Arupärimine valikabortide riikliku rahastamise kohta (nr 606)

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Siim Pohlaku, Jaak Valge, Ants Froschi, Alar Lanemani, Kert Kingo, Arvo Alleri, Leo Kunnase, Rene Koka, Henn Põlluaasa ja Martin Helme 14. veebruaril käesoleval aastal esitatud arupärimine valikabortide riikliku rahastamise kohta. Ja palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid ja peaminister! Eestis valitseb paraku juba pikka aega selline häbiväärne olukord, kus kõige olulisemat, kõige kesksemat, kõige primaarsemat inimõigust ehk õigust elule ei kaitse riik kõigi inimeste suhtes võrdsetel alustel. Meie põhiseadus ütleb §-s 16, et igaühel on õigus elule. Ja lisab §-s 12, et kõik on seaduse ees võrdsed, millest võiks ju järeldada, et kõikide inimeste õigust elule peaks kaitsma võrdsel alusel, võrdsel määral. Aga reaalselt see kahjuks nii ei ole. Riik mitte ainult ei jäta täitmata oma kohustust kaitsta veel sündimata lapsi tapmise eest, vaid veelgi enam: valitsus, mitte ainult praegune valitsus, vaid ka eelmised valitsused, on juba palju aastaid rahastanud kõiki aborte sõltumata nende põhjusest. Me ei räägi ainult nendest abortidest, mis tehakse meditsiinilisel näidustusel, vaid ka nendest abortidest, mida võiks nimetada valikabortideks – lihtsalt, ilma näidustuseta. Paraku on Eestis 1956. aastast, mil abort Nõukogude Liidu poolt Eesti territooriumil seadustati, sünnieelselt tapetud juba rohkem lapsi, kui on praegu Eestis elanikke. Ja kahjuks on see tapmine massilises mastaabis jätkunud ka pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal. Ja kuigi abortide arv on aastate jooksul märkimisväärselt langenud, on siiski olukord selline, et 2020. aastal tapeti sünnieelselt valikabordi teel 3256 last, 2021. aastal 3125 last ja 2022. aastal 3204 last. Selliste faktide taustal on loomulikult raske rääkida Eesti Vabariigist kui õigusriigist. Õigusriik peaks olema selline riik, kus on tagatud kõikidele inimestele nende inimõigused, ennekõike nende kõige olulisem inimõigus ehk õigus elule, ja kus kõikide inimeste inimõigusi kaitstakse võrdsetel alustel. Pidades silmas, et õiguskantsler Allar Jõks on juba rohkem kui 20 aastat tagasi öelnud oma ametlikus arvamuses, et põhiseadusest tulenev õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele ning riigil on kohustus kaitsta sündimata laste õigust elule, oleme esitanud proua peaministrile kolm küsimust. Esiteks: "Kas veel sündimata inimestel on Vabariigi Valitsuse käsitluse kohaselt kõigi teiste inimestega võrdne õigus elule? Kui ei ole, siis miks? Milliste muude ühiskonnagruppide liikmetel on sellisel juhul põhiseaduslik õigus elule piiratum kui teistel ning kes ja milliste kriteeriumide alusel seda otsustab?" Teiseks: "Millega õigustab Vabariigi Valitsus ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta ehk omal soovil tehtud abortide riiklikku rahastamist VV määruse "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu" alusel, olgugi et kuna rasedus ei ole haigus, pole selle katkestamine ilma meditsiinilise näidustuseta tervishoiuteenus?" Kuivõrd rasedus ei ole haigus, ei saa ju raseduse katkestamist käsitleda ka tervishoiuteenusena. "Kas Vabariigi Valitsus käsitleb normaalset rasedust haigusena?" Kolmandaks: "Mida kavatseb Vabariigi Valitsus teha, et tagada veel sündimata inimestele eluõiguse kaitse kõigi teiste inimestega võrdsetel alustel? Milliseid õiguslikke samme on plaanis astuda? Ja mida kavatsetakse teha, et tõsta avalikkuse teadlikkust probleemist, eriti noorte seas, kellel seisab laste saamine veel ees? Kas on plaanis käivitada temaatilisi kampaaniaid või algatada hariduslikke programme?" See on kõik, ootame vastuseid nendele küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt täpsustuseks: pealkirjas ja arupärimise sissejuhatuses kasutatud sõna "abort" ei ole korrektne termin. Terminoloogiliselt on korrektne kasutada [terminit] "omal soovil raseduse katkestamine". Ja indutseeritud aborte on kahte liiki: omal soovil raseduse katkestamine, mis on enne 12. rasedusnädalat, ja meditsiinilistel näidustustel raseduse katkestamine, mis on enne 22. rasedusnädalat. Nüüd küsimuste juurde. "Kas veel sündimata inimestel on Vabariigi Valitsuse käsitluse kohaselt kõigi teiste inimestega võrdne õigus elule? Kui ei ole, siis miks? Milliste muude ühiskonnagruppide liikmetel on sellisel juhul põhiseaduslik õigus elule piiratum kui teistel ning kes ja milliste kriteeriumide alusel seda otsustab?" Vastus. Vabariigi Valitsus lähtub oma tegevuses põhiseadusest ja Riigikogus vastuvõetud seadustest. Põhiseaduse §-st 19 tulenevalt on igal inimesel õigus [vabale eneseteostusele], mis muu hulgas hõlmab soo jätkamist ja perekonna loomist ning kehalist puutumatust. Riigikohus on kinnitanud, et inimväärikus on kompleksne põhiõigus, mille elemendiks on muu hulgas ka õigus kehalisele puutumatusele. Õiguskantsler on 2014. aasta 3. juuni pöördumises Riigikogule selgitanud, et põhiõiguse kaitsealas on naise vabadus olla rase ning naise õigus vabalt otsustada enda kehalisse puutumatusse sekkumise üle. Sarnaselt sunniviisilise abordiga riivab inimese vabadust ka see, kui naist sunnitakse rasedust lõpuni kandma olukorras, kus ta on teinud teadliku otsuse rasedus katkestada. Sündimata inimeste õigused on kõige suuremas vastuolus just naiste inimõigustega. Kui seada sündimata laste õigused naiste omadest kõrgemale, siis kahjustatakse naiste põhiõigusi. Riigi kohustus kaitsta elu kui väärtust on seotud küsimusega elu algusest, mis on oma iseloomult protsess raseduse algusest kuni lapse sünnini. Õigus elule kuulub inimesele tema elusalt sündimise hetkest. Kuid Eestis omandab laps mõned õigused juba enne sündimist. 