Olukord majanduses

Esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on olukord majanduses. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Möödunud kuul käisid Eestis visiidil Rahvusvahelise Valuutafondi ehk IMF‑i esindajad, kes muu seas analüüsisid meie riigi majanduse olukorda. Paar päeva tagasi avaldati Eesti meedias uudis, mille järgi me oleme ainus Euroopa riik, kus majandus tänavu ei kasva. Euroalal tervikuna prognoosib IMF käesolevaks aastaks majanduskasvu 0,8%, aga Eesti vastav näitaja on –0,5%. Pange tähele, Eesti on terves Euroopas ainuke riik, kellele IMF ennustab majanduslangust. Näiteks, rääkides meie naabritest, Soomele prognoositakse tänavu majanduskasvu 0,4%, Lätile 1,7% ja Leedule 2,2%. Mõnele Euroopa riigile prognoositakse samal ajal lausa 5%‑list või 6%‑list kasvu. Küll aga on Eesti euroala eesotsas oma hinnakasvu näitajaga: meile prognoositakse 4,2%‑list inflatsiooni. Sellest kõrgemad näitajad on vaid kahes riigis: Andorras ja Islandil. Tahakski teada, lugupeetud proua minister, mis üldse toimub. Kuhu poole liigub meie majandus? Kas valitsus näeb praegu tekkinud olukorras probleemi ja tunneb selle pärast muret või mitte? Kui mitte, siis miks, ja kui tunneb, siis mida plaanitakse lähiajal ette võtta, et seda kahetsusväärset olukorda ikkagi muuta?

Aitäh! Kõigepealt, 2021. aastal oli Eesti majanduskasv peale Iirimaad Euroopas [suuruselt] teine. Läti, Leedu, Rootsi ja Soome majandus kasvasid siis 2% või 3%, aga meil kasvas üle 8%. Ma ei mäleta, et siis oleks olnud suured pealkirjad, et Eesti on absoluutselt tipus. Kui tipp on kõrge, siis sealt kukkumine või allatulek on ju ka [suurem]. Selles mõttes on see loogiline, sest [võrdlus]baas on kõrgem. Ja formaalselt oli Iirimaa majanduslangus suurim just sellepärast, et Iirimaa kasv oli ka olnud kõige suurem. Aga see pole oluline, oluline on võrdlusbaas. Osa majanduslangusest tuleb kõrgest võrdlusbaasist, mis meil oli ja mille me saavutasime 2021. aastal. Nüüd, meil on tegelikult väga palju positiivseid näitajaid, mis annavad alust optimismiks ka majanduses. Nimelt, inimeste ostujõud kasvab, keskmine palk kasvab, keskmine pension kasvab. Näiteks pensionide ostujõud ei ole olnud kunagi suurem, kui see on hetkel. Ja ostujõu paranemist näitab ka inimeste reisituhin, eestlaste reisituhin. Nimelt, aprillis teenindas lennujaam 298 000 reisijat, mis on uus rekord, absoluutne ajalooline aprillikuu rekord. See ületab 12% COVID‑i eelset rekordit, kui reisijaid oli 266 000, ja võrreldes eelmise aprilliga oli kasv 28%. Kaubavedu kasvas samuti 14%. Me oleme saavutanud tööhõive rekordilise taseme: aasta keskmine, 700 000 hõivatut, ületas 2022. aasta taset koguni 19 000 [inimese] võrra. Meie majandus on olnud väga palju seotud Põhjamaade majandusega ja selle tõttu, et Põhjamaade majandusel, eelkõige kinnisvarasektoril, millega meie majandus on olnud väga tihedalt seotud, läheb halvemini, läheb ka meie majandusel halvemini. Lihtsalt toon mõned näited. 