Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (387 SE) esimene lugemine

Päevakorrapunkt nr 12 on Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 387 esimene lugemine. Juba on jõudmas ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kolleeg Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mina tutvustan teile eelnõu 387, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuna tegemist on sarnase eelnõu juba teistkordse lugemisega selles koosseisus – esimene katse meil ebaõnnestus, Riigikogu koosseisu enamus ei toetanud seda algatust –, siis ma väga detailselt sellel eelnõul ei peatu, [teen seda] lühidalt ja [lisan] siis ka mõned kommentaarid. See eelnõu puudutab kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute hääleõigust kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Nimelt on ettepanek, et kohalikel valimistel oleks tulevikus hääleõigus ainult Eesti Vabariigi kodanikel, Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikel, nii nagu see tuleneb Euroopa Liidu õigusest ja nagu see on ka täna, ning nende kolmandate riikide kodanikel, kellega on sõlmitud kahepoolsed riikidevahelised vastavad lepingud. Loomulikult puudutab see kodanikke alates 16. eluaastast, nii nagu see Eesti kehtivas seaduses kirjas on. Miks me selle eelnõuga siin oleme ja juba teist korda? Aga ikka sellepärast, et valitsuse koalitsioonileppes on kokku lepitud, et valitsus töötab välja õigusliku raamistiku Vene ja Valgevene kodanike hääleõiguse peatamiseks kohalikel valimistel põhiseadust muutmata. Kuni tänaseni ei ole selles valdkonnas mitte midagi toimunud. Vastavat eelnõu parlamendis ei ole ja nagu me teame, ei ole valitsus ka mingisugust sellist eelnõu heaks kiitnud. On olemas küll Justiitsministeeriumi analüüs, mis ütleb, et koalitsioonilepingus kokkulepitut ei ole võimalik realiseerida, sellist muudatust ei ole põhiseadust muutmata võimalik teha. Mingisugust teistsugust lahendust ei ole kokku lepitud ja ühtegi teistsugust algatust parlamendis ka ei ole olnud peale Isamaa algatuse, mis on maha hääletatud. Ometigi on tegemist väga olulise sisepoliitilise ning siseturvalisust ja sisejulgeolekut puudutava eelnõuga. See kõik toimub sõjaolukorras ja me kaotame aega. Ka tänases infotunnis sain ma peaministrilt vastuse, et koalitsioonis mingisugust kokkulepet ei ole. Ma saan aru, et kõige tulisemad selle eelnõu vastased on eelkõige sotsiaaldemokraadid, aga ausalt öelda ei ole ma päris täpselt aru saanud ka Eesti 200‑st ega Reformierakonnast. Hea tahtmise korral oleks võimalik leida siin päris laiapõhjaline konsensus, sest ma saan aru, et ka mitmed opositsioonierakonnad on valmis seda lähenemist toetama. Miks on selline algatus väga hea ja mõistlik, ja ma ütleksin, miks on hädavajalik – hädavajalik! – võtta [see seadusemuudatus] meie siseturvalisuse tagamiseks vastu? Aga sellepärast, et kes on tutvunud kapo raportiga – sellele on juurdepääs päris laial ringil Riigikogu liikmetel ja kes ei ole tutvunud, ma soovitan tutvuda –, see teab, ma julgen öelda, et Isamaa algatatud eelnõu toetub paljuski ka just nimelt nendele kapo [nimetatud] riskidele ja püüab neid maandada. Väga halb on, kui see teema on ühiskonnas umbmääraselt pikaajaliselt arutluse objektina üleval, lõhestab ühiskonda ja on ka juriidiliselt ebakorrektne. Mida siis tähendab peatamine? Millal peatatakse? Kes peatab? Kui kauaks peatab? Kas seniks, kuni sõda on lõppenud, või seniks, kuni oletuslikult saavutatakse mingisugune vaherahu? Millal see peatamine lõpeb? Nendele küsimustele ei ole vastust. Kuna see [peatamine] on suunatud ainult Vene ja Valgevene kodanikele, siis on see ka ühiskonna sidususe seisukohalt väga valus ja ei soodusta absoluutselt mitte integratsiooniprotsessi. See lahendus on väga ebaõnnestunud. Ausalt öelda jääb mulle arusaamatuks, kuidas Reformierakonna kogenud poliitikud lasid sotsiaaldemokraatidel teha koalitsioonilepingu sõlmimisel endale niisugust karjapoissi ja kirjutada sinna lepingusse sisse teema, mida ei ole võimalik sellisel kujul üldse lahendada. Ausalt öelda, ega ma ei usu, et Reformierakonna kolleegid nii rumalad olid. Ma pigem kahtlustan pahatahtlikku, teadlikku tegevust, et anname signaali ühiskonnale ja avalikkusele, et me tahame seda probleemi lahendada, aga näete, lihtsalt ei ole võimalik juriidiliselt seda niisugusel kujul lahendada, et hea tahe on, aga lahendada ei ole võimalik. Pigem ma usun, et on tegemist sellega. See veendumus on minus kinnistunud, kui