1998. aastal [vastu võetud] raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu seletuskirjas, mille töötasid välja väga lugupeetud eksperdid, oli kirjas, et rasedust võib katkestada kuni 22. rasedusnädalani, see tähendab ajani, mil loode muutub eluvõimeliseks ka väljaspool emakat. Sellest spetsialistide koostatud eelnõust ja seletuskirjast võiks tuletada, et piir naise enesemääratlemise õigusele ja loote õigusele elule on seatud 22. rasedusnädalale, mil loode muutub eluvõimeliseks ka väljaspool emakat. Teine küsimus: "Millega õigustab Vabariigi Valitsus ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta ehk omal soovil tehtud abortide riiklikku rahastamist VV määruse "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu" alusel, olgugi et kuna rasedus ei ole haigus, pole selle katkestamine ilma meditsiinilise näidustuseta ka tervishoiuteenus? Kas Vabariigi Valitsus käsitleb normaalset rasedust haigusena?" Vastus: ei käsitle. Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus on kirjas kõik raviteenused, protseduurid, haiglas vajalikud ravimid ja muu ravikindlustuse paketti kuuluv, mis tähendab, et tervishoiuteenuste loetelu [hõlmab muudki], mitte ainult haiguste ravi teenuseid. Omal soovil raseduse katkestamine on Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus üks vähestest protseduuridest, kus on kindlustatud isikul omaosaluse määr, mis ulatub 30–50%-ni teenuse hinnast. Raseduse katkestamist käsitlevates teaduspõhistes uuringutes on jõutud järeldusele, et abordi kättesaadavus ei muuda üldjuhul raseduse katkestamise otsust, kuid mõjutab selgelt raseduse katkestamise kvaliteeti. Maailma Terviseorganisatsiooni abordihoolduse juhendi kohaselt ei mõjuta riiklikult abordi keelustamine või piiramine, sealhulgas selle riiklikult mitterahastamine, naise otsust rasedust katkestada, vaid piirab naise võimalust [saada] ohutut teenust. WHO ohutu abordi tehnilised ja poliitilised juhised näevad ette, et riiklikult peab seadusega olema reguleeritud ja tervishoiusüsteemis tagatud ohutud raseduse katkestamise teenused ning need peavad olema kõigile naistele kergesti kättesaadavad ja taskukohased. Väga piiratud ja kättesaamatu teenus [oleks] jõukamate privileeg, seades ülejäänud ebavõrdsesse olukorda ning põhjustades illegaalsete abortide valiku järgselt naiste surmajuhtumeid ja haigestumisi. Seega on ohutu abordi seadustamine riigi sotsiaalne ja rahaline [kohustus]. Teenuse hinnastamisel on arvestatud ka tõsiasja, et illegaalsete abortide tüsistuste ravimise kulud riigile võivad olla suuremad kui omal soovil raseduse katkestamise teenuse rahastamine. Kolmas küsimus: "Mida kavatseb Vabariigi Valitsus teha, et tagada veel sündimata inimestele eluõiguse kaitse kõigi teiste inimestega võrdsetel alustel? Milliseid õiguslikke samme on plaanis astuda? Ja mida kavatsetakse teha, et tõsta avalikkuse teadlikkust probleemist, eriti noorte seas, kellel seisab laste saamine veel ees? Kas on plaanis käivitada temaatilisi kampaaniaid või algatada hariduslikke programme?" Ja vastus. Inimeste paremad teadmised pereplaneerimisest ja seksuaalharidusest vähendavad soovimatuid rasedusi ja aborte. Adekvaatse ja tõenduspõhise nõustamise kättesaadavuse parandamise kaudu on võimalik otseselt vähendada soovimatuid rasedusi ja abortide arvu. Erinevate nõustamiste võimalused on üle Eesti kättesaadavad. Selleks on avatud noortekabinetid, emadusnõuandlad, kus tegutsevad naistearstid, ämmaemandad, raseduskriisinõustajad, psühholoogid. Nõustamise käigus keskendutakse ka seksuaalharidusele, sealhulgas soovimatu raseduse vältimisele ja ohututele rasestumisvastastele vahenditele. Noorte harimine on oluline hariduse igas astmes, kus tuleb käsitleda kõiki eelpool nimetatud teemasid. Vähem oluline ei ole ka lastevanemate harimine. Näiteks pakuvad perekoolid erinevaid vanemlusega seotud teemasid loengute ja kursustena. Raseduse katkestamine omal soovil või meditsiinilisel näidustusel on põhjalikult reguleeritud valdkond. Igale abordile eelneb kohustuslik nõustamine, mis on raseduse katkestamise lahutamatu osa. Samuti on võimalik enne otsuse tegemist suunata naine kriisinõustaja juurde, et leida parim võimalik lahendus ja pakkuda kriisis olevatele naistele või peredele mitmekülgset tuge. Viimase kümne aasta jooksul on abortide arv langenud ligi poole võrra ehk 6459 pealt 3282 peale. See langustrend näitab selgelt, et oleme liikunud õiges suunas. Avaliku arvamuse kampaania korraldamise asemel on inimeste teadlikkuse tõstmine nii pereplaneerimise kui ka seksuaalhariduse vallas efektiivsem ja tõenduspõhiselt toimiv viis inimeste käitumise muutmiseks. Ja kui vaadata, kui palju on olnud raseduse katkemisi või katkestamisi omal soovil, siis 1996. aastal oli neid 16 239 ja tänaseks on jõutud 3200-ni. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka mitmeid küsimusi. Rain Epler, palun!

