Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks" eelnõu (410 OE) esimene lugemine

Head kolleegid! Nüüd saame minna teise päevakorrapunkti juurde. See on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks" eelnõu 410 esimene lugemine. Ka selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ettekandeks on aega 20 minutit, igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks küsimus ning läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikogu liikme, hea kolleegi Siim Kallase. Palun!

Auväärt koosoleku juhataja, Riigikogu aseesimees! Auväärt rahvasaadikud! Kas teame mõnda pealinna Euroopas või mujal maailmas, kus ei ole uhket ooperimaja – ooperimaja, mis on vaatamisväärsus, mis on rahvuskultuuri uhkus ja sümbol? Üks meie ooperiteatri legendaarne juht Neeme Järvi on väsimatult kõikides jutuajamistes küsinud, kuidas on uue ooperimajaga. Eelmisel aastal Pärnus ei küsinud ta enam midagi, nentis vaid: kahju, et tema oma eluajal mingit arengut ei näe. Meil on palju kuulsaid ooperilauljaid. Nad käivad meil külas, esinevad aeg-ajalt, aga töötavad nad päris ooperimajades. Praeguses draamateatriks ehitatud hoones ei saa Eesti rahvusooper mängida umbes 30% üldlevinud klassikalisest ja kaasaegsest balleti- ja ooperirepertuaarist, sest teoste esitamiseks vajalike artistide hulk ei mahu ära ei lavale ega orkestriauku. Samadel põhjustel ei ole võimalik kutsuda siia esinema nimekaid ooperi- ja balletiteatritruppe või maailmakuulsaid artiste. Saalis on palju vaatajakohti, mis on väga piiratud nähtavuse või puuduliku või moonutatud akustikaga. Üks teine legendaarne ooperijuht ei väsinud rääkimast, et kui ta kutsub esinema ühe maailma tipptantsija, siis see hüppab kohe kulisside taha. Nii et kas me oleme siis maailma kultuuriprovints, kolgas? Seadusandja, see tähendab Eesti Vabariigi Riigikogu – meie siin – on viimati väljendanud oma tahet rajada uus ooperiteater 13. septembril 2021 tehtud otsusega "Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamine", milles rahvusooperi praeguse hoone juurdeehituse rajamine on kinnitatud ühe riiklikult tähtsa kultuuriehitisena. Aga ma tahan rõhutada, et veel mitte kordagi, kui on paika pandud tähtsate kultuuriehitiste prioriteete, pole Rahvusooper Estonia uus ehitus olnud esimese järgu tähtsusega objekt. 3. oktoobril 2023 avaldas Rahvusooper Estonia tulevikukontseptsiooni komisjon oma aruande. Selles väga põhjalikus dokumendis on jõutud üsna üksmeelsele järeldusele, et rahvusooper vajab uut ooperisaali ja see võiks tekkida juurdeehitusena olemasolevale Estonia hoonele. Riigikogus otsustati moodustada toetusgrupp Riigikogu liikmetest, kes toetavad tulevikukontseptsiooni komisjoni esitatud juurdeehituse ettepanekut. Toetusgrupi liikmete nimed on ära toodud seletuskirjas. Rõhutan siinkohal, et toetusgruppi kuuluvad kõikide parlamendierakondade esindajad. Kas pole siin põhjust meenutada Estonia rajamist 1913. aastal, kui see oli üldrahvalik ettevõtmine? Me teeme ettepaneku kaaluda Rahvusooper Estonia juurdeehituse alustamiseks riiklikku eriplaneeringut. Eriplaneering on võimas tööriist, mistõttu seda kasutatakse harva, seda tehakse siis, kui asi muidu ei liigu ja kui on vaja teha strateegiline otsus. Küsimus: miks asusid toetusgrupp ja kultuurikomisjon toetama just juurdeehituse varianti, miks mitte uut teatrimaja? Esiteks, aastakümnete jooksul pole mitte keegi välja pakkunud usaldusväärset uue teatri varianti. Ooperiteater on keeruline ja kallis ehitus, pole pakutud sobivat kohta ega initsieeritud mingitki planeerimismenetlust. Teiseks, juurdeehitusel on palju plusse. See on lihtsalt täiendus praegusele Estoniale, see ei ole mingi uue tähendusega ehitis. Juurdeehitus on ka tunduvalt odavam kui uus teater. Juurdeehitus võiks moodustada koos vana Estonia ja draamateatri hoonega tervikliku ja mõjusa teatrikvartali, millest saaks Tallinna kesklinna dominant. Kohtusin seisukohtade selgitamiseks Tallinna linnapeaga – nüüd küll juba endisega. Tema seisukoht oli, et Tallinna linn on selle projekti vastu, kuna eksisteerivad muinsuskaitselised ja keskkonnakaitselised piirangud, mille on kehtestanud riik, seega ei saa linn nendest piirangutest ilma riigi osavõtuta loobuda. Tänaseks on Tallinna juhtkond muutunud ning uued juhid on väljendatud paindlikumaid ja avatumaid seisukohti. Nii võib hakkama saada ka ilma riikliku eriplaneeringuta. Siiski, mõned selgitused riikliku eriplaneeringu kasutamise võimalikkuse kohta, mille üle ka komisjoni istungitel on olnud palju vaidlusi, kas seda saab kasutada ja kas seda tohib kasutada. Planeerimisseadus, mis on vastu võetud 28. jaanuaril 2015, ütleb järgmist: 4. peatükk, §-d 27–54. Paragrahv 27 lõige 1 ütleb, et riigi eriplaneeringu eesmärk on sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Üldreeglina peab ehitis kuuluma planeerimisseaduse § 27 lõikes 1 ja 2 nimetatud valdkonda: sõjalised objektid, gaasitorud ja muud taolised. Aga § 27 lõikes 3 on öeldud, et Vabariigi Valitsuse põhjendatud otsuse korral koostatakse riigi eriplaneering § 27 lõikes 2 nimetamata muu ehitise püstitamiseks, mis vastab § 27 lõikes 1 sätestatud tingimustele. See tähendab, et selle ehitise vastu on suur riiklik või rahvuslik või rahvusvaheline huvi. Eelnõu esitajad on veendunud, et planeerimisseaduse sätted lubavad Rahvusooper Estonia juurdeehituse planeerimiseks kasutada riigi eriplaneeringut. Eelnõu koostajad ja eksperdid on leidnud, et planeerimisseadus võimaldab erinevaid tõlgendusi. Otsuse eelnõu ei nõua Vabariigi Valitsuselt riigi eriplaneeringu algatamist igal juhul, vaid ainult vajaduse korral. Kui valitsus leiab, et planeerimisseaduse kehtiv sõnastus on eriplaneeringu algatamisel takistuseks, tuleks algatada planeerimisseaduse muutmine. Rahvusooper Estonia pakutud juurdeehitus tuleb rajada Tallinna vanalinna muinsuskaitsealale. Muinsuskaitseseadus võeti vastu 20. veebruaril 2019. See määratleb muinsuskaitseala ja muinsuskaitsealaks tunnistamise ja selle lõpetamise otsustab vastava ministri ettepanekul Vabariigi Valitsus oma korraldusega. Sama korraldusega määratakse muinsuskaitseala kaitsekord. Praegu kehtib Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus aastast 2003. Tallinnas valmistatakse praegu ette Tallinna vanalinna muinsuskaitseala uut kaitsekorda. Võimalik juurdeehitus hakkaks paiknema praeguse määratluse järgi Tammsaare pargi kinnistul, selle osa on endise Uue turu ala. Vastavalt muinsuskaitsevõimu seisukohale paikneb Uue turu alal mälestis: all‑linna kindlustused 13.–18. sajandist. Seetõttu ei tohiks seal midagi ehitada. Tõsi, inimsilm neid kindlustusi ei näe ega ole ka teada, mis täpselt on 13.–18. sajandist säilinud. Kindel on, et bastion seal kunagi oli ja tõenäoliselt on mainitud mälestise jäänused maa all. Vanalinna kaitsevööndisse aga on viimasel ajal ehitatud 11 hoonet, millest osa on otse linna kindlustuste peal. Need on ka seletuskirjas üles loetud. Vabaduse plats on kindlustuse peal. Ja praegu on töös reaalkooli juurdeehitus ja linnateatri ehitus. Reaalkooli juurdeehituse toeks öeldakse, et see on kooli kvartalis. Aga miks ei ole rahvusooperi juurdeehitus võimalik teatri kvartalis: Estonia, draamateater ja rahvusooperi juurdeehitus tühja platsi asemele? Muinsuskaitsevõimu värsked seisukohad on esitatud dokumendis "Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõu avaliku väljapaneku raames esitatud arvamused ja vastuväited" 13. novembrist 2023. Rahvusooperi soovile mitte jätkata eelnõu menetlemist, kuna see ei võimalda rahvusooperi juurdeehituse rajamist, on Muinsuskaitseamet vastanud keeldumisega, kusjuures vastuses on üks oluline lõik: kaitsekorra eelnõuga on antud senisest põhimäärusest veidi rohkem vabadust kindlustusvööndis ehitamiseks. See avab põhimõttelise võimaluse ehitada ka Estonia teatrile juurdeehitus, kuid mitte eskiisides näidatud mahus ega Tammsaare pargi arvel. Siinkohal ma tahan rõhutada, et meie arusaamise kohaselt pole mainitud eskiis, mis on äratanud palju elevust ja ärevust, selle ettepaneku osa. Sellisel kujul selle eskiisi väljakäimine on tekitanud mõningast segadust. Ikkagi juurdeehituse kavand, nii et ta sobiks igale poole, saab kujuneda alles pärast rahvusvahelisi konkursse ja ulatuslikku avalikku arutelu asjaomaste asutuste ja rahvusooperi osavõtul. On pakutud konkursi jaotamist kaheks osaks. Esiteks, üldine kavand ja alles pärast seda ehitus- ja arhitektuurikonkurss. Nii et kõikidel nendel piltidel see juurdeehituse kast – see ei ole meie ettepanek. See niikuinii tuleb tõsise arhitektuurikonkursiga lahendada nii, et see kõigile meeldiks. Nüüd on küsimus selles, millised on Tammsaare pargi piirid. Ametlikult mõistetakse Tammsaare pargi all kolme kinnistut: Tammsaare park, Uus Turg ja Pärnu maantee 3 paviljon. Looduskaitseseadus mainib parki kahes kohas, kuid ei täpsusta, mis asi on park. Uue turu ala on siiski pargiks lugeda problemaatiline, nii nagu ka klaaspaviljoni Pärnu maantee 3. Tammsaare pargi kui loodusobjekti määratleb omanik Tallinna linn. Tallinna linn teeb ka otsuseid pargi osadeks jagamisel. Tammsaare park on koos teiste Tallinna parkidega kaitse alla võtnud Vabariigi Valitsus oma korraldusega 2004. aastast. Kaitsealuste parkide valitseja on Keskkonnaamet. Eelnõu esitajad ei näe, et rahvusooperi juurdeehitus toimuks tegelikult Tammsaare pargi arvel ja et ta oleks Uue turu osas takistuseks rahvusooperi rajamisele. Mitteametlikult olen saanud positiivseid seisukohti ka Keskkonnaametist. Planeeringu otsus peab paratamatult käsitlema selle otsusega seotud rahvusvahelisi huvisid. Eesti liitus 1995. aastal ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooniga. Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Riigil on kindlasti huvi säilitada Tallinna vanalinna kuulumine UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja see ei saa olla võimatu. Otsuse, mida säilitada ja kuidas säilitada, teeme lõppude lõpuks ikkagi meie ise. Rahvusooperi tulevikukontseptsiooni komisjon näeb ette ka võimaluse linnamüüri osade eksponeerimiseks. Seda on tehtud mujalgi. Nagu juba eespool öeldud, eriplaneeringu ettepaneku tegemisel ei soovi me algatada diskussiooni juurdeehituse arhitektuurilise lahenduse üle. Me eeldame loomulikult, et arhitektuurilahenduse leidmiseks korraldatakse rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Samas pole kahtlust, et võimalik juurdeehitus mõjutab väga oluliselt linnakeskuse ilmet, linnavaateid, kogu kvartali ilmet. Lisasin siia ühe omapoolse niisuguse väikese visiooni inimesele, kes tuleb autoga Narva maantee poolt ja pöörab Viru ringilt Pärnu maanteele. Talle avaneb harjunud vaade. Eemal vasakul on vana Estonia draamateatri hoone, mida praegu kasutab rahvusooper, ees eemal on draamateatri hoone, otse ees on tühi koht, lage plats. Mõne aja pärast võiks sinna kerkida kaubanduskeskus, juhul kui sellele platsile ei otsustata ehitada Eesti rahvusooperi uut ooperimaja. Sellisel juhul[, kui otsustatakse,] tekib tühja koha peale harmooniline terviklik ansambel, teatrikvartal, millest saab Tallinna kesklinna sümbol ja uhkus. Veel kord: me ei räägi kaasa oletatava teatrikvartali arhitektuurilistes lahendustes. See jääb arhitektidele ja linnaruumi kujundajatele. Aga eelnõu algatajad loodavad, et neid kaalukaid, ajaloolisi ja tehnilisi põhjendusi rahvusooperi juurdeehituse rajamiseks toetavad ka Riigikogu liikmed. Loomulikult toetame me kõiki võimalikke lahendusi – koos eriplaneeringuga või ilma selleta. Lugupeetud rahvasaadikud! Teie ees on otsuse eelnõu, millega tehakse valitsusele põhjendatud ettepanek leida lahendus Rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks, vajaduse korral koos riikliku eriplaneeringu algatamisega. Nii nagu korduvates aruteludes on öeldud, tegelikult on otsitud uue ooperiteatri rajamise varianti juba ei tea, kui kaua – 70 aastat, 100 aastat, vähemalt 50 aastat –, aga lahendust pole leitud. Me peame midagi tegema, et edasi liikuda ja lõppude lõpuks see asi käima panna. Eesti Vabariik on rajanud terve rea silmapaistvaid kultuuriobjekte: kunstimuuseum, raamatukogu ja kõik muud. On viimane aeg lõppude lõpuks liigutada paigast ka ooperiteatri rajamise mõte. Aitäh!