ma olen siin korduvalt infotunnis selle kohta küsinud, suhelnud ka koalitsioonipoliitikutega ja püüdnud heatahtlikult kokku võtta erinevate fraktsioonide esindajaid, et leida parlamendis ühisosa. Aga see vajub lihtsalt ära. See vajub ära vaikusesse ja mingisugust initsiatiivi ei ole. Tegelikult on see eelnõu selles mõttes hea, et ta räägib kõikidest kolmandatest riikidest, ja nagu ma ütlesin, ei ole suunatud ainult Vene ja Valgevene kodanikele. Me teame ju, et neid riike, kes ei ole demokraatlikud, ja neid riike, kes kasutavad kas oma naabrite või teiste riikide suhtes sõjalist jõudu oma huvide realiseerimiseks, on palju rohkem kui ainult Venemaa ja Valgevene. [Miks] määratleda agressorriikidena ainult Vene ja Valgevene, kusjuures me oleme Riigikogus vastu võtnud otsuse Vene kodanike suhtes? Aga kes on tegelikult veel agressorriigid maailmas, kelle [kodanike valimisõiguse] peaks peatama? Meie ettepanek on väga selge ja lihtne: kõik kolmandad riigid, välja arvatud need, kellega me sõlmime kahepoolsed lepingud. Kahepoolsed lepingud me sõlmime kõikide nende riikidega, kes on demokraatlikud, kes peavad lugu inimõigustest ja rahvusvahelisest õigusest. Need on vastastikused lepingud, mis peaksid tulema ratifitseerimisele Riigikogus. Loomulikult võib [küsida], kas ühel või teisel riigil on seda tahet. No kui ei ole, siis jääb [nende] riikidega kehtima praegune olukord. Nii et midagi katastroofilist selles ka ei ole. Teiseks, selline vastastikune lepingute sõlmimine võimaldab ka Eesti kodanike huvide paremat kaitset, sest väga paljude demokraatlike riikide kohalike omavalitsuste valimistel ei ole Eesti kodanikel hääleõigust, aga sellise kahepoolse lepingu sõlmimise järel selline võimalus tekiks. Nii et jah, võib küsida, kas ja kui palju neid [riike] on. Sellele küsimusele me täna vastata ei oska, aga [sellised lepingud] annaksid vähemalt võimaluse läbirääkimisteks, avatud suhtlemiseks liitlasriikidega ja annaksid võimaluse ka [kaitsta] Eesti kodanike õigusi väljaspool Eesti riiki, [et need Eesti kodanikud,] kes elavad alaliselt teistes riikides, demokraatlikes ja meile sõbralikes riikides, saaksid omada ka valimisõigust. Miks on oluline nendelt agressorriigi kodanikelt hääleõiguse äravõtmine ja mitte sellega venitamine? Aga sellepärast, et absoluutselt ei ole Eesti julgeoleku seisukohalt turvaline ja normaalne see, et üks riik on kuulutanud püha sõja Ukrainale ja kollektiivsele läänele, kuhu kuulume ka meie, ehk ta on kuulutanud sõja ka Eestile, aga selle riigi kodanikud omavad õigust siin poliitilist võimu formeerida. See on groteskne. See ei ole absoluutselt normaalne olukord. Enamgi veel, ühel hetkel võib Putin otsustada, et ka väljaspool Venemaad elavad Vene riigi kodanikud on kohustatud mobiliseerimise alla minema, püssi alla minema ja hakkama sõdima Ukraina vastu. Needsamad Eestis elavad Vene kodanikud, kes kehtivate seaduste järgi Venemaal ei peaks justkui minema mobilisatsiooni alla, aga nad võivad [selles osaleda], needsamad elanikud, kes peaksid sõdima Ukrainas, omaksid Eestis kohalike omavalitsuste valimisel ja Tallinna Linnavolikogu valimisel hääleõigust. Kas te kujutate seda ette? See olukord tuleb välistada ja seda on võimalik väga lihtsalt välistada, kui me oma siseriiklikus õiguses selle nii sätestame. Nüüd see vaidlus, kas seda saab teha seadusega või peab selleks muutma põhiseadust. Tõepoolest on ekspertidel väga erinevaid arvamusi. Me oleme lugenud, näinud ja kuulnud, et erinevatel advokaatidel, juristidel, on erinevaid arvamusi. Oma arvamust on väljendanud ka õiguskantsler ja president, kes on väga selgelt öelnud, et nende arvates seadusega seda teha ei saa, et selleks on vaja muuta põhiseadust. Võib-olla. Aga me ei saagi sellele küsimusele vastust, kui me mitte midagi ei tee, kui me ei algata ei seadust ega algata ka põhiseaduse muudatust. Antud juhul on tegemist seadusemuudatusega. Kui me oleksime juba esimesel katsel selle seaduse siin kiiresti ära menetlenud, siis me oleks selle etapi juba läbi käinud, nii vaidluse õiguskantsleriga kui ka presidendiga ning võimaliku vaidluse ja arutelu Riigikohtus ja saanud vastuse sellele küsimusele, kas piisab seaduse muutmisest või on vaja põhiseaduse muudatust. Põhiseaduse muutmiseks, me teame, kulub rohkem aega kui seaduse muutmiseks. Põhiseaduse muutmise algatamiseks on Riigikogus vaja minimaalselt 21 allkirja. Ainult üks erakond tänases Riigikogu koosseisus saaks teha seda üksinda: peaministripartei ehk