Keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadus ja võimalused Eestis" arutelu

Meie esimene päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadus ja võimalused Eestis" arutelu. Lühidalt tutvustan korda. Kõigepealt on keskkonnakomisjoni esimehe ettekanne kuni 10 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Seejärel on Kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juhi Reelika Runneli ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused 40 minutit. Seejärel on Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste ettekanne kuni 10 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Ja seejärel on Siseministeeriumi nõuniku Aigo Allmäe ettekanne kuni 10 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Seejärel on läbirääkimised. Algataja soov on see, et kõigepealt võtaksid sõna fraktsioonide esindajad, ja siis on kõik Riigikogu liikmed väga oodatud [kõnelema]. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Arutelu algataja palub ka istungit pikendada, kui see vajadus on. Nii et ma arvan, et teeme selle hääletuse kohe ära, et see asi läheks kiiresti. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse: "Ei või.") Ei või? Selge. Head ametikaaslased, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku, mille sisu on järgmine: pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 42, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Külalised! Head debati jälgijad! Tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu kannab pealkirja "Tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadus ja võimalused Eestis". See on natuke teistmoodi arutelu, kuna sedapuhku peaks olulise tähtsusega küsimus sõnastuma lähinädalatel ka vastavas Riigikogu liikmete eelnõus. Seega on meil täna tegemist debati avanguga, et mitte öelda tuumaenergia avapauguga, mille järel saab parlament asuda arutama ajaloolist otsust, kas Eestist võiks kunagi saada tuumariik. Milles võiks seisneda selle debati tuum? Tuumaenergia kasutuselevõtu arutelu [keskmes] pole lihtsalt küsimus Eesti energeetikatööstuse või majanduse pikast plaanist. See on suuresti arutelu keskkonna ja kliimamõjude üle: kuidas me täidame endale võetud kohustused üleminekul kliimaneutraalsele majandusele, soovides samal ajal kasvatada Eesti inimeste heaolu? Nagu ühel varasemal energeetikaarutelul Riigikogus tõdesime, ilma energia tootmise kasvuta pole ühiskonna heaolu suurenemine selles universumis võimalik. Kliimaeesmärgid pole meile taevast alla kukkunud, kuigi need tegelevad suuresti probleemiga maa ja taeva vahel ehk meie atmosfääriga. Me võtsime ise tõsise kohustuse Pariisi kliimaleppega, millega ühines 195 ÜRO liikmesriiki 198‑st. Tegu pole äärmusliku ideega, vaid ülemaailmse konsensusega. Miks Eesti seda tegi? Kindlasti mitte sellepärast, et meid juhitakse Pariisist, Brüsselist või kust iganes mujalt, vaid seetõttu, et me oleme uhked Eestimaa kauni looduse üle, meile meeldib elada puhtas keskkonnas, me soovime, et meie lähedaste tervis oleks korras, igapäevane elu oleks taskukohane, elektrit jaguks kõigile, hästi tasustatud töökohti ja mugavaid tehnoloogiaid tuleks juurde ning kõike seda jätkuks ka tulevastele põlvedele. Kas pole ilus unistus? Võiks ka öelda, et see pole lihtsalt unistus, vaid Eesti inimeste põhiõigus. Keskkonnaõiguse Keskuse ekspert Kärt Vaarmari kirjutas möödunud aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakirjas Juridica nii: "Pikaajaliste kliimaeesmärkide ning vahe-eesmärkide seaduse tasandil kehtestamine on vajalik põhiõiguste kaitseks. Selle otsustusega lahendatakse küsimus, millisel ajavahemikul kui suurt heidet lubada. Kui jätta suurem osa kasvuhoonegaaside heite piirangutest kaugemasse tulevikku, võidakse tulevikus rikkuda tervete põlvkondade õigusi, mis on seotud näiteks energia kättesaadavuse puudumisega tulevikus, mis omakorda mõjutab tootmist, transporti, tarbimist ja avaldab sellega mõju ka põhiõigustele, näiteks õigusele elule ja tervisele, vabale liikumisele ja vabale eneseteostusele, omandile." Antud artiklis käsitles ta kliimaseaduse vajalikkust. Meie tänane arutelu on nende eesmärkide praktilise täitmise üle keskpikas ja pikas perspektiivis energia tootmise kaudu. Miks see seos nii tugev on? 69,3% Eestis emiteeritud kasvuhoonegaasidest on energeetika jagu. Teisel kohal on transport 18,5%‑ga. Seega, suures plaanis on meie kliimapoliitika sisu see, kuidas me toodame elektrit aastal 2030, 2040, 2050 ja sealt edasi. Elektrit saab toota ka sõnnikust või põlevkivist. Viimasega saaksime vana rasva peal liugu lasta veel aastakümneid, kui me ei hooliks fossiilkütuste kasutamise mõjust meie elukeskkonnale. Tsiteerin siinkohal veel üht autorit, viimasel ajal tuntust kogunud Jüri Liivi "Suure rohepesu käsiraamatu" leheküljelt 46: "Oleme viinud õhu süsihappegaasisisalduse paarikümne miljoni aasta kõige kõrgema tasemeni. Selles, et süüdi on fossiilkütuste põletamine, võib kahelda ainult Donald Trump." Seega ei kahtle kliimamuutuste inimtekkelisuses isegi rohepesu käsiraamatu autor. Lisaks tegin retsenseeritud teadusartiklite baasil kliimaeesmärkide ja tuumaenergia omavaheliste seoste analüüsi. Tõepoolest, teadlased pole selles sugugi ühel meelel, kas tuumaenergeetika on just see võluvits, mis aitab Eestil ja kogu maailmal tulla toime kliimamuutuste negatiivsete mõjude ohjeldamisega. Õigupoolest võib tõdeda, et üht võluvitsa ei olegi. Palju valdavam on seisukoht, et tuumaenergia on üks kaalutav võimalus paljude teiste seas. Reaalsus on see, et kasvuhoonegaaside emissioonid jätkavad globaalselt kasvamist ning nende osakaal Maa atmosfääris soodustab keskmise temperatuuri tõusu meie planeedil. Kellele ei meeldiks Eestis soe suvi? Aga selle lihtsustatud arusaama taga peitub hoopis tõsiasi, et kaunite rannasuvede asemel võime saada endale kehvemini prognoositavaid ilmaolusid, mis hävitavad meie põllusaaki; uusi võõramaiseid kahjureid, kes rüüstavad meie metsi; ekstreemseid kuumalaineid, mis toovad kaasa enneaegseid surmasid; või hoopis kaootilise inimrände kõrbestuvatelt aladelt. Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Kuidas sellist arengut ära hoida? Ajakirjas Science juba 20 aastat tagasi avaldatud kliimamuutuste barjääride mudel kirjeldab erinevaid võimalusi soovimatu arengu pidurdamiseks. Iga võimalus on üks barjäär. Näiteks energia kokkuhoid on üks stabilisatsioonibarjäär, tuuleenergia kasutus on samuti stabilisatsioonibarjäär ja ka tuumaenergeetika võib olla selline barjäär. Barjäärimudeli autorite hinnangul peaks inimkond kasutusele võtma vähemalt kaheksa barjääri mitmekümnest võimalikust, et saaksime endale pai teha. Üks võimalus süsinikdioksiidi heite vähendamiseks ülemaailmselt 1 gigatonni jagu oleks 700 uue 1000‑megavatise tuumareaktori ehitamine. Need reaktorid peaksid asendama fossiilkütustel, põhiliselt kivisöel töötavaid jaamasid. Kui aga maailm otsustaks mingil põhjusel tuumaenergeetikast sootuks loobuda, liiguksime kliimaeesmärkide saavutamisel hoopis poole barjääri võrra tagasi. Praktikas on iga tuumaelektrijaama sulgemine toonud kaasa fossiilkütusel töötava jaama käivitamise. Nii on asjalood kujunenud näiteks Saksamaal ja Jaapanis Fukushima avarii järel. Seega tuleks meil hoolikalt mõelda, et kui peaksime ühe kliimaeesmärkide täitmise võimaluse kõrvale jätma, siis milliste meetmetega on võimalik seda tasa teha. Vabariigi Valitsus on juba võtnud ette ambitsioonika plaani taastuvenergia kasutamise kohta lähima kümnendi jooksul. Eesti on teinud Euroopa Komisjonile ka riigiabi taotluse toetusskeemi kehtestamiseks, et seda protsessi kiirendada. Ainuüksi tuule‑ ja päikeseenergiale panustamine sisaldab endas samuti keskkonnaväljakutseid. Visuaalne reostus ning maakasutus on puhta energia saamise kõrval samuti kaalutluskohad. Tuhandetele hektaritele planeeritavad tuulikud toovad endaga kaasa vajaduse teha väga tõsiseid kompromisse looduskaitse arvelt. Oleme juba võtnud nõuks teha tuuleparkidele ülekaaluka avaliku huvi argumendiga erandeid kaitsealade piiranguvööndites, välistades Natura alad. Kui kümne aasta möödudes tuleb meil hakata fossiilelektri tootmise võimsusi lõplikult kokku pakkima ning praeguse ambitsiooniga kavandatud taastuvenergia tootmise võimsusest ei piisa, siis millised oleksid järgmised kompromissid, kui oleksime eelnevalt välistanud tuumaenergia [kasutuselevõtu] aastaks 2040? Energiavajaduse kasvu eiramine tähendaks loobumist majanduskasvu väljavaatest. Kui vaadata süvitsi varem planeerimise aluseks olnud Eleringi prognoosi, siis [näeme, et] selle järgi püsinuks tööstuse energiatarbimine järgmise kümne aasta jooksul muutumatu. Ambitsioonikas majanduse kahekordistamise plaan näeb aga ette energiamahukate suurinvesteeringute realiseerimise. Kui me anname ettevõtetele energia kohta kindluse, on nad nõus siia investeerima. Ka meie olemasolev tööstus vajab senisest enam soodsat ja vähese heitega energiat. Tuumaenergia olelusringi analüüs näitab, et isegi kogu protsessi keskkonnamõju arvesse võttes jääb selle süsinikujalajälg samasse vahemikku, milles on ka vähese heitega päikese‑ ja tuuleenergia oma. Muude fossiilsete või biokütustel põhinevate alternatiivide heite mõju on kümneid kordi suurem. Tõepoolest, tuumaenergiaga kaasneb samuti mitmeid väljakutseid, millest tõsisemad on tuumajäätmete lõppladestus ning julgeolekuriskid – neist kõnelevad järgmised ettekandjad. Mitmed neist väljakutsetest [saaks] lahendada tuumaenergia raamistiku väljatöötamisel. Riigikogu teha on reeglite paikapanek, milliseid keskkonna‑ ja ohutusstandardeid peab iga tuumaenergiaprojekti arendaja minimaalselt täitma. Riigikogu otsustada on, milliste kuludega oleme valmis tagama 10, 15 või 20 aasta pärast võimalused täiendava heitevaba energiatootmisviisi kiireks kasutuselevõtuks. Kui palju see kõik maksab, on kahtlemata asjakohane küsimus, aga veelgi olulisem küsimus on täna see, kui palju läheks Eesti majandusele ja ühiskonnale maksma selle võimaluse välistamine pikas perspektiivis. Ajalooliselt on tuumaenergia kasutamine hoidnud ära enam kui 1,8 miljonit enneaegset surma, mille oleks põhjustanud täiendav õhusaaste ja kasvuhoonegaaside heited. Sajandi keskpaiga perspektiivis võib see heitevaba energiatootmisviis säästa tänu fossiilkütustest loobumisele 0,5 miljonit kuni 7 miljonit elu. Tänase debati tuum võiks seega olla keskendumine pikale plaanile keskkonna‑ ja kliimaeesmärkide valguses. Riigikogul on ees tulevikku vaatava otsuse tegemine. Soovin kolleegidele selleks debatiks jõudu. Aitäh!

Hea ettekandja, suur tänu! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on teile küsimus pigem debati raamistamise kohta. Küllalt tihti tuuakse näiteks ja tegelikult ka teie tõite enda sõnavõtus võrdluseks neid riike, kes on loobunud tuumaenergeetikast. [Räägitakse], kuidas on see nende keskkonnajalajäljele mõjunud, ka kliimaeesmärkide saavutamise vaates. Aga tegelikult me peaksime seda arutama pigem ikkagi lähtuvalt enda positsioonist. Me ei ole riik, kes arutab, kas rakendada seda või loobuda olemasolevast tuumaenergiast. Me arutame, kas luua nii-öelda nullist seda võimekust. Kas te olete nõus väitega, et sellises debatis me peaksime pigem otsima sarnaseid riike – sarnaseid võrdlusi ja mudeleid –, kes on mõnes mõttes teelahkmel, millises suunas oma energeetikat arendada, mitte tooma võrdlusi nende riikidega, kus tuumajaam on suletud, ja [arutama], mis on olnud nende majanduslikud, energeetilised tagajärjed või [mõju] kliimaeesmärkide saavutamisele? Lihtsalt selleks, et edasine arutelu oleks mõnes mõttes faktitäpsem ja võrreldavam.

Aitäh! Just faktitäpsuse tagamiseks ma peangi täpsustama, et me räägime teelahkmest, mis saabub meile alles umbes 15 aasta pärast. Alles järgmisel kümnendil oleme me olukorras, kus igasugused fossiiltootmised tuleb lõplikult kinni panna. Ja vot siis on meil see valikukoht, millega me jätkame. Tõepoolest on räägitud alternatiividest: on olemas biogaasi võimalus ja maagaasil põhinevad võimalused. Need on kõik üleminekutehnoloogiad. Nii nagu ma välja tõin, nende heide on oluliselt suurem näiteks tuumaenergia ning päikese- ja tuuleenergia heitest. Me oleme aastatel 2035–2040 umbes samas olukorras.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te oma kõnes mainisite ka seda, et Riigikogul tuleb teha tõsised diskussioonid ja need otsused vastu võtta. Mis te arvate, millised on põhiargumendid võimaliku tuumajaama loomise vastu, mis teie hinnangul võiksid takistada selle teket? [Öelge] lihtsalt hüpoteetiliselt, ma ei küsi teie käest, kas te olete selle poolt või vastu.

Aitäh selle küsimuse eest! Päris palju olen ma kuulnud arutelusid, mis keskenduvad sellele, kas [tuumaenergia] mahub turule, mis on selle energia maksumus, kas see tehnoloogia on olemas või mitte. Need küsimused ei ole selles mõttes antud debati tuum, et lõppude lõpuks otsustab seda ju iga arendaja. Iga arendaja rahastaja teeb otsuse, kas äriplaan peab paika või ei pea, kas see on mõistlik või mitte. Mitte keegi ei paneks tõenäoliselt oma raha projekti, mis on hukule määratud või mis toetab mittekonkurentsivõimelist teenust turul. Turg tegelikkuses otsustab. Need on olnud peamised argumendid. Tehnoloogia pool samuti – seda Reelika Runnel oma raporti tutvustuses ilmselt mainib ka. Seal on juttu sellest, et me võiksime hakata kaaluma neid tehnoloogiaid, mis on ühel hetkel ära sertifitseeritud. Vastuargumendi kohta: täna ei ole näiteks tehnoloogia üle otsustamise koht. Otsustuse koht saabub kas aastal 2028 või 2030, siis, kui sobiv tehnoloogia on ühes meile sobivas riigis ära sertifitseeritud. Seda saab raporti tutvustusest põhjalikumalt uurida.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh sisuka kokkuvõtte eest sellest, mida me arutame! Ma tahan juhtida tähelepanu ja küsida. Sa mainisid, et lähiajal pärast seda debatti võiksime me hakata midagi otsustama. Selle käigus me ju ei hakka otsustama seda, kuhu me tuumajaama rajame ja millise tuumajaama me rajame. Tegelikult on selle otsuse sisu palju pragmaatilisem: mida me üldse edasi teeme, kas me kaalume [tuumajaama]? Täna või isegi lähinädalatel ja ‑kuudel me ei hakka kuhugi ühegi jaama rajamist otsustama, on ju?

Just nimelt! Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma oma sissejuhatavas ettekandes ka märkisin, me räägime praegu ikkagi suhteliselt pikast plaanist, mis on üle 10 aasta, ja me räägime sellest, kas me tekitame endale valikuvõimaluse või me jätame selle valikuvõimaluse suletuks. Ega keegi ei takista meid tulevikus tegemast ühte või teist otsust. Nii nagu ma kolleeg Tanel Kiigele vastasin, 15 aasta pärast on see teelahkme koht. Nüüd, küsimus on selles, nagu ma ka natukene teadusartiklitega tutvudes tähele panin, et keskmine aeg ühe reaktori valmis ehitamiseks – tõesti, väga keskmine – on riikidel olnud 15 aastat ja 10 kuud. Noh, pluss-miinus. Kas me tahaksime olla sellel teelahkmel olukorras, kus me peame kogu 15 aasta kohta rehkenduse nullist tegema, või me teeme täna mingisuguse osa, legaalse osa ära – raamistiku ja reeglite kokkuleppimise –, et 15 aasta pärast oleks meil võimalik teha see otsus juba kiirema elluviimisega? See on asja sisu [ja otsustuskoht] praegusele Riigikogu koosseisule võib-olla juba sellel istungjärgul.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Suur tänu selle asjaliku kokkuvõtte eest! Nagu te oma ettekandes rääkisite, inimesed on huvitatud sellest, et meil oleks piisavalt energiat, puhas looduskeskkond ja hea elu. Aga see tähendab tegelikult erinevate väärtuste kaalumist. Hea elu juurde kuulub kindlasti ka turvalisus, mis ilmselt on olnud väga paljude jaoks ja paljudes maades aatomienergia kasutuselevõtul murekoht. Mina ise pooldan tuumajaama rajamist. Aga kas teil oli ka, ütleme, sellist väärtuste kaalumist komisjonis? Kas turvalisus võiks olla vähem väärtuslik kui piisav energia, nii-öelda hea elu piisava energia olemasolul ja looduskeskkond või olete te lihtsalt väga kindlad, et see on nii turvaline tehnoloogia, et muresid polegi?

Aitäh! See oli komisjonis kaalumisel nii palju, et kui me selle OTRK arutelu programmi kokku panime, siis me arutasime, kas julgeolek on piisavalt tähtis küsimus, et tuua see eraldi ettekandes välja. Ja me otsustasime, et see on piisavalt tähtis küsimus. Tartu Ülikoolis oli üks tuumaenergia konverents, kus oli väga hea ettekanne, ja see ettekandja on täna siin, et lahata neid küsimusi. Üks asi, mida ma teemaga tutvumise kogemusest tähele panin: ühes teadusartiklis väideti, et tuumaenergeetika puhul on väga tõsine sõjaline risk ja tuumaelektrijaamad on nende enam-vähem prioriteetsete sihtmärkide nimekirjas, mida hakatakse kindlasti ründama. Niimoodi oli teadusartiklis väidetud. Aga vaatame praktikat, seda, mis on toimunud Ukrainas. Ukraina on tuumariik, mis on sõjas, päris sõjas, kus raketid lendavad, mõnikord [lendab] sadu rakette päevas, ja seal ei ole seda juhtunud, eks ole. Isegi päris sõjaolukorras ei ole juhtunud seda, et oleks just nimelt tuumaobjekte sellisel kujul rünnatud. Neid on küll mingitel muudel põhjustel hõivatud, aga selline oht, nagu teadlased omal ajal, võib-olla 10 või 15 aastat tagasi, omast arust väga kindlalt väitsid olevat, ei ole praktikas realiseerunud. Seda lahknevust võib tõesti tähele panna.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kui Eesti saab tuumariigiks, siis me saame endale uue tehnoloogia, aga ma rõhutan: kui. Ja siit tuleb järgmine küsimus. Mis te arvate, kas Eesti peaks ka tuumarelvastuma või paigutama oma territooriumile tuumarelvad pärast seda, kui me oleme saanud kogu selle tehnoloogia? Mitte midagi suurt, väikesed sõbralikud taktikalised tuumalõhkepead.