26% meie ekspordist sõltub Rootsist ja Soomest. Võrdluseks: Lätis on see 10%, Leedus 6%. Mida me selle [mõju leevendamiseks] teeme? Me töötame aktiivselt selle nimel, et leida meie ettevõtjatele ekspordipartnereid väljaspool Põhjamaid, et nende portfelli mitmekesistada. Kõikidel piirkondadel ei lähe nii halvasti, kui Põhjamaade majandusel hetkel läheb. Teiseks on positiivne see, et kuue kuu euribor on langenud. Meie majandus on olnud väga turupõhine ning inimesed ei ole oma intressimäärasid fikseerinud, ka ettevõtjad mitte, ja seetõttu mõjutas euribori tõus otseselt meie ettevõtete käekäiku. Aga hea uudis on see, et kuue kuu euribor on langenud ja turud ootavad täiendavat langust. Aga saan [hiljem] edasi vastata. Vaatan, et aeg on otsas.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Peab tunnistama, et meiega võrreldes läheb Põhjamaadel ikkagi paremini ja nende prognoosid on ka paremad. Nii et ma arvan, et meie olukord on hullem. Aga mul on lisaküsimus enam-vähem samal teemal. Needsamad Rahvusvahelise Valuutafondi esindajad, kes Eestis visiidil käisid, andsid mõista, et Eesti praegune majanduslangus ei ole pelgalt majandustsükli eripära – nagu te mainisite, 2021. aastal oli meil päris suur tõus –, vaid näha on palju sügavamaid probleeme. "Eesti on viimase kahe aasta jooksul kaotanud märkimisväärse ekspordi turuosa, kuid probleemid algasid juba varem. Väline konkurentsivõime hakkas halvenema varsti pärast üleilmset finantskriisi ning tootlikkuse kasv ei suutnud kohati reaalse vahetuskursi kallinemisega sammu pidada. Viimased šokid on seda suundumust ainult süvendanud," tsiteerib Delfi Ärileht IMF‑i tehtud kokkuvõtet. Esiteks küsin, kumb kahest väljendist, mille autor on üks teie eelkäijatest peaministri- ja Reformierakonna esimehe ametis, kirjeldab paremini tänast olukorda Eesti majanduses: "Kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada" või "Viime Eesti 15 aastaga viie rikkaima Euroopa riigi hulka". Ja palju tõsisem küsimus: kas te olete nõus IMF‑i arvamusega, et probleemid on hästi sügavad, ja kas valitsusel on olemas plaan, kuidas need probleemid lahendada ning väljuda riigina sellest nutusest majandusolukorrast, kuhu me oleme viimaste aastatega kahjuks sattunud?

Teie küsimuses oli juba sees tootlikkuse kasv meie majanduses. Riik ei tegele majandusega, sellega tegelevad ettevõtjad. Ettevõtjad saavad teha muudatusi, mis puudutavad nende ettevõtete käekäiku. Muidugi, riik saab luua struktuuri, saab luua keskkonna, kus saab äri teha. Mida me oleme teinud selleks, et kasutada majanduskriisi meie ettevõtjate jaoks ära, et nad teeksid oma tegevuses struktuurse muudatuse? Seda, et me ei ole enam odava tööjõuga maa. See tähendab seda, et on vaja oluliselt investeerida teadus- ja arendustegevusse ning seeläbi suuremasse innovatsiooni. Ja seda riik ka teeb, sinna me oleme täiendavalt raha suunanud. Just täna avatakse rakendusuuringute keskus, mille [rajamise] meie valitsus otsustas just selle jaoks, et aidata ettevõtetel innoveerida. Sellest tuleb tegelikult suurem lisandväärtus ja ka ettevõtete suurem tootlikkus. Rahvusvaheline konkurentsivõime on probleem, millega tuleb tegeleda. See on olnud väga palju seotud sellega, et Eestis on väga paljud ettevõtted siiamaani nii-öelda mänginud ainult odavale tööjõule. Aga väga paljud ettevõtted on juba teinud muudatusi. Ma käisin alles eelmisel nädalal erinevates tehastes. Väga