Reformierakond. Ükski teine fraktsioon üksinda seda algatada ei saa, nii et Isamaa fraktsioonil üksinda see algatamise võimalus puudub. Sellest oli tingitud ka meie initsiatiiv võtta kokku erinevate fraktsioonide esindajad, et need teemad selgeks rääkida ja leida see ühisosa. Miks ka mitte! Kui on vaja põhiseadust muuta – minu isiklik veendumus on, et kindlam olekski põhiseadust muuta –, siis võtab ka selle hilisem tagasipööramine või muutmine ükskõik millisel koalitsioonil palju pikemalt aega ja on keerulisem. See annaks suurema kindlustunde ja oleks ka igati mõistlik lahendus. On kritiseeritud, et vähem kui aasta enne valimisi ei ole mõistlik ja võib-olla isegi mitte võimalik seaduses selliseid muudatusi teha, et sel juhul enne järgmisi kohalikke valimisi see muudatus ei jõustuks. Jah, see on ilmselt õige, tuginedes varasemale Riigikohtu praktikale. Aga kui see vaidlus peaks minema Riigikohtusse, siis Riigikohtul on võimalus langetada konkreetses olukorras uus otsus, mis võib varasemast praktikast erineda. Seda esiteks. Seda [otsust] me ju ei tea. Võib-olla ei pea olema 12 kuud, võib-olla piisab 9 või 10 kuust selles olukorras, kus me oleme, keerulises julgeolekupoliitilises olukorras, kus meie piiride lähedal käib sõda. See võib ka Riigikohtu otsust muuta. Kõik juhtumid ei ole ühetaolised ja kindlasti kõiki erinevaid argumente Riigikohus siis kaalub. Teiseks, kui see tõepoolest ei jõustu järgmiste kohalike valimiste eel, siis ta jõustub nendele järgnevate valimiste eel, mis toimuvad viie aasta pärast. Aga igal juhul see jõustub ja ka siis on see oluline. Ega see ei olegi mõeldud valimistel niimoodi üheks korraks. Ongi mõeldud nii, et see jääks alaliselt Eesti riigis kehtima. Nii et igal juhul on mõistlik minna kas seaduse või põhiseaduse muutmise teed isegi siis, kui me täna näeme, et see [muudatus] järgmiste kohalike valimiste eel ei pruugi jõustuda, vaid jõustub veidi hiljem, sellele järgnevate valimiste eel. Nii et see argument minu arvates ei ole ka mingisugune vastuargument. Nüüd see siseministri üleskutse, et arutame, arutame ja arutame. No arutame siis! Kui me tegelikult tahame arutada, siis arutamegi mingisuguseid ettepanekuid ja eelnõusid. Mitte nii, et arutame teemat lihtsalt kuskil ajakirjanduses või abstraktselt või [varjatult] kusagil kabinettides, aga mitte avalikkuses, mitte parlamendis, mitte ka valitsuskoalitsioonis me ei aruta konkreetseid eelnõusid ja ettepanekuid. Mismoodi see arutelu siis saab käia? Nagu ma ütlesin, kahetsusväärselt on enam kui aasta mööda läinud. Selle aja jooksul on suudetud mitu paketti maksuseadusi vastu võtta kiirkorras, kooskõlastamata, sihtrühmasid kaasamata, seadusloome häid tavasid eirates ja nii edasi, opositsiooni seaduslikke ettepanekuid ebaseaduslikult kokku sidudes, siin parlamendis seniseid tavasid ning kodu‑ ja töökorda rikkudes. Kõike seda on suudetud teha, kui on olnud olemas poliitiline tahe. Neid seadusi on vastu võetud, [on kehtestatud] maksutõuse ja uusi makse, aga selles, mis puudutab meie sisejulgeolekut, mis on eksistentsiaalne küsimus Eesti riigi tänase püsimise jaoks, ei ole koalitsioonil poliitilist tahet kahjuks jätkunud. Nii et Isamaa fraktsiooni palve ja üleskutse on suhtuda väga heatahtlikult sellesse eelnõusse, otsida ühisosa selle eelnõu puhul. Me oleme tänulikud põhiseaduskomisjonis langetatud otsuse eest. Juhtivkomisjon langetas otsuse esimene lugemine lõpetada. Ma loodan väga, et selle taga ei ole eesmärki panna see [eelnõu] lihtsalt riiulile ja sellega mitte edasi tegelda, vaid on olnud siiras tahe esimene lugemine lõpetada, nende aruteludega parlamendis sisuliselt jätkata ja jõuda lõpuks ka mingisuguse tulemuseni kas seaduse vastuvõtmise või põhiseaduse muutmise algatamise kaudu. Nii et loodan, head kolleegid, [osavõturohket] arutelu ja palun sellele eelnõule toetust. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea ettekandja, võib-olla see lahendus siiski ei ole nii-öelda umbmäärane ja kuskil väga kaugel. Ma loen aprilli alguse ERR‑i uudist, kus juhtiv reformierakondlane väidab, et Reformierakond on antud küsimuses Isamaaga sama meelt. Nad on kaasanud erakonnasisesed eksperdid Rait Maruste, endise Riigikohtu esimehe, ja Meelis Kiili riigikaitsekomisjonist. Eelnõu on valmis. On aja küsimus, millal see tuleb meie palge ette. See annab ju lootust, kui Reformierakond on avalikult öelnud, et nad on Isamaaga sama meelt. Küsimus on ainult, millal see eelnõu jõuab meie kätte.