Aitäh! See on väga huvitav, et see küsimus esile tuleb. Üks teaduslik käsitlus keskendus muide ka sellele, et tuumaenergeetika ja tuumarelvastumise teemad võiks võimalikult [palju teineteisest] lahutada, kuna sellest tulenevad riskid. Nagu ma mainisin, kliimamõju oluliseks vähendamiseks globaalsel tasemel oleks vaja ehitada arvutuslikult 700 1000-megavatist reaktorit üle maailma. See tähendab, et reaktorid ei saaks paigutuda ainult nendes riikides, mis on praegu tuumariigid, vaid need peaksid tulema ka väga suurde ossa nii-öelda kolmanda maailma riikidesse, kus on suur energianälg, väga palju fossiilkütustel põhinevat energiat ja väga palju potentsiaali selleks. Ja nüüd on mõttekoht, kuidas teha seda niimoodi, et see teine pool kaasa ei tuleks, et tuumarelvastumine ei [leviks] laiemalt. Aga Eesti vaatest: me oleme NATO liige, NATO on tuumarelva omav kaitseallianss ja ma arvan, et NATO‑l on õigus paigutada oma kõiki liiki relvi igale poole kokkuleppel asukohariikidega. Kui see osutub vajalikuks, siis miks mitte.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Aitäh, hea ettekandja, suurepärase sissejuhatuse eest! Mulle tundub, et Eestis on toimumas väga kummaline muutus: me liigume emotsionaalsest tuumaenergia eitamisest emotsionaalsesse tuumaenergia jaatamisse. Ja me oleme väga paljude lobiorganisatsioonide vaateväljas. Ma vaatan siin ühe tuntud tuumaenergiafirma [tellitud] Kantar Emori küsitlust: kas te pooldate uue põlvkonna väikese tuumajaama kasutuselevõttu Eestis? Samamoodi võiks küsida, kas teile meeldivad väikesed karvased nunnud loomad. Aga samal ajal on meil vaja väga ratsionaalselt otsustada. Minu enda kogemus näitab seda, millises meeletus keerukuses me oleme otsustuse tegemisel, kuna see infoväli, mis meil on, sisaldab ääretult palju ebamäärasust. Mu küsimus on: kuidas ja kust kohast saaksime meie siin selles kontekstis kõige objektiivsemat [infot], et tõesti jõuda arusaamisele, kas Eestil on vaja tuumaenergiat oma energiaprobleemide lahendamiseks või mitte?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me komisjonis seda arutelu ette valmistasime ja planeerisime, siis me lisasime esialgsesse pealkirja ühe sõna. Alguses oli kaalumisel "tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalusest", aga panime [ühe sõna] juurde: "vajadusest ja võimalusest Eestis". Tõepoolest, see on kaalumise koht. Mulle tundub, et selle, et teod ei kujuneks emotsionaalse otsuse alusel, tagab just nimelt niisugune teekaart, kus me kõigepealt teeme otsuse ainult raamistiku kohta. Raamistiku ja reeglite otsustamine ei peaks andma mitte kellelegi õigustatud ootust, et tema mingisugune projekt saab, ma ei tea, eelistingimused või see peab kindlasti ellu minema sellisel kujul, nagu ta on varem planeerinud. Meil on raamistiku loomisel võimalus panna paika kõik reeglid, võtta maha kahtlused ja tegeleda väljakutsete võimalike lahenduste paikapanekuga. Just nimelt see tagabki meile mitte emotsionaalse, vaid ratsionaalse otsustamise võimaluse. Ja ratsionaalne otsustamine peab sündima selle teadmise baasilt, kas meil on tegelikkuses pärast kogu seda taastuvenergiaspurti, mida me üritame siin kümne aastaga teha, see vajadus veel päriselt olemas, kas turg januneb selle järgi, kas see tehnoloogia on sertifitseeritud sellisel kujul – nagu te mainisite, [praegu on justkui] väikesed karvased nunnud loomad –, et see päriselt ka tekib, kas see on kindlaks tehtud ja nii edasi. Selle pealt me saaksime teha ratsionaalse otsuse. Mitte kellelgi ei peaks täna olema sellist ootust. Mis iganes raamistikuga Riigikogu edasi läheb, see [ei] anna kellelegi mingisugust õigustatud ootust, et tema projekt on nüüd kindlasti purgis.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan ratsionaalsuse lainel. Esimene kaalutluskoht on see, kas Eesti vajab täiendavaid investeeringuid energeetikasse. Vastus sellele küsimusele on jah. Järgmine kaalutluskoht investori seisukohalt on see, millised on need tehnoloogiad, kuhu on mõistlik tulevikuvaates investeerida. Selles mõttes oli teie osundus küsimusele, mis see kõik maksab, hästi õige. Aga iga investeeringu hindamise juures on alati ka valikukoht, kas investeerida või mitte investeerida, ja kui investeerida, siis millisesse tehnoloogiasse investeerida. Kui me välistame tuuma, siis millised on teie arvates paremad alternatiivid?

Aitäh selle küsimuse eest! Alternatiivide hindamisel on alati [küsimus], millised argumendid sa esile tõstad. Kas sa tõstad esile selle argumendi, et mingil põhjusel näiteks välistatakse üks võimalus, või sa tõstad esile selle argumendi, kui palju peab tegema mingites asjades keskkonnaalaseid kompromisse? Ausalt öeldes nende materjalide põhjal, mida ma olen selle ettekande jaoks läbi töötanud, väga palju heitevabasid alternatiive maailmas ei ole. Tuuleenergia, päikeseenergia ja tuumaenergia on enam-vähem ühel pulgal. Biokütused on mingisugusel teisel pulgal, mis on juba suurusjärgu võrra teises kategoorias. Ja kõik asjad, mis fossiilidega seonduvad, on veelgi [suurema heite] kategoorias. Nii et kui me võtame aluseks selle, et meil on tarvis heitevaba energiat, siis on meie valikud juba selle võrra piiratud. Kui me hakkame arvestama sellega, et võib-olla päris kogu Eestimaad me tuulikute ja päikesepatareidega ära katta ei jaksa või me ei taha seda teha, siis me peame kaalutluskohad tegema. Nagu ma mainisin, ühte võluvitsa ei ole. Tuleks kaaluda kõiki erinevaid võimalusi. Ja nende stabilisatsioonibarjääride puhul oli samasugune sõnum: barjääre peab olema mitu, et need oleksid võimalikult efektiivsed. Järgnevates ettekannetes tuleb ka sel stsenaariumide teemal veel juttu.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Milline võiks sinu arvates olla 20 aasta pärast Eesti ideaalse energiaportfelli profiil? Millest koosneb energiaportfell, mis on kõige keskkonnasõbralikum ja pakub meile kõige soodsamat elektrit? Ja kõige olulisem: kui suur osa sellest võiks olla tuumaenergial?

Aitüma selle küsimuse eest! Mulle tundub – nii palju kui ma olen erinevaid stsenaariume vaadanud –, et asi jõuab ikkagi alati selleni, et peab olema segu erinevatest võimalustest. Me ei tohiks emotsionaalses puhangus end kuidagi ühe võimaluse [külge] lukustada, sellepärast et kõigil on oma eelised ja kõigil on oma puudused. Ma tõesti ei ole hiromant, et [oskaks] öelda, et aastal 2040 peab see protsent või osakaal olema täpselt nii‑ või naasugune. Sellepärast ma ütlengi, et kui meil ei ole strateegilises plaanis väga täpset, väga suure detailsusastmega arusaama sellest vajadusest, siis just seetõttu on mõistlik teha valikuvõimalus lahti, et me saaksime vajaduse tekkides selle valiku ära teha. Tõepoolest, ühel hetkel meil kaovad fossiiltootmised ära ja neid ei saa kasutada. Isegi kui me täna kasutame näiteks mingeid maagaasi võimalusi, siis väga pikas plaanis ei ole see enam kaalutav või oleks vaid väga tõsiste reservatsioonidega võimalik. Kõik need asjad tuleb asendada. Seda esiteks. Teiseks, kui me arvestame majanduskasvu ja tootmise kasvu, siis sealt tuleb mingisugune kasvuruum lisaks. Ja lõpuks on see ka kaalumise koht, kui palju me tuule- ja päikese[parkide] alla hektareid jaksame panna. Kogu sellest küsimuste kogumist tulebki lõpuks vastus. Sellepärast ei ole mul teile lihtsat protsendiga vastust praegu anda. See ongi keeruline teema, mida tuleb arutada.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja ma tänan teid teie vastuste eest. Rohkem aega ei ole. Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Kliimaministeeriumi kiirguse ja tuumaohutuse valdkonna juhi Reelika Runneli. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kallid külalised! Vabariigi Valitsuse poolt 2021. aasta kevadel loodud tuumaenergia töörühm, mille liikmed on ministeeriumide ja riigiasutuste kõrgetasemelised esindajad, avaldas detsembri eelviimasel päeval oma tegevuse tulemusel valminud lõpparuande. Töörühm lähtus oma tegevuse planeerimisel Vabariigi Valitsuselt saadud ülesandest, mis nägi ette analüüsimist, kas ja kui, siis millistel tingimustel on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt võimalik. Seejuures järgiti rangelt ÜRO Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhendit, milles on loetletud tuumaenergia kasutuselevõtul käsitletavad teemad. Nende piisava põhjalikkusega käsitlemiseks telliti rahvusvahelistelt ja kohalikelt ekspertidelt kokku 11 temaatilist analüüsi, mille põhjal lõpparuanne koostati. Töörühma liikmete ülesanne oli anda protsessi vältel ekspertidele vajalik sisend, kontrollida seda ning koordineerida protsessi. Tuumaenergia töörühma lõpparuande kogumahust 4% ulatuses on kasutatud ka potentsiaalselt arendajalt saadud sisendit, mis oli peamiselt vajalik projekti rahastamise ja tarneahela kirjeldamiseks. Selle vaatasid enne aruandesse lisamist üle rahvusvahelised eksperdid. Tuumaenergia kasutamine ning isegi selle kasutuselevõtu kaalumine on rahvusvaheliselt ülimalt reguleeritud. Kõiki lõpparuande sisendiks olevaid materjale hinnati eelmise aasta oktoobris Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ekspertmissiooni käigus, et tagada aruandes esitatud info adekvaatsus. Missiooni käigus vaadati, kas meil on vajalik arusaam kõigist kohustustest, mis tuumaenergia kasutamisega kaasnevad, ja kas me oleme hinnanud piisava põhjalikkusega kõiki seda liiki energia kasutamisega seotud teemasid. Ekspertide hinnangu kohaselt on töörühma analüüsid ja ettevalmistus tuumaenergia kasutuselevõtuks olnud põhjalikud ja piisavad, et saaksime võtta seda liiki energia kasutamise kohta vastu teadliku otsuse. Lisaks Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile sai töörühm abi ka meie naaberriigilt Soomelt, kelle tuumaregulaator STUK oli meie tegevusse kaasatud juba töörühma alguspäevil. Lisaks oleme liitunud USA välisministeeriumi koordineeritava programmiga FIRST, mis toetab riike väikereaktoritealase pädevuse loomisel. Mai lõpus allkirjastatakse USA tuumaregulaatori ja Keskkonnaameti vaheline koostöölepe ning eelmisel aastal sõlmiti Kanada tuumaregulaatoriga koostöömemorandum, mis võimaldab meil jälgida sealset väikereaktorite loastamise protsessi. Koostöö[võimalust] ja abi on koolituste, seminaride ja õppevisiitide ning konsultatsioonikohtumiste kaudu meile pakkunud ka Prantsusmaa, Jaapan ja Saksamaa. Tänu rahvusvahelise koostöö võimalustele oleme viimase kolme aasta jooksul koolitanud tuumaenergia teemadel kümneid riigiasutuste spetsialiste ning saame öelda, et tänaseks on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtuga alustamiseks olemas vajalikud baaskompetentsid. Arvestades analüüsidest ja aatomienergiaagentuurilt saadud tagasisidet ning töörühmas peetud arutelude tulemusi, jõudis töörühm eelmise aasta lõpus järeldusele, et õigeaegse planeerimise, piisava rahastuse ning poliitilise ja rahva toetuse korral on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt teostatav. Tuumaenergia kasutuselevõtt toetaks meie 2050. aasta kliimaeesmärkide täitmist ja varustuskindluse tagamise eesmärki, pakuks stabiilset elektri tootmist, edendaks Eesti teadus‑ ja arendustegevust, tooks kaasa majandusliku kasu ning looks töökohti kohalikele elanikele. Samas tuleb arvestada, et riigis, kus seda liiki energiat varem kasutatud pole, nõuab tuumaenergia kasutuselevõtt põhjalikku ettevalmistust ning tuumaelektrijaamast elektri tootmise alguseni kulub vähemalt kümmekond aastat. Samal ajal on oluline tagada, et tuumaenergia kasutuselevõtt ei kahjustaks taastuvenergia tootmise ja salvestamise võimsuse lisandumist ega põhjustaks seeläbi heitkoguste vähendamise edasilükkamist. Arvesse tuleb võtta ka seda, millist tehnoloogiat üleüldse oleks võimalik Eesti tingimustes kasutada. Töörühma analüüsides vaadati niinimetatud väikseid moodulreaktoreid, sest meie elektrivõrku on võimalik ühendada kuni 400‑megavolt-ampriseid ehk ‑megavatiseid tootmisüksuseid, mille ärakukkumisega suudab süsteem hakkama saada. Suured, üle 1000‑megavatise võimsusega reaktorid meie võrku seega ei sobiks. Samas võib reaktoreid olla ühes jaamas mitu, kui iga reaktori tarbeks rajatakse eraldi liitumispunkt. Töörühma ülesanne ei olnud teha otsust konkreetse reaktori tootja kohta, vaid loetleda tingimused, millele Eestile tinglikult sobivaks peetav reaktor vastama peab. Fookus peab seejuures olema ohutusel, elektrivõrku sobivusel, tehnoloogia küpsusel, keskkonnamõjul ja mitmetel teistel kriteeriumidel, nagu kütuse kättesaadavus ja geopoliitilised kaalutlused, mis välistaks tarneahelas teatud riikide, näiteks Venemaa tootjad. Me ei soovita Eestisse ehitada maailma esimest omataolist reaktorit. Samasuguse reaktori valmimise suhtes peab olema mõnes kogenud tuumariigis kindlus, enne kui meil selle rajamise kohta lõplikud otsused tehakse. Samas ei tähenda see seda, et enne kui saame tehnoloogiavaliku teha, peab samasugune reaktor olema kuskil juba tööd alustanud, vaid otsuse tegemise hetkeks peaks olema seal loamenetlus läbitud [sellisel määral], et see võimaldab meie regulaatoril menetlusprotsesse korrata ja teise riigi regulaatori kogemusest õppida. Esimesed Eestile tinglikult sobivaks peetud reaktorid valmivad lääneriikides käesoleva kümnendi lõpus ning tehnoloogilise lahenduse poolest on tegemist vesijahutusega reaktorite väiksemate versioonidega. Selle tehnoloogiaga on maailmas juba üle 70 aasta kogemusi. Lõplik tehnoloogiavalik toimub siis, kui tuumaregulaator hindab reaktorit, mida arendaja soovib kasutusele võtta, ja selle ohutust koosmõjus asukohaga. See toimub riigi eriplaneeringu protsessi käigus. On selge, et tuumaprogrammiga ei saa alustada, kui riigi geoloogilised ja keskkonnatingimused tuumajaama rajamist ei võimalda. 2022. aastal tuumaenergia töörühma juurde loodud ruumiplaneerimise alltöörühm, mille liikmed olid ka olulised sidusrühmad, nagu [Eesti] Keskkonnaühenduste Koda ning Eesti Linnade ja Valdade Liit, sai ülesandeks välja selgitada, kas Eestis leidub tuumajaamale potentsiaalselt sobivaid piirkondi. Eelmise aasta kevadel valminud analüüsi tulemustest selgus, et Eestis võiks tuumajaama rajamist kaaluda lausa 16 piirkonnas. Neist üks välistati riigikaitselistel kaalutlustel – see on kaardil märgitud punase ristiga – ja ülejäänud 15 piirkonna kohta tehti sotsiaal-majanduslike mõjude analüüs. Selle tulemusel soovitati tuumaelektrijaama rajamist kaaluda eelkõige neljas piirkonnas, kus tuumajaama rajamine toetaks ka regionaalarengut. Nendest üks piirkond asub Lääne‑Eestis ning ülejäänud kolm põhjarannikul. Kuna riik ei ole teinud tuumaenergia kasutuselevõtu kohta põhimõttelist otsust, siis pole tehtud ka asukohavalikut ega nendest piirkondadest välja sõelutud potentsiaalseid kandidaatalasid. Kui tuumaenergia kasutuselevõtu kohta langetatakse positiivne otsus, selgitatakse tuumajaama asukoht koos alternatiivide kaalumisega välja riikliku planeerimisprotsessi käigus. Üheks peamiseks küsimuseks tuumaenergia kasutamise aruteludes on tavaliselt tuumajäätmetega seonduv, mille kohta on inimeste teadvusse kinnistunud rohkelt müüte ning eksiarvamusi, mis on tingitud suuresti teadmatusest. Üks enim levinud müüt on see, et tuumaenergia kasutamine tekitab tohutul hulgal tuumajäätmeid, millega tegelemiseks pole lahendust. Töörühma tellitud uuringu kohaselt tekitaks üks väikereaktor aastas ligikaudu 12 tonni kasutatud tuumakütust. Reaktori kogu eluea vältel, mis on vähemalt 60 aastat, tekiks kasutatud kütust ühe reaktori kohta circa 720 tonni, mida hoiustataks jaama eluea vältel jaama territooriumil asuvas vahehoidlas. Võrdluseks toon siinkohal, et kogu Eestis tekib aastas 23 miljonit tonni jäätmeid, sealhulgas tekib igal aastal 1,6 miljonit tonni ohtlikke jäätmeid. Ohtlikud jäätmed on näiteks asbest, tsüaniid ja erinevad kemikaalid. Samas on tuumaenergiast elektri tootmise üle 70‑aastase ajaloo vältel maailmas kokku tekkinud 300 000 tonni kasutatud tuumakütust ehk niinimetatud tuumajäätmeid ning aastas lisandub circa 7000 tonni kasutatud tuumakütust. Tuumaenergiast toodetava elektri hinna üks osa on jäätmete lõppladustamise ja jaama lammutamise [kulu] selle eluea lõpus. Tuumajaama operaator maksab vastavat tasu riiklikku fondi, kuhu kogunenud vahendite abil need tegevused toimuksid. Jäätmete käitlemiseks ja lõppladustamiseks on mitmeid valikuid. Esmajoones tuleb olla valmis Eestisse tuumajäätmete geoloogilise lõppladustuspaiga rajamiseks, kuid Euroopa Liidus on arutlusel ka regionaalsete lõppladustuspaikade rajamine mitme riigi koostöös. Tuumakütust on ka võimalik 96% ulatuses ümber töödelda ja taaskasutada. Töörühma soovitus on see, et Eesti ei tohiks ühtegi neist võimalustest õiguslikult piirata ehk me peaksime jätma ukse lahti erinevatele jäätmekäitluse lahendustele. Selleks, et teada, kas tuumajäätmete lõppladustamine on Eesti geoloogilise keskkonna tingimusi arvestades meil üleüldse võimalik, analüüsiti koos tuumaelektrijaama rajamiseks sobivate piirkondadega meie aluskorra sobivust tuumajäätmete lõppladustamiseks. Olemasolevatele andmetele tuginedes saame väita, et Eestis ei esine geoloogilisi kriteeriumeid, mis välistaksid lõppladustuspaiga rajamise, kuid sellise rajatise kavandamine nõuaks siiski detailseid kompleksuuringuid ning selleks on vaja eraldi planeerimisprotsessi. Tuumaelektrijaama rajamiseks leidub Eestis potentsiaalselt sobivaid piirkondi 16 ja need asuvad peamiselt rannikul, kuid lõppladustuspaiga rajamist on võimalik planeerida oluliselt suuremal alal. Ideaalvariandi kohaselt võiksid aga tuumaelektrijaam ja lõppladustuspaik asuda teineteise lähedal. Tuumaenergia kasutuselevõtt nõuab riigilt pikaajalist pühendumist ning seejuures on oluline arvestada ka Eesti elanike arvamust. Tuumaenergia töörühm on alates 2022. aastast läbi viinud meelsusuuringuid, mis kaardistavad Eesti elanike suhtumist tuumaenergiasse ning seda liiki energia kasutamisega seotud hirme ja ootusi. Toetus tuumaenergiale on püsinud ligikaudu 60% juures. Tuumaenergia kasutuselevõttu pooldavad Eestis traditsiooniliselt rohkem mehed, kelle hulgas on toetusprotsent 74, eesti rahvusest elanikud 62%‑ga ja kõrgharidusega elanikud umbes 65%‑ga. Tuumaenergia kasutuselevõtu vastu on keskmiselt enam naised, kellest 36% ei toeta seda liiki energia kasutuselevõttu, vene rahvusest elanikud 34%‑ga ning madalama haridusega elanikud 35%‑ga. Nende seas on enim ka neid, kellel puudub tuumaenergia kasutuselevõtu kohta seisukoht. Järgmise meelsusuuringu tulemused avaldab Kliimaministeerium mai lõpus. Selleks, et ühes riigis oleks üldse võimalik tuumaenergia kasutusele võtta, tuleb riigil luua seda liiki energia kasutamist reguleeriv õigusraamistik ning selle ohutut kasutamist jälgiv riigiasutus ehk niinimetatud tuumaregulaator. Töörühma tellitud analüüside kohaselt saaks tuumaregulaatori moodustada olemasoleva Keskkonnaameti kliima‑ ja kiirgusosakonna baasil: seal töötavad 18 inimest liidetaks uue asutuse koosseisu. Arvestades tuumaprogrammiga alustamisest kuni tuumajaama valmimiseni kuluvat aega ja menetlusetappe, tuleb sinna asutusse järk-järgult palgata täiendavad 60 inimest, vastavalt prioriteetsusele. See värbamisprotsess vältaks neli‑viis aastat. Väike osa vajalikust ekspertiisist nõuab lisaks kvalifikatsioonile pikaaegset kogemust, mida saab algselt tagada välismaa ekspertide kaasamisega. Regulaatori loomisega paralleelselt tuleb alustada õigusloomet, võtta vastu tuumaenergia ohutuse seadus ja selle alamaktid ning muuta ja täiendada olemasolevaid õigusakte. Enne otsuse langetamist on üks olulisemaid küsimusi kahtlemata see, kui palju sellise riikliku süsteemi ülesehitamine ja käigushoidmine maksab. Töörühma arvutuste järgi kuni 11 aasta kohta, mis kuluks ettevalmistuste alustamisest kuni jaamas elektri tootmise alguseni, prognoosisime selle perioodi kogukuluks circa 73 miljonit eurot, millele lisanduks päästevõimekuse väljaarendamise kulu kuni 54 miljonit eurot. Oluline on seejuures, et need kulud ei teki üleöö, vaid jagunevad aastate peale. Iga-aastane püsikulu riikliku süsteemi ülalpidamisele oleks jaama töötamise faasis circa 6,5 miljonit eurot pluss päästevõimekuse hoidmise kulu ehk kokku eeldatavasti suurusjärgus 10 miljonit eurot aastas. Regulaatori kulusid ei ole plaanis katta mitte ainult riigieelarvest, vaid osaliselt ka operaatorilt ehk loa omajalt iga aasta menetluste ja järelevalvetoimingute eest laekuvate tasudega. Seejuures hakkaksid tuumajaama ehituse etapis majandustegevuse elavdamisest saadavad riigieelarvelised tulud oluliselt ületama riikliku raamistiku ülalpidamise kulusid. Jaama valmimise hetkeks on riigil tänaste hinnangute alusel võimalik teenida üle 90 miljoni euro täiendavaid maksutulusid. Kui vahepeal selgub, et tuumajaama rajamise plaanist siiski asja ei saa, siis on riik investeerinud kuni 5 miljonit eurot siseriiklike pädevuste arendamiseks. Tuumaenergiat kasutavate riikide naabrina ei saa me siseriiklikult selles valdkonnas teadmisi omavate inimeste hulga suurendamisele [kulunud raha] pidada asjatult raisatud ressursiks, vaid [see oleks] investeering teadmistepõhisesse Eestisse. Kui tuumaenergia kasutuselevõtu kohta langetataks positiivne otsus, siis liiguksime ÜRO teekaardi kohaselt tuumaenergia kaalumisest programmi rakendamise etappi, kus toimuks tuumaregulaatori loomine, tuumaenergia ohutuse seaduse eelnõu menetlus ja vastuvõtmine, riiklike pädevuste arendamine ning tuumajaama asukoha valik. Tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalike ettevalmistuste alustamist nähakse sageli kui pöördumatut protsessi, justkui tagasiteed poleks. Täna oleme siiski alles esimese väikese sammu tegemise juures: tuleb langetada otsus, kas tuumaenergia kasutuselevõtu kaalumise protsessi jätkata ning alustada riikliku raamistiku loomise ettevalmistamist, et tulevikus oleks meil võimalik oma riigis seda liiki energiat kasutada – kui mitte elektri tootmiseks, siis näiteks kaugkütte tagamiseks või vesiniku tootmisel, kus nähakse tuumaenergial samuti suurt potentsiaali. Kaalukamad otsused, mis on seotud valdkondlike õigusaktide ja uue riigiasutuse loomisega, asukohavaliku ja käitamisloaga ning mille käigus on võimalik teha ka otsus protsessi mitte jätkata, seisavad Riigikogul ja valitsusel ees alles tulevikus. Lõpetuseks soovin rõhutada, et tuumaenergia töörühma koostatud aruande eesmärk polnud tuumaenergia teemal valida pooli, vaid pakkuda parimat teadmist, mille põhjal riik saaks otsustada, kas tuumaenergial saab olla Eestis roll kliimaeesmärkide saavutamisel ja energiajulgeoleku tagamisel. Õigus otsustada selle üle, kas sellel energialiigil võiks olla Eestis tulevik, on, austatud Riigikogu liikmed, teie kätes. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi, läheme nende juurde. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te tutvustasite meile tuumaenergia kasutusele võtmise võimaluste lõpparuannet. Seesama aruanne ärgitab mind küsima kahte ehk liiga spetsiifilist küsimust. Esimene on see: tuumaenergiat peetakse odavaks energiaks, aga mis siiski annab meile garantii, et see tuleb odavam kui energia, mida me praegu kasutame? Ja teine küsimus puudutab tuumaenergia negatiivset poolt: suurt veekulu. Seda siin aruandes välja pole toodud. Kas te võiksite sellele ka mingisuguse väikese hinnangu anda?

