22 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele

Järgnevalt, head kolleegid, tänane teine päevakorrapunkt, milleks on 22 Riigikogu liikme esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme. Palun!

Austatud kolleegid! Tulen pulti umbusaldusavaldusega haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Meie hinnangul on Eesti Vabariigi haridus- ja teadusminister Kristina Kallas kaotanud usalduse ministrina järgmistel põhjustel. Käesoleva aasta 6. aprillil kell 10 algasid ühiskatsed riigigümnaasiumidesse pääsemiseks ja neile registreerus 3840 kandidaati. Eksamite infosüsteemis EIS tekkisid aga tõrked ning õpilastel tuli testi tegemine katkestada. Postimehe juhtkiri üldistas, et ligemale 4000 õpilase väntsutamine nurja läinud ühiskatsetel näitab riigi hoolimatust oma järelkasvu vastu. Juba mõni päev hiljem, 9. aprillil algasid 9. klassi eesti keele e-katseeksamid, mida tabas samuti läbikukkumine. Üks Tartu koolijuht märkis, et e-eksam oli tehtud justkui selleks, et inimesed hulluks ajada. Pärast seda, kui oli kasvanud huvi eksamite infosüsteemi lähtekoodi vastu, peitis ministeerium tarkvara lähtekoodi ära selle põhjendusega, et tekkinud suur koormus takistab tõrgete uurimist. Haridus- ja Teadusministeerium reageeris läbikukkumistele segaste sõnumitega ning minister süüdistustega EIS-i meeskonna aadressil, soovides selle väljavahetamist. Postimehe ajakirjaniku sõnul ei suuda minister Kristina Kallas aru saada Haridus- ja Teadusministeeriumis kuhjuvate probleemide põhjustest, vaid löntsib kinnisilmi nõiajahi sabas. Tegelikult esitas EIS-i meeskond ministeeriumi vastuvõetamatu juhtimisstiili tõttu lahkumisavalduse juba enne nimetatud tõrkeid, märtsi alguses. Läbikukkumise põhjuseks ei olnud mitte EIS-i meeskonna töö, vaid ministeeriumi ning Haridus- ja Noorteameti tegevuse koordineerimatus. Selle kohta koostati kohe ka raport ning ministeeriumil ei oleks olnud mingit põhjust sellist valeinfot levitada. Aga me näeme, et vastutuse tunnistamise asemel asus minister hoopis asjaolude kinnimätsimise teele. Kristina Kallas ei ole toimunu pärast õpilaste, õpetajate ja lastevanemate ees isegi vabandanud. Küll aga on seda tema eest teinud välisminister ja peaminister. Märkida tuleb veel, et Leedu haridus-, teadus- ja spordiminister Gintautas Jakštas ja aseminister Ramunas Skaudžius astusid just nimelt analoogsete vigade tõttu käesoleva aasta 9. aprillil üldse ametist tagasi. Paraku ei ole ülaltoodud äpardused ministri valdkonnas ja reaktsioonid nendele erand. Kristina Kallas on informatsiooniga manipuleerinud ja haldussuutmatust ilmutanud paljudel teistelgi juhtudel. Näiteks õigustas ta Toila Gümnaasiumi sulgemist valeväitega, et Jõhvi Gümnaasium, kuhu õpilased peaksid seejärel õppima asuma, on eestikeelne kool. Ka jaanuarikuist õpetajate streiki oleks olnud võimalik vältida, kasutades ministeeriumi eelarves aastast aastasse kulutamata edasiveetud raha ning kärpides mõttetuid kulutusi kriisiaja küsitava kasuteguriga niinimetatud projektidele. Puudub ka usaldus Kristina Kallase edasise tegevuse vastu. Mitte midagi ei ole teada ministri plaanide kohta hädasti reformimist vajavas kõrghariduses. Puudub plaan kutseõppe maine parandamiseks, ehkki Eesti kõrg- ja kutseharidussüsteemis pakutav õpe ei vasta juba ammu ühiskonna vajadustele. Ministril puudub nii pikk plaan kui ka lühike plaan. Kogu süsteemi kriisi teadvustamise asemel räägib minister Eesti haridusmudeli müümisest teistesse liikmesriikidesse ja pakub utoopilisi loosungeid, nagu õpirände massiline [kasutamine] gümnaasiumiõpilaste puhul. Ministri viimased tõsimeelsed avaldused eestikeelsele õppele ülemineku kohta paistavad aga lausa farsina. Eestikeelsele õppele üleminek on kestnud juba 30 aastat. Tänane tulemus on, et ainult 52% vene õppekeelega põhikooli lõpetajatest suutis 2023. aastal sooritada igapäevast olmelist suhtlusoskust eeldava B1-taseme eesti keele eksami, ja seda pärast üheksa aastat ja 1040 tundi riikliku õppekava kohaselt kestnud õpetust! Samasugune olukord on vene koolide õpetajatega, keda minister süüdistab eesti keele oskamatuses, mööndes, et kuigi probleem on ka tahtes ja motivatsioonis, on suur osa neist siiski käinud lugematutel eesti keele kursustel nii Tallinnas kui Ida-Virumaal. Nende kursuste kasutegur on järelikult nullilähedane olnud, seda ilmselt põhjusel, et kursuste metoodika, kvaliteet ja õpetajate negatiivne tagasiside ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumi aastakümneid lihtsalt huvitanud. Kavandatav üleminek eestikeelsele õppele kõikides Eesti koolides ja lasteaedades on suure küsimärgi all, sest mitmetest omavalitsustest tuleb aina rohkem selgeid signaale, et 1. septembriks ei ole koolides ja lasteaedades piisavalt õpetajaid, et üleminek saaks edukalt toimuda. Ainuüksi Tallinnas ja Narvas on Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel puudu 586 lasteaiaõpetajat ja 749 kooliõpetajat. Neile lisanduvad mitmed teised omavalitsused. Selle asemel et aidata lasteaedadel ja koolidel, nagu ka nende pidajatel ehk omavalitsustel seda probleemi lahendada, ähvardab haridusminister, et kui 1. septembril ühes või teises koolis ei ole piisavalt kvalifikatsiooninõuetele vastavaid õpetajaid klassi ette panna, peavad selle eest oma töökohaga vastutama koolijuhid ja omavalitsusjuhid. Teisisõnu, minister ei näe selle probleemi tekkimises mitte mingit oma või ministeeriumi rolli, kuigi õpetajate ettevalmistamine ja nende järjepidev juurdekasv on just nimelt Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne. Selle ülesandega ei ole minister hakkama saanud. Vaatamata sellele, et kokkulepe Haridus- ja Teadusministeeriumi ja õpetajaid esindavate organisatsioonide vahel õpetajate palga suurenemise kohta sai sõlmitud juba selle aasta jaanuari lõpus, ei ole õpetajad siiamaani ministeeriumi lubatud palgatõusu näinud. Haridus- ja Teadusministeerium pole suutnud oma lubadust lihtsalt täita. Sama hull on olukord Ida-Virumaal, kus õpetajatele lubati kõrgendatud ehk 1,5-kordset palgakoefitsienti, et suurendada kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate arvu. Pedagoogid pidid esmalt mitu kuud ootama palgalisa juba eelmisel aastal. Õigustatud ootused said Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt kõva löögi kaks korda järjest, mis viitab ministri ebapädevusele. Samuti ei ole eesti keelt uussisserändajatele õpetavad õpetajad tänavu oma töötasu veel ministeeriumilt saanud. Kohalikud omavalitsused on 2024. aastal esitanud Haridus- ja Teadusministeeriumile uussisserändajate keeleõppe toetuse saamiseks taotlused, et korraldada eestikeelset õpet omavalitsuste haridusasutustes. Ministeeriumilt tuli aga vastus, et toetuse omavalitsusteni jõudmiseni võib kuluda veel ligi kuu aega. Kooliaasta viimane trimester on käes, kuid keeleõppetoetuseks mõeldud rahalised vahendid omavalitsusteni ja õpetajateni jõuavad ilmselt alles kooliaasta lõpus. Murtud lubadused ja inimeste petmine on midagi, mille eest kannab vastutust minister. Eesti Linnade ja Valdade Liit on pöördunud Haridus- ja Teadusministeeriumi poole eestikeelsele õppele üleminekuga seoses, tuues välja, et täna ollakse taunitavas olukorras, kus riik ei ole andnud kohalikele omavalitsustele eelarvesse piisavalt raha, kuid täita on vaja mitmeid kohustusi. Kohustusi [suurendavad] õpetajate töötasu alammäära kasv ja sellele lisanduv 20%-line palga diferentseerimine, mis moodustab kokku üle 9 miljoni euro, eestikeelsele õppele ülemineku palgalisa Ida-Virumaa õpetajatele, toetus uusimmigrantidele eesti keele õpetamiseks, sealhulgas Ukraina lastele. Lisaks pöörab omavalitsuste liit tähelepanu asjaolule, et tänaseks ei ole ministeerium midagi olulist teinud, et pakkuda Ida-Virumaal õpetajatele kvaliteetseid soodsa hinnaga elamispindasid, kuigi ministeerium pidi omavalitsusi selles osas aitama. Kõike ülaltoodut arvestades puudub meil usk, et minister suudab ja tahab tasakaalukalt läbi viia eestikeelsele õppele üleminekut ning lahendada teisi haridussüsteemis kuhjunud kriise. Selle tõttu avaldavad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni saadikud vastavalt vabariigi põhiseaduse § 65 punktile 13 ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 133 haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele umbusaldust. Aitäh!

Suur tänu, Martin Helme! Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud saadikud! Eesti hariduses on üks kõige suuremaid murekohti olnud viimasel kümnendil – jah, mitte täna, vaid viimased kümme aastat – õpetajate järelkasvu teema. Meil on haridusstrateegia, meil on õpetajate järelkasvu tegevuskava, meil on väga palju Eesti hariduse dokumente, kus on sõnastatud see mure ja kus on sõnastatud ka riigipoolsed tegevused nende eesmärkide täitmiseks. Kuid vaatamata sellele olid õpetajad siiski selle aasta alguses tänavatel. Ja küsimus ei olnud üksnes õpetajate palga alammääras, vaid ka selles, et õpetajad on oma töös üle koormatud. Ja ülekoormuse põhjus on see, et meil ei jätku piisavalt õpetajaid koolidesse tööle. Olemasolevad õpetajad peavad väga suure koormusega tööd tegema. Selleks, et me haridusstrateegias kokku lepitu ja õpetajate järelkasvu tegevuskavas kokku lepitu saaksime tegelikult ellu viia, ei piisa sellest, et haridusminister ühe, teise või kolmanda dokumendi allkirjastab. Isegi ei piisaks sellest, kui me saaksime Tartu Ülikoolist igal aastal kaks korda rohkem õpetajakoolituse lõpetanuid. Selleks on vaja, et kõik koolipidajad, kes üldhariduskoole Eestis peavad, lepiksid kokku kõikide teiste osapooltega – õpetajate esindajatega, ka riigi esindajatega, erakoolide pidajatega – ühiselt selles, millised on õpetajate töötingimused, milline on õpetajate normaalne koormus, et õpetajaamet muutuks uuesti atraktiivseks. Ma toon teile näited. Eesti ülikoolides, Tallinna Ülikoolis ja Tartu Ülikoolis õpib tänase seisuga kokku 3238 tudengit õpetajakoolituse erialadel. 3238 tudengit! Need on aineõpetajad, keda on 1317, eripedagoogika õpetajad, keda on magistritasemel 292 ja bakalaureusetasemel 431, klassiõpetajad ehk vanas mõistes algklassiõpetajad, [keda on] 372; ja 826 lasteaiaõpetajat. Need on väga suured numbrid. Need on tudengite arvud, kes on täna ülikoolis ja kes omandavad õpetajakraadi. Eelmise aasta kevadel lõpetas Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli 643 pedagoogiharidusega noort ja samal ajal asus õppima õpetajaerialadele 1174 tudengit. Kõik need numbrid ületavad kordades neid numbreid, kui palju meil on täna koolis õpetajaid puudu. Me võime suurendada Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis pedagoogilistel erialadel lõpetavate tudengite arvu, aga see ei garanteeri meile, et need inimesed tegelikult õpetajana tööle lähevad. Arenguseire Keskuse raportist selgus, et üle 2000 inimese, kes on omandanud pedagoogilise kraadi, täna koolis ei tööta, ja neil on väga erinevad põhjused. Sellest tulenevalt olengi ma algatanud koostöös kohalike omavalitsustega ja koostöös õpetajate ametiühingutega haridusleppe läbirääkimised eesmärgiga kokku leppida õpetajate karjäärimudelis, õpetajate töötingimustes ja koormuse arvestuses, selleks et see amet oleks nendele inimestele, nendele tuhandetele tudengitele, keda ma täna teile ette lugesin, atraktiivne ja nad valiksid selle ameti, kui tööle lähevad. Me ei saa õpetajate töökoormust ja töötingimusi kokku leppida ilma kohalike omavalitsusteta, kes on meil peamised koolipidajad. Nii et mure nr 1 on õpetajate järelkasv. Selle murega on vaja tegeleda sellesama haridusleppe raames ja need tingimused pikaks ajaks kokku leppida. See on üks suurimaid muutusi, mis me loodetavasti selle aasta sügiseks kohalike omavalitsuste ja õpetajate esindajatega kokku lepime. Mure nr 2 hariduses on see, et meil jääb päris suur hulk – ja see on kasvav number – noori üksnes põhiharidusega. Eestis on õpilaste väljalangemine pärast põhikooli lõppu üks Euroopa Liidu suurimaid. Meil on väga palju noori, kes ei jõua edasi ühelegi järgmisele haridusastmele, ei omanda ei keskharidust, kõrgharidust ega ka kutsekeskharidust. Ja see on päris suur mure. Selle mure lahendamise keskmes on tegelikult kutsehariduse atraktiivsus ja olemasolu alternatiivina nendele noortele, kes põhikooli lõpetavad ja peaksid edasi õppima minema. Täna on kutsevalikute osa põhikooli lõpus väga väike. Päris suur hulk noori kas valib küll gümnaasiumisse mineku, kuigi nad eelistaksid tõenäoliselt kutsekesk[koolis] õppida, või ei vali üldse mingit õpingutega jätkamist. Nii et 10% noori igast aastakäigust jääb Eestis põhiharidusega. Selleks et me suudaksime tagada, et iga noor omandaks kas kutse või vähemalt keskhariduse, et saaks ka edasi õppida, on vaja oluliselt suurendada kutsevalikuid põhikoolijärgselt kutsehariduses, suunata see teravik täiskasvanute õpetamiselt kutsekoolides noorte õpetamisele kutsekoolides, et vähendada nende noorte osakaalu, kellel pole ei keskharidust ega ka tegelikult mingeid oskusi. Kutsehariduse reform on praegu ettevalmistamise faasis, sellega tõesti ei saa kiirustada, sellepärast et see muutus on päris märkimisväärne. Nii et järgmised kaks aastat on meil aega töötada selle nimel, et kutsehariduse reform rakendada 2026. aastal. Ja mure nr 3 hariduses on seesama ühtse eestikeelse kooli loomine, mis on juba käiku lükatud, aga mis ei ole veel tegelikult realiseerunud. 30 aastat on kestnud katse lülitada venekeelsed koolid, mis Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis paralleelsüsteemina asutati, Eesti haridussüsteemi, ühtsesse koolivõrku, et meil ei oleks enam segregeerunud koole, ei oleks seda, et eri kodukeelega lapsed käivad erinevates koolides. Selle reformi ettevalmistamine ja elluviimine on üks suurimaid ettevõtmisi, mis Eesti haridust puudutab. Tõepoolest on väga kurb, et isegi 2023. aastal ei teinud 53% venekeelsete põhikoolide lõpetajatest ära eesti keele tasemeeksamit tasemel B1. See on meie kõigi tegemata töö. See on see, mille pärast me tegelikult eestikeelsele õppele üleminekut teeme. Täna on seis eestikeelsele haridusele üleminekul järgmine. Meil on omavalitsuste saadetud info põhjal esimeste ja neljandate klasside ehk üleminekuklasside puhul puudu umbes 90 õpetajat. Tallinnas ja Ida-Virumaal on puudu 90 õpetajat, kes peaksid esimeste ja neljandate klasside ees seisma ja eesti keeles õpetama. Aga suurem mure koolides on õpetajad, kes jätkaksid veel mõnda aega vene keeles õpetamist, aga kes samuti peavad vastama eesti keele oskuse nõuetele. Neid õpetajaid on täna 518, kes ei vasta eesti keele oskuse nõuetele. Nad küll ei ole otseselt eesti keeles õpetavad õpetajad, aga siiski peavad nendele nõuetele vastama. Omavalitsustega me tegeleme väga intensiivselt nende õpetajate eesti keele õppele suunamisega. Nad käivad eesti keele koolitustel ja me ootame nendelt seda, et nad sooritaksid eesti keele tasemeeksami. Määrasime aprillis ja juunis lisaeksamiajad selleks, et õpetajad saaksid veel enne 1. septembrit minna ja eksamil ära käia. Mu aeg saab läbi, aga meil on tegelikult ka kõrghariduse valdkonnas ja koolivõrgu korrastamise valdkonnas nii mitmedki muudatused käimas. Loodetavasti saan vastata nendel [teemadel] küsimuste voorus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile tõepoolest on. Kõigepealt Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mõnda aega tagasi me lugesime ühe teise valdkonnaga seotult, et m‑riigi arendusel on 800 000 eurot läinud niinimetatud koolirahaks. Ja siinkohal tahangi küsida, mis summa võiks see olla, mis on läinud teie valdkonnas sellesama mittetöötava eksamite infosüsteemi arendamiseks. Mis on see summa? Kas on keegi vastutanud ja kui on keegi vastutanud, mis kujul siis see vastutus selle mittetoimiva lahenduse eest võetud on?