kõrgtehnoloogilised ja väga suurt lisandväärtust tootvad tehased mõtlevad selles suunas kogu aeg kaasa. Igal juhul ma olen ettevõtjatele väga tänulik, et nad on nii paindlikud. Mida riik saab teha? Esiteks, me töötame selle nimel, et energiakulu veelgi alla tuua. Mul on hea meel tõdeda, et 2023. aasta teisel poolaastal oli Eesti kodutarbija keskmine elektri hind 21,9 senti kilovatt-tunni kohta. Euroopa Liidu keskmine hind on Eesti omast 30% kõrgem, Lätis on 39% kõrgem ja Leedus 6% kõrgem. Jah, Põhjamaades on [elektri hind] odavam, aga ülejäänud Euroopaga võrreldes on see igal juhul meie konkurentsieelis. Selle nimel me teeme veel tööd, et taastuvenergiat tuleks turule veelgi rohkem. Teine suur asi on tulumaksureform ehk maksuküüru kaotamine, mis võtab ettevõtjatelt maha palkade ja tööjõukuludega seotud surve ja samas jätab inimestele kätte rohkem raha, mis tuleb omakorda Eesti majandusse tagasi.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Rahandusministeerium sõlmis 400 miljoni euro suuruse laenulepingu. [See raha] peaks minema majanduse toetamiseks. Selgitage palun, millele see raha täpselt kulub ja millist efekti kavatsete saavutada. Kui palju peaks selle raha abil majandus protsentides kasvama?

Aitäh! Riigieelarve koosneb kuludest ja tuludest. Paraku on nii, et riigieelarve kulud on hetkel suuremad kui tulud, ja järelikult tuleb see vahe katta laenu arvelt. Kõik [kulud], mis ületavad neid tulusid, mida riik maksumaksjalt saab, tulebki katta laenuga. Tõesti, sellel eelarveaastal, 2024. aastal me teeme rekordiliselt investeeringuid: 1,9 miljardi euro eest. Te olete ise siin riigieelarvet menetlenud ja näinud, kuhu need investeeringud lähevad. Need lähevad taristusse, need lähevad kaitsesse, need lähevad ka erinevatesse energeetikameetmetesse. Kõik, mis ületab neid riigieelarve tulusid, mida maksumaksjad maksavad maksude, aktsiiside, trahvide ja kõige muu [kujul], mida riik kokku [korjab], ka dividendituludena, kaetaksegi laenuga. Täpselt nii on. Ei ole nii, et me võtame laenu mingiks konkreetseks asjaks, vaid me võtame laenu kulude katmiseks. Aga peaks olema nii, et laenu võetakse ainult investeeringuteks, mitte jooksvate kulude katteks, nii nagu on ka perekonnas, et krediitkaardiga igapäevaste [ostude] eest tegelikult maksta ei tohiks, aga kui on vaja teha suuremaid investeeringuid, on see arusaadav. Paraku ei ole tõesti ka varasemad valitsused riigieelarve kohta otsuseid tehes seda printsiipi alati järginud. Lisaks on meil tekkinud uued sotsiaalkulud seoses sellega, et inimesed vananevad, meil tuleb pensionäre juurde ja erinevaid sotsiaaltoetusi on tõstetud. Nii et paraku ei saa öelda, et kogu see laen läheb investeeringuteks. See laen läheb ka püsikulude katteks. Aga me teeme valitsuse tasandil pingutusi selleks, et kui me teeme riigi uut eelarvestrateegiat, siis me saaksime ühelt poolt kulusid alla tõmmata ja teiselt poolt tulusid suurendada, nii et laenu, mis läheb lünkade katteks, nii palju võtma ei peaks. Kui me võtame vähem laenu, siis me maksame ka vähem intressi ja saame teha maksumaksja rahaga hoopis midagi vajalikumat kui ainult laenuintresside tasumine.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.