Jah, see teema tõusetus ka põhiseaduskomisjonis, kas siis on mingisugune eelnõu või ei ole. Sellest on meedia vahendusel räägitud. Hea kolleeg Kalle Laanet andis selle kohta põhiseaduskomisjonis oma kommentaari. Ta ütles, et Reformierakonnal on välja töötatud mingisugune eelnõu – mina seda näinud ei ole –, aga sellel ei ole koalitsiooni toetust ja seda ei ole ka Vabariigi Valitsus heaks kiitnud. Nii et mingisugust sellist eelnõu, mis oleks valitsuses leidnud põhjalikku arutelu või heakskiitu või millel oleks koalitsiooni heakskiit, ei ole. Ma lisan veel oma varasemale tutvustusele selle, et me ei näe, et ka kodakondsuseta isikutel oleks tulevikus valimisõigus kohalike omavalitsuste valimisel. Ma tahan selle juurde lisada. Ma ütlesin, et meie eelnõu näeb ette [valimisõiguse] Eesti riigi kodanikele, Euroopa Liidu kodanikele ja nende kolmandate riikide kodanikele, kellel on meiega kahepoolselt sõlmitud lepingud. Jätsin lisamata, et kodakondsuseta isikutel [seda ei oleks], ja see on väga oluline. Me teame, et vähemalt mingi osa, ma arvan, et päris märkimisväärne osa kodakondsuseta isikutest on teadlikult langetanud nii-öelda mugavusotsuse jääda kodakondsuseta isikuks. See on neil pika aja jooksul võimaldanud soodustatud režiimis [käia] Venemaal ja samal ajal liikuda vabalt ringi Euroopa Liidus. See on olnud väga pragmaatiline otsus. Kui me selle eelnõu vastu võtame ja seadustame uue olukorra, siis on see kindlasti motivatsioon vähemalt nendele kodakondsuseta isikutele – neile ei saa teha takistusi ka Vene riik, sest neid ei pea vabastama Vene kodakondsusest –, et nad õpiksid selgeks eesti keele, kui nad seda ei oska, kuigi väga paljud neist oskavad eesti keelt, et nad teeksid ära kodakondsuseksami ja põhiseaduse tundmise eksami ning saaksid Eesti kodakondsuse, oleksid teadlikud Eesti kodanikud ja osaleksid teadlikult kohalikel valimistel. See on motivatsioonipakett nii keeleõppeks kui sisuliselt ka Eesti ühiskonda paremaks lõimumiseks. Ka see on väga oluline selle eelnõu puhul.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ilmselgelt on valimisõigus selline õigus, mille kaudu saab rahvas kaasa rääkida ühiskonnaelu otsustes ning osaleda võimu teostamises. Te räägite siin praegu küll nii-öelda kolmandate riikide kodanikest, aga mina näen ühte probleemi, palju suuremat. 1995. aastal allkirjastas Tiit Vähi Euroopa Liiduga liitumise lepingu ja 2003 toimus see hääletus. Räägiti, et ainult rahvas saab vaba liikumise koos kaupade [vaba] liikumisega. Vahepeal, 1997, tuli selline muudatus, et muudeti põhimõtteliselt Euroopa Liidu aluslepinguid. Euroopa Liidus kehtib ühtne kodakondsus, ehk piisab vaid sellest, ütleme, kui on Euroopa Liidu kodanike invasioon, 2000 inimest tulevad kuskile kohalikku omavalitsusse, hakkavad seal valima …

