Alusharidusseaduse eelnõu (419 SE) esimene lugemine

Nüüd, head kolleegid, saame minna teise päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud alusharidusseaduse eelnõu 419 esimene lugemine. Ja ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus‑ ja teadusministri Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Tutvustan teile alusharidusseaduse eelnõu, mille eesmärk on seada sisse alusharidussüsteem, mis tagab eelkooliealistele lastele õiguse omandada kvaliteetset alusharidust lastehoius ja lasteaias. Eelnõu lähtub laste ja perede vajadustest ning toetab ka töö‑ ja pereelu ühildamist. Eelnõuga esitatakse uus alusharidusseaduse terviktekst, mis asendab 1999. aastal vastu võetud koolieelse lasteasutuse seaduse. Eestis on 563 koolieelset lasteasutust. Munitsipaallasteasutusi on 504 ja eralasteaedasid on 59. Kokku omandab alusharidust Eestis 67 281 last. Lisaks tegutseb Eestis 451 lapsehoiuteenuse osutajat. Nende hulka on arvestatud ka need, kes osutavad teenust lapse kodus või enda eluruumides, samuti vastavas vanuses raske ja sügava puudega lapse hoiuteenuse osutajad ning lastehoiud. Lastehoius käib 6343 poolteise‑ kuni seitsmeaastast last, kellest enamus ehk 5710 on kuni kolmeaastased. Koolieelsetes lasteasutustes töötab meil 7866 õpetajat ja direktoreid on 538. See on olukorra kirjeldus. Toon välja olulisemad muudatused, mida oleme eelnõus ajakohastanud ja täpsustanud, võrreldes praegu kehtiva koolieelse lasteasutuse seadusega. Praegu Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevad lastehoiud liiguvad Haridus‑ ja Teadusministeeriumi haldusalasse ja saavad haridussüsteemi osaks. See on kõige suurem muutus, mis antud eelnõu kohaselt võrreldes kehtiva seadusega toimub. Eelnõuga defineeritakse lastehoiu kui haridusasutuse mõiste. Ehk siis lastehoid erinevalt tänasest definitsioonist on alushariduse riikliku õppekava alusel alushariduse omandamist võimaldav haridusasutus, kus toetatakse laste üldoskuste arengut. Lastehoius luuakse kuni kolmeaastasele lapsele eeldused alushariduse omandamiseks lasteaias ning kolme‑ kuni seitsmeaastase lapse puhul toetatakse perekonda eelduste loomisel põhihariduse omandamiseks koolis. Kuid raske ja sügava puudega lapse hoiuteenus jääb jätkuvalt Sotsiaalministeeriumi haldusalasse ning seda reguleerib sotsiaalhoolekande seadus. 2022. aasta andmetel kasutasid sellist lapsehoiuteenust 115 poolteise- kuni seitsmeaastast raske ja sügava puudega last. Lastehoid koostab laste üldoskuste arengu toetamiseks alushariduse riikliku õppekava järgi lastehoiu õppekava. Lastehoiu pidajatele sätestatakse üleminekuaeg uute nõuetega vastavusse viimiseks kuni 31. augustini 2026. Eelnõu kohaselt muudetakse ka alushariduse definitsiooni haridusseaduses. Alusharidus on üldoskuste, teadmiste ja hoiakute kogum, mis loob eeldused põhihariduse omandamiseks. Ja alushariduse omandamist võimaldavad tulevikus uue seaduse järgi haridusasutused, milleks on lastehoid ja lasteaed. Alushariduse kättesaadavuse tagamiseks on KOV‑i ülesanne [anda] vanema soovil kõigile poolteise‑ kuni kolmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle kohaliku omavalitsuse territooriumil, võimalus omandada alusharidust lastehoius ja kolme‑ kuni seitsmeaastastele lastele võimalus omandada alusharidus lasteaias. Kohalik omavalitsus peab vanematele kättesaadavaks tegema info kõikide nende lastehoidude ja lasteaedade kohta, milles ta oma ülesannet täidab. Ja vanem on lapsele lastehoiu‑ või lasteaiakoha valimisel vaba. Vanem peab esitama lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele kohataotluse, märkides selles, millisesse lastehoidu või lasteaeda ja millisest ajast laps kohta vajab. Kohalik omavalitsus peab koha andmisel arvestama vanema taotluses esitatud eelistusi. Kui [eelistatud lasteasutustes] ei ole vabu kohti, tuleb pakkuda kohta pere elukohale lähimas lastehoius või lasteaias. Eelnõu toetab ka kohalike omavalitsuste ja erasektori vahelist koostööd lastehoiu‑ ja lasteaiakohtade tagamisel. See muudatus võimaldab kohalikel omavalitsustel pakkuda kohta ka eralastehoius või eralasteaias, vähendades uute kohtade juurdeehitamise vajadust. Kohalik omavalitsus peab tagama lastehoiu‑ ja lasteaiakoha enda territooriumil. Kohalik omavalitsus võib tagada lastehoiu‑ ja lasteaiakoha lisaks enda territooriumile ka teise kohaliku omavalitsuse territooriumil, kui kohalikud omavalitsused on selles halduslepinguga kokku leppinud. See on eeldus selleks. Sellisel juhul lepivad nad omavahel kokku ka rahastuses. Seaduses muutub oluliselt tugiteenuste osutamine erivajadustega lastele alushariduses. Lasteaias hakatakse rakendama üldist, tõhustatud ja erituge, nagu seda rakendatakse koolis. Eesmärk on tagada tugiteenuste parem korraldatus ning iga lapse arengu toetamine ühetaolisema tugiteenuste osutamise korraga haridusvaldkonnaüleselt. Ehk siis lasteaias [muudetakse] tugiteenuste nõuded sarnaseks koolis olevate tugiteenuste nõuetega. Lastehoius ehk poolteise‑ kuni kolmeaastaste laste puhul rakendatakse üldist tuge. Üldise toe raames tagatakse lapsele vajaduse korral logopeedi, eripedagoogi või muu tugispetsialisti teenus. See on ka praegu kehtivas seaduses samamoodi. Tugispetsialisti teenuse osutamise aluseks saab põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse § 37 lõikes 3 sätestatud teenuse kirjeldus ja ka selle rakendamise kord. Kehtiva seaduse diagnoosipõhiste nimetustega erirühmad, nagu keha‑, liit‑ ja meelepuudega laste rühmad, tasandus‑ ja arendusrühmad ning pervasiivsete arenguhäiretega laste rühmad, asendatakse eelnõu kohaselt tõhustatud ja erituge saavate laste rühmadega, millel ei ole erinimetust. Lapse heaolu ja arengu toetamiseks võib eelnõu kohaselt lasteaias moodustada väiksemaid rühmasid, näiteks tõhustatud tuge saavate laste rühma kuni 12 lapsega või erituge saavate laste rühma kuni 6 lapsega. Soovitused selleks teeb kooliväline nõustamismeeskond. Õppekeel. Eestikeelsele õppele üleminek on juba toimumas ja lasteaiad lähevad üle eestikeelsele õppele 1. septembrist 2024 ehk juba enne alusharidusseaduse eelnõu seadusena jõustumist. Alusharidusseaduse eelnõu esitab tänase seadusega võrreldes muudatused, mis tehti eestikeelsele õppele ülemineku seadusega ka käesoleva seaduse eelnõu terviktekstis, neid sisuliselt muutmata. Ehk lasteasutuste õppekeel on eesti keel. Kohalik omavalitsus ei saa oma ülesande täitmisel võimaldada kohta eralasteaias, mille õppe‑ ja kasvatuskeel ei ole eesti keel. Ehk kui kohalik omavalitsus osutab lasteaiateenust või alushariduse teenust eralasteaia või eralastehoiu kaudu, siis see saab olla üksnes eesti keeles. Eralasteaias määrab õppekeele eralasteaiapidaja. Eralasteaias, kus õppe‑ ja kasvatustegevus ei toimu eesti keeles, tuleb tagada eesti keele õpe alushariduse riikliku õppekava alusel. Erinevalt eralasteaiast peab eralastehoius toimuma õppe‑ ja kasvatustegevus aga eesti keeles. Töötajate kvalifikatsiooni ja koosseisu osas toimuvad muudatused. Lasteaiapersonali miinimumkoosseisu määrus muutub eelnõuga kehtetuks. Sellega muutub õppe‑ ja kasvatustegevusega seotud töötajate töölevõtmine ja koormuste määramine paindlikumaks. Lasteaial on suurem autonoomsus otsustada, milliseid ametikohti ta loob ja missuguse koormusega ta töötajaid tööle võtab. Õppe‑ ja kasvatustegevusega seotud töötajad lasteaias on direktor, õppejuht, õpetaja – sealhulgas on eraldi välja toodud muusikaõpetaja ja liikumisõpetaja –, abiõpetaja ja tugispetsialistid. Lastehoius peavad töötama kutsega lapsehoidjad, kes on õppe‑ ja kasvatustegevusega seotud töötajad. Direktori kvalifikatsiooninõudeid tõstetakse. Edaspidi on nõutud magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon, pedagoogilised ja juhtimiskompetentsid ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Abiõpetajatele kehtestatakse kvalifikatsiooninõuded, mis on vähemalt keskharidus ja lapsehoidja kutse ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele või vähemalt keskharidus ja pedagoogilised kompetentsid ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Lapsehoidja kvalifikatsiooninõudeid tõstetakse. Edaspidi on nõutud vähemalt keskharidus ja lapsehoidja kutse IV tase ning eesti keele oskus vastavalt keeleseaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Praegu töötavatele abiõpetajatele, direktoritele ja lapsehoidjatele ei kohaldata kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid, välja arvatud eesti keele nõue, kuni 2028. aasta 31. augustini. Õppejuhi ja õpetaja kvalifikatsiooninõuded ei muutu. Rühma piirarve ja suhtarve töötajate kohta võrreldes kehtiva seadusega ei muudeta ning kohalikul omavalitsusel säilib võimalus erandjuhul ja direktori ettepanekul, mille kohta on arvamust avaldanud hoolekogu, suurendada rühmas laste arvu. Lastehoiu ja lasteaia asutamine ja järelevalve. Kohalik omavalitsus ei pea enam taotlema Haridus‑ ja Teadusministeeriumilt lastehoiu ja lasteaia pidamiseks tegevusluba. Eraettevõtja majandustegevus on aga loakohustuslik ja tuleb taotleda tegevusluba. Järelevalvet teostab nii munitsipaal‑ kui ka eralastehoidude ja ‑lasteaedade üle jätkuvalt Haridus‑ ja Teadusministeerium. Alusharidusseaduse eelnõu rahalised mõjud. Eelnõuga ei muudeta alushariduse rahastamise süsteemi. Alushariduse kättesaadavuse tagamine on jätkuvalt kohaliku omavalitsuse seadusjärgne ülesanne, mille täitmiseks on kohalikul omavalitsusel nii tulubaasi laekuvaid vahendeid kui ka sihtotstarbeliselt eraldatavaid riigieelarve vahendeid. Kohalike omavalitsuste seniseid ülesandeid on eelnõus täpsustatud ning uusi avalikke ülesandeid ei ole juurde tulnud. Praegu eraldab riik kohalikele omavalitsustele 16 miljonit eurot aastas lasteaiaõpetajate palgatoetuseks. Samuti eraldab riik kohalikele omavalitsustele toetust õpetajate täiendkoolituseks. Lisaks on hariduse infosüsteemi tehnilise arendamise kulud seoses eelnõu rakendamisega, mis kaetakse haridusministeeriumi eelarvest, ja nende arendustegevusega seotud kulude maht on suurusjärgus 250 000 eurot. Vabariigi Valitsuse nimel teen ettepaneku toetada seaduseelnõu vastuvõtmist ning selle jõustumist 1. jaanuaril 2025. aastal.

