Продолжение первого чтения проекта заявления Рийгикогу «Об объявлении Московского патриархата институцией, поддерживающей военную агрессию Российской Федерации» (420 AE)

Head kolleegid, eelmise nädala neljapäevasel istungil jäi pooleli 52 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks" eelnõu 420 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu liikmete küsimustele vastamiseks tagasi Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun! Küsimuse esitamiseks oli registreerunud Anastassia-Kovalenko Kõlvart. Palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Neljapäeval, kui oli arutlusel käesolev avaldus, siis te vastasite, et teil polnud veel aega ja võimalust kohtuda piiskop Danieliga, vaatamata sellele, et ta oli selleks soovi avaldanud. Nüüd vahepeal on olnud reede ja tänane päev, kas teil tekkis aeg selleks kohtumiseks? Minu hinnangul ikkagi Riigikogu mõte võiks olla selles, et me suhtleme erinevate osapooltega ja koostöös otsime lahendusi, võtame vastu otsuseid. Ma saan aru, et piiskop Daniel on eraldi rõhutanud, et nemad omalt poolt on valmis muutma põhikirja ja kõik vajalikud juriidilised ja administratiivsed muudatused sisse viima. Ma arvan, et komisjoni esimehena on täiesti teie pädevuses nendega koos see põhikiri üle vaadata ja mõelda, millised need juriidilised muudatused võiksid olla. Kas te olete tänaseks leidnud aega temaga kohtuda ja [selle üle] mõelda?

Aitäh! Ma olin nädalavahetusel kaks päeva talgutel kahjuks. Aga ma olen talle kirjutanud ja otsin võimalust temaga maha istuda.

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Talgud on tore asi, aga eks me peame kõik tööd tegema ja ega te ei olnud ainuke, kes talgutel käis. Siin on teisigi. Aga ma küsin selle avalduse kohta: mitmest kogudusest jutt käib? Kui palju neid seal Moskva patriarhaadi alluvuses on?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Me komisjonis ei arutanud seda hulka, kes seal alluvuses on. See number kahjuks komisjoni arutelust läbi ei käinud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt, head kolleegid, avan läbirääkimised. Tundub, et kõnesoove on. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema Peeter Tali. Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatav Riigikogu esimees! Head kolleegid. Räägime asjadest nii, nagu nad on. Vene õigeusu kirik ei ole kirik, vaid tegutseb Kremli eriteenistuste alltöövõtjana ning seepärast tuleb selle vaenuliku organisatsiooni tegevus võimalikult kiiresti Eestis lõpetada. Moskva kirikus ei kummardata Jumalat, vaid Kremli imperialistlikke Suur-Vene ambitsioone. Ja paraku on Kremlil oma mõjutustegevusega õnnestunud Moskva kiriku Eesti organisatsiooni kaudu jätkuvalt segregeerida, lõhestada Eesti elanikkonda. Märtsi lõpus korraldas kirik Moskvas Ülemaailmse Vene Rahvakogu kongressi ja kiitis heaks dokumendi "Vene maailma olevik ja tulevik". Venemaa patriarh Kirill, keda isegi avalikud allikad on otseselt sidunud KGB ja selle järglase FSB-ga, kuulutas Vene agressiooni, mis seni oli nii-öelda sõjaline erioperatsioon, pühaks sõjaks. Veelgi enam: Vene kiriku vaates on Venemaa pühas sõjas kollektiivse lääne ja globalismiga. Ukraina rahvast pole olemas. Ja niinimetatud russki mir on seal, kus Kremlil vaja. Ja Vene impeerium peab igal juhul laienema. Vene kirikupea avaldus pühitseb Putini eesmärki hävitada kõigepealt Ukraina riik ja siis taastada Vene impeerium ja laiendada Kremli mõjuala veelgi. Vene kirikupea ja džihaadile üles kutsuvate islamiäärmuslastest radikaalsete mullade vahele võib rahulikult võrdusmärgi panna. Jumalat siin ei ole kuskil ega ole ka mõtet teda otsida. On usu ja usklike jumalavallatu ärakasutamine