Härra eesistuja! Proua peaminister! Te olete ühes intervjuus öelnud, tsiteerin: "Mul on just liiga arenenud empaatiavõime. Minu empaatiavõime on äärmuslik." Tsitaat ühest teisest intervjuust: "Ma arvan, et empaatiat võiks olla rohkem, kuulamist võiks olla rohkem." Te olete hiljaaegu avalikult tunnistanud, et valetasite enne valimisi, sest muidu te poleks piisavalt hääli saanud. Ja nüüd selle eelöeldu taustal, kui ma lugesin möödunud nädala LõunaLehest teie intervjuud, kus te ütlesite: "Võrumaa kohtumised on alati kõige hullemad. Ma võin öelda, et kuskil mujal ei ole inimesed nii kurjad, kui nad on siin Võrus.", siis ma sain aru, et teie maailmatajus on tõesti midagi täiesti katki, ilmselt pöördumatult. Ja ma saan ilma mingi kõhkluseta öelda, parafraseerides teid ennast: Kaja Kallas on Eesti kõige hullem peaminister. Ükski teine peaminister ei ole olnud nii kuri, kui seda olete teie. Mul küsimust ei ole.

Nii. Järgnevalt Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Kui me vaatame statistikat, siis me tõepoolest näeme, et 1996. aastast kuni 2021. aastani vähenes omal soovil raseduse katkestamise määr igal aastal, aga millegipärast 2022. aastal, mille kohta on meil viimased andmed, see omal soovil raseduse katkestamise arv suurenes uuesti, ja mitte vähe, vaid erakordselt järsult. Raseduse katkestamisi – lugupeetud peaminister, pange palun tähele! – tuleb mõõta ikkagi suhtarvuna elussündide kohta, mitte absoluutarvudes, nagu teie tegite. Abordimäär 100 elussünni kohta 2021. aastal oli 24,9 ja 2022. aastal 29,1 ehk siis suurenemine oli 17%. See on tegelikult erakordselt suur tõus. Küsin: kas te olete sellest väga kurvast statistikast teadlik? Kui jah, siis mis on selle [kasvu] põhjuseks ja mida on valitsus ette võtnud, et see trend ei jätkuks?

Aitäh! See ei ole kindlasti trend. Selles mõttes, et nendes numbrites ei ole nii suured erinevused. Kui me võtame need raseduse katkestamise arvud, mis olid 2022. aastal ja mis pisut tõusid, siis [eelkõige sagenes] meditsiinilisel näidustusel raseduse katkemine. Kui me vaatame seda graafikut, siis iseenesest see jõnks üles ei ole [suur]. 2023. aasta numbreid meil hetkel ei ole. See trend, väga ilusti (Näitab paberit.) joonisel näete, kuidas see tuleb suure hooga alla. Kui me vaatame seda, mida on öelnud Ene-Margit Tiit, kes on sündimuse ja perede uurija ja teadlane, siis tegelikult ta on toonud välja, miks lapsi praegu sünnib vähem. Kõik need väited, mis teie olete öelnud, et Eesti rahvas sureb välja – need ta lükkab ümber. Ta ütleb seda, et tegelikult rahvas, mida kaitseb iseseisev riiklik korraldus ja kes kasutab oma kõrgel tasemel arenenud keelt, ei sure demograafilistel põhjustel välja. Seda pole maailmas viimaste sajandite jooksul juhtunud. Ja tõesti, tal on väga hea artikkel, mida ma soovitan lugeda.