Suur tänu teile! Teile on ka rida küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Auväärt minister! Kas selle seadusemuudatusega muutub midagi ka selles, mis puudutab lastevanemate taotlusi saada [lapsele] koht kohaliku omavalitsuse [lasteaias]. Pean siin silmas seda, et paljudel juhtudel on omavalitsustel kasutusel printsiip, kus juba laste sündides või suhteliselt varases eas pannakse laps järjekorda, selleks et olla kindel, et kui aeg kätte [jõuab], saab lapsele koha. Ja teiseks, võib-olla aitab see kohalikul omavalitsusel [vajadusi] paremini planeerida. Kas siin seaduses on selle kohta mingeid muudatusi või ei ole?

Muudatused on seotud ainult sellega, kui kiiresti tuleb kohataotlus lahendada. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb kohataotlus lahendada mõistliku aja jooksul. Pikaajalise kohtupraktika põhjal on Eestis öeldud, et see mõistlik aeg on kaks kuud, mis on piisav aeg lapse lasteaeda vastuvõtmiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks. See ei ole siiski kohtade planeerimise aeg, vaid see on taotluse rahuldamise aeg, et kui lapsevanem esitab taotluse, siis kahe kuu jooksul tuleb see lasteaiakoha taotlus rahuldada. Kohalikul omavalitsusel on võimalik lastehoidu ja lasteaeda vastuvõtu korras täpsemalt reguleerida, millal lapsevanemad saavad hakata kohataotlusi esitama.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! See seadus on nüüd selline seadus, mis valmistab lapsi ette üldhariduse saamiseks alates esimesest klassist. Me teame, et maailmas ja ka siin Euroopas on riike, kus on tehtud see lausa kohustuslikuks teatud vanusest. Kas te seletaksite, kuivõrd see seadus [teeb selle] kohustuslikuks? Või ta jätab siiski vanemale valiku?

Urve Tiidus, palun!

Aitäh küsimuse eest! Siiski, Eestis on lapse alushariduses osalemine vabatahtlik, see on vanema otsuse alusel. Aga statistika näitab meil seda, et viie-kuueaastased lapsed 94% ulatuses osalevad alushariduses. Eesmärk on siiski seda protsenti tõsta, sellepärast et ka Euroopa Liidu tasandil on kokku lepitud või õigemini on seatud sihiks see, et see protsent oleks 95 või 96 juures. Aga Eesti laias laastus täidab seda protsenti, meie valdav enamus lapsi, vähemalt koolieelikuid, osaleb alushariduses. Ja alusharidus on laialdaselt kättesaadav, see on inimestele taskukohane, nii et hetkel seal me küll probleemi ei näe.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma jätkan Urmas Kruuse teemat. Kahe kuuga leida lasteaiakoht on iseenesest võimalik, aga kui me räägime näiteks Tallinna linnast, kus on kohtade nappus juba aastaid olnud ja ka lähitulevikus, ma arvan, see jätkub, siis reegel on praegu selline, et laps pannakse kolme lasteaeda järjekorda põhimõtteliselt juba siis, kui ta sünnib. Sel juhul on vanemal võimalus panna ta just sinna, kuhu vanem ise tahab. Kui minna üle süsteemile, kus kahe kuuga peab omavalitsus leidma koha mõnes lasteaias, siis omavalitsus arvatavasti selle leiab, aga see on kuskil teises linnaosas, kuna linn on üks nii-öelda teeninduspiirkond. Kas selline süsteem on parem võrreldes sellega, mis on siiamaani olnud, või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Uus seaduseelnõu tegelikult lähtub lapsevanema eelistustest. Enam ei määratleta ära nii-öelda teeninduspiirkonda ehk kohalik omavalitsus ei saa pakkuda lasteaia‑ või lastehoiukohta teises linna otsas. Lapsevanem esitab konkreetse eelistuse konkreetsete lasteaedade või lastehoidude suhtes ja nendest eelistustest peab kohalik omavalitsus lähtuma. Kohalik omavalitsus saab öelda, millise aja jooksul tuleb taotlus esitada. Põhimõtteliselt sündide järgi on võimalik kohe näha, milline on sündide prognoos, selleks et lasteaiakohti ja lastehoiukohti prognoosida. Aga kohalikul omavalitsusel on õigus öelda, et mitte varem kui kolm kuud enne lapse poolteiseaastaseks saamist tuleb esitada taotlus konkreetse lasteaia‑ või lastehoiuteenuse kohta. Ehk enam ei saa olla selline olukord, et teeninduspiirkonnana käsitletakse tervet Tallinna linna ja lapsevanem peab oma last teise linna otsa vedama. [Koha saab] ikkagi nendesse lasteaedadesse ja lastehoidudesse, kuhu lapsevanem on oma eelistuse esitanud. Kui kohalikul omavalitsusel kohad puuduvad, siis on võimalik kaasata ka eralastehoidu ja eralasteaeda teenuse osutamiseks. Seadus teeb selle oluliselt paindlikumaks, kui see seni on olnud.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Meie laulu‑ ja tantsupeo traditsioon põhineb katkematul püramiidil, sellisel põhimõttel, et lapsed puutuvad kokku juba maast madalast õigesti laulmisega, pillimänguga. Ja üks selle komponente on olnud, et senises lasteaedade miinimumkoosseisus on olnud ka muusikaõpetaja. Kas ma saan õigesti aru, et uues seaduses enam miinimumkoosseise lasteaedadele [ette ei nähta] ja ka õppekavas ei ole täpsemat juhist, millise ettevalmistusega peab olema see inimene, see õpetaja, kes lastele mänge korraldab ja nendega laulab? Ma väidan, et muusikaline haridus, et lapsed ei puutuks kokku nii-öelda vale muusikalise keelega ja ka edaspidi armastaksid muusikat, on väga oluline.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, see on väga oluline ja alushariduse õppekava seab ju väga selgelt ette nende muusikaliste oskuste loetelu, mida laps peab omandama. Alusharidusseadus miinimumkoosseisu nii-öelda koormuste arvestuses enam ei esita, küll aga esitab [nõude], et muusikaõpetaja peab olema lasteaias tööl. Õpetajale seatakse ka vastavad õpetaja eriala tingimused, mis on seaduses sõnastatud, nii et selles mõttes me selle uue seadusega seda traditsiooni siiski ei katkesta, et lasteaias töötab muusikaõpetaja ja liikumisõpetaja, kes täidab õppekavas seatud eesmärke.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud haridus‑ ja teadusminister! Tegemist on päris ambitsioonika eelnõuga, päris laiade mõjudega ettepanekutega. Mind huvitab eeskätt see osa, mis puudutab erirühmasid ja kõikvõimalike hariduslike erivajadustega või ka tervislike erivajadustega laste saatust ja staatust. Kui palju nende muudatuste kavandamisel on nõu peetud ja arutatud tervisevaldkonna esindajatega, sotsiaalvaldkonna esindajatega? Teatavasti need lapsed, kes käivad mitmesugustes erirühmades, võivad tihti olla paralleelselt teenuse saajad sotsiaalvaldkonnas sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kaudu, tervisevaldkonnas kas perearsti suunamise, teraapiafondi või muude lahenduste kaudu ja ühtlasi haridusvaldkonnas, on see siis Rajaleidja otsuse alusel või kohapeal eripedagoogilist, logopeedilist tuge saades. Kas need muudatused on läbi mõeldud ja ratsionaalsed, et ei tekiks olukorda, kus just nimelt kõige rohkem tähelepanu vajavad lapsed võivad sellest tähelepanust ilma jääda?

Aitäh küsimuse eest! Kogu see seaduseelnõu on väga pikalt läbinud Sotsiaalministeeriumi haldusalas olevad kooskõlastused ja läbirääkimised ka tervishoiu valdkonna ja sotsiaalhoolekande valdkonna inimestega. Uus seadus ei defineeri erituge, selle sisu või tervisega seotud teenuste sisu. Uus seadus reguleerib seda, milline töö on lasteaias korraldatud. Kui seni on eraldi rühmad erivajadustest tulenevalt erinevalt nimetatud, on lihtsalt erinevad rühma nimetused, siis nüüd enam erinevaid rühma nimetusi ei ole. Aga eritugi ja tõhustatud tugi on see, mis on seaduses ära nimetatud, ja selle eritoe või tõhustatud toe, mis on Rajaleidja otsusega lapsele määratud, peab lasteaed või lastehoid lapsele tagama.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Et kõigil oleks kõik selge, sest meil jälgivad ka paljud tavainimesed seda istungit, siis äkki oskate tuua välja, mille poolest erineb üldjoontes lastehoid munitsipaallasteaiast ja eralasteaiast. Mis need üldjooned on, mille poolest lastehoid erineb nendest?

Aitäh! Lastehoid on poolteise‑ kuni kolmeaastaste laste alushariduse asutus, kus poolteise‑ kuni kolmeaastased lapsed saavad alusharidust alushariduse õppekava alusel. Lastehoius töötab lapsehoidja, kellel on vähemalt keskharidus ja neljanda taseme kutse. Lasteaed on õppeasutus, kus [õpivad lapsed] kolmandast eluaastast kuni seitsmenda eluaastani ja kus toimub samamoodi õpe õppekava alusel, aga kus töötavad õpetajad, kellel on bakalaureusekraad ja vastavad pedagoogilised pädevused.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Lugedes seda seaduseelnõu, [näeme, et] tõusevad mitmed kvalifikatsiooninõuded. Tegelikult on arusaadav, et lasteaiadirektori kvalifikatsiooninõudeks saab olema mitte lihtsalt kõrgharidus, vaid magistrikraad. Aga ma vaatan, et kvalifikatsiooninõudeid tõstetakse ka lapsehoidjatele. Senine kesk‑ ja kutsehariduse nõue tõstetakse vähemalt kutse neljandale tasemele, samuti tõstetakse lasteaia abiõpetaja kvalifikatsiooninõudeid. Arvestades seda, et meil on suur puudus lapsehoidjatest, samuti on nappus abiõpetajatest, kas võib tekkida oht, et lasteaed ei leiagi neid spetsialiste? Või kust neid üldse otsida?