Aitäh!

… ja sellega tõrjutakse eestlased kõrvale. Kas te näete ka selles ohtu?

Ma ei tea, kas ma küsimusest õigesti aru sain. Meie eelnõu muidugi seda olukorda ei muuda. See, et Euroopa Liidu kodanikel, Euroopa liikmesriikide kodanikel, on Eestis kohalikel valimistel valimisõigus, tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Küll aga see, mis puudutab kolmandate riikide [kodanike] valimisõigust, ei tulene Euroopa Liidu õigusest, see on iga Euroopa Liidu liikmesriigi enda suveräänne otsus. Me teame, et väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides ei ole kolmandate riikide kodanikel sellist hääletusõigust kohalike omavalitsuste valimistel. Need on täiesti demokraatlikud riigid: meie naaberriigid Läti ja Leedu, ka Saksamaa, Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia. Seda loetelu võib jätkata. Nendes riikides ei ole kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel hääleõigust. Nii et sellise valiku tegemine on täiesti demokraatlik ja meie suveräänne otsus. Minu arvates on Läti näide siin väga hea. Me oleme lätlastega selles mõttes võrreldavad, et meil on ka väga suur vene emakeelega nii elanike, Vene kodanike kui ka kodakondsuseta isikute osakaal. Me teame, et Lätis on venekeelse elanikkonna nii absoluutarv kui ka osakaal suurem, aga Vene kodanike osakaal ja ka absoluutarv on väiksem kui Eestis. Eestis on Vene kodanikke rohkem kui Lätis. Selle üheks põhjuseks on kindlasti see, et Lätis on valimisõigus kohalikel valimistel ainult Läti kodanikel ja Euroopa Liidu kodanikel, mis on motiveerinud Lätis elavaid venekeelseid elanikke taotlema pigem Läti kodakondsust ja saama sellega ka valimisõigust, [see on aidanud neil] paremini integreeruda ühiskonda. Selles mõttes on see Läti näide väga hea. Siin tuuakse hirmutavaid näiteid, et mis siis, kui nii suur osa inimesi jäetakse kõrvale. Ega ei jäeta. Neile antakse kodakondsuspoliitika kaudu võimalus ja motivatsioon aktiivselt osaleda. Ega kodakondsus ei ole privileeg, see on ka kohustus. Ma julgeksin öelda, et needsamad kodakondsuseta isikud on pandud teatud mõttes skisofreenilisse olukorda. See on väga halb. Nii et anname neile õngekonksu, millega nad saavad ise ennast aidata.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, et arvestades neid avaldusi, mida parlament on vastu võtnud, ja neid arutelusid, mida siin on peetud, oleks ehk mõistlik arutada selle üle, et me asendaks siin eelnõus kolmandate riikide [kodanikud] agressiooni toetavate riikide kodanikega. Mis sa sellest mõttest arvad?

Kas ettepanek oleks, et hääleõigust ei oleks agressiooni kas ellu viivate või toetavate riikide [kodanikel]? No see on üks võimalus ja see on kindlasti samm edasi võrreldes praeguse olukorraga. Ei ole küll [teiste] algatajatega seda arutanud, aga algatajad on kindlasti paindlikud. Kui on häid ettepanekuid või kui tekib mingisugune ühisosa, mis ei ole päriselt selline, nagu on algatajate eelnõu, aga mis on julgeoleku mõttes samm edasi, siis me kindlasti oleme sellega nõus. Aga ma näen siiski probleemi selles, kuidas määratleda neid agressorriike. Kas see on ainult Venemaa või on see isegi Ukraina? Või on need ka teised riigid, kes kas otseselt või kaudselt toetavad Venemaad selles agressioonis, on see siis Iraan või Hiina? Kui kaugele me läheme? Kas Põhja-Korea, kes küll ei sõdi otseselt Ukrainaga, peaks ka olema agressorriik, või üldse need riigid, kus on erinevad sõjakolded, kes ei ole demokraatlikud, kes [osalevad] erinevates sõjalistes konfliktides? Ma arvan, et selle määratlusega saab olema võib-olla keerulisem. Lihtsam on selline lähenemine, nagu meie oleme praegu välja pakkunud. Aga nagu ma ütlesin, see on arutelu objekt. Kui esimene lugemine lõpetatakse, siis selliseid ettepanekuid on võimalik arutada ja leida, ütleme, võimalikult suur ühisosa. (Hääl saalist.)