Suur tänu, auväärt kolleeg! Teile on ka üks küsimus. Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud ettekandja! Austatud eesistuja! Kõigepealt lubage, Siim Kallas, teid tänada selle initsiatiivi näitamise eest, et me ometi selles olukorras, kus kõik arutavad ja kultuurkapital on tegelikult raha ette näinud, saaksime asjaga edasi liikuda. See on kindlasti väga oluline initsiatiiv. Minu küsimus on selle kohta, et äkki oleks vaja natukene veel seda selgitada. ERR-is on just ilmunud uudis "Muinsuskaitseamet ei luba Estoniale suurt juurdeehitust", aga samas räägitakse seal kompromisside vajadusest. Kenasti tõite välja, et tegelikult on sellesse bastionivööndisse juba ehitatud mitmeid asju ja mitmeid ehitatakse veel. Milles on see peamine draama? Sest me peame ju erinevaid väärtusi kaaluma: ühelt poolt tahame tõesti UNESCO pärandit hoida, teiselt poolt tahame kultuurile, teatrile ja kunstile anda rohkem ruumi. Milles seal võib probleem olla – et rahvas ka aru saaks?

See on väga hea, aga väga raske küsimus, millele on väga keeruline vastata. Meie siin oleme mingisugusel moel kummalise olukorra ees. Meie ees on kolm nuppu: roheline, punane ja kollane. Ja meie otsustame. Ühel hetkel oleme otsustanud, mis asi on UNESCO, mida võtta UNESCO nimekirja ja kuidas kaitsta muinsusi, oleme muinsuskaitseseaduse vastu võtnud ja oleme olnud väga rõõmsad selle üle. Aga nüüd, ühel hetkel on tulnud moment, kus meie siin leiame, et midagi on siin ikkagi vaja ümber teha. Ja siis me põrkume ekspertide meeletu vastuseisuga – aga oli ju nii, kirja pandi, et nii ei saa. Muinsuskaitse koha pealt on, ma arvan, kompromissid ikkagi võimalikud. Siin muidugi teater ise peab hakkama detailidega tegelema. Meie siin Riigikogus ei hakka enam rohkem detailidesse süüvima, aga kompromissid on võimalikud. Aga vaadake, mina ei tooks isegi näiteid nende 11 ehitise kohta, mida on ehitatud. Kunagi ammu‑ammu kirjutas Heinz Valk ühe artikli, et Paksul Margareetal peaks olema tornikiiver, selline ajalooline. Jumal, kuidas ta sai sõimata! Sirbis see ilmus. Aga tänaseks on Paks Margareeta seest täiesti ümber ehitatud. See kindlasti ei meenuta enam endist suurtükitorni, väga raske on ette kujutada seda, mis seal kunagi oli. Nii et ma arvan, et nendel otsustajatel on paindlikkus olemas. Põhiküsimus on ikkagi see: kas me tahame teatrit või ei taha teatrit? On proovitud, on arutatud kõiki uusi variante. Mina olen ka olnud osaline, Aivar Mäe on kutsunud kõiksugu inimesi kokku ja seda arutanud. Ei ole variante. Praegune variant on kõige parem, mis on. Nii et tuleb, ütleme, leida see kompromiss, et Eesti saaks ikkagi korraliku ooperisaali. See on näotu lugu. See on ausalt öeldes väga näotu lugu, et Eesti Vabariigil ei ole korralikku ooperisaali. See on omamoodi sümbol. Tuletage meelde, vaadake ümberringi, võtke Soome või Rootsi, rääkimata, Londonist või Pariisist – igal pool on ooperiteater üks niisugune maamärk. Seetõttu ma arvan, et me peame seda samamoodi tegema. Aga eks nüüd tuleb edasi minna. Eks saatan peitub detailides ja meil tuleb hakata neid detaile ühele ja teisele poole peletama.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! [Küsin] just selle juba mainitud artikli poole pealt. Muinsuskaitseamet, kus töötavad oma ala eksperdid ja professionaalid, on oma sõna põhimõtteliselt välja öelnud. Te ise ütlesite, et ekspertide vastuolu on olnud väga suur. Minu meelest, kui on olemas väga konkreetsed loodus‑ ja muinsuskaitsepiirangud ja nõuded, siis ei tule need lambist, vaid ikkagi ekspertide arvamust arvesse võttes. Kas te ei arva, et nüüd me lihtsalt üritame poliitiliselt survestada eksperte, et hakata neid piiranguid kuidagi muutma? Ja kas siis, kui ooperimaja oleks näiteks Raekoja platsi kõrval ja meil oleks soov seda suurendada Raekoja platsi arvel, oleks sama olukord?