Aitäh! Mis puudutab tuumaenergia hinda, siis tuumaenergia ei ole maailmaturul kindlasti üks kõige odavam energia. Paljudes riikides konkureerib tuumaenergia fossiilkütuste kasutamisega. Fossiilkütuseid [kasutavates] riikides, kus CO2 emissioone ei maksustata, on tuumaenergia kindlasti oluliselt kallim. Ja kui me soovime tuumaenergia Eestis kasutusele võtta, siis [peame arvestama, et] see kindlasti ei ole kõige soodsam turule pääsev lahendus. Kuid me peame arvestama ka seda, millised on meie vajadused baaskoormuse katmiseks juhitavate elektritootmisvõimsustega, ning hindama, kas meil on soodsam jätkata fossiilkütuste põletamist või kasutada tuumaenergiat. Mis puudutab tuumajaama veekulu, siis see sõltub tehnoloogiavalikust. Arendatakse ka selliseid väikereaktoreid, mis tarvitavad vett väga väikeses mahus või peaaegu üldse mitte. See kõik on tehnoloogiavaliku [küsimus]. Aga jah, kui me räägime keskkonnaaspektidest, siis veekasutus on kindlasti üks teema, mis vajab põhjalikumat analüüsimist.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Poliitiline otsustamatus on tegelikult tulenenud sellest, et mustvalgeid lahendusi ei ole. Keegi ei ole suutnud päriselt panna ette häid alternatiive: siin on üks, kaks ja kolm, valige siit. Ma [kuulasin] teie ettekannet ja vaatasin ka raportit – need on ikkagi väga positiivsed. Raske on öelda ei töökohtadele, rahale ja energiavarustusele. Aga minu küsimus on ikkagi see, et kui [süvitsi] te läksite alternatiivide kaalumisel, kui me räägime juhitavast energiast. Kas te vaatasite ja analüüsisite paralleele, mida võiks tuumajaama asemel veel teha, mis hinnad siis tuleksid ja mis võiks lähimate aastate jooksul meie energiaportfellis olla? Kui me midagi otsustame, siis me võiks sellega ju enam-vähem lõpuni minna ja aru saada, mida me otsustame.

Aitäh! Tuumaenergia töörühma mandaadi hulka ei kuulunud alternatiivide kaalumine. Meie ülesanne oli vastata küsimusele, kas ja kui, siis mis tingimustel on tuumaenergia kasutuselevõtt Eestis võimalik. Küll aga analüüsitakse alternatiivseid võimalusi energiamajanduse arengukava koostamisel – see protsess praegu käib. Kliimaministeerium on tellinud ka uuringu, kus analüüsitakse meie energiaportfelli võimalikku koosseisu tulevikus ja mille tulemused peaks avaldatama maikuus.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh selle ettekande eest! Tahtsin küsida just selle kohta, et tihti on murekohaks see, et kui me otsustame selle protsessiga edasi minna, siis me paneme ennast lõpmatult lukku. Samas käib muretsemine ka selle üle, kas [tuumaenergia] turule mahub. Esiteks, turg kui sihuke on oluliselt suurem kui ainult Eesti. Kui me läheme järgmisest aastast üle ühtsele sagedusturule, siis on Eestist üksikuna väga raske rääkida. Turule mahtumine on äriline küsimus hiljem. Aga kui [tuumaelektri kasutuselevõtt] mingil põhjusel ei peaks õnnestuma – jätame nüüd elektrituru kõrvale –, kas me oleme siis [tuumajaama ehitusele kulunud] raha nagu maha visanud, kui oleme selle töö ära teinud? Kas tuumajaamal on üksainus [kasutus]viis või saab seda potentsiaalselt kasutada ka mingiks muuks otstarbeks, mitte ainult elektri tootmiseks?

Aitäh! Kui me oleme selle raamistiku loonud ning kui turuolukord ei soosi tuumaenergia abil elektri tootmist ja selle võrku müümist, siis on võimalik kasutada loodud raamistikku ära ka teisel viisil tuumaenergia kasutamiseks. Üks sektor, kus me peame täitma dekarboniseerimise ehk süsiniku vähendamise eesmärke, on kaugkütte tagamine. Meie naaberriik Soome kavatseb võtta juba 2030. aastal kasutusele väiksed, 50-megavatised reaktorid, mis on mõeldud ainult kaugkütte tarbeks. Ja sellele näevad meie põhjanaabrid turgu ka Eestis. Aga see, et selline kaugkütte tagamise lahendus saaks meie turule tulla, eeldab samamoodi meil elementaarse riikliku raamistiku olemasolu. Lisaks on tuumaenergial suur potentsiaal vesiniku tootmises ja uurimisreaktorite abil on võimalik arendada teadust. Ehk tuumaenergial on alternatiivseid kasutusvõimalusi ja loodud riiklikku raamistikku saaks kasutada ära teisel viisil kui elektri tootmiseks.

Tiit Maran, palun!

Aitäh selle ettekande eest! Te mainisite, et tuumaenergia võiks taastuvenergiat toetada. Seda võib mõista nii, et see on olemuselt juhitav. Samas olete te varasematel aegadel öelnud, et see on küll juhitav, aga väga aeglaselt juhitav. Ja nüüd, mu küsimus ongi selle kohta, mil määral see juhitav on, seda enam, kui me arvestame, et sellisel juhul, kui tootmisvõimsust vähendada, läheb selle energia maksumus hüppeliselt üles. Sellest tulenevalt ka teine küsimus: milliseks tuumaenergia hind võrreldes taastuvenergia hinnaga ikkagi kujuneb? Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem, et tuumaenergiaga toimetamine nõuab täpselt samamoodi riigigarantiisid ehk maksumaksja garantiisid. Kas see vastab tõele või ei vasta tõele?

Aitäh! Mis puudutab tuumaenergia juhitavust, siis tuumaenergia [tootmine] on kahtlemata juhitav elektri tootmise viis. Ja väikereaktorite koormust on võimalik väga kiiresti [muuta], küll aga on küsimus, kas see on mõistlik. Kindlasti ei ole majanduslikult otstarbekas kasutada tuumajaama lihtsalt tipukoormuste jälgimise jaamana või hoida seda reservis. Mida suurema koormusteguriga see töötab, seda kasumlikum see on. Jah, tuumaenergia on juhitav, aga majanduslikel põhjustel pole võib-olla otstarbekas seda tipukoormuste jälgimiseks kasutada, kuigi on riike, kes tegelikult ka seda varianti kaaluvad. Mis puudutab tuumajaamas toodetava elektri hinda võrreldes taastuvenergia hinnaga, siis see on konkurentsivõimeline ja samas suurusjärgus näiteks meretuuleparkides toodetava elektri hinnaga. Tuumaelektrijaama puhul sõltub hind selle suure kapitalimahukuse tõttu suuresti ka laenuintressidest, sellest, millised on tuumajaama rajamise kapitalikulud. Konkreetseid hindasid või hinnaprognoose ma praegu välja ei ütle, see on suuresti arendaja äriplaani küsimus, aga hinnad on samas suurusjärgus meretuuleparkides [toodetava elektri hinnaga].

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on väga hea meel, et Eesti ei ole sõrgu vastu ajanud ja öelnud kõigele ei, vaid me tõesti pingutame, teeme raamistiku ja mõtleme kõik ilusasti läbi. Aga minu küsimus puudutab jäätmekäitluse lahendusi. Me teame, et tehnoloogia areneb ja jäätmeid on võimalik tänu tehnoloogiale ümber töödelda. Kas te ei arva, et me võiksime Eestis panustada teadusele ja just ümbertöötlemise peale rohkem mõelda: kuidas seda teha ohutumaks või kuidas [jäätmeid] uuesti kasutada või käidelda?

Aitäh! Jaa, see otsus, kas nõuda operaatorilt kohe kasutatud kütuse ümbertöötlemist või mitte, on riikliku poliitika kehtestamise küsimus. Töörühmas me analüüsisime ümbertöötlemise võimalusi päris põhjalikult. Eestil oleks võimalus saata kasutatud kütus ümbertöötlemisele Prantsusmaale, kes on koostanud meile võimalikud hinnaprognoosid, mis see maksma läheks, ning [hinnanud], kuidas ja kui tihti see protsess toimuda võiks. See on jällegi valikute küsimus, aga see on võimalus. Samas tuleb silmas pidada, et neid jäätmeid ei ole veel võimalik taaskasutada sajaprotsendiliselt, vaid 96% ulatuses. Selle 4% jaoks, mis alles jääb, on vaja ikkagi ladustamistingimusi ja lõppladustamist. Ka selleks tuleb valmis olla. Ümbertöötlemine ei ole võluvits, mis kõik probleemid jäätmetega ära lahendab.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Eelmises küsimuste ja vastuste voorus tõmbasid pinginaabrid Taro ja Tali minu hinnangul käima demagoogilise ja avalikkust eksitava dialoogi, kus nad sidusid kokku tuumaenergeetika ja tuumarelvastumise. Kuidas sa neid rahustaksid ja ka avalikkust sellest veidike valgustaksid, et selliseid seoseid ei maksa selles debatis tegelikult tõmmata?

Aitäh! Tuumatehnoloogia abil elektri tootmise ja tuumarelvastumise vahele tõesti ei tasuks võrdusmärki panna. Tänapäeval kasutusel olevad tuumajaamad on tuumarelvastumise ehk ‑proliferatsiooni suhtes kindlad ehk nende abil ei ole võimalik toota tuumarelvi. Seal ei teki kõrvalsaadusena plutooniumi, mida relvade tootmiseks kasutatakse. Selleks, et riigid ei arendaks tuumaenergia kasutamise varjus tuumarelvi … (Väike köhahoog ei lase rääkida.)

Head ametikaaslased, juhataja vaheaeg viis minutit. V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Läheme edasi. Aivar Kokk, palun!

Sul jäi vastus vist [lõpetamata].

Jaa, aitäh! Ma lõpetan tuumarelvadega ära. Enne kui ma hääle kaotasin, tahtsin lisada, et rahumeelse tuumaprogrammi varjus tuumarelvastumine on tehtud rahvusvaheliselt ääretult keeruliseks. Selle üle teostavad järelevalvet nii ÜRO aatomienergiaagentuur ehk tuumavalvekoer kui ka Euroopa Liit. Ka praegu käivad inspektorid üle lugemas iga tuumamaterjali nanoühikut, mis meil riigis on.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänan väga sisuka ettekande eest. Te mainisite, et me ei saa teha suuremat tuumareaktorit kui 400‑megavatt‑tunnist, sest ei ole liitumisvõimalust. Me räägime ainult 400 megavatt-tunnist. Ja me oleme teiega eriarvamusel selles, kas tuumaenergia on juhitav või mitte. See on teoreetiliselt juhitav, aga mitte nii nagu põlevkivielektri [tootmine]. 400 megavatt-tunnist juhitavast elektrist ei piisa. Talvel on vaja umbes 1500 megavatt-tundi, aga tuult ja päikest suure külma ajal tavaliselt ei ole. Mis siis saab? Kas te arutasite oma aruteludes ka seda, kas võiks olla suurem reaktor? Või kas te seda varianti arutasite, et mitte ehitada seda Eestisse? Näiteks, nii nagu te rääkisite, et [jäätmed] võiks pärast ühiselt kuhugi maa sisse ära peita, võiks ka tuumaenergiat toota ühiselt. Soomes on täna üks suure tuumaelektrijaama projekt valmis ja ootab osanikku.

Aitäh! Mis puudutab 400 megavati piirangut, siis selle on ette andnud Elering. See on võimsus, mille süsteemist ärakukkumisega saab meie võrk hakkama, ta suudab seda kompenseerida. See aga ei tähenda, et me peame piirduma 400 megavati tuumavõimsusega. Ühes tuumajaamas on tavaliselt mitu reaktorit ja meie tingimus on see, et ühe reaktori võimsus ei tohiks 400 megavatti ületada. Aga reaktoreid võib olla kaks, kolm või neli, täpselt nii palju, kui vajadust on ja turule mahub. Aga jah, iga reaktori jaoks tuleb luua eraldi liitumispunkt. Mis puudutab teiste riikidega ühiselt tegemist, siis tegelikult me täna ju tarbime Soomest kaablite kaudu tulevat tuumaelektrit. Aga Eesti riik on ikkagi võtnud eesmärgi tagada siseriiklikult vähemalt 1200 megavati juhitava tootmisvõimsuse olemasolu, et meil oleks endal elementaarne tootmisvõimekus olemas. See ei tähenda, et meie projektidesse ei võiks kaasata teisi riike, et teha seda ühiselt. Me tegelikult toimetame ju ühisel elektriturul. Ajalooliselt on Eesti soovinud [ühineda] näiteks Leedu tuumajaama arendamise projektiga. Seal küll loobuti sellest erinevatel põhjustel, aga võimalusi riikidevaheliseks koostööks on. Ent töörühm lähtus ikkagi sellest, et meil on vaja siseriiklikult tagada tootmisvõimsused, et meil oleks varustuskindlus ja juhitavad tootmisvõimsused olemas igal ajahetkel.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, aitäh ettekande eest ja teemale pühendumise eest! Varasematest küsimustest on veel lahtiseks jäänud riiklike garantiide vajadus. Ma küsin pisut laiemalt: millised on meiega võrreldavate riikide kavatsused, kui soovitakse samasuguseid asju umbes 20 aasta pärast rajada? Kuidas seal seda plaanitakse? Ja teiselt poolt on lahtiseks jäänud see, kas see maa alla tuumajäätmete ladestamise tehnoloogia, mis Eestile sobiks, on kuskil olemas, kas kogemus on olemas ja mis see maksta võiks.