On kellelgi läbirääkimiste …

Minimaalne.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja, ole hea, aita mõista siseministri koduerakonna loogikat. Nad väidavad, et me ei saa antud teemaga tegeleda, see kuidagi solvavat vene kogukonda ja neil ei ole ka võimalust siis seal hääli kalastada. Samas, väga suure häälteenamusega võeti vastu kohaliku vene õigeusu [kiriku] lahutamine Moskva patriarhaadist. Kuidas siis seal seda ei nähtud? Et antakse tõrjet sellise argumendiga, kuidas sa seda kommenteerid? Aita mõista.

Vaat see on väga kummaline. Mina ei suuda ennast sotsiaaldemokraadina [ette kujutada] ja mina ei suuda kuidagi oma pähe ka siseministri pead mahutada või vastupidi. Kuidagi ei suuda seda teha. Tegelikult on olukord ju vastupidine. Siseminister on öelnud, et arutame, ehk hoiame ühiskonnas üleval seda teemat, mis loob pingeid. See ettepanek, nagu ma ütlesin, et peatame – mida see siis tähendab? Kui me peatame, siis igal juhul jäävad pinged nii-öelda permanentselt üles. Siis tekib ka ootus, et millal see peatamine lõpetatakse. Aga enne seda on loomulikult vaja küsida, kes, millal ja kuidas peatab ning mis ajaks peatab selle valimisõiguse. Minu jaoks on see täiesti arusaamatu. Mis puudutab seda, et lõhestab, siis on vastupidi. Selline sõnastus, nagu on koalitsioonilepingus kokku lepitud – siseminister on ju koalitsioonilepingule alla kirjutanud –, et see tehakse ainult Vene ja Valgevene kodanike suhtes, peatatakse nende hääleõigus, ongi suunatud mingitele kindlatele nii-öelda kodakondsetele, mitte rahvustele, vaid kindlatele kodakondsetele. Aga meie eelnõu puudutab kõiki kolmandaid riike võrdselt, see ei ole suunatud ühele või teisele sihtrühmale, mis on ühiskonna sidususe seisukohalt kindlasti tunduvalt neutraalsem ja parem. Nii et mina ei suuda küll siseministri sellist kriitikat mõista. Minu arvates on see täiesti ebaadekvaatne.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mind huvitab teie hinnang meie lõunanaabritele lätlastele. Kuidas neil on õnnestunud oma otsustuskogudes selliseid asju vältida? Üleüldse on nad Kremli-meelseid ilminguid suutnud palju kiiremini oma riigis kontrolli alla saada. Seal ei ole minu hinnangul üldse sellist mõjutustegevust sellisel laial skaalal. Aga küsin teie käest ka seda, kui mitmes Euroopa riigis teie teada on kolmandate riikide kodanikel valimisõigus olemas.

Mis puudutab Lätit, siis eks me naabritena oleme mitmes asjas võrreldavad. Peab tunnustama, et vähemalt poliitilisel tasemel on lätlased küll viimastel aastatel olnud väga tublid, ma julgen öelda. Mis puudutab kodakondsuspoliitikat, mis puudutab ka rändepoliitikat, mis puudutab keelepoliitikat, siis nad on olnud palju järjepidevamad. Ma ei julge kinnitada, et kõike seda, mis on Lätis parlamendi tasemel vastu võetud, oleks ka väga edukalt suudetud praktikas ellu viia ja realiseerida. Aga poliitilise tahte seisukohalt ja õigusruumi kujundamise seisukohalt, julgen öelda küll, on lätlased meile pigem eeskujuks. Tihtipeale me tunneme, et me oleme esimesed, edumeelsemad, teerajajad ja nii edasi, kuid peab tunnistama, et nendes valdkondades on lätlased meile eeskujuks. Julgustan ka meid sama teed käima. Mis puudutab riike, kus on kolmandate riikide kodanikel kohalikel valimistel hääleõigus, siis mul ei ole seda materjali siin praegu [kaasas], aga jah, neid riike on, ka Põhjamaade hulgas. Skandinaavia maades näiteks on kolmandate riikide kodanikel valimisõigus. Euroopas on erinevaid riike: on neid, kus see hääleõigus on, ja on neid, kus ei ole. Aga nagu ma ütlesin, meie olukord on eelkõige võrreldav lätlaste olukorraga, arvestades suurt Vene kodanike hulka, arvestades suurt kodakondsuseta isikute hulka, mille poolest me kindlasti erineme Põhjamaadest. Seetõttu on meil niisuguse otsuse langetamine kindlasti oluliselt põhjendatum ja vajalikum, kui see on näiteks Soomes või Rootsis.