Aitäh! EIS, eksamite infosüsteem on täiesti toimiv lahendus. See on täiesti toimiv lahendus nii eksamite tegemiseks, tasemetööde tegemiseks kui ka vastuvõtukatsete tegemiseks, kui selleks tegelikult soov on. Eksamite infosüsteemis toimuvad juba aastaid elektroonilised tasemetööd. Neljandate ja seitsmendate klasside lapsed teevad selles süsteemis tasemetöid regulaarselt, seal ei ole kordagi tõrkeid olnud. Edasi on eksamite infosüsteemi arendatud selleks, et põhikooli lõpueksameid ja gümnaasiumi riigieksameid saaks ka sooritada eksamite infosüsteemis. Selleks on tehtud kuus aastat arendustööd. Kaks viimast aastat on tehtud katseeksameid, viimased kolm katseeksamit sooritati nüüd kevadel. Sügisel tuleb veel katseeksamite periood. Kõik need katseeksamid on tehniliselt eksamite infosüsteemis õnnestunud, ükski nendest katseeksamitest ei ole läbi kukkunud. Nii et e-eksamite süsteem tegelikult tehniliselt toimib ja ei saa öelda, et see raha, mis on sinna investeeritud – need on valdavalt olnud Euroopa Liidu vahendid –, ei ole ennast ära tasunud. See süsteem toimib. Mis nüüd ühel hetkel ei toiminud, oli vastuvõtukatsete tegemine. Eksamite infosüsteem ei ole mõeldud selliste katsete tegemiseks, ta ei ole selleks ka konfigureeritud. Ja selliste katsete tegemise puhul oleks ministeerium pidanud käituma teistmoodi: a) kas ta oleks pidanud ütlema, et ei saa eksamite infosüsteemi selleks kasutada, ehk siis ta poleks koolidel lubanud seda kasutada, või b) kui ta lubas seda kasutada, siis ta oleks pidanud tagama tehnilise toe. Ta oleks pidanud eksamite infosüsteemi ümber konfigureerima, koormustesti ära tegema ja siis oleks saanud seda kasutada ka vastuvõtukatsete tegemisel. Nii et lihtsalt täpsustuseks: eksamite infosüsteem tehniliselt täna toimib, ja toimib väga hästi.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No vanasti Vene ajal oli selline ilus ütlus, et annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Antud juhul me näeme, et see täpselt niimoodi on. Kui te kuulaksite ennast praegu kõrvalt ja kriitiliselt mõtleksite selle üle, mis te ütlesite: e-eksamite süsteem toimib, ainult et ta ei toimi. Ainult et ta ei toimi! Kuus aastat on arendatud! Kuulge, kuue aasta jooksul on meil tehisintellekt arenenud juba sinnamaale, et teeb igasuguseid sümfooniaid ja mida kõike, ja kuus aastat arendatud asi kukub lihtsalt kolinal läbi! Mind üldse ei huvita, et mingeid Euroopa Liidu vahendeid on selleks kasutatud. See on raha! See on raisatud raha. Aga mu küsimus on hoopis teine. Ma mäletan väga hästi, kuidas te kultuurikomisjonis käisite ja oli päevakorras Metsküla kool. Te olite seal kaastundliku ja abivalmis näoga, ainult et tulemus on null. Ministeeriumi tulemus selle kooli aitamiseks – laste aitamiseks, lapsevanemate aitamiseks, õpetajate aitamiseks – on null. See jätkub teiste maakoolide sulgemisega. Mida te kavatsete teha, et Eesti maapiirkonnad ei jääks ilma koolideta?

Aitäh küsimuse eest! Metsküla kooli puhul on haridusministeerium palunud ennast kaasata kohtuvaidlusesse selleks, et esindada riigi nägemust sellest, milline peaks koolivõrk välja nägema. Koolivõrgu puhul on ministeerium öelnud, et kodulähedased väikesed 6-klassilised koolid on prioriteetkoolid, mis peaksid kodu lähedal olemas olema. Metsküla kooli sarnastele koolidele on selleks ka eraldi rahastusmeede välja töötatud ja tänaseks on omavalitsused taotlused esitanud ja selle rahastuse kätte saanud. See on samm, mille me oleme riigina astunud, et omavalitsused hoiaksid ja peaksid selliseid koole, nagu on Metsküla kool. Kui te küsite, kas haridusministeerium saab natsionaliseerida ehk siis riigistada Metsküla kooli, siis ei, seda me teha ei saa. Kas me saame keelata omavalitsusel teha [sulgemis]otsust? Ei, me ei saa keelata omavalitsusel seda otsust teha. Omavalitsused on nendes otsustes autonoomsed. Tegelikult on omavalitsustel õigus oma koolivõrku korrastada. Meie roll on siin olnud suunata ja selgitada riigi prioriteete ja rahaliselt toetada, et koolivõrk korrastuks niimoodi, et väikesed lapsed esimesest kuni kuuenda klassini saaksid käia kodulähedases koolis. Ja see toetusmeede on meil välja töötatud.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Paljud on tähele pannud, et päris mitmes küsimuses te oma vastutust ei tunne, vaid otsite igalt poolt süüdlasi. Väga ootamatu ja tegelikult mingis mõttes ka ebaõiglane avaldus teie poolt oli see, kui te ütlesite, et kui septembris peaks juhtuma, et kuskil koolis pole klassi ette panna kvalifikatsiooni[nõuetele] vastavat õpetajat, peab kooli direktor tagasi astuma. Minu küsimus on järgmine. Mis on see number, kui palju teie hinnangul septembris peaks lasteaedadest ja koolidest direktoreid ametist lahkuma? Õppeaasta on vaikselt juba lõppemas, teil peaks olema ülevaade, mis see number saab olema. Kui paljud direktorid peavad teie hinnangul septembris tagasi astuma?

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Selgitan. See oli vastus Riigikogu saadiku küsimusele, kes vastutab selle eest, kui 1. septembril ei ole [mõne] klassi ees õpetajat. Mina ütlesin, et selle eest vastutab alati see, kes õpetajaid palkab. Õpetajaid palkavad koolipidaja ja koolijuht. Täpselt samamoodi mina ministrina ja koolipidajana vastutan selle eest, et riigikoolides oleks 1. septembril [iga] klassi ees õpetaja. Ei saa olla kellegi teise vastutus, kui klassi ette jääb õpetaja palkamata. Kui te eeldate, et minister saaks teha otsuse selle kohta, kas Narvas on [iga] klassi ees õpetaja või ei ole, siis kahjuks ma seda teha ei saa, kui need koolid ei ole [minu pidada]. Täna on meil puudu esimeste ja neljandate klasside puhul, mis on üleminekuklassid, omavalitsuste ehk siis koolipidajate andmetel – nemad need andmed meile edastavad, sest nemad teavad täpselt – 90 õpetajat nende klasside jaoks, mis peavad üle minema eestikeelsele õppele. Erinevates koolides on [seis] erinev. Tõesti muret tekitavad, kõige suuremad numbrid on meil Lüganuse ja Kiviõli vene koolis – Kiviõli vene kool juriidiliselt oma tegevuse küll 1. septembrist lõpetab –, Maardu linnas, Kohtla-Järve linnas, Narva linnas ja Sillamäe linnas, kus on väga suur protsent neid õpetajaid, kes ei vasta keelenõuetele, aga peaksid 1. septembril hakkama õpetama eesti keeles.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Õpetajatelt ei nõuta enam koolis töötamiseks pedagoogilist haridust. Kui suurel protsendil õpetajatest täna seda haridust pole?

Aitäh küsimuse eest! Ei, õpetajatelt nõutakse jätkuvalt koolis töötamisel pedagoogilist haridust. Õpetajat on võimalik tähtajalise lepinguga üheks aastaks tööle võtta, juhul kui konkurss on läbi kukkunud ja sellele ametikohale ei ole võtta õpetajat, kellel on pedagoogiline pädevus ehk siis õpetajakutse. Kui konkurss on ebaõnnestunud, siis üheks aastaks tähtajalise lepinguga on võimalik võtta tööle inimene, kes ei vasta õpetajakutse nõuetele. Ei saa võtta tööle inimest, kes ei vasta keelenõuetele, küll aga saab võtta tööle inimese, kes ei vasta antud hetkel õpetajakutse nõuetele. Seadus ütleb seda väga ühemõtteliselt. Tänase statistika kohaselt vastab kvalifikatsiooninõuetele 80% koolides töötavatest õpetajatest. 20% ei vasta kvalifikatsiooninõuetele ja need ei ole mitte keelenõuded, vaid need on pedagoogilised nõuded. Nende 20% sees on märkimisväärne osa neid, kes õpivad ülikoolis ja alles omandavad õpetajakutset, ehk siis nad on üliõpilased, reeglina magistriõppes. Aga on ka neid, kes ei õpi ülikoolis, kes on tulnud karjääripöörajatena kooli tööle. Hetkel on Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooliga plaanis sisse viia mikrokvalifikatsioonikraadid nendele, kes on tulnud kooli tööle kuskilt mujalt sektorist, et nad omandaksid vähem kui aastaga õpetaja kvalifikatsiooni ja vastaksid kvalifikatsiooninõuetele, kui nad koolis töötavad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus. Ma arvan, et te teate, millest ma räägin. Miks te peate Haridus‑ ja Teadusministeeriumis tööl kantslerit, kes on sekkunud laimukampaaniaga haridusvaldkonda, kelle alusetute ja meelevaldsete süüdistuste ja laimu tõttu tühistati ja kaotas töö tudengite seas väga lugupeetud ja hinnatud õppejõud Rea Raus? Kantsler Kristi Vinter-Nemvalts töötab teie juhitud ministeeriumis, on teile lähedal seisev isik. Seetõttu ma pöördungi teie poole küsimusega, kas see on nüüd tõesti uudne ministeeriumi taktika haridusvaldkonna personalipoliitika kujundamisel, et HTM-i kantsler Nemvalts suunab isiklikult mingite aktivistide kontrollimata andmetel põhinevat valeinfot ajakirjandusse ja selle tõttu tühistatakse, vallandatakse lugupeetud õppejõud. Kas te ei anna oma kantslerile piisavalt tööd, et tal on aega tegeleda enda tekitatud intriigidega? Ja kui te ei suuda oma kantslerit tegevuses hoida, siis äkki mõni teine minister suudaks?

Aitäh küsimuse eest! Kogu see vaidlus puudutab aastat 2015, kui Kristi Vinter-Nemvalts ei töötanud haridusministeeriumi kantslerina, töötas Tallinna Ülikoolis. Ma saan aru, et see on vaidlus, mis ilmselt läheb kohtusse. Minul ei ole praegu siin pädevust kommenteerida, mis toimus 2015. aastal ülikoolis või ei toimunud, ega tegelikult ka õigust [seda teha]. Kuna see on tsiviilhagi konkreetselt selle kantsleri ja Rea Rausi vahel ja see ei puuduta haridusministeeriumi ega haridusministeeriumis töötatud aega, siis mul ei ole tegelikult pädevust seda siin kommenteerida.

Jaa, suur tänu! 9. aprillil avaldati Postimehes artikkel, mis kandis pealkirja "Leedu haridusminister astub vaheeksamite probleemide tõttu tagasi". Artiklis on esile toodud, et need probleemid, mille tõttu ta tagasi astus, on vägagi sarnased nende probleemidega, mis on avaldunud Eestis. Teatavasti 6. aprillil kell 10 algasid ühiskatsed riigigümnaasiumidesse pääsemiseks, kuhu registreerus 3840 kandidaati. Eksamite infosüsteemis tekkisid tõrked ning õpilastel tuli testi tegemine katkestada. Ma mõtlesin küsida teie käest hinnangut, kas Leedu haridusminister talitas valesti, võttes sellise prohmaka eest vastutuse ja astudes tagasi. Kui ta ei talitanud valesti, siis miks teie ei käitu sarnasel viisil ega võta vastutust sellise prohmaka eest?

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh küsimuse eest! Ma ei oska kommenteerida, milline prohmakas Leedu ministrile saatuslikuks sai. Kas need vaheeksamid olid riiklikud eksamid, mida kõik õpilased sooritasid? Ma jään kahjuks [vastuse võlgu], ma ei saa seda hinnangut anda, mul ei ole piisavalt informatsiooni. Katseeksamitega läks meil tegelikult kõik korda. Ma veel kord ütlen: e-katseeksamid, mida korraldas ministeerium, ei kukkunud läbi. Need toimisid, kõik eksamid tehti ära, kõik õpilased tegid ära. Viga juhtus vastuvõtukatsetel Tallinna ja Harjumaa riigigümnaasiumidesse. Vastuvõtukatsete korraldamise eest, kaasa arvatud nende katsete sisestamisel EIS-i, üldse EIS-i kasutamise eest vastutasid need koolid. Koolid tegid seda ise, nii nagu reegel ette näeb. Nad tegid seda ise, see ei olnud mitte kuidagi riiklikult korraldatud ega ka riiklikult kellelegi kohustuslik. Meie suur viga, ja selle eest peab haridusministeerium väga selgelt vastutama, oli see, et me lubasime oma koolidel kasutada süsteemi, mis ei olnud selliseks kasutamiseks mõeldud. Ja me sel hetkel, kui me seda lubasime, ei taganud tegelikult seda, et see süsteem tehniliselt vastu peab. Ehk siis haridusministeerium ei täitnud hoolduskohustust kõikide õpilaste ees: riigikoolide pidajana oleks ta pidanud tegelikult selle üle kontrollima. Teised koolid, teised piirkonnad, näiteks Tartu koolid loobusid nende sisseastumiskatsete tegemisest EIS-is, kui haridusministeerium ütles, et me ei taga tehnilist tuge sisseastumiskatsete tegemisel. Nad otsustasid, et ilma tehnilise toeta nad ei võta riski neid katseid EIS-is teha. Tallinna koolid ikkagi võtsid selle riski – ja neil oli selleks õigus –, aga meil jäi tehniline tugi tagamata. See on see, mis oli meie viga. Koolide vastuvõtukordades on [lahendused] sellisteks olukordadeks ette planeeritud. Vastuvõtukatsed võivad nurjuda väga erinevatel põhjustel: elekter läheb näiteks ära. Koroonapandeemia ajal ei õnnestunudki vastuvõtukatseid teha. On ette nähtud, milline näeb vastuvõtuprotseduurika välja juhul, kui vastuvõtukatseid ei õnnestu teha. Nii et koolid tegid oma vastuvõttu edasi lähtuvalt sellest, mis neil vastuvõtukorras kirjas oli.

Järgnevalt kolleeg Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Te olete näidanud ennast kirgliku LGBT liikumise toetajana. Seda on näha ka teie tegudes, te olete LGBT agenda aktiivselt sisse viinud lasteaedade ja koolide õppekavadesse. Seda on tihti tehtud vanemate seljataga, nende teadmata ja ammugi nende nõusolekut küsimata. Sellega olete te tekitanud laste ja noorte mõttemaailmas segadust, mis on päädinud vaimse tervise probleemidega ja oma kehade sandistamisega, loomulikult on see tekitanud ka pingeid peresuhetes. Kunas te kõige selle eest vastutuse võtate ja tagasi astute?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea tegelikult, millest te räägite, sest ma ei ole mitte ühtegi õppekavamuudatust oma ministriks oleku ajal teinud.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud minister, lugupeetud umbusaldatav! Te ütlesite, et nüüd on olukord selline, kus meil varsti ei ole enam segregeerunud koole. See oli väga optimistliku noodiga öeldud. Mul on aga see mure, et esimest korda Eesti ajaloos kaotavad eesti lapsed eestikeelse kasvukeskkonna oma kodumaal. Te panete nad tegelikult keeleõpetajateks olukorras, kus lapsed ei pea seda kohustust täitma. Ega siis ainult keeleõppetundides ei ole keelekeskkond, [mõjub ka] see, kuidas lapsed vahetunnis räägivad ja mida nad koolieelses lasteasutuses omavahel räägivad. Faktiliselt kaotavad eesti lapsed paljudes kohtades emakeelse kasvukeskkonna ja võib-olla nad hakkavad võõrkeelte mõju all hoopis oma emakeelt valesti rääkima. Kuidas te seda näete, kas nad kaotavad oma kasvukeskkonnas või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Ma proovin [vastata]. Kas te räägite koolieelsetest [asutustest], lasteaedadest ühesõnaga? 1. septembrist ei ole tõesti enam õpperühmadel vahet, kõik rühmad on eestikeelsed õpperühmad. Siiski on ministeerium korduvalt koolipidajatele ja lasteaiapidajatele südamele pannud, et ei saa päris niimoodi õppetööd korraldada, et eesti emakeelega lapsed õpivad näiteks keelekümblusklassis või keelekümblusõpperühmas. Keelekümblusmetoodika, mis on ette nähtud nendele lastele, kes ei valda eesti keelt, ei saa olla sobilik metoodika nendele lastele, kellele eesti keel on emakeel. Selle tõttu peab nii rühmade komplekteerimisel kui ka klasside komplekteerimisel lähtuma sellest, milline on lapse keeletase, õppekeeletase. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi [peab] lapse õpet planeerima vastavalt tema võimetele. Ja keeleoskus on üks võime, mida peab arvestama. Seega kohalikud omavalitsused ja meie riigina, kes me oleme põhikoolipidajad, peame seda silmas pidama, et laps, kelle emakeel on eesti keel, õpib keskkonnas, kus eesti keelt kasutatakse õppekeelena kui laste emakeelt, mitte eesti keelt teise keelena. Nii et see on klassikomplektide ja rühmade komplekteerimisel kindlasti nii lasteaedades kui koolides oluline.

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud umbusaldatav! Sellessamas kuulsas Sirbi artiklis, kus te teatasite, et eestlastele jäägu nende pastlad ja kandled, ütlesite te veel terve rea huvitavaid asju. Näiteks, tsiteerin: "Etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta või ümber sõnastada." Või: "Etnilisus tuleks privaatsfääri üle viia ja võimaldada vabalt ka selle esitlemist avalikus ruumis indiviidi tasandil." Aga noh, okei, saame aru, et tol ajal te ei olnud veel poliitikas ja võisite rääkida seda, mida te päriselt arvasite. Nüüd te olete poliitikas ja võib-olla ei ole nii otse ja ausalt estofoobne. Aga võta näpust, te käisite 2021. aastal venekeelses ETV-s ja ütlesite, et Eesti riigi ülesanne ei peaks olema eestluse tagamine ja nende identiteedi ja keele toetamine. Kusjuures põhiseadus ütleb täpselt vastupidi, et just peab olema. Ja nüüd sellel taustal viite te ellu meie eestikeelsele õppele üleminekut niimoodi, et umbkeelsed lapsed pannakse eestlastega samasse kooli, kus need vaesed eesti lapsed hakkavad kõik õpetajateks oma õppeedukuse arvel. Kas see ongi teie kaval projekt, eestlus välja juurida Eestist?

