat tööturul – see moodustab ju 10% ja rohkemgi –, kes ei oska eesti keelt peaaegu üldse või ei oska üldse. Nendest 20 000 on töökohtadel, kus on seadusega nõutud keeleoskus. Me ei räägi praegu tasemest, me räägime üleüldse [eesti keele oskusest]. Ja neile 80 000 inimesele lisaks on veel kümneid tuhandeid, kelle keeleoskus on põdur ega vasta kvalifikatsioonile. Nii et see probleem on massiline, see on nähtav. Ja kui tulla teeninduse juurde, siis tõepoolest, meie hinnangul peaks ühistranspordiseadus fikseerima ära nõuded taksojuhtidele. Seadusest on need kahjuks välja võetud, on olemas valitsuse määruse tasemel, aga seaduses neid 2016. aastast ei ole. Ja see peaks laienema ka platvormitöö [tegijana] sõitvatele taksojuhtidele, sest kui me tellime näiteks Bolti takso, siis meie meelest istub seal inimene, kes on taksojuht, aga tuleb välja, et seaduse tõlgenduse järgi praegu on ta infoühiskonna teenindaja või infoühiskonna töötaja, talle ei laiene keeleoskuse nõue. On palju kaebusi, aga Keeleamet ei saa neile jälile, sest inimesel ei ole alati meeles teenindaja nimi, autonumber, täpsemad spetsiifilised [andmed], et seda minna ekstra jälitama. Aga Keeleametil õigust neid süstemaatiliselt kontrollida ei ole. See õigus tuleks anda. Pikk lugu on veel teenindajakaartidega. Taksojuhi teenindajakaardi saamisel ei ole seaduses keelenõuet. Näiteks Tallinn küll küsib kuuldavasti keelenõuet, aga siis minnakse Maardusse, registreeritakse seal see teenindajakaart ära ja saadakse sõita. Nii et meil liigub [teenindus]sfääris hulk teenindajaid, kellele me polegi üldse keelenõuet seadnud. Kuigi meil on põhiseadusest ja seadustest tulenev kohustus, et Eestis peab igal pool saama eestikeelset teenindust. Me laseme seda süstemaatiliselt rikkuda! Ja nüüd ütleme, et meil on vaja analüüsida ja teha igasuguseid dokumente ja oodata veel kaks aastat, kui me oleme juba aastaid kaotanud. Muidugi puudutab see eelnõu ka platvormitööd, mille puhul on siin olnud käsitlus, et platvormitöö ei ole tavaline teenindamine, kuna seal ei puututa inimesega kokku. Aga platvormitöö, nagu ma juba taksojuhtide puhul kirjeldasin, ka kullerite puhul, on tegelikult töö inimestega ja võib olla vajadus ka keelt osata, sest kui juba tekib vajadus suhelda, siis on hilja hakata seda hetkel omandama. Ja tegelikult Keeleametisse on tulnud hulgaliselt kaebusi. See olukord, kus kulleriga ei leita ühist keelt ja toodu ei jõua väga kergesti adressaadini ja tekitab probleeme sellele inimesele, kes ootab seaduse järgi eestikeelset teenindamist või üleüldse viisakat teenindamist, on lubamatu. Meie ei pea siin suud sekki mööda seadma või vaatama, et ahah, tuleb käituda ise kuidagi niimoodi, nagu teised või meie head külalised või viimasel ajal kaasmaalasteks hakanud sooviksid, et neil oleks võimalikult kerge. Muidugi, me oleme alati olnud külalislahked. Aga me peame riigirahvana keerama oma mõtlemise sinna suunda, et ka teised saaksid aru, et me käitume endast lugupidava rahvana, siin kehtib eesti keel ja nende asi on õppida eesti keelt. Hea küll, keele õppimise võimalused. Aga kuulge, maailm on täis inimesi, kes ise pingutavad selleks, et keelt õppida, mitte ei ütle: "Riik, pane mulle keel suhu." Nii et Isamaa on esitanud seaduseelnõu, mida me võiks nimetada enesekindluse ja rahvusliku enesekindluse seaduseelnõuks. Ja on täiesti selge, et me oleme kokku leppinud pidada põhiseaduse järgi sellist riiki, kus eesti keel domineerib. Seda me peame ka näitama ja igasugused kõrvalehiilijate seaduseaugud kinni panema. Nii et palun toetage seda seadusalgatust.

Hea ettekandja, suur tänu! Ma saan aru, et te lisaaega ei soovi praegu, saite ettekande ilusti peetud. Läheme küsimuste juurde. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Üsna levinud on olukord, et kui lühiajaline tööluba saab läbi, siis kõik need inimesed ei lahku Eestist, vaid hakkavad tööle äpipõhiselt kas taksojuhina või toidukullerina. Kuidas hindate, kas antud olukord, kus keeleoskust ei nõuta, aitab kaasa ka illegaalide riiki jäämisele?

Aitäh küsimuse eest! Muidugi aitab. Ja aitab kaasa meie kuulsusele, et siia võib rahulikult tulla ja koguneda, siin on omakeelsed keskkonnad ja siin eesti keelt pole vaja õppida, saab hakkama kas vene keeles või inglise keeles. See omakorda toodab sellist suhtumist, et [meid] ei võetagi tõsiselt. Me suhtume ukrainlastesse suure lugupidamisega, sest nad võitlevad vaba maailma eest, ja see on õige. Ja ukrainlaste suhtumine ongi tegelikult viimase aja grupiviisiliste Eestisse kolijate hulgas ikkagi suhteliselt eesrindlik, väga paljud õpivad hoolega, nad saavad aru, nad austavad meie rahvast. Muidugi on seal ka soovi tulla siia ekstra Ukraina venekeelsetest piirkondadest. Kuulsus levib, et siin on olemas kogukonnad, kellega saab vabalt liituda. Aga ma ei näe sellist aukartust või, ütleme, austust meie kommete suhtes väga paljudel juhtudel, ka akadeemilises maailmas. Seal on loomulikult neid, kes soovivad [eesti keelt õppida], aga on ka neid, kes väljendavad nõutust, et miks niisuguse väikese rahva keelt on vaja omandada, isegi kui siia on jäädud väga pikaks ajaks. Nii et kahjuks pean vastama: jah. See, kui reeglid ei kehti, tegelikult suurendab ka illegaalse seltskonna huvi siia tulla ja nagu me oleme uudistest näinud ja erinevatest menetlustest, on illegaalid saanud ka tööd, mis tööandjatele Eestis kindlasti au ei tee.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No kindlasti toetame seda eelnõu. Eesti keele positsioon pole olnud tükk aega nii halvas seisus kui praegu ja iga samm, mis selle olukorra parandamiseks ette võetakse, on kiiduväärne ja toetamist väärt. Ma muidugi pean ütlema, et mõnikümmend või isegi mõnisada punaprofessorit, kolmandajärgulist punaprofessorit hobusevaraste koolides meie rahvusriiki kummuli ei aja, küll aga ajab massiimmigratsioon slaavi riikidest. Ma küll ei ole päris sama meelt, et nad kõik tulevad siia ja rõõmsalt tahavad eesti keele selgeks õppida austusest Eesti riigi vastu. Pigem ma näen siin lõksu või ohtu, et kui me tõepoolest neile kõigile eesti keele selgeks õpetame, siis nad ei lähe siit ära ja me põlistame nad siia ja muutume vähemusrahvuseks omaenda kodumaal. Ja sellega seoses mul ongi küsimus. Me võime selle üle vaielda, aga vähemalt ma loodan, et me suudame kokku leppida, et kusagil on olemas kriitiline piir, kustmaalt alates igasugune lõimimine, integreerimine, assimileerimine muutub võimatuks, kui pealevoolav mass selle piiri ületab. Kus sinu hinnangul see piir siis on? Kas me oleme selle ületanud juba või ei ole veel, ja mis ta on?