Riina Solman, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Teil on õigus, Eesti on uussisserändajate ja immigrantrahvastiku osakaalu poolest Euroopa Liidu riikide seas tõesti esirinnas, koos Lätiga. Meil oli juba enne Ukraina sõjapagulaste saabumist rahvastikust 33% immigrandid, keda me ei ole suutnud ära lõimida ega integreerida. Läti on meiega selle poolest võrreldav. Põhjamaades, kus kolmandate riikide kodanikel see õigus võib olla, on immigrantrahvastiku osakaal – isegi kui me näeme neid probleeme Malmös või üldse Rootsis – tunduvalt väiksem, 10% piires. Neil ei ole sarnaseid probleeme. Aga minu küsimus teile puudutab edasisi samme. Kui te näete, et meil ei ole parlamendis konsensust, siis millise mehhanismiga peaks parlament edasi liikuma, et see vajalik seadus ühel päeval siiski vastu võtta?

Päris konsensust me selles parlamendikoosseisus tõenäoliselt küll ei saavuta. Selleks et seda seadust muuta, piisab iseenesest 51 häälest. Loomulikult, mida laiapõhjalisem see toetus on, seda parem. Põhiseaduse muutmiseks on kaks võimalust: kas kiirkorras, mis eeldab väga suurt konsensust ehk 81 häält selles koosseisus, või kahe koosseisu jooksul, kui me saame lõpuks koosseisu häälteenamusega hakkama. Need on need valikud. Teoreetiliselt on veel kolmas valik, mis on ka kiirem kui põhiseaduse muutmine: rahvahääletuse kaudu. Ka see võimalus on. Seda on võimalik realiseerida kiiremini kui põhiseaduse muutmist, kui on vaja minimaalselt seitset kuud. Jätan siin arvestamata, ütleme, selle eelnõu ettevalmistava menetluse parlamendis, aga alates esimesest lugemisest kuni seaduse jõustumiseni vajab minimaalselt seitset kuud, eks ole, see põhiseaduse kiireloomuline muudatus. Need on need võimalused. Seaduse muutmine on kõige lihtsam ja kiirem. Teine, põhiseaduse muutmine, on veidi pikemaajalisem, aga siin on kaks võimalust, kas kiirkorras või kahe koosseisu jooksul. Kolmas on rahvahääletus, mis on ka kiirem [võimalus] kui põhiseaduse muutmine. Need on need võimalused. Aga anname endale aru, et tänases olukorras on realistlikud ikka kaks esimest: kas algatada põhiseaduse muutmine või minna selle seadusemuudatusega edasi.

Suur tänu teema põhjaliku käsitluse eest! Teile rohkem küsimusi ei ole. Palun juhtivkomisjoni esindajana ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas käesolevat eelnõu 16. jaanuaril 2024. aastal. Arutati selle üle, kas eelnõus sõnastatud muudatuste elluviimiseks on vaja muuta põhiseadust või mitte. Selles jäid komisjoni liikmed eriarvamusele lähtuvalt sellest, et seaduse tõlgendusi on mitmeid. Kui kolmandate riikide kodanikelt hääleõigus ära võtta, siis on sellest mõjutatud ka meie liitlased. Euroopa Liidu kodanike hääleõigus tuleneb Euroopa Liidu õigusest ja see ei muutu. Arutati võimalust, et hääleõigus on nende riikide kodanikel, kellega Eestil on ratifitseeritud kahepoolne leping. Arutati selle üle, kas eelnõu initsiatiiv tuleneb geopoliitilisest julgeolekuolukorrast või on põhiseaduse koostajad eksinud. Kuna olukord on Eestis 33 aastaga palju muutunud, siis peab aru saama põhiseaduse koostajate kontekstist ning muutunud olukorrast. Arutati võimalust, kui homsest Venemaa režiim hakkaks laiahaardeliselt mehi teenistusse värbama. Eestis on inimesi, kes läheksid rindele, kuid omavad hääleõigust [Eesti] kohalikel valimistel. Komisjon otsustas esimese lugemise lõpetada: 5 poolthäält ja 1 vastuhääl. Muudatusettepanekute tähtaeg on vastavalt seadusele kümme tööpäeva. Aitäh!