Noh, see ongi seesama asi, et mida me siis lõppude lõpuks tahame ja kustkohast me seda kompromissi otsime. Te ütlete, et muinsuskaitseeksperdid ütlesid ja see on peaaegu sama mis põhiseadus. See ei ole nii. See ei ole nii! Tallinna vanalinna muinsuskaitsealale on ehitatud üks hoone teise järel, nii et põhimõtteliselt on võimalik kompromisse leida. Muidugi, sellisel juhul, kui meie siin oleme sellise ettepaneku teinud, siis meie oleme veendunud, et see kompromiss on võimalik. On inimesi, kes ei ole selles veendunud. Aga mis puutub keskkonnakaitsesse, siis ma võin teile sündmustest ette tõtates öelda, et keskkonnainimesed ei vaidlusta seda. Tammsaare pargi moodustab kolm kinnistut: üks on Tammsaare park, teine on klaaspaviljon ja kolmas on Uus Turg. Ja olen nende inimestega ka rääkinud. Põhimõtteliselt nad ei näe seda nii, et uus turg on park, mida peaks täpselt sellisel kujul säilitama. Nii et on ju otsitud uusi kohti, aga pole midagi leitud. Muinsuskaitse on tegelikult nõus ka väikese variandiga, 33%, eks ole. Ma arvan, et eks tuleb laua taha istuda ja asja arutada, mis ja kuidas. Aga lõppude lõpuks, ma ütlen ikkagi, küsime endalt siin saalis, kelle nimele käivad ajalehed, kes tellib muusika. Lõppude lõpuks oleme ikkagi meie siin seadusandja, meie ütleme, missugusena me tahame Eesti Vabariiki näha. Kuigi see teema on selles mõttes vastuoluline, nagu ma enne ütlesin, et me ise oleme kõik need reeglid kehtestanud. Aga aeg läheb edasi ja reegleid võib ka ümber teha.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu meelest on see arutelu alternatiivide üle olnud küllaltki hõre. Üks alternatiiv, mida pakuti aastaid, oli linnahall, mille saal on märkimisväärselt suur, taastatav ja ka ümber ehitatav, vähemalt seestpoolt. Tallinna linnaga koostöös oleks see ju kõne alla tulnud, et tekitada hoopis üks 5000-kohaline saal, mida saab polüfunktsionaalselt kasutada. Kui palju olete ise selle peale mõelnud ja miks on see alternatiiv ära langenud?

Olen isegi osalenud nendes aruteludes. Linnahalli baasil uus teater ehitada oli Aivar Mäe, tolleaegse Estonia direktori idee. Need arutelud toimusid. Aga esiteks, seal saalis on minu teada ametlikult 4000 kohta. Noh, suuremat teatrisaali maailmas ei ole. Kõige suurem on minu teada Metropolitan Opera, 3800 kohta. Põhimõtteliselt panna 5000 või 4000 kohaga saal etendustega täis – mõne üksiku etenduse paneb, aga nii suurt saali ei ole vaja. Aivar Mäel oli igasuguseid variante, kuidas seda kitsendada ja mida saaks teha. Vaadake, linnahall kujutab praegu endast ikkagi ainult kivide massi. Raine Karp ise on öelnud, et sellega ei ole teha mitte midagi muud kui lammutada. Aga sellise hiigelobjekti lammutamine on ise juba täiesti kolossaalne töö. Ühesõnaga, vastan teie küsimusele: on kaalutud, olen isegi osalenud nendes aruteludes, aga on leitud, et see ei ole töine variant, et selle baasil uus teater ehitada. See kõik on teistmoodi ehitatud, ta ei vasta [teatrihoone vajadustele]. Isegi see saal, mida te mainisite, 4000 kohta – täna me räägime siin sellest, eks ole, miks see on probleem. Estonia teatri lava on draamateatri lava, puudu on aga kõik tagumised osad. Ega linnahallis ei ole ka mitte midagi, seal on Enn Põldroosi tehtud eesriie ja selle taga on natukene ruumi. Aga ooperi ettevalmistuseks on vaja lavakonstruktsioone ja peavad olema dekoratsioonid. Igatahes asjatundjad, kellega mina olen asja arutanud, on jõudnud järeldusele, et linnahall selleks ei kõlba. Aga arutatud on seda kõvasti.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Toote eelnõus otsesõnu välja, et Estonia juurdeehituse rajamiseks tuleks vaadata üle loodus- ja muinsuskaitselised piirangud, mis selle välistavad. Nagu mu kolleeg juba eelnevalt mainis, tõesti, üldiselt need piirangud on sätestatud mingil kindlal ajaloolisel põhjusel, mitte kogemata. Te ise toote Estoniast rääkides välja, kui oluline on kultuur, kui oluline on ajalugu. Ja tõesti, seda see ka on. Aga millegipärast siis, kui me räägime muinsuskaitsest, ajalugu justkui enam nii oluline pole. Ja muinsuskaitseseaduse järgi võib muinsuskaitsealaks olemise lõpetada, kui muinsuskaitseala ei vasta riikliku kaitse eeldusele või on hävinud ja selle taastamine ei ole põhjendatud. Praegu mina küll ei näe, et ükski nendest eeldustest oleks täidetud. Samas, te mainisite, et vastutava ministri ettepanekul võib muinsuskaitsealaks olemise lõpetada. Mind lihtsalt natukene hirmutab see mõte. Kas see tähendab, et tulevikus saab vajaduse korral ükskõik missugustest loodus‑ ja muinsuskaitselistest piirangutest mööda vaadata ja neid ümber kirjutada, sõltuvalt sellest, kes parasjagu koalitsioonis on?

No esiteks, nagu ma alguses ütlesin – keegi vist ka küsimuste käigus mainis seda –, tegelikult vanalinna kaitsevööndile, bastionide peale on ehitatud maju ja neid on ehitatud uuel ajal, mitte vanasti. Selles mõttes on nendest [muinsuskaitselistest piirangutest] mööda vaadatud. Meie siin Tõnis Lukasega kahekesi oleme muinsuskaitse seltsi asutajaliikmed ja meil on mingisugune ettekujutus – ma ei tea, on sul, Tõnis? –, miks me seal kunagi olime ja mida me teha tahtsime. Põhimõtteliselt on nii, et igat kivitükki ei saa lugeda ülitähtsaks mälestiseks. Seal on kuskil ikkagi mingisugune tasakaal: ühed kivid on olulised ja need me säilitame, aga teistest kividest võib mööda vaadata. Nii et eks see on otsustamise koht. Ega ma ei öelnud, et sellest peaks mööda vaatama. See on otsustamise koht, keegi tegelikult täpselt ei tea, mis seal all on. Ja nagu ma ütlesin, ennegi on ehitatud sellistesse kohtadesse. Kõige rohkem on ehitatud … Mulle ei tule praegu meelde, mis need linna kindlustuse osad on. Raveliinid või? On ehitatud Wismari raveliini koha peale, eks ole, kaasa arvatud Taani saatkond ja Vabamu ja nii edasi. Nii et Wismari raveliin iseenesest on täiesti mõõdetav ja selge kindlustusala. Nii et arutame asja. See on meie ettepanek – need, kes siia alla kirjutasid, leidsid, et see teater on niivõrd tähtis idee, et me võime teha siin ka kompromisse. Kui keegi näiteks ütleks, et lammutame Paksu Margareeta ära ja ehitame sinna asemele Estonia teatri, vaat sellisel juhul kindlasti mina sellega kuidagi nõus olla ei saaks.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Alustan sellest, et tahan sulle, hea kolleeg, öelda siira tänu selle initsiatiivi eest, mida sa oled võtnud. Ja mul on sulle üks küsimus. Tõenäoliselt ma võtan pärast sõna, siis ütlen, mis mul on südamel. Aga küsimus on selles. Mulle meeldivad need inimesed, kes on puristid selles küsimuses. Väga paljud nendest ütlevad, et Estonia teatri juurdeehitus ei sobi sellesse kohta, kuhu seda planeeritakse. Minu isiklik arvamus on see: kui on miski, mis ei sobi sellesse parki, siis see on klaaspaviljon. Ma ei mäleta, et muinsuskaitse, ÜRO ja kõik teised organisatsioonid oleks tohutult olnud selle kohviku rajamise vastu. Veel kord: minu arvates see absoluutselt ei sobi sinna. Just nagu oleks Tallinnas veel vähe söögi- ja joogikohti. Sina oled asja uurinud.