Seda ma hindan tänasel päeval. Kui enamus selle seaduseelnõu praegu maha hääletab, siis on see piir juba ületatud. Mentaalselt me oleme juba alla andnud ja muu on kõik ajaküsimus. Nii et jah, teatud määral teatud massist alates ja teatud kiirusest alates … Ma ütlen, et praegu see aeg tiksub tegelikult tundide ja päevadega, ja valitsus võtab kolm aastat aega mõtelda, sellises olukorras, kus maailm muutub. Aga Eesti on praegu sisserände [surve all], me võime panna sinna plussmärke, miinusmärke, aga ikkagi sellise kollektiivse, massilise sisserände surve all, ja me ei suuda praegu integreerida. Eriti mitte sellise loiu ja allaheitliku käitumisega, nagu praegu ilmneb paljudel juhtudel. Ja vaat seda allaheitlikkust me tahamegi murda. Nii et kui Riigikogu toetab sellega edasi minemist ja ei ütle, et me teeme VTK‑sid ja kavatsusi, dokumente, toodame veel analüüse, ja võib-olla mõne aasta pärast paneme mõned augud kinni. Kusjuures siis hakkavad tähtajad veel tiksuma. Ega siis kahe aasta pärast, kui seadus olema saab … Ja mis seal kõik sees hakkab olema? Võib-olla osa meie punkte ei olegi seal sees. Ega siis see seadus ei hakka kohe kehtima. Siis on veel vaja mitu aastat oodata mingite punktide pärast. Nii et me kaotame aastaid. Ja ma väidan, et siis me enam sellest soost välja ei tule. Muidugi me võitleme ja Eesti eest võideldakse, aga mingi osa on juba alla andnud. Ja vaat sellest allaandlikkusest tuleks loobuda, sellepärast ma nimetan seda eelnõu enesekindluse eelnõuks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Tõnis, sa oled pikalt keele‑ ja haridusvaldkonnaga seotud olnud, aga mu esimene küsimus on üldisem kui see eelnõu. Ma mäletan, see oli umbes kümme aastat tagasi, kui ma Tartus professor Rein Taageperaga rääkisin ja ta kirjeldas olukorda, kus kaks noort ema tänaval kõndides rääkisid, et just kõnelema hakanud laps, nii tore, kasutab seal ingliskeelseid sõnu oma [jutus]. Ja professor Taagepera tegi sellest ühe suhteliselt masendava järelduse, et kui okupatsiooni elasime üle, siis kas vabadus äkki käib üle jõu. Seda samas kontekstis, et me suhtume väga avatud meelega paljudesse nendesse probleemidesse, mida sa sissejuhatavalt kirjeldasid ja mida kolleegide küsimused kajastasid. Ehk nüüd lisaks sellele kasvanud vene keele [kasutamisele] on ka inglise keel tulnud. Mis see põhiline probleem sinu meelest on, miks me siia olukorda oleme jõudnud?

Ma arvan, et põhiline probleem on see, et me ei ole tegelikult küpsenud veel päris riigirahvaks, meil seda kogemust ei ole nii palju ja me anname pisiasjades alla, aru saamata, et me oma põhiseaduses oleme need fundamentaalselt kokku leppinud. Me ei saa teha erandeid, kui me oleme milleski väga olulises kokku leppinud. Me anname nagu teiste õigustele eelise enda õiguste ees. Ja kui mõelda sellele, mis meie iseolemist ähvardab, jah, neid detaile on väga palju ja ma ei hakka kõiki neid enda arvamusi siin ette lugema, sest võib-olla kogemuste ja eaga tuleb see pessimism ja puha. Ma katsun ikkagi rahulikult vaadata. Aga loomulikult, ka see seadus, mida me siin eelnevalt käsitlesime, alusharidusseadus – mitte ainult seadus, kõike ei saa teha seadusega, inimesed elavad oma elu ka väljaspool seadusi või seaduse kõrval. Kuidas ja millega lasteaedades, lastehoidudes õppekava järgi lapsed kokku puutuvad, kuidas neid arendatakse kultuuriliselt, traditsiooniliselt, keeleliselt, kas nad puutuvad kokku mingi nii-öelda meie kultuurile omase lugemisharjumusega, kõigi niisuguste asjadega, kas nende keel on enam üldse eesti keel, kui nad omavahel suhtlevad ja saavad selle hoopis videomängudest või kuskilt [sellistest kohtadest] – selle kõigega peab tegelema, see ohustab ka. Aga öelda, et näe, kuni me, eestlased, ise oma keelt õigesti [ei kasuta] ja laseme käest ära, siis ei ole meil õigust kuidagi nõuda teistelt suurtelt rahvastelt, see ei ole õige, neid asju tuleb paralleelselt ajada. Muidugi peab meie noorust eesti keelele võitma järjest ja järjest-järjest juurde. Aga samas, kindlasti paralleelselt peab kõigile siia tulijatele olema selge, et siin käivad asjad eesti keeles.