Aitäh! Mis puudutab riiklikke toetuseid ja garantiisid tuumajaama rajamisel, siis see otsustuskoht on tulevikus. Töörühm ei arvestanud oma analüüsis võimalusega, et riik pakub tingimata toetuseid või garantiisid. Need otsused tuleb langetada siis, kui jaama rajamise hetk on käes, ehitusetapis, kui toimub kapitali kaasamine. See on riigile otsustuskoht, kas ta seda pakub või võimaldab või mitte. Aga täna me seda veel ei aruta. Teised riigid teevad juba aktiivselt ettevalmistusi väikereaktorite kasutuselevõtuks, ka Eesti naabruses. Ma mainisin Soomet, kes võtab aastaks 2030 kasutusele väikereaktorid kaugkütte tagamiseks. Jõuliselt arendab tuumaprogrammi Poola, kes kavatseb kasutusele võtta nii suuri tuumaelektrijaamu kui ka väikereaktoreid. Väikereaktorid on eelkõige söejaamade asendamiseks. Väikereaktorite kasutuselevõtuks valmistuvad ka Rumeenia, Tšehhi ning mitmed teised riigid. Ehk siis selle vastu on maailmas suur huvi ja väga suurt rolli nähakse seejuures erasektoril. Kui traditsiooniliselt on suuri tuumaelektrijaamu rajatud peamiselt riigi toel, siis väikereaktorite puhul nähakse, et seal võiks eestvedaja olla erasektor. Jäätmete ladustamise tehnoloogiate osas on kõige kaugemale jõudnud Soome ja Rootsi, kus on rajatud sügavgeoloogilised lõppladustuspaigad. Soomes alustab lõppladustuspaik järgmisel aastal tööd, see on juba valmis ehitatud. Nagu ma ka oma ettekandes mainisin, tegelikult Eesti geoloogiline aluskord ei välista sarnase lahenduse kasutamist Eestis. Lisaks arendatakse just väiksemate jäätmekoguste geoloogiliseks lõppladustamiseks puuraukmeetodeid, mida soovitakse kasutusele võtta.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu vastupidamise eest! Küsimus tuleb kulude poole kohta. Mis seal salata, praeguses koalitsioonis ei ole väga palju avaliku sektori eesmärgipäratu paisutamise fänne. Aga teie raportis on välja toodud üks kulunumber. Kas ma saan nüüd õigesti aru, et selle kulunumbri [arvutamisel] on arvestatud olukorda, kus on paketis ka jaama ehitamise ettevalmistus, ja kuni [tuumajaama rajamise] otsust ei ole ning ehitusvajadus ei ole veel selgunud, on raamistiku loomise ja regulaatori kulu võimalik tuua oluliselt madalamale tasemele?

Aitäh! Jah, tõepoolest, tuumaprogrammiga alustamise algusaastatel on kulud väiksemad, neid on võimalik optimeerida. Suuremad kulud riikliku süsteemi ülalpidamiseks tekivad ehitusetapis, kus on erinevate lubade menetluse jaoks vaja rohkem inimesi. Need kulud ongi valdavalt seotud avaliku sektori palgakuluga, mis selle süsteemi ülalpidamisega kaasneb. Aga algusaastatel, jah, on summad üsna väikesed ja 30% ulatuses on võimalik ära kasutada ka rahvusvahelise koostöö võimalusi ehk 30% võrra kulusid vähendada.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Esmalt tunnustan kogu selle aruande koostamise ja ekspertide kaasamise eest. Mul oli eriti hea meel tõdeda, et kaasatud oli ka hulgaliselt väliseksperte, mis sellise kaaluga küsimuse juures on iseenesestmõistetav ja oluline. Minu küsimus puudutab tuumaenergeetika ohutust. See tehnoloogia on olnud kasutusel suurusjärgus 70 aastat. Me teame, et on olnud kolm tuumaõnnetust – kui ma õigesti tean. Ja siit ka küsimus: mida meil on õppida nendest kolmest õnnetusest ja nende põhjustest ning mida me saame siin Eestis teha, kui me otsustame tuumaenergeetika kasutusele võtta, et meil selliseid asju ei juhtuks?

Aitäh! Tuumaenergia on tegelikult – kui vaadata statistikat ja andmeid – üks ohutumaid energia tootmise viise maailmas. [Tänu] kaasaegsetele reaktoritele kehtivatele nõuetele ei tohiks reaktori tõsise kahjustuse tekkimise tõenäosus olla suurem kui üks miljoni aasta jooksul. Ja igast ajaloos toimunud õnnetusest on õpitud. Neid juhtumeid on ülima põhjalikkusega analüüsitud ja niigi detailseid, väga põhjalikke regulatsioone on iga kord veelgi enam tugevdatud. Reaktoritehnoloogia on arendatud selliseks, et viia tõesti igasuguste selliste intsidentide juhtumise tõenäosus nii väikeseks kui võimalik. On rakendatud ka mitmekordset kaitset. Jaamas on kasutusel nii aktiivsed kui ka passiivsed süsteemid, mis võimaldavad säilitada tuumajaama ohutuse inimsekkumiseta. Aastakümnete vältel on tehnoloogiat parendatud ja arendatud järjest ohutumaks ja töökindlamaks, et selliseid asju, nagu on ajaloos toimunud Tšornobõlis, Fukushimas ja Three Mile Islandil, enam kuskil ei [juhtuks]. Tuumaenergia kasutamisel kehtib reegel, mis inglise keeles on an accident anywhere is an accident everywhere. Ehk kui kuskil midagi juhtub, siis see mõjutab tegelikult kogu maailma ja kogu tuumatööstust. Ka tuumatööstus ise on sellest huvitatud, et rakendataks maksimaalseid ohutusstandardeid, ükskõik kus maailma otsas tuumajaam ka ei asuks. Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur, niinimetatud tuumavalvekoer, teeb ka selle üle järelevalvet, et tuumaenergiat kasutataks ohutult, sest kui kuskil läheb midagi valesti, on sellel globaalselt mõju kogu tuumaenergiasektorile. Seetõttu pakutakse riikidele, kes soovivad tuumaenergiat kasutusele võtta, rahvusvaheliselt igakülgset toetust ja abi. See on kõigi huvides, et asju tehtaks õigesti.

Hea ettekandja, ma väga tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest. Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste. Palun!

Tere päevast, austatud Riigikogu liikmed! Aitäh kutsumast sellele olulisele arutelule! Oma ettekandes räägin ma sellest, kas ja kui, siis milline roll võiks olla tuumaenergial kliimaneutraalse energiatootmise saavutamisel Eestis. Minu jutt põhineb meie uuringul, mis valmis aastal 2022. Seda on ka oluline silmas pidada, sest tänaseks on tegelikult mitmed asjad muutunud ning vajavad värskendamist ja uuesti küsimist, enne kui me läheme sellise kaaluka otsusega edasi. Selle uuringu me tegime koos rahvusvaheliste partneritega: Trinomicsiga, mis on rahvusvaheline energiakonsultatsioonide ettevõte, ja E3M‑iga, mis on Euroopas väga tuntud ja tugev tegija sotsiaal-majanduslike mõjude analüüsimises. Aga räägime siis, millised võiksid olla Eesti jaoks mõistlikud valikud energeetikas, elektrimajanduses. Mida me analüüsisime? Me defineerisime toona koostöös majandusministeeriumi ja teiste sotsiaalpartneritega võimalikud valikud, mis Eesti ees seisavad, selle, mis suunas üldse on võimalik minna. Siis mängisime läbi kaheksa stsenaariumi ja hindasime kõikide nende stsenaariumide puhul, millised oleks nende võimalike valikute korral kõige kuluefektiivsemad tootmisportfellid. Me vaatasime iga stsenaariumi puhul, mida see tooks kaasa sotsiaal-majanduslikus tähenduses ehk kuidas see mõjuks SKP‑le, kuidas see mõjuks töökohtadele ja maksutulule. Hindasime sealjuures, mis on erinevate valikutega kaasnevad riskid. On need majanduslikud riskid, on need tehnoloogilised riskid, on need juriidilised riskid või keskkonnariskid? Viimaseks analüüsisime seda, mida oleks vaja teha, et need stsenaariumid ellu rakendada. Nüüd võimalikud valikud, mida me tookord katsime. Võrdlusstsenaarium tähendab seda, et me lihtsalt ekstrapoleerisime olemasolevaid trende: kui jätkame nii, nagu seni oleme teinud, mis siis juhtub, kuhu me välja jõuame? "Kõik tehnoloogiad" oli selline stsenaarium, kus me ei andnud ette ühtegi piirangut, ütlesime, et ainus, mis tuleb saavutada aastaks 2050, on nullheide. Sai valida kõige kuluefektiivsema viisi või tee selle saavutamiseks. Vaatasime näiteks, mida see tähendaks, kui me tahame olla taastuvenergia suuremahulised eksportijad, nii et toodame ja investeerime, tootmisportfell on märksa suurem kodumaisest tarbimisest ning tahame olla regiooni liidrid. Vaatasime, et kui lisada portfelli tuumaenergia, mida see tähendaks üldises kontekstis, mida mudel sinna kõrvale valiks ja kuidas ta kasutaks tuumavõimsust. Süsiniku püüdmine ja kasutamine põlevkivijaamade juures – mida see endaga kaasa tooks? Taastuvgaas, biogaasi kohalik tootmine ja ressursi kasutamine. Eleringi palvel vaatasime otsa ka sellele, mis siis juhtuks, kui peaks olema piirang: andsime ette, et peab olema 1000 megavatti juhitavaid võimsusi. Ning pigem intellektuaalse harjutusena vaatasime ka [olukorda], kus meil on kõik tehnoloogiad, aga ilma impordita, ehk Eesti on justkui isoleeritud saar. Mis siis juhtuks, kui me ei saaks importida, kaubelda üle piiri, mis on tegelikult väga elementaarne, oluline osa meie energiasüsteemist? Üks olulisi sõnumeid oli toona, et peaaegu kõik stsenaariumid suudavad tagada varustuskindluse puhaste tehnoloogiatega, välja arvatud süsiniku püüdmine. Süsiniku püüdmise stsenaarium oli kõikide parameetrite mõttes kõige kehvema tulemusega. Vaatame, milline oleks meie modelleerimise põhjal tootmisportfell aastal 2050. Siin on mitu asja. Ma arvan, et väga raske on sealt väikselt kirjult pildilt näpuga järge ajada, aga tegelikult oli modelleerimise põhisõnum see, et tuleviku tootmisportfell peab olema mitmekesine. Ei ole nii, et teeme [elektrit] ainult tuulest, teeme ainult päikesest, teeme ainult tuumast või teeme ainult biogaasist. Tegelikkuses on meil vaja väga mitmekesist tootmisportfelli. Küll aga näitas modelleerimine seda, et mudel, mis valis kõige kulutõhusamaid lahendusi, valis mõningaid tehnoloogiaid rohkem ja mõningaid tehnoloogiaid vähem. Sealt saabki spikri. Need, mida ta valis portfelli sageli, ilma piiranguteta või käsu korras, on küllap konkurentsivõimelisemad, ning tehnoloogiad ja lahendused, mida ta valis väiksemas mahus või üldse mitte, on tõenäoliselt majanduslikus mõttes vähem konkurentsivõimelised. (Näitab slaide.) Sellel pildil on mõned tulbad: [mõned tehnoloogiad] on tootmisportfellis ikkagi läbivalt ja suuremas mahus võrreldes teistega. Tuul ja päike olid peaaegu kõikides stsenaariumides väga olulised panustajad, maismaatuul ja meretuul olid suure mahuga. Küll väikese mahuga, aga väga oluline komponent oli nõudluse juhtimine, mis oli samamoodi igas stsenaariumis sees. Seal kõrval olid sellised pisemad lahendused nagu jäätmepõhine [tootmine] või koostootmisjaamad. Need kõik olid olulised. Kui rääkida suurtest plokkidest energiaportfellis, valikutest ja tuumaenergia rollist, siis oluline on see, et mudel eelistas kasutada juba olemasolevat võimsust juhitava [tootmise] raames ehk põlevkivijaamu, mis on üle viidud biomassile. See oli toonase info põhjal, et põlevkivijaamad on võimalik viia täies mahus biomassile üle ja et nende töökindlus on saavutatav. Täna me näeme, et põlevkivijaamadega on pidevalt häda. Eesti Energia räägib pigem sellest, et tahaks need pensionile saata või äärmisel juhul kasutada neid piiratud mahus reservvõimsustena. Kui see nii peaks minema, siis see tähendab, et tuleb küsida, mis võiks seda rolli täita, sellepärast et siin on see mõne teravatt-tunni jagu kõikides stsenaariumides sees. Kui me otsime siit pildilt tuumajaama ja tuumatootmist, siis me näeme, et kaheksast stsenaariumist vaid kahes oli tuum sees. Üks oli stsenaarium nimega "Tuumaenergia", sest me käskisime [seda kasutada], ütlesime mudelile: "Siin on 900 megavatti tuumavõimsust. Kuidas sa seda kasutaks?" Muidugi on oluline ka silmas pidada, et tuumaenergia stsenaariumis andis tuumajaam ise circa veerandi kogu tootmisportfellist. Sinna kõrvale oli ikka vaja tuult, päikest ja muid tehnoloogiaid. Teine variant, kus mudel valis portfelli tuumajaama, oli see, kus me piirasime netoimporti, [ütlesime], et see ei ole võimalik. Muudel juhtudel valis mudel juhitavatest võimsustest esimesena biomassi kasutavad põlevkivijaamad. Arvutasime kõikide nende stsenaariumide puhul välja ka süsteemi kulu. Mis on süsteemi kulu? See ei ole nagu see elektri hind, mis on elektriarvel, vaid süsteemi kulu sisaldab kogu eluea jooksul kõikide süsteemis sisalduvate võimsuste [kulu], nii nende tootmisvõimsuste, salvestusvõimsuste kui ka ülekandeinvesteeringute [kulu], mis mudelis on. Millisel tasemel peaks olema süsteemi kulu või süsteemi hind, et katta ära need investeeringud? Vaatame, millised stsenaariumid olid soodsaimad. Realistlikest stsenaariumidest oli [soodsaim] "Kõik tehnoloogiad". See on loogiline, sest seal oli ainsaks piiranguks see, et tuleb leida kõige odavam viis saavutada kliimaneutraalsus. "Tuumaenergia S1" on sellest soodsam. Aga mis see S1 on? [S tähistab] inglise keeles sensitivity't, seega, tundlikkus oli 1. Kui me andsime käsu korras ette, et tuumajaam on rajatud ja olemas, vali sinna kõrvale tootmisportfelli teised [variandid], siis üks piirang, mille mudel seadis, oli see, et me kasutaks [jaama] koormusteguriga 65%. Siin eelkõneleja rääkis, et tuumajaamad tahavad enamasti töötada maksimumaja, 90% kandis – see ei ole väga realistlik. Selle peale me tegime ka tundlikkuse analüüsi: mis juhtub süsteemi hinnaga siis, kui me ütleme, et [tuumajaam] peab 90% ajast töötama? Ja vastus on see, et siis muutus see üheks kõige kallimaks stsenaariumiks. Ma palun mõne minuti aega juurde.

Kui palju soovite?

Kaks minutit.

Palun, kolm minutit.

Aitäh! Ja miks see nõnda on? Üks asi on kogu süsteemi ja portfellitasandi hind, aga tegelikult on tootmiskulude mõttes juhtunud see, et taastuvenergia konkurentsivõime on märgatavalt kasvanud ja kõik kütust kasutavad tehnoloogiad jäävad sellele alla. Seetõttu lisab mudel esimesena alati kütusevabad tehnoloogiad. Tuumatehnoloogia ja valikukoha mõttes: millist rolli see võiks mängida taastuvate [energiaallikate] kõrval – tõenäoliselt mitte asemel, vaid just nimelt kõrval, üheskoos ja täiendavalt –, kui üldse? Kui vaadata senist kogemust, siis [me näeme, et] tuumajaamade ehitus ja valmimine ikkagi oluliselt venib ning kulude ennustatavuses on samuti käärid. Alati saab öelda, et kõik suured projektid venivad. Aga venimine on siiski just tuuma[jaama puhul], kuna see on siiamaani enamasti olnud rätsepatöö. Ja kulude mõttes ka: tuumajaama keskmine lisakulu on projekti alghinnast üle 100%, aga tuule[parkide] puhul on see protsent 7,7 ja päikese[parkide] puhul 1,3. See näitab nende erinevust ja see on see põhjus, miks enamasti globaalselt – neid on kiirem teha, neid on lihtsam teha, kulud on ennustatavad – kasvab tuule- ja päikese[parkide] ning salvestuse maht kiiremini. Tuuma[elektrit] tehakse enamasti ikkagi nendes riikides, kus on olemas varasem tuumakogemus, kõik see know-how ja toetav infrastruktuur. Mida sellest kõigest järeldada? On mõned asjad, mis on soodsamad ja vähem riskantsed. See oli see põhjus, miks ka töörühma raportis on kirjas, et tuum ei tohiks kuidagi kahjustada Eestis taastuvate [energiaallikate] kasutuselevõtu edenemist. Ehk tuleb teha ära need asjad, milleks on olemas küps tehnoloogia, mis on kasutamiseks valmis, nagu tuule- ja päikese[pargid], tarbimise juhtimine ning salvestus. Tuleb hakata pihta, eks ju. Ja siis seal kõrval on need kallimad või riskantsemad juhitavate võimsuste valikud. See on valikukoht: kas me kasutame põlevkivijaamu, kas me lisame tuumaenergia, kas me investeerime biometaanivõimekusse või on [lahendus] gaas koos süsiniku püüdmise ja salvestamisega? Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Asume küsimuste juurde. Urve Tiidus, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ma sain teie ettekandest õigesti aru, et kõik need, kes arendavad praegu tuule- ja päikeseenergiaparke, ei pea muretsema sellepärast, et kõrvale tuleb konkurent, tuumajaam, või kuidas?

See kõik oleneb mahtudest. Kui sa tahad arendada, ma ei tea, 3000-megavatist meretuuleparki ja keegi tahab kõrval arendada 1000-megavatist tuumajaama, siis ma arvan, et läheb kitsaks. Meie analüüs näitas ka seda, et kui tootmisportfelli ja investeeringuid arendada Eesti nõudluse alusel, kui sedamööda, kuidas kasvab Eestis elektri tarbimine seoses elektrifitseerimisega, elektritranspordi kasutuselevõtuga, vesiniku tootmisega mingis mahus ja nii edasi, samm-sammult juhtida investeeringute tegemist, siis, ma arvan, võivad mahtuda [mõlemad] ära. Aga kui arendajatel on tunne ja nad mõtlevad, et nad tahaks kogu selle jupi endale või oma tehnoloogiale või oma pargile [saada], siis läheb keerukaks, siis tuleb teha valikuid.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Küsin kohe mitu küsimust. Esiteks, ma saan teie stsenaariumidest aru, et need, mis olid soodsaimad, aga mis jäid mingitel muudel kaalutlustel kõrvale, olid nii tuuma- kui ka see stsenaarium – seal tuli tuum kõvasti esile –, kus [kõik] on lokaalne, Eesti on nagu saar. Ehk siis tänases julgeolekuolukorras, kus me ei saa enam võimalike riskide tõttu olla ühenduste suhtes kogu aeg sada protsenti kindlad, suurendab see tegelikult pigem julgeolekut, kui meil on laiem portfell ja on ka kohapeal olemas stabiilne tootlus. Ja teine küsimus on … Jääme tegelikult selle juurde. Kas see on see osa, mis võiks sellest kokku võtta?

Jah. Ütleme nii. Esiteks, iga täiendav tootmisvõimsus, mis Eestisse lisandub, on, ma arvan, hea ja mõistlik – kuniks me üle ei investeeri. Aga kui nüüd mõelda, kas meie lähtepunkt ja mille vastu ehitada, peaks olema see, et on vaja toimida saarena, siis ma loodan, et sellist Eestit ei ole vaja. Kui me vaatame viimast kümmet aastat, siis [näeme, et] Eesti majandusele ja elektritarbijatele on olnud suur-suur kasu sellest, et me oleme olnud ühendatud. Hetkedel, kus meil on olnud puudus või Põhjamaades on olnud palju odavat hüdroenergiat, oleme me saanud sealt väga soodsat energiat. Ja teiselt poolt, nendel hetkedel, kus meil on olnud tootmisvõimekust ja, ma ei tea, kas Põhjamaade pool või Lätis-Leedus on olnud nõudlus suur, oleme me saanud sinna [energiat] müüa ja saanud majanduslikku kasu. Ma arvan, et ideaalis peaks ühelt poolt arendama meie sõjalist võimekust eeldusel ja lootuses, et meil ei ole vaja sõjalisi kriise lahendada. Ja teiselt poolt [on tähtis] see, et meie energiaturud ja ühendused toimiks, sest me oleme siiamaani rohkem võitnud ja tõenäoliselt võidame ka tulevikus rohkem sellest, kui meil on ühendused. See aitab vältida seda, et iga riik peab suutma kogu aeg katta 100% [oma energiavajadusest] kõigi vahenditega – see viiks ebamõistlike lahendusteni.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, aitäh ülevaate eest! Me peame täna silmas hästi pikka perspektiivi. Ma isiklikult arvan, et aastal 2050 tuumajaama rajamine Eestisse on täiesti mõeldav. Küll aga plaan, et me kasutaksime siis biomassi, põletaksime puitu suurtes põlevkivikateldes, ei tundu mulle kuigi mõistlik. Mis kaalutlustel need mudelid seda sisaldasid, kas te kommenteeriksite seda natukene? Mulle tundub natuke, et siis on raske neid analüüse tõsiselt võtta. Olles kuulanud siin korduvalt Eesti Energia juttu ja ettekandeid, tundub mulle, et see on ebarealistlik. Ma arvan, et me leiame puitmaterjalile parema, kõrgema lisandväärtusega kasutuse kui selle põletamine.