Kolleeg Martin Helme, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest näen mina tulevast ühtset Eesti kooli sellisena, kus me enam ei segregeeri koduse keele või etnilisuse järgi inimesi erinevatesse koolidesse. Me ei ütle, et eestlaste koolid on eraldi koolid, venelaste koolid on eraldi koolid ja ukrainlaste koolid on eraldi koolid. Selline etnilisuse põhjal laste segregeerimine on toonud meid sinna, kus me täna oleme. Meil on väga selgelt probleem lõimumisega, sellega, et venelased ja ukrainlased ei ole samas inforuumis, kus on eesti noored. Neil ei ole võrdväärseid võimalusi hariduse edasisel omandamisel. Ja see ei ole mitte kuidagi Eesti riigile kasulik. Selleks, et vene või ukraina kodukeelega lapsed eesti keele selgeks saaksid, on vaja eestlasi, kellega nad eesti keelt räägivad. Omakeskis, omakeelses koolis, omakeelsete õpetajatega ja omakeelsete lapsevanematega koos olles see ei edene ja ei hakkagi edenema. Me oleme 30 aastat seda tegelikult näinud. Nii et tõepoolest mina usun sellesse. Eestis on väga palju näiteid ühtsena toimivatest koolidest, kus eesti ja vene kodukeelega lapsed, ka ukraina kodukeelega lapsed käivad koos ühes koolis. Kõikidele nendele lastele on tagatud nende keeleoskusele kohane õpe, nad on seal saanud sellega toetatud ja 12. klassi lõpuks tegelikult ei ole enam vahet, kas see on vene kodukeelega laps või eesti kodukeelega laps. Eesti keelt vallatakse võrdselt, haridustase on neil ühesugune ja võimalused ülikoolis edasi õppida või kutsehariduses edasi õppida on ühesugused.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt kindlasti suur tänu juba tehtud töö eest ja algatatud protsesside eest! Minu küsimus tuleb jällegi sellesama ühtse Eesti kooli kohta. Mul on tunne, et paljud inimesed ja võib-olla ka siin saalis olevad saadikud arvavad, et ühtne Eesti kool on 1. septembriks valmis. Ma pigem arvan, et tegemist on protsessi algusega. Äkki te hästi lihtsalt selgitate veel kord, kui pikk see protsess teie nägemuses on ja kunas me jõuame nende tulemusteni? Ja mis on need põhilised probleemid täna?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, 1. septembril ei saa olema sellist olukorda, kus me risti-rästi paigutame pimesi erineva kodukeelega ja erineva [eesti] keele oskusega lapsed klassidesse ja hakkame neid nii-öelda segamini õpetama. See kindlasti ei ole viis, mismoodi tagada kõikidele lastele kvaliteetne haridus. Lapse õppekeeleoskus on selles mõttes erivajadus, mida tuleb arvesse võtta õppeprotsessi planeerimisel koolis. Kui laps ei oska eesti keelt [nii palju], et eesti keeles õppida, siis seda last ei saa panna täpselt samasuguses õppetempos ja õppeprotsessis osalema kui eesti keelt emakeelena rääkivat last. Seda ei saa teha. Kas sellele ühele lapsele või kui neid lapsi on rohkem, siis neile [kõigile tuleb] võimaldada ikkagi eraldi õpet, eriti keerulistes ainetes, nagu on matemaatika ja loodusõpetus. Muusikas ja kunstis on võimalik, eks ole, klass koos hoida, lapsi koos hoida ja õppida, aga keerulistes ainetes on vaja nendel lastel, kes eesti keelt ei valda, erituge. Nii kaua, kuni lasteaiast ei tule peale põlvkond, kes on juba lasteaias läbinud eesti keele oskuse omandamise, on ikkagi vaja õppekorralduslikult hoida neid lapsi erinevates õppeprotsessides. Kui meil tulevikus, kolme-nelja aasta pärast peaks tulema lasteaiast peale juba sellised lapsed, kes oskavad esimesse klassi tulles eesti keelt, siis tõesti ei ole mingit põhjust öelda, et venelased peaksid ikkagi eraldi koolis õppima. Siis tegelikult ei pea lapsi mitte kuidagi enam keeletasemete poolest segregeerima, sest nad on kolmandast eluaastast kuni seitsmenda eluaastani õppinud eesti keelt lasteaias ja valdavad eesti keelt [nii palju, et suudavad] eesti keelt emakeelena rääkivate lastega koos õppida. Aga see võtab, ma arvan, kolm-neli-viis aastat, enne kui kooli hakkavad tulema sellised põlvkonnad vene kodukeelega lapsi, kes valdavad eesti keelt sellisel tasemel, et nad saab eestlastega ühte klassi panna. Seniks on vaja keelekümblusmetoodikal [põhinevat] erituge nendele lastele, kes eesti keelt ei valda, aga kes esimeses klassis peavad hakkama ka matemaatikat ja loodusõpetust eesti keeles õppima.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! See 9. aprilli prohmakas, see üheksandate klasside eksami oma, ja Leedu kolleegi tagasiastumine – selles suhtes on nagu hästi huvitav, et te pole nagu üldse huvi tundnud, mis kolleegidel [juhtus], kas need olid riigieksamid või ei olnud. Ja ka Metsküla kooli kinnipanekust te distantseerusite. Eks ma saan ka järgmisest vastusest aru, et te distantseerute samuti Toila Gümnaasiumi kinnipanekust ja Iisaku Gümnaasiumi kinnipanekust. Kõik otsused teevad kohalikud omavalitsused. Ma ikkagi tahaks teada, miks siis põhikoolide osas on [selline otsus, et omavalitsustele antakse raha põhikoolide rahastuseks juurde?] Saate uue põhikooli, kui panete gümnaasiumi kinni. Kas see on siis tuleviku Eesti kool või?

Aitäh küsimuse eest! 9. aprillil toimus katseeksam. Me katsetasime e-eksamikeskkonda. See ei olnud eksam, see ei olnud põhikooli lõpueksam, see oli katse, kus õpilased, koolid said end vabatahtlikult üles anda selleks, et nad võiksid eksamil osaleda. Osal koolidel me palusime, et nad osaleksid – seda selleks, et me avastaksime eksamite infosüsteemi tehnilised tõrked. See oli katsetamine, tehnilise lahenduse katsetamine, mis läks väga hästi. 15 minutit eksami alguses oli süsteem aeglane, kuna toimus video üleslaadimine. Selle vea me saime nüüd kätte, me teame, miks süsteem oli aeglane. Ja kõik õpilased, kes katseeksamil, proovieksamil osalesid, lõpetasid eksami õigeaegselt, keegi lisaaega ei palunud. Tegelikult tagasiside oli sellele tehnilisele proovile üsna positiivne. Nüüd Toila ja Iisaku gümnaasiumi kinnipanemisest. Mina ei ole sellest distantseerunud. See on olnud riigi ettepanek Toilale ja teistele Ida-Virumaa omavalitsustele koolivõrgu korrastamiseks. Kõikidele Ida-Virumaa omavalitsustele on see ettepanek tehtud, sellepärast et õpilaste arv Ida-Virumaal on viimase 20 aastaga drastiliselt langenud ja me näeme seda langust ka järgmisel 10–15 aastal. Samal ajal on koolimajad tugevasti amortiseerunud ja vajavad investeeringuid. Euroopa Liidu vahenditest need investeeringud nüüd tehakse. Toila ja Iisaku puhul meie ettepanek lähtus sellest, et ei ole eriti tõenäoline, et nendes koolides järgmise 10–15 aasta jooksul gümnaasiumi jagu õpilasi jätkub. Täna juba ei jätku, nagu te teate ise väga hästi. Iisaku Gümnaasiumis õppis kümnendas klassis kaks last ja üldine õpilaste arv oli alla 20. Toila Gümnaasiumis on küll 60 ligi, aga 10–15 aasta prognoos näitab, et ka seal on õpilaste [arvu] langus päris märkimisväärne. Eestis algab gümnaasiumi pidamine ikkagi umbes 100–110 õpilasest. Siis saab pakkuda valikaineid ja tugevaid kursuseid, mis on gümnaasiumiastmes vajalikud. Ja samal ajal on seal kõrval riigigümnaasiumid, mis on ehitatud suurema arvu õpilaste jaoks kui see, kui palju täna nendes gümnaasiumides õpib. Nii et õppekohti on gümnaasiumiastmes Ida-Virumaal rohkem kui õpilasi ja selle tõttu on vaja ikkagi koolivõrku seal korrastada. Mina sellest ei [distantseeru], see on olnud riigi ettepanek Toilale ja Iisakule. Toila ja Iisaku puhul on olnud küsimus, kas nad võtavad riigi ettepaneku vastu või mitte. See on nende otsus.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud eestikeelsele haridusele üleminekut teostav minister! Vaadates seda äärmiselt silmakirjalikku umbusaldusavaldust ei saa tähele panemata jätta, et samad poliitilised jõud, kes selle algatasid, andsid eelmises päevakorrapunktis oma kaastundevastuhääli Moskva patriarhaadi teemalisele avaldusele. Siit joonistub välja teatud paralleel vastuseisus eestikeelsele haridusele üleminekule. Mis on teie hinnang, mis oleks sellise ambitsioonika ja ajalooliselt kõige keerulisema haridusreformi uppilöömise hind Eesti ühiskonnale, eesti rahvusele, kultuurile ja keelele, kui seda sisepoliitilistel põhjustel tehtaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et me oleme täna juba maksnud väga kõrget hinda selle eest, et me ei ole seda suutnud varem ära teha. Meil on 30 aastat järjest kooli lõpetanud noored, kes ei valda eesti keelt piisaval tasemel, kes ei saa edasi õppida ei gümnaasiumis ega kõrgkoolis, ei saa omandada kutset ja kes on kas Eestist lahkunud või peavad [siin elades] tegema tööd väga lihtsates ametites puhtalt keeleoskuse puudumise tõttu. Me oleme juba väga kõrget hinda selle eest maksnud. Me oleme maksnud ka seda hinda, et meil on elanikkond jätkuvalt kahes erinevas inforuumis. Kui algas Venemaa agressioon Ukraina vastu aastal 201[4], siis see ju tuli väga selgelt välja, et ka meie noorema põlvkonna seas, kes on Eesti Vabariigis sündinud ja Eesti Vabariigis koolis käinud, on väga erinev arusaamine sellest, mida Venemaa teeb ja mis on Venemaa eesmärgid. See erineb sellest, kuidas Eesti riik ja Eesti rahvas seda näeb. Nii et ma ei taha mõelda, mis see hind oleks, kui me jätkaksime sellisel moel, nagu me seni oleme jätkanud. Tänane hind on kümned tuhanded noored, kes ei ole saanud ennast Eesti Vabariigis realiseerida selle tõttu, et Eesti haridussüsteem on neid alt vedanud haridusega, mille nad on koolist saanud.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea esimees! Ma natukene küsin teise kandi pealt. Proua minister, mina pean ütlema, et minule on arusaamatud teie korduvvisiidid diktatuuririikidesse. Araabia Ühendemiraatides näiteks kohtusite pressiteate kohaselt haridusminister Ahmad Belhoul Al Falasiga ja tutvustasite talle väljatöötamisel olevat Eesti koolimudelit, otsisite võimalikke koostöökohti nii alus-, üld- kui kõrghariduse valdkonnas. Kas need kulukad visiidid ja see sõnum on ikkagi pädevad sel ajal, kui Eesti haridussüsteem on suurimas kriisis iseseisvuse taastamise järgsel ajal? Ja teiseks küsin, missuguseid koostöökohti te leidsite neis diktatuuririikides, kus poliitilised parteid on keelatud, naiste õigused karmilt piiratud ja akadeemiline vabadus puudub.

Aitäh küsimuse eest! Araabia Ühendemiraatides käisin ma kahel korral, kahel põhjusel. Esimesel korral esindasin Eesti riigi delegatsiooni, kus olid Eesti ettevõtjad, GITEX-i digimessil. Olin see minister, kes Eesti ettevõtjate äridelegatsiooni seal juhtis. Valdavalt arutasime kohtumistel Eesti ettevõtjate digilahenduste müümist ja rakendamist Araabia Ühendemiraatides. Nii et olin seal reaalselt valitsuse esindaja rollis, kuna Eesti ettevõtjad olid sellel messil esindatud. Teine kord oli seotud Araabia Ühendemiraatide küllakutsega selleks, et rääkida Eesti kooli digilahendustest ehk siis sellest, milliseid digilahendusi Eesti kool kasutab. EdTechi ettevõtted otsivad omale täiendavaid turge ja Araabia Ühendemiraadid on üks turg, kus Eesti haridustehnoloogiaettevõtted väga intensiivselt ringi vaatavad. Ka Tartu Ülikool soovib oma Aasia keskuse uuringutega saada partnerlussuhteid Araabia Ühendemiraatide ülikoolidega. Nii et need olid need põhjused, miks ma seal visiidil käisin ja neid läbirääkimisi pidasin, tutvustades ka digitehnoloogilisi hariduslahendusi ja seda, mismoodi Eesti kooli mudelis neid rakendatakse. [Püüdsin] ka edendada kõrgkoolide koostööd Tartu Ülikooli soovil.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on selline tunne, et ministeeriumil on hästi keeruline raha õpetajatele üle kanda. Ida-Virumaa kooliõpetajad, kes õpetavad eesti keeles, said omal ajal riigilt lubaduse, et nende palgale lisandub koefitsient, mis teeb nende palgaks poolteist õpetaja miinimumpalka. Kahjuks eelmise aasta lõpus pidid nad seda palgalisa mitu kuud ootama. Ja selle aasta alguses olukord kordus, märtsikuu lõpuks ei olnud neile lubatud palgalisa laekunud. Õpetajad pidid Ida-Virumaal korraldama lausa piketi, et kolm kuud hiljem see palgalisa nendeni ikkagi jõuaks. Paistab, et tegu on ministeeriumi süsteemse veaga, kuna kaks korda järjest on selline asi juhtunud. Kas te saate garanteerida, et sellist äpardust ei juhtu ka kolmandat korda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen küll korduvalt siin Riigikogu puldis selgitanud, milles on põhjus. Taotlusi õpetajatele palgatoetuse andmiseks või saamiseks esitavad kohalikud omavalitsused. Kahjuks on olnud mõlemal korral suuri raskusi sellega, et me saaksime kohalikelt omavalitsustelt sellised taotlused, kus on olemas ka informatsioon nende õpetajate eesti keele oskuse kohta, nende õpetajate koormuse ja diplomite [olemasolu] kohta. Need taotlused tulevad puudulikult, me peame lõputult küsima uusi dokumente, täiendavat informatsiooni, selleks et me saaksime päriselt teada, kas inimene oskab eesti keelt ja kas ta ka päriselt õpetab eesti keeles. Kuna õpetajad õpetavad ka mitmes koolis ja samaaegselt erinevates omavalitsustes, siis taotlustest tuli mõnikord välja, et mõnel õpetajal peaks lausa kolm täiskoormust olema. See omavalitsustega andmete täpsustamine on kahjuks võtnud ebaproportsionaalselt palju aega. Kui me nüüd nende kahe kogemuse pealt saaksime selle protseduuri omavalitsustega niimoodi töösse, et [oleks selge], kuidas peaks dokumente esitama, siis ma eeldan, et meil järgmisel korral see sujub oluliselt lihtsamini. Sügisese septembrikuu vooru puhul me oleme otsustanud, et me toome taotluste esitamise tähtaja oluliselt varasemaks. See tähendab, et õpetajad peavad varem tööle tulema, et oma dokumendid esitada. Aga siis me jõuaksime septembrikuus ikkagi need toetused välja maksta. Loodame tõesti, et neid vigu, mida senimaani on dokumentide esitamisel ja edasi-tagasi saatmisel mõlemad pooled teinud, enam ei tule. Ja teine otsus, mis me tegime, on see, et nendele omavalitsustele, kellel ei ole probleeme dokumentidega, me maksame raha kohe välja. Praegu me oleme oodanud kogu vooru dokumentide kordasaamist, et kõigile korraga väljamakse teha. Aga nüüd me teeme niimoodi, et maksame kõigepealt ära neile, kes on esitanud oma dokumendid õigeaegselt, ja teistega nii-öelda jageleme nende numbrite osas edasi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea minister, kahjuks te ei vastanud mu küsimusele, kui palju direktoreid peab septembris tagasi astuma. Aga ma sain teie vastusest aru niimoodi, et need saavad olema Lüganuse, Maardu ja Ida-Virumaal asuvate koolide direktorid. Aga mul on teine küsimus. Koalitsioon lubas õpetajatele palgatõusu 120%-ni Eesti keskmisest. See oli koalitsioonileppes. Kahjuks, nagu ka paljude kõikide teiste lubadustega, seda lubadust valitsus ei täitnud, mistõttu täiesti õigustatult hakkasid septembris õpetajad vaikselt häält tõstma ja see lõppes streigiga. Kuude kaupa valitsus arutas, ei suutnud lahendust leida ja kõik lõppes streigiga. Kahjuks pole õpetajad siiamaani seda palgatõusu saanud. Minu küsimus on selline. Kuidas te hindate valitsuse efektiivsust, operatiivsust antud küsimuse lahendamisel, arvestades, et septembrist on meil pea üheksa kuud möödas ja valitsuse ametisse nimetamisest veidi üle aasta?

Aitäh küsimuse eest! Ma kasutan praegu võimalust vastata direktorite teemal. Ma tõesti loodan, et mitte ükski direktor ei pea sügisel ametist tagasi astuma, et me kõik suudame ühiselt selle pingutuse teha, et õpetajad klasside ees oleksid, et poleks mitte ühtegi klassituba või tundi, kus õpetajat klassi ette panna lihtsalt ei ole. See ühine pingutus meil kõigil ees seisab. 120% lubadus on koalitsioonilepingus aastaks 2027. See on seal niimoodi kirjas ja selles suunas me üritame praegu liikuda. See ei olnud selleks aastaks. Operatiivsus seisneb selles, et me peame aastaks 2027 jõudma 120%-ni. See on see, mille poole me tegelikult peame hakkama liikuma ja liigumegi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kristina Kallas! Te ei ole suutnud oma valdkonnas streiki ära hoida, mis tähendab läbikukkumist. Miks te ei suutnud õpetajate streiki ära hoida ja miks te kukkusite läbi?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti ei suutnud streiki ära hoida. Tõesti ei suutnud ja siin ei ole kedagi teist, kelle peale näpuga näidata. Ei suutnud! Ei suutnud sellepärast, et riigieelarve seis on äärmiselt, äärmiselt keeruline. Meil ei ole mitte mingisuguseid vabu vahendeid selleks, et suunata raha õpetajate palkadesse või mingitesse muudesse lisategevustesse. Nii et iga euro, mis oli vaja õpetajate palga tõusuks leida, oli vaja kuskilt mujalt kärbetega kokku hoida. Ja nende mujal kärbete tegemine oli väga keeruline ja raske protsess, mis võttis kauem aega, kui meile oli antud õpetajatega läbirääkimisteks. Nii et loomulikult, kui oleks ideaalne olukord, oleks me saanud poliitilised kokkulepped sõlmida augustikuus. Raha oleks olemas, oleks kokku leppinud, oleks palgatõusu teinud, aga kuna seda raha ei olnud ja ei ole ka täna tegelikult riigieelarves – me kõik teame, kui suur on riigieelarve miinus –, siis osutus õpetajate palgaraha kokkukorjamine kärbetega pikaajaliseks protsessiks ja väga keeruliseks protsessiks. Ja päädis see lõpuks sellega, et õpetajatel tõepoolest kannatust ei olnud. Nüüd ma igaks juhuks ütlen, et õpetajad on väga selgelt ka öelnud, et streikimise põhjus ei olnud üksnes alampalga määr. Streikimise põhjus on ikkagi õpetajate väga suur ülekoormus ja see ei ole kinni riigieelarve seisus. See on ikkagi kinni konkreetsetes kokkulepetes ka koolipidajatega, kuidas õpetajate tööd koolis korraldada niimoodi, et õpetajad ei oleks ülekoormatud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea umbusaldatav minister! Tänases Postimehes avaldas Indrek Tarand teid kaitsva kirjutise. Ma loen siit ette: "Tegelikult on Eestis olnud pea alati häid haridusministreid [---], kuid meie hariduspoliitika hambutus tuleneb sellest, et valitsusparteid ja valitsuskabinettide teised liikmed ei lase neil "ennast ilmutada" ning on alati varmad virutama mõne rahanduspoliitilise dogma või siis kelmika vastandusega "kas õpetajad või politseinikud" jne." Te olete siin kiitnud ennast lausa taevani, mis te kõik olete mõelnud ja teinud. Aga olge hea, et ma annan teile võimaluse vastata Indrek Tarandile. Umbusaldusavalduses on teile terve rida etteheiteid, suunake need siis palun edasi. Tarand ju leidis, et teised valitsuse liikmed on süüdi.

