Tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu (257 SE) teine lugemine

Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu 257 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Minul on au tutvustada teile, mis toimus õiguskomisjonis eelnõu 257 esimese ja teise lugemise vahel. Tutvustan teile eelnõu lõppteksti ja muudatusettepanekuid ja vastan hea meelega kõigile teie küsimustele. Meeldetuletuseks. Tegemist on tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõuga. Selle seadusega luuakse tööalase tegevusega teatavaks saadud rikkumisest teavitaja kaitse tingimused, kaitse ulatus, nähakse ette teavitaja kaitse isikuline ja sisuline kohaldamisala, kaitse saamise tingimused ja ulatus ning tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitamise viisid ja kanalid. Eelnõu läbis esimese lugemise eelmise aasta 15. [novembril]. Vahepealsel ajal on õiguskomisjonis toimunud väga põhjalik töö selle eelnõu kallal. Komisjon käsitles eelnõu 257 oma viiel istungil: 14. novembril ja 19. detsembril [eelmisel aastal] ning 16. aprillil, 29. aprillil ja 6. mail käesoleval aastal. Meil toimus päris ulatuslik huvirühmade kaasamise ring. Oleme pöördunud päris paljude asutuste, organisatsioonide ja institutsioonide poole. Oleme saanud eelnõu kohta ka arvukalt kirjalikku tagasisidet. 14. novembril eelmisel aastal toimus istung, kus me kuulasime ära muu hulgas Eesti Meediaettevõtete Liidu esindajad, Riigikohtu esindajad, Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad, Eesti Advokatuuri esindajad ja MTÜ Korruptsioonivaba Eesti esinduse. Kõik need kaasatud huvirühmad tõid välja enda jaoks olulisi teemasid, selle, mis nende arvates on seaduses mitte väga põhjalikult kajastatud või suisa puudu või on üle reguleeritud. Me pidasime pika ja väga sisulise diskussiooni. Selle eest ma olen väga tänulik nii komisjoni liikmetele kui ka kõikidele huvirühmade esindajatele, kes komisjoni istungil osalesid. Korruptsioonivaba Eesti on oma arvamuses välja toonud ühe nende arvates väga olulise puudujäägi. Eelnõu reguleerib üksnes Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitamist. Korruptsioonivaba Eesti näeks parema meelega, et ka Eesti-sisese õiguse rikkumise juhtumitest oleks võimalus teavitada samade kanalite kaudu nagu Euroopa Liidu õiguse puhul. Aga nii esimesel lugemisel kui ka komisjoni istungil nentisime, et see on olnud teadlik poliitiline valik, et me ei reguleeri selle seadusega kõikvõimalikest rikkumistest teavitamist, vaid ainult Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitamist. Me võtame vastava Euroopa Liidu direktiivi üle oluliselt kitsamalt, kui see oleks võimalik. Osa huvirühmasid on seda palunud [teha laiemalt]. Samuti arvas Korruptsioonivaba Eesti seda, et teavituskanal, kuhu Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitada, võiks olla kõikides omavalitsustes, [ning soovitas] mitte kehtestada piirangut, mis praegu seaduses on. Tuletan meelde, et seaduseelnõus on sees piirang 10 000 elanikku. Korruptsioonivaba Eesti arvamuse kohaselt on õigusrikkumised just väikestes omavalitsustes oluline murekoht ja probleem ja sellest teavitamiseks võiksid olla samuti loodud kanalid. Rikkumisest teavitaja võiks ka väiksemates kohalikes omavalitsustes kaitset saada. Komisjon jäi eelnõu teksti juurde ja on rakendanud erandit, mida direktiiv lubab, ehk on omavalitsuste puhul seadnud piiranguks 10 000 elanikku. Päris mitmed huvirühmad, [sealhulgas] nii Korruptsioonivaba Eesti kui ka Eesti Meediaettevõtete Liit, on eelnõu puhul välja toonud anonüümsuse temaatika. Komisjonis me taas kord nentisime ja rõhutasime, et see on olnud eelnõu koostamisel teadlik valik, et anonüümse teavituse puhul teavitaja kaitse ei rakendu. Selleks, et inimest kaitsta, kui ta on Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitanud, peame teadma, kellega on tegemist. Anonüümselt teavitajaid ei saa kaitsta. Siin võib tekkida küsimus, et kui anonüümse teavituse teinud [isik] selgub hiljem mingis etapis, siis kas talle kaitset pakkuda. Aga taas kord: need on need valikud, mille on teinud eelnõu algataja ehk valitsus ja millega komisjon on põhimõtteliselt nõustunud. Anonüümne teavitaja ei ole selle seaduse kaitsealas. Nii Eesti Meediaettevõtete Liit kui ka [mitmed] teised on tõstatanud teema, kuidas [toimitakse] sõnumisaladuse puhul või allikakaitse puhul või näiteks kohtus nõupidamistoa saladuse puhul, kui selle raames saadakse teada mingist rikkumisest. Kas see seadus laieneb [ka nendesse valdkondadesse]? Need on tegelikult erandid, mis on seaduseelnõus kirjeldatud, ja antud juhul see seadus sinna ei laiene. Ajakirjandusel on endiselt allikakaitse [õigus] ja kohtul endiselt nõupidamistoa [saladuse nõue] ja nii edasi. Me räägime ikkagi tööalasest rikkumisest. Seadus toob väga põhjalikult välja need isikud, kellele kaitse laieneb: [isikud,] kes saavad oma töö käigus, tööalases situatsioonis oma töökohal teada mingist rikkumisest, mis on seotud nende tööga. Sellisel juhul on see teavitamine ja kaitse ja need kanalid ette nähtud. See kohaldamisala ei ole niivõrd lai, nagu me endale võib-olla ette kujutame ilma seaduse sisusse süvenemata. Arutati ka seda, millised survemeetmed on keelatud. Kui teavitaja ei ole anonüümne, aga tema konfidentsiaalsus on tagatud, kuid mingil põhjusel saab [tema isik] teatavaks – näiteks töötaja [isik] tööandjale mingis probleemses [töö]kohas – ja tööandja üritab rikkumisest teavitajat kuidagi survestada, siis millised on need survemeetmed, mis on keelatud. Komisjonis oli diskussioon ja osa huvirühmasid pakkus, et see, millised survemeetmed on keelatud, võiks olla detailsemalt lahti kirjutatud, kui need praegu seaduseelnõus on. Aga jällegi tõdesime, ka eelnõu algataja tõdes, et detailset kataloogi, millised survemeetmed on keelatud, ei ole võimalik välja tuua. Lihtsalt nendime, et survemeetmed on keelatud ja neid inimesi ei tohi survestada. Nii. Arutasime ka seda, et seaduseelnõust ei ole väga selgelt [aru saada], millistel tingimustel on võimalik luua ühine teavituskanal. Igas asutuses, näiteks kohalikus omavalitsuses, ei pea olema oma teavituskanalit. Seda sai komisjoni istungil selgitatud ja hiljem muudatusettepanekuga parandatud ja täpsustatud, millised asutused võivad teha ühiseid kanaleid. Ei pea olema igal pool oma teavituskanal. Samamoodi tekkis küsimus pädevate asutuste nii-öelda asutuseväliste kanalite kohta, kuhu inimene saab pöörduda siis, kui ta oma töökohast abi ei leia. Osal huvirühmadel, näiteks Eesti Linnade ja Valdade Liidul tekkis küsimus, kas sellisel juhul tuleb hakata eraldi mingeid asutusi looma, kes hakkavad menetlema neid asutuseväliseid teavitusi. Nentisime ja selgitasime, et seda ei pea tegema, need pädevad asutused on meil juba olemas. Need on needsamad asutused, kes peavad selliste rikkumistega igapäevaselt tegelema. Mingeid täiendavaid pädevaid asutusi pole vaja luua. See oli meil pikem istung sellel teemal. Ma lühidalt tutvustasin teile selle diskussiooni [sisu]. 19. detsembril eelmisel aastal me kuulasime ära muudatusettepanekute [esitajate seisukohad]. Muudatusettepanekuid on Riigikogu liikmete seast tulnud 203. Kolm muudatusettepanekut esitas Isamaa fraktsioon ja 200 muudatusettepanekut EKRE fraktsiooni liikmed. Isamaa fraktsiooni ettepanekuid tutvustas Jaanus Karilaid. Ta selgitas meile, et esitatud kolme ettepaneku sisu ja motiiv [põhineb] sellel, et Isamaa fraktsioon ei toeta eelnõu tervikuna, ja seetõttu on ettepanekud esitatud viisil, et nende vastuvõtmise korral muutuks kogu eelnõu mõttetuks ja seda ei saaks ka seadusena välja kuulutada. Sellised olid nende ettepanekud. EKRE fraktsiooni liikmete esitatud 200 muudatusettepanekut tutvustasid Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Nende põhjendus oli sarnane: EKRE fraktsioon ei toeta eelnõu tervikuna ja sellest eesmärgist lähtuvad ka EKRE fraktsiooni esitatud 200 muudatusettepanekut. Alles 16. aprillil, mõne kuu möödudes, tegi komisjon nende muudatusettepanekute kohta otsuse. Komisjon algatas ka ise [mõned] muudatusettepanekud. Samuti oli Justiitsministeerium vahepeal teinud ettepanekuid ja esitanud meile oma mõtteid, kuidas saaks eelnõu ühes või teises kohas paremini lahti kirjutada. Kõik need otsused me tegime 16. aprillil ja selle tulemusena on sündinud kokku seitse muudatusettepanekut. Kolm Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekut on seotud üheks muudatusettepanekuks lähtuvalt kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõikest 2, mis lubab sama esitaja muudatusettepanekud, mis on omavahel sisuliselt seotud, siduda üheks muudatusettepanekuks. Ja seda komisjon ka tegi. Teine muudatusettepanek muudatusettepanekute tabelis on komisjoni enda algatatud. Sellega täpsustatakse eelnõu tekstis, et me ei räägi lihtsalt tööalasest rikkumisest ja sellest teavitamisest, vaid rõhutame eelnõus läbivalt, igal pool, kus see on võimalik, et me räägime [tööalasest] Euroopa Liidu õiguse rikkumisest ja sellest teavitamisest, et see oleks kõigile selge ja arusaadav. Kolmas muudatusettepanek, mille te tabelist leiate, on samuti komisjoni enda algatatud. See täpsustab eelnõu tekstis, mis asi see rikkumine on, et see oleks oluliselt selgem ja arusaadavam kui senises tekstis. Neljas muudatusettepanek täpsustab, kes peavad looma sisemise teavituskanali, mille kaudu saab teavitada Euroopa Liidu õiguse rikkumisest. Meil oli siin probleem riigiasutustega ja riigi institutsioonidega. Viisime sõnastuse vastavusse sellega, kuidas see on reguleeritud avaliku teenistuse seaduses. Nüüd peaks olema oluliselt selgem ja arusaadavam, kellel peavad olema need kanalid loodud. Muudatusettepaneku selgituses on kogu loetelu riigiasutustest ja ametiasutustest, kellel on kohustus sisemine kanal luua. Viiendas muudatusettepanekus, mille te tabelist leiate, on üheks ettepanekuks seotud 200 EKRE fraktsiooni liikmete muudatusettepanekut. Nende ettepanekute puhul ma pean kõigepealt toonitama seda, et kõik nad on vastuolus direktiiviga. Kui ükskõik milline neist leiaks toetust, tuleks meil rikkumismenetlus. Kõik need ettepanekud puudutavad elanike arvu omavalitsuses, kelle puhul on võimalik kehtestada erand, et ta ei pea looma sisemist teavituskanalit. EKRE muudatusettepanekud algavad arvust 10 001 ja [liiguvad] ülespoole, mis on ilmselge direktiivi rikkumine. Isegi kogu tahtmise juures ei ole võimalik nende ettepanekuid toetada. Põhimõtteliselt on need kõik obstruktsioonilised ja seda ei ole ettepanekute esitajad ka varjanud. Need on seotud sellega, et takistada eelnõu vastuvõtmist ja ühtlasi piirata Riigikogu töövõimet. Kõik need ettepanekud on omavahel sisuliselt seotud, alternatiivsed, erinevad ühe numbri võrra. Oma sisult teenivad nad sama eesmärki ja vastuolu direktiiviga ei ole nende puhul võimalik kõrvaldada. Komisjon, kasutades oma õigust lahendada sellised probleemid komisjoni istungil ja mitte hakata neid vastuolusid kõrvaldama siin Riigikogu täiskogus, ongi teinud otsuse siduda kõik need ettepanekud üheks. Eelnõu teise lugemise seletuskirjas, mis on teile kättesaadav, on väga põhjalik arutluskäik, kuidas komisjon jõudis arusaamani, et need ettepanekud on võimalik üheks siduda. Ma ei hakka siin seda kordama. See ei ole ka midagi uut siin Riigikogus, ka varasemalt on Riigikogu komisjonid teinud sarnases olukorras sarnaseid otsuseid. Riigikohtu käesoleva aasta 14. veebruari lahend annab komisjonile väga selged juhised ja õigused. Lähtudes enesekorralduse põhimõttest ja sellest, et tagada Riigikogu töövõime, on komisjonil õigus need ettepanekud niiviisi siduda. Samas peab olema ettepanekute esitajatele tagatud võimalus oma ettepanekuid põhjendada, selgitada. See kõik oli komisjonis tagatud. Komisjoni istungil oli nende ettepanekute üle põhjalik diskussioon ja ka selle üle, kas need vastavad direktiivile või mitte. Need on igatepidi läbi arutatud ja käsitletud ja komisjon on erinevaid alternatiive kaalunud. Sidumine üheks [ettepanekuks] mingil juhul ei kahjusta muudatusettepanekute esitajate õigusi. Samas oli päris keeruline aru saada, mis oli esitajate soov, kuna samad esitajad esitasid kümneid ja kümneid arve, ilmselt ka ise aru saamata, mis nende soov täpselt on. Igal juhul on komisjon sellise otsuse teinud ja oleme seda seletuskirjas väga põhjalikult põhjendanud. Kuues muudatusettepanek, mis tabelis on, täpsustab, millistel asutustel ja organisatsioonidel, juriidilistel isikutel on õigus luua ühised kanalid. Nagu ma juba enne mainisin, ei pea igal asutusel olema oma personaalset teavituskanalit, vaid neid on võimalik teha ühiselt. Seitsmes muudatusettepanek, mille on samuti algatanud komisjon ise, on seotud seaduse jõustumise ja rakendamisega. Me teeme erandi juriidilistele isikutele, kelle töötajaskonna [suurus] on 50–249 inimest. Nende puhul rakenduvad kanali loomise nõuded oluliselt hiljem, kui seadus ise jõustub. Selline oli minu ülevaade. Loomulikult tahaksin pikemalt rääkida, kuna tegemist on täiesti uue instrumendiga, mille me oma seadusandlusesse üle võtame, aga kuna minu aeg on kohe täis saamas ja ma ei taha teie tähelepanu kuritarvitada, siis lõpetan ja vastan hea meelega teie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Härra Odinets! Ma ei saanud mitte millestki aru. See on hullem segadus kui Kohtla-Järve linna valitsemine praegu, kogu lugupidamise juures, härra Odinets. Sisulist vastust seaduse rikkumisele, miks te olete läinud komisjonis seaduse rikkumise teed, te ei andnud. Võtame konkreetselt Isamaa muudatusettepanekud, kolm muudatusettepanekut. Te kõnelesite siin §‑st 102 ja kokku sidumisest, et kui on sisult üks ja sama ettepanek sama esitaja poolt, siis võib kokku siduda, milles teil on õigus. Nüüd, võtame kaks Isamaa ettepanekut, üks ettepanek oli ümber sõnastada seaduse § 1 ja teine ettepanek oli jätta seadusest välja teatud paragrahvid. Te olete öelnud, et need on üks ja sama ettepanek! Minu küsimus on selline. Toomas Kivimägi istub seal, tahab hääletada ühe ettepaneku poolt, aga teise ettepaneku poolt ei taha hääletada, mis puudutab selle ettepaneku sisu. Kuidas peaks parlamendiliige sellisel juhul käituma, kui üheks muudatusettepanekuks on kokku seotud ühe paragrahvi ümbersõnastamine ja teine muudatusettepanek, mille kohta te olete öelnud, et see on sisult sama – konkreetsete paragrahvide väljavõtmine?