Aitäh!

Võid sa öelda, et ka siis oli see tohutu rahvusvaheline küsimus?

Ei, minu meelest siis see asi lahendati vaikselt. Ma küll ei ole kuulnudki, et oleks olnud mingisugust väga ägedat diskussiooni selles küsimuses. Nii et põhimõtteliselt: kas ta sobib? Vaat selle sobivusega on nii, et ma olen selle kohta paljude inimeste käest küsinud ja saanud üllatavaid vastuseid. Kas teie siin saalis teate, et Kadrioru lossile tehti juurdeehitus? Sellele vanale Peetri Kadrioru lossile on ehitatud Pätsi ajal juurdeehitus. Ma olen väga kõrgetasemelistelt kultuuriinimestelt selle kohta küsinud ja need on vaadanud mulle suurte silmadega otsa: "Kuidas nii?" Aga vaadake, seal taga on banketisaali osa ja selle projekteeris üks vene emigrant, Aleksandr Vladovski, kellel oli eriline käsi niisuguste asjade peale. Nii et see sõltub väga paljudest asjadest. Siis on Covent Garden Londonis ehitatud terve rea [ajalooliste rajatiste kohale], ma ei suuda neid kõiki meenutada. Aga kõik sõltub tohutu paljudest teguritest. Kui me räägiksime sellest, et tuleb niisugune klaaskast, nagu nende tulevikukontseptsiooni paberite peal on, siis ma oleksin veidi mures. Aga on ju võimalik teha ka niisugune projekt, mis oleks arhitektuuriliselt sobivam. Ma loodan, et on. Ma väga vabandan, ärge seda rääkige, aga ma küll ei tahaks, et Estonia teatrile ehitataks juurde midagi niisugust, nagu on Kaitsepolitseiameti juurdeehitus Endla tänaval. See ajab hirmu nahka. Aga nüüd sõltub palju arhitektidest. Ja eks avalikkus ütleb oma sõna ka.

Valdo Randpere, palun!

No kõigepealt sissejuhatuseks peab ütlema, et kaitsepolitsei peabki hirmu nahka ajama. Nii et sa oled õigel teel.

Aga ooper ei pea!

Aga ooper ei pea. "Ooperifantoomi" tuletan meelde. Aga minu küsimus haakub natuke sellega, mida Anti Poolamets siin mainis, linnahalliga, küll teise kandi pealt. Linnahall on ju ka selline suhteliselt värske ehitis. Ja 1999. aastal järsku, kui Jaak Allik – võib-olla sa isegi tunned teda – oli kultuuriminister, tema allkirjaga võeti Tallinna linnahall kultuurimälestisena kaitse alla. Tänapäeval muinsuskaitse võitleb selle eest kuni viimase veretilgani ja ütleb, et seda ei tohi lammutada. Ma ise mõtlen, et minu jaoks see kõlab natuke imelikult. Millised volitused siis muinsuskaitsel lõpuks on? See on tegelikult ainult üks prügihunnik, mis on Tallinna linnahallist järele jäänud, seda nad kaitsevad. Ja siis nad kaitsevad ka siin kesklinna ala, ei luba seda Estonia asja teha. Äkki oleks mingi minister, kes annaks kusagile allkirja, ja saaks asja lahendatud?

Jah, väga põhimõtteline küsimus. Meie siin saalis otsustame kõik. Lõppkokkuvõttes otsustasime meie siin saalis kõik, mismoodi üks või teine asi läheb. Meie punane, roheline ja kollane nupp on need, mis lõpuks otsustavad. Ma toon oma vallavanema aegadest ühe näite. Minu meelest on see suurepärane. Viimsi vald tahtis maha võtta kolm või neli puud selleks, et õgvendada ühte teed. Selle nõusoleku saamiseks pöörduti metsamajanduse keskuse poole. See pöördus nõusoleku saamiseks Keskkonnaameti poole. Ja Keskkonnaamet omakorda pöördus nõusoleku saamiseks kohaliku omavalitsuse poole ehk teisisõnu Viimsi Vallavalitsuse poole. Viimsi Vallavalitsus andis nõusoleku, et need puud võetakse maha, ja see nõusolek anti edasi Keskkonnaametile. Keskkonnaamet andis nõusoleku Riigimetsa Majandamise Keskusele. Riigimetsa Majandamise Keskus andis Viimsi vallale õiguse võtta puud maha. Mida? (Naerab.) Tehtud! Nii lihtne see ongi! Ma arvan, et see on üks väga fundamentaalne küsimus. Täna me võtame vastu mingid reeglid, iga päev võtame vastu mingeid reegleid. Need reeglid jäigastavad mõnes mõttes selle valdkonna. Kui natukese aja pärast selgub, et me tegime vea, siis me tuleme tagasi ja teeme muudatusi, praeguses praktikas me teeme selle seadusega asja ümber. Aga mõnikord ei saa seda ümber teha. Ja ikkagi lõppkokkuvõttes muidugi ma olen natukene selles mõttes inglise või angloameerika parlamentarismi poolt, sest see on tunduvalt paindlikum. Nemad lihtsalt teevad otsuse ära. Kui on vaja, siis tehakse otsus ära. Nii et ma arvan, et me siin peame ka selles mõttes võtma selle [hoiaku], et kui me ikka tahame seda teatrit, siis liigutame seda asja. Lepime kokku, räägime muinsuskaitsjatega, räägime Tallinna linnaga, vaatame, kuidas seda asja teha saab, ja siis otsustame. Ühel hetkel on piinlik. Saage aru! Ma ei taha kellelegi öelda, et ta peaks tingimata ooperis käima, aga ma siiski ütlen, et teate, see, et meil korralik ooperisaal puudub, on ikkagi piinlik lugu.