Aitäh selle küsimuse eest! No ei ole meil täna siiski nii suurt puudust ei abiõpetajatest ega ka lapsehoidjatest. Suur osa lapsehoidjatest, kes lastehoidudes töötavad, omavad seda kutset, omavad keskharidust. Abiõpetajate puhul on kõige suuremaks muutuseks tõenäoliselt keelenõuete kehtestamine, mis väga tugevasti puudutab eestikeelsele õppele üle minevaid lastehoiurühmasid aastast 2026, kui ka abiõpetajad peavad oskama eesti keelt B2-tasemel. Muud nõuded on laias laastus valdavas osas juba rakendunud. Direktorite puhul ka – meil on ligi 80% lasteaiadirektoreid, kellel on juba magistrikraad. Direktorite magistrikraadi nõue rakendub aastast 2028 ehk selle kraadi omandamiseks on aega ka nendel 20% direktoritest, kes veel ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Ja täiendavalt oli küll tõesti kohalikel … Eesti Linnade ja Valdade Liit soovis, et ka õppealajuhatajatele rakenduks magistrikraadi nõue, aga praegu seadus[eelnõus] seda ette nähtud ei ole, seal kvalifikatsioon ei muutu, seal me ei tõsta kvalifikatsiooninõudeid.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te oma ettekandes mainisite, et [koolieelsest] haridusest saab osa üle 90% lastest. Osa eksperte on viimastel nädalatel avalikus meedias arutlenud selle üle, et üks positiivne mõju PISA testide tulemusele on [tulnud] just lasteaiast. See on tekitanud justkui küsimuse, kas siis põhikoolis seda jätku sellisel määral ei ole, viidates väga laiale ja mitmekülgsele haridusele enne kooliiga. Kas te olete sellega nõus? Või kust sellised arvamused võivad tulla? Ja teine asi, kas ma saan õigesti aru, et kohalik omavalitsus võib ühes lasteaiahoones ja ühes konkreetses lasteaias teha, ütleme, poolteise kuni kolme aastani lastehoiu, aga ei keela teha lasteaia nõuetele vastavat laste hariduse andmist jätkuvalt, nii nagu see on olnud. Ehk me saame lastehoiu kaudu küll justkui teatud leevendavaid tingimusi, aga see ei keela otseselt. Või keelab?

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Ma alustan sellest viimasest. Lasteaed saab toimida lasteaiana, milles on lastehoiurühmad, nii nagu täna on lastehoius lastesõimerühmad. See on see erinevus, eks ole. Lasteaed võib samamoodi edasi toimida, nagu ta täna toimib, selles mõttes suuri muutusi ei tule. Mis puudutab alushariduses osalemist ja alushariduse mõju meie PISA testide tulemustele, siis eks see on ikkagi kombinatsioon tugevast alusharidusest ja sellest, et meie kohalikud omavalitsused on tõesti väga tugevad ja võimelised väga head alusharidust tagama. See on nende vastutusala ja tegelikult suudavad nad seda väga hästi teha. Täpselt samamoodi ma sooviksin, et me saaksime ka põhihariduse puhul väga suure selguse, kelle vastutada on põhihariduse osa. Täna on seal segadus majas. Põhihariduse ja gümnaasiumi puhul segatud vastutus tekitab väga palju segadust, nii et ka seal tuleks alushariduse näitel neid reforme teha ja vastutus väga selgelt paika panna. Uuringute põhjal, Tallinna Ülikooli haridusteadlaste tehtud uuringute põhjal on tehtud neid järeldusi, et nii laialdasel alushariduses osalemisel on mõju meie PISA testidele, kuna lapsed omandavad üldoskused lasteaias päris suures ulatuses. Alushariduse õppekava on meil väga hea, toimib väga hästi, õpetajate kvalifikatsiooninõuded on meil alushariduses kõrged. Ja tänu sellele kombinatsioonile lapsed, kes alustavad kooliteed seitsmeaastaselt, tegelikult suudavad päris [palju]. Kooli algus on neil päris hea, võrreldes olukorraga väga paljudes teistes riikides, kus alushariduses õpetajate kvalifikatsiooninõuded on madalamad ja osalemisprotsent alushariduses on madalam.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma nüüd vaatan, et siia on sisse toodud selline väljend nagu "elukoha lähedus", milles on kaks punkti: lapse elukohale lähim ja kuhu jõuab jalgsi 30 minutiga. Iseenesest väga mõistlik. Aga seletuskirjas on selline huvitav lähenemine, et kui pere on teadlikult valinud elamise keskusest kaugel – ehk järjekordselt, inimene elab maapiirkonnas –, siis maapiirkonna inimesed on pandud sellise valiku ette, et see on nende teadlik valik ja nendele need 30 minutit jalgsi käia ja elukoha lähedus ei kehti. Ma küsin selliselt: mismoodi tagatakse siis maapiirkonna lastele lasteaiakoht? Kuidas kohalik omavalitsus peab seda tagama, et lapsele lasteaiakoha saamine oleks elukoha läheduses [võimalik]?

Aitäh selle küsimuse eest! Siin ilmselt te mõistate ka ise, et tegemist on erandjuhtudega, kus on üksikud pered, kes elavad nii kaugel, et 30 minuti jalutuskäigu kaugusel ei olegi mitte ühtegi lasteaeda ega lastehoidu võimalik tagada. Me ei räägi siin massiliselt sellest, vaid me räägime sellest, et meil ei ole 30 minuti kaugusel lihtsalt füüsiliselt ühtegi lasteaeda ega lastehoidu olemas. Tegelikult seaduse peamine prioriteet on see, et lastehoiu‑ ja lasteaiakoha valikul võetakse arvesse lapsevanema eelistust. Lapsevanem võib esitada eelistusi ka kaugemale kui 30 minuti jalutuskäigu kaugusele oma kodukohast. Lapsevanem võib eelistada lasteaeda, mis on tema töökoha lähedal või mis on [lapse] vanaema lähedal. Ehk lapsevanema eelistus on see, millest tegelikult peab lasteaiakoha ja lastehoiukoha määramisel lähtuma. Ja kui siis tõesti äärmuslikel juhtudel sellest eelistustest lähtuvalt ei ole võimalik lasteaiakohta tagada, siis peab lähtuma elukoha läheduse põhimõttest ja siis veel omakorda sellest lähtuvalt on väga-väga erandlikud juhtumid, kui tõepoolest on vaja vaadata kilometraaži ja seda, [kui kaugel] päriselt füüsiliselt see kodu lasteaiast asub.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Jätkame sama teemaga, millest me alustasime. Jah, on teada, et kui me räägime Tallinnast, siis väga paljud inimesed tahavad panna oma lapse mitte sinna lasteaeda, mis asub kuskil [kodu] vahetus läheduses, vaid kesklinna, ja kesklinna lasteaiad on sellepärast ülerahvastatud. Kuidas siis peab Tallinn kohaliku omavalitsusena selle olukorra lahendama, kui kesklinnas neid kohti ei ole? Ma arvan, et eralasteaiad kesklinnas on samamoodi sajaprotsendiliselt lastega täidetud. Kas nad peavad siis ehitama uusi lasteaedu? Esiteks tekib loomulikult küsimus, kuhu, aga siis tekib ka küsimus, et mis raha eest. Kas riik on valmis sel juhul appi tulema ja investeerima kohalike omavalitsuste lasteaedadesse?

Aitäh küsimuse eest! Sel juhul rakendub elukohajärgsuse põhimõte, seaduses sätestatud elukohajärgsuse põhimõte, kui lapsele ei ole võimalik tagada lasteaiakohta lapsevanema eelistuste järgi.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu § 47 lõike 5 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab munitsipaallasteaia ja ‑lastehoiu toidukulu päevamaksumuse. Enne toidukulu päevamaksumuse kehtestamist kuulatakse ära hoolekogu arvamus. Kas te näete ohtu, et siin võiks olla kitsaskoht – lasteaiad saaksid võimaluse konkureerida omavahel laste pärast, pakkudes odavamat toitu võrreldes teistega?

See laste toidu maksumus kehtestatakse ju kõigile munitsipaallastehoidudele ja ‑lasteaedadele ühesugusena. Munitsipaallasteaia sees konkurentsi tõenäoliselt saab tekitada sel juhul ainult kohalik omavalitsus ise, kui ta sellise eriregulatsiooni kehtestab, et tema enda lasteaedades on erinev toidu hinna määr. Lõpuks kinnitab ju ikkagi kohalik omavalitsus selle, milline on tema lasteaedades toidu hinna määr.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! No me teame, et lapsed on väga head keeleõppijad. On kuldne reegel, räägitakse, et üks inimene – üks keel. Võib mitu keelt korraga ära õppida. Kui on üleminek eesti keelele – mis on ju väga hea –, siis tekib kahtlemata reaalses elus olukordi, kus on võib-olla selles keelekasutuses vaja tuge lasteaedades, et kõnet parandada ja nii edasi. Kas selle peale on ka mõeldud ja kas see seadus kuidagi aitab seda tagada?

Aitäh küsimuse eest! 1. septembrist 2024 toimivad kõik lasteaiarühmad eestikeelsetena. See tähendab, et keelekasutus ja keeleõpe, mis nendes lasteaiarühmades eri vanuses lastel toimub, peab olema loomulikult neile eakohane ning õpetajad ja abiõpetajad, kes nende lastega töötavad, peavad oskama eakohast keeleõppe metoodikat, olema teadlikud, mismoodi lapse kõne areng toimub ja millist tuge laps eri vanuses tegelikult oma kõne arengule vajab. Tekib olukord, kus tõenäoliselt on vaja väga paljudele lastele logopeedilist tuge – logopeedilist tuge nii emakeele arendamisel kui ka eesti keele arendamisel. Ja ka seal on eritähelepanu vaja nendes üleminekurühmades, kus lapsed tulevad lasteaeda mitte vallates eesti keelt, nende kõne arengut [tuleb] hoolega jälgida. Tõenäoliselt see tähelepanu, logopeediline tähelepanu ülemineku lasteaiarühmadele peaks olema kindlasti suurem kui teistele rühmadele.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kohalikud omavalitsused saavad teenust tellida lasteaedadest ja lastehoidudest sellisel juhul, kui seal on eestikeelne õppe‑ ja kasvatustöö tagatud. Kohalikul omavalitsusel ei pruugi olla vajadust tellida seda kõigilt oma territooriumil olevatelt lasteaedadelt ja lastehoidudelt. Need võivad olla kas metoodiliselt või mingil muul põhjusel loodud asutused. Ja kui nad on era… Ma kuulsin teie sõnavõtust sellist fragmenti, et eralastehoius peab olema eestikeelne õppe‑ ja kasvatustöö, aga eralasteaias ei pea olema eestikeelset õppe‑ ja kasvatustööd. Lasteaed hõlmab vanemate laste kooliks ettevalmistamist ka. Kuidas te seda erinevust seletate? Võiks ju olla loogiline, et seal peaks see olema.