Aitäh!

Andke palun nõu! Kas peaks hääletama poolt või vastu, kui ollakse ühe poolt ja teise vastu? Konkreetne küsimus.

Aitäh! Kohtla-Järvel on kõik hästi. Aitäh muret tundmast! Teiseks, komisjon ei ole teinud mitte midagi seadusevastast, on käitunud täiesti seadusekohaselt. Ettepanekud, mida on võimalik siduda, ei pea olema identsed. Nad peavad olema omavahel sisuliselt seotud. See tähendab seda, et hääletades ühe muudatusettepaneku poolt, ei saa jätta hääletamata teise muudatusettepaneku poolt. (Urmas Reinsalu räägib saalist vahele.) Ei saa, selles mõttes, et siis …

Palun vaikust!

Palun ärge karjuge saalist! Teile antakse vajaduse korral sõna. Kui saal hääletab [esimese] muudatusettepaneku poolt ja ei hääleta teise muudatusettepaneku poolt ja ei oska üldse hääletada kolmanda muudatusettepaneku puhul, siis meil tekib olukord, kus seadusesse võivad sisse tulla punktid, mis on omavahel vastuolus. Ja seda ei tohi lubada. Seda ei tohi lubada! (Saalis räägitakse.)

Palun ettekandjat mitte segada. Palun!

Kui need on teinud üks esitaja ühel eesmärgil ja need on omavahel sisuliselt seotud, siis on see täiesti tavapärane praktika siin Riigikogus need üheks muudatusettepanekuks siduda. Palun võtke ette seletuskiri ja saate seda lugeda.

Head kolleegid, ma liigset arutelu protseduuriliste küsimuste teemal ei ava. (Urmas Reinsalu räägib kohapealt.) Jah, aga, head kolleegid, neid muudatusettepanekuid saab saali saata ikkagi juhtivkomisjon ja, veel kord, mina istungi juhatajana ega ka juhatus selle kohta hinnanguid ei anna. Mis puudutab seda üldist repliiki, Urmas, siis me väga tihti oleme dilemma ees ka siis, kui meil on lõpphääletus: ka ühes või teises seaduseelnõus on tegelikult punkte, mis meile meeldivad, ja on punkte, mis meile ei meeldi, aga mingisuguse otsuse me peame ikkagi tegema, lõppotsuse. Nii et meil tihtipeale on selline dilemma. Ma võtan kaks protseduurilist küsimust, head kolleegid, ja siis rohkem ei võta. Ma ütlesin kaks. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! See on ülioluline protseduuriline ja ka sisuline olukord praegu, millest on vaja rääkida. See selgitus, mille õiguskomisjoni esimees praegu puldist andis, on täiesti vale ja eksitav kodukorra tõlgendus. Kui tegemist on muudatusettepanekutega, mille esitaja on sama, antud juhul Isamaa fraktsioon, ja mis välistavad teineteist või mille heakskiitmine suures saalis tekitab olukorra, kus tekib vastuolu kahe erineva paragrahvi vahel, siis see ei ole kodu- ja töökorra seaduse vastane, vaid see on täiesti lubatud. Seda võivad [üksteisest] sõltumatult teha ka erinevad fraktsioonid või erinevad [Riigikogu liikmed]. Ja selleks ongi ette nähtud teise lugemise katkestamine, kui selline olukord juhtub. Seda ei saa ükski komisjon ennetavalt vältida: vägivaldselt ja vastuolus seadusega need muudatused elimineerida ja siduda kokku erinevad muudatusettepanekud. Võivadki olla vastuolulised muudatusettepanekud erinevatelt Riigikogu liikmetelt ja fraktsioonidelt. See selgitus, mis praegu saadikutele anti, on kohutavalt eksitav. Ma veel kord rõhutan, et need muudatusettepanekud on sellised, mida ei ole võimalik kodu- ja töökorra seaduse kohaselt kokku siduda ka sel eesmärgil, et vältida obstruktsiooni. Meil oli kõigest kolm muudatusettepanekut – see ei takista Riigikogu tööd ega halva Riigikogu töötegemist niivõrd, et need peaks sel põhjusel kokku siduma. Ma ei näe selleks ühtegi põhjust. Me arutame seda eelnõu tõsiselt, aga juhatus ei ole reageerinud ja eelnõu ettekandja annab eksitavaid ja valesid signaale siia Riigikogu saali. See on põhimõtteline küsimus. Mul on küll [palve] juhatajale, et juhataja annaks praegu Riigikogu liikmetele selgitava kommentaari, sest sellest ei saa vaikides mööda minna.

Hea kolleeg! Veel kord, minu üldine põhimõte ja selgitus on see, et ei juhatus ega ammugi istungi juhataja ei saa võtta sisulisi seisukohti ega anda hinnanguid selle kohta, kas see sidumine oli antud juhul õigustatud või mitte. See eeldaks, et me läheme komisjoni tasandile, komisjoni protokollidesse, komisjoni koosolekule – sellist rolli ja võimalust ei ole. Jah, tõepoolest, head kolleegid, igal sellisel käitumisel on tagajärg. See ei puuduta kohe kindlasti mitte Isamaad, aga, tõepoolest, Riigikohtu otsus olulisel määral liberaliseeris muudatusettepanekute sidumist. Nii et ka see on tegelikult millegi tagajärg. Ma rõhutan veel kord, et see ei ole kindlasti mitte etteheide Isamaale, aga te teate väga hästi, mis siin parlamendis selle koosseisu alguses juhtus. Eks need Riigikohtu otsused on tagajärg, mis tähendab ka mingeid piiranguid. Aga, hea kolleeg Helir-Valdor Seeder, teie seisukoht on saanud protokolli kirja ja otse loomulikult on komisjonil võimalus seda seisukohta hinnata ja teha omad järeldused. Jah, minu isiklik seisukoht, mille ma olen ka komisjonidele edastanud, on see, et muudatusettepanekute arv on siiski üsna olulise kaaluga, [otsustamaks,] kas ja kuivõrd neid ettepanekuid siduda. Ühe näite ma saan [tuua] vanematekogust. Kui meil oli siin viimane vanematekogu, siis nägin ka mina seda, et me pigem ei anna võimalust vaheaegade võtmiseks muudatusettepanekute hääletamise eel, selmet seome kokku ülemäära palju muudatusettepanekuid. See oli üks ettepanek, mille ma vanematekogus tegin. Kõikide opositsioonierakondade seas see toetust ei leidnud. Aga tõepoolest, ma olen pigem seda meelt – printsiibis, ma rõhutan –, et pigem [tuua] rohkem muudatusettepanekuid saali, kui et me seome neid kokku. Aga selle teine pool on see, et me tõepoolest ei raiska aega vaheaegade võtmise peale enne nende muudatusettepanekute hääletamist. Siis on võimalus saalis rohkem [ettepanekuid] läbi hääletada. Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav istungi juhataja! Ma olen täielikus hämmingus, kogu lugupidamise juures teie kui kogenud juristi ja elukogenud inimese ja ka komisjoni ettekandja vastu. Ma ei saa aru, mis voluntarismi me oleme praegu asunud kujundama, lugupeetav istungi juhataja. See käsitlus – nii-öelda roomikutega demokraatia ehk nagu Venemaa duumas öeldakse, tankid pori ei karda. Praegu on niisugune asi, et kogu kodukorraseaduse te allutate mingisugusele ökonoomiale, palju teil aega on ja mida võib kokku siduda. Ja te ise ütlete, et see on voluntaristlik – võib siduda, ei pruugi siduda –, et see kõik on midagi meelevaldset. See ei ole ju nii. Meil on kodukorraseadus, mida on vabanemisjärgselt täidetud ühe praktika kohaselt ja mis on nüüd transformeerunud vahetuks seaduserikkumiseks. Esmaspäeval oli meil siin väga pikk debatt Riigikogu esimehega, kes ütles, et kõik küsimused, kallid Riigikogu liikmed, saavad vastuse siit puldist, kui õiguskomisjoni esindaja [tuleb ja] annab selgituse motiividest, miks seoti kokku ja kuidas seda tehti. Ja nüüd tuleb välja, kui ma küsisin komisjoni esindajalt … See on väga oluline ka võimaliku õigusmenetluse [seisukohast] tulevikus, ka põhiseaduslikkuse järelevalves, nii väga kui te praegu tõlgendate seda veebruarikuist Riigikohtu otsust. Kas ma, härra istungi juhataja, saan õigesti aru, et nii istungi juhataja, juhatuse kui ka õiguskomisjoni käsitlus on selline, et kokku tuleb siduda ettepanekud, mille esitaja on küll sama, aga mis võivad olla sisult vastuolulised? Ma ei taha teile sõnu suhu panna, aga, härra Odinets, ma saan aru, et see oli see mõttekäik. Ja sellisel juhul tuleb kõik muudatusettepanekud, mis on vastuolulised, kokku siduda, sest vastasel juhul tekib oht juhitavale demokraatiale, et parlamendi enamuse tahtega võidakse sisse hääletada vastuolulisi sätteid. Sel juhul ma tungivalt protestin, sest muudatusettepanekute mõte ju ongi tegelikult erinevate alternatiivide vahel valimine. Sellisel juhul ei ole ju muudatusettepanekutel mõtet, siis peaks Vabariigi Valitsus vormistama seadusi. Ja nüüd on mul teile küsimus, lugupeetav istungi juhataja. Formaaljuriidiline küsimus, mis on väga põhimõtteline, meil ei ole mõtet istungit jätkata, kui me ei ole seda selgeks arutanud. See on selle Aristotelese-eelse loogika tõlgenduse kohta, millega härra Odinets suvatses välja tulla. Nimelt, Isamaa on esitanud kolm muudatusettepanekut, nii-öelda enda heauskse arusaamise järgi, mis on kokku liidetud üheks Brežnevi pakiks. Muudatusettepanek nr 2 näeb ette muuta eelnõu § 1 ja muudatusettepanek nr 3 näeb ette kõrvaldada seaduse tekstist rida seaduse paragrahve. Need ei ole oma sisult vastuolulised. Põhimõtteliselt on võimalik, et parlamendi enamus toetab kas muudatusettepanekut nr 2 või muudatusettepanekut nr 3 ja sellisel juhul on täiesti võimalik see seadus jõustada, kui parlamendi enamuse tahe sellekohane on. Mul oli õiguskomisjoni esindajale küsimus, millele ma ei saanud selle pika seletuse pinnalt mitte mingisugust vastust. Parlamendiliikmetel peab olema võimalik muudatusettepanekute puhul iseseisvate ettepanekuliste vormelite vahel valikuid teha. Kui üheks muudatusettepanekuks on kokku seotud seaduse § 1 muutmine ja teatud paragrahvide väljavõtmine seadusest, siis kuidas sellisel juhul, lugupeetav istungi juhataja, peaks parlamendiliige hääletama, kas muudatusettepaneku poolt või vastu, kui ta ühte elementi sellest kokkuseotud Brežnevi pakist toetab ja teist ei toeta? Praegu on kokku seotud täiesti erinevad asjad. Te võite küll öelda, et ka seaduse lõpphääletusel, nagu te osundasite, on väga eripalgelisi sätteid, aga vabandust, seadus laotaksegi ju kokku muudatusettepanekulistest klotsidest. Põhiseaduses on sätestatud parlamendiliikmete õigus muudatusettepanekuid esitada, parlamendis on võimalik [eelnõu] muuta. Parlamendikomisjon ei saa muutuda parlamendiks. Minu küsimus teile, lugupeetav istungi juhataja, on selline. Kuidas te selle dilemma Isamaa kolme muudatusettepaneku puhul lahendate? Kuidas peaks parlamendiliige käituma, kui üheks muudatusettepanekuks on kokku seotud kaks sisult täiesti erinevat muudatusettepanekut, mis, ma juhin veel kord tähelepanu, ei ole omavahel vastuolus ega ole ka omavahel sisult seotud. Neist võib rakendada, parlamendi enamuse tahtel jõustada ühte või teist, ja kui mõlemad lähevad menetlusse, ka siis ei ole seaduses iseenesest vastuolu. Konkreetne küsimus teile, lugupeetav istungi juhataja.

Aitäh, hea kolleeg! Paraku pean jälle kordama, et ma kindlasti ei anna istungi juhatajana sisulisi hinnanguid, kas ühel või teisel konkreetsel juhul on see sidumine põhjendatud või mitte. Ma kindlasti ei tee seda ega kavatse teha. Võib-olla sa rääkisid [mingist] muust näitest – ma ei taha seda debatti jälle liiga palju avada –, aga mida mina tolereerin ja mida ma pean igati põhjendatuks, on see, kui on üksteist välistavad muudatusettepanekud, selles [mõttes], et iga muudatusettepanek on eraldi ja ühe sendi kaupa muudetakse mingit määra, ja neid on 100 tükki kokku pandud. Ma olen igal juhul seda meelt, et sellised muudatusettepanekud on ilmselgelt obstruktsioonilise iseloomuga, ja sellisel juhul ma täiesti tolereerin nende sidumist üheks hääletuseks. Kui see ettepanek leiab enamuse toetuse, siis ta on läbi läinud, ja kui ei leia, siis järelikult ta ei leia toetust. See on see koht, kus ma möönan ja leian, et see on põhjendatud. Ma ei ole sellega öelnud, et see teie kaasus, millele te viitasite, on täpselt see, mida mina kirjeldasin, ma tõin lihtsalt ühe näite, kus ka mina, ütleme, ennekõike juhatuse liikmena, mitte niivõrd istungi juhatajana, pean seda igal juhul põhjendatuks. Kas antud juhul on nii või mitte? Veel kord, komisjoni ettekandja ei saa küll protseduuriliste küsimuste raames vastata, aga järgmisele küsimusele vastates on tal võimalik seda rohkem selgitada, mis alustel, mis asjaoludel [on ettepanekud kokku seotud], ja oma sisulise vastuse kaudu võib-olla vastata ka teie protseduurilisele küsimusele. Aga seda saab [teha] siis, kui Mart Maastik küsib oma küsimuse. Nagu ma olen öelnud, ma olen seisukohal, et komisjoni ettekandja peaks keskenduma sellele, millest komisjonis räägiti, aga – vastan ka otse küsijale – ma kindlasti ei tee takistusi, kui ta selles debatis oma märkused ja seisukohad välja ütleb, otse loomulikult on tal see võimalus olemas. See võimalus on komisjoni ettekandjal olemas. Et ma ei teeks Rainile liiga, siis ma võtan tema küsimuse ka, viimase protseduurilise, ja siis läheme edasi.

Minu küsimus on täitsa teisest vallast ja täitsa protseduuriline. Eelmise päevakorrapunkti käsitlemise ajal te, härra eesistuja, tutvustasite seda printsiipi, millest te lähtute ja miks te neid protseduurilisi küsimusi ei võta – et mitte hakkida debatti. Kui eelmises päevakorrapunktis oli debatt lõpule jõudnud ja me olime hääletama [asumas], oli kolleeg Kovalenko-Kõlvartil protseduuriline küsimus. Te täiesti ignoreerisite seda ja läksite rahulikult hääletuse juurde. See ei oleks kuidagi debatti hakkinud. Mul hakkas juba tekkima tunne, et ka mina ei saa küsimust, aga näete, mul läks praegu õnneks. Aga minu küsimus on selline, kommentaar ja võib-olla ka küsimus. Minu arust jääb teil seda printsiipi jõustades mehisusest puudu. Kui selline raskekahurvägi nagu Seeder ja Reinsalu soovivad debatti hakkida, siis nemad saavad hakkida. Eelmises punktis te tutvustasite seda printsiipi ja nüüd te eksite iseenda sõnade vastu. Raske on aru saada, kuidas see loterii siin käib, millal saad küsida ja millal ei saa.