imperialistlikel ja ka isikliku kasu saamise eesmärkidel. Praegusele Vene kirikule pani Jossif Stalin aluse kõige suuremas hädas teise maailmasõja ajal 1943. aastal. Siis ta määras ametisse patriarhi ja leidis, et kirik on õigeusklike harimata venelaste mõjutamiseks ja jälgimiseks parim tööriist. Ja juba siis oli ta Vene eriteenistuste alltöövõtjaks saanud. Pärast Nõukogude Liidu lõppu suurenes FSB tööpõld Vene kirikus veelgi, sest rahva kontrollimiseks ja mõjutamiseks oli tarvis asendada muinasjutt peatselt saabuvast kommunismist millegi muuga. Aga nüüd tagasi Eestisse. Eestis moodustasid õigeusu kogudused Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku märtsis 1919. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik oli iseseisvunud vaid kaks aastat varem. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia aluseks on eelmise sajandi 23. aastal Konstantinoopoli patriarhi antud tomos ehk iseseisvusakt. Aga pärast Eesti okupeerimist asus Kreml otsekohe vaba ja jumalakartlikku kirikut likvideerima. 1941. aastal kandis NSVL Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi juht Vsevolod Merkulov Stalinile ette plaanidest Eesti õigeusu kirik üle võtta, et, punkt üks, oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Eesti, Läti ja Leedu õigeusu kirik Moskva patriarhaadile. Selleks pidi kasutatama avaldust, mille kirjutavad koguduste lihtvaimulikud ja koguduste liikmed. Balti vabariikide piiskopkondade juhiks pidi määratama Moskva patriarhaadi peapiiskop Dmitri Voskressenski, kes oli julgeolekuagent. Eesti õigeusu kirik läks eksiili, aga 1996. aastal taasjõustas Konstantinoopoli patriarh Bartolomeus Eesti õigeusu kirikule antud tomose. Kreml seevastu võitles raevukalt oma mõjutustööriista hoidmise eest Eestis, tõi õigeusklikud tänavale ristikäikudele ja saavutas Moskva kiriku registreerimise ja kiriku vara pikaajalisele rendile andmise neile. Kremlil on selge tahe hoida Eestit Moskva kiriku ja kirikupea mõjualas, lõhestada Eesti elanikkonda ja mürgitada õigeusklike meelt, veelgi enam: usurpeerida ainsa ja päris ajaloolise õigeusu kiriku roll Maarjamaal. Ütlen ausalt, kannatus on katkemas. Moskva kiriku tegevus organisatsioonina Eestis peab varem või hiljem ühemõtteliselt, venitamata ja viivitamatult lõppema. Ja muidugi, selle kiriku kogudused peavad ise otsustama, kuidas nad oma usuelu edasi korraldavad, kas liituvad jumalakartliku Konstantinoopoli kirikuga või mitte. See ei ole riigi asi otsustada ja arutada. Toompeal olev Nevski katedraal ei tohi mitte mingil juhul jätkata patriarh Kirilli otsealluvuses ega alluvuses üleüldse. See kirik peaks tagasi minema Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kätte. Ja ilmselt on seal vaja ka eksortsismi, nagu ei saa Kirilli otsealluvuses olla ka Kuremäe klooster. Eesti Kirikute Nõukogu peaks tõsiselt tegelema sisekaemusega, sest džihaadile üles kutsuv organisatsioon, mis nimetab end kirikuks, ei sobi ilmselgelt meie komberuumi. Patriarh Kirill kutsub otseselt üles ususõjale lääne vastu ja ka meie vastu. Me ei saa seda organisatsiooni siin tolereerida. Usun, et kirikute nõukogu president peapiiskop Urmas Viilma tegelikult teab, mis juhtus peapiiskop Hugo Rahamäega 1941. aastal Kirovi vanglas. Rahvaesindajatena me peame võtma enesekindla seisukoha, tegema ära poliitilisel põhjusel venima jäänud töö. Peame saatma välja ühemõttelise sõnumi otsustavusest säilitada eesti rahvust, keelt ja kultuuri läbi aegade. See on Eesti riigi ainus mõte. Kreml saab aru ja austab ainult otsustavat käitumist ning kindlat seisukohta. Kompromissi otsimist või viisakust peavad imperialistid ja Suur-Vene šovinistid nõrkuseks. Eesti 200 toetab Riigikogu tasakaalukat avaldust, mis kirjeldab ausalt Moskva kiriku sõda õhutavat tegevust. Tänan!