Martin Helme, palun!

No jälle läks untsu! Jaak Valge spetsiifiliselt ütles, et räägime suhtarvudest, te näitate meile tabeli peal mingisugust absoluutarvude graafikut. Aga ka sünnid on meil ju alla tulnud absoluutarvudes. Ega me ei saanud enne vastuseid. Need, mis te meile vastustena ette kandsite – see oli radikaalfeministlike loosungite loopimine, mis on lihtsalt sügavalt ebamoraalne ja sealt vaatab vastu surmakultuuri manifest. Aga siin ei ole midagi imestada. Teie valitsus on Eesti kõigi aegade kõige perevaenulikum valitsus ja kõige lapsevaenulikum valitsus. Ja selle tulemuseks ongi iibekriis, mis on sügavam kui ükskõik mis teises riigis meie lähiümbruskonnas. Kui aborte vähendada, siis on meil potentsiaali iibekriisi vähendamiseks ja sündide [arvu] suurendamiseks kuni kolmandiku ulatuses. Ja nüüd ongi küsimus, kas tõesti valitsus selle asemel, et meil siin homoabielusid seadustada, ei peaks tegema kõik hädavajaliku selleks, et iga laps saaks sündida. Aga teie minu meelest isegi ei saa sellest aru.

Te arvate, et igal juhul naiste õigused ei loe absoluutselt – selles mõttes, et kõik peavad sünnitama. Ja mis iganes on see põhjus, paneme kõik kohustuslikult sünnitama ja siis meil on rohkem lapsi. See ei tundu mulle ka õige tee. Jällegi, ma ei toetu siin kuidagi oma arvamusele, ma toetun puhtalt teadlaste uurimistöödele. Ma soovitan lugeda nii õiguskantsleri seisukohti kui ka igasugust [materjali] praktika kohta, mis tegelikult toob [tendentsid] välja. Näiteks on ajakirjas Journal of Family Planning and Reproductive Health Care [andmed] ühe uuringu kohta. Rumeenias uuriti abortide tegemist ja rasestumisvastaste vahendite kasutamist ja naiste suremust aastatel 1965–2010. Nimelt keelati abordid 1966. aastal põhjendusega, et riik vajab tulevasi töökäsi. No tunduvad samad argumendid. Tulemus oli see, et sündide arv oluliselt ei kasvanud, kuid katastroofiliselt suurenes naiste suremus ja invaliidistumine ebaturvalise, ebakvaliteetse raseduse katkestamise tagajärjel. Selles suhtes siiski meie oleme teinud suuri samme selle jaoks, et aborte oleks vähem, et kasutataks rasedusvastaseid vahendeid, et abort ei oleks kuidagi ainus lahendus. Ja need numbrid on tulnud märkimisväärselt alla.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esimene asi, mis ma ütleksin, olles kuulanud teie vastuseid, on see, et kas te tõesti arvate, et õigus lasta tappa ära oma laps enne sündi on inimõigus. Kas naistel on inimõigus sellele, et peab olema võimalik lasta oma laps enne sündi ära tappa? See ju muudab inimõiguste idee täiesti groteskseks, sest inimõigused peaksid kaitsma inimesi vägivalla eest, mitte tagama inimestele võimalust rakendada teiste suhtes vägivalda. Aga minu konkreetne küsimus lisaks sellele on teile see. Te ju olete nõus, et põhiseaduslik õigus elule laieneb ka veel sündimata inimestele, ja sellest tulenevalt riigil on kohustus kaitsta veel sündimata laste õigust elule. Kui riigil on kohustus kaitsta õigust elule, siis kuidas on sellega võimalik ühitada ilma igasuguse meditsiinilise näidustuseta abortide riiklikku rahastamist? See on ju loogiliselt võimatu.