See on iga kord istungi juhataja subjektiivse tunnetuse [küsimus]. Ma kindlasti ei ole keskfraktsioonile liiga teinud ega tõsta kedagi esile, ei Urmas Reinsalu ega Helir-Valdor Seederit. Ma olen väga palju protseduurilisi küsimusi andnud ka keskfraktsiooni liikmetele, ka Anastassiale tänase istungi käigus. Nii et need etteheited on täiesti kohatud, kuna on antud … (Hääl saalist: "Grünthal on kõige rohkem saanud.") No vot! No näete, me peame hakkama ka seda mõõtma lõpuks. (Saalis räägitakse.) Ma ei lase seda laadaks ära minna. Aga veel kord: selline põhimõte on. See oli väga põhimõtteline küsimus, väga põhimõtteline vaidlus ja ma tean, et sellest oli juttu ka esmaspäeval. Veel kord, ma olen öelnud, et ma ei hakka andma istungi juhatajana sisulisi hinnanguid ühe või teise konkreetse sidumise kohta. Aga ma tean, et need põhimõtted on olnud arutelu all pikemat aega, ja sellepärast ma pidasin neid kommentaare võimalikuks. Ma arvan, et Anastassia võib tunnistada, et ma kindlasti ei ole talle liiga teinud. Jah, ma nägin teda. Aga seekord ma teen küll liiga, kuna sa tahad midagi jälle küsida. Aga veel kord, ma olen olnud väga liberaalne protseduuriliste küsimuste andmisel keskfraktsiooni liikmetele. Aga antud juhul mitte, Anastassia. Aga nüüd, head kolleegid, läheme edasi. Mart Maastik, palun, küsimus komisjoni ettekandjale. Ja siis on komisjoni ettekandjal võimalik veel kord põhjendada, mis alustel need kolm konkreetset muudatusettepanekut kokku seoti. Palun, Mart Maastik!

Suur tänu, härra eesistuja! Mul on hea meel. Ma ei ole küll raskekahurväelane ega üldse kahurväelane, olen tavaline sõdur. Aga esitan sellise sisulise küsimuse. Eilses "Valimisstuudios" väitsid kõik debateerijad, kaasa arvatud koalitsiooni esindajad, et Euroopa Liidu bürokraatiat tuleb vähendada. Praegune koputajate seadus loob seda bürokraatiat pigem juurde, seda enam, et see paneb ka ettevõtjatele lisakoormuse. Rääkimata sellest, et väga raske on hakata seda kontrollima, kogu seda süsteemi, mida te siin meile ette hakkate andma. Minu küsimus on selline. Milline on teie nägemus sellest, kuidas meil siin Eestis Euroopa bürokraatia vähendamine toimub?

Aitäh! Kui ma õigesti kuulsin, siis eilses debatis Eesti Rahvusringhäälingus räägiti pigem üleeuroopalisest bürokraatiast, mis on Euroopa Liidu institutsioonides. Aga ilmselt räägiti ka sellest, kuidas vähendada Euroopa Liidu õigusakte ja nende ülevõtmise vajadust. Ma olen nõus, et võib-olla võiks teha mõnda asja teisiti ja mõnda bürokraatlikku algatust mitte algatada. Aga antud juhul me võtame üle direktiivi, millega liikmesriigid, kaasa arvatud Eesti, olid nõus. Need inimesed, kes näevad oma töökohas Euroopa Liidu õiguse rikkumist, võivad turvaliselt, konfidentsiaalselt ja survemeetmeid kartmata sellest teada anda ja neile tagatakse kaitse. Selle seaduse eesmärki ma toetan igati, inimesed vajavad kaitset. [Millisel viisil] seda süsteemi üles ehitada, see ei ole praeguse diskussiooni küsimus. Seda me oleksime pidanud tegema siis, kui osalesime selle direktiivi üle [peetavatel] läbirääkimistel või kui me läbirääkimiste käigus Eesti seisukohti edastasime. Nüüd me võtame selle üle Euroopa kokkulepitud direktiivi üle ja, nagu ma oma ettekandes korduvalt ka ütlesin, teeme seda väga minimaalselt. Väga minimaalselt! Me jätame kaitseta need inimesed, kes teavitavad Eesti [õiguse] rikkumisest, aga selline oli valik, mis siin tehti. Aga nüüd võib-olla tõesti, siin eelmine … (Istungi juhataja on vahetunud.) Tervist! Eelmine istungi juhataja kutsus mind korduvalt üles, et ma veel kord kommenteeriksin kolme ettepaneku sidumist. Kui ma oma eelmistes vastustes ei olnud väga selge, siis ma ütlen veel kord: seadus ütleb selgelt, et muudatusettepanekute loetellu kantakse ühe ettepanekuna muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud. Komisjon hindas seda, just nende sisulist seotust, ja jõudis järelduseni, et esimene muudatusettepanek, teine muudatusettepanek ja kolmas muudatusettepanek on omavahel sisuliselt seotud, teenivad sama eesmärki ja neid ei ole võimalik lahutada. Me ei räägi siin sellest, et seome erinevate Riigikogu liikmete vastuolulisi muudatusettepanekuid, erinevaid alternatiive ja nii edasi. Siin on [asi] väga selge. Muudatusettepanekute tutvustaja ütles komisjonis väga selgelt, et kõik need ettepanekud teenivad ühte ja sama eesmärki: et seda seadust ei oleks. Ma teda juba tsiteerisin: ettepanekud on "esitatud viisil, et nende vastuvõtmise korral muutuks kogu eelnõu mõttetuks ja seda ei saaks hiljem seadusena välja kuulutada". Kui nüüd Riigikogu täiskogu toetab seda esimest muudatusettepanekut, millesse on kokku seotud kolm muudatusettepanekut, siis jääks seaduse tekst selline. Pealkiri: "Pealekaebamise õhutamise taunimise seadus". "§ 1. Pealekaebamise õhutamise taunimine". Tekst: "Eesti Vabariigis on pealekaebamisele õhutamine taunitav." Punkt, seaduse lõpp. Ainult see, kui neid kolme muudatusettepanekut ühe paketina hääletada, aitaks ettepaneku esitajal saavutada seda eesmärki, mida ta [nende esitamisega] taotles: muuta [eelnõu] mõttetuks ja teha nii, et see seadus ei saaks välja kuulutatud. Nii et komisjon, vastupidi, lähtus minu meelest soovist aidata ettepanekute esitajatel saavutada oma tegelikku eesmärki, mida nad on ise [välja] öelnud ja mis lähtub nende muudatusettepanekutest. Ainult sellest. Me ei räägi siin obstruktsioonist, me ei räägi siin Riigikohtu otsusest, me ei räägi siin mitte millestki muust. Me räägime ainult kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõikest 2: [loetellu] kantakse ühe ettepanekuna need ettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud. Ei midagi muud.

Aitäh! Lugupeetav ettekandja! Teie käsitlus kahjuks ei päde. Ei päde! Ja te ei vastanud põhimõttelisele küsimusele, mida ma teilt varem küsisin ja mida ma küsisin ka istungi juhatajalt, kes põgenes juhataja toolilt nende küsimuste laviini all. See oli loobumislahing ja valge lipp. Nüüd teine küsimus. Ma küsisin väga konkreetselt: kuidas peab teie hinnangul käituma parlamendiliige – võtke need Isamaa muudatusettepanekud välja, mille te olete üheks kokku klammerdanud –, kes toetab ettepanekut nr 2 või ettepanekut nr 1, aga ei toeta ettepanekut nr 3? Põhimõtteliselt – ja ma vaidlen teie tõlgendusele vastu – on parlamendil võimalik otsustada või parlamendiliikmetel võimalik otsustada, kas muuta seaduse pealkirja, aga säilitada komisjoni esitatud seaduse tekstiline sisu; muuta § 1 ja säilitada komisjoni esitatud sisu või säilitada § 1 ja võtta välja järgnev paragrahvide loend. Need põhimõtteliselt on alternatiivid. Minu küsimus teile on: kuidas peaks parlamendiliige käituma (Juhataja helistab kella.), kui ta toetab ühte elementi, aga ei toeta teist?

Urmas Reinsalu, palun!

Hea küsija, teie aeg!

Nii nagu teie ütlete mulle, et minu tõlgendus või komisjoni otsusena väljendatud tõlgendus on väär, samamoodi võin mina teile öelda, et teie tõlgendus on väär. See on minu õigus, eks ju. Mina ütlen veel kord, et parlamendiliikmel ei ole võimalik valida ettepanekute nr 1, 2 või 3 vahel. Parlamendiliikmel on võimalik siin täiskogu saalis hääletada – kui keegi teatud aja pärast paneb selle ettepaneku hääletusele – ainult ühe muudatusettepaneku poolt või vastu või jääda erapooletuks. See on muudatusettepanek nr 1, mis on kantud komisjoni koostatud muudatusettepanekute tabelisse. Muid variante ei ole ja sellepärast see teie küsimus, kuidas tuleb hääletada ühel või teisel [juhul], ei päde. Meil on ainult üks muudatusettepanek, see on ühe esitaja poolt esitatud ja [selle punktid on] omavahel sisuliselt seotud. Komisjoni hinnangul ei ole võimalik neid ettepanekuid üksteisest lahus hääletada, komisjon on teinud sellise otsuse. Kui te vaatate muudatusettepanekut nr 2 – samamoodi on omavahel seotud üksteist erinevat punkti. Muudatusettepanekus nr 7 on omavahel seotud kaks punkti. Me seome neid muudatusettepanekuid siin Riigikogu täiskogus iga päev, sest need ei ole üksteisest lahutatavad. Need ettepanekud on omavahel sisuliselt seotud, nad teenivad ühte ja sama eesmärki ja nende vastuvõtmisel saab see eesmärk saavutatud. Ei midagi muud. Ei ole mõtet näha siin tonti, kui seda tonti siin ei ole.

Urmas Reinsalu, protseduuriline [küsimus], palun!

Aitäh! Jaa, ma olen teiega nõus. Tähendab, ma küsin nüüd istungi juhatajalt. Lugupeetav istungi juhataja, komisjoni esindaja proovib praegu põgeneda kaitsekraavi, [pugeda] õiguskomisjoni esitatud muudatusettepaneku taha, viidates, et sellega on pretsedent juba loodud, kui puntrasse on seotud õiguskomisjoni enda poolt menetlemise käigus tehtud [ettepanekud], need kokku klammerdatud. Tegelikkuses ma küll möönan, et seda loogikat, mis puudutab terminit, et "Euroopa Liidu õigus" läbivalt asendada mõistena … Tegelikkuses on siin 2.3 ja 2.4 puhul minu hinnangul põhimõtteliselt vaieldav, kas need oleksid pidanud olema eraldi muudatusettepanekud. Aga see on eraldi küsimus, ma ei tegele komisjoni muudatusettepanekuga. Lugupeetav istungi juhataja, mul on põhimõtteline küsimus. Väga korrektselt formuleeris selle vastuolu praegu ettekandja. Ettekandja ütles: teil ei olegi erinevaid muudatusettepanekuid, te ei saagi neid hääletada. Tema jaoks on vastuolu ületatud Makedoonia Aleksandri kombel Gordioni sõlme katki raiumisega. Küsimus ongi ju selles – mille tõttu see protest on esile kerkinud –, et parlamendiliikmetel peaks olema õigus erinevaid muudatusettepanekuid hääletada. Ja see on väga pretsedenti loov küsimus. Kui me sellele praegu järgi anname, siis on meil järgmine samm see, et meil heal juhul ongi ainult [üks] opositsiooni muudatusettepanek, ja võimalik, et me jõuame ka selleni, et meil ei tekigi muudatusettepanekuid – öeldakse, et tuginetakse Riigikohtu veebruarikuisele otsusele. Lugupeetav istungi juhataja! Minu küsimus on selle kohta, mida istungi juhataja [arvab] ja kas Riigikogu juhatus on seda arutanud. Kas komisjoni eesmärk [neid ettepanekuid sidudes] ongi see, et tekitada vastuobstruktsiooni parlamendi opositsiooniliikmete õigusele esitada eraldi muudatusettepanekuid, et nagu rekonkistat üles ehitada siin? Ja kas see võim Riigikohtu otsuste valguses on Riigikogu juhatuse hinnangul absoluutne? Ma juhin tähelepanu: kuidas teie, härra juhataja, käsitlete seda küsimust? Härra Kivimägi põgenes selle vastuse eest, ta ei soovinud seda anda ja härra Odinets tegelikult ei vastanudki mu küsimusele. Ma küsin teilt, härra istungi juhataja, kuidas peaks käituma parlamendiliige, kes toetab selle formaalselt esimese muudatusettepaneku elementi nr 2, aga on elemendi nr 3 vastu? Või vastupidi. Mis on soovitus, kuidas parlamendiliige peaks käituma? Kas ta peaks muudatusettepanekut toetama või tagasi lükkama? Kolm korda olen erinevast küljest proovinud saada vastust. Ettekandja ei ole julgenud sellele vastata, samuti eelmine istungi juhataja.

Aitäh! Kõigepealt, eelmine istungi juhataja ei põgenenud, meil oli vahetus. Teiseks, minu arvates ei ole muudatusettepanekute kokkusidumine üldiselt mõistlik, see ei ole hea pretsedent. Ja kolmandaks, kuidas tuleb Riigikogu liikmena käituda? Vastavalt oma südametunnistusele. Juhatus on arutanud muudatusettepanekute kokkusidumist [ja leidnud, et] see on komisjoni pädevuses. Aga veel kord, ma isiklikult arvan, et nende kokkusidumine ei ole hea praktika või pretsedent. Rain Epler, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Härra ettekandja, te olete siin sooritamas justiitsroima, aga te olete roimarina nii saamatu, et kui oleks, piltlikult öeldes, detektiiviromaan, kus detektiiv püüab tabada justiitsroimarit, siis te jääksite kohe vahele, sest te keerutate ja teie põhjendused on vasturääkivad. Ma aitan teid: järgmine kord öelge lihtsalt, et ettepanekud on sisuliselt seotud, sest nad kõik on tehtud sama eelnõu kohta. Selle argumendi vastu oleks küll väga raske vaielda. Aga minu küsimus puudutab § 102 lõike 2 esimest poolt, mis ütleb, et esitaja peab olema sama. Ma vaatan, et siin on kokku seotud näiteks ettepanekud, millest ühe on esitanud Ants Frosch ja Kert Kingo ja teise Siim Pohlak ja Rain Epler. Kas komisjonis jõuti otsusele, et need on üks ja sama esitaja?

Aitäh! Kert Kingo ja Ants Frosch ei ole üks ja sama esitaja.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ma pean ka ütlema, et need põhjendused, mis te olete muudatusettepanekute kokkusidumise [õigustamiseks] toonud, ei kannata kodu- ja töökorra seaduses sätestatu taustal mitte mingisugust kriitikat. Siin võib keerutada ja vassida kui palju tahes, tegelikult on täiesti selge, et nende printsiipide puhul, mis on kodukorraseaduses sätestatud – kokku seotavad muudatusettepanekud peavad olema esitatud ühe ja sama subjekti poolt ja sisult kokku langema –, olete te käitunud selgelt vastuoluliselt. Neid printsiipe ei ole järgitud. Nii et tegemist on omavoliga. Aga kuna te olete siin nii palju keerutanud ja üritanud seda kuidagi sirgeks rääkida, siis äkki te selgitate seda lihtsama näite abil. Kui teie ette pannakse küsimus, kas te tahate minna bussiga – Kohtla-Järvele näiteks – või tahate minna autoga, ja te peate vastama jah või ei, siis kuidas oleks see loogiliselt võimalik? Ühega neist tahate minna, teisega ei taha minna, aga teile esitatakse see ühe küsimusena ja vastata saab ainult jah või ei. Kuidas te väljendate oma seisukohta, millega te tahate sinna minna?