Suur tänu, auväärt kolleeg! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, enne kui avan läbirääkimised, ütlen, et juhataja lauale on Eesti Reformierakonna fraktsioonilt laekunud avaldus: pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Ja selleks, et Riigikogu liikmed saaksid paremini oma tööaega planeerida, teen ettepaneku hääletada istungi pikendamise ettepanekut. Palun saalikutsung. Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 60 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Head kolleegid! Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kadri Tali. (Kadri Tali palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Armsad kolleegid! Olen endale lubanud, et esinen teie ees kõnega vaid juhul, kui teemat hästi valdan ja sellesse usun. Täna seisan siin puldis oma südameasja eest. Ma isegi parandaksin end: seisan siin iga tulevikueestlase südameasja eest. Rahvusooper on rahva ja rahvuse selgroog, see on rahvuskultuuri alustala, muusika‑ ja teatrikultuuri, aga võib öelda, kultuuriülene lipulaev. Ooperikunst on majandusharu, mis näitab riigi selgroogu, talenti, võimekust, rahvusvahelise kõla ja koostöö võimet. See on riigi eksport, aga ka rahvusriigi sümbol ja jõulisuse näitaja. Riikidevahelise dialoogi ja ooperimajade koostööna tellitakse oopereid, reisitakse ooperimajade vahel, müüakse, ostetakse ja renditakse produktsioone, artiste, koore, lavastajaid, dirigente, kunstnikke, tehnilisi meeskondi ja ideid. Kõik see lubab teineteisele rahaliselt toetuda, areneda ja kasvada. Riigi ooper on riigi eksport. Seega, rahvusooper on riigi võimas visiitkaart, rahva ajaloo ja jätkusuutlikkuse näitaja. Ooperimajad jagatakse oma võimekuselt tähestikulistesse kategooriatesse: A, B ja C. Täht näitab ära ooperimaja taseme, võimekuse ja mõõdulised parameetreid. Meist 80 kilomeetri kaugusel on Soome rahvusooper, mis kuulub A-kategooriasse. Meie praegune Estonia ei kuulu mitte kuhugi. Ei, see pole talendi puudumise või kunstilise taseme küsimus. Erinevad parameetrid räägivad lava mõõtudest, tehnilisest pargist, orkestri, koori ja balletitrupi suurusest ning veel paljust muust. Ooperi rahvusvaheline keel võimaldab piiramatut koostööd teha mis tahes sama kategooria teatritega, sest keel ei pane piire. Nende majade vahel saab produktsioone osta, müüa, vahetada ja rentida. See on valdkond, mis annab tööd lugematule arvule artistidele, orkestrantidele, valgustajatele, lavastajatele ning muidugi Eesti kirjanikele, kunstnikele ja heliloojatele. Võttes kokku äsja mainitu: just see on peamine põhjus, miks Estonia juurdeehitus Pärnu maantee poole on ainuke võimalus ja sobiv koht, kuhu saal saab kerkida, väärindades olemasolevat, nii maja ennast, selle akustikat kui ka Tallinna vanalinna koos ooperimajast avanevate vaadetega. Me ei räägi siinkohal ainult lavast, ooperipubliku istekohtadest ja muusikaarmastusest, vaid me räägime Eesti rahva selgroost, väärikusest ja ajaga kaasas käimisest, arenemisvõimelisest ja koostöövõimelisest rahvast. Kultuurikomisjonis oleme kohtunud linna ja ametite esindajatega – mulle tundub, et tänaseks lugematu arv kordi. Selle aja jooksul on saanud selgeks, et loll on see, kes vabandust ei leia. Nii oleme kuulnud istung istungi ja kohtumine kohtumise järel, miks miski ei ole võimalik ja mida kõike ei saa mingil põhjusel lubada, olgu see 13 puu mahavõtmise, väikeste konteinerpuude, maa-aluste müüride või õhuruumi pärast. Mitte kuigi sageli ei ole meie külaliste sõnavõttudes esikohale tõstatunud inimene, Eesti kultuuri tulevik ja tähtsus. Meie aga seisame Eesti rahva ja kultuuri jätkusuutlikkuse, inimese loodu eest. Oleme kuulnud kiidulaule, kuidas on Norras või Taanis. Püüan mõista, et väikesest riigist tulles on meil kombeks uskuda rohkem Pariisi kui Tallinnasse, just nagu puuduks usk meie võimalustesse ja Estonia unikaalsusesse. Rahvusvahelise mänedžerina tean, milliseid jõupingutusi nõuab rikastelt riikidelt uute ooperimajade ehitamine ja ülalpidamine. Meil on oma inimeste loodud unikaalne pärand, mis vajab meie hoolt ja luba arenguks. Kasutagem siis oma tarkust ja andkem Estoniale eluvõimalus. Juhan Liiv ei kinkinud oma kuube mitte kivide, puude ja teetolmu säilitamiseks, vaid soovis Eesti kultuurile võimaluse anda. Hiljuti saabus minu meilikasti kiri muinsuskaitse seltsilt, mis andis teada, et nii mind kui ka minu häid kolleege kultuurikomisjonis on autasustatud Karuteene medaliga selle eest, et me üksmeelselt Rahvusooper Estonia juurdeehituse eest seisame. Karuteene medal on selle eest, et me peame muinsuste kaitsmisega samaväärseks inimestelt inimestele loodut, et soovime pilku tulevikku suunates eestlaste ühise pingutusena rajatud Rahvusooper Estonia hoonele elujõulisuse tagada, seda väärindades, ajakohastades ja au sisse tõstes, et me ei luba maad võtta kapseldumisel ja jäikusel ega meile kõigile nii väärtuslikul hoonel maapinnaga kokku sulanduda, kuni tema sisu hääbub, aknad lattidega kinni lüüakse ja ükskord samuti vaid müürid tulevastele põlvedele maapõues valvata jäävad. Just selles suunas tundub mulle kaalukauss häirivalt kalduvat. Samal ajal kui ei peeta paljuks võidelda selle eest, et säiliksid punamonumendid, mis on eestlaste verega kaetud. Tahtmatult meenub, et just Nõukogude Liidu pärandist on jäänud alge, mis ei väärtusta inimest. Soovime kultuurikomisjoniga sellele vastu astuda, luues tulevikku Eesti kultuuripärandile ja puhudes hinge sisse meie inimeste loodule. Ma tunnistan siin teie ees seistes, et kavatsen endale antud Karuteene medalit auga kanda – mina, kes ma 27 aastat tagasi just Estonia majas Eestile uue orkestri sünnitasin, nendesamade seinte vahel, mille nüüd muinsuskaitse lubab väikse maakera sisse suurema maakera ehitamise ettekäändel täielikult ära lõhkuda. Just nende seinte vahel olen ma koos oma kaksikõe Anu Taliga üle 500 teose Eesti publiku ette toonud ning tulevastele põlvedele salvestanud. Just nende seinte vahel oleme 23 000-le Eesti kooliõpilasele rahvusvahelist muusikakultuuri tutvustanud. Asjaolu, mis tõi Anu Talile 10. klassi laste ettepanekul UNICEF-i Sinilinnu auhinna tänutäheks Eesti noorte muusika juurde toomise eest. Tulen veel kord meile antud Karuteene medali juurde. Nimelt kuulub muinsuskaitse selts Europa Nostra – tõlkes "Meie Euroopa" – nimelisse maailmaorganisatsiooni, mille pikaaegne president ja praegune aupresident on legendaarne ooperilaulja Plácido Domingo. Lõpetaksin oma sõnavõtu tema sõnadega: meie pärand on palju enamat kui ehitised ja vaatamisväärsused, see on see, kes me oleme inimestena, ühiskonnana, need on meie pered ja kogukonnad. Armsad kolleegid! Palun kogu südamest teie toetust Rahvusooper Estonia juurdeehitusele eluõiguse andmise nimel täna üksmeelselt hääletada eelnõu poolt. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Oma kõnet alustades ei saa ma üle ega ümber sellest, et tahan tsiteerida Rahvusooper Estonia peadirektorit Ott Maatenit. "Läbi ajaloo on Eesti olnud ooperikunsti arengus paraku "tagumises liigas", kuid praegu on kätte jõudnud ajalooline hetk, et Eesti esimese tõelise ooperi- ja balletisaali kaudu kasvaks oluliselt meie mõjuväli, tõsiseltvõetavus ja atraktiivsus nii Euroopas kui kogu maailmas. Ja seda mitte ainult eelnimetatud kultuurivaldkondades, vaid palju laiemalt. Meie kodumaa ja meie pealinna Tallinna tuntus Euroopas ja maailmas toetuks selle kaudu kultuuriliselt palju viljakamale pinnasele. Meie kultuuri elujõulisus kogu maailmas on aga kindlasti ka meie rahvusliku julgeoleku küsimus." Ja veel: "Ooperikunst kõneleb rahvusvahelises keeles, mis on universaalne ja kõikidele mõistetav. Ooper on alati toetunud kaunite kunstide sümbioosile ning käsitlenud suuri ja olulisi väärtusi[,] nagu vabadus, üksteise mõistmine ning inimeste vahelised suhted. Ooperikunst loob elamusi, mis kujundavad tervet inimvaimu, olles tänu sellele erakordselt oluline nii kohalikule kogukonnale kui rahvusvahelisele üldsusele." Head kolleegid! Kaasaegsel tasemel muusikalavastuste etendamiseks sobivad teatrimajad on olemas isegi palju vaesemates riikides kui Eesti. Ja nagu siin varem juba korduvalt öeldud, ajalooliselt puudub Eestis teatrisaal, mis oleks projekteeritud ja ehitatud muusikateatri vajadusi silmas pidades. Praegune Estonia teatrisaal ehitati sõnateatri vajadusi silmas pidades ning sellest tulenevalt on saalil olulised puudused muusikateatri vaatest. Saalis on palju vaatajakohti, mis on väga piiratud nähtavuse ja puuduliku või moonutatud akustikaga. Saalis puudub muusikateatri jaoks vajalik loomulik heli järelkõla. Samuti on lavakompleks oluliste puudustega. Rahvusooper ei saa mängida umbes 30% üldlevinud klassikalisest ja kaasaegsest balleti- ja ooperirepertuaarist, sest teoste esitamiseks vajalik artistide hulk ei mahu ära ei lavale ega orkestriauku, võtame kas või "Luikede järve" ja luiged. Samadel põhjustel ei ole võimalik siia kutsuda esinema teisi nimekaid ooperi- ja balletiteatreid, -truppe ja maailmakuulsaid artiste. Eespool öeldust tulenevalt on Eesti muusikateatri publik märkimisväärselt kehvemates tingimustes võrreldes enamiku teiste Euroopa riikide kodanikega oma kodus. Estonia praeguse teatrisaali näol on tegemist ruumi ja lavaga, mis välistab suures osas rahvusvahelise koostöö teiste rahvuslike ooperi- ja balletiteatritega. Võimalused osaleda ühislavastuste väljatoomisel on väga piiratud. See on ka üks põhjusi, miks viimastel aastakümnetel lahkuvad meie parimad ooperisolistid ja balletiartistid peagi pärast Eestis hariduse saamist lavadele, kus nende võimed saavad täieliku rakenduse. Ühislavastused on aga tänapäeval nii Euroopa kui ka kogu läänemaailma ooperi- ja balletiteatrite kõige levinum koostöövorm. See annab võimaluse ühiselt palgata maailma nimekaid ooperi- ja balletilavastajaid ja stsenograafe ning selle kaudu tagada rahvusvaheliselt kõrgel tasemel kunstilised ja esteetilised tulemused. Samuti võimaldab see partneritega ühiselt katta lavastuskulusid kunstiliste meeskondade tasustamisel ning lavastuste dekoratsioonide, kostüümide ja muu tootmisel. Normaalmõõtmetes lavaga teatrisaali olemasolu on hädavajalik eeldus, et rahvusooper saaks üldse sellistes rahvusvahelistes ooperi- ja balletiteatrite ühislavastustes ja -projektides osaleda. Kolm minutit palun juurde.

Kolm minutit lisaks.