Hea ettekandja! Head ametikaaslased, aga eeskätt ettekandja, ma korra vabandan teie ees. Ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest, aga ma pean väikese hääletuse siin läbi viima. Just selleks, et me ei peaks kiirustama, et saaksime võtta asja sisuliselt ja oleks piisavalt aega. Saate seniks oma kohale minna. Head ametikaaslased, on tulnud ettepanek. Ettepaneku sisu on järgmine: pikendada 14. mai 2024. aasta istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Ettepaneku on teinud Eesti Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Liina Kersna. Nii et alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased! Ametikaaslane Liina Kersna on meid palunud nüüd siia, kuna ta on teinud ettepaneku pikendada 14. mai 2024. aasta istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 45, vastu 12 ja 1 erapooletu, leidis ettepanek toetust. Palun Riigikogu kõnetooli tagasi Tõnis Lukase. Aitäh teile, et te olite nõus selle väikese vahehääletusega! Ja läheme uuesti küsimuste juurde. (Helistab kella.) Head ametikaaslased, ma palun saalis vaikust. Aitäh! Jaak Valge, palun!

Suur tänu, austatud aseesimees!

Vabandust, Jaak Valge! Head ametikaaslased, saalis on lärm. Ma palun austame neid, kes soovivad küsida ja kes soovivad vastata. Jah, soovite, hea ettekandja, midagi tuua? Tooge, tooge rahulikult. Kus me siin kiirustame? Jaak Valge, te saate 60 sekundit tagasi, nii et ükski sajandik ei lähe maha teie küsimusest. Jaak Valge, palun!

Austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Täna avaldas Statistikaamet andmed välisrände kohta. Eesti ja teiste Euroopa Liidu riikide kodakondsusega inimeste sisse‑ ja väljaränne on enam-vähem tasakaalus, aga niinimetatud kolmandate riikide kodakondsusega isikutest sai Eesti püsielanikeks umbes 18 000, neist Ukraina kodanikke oli 13 000, ja lahkus Eestist umbes 4000. Nagu meie fraktsiooni esimees ütles, loomulikult me toetame seda eelnõu, see on hea eelnõu, aga oludes, kus isegi Ukraina põgenikke arvestamata tuleb meile igal aastal kolmandatest riikidest sisse 2,5 korda rohkem inimesi, kui täiskasvanutest teeb eesti keele tasemeeksami, kas siis poleks õige esmaselt lõpetada massiimmigratsioon?

Jah, kahtlemata, massiimmigratsiooni tingimused tuleb läbi lõigata. On mitmesuguseid põhjendusi, Eesti riigil on teatud spetsialiste vaja, meil on need erandid kõik olemas, aga selle kõrval on tekkinud siia veel juurdevool, just nimelt ukrainlaste kõrval, mida me ei kontrolli. Sest sisserände kontrollimine kui niisugune, suusoojaks siin paar valitsuse liiget on seda nimetanud, ei ole tegelikult võimalik. Saab registreerida sisserände, aga kontrollida, mis mõju see ühiskonnale esimeses-teises põlvkonnas reaalselt [avaldab], saab ikkagi ainult kogemuste pealt, selle pealt, mida me näeme teistes ühiskondades, ja nende kogemuste pealt, mis meie oma rahval on. Nii et jah, praegu tööjõu juurdevool, millega kaasneb ka perekondade siiatulek, on meile üle jõu käiv. Eriti siis, kui me ei võta midagi ette, kui me ei kehtesta ennast, ei kehtesta oma reegleid. Kui me oma reegleid ei kehtesta, siis meil on igal juhul juba asi kontrolli alt väljas. Reeglite kehtestamine, et nad ise aitavad meid, et nad [mõistavad], nad valmistavad ette, nad õpivad, nad püüavad, saavad aru, et siin kehtib Eesti seadus, ega tule oma usuga võõrasse kirikusse. Aga see tähendab, et meie suhtes peab olema austus. Me ise ei tohi lasta oma masti maha.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teie eelnõus, ma vaatan, on eraldi välja toodud, et eestikeelsele audioreklaamile võib järgneda audioreklaam võõrkeeles, kusjuures võõrkeelse audioreklaami avaldamise osakaal ei tohi ületada 20% kogumahust. Ja lihtsalt oli huvitav teada, kuidas see protsent on tuletatud, kas on mingi loogika. Ma vaatan, et seletuskirjas on selle kohta eraldi kirjas: võõrkeelse audioreklaami avaldamise osakaal on tuletatud proportsionaalselt eesti keelt mitteoskavate isikute osakaalust. No see on tegelikult päris huvitav loogika tase. Kas ma saan õigesti aru, et selle loogika järgi 20% elanikest on väärt saada 20% kogu infost?

Jah, see osakaal tuli kuhugi fikseerida ja 20% on hinnanguliselt neid, kellel on vaja võib-olla eesti keele tuge, kes kas ei oska või ei oska hästi. See on, ütleme, isegi viisakas. Ütlen ausalt, me oleme väga viisakad. On maid, kus on fikseeritud ja kogu lugu, on ühes keeles, ei hakata siin nalja tegema. Ja praegu on tõepoolest ettekujutus, et avalikus ruumis me peame lihtsalt paitama inimeste enesetunnet ja kõrvu, et nad kuuleksid oma keelt ja tunneksid ennast siin koduselt. Ei, seda ei ole tegelikult vaja. Infot on vaja edasi anda. Ja kui inimesed saavad informatsiooni endale arusaadavas keeles – see peaks olema siiski ka eesti keel –, et lihtsamast reklaamitekstist aru saada, siis tuleb anda seda eesti keeles, mitte igaks juhuks mõelda, et igaüks peaks saama oma kodukeeles. Nii ei saa seda riiki ülal pidada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Meil on viidatud probleemile, et elanikkond väheneb, igas ametis sisuliselt on juba töökäte puudus. Ja siis räägitakse tohutust innovatsioonist ja ennekõike kirjeldatakse innovatsioonina jalgrattasõtkumist või autoroolikeeramist või nii nagu teie [ütlesite], et me ei nimeta enam teatud ameti kandjaid mitte taksojuhtideks, vaid infoühiskonna teavitajateks või teenindajateks. Mu küsimus on nende kohta, kes alguses on saabunud siia võib-olla üliõpilastena, siis saanud aru, et see käib üle jõu ja siirduvad tööjõuturule, kus täna kontroll on olematu või väga väike, nii et põhimõtteliselt igaüks, kes jalgratta või autoga sõita oskab, saab tööle. Kas selle [eelnõu] tulemusena on Keeleameti inspektoritel võimalus neid ametipidajaid hakata kontrollima?

