Доклад министра культуры за 2024 год «О реализации долгосрочной стратегии развития государства «Эстония 2035»» (включая реализацию «Основ спортивной политики Эстонии до 2030 года»)

Nüüd saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on kultuuriministri ettekanne "Riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest", sealhulgas "Eesti spordipoliitika põhialuste aastani 2030" elluviimisest. Enne kui palun Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Heidy Purga, kaks sõna selle [päevakorrapunkti arutamise] korra kohta. Ministril on ettekandeks aega kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada ühe küsimuse ja läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonide esindajad. Otsust vastu ei võeta. Ja nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriministri Heidy Purga.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Ma tänan teid võimaluse eest tutvustada Kultuuriministeeriumi valitsemisala eesmärke ja tegevusi, mis on esitatud meie kolmes arengukavas. Need kolm arengukava on "Kultuur 2021–2030", "Sidus Eesti 2021–2030" ja "Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030". Need kõik panustavad "Eesti 2035" strateegia kõigi sihtide saavutamisse. Eesti tugeva kultuurielu ja elujõulise kultuuriruumi teevad meie inimesed. Võime olla õnnelikud selle üle, et ka pärast rasket koroonakriisi on Eesti elanikud ühed aktiivsemad kultuuris osalejad Euroopas. Meie siht, et kultuurielus osaleks vähemalt 80% elanikest, on realistlik, kui meenutame kas või möödunud, 2023. aasta kultuuri tippsündmust – noorte laulu‑ ja tantsupidu "Püha on maa". On suur rõõm, et vaatamata ekstreemsele ilmale peeti pidu uhkelt lõpuni. Laulu‑ ja tantsupeost võttis osa rohkem kui 30 000 lauljat, tantsijat ja pillimängijat ning pidu külastas ligi 90 000 inimest. Rõõm kordaläinud peost oli tõesti lõputu, nagu kõlas ka viimane laul kaare all. See on väga tähtis, sest kultuur loob ühiskonnas küünarnukitunnet ning võimendab meie väikese riigi globaalset nähtavust. See omakorda jätab väga positiivse jälje Eesti majandusse. Tajume igapäevaselt kõik, et just kultuur annab mõtte ka riigikaitsele. Sõda Ukrainas on meie argipäeva toonud paratamatult kriisiplaanide koostamise ja ka vastavad õppused. Samas muudavad kultuur ja sport meid kriisidele iseenesest vastupidavamaks. Kultuuril ja spordil on võime elavdada majandust. Just sellepärast on oluline, et kultuur ja sport said tänavuses riigieelarves raha juurde sellistele tegevustele, mis toovad riigikassasse lisa või mille mõju tunneb esimesena loovisik. Head kuulajad! Vaatamata kõigele rõõmustavale püsib meie suurim murekoht endisena: kultuuri kättesaadavus ja Eesti regionaalsed erinevused. Riigi kohalolu tajumine on samuti julgeolekuküsimus ja kultuurivaldkonnal on võimalus aidata neid vajakajäämisi tasandada. Mõelgem hetkeks rahvaraamatukogude võrgustikule. Neid on meil üle 500. Raamatukogu muutub üha enam kogukonnakeskuseks ja laiemalt avalike teenuste pakkujaks. Omavalitsustele toeks olev raamatukogude kiirendi, mahuga pool miljonit eurot, millele omavalitsused lisavad sama palju, annab selleks arenguhüppeks võimaluse. Öeldut ei tohiks mõista nii, et raamatud marginaliseeruvad. Raamatud ei kao raamatukogudest mitte kunagi ja mitte kuhugi. Seepärast on väga tähtis, et enim loetud kirjanikud saaksid laenutatud raamatute eest ka väärikalt hüvitist. Autorihüvitusfondi mahu suurendamisega miljoni euro võrra jõuab õiglasem tasu otse loovisikuteni. Ka Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmänguseaduse muutmine on tubli samm edasi, sest see laiendab võimalusi saada loometöö eest sotsiaalsed garantiid. Lisaks on see muudatus oluline, sest riiklikult tähtsate kultuuriehitiste valmimise süsteem muutub senisest paindlikumaks. Kuidas levib lugu Eestist, lugu meist? Olen päris veendunud, et tehnoloogiline areng ei saa asendada päris inimesi, päris lugusid. Eesti film on meie oma lugude rääkimiseks suurepärane meedium. Läinud aasta oli Eesti filmile erakordne. UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud Vana-Võromaa suitsusaunas räägitud lood ja laulud on rullunud üle maailma. Võrokeelne laul kõlab nii kinolevis kui ka prestiižsetel festivalidel ja auhinnatseremooniatel. Palju õnne tegijatele selle eest ja jaksu edaspidiseks! Filmitööstus elavdab majandust, õigem oleks öelda, ongi selle orgaaniline osa. Film Estonia 2022. aasta analüüsi kohaselt loodi aasta varem, aastal 2021, tänu tagasimaksefondile tervelt 189 töökohta. Tagasimaksefondi toel investeeritud iga euro kohta luuakse majanduses kokku 5 eurot väärtust. Meie kinosaalid on rahvast tulvil ning kuni on lugude vestjaid, tehakse neid lugusid ja tahetakse ikka veel teha ja kuulda ning ka näha. Kuid see, mis on täna, võib homme olla juba teisiti. Kultuuris osalemist ja selle järelkasvu tuleb kasvatada siin ja praegu iga päev. Kultuuriranitsa algatus on ainuüksi sel õppeaastal toonud kultuuri juurde 138 000 põhikooliõpilast. Üks liigutavam tagasiside programmile tuli eelmisel aastal Ida-Virumaalt, kus õpetaja tunnistas, et ta sai esimest korda üle 20 aasta viia riigi toetuse abil oma õpilased teatrisse. Me mõistame, et keskmiselt 11 eurot õpilase kohta aastas on selgelt liiga vähe, mistõttu vajab kultuuriranits tingimata mingil hetkel ka lisarahastust. Seda kinnitavad üle poole osalenud koolidest. Lisaks aitab kultuuriranitsa algatusse panustatud eelarve loomesektorisse raha tagasi tuua, seda noorte, meie järelkasvu kaudu. Arvestades kultuuris tekkivat väärtust, on see nagu liitintressiga investeering. Praegune järjekindel panus lubab meil loota kultuuri üha suuremale tasakaalustavale mõjule ühiskonnas ka aastate pärast. Riigieelarve pingeline olukord ei võimalda aga toetada meie rahvuskultuuri ja sporti määral, et pikemas plaanis oleks tagatud Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime. Vähenenud on ka kohalike omavalitsuste võime panustada kultuuri ja sporti. Näiteks langes 2022. aastal spordi osakaal kohalike omavalitsuste eelarvetes keskmiselt 3,3%‑ni. Eraraha kaasamine kultuuri‑ ja spordivaldkonna edendamiseks liigub küll rahulikus, kuid kindlas tempos tõusujoones, kuid samas on eraraha kaasamise potentsiaal siiski kordades suurem kui praegune tegelik pilt. Ettevõtete võimalikust annetuste mahust tulumaksusoodustusega ühingute nimekirjas olevatele organisatsioonidele jõudis kultuuri‑ ja spordiasutusteni 2022. aastal vaid umbes 0,5%. Oleme koos partneritega töötamas välja ettepanekuid, kuidas seda olukorda muuta. Head kuulajad! Kultuur loob jagatud tähendusi kõigi vahel, kes me siin Eestis elame. Suur roll selles on ka meedial. Eesti rahvusvahelistub. Siia tullakse tööle, õppima, perekonda looma ja paraku ka kurvematel põhjustel, nagu kestev vallutussõda Ukrainas. Erameedia ja Eesti Rahvusringhäälingu täiendav toetamine kokku 3 miljoni euroga, et tuua vene ja inglise keele kõnelejad ühisesse kommunikatsiooniruumi, aitab tagada ühtset inforuumi ja koostöömeeleolu kõigi vahel, kes me Eestis viibime. Eesti integratsiooni monitooringu tulemustele tuginedes teame, et Eestis elavate venekeelsete elanike meediatarbimise valikud on tõesti muutunud. Vähenenud on Venemaa kanalite usaldusväärsus ja suurenenud Eesti meedia roll. Niisamuti on oluline kultuuri kättesaadavus mis tahes platvormidel. Kultuuripärandi digitegevuskava aastani 2029 võimaldab Eesti kultuuripärandi muuta kõigile huvilistele kas või globaalselt digitaalsena kättesaadavaks ja kasutatavaks. 2023. aasta lõpuks oleme suutnud digitaalsena kättesaadavaks teha 42% kultuuripärandist. Uus põlvkond peab loomulikuks, et kogu info on kättesaadav ning vaid mõne kliki kaugusel. Ja kui ei ole, siis otsitakse midagi muud, mis on kergemini leitav. Nii on üha suurem oht sattuda infosohu ja kaotada järjepidevus oma rahvuskultuuriga. Pinevas julgeolekuolukorras ei ole sugugi ülearune mõelda kultuuripärandi turvalise säilimise peale, sest Ukrainas toimuv on meile kõigile traagiline õppetund. Me aitame Ukrainat oma võimaluste piires nii kaua, kui vaja. Kultuuriministeeriumi eestvedamisel ning koostööpartnerite ESTDEV‑i ja Eesti Arhitektide Liiduga viisime läbi Žõtomõri oblasti perekodude arhitektuurikonkursi. Oleme panustanud rahaliselt Ukrainaga seotud kultuurikoostöösse. Peame oluliseks just digivaldkonna ja kultuuri seostamise kogemusi jagada oma Ukraina kolleegidele ning nende huvi selle vastu on suur. Lugupeetud rahvasaadikud! "Eesti 2035" siht on tugev, uuendusmeelne ja vastutustundlik majandus. Seepärast oleme veelgi suuremasse fookusesse võtnud loomemajanduse edendamise. Möödunud aasta novembriks olid välja töötatud Euroopa Liidu uue rahastamisperioodi loomemajanduse arendamise meetme kõik tingimused ja esimene taotlusvoor loomeettevõtjatele tugiteenuste pakkumiseks avanes juba suvel. Majanduskeskkond, eriti loomesektor, on väga dünaamiline ja sellepärast ei asenda miski pidevat silmast silma suhtlust. Me korraldasime sel talvel valdkondlike arutelude seeria, et ühiselt leida täiendavaid mooduseid kultuuri ja loovuse majandusliku mõju suurendamiseks ning Eesti rahvusvahelise nähtavuse kasvatamiseks. Kaasa lõi üle 180 sektori esindaja kõikidest valdkondadest, muusikast mängutööstuseni. Majandusliku mõju kasvatamise tegevused on ministeeriumis juba käivitatud, aga targalt, mis tähendab, et me ei loo juurde uusi struktuure, vaid kasutame maksimaalselt ära juba olemasolevaid meetmeid minimaalse bürokraatiaga. Igivana dilemma, kas inimene või taristu, on jäänud kõigi nende mõttevahetuste keskel püsima. Euroopa Liidu kliimaeesmärkidega kaasnevad meile olulised kohustused, mida peame läbivalt arvestama oma taristu korraldamisel, aga ka poliitikameetmetes, tagamaks meie muinsuskaitselist kultuuripärandit. Seepärast on paslik esile tõsta ehitismälestiste energiatõhususe tõstmise ning etendusasutuste energiasäästlike valguslahenduste toetamise meetmed. Kolme järgneva aasta jooksul toetame avaliku funktsiooniga ehitismälestisi kokku 24 miljoni euroga, teatrite energiasäästlike valguslahenduste meetme maht on 9 miljonit eurot. Seda kõike ikka selleks, et suurem ressurss jääks vahetult elamuste loomise ja loovisiku heaks, mitte ei kuluks maailmaruumi kütmiseks. Eesti humanitaarteaduste ja eriti kultuurivaldkonna teadusuuringute olukord on viimasel kümnel aastal olnud muret tekitav. Et olukorda leevendada just vähe‑ ja alauuritud teemavaldkondades ja soodustada teadlaste järelkasvu, oleme viimastel aastatel eraldi rahastanud kultuuri teadus‑ ja arendustegevusi loovuurimuste toetamise kaudu ning käivitanud Eesti kultuuri teadus‑ ja arendusprogrammi kogumahuga 6,4 miljonit eurot aastani 2026. Head Riigikogu liikmed! Lõimunud ja sidusa ühiskonna alus on eesti identiteet ning eesti keel ja kultuur. Sidusa ühiskonna tunnus on sotsiaalne kaasatus. Läinud aastal mõjutas Eesti ühiskonna sidusust Venemaa jätkuv agressioonisõda Ukraina vastu ning ettevalmistused üleminekuks eestikeelsele haridusele. Äsjase uue lõimumismonitooringu tulemused näitavad, et pikas vaates oleme lõimumises teinud märkimisväärseid edusamme. Kõige olulisem eduka lõimumise kriteerium nii eestlastele kui ka venekeelsete vaatajate ja vastajate jaoks on vägivaldsete rahvuskonfliktide vältimine, mida peavad väga oluliseks võrdselt üle 80% kõigist püsielanikest. Üha selgemalt on näha muster, et mida integreerunum on inimene, seda parem on tema majanduslik toimetulek ja tööturupositsioon. Majanduse areng on teine oluline väärtuskriteerium kõigile Eestis elavatele inimestele. Muust rahvusest inimeste eesti keele oskus on kasvanud aeglaselt, kuid järjepidevalt. Nende osakaal, kes enda hinnangul ei oska eesti keelt üldse, on langenud 4%‑ni. Muret teeb, et üle poole 15–29-aastastest noortest hindab oma keeleoskust keskmiseks või nõrgaks. Samas soovib üle 80% venekeelsetest vanematest, et nende lapsed omandaksid eesti keele oskuse juba maast madalast, ning oodatakse, et üleminek eestikeelsele haridusele aitab noortel tõhusalt sulanduda eestikeelsesse kultuuriruumi ja avalikku ellu. Sõda Ukrainas on mõjutanud ka rahvastiku koosseisu sõjapõgenike migratsiooni tõttu. See on omakorda olulise tähtsusega meie inimeste integratsioonikäsitluses. Inimsuhted on kohati kindlasti teravnenud, kuid teisalt on sõda Euroopas loonud ka solidaarsust. Aastatel 2022–2023 on Eestis ajutist kaitset taotlenud ligi 51 000 inimest. Ajutise kaitse pikendamist taotles 35 000 inimest. Palun seega teilt, head rahvasaadikud, alati oma avalikes sõnavõttudes lähtuda tegelikest arvandmetest, et mitte asjatult külvata ühiskonnas hirmu ja segadust. Meie inimeste toetus sõjapõgenike abistamisele on kõrge ka nende seas, kes üldiselt Eesti riigi toetust sõdivale Ukrainale väga positiivselt ei hinda. Selleks, et kuni 19‑aastastel Ukraina sõjapõgenikel ei kaoks side oma keele ja kultuuriruumiga, on kahe taotlusvooru kaudu välja jagatud 200 000 eurot. Selle eest on Integratsiooni Sihtasutus ehk INSA toetanud ukraina keele ja kultuuri õpet, kultuurisündmusi ning kirjanduse väljaandmist. Oleme kaasanud omavalitsusi, kes on oluline lüli sõjapõgenike toetamisel. Riikliku kohanemisprogrammi töömaht suurenes suure hulga ajutise kaitse saajate tõttu lausa poole võrra. Kohanemisprogrammi pakuti kolmele sihtrühmale: Eestis tähtajalise elamisloaga viibivatele välismaalastele ehk nii‑öelda tavarände alusel siia saabunud uussisserändajatele, samuti rahvusvahelise kaitse saajatele ja ajutise kaitse saajatele. Hõlbustamaks uussisserändajate kohanemist Eestis, valmis uus infoteenus "Eestis kohanemine", mis koondab endasse kogu vajamineva info olemasolevatest teenustest. Õnneks püsib huvi eesti keele omandamise vastu endiselt kõrge. Pingeline olukord maailmas muudab lõimumispoliitikas eriti oluliseks turvalisus‑ ja julgeolekuaspekti arvestamise. Venekeelse vähemuse lõimumise hindamisel tuleb peale keeleoskuse veelgi rohkem tähelepanu pöörata mentaliteedile ning kaitsetahtele. Seda kõike aitavad saavutada muu hulgas kultuuri‑ ja spordisündmused, mis toovad inimesi eesti kultuuriruumi juurde. Selleks eraldati eelmisel aastal üle miljoni euro ning toetusi said kõiksugused ettevõtmised nii Ida-Virumaal kui ka üle Eesti. Lugupeetud kuulajad! 2023. aasta oli liikumisaasta, mis tõstis tähelepanu keskmesse liikumisaktiivsuse vajaduse. Igal kuul oli fookuses erisugune liikumisviis või ‑võimalus, millel kõigil oli üks eesmärk: hakkame ometi ennast liigutama. Kui liikumisest saab meie igapäevaelu osa, saame olla ka rahvana kestlikud. Majanduslik kasu tuleb mängu ka siin, kuna tervemad ja õnnelikumad inimesed viibivad kauem tööturul. Kes tahakski jõude kodus istuda, kui keha ja vaim on valmis tegema meelepärast ja jõukohast tööd? Vaid 1% kõrgem hõivemäär vanusegrupis 65+ eluaastat tooks riigile üle 7 miljoni euro tulumaksu aastas, 3% kõrgem aga lausa 21 miljonit. See kõik aitab vähendada tervishoiukulusid ning hoida kõrgel meie kultuurist osasaamist ja soovi ise pikema aja jooksul elamusi luua, näiteks kaasa lüües rahvatantsuringis või harrastusteatris. Liikumisaasta sõnum levis jõudsalt, kuna selle toimumisest olid teadlikud 44% inimestest. On huvitav paradoks, et suur osa rahvast ei pane kuidagiviisi kahtluse alla vajadust liikuda. Eesti spordiregistri andmetel tõusis spordiharrastajate arv mullu rekordilise 225 000‑ni. Peaaegu kolmveerand harrastajaskonna kasvu määrast tuli täiskasvanute arvelt ja vaid veerand olid noored. Meie lapsed ei kipu väljaspool trenne kuigivõrd liikuma. Seega jääb liikumisharrastuse soodustamine meie prioriteediks ka nüüd, kui liikumisaasta on teatepulga üle andnud kultuuririkkuse aastale. Võtmesõna on koostöö nii kogukondade, omavalitsuste kui ka riigi tasandil. Sellest tulenevalt leppisid Kultuuriministeerium, Sotsiaalministeerium ning Haridus‑ ja Teadusministeerium koos allasutustega kokku liikumisharrastuse tegevuskava aastani 2026, mille tulemustest saame rääkida juba edaspidi. Kvaliteetsete tasuta liikumisvõimaluste tagamiseks jätkasime regionaalsete tervisespordikeskuste programmi elluviimist.