Jaa, aitäh! Sellele ma juba natuke vihjasin, aga tõsi ta on, et toona oli analüüsi põhilähteülesanne see, milline tootmisportfell viib aastaks 2050 kõige soodsamalt nullheiteni. Seejuures me tõime ise ka välja, et tõenäoliselt on suuremahuline biomassi põletamine väga riskantne. See oli mu viimasel slaidil kas kallimate või riskantsemate lahenduste [hulgas]. Ühelt poolt [piirab] praegune Euroopa keskkonnapoliitika oluliselt biomassi põletamist. See on muutunud võrreldes selle [ajaga], kui me uuringu tegime. Teiseks on asjaolu, et Eesti LULUCF-sektor, maakasutus-, metsandussektor, on muutunud süsinikku siduvast hoopis süsinikku heitvaks. Seda enam ei ole Eesti kontekstis, ma arvan, biomassi põletamine kestlik ega mõistlik lahendus. Nii et see on tõesti küsimus, millele tuleb uuesti otsa vaadata. See on ka põhjus, miks Kliimaministeeriumil on meiega läbirääkimised, et teha uuendatud värskendusanalüüs selle kohta, milline oleks tulemus, kui me võtame arvesse neid, neid ja neid piiranguid.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra ettekandja! Ma märkasin teie slaidi, kus olid huvitavad numbrid selle kohta, et meretuuleparkide pakutava elektri hinna tase on kõvasti alla tulnud. Kõigepealt oli seal levelized cost of energy, mida minu arust ei ole õige kasutada – see kriitika on aina rohkem kättesaadav –, selle võiks ära lõpetada. Aga nüüd konkreetsed näited. USA idaranniku meretuuleparkide arendajad võtsid suured trahvid sisse ja läksid välja, neil olid PPA agreement'id kusagil 78 euro peal, ning nüüd nad loodavad tagasi saada 150 euro pealt pluss 40–50 eurot riigi toetust. See viitab rohkem umbes 200‑eurosele megavatt-tunni hinnale. Kuidas teie nendesse tegeliku elu numbritesse suhtute?

Ma suhtun nendesse nii, et tegelik elu on eri riikides erinev. Ma arvan, et USA elektriturg on väga spetsiifiline ja teistmoodi, seal on subsiidiumid pea kõikidele asjadele. Ka föderaalselt, osariikide kaupa on turud väga erinevad. Nii et ühte sealset projekti [meiega] võrrelda on väga keerukas, ma pigem võrdleks Euroopa sees. Ka Euroopa sees on neid numbreid, mis ma näitasin, väga erinevaid, eks ju. Mina võtsin Bloomberg [New] Energy Finance'i 2022. aasta numbrid, mis [põhinevad] Euroopas viimasel ajal tegelikult ellu viidud, mitte kavandatavatel parkidel. Ja samamoodi, kui võtta IEA, Rahvusvahelise Energiaagentuuri World Energy Outlook – nad teevad seda iga aasta –, siis seal oli nende ennustus Euroopa regioonile, et meretuuleparkide levelized cost on ikkagi 75 kandis ja tuumal vist 155, midagi sellist. Ma arvan, et kõige suurem tõe kriteerium on ikkagi alati praktika. Milliseid projekte millistes riikides ellu viiakse, mis hinnataseme puhul viiakse neid ellu näiteks Soomes, millise puhul Hollandis, Saksamaal, Leedus? Need kõik on erinevad, sellepärast et neis kõigis toetatakse või on vanu jaamu erinevalt. Aga suurusjärgud, ma arvan, ja üldine trend [on sama]. Ma ei ole näinud analüüsi, kus oleks vastupidi, ma ei tea, et tuul või päike oleks kõige kallim. Sellist [analüüsi] ei näe, näeb ainult seda, et vahe eri [energia]liikide vahel on suurem või väiksem. Aga seda, et tehnoloogiate järjekord konkurentsivõime mõttes radikaalselt muutuks, ma pean vähetõenäoliseks.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite kohe oma ettekande alguses, et paljud algandmed on juba kahe aastaga hästi palju muutunud. Kas te võiksite tuua mõne näite, mis on drastiliselt muutunud? Ja siis ma sooviksin teada seda. Eesti inimesed soovivad, et elektri hind oleks stabiilne, ja me näeme põhjanaabrite järgi, et nendel, kellel on tuumajaam, on elektri hind stabiilne. Kas see annab tõuke ka meile?

Mis on muutumas? Tegelikult on kõikide tehnoloogiate puhul olnud edenemine. Võtame viimased kümme aastat: milliseks on päikesetehnoloogia hind muutunud? Väga palju konkurentsivõimelisemaks on muutunud. Samamoodi on tuuleenergia ja akusalvestuse puhul. Viimase kümne aastaga on akusalvestuse hind kukkunud vist viis korda. Aga ma arvan, et selles kontekstis ma rääkisin eelkõige sellest, et oluline muutus on olnud just nimelt biomassi küsimuses. See eeldus, mis meil oli, et põlevkivijaamades on võimalik kasutada biomassi, ma arvan, mõjutab Eestis suurt pilti palju. See vajab ülehindamist ja värskendamist. Mis see küsimuse teine pool oli? (Saalist vastatakse.) Aa, stabiilsus ja hind. Jällegi, vaadata lihtsalt hinda ja öelda, et ma näen siin tuumajaama ja küllap sellepärast on hind hea, ei ole täpne metoodika. Põhjamaade ja ka meie head hinda mõjutab tegelikult väga tugevalt Norra hüdro[energia] kättesaadavus. See on hästi suur mõjur. Loomulikult, ka kapitalikulud ära katnud vanad tuumajaamad annavad olulise osa sinna juurde. Aga noh, et võtta võrdluseks, vaatasin 2023. aasta elektrihindasid eri riikides. On riigid, kus tuumaenergia osakaal on suhteliselt suur, portfellis nähtav – Prantsusmaa, Belgia ja mitmed teised riigid –, ning nende keskmine elektri hind oli 2023 kõrgem kui Eestis. Kas me saame sellest midagi järeldada? Elektri hinda mõjutab see, kes on su naabrid, millised ühendused sul on, milline on su tarbimisprofiil, kui palju sul oli [enne Ukraina sõja algust] gaasi, kas sa olid Ukraina sõjaks valmis ja suutsid kriisile kiiresti reageerida, ka tööstuses gaasi kasutamine. Seal on nii palju tegureid. Ei saa öelda, et [tuumajaam] on üks imeasi, mis tagab hea hinna. Hea energiahinna tagab ikkagi see, ma arvan, et sul on taastuvat energiat, sul on seal kõrval mõistlikus mahus juhitavaid võimsusi, salvestust ja tark võrk. Millises kombinatsioonis need täpselt [olema peaksid], sõltub riigi eripäradest.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Tänan suurepärase huvitava sissevaate eest erinevatesse stsenaariumidesse. Tahtsin küsida ettekande lõpuosas kõlanud kahe võimaliku riskifaktori kohta. Te tõite välja, et üks neist on ehitusaja prognoosimatus ja teine on kulude raske prognoositavus. Ma saan aru, et tegu on eelkõige arendaja riskiga või selle osapoole riskiga, kes otsustab ehitust alustada. Kuivõrd relevantsed on need riskid selles arutelus, mis puudutab puhtalt raamistiku tegemise otsust?

Noh, eks kõik arendaja riskid muutu lõpuks tarbijate riskideks või üritatakse kanda need riigi kaela. Ütleme, riigi vaates on riskikoht see, et siis võivad olla maha maetud kulud, kui on üles ehitatud kogu kompetents, investeeritud, et luua regulaator ja nii edasi, nähtud kõvasti vaeva, aga hiljem selgub, et need väikesed moodulreaktorid ei muutugi konkurentsivõimeliseks. See on see risk. Kui oluliseks seda pidada ja kas see on barjäär, et jätta see tegemata või mitte, on juba debati küsimus. Aga vaatame otsa sellele, mis on olnud teiste riikide kogemus investeeringutega, kui on mindud edasi. Näiteks Soomes oli lisaks see, et [riik] kattis osa riskist ja see oli oluline kulu. Teistes riikides on ikkagi nii, et tuumajaamasid ei ehitata ilma riiklike garantiide või toetusteta. USA‑s teeb iga osariik kõikide uute jaamade puhul väga palju erinevaid toetuspakette. President Bideni inflatsiooni vähendamise paketis on samamoodi toetused energia tootmise laiendamiseks. Või Inglismaa näide: Inglismaal on uue tuumajaama arendamisel samamoodi antud hinnavahe garantiimehhanismid. Selles mõttes oleks pigem harukordne või erakordne näha puhtalt turutingimustel tehtud tuumajaama. See võib juhtuda, me võime olla esimesed, me võime olla pioneerid, aga jällegi, kui vaadata, kuidas neid seni on ehitatud ja mis on senine kogemus, siis ma ütleksin, et see on pigem harv.

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänan väga sisuka ettekande eest. Me teame, et kümme aastat tagasi suutis Eesti toota elektrit ikka nii palju, kui ta ise tarbis ka. Ei olnud vaja nii palju sisse osta ja oli võimalus ka välja müüa. Väga olulised on meil ju kaks asja: et meil oleks juhitav elekter ja meil oleks piisavalt võimekust ise toota või siis ühenduste kaudu soodsa hinnaga elektrit saada. Enne siin Yoko küsis su käest hakkepuidu või puidu kohta. Eestis toodetakse pelleteid praktiliselt iga inimese kohta tonn. Enamus neist müüakse Eestist välja, neid kasutatakse vanades söeelektrijaamades. Ja nüüd ma küsin. Meil on Eestis põlevkivikatlad, mida tahetakse nüüd kiiresti kinni panna. Nende ümbertegemine pelletite [kasutamiseks] maksab hinnanguliselt 80 miljonit eurot (Juhataja helistab kella.) ja pelletielekter [maksab] 100 eurot megavatt-tund. Milleks me räägime millalgi tuumajaama rajamisest?

Aivar Kokk, palun!

Hea ettekandja, teie aeg!

Me võiks need [jaamad] pelleti peale üle viia.

Ma arvan, et see on täpselt debati ja arutelu koht. Modelleerimine näitas seda, et kui on olemas tootmisvõimekus, siis on suhteliselt kulutõhus, tundub, viia need biokütusele üle. Aga nagu ma ütlesin, vastates ka Yoko Alenderi küsimusele, tegelikult on laiem küsimus, kui palju me puitu Eestis kasutame ja kui palju me tahame seda põletamiseks kasutada. Ma arvan, et kõigi nende küsimuste [vastused] on vaja paika panna metsanduse arengukavas, kliimaseadusega [tuleb seada] eesmärgid ja siis teha selle põhjal ka energia tootmise valikud.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli Siseministeeriumi nõuniku Aigo Allmäe. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Tuumaenergia [kasutuselevõtu] osa on ka tuumajulgeoleku tagamine, see on üks osa 19-st. Samuti on selle osa hädaolukordadeks valmisolek. Sellega seoses kutsuti eelmise aasta märtsis Siseministeeriumi juhtimisel kokku tuumajulgeoleku ja hädaolukordadeks valmisoleku alltöörühm, et hinnata tuumajulgeolekuga seotud aspekte. Kokku osalesid meie töögrupi töös 12 asutuse esindajad ning [selle tulemusel] täiendati Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse esmast aruannet. Definitsiooni järgi saab tuumajulgeoleku jagada kaheks. Tuumajulgeolek keskendub tuumamaterjali ja muu radioaktiivse materjali ning nendega seotud rajatiste või tegevuste vastu suunatud kuritegelike või kuritahtlike keelatud tegude ennetamisele, avastamisele ja neile reageerimisele. Tuumajulgeolekutöö eesmärk on ennetada kuritahtlikke tegusid, mis on seotud radioaktiivsete ainetega või suunatud rajatiste või tegevuste vastu, kus selliseid aineid kasutatakse, või need teod avastada ja neile reageerida. Tuumaenergia valdkond on ääretult reguleeritud. Tuumajulgeoleku tagamiseks on Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur koostanud kokku 36 publikatsiooni, mis käsitlevad turvalisuse tagamist, ohutust ja ka erinevaid küberturvalisusega seotud tahke. Eesti on tuumaenergia kasutuselevõtu protsessi esimeses etapis. Etappe on kokku kolm. Peamine fookus on täna sellel, et kaardistada tegevusalad või selle [protsessiga] seotud nõuded ja kohustused juhuks, kui Eesti jätkab tuumaprogrammi. Ühtlasi selgitatakse välja esmased olemasolevad võimed ja arendusvajadused julgeolekukorralduses valmisoleku tagamiseks. Tuumajulgeolekutöö koosneb kolmest dimensioonist: ennetamine, avastamine ja reageerimine. Need dimensioonid on jagatud 12 aladimensiooniks, mis hõlmavad heidutust, ohtude hindamist ja monitoorimist, nendele reageerimist ning menetlustoimingute läbiviimist. Tuumajulgeolekutöö tagab, et tuumajulgeolekuvastased tegevused on siseriiklikus õiguses kriminaliseeritud, toimub turva‑ ja julgeolekumeetmete rikkumiste menetlemine ja sanktsioneerimine ning loodud on kaitsemeetmed – sealhulgas füüsilised, tehnoloogilised ja protseduurilised –, mis on rakendatud ja mille üle tehakse järelevalvet. Samuti on oluline tuuma‑ ja kiirgusintsidentidele reageerimine ning selliste hädaolukordade lahendamise plaanide väljatöötamine ja arendamine. Süsteemse lähenemise, erinevate meetmete rakendamise ja selle üle järelevalve teostamise kaudu tagatakse ohutuse kõrge tase. Julgeoleku tagamisse ja hädaolukordadeks valmisolekusse panustavad juba täna rohkem kui 14 asutuse töötajad. Juhul kui otsustatakse tuumajaama rajamise kasuks, on vaja luua riiklik tuumaregulaator, kes saab valdkonna keskseks koordineerijaks, et tagada süsteemne lähenemine valdkonnale. Läbiviidud analüüsid ja praegused teadmised seavad aluseks, et tuumajaama rajamine Eestisse on võimalik, kuid tuumajaamaga seonduv peab tulevikus toetuma riskide maandamisele ja sellele, kuidas me riigina oleme valmis hädaolukorras võimalike tagajärgedega toime tulema. See tähendab lisaks seaduste, plaanide ja programmide täiendamisele investeeringuid ja ka kaasnevaid püsikulusid, mida tuleb eelarvetes jätkusuutlikult planeerida, ning kõigi riiklike ja mitteriiklike osapoolte kaasamist, et täita elanike turvalisuse tagamise kohustust. Tuumajaamades kasutatakse erinevaid hädaolukorraks planeerimise tsoone. Sisuliselt on need tuumajaama ümber paiknevad alad, mis on mõeldud riskide hindamiseks, kiireks reageerimiseks ning elanikkonna ja looduskeskkonna kaitseks. Eesti kontekstis ei ole planeerimise alus veel paigas, sest litsentseerimise protsess või loamenetlus ei ole alanud. Täpsemate analüüside koostamiseks on vaja tuumaenergiaseadust ning alustada riikliku regulaatori loomist, selleks et algatada litsentseerimise protsess. Litsentsimenetluse käigus selguvad hetkel puudu olevad detailid ja võimalikud konkreetse tehnoloogia kasutuselevõtuga seonduvad riskid. Analüüsides oleme lähtunud olemasolevatest ja eeldefineeritud referentsväärtustest, mis kehtivad konventsionaalsete suurte tuumajaamade puhul. Ohutusanalüüs on osa litsentseerimise protsessist ja annab ammendavad vastused erinevatele küsimustele. Tegemist on väga mahuka ja erinevaid tahke hõlmava protsessiga, menetlemine ja analüüsimine võtab aega aastaid. Ühtlasi mudeldatakse antud protsessi käigus erinevate ründevektorite mõju konkreetsele disainile ja kasutatavale tehnoloogiale. Näiteks [hinnatakse], milline on reaktori vastupidavus sellele, kui tuumajaama reaktori peale maandatakse terroristlikul eesmärgil reisilennuk. Eestis on teisigi ohtlikke ettevõtteid – kemikaaliseaduse [tähenduses] – peale planeeritava tuumajaama. Ka nende kaudu on võimalik tekitada keskkonnakahju ja mõju elanikkonnale, mis on võrreldav väikereaktori [õnnetuse mõjuga]. Ohtlike ettevõtete puhul on lahendatud ka ohtlike kemikaalide jäätmete küsimus. Täiendavalt, Eestile paikneb lähemal kui 500 kilomeetrit 16 tuumareaktorit, millest lähimad asuvad Venemaa Föderatsioonis ja Soomes. Ohtlike ettevõtetega seonduva temaatikaga saame me riigina hakkama. Loodud on vastav päästevõimekus ja ka alaline valmisolek sündmustele reageerimiseks. Samuti hinnatakse kaasnevaid riske igapäevaselt. Tuumajaama kontekstis on meil täna samuti olemas [oskused] kiirgusõnnetusega toimetulekuks. Koostatud on kaks hädaolukorra lahendamise plaani. Eksisteerib toimiv seirevõrk ning ka elanikkonnale on jagatud käitumisjuhiseid. Jah, neid detaile tuleb tulevikus tuumajaamaspetsiifiliselt edasi arendada. Tuumajaama turvalisuse tagamine füüsilise kaitse meetmete rakendamise abil on tavaline praktika ka muudel objektidel. Tuumajaamale kehtestatud nõuded on lihtsalt oluliselt karmimad. Võimalike riskide maandamisega tegelevad Eesti erinevad ametkonnad igapäevaselt. Kõik nimetatud riskid on ülekantavad ka muude projektide temaatikasse, mitte ainult tuumajaama konteksti. Tänases etapis on oluline vältida ebausaldusväärseid sõltuvusi, seega peame suutma eristada ja välistada ebausaldusväärseid partnerlusi riikide, tehnoloogiate pakkujate ja hooldajatega ning ka muudel tasanditel. Ühtlasi välistame täielikult Venemaa Föderatsiooni ja Hiina tehnoloogia kasutamise, ja seda kogu tuumatsükli vältel. Samuti on oluline mõjutustegevus ja sellest tulenevad riskid ning sisemisest ohust tingitud riskid, mille puhul on oluline kinni pidada julgeoleku‑ ja taustakontrolli protseduuridest. Kahtlemata on kerkinud päevakorda sõjalised ohud ja nendega tuleb arvestada. Kuid arvestada tuleb ka sellega, et sõda on eriseisund, mis ei allu tavapärasele loogikale, ja see vajab täiesti eraldi lähenemist, seda ka muude projektide või kaalutavate objektide raames. Tuumajulgeolek tagab ennekõike rahuaegsete seisundite ja neist tulenevate riskide maandamise. Tuumajulgeoleku tagamise aluseks on see, et usutav oht on olemas. Tuumajulgeoleku tagamine on oluline ja iga indiviidi roll selles on täpselt sama oluline. Eelmisel slaidil väljatoodud riskide tõenäosuse ja võimaliku mõju teemal saab igaüks kaasa mõelda, sest juhendmaterjalid on kõigile kättesaadavad. Riigikantselei on koostanud avalikuks kasutamiseks ka üleriigilise riskianalüüsi, mida perioodiliselt uuendatakse ja mis on kättesaadav Riigikantselei veebilehel. Koostatud üleriigiline riskianalüüs annab avalikul tasemel hea ettekujutuse ja konteksti eelmisel slaidil väljatoodud riskide tõenäosuse kohta. Lisaks avalikustas Riigikantselei eile horisondiseire projekti [tulemused], mis annavad ettevaatava sisendi järgmise 12 kuu kohta. Eestile on oluline arusaam, et riigi vastutus on võõrandamatu ja julgeoleku tagamine on meie prioriteet. Kuigi osa tuumajulgeoleku funktsioone täidab tuumarajatise operaator, loob selle režiimi riik, kes kontrollib selle täitmist pädevate asutuste kaudu. Tuumajaama tulevane operaator peab juba osana litsentsitaotlusest koostama füüsilise julgeoleku plaani, mis peab põhinema ohuhinnangutel või modelleeritud ohtudel, sisaldama ka projekti jooniseid, füüsilise kaitse süsteemi hindamise, rakendamise ja hoolduse kirjeldust ning hädaolukordade, kriiside plaane. Riigi tuumajulgeolekurežiim peab tagama selle, et määratud pädevad asutused ja volitatud isikud on valmis reageerima tuumajulgeolekuga seotud sündmustele kohalikul, riiklikul ja ka rahvusvahelisel tasandil. Valmisolek vajab täiendavat arendamist ja ka senisest suuremat koostööd. Meil on tulevikku vaatavalt vaja panustada evakuatsioonikorralduse võimekusse. Selle detailid selguvad järgnevates etappides, lähtudes ohutusanalüüsist. Meil on vaja parandada ka olemasolevat kiirgusseire võimekust ja muuta kiirgusseireprogrammi tuumajaamaspetsiifiliseks, samuti tõsta laborivõimekust ja üleüldist kriisijuhtimise kompetentsi. [Hädaolukorrale] reageerivatel asutustel on vaja soetada isikukaitsevahendid. Tervishoiuvaldkonnas on vaja [tagada] haiglates erikompetents, täpselt samamoodi erinevad meditsiiniseadmed ja ravimid. Päästevõimekuse tõstmiseks on vaja välja töötada saasteärastuse võimekuse tervikkontseptsioon. Tervikuna on meil vaja sekkumistegevustega seotud asutustes tõsta teadlikkust kiirgusohutusest ja tagada esmareageerijate valmisolek võimalikele intsidentidele reageerimiseks. Kogu programmi jätkudes on teadmistesse investeerimine võtmetähtsusega. Lähtudes olemasolevast parimast teadmisest ja referentsmaterjalidest, on hinnanguline kulu valmisoleku parendamisele kuni 54 miljonit eurot. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka rida küsimusi. Kõigepealt Mario Kadastik, palun!