Kui nõuded ei ole, siis kontrollida ei saa. Ja platvormitöötajatele, kulleritele tegelikult mitte mingisuguseid nõudeid ei ole. Taksojuhtidele on nõuded poolikud. Kaebuse olemasolu korral saab Keeleamet minna, aga Keeleamet ei saa minna ja lihtsalt järjekorras võtta neid ette ja hakata kontrollima, et tulge kõik siin keeleteste tegema. Nii et selle seaduse mõjul igal juhul saame me teenindussfääri keeleoskuse kontrolli alla ja saame teenindussfääris eesti keele uuesti kehtima panna. Vahepeal on see hakanud, ütleme ausalt, mitmes teenindussfääris täiesti käest ära minema. Ja ma rõhutan, et platvormitöö ei ole mitte ainult taksojuhtimine ja kulleriteenus, vaid on ka sotsiaalteenindus. Ühesõnaga, on mitmeid niisuguseid asju, mida [platvormitööna] käsitletakse. Inimene tellitakse platvormi kaudu näiteks vanainimesele koju, et ta, no ma ei tea, teeb massaaži või mingeid lihtsamaid asju. Tegelikult on tal keeleline suhtlemine vajalik. Nii et platvormitöö mahu suurenemine tulevikus on ilmselt möödapääsmatu, kuna see on ettevõtluse üks vorme, ja tõenäoliselt platvormitööga puutume varsti kokku üleüldse kõigis valdkondades, kaubanduses, igal pool. Ja kui me seda ära ei reguleeri ja ütleme, et sinna meie keelenõudeid üldse ei ulatu, kuna meil on mõni huviline platvormiteenuseid pakkuv firma, kes ka poliitikast on väga huvitatud, siis sellisel juhul eesti keel kaob lihtsalt avalikust käibest. Ja kogu lugu. Nii et tuleb ennast kehtestada ja siis me saame asjad kontrolli alla.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Tõnis! Ma olen sinuga täiesti päri, et 700 aastat orjapõlve on meile jätnud sellise taaga, et me ei oska, ei taha ega suudagi olla peremehed omal maal. Eile oli siin sotsiaaldemokraatide esimees Lauri Läänemets, kes puges hääleõiguse äravõtmise koha pealt selle taha, et kapol on justkui mingid nõudmised selle jaoks ja et see on oht Eesti julgeolekule. Samas, kultuurikomisjon ei toetanud meie algatatud eelnõu. Mis ohtu nemad näevad? Kas seal on ka mingisugused kaitsepolitsei soovitused? Mis ohte seal nähakse?

Jah, väga hea küsimus. Kultuurikomisjoni enamus ilmselt lähtus valitsuse seisukohast, et tuleb võtta aega ja tuleb asju veel analüüsida, teha kompleksselt ja korralikult. Nagu ma ütlesin, praegusel murrangulisel ajal need ettepanekud, mis me teeme, on ju ka professionaalide poolt esitatud, läbi mõeldud. Need on kõik loomulikud ühe riigi jaoks. Ma lugesin teile need ette. [Mida nad] kardavad? Ma ei tea, mina ei oska niimoodi mõelda. Võib-olla kardetakse pahameelt, et keegi peab ebaviisakaks. Me oleme ju harjunud ise minema võõrkeeltele üle, siis kui keegi ei saa meie keelest aru, ka omal maal, ka teenindajaga. Neid olukordi taksodes on kordades rohkem, kui reaalselt tuleb lõpuks kaebusi. Inimesed saavad hakkama, muidugi me saame hakkama, ka võõrkeeltes teistega suheldes, aga sellisel juhul lihtsalt see riik enam varsti siin ei kehti meie põhiseaduse alusel. Kui mõelda, mida kapo on öelnud, siis tegelikult on kapo aastaraamatus seda fenomeni korduvalt käsitletud. See tähendab, et muukeelse inforuumi tekkimise taustal on ju teadmine, et kes ei õpi keelt ära professionaalseteks, elukutse vajadusteks, ei oska seda, see ei oska ka avalikus ruumis ja inforuumis ja kultuuriruumis tegelikult käituda ja olla. Ja meil on siin võõrkultuuri ruumi, mis pakub ennast vägisi. Nii et kapo [hoiatab selle eest], et eesti keele oskamatus lõikab ära suure osa siinsest muukeelsest elanikkonnast meie inforuumist ja tekivad sellised suletud süsteemid, kus – Venemaal näiteks, aga ka teistes [riikides], teame, on ka islamiohu eest nüüd hoiatatud – on lihtne kultiveerida oma tõdesid, mis ei ole Eesti riigi ja kultuuri suhtes sugugi sõbralikud. Kapo tõi välja – nüüd viimasel ajal seda ei ole olnud, aga ta tõi välja –, et kui veel 15 aastat tagasi oli diskussioon eestikeelsele gümnaasiumiharidusele ülemineku üle, siis siin olid jõulised organisatsioonid, mis said oma vahendeid ja tegelikult ka ideid Venemaalt ning peegeldasid seda kõike tagasi, töötasid tegelikult koos Venemaa võimudega. On olnud ka kohtuasju – ma olen käinud ise tunnistamas –, kus on välja toodud, et jah, muudest riikidest on juhitud ka eestikeelse hariduse vastast kampaaniat. Ja need ongi keelelised erisused, kultuurilised erisused. Kui me tahame, et need säiliks, säilivad ka vastuolud siinses ühiskonnas, mida toodetakse ja inspireeritakse väljastpoolt meie piire. Nii et see on siin julgeolekuküsimus.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Eelnõus on välja toodud nõue, mille kohaselt peavad riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse domeeninimed olema äratuntavalt eestikeelsed. Seletuskirjas on ka oluline täpsustus, et äratuntavalt eestikeelne tähendab ennekõike seda, et see ei ole võõrkeelne. Ma mäletan, kui te olite valitsuses ja selle eelnõuga välja tulite, siis juba tookord tõi ministeerium oma arvamuses välja, et see nõue pole väga mõistlik, sest mitmed riigiasutused, kohalikud omavalitsused teevad koostööd eri riikidega. On olemas ka näiteks spetsiaalsed lehed, mis on lihtsalt turistidele suunatud või erinevate ürituste reklaamimiseks, ja seal kasutatakse ingliskeelset teksti. Selle eelnõu alusel tuleb sellised lehed kinni panna. Näiteks Päästeametil on leht rescue.ee. Tuleb välja, et ka seda tuleb muuta või see kinni panna. Kas te arvate, et see on mõistlik?