Jah, see tuleneb põhiseaduse õppeasutuse definitsioonist, et vähemusrahvuste õppeasutuse õppekeele valib õppeasutuse omanik. Ja see on eralasteaedade puhul. Jah.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Ma kommenteerin ühte kirja, mis on saabunud kultuurikomisjonile, õigemini ootan teilt vastust. Kuna § 40 "Lapse arengu toetamine lastehoius" lõikes 2 on kenasti sõnastatud, et lastehoius hindab laste kõne arengut vähemalt üks kord aastas eripedagoog või logopeed, välja arvatud rühmas, kus töötab vähemalt üks täistööajaga õpetaja, ja lasteaias vaid vajadusel, siis [arvab kirja autor] logopeedina, eripedagoogina, et varajane märkamine ja hindamine, sealhulgas erivajaduse väljaselgitamine, on niivõrd olulised, et nii lastehoius kui ka lasteaias peab vähemalt üks kord õppeaastas hindama lapsi eripedagoog või logopeed. Ja siinkohal ei tohiks olla sõnastust "välja arvatud" või muud sellist. Lasteaiaõpetajal ei ole vastavaid pädevusi, et eripedagoogiliselt, logopeediliselt hinnata ja soovitada seejärel vajalikku tuge ja abi. Palun kommenteerige!

Aitäh selle küsimuse eest! Eks see on arutelu koht. Praeguse eelduse kohaselt on lasteaiaõpetajal siiski piisavalt pädevust, et märgata erivajadust ja suunata laps vajaduse korral tugispetsialisti juurde jätkuvale hindamisele. Lapsehoidjal neid eripädevusi siiski ei ole ja selle tõttu on lapsehoius logopeedi kontroll ka sinna sisse kirjutatud. Aga ütlen, et see on arutelu koht. Iseenesest logopeedi kaasamine tõenäoliselt [soodustab] varast märkamist, see on tõhusam, aga eks see on ka lisakulu. Nii et siin on vaja tegelikult sel juhul ka lasteaiapidajatega seda diskussiooni uuesti algatada. Praegu on see eeldus, et lasteaiaõpetaja, kellel on bakalaureusekraad, siiski märkab erivajadust ja on selleks ka vastava koolituse saanud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma loen, et eelnõu järgi on laste piirarv lasteaiarühmas 20. Samas, selles rühmas, kus on erivajadusega laps, on laste piirarv väiksem kui teistes rühmades, arvestades, et üks HEV-laps täidab kolm kohta. Mul on küsimus, et mis saab siis, kui rühmad peaksid täis olema. Kuhu siis see erivajadusega laps läheb? Ja lisaks siin tuuakse välja, et lapse arengu toetamiseks määrab direktor tugiteenuste koordineerija, tegemist on täiesti uue töökohaga. Kas neid spetsialiste on kuskilt võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Määrab tugiteenuste koordineerija, kuid see ei ole mitte uus töökoht, vaid uus tööülesanne. Ehk seda saab määrata ka lasteaiaõpetajale või mõnele muule töötajale, kellel on vastav pädevus lasteaias olemas. Täpselt samasugune süsteem, nagu praegu lasteaias kehtib. Erituge ja tõhustatud tuge tulevikus vajavad lapsed peavad töötama sellises rühmas, kus nad saavad seda erituge ja tõhustatud tuge, ja nende rühmade komplekteerimisel peab lasteaed sellega lihtsalt arvestama – üldist laste arvu ja erituge ja tõhustatud tuge vajavate laste arvu. Täna on see oluliselt vähem paindlikum, sellepärast et [lasteaed] peab ka ühe lapse puhul, kellele on näiteks mingi liitpuue määratud, selle eraldi rühma moodustama. [Eelnõu kohaselt] on see komplekteerimine oluliselt paindlikum ehk see laps saab olla ka tavarühmas, aga sel juhul peab tavarühmas olema laste arv väiksem. Ehk tegelikult [uus] seadus muudab olukorra oluliselt paindlikumaks ja toetab kaasavat haridust ehk siis erivajadusega ja tõhustatud toe vajadusega laps ei pea ilmtingimata erirühmas olema, ta saab olla ka tavarühmas, aga sel juhul on tavarühmas laste arv väiksem.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Mind huvitab selle seaduseelnõu rahaline mõju ja kas KOV-idel on see raha olemas, et [saaks võimaldada] ka [rohkem] lastehoidude kohti. Eelmisel nädalal tutvustas akadeemik Jaak Aaviksoo meile oma rahaanalüüsi tulemusi. Ja selgus tõesti – üsna üllatavalt –, et alushariduse kogukulud on 20% hariduskuludest. Seda on tuntavalt üle Euroopa Liidu keskmise, mis näitab, et me tõesti panustame palju alusharidusse. Ja need arvud: 2022. aastal oli see 460 miljonit eurot KOV-idelt, riigi toetus ainult 32 miljonit ja inimesed ise, kuigi lasteaiamaks on kõrge, [panustasid] ainult 42 miljonit. See tähendab, et suurim vastutus on KOV-idel. Minu küsimus on: kas see paneb KOV-idele veel suurema rahalise koormuse ja kas neil on üldse võimalik seda kanda?

Aitäh selle küsimuse eest! Meil ei ole eeldust, et kohalikele omavalitsustele rahaline koormus sellega kasvab. Sellepärast, et tegelikult just nimelt lihtsustatakse seaduses lastehoiu mõistet ja seda, millist teenust kohalik omavalitsus peab osutama. Ühtlustatakse ära teenuse osutamise süsteem ja samal ajal tähendab see kohalike omavalitsuste jaoks seda, et lastehoiu tasandil oluliselt paindlikumaks muutuv süsteem ja ka lasteaiarühmade komplekteerimise tasandil oluliselt paindlikumaks muutuv süsteem peab tõenäoliselt pigem tooma leevendust. Enam ei ole koosseisude koormusi ära määratud, enam ei ole öeldud, et peavad ilmtingimata olema erivajadustega laste erirühmad, vaid saab rakendada ka kaasava hariduse põhimõtet ja komplekteerida rühmi oluliselt paindlikumalt. Jah, tõesti tõuseb koormus tugiteenuste osutamisel. Erivajaduste puhul, eritoe ja tõhustatud toe puhul kohaliku omavalitsuse kohustus tugiteenust tagada suureneb, aga samal ajal ei pea see tugiteenuse osutamine toimuma füüsiliselt lasteaias tööl oleva inimesega, vaid tugiteenuste keskuses võivad olla spetsialistid ja kohalik omavalitsus tagab, et nad lasteaias seda tugiteenust osutaksid. Ehk meie näeme küll, et uue seaduse [jõustumisel] kohalikel omavalitsustel tänu sellele paindlikkusele ja samal ajal süsteemi suuremale selgusele rahaliste vahendite kulu ei kasva, vaid pigem stabiliseerub. Praegu on aastaid olnud väga karm alushariduse kulude kasv kohalikele omavalitsustele, see on ilmselge, aga meil on demograafiline olukord oluliselt muutunud ja lähiperspektiivis me seda kulude kasvu ka demograafilisest olukorrast tulenevalt tegelikult ei näe.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! 31. augustil 2021 olete te öelnud, et Eesti riigi ülesanne ei peaks olema eestluse tagamine ning identiteedi ja keele toetamine. Kas antud eelnõu toetab teie väidet või on vastuolus teie tõekspidamisega?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küll eelmisel nädalal juba korduvalt sellele küsimusele vastasin, aga hea küll, vastan veel üks kord. Alusharidusseadus sätestab väga selgelt eesti keele ja eesti kultuuri tutvustamise alused kõikidele lastele, kes Eestis alusharidust omandavad, kaasa arvatud eralasteaedades, mis on vähemusrahvuste eralasteaiad. Nii et Eesti riigi kohustus on kõigile tagada eesti keele ja kultuuri omandamine, sellesse integreerumine, aga see ei ole ainuke kohustus, mis Eesti riigil on. Eesti riigil on kohustus ka inimeste heaolu tagamine, Eesti julgeoleku tagamine ning on veel väga palju muid kohustusi.

Annely Akkermann, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kas tulevikus kohalikud omavalitsused saavad palgatoetusest maksta palka ka lastehoiu õpetajatele? Ma sain aru, et selline uus määratlus ilmub alushariduse korraldusse.

Aitäh küsimuse eest! Lastehoius ei ole õpetajad, lastehoius on lapsehoidjad. See määrus, mis täna lasteaiaõpetajate [palka] toetab, on ikkagi seotud ainult õpetajatega. Ehk siis neil peab olema õpetajakutse, see on bakalaureusekraad.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! No nüüd läheb asi segaseks. Praegused sõimerühma õpetajad siis tulevikus palgatoetust ei saa. Aga kuna muutuvad mitmed määrused, lasteaia ja lastehoiu õpi‑ ja kasvukeskkonna nõuded, siis vaatan ja loen neid nõudeid ja olen segaduses. Üldised nõuded hoonele, ruumile: kui on ahiküte, siis ei tohi koldesuu olla rühmaruumis. Järgmine, nõuded ohutusele, ütleb, et põrandapind peab olema konarusteta ja temperatuuriga vähemalt 20 kraadi – põrandal! Ja ma loen veel [nõudeid] sisekliimale, ruumi temperatuur peab olema 20 kraadi. Kujutage nüüd ette, põrandal on 20 kraadi. Et õhus oleks 20 kraadi – sest soe läheb üles –, siis mis seal põrandapinnal peab olema? Kuidas see mõõtmine käib? Kas kõik [õpihooned] peavad olema põrandaküttega? Ja kuidas see hakkab tehniliselt välja nägema?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei ole mina kursis, et me neid nõudeid muudaksime võrreldes sellega, mis juba kehtivad. Nendes nõuetes on sätestatud siiski minimaalne õhutemperatuur ja ka põranda temperatuur. Ja tõepoolest, küttekolle ei tohiks olla rühmaruumis põhjusel, et laps sellele küttekoldele ligi ei pääseks.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tahtsin küsida, kas on teada, kui palju on praegu lastehoidusid, mis ei vasta sätestatud tingimustele, ja kuidas on plaanis pärast seaduse jõustumist teostada kontrolli selle üle, kas kõik õpetajad ja lapsehoidjad vastavad kriteeriumidele.