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema Urmas Reinsalu. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa fraktsioon toetab seda Riigikogu seisukohta. See on üks osa reast otsustest ja seisukohtadest ja õiguslikest sammudest, mis Eesti riik on astunud selleks, et pärast Venemaa täiemahulise agressiooni algust Eestit eraldada Venemaa mõjuruumist. Me oleme langetanud otsuse üle minna eestikeelsele haridusele. Me oleme langetanud otsuse võtta ära relvad välismaa kodanikelt. Me oleme langetanud otsuse, mis puudutab punamonumentide kõrvaldamist. Kahetsusväärselt on jäänud veel lahendamata Maarjamäe memoriaali küsimus. On rida samme, mis me oleme teinud, ja on asju, mis on õhus. Asjakohasel viisil [tuleb] lahendada ka küsimus Moskva patriarhaadi mõjust Eesti Vabariigile, Eesti rahvale. Kirikulõhe Eestis [tuleb] lõpetada. Ja veel on meil kahtlemata küsimus, mis puudutab agressorriigi kodanike valimisõigust. Selles küsimuses ma ootan koalitsioonilt samasugust otsustavust, nagu praegu selle konkreetse otsuse puhul. Nüüd konkreetsetest sammudest. On õige ja asjakohane, et parlament annab edasi oma nii-öelda väärtushoiakuid, kuid sellel ei ole reaalset õiguslikku sisu, kui [tegu on] Eesti Vabariigi tahte realiseerimisega. Siin on vajalikud valitsuse konkreetsed sammud. Ja ma arvan, et siseminister on liiga ähmaselt [väljendunud], kuidas see parlamendi seisukohavõtt võiks realiseeruda. Isamaa fraktsioon kohtus ka [asjaomaste] ametiisikutega, me esitasime neile küsimusi. Näiteks küsimus sellest, mis puudutab julgeolekuanalüüsi ja selle pinnalt ka neid otsuseid, mida me langetame. Miks Eesti Vabariik ei ole rahvusliku sanktsioonina tegelikult realiseerinud seda ohutõrjet, millega saaks väljendada oma hinnangut Moskva patriarhaadi õigeusu kirikule? Kas me kavatseme seda teha või mitte? Ega me tegelikult vastuseid ei saanud. Seetõttu me kutsume valitsust kindlasti üles selgemale käsitlusele ja dialoogi pidamisele nende kogudustega ja Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku Eestis asuvate institutsioonidega, et oleks selgus selles osas, mida valitsus kavatseb teha, kui need kirikuinstitutsioonid kavatsevad jääda Moskva patriarhaadi alluvusse. Teine aspekt, mida ma tahan rõhutada, puudutab seda vajadust, et meie rahvaesindus, kes otsuseid langetab, oleks eriti kriisiolukorras, sealhulgas [keerulises] julgeolekuolukorras täielikult informeeritud julgeolekuhinnangutest, mis niisugustes tundlikes küsimustes on antud. Seetõttu oleks kindlasti asjakohane, et parlamendifraktsioonidele oleks tehtud kättesaadavaks ka [kõnealune] julgeolekuasutuste ohuhinnang ja järeldused ja ettepanekud, mis eelnesid sellele valitsuse seisukohale ja siseministri seisukohale, millest tõukuvalt parlament seda avalduse eelnõu praegu arutab. Täiendav informatsioon kriitilises olukorras [tõstab] tegelikult parlamendi otsuste sisulist kvaliteeti ja ma arvan, et nende asjade puhul, mis peaksid olema erakondadeülesed ja lahus päevapoliitilisest võitlusest, teenib see ühisosa [leidmise huve]. Nii et veel kord: Isamaa fraktsioon toetab seda avalduse eelnõu. See kirikulõhe on Eestis kestnud kogu meie vabanemise järgse aja. Sellele on otsitud vähem või rohkem nii-öelda delikaatseid lahendusi, kuid Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukraina vastu sunnib meid väga selgelt ütlema: kui me ei langeta teatud otsuseid nüüd, selle sõja seniidis, siis me ei langeta neid otsuseid kunagi. Aitäh teile!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel Eerik-Niiles Krossi. Kolm minutit lisaaega, palun!