Aitäh! Rescue ehk Päästeamet on hakanud ise ennast muutma. Ja seda kasutatakse paljudel juhtudel, et domeeniaadressid on erinevad, üks on välissuhtluseks, teine on omamaaliselt kasutatav. On ka asutustesiseselt erinevaid domeeninimesid kasutatud, kui asutuses on erinevaid valdkondi. Ma ei pea keelt silmas, keel on ikka eesti keel, aga põhimõtteliselt. Maritime security näiteks. Sa ütled inimestele, et kirjutage maritime security aadressil. Kõik ei ole kohustatud kirjapildi ja häälduse võrdlemisel kirjutama õigesti ja saatma seda õigel aadressil. Me võime öelda küll, et need on üldkeeleliselt arusaadavad asjad, aga tegelikult, kui meil on mingi eesmärk, siis me peame riigina eeskuju näitama. Alavääristada meie seadusealgatust on püütud, loomulikult. Kaasa arvatud see, kui meil olid [kirjas] avalik-õiguslikud isikud, siis öeldi: "Oi, nüüd ülikoolid peavad oma partnerülikoolidega ainult eesti keeles suhtlema, vaat kui naeruväärne." Aga seda [teemat] ma juba puudutasin. Muidugi, välissuhtlus on eraldi asi. Loomulikult ei ole tarvis väljapoole suhelda eesti keeles, vaid on suurepärane, et me suhtleme niivõrd laialt ja mitmetes keeltes, see on igati stimuleeritav. Need asutused, mida me siin nimetasime – ühte nimetasite teie, teist mina –, millel veel on võõrkeelne nimi, on valmis või, ütleme, näevad ise võimalust siiski suhelda dubleerivalt, väljapoole ühtviisi ja sissepoole teistviisi. See on kõigile arusaadav. See praegu tehnoloogilises arengus ei ole mingi probleem.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Tõnis! Siin komisjoni seisukohta ma juba küsisin, aga kuidas valitsus suhtub sellesse eelnõusse?

Valitsus suhtuski niimoodi, nagu komisjon suhtus. Valitsus, haridus‑ ja teadusminister saatis kirja, et nemad teevad kaunikesema. Ainult et selle kaunikesega, nagu ma juba kõnelesin, kogu protsessis me kaotame kolm aastat, praegu veel kaks aastat, aasta oleme juba kaotanud. Aga aeg [läheb] ja eesti keele roll tegelikult taandub mitmetest olulistest ühiskondlikest ja avalikest sektoritest. Mina näen siin platvormifirmade huvi, mis on teada, sest nad on selles huvis olnud avalikud. Aga kui me avame võimaluse kujundada meie seadusi ja põhiseaduse mõtet mõne firma huvidest lähtudes, siis me loome pretsedente ja kõigil firmadel on võimalus oma töötajatelt mitte nõuda. Sellisel juhul lähebki avalik ruum muukeelseks. Nii et siin on kindlasti ka ettevõtjate survet, soovi kena olla, justkui mitte teha vigu, aga ma näen, et see seadusealgatus, mis siin kahe aasta pärast tuleb, on palju ümmargusem ja üldisem ega aita meil enam eesti keelt taastada mitmes sektoris, kust see on välja surutud. Nii et viivitus, mida valitsus soovitab, ei ole tegelikult Eesti ühiskonna huvides.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult tänase olukorra ja kahtlemata ka meie põhiseaduse valguses on täiesti hädavajalik selle seaduse vastuvõtmine. Aga kuidas te iseloomustaksite valitsuse ja koalitsiooni seisukohta? Nad on avanud absoluutselt kõik aknad massiimmigratsioonile, ei ole nõus keeleoskuse [nõude] sätestamisega kohaliku omavalitsuse volikogude kandidaatidele ja nii edasi, hoiavad tööl Kultuuriministeeriumis kultuurilise mitmekesisuse asekantslerit ja tervet osakonda, kelle ülesanne on Eestis elavate vähemusrahvaste arenguks vajalike tingimuste loomine, ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas tegelikult see reaalsus ja meie tulevik ja tänased valitsuse sammud ja tendentsid (Juhataja helistab kella.) põrkuvad või kokku sobivad?

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Kui me oma reegleid ei kehtesta, siis käib see massiimmigratsioon meil praegu üle jõu. Täiesti selgelt! Ainuke võimalus seda kultuurilises mõttes kontrolli all hoida ja julgeolekulises mõttes ka, et inimesed meie inforuumi tõmmata, on nõuda neilt eesti keele oskust. Ja siia pikemaks tulevad inimesed peaksid meie katust ikkagi nii palju austama, et nad on valmis tegema seda nii, nagu nad teevad mujale minnes. Ma ei räägi ainult Prantsusmaast, Saksamaast ja Suurbritanniast. Ka teistes riikides, ka väiksemates riikides on elementaarne: kui minnakse sinna, siis seal on [selle riigi] keel ja kultuur. Kui meie laseme siia tulla inimestel, kellele me selgitame, et olge rahulikud, ajage vaikselt oma keeltes asju edasi, me ei pahanda ja pigem muudame ennast ja oma reegleid, siis on juba rong ära sõitnud, siis ei ole enam midagi teha. Nii et meie eelnõu on suunatud Eesti põhiseaduse ja Eesti seaduste rakendamisele ja nende nii-öelda aukude kinnipanemisele, mida kasutades tuuakse erinevate ettekäänetega sisse inimesi, kellele ei selgitata siinseid reegleid. Ja see on kurjast.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti keel ei ole väga kerge keel. Isegi siin saalis kõlavad sellised eesti keele vead, mida me ei pane tähelegi, peame justkui iseenesestmõistetavaks. Ma toon ühe lihtsa näite, see on sõna "seaduseelnõu". Kui seda käänatakse, öeldakse osastavas käändes, siis seal ei ole d‑tähte lõpus. See on üks keeleajalooline erand, käändub samamoodi nagu "ema". Ma väga meelsasti kuulaksin, et öeldakse: "Me arutame eelnõu", "Otsustasime eelnõu mitte toetada" ja nii edasi. Aga mitte sellepärast ma ei küsi. Ma küsin seda: kui me tahame, et inimesed oskaksid hästi eesti keelt, siis kuidas te hindate, kas eesti keele õppimise võimalused on hästi kättesaadavad? Kas me tegutseme piisavalt selle nimel, et eesti keel on ilus, selle oskamine on eelis ja selle oskamine on tore asi?