Ma nüüd jään küll vastuse võlgu, sest ma päris lõpuni ei saanud küsimusest aru, vabandust. Kas ma peaksin ütlema, kes on süüdi selles, et vastuvõtukatsed ebaõnnestusid? Ma olen seda korduvalt siin Riigikogu puldis öelnud, et haridusministeerium on selles süüdi, et vastuvõtukatsed ebaõnnestusid.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kui palju õpetajaid pärast 1. augustit töö kaotab ja kas teil on andmeid, kes neid õpetajaid asendab?

Aitäh selle küsimuse eest! Numbrid? Tänase seisuga on meil numbrid sellised: meil on 90 ametikohta, erinevaid õpetajaid, kes ei vasta keelenõuetele, kes peaksid õpetama esimeses ja neljandas klassis eesti keeles, aga kellel ei ole C1-tasemel eesti keele oskust. Neid on 90. Kui nemad ei jõua ära teha 1. septembriks C1-taseme keeleeksamit, siis nemad selles ametis – selles ametis! – jätkata ei saa. Aga kui neil on B2-tase, siis nad saaksid teha teisi õpetamistöid koolis, ent mitte nendes üleminekuklassides, kus on vaja õpetada eesti keeles. Lisaks neile 90-le on meil 518 – see on väga suur arv – õpetajat, kes saavad veel jätkata ka vene keeles õpetamist nendes klassides, mis ei ole üleminekuklassid. Aga nendele õpetajatele hakkab 1. septembrist või tegelikult 1. augustist kehtima nõue, et nad peaksid oskama eesti keelt B2-tasemel, aga täna neil on kas B1- või A2-tase. Nendest õpetajatest enamik käib praegu keelekursustel ja enamik neist üritab ka sooritada keeleeksami. Nad kõik pingutavad. Ma ei saa öelda seda, et 518 õpetajat istuvad ja ootavad, millal 1. august kukub. Nad tegelikult kõik pingutavad, et eesti keele eksam ära teha. Nii et juuli alguses me oleme natuke targemad selle koha pealt, kui paljud neist on tegelikult sooritanud B2-taseme eksami. Ja siis tuleb teha otsused selle kohta, mis saab ülejäänutega. Sest selge on see, et 518 vene keeles õpetavat õpetajat sügiseks välja vahetada Eesti riik siiski tõenäoliselt ei suuda.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kuulasin huviga teie vastust minu kolleegile Aleksandr Tšaplõginile, sest see vastus on täiesti vastuolus tänase Postimehe artikliga. Ma lugesin Postimehe artiklit pealkirjaga "Üleminek eestikeelsele õppele: septembriks on piisavalt õpetajaid, mure on tulevikus". Teie ütlesite, et Sillamäel on üks kool, kus on probleemiks mitte esimeste ja neljandate klasside õpetajad, vaid ülejäänud aineõpetajad. ""Nad saavad järgmised kolm aastat jätkata vene keeles, kuid neil ei ole eesti keele oskust B2-tasemel," lausus Kristina Kallas." Lugupeetud minister, palun nimetage seaduslik alus, mis lubab nendel õpetajatel töötada ilma B2-tasemeta järgmised kolm aastat.

Ma arvan, et seal on Postimehe viga. Nad saavad jätkata järgmised kolm aastat, kuid neil ei ole B2-taset, ja nad ei saa jätkata, kui neil ei ole B2-taset. Ma kindlasti ei ole kordagi öelnud, et nad saavad jätkata, kui neil ei ole B2-taset. Kas te lugesite valesti või on ajakirjanik tõlgendanud valesti. Ma eile õhtul selle intervjuu andsin, ma väga hästi mäletan. Ma ütlesin, et 1. septembriks üleminekuklasside õpetajatega muresid ei ole, kuigi meil on 90 õpetajat, kelle kohad on täna täitmata. Aga 518 on tegelikult neid õpetajaid, kes B2-tasemele täna ei vasta. Seal on tõsine mure ja nemad 1. augustist jätkata ei saa ka vene keeles õpetamisel, kuigi vene keeles õpetamine veel kolm aastat nendes klassides kestab. Seal on vaja lahendust.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Nagu te kindlasti teate, põhiseaduse preambulis on öeldud, et Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril selleks, et muu hulgas tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Mulle teadaolevalt olete te ETV+ saates 31. augustil 2021. aastal öelnud, et Eesti riigi ülesanne ei peaks olema eestluse tagamine ja eestlaste identiteedi ning keele toetamine. Kas see vastab tõele, et te olete sellist asja öelnud? Ja kui vastab, siis kuidas see teie hinnangul on kooskõlas põhiseaduse preambulis Eesti riigi ühe põhilise ülesande kohta sätestatuga?

Aitäh! Ei vasta tõele. Sellessamas saates ütlesin ma, et Eesti riigi ülesanne ei ole ainult see, vaid tegelikult tuleb neid inimesi, kelle kodune keel ei ole eesti keel, toetada, et nad Eesti riigi osaks saaksid. Ma tean, et see [info] pärineb Peeter Ernitsalt, kuna ka tema seal saates osales. Temalt see pärineb, ta pani mulle suhu sõnu, mida ma seal saates ei öelnud. Tegelikult [ta tahtis] mind süüdistada selles, et ma käitusin põhiseadusvastaselt. Aga ma ütlesin, et [ülesanne] ei ole ainult see. Ka vene kodukeelega lapsed peavad eestikeelset õpet saama.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! No ma loen ette selle lõigu Postimehest, mida ka hea kolleeg Aleksei tsiteeris. Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ütles Postimehele, et Sillamäel on üks kool, kus on probleemiks mitte esimeste ja neljandate klasside õpetajad, vaid ülejäänud aineõpetajad. "Nad saavad järgmised kolm aastat jätkata vene keeles, kuid neil ei ole eesti keele oskust B2-tasemel." Kuid neil ei ole oskust B2-tasemel ehk siis …

Jah, kuid neil ei ole oskust.

Kuid… Ma tsiteerin, kuidas siin kirjas on. Päris huvitav tegelikult. Mina saan aru ikkagi, et teie väidate, et nad ei saa [jätkata]. Ja sellest lähtuvalt ma küsingi: kui meil praegu on 90 õpetajat puudu ja te mainisite ära, et 518 õpetajat ei valda eesti keelt vajalikul tasemel ehk B2‑tasemel, siis mis on teie plaan? Kuidas te plaanite selle probleemi lahendada?

Veel kord: kuid nad ei vasta B2-taseme nõuetele, mitte kui nad ei vasta B2-taseme nõuetele. Kuid nad ei vasta B2-taseme nõuetele tähendab seda, et nad ei saa jätkata. See on otsus, mille eelmine Riigikogu koosseis tegi. Eelmine Riigikogu koosseis need tähtajad eestikeelsele õppele üleminekul pani nendele õpetajatele, et 1. augustist peavad nad oskama eesti keelt [vähemalt] B2‑tasemel. Tähendab, see B2-taseme nõue kehtib juba aastast 2011. Aastast 2011 peavad need õpetajad, kes ei õpeta eesti keeles, oskama eesti keelt B2-tasemel. Lihtsalt nüüd pandi viimane tähtaeg, pärast mida ei ole võimalik enam koolis tööd jätkata, kui eesti keele [oskuse] nõuetele ei vasta. Tõepoolest, ma saan aru, et kui viimasel minutil hakata eksamiks õppima, siis alati jääb kaks päeva puudu, et eksamiks kõik ära õppida. Aga tegelikult see protsess on kestnud väga kaua. Ei ole minul mitte mingisugust õigust muuta Riigikogu otsust. Riigikogu otsus on minule ülim täitmiseks ja seda me täidame.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Eestikeelsele õppele ülemineku loosungi all olete te nüüd venestanud Eesti lasteaedasid, koole ja eesti lapsi, pannes nad venelastega ühtedesse rühmadesse ja klassidesse, kus mõnes kohas on vene keelt rääkivate laste ülekaal lausa märgatav ehk siis kindlasti suurem kui eesti keelt rääkivate laste arv. Ja selle tulemuseks on muidugi see, et eesti laste hariduslik areng jääb seisma ja vene keelt emakeelena rääkivate laste eesti keele oskus mitte mingil kujul ei parane, sest omavahel suheldakse vene keeles ja pigem läheb asi seda teed, et kuna neid on enamuses, siis hakkavad eesti keelt emakeelena rääkivad lapsed ka juba vene keeles omavahel rääkima. Mis teie tegelik eesmärk on? Kas teie tegelik eesmärk ongi – ma tuginen ka teie varasematele sõnavõttudele – Eesti nagu venekeelseks riigiks teha?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui lasteaiarühmas on enamuses venekeelsed lapsed, kes ei valda eesti keelt, siis seal rühmas peab tagama nendele lastele toe, et nende eesti keel areneks. See on eesti õppekeelega rühm. Lasteaiapidajal on kohustus tagada, et lastel oleks eestikeelne õppe‑ ja kasvatuskeskkond. 1. septembrist peab õppe- ja kasvatuskeskkond kõikidel lastel olema eestikeelne. Ka tänases [sellises] eestikeelses rühmas peab see olema selles mõttes tagatud, et täiskasvanud inimesed, kes seal rühmas töötavad, räägivad lastega eesti keeles, rühmas toimub kasvatus- ja õppetöö eesti keeles. Eesti lapsed peavad saama seal rühmas ikkagi emakeeles [suhelda], et nende emakeel areneks. Emakeele areng peab seal ka tähelepanu all olema, ei saa mööda vaadata eesti lapse emakeele arendamisest sellises rühmas. Kindlasti ei [tohi] seda teha. Kui sellist praktikat praegu on, siis minuni otseselt ei ole jõudnud kaebusi, et oleks selline olukord, kus eesti lapsed ei saa emakeele arengu tuge lasteaiarühmades. Kui te teate konkreetseid olukordi, siis ma palun mulle edastada info, kus on selline olukord, et eestikeelne laps emakeeletuge lasteaias ei saa.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Tänaseks on üle maailma terve hulk teaduskraadiga ja niinimetatud sugu kinnitavates meditsiinikliinikutes töötanud inimesi, kes on oma nime ja näoga nii-öelda vilepuhujatena esile astunud ja rääkinud sellest, kui massiliselt ja pöördumatult lapsi sellises süsteemis kahjustatakse. Ühendkuningriik hiljuti keelas näiteks puberteedi blokeerijad peale seda, kui oli tehtud audit selle valdkonna – nimetagem neid tinglikult nii – kliinikute kohta ja seal toimuva kohta. Hiljaaegu, kui me pidasime teiega siinsamas saalis debatti, siis te ütlesite kolleeg Vooglaiule tema küsimusele vastates, et te ei nõustu tema esitatud teadusliku faktiga, et sugusid on kaks. Ja siis te rääkisite midagi sotsiaalsetest sugudest, mida olla palju. Niivõrd eba- või pseudoteaduslik, ma ütleksin isegi, teadust naeruvääristav seisukoht ei ole tegelikult haridusministrile kohane. Sellepärast ma küsin: kas te olete vahepeal möödunud mõne nädala jooksul oma seisukohta revideerinud?

Aitäh küsimuse eest! No ma võin korrata seda, mis ma tookord ütlesin, et ei ole mingit põhjust selle teaduslikkuses kahelda. Tõepoolest, bioloogilisi sugusid on kaks. Selle üle me ju ei vaidle, eks ole. See, kuidas inimene ennast sooliselt identifitseerib, ilmtingimata alati [ei kattu tema bioloogilise sooga]. Suuremas osas see kattub, aga mitte alati ei kattu see tema enda nägemusega iseendast ehk tema sotsiaalse soolise identiteediga. Need ei ole sada protsenti kõikides oludes kattuvad. Ka see on teaduslik seisukoht.

Ei ole! See ei ole teaduslik seisukoht, see on vasakradikaalne propaganda. Enne oli juttu sellest, et üks osa nendest untsu läinud eksamitest oligi katse, ja see oli õnnestunud katse, sest õnnestus laste peal välja uurida, kus on tõrked. Need lapsed olid teile tõrkejänesed, ma saan nii aru. Aga see kõik teid ei kõiguta. Enne Varro Vooglaid küsis, mina küsisin ja teised on veel küsinud eestikeelsuse ja põhiseaduse preambuli kohta. Te sisuliselt kinnitasite leegitseva uhkusega, et te töötate põhiseadusele vastu, ehitades meile multikultuurilist Eestit, kus eestikeelsele haridusele ülemineku egiidi all surutakse eesti lapsi mitte-eestikeelsesse koolikeskkonda. Ja lapsevanemad on pandud mittekadestusväärsesse olukorda, kus ka jalgadega hääletada ei ole võimalik, sest maakoole pannakse teie juhtimisel kinni. Vaadates seda, millise süüdimatusega te kriitikasse suhtute ja millise sellise pseudooptimistliku vadinaga te meid siin uinutate, ei teki meil küll mingit usku, et te midagi parandate. Aga andke natuke lootust. Mis siis on teie lahendus tuhandele puuduolevale õpetajale ja sellele, et meil ei ole võimalik anda tegelikult seda eestikeelset haridust igal pool?

Martin Helme, palun!

Aitäh küsimuse eest! Meil on võimalik anda eestikeelset haridust igal pool. Meil on võimalik seda anda! Meil on tänase seisuga puudu 90 õpetajat, kes ei vasta eesti keele oskuse nõuetele, kes peaksid õpetama eesti keeles. Need 90 õpetajat tuleb meie kõikide ühiste jõupingutustega 1. septembriks leida. Neid ei ole tuhandeid, on 90 esimeste ja neljandate klasside õpetajat üle Eesti. Tallinnas, Tartus, Kohtla-Järvel, Jõhvis ja Sillamäel on need 90 õpetajat täna puudu. Selle tõttu on mul usku sellesse, et meil on võimalik kõikidele esimese klassi lastele ja kõikidele neljandate klasside lastele pakkuda eestikeelset haridust.

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Te ikka suudate üllatada. Meie räägime siin tõsistel teemadel, nagu õpetajate põud, ja teie hakkate jälle sotsiaalsetest sugudest rääkima. Samal ajal teie ministeeriumi kantsler kiusab taga Rea Rausi, mõistlikku inimest, aga teie istute oma toolil edasi ja räägite sotsiaalsetest sugudest. See on absurdne väljamõeldis. See on kõige ebateaduslikum asi, mida ma elus kuulnud olen. Ainuüksi sellepärast peaks teie kui teadusministeeriumi minister tagasi astuma. See lihtsalt on nii jahmatav, kuhu me oleme oma taasiseseisvuse ajal sattunud. See on lihtsalt jahmatav! Aga ma näen, et te nagu ei võta omaks ühtegi asja, mida te valesti olete teinud. Samas olete Õhtulehele väitnud aastal 2018, et teie suurim luukere on see, et te olete poolvenelane. Kas te ikka veel arvate, et see on teie kõige suurem luukere? Vaadake, me täna oleme rääkinud ju kõigest muust kui teie etnilisest päritolust. Aga kuidas teie enda arvamusega siis on?

Anti Poolamets, palun!

Oleks muidugi väga põnev pidada siin teiega teaduslikku debatti bioloogilisest ja sotsiaalsest soost, aga me ilmselt ei ole kumbki selleks täna ette valmistanud. Olen täiesti nõus tegema seda teaduslikku debatti koos viidetega teaduslikele allikatele, mis kõiki neid asju tõestavad. Nii et võib-olla võtke see väljakutse vastu: teeme selle debati ära, teadusliku debati koos teadlastega, kes neid asju uurivad. Aga mis puudutab minu etnilist päritolu, siis jah, olen segaperekonnast, kodune keel on olnud nii eesti keel kui vene keel. Julgen tunnistada, et ma tunnen vene kultuuri päris hästi, sellepärast et see on mul kodus olnud osa üleskasvamise kontekstist. Teades seda, kui tundlik on see teema Eestis, olen ma väga teadlik ka sellest, mida poliitikuna tähendab see, kui sul on nii-öelda otsene isiklik etniline seos vene keele ja kultuuriga. Ma lihtsalt tean seda ja see oli see tõlgendus, nii-öelda minu sedastus Õhtulehe intervjuus, et ma olen vägagi teadlik, et ma olen selle koha pealt rünnatav. See konkreetne etniline kuuluvus ja see konkreetne keel on Eestis väga tundlik teema.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on teile küsimus väikekoolides algklassidesse õppima pandud mitte-eestikeelsete laste kohta ja selle protsessi mõju kohta eesti lastele. Te viitasite küll sellele, et [neile] peaks olema eritugi, aga kui seda erituge ei ole aasta jooksul tekkinud – ja vaevalt, et see ka järgmise kolme kuni viie aasta jooksul tekkida saab, sest väga paljudes väikestes kohtades lihtsalt ei ole õpetajaid, neid on puudu –, mismoodi peaks need lapsevanemad hakkama saama, kui näiteks kümnepealises klassikomplektis on neli võõrkeelset last ja eesti laste õppeprogramm jääb läbimata? Mida need lapsevanemad peaks tegema?