Austatud minister, ma korraks katkestan teid. Vabandage! Head ametikaaslased! Mul on väga hea meel, et meil on võimalus tervitada istungisaali pressirõdul viibivat Andorra Vürstiriigi peaministrit Xavier Espot Zamorat ja samuti Riigikogu esimeest Lauri Hussarit. Hea meel on külaliste rõdul tervitada häid eestimaalasi, sealhulgas Kuristiku gümnaasiumi. (Aplaus.) Hea kultuuriminister, ärge olge mures selle aja pärast, [mis meil kulus,] see tuleb teile ilusasti juurde. Palun, saate jätkata.

Ma tänan. Ma tänan, ma ei muretsegi. Mullu oli riigieelarves tervisespordikeskuste juurde olme‑ ja teenindushoonete rajamiseks ette nähtud 3 miljonit eurot. Taotlusvoor oli edukas ning jätkamine eeldab lisavahendite olemasolu ka järgmistel aastatel. Lisaks sellele tegi valitsus mullu märgilise otsuse eraldada Eestis toimuvate kõrgetasemeliste ja suure turunduspotentsiaaliga võistluste korraldamiseks alates sellest aastast 3 miljonit eurot aastas. See annab korraldajatele kindlustunde spordisuursündmuste korraldusõiguse taotlemiseks pikemas perspektiivis, samuti muutub spordivõistluste toetamine süsteemsemaks. Rahvusvahelised katusorganisatsioonid on meie innovaatilisust ja professionaalsust hinnanud väga kõrgelt. Näiteks on siit võimalik toetada igal aastal palju diskussiooni tekitanud Rally Estonia korraldamist ja kauaoodatud laskesuusatamise maailmameistrivõistluste korraldamist 2027. aastal. Rahvas liigub spordivõistlustele, kuid tarbib ka kohalikke teenuseid, ööbitakse, süüakse, osteldakse, ning majanduslik mõju on taas märkimisväärne. Juba aastaid on Kultuuriministeeriumil selliste võistluste toetamiseks eraldi meede ning mullu saime toetada kokku kümmet spordivõistlust kogumahus ligi 2,4 miljonit eurot. Kes kahtleb, siis arvud kõnelevad selget keelt. Need võistlused tõid Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel riiki üle 25 miljoni euro välisraha, millelt laekus käibemaksu riigile vähemalt 3,4 miljonit. Seega laekus käibemaksu peaaegu poolteist korda enam, kui oli riigi algne toetus sündmuste korraldamiseks. Üldse eraldas Kultuuriministeerium 2023. aasta eelarvest spordivaldkonnale kokku 51 miljonit eurot, mida on rohkem kui kunagi varem. Spordivaldkonna toetustest üks suuremaid on treenerite tööjõukulu toetus. Selle taotlusvooru maht tõusis 7,8 miljonilt eurolt 12,2 miljoni euroni ning selle tulemusena noortega täiskoormusega töötavate treenerite alampalk 400 euro võrra, jõudes 1400 euroni. Ehkki treeneri miinimumpalk on küll pidevalt tõusnud, on see siiski Eesti keskmisega võrreldes madalam ja vajab suurt tähelepanu ka järgmistel aastatel. Toetussüsteem on vaatamata murekohtadele motiveerinud treenereid koolitusi läbima ja taotlema kutsetunnistusi. See on aidanud tagada neile sotsiaalsed garantiid. Õnneks näitas mullune uuring ka seda, et sport on meil aus. Laialdast dopingu kasutamist Eestis kõigi eelduste kohaselt ei toimu. Valemängijate spordist väljajuurimine või sellele kaasa aitamine peab olema jätkuvalt erilise tähelepanu keskmes. Lugupeetud Riigikogu liikmed! 2024. aasta on alanud suure hooga. See on olümpia-aasta. Üle paljude aastate võõrustame olümpiamänge ja paraolümpiamänge taas Euroopas. Soovin sitkust meie sportlastele ja palju positiivseid emotsioone ka kaasaelajatele. Kuna Eesti Olümpiakomitee tähistas mullu 100 aasta juubelit, siis kasutan juhust ning tänan veel kord kõiki, kes on aastate jooksul olümpialiikumisse oma panuse andnud. Avatud on Tartu kui tänavuse Euroopa kultuuripealinna programm "Ellujäämise kunstid", mis toob linna külalisi lähemalt ja kaugemalt, suurematele ja väiksematele sündmustele. Nagu ennist öeldud, 2024. aasta on ka kultuuririkkuse aasta, kus saavad hääle Eestis igapäevaselt ainuomast kultuuri loovad rahva‑ ja rahvuskillud ning kogukonnad. Tuleval aastal aga tähistame Eesti Kirjanduse Seltsi eestvedamisel Eesti raamatu 500. aastapäeva. Jutuvestja Piret Päär on öelnud, et lood, mida sa räägid, loovad sind ennast. Kultuuriministrina kinnitan, et see ülevaade kultuuri, spordi ja kultuurilise mitmekesisuse valdkonna arengutest aitab luua ja rääkida Eesti lugu ning on samaaegselt igikestva Eesti loo teenistuses. Mullusuvisel noorte laulu‑ ja tantsupeol saadud emotsioon õpetas meile, et vaatamata mis tahes oludele on kõik alati võimalik. Neil päevil oli Eesti naeratav ja kogukondlik. Ma tahan uskuda, et samasuguses koostöövaimus loome me iga päev kultuuri edendamise kaudu ühiseid väärtusi ja hoiame Eestit tasakaalus. Aitäh!

Austatud kultuuriminister, ma tänan teid ettekande eest! Teile on ka päris tublisti küsimusi. Head ametikaaslased, vastavalt meie korrale võib Riigikogu liige esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Hakkame pihta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister, tänan selle huvitava ettekande eest! Mul on küsimus. Mis põhjusel otsustas Kultuuriministeerium üle-eestilised harrastusspordi ja koolispordi katusorganisatsioonid rahata jätta? Ma [mõtlen] eelkõige koolispordi liitu, kelle puhul jäeti ära poole miljoni eurone toetus. Samal ajal räägib valitsus suhkrumaksu vajadusest, et parandada noorte tervist, teie rääkisite liikumisvajadusest. See on natukene silmakirjalik, kui samal ajal ei rahastata laste liikumisharrastusi, koolisporti. Suure tõenäosusega te vastate, et raha ei ole ära võetud, vaid on ümber jagatud. Aga see on tegelikult veel halvem. See on sama hea, kui võtta näiteks olümpiakomiteelt raha ära ja jätta kõik alaliidud ilma kureerimise ja koordineerimiseta. Kahjuks on praegu tekkinud selle tõttu segadus ja koolisport kui selline võib hakata vaikselt välja surema.

Aitäh küsimuse eest! Ei vasta tõele, et raha on ära võetud. Koolispordi puhul on võimalus samamoodi tegevusteks raha taotleda. Me oleme viidanud – ka oma tänases kõnes ma viitasin sellele –, et oluline on see, et Eesti lapsed saaksid liikuda oma kodukoha lähedases paigas, et neile pakutakse seal võimalikult mitmekesiseid liikumisega seotud tegevusi. See ei tähenda seda, et nad peaksid ilmtingimata ainult võistlema. Võistlussport ei kao laste hulgast mitte kuhugi. Probleem ongi selles, hea rahvasaadik, et need üksikud lapsed, kes käivad võistlemas, käivad ainult võistlemas ühes või teises Eesti paigas, ja see ei suurenda laste hulka, [kes spordiga tegelevad], ei mitmekesista neid paiku, kus meie lapsed elavad, ega anna suuremaid võimalusi spordiga tegeleda oma kodukohas, eri maakondades [neis kohtades,] kus väikesed lapsed elavad. Selle meetme ümberkorraldamine on juba tõestanud meile, väikestele lastele [suunatud] tegevuste ja üritustest osavõttude kaudu, et see on läinud asja ette. Kindlasti ei tasu koolispordi tuleviku pärast muretseda. Ma usun, et see on heades kätes.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Igal aastal me märkame uudiseid selle kohta, kuidas teatrid uue hooaja eel teevad nõndanimetatud piletikampaaniaid, avavad piletite ostmise veebis. Paraku me [näeme], et piletid saavad väga ruttu otsa. See ühelt poolt tekitab sellise tunde, et osal inimestel on üsna keeruline teatrisse jõuda: ennem läheb tükk maha, kui sinna pileti saab. Osa teatreid käib ka mööda Eestit ringi ehk räägime sellisest regionaalsest mõõtmest. Öelge palun, kas teie ministrina olete rahul sellega, kui palju Eesti teatrid annavad etendusi sõna otseses mõttes väljaspool oma kodumaja. Kui te ei ole rahul, siis kuidas seda olukorda võiks parandada?

Urmas Kruuse, palun!

Ma tänan küsimuse eest! Kultuuriministeeriumil on olemas selline meede nagu "Teater maal", selle kaudu saab taotleda väljasõitudeks raha. Aga see nii-öelda väljasõidutingimus on mõnes taotlusvoorus mõningate teatrite puhul iseenesest juba sisse kirjutatud. Kui neil on oma kavas või tegevuskavas selline vajadus ja igapäevaharjumus olemas, siis toetuse maksmisel seda arvestatakse. Kas seda võiks rohkem olla? Sellele küsimusele jään hetkel vastuse võlgu. Ma usun, et need teatrid, kes seda teevad, teevad seda maksimaalsel määral ja jõuavad vajalikesse kohtadesse, inimesteni.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Aitäh selle ülevaate eest ja suur tänu selle suure töö eest, mida Kultuuriministeerium on teinud! Mul on ülikooli inimesena hea meel kuulda, et ka teadlased saavad Kultuuriministeeriumi programmist 6,1 miljonit – kui see õige summa mul meeles on – uurimistöö jaoks. See on, ütleme, pigem natuke loovmajandusega seotud. Minu küsimus puudutab järgmist. Õnneks on olemas ka selline asi nagu loovinimeste stipendiumid või toetused ülikoolides, kus nad saavad teadustööd teha. Kas ministrile tundub, et sellega on humanitaarteaduste vajadus kaetud? Kui vaadata ETAG‑i grante ja kõiki muid teadustoetusi, siis on humanitaaria riba seal nii pisike, et värvilisena näidatuna ta peaaegu et kaob ära võrdluses loodusteaduste või täppisteadustega. (Juhataja helistab kella.) Kas on mingi võimalus mõelda natuke rohkem ka humanitaarteaduste alusteaduste peale?