Aitäh selle sisuka ettekande eest! Soovin küsida selle kohta: siin on räägitud eelarve poolest, sellest, et on vaja arendada päästevõimekust ja kõike muud, ning välja toodud [hädaolukorra planeerimise tsoonide] raadiused, näiteks toiduaine [saastumise] puhul 100–300 kilomeetrit. Tegelikult on põhimõtteliselt terve Eesti niikuinii ümbruses olevate tuumajaamade tsoonides. Kas meil peaks olema see päästevõimekus välja arendatud, sõltumata otsusest, kas me endale jaama rajame, ja kui, siis mis tasemel see peaks olema?

Aitäh küsimuse eest! Igal juhul kõik, mis puudutab CBRN-i või KBRT-d ehk keemia-, bioloogia-, radioloogia- ja tuumateemalist võimearendust riigis tervikuna, [toob kasu] laiemalt kui ainult tuumajaama kontekstis. Olemasolevatele analüüsidele tuginedes saab öelda, et tegelikult ei ole ühegi jaama puhul mõju päris 300 kilomeetri kaugusele ulatunud. On ka näiteks riike, kus ei lähtuta planeeringutsooni põhimõttest, vaid kus on kehtestatud üks konkreetne suhtarv, kuhu kõik erinevad planeeringutsooni suurused mahuvad.

Suur tänu! Järgnevalt Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie esinemine inspireeris mind küsima ühte võib-olla vähem olulist küsimust. Igal kevadel lõpetab Eestis keskkooli arvukalt noori ja nii mõnigi neist mõtleb, mida edasi õppima minna, mis oleks perspektiivikas. Kas teil on anda neile mõni soovitus just seoses tuumajulgeoleku tagamise teemaga ja kõige sellega, millest me siin täna räägime?

Aitäh küsimuse eest! Tuumajaamata või tuumajaamaga – julgeolekus on tööd alati.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus: tuumajaama turvamine on loomulikult ülioluline – elutähtsate objektide turvamine on riigi seisukohast üleüldse väga-väga oluline –, aga kas te saate tuua võrdluse näiteks meretuuleparkidega? Kumba on lihtsam või odavam turvata? Kas sellist võrdlust või kalkulatsiooni on kunagi tehtud?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saa võrrelda tuumajaama turvalisuse tagamist meretuuleparkide turvalisuse tagamisega, sest meie analüüs ei keskendunud sellele. Kindlasti on tuuleparkide puhul väljakutseid, millega peab arvestama, aga selle sisendi saab anda pädev asutus või vastav ametkond.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina ikkagi tahan teada, kes võtab vastutuse. Ma saan aru, et on erinevad ametkonnad ja ministeeriumid, aga kas ma saan õigesti aru, et Siseministeerium on see, kes ülesanded ära jaotab ja [tööd] koordineerib, ükskõik mis oht võib olla? Kes on ikkagi peavastutaja?

Aitäh! Selleks, et vastutust jaotada, on meil vaja riiklikku tuumaregulaatorit. Praegu on meil teatud vastutus[alad] jaotatud erinevate asutuste ja institutsioonide vahel, kellest igaüks täidab konkreetset rolli. Selleks, et tekiks süsteemne lähenemine kogu valdkonnale, on meil vaja riiklikku tuumaregulaatorit, kes hakkab keskselt kogu süsteemi haldama ja kontrollima. Samamoodi on vaja seda ka võimearenduse poole peal. Nüüd konkreetsemalt vastutusest. [Tuumajaama ettevalmistuse] ja ehituse periood on 9–11 aastat ning riigi vastutus algab sisuliselt sellest hetkest, kui radioaktiivne materjal hakkab Eesti poole liikuma ja see reaktorisse sisse pannakse. Millal see sinna sisse pannakse? [Selleks kulub] 9, 10 või 11 aastat, mis on ühe ettevõtte ajaloos väga pikk aeg. Samamoodi on see erinevate riskide mõttes väga pikk aeg ka riigi ajaloos. Alguses on tegemist eraettevõtte äririskiga, millega tegeleb majandusteadus. Sellest hetkest, kui radioaktiivne materjal on Eestis, on see riigi vastutus ja kohustus.

Ma tänan, lugupeetud ettekandja, põneva ja põhjaliku ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Head ettekandjad, suur aitäh ettekannete eest! Aitäh ka keskkonnakomisjoni esimehele Igor Tarole OTRK vedamise eest! Ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus on valmis. Kui vana kaev osutub ühel hetkel kasutuskõlbmatuks ja uut pole ehitama hakatud, võib hoopis kuivale jääda. Võib tõmmata paralleeli põlevkiviga, millele Eesti energeetika aastakümneid toetus: kordasime aina seda energeetika kontekstis peaaegu et trafaretseks muutunud vanarahvatarkust. Mõnede ekspertide hinnangul kaotasime eelmise kümnendi, sest teatud skepsise ja vastuseisu tõttu venisid investeeringud taastuvenergiasse. Venemaa agressioonisõja taustal tekkinud energiakriis lõi ühtäkki pildi klaariks. Ühekorraga sai igaühele rahakoti kaudu selgeks, et me vajame energiajulgeolekus uut, puhast ja odavat taastuvenergiat. Sel hetkel aga vajasime seda kohe ja nii jäimegi esialgu importijaks, sõltuvaks regiooni tootmisvõimekusest ja turuolukorrast. 2021. aastal tööd alustanud Kaja Kallase valitsus andis selge sõnumi, et fossiilkütusesse investeerimise aeg on ümber, sest see ei ole ei puhas ega odav. Lõpuks saime riigi tasandil soetatud radarite ja seadusandlike muudatustega ning kohalikes omavalitsustes kohaliku kasu instrumendi abil liikuma. Tuule- ja päikeseenergia areng sai Eestis hoo sisse. Tehnoloogia areng, taastuvenergia madal hind, viimase aasta areng seadusruumis ja planeeritavad hanked loovad ka olulise salvestusvõimsuse lisandumise võimaluse. Siinkohal kiitus Kliimaministeeriumile järjepideva ja hea töö eest. Oleme Eestis otsustanud, et soovime hoida oma puhast elukeskkonda. Juba aastakümneid oleme töötanud selle nimel, et puhastada tööstust, tootmist, energeetikat, transporti ja nii edasi. Rohereform ei ole selles mõttes midagi uut. Energeetika roll ja potentsiaal on suurim majanduse rohereformis. Puhas, kindel ja taskukohase hinnaga energia on majanduse konkurentsivõime üks põhilisi eeldusi. Kui me soovime tulevikus säilitada Eestis [praegust] elatustaset ja seda tõsta, peame tagama [puhta energia] olemasolu. Otsustajate roll on olla siin küll tasakaalukad ja teadmispõhised, ent ka ambitsioonikad. Evime tuumaenergia potentsiaali ja võimalusi vaagides pikka vaadet. Pikas vaates avame tee uuele, kindlale ja turvalisele Eesti elektrivõrku sobivale tuumaenergiale, ent ei jäta tegemata ühtki investeeringut taastuvenergiasse. Hoiame energiajulgeoleku huvides ka juhitavat strateegilist reservi. Taastuvenergia, salvestusvõimsus ja strateegiline reserv on energeetikas esmatähtsad, võiks öelda, et madalal rippuvad õunad, mida me peame konkurentsivõime tagamiseks kindlakäeliselt korvi korjama. Viimasel ajal, eriti viimase kahe aasta jooksul olen inimestega üle Eesti kohtudes kuulnud alati küsimusi tuumaenergeetika kohta: kas te tegelete sellega, millal [jaam] tuleb, miks me ei ehita? Tuuma[jaama] ei saa rajada kohe kiirelt ja uisapäisa, aga saame jätkata nagu seni teadmispõhiselt, samm-sammult ning pikka perspektiivi ja nii Eesti, Euroopa kui ka maailma energeetika arengut silmas pidades. Mida me siin Riigikogus võiksime otsustada? Me võiksime teha esimese sammu, anda valitsusele tuumaenergia töörühma raporti põhjal rohelise tule, et [saaks] astuda järgmisi samme ja asuda õigusraamistikku välja töötama. Kõiki järgmisi samme saame samuti arutada nii ekspertide, kogukondade kui ka inimestega üle Eesti, ja järgmisi arvukaid asjasse puutuvaid otsuseid langetada siis taas kord Riigikogus. Peame saama selgeks keskkonnamõju, sotsiaal-majandusliku mõju, mõju julgeolekule ja majandusele, maksumuse, [kasu] maksumaksjale ja riigile ning võimalike [asjaga seotud] ettevõtjate usaldusväärsuse. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kõiki neid ja arvukaid teisi aspekte saame kaaluda aastate jooksul. Tegemist on pikas vaates tuleviku kujundamise esimese sammuga – kui selle otsustame teha. Me ei sülita vanasse kaevu, vaid asume ehitama piisavalt uusi, et Eesti oleks alati varustatud puhta energiaga, mis tagab Eesti konkurentsivõime, võimaldab kasvatada heaolu ja hoida puhast elukeskkonda. Lõpetan filosoof Karl Popperi sõnadega: optimism on meie kohustus ja vastutus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, kõnelemast Reformierakonna fraktsiooni nimel! Täpsustan veel üle, et arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustame sellest, et Eesti peaks tootma [nii palju elektrit] või vähemalt peaks meil olema väga head ühendused selleks, et me saaks [tagada] oma inimestele ja ettevõtetele piisavalt hea hinnaga elektrit. Siin saalis on hetkel Urve ainus, kes saab rääkida, mis tegelikult on viimased 10–15 aastat toimunud, sest teised on suhteliselt uued Riigikogu liikmed. Jama algas tegelikult eelmise kümnendi alguses, kui oli üks asekantsler, kes pani kõikidele tuulikutele piduri peale. Eelmisel kümnendil Eestis tuuleparke praktiliselt ei rajatud. 2019. aastal peale Riigikogu valimisi olid valitsuses Isamaa, EKRE ja Keskerakond, kes lõpetasid selle jama ära. Ja peale seda on olnud uuesti võimalik tuuleparke rajada. Leidsime lahenduse, kuidas osta radarid, et teatud piiranguid leebemaks teha ja tuuleparke saaks rajada. Olukord oli selline. Tihti öeldakse, et ühest inimesest ei sõltu midagi, aga sel perioodil sõltus väga palju ühest inimesest, sest ta suutis siis erinevatele ministritele ja ka valitsusele selgeks teha, et tuuleparke ei saa hetkel Eestis rajada. Huvitaval kombel nüüd saab. Me loeme sellesama mehe arvamuslugusid ajakirjandusest küll iga päev, aga ta unustab ära selle aja, kui ta asekantslerina töötas. Me räägime täna energiast, eelkõige tuumaenergiast. Ma tuletan meelde, et kümme aastat tagasi tootis Eesti elektrit täpselt nii palju, kui ta ise tarbis, ja ei olnud mingeid muresid. Kui ei oleks sel hetkel pidurdatud tuuleparkide rajamist, siis ei oleks ka seda kriisi, mida me viimased kolm aastat oleme üle elanud. Teine pool on see, et Eleringi endine juht rääkis meile pidevalt, et meil on kõik olemas, meil on piisavalt ühendusi. Aga ta unustas ühe väga olulise fakti: peale ühenduste on Eesti majandusele oluline ka ühenduste kaudu saadava elektri hind. Ja nii me oleme siin mitmel korral rääkinud, et mõned valed otsused nendesamade ühenduste tegemisel [tõid kaasa] selle, et elektri hind võib tõusta kõrgustesse, ja mitte ainult protsentide võrra, vaid kordades. Me räägime põlevkivist kui ühest halvast asjast. Minu arvates räägivad väga tihti sel teemal need riigid, kellel endal ei ole põlevkivi, kivisütt või midagi muud sellist ja kellel on hästi palju näiteks hüdroelektrit. Me räägime tuumaenergiast – millegipärast on osa riike loobunud tuumaenergiast elektri tootmisest. Saksamaa pani sel talvel lausa kivisöekatlad uuesti käima. Kui olukord on keeruline, siis kõigepealt vaadatakse riigis, kuidas oma inimeste mured lahendada, ja alles siis [mõeldakse] naabrite peale. Me nägime seda väga hästi COVID‑i ajal, kui oli vaktsiine vaja. Me räägime tihti, et Eesti puidu ahju ajamine on väga halb. Küsin kõigi nende käest, kes seda räägivad: kuidas on olnud viimase kümne aasta jooksul? 1,3–1,4 miljonit tonni pelleteid on müüdud Eestist välja. See ei ole halb. Pelletist on toodetud elektrit. Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Selle hinnaks, et ehitada vanad põlevkivikatlad ümber pelletist elektri tootmiseks, on pakutud 80 miljonit eurot. Eesti vajab 1,3 miljonist tonnist [pelletitest] 800 000 tonni ehk Eestil ei ole vaja kogu seda kogust, mida ta iga aasta nii või naa toodab. Mõtleme nüüd selle peale, kas me [kulutame] 80 miljonit, et meil oleks juhitav elekter, mille hind on 100 eurot megavatt-tund, või me ehitame miljardite eest tuumajaama, millest [saadava elektri] hind on planeeritud ka 100 euro juurde megavatt-tunni eest? Või me ehitame merre tuulepargid, mille jaoks peaks riik tänaste juttude järgi ühendustesse investeerima 2 miljardit? Kui keegi küsib, kes selle kõik kinni maksab, siis oleme väga selged – see on lõpptarbija. Kui me tahame, et Eesti riigi majandus oleks edu[lugu], siis on meile oluline, et energia sisendhinnad oleksid soodsad. Me räägime, et teeme kõike, sõltumata hinnast. Mulle tänased ettekanded meeldisid, igaüks vaatas oma nurga alt, aga iga ettekande puhul oli ka arusaamine, et hind on oluline ja mitmekesisus on oluline. Väga lihtne oleks ju öelda, et, sõbrad, elektriturg on vaba, tulge kõik, investeerige ja müüge, me ei doteeri. Teine [variant] on see, et lepime kokku ja garanteerime, millistes piirides doteeritakse. Aga mitte nii, et keegi surub rohkem läbi ja saab toetusskeemidest 2 miljardit, teine saab 100 miljonit. See aeg on läbi. 2017. aastal me lõpetasime Riigikogus tuuleparkide toetamise skeemid ära. Jäi kaks tuuleparki, mis potentsiaalselt, teoreetiliselt võiksid toetust saada. Üks nendest saab. Elering arvas, et teine ei [peaks] saama, kuigi seadusesse on mõlemad tuulepargid sisse kirjutatud. Meile on ääretult oluline, et meil oleks juhitavat elektrit. Ma soovitan kõigil inimestel, kes räägivad päikese- ja tuuleenergiast ning ütlevad, et [nende olemasolul] on kõik korras – selle aasta jaanuaris-veebruaris oli väljas 20 kraadi külma, tuult ei olnud, päikest ka ei olnud –, kolm päeva kodus elada, kui vesi on külmunud. Isegi katlad ei tööta tänapäeval ilma elektrita. Me peame aru saama, et ilma juhitava [elektrita] ei ole võimalik [hakkama saada], ja kõikide otsuste juures, mis me teeme, peame jälgima seda, et lõpptarbijal elektri hind ei tõuseks. Ja tuumajaama kohta ma oleksin tahtnud näha ka analüüsi, kas [otstarbekam on see ehitada] Eestisse või näiteks Soome ja kaablitega ühendada. Kumb on tegelikult Eestile mõistlikum, kumb tuleb odavam? Kui keegi ütleb, et kaabel võib katki minna, siis ma ütlen, et ka jaamad on rikki läinud. Mis on olnud Ukraina sõja ajal kõige rohkem jututeemaks? Seal olevad tuumajaamad. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proovin teha lühidalt, võib-olla ei olegi lisaaega vaja. Siin on täna hinnast palju räägitud, ma jõuan ise ka selle juurde, aga ma mõtlesin, et ma hakkan pihta ohutuse otsast, kuna see on üks murekoht, mida ka esile tõstetakse. Teadus ütleb meile seda, et alla 2-siivertise – see on kiirguse mõõtühik – [kiirgusdoosi] korral ei esine ägedaid mõjusid ehk kohest närvisüsteemi, seedetrakti või luuüdi kahjustust. Latentne vähirisk on [kiirgus]doosiga proportsionaalne alates 0,05 siivertist. Alla selle ei ole võimalik eristada [kiirguse mõju] vähiriski teistest põhjustest. Need numbrid iseenesest ei ütle midagi. Illustreerimiseks võiks öelda, et doos, mille inimene saab tuumajaama ümbruses, on sama kui röntgeniprotseduuril: circa 50 mikrosiivertit. See "mikro" on siin tähtis, sest [mikrosiivert] on miljon korda väiksem kui siivert. Nii et see on kaugel 0,05 siivertist, mille korral kiirguse seos näiteks vähiga on eristatav muudest põhjustest. Pikk lennureis tekitab juba paar korda suurema kiirgusdoosi kui röntgeniprotseduur. Aga näiteks, kui teie rinnakorvile tehakse kompuutertomograafia, siis on doos juba 6900 mikrosiivertit – suur number võrreldes 50-ga. Aga seegi on kõigest 0,007 siivertit, mis on suurusjärgu võrra väiksem kui 0,05, ja selle korral ei ole võimalik eristada kiirguse põhjustatud kahjustusi millestki muust. Sellega seoses väike soovitus asjast huvitatutele: ostke dosimeeter, pange see rinnale ja käige ringi. Tänapäeval on need väga odavalt saadavad ja neid saab ka nutiseadmetega ühendada. Pärast saate kodus kaardilt vaadata, kus kui palju kiirgust oli. Ma arvan, et tulemused on üllatavad, aga ma loodan, et need on ka rahustavad, sest te saate aru, et kui käisite vanaema juures, tööl või astusite Riigikogust läbi, siis võis doos olla ootamatult suur. Ka senistest õnnetustest: viimase 50 aasta jooksul on olnud kolm suuremat. 1979. aastal Three Mile Islandil Ameerikas ei olnud mitte ühtegi kiirituse ohvrit. Õnnetus oli ühes reaktoris ja tasub mainida, et teine reaktor töötas rahulikult edasi ning suleti alles aastal 2019. Õnnetuskoha ümbruses sai rahulikult edasi tegutseda. Meile lähemal oli muidugi tuntud ja kole õnnetus Tšornobõlis, kus kiirituse ohvrid olid nende hulgas, kes saadeti sinna kohe reageerima, ja ka kohaliku elanikkonna hulgas. Aga seal oli põhjus selles, et reaktor tõesti põles, oli avatud ja kiirgus sai levida. Lisaks, elanikkonda ei teavitatud ja inimesed jälgisid enda arvates vaatemängu. Sellest tulenesid ohvrid. Ja Fukushimas oli vist üks või kaks inimest, kelle kohta saab öelda, et nad olid kiirguse ohvrid. Enamiku ohvreid [põhjustas] ebaõnnestunud evakuatsioon ja ka see, et inimesed jäid pikaks ajaks üksi kodudesse lõksu, ja nii edasi. Neid asju on hea teada. Ma ei taha öelda, et riske ei ole. Kindlasti, kui toimub õnnetus, siis on sellega seotud riskid ja nendega tuleb tegeleda. Aga need ongi seotud eelkõige võimalike õnnetustega ja nende ärahoidmisega. Ja ohutussüsteeme on pidevalt parendatud, on olemas nii-öelda passiivsed ohutussüsteemid, teineteisest sõltumatud dubleeritud süsteemid ja nii edasi. Nii et tasub lugeda fakte ajaloost. Nüüd hinna kohta. Siin kurdetakse, et [tuumajaam] on kallis. Tuumajaama alginvesteering on tõesti võib-olla kolm või isegi rohkem korda suurem kui sama nominaalvõimsusega meretuulepargil. Aga capacity factor, millele eesti keeles ei ole päris head tõlget – see on tegelik toodang võrreldes sellega, kui nimivõimsuse alusel teoreetiline toodang välja arvutada –, on meretuule[pargil] väga heal juhul 40%. Siiski vajan lisaaega.

