Olukord riigis

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaat isadest rääkides, ühe raamatu toimetamine versus kommunistliku partei kõrge funktsionäär, kes Siim Kallas ju ometi oli – no siin ei ole midagi rääkida. Aga just umbusaldasime haridus- ja teadusminister Kristina Kallast. Koalitsiooni häältega jäi ta seekord ametisse, aga fakt on, et tema haldusalas käriseb, üks fopaa teise otsa. Eesti maakoolid lähevad kinni, e‑eksamite katsetamine tekitas tohutu segaduse ja kukkus läbi, ja mis nüüd kõige hullem: eestikeelsele haridusele üleminekuga, nagu "Täistunni" saates lõpuks ometi avalikult välja öeldi, eesti lapsed venestatakse. Aga Kristina Kallasel jääb veel õigust ülegi! Ta lihtsalt [ütles], et eesti lapsed rääkigu siis venelastega eesti keeles, kuigi ta teab, et see pole võimalik, sest venekeelseid on juba nii palju ja mõnes kohas on nad enamuses. Internatsionalism, mida teie haridusminister ja tema kaudu kogu teie valitsus eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all viljeleb, on põhiseadusvastane. Valitsus on tegutsenud kas selle nimel või pole midagi teinud, et see nii ei läheks, et igasugu muulasi tulvab igapäevaselt Eestisse. Need 90 000 venekeelset Ukraina põgenikku on ju teatanud, et nad jäävad Eestisse. See on fakt. Ja see nõuab riigilt tohutult ressurssi, mis tuleb põliselanike arvelt. Selle kõige tulemusena ei suuda me riigina reaalses elus praktiliselt täita põhiseaduses sätestatut. Vaat siis tegutseb valitsus tegelikult põhiseadusvastaselt, rikub põhiseaduslikku korda ja see on põhiseadusliku korra vastane tegevus, see on riigireetmine ja see on kuritegu, mis ei aegu. Kas Kaja Kallase juhitav valitsus kavatseb antud kursil jätkata ja kunagi ka selle eest vastutada, mida ta on teinud nende aastate jooksul?

Esiteks, minu isa pole olnud kommunistlikus parteis kõrge funktsionäär, ilmselt te ajate ta Andrus Ansipiga sassi. Aga see on täiesti eraldi teema. Mis puudutab eestikeelset haridust, siis eestikeelsele haridusele [ülemineku] otsust ei ole teinud ükski valitsus enne minu valitsusi. [Teie erakond] on ise valitsuses olnud, aga ei ole teinud otsust, et peaks minema üle eestikeelsele haridusele. See otsus oli 30 aastat tegemata ja seetõttu, et seda ei ole tehtud varem, on see praegu raskem. Jah, võib-olla varem arvati, et see probleem laheneb iseenesest, aga see ei lahene iseenesest ja seetõttu tuleb eestikeelsele haridusele üle minna. Nüüd me oleme selle otsuse teinud, me oleme tegevuskava vastu võtnud, me oleme eraldanud eestikeelsele haridusele täiendavat raha, korralikult raha selleks, et õpetajate palku tõsta – see puudutab eestikeelset õpet just Ida-Virumaal. Me oleme teinud erinevaid samme selleks, et eestikeelsele haridusele üleminek saaks järkjärguliselt toimuda. Hea uudis on see, et muukeelsete vanemate arvamus eestikeelsele haridusele ülemineku kohta on paranenud. Tegelikult saavad kõik aru, et Eestis ilma eesti keeleta ikkagi hakkama ei saa, ja seetõttu ka enamik muukeelseid vanemaid toetab eestikeelsele haridusele üleminekut. See on minu meelest oluline. Ammugi toetavad seda loomulikult eestikeelsed vanemad, et Eestis saaks kõik inimesed eesti keelt rääkima. Nüüd, Kristina Kallas on olnud väga tugev just selles mõttes, et erinevad koolid on ju küsinud erandeid ja ta on öelnud väga selgelt, et mingeid erandeid me ei tee, vaid [koolid] peavad ikkagi tegema pingutusi, et eestikeelsele õppele üle minna. [Ta küsib,] missugust abi ühel või teisel koolil on selle jaoks vaja. Aga me kõik – ka need inimesed, kes räägivad ja oskavad vene keelt – saame ise teha seda, et me ei lähe automaatselt vene keelele üle, kui teine pool ei ole eesti emakeelega inimene. Ma olen ise neid juhtumeid näinud, küll on seda huvihariduses ja muudes kohtades, et õpetajad hakkavad ise rääkima vene keelt lastega, kes on Eestis ja peavad eesti keelt oskama. Kui me kõik räägime nendega eesti keeles, siis sellest on samamoodi abi, et eestikeelsele haridusele üleminek läheks sujuvamalt. Vabandust, aeg on jälle läbi. Saan [pärast] edasi vastata.