Aitäh selle küsimuse eest! Nendele neljale lapsele, kes eesti keelt ei valda, mille tõttu nad ei saa näiteks matemaatikatunnis või loodusõpetuse tunnis, üldse keerulistes ainetundides tõenäoliselt kaasa teha sellises tempos, nagu eesti emakeelega lapsed peaksid minema, peab kool tagama üldtoe raames täiendava eesti keele õppe. Seda ei pea tegema õpetajakutsega inimene. Tegelikult on võimalik ka abiõpetajaid rakendada, abiõpetajate puhul täna ei ole kutsestandardit ega muid nõudeid. Saab rakendada abiõpetajaid. Võib-olla me saame teiega individuaalselt sellest konkreetselt rääkida, mis kooliga tegemist on. Üldtugi nende laste puhul, kes ei valda eesti keelt, on tegelikult see, kuidas peaks neid abistama. Aga eks ma ütlen üldiselt, et see keeleline erivajadus – no nimetame seda keeleliseks erivajaduseks –, mis üldtuge nõuab, ei ole ju ainuke üldtoe vajadus. Meil on väga palju koolides, ka mu oma laste klassides on, ma tean seda, üldtuge vajavaid lapsi ka eestlaste hulgas päris palju. See on kaasava hariduse efekt, mis meil on: meil on klassides väga palju üldtuge vajavaid lapsi. Ka sel põhjusel on tegelikult vaja kooli tasandil rakendada abiõpetajaid, et oleks võimalik klassis tööd korraldada. Jah, meil on vaja kaasava hariduse ressurssidesse sisse vaadata. Meil on probleeme sellega, et me oleme kaasava hariduse rakendamisel tõenäoliselt jätnud sinna andmata piisava ressursi, et tegelikult, päriselt seda kaasavat haridust saaks rakendada. Meil on seal väga suur ressursi puudujääk, sellega ma olen nõus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud umbusaldatav! Te räägite siin, et eesti keele õpetamine ja oskamine on justkui võluvits, mis kaotab ära segregatsiooni, rahvustevahelised piirid ja pinged, loob tublid riigikodanikud ja toob kaasa lojaalsuse. Aga kui me vaatame ümberkaudsetesse riikidesse, vaatame Rootsi, Soome, Saksamaale, Prantsusmaale, Inglismaale, siis me näeme väga selgelt, et segregatsioon toimub seal edasi. Ainuke asi, et see on tõesti riigikeelne. Inglismaal mässab riigikeelne moslemi kogukond, Rootsis põletavad autosid ja tapavad inimesi [muud] rootsi keelt rääkivad inimesed, mitte põlisrootslased. Soomes nõuavad erikohtlemist ja suurt osa sotsiaalsüsteemi rahadest soomekeelsed somaallased, palestiinlased ja teised. Ei mingit lojaalsust ega isegi mitte tänulikkust. Miks te arvate, et eesti keele õppimine ja valdamine teiskeelsete [meelsuses] midagi siinmail muudab? Tulevased pronksiööd võivad vabalt olla eestikeelsed. Aga kas sellega on siis midagi muutunud? Lojaalsust ja lugupidamist Eesti riigi vastu see ju tegelikult ikkagi kaasa ei too.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, [riigikeele oskus] üksi ei taga veel seda, et inimene on lojaalne. Ka [teatud] pass ja kodakondsus ei taga veel seda, et inimene on lojaalne. Me teame seda kõikidest uuringutest, et eesti keele selgeks õppimine ei tähenda seda, et ei toetata näiteks Putini režiimi. Sellel ei ole omavahel ilmselget korrelatsiooni. Küll tekib selline korrelatsioon siis, kui eestlased ja venelased on koos, kui nad on tegelikult ühes kultuuriruumis üles kasvanud. Kui nad on segregeerunud erinevatesse kultuuriruumidesse, siis seda efekti tõesti ei ole. Kui on eraldi venekeelsed lapsed venekeelsete õpetajate ja venekeelsete lastevanematega, siis isegi kui nad õpivad eesti keeles, nad võivad selle keele tehniliselt selgeks saada, aga info- ja kultuuriruumi integreerumine jääb ära. Need näited, mis te tõite nendest lääne ühiskondadest – seal tihtipeale ongi tegelikult probleemiks mitte keeleline segregatsioon, vaid sotsiaal-majanduslik ja geograafiline segregatsioon. Sisserännanute esimese ja teise põlvkonna puhul õpitakse piirkondades, kus nad kontsentreeritult koos elavad, ja valdavalt on sealsed koolid sisserännanute koolid. Segregeeritus, sotsiaal-majanduslik ja geograafiline segregeeritus on tegelikult probleem. Integratsioonimonitooringu uuringute [andmetega] on seda lihtne tõestada, et see tegelikult toetab integratsiooni, kui õpitakse koos.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite seda tundlikku [teemat], mis on seotud teie perega ja [sellega, et] teil on erisuhe vene keelega. Kahjuks ma pean seda küsima ja viitama mõnedele teie väljaütlemistele, mis on meedias ette tulnud, näiteks selles ETV+ saates. Võib jääda mulje, et Eesti riigi jaoks ei ole küsimused, mis on seotud eesti keele ja kultuuriga, olulised. Ma tahangi küsida, kas see on lihtsalt mulje. Kas me ikkagi võime olla kindlad, et te teete siiralt oma tööd ja mitte see erisuhe ei ole põhjuseks, et meil on need probleemid viimasel ajal tekkinud? Selline küsimus.

Alar Laneman, palun!

Aitäh küsimuse eest! Mul ei ole mitte erisuhe, vaid see on osa minu identiteedist. See on osa sellest, kes ma olen, kuidas ma ennast näen. Mul on tõenäoliselt tõesti tavalisest eestlasest, kes on kasvanud ükskeelses, eestikeelses perekonnas, tihedam kontakt venekeelse kogukonnaga, sest see kontakt on mul üles kasvades olnud. Ma olen seisnud ja seisan jätkuvalt mitte selle eest, et Eestis elavad vene kodukeelega inimesed ei peaks eesti keelt õppima, Eesti kultuuriruumi [sulanduma]. Vastupidi, ma olen kogu aeg rääkinud seda, et on olnud äärmiselt ebaõiglane, et nad ei ole seda teinud. Ja tihti, päris tihti on viimase 30 aasta jooksul olnud olukord, kus neil ei ole seda võimalust olnud. Näiteks Narva linnas on kümneid ja kümneid aastaid, tegelikult üle 20 aasta, lapsevanemad jalgadega hääletades soovinud oma lapsi panna keelekümbluskooli, riigikooli, et nad õpiksid esimesest klassist alates eesti keeles. Kohad täituvad märtsikuus nii-öelda nobedate näppude voorus. Ja need lapsevanemad, kellel pole õnnestunud oma lapsi nobedate näppude voorus eestikeelsesse riigikooli saada, on olnud sunnitud 20 aasta jooksul panema oma lapsed venekeelsesse õppesse, sest alternatiivi neil ei ole olnud. Nende põhiseaduslikku õigust saada eesti keeles õpet on Narvas järjekindlalt 20 aastat tegelikult rikutud. Nüüd ma olen pidevalt seisnud selle eest, et neil peab olema põhiseadusega [ette nähtud võimalus] saada õpet eesti keeles. Selles mõttes on Eesti riik neid lapsevanemaid ja neid lapsi alt vedanud, et ta ei ole võimaldanud neil saada eestikeelset õpet. Ei ole võimaldanud! Ja selle tõttu ma arvan, et täna eestikeelsele õppele üleminekul mitte mingisugust taganemisteed enam olla ei saa. Me peame suutma tagada kõigile lastele olenemata nende kodukeelest võimaluse õppida eesti keeles.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra esimees! Proua minister, te olete väitnud järgmist, tsiteerin: "Kõrghariduse rahastamise puhul ei ole küsimus reformides. Ükski ülikool ei oota reforme. Me arutame kõrghariduse rahastamise pikka plaani." Nii. Kõrgharidusõppe reformi vajaduste määratlemiseks on viimastel aastatel loodud kohe lõpmatul või lugematul hulgal igasuguseid töögruppe ja komisjone, teiste hulgas, muide, ka Riigikogu toetusgrupp. Ja OECD arvestuste järgi on just Eestis Euroopa riikidest konkurentsitult kõige väiksem erasektori panus ülikoolidesse ja kõrgharidusest saadav palgalisa on Eestis üks Euroopa madalaimaid. Eestis on üle kahe korra rohkem kõrgharidusega lihttöölisi kui Euroopa Liidus keskmisena. Küsin: kas teie väidate tõsimeelselt, et kõrgharidusõpe ei vaja reforme, vaid ainult raha?

Aitäh küsimuse eest! Kõrghariduse [saamiseks] tasuta, nii-öelda maksumaksja raha eest õppimine eestikeelsetel õppekavadel on see põhiline fookus, mille üle arutelu käib. Kas seal peaks [mängus] olema eraraha ehk kas eraisik peaks oma õppe eest ise maksma või peaks selle õppe eest tasuma maksumaksja rahaga riigieelarvest, see on põhiline vaidlus. Te tõite ka näite. Jah, OECD ütleb, et Eestis on eraraha osakaal kõrghariduses väike. Eraraha tähendab sisuliselt eraisikule õppemaksu kehtestamist, eraraha toomist kõrgharidusse. Muidugi, OECD räägib erarahast kui eraisiku isiklikust panusest kõrghariduse rahastamisse, ja Eestis on see väike. See on väike ka Põhjamaades, meie naabrite juures, kus on ka nii-öelda tasuta, riigi poolt tasutud kõrgharidusõpe. Minu isiklik seisukoht on, et meie Eestis toimetame Põhjamaade kõrgharidusruumis, mille tõttu õppemaksu [kehtestamine] ja eraraha sissetoomine kõrgharidusse ei ole tegelikult see, mis meile õnne õuele toob. [Noorte] lahkumine Eestist muutub veel suuremaks, kui me eraraha mängu toome. Teine [tahk] eraraha puhul on seotud õppelaenuga ehk sellega, kui palju üliõpilased saavad võtta õppelaenu, et katta oma õppimisega seotud kulusid. Ja seal meil on tõesti reformi vaja. Koalitsioon on Riigikoguga koostöös loonud komisjoni, mis õppelaenureformi [välja töötab]. Meil on pankadega läbirääkimised intressimäärade allatoomise üle, sest praegused õppelaenu pakkumise tingimused ja kord ei ole noorte silmis atraktiivsed. Intress on kõrge, summad on väikesed ja tagasimakseperiood lühikene. Tegelikult ainult 2% noortest võtab õppelaenu. Selle õppelaenureformi me kindlasti teeme ära veel enne järgmise õppeaasta algust. Aga mis puudutab tasulise või tasuta kõrghariduse rakendamist Eestis – ma hetkel ei näe, et me peaksime minema õppemaksu kehtestamise suunas.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kristina Kallas! Peaminister on sisuliselt naernud nii teie kui ka õpetajate üle, soovitades õpetajatel reklaamida automaksu, et saaks palku tõsta. Kuidas te kommenteerite peaministri sellist soovitust ja käitumist?

Aitäh küsimuse eest! Võib-olla ma võtan endale julguse selgitada, mida peaminister silmas pidas. Peaminister pidas silmas seda, et meil eelarve kulud ületavad eelarve tulusid, ja ületavad neid juba viimased kümme aastat. Selleks, et me saaksime tegelikult eelarve kulusid jätkuvalt suurendada – õpetajate palk on üks osa sellest –, on meil vaja tõsiselt tegeleda eelarve tuludega. Üks eelarve tulusid on automaksu kehtestamine. Meil on vaja pingutada selle nimel, et meil eelarve tulud suureneksid, kui me tahame tulevikus õpetajate palka tõsta. Meil on päriselt probleem eelarve tuludega.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kui kuulata teie varasemaid seletusi, miks on Haridus- ja Teadusministeeriumil üks või teine või kolmas asi ebaõnnestunud, jääb silma asjaolu, et nendes äpardustes on kogu aeg olnud süüdi keegi teine: kohalikud omavalitsused, eelmised ministrid, Keskerakond, koolijuhid, õpetajad ja nii edasi. Kas teie olete päriselt aasta jooksul ministrina teinud kõik õigesti ja kõikides selle aja jooksul tekkinud probleemides ja kitsaskohtades on süüdi keegi teine? Kas mingigi vastutus lasub ka teil?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei oska küll ennast tsiteerida selle koha pealt, kus ma olen süüdistanud endiseid ministreid või õpetajaid või Tallinna linna või keda iganes selles, et õpetajad streigivad, või selles, et ministeerium ei ole teinud väljamakseid. Ma olen korduvalt öelnud: selleks, et süsteem toimiks, selleks, et üldharidussüsteem toimiks ja me saaksime päriselt kvaliteedi, [mida vajame,] ei piisa sellest, et minister arvab üht, teist või kolmandat või et minister [annab välja] mingi määruse. Vaja on kõikide osapoolte koostööd. Üldharidus on meil kohalike omavalitsuste korraldada, erasektori korraldada ja riigi korraldada. On kolm osapoolt, kes tegelikult seda korraldavad. Ainult nende kolme osapoole koostöös saab seda asja efektiivselt teha. Ma tõin näite Ida-Virumaa koefitsiendi väljamaksmisest. Me ei saa pimesi välja maksta palkasid ainult nende taotluste peale, mida omavalitsused esitavad, sellepärast et iga kord selgub – iga kord! –, et palgatoetuse saamiseks on esitatud õpetajaid, kellele Keeleamet on teinud keeleoskuse nõuetele mittevastavuse eest ettekirjutusi. Kui niisuguseid taotlusi ei oleks, siis meil ei oleks ka seda probleemi. Järelikult me peame harjutama ja koos kokku leppima, mismoodi neid taotlusi esitada niimoodi, et seal ei oleks sees nii suuri vigu. See on maksumaksja raha, mida me välja maksame. Meil lasub vastutus selle eest, et maksumaksja raha oleks õigesti makstud. Kui me oleks kõikide kohalike omavalitsuste taotluste peale raha automaatselt üle kandnud, siis ma oleks tegelikult pidanud tagasi astuma, sellepärast et ma oleksin palgarahana välja maksnud eesti keeles õpetamise eest maksumaksja raha inimestele, kellele on Keeleamet teinud ettekirjutuse eesti keele oskuse nõuete mittetäitmise eest.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Mulle saadeti vahepeal Toila kohta sõnum, et aastani 2047 on õpilaste arv prognooside järgi kasvamas või siis jääb samasse suurusjärku. Sõltub, mis uuringuid keegi tahab kasutada. Aga ma tuleksin selle umbusaldusavalduse juurde. Siin on välja toodud ka see, et Eesti Linnade ja Valdade Liit on eestikeelsele õppele üleminekuga seoses pöördunud Haridus- ja Teadusministeeriumi poole ning viidanud olukorrale, kus riik ei ole andnud omavalitsustele piisavalt raha. Te põhjendasite sellega, et on vaja kontrollida õpetajaid, kes omavalitsuse või koolipidaja [taotluse kohaselt kuuluvad] kõrgendatud toetuse alla. Aga ma küsin seda: mitu korda aastas omavalitsused ja koolid peavad esitama nende õpetajate nimekirja, kes kvalifitseeruvad Ida-Virumaal nende kõrgendatud toetuste saamiseks?

Arvo Aller, palun!

Aitäh küsimuse eest! Nad peavad seda esitama kaks korda aastas, aasta alguses ja uue õppeaasta alguses ehk siis jaanuaris ja septembris. Seda selle tõttu, et õpetajad vahepeal vahetuvad, osa lahkub töölt, tööle tulevad uued õpetajad. Andmed tegelikult kogu aeg muutuvad. Nii et kaks korda aastas saavad kohalikud omavalitsused esitada taotlusi õpetajate palgatoetuse saamiseks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma olen juba rääkinud Ida-Virumaa õpetajatest, kes on kaks korda päris kaua oodanud oma palgalisa. Vahepeal on tekkinud veel üks huvitav probleem, mille puhul ministeerium ei taha eelkõige omavalitsustele raha üle kanda. Nimelt, meil on õpetajad, kes erinevates kohalikes omavalitsustes õpetavad uussisserändajatele eesti keelt. Nad ei ole aasta algusest peale selle eest raha saanud, kuigi tegemist on põhimõtteliselt riigi tellimusega. Ministeerium ütles, et toetuse omavalitsusteni jõudmiseks võib kuluda veel ligi kuu aega. Varsti on käes kooliaasta viimane trimester ning rahalised vahendid jõuavad õpetajateni ilmselt alles kooliaasta lõpus. Kas te näete siin probleemi ja kust see probleem üldse tuli?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tõesti tegelikult ei ole olnud sellega kursis, et see on viibinud. Kui see on tõesti niimoodi olnud, siis ma pean täpsustama, mis põhjusel see raha on viibinud. Ma jään kahjuks vastuse võlgu, miks see väljamaksmine on hilinenud.

Aitäh, hea eesistuja! Proua minister! Teie erakonna esimees – ta toona, enne valimisi seda oli –, meie kolleeg Hussar ütles, et Eesti 200 tahab saada Riigikokku selleks, et Reformierakond saaks teha seda, mida Reformierakond tahab teha. Selles valguses on mõistetav, et mingist tagasiastumisest ei saa juttugi olla – te peate seda tuge jätkuvalt pakkuma. Aga ma siiski mõtlesin, et noh, kui vaadata mitte ainult nii-öelda vanasse Euroopasse, vaid ka, nagu siin kolleegid on toonud näiteid Läti ja Leedu kohta, siis kui ministeeriumi vastutusalas toimub mingi suurem läbikukkumine, siis võetakse poliitiline vastutus. Niisugune avatud küsimus: kas te oskate tuua mõne näite haridusministeeriumi vastutusvaldkonnast, mis peaks juhtuma, et see oleks piisav põhjus ministri tagasiastumiseks?

Rain Epler, palun!

Aitäh küsimuse eest! Kas ma sain õigesti aru, et te vihjate nendele vastuvõtukatsetele jälle? (Saalist öeldakse midagi, Kristina Kallas naerab.) Lihtsalt igaks juhuks panen siis [küsimuse] mingisse muusse konteksti. Nagu üks õpetaja mulle telefoni teel ütles: kas tõesti oleks nii, et kui Tallinna Reaalkoolis vastuvõtukatsed ebaõnnestuvad mingil põhjusel, siis Tallinna linnapea peab tagasi astuma? Põhjusel, et Tallinna Reaalkool oma vastuvõtukatseid ei suuda teha? Ma lihtsalt küsin, see on retooriline küsimus. Aga põhimõtteliselt vastuvõtukatsete puhul on tegemist, eks ole, olukorraga, kus koolid korraldavad neid katseid oma vastuvõtutingimuste ja reeglite järgi. Igal koolil on omaenda kord. Aga see vahend, mida nad kasutasid, oli riigi oma ja see riigi nii-öelda töövahend ei töötanud. Põhimõtteliselt meie käest laenatud luud läks katki, kui piltlikult öelda. Selline olukord oli. Tegemist ei olnud riiklike eksamitega. Minister kindlasti peaks tagasi astuma, kui riiklikud eksamid läbi kukuvad, kui riiklikel eksamitel süsteem ei toimi ehk siis päriselt õpilased teevad väga suure panusega põhikooli lõpueksameid, millest sõltub nende elus väga palju. Kui siis süsteem ei toimi, siis kindlasti, ma olen selles täiesti veendunud, peaks minister tagasi astuma.

Ma loodan, et küsija ei panusta sellele. Mart Helme, palun!

Aitäh! No siis on ju tore, et te inimkatse ära tegite ja selgus, et katseajal ei toiminud. Siis te ei pidanud tagasi astuma. Muidu oleks päris eksami ajal toimunud ja siis te oleks tagasi astunud. No ma ei usu seda. Ei astu teie tagasi, ei astu peaminister tagasi, mitte keegi teist ei astu tagasi. Te olete lihtsalt niivõrd juurdunud sellel positsioonil kogu selle koalitsiooniga, et tants kestab veel. Aga mu küsimus on hoopis muu. Ma olen nüüd kõike jälginud ikka pikalt ja olen kuulanud ka teie selgitusi oma bilingvistilisele päritolule. Kas teie hariduspoliitika eesmärk selle ühtse eestikeelse haridusega on tegelikult sillutada teed sellele, et Eestist saab ka ametlikult ühel päeval kakskeelne riik, kus teine riigikeel on vene keel?

Ei ole.

Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Ma ennekõike tahaks tänada väga rahulike, selgete ja argumenteeritud vastuste eest. Aitäh! Aga minu küsimus on selline. Milline on sinu kogemus või arvamus, kui nüüd venekeelsetest kodudest pärit lapsed lähevad eesti kooli, kas siis tänu sellele paraneb ka nende emade-isade ja võib-olla isegi vanaemade ja vanaisade eesti keele oskus, nii et mõne aasta pärast meil ei olegi enam haiglates vaja vene keele tõlke noortele arstidele ja inimesed saavad ennast Eesti Vabariigis hästi tunda, sest nad saavad eesti keelega hakkama.

Aitäh! Ma seda pean siiski vähetõenäoliseks. Kodus need lapsed ju ikkagi oma vanematega ja oma vanavanematega suhtlevad vene keeles. Tõenäoliselt on olukordi, kus lapse eesti keeles õppimine motiveerib lapsevanemat ka pingutama selle nimel, et ta oma eesti keele oskust parandaks. Siin on küsimus selles, kas riik on võimeline seda toetama ja tagama eesti keele õppe võimalusi. Meil on Eestis suurusjärgus 150 000 täiskasvanud inimest, kelle eesti keele oskus vajaks parandamist, et nad saaksid tööturul palju aktiivsemalt osaleda ja ka karjääri teha. 150 000 inimest ära õpetada on päris raske. Meil on haridusministeeriumis kogemus, et praegu olemasolevad õpetajad, kes täiskasvanutele eesti keelt õpetavad, on kuni viimase tunnini ära broneeritud. Nad tegelevad väga intensiivselt õpetajatele eesti keele õpetamisega ja meil ei ole enam ressurssi ülejäänud täiskasvanutele eesti keele õpetamiseks. See mass, see hulk on päris suur, kes vajaksid eesti keele õpet. Ja selleks on kindlasti vaja oluliselt rohkem rahalisi vahendeid, mida meil kahjuks eelarve kriitilises seisus ja [halvas] majandusseisus ei ole võimalik tagada. Meie prioriteet, absoluutne prioriteet eesti keele õpetamisel on praegu haridustöötajad: õpetajad, direktorid, lasteaiaõpetajad.

Ants Frosch, teine küsimus.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus tõukub teie vastusest minu eelnevale küsimusele. Muidugi on äärmiselt meeldiv, et te pidasite võimalikuks, et me võiksime arutada selle konkreetse kooli probleeme. Võib-olla tõesti meil kahe peale õnnestub supipaja ühes nurgas natuke rasvasemat suppi keeta. Aga põhimõtteliselt on ju mure selles, et teie rääkisite eritoest, aga mina räägin sellest, et tegelikult eritoe puudumine tekitab olukorra, kus [osa eesti lapsi] on hariduslikult arengupeetud. Tavaklassis õppijatega võrreldes nad jäävad oma programmi läbimisel maha ja see võtab neilt tulevikus konkurentsivõime ära. Võib-olla tuleb nendele ka hakata erituge andma. Mis te arvate?

Jaa, aitäh! Nagu ma ütlesin, ma ei saa öelda ega selgitada, kuidas selles koolis õppetöö planeeritud on. Ma ei tea, mul ei ole lihtsalt infot, mis täpselt ikkagi selles konkreetses koolis toimub. Ma saan üldprintsiibina selgitada, kuidas sellistes olukordades peaks õpe toimuma. Ma saan konkreetsest koolist rääkida ikkagi siis, kui ma saan konkreetselt aru, mis seal toimub. Üldprintsiip, nagu ma selgitasin, on see, et need ei ole mitte eritoevajadusega, vaid üldtoevajadusega lapsed. Aga see on juriidiline vahe, tegelikult seal suurt vahet ei ole. Keerulistes ainetes, näiteks matemaatikas ja loodusõpetuses, kui need on algklasside lapsed, vajaksid need neli last ikkagi eraldi õppimist ja õpetamist. Eesti lapsed peaksid saama eraldi õppida. Selleks ei pea ilmtingimata olema aineõpetajad, selleks on ka abiõpetajad, keda saab rakendada nende laste õpetamisel. Et need lapsed jõuaksid järgi matemaatikas, loodusõpetuses ja muudes ainetes, oleks neil vaja üldtoe raames nii-öelda õpiabitunde. Ka eesti lastele antakse matemaatikas ja eesti keeles õpiabitunde, kus nad saavad juurde õppida. Eesti lapsed saaksid õppida siis omas tempos ja need lapsed saaksid eritempos juurde õppida. Samal ajal kui muusikas, kehalises, inglise keeles, kunstis, tööõpetuses, kus hea keeleoskus on õppeprotsessis vähem oluline, saaksid need lapsed ikkagi kõik koos õppida. Ega lapse keel isolatsioonis muidugi ka ei arene. Aga kuna ma ei oska konkreetse juhtumi puhul öelda, kuidas õpe seal koolis korraldatud on, siis ma kahjuks pean jääma selliste üldiste põhimõtete kirjeldamise tasemele.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Osaliselt ma jätkan oma eelmist küsimust ja [lähtun] ka sellest, millest äsja minu hea kolleeg Ants Frosch rääkis. See tuleneb nendest väljaütlemistest, mis kuuluvad teile ja mida võib internetiavarustest leida. Teie väljaütlemised peegeldavad sellist väikest hoolimatust eesti keele ja kultuuri suhtes. Ja sealt ka minu küsimus. Arusaadav, et venekeelsetele lastele tuleb tagada kõik nende õigused, sealhulgas haridusele. Aga kas on juhus või on muu põhjus, et kogu selle protsessi käigus on meil tekkinud väga suur mure ka eestikeelsete laste hariduse pärast? Teatud asjad on väga lihtsad: laste suhtarv koolides, pedagoogide tase ja nii edasi. Aga kas see on paratamatus või on mingi muu põhjus?

Aitäh! Kas ma sain õigesti aru, et küsimus on selles, kas eestikeelsete koolide puhul, kus õpivad eesti keelt emakeelena rääkivad lapsed, tuleks kehtestada mingi kvoot, kui palju seal tohib muu kodukeelega lapsi olla? Miks seda kvooti kehtestada ei saa? Sellepärast, et venelaseks olemine ei tähenda erivajadust. Ukrainlaseks olemine ei tähenda erivajadust. Erivajadus tekib siis, kui venekeelne laps ei valda eesti keelt. Ja seda ei saa tuvastada mitte tema etnilisuse järgi, vaid selle järgi, kui [lapsevanem] teeb avalduse lapse kooli panemiseks. Sel juhul saab [kindlaks teha], kas laps oskab eesti keelt ja millisel tasemel ta oskab eesti keelt. Kui me ütleme, et eesti koolis ei tohi olla üle 20% vene kodukeelega lapsi, siis me tõukame eestikeelsest koolist ära ka osa vene kodukeelega lapsi, kes tegelikult väga hästi valdavad eesti keelt ja kes saaksid väga hästi eestikeelses klassis õppida. Me ei saa panna rahvuse järgi kvoote, sellepärast et rahvus ei ole puue. Ja rahvus ei ole erivajadus, vaid erivajadus tuleneb sellest, kui laps ei oska piisavalt eesti keelt. Siis on talle vaja pakkuda üldtoe raames tuge eesti keele omandamiseks. Tuleb tähelepanu pöörata sellele, kui palju on klassis neid lapsi, kes eesti keelt ei valda. Sellele tuleb tähelepanu pöörata. Ja nende laste seas, muuseas, võib olla omajagu ka tagasi pöördunud eestlasi, kes on tulnud välismaalt tagasi. Nad on elanud välismaal ja laps ei valda eesti keelt piisavalt, et eesti keeles õppida. Järelikult tuleb klassikomplektide ja rühmade [koosseisu] määramisel tuvastada laste keeleoskus, mitte nende etniline päritolu.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mina soovin teid tunnustada. Haridus- ja teadusvaldkonnas on palju-palju probleeme, aga reaalselt ellu viia eelmise Riigikogu koosseisu vastu võetud otsust minna üle eestikeelsele haridusele on mäekõrgune ülesanne. Ja seepärast küsin, ma arvan, et selle teie jaoks küllalt keerulise ja raske tööpäeva lõpuks: milline on olnud seni kõige suurem õnnestumine teie töös ja millist võib-olla ebaõnnestumist tahaksite, kui üldse on niimoodi võimalik öelda, välja tuua? Kaks äärmust. Suur tänu! Mina tahaksin teada.

(Naerab.) Aitäh! Ma hakkasin kohe mõtlema, mida ma saan õnnestumisena ära märkida. Selles töös on tõesti kogu aeg tunne, et üks tulekahju ajab teist taga, ja siis sa ei suuda tajuda, kas midagi on saanud ka nii-öelda progressi mõttes ära teha. Protsessid hariduses on väga pikad. Ühe ministri alustatud asjad aastal 2017 – [pean silmas] e-eksamitele üleminekut aastal 2017 – on täna minu laual. See on olnud seitsme aasta pikkune protsess, eks ole. Minister ise, kes selle toona algatas, selle protsessi lõpptulemust ei pruugigi näha. Hariduses on need asjad lihtsalt maru pika vinnaga. Eestikeelsele õppele üleminek – ma arvan, et veel mitu ministrit saab seda mäekõrgust ülesannet lahendada. Mu ainuke lootus on see, et ei tule ministrit, kes teeb sammu tagasi, kes leiab, et see on liiga keeruline, liiga raske ja laseme selle mõisa köie nüüd jälle natukene lohisema, et saaks nagu kergendust. Seda minu arust ei tohi teha mitte mingil juhul, sest me oleme täna õigel teel. Kui mõelda õnnestumise peale, siis võib-olla on õnnestumine see, et need 70 kooli, kellel seisab see mäekõrgune ülesanne ees, et nende koolide juhid, nende koolide õpetajad ja nende koolide lapsevanemad ei vaidle täna Eesti riigiga, ei kakle täna Eesti riigiga. Tegelikult see kaklus ei olegi olnud õpetajate, koolijuhtide ja lastevanematega, see kaklus on olnud poliitikute vahel. Kaklevad poliitikud eestikeelsele õppele üleminekul, mitte venekeelsed lapsevanemad. Nemad ootavad, nemad tahavad saada kindlust, et on hea õpetaja klassi ees ja nende lapsed saavad [alates] 1. septembrist kvaliteetset, head, eesti keeles ja nende eale kohast [õpetust]. See, et kogukond ja ühiskond tegelikult seda reformi toetavad, on ilmselge. Kõikide meie, ka eelnevate ministrite ja Riigikogu töö – lihtsalt ma loodan, et ka poliitikud lõpetavad kaklemise ära. See poliitikute kaklus lihtsalt teeb nukraks ega näita kindlasti seda, et meil on olemas ühtne arusaam sellest, et meil on üks suur, mäekõrgune ülesanne, mida ei saa lahendada mitte keegi üksi: ei direktor üksi, ei Narva linnapea üksi, ei haridusminister üksi. Ka siin Riigikogu saalis olevad inimesed on selle protsessi elluviijad ja peavad sellele kaasa aitama.

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Lugupeetud minister! Jälgisin seda poliitilist tulevärki ja ekvilibristikat siin saalis suure tähelepanuga. Kuidas teile tundub, kas see selline massiivne poliitiline rünnak ja umbusaldusavaldus ei ole mitte tekitatud selleks, et tasakaalust välja viia ja kuidagi väärata protsessi, mille nimi on ühtsele eestikeelsele haridusele üleminek, või siis vähemalt välja kaubelda mingisugused eritingimused Narvale, ma ei tea, Sillamäele, Maardu linnale ja võib-olla ka Tallinna mõnele linnaosale?

Aitäh! Nagu ma ütlesin ka Signe Kivile vastates, see vägikaikavedu eestikeelsele õppele üleminekul ei ole tegelikult kuskil Narva koolides või Narva tänavatel, see on tihti siin Riigikogu saalis. Siit tuleb see, et miks ei saa üle minna, miks ei tohi üle minna, miks see kahjustab eesti lapsi, miks see kahjustab õpetajaid, kahjustab direktoreid. Diskussioon käib sellel teemal, mitte kuidas seda teha, mis on need lahendused ja kuidas me nüüd, kui meil on 518 õpetajat puudu, [hakkama saame], mida me kõik peaksime selleks tegema, et need 518 õpetajat 1. septembriks olemas oleksid. See on see, millest me peaksime siin dialoogi pidama, mitte [rääkima], et äkki me ikkagi peaksime tegema järeleandmise, peaksime tegema pikenduse, peaksime sellest loobuma, et vene kodukeelega inimesed saavad õiguse oma laps eesti lasteaeda ja eesti kooli panna, kui nad tegelikult soovivad, et nende laps eestikeelses keskkonnas õpiks ja oleks. Ma arvan, et sellised arutelud ei aita kindlasti sellele protsessile kaasa. Ja teate, lapsevanemate nördimus ei tulene mitte sellest, et õpetajad võib-olla on pinges ja peaksid [eesti keelt] õppima, vaid sellest, et poliitikud omavahel kaklevad ja tuleb selline signaal, et ei saa, ei taha, ei ole mõistlik. Tule alla pannakse kõik need, kes tegelikult tahavad ja päriselt püüavad pingutada selle nimel, et see eestikeelsele õppele üleminek toimuks. Aga see on üks suurimaid nii-öelda mäkke ronimisi, mis Eesti haridussüsteemil on vaja Everesti otsa [jõudmiseks] järgmise kuue aasta jooksul ära teha. Tuleb ka selle protsessi käigus ette basecamp'e, laagreid, kus on tunne, et õhk saab otsa ja enam ei jaksa ja jätaks pooleli ja ärme ronime sinna tippu, jääme siia poole peale. Las osa rühmi ja osa klasse ja osa koole siis ei lähe üle, sest näete, õpetajaid ei ole. Aga keegi ju elus midagi ei saavuta, kui sa ainult baaslaagrisse jääd. See oleks turismireis. Everesti tippu tuleb ikka lõppu ära minna.

Küsimuste vooru lõpetab Leo Kunnas. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Kuigi ma esindan siin Riigikogus Tallinna kesklinna, Pirita ja Lasnamäe piirkonda, olen ma pärit väikesest Kliima külast Võru vallast ja seepärast küsin sealsete kohalike koolide kohta. Milline on Orava põhikooli ning Vastseliina ja Räpina gümnaasiumi tulevikuperspektiiv?