Ma väljendangi seda seisukohta, kas bussiga või autoga, kas jah või ei. (Naer saalis. Saalist küsitakse: "Millega siis?") Antud juhul ei küsita, kas bussiga või autoga, küsitakse, kas sa üldse tahad minna Kohtla-Järvele või kuhu iganes. Ja sellepärast ma ei saa vastata küsimusele, kas bussiga või autoga, sest ma pean kõigepealt vastama küsimusele, kas ma üldse sinna lähen. Sellisel juhul muutuvad ülejäänud küsimused täiesti mõttetuks. Antud juhul, nagu ma juba selgitasin, ütleb Isamaa kõigepealt, et see seadus tuleb tühistada. (Urmas Reinsalu saalist: "Ei ole niisugust asja.") Kuidas ei ole? (Urmas Reinsalu jätkab: "Niisugust paragrahvi ei ole. Paluks konkreetne …"

Head ametikaaslased, ei ole sellist võimalust, et siin kahe vahel … Hea ettekandja, vastake küsimusele. Kui olete vastanud, võtame järgmise küsimuse.

Ma olen tsiteerinud korduvalt, et komisjonis … (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) Komisjon lähtub otsuste tegemisel sellest informatsioonist, mis komisjonile on teada. Informatsiooni kannab ette muudatusettepanekute esitaja, tutvustaja. Antud juhul ütles tutvustaja väga selgelt, et nende ettepanekute eesmärk on muuta kogu eelnõu mõttetuks, et seda ei saaks mingil juhul seadusena välja kuulutada. See tähendab, et selle eesmärk oleks, et mitte keegi mitte kunagi Kohtla-Järvele ei jõuaks. Ja sellepärast ei ole mõtet küsida, kas autoga, trammiga või trolliga, sest trolli või trammiga ei ole võimalik Kohtla-Järvele jõuda. Ja sellepärast on kõik need küsimused seotud üheks küsimuseks: kas sa üldse lähed sinna või mitte? Ja seda me siin hääletamegi. Kui saal hääletab, et me ei lähe sinna – ma tsiteerisin teile, milline saab see seadus sel juhul olema –, siis ta muutub mõttetuks ja teda ei ole võimalik välja kuulutada, ning eesmärk on saavutatud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Urmas Reinsalu räägib saalist. Juhataja helistab kella.) Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te olete sellega kursis, et mina ei toeta sisuliste muudatusettepanekute kokkusidumist, meil olid sel teemal [komisjoni] istungitel päris tulised vaidlused. Te mainisite väga õigesti, et üks muudatusettepanek oli eelnõu pealkirja muutmine. Seda oleks tahtnud küll eraldi hääletada. Ma usun, et paljud siin saalis oleksid tahtnud seda eraldi hääletada. Kahjuks sellist võimalust ei ole. Aga huvitav oli ka teie seisukoht, te ütlesite, et teil oli soov aidata muudatusettepaneku esitajat, et ta saaks oma eesmärki täita. Minu mäletamist mööda – ma viibisin sellel istungil – ei küsinud muudatusettepaneku esitaja kordagi teie abi. Ma usun, et sellist lauset pole ka protokollis. Mis ajast on komisjoni esimehed võtnud endale sellise rolli, et nad muudatusettepanekute kokkusidumisega nii-öelda aitavad muudatusettepanekute esitajat mingi eesmärgini jõudmisel? See võiks olla ikkagi muudatusettepaneku esitaja enda kaalutlusruum.

Aitäh! Minu senine arusaam komisjoni tööst muudatusettepanekute menetlemisel on selline, et me peame võtma sellest maksimumi, et eelnõu saaks paremaks, õigusselgemaks, et see rahuldaks Riigikogu liikmeid võimalikult palju, et nad saaksid selle eelnõu poolt hääletada. [Samuti olen] seisukohal, et komisjon peab ettepanekute üle otsustades lähtuma põhimõttest, mis võimaldab Riigikogu liikmetel oma mandaati võimalikult suurel määral realiseerida. See ongi see, miks me neid muudatusettepanekuid ümber sõnastame, miks me neid mõnikord arvestame sisuliselt. See kõik lähtub sellest, et komisjon, lähtuvalt oma otsustusõigusest, lähtuvalt oma heast tahtest ja nii edasi, peab võimalikult palju arvestama ka opositsiooni huvidega. Ja antud juhul nende kolme ettepaneku sidumine just sedasama eesmärki kõige paremal moel täidabki. Juhul, kui täiskogu seda [muudatusettepanekut] toetab, saaks esitaja eesmärk täidetud. Aga ma veel kord kordan, et siin ei ole midagi pahatahtlikku, vaid ainult ja ainult Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest lähtuv komisjoni käitumisviis.

Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus, palun!

Lugupeetav istungi juhataja! Selle eelnõu puhul on ettekandja pakkunud mingisugust sadomasohhistlikku abiteenust, otsekui Isamaa fraktsioon, ma saan aru, oleks taotlenud nende muudatusettepanekute kokkusidumist. Ma tahan kinnitada, esiteks, et see ei vasta tõele, ja teiseks, see on täielik moonutus. Muudatusettepanekute tekstis ei ole mingisugustki … Iseküsimus on, mis on poliitiline intentsioon, protestimaks selle pealekaebamisprojekti vastu, mida te siin väga majesteetlikult rakendate, aga tegelik intentsioon on väga konkreetne, seal kuskil ei ole öeldud "seaduse teksti tühistamist" või "seaduse tühistamist". Ma juhin tähelepanu, lugupeetav istungi juhataja, et siin õiguskomisjoni esimees väga põhimõtteliselt eksib. Seaduseelnõu ei saagi tühistada. Ma päris täpselt ei saagi aru, mida ta mõtleb. Ma küsin nüüd istungi juhatajalt: mida mõtleb õiguskomisjoni esimees selle käsitlusega, et Isamaa fraktsioon taotleb seaduseelnõu tühistamist? Ja teine küsimus on: kui me lükkame selle õiguskomisjoni esimehe, selgub, et karuteene tagasi, et me ei soovi neid kimpu siduda, siis kuidas oleks seda võimalik praegu enne muudatusettepanekute hääletamist realiseerida? Kas võtta vaheaeg ja anda härra Odinetsile võimalus kutsuda kokku komisjon, kui selgub, et me ei vaja niisugust kiirabiteenust, ja [lasta see ettepanek] viilutada? Kas ajatehniliselt oleks see teostatav ja me suudaksime need kolm muudatusettepanekut uuesti kodukorraseadusega kooskõlla viia?

Aitäh! Protseduuriline küsimus: mis toimub õiguskomisjoni esimehe peas? Ma ei tea. Aga mis võimalused komisjonil põhimõtteliselt on? Komisjonil, kui ta seda soovib, on õigus teha ettepanek pärast muudatusettepanekute läbivaatamist teine lugemine katkestada. Muid võimalusi ei ole. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud õiguskomisjoni esimees! Kahetsusväärselt on Riigikogu liikmed pandud olukorda, kus me ei saa esitada küsimusi eelnõu sisu kohta, vaid peame esitama eelnõu menetluse kohta, antud juhul seadusega vastuolus oleva muudatusettepanekute sidumise kohta. Ja nüüd on mul küsimus. Te ütlesite siit puldist, et kokku võib siduda, ja olete ka sidunud, omavahel seotud muudatusettepanekud, mida õiguskomisjon tõlgendab seotud olevat, ja samal ajal ütlesite ka, et teineteist välistavad muudatusettepanekud, mis tekitavad seaduses vastuolu. Ka seda olete siit puldist öelnud, et ka need tuleb kokku siduda. Milliseid muudatusettepanekuid üldse on võimalik esitada, et neid kokku ei seotaks, kui [kokku seotakse] omavahel seotud muudatusettepanekud – väga loomingulise tõlgendusega, nagu te olete [seda teinud] – ja samuti teineteist välistavad, mida siinne praktika on kogu aeg [lubanud], ja sel juhul on [lugemine] katkestatud? Kust on tulnud see uus tõlgendus ja kuidas peaks nüüd käituma?

Aitäh! Ma ilmselt pean vabandama, võib-olla ma ei väljendanud ennast päris korrektselt, vastates esimesele või teisele küsimusele, mis mulle esitati. Me räägime sellest, et need kolm muudatusettepanekut on samalt esitajalt ja omavahel sisuliselt seotud. See välistus tähendab minu [arusaama järgi] seda, et kui me hääletaks neid muudatusettepanekuid eraldi, siis ei ole neid võimalik hääletada niimoodi, et üks ei segaks teist. See oli see välistuse põhimõte. Ma üritan seda juba mitmendat korda selgitada, aga ilmselt ei jõua minu sõnum [kohale] või ma ei oska seda normaalselt väljendada. Aga see on samamoodi, nagu me seome omavahel seaduse mingi sätte rakendamise ja seaduse jõustumise – rakendamine ei saa olla enne jõustumist. Sellepärast me seome need üheks ettepanekuks. Riigikogu liikmel ei ole võimalust hääletada ühe või teise poolt, ta saab hääletada ainult selle kui terviku poolt. Samamoodi on siin. Ei saa tühistada § 1 ja jätta sisse §-d 2–36, kuna eesmärk on sama, et see seadus muutuks mõttetuks. Ma olen seda siin juba korduvalt tsiteerinud, aga võin seda veel kord teha. Isamaa fraktsiooni esindaja ütles komisjoni istungil, et nende ettepanekute ainus motiiv on see, et "Isamaa fraktsioon ei toeta tervikuna seda eelnõu ning seetõttu on ettepanekud esitatud viisil, et nende vastuvõtmise korral muutuks kogu eelnõu mõttetuks ja seda ei saaks hiljem seadusena välja kuulutada". Isamaa fraktsiooni esindaja [ütles] komisjoni istungil veel täiendavalt, et Isamaa fraktsiooni ühtne vastasseis sellele eelnõule on totaalne. Sellest lähtuvadki need kolm muudatusettepanekut ja komisjoni soov need omavahel siduda. Seda totaalset vastasseisu ja seaduse mittevastuvõtmist ja nii edasi on võimalik saavutada ainult ühel viisil: sidudes kõik kolm muudatusettepanekut kokku, et see eesmärk saaks täidetud. Kas ülejäänud Riigikogu on selle seisukohaga nõus või mitte, seda väljendatakse hääletusel ja lõpuks ka kolmandal lugemisel lõpphääletusel.

Protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on teile küsimus. Nagu te äsja kuulsite, juhtivkomisjoni esindaja, õiguskomisjoni esimees ütles, et ta ei suuda ennast normaalselt väljendada ja seda olukorda meile normaalselt selgitada. Ja ma olen temaga nõus, tegelikult ei olegi võimalik, sest see olukord on täiesti ebanormaalne. See sisuline pool, mida komisjoni esimees püüab meile selgitada, on täiesti ebanormaalne ja loomulikult ka ebaseaduslik. Ja see jutt, et neid ei ole võimalik ükshaaval hääletada – need kolm muudatusettepanekut on võimalik Riigikogu saalis rahulikult ükshaaval ka maha hääletada ja sel juhul on nad kõik maha hääletatud, kui Riigikogu enamuse tahe selline on. Ma ei näe vähimatki vajadust, et põhiseaduskomisjon peaks Riigikogu suure saali töö eelnevalt vägivaldselt ära tegema. Aga minu küsimus teile on selline. Selle töönädala alguses lubas Riigikogu esimees, et juhtivkomisjoni esimees annab meile ammendavad selgitused. Juhtivkomisjoni pädevus on selgitada erinevate muudatusettepanekute kokkusidumist. Nüüd on juhtivkomisjoni esimees tunnistanud, et ta ei ole võimeline seda tegema. Me oleme jõudnud sellisesse olukorda, kus me ei ole saanud ammendavaid vastuseid selle kohta, et me menetleme seda eelnõu kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. Me ei tee seda. Järelikult me oleme olukorras, millest me nädala alguses rääkisime – ja rääkisime ka eelmisel nädalal, kui olid [teised] eelnõud ja vägivaldsed sidumised –, et sel juhul ei saa me selle eelnõu menetlust jätkata. Juhataja või Riigikogu esimehe ootus ja lootus oli, et juhtivkomisjoni esimees suudab anda ammendavad vastused. Kahjuks peab tõdema, et ei ole andnud. Ja siit minu ettepanek lõpetada selle eelnõu menetlemine täna siin suures saalis ja jätkata sellega siis, kui me oleme saanud selge ja ammendava vastuse, et see menetlemine on kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. Mul on palve ja ettepanek Riigikogu juhatusele, et Riigikogu juhatus, kuulnud juhtivkomisjoni ülestunnistust, et olukord on ebanormaalne, võtaks vaheaja, arutaks juhatuses seda olukorda ja langetaks otsuse, et me selle eelnõu menetlemisega sellisel kujul enam edasi ei läheks.

Aitäh! Eks ma saan ju väga selgesti aru, kui keeruline see olukord on. Nagu ma ütlesin, me oleme seda juhatuses arutanud. Seda, kas muudatusettepanekud seotakse kokku või ei seota kokku, otsustab juhtivkomisjon. Ma isiklikult olen oma tunnetuse öelnud: ma arvan, et see kokkusidumine ei ole hea pretsedent. Eriti veel siis, kui muudatusettepanekuid on tõesti vähe. Kolm tükki on kindlasti vähe, need suudab läbi hääletada. Kas komisjoni esimees on andnud põhjendavaid vastuseid, mida Riigikogu esimees nädala alguses lootis, või ei ole andnud? Ma arvan, et see on väga subjektiivne. See on väga subjektiivne. Kas võtta hetkel vaheaeg, et seda küsimust arutada? Ma hetkel seda vajadust ei näe. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kuulasin teie selgitust, et komisjonil on laialdased õigused. Meie kodu- ja töökorra seaduse § [13] lõige 1 ütleb selgelt, et Riigikogu juhatus on kollegiaalne juhtimisorgan, kes korraldab Riigikogu tööd. Seega, ütleme, kuigi komisjonidel on laialdased volitused, peab Riigikogu juhatus ikkagi jälgima, et laialdasi volitusi ei ületataks selliselt, et see väljub kehtiva kodu- ja töökorra seaduse [raamidest]. Ma tuletan teile meelde ka seda, et tegemist on konstitutsioonilise seadusega, mis on järjekorras teine. Esimene on kodakondsuse seadus. Nii et see ei ole siin lihtsalt niisama mingisugune – ma ei taha seda praegu teie kohta öelda – ärplemine, et täna tühistame ühe asja ja täna lubame nii palju protseduurilisi küsimusi. Tegemist on konstitutsioonilise seadusega, mis reguleerib seadusandja tööd, selleks et seadusandja [eelnõude] menetlemisel ei kalduks [kõrvale] ega kuritarvitaks oma õigusi. Ma toetan Helir-Valdor Seederi ettepanekut, see lugemine tuleks praegu katkestada ja selgitada välja – just juhatus, kuna teie korraldate seda tööd –, kas komisjon ei ole ületanud volitusi, mis neile on antud.

Aitäh! Vastan ka teile, et me saame ju kõik aru, miks mingil hetkel asju kokku seotakse. Sellepärast, et koalitsioon näeb, et on palju muudatusettepanekuid, need on obstruktsioonilised, ühetaolised, ja ei soovita, et vaheaegasid võetakse. Aga hetkel me arutame kolme muudatusettepaneku kokkusidumist. Ma ütlen tõesti enda tunnetuse: mina ei saa ka aru, miks on vaja kolme muudatusettepanekut kokku siduda. Kas see on juhatuse pädevuses? Vastus: ei ole juhatuse pädevuses, on juhtivkomisjoni pädevuses. Sellise positsiooni on juhatus võtnud. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra Odinets! Minu esimesele küsimusele te vastasite, et Ants Frosch ja Kert Kingo ei ole üks ja sama inimene. Selle koha pealt peab teiega nõustuma. Aga te olete siin mitu korda ette lugenud § 102 lõike 2, mis [sätestab], et kokku saab siduda siis, kui on täidetud kaks tingimust. Esimene nendest tingimustest on see, et esitaja on sama. Te olete sidunud üheks terve hulga ettepanekuid, millel on erinevad esitajad. Millega te seda põhjendate?