Aitäh! Kõigepealt, see ei ole minu seisukoht, vaid Riigikohus ja õiguskantsler on seda seisukohta ka väljendanud. Teiseks on nii, et õigus elule on seotud 22. rasedusnädalaga, alates sellest aborte ei lubata. Kui lugeda selliste spetsialistide nagu Ferenc Szirko, Maike Parve, Helle Karro, Lee Tammemäe, Mall Varvas ja Margus Kurm arvamusi – nemad selle seaduse 1998. aastal välja töötasid –, [siis näeme], et nad on kirjutanud, et rasedust võib katkestada kuni 22. rasedusnädalani, pärast mida loode muutub eluvõimeliseks väljaspool emakat. Enne seda ei ole lootel selliseid õigusi, nagu teie väidate. Ja sealt lähebki see tasakaal, et naistel on ka õigused, mis nende keha puudutavad, keegi teine ei saa neile öelda, mis nad oma kehaga teevad või ei tee.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Te olete täna siin kriitikat saanud. Ärge pange seda tähele, sest tegelikult te olete geenius. Mispärast geenius? Aga sellepärast, et ma ei tea ühtegi teist inimest ühelgi maal, kes oleks suutnud ühe riigi majanduse täielikult ära hävitada, nii nagu olete seda teinud teie. Seda ei suuda normaalne inimene, seda ei suuda tavaline inimene teha. Nii et te olete geenius. Ja mul on selline mõte, et te ei pea enam tõestama, et te olete geenius. Üks vanahärra helistas mulle ja [küsis], kas te olete nõus, kui teile makstakse 10 miljonit dollarit, ametist lahkuma. Siis te ei pea enam tõestama, et te olete geenius. Vastake!

See arupärimine ei ole minu isiku kohta, kuigi ma saan aru, et järjest need rünnakud siin tulevad. Küsimus oli abortide rahastamise kohta ja see absoluutselt ei puutu minu isikusse.

Jah, istungi juhatajana ma märgin ära, et see küsimus ei olnud kuidagi seotud selle arupärimisega. Aga tõepoolest, me ei kavatse siin liigselt piiranguid rakendada. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, arupärimisele vastaja! See, mis on arupärimises välja toodud, see abortide arv – on ju selgelt öeldud, et [jutt on] ilma meditsiiniliste näidustusteta abortidest. 2020 on 3256, 2021 on 3125 ja 2022 on 3200. [Ehk see arv] on suurenenud. Nagu Jaak Valge õigesti välja tõi, tuleb neid võrrelda elusalt sündinute arvuga, aga teie rääkisite absoluutarvudest. Ja loomulikult siis te väitsite, et [meie arvates] sünnitamine tuleb teha kohustuslikuks. Ei, Martin Helme ei öelnud seda, et sünnitamine tuleb kohustuslikuks teha. Aga ma ei kuulnud vastust [arupärimise kahele viimasele küsimusele]. Kas riik hakkab avalikkusele teadvustama uue elu [tähtsust] ja noortele mingeid hariduslikke programme ja kampaaniaid [algatama]? Aitäh viie lisasekundi eest!

Aitäh! Nagu ma vastasin, meil on erinevad pereplaneerimise programmid, meil on erinevad nõustamiskeskused, kus noored saavad infot rasestusvastaste vahendite kohta. Meil on kriisinõustamine nendele naistele. Alati, kui keegi tuleb sooviga aborti teha, tehakse talle ka psühholoogilist nõustamist, mida see endaga kaasa toob ja nii edasi ja nii edasi. Kõike seda me teeme selleks, et abortide arvu vähendada. Ja hea meel on tõdeda, et see arv ongi vähenenud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kaja Kallas! Te lugesite siin ette, mida kõike on tehtud vabatahtlike ja meditsiiniliste abortide vähendamiseks, ja ütlesite, et see viimane arv oli 3200. See on juba mitu korda läbi käinud. Ja seda te ütlesite, et nüüd on nagu juba väga hästi võrreldes sellega, mis kunagi oli. Aga mina küsin, kas seda on ikkagi palju või on [parasjagu]. Kui väike või kui suur see number peaks olema, et te ütleksite, et nüüd on juba eriti hästi? Kui palju lapsi tappa on teie meelest okei?

Nii nagu ütles õiguskantsler oma pöördumises Riigikogu poole: põhiõiguste kaitsealas on ka naise vabadus olla rase ja naise õigus vabalt otsustada enda kehalise puutumatuse üle. Ehk siis ei ole mina see, kes otsustab ja ütleb, kes peaks aborti tegema ja kes ei peaks. Naised ise otsustavad, kas nad kannavad seda last või ei kanna. Ja mingit sellist numbrit ma välja ei ütle. Loomulikult võiks see number olla väiksem. Ega ma seda ei ole öelnud, et sellest piisab. Selle jaoks me teemegi kõiki neid nõustamisprogramme, mida me rahastame, et ei oleks aborte, et abortide hulk väheneks. Aga kas ma saan teile öelda, mis see õige arv on? Kas see on reaalne null? Üheski riigis, mitte üheski riigis ei ole abortide arv null, seda ei ole saavutanud ka need riigid, kes on abordid totaalselt ära keelanud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Kõigepealt ma õiendan seda, et päris niimoodi siin saalis ei ole olnud, et on ainult asjassepuutuvad küsimused. Kui mina seal puldis seisin, siis oli mõnedel reformierakondlastel mulle ainult üks küsimus: "Kas teil häbi ei ole?"

Ikka väga asjasse puutuv.