Head kolleegid! Ma kuulasin neljapäevase arutelu käigus paljude saadikute küsimusi selle avalduse kohta. On avaldatud imestust, justkui me teeme selle avalduse väljaütlemiste pärast ühes Kirilli avalduses. On ka öeldud, et me teeme seda Vene rahvakogu avalduse pärast, millel ei ole üldse Moskva patriarhaadi õigeusu kirikuga mingit pistmist. Ma tahan alguses ära klaarida need eksiarvamused. On tõsi, et tänase avalduse ajendiks sai Ülemaailmse Vene Rahvakogu deklaratsioon "[Vene maailma] olevik ja tulevik". Väide, et Moskva patriarhaadi õigeusu kirikul ei ole midagi tegemist selle rahvakoguga, on vale. Selle rahvakogu juht on patriarh Kirill, tema patronaaži all see tegutseb, selle koosseisu kuulub suurem osa piiskoppe, sinodi enamus. Selle üks asemik on metropoliit, teine on vene õigeusu kiriku rektor, ja nõnda edasi. Kogu kommunikatsiooni, mis rahvakogu poolt tuleb, võimendab ja kanaliseerib just nimelt patriarhaat. Mis selle avaldusega tegelikult juhtus? Sellega viidi lõpule mõnes mõttes russki mir'i ideoloogia kirikliku poole ja ilmaliku poole ühendamine. [Mis puutub] russki mir'i ideoloogiasse, siis me oleme ka kuulnud seda, et Kreml on justkui võtnud patriarhaadi pantvangi, et Putini režiim kiusab kirikut taga ja nad on sunnitud sõda toetama. Tegelikult ajalooliselt russki mir'i ideoloogia pigem lähtub just nimelt Kirillilt, ta juba 2009. ja 2010. aastal rääkis sellest. Seni on olnud palju erinevusi selles, et Kreml on rääkinud pigem pehmest jõust, vene keelest ja kultuurist – see on ilmalik russki mir. Kirill on [lähtunud] sellisest fundamentaal-õigeusklikust alusest. Kirilli russki mir on tegelikult niinimetatud Русь, mis on vaimselt seotud üle ilma: kõik venekeelsed, kõik venemeelsed. Lisaks Venemaale kuuluvad sinna ka Valgevene, Ukraina ja Moldova. See bulla, mis vastu võeti, ei räägi ainult pühast sõjast, see on programmiline dokument. Ma mõnda kohta tsiteerin. Näiteks, vaimsest ja spirituaalsest vaatepunktist on sõjaline erioperatsioon püha sõda, milles Venemaa ja tema inimesed täidavad katehoni missiooni, kaitstes püha Venemaa ühtset vaimset ruumi, kaitstes maailma globalismi pealetungi ja satanismi langenud lääne võidu eest. Aga mis veel olulisem: Ukraina-vastane sõda on vene rahva rahvuslik vabadusvõitlus Edela-Venemaal Kiievi kriminaalse režiimi ja kollektiivse lääne vastu, mida peetakse 2014. aastast. Ja võib-olla veel märgilisemalt: Venemaa ajalooline missioon on ikka ja jälle hävitada kõik katsed luua maailmas universaalne hegemoonia. Tähendab, Venemaa ajalooline missioon on hävitada. Ja muide, viimase kahe aasta jooksul on russki mir'i ideoloogia [jõudnud] ka Vene riiklikesse strateegilistesse dokumentidesse. Näiteks Venemaa välispoliitiline kontseptsioon läinud aastast [viitab] – see on riiklik dokument – Venemaa eripositsioonile unikaalse tsivilisatsioonimaana ja hiiglasliku Euraasia ja [Euroopast Vaikse ookeanini ulatuva jõuna], mis