Saame jätkata. Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Ei ole vaja alati näpuga meie peale näidata, see on äärmiselt lapsik. Meie olime valitsuses [ligi 2] aastat, aga Reformierakond on olnud 21 aastat, ja eestikeelsele haridusele üleminekut ei olnud nende aastate jooksul tehtud. Nüüd teete nii, et tegelikult venestate eesti rahva ära. See on äärmiselt käpardlik. Aga räägime rahast. Riigiasutused kulutavad miljoneid, et osta kommunikatsiooniteenuseid. 4,6 miljonit eurot on [kulunud] näiteks ühel ministeeriumil ja Harno ostab 340 000 eest rohepropagandat. Kogu see ajupesu tuleb ju tegelikult maksumaksja arvelt, sotsiaalteenuste tagamise ning politseinike, päästjate ja õpetajate palkade arvelt. Lihtsalt selleks, et tellida mingit apokalüptilist maailmalõpu propagandat. Kas te olete mõelnud, et põhiline kokkuhoid võiks tulla tõepoolest selle mõttetu ja nõmeda ideoloogilise propaganda pealt? Ei ole ju mõistlik propagandaga teeauke lappida. Paneme selle ressursi päris ellu. Ega rahvas loll ei ole. Kui ikka keha on teeaukude tõttu sinikad täis, siis kaua te arvate, et te suudate inimesi kalli raha eest – muuseas sellesama raha eest, mille te inimeste käest maksudena kokku korjate – lollitada ja neile jätkuvalt kinnitada, et kõik on hästi, me pole kunagi paremini elanud kui praegu ja sinikad käivad hea elu, demokraatia ja vabaduste juurde. Lisaks, majandusest rääkides, avalikkusesse on ilmunud info, et 2024. aastal on Eesti ainuke negatiivse majanduskasvuga riik Euroopas. Isegi Ukrainas, mida me oma eelarveliste vahenditega, pea miljardi euroga aitame, on majanduskasv palju-palju korralikum. Mis plaan teil selle kõigega on? Kõik ju lappab, teie valitsus ei suuda hakkama saada mitte millegagi peale selle, et süüdistada jätkuvalt Eesti inimesi selles, et nad on elanud ja elavad üle jõu, see trall peab lõppema. Vaadake, inimesed reisivad, nagu te ütlesite – te süüdistasite neid. Teate, minu meelest nad põgenevad teie juhitud riigis valitsevast igapäevasest masendusest, ja seda ei saa neile küll kuidagi ette heita. Võimalik, et te tahate sellele ka ükskord maksu peale panna ja reisimise üldse ära keelata. Ega teie puhul ei imesta muidugi mitte millegi üle. Aga rääkige, mis teie plaan selle kõigega ikkagi on.

Ma loodan, et te ise suudate oma mõttelõnga jälgida. Nii palju teemasid oli, aga ma proovin vastata. Ma tegelikult ei saa isegi aru, mida te küsisite kogu selle kiire sorava kurtmise juures, aga ma proovin [rääkida] neist kildudest, mille ma üles noppisin teie kiirest jutust. Kõigepealt, ma ei näita näpuga teie peale. Ma konstateerin fakti, et valitsused, kes on varasemalt olnud nende 32 aasta jooksul, kui me oleme olnud uuesti iseseisvad, ei ole teinud otsust eestikeelsele haridusele üle minna. Jah, see puudutab loomulikult ka Reformierakonna juhitud valitsusi. Mis te mõtlete, et see on mingi üllatus? Ei ole üllatus. Andrus Ansip oli üheksa aastat peaminister ja ei teinud neid otsuseid, aga meie teeme, see on oluline. See on tähtis, et me oleme need otsused ära teinud, me oleme raha eraldanud selle jaoks, me oleme teinud tegevuskava ja me töötame selle nimel, et see ära teha. Teine asi: te [rääkisite] venestamisest. On üks hästi huvitav artikkel. Ene-Margit Tiit, kes on rahvastikuteadlane, kirjutas artikli, kus ta ütleb kenasti: "Rahvus, mida kaitseb iseseisev riiklik korraldus ja mis kasutab oma kõrgel tasemel arenenud keelt, ei sure välja demograafilistel põhjustel. Seda pole maailmas kaasajal – viimaste sajandite jooksul – juhtunud." Ta ütleb väga hästi, et rahvus võib hääbuda siis, kui selle rahvuse esindajad soovivad kuuluda pigem mõnda teise rahvusesse ja ei väärtusta oma rahvust. Näiteks mõni sajand tagasi, kui nii mõnigi eestlane tahtis olla saks, justkui oli nii. Aga tänapäeval, viimase kümne aasta jooksul on mitu korda rohkem Eesti elanikke soovinud muuta oma rahvuse eestlaseks kui vastupidi, ja eestlane olla on uhke ja hää. Tõesti, järjest rohkem inimesi tahab meie keelt õppida, mis on positiivne. Tegelikult liigub kõik täpselt vastupidises suunas, kui teie maalisite. Te ütlesite, et ma süüdistasin inimesi selles, et nad reisivad. Ei, ma ei süüdistanud, vaid ma tõin positiivse aspektina välja, et lennujaamas ei ole reisijate arvud olnud kunagi nii suured [kui praegu], mis näitab omakorda seda, et inimestel ei lähe nii halvasti, nagu teie väidate, et läheb. Valitsus teeb väga olulisi otsuseid. Me oleme teinud lühikese aja jooksul – kui me räägime sellest valitsusest – lugematu arvu otsuseid, mida ma võin teile või järgmisele [küsijale] ette lugeda, seepärast, et ma näen, et mu aeg saab kohe otsa. Ja me teeme neid otsuseid veel. Mis puudutab riigieelarvet, siis nii nagu tavapäraselt, augustis me peame eelarve läbirääkimised, septembris esitame selle Riigikogule – kõik on täpselt nii nagu tavaliselt.