Ja see ei olnud üldse seotud selle teemaga, millele ma parajasti olin tulnud siia vastama. Nii et siin on ikka igasugust praktikat olnud. Teiseks, mis puutub õiguskantslerisse, siis õiguskantsler on lasteombudsman ja peaks seisma hea selle eest, et kõik lapsed sünniksid, kes on kord eostatud, ja aitama kaasa sellele, et riik omalt poolt kõigi vahenditega aitaks neil lastel maailma tulla, et eesti rahvas kasvaks ja muide ka maksumaksjaid juurde tuleks. Ja minu küsimus ongi seotud sellesama asjaga. Kas teie ei arva peaministri ametis, et see oleks ülimalt oluline meie demograafilist kriisi arvestades, et valitsus suunaks oma tähelepanu kõikvõimalikele meetmetele, et meie rahvastikukriisi leevendada, sealhulgas ka sellega, et abortide riigipoolne rahastamine lõpetada?

Aitäh, hea kolleeg!

Jällegi, kõik need argumendid on kõlanud ka Rumeenias, kui abordid ära keelati. Tulemus oli see, et sugugi ei hakanud lapsi rohkem sündima, vaid hoopis naiste suremus suurenes. See õiguskantsleri pöördumine on muide alla 18-aastaste abortide kohta. Nimelt, kui te loete seda pöördumist, siis te näete, et ta räägib sellest, et ka alla 18‑aastastel lastel on õigus otsustada oma keha üle, täpselt samamoodi nagu üle 18‑aastastel. Kuidas me saame aborte ära hoida? Selleks ongi nõustamine, pereplaneerimise õpetamine koolides, seksuaalhariduse andmine koolides, et lapsed ja noored saaksid aru, mis mille tagajärg on ja [mida teha], et soovimatuid rasedusi ei oleks.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma ei saagi aru, kas te kasutasite hüperbooli või mõtlesite seda tõsiselt, kui te kommenteerisite neid küsimusi nii, et meie tahame naised kohustuslikult sünnitama panna. Mida te selle all mõtlesite ja kuidas see kohustuslik sünnitamine teie arvates välja näeks? Kuidas meie saaksime neid kohustuslikult sünnitama panna?

No seda teate teie ikka paremini. Teie mõtteid saate te ikka ainult ise kommenteerida.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Suur tänu, auväärt peaminister! Ma väikese repliigina, hea kolleeg Mart Helme, lihtsalt markeerin, et mina juhatajana tõepoolest eeldan, et küsimused on arupärimise teemal. Ja kui need seda ei ole, siis ma luban endale märkuse, ei enamat. Kindlasti ei kavatse ma katkestada ega keelata ega hakata hinnanguid andma. (Mart Helme ütleb midagi saalist.) Just! Selline ongi minu repliik, et ma lihtsalt nimetan seda alati. Vastajal on võimalus ka mitte vastata sellele, kui see ei ole [teemaga] seotud. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised ja palun esmalt Riigikogu kõnetooli Karmen Jolleri.