Ma tänan selle küsimuse eest! Olen teie tähelepanekutega sada protsenti nõus. Humanitaarteadused muutuvad meie ühiskonnas kahtlemata päev päeva järel üha vajalikumaks. Meil on tarvis toetada ja õpetada neid inimesi, kellel on kriitiline mõtlemine ja arusaamine ühiskonnas toimuvast, tekstidest, kõikidest andmetest, kes suudavad hallata meile vajalikke süsteeme ja tõlkida neid inimkeelde ning hoida meie ühiskonna õigel rajal. Me oleme seda tähele pannud ja kindlasti liigume selles suunas, et ka humanitaarteadusi rohkem selle grandi või selle meetme alla saada. See on meile tähtis.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Unistada tuleb suurelt ja eesmärgid peavad olema pingutamist motiveerivad. "Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030" on seda. Aga samas on reaalsus hirmutav. Kurb tõdeda, et ülekaaluliste laste ja noorte arv on kasvutrendis. Kui meie püramiidi alumine osa on nõrk, ei ole meil ka head loota tippsportlaste järelkasvuks. Te tõite oma ettekandes välja mure, et meie noored ja lapsed liiguvad vähem. Minu küsimus: mida me peame riigina tegema, et motiveerida meie inimesi oma tervise eest hoolt kandma?

See on väga keeruline küsimus. Eks me igapäevaselt tegeleme selle väljakutsega. Riik võib teha rohkem või vähem, kuid lõppkokkuvõttes lasub vastutus [ikka] igal indiviidil ja igal kodanikul endal: kuidas ta [oma tervisesse] suhtub, millised riske võtab, kas ta tahab oma tervise eest hoolitseda või mitte, milline on tema eluviis ja harjumused. Kui kultuurivaldkonnast rääkida, siis mulle tundub, et head eeskujud meie edukate sportlaste näol või ka näiteks edukad filmid, viimane kunagisest Kalevi korvpallimeeskonnast, on justkui üks ärgitusvahend, mis toob kaasa suuremaid masse või inspireerib noori liikumisega rohkem tegelema. Mitte ainult sportimisega, vaid ka liikumisega. Aga sellesse ma usun küll, et lõppkokkuvõttes võtab igaüks ise vastutuse. Riigi ülesanne loomulikult on hoida ja arendada taristut, mis teeb liikumisvõimalused inimestele hõlpsamaks, lihtsamaks ja paremini kättesaadavaks.

Austatud minister, ma väga vabandan! Kuna te mainisite Kalevi korvpallivõistkonda, siis ma vaatan saalis otsa Tanel Teinile ja tuleb ka Tartu Rock igapidi meelde. Nii et tervitused ka sinna. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tänan selle kokkuvõtva ettekande eest, mida me saime põhjalikumalt arutada kultuurikomisjonis. Täna me teame ja tunnetame, et Eesti kultuurielu on väga-väga rikas, uusi professionaalset elamust või osalust pakkuvaid sündmusi tuleb igal aastal juurde. Minu küsimus on selline. Milline on ministeeriumi poliitika nii-öelda traditsiooniliste, ajalooga kultuuriorganisatsioonide ja -sündmuste ja uute, veel oma kohta otsivate algatuste [puhul], mis kõnetavad [just] nooremat põlvkonda? Milline on suhe nende toetamisel?

Suur tänu selle küsimuse eest, hea endine kultuuriminister Signe Kivi! Ma usun, et need väärtused ja see nägemus või küsimuse püstitus, mida te praegu esitasite, on olnud samasugune alates sellest ajast, kui teie minister olite. See tähendab seda, et loomulikult võtab riik esmaseks kohustuseks enda sihtasutuste traditsiooniliste väärtuste hoidmise, ent sealjuures peab alati kaaluma ka uue kultuuri või erinevate uute sündmuste toetamist, mis toovad suuremat värvingut ja mida need eelpoolnimetatud selles spektris ei suuda katta. Ka neid tuleb toetada ja tähele panna. See ongi mu vastus. See on muidugi igikestev tasakaalu otsimise [küsimus], õige proportsiooni hoidmise [küsimus], õige tasakaalu[punkti] tunnetamine, et ei [vajuks] liialt ühele ega teisele poole kaldu. Ja et me oma kultuuri säilitamise koha pealt peaksime meeles Eesti Vabariigi põhiseadust: millised on need [eesmärgid], mis meile põhiseadusega kohustuseks on pandud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austet ministriprovva, kas tiiqa võro keelen ka kõnõlda või?

Ikka võib.

Aitüma! Aga ma tegelikult küsin ikkagi eesti keeles. Eesti keelenõukogu saatis 2023. aasta mais kultuuriministrile ja Haridus- ja Teadusministeeriumile ettepanekud, millest üks oli analüüsida igakülgselt lõunaeesti keelte, võru ja setu keele seisundit ning töötada välja ettepanekud neile õigusliku staatuse leidmiseks. Minu küsimus ongi selle kohta, kuidas sellega on läinud. Kas selle teema puhul, mis on meie piirkonnale väga oluline, saaks siit Riigikogust kuidagi kaasa aidata?

Ma arvan, et sellele küsimusele te leiate tänasel päeval, aastal 2024 täpsema vastuse Haridus- ja Teadusministeeriumist, kuhu on loodud keelepoliitika asekantsleri ametikoht. Kõik keeleteemad liiguvad Haridus- ja Teadusministeeriumi alla, sealt te saate detailsema vastuse.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Siin saavutuste all on selline info, et toetasite erameediat ja ERR‑i vene- ja ingliskeelsete Eesti elanike toomiseks ühisesse kommunikatsiooni- ja inforuumi. Erameedia sai selleks 1 miljon eurot ja ERR sai 2 miljonit eurot. Kui me vaatame, siis ETV+ juht Ekaterina Taklaja on endiselt Vene Föderatsiooni kodanik. Millele me raha andsime? Kas talle on ka kontrollküsimusi esitatud, nagu jalgpallur Vassiljevile ja kirikutegelastele, et [välja selgitada,] milline on tema suhtumine Ukraina sõja teljel? Kui on esitatud, siis millised olid vastused, ja kui ei ole esitatud, siis miks ei ole esitatud? Kas meil on andmeid selle kohta, mida nad seal selle 2 miljoni euro eest tegelikult teevad?

Ma tänan küsimuse eest, Helle-Moonika Helme! Sellele küsimusele võiksid minu meelest vastuse anda Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmed, kes ilmselgelt peaksid olema tegelenud selle küsimusega, mis teile muret valmistab. Küsimusele, kas julgeolekuasutused on teinud ETV+ peatoimetajale julgeoleku- või taustakontrolli, ma kindlasti vastata ei oska. Ma usun, et kui sellel inimesel oleks meie ühiskonnas probleeme, siis ta ei töötaks sellel ametikohal.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Eesti kultuurielu on tõesti mitmekülgne ja kirev. Samas on selge, et ressursid on meil piiratud. Sellest johtuvalt ongi mul küsimus. Kui me vaatame näiteks teatreid, siis Eesti tippnäitlejad teenivad brutos kuskil 1900 eurot, äsja kooli lõpetanud näitlejad paarsada eurot vähem. Rahvas tuleb saali just nende armastatud näitlejate ja kunstiinimeste pärast. Kas Kultuuriministeeriumil on plaan seda rahastamismudelit kuidagi korrastada, niimoodi, et me päriselt väärtustaksime oma inimesi, kes meie kultuurielu nii-öelda kõrgkategoorias veavad? See on mu küsimus.

Ma tänan küsimuse eest! Ma loodan, et ma sain õigesti aru, et te viitasite kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalgale. Või viitasite lihtsalt palgale? Siin on nagu väike vaks erinevust. Valitsus tegi paar aastat tagasi otsuse, mille järel tõusis kõrgharidusega riikliku kultuuritöötaja palk 1600 euroni. See hakkas kehtima alates aastast 2023. Kultuuriministeeriumi haldusalas on neid inimesi kokku ligikaudu 3600. Need on riigi hallatavates asutustes [olevad inimesed], mitte kohalikes omavalitsustes ega muudes institutsioonides, kuhu riigi käsi ei ulatu. Küsimus on selles, kas seda raha või tasu peaks tõstma või peaks asutus ise palgavahendeid juurde leidma, näiteks teenitud omatulu arvelt. See on küsimus, mida peab kindlasti arutama. Ma ei näe praeguses riigieelarve olukorras võimalust, et me kohe uuesti tõstaksime nende 3600 inimese palka. Küsimus on palju laiem: kuidas me suudame seda fooni hoida ja milline vastutus on kohalikul omavalitsusel, aga võib-olla ka nendel asutustel, kus need inimesed töötavad? Kuidas võimaldada neile rohkem vahendeid, et juhid saaksid iseseisvalt teha otsuseid?

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma tänan väga meeldiva ja sisuka ettekande eest! Oli väga meeldiv kuulda, et kultuuri regionaalne kättesaadavus on oluline. Ma küsingi: kuidas on sujunud koostöö kohalike omavalitsustega, kas või näiteks rahvaraamatukogude valdkonnas?

Rahvaraamatukogude valdkonnas on koostöö olnud aktiivne ja minu teadmiste kohaselt hea. Meil on valmimas rahvaraamatukogu seadus, seda on pikalt ette valmistatud. Pikalt selles mõttes, et [eesmärk on olnud] mitte kiirustada ja teha otsuseid põhjalike läbirääkimiste tulemusena, nõnda, et me ei peaks hakkama [seadust] kohe ümber tegema ja et kõiki oleks võimalikult palju kaasatud sellesse protsessi. Mina hindan seda [ettevalmistustööd] heaks ja ootan uut rahvaraamatukogu seadust väga. Meil on vaja veel mõned kitsaskohad seal lahendada, kuid loodetavasti jõuab see seadus tutvustamiseks Riigikokku juba käesoleva aasta sügisel.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Muinsuskaitse teemadel te väga palju ei rääkinud. Ma loen avalikest allikatest, et uued muinsuskaitselised kaitsekorrad, mida riik [koostab], on põhjustanud palju nurinat. Riigiametnikud töötavad teie alluvuses. Omanike keskliidu arvates on kohati tegemist Nõukogude aja pärandiga, kus Tallinnast Pikalt tänavalt juhitakse linnaruumi arengut Valgas või Võrus. Viljandi volikogu saatis suvel Kultuuriministeeriumile palvekirja visata nende kaitsekord protsessist välja ja alustada sellega otsast peale, kuna linna ei ole sinna kaasatud. Minu küsimus puudutab algatust, mille kohaselt tahetakse Tallinna vanalinna kaitsekorraga liita ka Estonia juurdeehitus. See otsus peaks olema üldsegi poliitikute teha. Palun kommenteerige seda. Kas te olete teadlik sellest, et teie ametnikud soovivad vanalinna kaitsekorra alla panna ka Estonia juurdeehituse, et seda välistada? Ja teine teema puudutab Sillamäe [südalinna hoonete] ehitismälestisteks kuulutamist ja selle kaitsekorra kehtestamist. Kas te peate vajalikuks, et Nõukogude‑aegset pärandit [tuleks] hakata riiklikult rahastama ja valvama?

Ma tänan küsimuse eest! Väga asjakohane küsimus. Mis puudutab Viljandi, Valga ja, muide, ka Lihula kaitsekorda, siis need ma olen pannud praegu pausile, just seetõttu, et need kitsaskohad lahendada. Mõningate kaitsekordadega oleme saanud edasi minna. Viljandiga on praegu paus olnud pikem, et leida kohaliku omavalitsusega ühine kokkupuutepunkt ja neid teemasid rohkem arutada. Ma ei ole seda jõuga edasi surunud või püüdnud seda selliselt läbi suruda, et see võiks mingisuguseid probleeme tekitada. Sillamäe kohta mul hetkel arvamus puudub. Estonia kohta: ma tean, et vanalinna kaitsekorda valmistatakse ette, aga see ei ole minu lauale veel jõudnud. Kui jõuab, siis ma vaatan sellele otsa ja hea meelega arutan seda teiega.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kui spordist rääkida, siis peab kahjuks tunnistama, et selliste suuremate spordiobjektide puhul me oleme olukorras, kus meil puudub süsteem, kuidas riik võiks nende ehituses osaleda, erinevalt näiteks kultuuriobjektidest, mille puhul selline süsteem on olemas ja kus osalevad nii Kultuuriministeerium kui ka Riigikogu. Ma küsin viimase suure objekti, niinimetatud Lasnamäe olümpiaujula kohta. Selle kohta saatis Tallinna linn ministeeriumile kirja. Tallinna linn palub, et riik osaleks selles projektis 10 miljoni euroga, ja on loomulikult valmis seda ka omalt poolt finantseerima. Projekt on olemas, kõik aastad on seal sees. Millal võiksime oodata riigilt vastust?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on antud ja teele saadetud. Jah, spordiobjektide temaatika vajab lahendamist. Mina isiklikult leian, et ujulat oleks kindlasti vaja. Aga kui te siin Riigikogus tööl käite, siis võib-olla olete mööda sõitnud rahvusraamatukogust. Ma ütlen seda sellepärast, et meil on praegu ehitisi, mis on pooleli, just selle pingelise eelarve[seisu] tõttu. Meil on pooleli ka Tallinna Kunstihoone [renoveerimine]. Minu hinnangul me peame enne leidma ressursid ja ära lõpetama need hooned, mis on pooleli, ja [alles] siis vaatama, kas ja kuhu uusi ehitada.

Lugupeetud aseesimees! Hea minister! Eesti kultuuri- ja meelelahutusvaldkonnale ja kahtlemata ka turismile annaks rohkelt hoogu Euroopa ühe suurima telešõu, Eurovisiooni võitmine. Minu küsimus teile on selline. Kas te usute sellesse, et meil on see võimalus, ja kas riik juba valmistub selleks?

Andre Hanimägi, palun!