Aitäh küsimuse eest! Eestis on täna 451 lapsehoiuteenuse osutajat, aga nende hulgas on päris palju neid, kes on lihtsalt lapsehoidjad, ehk neil on üks-kaks last kodus, oma ruumides, [kus nad teenust] osutavad. Kuni kolmeaastastest lastest käib meil lastehoidudes 5710 last ja näiteks seitsmeaastaseid lapsi on lapsehoius kõigest 34. Kui palju nendest 451‑st lapsehoiuteenuse osutajast täna nõuetele ei vasta, ma kahjuks ei tea. Aga nende nõuete muutustega on järgmine ajagraafik. Lapsehoiuasutused peavad rakendama õppekava aastast 2026 ehk neil on kaks aastat aega välja töötada lastehoiuasutuste õppekava. Lastehoius töötavad lapsehoidjad, kellel ka tõstetakse kvalifikatsiooninõudeid, peavad neid täitma aastaks 2028.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma ei saanud päris hästi aru, miks te haridusministrina ei tea, mis olukord lastehoidu pakkuvates asutustes on ja kui palju nendest vastavad nõuetele. Aga mis puudutab neid uusi nõudeid, siis need on päris ranged. Ma ei saa aru, miks nii rangeid nõudeid peaks praegu esitama. Näiteks võtame kas või need, et töötaja peab olema kvalifitseeritud, iga viie lapse kohta peaks olema üks õpetaja, kui on kuus last, siis tegelikult juba kaks õpetajat. Miks selliseid rangeid nõudeid just lastehoiuteenusele soovitakse rakendada?

Aitäh! Tegelikult on need nõuded samad, mis praegu [kehtivad] lastesõimes, ehk neid nõudeid ei ole muudetud. Lihtsalt lastehoiud muutuvad tulevikus [praeguses] mõttes lastesõimedeks ehk siis kõik, ka munitsipaallasteaedades olevad lastesõimerühmad muutuvad lastehoidudeks. Nii et tänastele lastehoidudele nõuded suurenevad, tänastele lastesõimedele tegelikult nõuded langevad, selleks et integreerida need kaks süsteemi ühtseks tervikuks.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Ma tulen selle töötasu teema juurde. Teatavasti on lasteaiaõpetajate töötasu seotud õpetaja töötasuga ja kohalike omavalitsuste kohal on selline kirves, et kui nad ei täida seda miinimumnõuet, siis nad riigilt lisarahastust ei saa. Aga nad siiski võivad teha otsuse, et nad ei täida. Selles mõttes teatav risk on lasteaiaõpetajatele. Nüüd veel võetakse sõimeõpetajad sellest sidumisest lahti. Mis te arvate, millise sõnumi see saadab lasteaiaõpetajatele, kas neid väärtustatakse riigi poolt sama võrdväärselt nagu ülejäänud õpetajaid või mitte? Kas te ministrina ei peaks rääkima siin sellest, et me peaksime neid võrdväärselt väärtustama kooliõpetajatega, sest laste haridustee sealt lasteaiast ja lastehoiust ju pihta hakkab? Kuidas te seda kommenteerite? Mis te arvate, mis sõnumi see saadab lasteaiaõpetajatele?

Aitäh! Ma siiralt loodan, et [iga] lasteaiaõpetaja, kes täna töötab sõimerühmas, jääb edasi tööle õpetajana. Lastehoius ei ole mingit vasturääkivust sellele, et seal ei peaks töötama õpetaja. Seal võib töötada lapsehoidja, aga kindlasti võib seal töötada õpetaja. Ja kui ta töötab õpetajana, siis tal säilib seos õpetaja palgaga.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Nagu eelnevalt juttu oli ja nagu me teame seadusest, sellel aastal minnakse ka lasteaedades ja lastehoidudes üle eestikeelsele hariduse omandamisele. Kuidasmoodi sellega on? Ma olen lugenud, teie ministeeriumi inimesed on kirjutanud, et igas rühmas [peaks olema] vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga töötav õpetaja. Kui nüüd kogu personal ei ole valmis lastega eesti keeles suhtlema, siis kuidas see täpsemini on?

Aitäh küsimuse eest! Lasteaiarühmas, kus toimub õpe eesti keeles, peab olema vähemalt üks õpetaja, kellel on eesti keel C1 ehk siis kõrgtasemel omandatud. Väga rangelt oleme soovitanud, et ka abiõpetajad, kes selles rühmas töötavad, valdaksid eesti keelt vähemalt B2‑tasemel. Praeguses seaduses seda reguleeritud ei ole. Uues seaduses reguleeritakse ära ka abiõpetajate kvalifikatsiooninõuded, selleks et tõepoolest reguleerida ära see, et kui üks inimene valdab eesti keelt C1‑tasemel, siis millised on keelenõuded [ülejäänud] personalile, kes rühmas töötab. [Kehtivas] seaduses neid regulatsioone ei ole, mille tõttu tõepoolest võib juhtuda olukord, kus on üks C1‑tasemel [eesti keelt] oskav õpetaja, aga muu rühmas töötav personal ei valda eesti keelt. Meie oleme kohalikele omavalitsustele öelnud, et seal rühmas peaks olema vähemalt B2‑tasemel olevad abiõpetajad, aga uues seaduses me loodame selle siiski ka regulatsioonina kehtestada.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua minister! Teine küsimus tuleb teisest vallast. Teatavasti lääne ühiskondades on depressiooni ja ärevuse levik epideemiline ja räägitakse, et selle probleemiga tuleb tegeleda. Aga kas põhjus ei või olla selles, et lapsi ja noori püütakse üles kasvatada nagu vati sees, kuid siis ühel päeval paratamatult nad kohtuvad päris eluga? Olgu need ülikoolide turvaruumid, kuhu saab nutma minna, kui keegi lavalt ütles midagi, mis sinu teadmistega kokku ei läinud, ja nii edasi. Aga nüüd see, et kolle ei tohi olla seal ruumis, kus on lapsed. Mina elan ahiküttega majas ja mul on kolle lastega samas ruumis. Ja ma pean teile tunnistama, et on juhtunud niimoodi, et kuigi sa püüad piirata ja räägid, et ära puutu seda kuuma ahjuust – õudselt palju aega läheb selle peale –, siis ükskord poeg puutus, saigi kõrvetada, õnnetu lugu. Aga teate, pärast seda enam piirdeid vaja ei olnud. Laste sellise riskiteadlikkuse kasvatamine, näiteks konkreetselt tule puhul – tuli on inimkonnale väga kasulik, aga tema kasutamisega seonduvad riskid –, kas seda saab niimoodi õpetada, et raamatus öeldakse, et see on kuum, aga [lastele päris elus seda] kordagi ei näita? Nagu filosoofiliselt, kuidas te sellele lähenemisele vaatate?

Aitäh! Mina arvan, et inimene on võimeline õppima ka puhtalt pildi järgi, selleks ei pea oma näppu lõkkesse pistma, et aru saada, et tegemist on kuuma lõkkega. Küll ta oma elus need katsetused ka mujal kätte saab. Avalikku teenust osutavas haridusasutuses peavad olema kõik turvanõuded tagatud, et laps ei saaks füüsiliselt kahjustada, kui ta on riigi poolt pakutava teenuse hoole all. See ei ole kindlasti mõeldav, et me teame, et meil on küttekolle, see on potentsiaalselt ohtlik lapsele ja põletushaavad on reaalselt võimalikud, aga me ei tee midagi selleks, et teda hoida nende põletushaavade eest. Ma arvan, et me kõik nõustume siin saalis sellega. Me peame tegema kõik endast oleneva selleks, et laps ei saaks põletada, ei saaks põletada ei kodus ega eriti kindlasti mitte lasteaias, kui ta on täiskasvanute hoole all.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma küsiks veel ühe küsimuse selle kohta, et praegu õiguskantsleri soovitusel me teeme ettepaneku muuta ka lastehoid õppeasutuseks. Samas, te ütlesite, et selles õppeasutuses, mis on lastehoid, võib töötada õpetaja, aga ei pea töötama. Lisaks, seesama lastehoid võib tegutseda ka kolme‑ kuni seitsmeaastaste laste puhul. Kas siin on ka mingi, ütleme, probleem, et õppekava on olemas, aga õpetajat tegelikult ei pruugi üldse olla, isegi kolme‑ kuni seitsmeaastaste laste puhul?