Jah, hea ettekandja, kolm minutit lisaaega, palun!

Meretuulepargil on see heal juhul 40%, aga tuumajaamal on see 92–93%. Need on tegelikud andmed täna töötavatest jaamadest. Üle kahe korra on vahet! Võtame siia juurde eluea, mis meretuulepargil – noh, nii arvatakse – on 25 aastat, võib-olla isegi 30, aga tuumajaamal 80 ja enam. Jälle kindlasti kolmekordne või suurem vahe. Kui me need vahed arvesse võtame, siis läheb see alginvesteeringu kalliduse pilt hoopis teistsuguseks: võrdsustub või [räägib] tuuma kasuks. Nii et sellele tasub mõelda. Hinda mõjutavad ka teised faktorid. Võiks asja käsile võtta – ja ma ei mõtle ainult Eestit, võtame kas või [kogu] Euroopa – ning teha palju ühesuguseid [jaamu] järjest. See tegelikult viib hinna väga oluliselt alla, sest, ütleme, 60% tuumajaama ehituse hinnast on suure infrastruktuuriobjekti ehituse hind, seal ei ole tuumateadusega midagi pistmist. See on see, kuidas panna sajad või isegi tuhanded inimesed õigesti betooni [valama] ja armatuuri kokku panema. Prantsusmaa näide on olemas: 1970‑ndatel tehti otsus, et minnakse üle tuumaenergeetikale, ja järgmise 25 aasta jooksul pandi püsti 58 jaama. Nüüd need annavadki väga odavat energiat. Kui me tänast seisu vaatame, siis [näeme, et] tõepoolest on progressiivses läänes olnud pikale veninud ja kulukaid projekte. Kusagil, ütleme, 4500 eurot kilovati kohta on [jaama] ehituse hind. Aasias on see 2500, sellepärast et nad teevad standardset asja, kordavad seda, ja hind läheb järjest alla. Ja lõpetuseks [soovitus] tänasele esmaettekandjale. Kolleeg Taro oli välja arvutanud, kui palju tuumajaamu läheks vaja, et maailma energiatarve rahuldada, ja kurtis, et [tuumajaama ehituseks] sobivaid riike pole piisavalt. Minu soovitus on välja arvutada, kui palju hektareid läheks vaja, et päikese- ja tuuleenergiaga kogu energiavajadust katta. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kõnelema Priit Lombi. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma püüan teha kiiremini. Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja külalised! Tänane olulise tähtsusega riiklik küsimus kannab pealkirja "Tuumaenergia kasutuselevõtmise vajadus ja võimalused Eestis". Sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi kahelnud selles, et Eesti inimesed on piisavalt targad, meie geograafiline asukoht võimaldab rakendada siin väga eriilmelisi tehnoloogiaid ning et meie ettevõtjad on ettevõtlikud ja innovaatilised. Me ei kahtle ka selles, et Eesti elektritarbimine on kasvavas trendis, mida põhjustavad nii elektrifitseerimine kui ka taastuvenergia kasutusele võtmisel energiamahuka tööstuse lisandumine, kõrgem lisandväärtus ja tasuvamad töökohad. Sel põhjusel oleks olnud mõistlik [panna] tänase OTRK pealkirjaks "Tuumaenergia kasutusele võtmise vajadus Eestis". Selles ei ole meid seni suudetud veenda. Ütlen ette, et tegelikult ei veendud ka täna. Meie senist kõhklust ja arvamust kinnitas ka Lauri Tammiste tänane ettekanne: möödapääsmatut vajadust Eestist tuumariiki teha ei ole. Seda kinnitab lisaks väga heale ettekandele Rohetiigri energia teekaart, mille loojad on ettevõtjad ja eksperdid. Ka nemad ei näe tuumajaamal tulevasel energiaturul kohta. Debatist jääb mulje, justkui oleks tuumajaam investeering, milleks avalikku raha ei vajata. Aga kõik muud energialiigid seda vajavad. Samal ajal on ka tuumaraportis kirjeldatud, et tuumajaama puhul on vaja elektri hinna garantiid, ning mis seal salata, samuti garantiid ettevõtmise võimaliku ebaõnnestumise, pankroti korral. Nagu me teame, maailmas ei ole rajatud ühtegi tuumajaama ilma riigi panuseta. Miks meie väikeses Eestis peaks minema teistmoodi? Investeerimispankade teatel on tuumajaamad nende prioriteetide nimekirja lõpus. See tähendab, et tekib risk, et riik teeb kulutusi ettevalmistusele, panustab ka erinevate uuringute tellimisse, nagu me tänaseks oleme teinud, ning lõpuks jaama ikkagi ei tule. Jah, nagu debatis on sõnatud, koolitustegevuse käigus targemaks saanud inimesed on samuti väga suur väärtus. Seda me kindlasti ei vaidlusta. Aga koolitada saab ka ilma selleta, et tehakse lisakulutusi uuringutele, pääste‑ ja julgeolekuvõimekusele, ametitele, regulaatorile ja muule. Jäätmetest oli täna juttu. Selles ma isiklikult kindlasti ei kahtle, et kõik valdkonnad arenevad. Nii suudetakse maailmas erinevaid jäätmeid, sealhulgas tuumajäätmeid, kasutusse võtta veelgi märkimisväärsemas mahus [kui varem] ning see vähendab kindlasti ladustatavate jäätmete hulka, võib-olla [viib selle] isegi nulli. Aga ma jään eriarvamusele selles, justkui taastuvenergia, salvestus ja kindlamad ühendused oleksid tänaseks saavutanud oma tehnoloogilise kõrghetke. Kindlasti ei ole ja nende areng kiireneb ajas. Rõhutan veel kord kahte asja. Esiteks pole sotsiaaldemokraadid põhimõtteliselt tuumaenergeetika vastu, vaid kaaluvad selle kasutusele võtmise mõistlikkust ja vajalikkust Eestis – oleme selle suhtes skeptilised. Teiseks, arvestades kaalutud tehnoloogiate rakendamise suurt ajakulu, ebakindlust ning seda, et need on praegu veel arendusjärgus, ei saa tuumaenergia olla lahendus, mis aitab meil kliimaeesmärkidega toime tulla. Erasektori ja raporti sõnul on võimalik tuumaenergiat Eestis rakendada veidi enam kui kümne aasta pärast. Poliitikud, kes tuumaenergiat toetavad, räägivad ligi 20 aastast. Enamikku jaamu – lisaks sellele, et need ehituse käigus oluliselt kallinevad – ei ole rajatud ehitusgraafiku kohaselt, vaid see on pigem pikenenud. Oleme aastas 2024 ja kliimaeesmärke tahame täita palju varem, kui tuumajaam seda teha võimaldaks. Võib nõustuda, et pole paha plaan olla erinevate tehnoloogiate rakendamisel esimeste, mitte viimaste hulgas. Aga kas väike Eesti, kes pole tuumariik olnud, arvab, et esimesed väikesed moodul[reaktorid], mis on rohkem rätsepatöö moodi, on odavamad ja neid ehitatakse kiiremini kui niinimetatud masstoodangut, milleks väikesed mooduljaamad tulevikus kindlasti saavad? Ma usun, et tegelikult ei arva. Nagu härra Tammiste illustreeris, tuumaenergia ei taga soodsat elektrit. Entusiastid aga püüavad selgitada [vastupidist]. Näiteks Prantsusmaal, kus on kasutusel palju tuumaenergiat, oli läinud aastal keskmine elektri hind kallim kui Eestis. Hinda mõjutavad peamiselt taastuvenergia kasutamine, välisühendused ja salvestus. Kui lisame siia Eesti puhul kiiresti reguleeritavad juhitavad võimsused keerulisemateks hetkedeks ja koostootmisjaamade vajadusel käivitamise, siis saame tegelikult lõpptarbijale soodsa hinna. Kas Eesti jääb kasutama tuumaenergiat, nagu teeme ka täna? Kindlasti jääb. Aga kas marginaalse energiadefitsiidi pärast – juba töös olevate plaanide rakendamise järel jääb meil elektrienergiaspetsialistide sõnul elektrit puudu umbes 5%‑l tundidest – peab Eestisse ehitama tuumajaama? Sellele on meie vastus jätkuvalt ei. Kas Riigikogu võiks kunagi tulevikus tuumaenergia kasutuselevõtu otsustada? Võib-olla, aga nii olulise otsuse puhul on vaja arutelu ka selle üle, kas selle otsuse teeb tulevikus napp enamus napi vähemuse üle ning kas niivõrd olulise tehnoloogia puhul peaks olema must valgel kirjas, et Eestisse ei rajata ei täna ega tulevikus ühtki tuumajaama ilma Eesti riigi osaluseta. Selles debatis on palju-palju rohkem muutujaid. Tänane meid ei veennud. Aga ma tunnustan keskkonnakomisjoni palju tasakaalukama arutelu võimaluse tekitamise eest, kui on olnud meie senised arutelulavad. Meid tänane veel ei veennud. Ma loodan, et kolleegid saalis kuulasid OTRK ettekandeid ja on valmis koos meiega jätkuvalt küsima ka kriitilisi küsimusi, eelkõige küsimust, kas tuumaenergia kasutuselevõtt on Eestis vältimatult vajalik või saaks ka ilma. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kõnelema Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Eesti rahvas! Austatud ülemused rõdul! Me tegelikult arutame praegu siin ju kõike seda, mis teie kõigi elu väga mõjutab. Aitäh, et tulite, ja tulge kindlasti paari aasta pärast jälle! Kindlasti on nii mõnedki teist veel paari aasta pärast siin saalis. Ma igaks juhuks võtan kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Meil on täna siin arutelu, ilma milleta poleks olnud kuidagi õige [edasi minna]. Soovin tänada keskkonnakomisjoni selle arutelu korraldamise eest. Ja mis kõige olulisem: selles arutelus ei ole õigeid ega valesid seisukohti. Selles arutelus on väga palju argumente, väga palju pusletükke. On väga oluline, et kõik need argumendid ja kõik pusletükid on meil siin arutelul. Meil on väga palju andmeid, mida me peame mitte ainult siin saalis kolleegidena, vaid tegelikult kogu Eesti rahvaga arutama. Ma tunnistan üles, et kui ma tulin umbes aasta tagasi Riigikokku, ma olin tuumaenergia suhtes üsna skeptiline. Ma mäletan väga hästi Tšornobõli õnnetust ja seda, kuidas Eesti arstid sellel ajal [inimesi] instrueerisid ja juhendasid, mida teha. Ja me oleme käinud neid varemeid ju vaatamas. Aga töö käigus olen ma aru saanud, et see pilt on palju laiem, palju mitmekesisem. Olen ka ise, tunnistan ausalt, väga paljude uute teadmiste najal oma seisukohti muutnud. Ma näen, et ka Eesti 200 fraktsioonis, kuigi meil on palju erinevaid arvamusi sellel teemal, on täpselt samamoodi toimunud pärast igat arutelu areng. Pärast igat arutelu on kellegi seisukohad natuke muutunud, sest infot on lihtsalt nii palju, ja juba see näitab, kui oluline on seda teemat arutada. Tegelikult ongi ühes normaalses demokraatlikus riigis väga oluline nendel teemadel arutada. Toon veel ühe näite. Hiljuti, täpsemalt mullu 20. oktoobril, arutasime me Euroopa Liidu asjade komisjonis ühte kolmest Euroopa Liidu roheleppe võtmealgatusest. Roheleppe võtmealgatuse ehk Euroopa Liidu uue kliimaneutraalse tööstuse määruse puhul [tegi] Eesti Riigikogu Euroopa Liidule ettepaneku, et kliimaneutraalse tööstuse jaoks on vaja strateegiliste tehnoloogiate nimekirja lisada ka tuumaenergia. Me tegime Riigikogu poolt valitsuse seisukohtades selle muudatuse ja läkitasime selle Eesti seisukoha Brüsselisse. Ja selle seisukohaga, mille meie siit Riigikogust esitasime, nõustusid ka teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Detsembris jõudis Euroopa Liidu Nõukogu selles määruses kokkuleppele, otsustadeski lisada tuumaenergia strateegiliste tehnoloogiate nimekirja ja võrdsustades selle taastuva energiaga. Ehk see arutelu, mida me peame, ei puuduta mitte ainult meid siin Eesti territooriumil. Ja see puudutab meid Eestis ka seetõttu, et me oleme Euroopas. Tänaseks on jõutud selles poliitilisele kokkuleppele ka parlamendiga. Euroopa Liit on võtnud sihiks toetada 2030‑ndate alguseks väikeste moodulreaktorite rajamist, pidades seda osaks rohelisest maailmast ja rohelisest maailmavaatest. Siin me elame. Eesti 200 peamine soov tuumaenergia osas on hea ja kõikehõlmav arutelu, kus argumentidel põhinevate järelduste juurest liigutakse siiski edasi otsuste suunas. Otsuseid tuleb teha. Me ei tee neid otsuseid täna, aga me ei saa nendega ka väga kaua jokutada. Meil on kahetsusväärne näide, kuidas pärast Pariisi kliimaleppele alla kirjutamist me jokutasime 15 aastat, ja selle kahju Eesti inimestele, Eesti majandusele on märkimisväärne. On täiesti loomulik, et selles teemas on palju hirmusid. Võib ju ajaloos tagasi mõelda: me täpselt ei tea, selle kohta head kirjalikud allikad puuduvad, aga tõenäoliselt oli nii, et kui pandi püsti esimesed tuulikud ja hakati käsikivi asemel tuulejõuga teradest jahu jahvatama, siis tekitas see nii mõneski hirmu. Aga innovatsioon jäi peale, jahu jõudis kiiremini taredesse ja aitas inimestel talved üle elada. Täpselt samamoodi me räägime ka praegu eluliselt tähtsast küsimusest väga mitmest aspektist. Me tahame saada selgust ka selles, kui palju on Eestis lähitulevikus või ka kaugemas tulevikus üldse energiat vaja. Alaprognoos jätaks meid külma ja majanduse kitsikusse, aga kui me oma tulevikuenergiavajaduse üledimensioneerime, siis ei mahu elekter juhtmetesse ära ja nii avalik sektor kui ka maksumaksjad maksavad seda liiga palju kinni. See on vaid üks näide nendest pusletükkidest, mis meil peavad laual olema. Eesti 200 on innovatsiooni pooldav erakond, aga innovatsioon ei tohi sündida uisapäisa. Eesti 200 jaoks on kvaliteetne arutelu ka just siinsamas Riigikogu saalis ülioluline. Me ei otsusta täna, mis täpselt saab aastal 2040, aga me ei tohiks täna otsustada ka seda, et 2040. aastal ei ole meil Eestis kindlasti ühtegi tuumaenergia tootmist mitte ühelgi moel. Nii et meie üleskutse on tarka ja rahulikku arutelu kindlasti jätkata. Eelkõnelejaid peegeldades, me oleme küll väikesed, aga me oleme kindlasti väga targad, me oleme isegi statistiliste näitajate põhjal väga targad – mitte meie siin saalis tingimata, vaid just nimelt Eesti rahvana oleme me väga targad ja kasutame seda tarkust ära ka nendes aruteludes. Ükskõik kas Põlvas või Tallinnas, Pärnus või Kuressaares, iga inimese arvamus, seisukoht, tunne, emotsioon ja argument – kõige olulisem – on selles arutelus äärmiselt tähtsad. Nii et meie kõige tähtsam ülesanne on [pidada] kvaliteetset, hästi argumenteeritud debatti. Ma väga loodan, et kõik Riigikogu erakonnad toetavad seda ja on valmis sellele debatile mitmeti kaasa aitama. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meil tõepoolest ei ole statistilisi näitajaid selle saali tarkuse kohta, aga kindlasti on olemas taotlus langetada siin kaalutletud ja tarku otsuseid. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Küsin kohe alguses lisaaja ka ära.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma tahtsin öelda, et mul on väga hea meel, et me oleme saanud nüüd tuumaenergeetika temaatikat arutada ka suures saalis. Me oleme seda teinud väga erinevates formaatides: me oleme teinud Riigikogus seminari ning [tuuma]raportit on tutvustatud erinevates komisjonides ja fraktsioonides. Ehk tegelikult siseselt on see arutelu toimunud päris mitmeid kordi. Ja nüüd on see toimunud ka avalikus formaadis, kus anti võimalus küsida ekspertidelt küsimusi. Väga hästi valitud eksperdid andsid väga hea ülevaate väga erinevatest teemadest. Ma tahan siinkohal markeerida ära paar olulist asja, et oleks väga selge, mis on see, mida me otsustama hakkaksime Riigikogus. Praegu ei hakkaks me mitte mingisugusel juhul otsustama seda, mis jaam kuhu võiks tulla. See on väga varane faas. Reelika näitas väga ilusti oma slaidil graafikut selle kohta, mis on need erinevad otsustuskohad, kus Riigikogu peab võtma seisukoha. Praegu me peaksime võtma põhimõttelise seisukoha, kas me näeme, et selles valdkonnas võiks [võimalusi] edasi uurida, debatti edasi pidada ja luua raamistiku. Raamistiku rajamine ei ole iseenesest tohutult suure kuluga, sest algusaastatel ei ole selle loomise kulud suured. [Seda tehes] ei paneks me seda ust tuleviku mõttes kinni. Nagu on korduvalt räägitud, me tegelikult ei tea, kuhu kõik asjad liiguvad, mida meil täpselt vaja on ja millises koguses. Meie üks suur probleem on olnud väga tihti otsustamatus, me ei ole suutnud kümneid aastaid mitte midagi ära otsustada, oleme lasknud liugu. Me oleme olukorras, kus see on meie konkurentsivõimet oluliselt langetanud. Näiteks on meil paar suurt investeeringut erinevatesse tehastesse jäänud ära just nimelt sellepärast, et meil ei ole tagatud energiajulgeolek ja stabiilsed hinnad. Teine oluline aspekt on see, mis ajaskaalast me räägime. Väga tihti tuuakse välja taastuvenergiale [üleminek] aastaks 2030. Me räägime, et tuumajaam valmiks 2030. ja 2040. aasta vahel. Ei tasu ära unustada, et Eestil on ka dekarboniseerimise eesmärk aastaks 2050, ja siis ei ole meil heitmed justkui enam mitte mingisugusel kujul lubatud. Tuumajaama [kasutamise aeg] on, nagu ka Rain välja tõi, 60–100 aastat. Kui tuumajaam on valmis aastaks 2040, siis see katab meie energiavajaduse kuni 2100. aastani. See on pikk plaan, jätkusuutlik energia tootmine, mis oleks meil pikalt olemas. Kõikide ülejäänud energialiikide puhul on [sageli] vaja ehitada uusi jaamu, [vanu] välja vahetada. Selle perioodi jooksul, kuni aastani 2100, tuleb tõenäoliselt nii tuuleparke kui päikesepaneele korduvalt [uuendada] ehk seal on pikaajalised investeeringud, mida on kogu aeg juurde vaja. Nii et selles suhtes tasub arvestada, et need ei välista üksteist. Kui me loome aastaks 2040 tuumajaama, siis see ei välista ühtegi teist investeeringut enne seda ehk see ei puuduta kuidagiviisi 2030 taastuvenergia eesmärke. Kõiki neid investeeringuid on vaja teha ja suures osas jõuavad need oma kapitalikulud tagasi teenida selleks ajaks, kui tuumajaam turule tuleb. Samamoodi on turule mahtumise puhul: turg ei ole ainult elektriturg. Nagu ma küsisin ja Reelika vastas, tegelikult on tuumajaam suuresti soojusjaam. See, kuidas sa seda soojust kasutad, on juba sinu otsus. Kas sa teed sellest elektrit nagu tavapärase soojuselektrijaama puhul, kas sa kasutad seda soojust otse tööstuses? Ka näiteks väga suured metallitööstused vajavad suures koguses sooja. Kas sa kasutad seda selleks, et teha kaugkütet? On kõikvõimalikke erinevaid meetodeid. Täna me ei räägi sellest, mis on konkreetne eesmärk, milleks me tuumaenergiat kasutaks. Me küsime, kas Eestis võiks see põhimõtteliselt olla võimalik. Kas me paneme turul terve sektori või võimaluste ahela kinni ja saadame need investeeringud kuhugi naaberriikidesse või me jätame selle võimaluse alles ja turg reguleerib, kas on või ei ole selleks võimalust? Veel üks suur temaatika on see klassikaline [küsimus], kui kaua on tuumaelektrijaamu ajalooliselt ehitatud ja mis need on maksma läinud. Sellel on tegelikult paar väga konkreetset aspekti. Esiteks, kõik ajalooliselt ehitatud jaamad on olnud suured rätsepalahendused konkreetses asukohas. Need ei ole olnud standardiseeritud projektid, vaid konkreetsesse kohta planeeritud jaamad. Olen tutvunud mitmete inimestega, kes on juhtinud pikalt tuumaelektrijaama disaini ja ehitamise planeerimist. Nad on öelnud, et kõige klassikalisem viga on see, et iga jaam planeeritakse kindlasse kohta, kogu protsess tuleb suures osas uuesti teha, ja selle käigus tuleb alati välja üllatusi, mis asjad seal omavahel kokku ei sobi. Kui aga saaks rajada jaama nii, et on ainult ette öeldud, et on vaja seda tüüpi pinnast, nii suurt ala ja sinna saab kõik asjad ära mahutada, siis sellisel juhul läheks see ehitus standardiseeritumaks. See on tegelikult üks suur [põhjus], miks väikseid moodulreaktoreid on juba pikka aega arendatud ja miks need ka meile hästi sobiks. Samuti ei räägi me seda, et Eestisse tuleks esimene [selline jaam]. Eestisse tõenäoliselt ei tuleks isegi Euroopa esimene jaam. See tähendab, et meil on suure tõenäosusega võimalik hoida kogu aja ennast kursis ja jälgida, et see protsess toimuks rahulikult. Nüüd see, mis puudutab jäätmeid. Siin tasuks alati kaaluda seda, et neid tuleb vaadata võrdluses. Mõnes mõttes on väga hea, et Reelika tõi välja statistika, kui palju on üldse Eestis teist liiki energia tootmisel jäätmeid ja kui palju on tuumajäätmeid ajaloos maailmas kokku [tekkinud]. See [hulk] on väiksem isegi sellest, kui palju muid jäätmeid meie Eestis aastas [tekitame]. Ja minu meelest on üks hea argument. Ma käisin kunagi Kiviõli seikluspargis, mis on rajatud tuhamäele. Seal oli välja toodud statistika, kui palju kuupmeetreid põlevkivituhka on sinna mäkke pandud. Siis ma tegin arvutuse – ka põlevkivituhas on uraani, tooriumi ja kõiki muid radioaktiivseid jäätmeid – ja selgus, et selles Kiviõli seikluspargi mäes on rohkem radioaktiivseid tuumajäätmeid, kui tuumajaam Eestis kogu oma eluaja jooksul [tekitaks]. Ja seal on see kõik avatud elementidele, see ei ole kuskil maa all kapslites. Tegelikult väga tihti ei ole hirmud faktidega kooskõlas. See on see, miks on oluline faktipõhine debatt. Ma arvan, et meil on oluline selle debatiga edasi liikuda. Selles kontekstis on järgmine samm see, et me peaksime Riigikoguna kujundama oma seisukoha. Seetõttu algatan ma lähinädalatel tuumaenergia toetusrühma nimel eelnõu, et Riigikogu saaks teha avalduse selle kohta, kas me toetame uuringute jätkamist ja seadusandliku raamistiku loomist – ainult selle kohta, see oleks ainukene mandaat valitsusele. See on peamiselt just selleks, et saada tarkust juurde ja võtta selle põhjal hilisemates faasides vastu selgeid otsuseid. Nii et ma loodan, et me saame selle eelnõu menetluse raames pidada veel palju erinevaid debatte, kaasa arvatud avalikke debatte. Ja loodetavasti jõuame otsusteni veel selle kevadsessiooni jooksul. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun! Ma küsin kohe ette ära, kas on lisaaja soovi.