Ma usun, et kõik on võimalik.

Anti Haugas, palun!

Olen viimasel ajal aktiivselt üritanud kaasa aidata just klubilisele spordile Eestis. Üks mure, mis Eestil on, võrreldes Poola ja Kesk-Euroopaga, ongi see, et inimeste arv on niivõrd väike. Eesti liiga tasemel klubidel on piletitulu osakaal eelarves päris väike, päris palju toetutakse erasektori toele. Lihtsalt mõtteks: kas Eestis võiks turunduslikult olla mingi meede, mis näiteks toetaks Eesti klubide mängimist Euroopa tasemel liigades? See aitaks tõsta klubide taset ja seekaudu kaudselt rohujuuretasandil ka rahvuskoondise taset. See on üks minu mõte. Ma olen uurinud, et selliseid meetmeid hetkel ei ole, ja arvan, et sel teemal võiks debatti pidada. Selle kulu riigile võib olla 200 000 – 300 000 eurot aastas, aga samas annaks see kogu liiga atraktiivsusele ja tasemele kõvasti juurde, kaudselt ka rahvuskoondisele, vaatajatele, piletitulule ja nii edasi ja nii edasi. Ja teine mõte on see. Olen viimasel ajal kokku puutunud sellega, et sponsorid on pisut hädas: missioonitundest tullakse ja toetatakse kohalikke klubisid (Juhataja helistab kella.), aga rahvusringhääling näiteks ei kajasta liiga nime. See tõrjub sponsoreid spordi juurest [eemale]. Kaks asja sai kokku pandud.

Aitäh nende tähelepanekute ja ettepanekute eest! Esimesega saan nõustuda, hea meelega pean teiega seda arutelu edasi. Mis ERR‑i puudutab, siis loomulikult on nende tehingute ja nende sponsorkokkulepete puhul logode näitamine äärmiselt oluline, aga minul isiklikult on tunne, et ilmselt on seal midagi rohkemat või väärtuspõhisemat kui lihtsalt logo kellegi jakil. ERR‑i küsimus – milline oleks õiglane viis nende logode näitamiseks – on avalikkuses õnneks ka tähelepanu saanud. Sellele peab ERR kindlasti ise vastuse leidma, mina ministrina siin neile soovitusi anda ei saa.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus on natuke laiem, see läheb kultuurivaldkonnast välja ja käsitleb strateegiat tervikuna. Olen seda küsimust küsinud ka teiste ministrite käest, kes seda strateegiat on ette kandnud. Strateegiaga "Eesti 2035" on mõneti probleeme selles mõttes, et tegelik olukord, milles me elame, ei vasta päris sellele, mida me selle strateegia [koostamisel] lootsime näha. Julgeolekuolukord on Ukraina sõja tõttu hoopis tõsisem ja majandusolukord raske. Kui pädev või kui valiidne see dokument tervikuna praeguses olukorras on? Kas me ei peaks seda ümber vaatama? Kui ma kuulan ministrite ettekandeid, siis teie oma võib-olla haagib tegeliku olukorraga rohkem, aga näiteks kaitseminister ei saa ju selle strateegia, toonase strateegia põhjal midagi ette kanda, sest kõik on hoopis teistmoodi. Kas ei tuleks selle strateegiaga tervikuna midagi ette võtta?

Tänan selle küsimuse eest! Ma arvan, et mitte. Me ju teame, mis aastatel meil olid kriisid, oskame konteksti tähele panna ja sellega arvestada. Nende eesmärkide puhul, mis on võetud, ja [tulemuste mõõtmisel] – mida mõõdikud [aastate kohta] näitavad, näiteks majanduskasvu, riigieelarve või kultuurist osasaamise mõttes või mingisuguse tasakaalu küsimuses – me ju oskame arvestada sellega, mis kriis meil oli aastal 2019 või mis kriisid alates aastast 2020, ja nii edasi. Konteksti mõistmine tuleb neid pabereid lugedes abiks. Ma arvan, et ei pea muutma. Tuleb lihtsalt osata tähele panna ja õigesti mõista neid arve või neid tähelepanekuid, mis on nendesse strateegiatesse kirja pandud, ja seda, mis on [vahepealsetel aastatel] esile kerkinud või mis on mingil põhjusel [eesmärgist kõrvale] kaldunud.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! On sümpaatne, et teie ettekandes oli olulisel kohal ka elukeskkond, käitumine. Aga ma küsin saavutusspordi kohta. Millised on Eesti riigi soovid või ambitsioonid saavutusspordis? Seda ma [teie ettekandest] kahjuks ei leidnud. Kas ei ole niimoodi, et me alahindame seda, see on rohkem nagu spordiliitude ja inimeste isiklik asi. Päris nii see ei ole: saavutussport ja sportlikud eeskujud tegelikult mõjutavad inimeste sportlikku käitumist. See on [enda] nähtavaks [tegemine], see on rahvuslik uhkus, seotud kaitsetahtega, innustab inimesi liikuma. Millised võiks olla või on meie ambitsioonid ja kuidas me need saavutame?

Suur tänu! See on Eesti riigile oluline. Mõned aastad tagasi muudeti hasart[mängu]maksu seadust, mis viis saavutusspordile mõeldud raha üldisesse riigieelarvepotti. Ma julgen väita, et pärast seda otsust ei ole õiget tasakaalu leitud, kuidas seda olukorda lahendada. Eesti Olümpiakomitee on peamine, kes selle teemaga tegeleb. Loomulikult aitab riik omalt poolt kaasa nii palju, kui see võimalik on. Lihtsalt olukord on praegu keeruline. Täpsema info [saamiseks] ma soovitan teil [lugeda] seda väikest, võiks lausa öelda, ajakirja "Ülevaade "Eesti spordipoliitika põhialuste aastani 2030" elluviimisest 2023. aastal", selle leiate sealt riiulist. Siin on see väga üksikasjalikult sees. Teil on see? No siis saate sealt lugeda.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister, aitäh selle ülevaate eest ja aitäh selle koostöö eest, mida oled suutnud ära teha! Eriline tänu ka heade suhete loomise eest Riigikogu kultuurikomisjoniga. Aga küsin sinult sama, mida sa küsisid aasta tagasi toonaselt kultuuriministrilt. Kuidas sa kommenteerid seda, et viimase 20 aasta jooksul on Kultuuriministeeriumi osakaal riigieelarves vähenenud pea kaks korda? Sa oled küll minister olnud oluliselt lühema aja kui 20 aastat, aga numbrid on langenud kaks korda: 3,84%‑lt 2002. aastal 1%‑ni aastal 2022. Mida me saame teha ja kas saab midagi teha? Kas see langus on jätkuteel? Ja veel ka teine küsimus siia otsa. Kas kultuur on Eestis ühtlaselt kättesaadav igal pool? Kui ei ole, siis milliseid samme kavatsed astuda, et need kitsaskohad likvideerida?

Suur tänu nende seitsme küsimuse eest! Ma alustan võib-olla eelarvest. Jah, see on kahetsusväärne, et Kultuuriministeeriumi osakaal riigieelarves on kukkunud. Ei vasta aga tõele, et see on kukkunud viimastel aastatel, sest see number on viimastel aastatel kukkunud ainult seetõttu, et me räägime ühekordsetest investeeringutest selles eelarves. Kui need investeeringud saavad valmis – suuremad ehitised, sporditaristud, siin viimane oli suur jalgpallihallide rajamise kampaania –, siis näitab see jah nagu mingil määral kukkumist. Mida me saame teha? Me saame teha seda, et otsida lisavahendeid, mitte riigieelarvest, aga näiteks eraraha kaasamise näol, ja ka sel [viisil, et vaatame üle], kuidas asutused saaksid rohkem omatulu teenida, et endale suuremaid võimalusi lubada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Just jalgpallihallidest ma tahangi rääkida ja selle kohta küsida. Just nimelt Keskerakond oli see, kes algatas jalgpallihallide projekti. Edukalt on valminud hallid Raplas, Haapsalus, Viljandis, Pärnus ja Tartus, pooleli on veel projektid Narvas, Viimsis, Kuressaares, Paides ja Rakveres. Tegelikult oleks neid halle vaja üle Eesti veel ehitada. Jalgpall kogub ju ainult tuure ja see on igati hea spordiala, mida viljeleda. Siit ka küsimus. Kas Reformierakonna juhitud valitsusel on plaan selle projektiga jätkata ja [kui on, siis] millisel viisil? Kuidas üldse nähakse jalgpalli arengut selle valguses, et Keskerakond jalgpalli arengule päris suure kick'i andis?

Suur tänu selle küsimuse eest! Jaa, ma kiidan selle projekti loomulikult väga heaks, mille toonane valitsus ette võttis. Aga nagu te ise teate, on kohalike omavalitsuste võimekus [nendesse projektidesse] panustada olnud väga hektiline ja mitte eriti jätkusuutlik. Seetõttu oleme osasid projekte püüdnud pikendada, et kohalik omavalitsus saaks oma osalusega kaasa tulla. Väga paljud kohalikud omavalitsused on just seetõttu nendest projektidest loobunud ja oma prioriteediks seadnud mitte jalgpalli, vaid võib-olla [mõne muu] spordiala.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! [Aitäh], lugupeetud minister, ettekande eest! Nende punktide seas, mis siin [paberil] on välja toodud – ka ükskord infotunnis ma küsisin teilt rahvaraamatukogude kohta –, te toote suurelt välja, et viimasel ajal on hakatud tegema rahvaraamatukogude reformi. Ka kolleeg Andrus Seeme küsis selle kohta, et mis regioonides saama hakkab. Selle seadusega tegelikult keskraamatukogud kaotatakse maakonnakeskustest ära, töökohad viiakse minema, toimub järjekordne tsentraliseerimine ja otsustamine viiakse pealinna. See ei ole kindlasti regionaalselt jätkusuutlik. Aga ma küsin sellesama eelmise küsimuse jätkuks, mille Lauri Laats esitas: millised on valitsuse prioriteedid piirkondlike ja regionaalsete spordiobjektide rahastamisel ja ehitamisel? Kas neid üldse on?

Ma alustan raamatukogudest. Ma loodan väga, et peagi jõuab see seadus arutamiseks ka kultuurikomisjoni. Ma väga hea meelega näeksin ka teid seal külalisena laua taga. Need etteheited ei vasta päriselt tõele, aga et neid ümber lükata, siis ma pigem ootaks selle valmis dokumendi, seaduseelnõu detailid ära, et te saaksite ise, oma pilguga veenduda, et pilt ei ole sugugi nii must, nagu te meile siin maalida püüate. Loomulikult, muudatused võivad tekitada teatud küsimusi, aga kõikidele küsimustele on püütud leida vastused, lahendada need parimal võimalikul moel. Tsentraliseerimise küsimus on jah olnud üks kriitika koht. See on ka üks põhjus, miks me ei ole selle raamatukogu seadusega nii kiiresti välja tulnud, [oleme püüdnud leida] lahendust, et see tsentraliseerimise küsimus ei jääks õhku. Sellele on vastus olemas. Spordiobjektid. Meil on plaanis arutada, milline võiks olla sporditaristu rajamise meede või millistel alustel võiks riik enda jaoks tähtsad spordirajatised järjekorda panna. Me oleme sellega algust teinud ja püüame sellega peagi ka Riigikogu ette tulla. Ma ütlen, et mingit võluvitsa või [head] lahendust meil praeguses riigieelarve olukorras kahjuks ei ole. On [kaalutud] sarnast meedet või meetodit nagu on riiklikult tähtsate kultuuriobjektide puhul, et luua sinna kõrvale sarnane süsteem riiklikult tähtsate spordiobjektide rajamiseks. Kas see on kõige parem mõte? Ma arvan, et Riigikogu peab seda arutama.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on teile küsimus seoses "Tartu 2024" programmiga. Nimelt on põhiprogrammis 17. augustil kavas LGBT+ pride. See on kultuuripealinna põhiprogrammis. Samal ajal on täiesti tähelepanuta jäänud Eesti lipu 140. aastapäeva tähistamine ja need üritused, mis toimuvad Otepääl. Minu küsimus on: mil moel sai juhtuda selline asi, et rahvuslikke väärtusi võimendav, kandev üritus "Eesti lipp 140" on jäänud Tartu kultuuripealinna programmis täiesti tähelepanuta?

Ants Frosch, palun!

Huvitav võrdlus muidugi. Ma ei oska Tartu inimeste või "Tartu 2024" programmi inimeste ja nende eelistuste kohta midagi kosta. Ma soovitan suunata see küsimus neile. Ma arvan, et sellise paralleeli toomine või põhjuse ja tagajärje seose otsimine selles kontekstis võib olla pisut meelevaldne. Teile võib see küll meelehärmi valmistada, aga ma arvan, et alust selleks kindlasti ei ole. Mõlemad saavad väärikalt tähistatud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teie kõnes oli hästi palju mainitud Ukrainat ja Ukraina teemasid. Jäi niisugune tunne, et olete poole kohaga ka Ukraina kultuuriminister. See probleem on aktuaalne, kuna meile on saabunud ja jätkuvalt saabub tuhandete kaupa inimesi Ukrainast. Tõsi küll, väga paljud kummalisel kombel läbi Venemaa. Palju oli juttu ka sellest, kuidas integreerida neid inimesi, kes ei ole rahvuselt eestlased. Minu küsimus on sellega seotud. Kui meil ei ole umbes 30 aasta jooksul õnnestunud integreerida Nõukogude ajast siia jäänud mitte-eestlasi, neile keelt selgeks õpetada, siis kuidas kavatsetakse integreerida seda loksuvat seltskonda, kelle suhtes puudub isegi selge teadmine ja arusaamine, kas nad tulevad, kas nad lähevad, kas nad jäävad? Kui seda ei õnnestu teha, siis rahvusriigina püsib Eesti veel ainult inertsist.