Kunagi ei ole seda piisavalt. Keeleoskus tuleb lugemusest, suhtlemisest ja kõigest sellest, alates sellest, kas me lastega kodus piisavalt – ma räägin meie-vormis, rahva erinevad esindajad – suhtleme, kõik see. Aga ütleme siis nii, et seda kõike annab parandada ja see kõik siin elus toimub ühekorraga ja paralleelselt. Meie ise peame eesti keelt austama, katsuma seda edasi viia. Ja selle üks lakmus on praegu see, mis toimub diskussioonina õigekeelsussõnaraamatu ümber. Nende teie nimetatud keelendite puhul on variandid juba paljudel juhtudel võimalikud. Ja eks me kirjutamegi võib-olla vabamalt kui veel mõni aeg tagasi. Aga tähtis on see, et me põhikoena seda keelt ikkagi ilusasti ja õigesti räägiksime ja kasutaksime. See on eeskujuks meie järeltulevatele põlvedele ja ka nendele sisserändajatele, kes on meie keele õppimisest huvitatud või kellel on see kohustus. Kui kõnelda meie võimest keelt õpetada, siis siin on kaks poolt. Me räägime väga palju sellest, kas meie suudame õpetada teistele [eesti] keelt. Ja sellest lähtuvalt tuleb ka uussisserändajatelt mõnigi kord kriitikat – ja mitte ainult uussisserändajatelt, vaid ka pikalt siin olijatelt –, et riik pole neile piisavalt keelt õpetanud. Samas on keele õppimine ikkagi austuse ja kuuluvuse küsimus. Siin on kaks poolt: võimalus õppida tuleb anda, materjalid peavad olema korralikud, kursused peavad olema, aga see on ka suhtumise asi, kas teine pool või see tulija tahab seda keelt omandada. Ja kui ta tahab, siis on see palju kergem.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Signe Kivi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head vaatajad! Tutvustan teile komisjoni nimel Riigikogu kultuurikomisjoni protokolli ja neid küsimusi-vastuseid, mida me [komisjoni istungil] kuulsime. Koosolek toimus 29. aprillil. Juhatas kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof. Osa võtsid komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Siim Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali, Tanel Tein. Kutsutud olid Haridus‑ ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna peaekspert Kätlin Kõverik ja õigus‑ ja personalipoliitika osakonna õigusloome valdkonna õigusnõunik Margit Kiin ning Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk. Ja päevakorras oli tänagi siin saalis Tõnis Lukase poolt tutvustatud eelnõu ja selle ettevalmistamine esimeseks lugemiseks. Ma sisu tõesti pikemalt ei hakka tutvustama, kuivõrd Tõnis Lukas tegi seda väga põhjalikult. Aga ta ütles ka seda, et ehkki Isamaa fraktsioon on esitanud varem samasisulisi eelnõusid, teeb ta seda uuesti sellepärast, et probleemid ei ole ju lahenenud ja juba on ka teada, et Haridus‑ ja Teadusministeerium on öelnud, et keeleseaduse muutmine vajab põhjalikumat analüüsi. Ja 2023. aastal algatati keeleseaduse väljatöötamiskavatsus ehk VTK. Võtangi kokku, et komisjoni edasine arutelu puudutas selle kummalise nimega VTK väljatöötamist ja tegelikult eelnõuga venitamist, muret eesti keele vähenemise üle teenindussektoris ja avalikus ruumis, eesti ja teiste võõrkeelte õppimist, et mitte riigina provintsistuda. Samuti soovisid komisjoni liikmed teada võrdlusi ja parimaid näiteid teiste väikeriikide kohta. Küsimusi oli nii Islandi kui ka Iirimaa kohta. Ja uuriti, kas platvormitöötajatele, teenindajatele saaks juba täna anda signaali riigi poolt, et tuleks hakata tegelema keeleõppega, ning arendama ja käivitama tehnoloogilisi lahendusi keeleõppeks. Me saime ministeeriumilt tagasisidet, et ettevõtted sellega tegelevad. Siinkõneleja Signe Kivi tõi välja, et tõepoolest, juba Riigikogu eelmises koosseisus oli kultuurikomisjoni menetluses keeleseaduse muutmise eelnõusid. Ja võib-olla on huvitav teada, et XIV ehk eelmises koosseisus oli neli ja XV ehk tänases viis erinevat keeleseaduse muutmisega tegelevat eelnõu. Ja ka kõigi nende teiste puhul oli ministeeriumi seisukoht, et tegemist on siiski laiema teemaga, mida tuleb analüüsida. Ma tundsin huvi, et kas ka siis, kui [Tõnis] Lukas oli haridus‑ ja teadusminister, ministeerium tegeles keeleküsimustega ja keeleseaduse võimaliku muutmisega, ja me saime vastuse, et nii see oli, ja Tõnis täna pikalt sellele teemale vastas. Komisjoni esimees Heljo Pikhof küsis, miks vajab üldse eelnõu põhjalikumat analüüsi ning väljatöötamiskavatsuse koostamist ja kas väljatöötamiskavatsuses on teemat paremini lahendatud kui Isamaa algatatud eelnõus. Kätlin Kõverik selgitas, et tegelikult on VTK tekst sisuliselt valmis, käimas on ministeeriumisisene kooskõlastusring ja tõepoolest, nende vaates on VTK‑s palju küsimusi paremini lahendatud kui esitatud eelnõus ning loodetavasti materjal liigub ministeeriumist õige pea välja. Ta lisas ka, et peab tunnustama ettevõtjaid, kes võtavad juba ise rohkem vastutust, ning käivitamisel on erinevates ettevõtetes nende sisesed keeleõppeprogrammid. Aga muus osas on tõepoolest Haridus‑ ja Teadusministeerium eelnõus tooduga suuresti nõus. Kõik need teemad tulevad ka väljatöötamiskavatsusse ja seda tutvustatakse siis nii Riigikogus kui ka paljudele teistele asjasse pühendatud isikutele ja organisatsioonidele. Aga tegelikult kuulsime ka seda, Kätlin Kõverik ministeeriumi esindajana tunnistas, et avalikus ruumis tervikpilt on täna nukker ja et statistika andmetel märtsist 2024 on tõepoolest ainuüksi tööhõives umbes 80 000 eesti keelt mitteoskavat inimest. Siit tuleb välja arvata sõjaväeteenistus. See mitteoskajate arv oli juba enne ukrainlaste saabumist suur. Ohumärgid on tegelikult tõesti üleval, aga me peame tunnistama, et ukrainlaste kogukond on küll seda olukorda võimendanud, kuid nad on võrreldes kõigi teiste rahvusgruppidega küllalt tublid riigikeele õppijad. Aga see probleem on kõigis valdkondades alates juhtimisest kuni spetsialistideni välja. Ja hinnanguliselt on 20 000 inimest sektorites, kus tegelikult on kehtestatud keeleoskuse nõuded, aga inimesed ei suhtle eesti keeles. Ja sellest oli ka Tõnis Lukase ettekandes juttu. Me möönsime oma diskussioonides ja aruteludes, et mitte ainult riik, vaid iga riiki saabunud inimene peab hakkama vastutama oma keeleõppe eest. Ja tõesti oluline on mitte pakkuda paralleelühiskonda, mida me seni oleme näiteks hariduses teinud. Aga ka paljudes teistes valdkondades me ju pakume infot tõlgituna – mitte et seda ei tohiks üldse teha, aga see võiks olla väheses mahus. Ja keeleõppes võiks äkki jõuda ühiskondliku kokkuleppeni, et see tõesti on iga inimese enda vastutada. Mina tõin välja, mulle tõesti tundub – vabandust, et ma sellel peatun –, et Eesti ühiskond tervikuna peab olema nõudlikum. Me alustame ise – ma toon ennast praegu siin näiteks, mitte kedagi teist –, ma alustan ise teises keeles rääkimist, kui minu poole pöördutakse vene keeles, sest nooruspõlvest siiani tulnud, ütleme isegi, taak on olnud selline, et ma olen muidu ebaviisakas. Me täna näeme, et see ei ole ammu enam ebaviisakas, kui me räägime siin eesti keeles ka siis, kui võib-olla meie vastas olev inimene seda nii hästi ei oska. Aga me aitame siis teda. Nii, Margit Sutrop soovis teada, kui palju on arvuliselt neid inimesi, kes vajavad hädasti keeleõpet, ja mis on täna Eestis reaalne koolitusvõimekus. Neid numbreid me oleme hästi palju erinevaid kuulnud. Võib-olla oluline on see, et õpetada suudetakse Eestis täna lausa üle 10 000 inimese. Aga toon siin ikkagi välja selle, millest oli juttu eelnevalt, et õppida võib ka ise. Siim Kallas tõi meie diskussiooni natukene teise vaate, et tegelikult kõigi keelte oskus, paljude keelte oskus on kultuuriline väärtus. Ja nii see tõesti on. Aga eesti keelt peab kasutama ja seda võiks saada kasutada igal pool. Näiteks Margit Sutrop pidas oluliseks, et kui me läheme taksosse ja taksojuht ütleb meile tere, siis see on juba päris hea algus, aga seda väga tihti me ei kohta. Rääkisime tõesti ka võimalusest, et Eesti provintsistub, kui me keskendume ainult eesti keelele, mis on muidugi prioriteet ja kõige põhilisem, aga me peame oluliseks pidama võõrkeelte õpetamist Eestis, sest see on haritud inimese ning Euroopas olemise loomulik osa. Sõna sai ka Ilmar Tomusk, kes sõnas, et ta on olnud, Keeleamet on olnud algse eelnõu koostamise juures. Ja ta ütles, et ükski põhjus, miks seda eelnõud – eelnõu, vabandust! – hakati välja töötama, ei ole kadunud ja tegelikult on Keeleameti seisukohalt vaadates tegemist hea eelnõuga. Margit Kiinilt kuulsime veel kord põhimõtet, et Vabariigi Valitsuse seisukoht on eelnõu mitte toetada. Ja kordan üle, et praegu töötatakse välja väljatöötamiskavatsust, mis on lõpusirgel. Eelnõu, põhjaliku eelnõu valmimine on planeeritud 2025. aasta lõppu. Seejärel tegi komisjoni esimees ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 9. mail, eelnõu tagasi lükata ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi. Esimene ettepanek võeti vastu konsensusega, ehkki 9. maist on saanud 14. mai. Teine: teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt oli 5 liiget: Vadim Belobrovtsev, Siim Kallas, Heljo Pikhof, Kadri Tali, Tanel Tein; vastu 2 liiget: Tõnis Lukas ja Signe Kivi; erapooletuks jäi Margit Sutrop. Ja kolmandaks oli ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi, see võeti vastu konsensusega. Suur tänu tähelepanu eest!