Jaa, ei pruugi olla, tõesti. Selles mõttes, et lapsehoius ei pea olema õpetaja – võib olla, aga ei pea olema. Kohalik omavalitsus lasteaiateenuse asemel lapsehoiuteenust kolmandast eluaastast alates siiski pakkuda ei saa, ta peab pakkuma lasteaiateenust. Lapsevanemale jääb õigus valida lapsehoiuteenus, kui ta seda soovib. Aga sel juhul ei ole tegemist nii-öelda avalikult siin reguleeritud teenusega. See on siis erateenus, mida lapsevanem ise saab valida. Ma lihtsalt isiklikust elust tean, ka minu lapsed käisid kuni seitsmenda eluaastani lapsehoius. Aga see oli mu enda valik.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni arutelu ja seisukohti tutvustab kultuurikomisjoni liige, hea kolleeg Margit Sutrop. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Mul on hea meel tutvustada teile kultuurikomisjonis toimunud arutelu, mis oli kahel erineval kuupäeval: kõigepealt 30. aprillil ja siis 7. mail. 30. aprillil oli päris põhjalik arutelu. Osalesid komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Siim Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Kadri Tali ja Irja Lutsar Kadri Tali asendusliikmena, Tanel Tein ja Liisa-Ly Pakosta Tanel Teini asendusliikmena, Anti Poolamets Helle-Moonika Helme asendusliikmena ja siinkõneleja Margit Sutrop. Kutsutud oli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi alushariduse valdkonna juht Maila Rajamets, õigus‑ ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik Kristel Möller ja Helle-Moonika Helme kutsel ka alushariduse pedagoog Eeva Holm. Ja selle arutelu peamine fookus oli selles, et kõigepealt aru saada, mis on selle eelnõu sisu, mismoodi toimub ühtlustamine lapsehoiuteenuse ja lasteaiateenuse vahel ja kuidas lapsehoiuteenuse puhul tõstetakse lastehoiule esitatavaid nõudeid. Sellest minister siin juba põhjalikult rääkis, aga võib-olla, kuna asi on segane, korra veel rõhutaksin. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi alushariduse valdkonna juht ütles, et selle muudatusega loodetakse lahendada viimastel aastatel tekkinud lasteaiakohtade põud, [kaotada] ebavõrdne kohtlemine nii kvaliteedi kui ka näiteks tulumaksu tagastuse osas. Ja lasteaiakohtade pakkumise kohustus kohalikele omavalitsustele jääb samaks, juurde on lisatud kahekuuline menetlusaeg, mis on tekitanud palju tagasisidet, aga tegemist on vaid menetlusajaga, mitte lasteaiakohtade planeerimise tööriistaga. See oli ka üks asju, mis tekitas natuke diskussiooni. Uue seaduseelnõu järgi peab kohalik omavalitsus lähtuma ennekõike lapsevanema soovist. Lisaks on lahti kirjutatud, mis saab siis, kui ei ole võimalik arvestada lapsevanema eelistatud kohti. Ja samamoodi on lahti kirjutatud tuge vajavate laste osa. Lasteaiadirektoril peab olema magistrikraad, lapsehoidjal peab olema vähemalt keskharidus ja lapsehoidja kutse neljas tase. Abiõpetajal peab olema vähemalt keskharidus, lapsehoidja kutse neljas tase või pedagoogilised kompetentsid. Diskussiooni kohta. Anti Poolamets sõnas, et toimub üleminek eestikeelsele haridusele – see oli üks arutelu fookusi –, ning Poolamets küsis, kas Eesti lastele jääb alles omakeelne kasvukeskkond või satuvad nad vene lasteaedadesse, kus neile kohaldub eelnõus toodud multikultuurne õpe. Haridusminister Kristina Kallas selgitas, et kõik lasteaiad, munitsipaallasteaiad, lastehoiud ning eralastehoiud juba toimetavad või peavad toimetama eesti keeles. See tähendab, et kõik lastega töötavad täiskasvanud teevad seda eesti keeles. Kui rühmas on ka venekeelseid lapsi, siis nende omavahelist suhtluskeelt keelata või piirata ei saa ja see on seaduses ühemõtteliselt kirjas. Kristel Möller lisas, et keeleosa tegelikult ei ole alusharidusseaduse eelnõu teema, vaid see on juba seadusena vastu võetud. Külaline Eeva Holm sõnas, et ta peab lasteaednikuna hakkama rakendama alusharidusseadust, ja tema sõnul on see võimatu, kuna on otseselt vastuolus Eesti põhiseadusega ja tekitab rakendamisel laiaulatusliku kultuurikatkestuse. Ta rääkis just üleminekust eestikeelsele haridusele ja sellest, et õpetajal on ka kohustus hoida rühmas erinevast rahvusest laste emakeelt ja kultuuri. Mis siis saab, kui Tallinna lasteaedades võib olla ühes rühmas kuni kaheksa eri rahvusest last? Seega on tegemist multikultuurse rühmaga ja integratsiooniga, mis on väikese lapse puhul tema meelest keelatud. Kristel Mölleri sõnul kirjeldatud säte, et õpetaja peab toetama lapse kodukeelt, oli eelnõus enne kooskõlastusringi ja sai kõige rohkem tagasisidet, see on aga eelnõust välja võetud. See tähendab, et lasteaiaõpetajal ei ole kohustust lapse kodukeelt toetada, lasteaiaõpetaja toimetab ja tegeleb lapsega tegevuste kaudu eesti keeles. Margit Sutrop viitas eelnõu punktile, mille kohaselt saab kohalik omavalitsus määrata, millal vanem saab enne lapse poolteiseaastaseks saamist kohataotluse esitada, ja taotluse lahendamiseks on omavalitsusele ette nähtud kahekuuline menetlusaeg. Milline on sõnum kohalikele omavalitsustele, kui lasteaiakohti ei jätku? Kristel Möller vastas, et eelnõu sätestab sõnaselgelt just koostöö erasektoriga, mida seni ei ole reguleeritud. Kaks kuud menetlustähtaega on kohtade planeerimise tähtaeg, mitte kohataotluse avalduse lahendamise [aeg]. Kristina Kallas selgitas, et praegu on olukord veel hullem, kuna erasektorist ei saa teenust osta, sest erasektori teenus ei ole kvaliteedilt samaväärne lasteaia‑ ja lastehoiuteenusega, eelnõu aga võimaldab erasektori teenuse sama standardiga sisse tuua. Kohalikul omavalitsusel ei ole põhimõtteliselt vahet, kas ta pakub lastehoiuteenust ise või ostab selle. Eelnõu muudab olukorra kohaliku omavalitsuse jaoks paindlikumaks, kuna erasektor on võimeline reageerima kiiresti. Margit Sutrop küsis, kas HTM‑i hinnangul on eelnõu puhul probleeme, mida huvigrupid ei toeta. Minister vastas, et kooskõlastusringilt tulles oli eelnõu kõige teravam arutelu just selle kahekuulise menetlustähtaja teemal. KOV‑id tunnevad, et neile on jäetud kitsas otsustamisperiood. Lisaks peavad nad hakkama arvestama vanemate eelistusi. Seni sai kohalik omavalitsus teha otsuse kodulähedases teeninduspiirkonnas. Näiteks Tallinna linn ongi üks teeninduspiirkond ja Kalamajas elavale vanemale sai lasteaiakoha pakkuda ka Lasnamäel ning seadus oligi täidetud. Edaspidi esitab vanem oma eelistused ning kohalik omavalitsus peab pakkuma koha lähtuvalt vanema eelistustest. Seadus on seetõttu rohkem kaldu vanema õiguste poole. Eelnõus toodu on tekitanud kohalikes omavalitsustes ka ministri sõnul ärevust, kas nad suudavad lasteaiakohti planeerida. Aga tema nägemuses sunnib see vähemalt omavalitsusi erasektoriga palju suuremat koostööd tegema. Probleeme võib olla mõnes väikeses omavalitsuses, kus ei ole erasektorit, kes tuleks kohe pakkuma oma teenust, samal ajal aga kasvavad seal uusarendused ja lasteaiakohtade puudus võib olla väga suur. Ministri sõnul on sellisel juhul lahenduseks konteiner‑ ja moodullasteaiad. Samamoodi on ministri sõnul eelnõus toodud välja võimalus, et näiteks Tartu külje all olev väike vald saab vanema soovi korral osta lasteaiakoha just Tartu linnast. See tähendab, et lasteaiakohta võib pakkuda ka väljaspool omavalitsuse territooriumit. Olukord muutub omavalitsuste jaoks paindlikumaks, aga ka keerulisemaks. Täna saab omavalitsus öelda, et omavalitsuse territooriumil ei ole kohti, järjekord on pikk ning vanem ise peab otsima lapse jaoks alternatiivseid lahendusi. Eelnõu paneb alternatiivsete lahenduste otsimise kohustuse omavalitsusele. See tekitas ka eelnõu kooskõlastamise ajal pinget kohalikele omavalitsustele. Margit Sutropilt oli ka küsimus, kas on plaan teha abiõpetajate keelenõuete rakendamisel erandeid mingis Eesti piirkonnas. Minister Kristina Kallas vastas, et abiõpetajate keelenõuded ei ole seaduses, vaid on sätestatud keelenõuete määruses. See määrus on valitsuses vastuvõtmisel. Abiõpetajatele sätestatud B2 keelenõue on rakendustähtajaga 1. september 2026. Neil on kaks aastat aega, et vastata B2‑taseme keelenõudele. Kui abiõpetajatele sätestada keelenõuded, siis tuleb neile seaduses anda aega keelenõuete täitmiseks. Küsimus oli ka selles, mis saab nendest õpetajatest, kes keelenõudeid ei täida, kui nemad liiguvad abiõpetajaks. Minister ütles, et kohustus omada C1 keeleoskusega õpetajat lasteaias ikkagi jääb. Kui tänane õpetaja liigub abiõpetajaks, siis peab tema asemele tulema eesti keeles töötav õpetaja. Liisa-Ly Pakosta sõnas, et on endiselt mures, et seaduses ei ole [ette nähtud] raha, mida omavalitsus maksab lapsevanemale, kui omavalitsus ei täida nõuet. Ta ütles, et Eesti erineb selle poolest teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest, et puudub konkreetne mehhanism, mis sunniks omavalitsust tagama lasteaiakoha. Selle taga on kinni väga suur hulk soolist võrdõiguslikkust kuni pangalaenu võtmise võimaluseni. Pakosta sõnul tasuks kaaluda selle sätte paremaks tegemist. Eelnõus toodud sõnastus on leebem kui kehtiv sõnastus. Kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt, § 10 lõige 1, on omavalitsus kohustatud otsekohe andma vanemale lasteaiakoha. Praegu tekib tal juurde täiendav kahe kuu pikkune menetlusaeg. Pakosta selgitas, et kontrollis üle sätted, mis puudutavad eespool mainitud niinimetatud multikultuursust, ja ütles, et õppekava ütleb väga selgelt, et õppekavas mõistetakse õppe‑ ja kasvatustegevust kui tervikut. Arvesse tuleb võtta muu hulgas ka lapse kultuurilist tausta ja selle eripärasid. Ilma kultuurilist tausta arvesse võtmata ei saagi selles vanuses lastega õppetööd teha. See tähendab, et tegelikult kodukeelt tuleb ikkagi arvestada. Aga samas kinnitas Liisa-Ly Pakosta, et uus õppekava on palju eestimeelsem, ja rõhutas, et alushariduse riikliku õppekava § 18 lõike 1 punkt 2 ütleb, et iga lasteaed peab looma kõikidele lastele võimaluse eesti kultuuriga tutvumiseks. Lisaks peab laps saama tutvuda oma emakeele ja teiste keelte ja kultuuridega. Uue õppekava kohaselt peab iga laps suutma lasteaia lõpetamisel kasutada igapäevasuhtluses eesti keelt ning sellest aru saada. See on peamine muutus. Anti Poolamets sõnas, et ei nõustu eelkõnelejaga. Kahjuks pannakse eesti lapsed mitmetes Eesti piirkondades kasvataja rolli ning nad kaotavad osaliselt oma keelekeskkonna. Poolamets juhtis tähelepanu sellele, et üks asi on õppekeel, teine asi on lapse emakeel. Kristina Kallase sõnul ei ole olnud seadust, mis [moodustaks] lasteaiarühmad keele põhjal. Kunagi ei ole olnud eestlaste ja venelaste rühmasid ning ei ole midagi katki, kui lapsele õpetab eesti keelt rühmakaaslane. Kristel Möller täiendas, et