Ma oma kõnes mainisin seda, et teisest [rahvusest inimeste osakaal, kes ei oska eesti keelt üldse], on langenud kõigest 4%-ni. See tähendab, et tulemused on täiesti nähtavad ja mõõdetavad, käegakatsutavad. Soovitan teil sirvida üheksandat lõimumismonitooringut, kus on rida tulemusi, mis näitavad, et pikas vaates on lõimumises toimunud meil väga märkimisväärne edasiareng. Näiteks üks number: 58% muukeelsest elanikkonnast suhestuvad Eesti riigiga positiivselt ja on lõimunud. Väga suur heameel on mul isiklikult selle üle, et eriti suure arenguhüppe on teinud noored, kes on rohkem lõimunud kui nende vanemad. Kui uussisserändajatest rääkida, siis selle viimase monitooringu kohaselt on lausa 76% neid, kes väidavad, et nad on Eestis väga hästi kohanenud. Me ootame positiivset üleminekut eestikeelsele haridusele, mis kahtlemata on tõhusaks toeks venekeelsete noorte sulandumisel meiekeelsesse kultuuriruumi ja ka avalikku ellu.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Lisaks sõjalisele väljale tuleb iseseisvuse eest võidelda ka kultuuriväljal. Meie oma rahvuskeelsele kultuurile on tegelikult tugev surve ja konkurents väljastpoolt, eelkõige suurrahvaste ja suurkeelte ning massikultuuri poolt. Ma teie kõnes väga ei kuulnud, kuidas on plaanis meie oma kultuuritraditsioone ja keelt hoida ning kaitsta. Kuidas kaasata nendesse kultuuritraditsioonidesse ka uut, noort põlvkonda? Kas teil on selles osas mingeid plaane ja mõtteid, mida te võiks meiega jagada?

Ma tulen tagasi tänase päeva [teema] juurde, mille kohta ma siin ettekannet teen, see on kultuuriministri 2024. aasta ettekanne "Riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest". Need teesid, mis ma teie ette olen toonud, viitavad nendele ülesannetele, mis on meile pandud selles arengustrateegia dokumendis: kuidas ning milliste vahenditega, milliste tegevustega me oleme püüdnud etteantud ülesandeid täita. See, millele teie viitate, on väga oluline, aga kahjuks see etteantud konteksti nagu hästi ei sulandu, see pole selle arengustrateegia põhiküsimus. See vajab eraldi arutelu ja ma olen hea meelega nõus teiega sel teemal pikemalt vestlema.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te rääkisite siin pikalt regionaalsest mõõtmest ja juttu oli ka teatrite oma majast välja minekust. Siin tekibki küsimus, et millegipärast on aastaid riigipoolsest toetusest ilma jäetud [just] need teatrid, kes tegelikult Tallinnast kaugemale lähevad ja mööda maakondi ringi käivad. Võtame kas või Vana Baskini Teatri. Ma kuulsin, et ka [Impro]teater, keda me tegelikkuses ju kohapeal näeme, ei ole riiklikku toetust [saanud]. Kas siis tegelikult on nii – nii nagu me tänasest lehest loeme –, et mõned teatrid müüvad piletid odavalt maha, järjekorrad on pikad ja riigipoolne toetus on suurem kui piletitulu, ja samas jätame toetuseta need teatrid, kes tegelikult soovivad maapiirkonnas inimestele kultuuri pakkuda?

See ei vasta ju tõele. Me toetame neid teatreid, kes käivad keskustest väljaspool etendusi andmas. See on ühe toetusmeetme [hindamis]kriteeriumiks, et nad seda teevad, ja nad täidavad oma ülesannet hästi. Vana Baskini Teatri rahastamise küsimus ei ole ainult selle aasta küsimus, nad on olnud ka varasemalt sarnases olukorras. Selle [hindamiseks], kes millist toetust saab ja kas [teater] vastab kriteeriumitele, on meil Kultuuriministeeriumis eraldi komisjon, kes neid otsuseid teeb.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te vastasite Arvo Alleri küsimusele raamatukogude kohta, et ta maalib hullema pildi, kui tegelikult on. Saadik on pärit Ida-Virumaalt. Mina olen Järva‑ ja Viljandimaalt ja ütlen, et see probleem on täpselt selline, nagu Arvo Aller seda kirjeldas. Kui juba vähemalt kaks saadikut – ma usun, et siin saalis on neid veel – teevad kriitikat raamatukogude sulgemise kohta maakohtades, siis ilmselgelt on see kriitika põhjendatud. Ma tahan juhtida tähelepanu veel sellele, et maakohas ei ole raamatukogu mitte üksnes lugemisvara laenutamise [koht], vaid see on ka kohalike elanike kokkusaamise kohaks, mis tagab maapiirkonna ellujäämise. Minu küsimus teile on see: kas teie pooldate seda, et maapiirkondade elu oleks jätkusuutlik ja areneks edasi koos raamatukogude [allesjäämisega]?

[Rahva]raamatukogu seadust on välja töötatud koostöös raamatukogude ja kohalike omavalitsustega. Kohaliku omavalitsuse elanike ja kohaliku omavalitsuse vaateid on kindlasti arvestatud ja leitud parim võimalik viis raamatukogude jätkamiseks. Jah, need on väga õiged tähelepanekud. Milliseid ülesandeid raamatukogu täna täidab? Ta ei ole ainult raamatute laenutamise koht ja kogukondliku kokkusaamise koht, ta on ka [muude] teenuste osutaja. Näiteks, ma ei tea, kui vanemal inimesel on vaja arvutiabi või printimisteenust, ta võib toimetada ka turismiinfo[punktina], kuhu mõni turist või [mujalt] saabunu võib sisse astuda ja teed küsida, ja nii edasi. Ma usun, et see uus seadus annab palju vastuseid. Ma olen täiesti veendunud, et koostöö kohalike omavalitsustega on olnud piisavalt sisukas ja järjepidev, et me ei lõhu seda süsteemi ära, vaid suudame seda jätkata, ehk isegi paremal viisil.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister! Te rõhutasite, et Kultuuriministeeriumi ülesanne on säilitada eesti keelt, omapära ja Eesti kultuurielu. Ometi on teil ametis kultuurilise mitmekesisuse asekantsler, kelle ülesanne on toetada Eestis elavate vähemusrahvuste kultuurielu, aidates säilitada nende keelt ja omapära, ning korraldada vähemusrahvuste kultuurielu arenguks vajalike tingimuste loomist Eestis. Selline tegevus töötab vastu muulaste integreerimisele ning ahendab hoopis eesti keele ja kultuuri ruumi. See kannab eesmärki muuta Eesti multikultuurseks segaühiskonnaks ja lõimida hoopiski eestlasi sisserännanutega. Miks toetab valitsus võõrrahvaste kultuuri ja keeli ning nende arenguks vajalike tingimuste loomist Eestis, tehes seda pealegi Eesti maksumaksja raha eest ja eestlaste identiteedi hinnaga? See on otseses vastuolus meie põhiseadusega.

Aitäh teile küsimuse eest! Teie mure on asjatu. Me ei tooda multikultuurset keskkonda, vaid loome tingimused meie riiki sisenejatele, siia tööle või õppima [tulevatele] inimestele, et neil oleks võimalik integreeruda ja ühiskonnas paremini hakkama saada, mõista keelt, saada tööd ja nii edasi. Peamine ülesanne on siiski tegeleda meie oma rahvaga, aga samal ajal pakkuda abi neile, kes soovivad meie kultuuriruumis kaasa lüüa.

Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Austatud eesistuja, mida teha ministriga, kes vastab hoopis ma ei tea kelle küsimusele, mitte minu küsimusele? Mina küsisin, miks tema alluvuses oleva kultuurilise mitmekesisuse asekantsleri ülesanne on toetada vähemusrahvaste kultuurielu, aidata neil keelt ja omapära säilitada ja toetada nende [kultuuri] arengut Eestis. See on risti vastupidine sellega, millest minister rääkis: justkui nemad aitaksid sisserännanutel lõimuda Eesti kultuuri. Tema alluvuses oleva inimese ülesanne on, vastupidi, säilitada kõikide nende sisserännanute kultuuri eripära, keelt ja nii edasi, ja teha seda kõike maksumaksja raha eest.

Ma sain aru teie protseduurilisest küsimusest.

Mida teha sellise ministriga, kes vastab hoopis midagi muud?

Ma vastan teile. Aitäh! Kui on õige koht ja aeg, saate uuesti küsida. Saate teha kirjaliku küsimuse, arupärimise, infotunni formaat – need on Riigikogu liikme võimalused ministri käest küsida. Samuti saate siin koridoris võtta [ministril] nööbist kinni ja küsida, kuidas selle asjaga on. Evelin Poolamets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Arengustrateegias "Eesti 2035" olete seadnud sihiks, et noored Ukraina sõjapõgenikud ei kaotaks võõrsil olles sidet oma keele ja kultuuriruumiga. On ette nähtud rida üritusi. Ma ei tea, võib-olla on see siia ridade vahele ära peidetud, aga meil on ju väga jõudsalt kasvanud ka moslemi kogukond. Kas ka nendele on ette nähtud vastavad üritused, et nad ei kaotaks kontakti oma kultuuriga? Ja veel: miks ei ole siin välja toodud üritusi, et eesti lapsed ei kaotaks sidet oma juurtega? Miks ei ole siin näiteks pärandkultuuriga seotud eesmärke üles seatud?

Ma tänan selle küsimuse eest! Te viitate osale "Lõimumine ja kohanemine". Meie lapsed selle programmi alla ei käi. Ja moslemite koha pealt ütlen ma teile vastuseks, et ei paku.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Oma saavutuste lehel olete välja toonud, et 2023. aastal olete eraldanud 1 miljon eurot kvaliteetse venekeelse ajakirjandusliku sisu loomiseks erameediakanalites. Samas on venekeelse Delfi toimetaja Andrei Šumakov öelnud sellised sõnad: "Eestis elavatelt Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmine on valesti ajastatud ja kahjulik. Ja lihtsalt rumal." Kas teie nimetate seda kvaliteetseks ajakirjanduseks? Kas selliseid seisukohtasid peaks riigieelarvest rahastama ja igapidi toetama?

Ma leian, et toetus erameediale on olnud vägagi oluline, et luua meie ühiskonnas võimalikult demokraatlik arvamusplatvorm, millest osa saades saaksid siin elavad venekeelsed kodanikud ja inimesed õiglast informatsiooni ja [mis aitaks neil] oma arvamust kujundada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Ma väga vabandan, ma ei ole kogu diskussiooni jälginud ja võib-olla te olete sellele juba vastanud. See otseselt ei puuduta [strateegiat] "Eesti 2035", aga sisulistes küsimustes me oleme teiega alati kuidagi vastused leidnud ja ühise arusaamise. Mind huvitavad need riiklikult tähtsad kultuuriobjektid. [Mis te] arvate, kas selles perspektiivis, millest meil täna [juttu on olnud], tuleb parlamendi järgmisel või ülejärgmisel koosseisul tegeleda järgmiste riiklikult tähtsate kultuuriobjektidega, või on nii, nagu siin saalis aeg-ajalt kuulda on, et tõenäoliselt ei ole kultuuriobjektide puhul sellist finantseerimist enam eraldi mõistlik ette näha? Ja teine valdkond. Rahvusringhäälingu maja saime sinna sisse, või õigemini, see sõltub teist ja kulka nõukogust ja veel mitmest erinevast nüansist ja aspektist, aga loodetavasti see nii läheb, nagu see seal piimaga sees on. Nüüd tegeleme Estoniaga. Mis seisus need erinevad objektid teie teadmise kohaselt praegu on?

Kultuuriobjektidest. Kõigepealt tuleb valmis ehitada need, mis selles nimekirjas on, [alles siis] saab uusi otsuseid vastu võtta. Selleks läheb ikkagi aastaid. Mõned küsimused on hetkel täiesti lahenduseta, ma mõtlen Narva Kreenholmi kultuurikvartalit, mis ei ole täna uusi vastuseid saanud, et plaaniga edasi minna. Anname neile aega. Samal ajal tuleb tegeleda teiste [objektidega]. Meil on lahendamata Estonia [küsimus], kuidas saaksime sinna juurdeehitust rajada, millises mahus [juurdeehitus] oleks parim ja mõistlik nii neile kui ka meie publikule või nendele inimestele, kes [elavad] teisel pool riigipiiri ja [soovivad] Estoniat külastada, et seal pakutavast heast programmist osa saada. Mis puudutab ERR‑i maja, siis läbirääkimised maja ehitamiseks, telekompleksi ehitamiseks vajaminevate summade üle käivad, et need paika lihvida. [Edasi saab minna] alles seejärel, kui need numbrid on paigas ja [küsimused] saanud vastused, et meil ei tekiks sellist olukorda nagu rahvusraamatukoguga, et anname katteta lubadusi või pole kõike läbi arvutanud, [ette] näinud. Üks osa rahast kulub hoone ehitamiseks, aga sinna on vaja ka sisustus sisse viia. Tegelikult oleks vastutustundlik vaadata ka seda, millised on need igapäevased, iga-aastased ülalpidamiskulud, mis tihtipeale jäävad riigi kanda. Kui me rahvusringhäälingust räägime, siis nende puhul kohe [kindlasti]. Teiste objektide puhul on ka kohalik omavalitsus vastutuse võtnud ning [kulusid] on jagatud, mõne puhul on edaspidised tegevuskulud [jäänud] kohaliku omavalitsuse kanda. Olukord on praegu teistsugune, ja mul väga hea meel, et see on teistsugune. Me vaatame palju põhjalikumalt seda, millele me oleme siin Riigikogus jah öelnud nende viie objekti puhul, et selle protsessi käigus oleks detailselt läbi arutatud ka see, et kui me need [objektid] valmis ehitame, siis mis nendega edasi saab. Kokkuvõttes läheb natuke aega selle ERR‑i majaga.

Austatud minister, ma tänan teid ettekande eest ja vastuste eest. Küsimusi rohkem pole. Aitäh teile! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Tanel Teini. Palun! Soovite lisaaega?