liidab vene rahva ja teised rahvad, kes kuuluvad russki mir'i kultuurilisse ja tsivilisatsioonilisse kogukonda. See praegu kehtiv välispoliitiline kontseptsioon muide räägib väga palju ka Venemaa [vaimsete] ja moraalsete väärtuste kaitsmisest. Koguni 15 korda esineb see fraas seal. Nii et tänaseks on tegemist sellise sümbioosiga, kus ei saa enam öelda, et Kreml kasutab kirikut ära. Vastastikku kasutatakse teineteist ära. Pigem on praegune patriarhaadi russki mir'i ideoloogia radikaalsem, fundamentaalsem kui seni Kremli oma. Aga on selge, et Kreml on hakanud seda nüüd üle võtma. Nii et kes on kelle tööriist? Ärme tõttame selle järeldusega ette! Mida me selle kõigega peaksime peale hakkama? Võib-olla kõigepealt õigeusklikele. Väga paljud, põhiliselt küll väljaspool Venemaad elavad õigeusu asjatundjad on öelnud, et sellel ei ole tegelikult õigeusuga enam suurt midagi tegemist. Üks tsitaat ühest hiljutisest artiklist ajakirjas Orthodox Times ütleb nii. Tuleb märkida, et patriarhi poolt heaks kiidetud dokument läheb fundamentaalselt vastuollu evangeeliumi õpetuse, kristliku maailmavaate ja õigeuskliku teoloogiaga, olles banaalne evangeeliumivastaste vägivalla, võõraviha ja genotsiidiideede õigustus. Aga ärme meie täna religioossetesse aruteludesse laskume. Riigikogu peab vaatama seda asja õigusliku ja ilmaliku poole pealt. Eestis loomulikult inimesed võivad uskuda, mida nad uskuda soovivad. Aga keerulisemaks läheb asi siis, kui kuulutakse institutsiooni, mis avalikult õhutab agressiooni ja sõda ning seab riigi piire kahtluse alla. Nii et mida peab riik tegema? Riigikogu teeb seda, mida ta paratamatult tegema peab: ta peab andma poliitilise hinnangu sellele institutsioonile, Moskva patriarhaadi õigeusu kirikule. Ja sealt edasi peame muidugi ka tundma muret oma õigeusklike koguduste ja kogukonna pärast. Kindlasti peame kaitsma nende õigust usuvabadusele. Nad peavad saama ise valida, kuhu nad tahavad kuuluda. Me ei saa seda neile ette kirjutada. Kindlasti ei ole tegemist lihtsa probleemiga ja ma loodan väga, et Vabariigi Valitsus ja siseminister, mida iganes nad edasi teevad, talitavad mõistlikult ja Eesti inimeste huve arvestades. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ka mina loodan ja usun, et Vabariigi Valitsus peale tänast otsust selle avalduse kohta käitub mõistlikult. Aga eelnõu, mida me siin saalis praegu arutame, tundub mulle valimiskampaaniahõnguline. Just peatselt saabuvad Euroopa Parlamendi valimised tekitavad tahtmist jõulisi ja kõlavaid avaldusi kirjutada ning loomulikult neid ka Riigikogu saalis arutada. Ja see töötab! Muidugi töötab, sest Venemaa arutu sõda Ukrainas asetab ka Eestis väga paljud teemad julgeolekukonteksti. Aga mõtleme hetkeks, kas sel teemal on ehk ka teine tahk, teine pool, mis puudutab usku, usuvabadust, kõiki neid inimesi, kes on leidnud tee usu juurde ning sealjuures leidnud, et õigeusk on nende jaoks see õige