eelnõu ei reguleeri midagi uut ning eestikeelsele haridusele üleminek juba toimub. Ta täpsustas veel kord seda kahekuulise tähtaja küsimust, öeldes, et tegelikult ju koolieelse lasteasutuse seaduse järgi ei pea kohe lasteaiakohta tagama, sätestatud on vaid, et peab tagama haldusmenetluse. Seadus ütleb, et see on mõistlik aeg. Kohtud on lasteaiakoha andmise puhul sisustanud mõistlikuks ajaks kaks kuud. Seega on eelnõus sätestatud, et taotlus tuleb lahendada kahe kuu jooksul. Kristina Kallas andis aimu, et õiguskantsleri soovitusel on eelnõu sisus vaja teha muudatus, ja seda muudatust järgmisel koosolekul, 7. mail käsitleti täpsemalt. Sellel koosolekul osalesid komisjoni liikmetena Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein. Puudusid Siim Kallas, Signe Kivi ja Tõnis Lukas. Arutati seda, et õiguskantsleri ettepanekul soovitakse teha eelnõu sisus muudatus lastehoiu mõiste puhul. Selle asemel, et lastehoid oleks haridusasutus, nimetatakse lastehoid õppeasutuseks, sest see oleks kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 lõigetes 2 ja 4 nimetatud [sõnaga] "õppeasutus". Vastasel juhul tekib selline probleem, et on kitsendus: kui lastehoid on haridusasutus, siis ei ole vähemusrahvustel, kelleks on soomlased ja rootslased, õigus asutada oma emakeelset lastehoidu. Aga see peaks olema võimalik. Komisjon oli sellega nõus. Heljo Pikhof tegi komisjoni esimehena ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. maiks, teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. See otsustati konsensusega. Samamoodi otsustati esimese lugemise lõpetamine, konsensusega, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, samuti konsensusega. Aitäh teile!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Austatud minister! Koolieelsete lasteasutustega seonduvat on ikka aeg-ajalt reguleeritud, aga tõepoolest, niisugust süstemaatilist ja suurt pakettmuudatust ei ole tükk aega olnud. Millega siis veel Eesti haridussüsteemis nii hoolega tegeleda kui mitte kõige õrnema osaga meie järelkasvust, lasteaedades, lastesõimedes ja ka lastehoidudes olevate lastega. Siinjuures olgu ikkagi lisatud, et ka selle seadusega ei kohustata perekondi kõiki lapsi nendesse asutustesse panema, vaid koduse kasvatuse võimalus Eestis jääb [alles]. Sellel seaduseelnõul on mitu kaasnevat muud dokumenti, ka tegelikult väga oluline ja huvitav õppekava. Jällegi, õppekava on arenenud meil niisuguses kaasajastamise rütmis juba mõnda aega. Murrang toimus umbes 15 aastat tagasi, kui õppekavasse tulid igasugused olulised arendavad tegevused. Ja ka õppekava tasemel nähti ette, et lasteaed ei ole mitte ainult laste hoidmise ja kokkusaamise koht, vaid tal on metoodiliselt arendavad kohustused. Toodi sisse rollimängude tähtsus lapse arengus ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see suund jätkub praeguses paketis samamoodi. Võib-olla rõhutaksin siin üle, mille küsimuses juba esile tõin, et lasteaed on meie inimeste arengus väga rõhutatud etapp. Me oleme kultuuriliselt harjunud, et see on oluline. Ja meie lasteaiandus on arenenud võib-olla mahuliselt kodule alternatiiviks suuremal määral kui paljudes muudes ühiskondades. Alustame sellest, et terve päev on toitlustamine, lisaks magamise võimalused, kõik niisugused asjad, arendavad tegevused. On riike-rahvaid, kus nii [suure]mahuline lastega tegelemine väljaspool kodu ei ole seadusega reguleeritud ega ühiskonnas võimaldatud. Me jätkame seda teed, see on väga hea. Samas on see lapse arengus ka ühiskondlikus plaanis väga oluline. Meie laulupidude ja tantsupidude traditsioon väga palju rajaneb sellel, et professionaalid, muusikaõpetajad tegelevad lastega juba maast madalast, ja sellega peab jätkama. Nüüd, vahepeal oli virvendus õhus, et kuna miinimumkoosseisud on ära kaotatud, siis ei ole ka … Siin eelmises variandis, eelmise Riigikogu [koosseisu] ajal – nüüd juba üle-eelmise Riigikogu [koosseisu] ajal – arutati seda, et peaks miinimumkoosseisud nii ära võtma, et ei ole nimetatud mitte ühtegi professiooni. Aga jah, õnneks muusikaõpetaja [olemasolu] kohustus praegu säilib. Peab vaatama, et kõik seda ka täidaksid. Mis puudutab õppekavandust üldises plaanis, siin ühes küsimuses juba toodi esile, kuidas muu kodukeelega laste [küsimust] käsitletakse –, see on kõik väga kaasaegne ja eesrindlik, et ka nende kultuuritraditsioonide tutvustamine neile peab lasteaias toimuma. Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Samas ei ole niisugust klauslit, et eesti lastele peaks olema eraldi nende kultuuriliste traditsioonidega tutvumine. Võtame siis niimoodi, et see on piisavalt juba üldsätetes rõhutatud, sest eesti traditsioonid peaksid olema lasteaias peamised. Aga ma toon selle erisuse siiski välja, et osal on ka oma klausel siin juures. Loodame, et eesti laste puhul säilib tähelepanu ka nendele ja asi ei piirdu ainult eesti kultuuri tutvustamisega, nii nagu siin sättes on. Nüüd, mis puudutab arenguid, mis Eesti ühiskonnas lasteaedade ja lasteasutustega seoses on olnud, siis siin on kaks päris olulist vaja ära nimetada. Üks on see, et üle 20 aasta tagasi oli kõva diskussioon, kus ka tollane Reformierakond oli oma liidrite tasemel seda meelt, et lasteaiad, saati siis lastehoiud, ei ole haridusasutused, vaid on ikkagi nii-öelda sotsiaalne abi. Nüüd me näeme, et see murrang on lõplikult toimunud. Ka lastehoiud on seaduse järgi ühendatud haridussüsteemiga. See näitab, et ideoloogiliselt on parteid võimelised ka arenema. Teine asi on, et siin nimetatud uuringutes, kuhu kaob haridusraha, on räägitud väga palju, et see läheb koolieelsetesse lasteasutustesse ja alusharidusse ebaproportsionaalselt Eesti ühiskonnas. Siin on kindlasti vaja arvestada, et väga paljud omavalitsused on metsikult pingutanud, et luua head keskkonda, on ehitanud lasteaedu ja osalt küllaltki lootusetus võitluses väiksed vallad teevad tõesti suurepäraseid keskkondi, aga ikka inimesed kaovad ära ja lasteaiad on pooltühjad. Aga seda ei saa neile ette heita, sest nad teevad ise seda regionaalpoliitikat. Siin säte, et saab tellida, et ei pea omavalitsus ise ehitama, vaid saab tellida ka erasektorilt, on ju tegelikult nii-öelda kuldse ringi omavalitsuste suur huvi, et nad ei peaks neid teenuseid ise pakkuma ja looma nii kiiresti, kui nad suudavad ära meelitada muust Eestist elanikkonda. Ja selle puhul tuleb jälgida, et kui omavalitsus eralasteaialt teenuse tellib, ei läheks see hind lastevanemate jaoks ülemäära kõrgeks. Teenus iseenesest peaks olema lapsevanema jaoks võrdne sellega, kui ta tellib seda munitsipaallasteaiast, aga muud kaasnevad kulud, kui asja tellitakse üha rohkem eralasteaedadest – ma mõtlen Tallinna ümbruse valdades –, ei tõstaks lastevanematele kulusid metsikult. Ja lõpetuseks, üleminekul eestikeelsele õppele tõepoolest ei ole päris õige öelda, et eesti lapsed, kui rühmadesse on tulnud palju rohkem muukeelseid lapsi, peaksid olema ise õpetajad. Ikkagi süsteem ja õpetajad peaksid suutma muukeelsetele lastele eesti lasteaias eesti keele selgeks õpetada. Kogu koormust ei saa panna perekondadele ja lastele. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head ametikaaslased! Austatud minister! On hea meel, et lõpuks ometi on jõudnud Riigikogu suurde saali kauaoodatud alusharidusseaduse eelnõu. Muudatusi ja täiendusi on siin üksjagu. Lastehoid on muudetud haridussüsteemi osaks, täpsustatud on lasteaiakoha taotlemise tingimusi, võetud eesmärgiks, et igas rühmas oleks vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga töötav õpetaja, muudetud on tugiteenuste osutamise korraldust, tõstetud lasteaiadirektori ja õppealajuhataja kvalifikatsiooni nõuet ja kehtestatud esmakordselt kvalifikatsiooninõuded abiõpetajatele. Samuti soovitakse eelnõuga kaotada lasteaia järjekorrad. Omavalitsustel tuleb vanemate soove arvestades tagada kõigile poolteise‑ kuni kolmeaastastele lastele koht lastehoius ja kolme‑ kuni seitsmeaastastele lastele koht lasteaias. Kui vanema eelistatud asutustes pole vabu kohti, tuleb pakkuda kohta kodulähedasse lastehoidu või ‑aeda. Ja seda kõik selleks, et seada sisse alusharidussüsteem, mis tagab kooliealisele lapsele õiguse haridusele, lähtub laste ja perede vajadustest ning võimaldab kõigile lastele, kelle vanemad on selleks soovi avaldanud, kvaliteetse alushariduse omandamise toetamist lastehoius ja lasteaias. Eelnõu kohaselt luuakse terviklik alushariduse süsteem, kus lastehoidude ja seniste lastesõimede nõuded ühtlustatakse. Muudatuse tulemusena tagatakse alushariduse valdkonnas ühtne kvaliteet. Ka lastehoiul lasub kohustus sarnaselt praeguste lastesõimedega koostada alushariduse riikliku õppekava alusel lastehoiu õppekava. Head ametikaaslased! Teada on, et inimese vaimse arengu kõige tormilisem aeg on esimesed kuus eluaastat. Selles vanuses laps keeb uudishimust ja tegutsemislustist, ta tahab ise kõike järele proovida. Ta peab saama läbi mängida enda jaoks uued teadmised, liigutused, tundmused, ainult nõnda suudab ta neid mõtestada ja varem kogetutega seostada. Vähe sellest, kasvatusteadlased kinnitavad koguni, et koolieelne aeg on mänguiga ja esimesed kolm klassi on õppima õppimise aeg. Niisiis, hoolimata õppekavadest, peab lasteaiaõpetaja olema kogu aeg valvel, et muuta õppimine lapse jaoks põnevaks. Ta muudkui nuputab uusi mänge ja mänguvahendeid ja mitu aastat lastega jutti tegeledes teab ta, kes lastest vajab vahel omaetteolekut, kes avanemiseks väiksemat seltskonda, mis on ühele või teisele jõukohane, kuidas kedagi stimuleerida ja tunnustada. Ja siis veel need lõputud küsimused, mida samuti ei saa kõrvust mööda lasta. Sest mida rohkem küsimusi jääb väikesest peale vastuseta, seda loium on laps tulevikus uusi teadmisi nõutama ja seda lünka ei anna pärastpoole kuidagi täita. Ja minu küsimus on, kui paljud meist suudaksid sellisele pingele vastu panna. Lasteaiaõpetaja tööd saab hästi teha ainult lapsi südamest armastav inimene. Sestap on sotsiaaldemokraadid järjepidevalt pingutanud selle nimel, et lasteaiaõpetaja palk jõuaks järele kooliõpetaja töötasule. Riik on omavalitsustele andnud aastas 15 miljonit eurot, sel aastal 16 miljonit, et lasteaiaõpetaja palgamiinimum oleks 90% kooliõpetaja omast ning magistrikraadiga lasteaiaõpetaja saaks kooliõpetajaga võrdset alampalka. Ka edaspidi tuleb seda tasakaalu hoida ja riigi osalus peaks siin järk-järgult kasvama. Aitab ju lasteaiaõpetajate väärtustamine kaasa sellele, et Eesti lapsed oleksid terved ja targad. Lasteaed on kodu kõrval koht, kus luuakse eeldused selleks … Kolm minutit juurde, palun!