Aitäh küsimuse eest! Orava põhikooli puhul jään vastuse võlgu, kuna ma ei ole põhikoolide üle kohalike omavalitsustega arutelusid pidanud. Vastseliina ja Räpina gümnaasiumi puhul oleme alustanud läbirääkimisi Setomaa vallaga ja Räpina vallaga. Me tahaksime Setomaale ühist põhiharidusejärgset hariduskeskust, mis baseerub Räpina kutsekoolil. See oleks mitme valla ja riigi ühine hariduskeskus, mis võimaldaks saada gümnaasiumiharidust, rakendusgümnaasiumiharidust, kutseharidust kui ka nii-öelda õhtukooli- ehk täiskasvanute õpet. Ja seda me peaksime tulevikus pidama Setomaa valla, Räpina valla ja riigi ühiskoolina. Me räägime aastast 2028. Neid läbirääkimisi me oleme alustanud ühise hariduskeskuse rajamiseks.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Suur tänu teile, lugupeetud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas! Ja nüüd, head kolleegid, avame läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide esindajad. Ja esimesena palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema Toomas Uibo.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Oli väga hea kuulata niivõrd pädevat ministrit niivõrd selge sõnumiga ja argumenteerimisoskusega. Lausa lust! Aga räägime sellest juba läbi kukkunud umbusaldusavaldusest. Umbusalduse algatajad Keskerakond ja EKRE panevad ministrile süüks kokkuvõtvalt kahte asja. Esiteks seda, et ta seisab vankumatult või nagu umbusaldajad seda nimetavad, jäigalt eestikeelsele haridusele ülemineku eest ning ei ole nõus tegema erandeid ega pikendusi. Ja teiseks seda, et ta on algatanud ja viib ellu mitut pikalt oodatud, kuid varasemalt sahtlisse visatud reformi. Seejuures süüdistades Kristinat kõikides maailma muredes, mis on Eesti haridussüsteemis aastast aastasse kuhjunud ja mille puhul nad on ka ise osalised olnud. Tuletan meelde, et haridus- ja teadusminister Kristina Kallas on olnud ametis vaid ühe aasta, kuid viinud jõuliselt ellu otsuseid, mis puudutavad positiivselt paljusid Eesti inimesi siin riigis. Toon vaid mõned näited. Väikeste maa-algkoolide toetusmeetme väljatöötamine: 18 kodulähedast maakooli üle Eesti on saanud tänu haridusministrile lootuse püsida elujõulisena aastaid, kui mitte aastakümneid. See on hea näide sellest, mida varasemad ministrid ja valitsused pole suutnud teha, kuigi ka umbusaldajad ise on võimul olles sellest murest rääkinud. Haridus- ja teadusminister on valmistanud ette põhikoolide lõpetamise korra muutmise ja eksamite varasemaks toomise, et säästa nii õpilasi kui ka nende vanemaid mõttetust stressist ning pingetest. Ka selles osas teeb Kristina Kallas jõuliselt teiste vigade parandusi. Minister Kallas tegeleb ka suurte reformidega, milleks on õpetajate karjääri- ja palgamudeli väljatöötamine, kutsehariduse reform ja kooliaja pikendamise reform. Need on muutused, mis peaksid lahendama õpetajate järelkasvu [mure] ja [parandama] kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavust Eesti majanduses. Suured reformid on nõudnud palju ettevalmistustööd, analüüsi ja planeerimist. Nende elluviimine vajab veelgi rohkem pingutust, ja seda pingutust Kristina Kallas ka teeb, sest haridusteemad on Eesti 200 jaoks äärmiselt olulised. Täpselt sama oluline oli tema jaoks leida lahendus õpetajate streigi lõpetamiseks, seisis ta ju õpetajatega samal poolel. Me lubasime muudatusi ja me ka teeme neid muudatusi. Kristina Kallas on käinud rohkem kui sajas Eestimaa koolis ja kohtunud paljude partneritega, et tutvuda olukorraga kohapeal ning kaardistada lahendamist vajavaid väljakutseid. Ta on võtnud igat partnerit hariduses võrdsena ja selle asemel, et ülevalt alla asju kehtestada, nagu seni on tavaks olnud, on ta soovinud kõikides reformides partneritega asjad põhjalikult kokku leppida, et siis need üheskoos ellu viia, seda nii eestikeelsele haridusele üleminekul kui ka õpetajate järelkasvu lahendamisel haridusleppe abil. Kõige rohkem tähelepanu ja tööaega nõuab Eesti ajaloo suurim haridusreform: eestikeelsele haridusele ülemineku ettevalmistamine. Vähemalt mulle ja kogu Eesti 200-le on ilmselge, et see ongi tänase arutelu ja umbusaldusavalduse peamine põhjus. Aga lõpuks on meil haridusminister, kes Eesti haridusvaldkonda kauaoodatud sisulisi muutusi päriselt toob, ja seda Keskerakond ja EKRE täna ette heidavadki. Suurim [muutus] on kahtlemata üleminek eestikeelsele haridusele, mille eesmärk on pakkuda kõigile Eesti lastele olenemata nende emakeelest võimalust omandada kvaliteetne eestikeelne haridus. Eesti 200 soovib [saavutada] Eesti Vabariigi igas nurgas, et kõik põhikooli ja gümnaasiumi lõpetanud lapsed oskaksid eesti keelt tasemel, mis lubaks neil funktsioneerida täisväärtuslike ühiskonna liikmetena. Keskerakonna ja EKRE tegelik eesmärk on üritada nurjata üleminek eestikeelsele haridusele, kuna see tõepoolest toimub kõikjal Eestis. Me ei ole nõus ajapikendusega, sest seda on juba üle 30 aasta pakutud. Ajapikendust ei tule ei Narvas ega Lasnamäel, sest me ei ole nõus pisendama eesti keele oskamise tähtsust siin riigis. Keskerakond on reformiprotsessi torpedeerimist siinsamas saalis aastate jooksul kenasti näidanud, väites, et ei saa minna üle eestikeelsele haridusele, kuna ei leia õpetajaid. Venekeelsete noorte diskrimineerimist [nagu] ei saa lõpetada. Eesti 200 ja Kristina Kallas ütlevad, et saab ikka küll. Tuleb vaid otsustada ja leida vastused küsimustele, mitte mõelda, miks ei saa. Ja täna me räägime ju tegelikult protsessi algusest. Vene jutupunkte rääkivatele Riigikogu liikmetele see loomulikult ei meeldi, see nädal kubiseb sümboolsetest rünnakutest Eesti iseolemise ja Eesti vaba vaimu vastu. Nüüd on siin saalis rünnaku objektiks üleminek eestikeelsele haridusele. Kinnitan, et Kristina Kallas on teinud ja teeb väga head tööd ning tänane umbusalduse avaldamine kukub läbi, sest kõik, kes peavad eesti keelt ja kultuuri siin riigis päriselt oluliseks, toetavad toimekat ja reformimeelset ministrit. Eestikeelsele haridusele üleminek algab vältimatult ja eranditeta. Ma elan innukalt kaasa Kristina Kallase heale tööle. Jah, ühe aastaga ei jõua loomulikult näha kõiki töö vilju. Paljude tänaste otsuste positiivne mõju on tunda alles aastate pärast. Aga pikkade plaanide ja eesmärkide seadmise korral ongi see loomulik. Järgmise tööaasta väljakutse on eestikeelsele haridusele ülemineku elluviimise protsessi edukas juhtimine ja planeeritud reformide otsuste vastuvõtmine Riigikogus ning [reformide] alustamine. Ja me saame kõik sellest osa ka siin saalis. Eesti 200 on veendunult seisukohal, et haridus- ja teadusminister Kristina Kallas teeb väga head tööd ning peab ametis jätkama. Seega kutsun üles kõiki Riigikogu liikmeid, kelle jaoks on oluline eesti keele staatuse tugevdamine siin riigis, umbusaldusavaldust mitte toetama. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid ja austatud valitsuse liikmed! Ma olen siin, et avaldada usaldust haridusminister Kallasele. Kui tänase päevakorra esimeses punktis hea kolleeg Lauri Laats spekuleeris, et [toimuv] on seotud Euroopa valimistega, siis see nii ei olnud. Aga selle tänase päevakorra teise punkti puhul võime kindlad olla, et see, mis praegu siin Riigikogus toimub, on loomulikult opositsioonierakondade valimiskampaania osa. Seetõttu sellesse väga tõsiselt ilmselt suhtuda ei tuleks. Huvitav oli jälgida seda debatti, mille minu meelest haridusminister ühemõtteliselt võitis ja kus opositsiooni argumendid ei olnud kaugeltki usutavad. Aga muidugi probleem on olemas, sellepärast et tuleb tunnistada, et Kristina Kallas tõesti on erakordselt pädev inimene oma valdkonnas. Me ju teame, et kõige parem on see, kui minister on oma valdkonnas täielik võhik. Asjatundlikul ministril, kes asja jagab, võib tekkida kiusatus oma valitsemisala juhtimisse sekkuda, hakata seal poliitikat kujundama ja võib-olla ministeeriumis isegi otsuseid langetama. Selle ennetamiseks nimetataksegi üldiselt ministriks inimesi, kes on valdkonnas täiesti uued. Selleks ajaks, kui minister midagi aru saama hakkab, valitsus vahetub ja tuleb uus minister. Ja see tagab riigis järjepidevuse. Aga praegu on meil tõesti pädev minister, kes loob oma valdkonnas pretsedendi. Mine tea, milleni see viia võib, kui me selle Pandora laeka avame. Järgmiseks soovivad Riigikogu liikmed hakata riigielu küsimustes kaasa rääkima ja riigi juhtimisse sekkuma, mis oleks loomulikult muret tekitav areng. Samas ma soovin oponeerida Toomas Uibo väitele, et praegune reform on kõige olulisem haridusreform Eesti ajaloos. No see on kindlasti üks olulisimaid, aga ma siiski ei seaks seda päris ühele pulgale näiteks Forseliuse seminari asutamisega 1684. aastal, Tartu Ülikooli asutamisega 1632. aastal ja loomulikult Tartu Ülikooli kujundamise ja tegevuse alustamisega 1919. aastal eestikeelse ülikoolina. Ka need olid väga olulised haridusreformid. Aga loomulikult, kusagil umbes sellel tasemel, sellel nivool, kahtlematult see reform, mida Kristina Kallas juhib, on. Ja tõesõna, ei suutnud opositsioon täna ega ole ka varem välja toonud mitte ühtegi sisulist probleemi selle muutuse juhtimises, mis eeldaks nüüd Riigikogult sellist sekkumist, et me peaksime ministri kõrvaldama ja määrama ametisse uue inimese. Nii et kokkuvõtvalt, tõepoolest, meil on tegu pädeva ja targa ministriga, hea juhiga. Seetõttu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud usaldavad haridusminister Kallast. Aitäh teile!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kolleegid, vaatajad ja lugupeetud umbusaldatav! Hoolimata eelmiste esinejate kiidukõnedest meie umbusaldajatena oleme ikkagi seisukohal, et umbusaldatava juhitud haridusvaldkonnas on olnud üks fopaa teise otsa. Ja hoolimata sellest, et on olemas kõiksugu arengukavad, eesmärgid ja te päevast päeva muudkui väljendate oma muret olukorra pärast, ei ole ju tegelikult midagi juhtunud, lootuskiirt ei paista. Jah, see kuulub juba administratiivse suutlikkuse või siis suutmatuse valda, kas need murekohad saavad lahendatud või mitte ja kui kiiresti mingid protsessid käivitatakse, aga suures plaanis on siiski probleem valdkonna juhtimises, selle juhis. Seetõttu me olemegi täna siin Riigikogus päris suure hulga Riigikogu saadikutega [avaldamas] umbusaldust haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Martin Helme sõnastas oma sõnavõtu alguses juba suure osa põhjustest ära. Omalt poolt ma tooksin sisse [üht-teist] väga põhimõttelist praeguse haridus- ja teadusministri tegevuses või siis tegevusetuses, mis peegeldab ikkagi äärmiselt süngelt arengut Eesti haridusmaastikul. Üks asi on see, mida inimene toob välja oma paraadkõnedes või ettekannetes, teine asi on see, mida ta ise mõtleb ja milliseid seisukohti on evinud juba varasemalt. Siin on nendest ka juba räägitud. Näiteks te olete öelnud, et läksin poliitikasse selleks, et venekeelsel valijal oleks alternatiiv – no väga huvitavalt kõlab tänasel päeval. Paar aastat tagasi ütlesite, et Eesti riigi ülesanne – täna te parandasite küll ära, aga tegelikult mõte ei muutunud – ei peaks olema ainult eestluse tagamine ja [eestlaste] identiteedi ning [eesti] keele toetamine. Vot mina ütlen küll, et peab olema ainult. Milleks me seda riiki siin siis teeme? Siin me küsimegi, kas Eesti Vabariigi haridusminister on mõnes mõttes nagu hunt lambanahas. Te olete ka öelnud, et eestlased ei oska olla rahvana suur, venelased oskavad väga hästi suur olla, [see rahvas] suudab kõiki, keda vaja, integreerida. See on väga huvitav. Kuidas me sellise väljaütlemise valguses peaksime vaatama seda protsessi, kus teie eestvedamisel pannakse eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all vene lapsed eesti lastega ühte kooli kokku? Venelased oskavad väga hästi teisi integreerida, tõepoolest. Ja me teame, et see on tekitanud suuri probleeme õpetajatele. Julgemad on juba suu avanud, kritiseerivad avalikult ja kirjeldavad õnnetut olukorda koolis. Minu küsimus oli ju ka [selle kohta], et eesti keele õpetamine ei too kaasa lojaalsust, integratsiooni. Probleemid jäävad, sest põhi, juurpõhjus, mis tegelikult tuleks ära kaotada, on tegelikult massimigratsioon. Me lakume ju siiamaani Nõukogude-aegse massimigratsiooni haavu ja nüüd on see uus massiimmigratsioon, millega me tegeleme. Äkki lihtsalt ei laseks muulasi siia nii palju sisse. Siis ei peaks ka meie riiklikku ja rahvuslikku ressurssi selle peale nii palju raiskama. Vaadake, õpetajate puudusest me oleme juba rääkinud. Haridus- ja Teadusministeeriumi üks lahendus, mis on ka juba käivitatud, on leida õpetajaid ükskõik kust, maa alt või siis maa pealt. Nagu me näeme, meedias on juba jõudnud haridusministri kaitseks sõna võtta ka üks joomarluse ja purjuspäi autorooli istumise eest arestimajast piltlikult öeldes otse kooli õpetajaks maandunud kodanik. On tõepoolest omaette küsimus, missugust eeskuju annab koolis meie lastele ja noortele inimene, kes on räuskamise ja rüselemisega silma paistnud, kuulsaks saanud poliitiliste vastaste meeleavalduse segamisega, kes on purjuspäi autoroolist kõrvaldatud ja Välisministeeriumist kaks korda joomise pärast lahti lastud. Kas tõesti see, kuidas see inimene on käitunud, mida teinud, kas tõesti kõik see on lubatud ja heaks kiidetud, suisa premeeritud töökohaga haridussüsteemis? See on küsimus haridusministrile. Kas keegi üldse mõtles, kui sellise inimese koolimaja uksest sisse lasi? Kas tõesti on õpetajate puudus nii suur, et, ma ei tea, iga joodik juba kõlbab klassi ette panna: otse arestimajast, pläru suus, midagi seosetut teleekraanil jorisemas? Kui see nii on, olete mõlemat viisi vastutav selle olukorra eest. Esiteks, et te pole suutnud grammigi võrra lahendada õpetajate puuduse probleemi koolides. Ja teiseks, et seetõttu maanduvad meie koolidesse klassi ette järeltulevat põlve harima ja eeskujuks olema inimesed, kelle kohta võiks ilma pikemata öelda: nad on viimased, kes seal üleüldse olema peaks. Ma võtaksin lisaaega juurde.

Jaa, kolm minutit lisaks, palun!

Teie vastutate, et see on nii juhtunud. Aga eks ütle midagi teie kohta ka see, kuidas te isiklikult sellesama räusanud ja joomise pärast arestimajas istunuga nüüd oma erakonna valimisklipis [meie] eurolaulult varastatud tantsu tantsite. Vaadake, mitte viis miinust selle eest, vaid miinus 25, kui selline hinne koolis olemas oleks! Ja häbi! Aga räägime rahast ka. Seesama arestimajast otse kooli passitatud tüüp plärises meedias midagi teie kaitseks, küsides: öelgu need Helmed nüüd, kust see raha võtta, kust see raha teie haldusalasse tuleks, et täita neid probleemseid kitsaskohti, mida te ei ole suutnud täita. Vaadake, ma ütlen teile, kus raha on: kus on õpetajate palgaraha, maakoolide lahtihoidmise raha, eestikeelsele haridusele ülemineku raha. Ma võin teile ette lugeda, kuhu läheb maksumaksja raha tegelikult: taastusravi koolituse programm Ukraina tervishoiutöötajatele – 235 520 –, Ukraina alushariduse õppe sisu ja õppemetoodikate kaasajastamine Ovrutši lasteaia näitel – 170 000 –, Ukraina projektidega seotud kommunikatsioonikulud – 74 000 –, Moldova hariduse digipööre – 56 000 –, Zelenska fondi perekodu ehitamine – 376 000 –, digipööre Lõuna-Aafrikas – 22 000 –, Uganda hariduse edendamine – 24 000 – ja nii edasi ja nii edasi. Kokku 700 ja rohkem miljonit. Teie valitsuse liikmena peaksite absoluutselt igal valitsuse istungil püsti tõusma ja ütlema: niikaua, kui meie oma haridusvaldkonnas ei ole raha selleks, selleks ja selleks, ei lähe mitte üks euro riigist välja! Niikaua, kui meie enda riigieelarve on üle miljardiga miinuses, ei lähe mitte üks euro riigist välja sellises mahus välisabiks, sest meie riigil ja valitsusel on eelkõige kohustus seista oma riigi, oma elanike, oma hariduse, oma teedevõrgu, oma tervishoiuteenuste, oma inimeste vaimse tervise, oma perekodude, oma riigi digipöörde, IT-süsteemide ülalhoidmise ja teenuste eest ja palju-palju muu eest. Aga seda te pole teinud. Selle asemel te venestate eestikeelsele haridusele ülemineku sildi all Eesti koole ja Eesti lapsi. Selle asemel, et õpetajate koormust vähendada, toodate seda aina juurde ega üritagi mingil viisil kätt ette panna. Kõige ehedamal kujul ma tuletan teile meelde, et Eesti on põhiseaduse kohaselt endiselt rahvusriik ja mitte kellelgi, ka teil, ei ole õigust seda meilt, eestlastelt, ära võtta, meie eesti lastelt ära võtta õigust kõrgetasemelisele, kvaliteetsele eestikeelsele haridusele. Eesti inimesed ei ole teile andnud mingit mandaati internatsionalismi edendamiseks. Ja kui te seda teete, nagu te teete, siis te rikute Eesti Vabariigi põhiseadust ja ministri ametivannet, mille te olete andnud siinsamas Riigikogu puldis. Aitäh!

Aitäh, ülitäpne [ajastus]! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Midagi uut siin ei ole. Üks kolleeg, kes esindas siin koalitsiooni, rääkis väga palju sellest, et opositsioon ründab, aga tegelikult minister on väga hea ja nii edasi. Sama hästi võib öelda, et ei ole mitte midagi uut. Koalitsioon kaitseb [teda] vaatamata sellele, et etteheiteid on tegelikult hästi palju ja probleeme haridusvaldkonnas on meil ka hästi palju. Ma andsin täna mitu intervjuud selle umbusalduse teemal erinevatele kanalitele ja üks küsimus oli see, mida te ministrile ette heidate. Ma ütlesin, et ma ei saa ennast kuidagi teie formaati mahutada, kuna neid asju on nii palju, et uudiste formaati see ei sobi. Niikuinii te ei pane sisse kõike seda, mida ma räägin. Aga seda kõike saab lugeda umbusaldusavalduse tekstist, mis on hästi mahukas, sest põhjusi on tegelikult hästi palju. Minister ise on ajakirjanduses proovinud seda umbusaldusavaldust pisendada, öeldes, et põhimõtteliselt on see paha Keskerakond, kes tahab mind umbusaldada, sellepärast et ma viin läbi eestikeelsele õppele ülemineku reformi. Aga, vabandust, meil on kolm opositsioonierakonda, kes kõik seda umbusaldust toetavad. Need kolm erakonda on väga erinevad, neil on erinevad lähenemised ja maailmavaated. See kuidagi ei klapi sellega, mida minister ütleb. Ja kui rääkida nendest põhiprobleemidest, mida meie näeme, siis need probleemid on kohati lihtsalt süsteemsed, mis panebki muretsema Eesti haridussüsteemi tuleviku pärast. Alustame kas või sellest, et needsamad ühiskatsed riigigümnaasiumidesse pääsemiseks, mida prooviti esimest korda elektrooniliselt läbi viia, läksid luhta. Järgmisel katsel oli üheksanda klassi lastel elektrooniline katseeksam eesti keeles, mis samamoodi äpardus. Ja kahjuks peab nentima, et tõepoolest ministeerium lihtsalt ütles ministri suu läbi, et meeskond tegi midagi valesti ja vahetame nad välja ja lähme rõõmsalt edasi. Vabandama, tõepoolest, pidid peaminister ja välisminister. Me võime rääkida sellest, et Ida-Virumaa koolide õpetajad on jäänud vaeslapse rolli. Neile lubati koefitsiendiga 1,5 palka, kui nad eesti keeles Ida-Virumaal õpetavad lapsi. Ja alguses pidid nad mitu kuud ootama seda palgalisa. Päeva lõpuks saabus see palgalisa järgmisel aastal: 2024. aasta märtsi lõpus maksti neile välja palgalisa jaanuari, veebruari ja märtsi eest. See on jällegi selline süsteemne probleem, mis tuleks kindlasti ära lahendada. Õpetajad erinevates kohalikes omavalitsustes, kes õpetavad uussisserändajatele eesti keelt – see on iseenesest riigi tellimus – samamoodi siiamaani ei ole selle eest raha saanud, kuna kohalikud omavalitsused ei ole oma kontodele seda raha ministeeriumilt saanud. Ka siin tekib küsimus, millal see tänuväärne töö saab tasutud. Jah, me võime rääkida ka sellest, et tõepoolest tekitab eestikeelsele õppele ülemineku reform hästi palju küsimusi, hästi palju murekohti. Sellest räägivad koolijuhid, sellest räägivad kohalikud omavalitsused, sellest räägivad õpetajad, vanemad on mures. Aga kui kuulata ministrit, siis kõik on kontrolli all. Küll me 1. septembriks leiame piisavalt õpetajaid, kes peavad eesti keeles venekeelsetes lasteaedades ja koolides õpetama. Iseenesest on juba teada, et nende õpetajate arv ei ole kaugeltki piisav selleks, et katta kõik need klassid, kus haridus peab 1. septembrist eestikeelne olema. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Selle asemel, et kuidagi konstruktiivselt edasi minna, vastab minister küsimusele, et kui 1. septembril juhtub niimoodi, et ühes või teises koolis või lasteaias on olukord selline, et ei ole kuskilt võtta õpetajaid, keda klassi või rühma ette panna, siis kes selle eest vastutab, niimoodi: vastutab oma töökohaga põhimõtteliselt kooli direktor, lasteaia [juhataja] või omavalitsuse juht. Ma ei [arva], et see on väga konstruktiivne lähenemine olukorrale, mis on tegelikult hästi keeruline. Sellest räägivad kõik omavalitsusjuhid ja koolijuhid, keda see reform otseselt puudutab. Neid probleeme on küll ja küll. Me võime rääkida koolivõrgu korrastamisest. Me võime rääkida Toila Gümnaasiumist, kus on rohkem kui 50 õpilast, ja riik on öelnud, et kui on vähem kui 40, siis peab kool põhimõtteliselt kinni minema. Toilas on rohkem, aga ikkagi see gümnaasiumiaste on praegu põhimõtteliselt sulgemisel. Võime rääkida teistest maakoolidest, kus eelkõige mõeldakse sellest, kas need koolid on rentaablid või ei ole. Ja kui ei ole, siis mis sellest – [kool] on kirik keset küla, võib öelda niimoodi, ja selles mõttes see on primaarne asi ühes või teises piirkonnas, ühes või teises maakonnas. Ja vanemad põhimõtteliselt elavadki seal oma lastega ainult sellepärast, et kool on seal olemas. Kui kool kaob ära, siis arvatavasti vanemad kolivad Tallinnasse või Tartusse või mõnda teise suurde linna. Ma ei usu, et see on see, mida me oma riigile tulevikus tahaksime. Ja sellest kõigest lähtuvalt kõige suurem probleem minu meelest ei ole isegi see, et kõik need murekohad on meil olemas, vaid see, et minister ei tunnista absoluutselt oma vastutust ja seda, et [mõnes asjas] on ministeerium süüdi, [mõnes asjas] on ka minister süüdi. Süüdi on kõik teised tema ümber. Me nägime seda näiteks õpetajate streigi ajal, kui räägiti sellest, et põhimõtteliselt on kõiges süüdi Tallinna linn omavalitsusena: õpetajad on kuidagi Tallinna linna poolt nagu üles ässitatud või mis iganes. Ometi oli see üleriigiline streik ja õpetajad streikisid väga paljudes omavalitsustes. Kõik on süüdi: omavalitsused, paha Keskerakond, opositsioon, Eesti Linnade ja Valdade Liit, needsamad saamatud koolijuhid, aga mitte ministeerium ja minister ise. Ma arvan, et see ei ole väga konstruktiivne lähenemine, ja sellest umbusaldusavaldus tulenebki. See, et seda teevad kolm opositsioonierakonda, on aga hästi sümboolne. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised mõne aja pärast, aga enne Urmas Reinsalu Isamaa fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaks.