Aeg!

Lisaks on meil arutelu, kas tuleb teha lisaeelarve.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Rain Epler, palun!

Härra eesistuja! Proua peaminister! Ei, mulle ei ole vaja midagi ette lugeda, sest küsimus on küll olukorra kohta riigis, aga pisut teise teema kohta, kui oli eelnev käsitlus. Väga kurb on, kui peaminister ei soovi olla kogu riigi peaminister, vaid hakkab inimesi lahterdama. Vaatamata sellele, et see on kurb, ma arvan, on inimestel siiski hea teada, kuhu lahtrisse nad peaministri silmis kuuluvad. Hiljuti te ütlesite, ma tsiteerin: "Ma võin öelda, et kuskil mujal ei ole inimesed nii kurjad, kui nad on Võrus." Nüüd, kui meile on need kõige kurjemad inimesed teada, oleks, ma arvan, inimeste suhtes aus, kui te kogu [järjestuse] avalikuks teeksite. Et teil oleks lihtsam küsimusele vastata ja ükski maakond meelest ei läheks, [on mul nimekiri paberil kaasas]. Võtame skaala 1–15, mille alusel 15 on ilmselt Võru inimesed ehk kõige kurjemad ja 1 oleks kusagil, kus asuvad kõige vähem kurjad inimesed. Kas te ütleksite maakondade kaupa, mis see järjekord on? Enne, kui ma lasen teil vastama hakata, on mul teile palve. Ma esitasin üheselt mõistetava küsimuse ja ma viitasin ka allikale – te alati küsite, millisele allikale ma toetun –, sel korral olite allikas teie ise. Kui te ei saa sellele küsimusele vastamisega hakkama, siis öelgegi, et te ei vasta. Siis ma jätan selle skaala teile kingituseks ja koduseks ülesandeks. Aga kui te hakkate rääkima, et tegelikult olen mina kuri või hoopis Jüri Ratas ja Martin Helme ütlesid midagi või tegid midagi, siis ma ausalt öeldes ei jää seda vadinat kuulama. Ma palun teil tõesti vastata küsimusele.

Aitäh! Ma vastasin ajakirjaniku küsimusele kohtumiste kohta. See ajakirjanik oli ka sellel Võru kohtumisel. Vastab tõele, et kõikide kohtumistega võrreldes on inimesed minu suhtes Võrus kurjemad, kui nad on mujal. Kas ma oleksin pidanud siis valetama ja ütlema, et see ei ole nii? See on nii, see on ju teada. Võrus on ka EKRE väga populaarne. Selge on see, et mina EKRE inimestele ei meeldi, selles ei ole mitte midagi üllatavat. Aga kas ma jätan Võrru minemata selle pärast? Ei jäta. Kas ma jätan kuhugi mujale minemata? Ei jäta. Tõesti, minu üllatuseks on olnud peaministreid, kes ei ole käinud inimestega kohtumas kogu selle aja jooksul, kui nad on peaministrid olnud. Mõned käivad ainult vahetult enne seda, kui tulevad valimised, ja ainult oma valimisringkonnas, aga mina käin igal pool, käin iga nädal. Need kohtumised on erinevad ja tõesti, osas kohtades on inimesed minu suhtes kurjemad, osas vähem kurjad. Mitte keegi, kes on vaadanud videot minu kohtumisest Võrumaa inimestega või [lugenud] selle kohtumise [kirjeldust], ei saa öelda, et see oleks olnud kuidagi sõbralik kohtumine. Aga ega selles midagi halba ei ole. Minu meelest sellel, et inimesed saavad väljendada oma pahameelt nende otsuste suhtes, mida me peame valitsuses tegema, on ka väärtus. Nad saavad seda mulle otse öelda, nad ei pea kuskil seljataga sisistama, nagu oli kunagi laste teleseriaalis "Üle linna Vinski". Seal oli üks päevavaras, kes ütles, et ta vahib pilvi ja kui ta pilvede vahtimise ära lõpetab, siis ta läheb ja ütleb linnapeale, et linnapea on kõnts. Aga ta ei läinud kunagi. Need inimesed tulevad ja ütlevad, mis nad minust arvavad, ja minu meelest on see positiivne, et neil on võimalus seda teha. Jah, mulle soovitatakse ka, et ma ei läheks sellistesse kohtadesse, aga minu meelest just sellepärast, et ma olen kogu Eesti peaminister, pean ma igal pool käima, ka nendes kohtades, kus minusse positiivselt ei suhtuta. Ma käin ja vastan inimeste küsimustele ja teen seda ka edaspidi.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.