Soovin.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Hea istungi juhataja! Hea kultuuriminister! Kõigepealt suur tänu väga sisuka ja avava ettekande eest! Teemasid on palju ja kõigi sisusse arvatavasti ei [jõua] minna. Mina olen tulnud Riigikokku tööle eraettevõtlusest. Eraettevõtluses ollakse harjunud lahendama probleeme plaanipäraselt: esmalt püstitad probleemi, siis proovid sellele lahenduse leida ja lahenduse ellu viia. Võikski küsida, mis võiks olla spordi peamine eesmärk riigis. Ma arvan, et kõik nõustuvad sellega, [et eesmärk võiks olla see,] et inimesed oleksid terved. Seda on riigi vaates vaja, selleks et tulevikus oleks Tervisekassa finantskoormus inimeste ravi [eest tasumisel] väiksem ja Eesti inimesed püsiksid kõrgemas eas [kauem] tööjõuturul. Aga kuidas seda saavutada? Sellest on palju räägitud ja pakutud erinevaid lahendusi. Aga kui sisuliselt mõelda, siis ju me neid inimesi, kes on juba 40–50 aasta vanused, mõjutada ei suuda, et nad oma tervisekäitumist või toitumist, toitumismalle muudaksid. [Selles vanusegrupis] on muutust keeruline oodata. Küll aga, keda me saame mõjutada ja kes pikas plaanis riigile nii‑öelda tulemust toovad, on lapsed ja lapsevanemad. Kujutame ette, et lapsed lähevad kooli ja alustavad oma haridusteed, näiteks õpivad lugema. Samal ajal tuleb lapsevanematel teha otsus, milline huviring [lapsele] valida või millise sportliku tegevusega võiks [laps] tegeleda. Paraku on meie lapsevanemate [teadmised] selle koha pealt, mida oma [lastele] soovitada, küllaltki [kehvad]. Üks tõsine teema, millega me Eesti riigis võiksime tegeleda, on laste spordihariduse [edendamine]. See on tegelikult tõsine probleem. Selle sihtgrupp oleks peamiselt lapsevanemad, kes oma lastele neid teadmisi edasi annaksid. Teine teema on see, kuidas [saada] rohkem inimesi liikuma. Ettekandest ja saadikute esitatud küsimustest [tuli välja], et meie lapsed liiguvad vähe. See on tõsi. Lahendust oleks vaja. Kui me mõtleme nende laste peale, kes käivad koolis, siis kooli poolt pakutav – kehalise kasvatuse tunnid või liikumistunnid, mis seal täna on – ei ole piisav, vaja oleks [rohkem]. Õnneks on koolidel olemas korralik infrastruktuur. Me teame, et [linnas elavad] esimese, teise ja kolmanda klassi lapsed lõpetavad oma kooli[päeva] kuskil kella 12, poole ühe või kella 1 ajal. Siin ma tooksin [esile] sellise väga olulise lüli nagu spordiklubid. Spordiklubid on need, kes laste huvitegevusse värbamisega igapäevaselt tegelevad. Neil on täna omad probleemid: nad ei suuda areneda, neil ei ole piisavalt finantse, finantse ka selle jaoks, et palgata endale rohkem treenereid, kes saaksid värbamisprotsesse kõikides koolides läbi viia. See on selles mõttes suur probleem. Oluline on ka see, mis meil koolides toimub või kuidas me [asjadega] harjunud oleme. Kujutame endale ette koolivõimlat: neljakandiline tühi ruum, paar varbseina, mõned korvid, pallid. Võib-olla peaksid riik ja kohalik omavalitsus, kui nad uusi koole rajavad, läbi mõtlema, milline on koolivõimla [sisustus], milline on infrastruktuur. Kui paralleelselt mõelda: lähed nädalavahetusel lastega näiteks batuudikeskusesse, maksad selle eest raha, aga seal on järjekord. Miks ei võiks meil kooli[võimlates] olla selline [sisustus], et lapsed ise tahaksid sinna vahetundide ajal minna? Me [juba] natuke liigume selles suunas. Aga koolide juurde uut infrat rajades tuleks need asjad läbi mõelda. Spordi rahastamine. Sellest oli täna juttu. Ka kultuuriminister ütles välja, et eraraha kaasamine võiks olla üks mootor, mis aitaks valdkonda, kultuuri ja sporti tervikuna, vahendeid tuua. Kultuuriminister mainis ilusti, et täna tegeleb meil annetustega kõigest 0,5% ettevõtetest, see on circa 500 ettevõtet, ütleme, suurusjärgus 5 miljonit eurot, aga seadusega on lubatud ettevõtetel annetada ligi miljard eurot. See turg on meil täna kasutamata, potentsiaal rakendamata. Paraku kehtiv seadus, [mis lubab] ettevõttel tulumaksuvabalt annetada 10% [eelmise majandusaasta kasumist], täna ei tööta. Me peame küsima [endalt], miks ta ei tööta ja mida me saame riigina teha, et ta tööle hakkaks. Hea meel on, et kultuuriminister võtab erarahastuse kaasamist tõsiselt. Ma usun, et see maikuus väljatulev või valitsusse minev seadus toob mingi muudatuse. Välisriikidest on meil tuua päris häid näiteid. Näiteks Kanadas [tegutsev] sihtasutus, mis kogub eraannetusi kunstiostudeks. Seal on riiklikult kokku lepitud, et aasta lõpus vaadatakse üle, palju annetusi on kogunenud, ja riik paneb omalt poolt 100% juurde. 20 aastaga on kogutud 829 miljonit dollarit, millest 58% ehk 482 miljonit on erasektori annetused. Viies punkt, mida tahaksin käsitleda, mis on siit ka läbi käinud, on riiklike spordiobjektide nimekiri. Me teame, et kultuurkapitali all on olemas riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekiri. Seal on meil, ütleme, selline töötav [rahastamise põhimõte] olemas. [Rahastus] tuleb hasartmängumaksust, millest jämedalt [öeldes] 50% läheb kultuurkapitalile, ja selle eest tehakse meil suursuguseid hooneid. Sarnast süsteemi vajavad ka spordiobjektid. Ma usun, et ka selles vallas on mingid toimingud täna olemas. [On vaja], et ka spordiobjektid saaksid kindla plaani, võib-olla ka strateegia paika, et me saaksime [edasi liikuda]. Sport ja kultuur on tegelikult majandusharu, aga selle potentsiaal on meil kahjuks [kasutamata]. Selles suunas tuleb liikuda. Toon näite. Korvpalli [Euroopa meistrivõistluste] alagrupiturniiri korraldamise majanduslik mõju korraldajariigile oli 46 miljonit eurot. Just majandusliku mõju aspektidest (Juhataja helistab kella.) peamegi rohkem rääkima, et me hakkaksime seda probleemi mõistma. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Helle-Moonika Helme. Palun!

Ma võtan lisaaja ka.

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid, kes on siin saalis, ja kõik lugupeetud inimesed, kes jälgivad meid teisel pool ekraani! Nagu me kuulsime, kultuuriminister andis ülevaate riigi pikaajalisest arengustrateegiast kultuurivaldkonnas ja selle elluviimisest aastani 2035, vähemalt plaanidest, nii lühi- kui pikemaajalistest plaanidest. Kui hakata neid ilusaid slaide pidi minema – küsimuste voorus ei saanud ju küsida rohkem kui ühe küsimuse –, siis oma kõnes markeeriksin ära mõned huvitavamad kohad, võiks isegi öelda, et mõnes mõttes reaalsusest möödarääkimise või kergelt irdumise kohad. Tõepoolest, kultuurielus osalemise kohta on tehtud selline statistiline ülevaade, et 2017. aastal oli see peaaegu 79% ja aastaks 2020 oli see kukkunud 73% peale, ehk kultuurielus osalemine on vähenenud. Me näeme väga selgelt, et aasta‑aastalt on kultuurivaldkonda läinud järjest vähem raha – seda raha, millel on mingisugune väärtus, sest meil on inflatsioon ja raha väärtus väheneb kogu aeg –, ja selle tulemusena on kultuurielus osalemine, sellest osasaamine tõepoolest vähenenud. Mina tegelikult ei saa üldse aru, millel see prognoos tugineb, et aastaks 2030 tõuseb see tervelt 80% peale. Kui me paneme kultuurimajad, raamatukogud kinni – sellest on täna siin räägitud –, võtame raha ära rändteatritelt, tõmbume regionaalpoliitiliselt kokku, siis kuidas me selle 30%‑lise taseme saavutame? Ma ei näe siin reaalse eluga just väga palju kokkupuudet. Minul on küsimus, millises kultuurielus Eesti rahvas aastal 2030 üldse osaleb. See on omaette küsimus. Kui valitsuse immigratsioonipoliitika tulemusena tulvab siia nii palju võõraid rahvaid, teisest [rahvusest] inimesi, siis millises kultuurielus Eesti rahvas osaleb? Ukrainast, Venemaalt, Aasia maadest, Lähis-Idast, Aafrika riikidest, eks ole – meil on kõik siin sees. Kas nende kultuurielus osaleme? Lõimumispoliitika tuleb siin pärast veel eraldi jutuks – ma ei tea, kas ma oma kõnes jõuangi nii kaugele, see kaheksa minutit on suhteliselt lühike aeg. Sõnu on ilus teha ja neid slaide on väga ilus kokku panna, aga me näeme, et reaalne poliitika absoluutselt ei toeta neid eesmärke, mis siin pikaajalises arengustrateegias on ette nähtud. Niimoodi. Jõudsime küsida, vähemalt mina jõudsin ja ka Kert Kingo jõudis, toetuste kohta venekeelsele era- ja riigimeediale venekeelsete kanalite arendamiseks. See on päris suur raha: 1 miljon eurot 2023. aastal, 2 miljonit eurot … 1 miljon läks erameediale, 2 miljonit ERR‑ile. Te põiklesite väga ilusasti kõrvale, kui ma selle kohta küsisin. Me oleme väga printsipiaalsed nendes küsimustes, kes on meil need kõneisikud ja valdkondade juhid. Me oleme tühistanud inimesi. Teatud vastuseid väga piiripealselt tõlgendades oleme üritanud Eesti ühiskonnaelust elimineerida väga lugupeetud ja ennast tõestanud inimesi. Kui ma küsisin, miks ETV+ juht on siiani Vene Föderatsiooni kodanik ja kas talle on ka neid kontrollküsimusi esitatud, siis te ütlesite, et see on nagu kapo teema ja, ma ei tea, kellegi teise teema, ERR-i nõukogu teema. Aga see on ju fakt, need küsimused peaks ära küsima. Vastasite Kert Kingo küsimusele, et raha on vajalik info edastamiseks venekeelsele elanikkonnale. Tõepoolest, eks ole, Kremli jutupunktid on see äärmiselt vajalik informatsioon, mida Eesti Vabariik rahastab. [Küsimus] puudutas venekeelse Delfi toimetaja seisukohti Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmise kohta. Selle üle on meil väga suur ühiskondlik debatt praegu lahti läinud. Siis saavutused: kunstid ja kultuuriväärtused. No siin on rohepöörde meetmed sisse toodud. Jällegi ilus jutt! Tõepoolest, ehitismälestiste energiatõhusus ja etendusasutuste energiasäästlikud valguslahendused. Aga need on kõigest meetmed, raha ju ei ole! Kui me räägime kliimaeesmärkidest ja [muust], siis me teame – kliimaminister on meil siin käinud ja rääkinud –, et vajadus on tohutu suur, aga raha ju ei ole. Jälle ilusad sõnad arengukavas! Viisime läbi Ukraina Žõtomõri oblasti perekodude arhitektuurikonkursi. Jälle, väga tore! Vaat sinna meil raha on! Eesti peredelt võtame toetused ära, aga toetame Ukraina peredele kodude ehitamist. Sellest me oleme siin ka palju rääkinud, eks need prioriteedid on meil, nagu on. Saavutused: lõimumine ja kohanemine. Tõepoolest, 76% uussisserändajatest on Eestis hästi kohanenud. No unistada ei ole muidugi kellelegi keelatud. Loomulikult on nad väga hästi kohanenud, sest siin on neile mõnus venekeelne keskkond tagatud. Isegi Eesti ministeeriumide koduleheküljed, ametite koduleheküljed on jätkuvalt venekeelsed – ka Eesti riik suhtleb nendega vene keeles. Loomulikult on nad siin väga mõnusasti ennast sisse seadnud ja hästi kohanenud! Siin ei ole mitte midagi imestada. Aga vaatame seda tekkemehhanismi, mida see statistika meile esitab. Lõimumises on toimunud märkimisväärsed edasiarengud. See põhjuse ja tagajärje seos on väga lihtne, mis sellest graafikust välja tuleb. Mida rohkem on eestlasi, kes ei oska vene keelt, ja mida rohkem on neid eestlasi, kelle aktiivne vene keele oskus on vähenenud, seda rohkem on neid nii-öelda teisest rahvusest elanikke, kelle eesti keele oskus on paranenud. Nii triviaalne ja lihtne see ongi! Ehk see, mida ma olen siit puldist mitu korda öelnud: kui me suhtume oma keelde ja kultuuri väärikalt ja ei lähe kohe, eks ole, ükskõik, kes meiega rääkima tuleb, koogutades üle nende keelele, seda rohkem hakkavad nemad rääkima meie keelt, väärtustama meie keelt ja meie kultuuri. See lihtsalt on nii ja seda me peaksimegi ka väärtusena oma [rahva seas] edaspidi edasi kandma. Siis saavutused: lõimumine ja kohanemine. Kõige olulisemaks Eesti ühiskonna eduka lõimumise kriteeriumiks nii eestlaste kui ka venekeelsete vastajate jaoks on vägivaldsete rahvuskonfliktide vältimine. Õige! Aga kui valitsuse immigratsioonipoliitika seda ei toeta, vaid kaevab meile auku, kaevab sisejulgeoleku mõttes seda auku aina sügavamaks, nii et iga järgmine kapo aastaraamat sedastab aina suurenevaid ohuhinnanguid, siis millest me räägime? Sõnades on jube ilus! (Juhataja helistab kella.) Me kõik tahame seda, et neid konflikte ei tuleks. Aga tegelikkuses valitsuse poliitika seda osa, mis siin arengukavas [kirjas] on, ei toeta.