Ma enda arust olen seda korduvalt põhjendanud ja selgitanud. Kui kolleegid siin saalis minust aru ei saa, siis ei pruugi see tähendada, et mina ei ole võimeline neid asju tutvustama või selgitama. Ma olen korduvalt öelnud, et Isamaa fraktsiooni ettepanekute sidumine ja EKRE fraktsiooni liikmete ettepanekute sidumine on toimunud täiesti erinevatel alustel, erinevate põhimõtete [kohaselt]. Neid ei ole võimalik omavahel üks ühele kommenteerida. EKRE ettepanekute puhul ma olen selgitanud – nii nagu hiljuti selgitas ka istungi juhataja, miks ta saab [nende sidumisest] aru –, et seotakse ilmselgelt obstruktsioonilised ettepanekud, mis on direktiiviga vastuolus, mis erinevad üksteisest ainult ühe numbri võrra, mis teenivad ühte ja sama eesmärki ja mis on selles mõttes omavahel [täiesti] seotud. Just sellepärast otsustaski komisjon need siduda, et saal saaks hääletada ja väljendada oma seisukohta, kas seda – konkreetsel juhul elanike arvu ühes või teises omavalitsuses – hakatakse muutma või mitte. Kui see ettepanek läheb läbi, siis teine lugemine katkestatakse, komisjon koguneb uuesti ning hakkab vaatama, milline see elanike arv omavalitsuses hakkab olema, millest alates [peab] rakendama sisemisi teavituskanaleid. Aga juba ette on aru saada, et isegi kui eelnõu lugemine katkestatakse, siis ühtegi neist ettepanekutest ei ole võimalik eelnõusse sisse viia, sest need on vastuolus direktiiviga, mille me üle võtame. See on vastuolus seaduse eesmärgiga. Seesama menetlemise kord, meie kodu- ja töökorra seadus ütleb, et muudatusettepanekud peavad olema esitatud seaduse eesmärgist lähtuvalt, vastama seaduse eesmärgile. Antud juhul ükski nendest 200-st ei vasta seaduse eesmärgile. Me oleme seda komisjonis arutanud. Põhimõtteliselt on võimalik need sel põhjusel üldse läbi vaatamata jätta. Komisjon otsustas need läbi vaadata, komisjon otsustas neid hääletada. Aga lähtuvalt minu tsiteeritud Riigikohtu otsustest, lähtuvalt ka teiste Riigikogu liikmete õigustest – mitte ainult nende omadest, kes obstruktsiooni korraldavad – otsustas komisjon need omavahel üheks ettepanekuks siduda. Siin on täiesti erinevad alused. Veel kord ütlen, et seletuskirjas on väga põhjalikud põhjendused, mitmel leheküljel. Mina ei soovi kolleegide aega kuritarvitada, et siin need mitu lehekülge teile ette lugeda.

Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Mul on küsimus. Ka eelmine nädal juhtus niimoodi, et tähelepanuväärsel kombel oli sotside esindaja – siis küll minister – puldis ja ma küsisin küsimuse, enda arvates sellise lihtsa ja konkreetse küsimuse, aga minister hakkas rääkima hoopis teisest asjast. Ja ka praegu, ma küsisin Odinetsilt § 102 lõike 2 esimese poole kohta, mis räägib sellest, et kokku võib siduda siis, kui esitaja on sama, ja ütlesin, et kokku on seotud ettepanekud, kus esitaja ei ole sama, aga Odinets hakkas rääkima hoopis millestki muust. Hea istungi juhataja, mul on teile küsimus. Kas mikrofonid töötavad? Kas mind on sinna saali etteotsa kuulda?

Aitäh! See on protseduuriline küsimus. Teid on siia väga hästi kuulda. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud õiguskomisjoni esimees! Te olete ilmselt pädev ja tark inimene, eriti juriidikas. Kas teil seal komisjonis ei tulnud kordagi jutuks või ei tulnud pähe see, et kui te kolm seadusemuudatust kimpu seote, siis sellest võib tulla täna siin saalis suur arutelu? Te väitsite, et te tahtsite aega kokku hoida. Täna me oleme siin arutanud … Me ei ole arutamise juurde praktiliselt jõudnudki ja on läinud üle tunni aja. Kas te arutasite seda? Võib-olla oleks olnud ikkagi mõistlikum need kolm muudatusettepanekut ükshaaval ära hääletada ja me oleksime juba ammu koju läinud?

Nagu ma olen korduvalt öelnud, komisjonis oli nende muudatusettepanekute üle väga põhjalik diskussioon, [sealhulgas] nende kokkusidumise üle. Me oleme kaalunud kogu seda argumentatsiooni. Aga jällegi, meie ei saa lähtuda ainult soovist aega kokku hoida, vaid me peame väga rangelt lähtuma kodu‑ ja töökorra seadusest, mis annab meile väga selged juhised. Me oleme seda analüüsinud. Loomulikult oleks olnud väga kerge, eks ju, nagu siin korduvalt on soovitatud, kõik need 200 [ettepanekut] niimoodi poole tunniga läbi hääletada. Ei, seda teed me ei ole läinud. Me oleme läinud nende ettepanekute sisusse, analüüsinud nende eesmärki, nende omavahelist seotust, ja oleme jõudnud seisukohale, et neid ei ole võimalik ükshaaval hääletada, isegi siis, kui me oleksime seda tahtnud, sest komisjon peab lähtuma hoopis teistest põhimõtetest.

Rain Epler, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! See on nüüd jälle väga protseduuriline küsimus. Ma hakkasin mõtlema, et isegi kui muudatusettepaneku sisu on täiesti arusaamatu, ütleme, et ettepaneku tegija on eksinud, kogemata midagi puterdanud … Odinets ütles, et ükshaaval ei ole võimalik hääletada. Mina jälle mõtlen, et tegelikult ju saab ükshaaval hääletada, sõltumata isegi muudatusettepaneku sisust. Kas siis on mingi takistus? Kui Odinets arvab, et ettepanekuid ei saa ükshaaval hääletada, siis ei saagi, või tegelikult ikka saab muudatusettepanekuid ükshaaval hääletada?

Aitäh! Muudatusettepanekuid me hääletame ühekaupa – esimene, teine, kolmas – ja nii palju, kui neid on. Me ei saa hääletada niiviisi, et me hääletame viis järgmist muudatusettepanekut koos. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on teile selline palve. Kui nüüd küsimise järjekord jõuab minu kätte ja ma esitan lugupeetud ettekandjale küsimuse, siis kuulake ära minu küsimus ja kuulake ära ka vastus, mida ettekandja ütleb. Pärast seda ma esitan protseduurilise küsimuse. Juhul, kui see ei korreleeru meie töö- ja kodukorra seadusega, siis on selgelt näha, kas komisjon, kellel on laiaulatuslikud õigused, on tegutsenud legitiimselt või mitte. Mul on selline palve.

Aitäh! Vastus: kuulan ära kõigi Riigikogu liikmete küsimused ja vastused, mis siin antakse. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma kahjuks ei saa teiega kuidagi nõustuda, et kui need kolm muudatusettepanekut oleksid eraldi jäänud, siis see oleks läinud kuidagi vastuollu meie Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega. Kindlasti poleks olnud midagi vastuolus. Aga natukene ka sisust. Kõige suurem probleem selle eelnõu puhul on ju see, et need valdkonnad, kus see kaitse vilepuhujale rakendub, on väga spetsiifilised: keskkonnakaitse, transpordiohutus, finantsturud. Need kõik on Euroopa Liidu valdkonnad, aga näiteks korruptsiooniteemad, siseriiklikud rikkumised sinna alla ei lähe. Ja see loetelu ei muutunud, vaatamata sellele, et meil käisid kohal erinevad huvirühmad. Te ütlesite täna kõnepuldis, et see, milline see loetelu saab olema, on poliitiline otsus, oli algselt poliitiline otsus ja komisjon jälgis valitsuse suuniseid. Aga see kinnitab ju seda, et tegelikult pole isegi mõtet huvirühmasid ära kuulata ja muudatusettepanekuid esitada, sest komisjonis olevad saadikud hääletavad täpselt nii, nagu valitsus on algselt soovinud, ja eelnõu jääb täpselt sellisele kujule, nagu valitsus on selle meile toonud.

Aitäh! Selles, mis puudutab ettepanekute sidumist, ongi meil teiega, hea küsija, erinev arusaam. Nii mina kui teie oleme seda komisjoni istungil väljendanud, hääletades sidumise arvestamise poolt või vastu. Samuti ei saa ma mingil juhul nõustuda sellega, et huvigruppide kaasamine on mõttetu või ei ole vajalik, kuna Riigikogu liikmed järgivad valitsuse suuniseid. Ei, mina rääkisin enda arust sellest, et komisjon nõustus valitsuse tehtud poliitiliste valikutega. Komisjon arutas [huvirühmade ettepanekuid]. Meil on teise lugemise seletuskirjas väga põhjalik ülevaade sellest, mida üks või teine huvirühm arvas ja mida arvas eelnõu algataja esindaja. Komisjon on oma seisukohti väljendanud. Ma arvan, et huvirühmade kaasamine on eelnõude, ükskõik millise eelnõu puhul äärmiselt, ülimalt oluline. Kas või seesama näide õiguskomisjoni istungilt sellel esmaspäeval või eelmise nädala esmaspäeval, kus me menetlesime krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu. Huvigruppide kaasamisest sündis 15 muudatusettepanekut ja mulle tundus, et komisjon suhtus nendesse väga hästi. Nii et eelnõud ei ole vennad ega õed. Kui [mingi] eelnõu puhul ei ole Riigikogu komisjon ühe või teise toetusrühma või huvirühma ideid ja mõtteid arvesse võtnud ja neid muudatusettepanekuks vormistanud, siis see ei tähenda, et see töö on mõttetu. Ei ole. Ja ei ole ka nii, et ükskõik, kes millise ettepanekuga tuleb, komisjon peab kohe sellega nõus olema. See ongi arutelu, diskussiooni [koht]. Ja nagu ma enne ütlesin, me oleme väga pikalt, kuuel istungil, seda eelnõu arutanud ja see ei ole olnud mõttetu töö. Ma kutsun siit puldist üles kõiki huvirühmasid, kelle poole Riigikogu komisjonid pöörduvad, julgelt oma arvamust avaldama ja ka kohale tulema, [oma arvamusi] kommenteerima ja tutvustama.

Suur tänu! Härra Odinets! Te olete rääkinud siin päris palju asju, mis on täiesti mõistusevastased. Alates näiteks sellest, et neid muudatusettepanekuid ei ole võimalik ükshaaval hääletada. Mis jutt see on? Kuidas ei ole võimalik? Täiesti vabalt on võimalik! Sellel jutul ei ole mitte mingisugust faktilist alust. Kuidas ei ole võimalik neid hääletada? Te ei taha neid ükshaaval hääletada ja sellepärast olete need kokku sidunud. Loomulikult on võimalik siduda. Siis rääkisite, et komisjonis oli väga põhjalik diskussioon, jättes mulje, nagu me oleks neid küsimusi õudselt sisuliselt arutanud ja jõudnud mingile parimale võimalikule arusaamisele. Ei, te sõitsite kõigist meie vastuväidetest tuimalt üle, ei võtnud mitte midagi arvesse. Ma küsin teie käest väga lihtsa küsimuse. Kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõige 2 ütleb, et muudatusettepanekud, mille esitaja on sama, kantakse muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Teilt on selle kohta mitu korda küsitud, te ajate kogu aeg mingisugust udu vastu. Kuidas te saate siduda kokku muudatusettepanekud, mille esitajad on Siim Pohlak ja Arvo Aller ja teiselt poolt Martin Helme ja Varro Vooglaid? Ei ole ju sama! Näidake meile, millise ajugümnastikaga te seda põhjendate!

Varro Vooglaid, palun!

Ma põhjendan seda [nii], nagu ma olen siin korduvalt põhjendanud: ilmselgelt obstruktsiooni eesmärgil [esitatud ettepanekud], mis on oma laadist, mõttest ja eesmärgist tulenevalt omavahel sisuliselt seotud, teenivad ühte eesmärki ja on alternatiivsed, on võimalik lähtuvalt Riigikogus kujunenud praktikast ja lähtuvalt [Riigikohtu] lahenditest kokku siduda üheks muudatusettepanekuks. Seda on korduvalt tehtud ja sama on teinud ka õiguskomisjon selle eelnõu puhul. Kindlasti lükkan tagasi [selle väite], et ei toimunud arutelu teie ettepanekute üle. Toimus küll, aga ei ole võimalik arutada asju, mis on direktiiviga vastuolus, mis on a priori seadusega vastuolus, mis on esitatud ilmselgelt obstruktsioonilistel eesmärkidel ja mida ei soovita isegi tutvustada. Öeldakse, et ollakse selle eelnõu vastu ja sellepärast esitataksegi mitusada muudatusettepanekut. See ei ole see töö, milleks Riigikogu komisjon ja Riigikogu täiskogu on ellu kutsutud. Ja sellepärast me arutamegi siin juba mitmendat tundi mitte sisulisi küsimusi, vaid protseduurilisi.

Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Lugupeetud istungi juhataja! Kas te panite tähele, et mina küsisin selle kohta, kuidas on võimalik kokku siduda erinevate esitajate muudatusettepanekud, kui kodu‑ ja töökorra seadus ütleb, et muudatusettepanekuid saab kokku siduda ainult siis, kui esitaja on sama? Ma küsisin seda. Selle asemel hakati mulle rääkima sellest, milline on meie muudatusettepanekute sisuline kvaliteet, kas need on ikka siirad ja kas need on esitatud obstruktsiooni eesmärgil või mitte. Minu meelest jäi minu küsimus täielikult vastamata. Kas te olete minuga nõus või mitte? Kui te olete minuga nõus, siis mis nüüd peale hakata? Mul on kaks küsimust esitatud ja ma ei saa seda rohkem küsida. Ma küsisin konkreetset asja ja räägiti hoopis midagi muud. Oli ju nii?

Vastus: kui te ei ole rahul vastaja vastusega, kas sisu poolest või mingil muul põhjusel, siis ega juhataja tulenevalt meie kodu‑ ja töökorrast siin midagi väga teha ei saa. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! On kaks objektiivset asjaolu, mille üle siin saalis vaielda ei saa. Kõigepealt see, et meie siin saalis peame asju menetlema nii, nagu seadus ütleb. Teine asjaolu on see, et meie tegevusi reguleerib Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Viitan §-le 102, mida eelnevalt ka Varro Vooglaid tsiteeris ja mis on sisustatud järgmiselt: muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud, võib siduda ühte. Nii et ka selle üle vaidlust ei ole. Nüüd küsimus. Nimetage see norm siit meie kodu- ja töökorra [seadusest], mis lubab teil toimida vastupidiselt, kui on sätestatud § 102 lõikes 2. Lihtne küsimus.

See norm lähtub põhiseadusest, mis kutsub meid kõiki üles [järgima seda], et Riigikogu töö oleks tagatud, Riigikogu oleks töövõimeline ja oleks tagatud normaalne parlamentaarne debatt.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma olen kabinetis tööd tehes seda [debatti] mitu tundi kuulanud ja ega vastuseid ei ole tulnud. Rain Epler on mitu korda küsinud, millele tuginedes te olete need erinevad ettepanekud kokku sidunud. Varro Vooglaid küsis hetk tagasi minu arust väga selgelt ja arusaadavalt, millel see kokkusidumine põhineb. Mina küll ei mäleta, et mina või Leo Kunnas oleksime teile öelnud, et me oleme need ettepanekud teinud obstruktsiooni pärast. Ma saaksin aru, kui te oleksite kokku pannud kahe esitaja ettepanekud, seda ma suudaks veel kuidagi mõista. Aga palun selgitage nüüd uuesti – te olete siin saalis istujate arusaamisvõime täna mitu korda kahtluse alla pannud –, seletage rahulikult eesti keeles, millele tuginedes te panite kokku Rene Koka, Leo Kunnase ja Alar Lanemani, Evelin Poolametsa muudatusettepanekud. Nad kindlasti ei ole käinud teile rääkimas, et need on kõik obstruktsioonilised. Palun rääkige, millisele seadusepunktile tuginedes te olete seda teinud.