Suur tänu! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Vadim Belobrovtsev Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni arvates on tegu eelnõuga, mis on vale nii vormiliselt kui ka sisuliselt. Vormiliselt [on see vale] eelkõige selle pärast, millest ka eelnõu ettekandja rääkis, et nii õiguskantsler kui ka Vabariigi President on juba öelnud, et selline seaduseelnõu, sellise sisuga seaduseelnõu on vastuolus põhiseadusega. Kui selline seaduseelnõu võetakse Riigikogus vastu, siis õiguskantsler põhimõtteliselt lubas selle kohtus vaidlustada ja president andis mõista, et tema seda välja ei kuuluta. Vaatamata sellele on seaduseelnõu meil praegu ikkagi menetluses, millest võib teha järelduse, et soov on eelkõige poliitiliselt punkte noppida, selle asemel et mõelda selle peale, kas on üldse tarvis tuua Riigikogu menetlusse seaduseelnõusid, mis juba eos on põhiseadusega vastuolus, kusjuures erinevad eksperdid, kaasa arvatud õiguskantsler ja Vabariigi President, on andnud mõista, et nii see on ja nemad käituvad vastavalt. Mis puudutab sisupoolt, siis komisjoni ettekandja juba mainis, et kui me seni oleme kuulnud seda, millest Isamaa Erakond on hästi palju rääkinud, et tuleb võtta valimisõigus kohalikel valimistel Venemaa ja Valgevene kodanikelt, siis isu kasvab süües, nagu me teame, ja nüüd on ka kodakondsuseta isikud selles nimekirjas. Võtame ka neilt selle õiguse ära, kuigi nemad ei ole agressorriigi kodanikud, nad ei ole ühegi riigi kodanikud. Ka kolmandate riikide kodanikelt ehk põhimõtteliselt kõigi teiste riikide kodanikelt, kes elavad Eestis ja omavad elamisluba, kaasa arvatud loomulikult meie liitlas[riikide] kodanikelt, kes saavad praegu hääletada kohalikel valimistel Eestis, võetakse see võimalus ära. Hästi huvitavaks muutub see olukord. Mis puudutab Venemaa ja Valgevene kodanikke, siis üks asi, mis jäi siin kõlama ja mis tegelikult riivab, on see, kui räägiti, et loobugu Venemaa kodakondsusest, võtku Eesti kodakondsus, sooritagu eksamid ja nii edasi ja nii edasi. On hästi palju selliseid inimesi, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanikud, kes tahaksid seda teha ja on proovinud seda teha, aga seda ei ole füüsiliselt võimalik teha, kuna Venemaa praegu ei lase neid oma kodakondsusest priiks. Nad teevad taotluse, saadavad saatkonda, aga sealt ei tule vastu mitte midagi, sest Venemaa on põhimõtteliselt peatanud selle protseduuri. Ja hoolimata kogu soovist ei ole seda võimalust. Märtsi alguses avaldati kaheksas integratsiooni monitooring. See on vist kõige põhjalikum uuring, mis uurib lõimumist, seda, kuidas rahvusvähemused Eestis elavad, kuidas nad käituvad ja millega nad tegelevad, mis on nende mõtted, soovid ja nii edasi. Peab ütlema, et enamus Venemaa kodanikke suhtub Eestisse nagu oma koduriiki. Neil on olemas kohalik identiteet, neil on olemas side Eestiga, nad tahavad olla Eesti ühiskonna liikmed ja osa neist tahavad olla ka Eesti Vabariigi kodanikud, aga nagu ma ütlesin, füüsiliselt ei ole võimalik seda praegu teha. Kui me hakkame niimoodi kollektiivselt neid jätma hääletamisõiguseta kohalikel valimistel … Palun aega juurde.

Kolm minutit.

… siis, ma arvan, nende suhtumine võib muutuda. Jah, olgem ausad, ka nende seas on neid inimesi, kes arvavad, et Venemaa käitub Ukrainas õigesti. Kahjuks on ka selliseid. Ma arvan, et selliseid on ka Eesti Vabariigi kodanike seas. Aga niimoodi kollektiivselt läheneda kõigile ja põhimõtteliselt võtta midagi ära kõikidelt sellepärast, et nende seas on keegi, kes mõtleb teistmoodi, on natuke vale. Meie arvamus selle seaduseelnõu kohta on, et see, nagu ma ütlesin, on nii sisu kui ka vormi poole pealt vale. Ma saan aru, et komisjonis oli sellest ka juttu ja komisjoni otsus oli vastav. Aga meie omalt poolt teeme ettepaneku ikkagi see seaduseelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata ja natuke mõelda selle peale, kas me peame menetlema seaduseelnõusid, mille kohta me teame juba eos, et need on vastuolus Eesti põhiseadusega. Aitäh!

Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 387 esimene lugemine lõpetada, aga nagu te kuulsite, laekus äsja Riigikogu juhatusele ettepanek eelnõu 387 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 387 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 3 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 387 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. mai kell 17.15. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.