Hea ametikaaslane, teie aeg! Ma tänan teid. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head ametikaaslased! Tänan ministrit sisuka ettekande eest ja loodan, et need suured plaanid ja tegemised, mis on algatatud või plaanis, jõuavad ka lõpusirgele. Kultuuriministeeriumi haldusalas on teatavasti väga palju olulisi valdkondi. Eesti riigi püsimajäämine sõltub suuresti oma keele ja kultuuri hoidmisest, eesti kultuuri arendamisest ja toetamisest. Nii et iga euro, mis me kultuurivaldkonda suuname, läheb õigesse kohta. See, et viimase 20 aasta jooksul on Kultuuriministeeriumi osakaal riigieelarves enam kui kaks korda vähenenud, on kahetsusväärne. Ei saa kuidagi nõus olla levinud arvamusega, et Kultuuriministeeriumi eelarvenumbrites on ainult kulu, mitte tulu. Kui me vaatame sisse kas või loomemajandusse, siis näeme hoopis teistsugust pilti. Vaatamata eelarvenumbritele on valdkonnas tehtud, tegemisel ja plaanis väga vajalikke tegevusi, ägedaid projekte. Hea oli ministri ülevaatest kuulda arengu kohta spordivaldkonnas, liikumises, plaanidest lõimumisel, panustamisest kultuuri-, teadus- ja arendustegevusse, Euroopa Liidu uue rahastamisperioodi loomemajanduse arendamise meetme käivitamisest ja muustki. Hästi on vastu võetud ja rakendunud sotsiaaldemokraatide jaoks väga oluline laste ja noorte huvihariduse ja ‑tegevuse toetus ja kultuuriranits. Mitte keegi ei kahtle nende toetuste vajalikkuses ning see on laste haridusteed kahtlemata rikastanud. Kenasti töötab Film Estonia tagasimaksesüsteem, mis toob majandusse iga aastaga järjest rohkem ressurssi. Muret teeb aga kultuuritöötajate palga konkurentsis püsimine. Meenutuseks, kõige kiiremini kasvas kultuuritöötajate miinimumpalk minister Indrek Saare ametiajal. 2015. aastal oli brutokuumäär 731 eurot ja 2019. aastal 1300 eurot. Isamaa ridadesse kuuluva ministri ajal palga alammäära kasv peatus, ehkki kultuuritöötajate palgafondi suunati raha juurde. Pärast mitmeaastast pausi tõsteti kultuuritöötaja miinimumpalka uuesti 100 euro võrra 2022. aastal. Kultuuriministri portfell kuulus sel ajal Keskerakonnale. Kõige rohkem on kultuuritöötajate palga tõusu panustanud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Ka kultuuriminister Piret Hartman tõi oma esimesel ametiaastal riigieelarve läbirääkimistelt kaasa uue palgatõusu: kultuuritöötajate riiklik miinimumpalk tõusis 1600 eurole ja palgafondi suunati veel 7,34 miljonit eurot lisaraha, mida asutuste juhid võisid omal valikul erinevate palgaastmete vahel jaotada. Head Riigikogu liikmed! Sotsiaaldemokraadid peavad oluliseks seadusemuudatust, mis parandab nende loovisikute olukorda, kes on seni saanud ja saavad ka edaspidi oma loometöö tegemiseks raha kultuurkapitalilt. Nimelt, 20. märtsil Riigikogus vastuvõetud [Eesti] Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muudatused asendasid loometöötoetuse loometöötasuga, millelt kultuurkapital maksab kõik maksud. See tagab loomeinimestele sotsiaalkaitse: ravi, pensioni ja töötuskindlustuse. Pakutud lahendus on oluline samm loomeinimeste sotsiaalsete garantiide tagamise teekonnal. Järgmisena ootame, et valitsus annaks oma heakskiidu nõndanimetatud rulluvale ravikindlustusele, mis puudutab kõiki neid, kes annavad iseendale tööd ja kelle sissetulekud on ebaregulaarsed. Vaadates tulevikku, peame igati mõistlikuks kasutada kultuurkapitalile laekuvat vaba raha ja ehitada lõpuks valmis pikalt oodatud uus telemaja, mida Eesti Rahvusringhääling hädasti vajab. Ja veel, ootame pikisilmi riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereas olevate kultuuriehitiste valmimist. Palun kolm minutit.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Tartlasena julgen teha kõrvalepõike ajas tagasi. Arhitektuuriajaloolase ja EKA rektori Mart Kalmi arvates vääriks riiklikult tähtsa kultuuriehitise tiitlit ja toetust Tartu südalinna kultuurikeskuse projekt. Tsiteerin Kalmi. "Tartu kunstimuuseumil on kindlasti ruume vaja ning koos raamatukoguga on see hea mõte," rääkis Kalm 2021. aastal "Ringvaates". ""Tartu ja Tallinna vahe ei ole kunagi olnud nii suur kui praegu. Tartul on selge potentsiaal olla 200 000 elanikuga linn. Selleks on vaja Tartu kesklinna tugevdada, et Lõunakeskuse tüüpi Tartu kesklinna tühjaks imevad objektid ei teeks Tartust sellist kolkalikku provintsilinna." ERM‑i näol on Tartu endale küll juba ühe riiklikult tähtsa kultuuriehitise saanud, kuid Kalmi meelest ehitati muuseum täiesti valesse kohta ning Tartu kannatab nüüd selle all. "Minu meelest oleks pidanud ERM-i ehitama kindlasti Lillemäele selle koleda kohtumaja asemele, et oleks Vanemuise kõrval teine Tartu suurehitis."" Mul on hea meel, et Tartu sajandi kultuuriehitise SÜKU rajamise pikk protsess on jõudnud järgmisse etappi ja peagi on oodata ka hoone valmimist. Tõin oma kõnes välja mõned olulised punktid, aga samas neid teemasid, millel peatuda, on palju. Seega tõmban otsad kokku ja soovin edu nii kultuuriministrile kui ka Kultuuriministeeriumile. Aitäh!

Suur tänu! Ma tänan. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma loomulikult tahaks esmalt tänada ministrit ettekande eest. Tõepoolest, olles ise olnud mitu aastat Tallinna abilinnapea, muuseas ka kultuurivaldkonnas, tean, kui keeruline see valdkond võib olla, kuigi mõnele võib tunduda see selline kerge teema olevat. Iseenesest saan oma kogemuse põhjal öelda seda, et kui tulevad keerulisemad ajad, siis kahjuks on just kultuur see esimene [valdkond], mis kannatab. Miks see nii on? Väga lihtne. Me kõik ju saame aru, et kui inimese sissetulekud kahanevad, siis ta otsib variante, mille arvelt saaks raha säästa. Kahjuks on kultuur, meelelahutus ja muud sellised tegevused esimesed, millest inimesed loobuvad, sest hästi keeruline on loobuda toidust või laste haridusest, eelkõige huviharidusest. Aga kahjuks on ka huviharidus üks esimestest asjadest, millest inimesed on sunnitud keerulisematel aegadel loobuma. Kahjuks me ei kuulnud ministri käest, kuidas peaks riik selle probleemiga tegelema. Praegu ongi meil Eestis keerulised ajad, inimeste sissetulekud kindlasti ei kasva, vastupidi, paljud ütlevad, et neil [puudub] kindlustunne homse päeva ees. Ja eriti puudutab see lastega peresid. Kui rääkida inimestest kultuuri- ja spordivaldkonnas, siis loomulikult peame tunnistama, et olukord on keeruline ka sellest vaatevinklist, et kultuuritöötajate ja treenerite palgad ei tõuse. Sellest proua minister rääkis. Aga seda me teame isegi. Fakti ju konstateerida võib, aga võiks ka mingisuguste lahendustega välja tulla. Neid ei paista praegu olevat. Samamoodi on praegune valitsus külmutanud ka näiteks politseinike, päästjate ja piirivalvurite palgad, ja me isegi ei tea, kui kaua see kestab. Peaminister väitis, et neljaks aastaks, aga siseminister väidab, et räägime sellest siis, kui hakkame uut, järgmise aasta eelarvet arutama. Treenerite ja kultuuritöötajate kohta ei ole [midagi] räägitud. Väga tahaks loota, et nendega ei juhtu seda, et ka nemad peavad järgmist palgatõusu neli aastat ootama. Kolleeg Tanel Tein mainis laste vähest liikumist. See probleem on tõepoolest teada. Räägitakse sellest, kuidas saaks lasteaedades ja eelkõige koolides selle [parandamiseks] midagi ära teha. Minu arust oli väga kummaline, et riik otsustas jätta toetusest ilma koolispordi liidu ja spordiliidu Jõud, mis tegelevad üle Eesti just nimelt koolispordiga ja harrastusspordiga. Eelnevalt eraldati neile pool miljonit aastas, nüüd põhimõtteliselt null [eurot]. Ainult tänu mõnele omavalitsusele, nagu näiteks Tallinna linn, said nad raha juurde, aga kahjuks mitte nii palju, sest loomulikult ei saa omavalitsused endale selliseid eraldisi lubada. Nii et siinkohal mina küll julgeks … Palun kolm minutit juurde.

Palun, kolm minutit!

Mina küll julgen väita, et riik peaks rohkem mõtlema, mida ta teeb. Ühest küljest me räägime sellest, et lapsed ei liigu, ei tee piisavalt trenni, nende füüsiline koormus ei ole piisav, ja samal ajal jätame ilma rahata organisatsioonid, mis selle probleemiga tegelevad ja üritavad olukorda parandada. See on hästi imelik. Rääkides spordist ei saa me mööda minna spordiobjektidest. Minu küsimus ministrile oli Lasnamäe ujula kohta. Kahjuks oli reglemendi järgi [võimalik esitada] ainult üks küsimus, ma oleksin tahtnud küsida veel paljude objektide kohta, mis on hästi suured ja olulised kogu riigile, mitte ainult ühele või teisele omavalitsusele, kes [selleks raha] taotlevad. Kahjuks vastus on üks ja sama: raha pole. Sellest ma saan aru. Aga kui kaua me peame nende objektide puhul ootama? Aeg lendab, renoveerimist ja täisrenoveerimist vajavate objektide seisund muutub aina hullemaks, ühel hetkel on need põhimõtteliselt juba avariilised. Kui omavalitsusel ei ole piisavalt raha, et täisrenoveerimist läbi viia, siis ühel hetkel võib juhtuda hästi-hästi halb õnnetus. Kui rääkida objektidest, siis on sport meil kahjuks jälle vaeslapse rollis. Ministri vastus oli väga hea näide sellest. Ta ütles, et ujula on oluline, ta saab sellest väga hästi aru, aga samas on meil pooleli rahvusraamatukogu [ümberehitus], pooleli on kunstihoone renoveerimine. See on tõsi, aga jälle näeme seda, et on olemas kultuuriobjektid ja on olemas spordiobjektid. Kultuuriobjektid on meil eelistatud ja spordiobjektid jäävad kahjuks tagaplaanile. Võib-olla kunagi, kui meil selleks raha on – kuigi me ei tea, millal see tulla võiks –, tegeldakse ka spordiobjektidega. Minu arvates see ei ole õige. Ma olen alati rääkinud sellest, et spordivaldkond võib küll Kultuuriministeeriumi all olla, aga võiks olla eraldi spordiminister, portfellita minister, kes konkreetselt spordi teemaga tegeleks. Siis oleks sellest minu arvates spordile palju rohkem kasu. Sama küsimus oli minu kolleegil Lauri Laatsil, kes küsis jalgpallihallide kohta. Iseenesest on see Keskerakonna poolt omal ajal algatatud initsiatiiv hästi edukas olnud, aga viimastel aastatel on riik sellest natukene taganenud ning hakanud omavalitsustelt rahastust küsima. Ja sinna on see jäänud. Nii mõneski kohas on olukord selline, et omavalitsus ei saa seda endale lubada, ja need hallid on [jäänud ehitamata]. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Riina Solmani. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud siin saalis ja need, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Samamoodi inimesed, kes te meid jälgite oma kodudes või töökohtadel! Kultuuriminister Heidy Purga tegi väga hea ettekande ja rõhutas pigem positiivseid aspekte oma töös. See ongi normaalne. Eks mina opositsioonisaadikuna rõhutan siis mõningaid murekohti ja teen ka pisut kriitikat. Ilmad on väljas läinud küll soojemaks, aga me ei tohi ära unustada, kuidas see aasta talviselt algas. Tuisu ja tormiga käisid siin Toompea lossi ees meelt avaldamas õpetajad, ja mitte ainult meelt avaldamas, vaid üle aastate ka streikimas. Lõpuks saavutati kokkulepe – liiga hilja, liiga vähe – ja õpetajate streik lõppes. Ometi ei ole kokkulepitud palgatõus – 17 eurot – veel õpetajateni jõudnud. See streik ei puudutanud ainult õpetajaid. Lavastused üle Eesti [katkestati] minutiteks, et näitlejad saaksid avaldada oma solidaarsust, ning järgnes hoiatus: "Meie oleme järgmised!" Kas me kuulsime kultuuriministri suust täna sõnumeid, mis annaksid näitlejatele, lavastajatele, valgustajatele, grimeerijatele ja kõigile teistele teatriinimestele lootust, et nad ei pea seda dramaatilist sammu astuma? Mina ei kuulnud. Või vähemalt ei ole mul usku, et seda peetakse Kultuuriministeeriumis prioriteediks. Me oleme aasta aega siin Riigikogus rääkinud, et meil on paraku ametis valetav valitsus. Sellest sildist ei ole kerge pääseda ja, ma arvan, ei ole ka samme astutud, et sellest pääseda. Siiski, meil on ka passiv valitsus. Otsuseid ei tehta piisavalt kiiresti. Ei tehtud õpetajate puhul ja ei ole tehtud praegu, et pöörata kasvule üheksa kvartalit mõõnav majandus. Räägime sellest kultuuri ja spordi kontekstis. Vaatame kas või meie igasuvist spordi tippsündmust, juulikuist Rally Estoniat, mida ka minister mainis. Kuidas riik seda toetab? Kuidas selle toetusega päriselt on? Minu hea kolleeg Isamaa ridadest, Tõnis Lukas, oli kultuuriminister ajal, mil Eesti sai esimest korda ajaloos endale MM‑etapi. Jüri Ratas oli toona peaminister. Nad tegid otsused kiiresti, sest võimalusest tuli kinni haarata. Ott Tänaku võit kodustel radadel oli kõigi Eesti spordisõprade võit. Tänavu Eestis MM‑rallit ei sõideta, MM‑sari läks Lätti. See vaheaasta ei olnud Eesti esivõistluse enda valik, vaid selle sundis neile peale valitsuse tegematus, passimine. Kultuuriminister küll mainis, et nüüd on paigas hea süsteem suurvõistluste korraldajaile tulevikus kindlustunde pakkumiseks, kuid selle rakendamisega jäädi hiljaks. Seetõttu lähevad kümned tuhanded Eesti rallifännid tänavu Lätti. Maksud sõidavad Lätti ja jälle on laekumine väiksem, jälle tuleb eelarve üle vaadata. Me teame valitsuse käekirja. See ümbervaatamine tähendab inimeste elujärje halvendamist, mitte kärpekohtade leidmist keskvalitsuse bürokraatia[masinas]. Olen selles kahjuks väga kindel, sest seda on näidanud senine valitsuse käekiri ja stiil. Kultuuriminister meenutas mullust noorte laulu‑ ja tantsupidu. Minagi soovin seda meenutada. Laulupeokontserdi peatas paduvihm ja ilm oli külm, aga noored tulid ilma selginedes ikkagi laulukaare alla ja pidu sai ilmale sobivalt marulise lõpu. Meenutan, kuidas ma ise väikese lapsena tulin Viljandist Tallinnasse, külmetasin, isegi nutsin, aga mälestused sellest sündmusest on ainult head ja liitvad. Me kõik teame, et riigi rahanduslik seis pole praegu kiita. See on meie, Riigikogus eelarve üle otsustavate poliitikute paduvihm. Nüüd on meie otsustada, kuidas me sellest üle saame. Praegused otsused on meid aga viimas vihma käest räästa alla. Vaatame kas või minu poolt siit puldist korduvalt tõstatatud küünilist otsust lõpetada ära huviringide toetus paljulapselistele peredele. Ära võeti 100 000 eurot. Kas kultuuriminister julgeb öelda, et selle otsuse tulemusel ei jää mõnel praegusel paljulapselise pere lapsel Eesti koondise dressis osalemata 2032. aasta olümpiamängudel või mõnel noorel tegemata laulja või dirigendi debüüt tulevastel laulupidudel? Palun aega juurde.