Hea ettekandja, suur tänu teile ettekande eest! Teile on ka küsimusi, läheme nende juurde. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite väga üksikasjalikult välja erinevad sõnavõtud komisjonis, mis kõik toetasid eesti keelt ja leidsid, et ongi vaja suuremaid keelenõudeid. Aga ikkagi komisjon tegi ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Mis see põhjus on? Kas ainult see, et väljatöötamisel on keeleseadus, või jäi ikkagi komisjonis ka mingi muu põhjus kõlama?

Aitäh! Ei oska vastata teiste komisjoni liikmete eest, aga küllap oli kõige suuremaks argumendiks tõesti see, et väljatöötamiskavatsus haarab endasse tegelikult ka laiemalt valdkondi kui see konkreetne eelnõu. Ja mina pean oluliseks, et toodi välja – ja mul ei ole põhjust seda mitte uskuda, aga elame-näeme –, et uues seaduseelnõus, mis loodetavasti meie ette tuleb, on suurem roll [antud] järelevalvele. Ma pean seda väga oluliseks.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti keel vajab pidevat hoolt ja kaitset. Eesti Vabariik on eesti keele ainus kodu. Põhiseaduse preambul paneb eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise ning arengu eest seismise nii riigile kui ka kõikidele kodanikele. Põhiseaduse § 6 sätte kohaselt on Eesti ainus riigikeel eesti keel ning seega on eesti keel erilise kaitse all. Eesti keel olgu avalikus kasutuses üldkohustuslik. Kuna Eestis igal pool avalikus ruumis eesti keelega hakkama ei saa, valitseb meie riigis seadusetu olukord. Eesti Vabariigi seadused peavad olema kõikjal Eestis täidetud täies mahus, mitte valikuliselt. Kui keeleseaduse rakendamisel on ressurssi juurde vaja, siis tuleb see ressurss leida. On väga palju valdkondi, kus eesti keele roll on hakanud vähenema. Ohust annavad märku näiteks teenindusega seotud kaebused Keeleametile. Eriti palju on kaebusi takso[juhtide] kohta või audioreklaamide vahekorra kohta mõnes suures kaubanduskeskuses vene keele kasuks. Kohati on seal eesti keele osakaal alla 30%. Omavalitsused saadavad kakskeelseid teateid ja nii edasi ja nii edasi. Kuni 2016. aastani pidi inimene taksoteenuse pakkumiseks rääkima eesti keelt vähemalt B1‑tasemel, praegu ei nõua ühistranspordiseadus ühegi keele oskust. Keeleameti peadirektori Ilmar Tomuski sõnul tuleb ette olukordi, kus taksojuht ei oska eesti, inglise ega vene keelt ega tunne isegi ladina tähti. See tekitab olukordi, et teenuse pakkumisel on palju segadust. Inimesed võivad ära eksida, satuvad valedesse kohtadesse. Taksojuht ei suuda anda mitte mingisuguseid selgitusi üheski meie piirkonnas kasutatavas keeles. 2022. aastal tuli Kesk-Aasia kodanikelt 6000 lühiajalise tööloa taotlust, millest kaks kolmandikku rahuldati. Eelmisel aastal tabas Eesti politsei Eestist ligi 1000 illegaali, mis tähendab seda, et kui lühiajaline tööluba saab läbi, siis kõik need inimesed ei lahku Eestist, vaid hakkavad tööle äpipõhiselt kas taksojuhina või toidukullerina. Kui keegi neilt keeleoskust ei nõua, siis me aitame kaasa illegaalsele immigratsioonile, toidame seda halli tsooni ja suurendame julgeolekuriski. Viimane aeg on taastada ühistranspordiseaduses taksojuhtide eesti keele oskuse nõue ja [tingimus, et] teenust saaks hakata pakkuma alles siis, kui nõue on täidetud. Eesti keele oskuse nõue peab kehtima ka platvormitöötajatele. Keel elab, kui seda kasutatakse, ja kui seda saab kasutada, siis seda ka õpitakse. Ei ole võimalik ühelegi Eestis elavale inimesele selgitada eesti keele vajalikkust, kui tegelik elu käib teises keeles. Kui eesti keel avalikus ruumis on reegel, siis võtavad seda normina ka kõik teised ja see on motivatsioon keele õppimiseks. Need on meie enda valikud, kas tahame eesti keelt kehtestada ja rahvusriigina püsima jääda või lepime sellega, et meile jäävad meie pastlad ja kannel. EKRE toetab seda eelnõu. Aitäh!