usk. Neid inimesi on Eestis ligi 150 000. Mõistagi on igaühe suhe religiooniga erinev, kuid see ei vähenda tõsiasja, et avaldusega, mida me siin saalis praegu arutame, lüüakse Eestis õigeusklikele tempel peale selle eest, mida teeb kirikupea Venemaal. Kas too kirikupea mõtleb ise nii või tegutseb vastavalt korraldusele? Vaevalt me seda kunagi päriselt teada saame. Selge on muidugi see, et vene rahvakogu avaldused pühast sõjast ja Ukraina liitmisest on vastuvõetamatud. Neid seisukohti peame nii [hindamagi]: vastuvõetamatud! Täpsuse huvides olgu öeldud, et Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik on 2. aprillil teatanud, et selle rahvakogu dokumenti ei tunnistata ning "vene maailma" ideed ei aktsepteerita. Nüüd on Riigikogu astunud minu hinnangul libedale teele, kus langetatakse kiiruga otsus, mis võib meie ühiskonda ootamatult halvasti mõjutada. Pole mõtet luua illusioone, et Venemaa propaganda tsiteerib selle avalduse täisteksti. Igast torust hakkab kostma vaid: Eesti parlament kuulutas õigeusklikud terroristideks. Võib-olla ma näen asja liialt tumedates toonides, kuid see on üks viis, kuidas inimestes päris suur annus segadust ja ebamugavustunnet tekitada. Ma ei ole sugugi veendunud, et selle avalduse vastuvõtmise järel käivitub põhjalik kommunikatsioonitöö, [tänu millele] Eesti õigeusklikud saavad aru, miks niisugune avaldus parlamendis sündis ning mida täpselt sellega mõeldakse. Kuidas üldse need inimesed üles leida, milliste kanalite kaudu nende poole pöörduda? Juhul kui sellist kommunikatsiooniplaani veel pole, tasub avalduse vastuvõtmisega oodata, kuni see valmis saab. Meie hukkamõist ei muutu sellest kuidagi lahjemaks. Tõsi, europarlamendi valimised võivad nii küll liialt lähedale jõuda, kuid tegelikult ma loodan, et avaldus pole kannustatud vaid [soovist] valimiste eel tähelepanu saada. Üks asi veel, mis teeb murelikuks. Nimelt, 30. aprillil laekus Riigikogu juhatusele ja fraktsioonidele piiskop Danieli ettepanek arutada parlamendiga võimalusi sellest kriisist välja tulla. Ma ei näe siin saalis aga tahet arutada ning otsida lahendusi, mis viiks meid eesmärgile lähemale võimalikult väikeste kahjudega meie ühiskonnale. Me peame selles olukorras tasakaalu otsima. Juhul, kui need arutelud kuhugi ei vii, on riigil alati võimalik jõupositsioonilt jätkata, aga proovima peaks. Usk ei ole elekter, mida saab nupust lülitades kohale kutsuda. See on üks nendest inimeseks olemise aspektidest, mida on püütud mõtestada juba tuhandeid aastaid. Usu abil saab teha palju head, kuid usk pole kaitstud ärakasutamise eest halbade kavatsuste elluviimisel. Head kolleegid! On igati mõistlik võtta selle avaldusega praegu aeg maha, pidada arutelusid, panna paika kommunikatsiooniplaan ning siis teha järgmised sammud. Lõpetuseks on kohane tuletada meelde ladina [keeles kirjutanud] kirjaniku Publilius Syruse sõnu: kes usu kaotab, sel pole rohkem enam midagi kaotada.