Proua Kallas! Kallis Eesti Riigikogu! Kui me arutasime üle-eelmisel aastal toonases valitsuskoalitsioonis eestikeelsele haridusele üleminekut, siis Isamaa pani ette tegevuskava, mille Tõnis Lukas välja töötas eestikeelsele haridusele üleminekuks. Ja suures plaanis on ametis olev valitsus ja ametis olev haridusminister seda rakendanud. Ma sellega toon [välja] väga põhimõttelise erinevuse, kui ma loen seda kirja pandud umbusaldusavalduse teksti, millest suur osa on pühendatud kriitikale eestikeelsele haridusele ülemineku kohta ja ka valitsusepoolse ja haridusministeeriumipoolse surve kohta kohalikele omavalitsustele. Isamaa on veendunud, et valitsus peab seda jõustama ilma eranditeta ja jõuliselt. Siin ei ole mingeid alternatiive. See on asi, mille kohta Isamaa kindlasti põhimõttelist umbusaldusavaldust väärivat etteheidet haridusministrile ei tee. Me kõnelesime haridusministriga sellest ka ja haridusminister ütles – loomulikult on sellega seotud rida objektiivseid probleeme, oleks silmakirjalik seda mitte möönda, loomulikult on väga tõsiseid probleeme –, ja haridusminister ütles, et augustis valitsus seda arutab. Noh, 1. septembril [algab uus] kooliaasta ja ma kutsun valitsust üles seda jooksvalt juba praegu tegema. Tegemist on kindlasti väga põhimõttelise muutusega ja siin tuleb olla valmis täiendavateks otsusteks, et ülemineku puhul abi pakkuda. Nüüd, Isamaa vaade on selge: me ei usalda Kaja Kallase valitsust, me ei usalda Kaja Kallase valitsuse poliitikat tervikuna ega ka Kaja Kallase valitsuse ministrite poliitikat eraldi võetuna, ei elementides ega summas. See valitsus on muutunud täiesti otsustusvõimetuks ennekõike riigieelarve ja majanduspoliitika vaates ja seda tunnistavad tegelikult ju ka valitsuskoalitsiooni saadikud, kui nendega kõneleda. Kõige mõistlikum oleks, et see valitsus lõpetaks, peaminister astuks ametist tagasi. See oleks lähtekoht mingisugusekski juhtimisvõimekuse taastamiseks riigis. Selle valitsuse lähtekoht on olnud valetav poliitika, valetav poliitika väga paljudes Eesti elu valdkondades, sealhulgas ka Eesti õpetajatele valetav poliitika. Ja see on asi, mille eest Isamaa mõistab hukka ka Eesti 200 ja Eesti 200 [esindajana] haridusministriportfelli kandva Kristina Kallase poliitika. Te lubasite enne valimisi 3000 eurot õpetajale 2024. aastast. Koalitsioonilepingus oli sees väga selge sihiseade: õpetaja palgaks 120% keskmisest palgast. Eelmise aasta septembris te raporteerisite kui võitu 4%‑list palgatõusu 2024. aastaks. [Mis] sellele järgnes? Te olite suurepäraselt teadlik sugugi mitte poliitikute lubadustel rajanevast, vaid haridustöötajate õigustatud ja minimaalset vajadust [silmas pidavast] kompromissettepanekust, ent kuude kaupa te ei olnud võimeline või ei soovinud ennast valitsuses haridustöötajate eestkõnelejana kehtestada. Ja selle tulemuseks oli tohutu segadus ja täiesti ebavajalik stress Eesti ühiskonnas, mis päädis üle nädala kestnud streigiga. Selle tulemusena me menetleme siiamaani, hakkame alles sellel nädalal parlamendis menetlema riigieelarve seaduse muutmist, mis puudutab omavalitsustele raha eraldamist õpetajate töötasu fondi. See segadus kindlasti ei ole mõistlik – esiteks juhtimise mõttes mõistlik ja teiseks on see näide valetavast poliitikast. Teine küsimus puudutab praktilisi etteheiteid ministri valitsemisalas [toimuva] kohta. Kindlasti on vägagi häiriv olnud [juhtum], mis puudutas tuhandeid peresid: seesama EIS-i süsteemi kaudu sisseastumiseksamite tegemine. Muidugi me oleme murega jälginud kogu tegevust, mis on viinud kulude kärpimiseni kutsehariduses, kus tegelikult on asutud kontaktõpet vähendama. See ei ole kindlasti mõistlik tee ja selles osas me ei saa ka kuidagi väljendada toetust haridusministri valitud poliitilisele suunale. Nüüd, omaette küsimus on teemade ring, mis on seotud eesti keele kaitsega. Isamaa on esitanud seaduseelnõu, mida Eesti 200 on süstemaatiliselt torpedeerinud ja mis puudutab eesti keele nõuete kehtestamist teenindussektoris. Ma ei tea, kas selle vastu on nii-öelda platvormitöötajatest Bolt või keegi teine, kelle seisukohta te olete väljendanud, aga kahetsusväärselt ka selline vastuseis eesti keele arendamise eest vastutava ministri poolt ja tema poliitilise jõu poolt ei tekita meis – ma väljendun ühemõtteliselt – seda usaldust. Nii et kokkuvõttes, Isamaa seisukoht on esiteks, et kogu see valitsus peaks tagasi astuma eesotsas peaministriga. Teiseks, eestikeelsele haridusele üleminek peab jätkuma ja kindlasti valitsus peab olema võimeline maandama kõik riskid, mis praktiliselt selles keskkonnas – ja paratamatult probleeme tekib – ilmnevad, ja nendest avameelselt ka parlamenti ja ühiskonda informeerima. Eestikeelsele haridusele ülemineku osas meil põhimõttelist umbusaldust väärivat etteheidet haridusministrile ei ole. Ja kolmandaks, Isamaa esindajad hääletavad täna umbusaldusavalduse poolt, sest nii nagu see valitsus on pärast mandaadi saamist rohkem kui aasta jooksul jõustanud valetavat poliitikat, on ta seda tegelikkuses teinud paraku ka haridusvaldkonnas ja see päädis väga suure usalduskriisiga, mille sümptomiks oli asetleidnud streik. Nii et, proua haridusminister, see kriitika on õiglane kriitika, see on objektiivne kriitika. Ma loodan, et te olete võimeline ka juhul, kui umbusaldusavaldus läbi läheb, seda õiglasena tajuma, aga kui umbusaldusavaldus läbi ei lähe, siis oma poliitilist tegevust vastavalt korrigeerima. Minister ei ole üksnes selle valdkonna entusiast. Ma arvan, et te olete oma tegevusega näidanud, et te olete haridusvaldkonnale pühendunud inimene, entusiast selles valdkonnas. Selle puudumist kindlasti keegi teile ette ei heida. Kuid [minister] peab olema poliitikuna võimeline seisma oma valitsemisala eest, seisma nende lubaduste eest, mida on valimistel antud inimestele, Eesti õpetajatele. Nii lihtne see ongi. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Erkki Keldo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head ministrid! Nii nagu need mõned tunnid on näidanud, kahjuks on see umbusaldusavaldus üks osa poliitilisest show'st, näitemängust. Tundub, et see on omajagu seotud sellega, et eesotsas Keskerakonna fraktsiooniga soovitakse teha kampaaniat venekeelse hariduse säilimise eest ja natukene ka [kampaaniat] Euroopa Parlamendi valimisteks. Reformierakonna fraktsioon usaldab tänast valitsust, tänast haridusministrit ja julgen öelda, et me teeme väga olulisi, väga õigeid pikaajalisi reforme. (Juhataja helistab kella.) Siin on mitu korda räägitud üleminekust eestikeelsele haridusele. Ma arvan, on väga oluline meelde tuletada, et tegelikult arutati siin saalis juba 2017. aastal just Reformierakonna fraktsiooni algatusel seda ettepanekut. On ka väga oluline meelde tuletada, et Isamaa fraktsiooni liige Priit Sibul oli selle [mõtte] eestkõneleja, kes ütles, et selline reform on võib-olla liiga ennatlik ja seda tuleks teha vabatahtlikkuse alusel. Nüüd oleme aastaid edasi liikunud ja ma saan täiesti aru, miks seda [üleminekut] Keskerakond ei toeta, aga seda enam tekitavad imestust nii EKRE fraktsiooni kui ka Isamaa fraktsiooni eeskõnelejad, [kes räägivad], kuidas mingis osas ei ole vajalik eestikeelsele haridusele üle minna. Mäletame ju hästi Reformierakonna ja Keskerakonna valitsust, mille lagunemise põhilisi põhjuseid oli just see, et Keskerakonna fraktsioon hääletas koos EKRE-ga ühtsele eestikeelsele haridusele ülemineku vastu. Hariduses on reformid pikaajalised – on see eestikeelne haridus, on see koolivõrgu korrastamine. Ja hariduses tehtud reformi viljad tõesti ei ole näha kohe järgmisel päeval või isegi järgmisel aastal. Kui tuua näiteks eelmisel aastal toimunud õpetajate palga arutelud, siis tagantjärgi tarkusena on näha, et tollel ajal ehk 2023. aastal oli Eesti õpetajate keskmine palk pea 120% Eesti keskmisest. See näitab, et suuga võib suurt vahtu [lüüa], aga kui pärast tagasi vaadata, siis selgub, et võib-olla mõned opositsiooni otsused ja tegevused on olnud liiga rutakad. Kuid veel, miks ma ütlen seda umbusaldust vaadates, et see on poliitiline näitemäng: täna ei ole siit puldist etteheiteid tulnud niivõrd Kristina Kallasele, küll on tulnud etteheiteid hoopis liigse Ukraina abistamise kohta, peaministri suunas ja üldse Eesti elu ja olu suunas. Sellest on kahju. Seda aega oleks saanud kasutada sisuliseks aruteluks. Oleks võinud rääkida tõsistest reformidest Eesti haridusmaastikul, sellest, kuidas oleks võimalik meie õpetajate karjäärimudelit [arendada], nende hariduse kvaliteeti tõsta. Aga suuresti jäid paljud laused loosunglikuks ja pigem sellise poliitilise mantra tasemele. Sellest tulenevalt ma loodan ja usun, et tulevikus saavad siin saalis arutelud sisulisemad olema. Ma usun, et eesmärgid on meil ühised: et meie lastel oleks jätkuvalt maailma parim haridus, et haridusministeerium ja minister veavad seda valdkonda eest täie südame ja tõsidusega ning et Riigikogu on neile hea partner, pidamaks debatti nii kohalike omavalitsustega kui ka Eestimaa inimestega, lapsevanematega. Eesti inimesed peavad saama olla kindlad, et haridusministeerium ja minister töötavad järjepidevalt selle nimel, et hariduse kvaliteet tõuseks ja et tulevikus, nii nagu tänaseks on kokku lepitud ja poliitiline tahe teada antud, Eestis saab olema ühtne eestikeelne haridus. Mis puudutab õpetajate palka, siis lihtsalt väike meenutus: kui tollel ajal, 2019. aastal sai võimule niinimetatud EKREIKE valitsus, oli ühiskonnas suur pahameel, et riigi eelarvestrateegias oli õpetajate palga tõusuks nähtud ette 0 eurot. Tuletan meelde, et kes elab minevikuta, see ei tea tulevikku. Aga isegi tänastel keerulistel aegadel on selle valitsuse prioriteet ja saab kindlasti ka olema haridus. Me oleme pannud täiendavat raha eestikeelsele haridusele üleminekuks. Me oleme seda teinud eelmisel aastal ja nüüd me homme arutame riigieelarvet, kus leitakse õpetajate palkadeks ka sel keerulisel ajal täiendavalt vahendeid. Sellel ajal ette heita valitsusele, et hariduses tehakse vähe, kui ometi on ettevalmistamisel ja elluviimisel üks viimaste aastate suurimaid haridusreforme – see on pehmelt öeldes küüniline. Sellest tulenevalt julgen öelda, et see umbusaldusavaldus on olnud kahjuks üks poliitiline show ja suur osa europarlamendi valimiste kampaaniast. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Aitäh ettekandjale! Jah, tõepoolest, printsiibis on õigus vastusõnavõtuks. Võtan ühe. Vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! No see oli nüüd küll totaalne loosungite loopimine, mida siin eelkõneleja härra Keldo kõneles. Kõigepealt, ma tuletan meelde õpetajate palkade osas. Härra Keldo püüdis seda au endale või tänasele valitsusele sikutada. Eelmisel aastal tõepoolest õpetajate palga suhe keskmise palgaga oli ligi 120%, sellepärast et Tõnis Lukase ettepanek 2022. aastal oli 2023. aastaks ja me saavutasime üle 20%-lise palgahüppe, mida hiljem Reformierakonna esindajad on korduvalt ja süsteemselt ette heitnud kui raha laristamist. Jäägu see Reformierakonna hingele, sest see on retoorika ühes või teises suunas. Mis puudutab eestikeelsele haridusele üleminekut, lugupeetavad sõbrad, siis mina olin nendel koalitsiooniläbirääkimistel kaks aastat tagasi laua taga siit mõned toad eemal. Ma mäletan suurepäraselt, et Isamaa ettepanekutele üleminek seadustada seisid sotsid raudselt vastu. Hiljem nad andsid järgi, neil oli seal oma taastuvenergia eesmärgid. Aga see selleks, saime selle asja tehtud, selle eestikeelsele haridusele ülemineku. Ja siis Reformierakond väljendas väga selgelt seisukohta: nemad on mõlema seisukohaga nõus – olgu sotside seisukoht või olgu Isamaa seisukoht –, peaasi et valitsus tekib ja nemad jäävad võimule. Nii voluntaristlik oli toona Reformierakonna käitumine. Nii et kogu austuse juures, kui kõneleda siin, et haridus on prioriteet, siis ma tuletan Reformierakonna esindajatele meelde nende valimislubadust 2023. aasta valimiste eel, mis anti Õpetajate Lehes ja mis nägi ette õpetaja palga miinimumlävendi kehtestamist üle 2000 euro. Kahju, et seesama õõnes retoorika jätkub ka praegu, olgu selle süü Reformierakonna poolt vaadates europarlamendi valimised või lihtsalt poliitiline konjunkturism. Kogu lugupidamise juures, ma arvan, istungi juhataja mõistab seda objektiivset informatsiooni.

Aitäh! Head kolleegid, palun siiski mõista, et läbirääkimistel on võimalus vastusõnavõtuks. Ja tõepoolest, kuna siin fraktsioonid on läbirääkimistel osalenud, siis kolm kuni kuus vastusõnavõttu me peame ikkagi ära kuulama, kui on selline soov ja kui on kedagi mainitud. Ja kuna ka Keskerakonda korduvalt mainiti, siis Lauri Laats, palun, vastusõnavõtt!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea kolleeg Erkki mainis tõesti mitu korda Keskerakonda ja [väitis], et miskipärast me oleme eestikeelsele haridusele ülemineku vastu. Ma kordan üle, et selles umbusaldusavalduses ei olnud sõnagi sellest, et me heidame seda ette või et me oleme eestikeelsele haridusele ülemineku vastu. Küsimus on ju hoopis teist laadi. Küsimus on selles, et meil on lihtsalt õpetajate puudus, meil ei ole pikka visiooni ja tegelikult me ei näe, et keegi sellega nagu tegeleks. Lisaks täna, [kuulanud,] kuidas austatud minister andis vastuseid Riigikogu liikmetele, peab kahjuks tõdema, nii nagu ka Erkki tõdes, et ega häid vastuseid tegelikult ei saanud.

Helle-Moonika Helme, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Ma lükkaks ümber selle Erkki Keldo järjekordse vale, mida Reformierakond siin alati heietab, et me olevat kunagi hääletanud eestikeelsele haridusele ülemineku vastu ehk selle alushariduse seaduse vastu. Vastab tõele, et me hääletasime selle vastu, aga põhjus oli see, et Reformierakond … (Lärm saalis. Juhataja helistab kella.) Kas ma … Võtke palun see aeg minu vastusest maha, sest saalis on lärm.

Palun vaikust, head kolleegid! Ainult Helle-Moonika räägib praegu.

Reformierakond tõi selle seadus[eelnõu] meile niimoodi, et sinna oli sisse kirjutatud, et 50% ulatuses võivad kohalikud omavalitsused või hoolekogud otsustada, et õppetöö toimub ka mõnes teises keeles. See oli põhjus, et me hääletasime sellele vastu. Kui tuli uuesti see alushariduse seaduse eelnõu, kust see punkt oli välja võetud, siis me hääletasime poolt, et alusharidus on terves Eesti Vabariigis kõik eestikeelne. Selle puhul me hääletasime poolt, nii et lõpetage see valetamine ära.

No nii, head kolleegid, kolmas katse sulgeda läbirääkimised. Nüüd on läbirääkimised suletud. Head kolleegid, oleme jõudnud lõpphääletuse juurde ja asume seda ette valmistama. Head kolleegid, panen hääletusele umbusalduse avaldamise haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Umbusalduse avaldamise poolt hääletas 25 Riigikogu liiget, vastu 60, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele umbusaldust.