Ma võtan kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hea Eesti avalikkus! Head saadikud! Lugupeetud juhataja! Ma alustan mõnede numbritega. Kuna ma käisin üsna hiljuti Olkiluoto tuumajaamas praktilist tuumatootmist uurimas, siis toon mõned näited. Olkiluoto esimene reaktor toodab 890 megavatti energiat, Olkiluoto teine reaktor samamoodi 890 ja Olkiluoto kolmas ehk kõige värskem reaktor koguni 1600 megavatti ehk üle 10% Soome energiavajadusest. Loviisa tuumajaam toodab samamoodi umbes 10% Soome energiavajadusest. Peab ütlema, et nad on olnud väga edukad. Soome tööstusele on nende reaktorite töö kriitilise tähtsusega, energia hinnale on nende töö kriitilise tähtsusega. Väga huvitav oli teada saada nende omandistruktuuri kohta, kus toimetab ka kohalikke omavalitsusi. Selles konsortsiumis, mis Olkiluotos energiat toodab, toimetab eraettevõtteid. See kõik siitsamast lähedalt on meile õppematerjal. Samamoodi on ka ekspertiis lähedalt võtta. Me saame alati Rootsist või Soomest nõu küsida. Aga meile on appi tulnud näiteks ka Jaapani valitsus, kes on korraldanud Eestis väga huvitavaid seminare. Ja muidugi, pannes end korraks rohepöörajate kingadesse, needsamad jaamad toodavad CO2 mõttes vägagi puhast energiat ja see on väga tugev argument puhtama energia kasuks. Milline olukord on Eestis praeguste energia hindadega, CO2 hindadega? Meie tööstused varisevad kõigi silme all kokku. Toon näiteks Lääne-Viru suurtööstused. Estonian Cell, üks Eesti energiamahukamaid ettevõtteid, tõmbab kokku, [koondab] töötajaid. Kunda tsemenditehas, üks kõige kuulsamaid Eesti ettevõtteid läbi aegade – omal ajal oli see Tsaari‑Venemaa üks kõige innovatiivsemaid ettevõtteid, millel oli ka üks esimene kohapealne energia tootmine –, tõmbab uksed kinni sellepärast, et rohepöörasus lööb nad jalust maha. Mis on sellises olukorras lahendus? Tegelikult tuumajaama dikteerib meile rohepööre. Muidu ilmselt ei hakataks liigutama, sest see on väga suur, energiakulukas – vaimse energia kuluga, poliitilise energia kuluga – ja majanduslikult kulukas [ettevõtmine]. See on situatsioon, kus on vaja välja mõelda ellujäämisprojekt, sest paraku taastuvenergeetika ei taga meile püsivaid võimsusi. Jaa, taastuvenergeetikal on oma roll, see täiendab ja hajutab energia tootmist. Aga tuletame siiski meelde, kuidas taastuvenergeetika äkki tasuvaks muutus. Selleks [oli vaja] lihtsalt konkurendi, põlevkivitootmise surnuks maksustamist. Ja kogu lugu. On ju tore pikka maad joosta, kui ühele pannakse jalg taha ja ta kukub kraavi – siis on võit väga sportlik. Ja muidugi subsiidiumid: subsiidiumid määrati ju üsna ammu. Ma rõhutan, et taastuvenergeetika aitab meil luua turvapuhvrit kriisideks, see on vajalik, aga ei saa asendada praegust turvalist energia tootmist. Korraks asukohast. Üks asukohakandidaat on Lääne-Virumaal asuv Viru-Nigula vald, kus on tehnoloogia ja majanduse [arengule] väga vastuvõtlik vallavanem. Aga mul on selle asukoha suhtes siiski väga tõsised kahtlused, mis tulenevad praegusest kriisiolukorrast. Kas ei peaks olema nii, et tuumajaam on Vene piirist võimalikult kaugel? Võimalikult kaugel! Seda kohta peaks otsima riiklikul moel. Ma mäletan, et kunagi Oru lossi ehitaja saatis suure meeskonna välja otsima kõige ilusamat kohta Läänemere kaldal, ja saigi lõpuks väga ilus loss, hilisem Eesti Vabariigi [presidendi] residents. Me peame midagi sarnast ette võtma, otsima hoolega, mõtlema läbi. Turvaargument on tänapäeval suur. Venemaa võib ka hübriidsõda rakendada, [saata] meile rohelisi mehikesi, tekitada häireid. Ennekõike on riskifaktor üleval Ida-Virumaal, kus seda võiks õnnestuda kõige paremini teha. Ka mereäärsele asukohale on Vene merepiir väga-väga lähedal. Kui saata sealt üks roheliste mehikeste või diversiooniüksus, võiksid nad tekitada elektri tootmise väga kiire lõpu. Need on kõik mõtted, mida peaks arutama. Täpset vastust ei ole ka minul hetkel kusagilt võtta. Tuumajaam aitaks üle elada rohepöörasuse, mis kukub võib-olla kokku juba aasta pärast, kui Donald Trump saab presidendiks. Me teame, et tema sellega kaasa ei lähe USA‑s. Ta algatab ilmselt ka nafta tootmisi, mis võib-olla aitab lõpetada Ukraina sõja. Me mäletame, kuidas Ronald Reagan kukutas nafta hinna langetamisega Nõukogude Liidu majanduse kokku. Me ei tea täpselt, kuidas [olukord] areneb, aga me peame valmistuma. Me peame päästma oma tööstused, õppima soomlastelt ja rootslastelt ning olema targad. Ja liberaalidele on minu soovitus see, et ärge minge sotsiaaldemokraatide väljale. Nemad pakuvad alati kõige radikaalsemaid sotsiaalseid eksperimente, mis lõpevad ikka krahhiga. Me näeme, et isegi kunagine kaunis Rootsi on muutunud pommimeeste, noakangelaste ja püstolikangelaste tallermaaks. Ehk siis püüdke olla liberaalid, mitte radikaalsotsialistid. See lõpeb teil muidu, ma ütleksin, varem või hiljem ideoloogilise krahhiga. Seda näitab ka Reformierakonna toetuse kukkumine kivina. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun!

Aitäh! Ma tahan avada selle debati uue nurga. Meil on Eestis juba mõnda aega liberaalid ringi käinud ja hädaldanud selle üle, kuidas riik on pankrotikursil ja kõiki asju tuleb rohkem maksustada, kuna raha lihtsalt ei ole. Aga mida nad meile ei räägi, on see, et pankrotikursi on nad valinud koos roheterrorikursiga. Ja see, et meil ei ole üldse raha, riigieelarve on jõhkras miinuses, on peamiselt tingitud sellest, et ollakse roheusku – just nimelt usku, sellel ei ole mingit pistmist teaduslikkusega või ratsionaalse majanduspoliitikaga. Mõtleme selle peale, mis on ajanud elektri hinna kalliks: rohepööre. See, et aastakümneid on viidud ellu poliitikat, mis suretab välja normaalset, odavat, tõhusat ja väljaehitatud elektritootmist. Sellel on loogiline tagajärg: kui sa suretad midagi välja – kõik vajavad ju elektrit –, siis on elektrit vähem ja selle hind lähebki kallimaks. Kõrvale pakutud lahendused, tuulikud ja päikesepaneelid, on igal juhul kallimad. Need on kallimad isegi siis, kui me ei arvuta subsideerimist hinna sisse. Aga subsideerimine on ju riigieelarve kulu, tarbija kulu või kombineeritud kulu. See, kuidas meile räägitakse, et põlevkivielekter on kallis ja tuuleelekter on odav, on ju puhas näkku valetamine. Põlevkivielekter on kallis sellepärast, et see on regulatsiooniga kalliks aetud, CO2‑maks on sinna sisse pandud, kõikvõimalikud keskkonnanõuded on aetud nii pööraselt rangeks, et põhimõtteliselt peab põlevkivi tootmise puhul tegema iga mõne aasta tagant mitmekümnemiljonilise investeeringu. Noh, ütleme, laias laastus võib seda kirjeldada kui usualtarile uue ohvri andmist. Samal ajal makstakse tuulikute hinda kinni nii otsesubsiidiumidega kui ka sellega, et regulatsioonides tehakse väga ulatuslikult järeleandmisi planeeringute ja keskkonnanõuete puhul – tehakse seda näiliselt odavamaks. Ja hoolimata sellest räägitakse meile täiesti ausalt, et kui me peaksime minema üle taastuvenergiale ehk tuuleenergiale, siis on meil vaja teha võrku miljarditesse ulatuvaid investeeringuid. Võrku, mitte tootmisse! Tootmisse on omaette miljardilised investeeringud. Me räägime 4–5‑miljardilisest kulust lähiaastatel tuuleenergia mahu suurendamiseks olulisel määral. 4–5 miljardit! See on kulu ühiskonnale, see on kulu tarbijatele, see on kulu riigieelarvele. Loomulikult, kui teha selliseid kulutusi – ja see on mõne aasta perspektiivis –, siis riigieelarve käriseb. See käriseb sellepärast, et suuri kulutusi peab hakkama tegema otse riigieelarvest, aga see käriseb ka sellepärast, mida me näeme väga selgelt: Eesti majandus on aetud rohepöörasusega käpuli ja käpuli olev majandus annab riigieelarvesse vähem maksutulu. Me oleme seda rääkinud ja rääkinud ja rääkinud, aga paistab, et sellest ei hakatagi aru saama: maksude radikaalne tõstmine, mis on selle valitsuse käekiri ja tegelikult [omane] kogu Kaja Kallase valitsemisajale, ei too riigieelarvesse raha juurde, vaid võib riigieelarvest raha hoopis vähemaks viia, sest see on tekitanud majanduskriisi. Räägime eelarveaugu täitmisest. Meil on riigieelarve puudujääk suurusjärgus miljard või poolteist miljardit. Pool või kaks kolmandikku sellest puudujäägist kaob iseenesest ära, kui me saame majanduse uuesti kasvama. Iseenesest kaob ära, 600–700 miljonit eurot riigieelarve tulu tuleb kohe juurde ilma maksusid tõstmata. Pigem tuleks maksusid langetada, et tuleks majanduskasv ja maksulaekumised. Võtame riigieelarve kuludest välja ka Rail Balticu 1,5 miljardit järgnevateks aastateks. 1,5 miljardit – see on juba järgmine suur tükk riigieelarve miinusest. Niimoodi neid projekte vaadates me saame aru, et rohepöörasus, roheterror ajab Eesti riiki pankrotti. Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Rääkimata sellest, et see roheterror on suunatud vaba ühiskonna vastu. See on ju padukommunistlik plaan, plaanimajandus. Võtame teilt kõik ära! Sul ei ole vaja autoga sõita, kui sõidad, siis ainult nii ja nii mitu kilomeetrit. Sul ei ole vaja lennukiga sõita, kui sõidad, siis [teed] ainult ühe reisi aastas. Sul ei ole vaja liha süüa, sest loomade kasvatamine on planeedi rüüstamine, ehkki me oleme tsivilisatsiooni algusaegadest loomi kasvatanud. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui sa siis selle kõige vastu protestid, siis võtame sult sõnavabaduse ära, kehtestame vihakõneseaduse, et sa ei saaks ametliku ideoloogilise režiimi jutupunkte vaidlustada või vastu vaielda. Kogu see roheterror, mida meile tuuakse, viib meid vaese orjastatud ühiskonnani. Kordan lihtsalt veel kord üle, mis on Eesti energiapoliitika mõistuslik plaan lähiaastateks. Jätkata rahumeeli põlevkivienergeetikaga järgmised 15–20 aastat, hoolitsedes selle eest, et põlevkivielekter kataks ära meie põhivajadused, meie keskmise tarbimise. Paralleelselt sellega asuda ehitama välja oma tuumajaama, mis on piisavalt võimas, et taas katta ära Eesti baasvajadused, ja võib-olla piisavalt võimas, et tulevikus isegi eksportida elektrit, sest eksporditulu on majandusele eriti magus tulu. Ja seejuures täiesti külmalt lükata kõrvale ideoloogilised tuule‑ ja päikesejutud, mis majanduslikult mitte kunagi ära ei tasu, lõpetavad vaba ühiskonna ja teevad meid kõiki vaeseks. See on meie mõistlik plaan.

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid ja külalised! Kasutan võimalust see arutelu nüüd kokku võtta ja sellele punkt panna. Mis selle arutelu eesmärk täna oli? Eesmärk oli vaadata otsa sellele suurele põhjalikule raportile, mille tuumaenergeetika töörühm meie ette pani, ja küsida ära kõik olulised küsimused, lisaks käsitleda veel kaasnevaid olulisi teemasid. Ma väga tänan teid, ettekandjad, teie panuse eest. Te andsite kõigile küsimustele väga põhjalikud vastused. Nagu ma tähele panin, tegelikkuses jäi küsimustele eraldatud aega ka natuke üle, mis on väga hea. See tähendab, et mitte keegi Riigikogu liikmetest ei saa öelda, et nad ei saanud ajapuuduse tõttu oma küsimusele vajalikku vastust. Kogu selle debati mõte ongi olnud kaaluda erinevaid argumente – neid argumente on toodud siin nii küsimustes kui ka fraktsioonide ja Riigikogu liikmete sõnavõttudes –, nii toetavaid, pooltargumente kui ka kriitilisi [argumente]. See on olnud kogu selle debati tuum, et me saaksime minna otsustamisele vastu ratsionaalselt, argumentidega, läbimõeldult, mitte emotsiooni pealt. Ei ole vaja siin kellelgi mingeid õlgmehikesi ehitada. Tundub, et Riigikogu liikmed on piisavalt arukad, et suudavad tänasest kõik kõrva taha panna ja langetada selle arutelu põhjal otsuse. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Ma tänan kõiki tänaseid ettekandjaid: Igor Taro, Reelika Runnelit, Lauri Tammistet ja Aigo Allmäed! Aitäh teile sisukate ettekannete ja põneva arutelu eest! Ja loomulikult tänan ka kõiki kolleege aktiivse osalemise eest tänasel olulisel arutelul. Meie tänane istung on lõppenud. Soovin kolleegidele edu nende töös ja kohtume siin Riigikogu täiskogus pärast istungivaba nädalat.