Komisjoni istungil on esitajate volitatud isikud kõiki neid muudatusettepanekuid tutvustanud ja see on protokollis kajastatud. See tutvustus oli väga lühike, selgitati, et nende ettepanekute ainus eesmärk on takistada eelnõu vastuvõtmist. Ja see ongi nii. Ma olen korduvalt öelnud, et need ettepanekud on oma laadist, mõttest ja eesmärgist tulenevalt suunatud ainult ühele mõttele ja sellepärast me olemegi need ühemõtteliselt omavahel kokku sidunud. Olen korduvalt öelnud ka seda, et kui see mõte leiab täiskogus toetust, siis eelnõu menetlemine katkestatakse ja komisjon hakkab välja selgitama, mis on kõigi nende EKRE liikmete reaalne ja tegelik soov, milline see eelnõu peaks välja nägema. Aga kuna tegelik soov ei ole eelnõu paremaks teha ja ettepanekutega ei soovita eelnõus ühte või teist kohta selgemaks kirjutada, vaid lihtsalt takistada selle eelnõu vastuvõtmist, siis me lähtumegi sellest, et kõik seesugused soovid me seome üheks muudatusettepanekuks. Ja seda me tegimegi.

Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Viimase aasta jooksul on olnud nii palju ümberhindamisi Riigikogu töös, et mina olen lausa segaduses, mis on Riigikogu liikme töö ja mis ei ole. Komisjoni esimees ütles, et sisuliste muudatusettepanekute koostamine ja esitamine ei ole Riigikogu liikme töö. Ma ei teagi nüüd, kui ma siin saalis istun, kas see on Riigikogu liikme töö. Või mis asi see Riigikogu liikme töö on? Tundub, et enam ei ole nagu mitte miski Riigikogu liikme töö. Äkki te oskate mulle seletada, mis see töö on ja need tegevused, milles see seisneb? Muidu saan pärast teada, et ma ei ole üldse tööd teinudki siin.

Aitäh! Ma olen täiesti veendunud, hea ametikaaslane Kert Kingo, et te teate, mis on Riigikogu liikme töö. Väga lühidalt öeldes: seista selle eest, et Eesti riigil läheb hästi ja Eesti inimestel läheb hästi, eeskätt seadusandlikus võtmes, aga kindlasti ka laiemalt. Rene Kokk, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea aseesimees! Teie kui pikaajalise kogemusega Riigikogu liige, äkki oskate aidata. Ma vastust muidugi ei saanud ettekandja käest, millele tuginedes see kokkusidumine [toimus], seda ei toodud välja, millele tuginetakse. Kuidas teile tundub, kas Rene Kokk ja Leo Kunnas on täpselt samad esitajad nagu Alar Laneman ja näiteks Evelin Poolamets? Neid näiteid võib tuua veel hulga. Kuidas teile tundub, kas selline kokkusidumine on teie hinnangul õiguspärane?

Aitäh! Mulle tundub, et need ei ole samad esitajad, keda te nimetasite, need on erinevad esitajad. Miks me siin oleme? Me saame ju kõik aru, mille pärast me siin oleme. Me oleme siin sellepärast, et selles koosseisus, [oleneb,] kustpoolt vaadata, on olnud väga suur konflikt või kokkupõrge opositsiooni ja koalitsiooni vahel. On olnud mitmed kaebed Riigikohtusse, Riigikohtu lahendid ja oleme jõudnud selleni, kus põhimõtteliselt on öeldud, et Riigikogul on oma töö korraldamisel enesekorraldusõigus, kuidas asju teha, sealhulgas ka neidsamu muudatusettepanekuid. Mis tegelikult toimub? Toimub ju see, et ei soovita siduda eelnõusid usaldushääletusega. Arvatakse, et opositsioon võtab vaheaegasid, ja siis ongi ühelt poolt hinnang, et muudatusettepanekuid saab kokku siduda, ja teiselt poolt hinnang, et ei saa. Siia me oleme jõudnud. Mis see lahendus oleks? On ainult üks lahendus, vähemalt selle tagasihoidliku kogemuse põhjal, mis minul on olnud: vanematekogu. Vanematekogus pole lahendust suudetud leida. Lühidalt on selle pildi kirjeldus selline. Aga see, kas neid muudatusettepanekuid seotakse kokku või ei seota kokku, mida selle kohta öeldakse – tõesti, juhatus on seda arutanud ja leidnud, et see on juhtivkomisjoni otsustada ja [kuulub] tema pädevusse. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Hea Riigikogu aseesimees juba natukene vastas mu küsimusele, justkui seda ette nähes, aga ma ikkagi küsin teilt üle. Kuna praegust vaidlust muudatusettepanekute üle oli võimalik ette näha, siis mis takistas panna kõnealust eelnõu usaldushääletusele?

Ma arvan, et see küsimus ei ole [esitatud] õigele adressaadile. Seda, kas üks või teine eelnõu seotakse usaldusküsimusega, ei otsusta komisjoni esimees, komisjon ega Riigikogu fraktsioon. See on Vabariigi Valitsuse kollektiivne otsus. Kui Vabariigi Valitsus ei ole teinud otsust siduda see eelnõu usaldusküsimusega, siis ta ei ole seda teinud. Selle argumentatsiooni kohta te peate küsima valitsuse liikmetelt või valitsuse juhilt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tuletan teile meelde, et ma palusin, et te nimetaksite normi, mis annab õiguse siduda kokku erinevad muudatusettepanekud. § 102 lõige 2 sätestab väga konkreetselt, et kokku saab siduda ainult need ettepanekud, mille esitaja on sama, ja ma küsisin: nimetage see norm, mis annab teile õigusliku aluse siduda kokku erinevate isikute esitatud muudatusettepanekud. Te ei nimetanud mitte normi, vaid nimetasite seaduse, ja selleks on teie arvates põhiseadus. Nüüd ma palun täpsustava küsimusega, kuigi te teate väga hästi, et põhiseadus on üldnorm: nimetage see paragrahv, mis annab teie komisjonile õiguse siduda kokku erinevate esitajate muudatusettepanekud. Paragrahv, mitte seadus!

Te saate ju väga hästi aru, et erinevalt teist ei ole minul siin elektroonilisi töövahendeid, põhiseadust ega kodu- ja töökorra seadust [käepärast] ja ma ei saa teile otseselt paragrahvi öelda. Aga minu arusaam õigusloomest ja Riigikogu tööst on selline, et põhiseadus ja põhiseadusest tulenevad õigused ja kohustused, kaasa arvatud parlamendi töövõime, on üle kõige. Seda pean mina komisjoni esimehena tagama, ja ma pean tagama ka selle, et seadused vastavad seadustele. Antud juhul ükski neist 200 muudatusettepanekust ei vasta seadusele. Ja ma olen seda juba korduvalt öelnud, et komisjonil oli õigus jätta need täiesti läbi vaatamata. Ma ei oska teile paragrahvi öelda, aga see on meie kodu- ja töökorra seaduses ilusti kirjas. Komisjon, austades Riigikogu liikmete õigust oma ettepanekuid kaitsta ja oma ettepanekuid tutvustada, otsustas neid siiski menetleda. Me tegime seda, [lähtudes] heast usust ja lugupidamisest opositsioonisaadikute vastu, ja ootame seda ka opositsioonisaadikutelt endilt teiste kolleegide suhtes.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma [loodan], et te kuulasite hoolega minu küsimust ja ka lugupeetud ettekandja vastust. Mina küsisin kahel korral normi kohta: milline norm annab õigusliku aluse siduda kokku erinevate isikute muudatusettepanekud? Ja viitasin muidugi ka sellele, et meil kehtib kodu‑ ja töökorra seadus ja mitte ükski institutsioon ei ole sellesse seadusesse praegu muudatusi sisse viinud. Seega, kehtiv õigus on praegu see, mis on meie ees laual. Lugupeetud ettekandja ütles niimoodi, et põhimõtteliselt on ta sellises olukorras, kus tema ees ei ole elektroonilisi vahendeid, tal ei ole võimalik vaadata nii-öelda Riigikogu seadust ja põhiseadust. Aga [selle eelnõu puhul], mida siin praegu menetletakse, on tegemist väga kaaluka ja olulise seaduserikkumisega ja see probleem tõusetus juba esmaspäeval, nii et tegelikult oleks ta pidanud ennast, kui tahtmist oleks olnud, selleks ette valmistama. Aga ma võin etteulatuvalt öelda, et siin ei olegi midagi ette valmistada, sellepärast et sellist normi [ei ole]. See, mida komisjon oma töökorralduses tegi, põhiseadusevastaselt ja ka meie kodu‑ ja töökorra seaduse vastaselt, on ennekuulmatu. Kuidas saab selliseid asju teha? Ma mõistan, et on olemas komisjoni [enese]korraldusõigus, suured volitused, aga kõige suurem "aga" on see, et ei saa vastuollu minna kehtiva õigusega. Meie ees ja ka Riigi Teatajas on praegu seesama norm, § 102 lõige 2: [erinevate isikute esitatud muudatusettepanekuid] ei saa kokku siduda. See on fakt, olenemata sellest, millise seisukoha või otsuse Riigikohus on vastu võtnud. See otsus ei ole jõudnud seadusesse ja see kajastas hoopis teist probleemi. Minu ettepanek on – see on nüüd teie kaalutlusotsus –, et te võiksite ikkagi võtta praegu kokku, ma ei tea, juhatuse või ükskõik kelle. Me peame seda rakendama selliselt[, et see oleks kooskõlas] kehtiva õigusega. Komisjon ei oma sellist enesekorralduslikku õigust, et ta saab midagi omatahtsi muuta ja teha, viidates abstraktsetele asjaoludele kuskil mõnes muus lahendis. Seda seadust ei ole praegu parandatud, remonditud ega muudetud. Me peame selles, mida me teeme, järgima seadust. Nii et mul on teile palve, lugupeetud Jüri Ratas, teie, kes te kandideerite europarlamenti: te peate olema selles suhtes õiglane ja aus, ka sellesama menetluse suhtes, mis meil siin praegu toimub. Palun võtke juhatuse vaheaeg ja selgitage see asjaolu oma kolleegidele ära: me ei saa neid eelnõusid siin Riigikogu saalis ebaseaduslikult menetleda.

Aitäh teile! Jah, tõesti, juhatajal on õigus võtta vaheaeg kuni 30 minutit. Te palusite seda ja ma kaalun seda. Ma kaalusin seda teie protseduurilise küsimuse ajal. Ma hetkel ei võta seda vaheaega. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea Eduard! Praegu on küll selline olukord, kus sa peaksid tegelikult tunnistama, et te läksite oma arrogantsuses üle piiri. Ma arvan, et me ei jauraks siin selle üle mitmendat tundi, kui te tõesti oleksite [järginud] seda tava, mis varasemalt on olnud. Okei, kui tõesti on ühed ja samad esitajad, siis oleksite kokku pannud. Te panite kokku isegi need kolm [ettepanekut], mille Isamaa [on teinud]. Te lihtsalt panite teerulli tööle ja tulite teerulliga julmalt siia. Sinu käest on täna juba vähemalt seitse korda küsitud: palun ütle see norm, viita sellele, millele tuginedes sa oled kokku pannud täiesti erinevate inimeste poolt esitatud muudatusettepanekud. Sa ei ole siiamaani vastanud. Nüüd on aeg tunnistada, et te läksite sellega üle piiri. Palun nimeta see norm, millele tuginedes sa paned kokku täiesti erinevate inimeste ettepanekud. Või siis võtke see tagasi ja menetlege uuesti, sellepärast et te olete läinud oma arrogantsuses üle piiri.

Minu vastus sellele küsimusele oleks selline. Nende muudatusettepanekute kandmine muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna lähtub parlamendi enesekorraldusõigusest, parlamendi töövõime tagamise eesmärgist ning eesmärgipärasuse põhimõttest. Seda tuleb käsitleda kui erandlikku lahendust, mida õigustavad kaalukad põhjused: esitatud ettepanekute sisemine vastuolu direktiiviga, Riigikogu tööaja ratsionaalne ajakasutus ning teiste Riigikogu liikmete õiguste tagamine.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni esindaja! Me näeme taas seda uut poliitilist kultuuri, kuidas asjad lihtsalt rammitakse läbi ja väänatakse seadusi. Ütlesite, et meie, EKRE esitatud 200 muudatusettepanekut takistasid Riigikogu tööd, ja te meelevaldselt sidusite need kuidagimoodi ebaloogiliselt kokku. Samas, 2020. aasta juunikuus esitasid sotsid Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni likvideerimise eelnõu kohta 250 korda rohkem muudatusettepanekuid ja need menetleti ära. Ma nüüd ei saa aru, mille poolest need olukorrad erinevad – 50 000 ja 200? Kui oli 50 000, siis ei olnud juttu, et saadikud ei saa oma õigusi teostada, et see takistab Riigikogu tööd. Palun seletage ära, mille poolest need olukorrad erinevad. Rääkimata sellest, et poliitiline kultuur on nüüd alla igasugust arvestust.

Aitäh! Ma kahjuks ei saa sellele vastata, sest ma ei ole kursis selle olukorraga, mida te siin kirjeldasite, sellega, mis väidetavalt neli aastat tagasi siin Riigikogus toimus. Mina komisjoni esimehena lähtun komisjoni töö korraldamisel hetkel [valitsevast] olukorrast ja siin parlamendis kujunenud situatsioonist, ei millestki muust.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan võimaluse eest veel küsida. Lugupeetud komisjoni esindaja! See ei ole ju vabandus, [kui te ütlete,] et mina ei tea, mina olin puu otsas, kui pauk käis. Ma tõin konkreetsed faktid: 50 000 muudatusettepanekut. Tolleaegne valitsus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna osalusel menetles need läbi. 50 000! Ja nüüd selle valitsuse ajal, kui on 200 muudatusettepanekut, tulevad sellised argumendid, et Riigikogu töö on takistatud, saadikud ei saa oma õigusi teostada, see ajab ummikusse – kõik need asjad. Mis on siin valesti? Oskate öelda, mis on siin valesti? Mina arvan, et valitsuserakondade tegevus on täiesti absurdne. See on valesti. Või mis teie arvate?

Absurdsuse kohta: see on teie isiklik hinnang, mina seda ei jaga. Ütlen taas, et kuna ma ei tea detaile, mismoodi need väidetavad 50 000 muudatusettepanekut lahendati ja mismoodi neid menetleti, siis ma ei oska neid olukordi võrrelda ega oska kommenteerida, mismoodi seda toona lahendati. Mina ei olnud siis Riigikogu liige. Ja ütlen veel kord, et me käitume vastavalt sellele, mis olukord praegu on, mis on välja kujunenud praktika, millised on Riigikohtu lahendid ja terve mõistus.