See tagaks, et Eesti muusikateatrit, Eesti kõrgkultuuri võetaks Euroopas ja mujal maailmas tõsiselt, rahvusooperit hinnataks kui võimekat rahvusvahelist koostööpartnerit. Eesti kui muusikateatri jaoks vajalikku infrastruktuuri omava riigi tekkimine maailmakaardil kindlustaks, et rahvusooper täidaks talle pandud rolli Eesti rahvusliku kõrgkultuuri ühe olulise visiitkaardina. Oluline on ka see, et Estonia juurdeehitus laiendaks oluliselt Eesti lauljate, tantsijate ja muusikute arenguperspektiive. Tänu akustilistele ja lavalistele võimalustele tõuseks see sootuks uuele tasemele. Ühesõnaga, meil peab olema koht, kuhu tuua maailmakuulsaid orkestreid ja balletitruppe. Loodame väga, et Vabariigi Valitsus koos Tallinna linnaga leiab sobiva lahenduse Estonia ruumiprobleemi lahendamiseks, et saaksime täita Riigikogu otsust, millega Estonia juurdeehitus on kinnitatud kultuurkapitali rahastatavate riiklikult oluliste kultuuriehitiste nimekirja. Sotsiaaldemokraadid ootavad lahendust. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Iga inimene teeb oma otsuseid kõige laiemas mõttes oma kujunenud ilmavaatest, aga eelkõige elus hangitud kogemustest lähtudes. Minu otsused tulenevad ilmselt sellest, et ma olen ajaloolane. Ma ei ütle küll tähtsuse järjekorras, aga professionaalsusele lisaks on mu kujunemislugu selline, et ma olen Tallinna poiss, aga tean ka, mis mujal Eestis toimub; olen juhtinud teatavaid organisatsioone, osa neist võib ka suurteks nimetada; ja mitte vähetähtis ei ole see, et olen Estonia teatri juurdeehituse või vähemalt saali tingimuste parandamise diskussiooni juures päris kaua olnud. Nendest kogemustest lähtudes ma näen ainsa võimalusena Estonia ruumi – mõtlen nii loominguliseks edasiarenguks kui ka külastajate, ooperi- ja balletikülastajate, meie kõigi tingimuste parandamiseks mõeldud ruumi – olukorra lahenduseks ainult uue hoonena juurdeehituse loomist. See tähendab, et praegusele Estonia hoonele tuleb lisada uus suur saal. See on ainus lahendus. Mis mind hämmastab selle diskussiooni juures? On kaks asja. Esiteks, Tallinn on valmis saanud. Tallinn on valmis. Me ei leia siin kohta rahvusooperile, ehkki neid kohti on otsitud. Võib öelda, et osa inimestest ka Tallinna juhtkonnas ei ole tegelikult piisavalt panustanud. Nüüd on üks koht, mis teatri [juhtkonna] meelest on parim, aga ikka leitakse pigem põhjusi, miks sinna ehitada ei saa. Selle aspekti juurde, millest lähtub ka muinsuskaitse eilne otsus, ma jõuan natukese aja pärast. Aga mul on väga kurb, et Tallinn on valmis. Tallinn ja tema juhtkond ei ole minu meelest aastaid aru saanud – ja võib-olla ka osa tallinlastest ei ole aru saanud –, milline vastutus on olla riigi pealinn, milline au ja tegelikult šanss selle varal arendada oma linna, kogu piirkonda. See on privileeg. Aga seda ei mõisteta, sest linna palgale võetud arhitektid räägivad sellist juttu, et no teeme juurdeehituse väiksema, aga saalikompleksi lahendame senise teatri sisemise ümberehitusega, nad saavad seal 800-kohalise saali. Praegune saal on üle 800-kohaline. Hea küll, nagu juba juttu oli, osa kohtadest on sellised, kust laval toimuv ei ole hästi vaadeldav ja kuulatav, aga põhimõtteliselt praegusega sama suure saali rajamine, kui taotletakse hoopis midagi muud – see pakkumine on nonsenss. Teiseks, rahvusooperit see ju ei rahulda. Tartus on olemas teater, kus on ka ooperi- ja balletižanr esindatud, kus on kahe maja peale – mõlemas majas saab muusikateatrit esitada – 1200 kohta. See tähendab, et ühe õhtu võimalused on suuremad. Rääkimata lavast. Vanemuine ei pea tegelikult ära ütlema põhilisi klassikateoseid ... Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

… ei siis, kui pakutaks väljastpoolt, ega ka siis, kui tahaks ise ette kanda. See tähendab seda, et kui Estonia tahab ja kui me, tallinlased, tahame ikkagi täita rahvusooperi rolli, siis palun väga. Väikeste popslike lahendustega seda ei täida. See tähendab, et me võtame kogu aeg riigieelarvest [raha] Tallinnale, kus riigiaparaat pidevalt suureneb ja kus on palju riigiasutusi. Suur osa läheb tegelikult nende asutuste palkadeks, arendamiseks. Kõik see on ka Eesti maksumaksja raha, aga suur osa sellest tulust laekub tulumaksuna Tallinna eelarvesse. Ma räägin, pealinn olla on privileeg. Kui sul on siin mingid üldrahvalikud institutsioonid, siis tuleb neid austada ja nende eest seista ning need lahendused leida. Veel, ma olen tihti hämmastunud selle pärast, et ei tajuta tervikut. Iga professioon lähtub oma kitsast tõest ja vaatest, antud juhul näiteks muinsuskaitse lahendusest või mõne arhitekti ütlemisest. Ma ei tea, igal juhul need inimesed ei ole aru saanud, kuidas ühte organisatsiooni arendatakse või kuidas see üldse eluõiguse saab. Hea küll, ka sõja ajal oli Estonia tegevuses väike paus. Aga üks teater on järjepidev nähtus. Kui te räägite, et ehitame saali ümber, siis see tähendab nelja-viieaastast pausi selle organisatsiooni tegevuses. Nii koor, orkester kui ka trupid lähevad laiali, sest tegelikult ei ole selliseks rahvusvahelisel tasemel tegevuseks asenduspindu siinkandis olemas. Jah, ma võin öelda, et sellel ajal täidab kindlasti rahvusooperi rolli Vanemuine, ja võib-olla jääbki täitma. Ja ilma naljata, see ei ole mingi vägikaikavedu praegu, vaid see on lihtsalt tõsiasi, sest kui Estonial neid võimalusi ei ole, siis ta peab oma mängugraafiku täiesti lõpetama. Uue saali ehitamine sinna kõrvale tähendaks, et suure osa ehituse ajast saaks ikkagi repertuaariga jätkata, proovidega jätkata, organisatsioon ei läheks laiali. Aga [nelja-viie aasta pärast] kokku korjata ühte organisatsiooni rahvusvahelise konkurentsi tingimustes on peaaegu et võimatu, ma ütlen. Siis läheks täpselt sama palju aega selleks, et Estonia uuesti üles äratada, ja see nõuab väga palju vahendeid. Järjepidevuse hoidmine iseenesest ei tähenda hüppeliselt kasvavaid vahendeid. Jah, mul ei ole midagi selle vastu, et rahvusooper on Tartus. Jällegi ütlen, et see on nali, aga selleni viib ühe organisatsiooni lammutamine valede otsustega siin Tallinnas kohapeal. Nii et ainuke võimalus on praegu nii teatri kui ka tema toetajate lahendusega kaasa minna ja ehitada rahvusooperile väärikas uus saal praeguse hoone kõrvale. Aitäh!