Tere! Aitäh võimaluse eest rääkida! Tahan kõigepealt täpsustada mõisteid. Esiteks, 12. rasedusnädalaks on välja arenenud kõikide organite alged. See on see põhjus, miks on lubatud raseduse katkestamine kuni 12. nädalani. 22. elunädalast loetakse loode elujõuliseks, sellepärast et kõik organid on juba välja arenenud. Ja see on põhjus, miks pärast seda on raseduse katkestamine keelatud. Ja vahepeale jääb [võimalus] meditsiinilisel põhjusel rasedus katkestada. Põhiseaduslik õigus elule kehtib sündimata inimesele ja inimeseks loetakse loode 22. rasedusnädalast alates. Siis ta ei ole loode, siis ta on inimene. Aga ma räägin Poolast, kus 2020. aastal karmistati raseduse katkestamist puudutavaid seadusi. Sellega kaasnesid tohutud protestid, umbes 100 000 protestijat oli tänavatel. Ja mitte ainult raseduse katkestamine ei ole keelatud, vaid on keelatud ka SOS-pillid. Naised võivad nende seaduste järgi ise kutsuda abordi esile kuni 12. nädalani. Aga nad ei tohi selleks abi saada, arstid võidakse kolmeks aastaks vanglasse saata. Ja mis on tulemused? Aborte tehakse ise kodus. Ravimid tellitakse interneti kaudu mõnest välisriigist. Ka loote väärarengu tõttu ei tohi aborti teha, kümmekond naist on selle tõttu surnud. Ja see surm oli piinarikas ja [vaevlemine] kestis nädalaid. Inimõiguste organisatsioonid on öelnud ka seda, et raseduse ebaseadusliku katkestamise või põhimõtteliselt sellise ohtliku katkestamise võimalust otsis 34 000 – 80 000 naist. Need on vist 2021. aasta andmed. On nii-öelda nõiajaht arstidele, kes on aidanud neid naisi, on nõiajaht naistele, kes võib-olla on raseduse katkestanud, kelle puhul on see kahtlus, teismelistel on rasedusi rohkem, lapsest loobumisi on rohkem. Alates 2020. aastast on Poolas kuni aastaste imikute suremus tõusnud 9%, vastsündinute suremus 19% ja laste surnultsünde on olnud 12% rohkem. Ja kõik needsamad [näitajad], mida ma mainisin, on Eestis praegu ühed maailma kõige väiksemad [näitajad] üldse. Kui ma vaatan Poola trende, siis ma ütleksin, et karmid abordiseadused iibekriisi ei vähenda, vaid võivad hoopis suurendada. Aga siin on muidugi vaja täpsemat analüüsi. Ja ma tean, et peaminister Donald Tusk soovib raseduse katkestamise omal soovil uuesti legaliseerida ehk et lubataks jälle 12. nädalani rasedust katkestada. Kui me vaatame neidsamu absoluutnumbreid just omal soovil abordi tegemise kohta, siis Eestis on need näitajad drastiliselt vähenenud: alates 1996. aastast on need umbes viis korda vähenenud kui võrrelda 1996. ja 2022. aastat. Ehk et mida iganes Eesti on teinud – kõik need meditsiinilised nõustamised, kõik need seadused, kõik muu asjad –, see on olnud hea. Siin öeldi, et peaminister on kuri. On võib-olla tõesti, aga see on nende subjektiivne hinnang. Ent minu subjektiivne hinnang on, et inimesed, kes soovivad seadusi, mille tulemusena naiste ja laste suremus tõuseb, on minu meelest ka kurjad. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Alustame lõpust. Kolleeg Karmen Joller ütles, et inimesed, kes soovivad seadusi, mille tõttu naiste ja laste suremus tõuseb, on kurjad. Noh, see on nüüd hea näide sellest, kuidas saab tõde pea peale pöörata. Meie soovime seadusi, mis kaitseks lapsi tapmise eest. Selle eest, et lapsi ei saaks tappa, tahtlikult tappa. Me soovime seadusi, mille kohaselt … Ei ole vaja pead vangutada, ma räägin tõtt. Meie soovime seadusi, mille kohaselt oleks kõikidele inimestele Eestis tagatud võrdne õigus elule, nagu põhiseadus seda nõuab. Põhiseadus ütleb §-s 16, et igaühel on õigus elule, ja §-s 12, et kõik on seaduse ees võrdsed, mis omakorda tähendab, et kõikide inimeste õigust elule tuleb [austada] võrdselt. Nagu näha, kolleeg Jollerile käib minu kõne üle jõu, ta lahkub saalist. Mis seal ikka, räägime edasi. Fakt on see, et Eesti Vabariik ei ole praegu riik, mis kaitseks kõikide inimeste kõige elementaarsemat õigust, eluõigust võrdsetel alustel. Ei ole! Ajaloos on varem olnud riike, kus näiteks ei kaitstud juutide elu teiste inimestega võrdsetel alustel. On olnud ühiskondlikku konteksti, kus ei kaitsta mustlaste elu teistega võrdsetel alustel. Meie oleme sisuliselt samasugune riik, lihtsalt see grupp, kelle õigust elule kaitstakse vähem kui teiste õigust elule, juhtub olema veel sündimata lapsed. Ei ole mõtet endale vastu rindu taguda ja rääkida, et me oleme õigusriik ja meie jaoks on inimõigused püha ja me kaitseme kõikide inimõigusi võrdsetel alustel. See ei vasta tõele. See on täiesti vale. Eesti Vabariigis tapeti 2022. aastal, kust pärineb meie viimane statistika, rohkem kui 3000 last enne sündi ära tahtlikult haiglates arstide osalusel ja Vabariigi Valitsus maksis selle suures osas kinni. Fakt! See on Eesti Vabariigi reaalsus. Tõsiasi on see, et iga rahva ja riigi moraalset palet saab hinnata, [lähtudes] sellest kriteeriumist, kuidas kaitstakse kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete, kõige nõrgemate ja kaitsetumate inimeste kõige elementaarsemaid õigusi. See on kõige parem kriteerium selle hindamiseks. Ja kui me näeme, et kõige nõrgematest inimestest, kes iseenda eest seista ei saa, sõidetakse julmalt üle, isegi nende õigust elule ei peeta