Hea ettekandja, aitäh teile ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli … Küsin korraks: kas Eesti 200 fraktsiooni esindajana või Riigikogu liikmena? (Liisa-Ly Pakosta vastab: "Eesti 200.") … Eesti 200 fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta. Palun! (Liisa-Ly Pakosta palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! See ei ole selline hetk või arutelu siin saalis, mille üle me kõik paari aasta pärast, ka 20 aasta pärast väga õnnelikud oleme. 2018. aasta sügisel, kui Riigikogus sedasama direktiivi arutati, olid Eesti seisukohad ette valmistanud austatud [istungi] juhataja juhtimisel Keskerakond, sotsiaaldemokraadid ja Isamaa. Ja kui me vaatame neid materjale, siis mitte ükski nendest erakondadest, sealhulgas Keskerakond ja Isamaa, ei vastustanud seda, et teavitajad vajaksid kaitset, et seda kaitset tuleks kuidagi [suurendada]. Erinevalt Rootsist ei kasutanud me selle direktiivi puhul ka subsidiaarsuse põhimõtte järgimist. Tõsi on ka see, et toonase arutelu ajal oli Eesti mures selle pärast, et halduskoormus võib minna liiga suureks. Eesti soovis, et teavitaja kaitse kohustus rakenduks üksnes suurtele ettevõtetele või jääks üleüldse ainult asutusesiseseks. Eesti oli toona Euroopa Liidus ainus riik, kes nendes küsimustes sedavõrd terav oli, vähemalt nii tuleb välja protokollidest. Kuna Eesti riik on pidanud teavitaja kaitset oluliseks ja me oleme riigina olnud selle direktiivi sünnis osalised, vastustamata seda direktiivi ja pidades seda eesmärki oluliseks, siis tuleb meil see direktiiv üle võtta. Mida täna Eesti 200 nimel rõhutada? Meil on olnud see eelnõu Eesti riigis menetluses alates 2022. aasta algusest. Vaatamata sellele, et Riigikogu seisukohad 2018. aastal olid direktiivi laia kohaldamisala suhtes väga kriitilised, väga kriitilised ka lisanduva halduskoormuse suhtes, ja oma seisukohtades pidas Eesti, ka Riigikogu, oluliseks seda, et teavitaja kaitse rakenduks üksnes suurematele ettevõtetele, võttis 2022. aasta alguse eelnõu, vastupidi, selle direktiivi üle täiesti laialt. Tegi ettepaneku, et see rakenduks kõikidele, tegi ettepaneku, et see rakenduks kõikides valdkondades ja ka väiksematele ettevõtetele. See, kuidas vahepeal toimus muutus kitsast laiaks, on täiesti arusaamatu. Eesti 200 eesmärk oli see, et direktiiv võetaks üle kitsalt. Sellele ka eelkõneleja Odinets viitas: poliitilise kokkuleppena võetakse see direktiiv üle kitsalt. Ma tänan koalitsioonipartnereid, et tuldi vastu ja direktiiv võetakse üle kitsalt. Kõigile neile, kes muretsevad selle pärast, et teavitaja kaitset oleks vaja laiemalt – see on omaette küsimus. Direktiivi arutelu ajal Riigikogus räägiti selle võimalikult kitsast rakendamisest. Ei ole demokraatlik, kui me direktiivi üle võttes [muudame] selle järsku laiaks. Kui soovitakse laiemat teavitaja kaitset, siis demokraatlikus riigis tuleb teha eelnõu väljatöötamiskavatsus, probleemid välja tuua, ja menetleda seda nii, nagu meil hea õigusloome tava ja muud [regulatsioonid] ette näevad. Praegu on tõesti tegemist selle direktiivi võimalikult kitsa ülevõtmisega. Aga ka siin tuleb möönda seda, mida ma ka komisjonis olen välja toonud, et õigusselguse [küsimus tekitab] siiski muret, see eelnõu ei ole ideaalne. Kindlasti peame Eesti riigis harjutama seda, kuidas direktiive kitsalt üle võttes saavutada õigusselgus, et inimesed saavad aru, mida Riigikogu soovib, et nad peavad tegema, mida nad ei tohi teha, mida vältida ja mida kindlasti teha. Toon näite. Paragrahvi 2 lõike 1 punkt 12 selles eelnõus loeb seaduse sisuliseks kohaldamisalaks: "Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 26 lõikes 2 osutatud siseturuga seotud rikkumised, mis puudutavad tegevust, millega rikutakse äriühingu tulumaksu käsitlevaid norme, ning rikkumised seoses kokkulepetega, mille eesmärk on saada maksusoodustusi, mis on vastuolus äriühingu tulumaksu suhtes kohaldatavate õigusaktide eesmärgiga." Noh, kas saite aru, mida teha ei tohi? Võib arvata, et see on kuidagi seotud ümbrikupalga maksmisega, aga tegelikult ei ole ümbrikupalga maksmine või sellest teavitamine selle eelnõuga absoluutselt kaetud, see ei ole selle eelnõu kohaldamisalas. Nii et kindlasti saaks õigusselguse huvides teha asju paremini, aga praegu on meil lihtsalt nii kaua aega läinud, et lähme lõpuni ja katsume järgmistes eelnõudes õigusselgust [suurendada]. Oluline on siinkohal rõhutada seda, et see eelnõu ei näe ette ega soosi inimeste õiguste kuritarvitamist. Ehk see, mida kõige rohkem kardetakse, et sellest tuleb üks lausaline pealekaebamise asi. See on kitsas eelnõu! Nii kitsas, kui selle direktiivi järgi üldse olla saab. Õiguste kuritarvitamine on meil tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 järgi piiratud ja seda see eelnõu kuidagi laiemaks ei tee. Kui vaadata senist kohtute kogemust, siis ilmselgelt siin mingit kaebuste laviini ette näha ei ole. Aga mida võib ette tulla? Võib-olla mõnel juhul katset saada vilepuhumise raames endale kohtuvaidlustes immuunsust, juhul kui on tegemist muu tööalase vaidlusega, aga ka see ei ole selle eelnõu mõte ega eesmärgipärane kasutamine. Kahjuks tuleb tunnistada, et tegemist ei ole ideaalse direktiiviga. Tegemist ei ole ideaalse direktiivi ülevõtmisega, aga me teeme seda nii kitsalt kui võimalik. Me teeme seda sellepärast, et me oleme Eesti riigis 2018. aastal ja ka edaspidi selle direktiivi eesmärke toetanud. Me ei ole subsidiaarsuskontrolli pidanud oluliseks. Me ei ole Riigikogus … Meie all ma mõtlen Riigikogu, mitte Eesti 200-t. Riigikogu ei ole pidanud seda tagasilükatavaks või vaidlustatavaks, ja nüüd tuleb see direktiiv kitsalt üle võtta. Me oleme seda teinud nii kitsalt kui võimalik, nii bürokraatiavabalt kui vähegi võimalik. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, kas te esindate Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni? Palun teid fraktsiooni esindajana Riigikogu kõnetooli!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Me enam-vähem kõik vist mäletame ühte Nõukogude Liidu 1930. aastate suurt kangelast ja iidolit, noort pioneeri Pavlik Morozovit. Teda toodi kõikidele Nõukogude Liidu noortele, aga ka vanadele eeskujuks, mida pidi soovitatavalt ja isegi kohustuslikult järgima. Kes oli Pavlik Morozov? See oli 13-aastane vaene poisike, kelle pea oli Nõukogude propagandaga sassi aetud, kellele oli tehtud põhjalik ajupesu ja kes sooritas tõelise kangelasteo. Ja see kangelastegu seisnes selles, et ta läks NKVD‑sse ja koputas oma lihase isa peale. See oli üllas tegu. Kõik lapsed pidid seda tegema ja küllap peale Pavliku tegid seda suurel õhutusel nii mõnedki. Me lihtsalt ei tea kõigest. Aga selle tulemus oli see, et Pavliku ülla teo tagajärjel võttis NKVD tema isa kinni, piinas, mõnitas ja lasi kuuli kuklasse. See on pealekaebamiskultuur à la Nõukogude Liit. Ja nüüd me näeme, et Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus püütakse ellu viia täpselt samasugust pealekaebamiskultuuri. Ma südamest loodan, et sellele legaliseeritud ja kaitstud ja soositud pealekaebamisele ei järgne kuklalasku. Aga põhimõtteliselt on see ju sama: see lõhub ühiskonna sidusust, see lõhub usaldust inimeste, ettevõtete ja institutsioonide vahel. Ja sellistel asjadel, sellise orwelliliku düstoopia rakendamisel ei saa mitte iialgi olla normaalseid ega häid tagajärgi. Nüüd siis peame Euroopa Liidu survel vastu võtma direktiivi, mille kohaselt inimesed – lihtsad töötajad, firmajuhid, ametnikud, kes iganes – peavad hakkama teineteise ja ettevõtete peale kaebama. Ja nende kaebajate ja koputajate kaitseks luuakse lausa süsteem, mis igal võimalikul moel kaitseb neid. Samas ei ole mitte mingisugust kaitset nendel, keda süüdistatakse, ükskõik, kas põhjusega või põhjuseta, täiesti alusetult ja laest võetud asjades. See ei ole ju normaalne! Kuidas te sellest aru ei saa!? Me oleme sellel teemal vaielnud juba mitmeid aastaid, kui siinsamas Riigikogus on proovitud läbi suruda seda koputajate seadust küll ühe, küll teise nurga alt. Ja kõik need argumendid on välja toodud, aga ometi leidub meie seas Pavlik Morozoveid ja neid, kes kasvatavad ja loovad selliseid Pavlik Morozoveid ja püüavad seda sisse viia meie ühiskonda. Ja mis kõige küünilisem: rikkudes selle eelnõu läbisurumisel nii meie põhiseadust kui ka meie töö- ja kodukorra seadust. Mingisuguse suvaõigusega, millel ei ole mitte mingisugust alust ega õigustust, võetakse komisjonis kätte ja seotakse täiesti erinevad muudatusettepanekud, erinevate inimeste muudatusettepanekud lihtsalt kokku. Sest teil on võim, sellepärast et teil on hääled ja te leiate, et teil on õigus teha, mida te soovite, sõita lihtsalt teerulliga kõigist üle. See ei ole normaalne ja sellise asjaga me ei tohi iialgi leppida. Eesti ühiskond peab jääma vabaks ja demokraatlikuks, teist teed meil ei ole. Palun lisaaega.

Kui palju?

Kolm minutit.

Palun!

Ja kui me siis vaatame, kuhu tuleb neid n-ö koputamisstruktuure luua, siis tegelikult läheb selle alla valdav enamus Eesti ettevõtteid, loomulikult kõik omavalitsused, igasugused riiklikud institutsioonid. Me võiksime ju laiendada seda ka siia Riigikokku, sest meid on rohkem kui 50, mis on lubatud miinimum. Ja hakkamegi koputama teineteise peale. Küll põhjust leiaks! Sellepärast et meil käivad siit iga päev läbi erinevad Euroopa Liidu määrused ja direktiivid ja see, kes mõne sättega või terve direktiiviga nõus ei ole, see on ju, kurat, rikkuja, see on vaenlane, rahvavaenlane. Ta tuleb paika panna, tema peale tuleb koputada! Ma ei tea, kuidas me siin Riigikogus selle koputamisvoliniku valimise teeme, kellele neid kaebusi üle antakse. Võib-olla on selleks automaatselt Riigikogu esimees ja aseesimehed. Te saate ju aru, kuhu see meid viib. See on hullumeelsus! Minul ei ole sõnu, kirjeldamaks seda. Ja mitte iialgi ma ei saa aru, miks koalitsioon seda teeb. Aga pannes konteksti kõik teised sarnased eelnõud, siis ei olegi imestada. Teie eesmärk ongi selline orwellilik düstoopne maailm. Aga meie keeldume sellesse maailma minemast ja selles osalemast. Ja sellepärast teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu 257 teine lugemine katkestada. Ma loodan, et normaalsus lõppude lõpuks ikkagi võidab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. (Kalle Grünthal ütleb midagi.) Vaatame jooksvalt.

Austatud Riigikogu! Austatud istungi juhataja! Lugupeetud külalised siin saalis! Hea Eestimaa rahvas! Mida ma võin öelda selle eelnõu menetlemise raames? Kõigepealt, viidates põhiseadusele, tahan märkida seda, et Riigikogu on see institutsioon, kes võtab vastu seaduseid ja otsuseid. Meie tegevus on seotud sellega, et need seadused hakkaksid kehtima ja reguleeriksid meie inimeste, Eesti rahva käitumist erinevates olukordades. Selleks, et neid seadusi täidetaks, on olemas ka karistuslikud regulatsioonid: kui sa midagi rikud, siis sa võid saada trahvi, aresti või pannakse sind hoopis vabaduskaotuslikku karistust kandma. Need on hoovad, mis tagavad seaduste täitmise. Aga mida me siin saalis järjekordselt näeme? Sellesama eelnõu menetlemise ajal peaks meil kehtima Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Aga ei kehti. Sostsiaaldemokraat Eduard Odinets tuleb komisjoni esimehena siia ja räägib, kuidas nad tegutsesid komisjonis seadusevastaselt, sidudes kokku erinevate esitajate muudatusettepanekud. Meie seadus, kodu- ja töökorra seadus, sellist võimalust ette ei näe. Paragrahvi 102 lõige 2 ütleb selgelt, et seda on võimalik teha ainult siis, kui muudatusettepanekute esitaja on sama. Siin saalis küsiti korduvalt ka selle kohta – mitte ainult mina, vaid ka [teised] Riigikogu saadikud –, mis normist ta lähtub. Ka meie siin saalis peame täitma seadust. Vastust ei tulnud. Minu küsimuse peale mingi abstraktne viide: vastavalt põhiseadusele. Kuna mul oli teine küsimus veel, palusin täpsustada, ütlesin, et ma ei soovinud seadust, ma soovisin paragrahvi ehk normi, mis annab komisjonile õiguse kokku liita erinevate isikute muudatusettepanekud. Ei tulnud vastust. Mis ma ütlen selle kohta? Häbi on. Lihtsalt häbi on! Me nõuame Eesti rahvalt seaduste täitmist, aga ise rikume siin kõige rohkem seadust. Ütlen oma kõne lõpetuseks ühe Võrumaa mehe lause: siin Riigikogus on 100 sitakotti. Aitäh!