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Head vaatajad, kes jälgivad meid interneti teel! Mul on hea meel, et me oleme lõpuks ometi jõudnud rahvusooperi küsimuses nii kaugele, et tundub, et tunneli lõpus paistab ükskord valgus. Olen ise ka selle toetusgrupi liige, kes on initsieerinud selle eelnõu, mida me praegu siin Riigikogu saalis menetleme. Natukene ajaloost neile, kes ei ole ennast selle teemaga kursis hoidnud. Teatavasti Riigikogu tegi mõned aastad tagasi otsuse, et rahvusooper on riikliku tähtsusega kultuuriobjekt, mille eelisarendamine on oluline ja rahastus kindel – vähemasti see osa, mis sõltub kultuurkapitalist ja selle vahenditest. Mul on hea meel ka selle üle, et rahvusooperil õnnestus läbi ülitiheda sõela ja tugeva konkurentsi saada nende nelja algse objekti hulka, mida hakatakse ehitama kultuurkapitali raha eest ja toel. Võib muidugi mõtiskleda teemal, kas oli päris õige, et algsesse nimekirja suruti teatud huvigruppide survel veel filmilinnak, mille prognoos algul tundus küll ülioptimistlik, kuid mille areng seisab hetkel paigal, erinevatel põhjustel. Samuti olen seda meelt, et kui äärmiselt halvas seisukorras olev rahvusringhäälingu maja suruti valitsuse kultuurkapitali rahastatavate objektide nimekirja lisaks, siis on see tegelikkuses märk selle valitsuse käpardlikkusest, sest selle rekonstrueerimise-ehituse raha oleks pidanud valitsus leidma riigieelarvest. Ma ei hakka siinkohal üle kordama, kuhu igale poole läheb selle valitsuse heakskiidul maksumaksja raha, mis peaks just täitma meie endi vajadusi ja teenima avalikku hüve. Aga fakt on see, et riigi rahalist ressurssi jagatakse süüdimatult mööda maailma laiali, paigutatakse võõrastesse ebamõistlikesse ja mittevajalikesse ideoloogilistesse projektidesse, selle asemel et muu hulgas ehitada üles ja ajakohastada meie kultuuriobjekte, just neid, mille suhtes riik on seadusega võtnud endale kohustuse, nagu rahvusraamatukogu, rahvusringhääling ja rahvusooper. On kurb, et just nende objektide puhul käib üks lõputu kröönimine. Riigi ressurssi jätkub üles ehitada teistes riikides koole, lasteaedu, sildu, taristuid, elektrijaamu, aga oma kultuuri suurobjektide rahastamine on jäetud vaeslapse ossa ja pandud sõltuma sellest, kui palju Eesti rahvas joob, suitsetab või mängib hasartmänge, millest siis laekub raha kultuurkapitalile. Aga olgu. Täna oleme vähemalt rahvusooperi puhul astunud suure sammu edasi, loodetavasti lükkab see kännu tagant lahti protsessi, mida vajab meie kõrgkultuur, vajavad meie muusikud, meie ooperisõbrad ja ka meie noor publik, keda peab tänapäevasel viisil harima, et ooperimajadel Eestis ja ka mujal maailmas oleks üldse tulevikku. Kogu see seltskond on seda ammu oodanud. Jah, siin on pikka aega veeretatud mõtet täiesti uuest hoonest täiesti uues kohas, aga see ei ole tegelikult väga mitmel põhjusel relevantne. Esiteks, asukohta ei ole mõttekas muuta, sest rahvusooper kultuurikantsina on just siin, kus ta hetkel asub – rahva teadvuses –, ja niigi habras kõrgkultuur ei elaks seda kultuurikatkestust üle. Lisaks oleks see mitu korda kallim. Ja mis kõige olulisem: seda mõtet ei toeta rahvusooperi enda kollektiiv, kellele tänapäevaste töötingimuste võimaldamine ei ole sugugi vähetähtis. Olles rahvusooperi nõukogu liige olnud mitu aastat, olles ise pool oma elust puutunud kokku just selle valdkonnaga, tundes ja teades neid inimesi, kes seda tööd igapäevaselt teevad, ning olles näinud, millistes tingimustes meie muusikud suudavad pakkuda meie kõrgkultuuri, suurepäraseid muusikaelamusi, ütlen: ausõna, nad kõik väärivad Rahvusooper Estonia juurdeehitust, uut tänapäevast saali, harjutusruume, suurt lava ja palju-palju muud. Seetõttu on äärmiselt kurb, et meil on formeerunud ametkonnad ja teatud jõud, kes on sõna otseses mõttes alustanud püha sõda Rahvusooper Estonia juurdeehituse vastu … Ma võtaks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… kasutades selleks ka äärmiselt alatuid võtteid, alustades ajakirjandusse paisatud pildist, sellest suurest punasest kuubist, mis pidi avalikkuse pöörama juurdeehituse idee vastu. Ja tuleb kahjuks tunnistada, et see on neil ka õnnestunud. Isegi inimesed, kes võiksid olla neutraalsed, kisendavad nüüd, rusikas püsti, sellest õudsest punasest majast ja ütlevad, et no seda sinna küll tulla ei tohi. Miks oli vaja seda alatut võtet kasutada? Jäägu see nende inimeste südametunnistusele, kes seda tegid. Ja olgu siinkohal ära öeldud, et kui juurdeehitus tuleb, tulevad ju ka kõikvõimalikud arhitektuurikonkursid. Rahval on võimalik sõna sekka öelda ning ma olen enam kui kindel, et sellest tuleb üks väga ilus hoone, mis rikastab meie avalikku ruumi ja pakub üldist hüve ka neile, kes ei ole ilmtingimata ooperisõbrad, aga võivad selleks saada, kui on loodud vastavad tingimused. Muinsuskaitsele on mul muidugi veel omad etteheited. Kahjuks nad teinekord oma bürokraatia ja ametniku suva järgi seaduste tõlgendamisega pidurdavad teadlikult ja tahtlikult elu edasikestmist ja muinsuskaitseliste objektide arengut. Aga siinkohal soovitan usaldada laiemat spetsialistide ringi, eelkõige töö tellijat ja subjekti, rahvusooperit, kes on siiani tegutsenud ajaloolises ja ilusas majas, kes kindlasti hoiab seda järjepidevust äärmise pieteeditundega ning kes hoiab silma peal, et uus, lisanduv hoone oleks igati sobiv ajaloolisse linnaruumi. Mina toetan Rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamist just sellesse kohta, kuhu see praegu väga pikkade arutelude ja praktiliste valikute läbi on jõudnud. See juurdeehitus tuleb ära teha. Ma väga loodan, et see rumal ja – mina ei tea, miks ja kust kohast kerkinud – sõge vastuseis kaob ning Eesti kõrgkultuur ja ooperikultuur saab 21. sajandil edasi astuda väärikalt ja kestvalt, sest see on meie kõigi huvides. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Signe Kivi. Palun!

Aitäh. Ma palun kohe kolm minutit juurde.

Palun, kaheksa minutit!

Joon kõigepealt vett.

Selge. Me arvestame [sellega ja paneme] siis aja käima, kui te olete oma kõnet alustanud.