Palun, kolm minutit!

Sest see esimene sära eesti kultuuri hoidmisest jääb tal koduses kooris saamata. Ja seda kõike selleks, et hoida riigieelarves kokku 100 000 eurot paljulapseliste perede huviringitoetust, mis oli vajaduspõhine ja mõeldud nelja või enama lapsega pere koolilastele. Oleme siin saalis täna juba kuulnud ka seda, et 500 000 eurot läheb kaotsi ka noortespordi rahastamisest. Poliitikud, [eelkõige] kultuuriministri erakonnast, keelduvad isegi kaalumast järgmisel aastal kehtima hakkava tulumaksureformi ümberpööramist, mis viib eelarvest pool miljardit eurot. Vaat see peab igal juhul jõustuma, sest nende väitel võidavad sellest kõik inimesed. Tegelikult võidavad jõukamad inimesed, need, kel pole kontsertide ja teatrietenduste piletite ostmisega probleeme. Nende käitumist see muudatus ei muuda. Küll aga tähendab üldine elukalliduse tõus, et kultuur ja sport jäävad kättesaamatuks meie peredele ja noortele, kelle kodusest eelarvest võtab igapäevane elu üha suurema tüki. Ilmselt ka maapiirkondade peredele. Valitsuse poliitiliste valikute tulemusel jäävad nemad elu rikastavatest elamustest ilma, mis omakorda tähendab seda, et saalid jäävad tühjemaks ja teatrid vajavad suuremat toetust. Aga riik laiutab käsi: raha pole. Praegu langetatud valikud viivad meid selleni, et järgmisena streigivad ja avaldavad Toompea lossi ees meelt just kultuuriinimesed. Selle vältimiseks tuleb astuda samme kiiresti ja mitte passida. Avalikest allikatest on olnud võimalik lugeda uute muinsuskaitseliste kaitsekordade kehtestamisest riigi poolt. Riigiametnikud töötavad Kultuuriministeeriumi alluvuses. Kaitsekordade kehtestamise kohta – vahel öeldakse ka, et pealesurumise kohta – on öeldud seda, et tegemist oleks justkui Nõukogude aja pärandiga, kus Tallinnast Pikalt tänavalt juhitakse linnaruumi arengut Valgas või Võrus. Isamaa ettepanek on, et tulevikus peaksime andma miljööalade kaitse tervikuna kohaliku omavalitsuse pädevusse, nii nagu see on Lääne-Euroopas. Miks peaks Tallinnast kooskõlastama õunapuuaugu kaevamist? Omanike keskliit on mitmel korral avalikult arvamust avaldanud, et kaitsekorra sisustamisel ei saa ametnikud lähtuda ainuüksi kultuuripärandi kaitse-eesmärgist, vaid arvestada tuleb ka näiteks eraomanike põhiõigustega, nagu seda on rõhutanud ka õiguskantsler oma märgukirjas Muinsuskaitseametile. Mul oli hea meel, et kultuuriminister siitsamast puldist tunnistas[, et] Viljandi volikogu on suvel saatnud palvekirja ja ta on selle protsessi peatanud, oma õla alla pannud. Ta viitas ka mitmele teisele kohalikule omavalitsusele, Lihulale ja veel mõnele. Viljandi linna juhid viitasid [oma kirjas] mitmele juhtumile, kus kaitsekava koostamisel pole linna soove arvesse võetud. Nii linnavolinike kui ka linnavalitsuse liikmete hinnangul võetakse neilt võimalus kavandada linna arengut. Siiski on muinsuskaitsealade uued kaitsekorrad juba lõpusirgel ja see protsess läbi saamas. Kuidas siit edasi? Valitsusse on minemas Tallinna vanalinna uus kaitsekord. Sellesse tahab Muinsuskaitseamet sisse kirjutada, et Estonia juurdeehitust ei saa teha. Mul on hea meel, et kultuuriminister siit puldist lubas, et kui see eelnõu või dokument temani jõuab, siis ta vaatab selle üle, sest see peaks olema poliitikute otsus. Soovin tublile kultuuriministrile jõudu ja edu, et ta paneks mõistuse hääle kehtima ka nende valitsuse liikmete peades, kes läksid laste huviringiraha kallale. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Kristo Enn Vaga. Palun, kolm minutit lisaaega! Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja kuulajad! Tänan kultuuriministrit väga põhjaliku ja sisuka ettekande eest. Eesti spordipoliitika ja laiemalt rahvaspordi edendamine peab olema meie riigi prioriteet. Soovingi natukene avada, [miks] on liikumisharrastuse ja ka tippspordi toetamine vajalik. Esiteks liikumisharrastusest. 2023. aasta oli liikumisaasta. Liikumisaasta eel, oktoobris 2022 asutati SA Liikumisharrastuse kompetentsikeskus. See on suurepärane keskus. Asutuse visioon on jõuda aastaks 2035 niikaugele, et Eestist on saanud Euroopa liikuvaim rahvas. See visioon on ambitsioonikas, aga usun, et tehtav. Tunnustan ka Haridus- ja Teadusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi koostöös valminud liikumisharrastuse tegevuskava aastateks 2023–2026, kuna just valdkondadeülene koostöö [viib] liikumisharrastuse uuele tasemele. Me ju teame, et liikumine on võtmesõna paljude haiguste ennetamisel ja ravis, samuti tervist tugevdava eluviisi kujundamises. Iga euro liikumise edendamisse toob meile tervema rahva. Ma ütleksin, et see on üks suurepärane investeering. Sellest tulenevalt on mul väga hea meel, et Eesti ühiskonnas on käivitunud debatt eraraha suurema kaasamise üle spordivaldkonda. Arenguseire Keskus toob oma värskes lühiraportis välja, et kui praeguse poole protsendi asemel teeks kultuuri- ja spordivaldkonda annetusi 3% Eesti ettevõtetest, saaks valdkond juurde üle 10 miljoni euro aastas. Eraraha kaasamine on väga selgelt tänase valitsuse prioriteet ja sellekohased ettepanekud peaksid valmima selle aasta suveks, enne suure spordisündmuse, Pariisi olümpia algust. Usun, et tulevikus võiks toetamise maastikku mõjutada ettevõtete kasvav soov ja vajadus panustada sotsiaalsesse vastutusse ja kestlikku arengusse, mitte see, et toetada sporti ja kultuuri vaid turunduslikel eesmärkidel. Aga selleks tuleb juba täna teavitada ettevõtteid erinevatest rahastamisallikatest, täiustada toetamisstatistikat, kohandada maksusüsteem toetamist soodustavaks, samuti uurida ja rakendada uusi toetamisviise. Lõpetuseks soovin rääkida meie riigi tippspordist. Elame kõik kaasa meie headele tippsportlastele, kes aastast aastasse kodustele fännidele suurepäraseid elamusi toovad. Eks alati tekib küsimus, kas järjekordne kirgas medal on olnud Eesti spordipoliitika töövõit või lihtsalt erakordselt andeka ja tööka sportlase isikliku [töö] ja tema lähikondlaste toetuse tulemus. Süsteemset teekonda, kuidas noorsportlasest saab olümpiamedalist, pole me suutnud Eestis üles ehitada, aga astume tõsiseid samme sinnapoole. Üks viimase aja ilmekaim meede on eelmisel aastal Vabariigi Valitsuse tehtud otsus eraldada Eestis toimuvate kõrgetasemeliste ja suure turunduspotentsiaaliga võistluste korraldamiseks alates sellest aastast 3 miljonit eurot aastas. Lisaks kodus võistlemise eelisele ja spordiala populariseerimisele on rahvusvahelistel spordivõistlustel ka märkimisväärne majanduslik ja ühiskondlik mõju. Rääkimata muidugi sellest, et kohalikud noorsportlased võivad leida suursündmust jälgides endale eesmärgi, mille poole püüelda. Üks hea näide on võistlus Ironman Tallinn, mis juba puhtalt maksutulu arvelt on tagasi toonud rohkem raha, kui ta toetuseks on saanud. Rääkimata üleüldisest Eesti maine ja pealinna maine tõstmisest spordirahva seas. Jällegi, investeering sporti toob selgelt ja üsna kiirelt Eestile tagasi. Aga suurvõistluste korraldamiseks vajavad spordiorganisatsioonid kaasaegsetele nõuetele vastavat taristut. Kui esmapilgul võib tunduda, et mõnest suurest spordiobjektist saab kasu vaid väike sihtgrupp inimesi, siis tegelikult on spordiobjektide rajamise mõju oluliselt laiem. Ajalugu on korduvalt tõestanud, et medalid ja suured spordi- ja kultuurisündmused ühendavad Eesti ühiskonda. Spordisangarite medalid on justkui meie kõigi medalid. Seetõttu tuleb suurvõistlusi ja Eesti suurüritusi toetada, et Eestist sirguks sporditähti. Suured spordiobjektid võivad olla ka suurte kultuuriürituste korraldamise paigad. Kuna sügis- ja talvekuudel ei ole võimalik Eestis suuri vabaõhukontserte korraldada, lähevad paljud suured üritused meist kahjuks mööda naaberriikidesse. Praeguse mahutavuse juures ei võimalda kontserdisaalid tuua Eestisse maailmatasemel staare. Ka juba olemasolevad suuremad spordihallid ei mahuta piisavalt inimesi või on need ehitatud selliselt, et ei võimalda tänapäevast rahvusvahelistele artistidele sobivat kontserdipaika üles seada. Suured spordiobjektid aitaksid sellist olukorda vältida. Näiteks üks objekt, kuhu peaks riik koostöös Tallinna linnaga investeerima, on Pirita velotrekk, millest saaks teha multifunktsionaalse spordikeskuse. Sarnane multifunktsionaalne hoone on Leedus Panevėžyses, kus sisetreki hoone mahutab umbes 7000 inimesega kontserte ning lisaks aastaringsele rattaspordi harrastamisele saab hoones [korraldada] suuri palli[mängu]võistlusi ja harrastada ka [teisi spordi]alasid. Rääkimata sellest, et spordiala, mis on tänu Erika Salumäele toonud Eestile kaks olümpiakulda, väärib seda, et riik seda ala märkaks. Seega vajame riiklikult tähtsate spordiobjektide toetusmeedet, et tagada järjepidev sporditaristu areng. Sellega ma oma ettekande lõpetan. Aitäh kuulajatele! Nautige liikumist!

Suur tänu! Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

Hea istungi juhataja, aitäh! Tööülesannete tõttu ma Kristo Enn Vaga kõnet tervenisti ei kuulnud. Kas ta oli kriitiline valitsuse suhtes? Võib-olla saate vastata?

Aitäh! See ei olnud protseduuriline küsimus. Püüdke oma tööülesandeid sättida nii, et saate istungil osaleda. Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Mul on selline mure. Täna tuli kultuuriminister oma ettekannet tegema. Me oleme ka varasemalt selle teema üles tõstnud, et need ettekanded võiksid jõuda Riigikogu liikmeteni kuskil nädal enne seda päeva, kui [ministrid] tulevad neid siia Riigikogu saali tutvustama. Ka meie sooviksime ennast täpsemalt kurssi viia, materjalid korralikult läbi töötada, mitte niimoodi, et vahetult enne istungit on need materjalid siit tagant riiulilt [leitavad] ja siis me kiirkorras peame suutma need läbi töötada. Kas seda probleemi, mida me siin jätkuvalt ja korduvalt oleme üles tõstnud, on ükskord võimalik lahendada?

Aitäh selle küsimuse eest! Meil on täna see Riigikogu juhatuses [arutelul]. Ma ei tea, kas nädal on see kõige õigem ajaaken, aga me arutame seda. Head ametikaaslased, me oleme selle punkti peaaegu lõpetanud. Ma tahan tänada kultuuriministrit ettekande ja vastuste eest. Ma tahan tänada teid, head ametikaaslased, küsimuste ja vastuste eest. Aitäh teile! Oleme viienda päevakorrapunkti lõpetanud. Ma näen protseduurilist küsimust, Helle-Moonika Helme, aga ma võtan nüüd juhataja vaheaja. Mis? No palun, Helle-Moonika Helme! Palun, teie protseduuriline küsimus! Aga tehke see tõesti minutiga ära, mitte viie minutiga.

Just-just! Ma ei taha üldse pikalt.

Oo, see on küll uudis!

Läbirääkimiste käigus [peetud] kõnes ma tõstatasin selle arengukava kohta päris mitmeid probleeme. Kuna minister kuulas, siis ma eeldasin, et ta läbirääkimiste käigus tuleb ja ütleb mingisuguse lõppsõna lähtuvalt nendest kõnedest. Ega teil ei ole andmeid, kas minister tahtnuks midagi öelda või ta ajapuudusel vaatas, et ei tule pulti ega ütle midagi? On teil andmeid selle kohta?

Minul ei olnud informatsiooni, et minister soovib läbirääkimistel sõna võtta. Head ametikaaslased! Ma tänan selle töö eest, mis me oleme siin täna teinud. Me oleme lõpetanud selle päevakorrapunkti menetlemise. Järgmist päevakorrapunkti ma ei ava, ma võtan kolm minutit vaheaega. Tänane istung on lõppenud. Aitäh teile ja jõudu teile meie töös!