pühaks, siis see räägib meile midagi või õigemini väga palju sellest, milline on meie ühiskonna moraalne pale ja meie moraali kvaliteet. Nüüd, ma oma küsimuses adresseerisin peaministri poole pöördudes seda, et kas te tõesti arvate, et õigus tappa omaenda lapsi või lasta tappa omaenda lapsi on inimõigus. Te olete ju ka jurist. Te olete õppinud inimõiguste üldteooriat. Te peaksite teadma, milleks on üleüldse inimõigused fenomenina teise maailmasõja järgselt esile kerkinud. Kogu selle inimõiguste kaitse rahvusvahelise projekti tuumaks on ju idee, et kõiki inimesi, sõltumata nende nahavärvist, sõltumata nende vanusest, sõltumata nende soost, sõltumata nende puudelisusest, ükskõik millisest muust kriteeriumist, tuleb kaitsta võrdsetel alustel inimeseks olemise faktist tulenevalt. Kui keegi on inimene, siis on temale inimloomusest tulenevalt kaasa antud inimväärikus ja selle inimväärikuse tõttu tuleb kaitsta tema elementaarseid õigusi. Ja selle tõttu kolleeg Jolleri jutt sellest, et inimõiguste kaitse peab olema seotud sellega, kui arenenud on kellegi organid, on täiesti asjatundmatu. Inimväärikuse olemasolu ei sõltu sellest, kui arenenud keegi on. Inimväärikuse olemasolu ei sõltu sellest, kas keegi on terve või puudega, ei sõltu sellest, mis soost keegi on. Eks? Inimene omab inimväärikust tulenevalt inimeseks olemise faktist. Sellepärast on jutt sellest, et enne 22. nädalat ei ole veel sündimata inimene inimene, vaid on loode, täiesti jabur. Loode on ka inimene. Ei ole nii, et enne on loode, siis on inimene. Loode on lihtsalt üks inimese arengufaas, täpselt nagu vanur, eks ole, on samamoodi inimene, nagu kõik teised on inimesed, sellepärast et vanadus on üks inimese elufaas. Või teismeline või keskealine või midagi muud sellist. Nii et see jutt ei ole lihtsalt absoluutselt tõsiseltvõetav. Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ma küsisin teie käest, proua peaminister, selle kõige olulisema küsimuse nii seda arupärimist koostades kui ka oma küsimust esitades ja ma siiamaani ei ole tegelikult kuulnud vastust, kuidas te põhjendate seda, kui põhiseadusest tulenev õigus elule laieneb ka veel sündimata inimestele. Õiguskantsler, Eesti Vabariigi õiguskantsler on selgesõnaliselt öelnud seda: jah, põhiseaduses sätestatud õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele, nendel on ka põhiseaduslik õigus elule ja sellest tulenevalt on riik kohustatud kaitsma ka nende õigust elule. Kohustatud kaitsma! Nii. Tõsi, õiguskantsler sellessamas arvamuses ütles, et riik on vaba valima neid vahendeid, millega ta kaitseb veel sündimata laste õigust elule. Ta ei pea tingimata karistuse ähvardusel keelama nende tapmist. See on minu meelest jabur seisukoht, aga hästi, mööname seda siin. Aga mida ei saa ju kuidagi eitada, on see, et kui riigil on kohustus kaitsta veel sündimata laste õigust elule, siis sellega ei ole võimalik ühitada seda, et Vabariigi Valitsus rahastab iga viimast kui aborti. On ju nii? See on ju loogika ABC: kui mul on kohustus kaitsta neid inimesi, siis ma ei saa rahastada nende tapmist. Ükskõik, kuidaspidi me seda asja vaatame. Nii et minu meelest see küsimus on endiselt õhus ja sellele ma ootan endiselt teie vastust. Kuidas te seda juristina ühitate? Mingisugune vastus peab olema. On kaks varianti: kas õiguskantsler eksis ja põhiseadusest ei tulene riigi kohustus kaitsta veel sündimata laste õigust elule, või siis tuleb tunnistada, et nende massilise tapmise riiklik rahastamine ei saa olla õiguspärane. Nii et kui vähegi võimalik, proua peaminister, ma loodan, et te kasutate seda võimalust ja ei lahku siit enne, kui te olete siiski sellele keskse tähtsusega küsimusele vastuse pakkunud. Igal juhul lõpetan omalt poolt üleskutsega võtta tõsiselt põhiseaduses sätestatud ideaali, et riik kaitseb [igaühe] õigust elule. See on riigi, meie rahva väärikuse küsimus. Mina küll tahan loota, et Eestist võiks kunagi saada selline riik, kus me ei kiida heaks kõige nõrgemate inimeste kõige elementaarsemast inimõigusest ülesõitmist. Võtkem inimõigusi tõsiselt! Räägime inimõigustest nii, nagu need päriselt on mõeldud ühiskonnas eksisteerima, mitte õigustusena kõige nõrgemate tapmiseks, terroriseerimiseks ja nende inimväärikusest ülesõitmiseks, vaid just nimelt kaitseks sellise tegevuse eest. Aitäh!

Aitäh! Sõnavõtt kohapealt, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma tahaks naeruvääristada seda täna siin korduvalt läbi jooksnud väidet, et see on naise keha ja naisel on õigus oma keha üle otsustada. See ei ole ainult tema keha. On veel keegi ja üks teine elu, mis on tema keha sees, mille üle otsustamise ta võtab mõrvana enda hingele. See on üks asi. Teine asi, kui te siin absolutiseerite seda, et minu keha ja mina otsustan, mida sellega teha, siis palun väga, hakkame äkki peale maksma ka enesetapjatele. See on nende keha ja nende otsus elust lahkuda – maksame peale! Hakkame maksma peale narkomaanidele, see on nende keha, nende otsus süstida sinna igasuguseid asju sisse. See on absurd! Sellise väitega paluks rohkem mitte välja tulla.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud ka selle päevakorrapunkti menetlemise.