Mul läheb natukene aega. Jaa. Aitäh! Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! ""Estonia"! – seda nime kuuldes kerkib igale eestlasele silmade ette suur valge hoone Tallinna turuplatsi naabruses. See on nagu iseenesestmõistetav tõsiasi, et see teisiti ei saakski olla, kui et ta seisab seal, suurim kõigist meie kunstitemplitest." Nii kirjutab Hugo Peets 1938. aastal ilmunud raamatus ""Estonia" teatri‑ ja kontserthoone ajalugu". Tsiteerin sama autorit veel, jutt on Estonia ehitamisest: "See oli igatahes vastutusrikas ja pingutusinõudev ülesanne, mis "Estonia" selts enesele võttis, kuid teisalt ilmestab see jälle kujukalt ärksama Tallinna eesti seltskonna teotsemishimu ja tahtekindlustki, mis hiilgava tunnustuse sai s. a. detsembrikuus peetud linnavolikogu valimistel, kus eestlased said absoluutse häälteenamuse ning pääsesid seega peremeestena [esmakordselt linnaasju juhtima]." Tahtmatult tekib paralleel eelmisel kuul toimunud sündmustega Tallinna Linnavolikogus. Aga 1910. aastal kirjutab helilooja Rudolf Tobias: "Ja ometigi nurgakivi! Üks kultuuralahing sai jälle löödud," pidades silmas, et tollane võim keelas Estonia nurgakivi tseremoonial eestikeelsed kõned. Siiski toimusid avamispidustused 1913. aasta augustis. Kuid juba kümmekond aastat pärast valmimist jäi maja teatrile kitsaks ja 1927. aastal ehitati hoone keskosale Armas Lindgreni ja Artur Perna projekti järgi neljas ja viies korrus. 1944. aasta 9. märtsi pommitabamus oli teatrile, Eesti rahvale katastroof. Siiski taastati hoone Alar Kotli projekti järgi 1947. aastaks ja see on tänaseni peaaegu säilitanud oma tollase välisilme, mis erineb esialgsest projektist. Jah, tulevikuplaane on peetud mitmeid kordi, sest draamateatriks ehitatud saal on olnud algusest peale takistuseks suurejooneliste ooperi‑, opereti‑ ja balletietenduste lavale toomisel. 1972. aastal toimus arhitektuurivõistlus eesmärgiga ehitada uus hoone Tõnismäele. See on nüüdse rahvusraamatukogu asukoht. 1984. aastal korraldati kutsutud arhitektuurivõistlus. Valituks osutus Peep Jänese ja Henno Sepmanni projekt, mis jäi teostamata. 2010. aastal toimus arhitektide liidu linnaehituslik analüüs uuele ooperimajale võimalike asukohtade leidmiseks. Neid küll pakuti, aga … Ja 2019. aastal tegi kultuuriminister Tõnis Lukas ettepaneku rajada ooperisaal Tallinna Linnahalli. 2022.–2023. aastani töötas linna ja Rahvusooper Estonia ühiskomisjon, kes analüüsis juurdeehituse variante, sest, nagu kokkuvõtvalt nenditi, uue hoone rajamiseks pole riigil jõudu. Just sedasama pidas silmas eelmise Riigikogu koosseisu kultuurikomisjon, kui lisas Estonia juurdeehituse – mitte uue ooperiteatri – riiklikult tähtsate objektide nimekirja. Ja selle Riigikogu ka 13. septembril 2021. aastal kinnitas. Jah, arutelu uue ooperiteatri üle on ühiskonnas kestnud pikalt. Aga otsus siin Riigikogu saalis tehti just lähtuvalt sellest, et Eesti riigil ei ole lisaks olemasolevate kultuuriobjektide renoveerimisele ja ehitamisele võimalik finantseerida uue ooperihoone ehitust ja seejärel leida püsirahastus nii uue kui ka ajaloolise Estonia teatri projekti teostamiseks. Samas on arhitektid ja linnaplaneerijad ju tõstatanud probleemi, et elu, konkreetsemalt kultuurielu kolib linnasüdamest välja ja meil tuleks teha kõik, et seda peatada. Kõrgkultuurile tuleb leida arenguvõimalus Tallinna kesklinnas. Estonia ei vaja mitte uut maja, vaid uut, suurema lava ning muusika‑ ja balletilavastuste esitamiseks vajaliku akustikaga teatrisaali. Seda on estoonlased korduvalt rõhutanud, sest rahvusooperi hing elab just selles kohas, selles Estonia teatris. Muidugi olid meile, Riigikogu liikmetele ja juurdeehituse toetajatele teada nii muinsus‑ kui ka looduskaitselised piirangud juurdeehitusega edasiminekuks. Aga kas probleemid pole mitte selleks, et neid lahendada? Ja kui meie neid ei lahenda, siis uut võimalust teatrile ei sünni. Me küll koolitame soliste ja artiste Eestis, aga siis saadame nad välismaa teatritesse ning käime võimaluse korral ka ise mujal oma tähti vaatamas ja kuulamas. Minevikku tuleb mäletada ja jäädvustada. Selleks on tänapäeval erinevaid võimalusi. Bastione ja muinsusväärtusi oleks kindlasti vaja avalikkusele eksponeerida, aga ka vana ja uue hoone sümbioos võiks Tallinna kesklinnas sündida, nii nagu näeme ooperiteatrite arhitektuurseid lahendusi Milanos, Lyonis, Berliinis, Kölnis, Londonis, Ljubljanas ja Riias. UNESCO nimekirjast. Ei vasta tõele, et Tallinna vanalinna ümbritsevale bastionaalvööndile ei ole alates UNESCO nimistusse saamisest midagi ehitatud. Nimetagem siin Kaarli puiestee 8 kinnistut, Kalevi ujula juurdeehitust, inglise kolledži ujulat, Vabaduse väljakut ja selle maa-aluseid parklaid. Nende rajamisel peeti diskussioone ja leiti kompromisse. Tehkem seda nüüdki. Eelnõu algatajad, Estonia toetusrühma liikmed kõigist Riigikogu fraktsioonidest, ja eelnõu esitaja kultuurikomisjon ei soovi mitte uut kultuuralahingut, vaid kultuurset diskussiooni, toomaks kokku riigi, Tallinna linna, Rahvusooper Estonia, ooperi‑ ja balletiartistide, orkestri ja dirigentide, lavastajate ja loojate ning loomingu austajate ühised ja erinevad nägemused uuest juurdeehitusest. Tegelikult on jää võimaliku Estonia juurdeehituse ümber hakanud sulama. Ehk on selles osa ka tänasel eelnõul. Meie siin saalis ei tea ega peagi teadma, milline näeb välja Estonia tulevane juurdeehitus, meie teha on poliitilised otsused. Teame, et on kõhklusi ja kartusi, aga usaldame siin professionaale, nagu seda tehti sada aastat tagasi, kui rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tulemusel valiti välja soomlaste Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekt. Kutsun nagu kõik eelnevad kõnelejad kõiki Riigikogu liikmeid eelnõu poolt hääletama. Elagu Eesti! Elagu Estonia! Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Eesti inimesed! Mina väga paatoslikuks küll minna ei tahaks. Me kõik saame aru, et Estoniale on vaja uut maja. Aga kahjuks ettepaneku tegemine, mis meil praegu laual on, sellele ei vasta. Ma ausalt öeldes üritasin aru saada, mida see ettepaneku tegemine endast kujutab. Paistab, et see on lihtsalt ettepanek ettepaneku tegemise pärast. Ma võin seletada, miks see niimoodi tundub. Esiteks, eile saime lugeda ühest artiklist, mida tänagi juba mainiti, et Muinsuskaitseamet suurt juurdeehitust Estoniale teha ei luba. Ainuke variant on juurde ehitada kolmandik praeguse hoone mahust ehk 33%. Põhimõtteliselt selline on praegune olukord. Kui me loeme, mis ütleb selle otsuse eelnõu seletuskiri, siis me näeme, et kultuurikomisjonis on mitu korda käinud erinevate ministeeriumide esindajad. Ja näiteks 18. märtsil nad märkisid, et juurdeehituse puhul ei ole võimalik kehtiva planeerimisseaduse alusel riigi eriplaneeringut algatada, kuna selle eesmärk on ehitisele asukoha leidmine ja uue ehitise püstitamine. Nii et me saadame ministeeriumidele ettepaneku, kuigi me juba oleme saanud ministeeriumide arvamuse. Tänu sellele, et me seda teeme, saime me kultuurikomisjonina, nagu täna siin juba mainiti, Eesti Muinsuskaitse Seltsilt Karuteene medali, kuna nende arvates meie tegevus tekitab suurt kahju Eesti ainelistele kultuurimälestistele, ajaloolistele traditsioonidele ja institutsioonidele. Ma olen nõus arvamusega, mis on siin täna juba esitatud. Kui öeldi, et tuleks ehitada uus maja, uus hoone kuskile mujale, siis sellest väga palju ei räägitud, vaid piirduti tõdemusega, et neid kohti eriti ei olegi, võib-olla on linnahalli koht võimalik. Siis räägiti pikalt linnahallist ja otsustati, et see sobi. Järelikult ongi ainult üks võimalus: ehitada Estonia olemasoleva hoone kõrvale veel suur juurdeehitus. Kahjuks tekib paratamatult selline tunne, et siin poliitikud tahavad survestada neid ametnikke, kes on juba välja öelnud oma arvamuse, lähtudes erinevatest määrustest, nõuetest ja piirangutest. Nad on seda juba korduvalt teinud, ka meie kultuurikomisjonis üritasid nad seda öelda, kaudselt, viisakalt ja ka otse. Me aga pöördume ikka Vabariigi Valitsuse poole, nagu ma aru saan, eesmärgiga ikkagi survestada neid ametnikke, kes on oma ala eksperdid, et muudetaks olemasolevaid piiranguid ja nõudeid. Ausalt öeldes selline strateegia mulle väga ei meeldi. Lisaks me rääkisime sellest, kas see juurdeehitus sobib sinna, kus on Tammsaare pargi osa. Minu küsimus ka selle eelnõu ettekandjale oli põhimõtteliselt see: oletame, et Estonia praegune ooperimaja oleks näiteks Raekoja platsi kõrval … Palun natuke lisaaega ka.

Kui palju soovite?

Paar minutit.

Palun, kaks minutit!

… kas siis näiteks oleks kõne alla tulnud ka selline variant, et ehitame juurdeehituse Raekoja platsile? No selles ma väga kahtlen. Aga Tammsaare park – seal võib neid piiranguid kuidagi leevendada, kaotada, midagi välja vahetada. Ma ei usu, jällegi, et see oleks õige. Kuidas edasi minna? Siin kõlas mitu korda, et tuleb seda kompromissi otsida ja see ka leida. Ma olen sellega täiesti nõus. Ma arvan, et osaliselt annab selleks alust ka seesama muinsuskaitse arvamus, mida ma juba mainisin. Ja siinkohal peavadki kõik osapooled – Estonia Selts, Tallinna linn ja Vabariigi Valitsus – istuma ühise laua taga ja ära otsustama, kuidas on võimalik selle asjaga edasi minna. Üks variant on, jällegi, ehitada uus hoone kuskile mujale. Ma saan aru, kui selle peale öeldakse kohe, et riigil ei ole selleks raha. Aga kui see on selline prioriteet – täna juba räägiti sellest, et see on üks suurimatest Eesti riigi prioriteetidest –, siis ma arvan, et see raha on võimalik leida. Ja kui ikkagi ehitada olemasoleva hoone kõrvale midagi, siis tuleks ehitada ikka nii, et võetakse arvesse need reeglid, piirangud ja nõuded, mis on olemas ja mis eksperdid on kehtestatud. Aga selleks tegelikult seda ettepaneku tegemist vaja ei ole. Ma arvan, et need osapooled saavad ise väga ilusti ühise laua taga istuda ja selle ära otsustada. Aitäh!

Suur tänu! Siin on fraktsioonide esindajad. Siim Kallas. Palun mikrofon Siim Kallasele!

Kas lõppsõna võimalust on?

Lõppsõna võimalus meil läbirääkimistel on, aga selleks peaks olema kas õiguskantsler või Vabariigi Valitsuse liige, nendel on võimalik, aga nendel seda soovi ei ole. Selles mõttes otseselt ei ole võimalust lõppsõnaks. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 410 lõpphääletus. Nii palju ütlen veel, et muudatusettepanekuid eelnõu kohta esitatud ei ole. Seega, alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Head ametikaaslased, lihtsalt infoks: et see ettepanek läbi läheks, on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Panen lõpphääletusele eelnõu 410. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 68, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele leida lahendus rahvusooper Estonia juurdeehituse rajamiseks" eelnõu 410 otsusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud. (Aplaus.)