Kolm minutit lisaks.

… et lapsed saavad koolis hästi hakkama ja jõuavad ka elus edasi. Ja sugugi vähetähtis ei ole seegi, et põnnid saavad lasteaias kõhu täis tasakaalustatud ja tervislikku toitu. Sotsiaaldemokraadid on seda meelt, et kogu haridussüsteem on otsast otsani üks tervik ning peab olema ühtviisi kättesaadav igale lapsele ja noorele. Hea ja kättesaadav haridus on üks Eesti edu pante. Algab aga haridustee alusharidusest, mis loob vundamendi inimlapse õpi‑ ja sotsiaalsetele oskustele. Hea haridus lasteaias, lastehoius aitab tasandada ka ühiskondlikku ebavõrdsust. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud minister! Ma ei kavatsenud alguses rääkida, aga kuna Tõnis Lukas jättis sellise mulje, nagu ei oleks Reformierakond piisavalt aru saanud alushariduse tähendusest, siis tahaksin omalt poolt siiski rõhutada seda, et oleme väga kõvasti arenenud ja nüüd aru saanud. Tahaks öelda, et see arusaam kindlasti on väga paljude Reformierakonna liikmete peades olnud pidevalt. Olen ise tegelenud lasteaedade toetamisega väärtuskasvatuse teemal alates 2008. aastast. Ja üks asi, mida me Tõnis Lukase ministriks oleku ajal tegelikult ju alustasime, oli just nimelt väärtusprogramm lasteaedadele ja koolidele. Praegu on kahjuks see programm ilmselt lõppemas kaks aastat enne tähtaega. Aga tahaksin rõhutada seda, et selle üheks keskseks ideeks oli tegelikult see, et lasteaedadel on võimalus tegeleda süsteemselt väärtuskasvatusega. Ja on ilmne, et seda süsteemset väärtuskasvatust, mis paneb terveks eluks aluse, saab teha ainult kvalifitseeritud õpetaja. Selleks on tal vaja vastavaid pädevusi. Tõesti, nii nagu Tõnis Lukas oma [kõnes] ütles – kindlasti jagan seda mõtet –, et Eesti on selle poolest haruldane, et meil on väga kvalifitseeritud õpetajad. Ka minister rõhutas seda, et meil ju ka lasteaiajuhatajatelt nõutakse magistrikraadi, ja see ei ole väga paljudes Euroopa riikides sugugi nii. Hiljuti esinesin Armeenia televisioonis just nimelt tutvustamaks meie väärtuskasvatuse erakordseid tulemusi ja mul oli võimalus Armeenia kolleegidele avaldada sellist arvamust, et ma tegelikult arvan, et meie PISA [testide] edu üks võtmeid on just nimelt väga üldine ja heal tasemel alusharidus. Ma arvan, et me oleme alahinnanud, millise vundamendi tegelikult lasteaed täna paneb, ja on tõesti rõõm, et see uus seaduseelnõu sellega jätkab. Meil on see aeg, mida alushariduses veedetakse, viis päeva nädalas ja kuni 12 tundi, tõesti toitlustamine, voodites magamine, aga ka just nimelt see haridusstandard, kõrgharidusega rühmaõpetajad, spordi‑ ja muusikaõpetus koos kvalifitseeritud õpetajatega. See on selline vundament, mis võimaldab isegi hariduskulusid kokku hoida, sest näiteks Norra kolleegid on öelnud, et kõik see, mis me panustame alusharidusse, tegelikult on kokkuhoid hilisemate vangla‑, politsei‑ ja tervishoiukulude pealt, sest teatud riskikäitumist suudavad kasvatajad ja tugispetsialistid tuvastada, suudavad nendega kiiremini tegelda. See annab erinevatest kodudest tulnud lastele võrdsema arengu aluse, mida pärast koolis saavad õpetajad ainult rõõmsamini täiendada, nii et selles mõttes kõike seda head me peame hoidma. Ja kui ma enne oma sõnavõtus ütlesin, et Jaak Aaviksoo välja toodud analüüs näitab, et me oleme tohutult palju rohkem keskmisest Euroopa riigist panustanud alusharidusse, selle suure summa, mis meie paneme, me võib-olla võidame kusagil mujal tagasi. Ma arvan, et see on õige tee ja me peaksime jätkama. Ja tahaksin siin ka Reformierakonna nimel tunnustada meie kohalikke omavalitsusi, kes tõepoolest teevad väga suuri pingutusi selleks, et lastel see haridus‑ ja arengukeskkond tegelikult oleks olemas. Ma arvan, et see on väga suur asi. Muidugi jagame me seda KOV‑ide muret – oleme ka korduvalt KOV‑ide esindajatega kohtunud –, kuidas näiteks sealsamas juba mainitud kuldse ringi lasteaedades kiiresti neid alushariduses olemise kohti saab võimaldada. See ei ole nii kerge. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aga sellegipoolest ma arvan, et nendele piirkondadele on mõistetav, et kui nad tõmbavad ligi just noori peresid, siis tuleb tagada ka lastehoiu‑ ja lasteaiakohad. Ja tõesti, lootus on, et erasektor tuleb siin kaasa ja me saame selle koos lahendatud. Nii et kokku võttes Reformierakond toetab seda seaduseelnõu, toetab seda, et ühtlustataks seda standardit õppekavade mõttes, et ka lastehoidudes oleks õppekava. Ja loodame, et sinna rändab ikkagi hulk päris kvalifitseeritud õpetajaid ja need inimesed ei anna seal meie lastele mitte ainult parimaid teadmisi ja oskusi, vaid ka just nimelt väärtushoiakuid, õpetavad eesti keelt ja teostavad eestikeelsele haridusele üleminekut. Seda me saame ühiselt kõik koos teha, sest see on kindla peale meie tuleviku vundament, millesse me väga usume. Ja kui nüüd vaadata neid hariduse kulusid, siis võiks kaaluda ka riigi paremate finantside olemasolu korral perekonna kohustuse vähendamist, sest tegelikult selgub, et see ei ole üldsegi nii suur raha. Vanemate panus on praegu 42 miljonit eurot. Kui riigi majanduslik seis paraneb, siis kindlasti ühel hetkel on võimalik ka perekondi rohkem aidata alushariduskulude tasumisel. Võiks muidugi mõelda seda nii, nagu on muudes [riikides], et see oleks rohkem sõltuv palgast, sellepärast et mõningates [riikides] on seesama lasteaiamaks täiesti seotud palgaga. Võib-olla kõigile ei ole mõtet seda raha nii-öelda lennukilt külvata, aga anda neile võimalus oma lapsi toetada mitmekülgse hariduse andmisel on väga oluline investeering, mis kindlasti toob pärast tagasi. Nii et Reformierakonnana toetame seda seaduseelnõu ja oleme väga seda meelt, et just nimelt alushariduses laotakse vundament, millele hiljem kogu inimese muu areng toetub. Aitäh teile!

Aitäh! Ja läbirääkimiste vooru lõpetab haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Soovisin läbirääkimiste käigus täpsustada paari teemat, mis Tõnis Lukas tõstatas ja mis minu ettekandes jäid tõesti kajastamata. Mis puudutab lastevanemate osalustasu lasteaia kohatasu puhul, siis alusharidusseaduse § 47 lõige 3 ütleb üsna selgelt, et osalustasu lastehoius ja lasteaias ühe lapse kohta ei või ületada 20% töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Ja see kehtib ka sel juhul, kui omavalitsus tellib selle teenuse eralasteaiast. Lapsevanema panus peab jääma selle 20% piiridesse. Mis puudutab eesti keele ja kultuuri õpet alushariduse õppekavas, siis alushariduse õppekava § 5 lõige 7, mis on peatüki "Õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid ja üldised põhimõtted" all, ütleb üsna ühemõtteliselt, et lasteaias peab tutvustama eesti kultuuritraditsioone – ja see kehtib absoluutselt kõikidele rühmadele – ning arvestatakse ka teiste kultuuride eripäraga. Eesti kultuuritraditsioone peab tutvustama. Samamoodi väärtustatakse mitmekeelsest perest pärit lapse keelelist arengut mitme keele kasutajana ning märgatakse ja toetatakse last erinevates keelekasutusolukordades. See on oluline selleks, et kui on mitmekeelne laps, siis vastavalt peab ka tema nii-öelda keelekasutuse oskusi arendama. Lasteaia õppekava § 9 ütleb, et lastehoius ja lasteaias või selle rühmas toetatakse laste, kelle kodune keel ei ole eesti keel, eesti keele omandamist lõimitud õppe‑ ja kasvatustegevuse ning vajadusel eraldi keeletegevuste kaudu. Nii et ka eesti keele õppe toetamine on väga selgelt kirjas. Täpselt samamoodi on kirjas eesti kultuuritraditsioonide tutvustamine kõikidele lastele ühtemoodi ja muukeelsete laste puhul, kellel on ka mitu keelt, selle arvestamine, et see laps räägib enamas kui ühes keeles, mille tõttu ka tema keeleline areng on teistsugune võrreldes ükskeelsete lastega, ja seda peab lasteaias või lastehoius märkama. Aitäh!

Austatud minister, me täname, rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kõnesoove ka rohkem ei ole. Ja läbirääkimistel ei saagi küsida, täpselt nii. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 419 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. mai kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja teine päevakorrapunkt käsitletud.