Rohkem ei ole kõne… On küll. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, kas te olete fraktsiooni esindaja? Palun teid Riigikogu kõnetooli. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Palun, kolm minutit lisaaega! Ja palun säilitame väärikuse siin Riigikogu kõnetoolis. Aitäh!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Euroopa Liidust on meile tulnud kolm väga põhjapanevat eelnõu, mis on praegu Riigikogu menetluses ja mida praegune valitsus soovib igal juhul läbi suruda: vaenukõne eelnõu, täna arutlusel olev vilepuhuja eelnõu ja kolmandaks [eelnõu, mis] annab Konkurentsiametile võimaluse hakata määrama hiigeltrahve. Kui vaadata neid kolme eelnõu kogumis, siis vaatab vastu järgmine pilt: on justkui soov normaliseerida solvumis‑ ja pealekaebamiskultuuri. Jääb mulje, et riik liigub meil aina rohkem karistusriigi suunas. Vilepuhuja kaitse seadus on selline seadus, millest on alati palju räägitud, aga mille puhul keegi täpselt aru ei saa, millega tegemist on. Tegelikult see on ja saabki olema selle seaduse probleem, sest kahjuks sellisel kujul, nagu see täna siia teisele lugemisele jõudnud on, see toimima ei hakka: ta ei hakka kedagi kaitsma ega loo mingit lisandväärtust. Mis siis eelnõu sisu on? Luuakse vihjeliinid ettevõtetes, kohalikes omavalitsustes, ja kui sinna helistatakse, teavitatakse mingist rikkumisest, siis potentsiaalselt peab see teavitaja saama kaitse. Ehk teavitajat ei tohi selle tõttu, et ta millestki teada andis, hiljem kuidagi survestada. Aga kus see probleem tekib? See nimekiri, millised on need rikkumised, mille puhul vilepuhuja kaitse saab, on väga-väga spetsiifiline. Selle alla lähevad sellised teemad nagu keskkonnakaitse, transpordiohutus, finantsturud, kiirguskaitse, tuumaohutus. Sellised probleemid võivad tõesti olla Euroopa Liidu tasandil suurtes ettevõtetes. Kas te kujutate ette, kui palju hakkab meil Eestis olema selliseid rikkumisi, mille puhul hakatakse helistama? Selliseid rikkumisi ei hakka olema. Kõige suurem probleem on selles, et kui hakatakse helistama reaalselt oluliste teemade puhul, millest olekski vaja teada anda, siis selliseid olukordi seadus ei reguleeri ja ükski teavitaja kaitset ei saa. Veelgi enam, need teated tuleb tagasi lükata, kui need ei tulene Euroopa Liidu õigusest ja sellest seadusest, mida me täna arutame. Õiguskomisjoni esimees mainis, et meil käisid komisjonis külas Korruptsioonivaba Eesti esindajad. Ka nemad tundsid muret, et kuidas nii, et see eelnõu absoluutselt ei reguleeri neid olukordi, mis võivad olla seotud korruptsiooniga või mingite muude rikkumistega. See kahjuks ongi poliitiline otsus, tehakse lihtsalt copy-paste Euroopa Liidu direktiivist. Seda loetelu ei muudetud, komisjon selle kohta ühtegi muudatust ei algatanud ja eelnõu jäi täpselt samasuguseks, nagu valitsus selle meile tõi. Mis nüüd juhtub? Seadus võetakse vastu, järgmisel kolmapäeval on kolmas lugemine. Kõik peavad korraga saama Euroopa Liidu õiguse ekspertideks. Töötajatele tuleb läbi viia koolitused. Tuleb osata vahet teha, milline rikkumine kuulub teavitaja kaitse seaduse alla. Töötajad peavad teadma, milliseid teavitusi vihjeliinile üldse oodatakse. Mina ei kujuta ette seda koormust ja segadust. Me võtame vastu sellise seaduse, me koormame ettevõtteid, kohalikke omavalitsusi, riigiasutusi, aga tegelikult suur osa info edastajatest, teavitajatest mitte mingit kaitset ei saa. Mind tegelikult väga huvitaks, kui palju hakatakse helistama koolidesse ja lasteaedadesse, et anda teada mõne rahapesu või kiirguskaitse teema kohta. Ma arvan, et selliseid kõnesid ei tule. Ja kahjuks võib meie väikeses riigis kogu see seadus oma eesmärgist täiesti mööda minna. Me võtame midagi vastu, reguleerime, et pääseda Euroopa Liidu trahvist, aga mitte midagi ei lahenda. Ma tuletan meelde, et Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium koostas uhke pikaajalise plaani, milles on eraldi pikk peatükk pühendatud sellele, et meie õigusruum peab olema selge, lihtne, ettenähtav ja vastuvõetavad seadused ei tohi olla ettevõtjatele koormavad. Täpselt samamoodi on eraldi peatükk pühendatud sellele, et bürokraatiat ei tohi mitte mingil juhul juurde luua. Aga see eelnõu, mis on meil menetluses, läheb vastuollu kõigi nende põhimõtetega. See üks eelnõu. Ja muidugi, eraldi probleem on üleüldine õigusloome, mis [tegeleb] Euroopa Liidust tulevate õigusaktide ülevõtmisega. Ma juba mainisin vaenukõne seadust, siis seda vilepuhuja seadust ja neid megatrahve, mida Konkurentsiamet hakkab määrama. Suurim probleem täna on see – ja seda ütles ka justiitsminister Kalle Laanet, kui ta veel ametis oli –, et ministeeriumis pole [piisavalt inimesi], kes suudaksid need eelnõud läbi analüüsida, mis Euroopa Liidust tulevad, analüüsida seda, kuidas nad sobituvad meie siseriikliku õigusega, et siis selle najal teha otsus, mis ulatuses, kui palju ja mil viisil me midagi üle võtame. Ja see on see, mis meil toimub kõikide nende Euroopa Liidu direktiividega: need copy-paste'itakse, et saaks tehtud, saaks trahvist lahti, aga sellist analüüsi, kuidas nad meie õigusruumis tööle hakkavad, tegelikult ei tehta. Kahjuks tunnistas seda ka justiitsminister, et sellist ressurssi pole. Ma olen siit kõnepuldist tihti maininud, et iga Euroopa Liidust tulnud õigusakt ei saa sobituda meie õigusruumi ja ei peagi sobituma. Väikese riigina me ei saa endale lubada sellist tuima kopeerimist. Eraldi teema, millest oli väga pikalt juttu, on muidugi see muudatusettepanekute menetlemine, kuidas see välja nägi. Obstruktsioonilised muudatusettepanekud seoti kokku – no sellega me oleme juba harjunud. Aga väga halb pretsedent oli see, kuidas seoti kokku ühe opositsioonierakonna kolm erinevat sisulist muudatusettepanekut, kusjuures üks muudatusettepanek puudutas eelnõu pealkirja. Ja täna meil ei ole võimalik eelnõu pealkirja [muutmist] eraldi hääletada. Mina sooviks seda hääletada. Ma usun, et paljud saadikud sooviksid eelnõu pealkirja [muutmist] eraldi hääletada, aga sellist võimalust meil ei ole, sest sellega koos me hääletame ka teisi muudatusettepanekuid. Nagu ma ütlesin ka õiguskomisjoni esimehele, jääb mulje, et muudatusettepanekut on üldse mõttetu esitada. Komisjoni esimees ise kinnitas, et see oli poliitiline otsus, milline see eelnõu saab olema, see tuli valitsusest ja komisjon järgis eelnõu menetluse käigus valitsuse suuniseid. See tähendab, et koalitsioonisaadikud sõitsid üle opositsiooni arvamusest, hääletasid täpselt nii, nagu valitsusest öeldi, ja eelnõu jäi lõpuks täpselt samasuguseks, nagu see valitsusest meile tuli. Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Eelnõuga ei looda mitte mingit lisandväärtust, aga koormatakse ettevõtteid, riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi. Keskerakonna fraktsioon teeb katkestamise ettepaneku. Aitäh!

Head ametikaaslased! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Helir-Valdor Seeder, soovite? (Helir-Valdor Seeder vastab.) Ei olnud kedagi tahvlil. Kui teda saalis ei ole, ma ei saa teda jõuga tuua. Aga hea küll! Ei sulge läbirääkimisi. Palun, Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Helir-Valdor Seeder! Ma palun tehnilisel [personalil] võtta Siim Pohlaku [nimi] maha, et keegi ei saaks valesti aru, et ta on järjekorras.

Aitäh! Kuidas need arengud on toimunud? Kas saab kaks korda 8 või üks kord 16 või …

Saab. Kui te soovite [kõneleda] fraktsiooni ja enda eest, siis saab kohe 16 minutit.

Aitäh!

On soov?

On soov jah.

Palun!

Aitäh! Aga ma vabandan, ma jäin selle pärast ootama, et ma nägin, et Siim Pohlaku [nimi] oli ekraanil üleval, ja ootasin …

Jah, see oli minu viga, ta tõesti ei ole …

Ma ootasin, millal kolleeg kõnelema tuleb, et pärast teda pulti tulla. Aga kõigepealt, ma olen nõus selle mõttega või kriitilise küsimusega, mille esitas kolleeg Liisa Pakosta, kes juhtis tähelepanu, et me oleme seda eelnõu menetlenud juba 2018. aastast alates. See on omaette teema ja probleem, miks Riigikogu saali meeleolud ja Riigikogu saadikute seisukohad, fraktsioonide ja erakondade seisukohad täitevvõimu ja ametkondade kaudu kas moonduvad või ei jõua sellisel kujul, nagu neid siin käsitletakse, Euroopa Liidu struktuurideni. See on tõsine mõtlemiskoht erinevatele valitsuskoalitsioonidele ja erinevatele erakondadele, ja puudutab meie ministrite tegevust, puudutab seda, kuidas kujundatakse Euroopa [Liidu] Nõukogus seisukohti ja liikmesriike esindatakse. See ei ole esmakordne ja ainus juhtum, kus parlamendisaali enamuse arvamus minu hinnangul erineb sellest, kuidas Eestit Euroopa Liidu institutsioonides esindatakse. Kahetsusväärselt ei toimu see õlitatult ja nii, nagu ta peaks toimuma – läbi Euroopa Liidu asjade komisjoni. Me teame, mida meie praktika ja seadus ütlevad: kui valitsuse ja Euroopa Liidu asjade komisjoni seisukohad erinevad, siis tuleb esindada Euroopa Liidu asjade komisjoni seisukohta. Aga valvsaks peaks praegusi koalitsioonisaadikuid tegema see, et seda eelnõu on menetlenud – vaatamata sellele, et Eesti esindajad on seda Euroopa institutsioonides toetanud – kolm Riigikogu koosseisu, me oleme jõudnud kolmandasse koosseisu, aga seda direktiivi ei ole heaks kiidetud. Järelikult on kuskil mingisugune probleem, mingisugused arutelud, miks seda ei ole varasemalt vastu võetud. Nii palju kommentaariks kolleeg Pakosta repliigile siin puldis. Nüüd, murelikuks teeb mind see, kuidas seda eelnõu on menetletud. Ja see on väga põhimõtteline küsimus. Isamaa saadikurühma kolm muudatusettepanekut, mis me esitasime, mida saab käsitleda täiesti iseseisvate muudatusettepanekutena – need on sisuliselt erinevad muudatusettepanekud –, on vägivaldselt ja seadusevastaselt kokku seotud. Õiguskomisjoni esimehe selgitused on olnud siit puldist täiesti vastuolulised. Kord ütles ta, et need seoti kokku seetõttu, et nad olid omavahel seotud, ja siis põhjendas, et need on teineteist välistavad muudatusettepanekud ja seetõttu kokku seotud. Tegelikult kumbki ei anna põhjust nende muudatusettepanekute kokkusidumiseks. Need on täiesti sõltumatud, iseseisvad muudatusettepanekud. Ja neid ei saa ka liigitada obstruktiivseteks tulenevalt sellestsamast Riigikohtu otsusest, sest neid tõepoolest oli ainult kolm. Ja siin, auväärt koalitsioonisaadikud, puudub igasugune ratsionaalne iva neid vägivaldselt kokku siduda ja tekitada seda pinget, mida me täna siin saalis oleme näinud. Siin puudub igasugune ratsionaalne iva! Opositsioon peab oma õigusi kuidagi kaitsma. Sellest tingituna ka meie protest ja pahameel. Ma ei tea, me võiksime seda ühiselt arutada ja pöörduda uuesti Riigikohtu poole, et saada selgust, kas tõepoolest need kolm muudatusettepanekut, mis on olnud sisulised ja mille õiguskomisjon kodu- ja töökorra seadust eirates on kokku sidunud[, on obstruktsioonilised], ja saada vastus [küsimusele], kust läheb see piir, kust algab obstruktsioon. Isegi kolme muudatusettepanekut peab kokku siduma! Isegi neid ei saa siin sõltumatult suures saalis hääletada! Nüüd see, et tegemist on minimalistliku lähenemisega ja väga kitsa direktiivi vastuvõtmisega. Mina ei ole sellega nõus. Ma olen siin pigem nõus kolleegiga Keskerakonnast, kes ütleb, et seda valdkondade loetelu võib praeguse seaduse kohaselt käsitleda ka väga laialt. Ja öelda, et need on ainult Euroopa-ülesed teemad, kui me selle seaduse heaks kiidame, mida tulevikus nii ettevõtjate, kohaliku omavalitsuse asutuste kui ka riigiasutuste puhul rakendama hakatakse, et see nii ka on. Ei ole! Siin võib anda palju laiema tõlgenduse, kindlasti tekitab see väga palju erinevaid tõlgendusi ja väga palju segadust. Nii et kvalitatiivselt ei ole see eelnõu valmis vastuvõtmiseks, see direktiiv sellisel kujul vastuvõtmiseks. Minu arvates ei ole meil sellega praegu kiiret. Meil ei koputa rikkumismenetlus ja trahv kohe [uksele]. Siin on minu arvates ruumi küll, et Euroopa Liiduga täiendavalt läbi rääkida, mis oleks meile sobilikum variant ja mis võiks olla ka Euroopa Liidus [vastuvõetav]. Ja see, et kunagi 2018. aastal on keegi Eestit esindanud ja olnud mingisugune seisukoht – sellest on väga palju aega mööda läinud, selle aja jooksul on olukord paljuski muutunud ja tõlgendused muutunud. Nüüd, kahetsusväärselt oleme pidanud selle arutelu jooksul väga palju energiat kulutama protseduurilistele küsimustele ja sisuline pool on jäänud kõrvale. Aga kuna seda on arutatud ka eelmises koosseisus ja ma eelmises koosseisus olen sellesama eelnõu puhul kõnet pidanud ja selle sisul kauem peatunud, siis ma ei hakka siin sellel kauem peatuma. Tahan öelda ainult seda, et see pealekaebamise seadus, see anonüümne pealekaebamise seadus ei sobi kindlasti kokku meie riigi poliitilise kultuuri parandamisega. See seda eesmärki kindlasti ei täida. See on tegelikult ühiskondliku moraali laostamise seadus. Me kõik teame ja tunnetame ajaloos neid valusaid hetki, mida tähendab selline anonüümne pealekaebamine, milleni see võib ühiskondliku moraali viia. Eesti ühiskond ei ole küps sellise seaduse vastuvõtmiseks. Ma ei hakka siin hinnanguid andma erinevate lääneriikide valmisolekule seda direktiivi rakendada, küll aga pole Eesti ühiskond, arvestades meie ajalugu, kindlasti valmis sellise pealekaebamisseaduse vastuvõtmiseks ja sellise ühiskondliku kultuuri kehtestamiseks. Ja kõigest eelnevast tulenevalt on Isamaa fraktsioonil ettepanek selle eelnõu menetlemine katkestada, et me saaksime sellega tegeleda ja võib-olla ühel hetkel [jõuda] sellise eelnõuni, mis on vastuvõetav ka meie ühiskonnas. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei näe. Sulgen läbirääkimised. Asume läbi vaatama muudatusettepanekuid, mis on eelnõu kohta laekunud. Esimene muudatusettepanek on Isamaa fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma kohe ei oska reageerida, kuidas peaks seda kokkuseotud kobarmuudatusettepanekut hääletama, aga niisugusena, nagu ta on vormistatud, ja kasutades neid võimalusi, mis meile koalitsioon armuliselt on andnud, palun ma seda muudatusettepanekut hääletada.

Selge. Alustame hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 14, vastu 48, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. (Helistab kella.) Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ma palun saalis vaikust! Aitäh! Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud juhtivkomisjon. (Lehitseb pabereid.) Kes selle siis on esitanud? Ahah! Vabandage, minu süü oli. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Ants Frosch, Kert Kingo, Helle-Moonika Helme, Evelin Poolamets, Mart Helme, Rene Kokk, Leo Kunnas, Alar Laneman, Martin Helme, Arvo Aller, Varro Vooglaid, Siim Pohlak, Rain Epler, Henn Põlluaas ja Jaak Valge, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 5 juures oleme. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Kuna see pult on siin natukene selline kõva ja kange, ma üritasin vajutada …

Mis sellel puldil viga on? Ei kuulnud.

No ma vajutasin, aga näed, ei läinud sisse see "Sõna".

Hellemalt! Hellemalt peate vajutama!

Aga lõpuks tema sinna ilmus. Aga aitäh sõna andmast. Ma kasutan oma sõna siis niimoodi, et ma ütlen, et ma tahan … (Saalis on kõva sumin. Juhataja helistab kella.) Ma soovin, et seda muudatusettepanekut hääletataks, ja kui armuline istungi juhataja lubab, siis ma võtaks enne seda ka kümme minutit vaheaega.

Kas te võtate või ei võta? (Helle-Moonika Helme noogutab.) Selge. Vaheaeg kümme minutit. V a h e a e g

Austatud Riigikogu, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Järgnevalt panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 18 Riigikogu liiget, vastu 48. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt, head kolleegid, muudatusettepanek nr 6. Esitaja on õiguskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Rohkem muudatusettepanekuid meil ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 257 teine lugemine lõpetada. Aga, head kolleegid, istungi juhatajale on laekunud kolm avaldust: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt, Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja Isamaa fraktsioonilt. Kõik nad on teinud ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu 257 teisel lugemisel katkestada. Head kolleegid, me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu 257 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 18, vastu 50 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 257 teine lugemine on lõpetatud.