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi – ma saan aru, et siis ka koos avaldusega võtta sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea Riigikogu! Mul oli võimalus seda avalduse teksti siin tutvustada algatajate nimel ja tegelikult kogu sisu on ju teie ette toodud, erinevad argumendid ka. Nüüd võib-olla mõningatest argumentidest, mis olid siin neljapäeval arutelul, ja [vastused] küsimustele, miks just selline avaldus ikkagi tehakse, ja mõned [kommentaarid] tänagi siin kõlanud väidete kohta. Kõigepealt, ma arvan, et selle avalduse vastuvõtmine ja Riigikogu, seadusandliku kogu hinnangu andmine on väga vajalik. Tõesti, Venemaa Föderatsiooni täiemahulise agressiooni algusest peale ei ole see esimene kord, kui Moskva patriarhaat ja Moskva patriarh esinevad erinevate üleskutsetega. Viimane mitte ainult ei õigusta Venemaa agressiooni, vaid kuulutab lausa püha sõja kõigi vastu, keda Venemaa režiim enda vaenlasteks peab: mitte ainult Ukrainat, mitte ainult mõnda teist riiki, vaid kogu läänemaailma ja selgelt välja loetavalt võib öelda, et ka Eesti Vabariiki. See ei ole niisama sõnade tegemine, sellepärast et Moskva patriarhaadil ja Moskva patriarhil on mõju väga paljudele inimestele. Tema väljaütlemised on tegelikult see agenda, mida Kremli, Venemaa Föderatsiooni režiim on aastaid ajanud ja mis läheb, kuidas öelda, järjest hullemaks. Kas sellele tuleb reageerida või mitte? Ma arvan, et kahes kontekstis on see oluline. Selline tegevus on tegelikult üks osa Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevusest ja võib isegi öelda, hübriidsõjast. Selles kasutatakse ära ka neid inimesi, kes on tõsiusklikud, kasutatakse ära õigeusku, kasutatakse ära kirikut. See on ju selgelt näha. Ühtepidi me ei saa sellest mööda vaadata kui iseseisev riik, kui riik, kes aitab Ukrainal selle agressiooni vastu seista, ja teisest küljest me ei saa lasta mõjutada neid inimesi, kes on tõsiusklikud õigeusklikud või mõnda teist usku. Eestis on usuvabadus. Me rõhutame ka selles avalduses, et see avaldus on [suunatud] nimelt Moskva patriarhaadi tegevuse, selle institutsiooni tegevuse vastu. See avaldus ei puuduta usutegevust, traditsioone, mida järgivad kogudused ja kirikud siin Eestimaal. Küll aga kutsume me õigeusklikke kogudusi ja kirikuid üles hindama keerulist olukorda, kuhu neid on pannud Moskva patriarhaat, ja hindama ka seda mõju ja ohtu oma liikmetele. Kindlasti kutsume üles ka teatud samme astuma. Nii nagu juttu oli, Eesti riik ei taha kellestki üle sõita, aga kindlasti peab sekkuma, kui seda sidet katkestatud ei saada. Side Moskva patriarhaadiga peab olema katkestatud, sest selle järjepidev ja jätkuv mõjutustegevus, nii-öelda püha sõda, nagu patriarh Kirill on öelnud, on ohtlik. Igal juhul Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab Riigikogu avaldust kuulutada Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Ja lõpuks, mul oli võimalus osaleda ühes Raadio 4 venekeelses saates, kus inimesed saavad ka sisse helistada ja oma arvamust avaldada. Venekeelsed ja väidetavalt ka õigeusklikud inimesed [nimetasid] Kirilli sõjakurjategijatega ühe laua taga istuvaks isikuks. Ehk siis nemad pidasid Kirilli sõjakurjategijaks. Ma arvan, et me peame kaitsma neid inimesi selle mõjutustegevuse eest, see on meie ülesanne. Samas ei tohi me riivata usklike tundeid ega [hinnata] nende tegevust või koguduste tegevust. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Kas on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Käesoleva AE ehk avalduse eelnõu kohta on laekunud üks muudatusettepanek ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Järgnevalt, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 420 lõpphääletus ja me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele 52 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks" eelnõu 420. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 75 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid ei ole. Eelnõu 420 on avaldusena vastu võetud.