Suur tänu! Head ametikaaslased, me oleme läbirääkimiste juures ja nagu te teate, esimesel lugemisel saavad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Aga liigume edasi. Ja kuna järgmist sõnavõtjat ei ole ja ei ole ka Isamaa fraktsioonist teisi soovijaid, ma saan aru, jah? On. Selge. Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Oli kuulda, et komisjonis sooviti, et rõhk läheks rohkem järelevalvele, ühesõnaga, et selles kompleksses eelnõus, mida valitsus ette valmistab – või tegelikult eelnõu ju valitsus ette ei valmista, ta valmistab ette alles seda suurepärast VTK‑d, väljatöötamiskavatsust –, peaks olema palju muidki punkte võrreldes selle eelnõuga, mis meie oleme esitanud. Kuna ma ütlesin, et siin on vaja mõned seaduseaugud kinni panna nende jaoks, kes nendest kõrvale hiilivad, siis nende punktidega on igal juhul kiire. Aga ma ütlen selle järelevalve kohta veel, et tegelikult Keeleamet ju toetab seda eelnõu. Keeleamet ongi järelevalveorganisatsioon. Selle eelnõu kehtestamisel on neil lihtsam töötada, kaasa arvatud taksojuhtide keeleoskust kontrollida, mida neil praegu on ümber nurga palju raskem teha. Nii et ka see eelnõu suurendab võimalusi teha sujuvalt järelevalvet ja kutsuda korrale nii neid töötajaid kui ka tööandjaid, kes eesti keelt ei austa. Me oleme siin saalis palju rääkinud, kaasa arvatud eelmise eelnõu [arutelu] ajal, mis puudutas alusharidust, üleminekust täielikule eestikeelsele õppele. Praegu me räägime eesti keele rollist avalikus ruumis. Need on kaks väga seotud punkti, need on sama mündi kaks külge. Olgu siis see ka ära öeldud, miks Isamaa täielikule eestikeelsele õppele ülemineku initsiaator oli üle-eelmisel aastal ja meie kava järgi ka see täielik eestikeelsele õppele üleminek seadusesse fikseeriti. Selle mõte on olnud anda võimalus siinse ühiskonna liikmetele saada elus hakkama, sest selleks on vaja eesti keelt. Kui eesti keelt avalikus ruumis enam paljudes kohtades ei nõuta … Kontrastina võib ütelda, et on lausa töökohti, kus nõutakse avalikus sektoris – ka Tallinna linnas, vähemalt seni on see nii olnud – vene keele oskust. Hea küll, eesti keele oskuse [nõue] on seal ka, aga kui mõelda riigikeele erinevale staatusele, siis see on normaalne. Aga see, et me oleme justkui nõudlikud, et me unustame ära, et eesti keel on siin ruumis peamine ja me peame lausa kohustuslikus korras eeldama inimestelt ka töökonkurssidel teiste keelte oskust ja eesti keelele nii palju rõhku ei pane, on ju tegelikult kurjast. Kui me anname signaali, et eesti keeleta saab siin ühiskonnas hakkama, siis see ei ole kurjast ja halb mitte ainult sisserännanute motiveerimiseks, et nad eesti keelt oskaksid – nemad saavad aru, et eesti keel ei ole oluline –, vaid see on ka haridussüsteemis korra ja motivatsiooni hoidmiseks tegelikult väga negatiivse mõjuga. Sest ka noored küsivad sellisel juhul: "Miks me peame seda keelt õppima, kui see on perspektiivitu, tulevikuta keel sellessamas riigis, kus ta nominaalselt on põhiseaduslik keel?" Me teeme sellega, kui me ka avalikus sektoris eesti keele nõuded kehtestame, nii nagu Isamaa eelnõu ette näeb, ka haridussüsteemile head. Teeme palju lihtsamaks õpetajate töö, palju paremaks vanemate suhtumise, perekondade suhtumise sellesse keelde ja ka õpilaste endi suhtumise õpitavasse eesti keelde. Sest ma ütlen veel kord: üks keel elab nii kaua, kui teda kasutatakse. Kui me ise lõikame ära eesti keele kasutamise võimalusi tarbijatena ja ka kasutamist erinevates sektorites, siis me samm-sammult viime eesti keele lihtsalt köögikeeleks või, ütleme, kultuurkeele staatusest loobumise teele. Seda me ei tohi teha. Julgeoleku küsimus siia juurde. Me ei tohi luua muukeelseid slumme. Eesti keel olgu avalikus ruumis alati domineeriv. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan! Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 397 esimesel lugemisel tagasi lükata, ja me peame seda hääletama, nii et alustame hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 397 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 39, vastu 15, erapooletuid ei ole, on eelnõu 397 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Liigume edasi, aga kuna neljandat päevakorrapunkti ei ole, on tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös.