Обсуждение вопроса государственной важности "Как обеспечить будущее ветеринарии"

Head ametikaaslased, meil on nüüd võimalus asuda tänase päevakorra juurde. Meil on täna oluline päevakorrapunkt, nii nagu kõik meie punktid on, ja see on järgmine: maaelukomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas tagada veterinaaria tulevik" arutelu. Alustuseks tutvustan teile lühidalt arutelu korda. Kõigepealt on maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse ettekanne, kuni 8 minutit, seejärel ootame aktiivseid küsimusi ja kindlasti tulevad ka aktiivsed vastused, kuni 10 minutit. Pärast seda on Riigikogu kõnetoolis Eesti Loomaarstide Koja president Valdeko Paavel, tema ettekanne on kuni 20 minutit ja küsimused‑vastused on kuni 25 minutit. Seejärel on meil võimalus kuulata Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimehe Ants Noodi ettekannet, kuni 20 minutit, küsimused-vastused on kuni 25 minutit. Arutelu lõpupoole on võimalus kuulata Eesti Maaülikooli rektori Ülle Jaakma ettekannet, mis kestab kuni 20 minutit, ja küsimused-vastused on kuni 25 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse. Igale ettekandjale on üks küsimus, nii et matemaatiliselt on kokku neli küsimust. Läbirääkimistel võivad sõnavõtuga esineda Riigikogu liikmed – kõik, kes seda soovivad. Ja meil on palve, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Loomulikult ootame ka valitsusliikmete või õiguskantsleri osalust läbirääkimistel, kui neil on selleks soovi. Ka sel korral ei ole kodu- ja töökorra seaduses ette nähtud, et Riigikogu võtaks vastu otsuse, nii et arutelu lõppemisel otsust vastu ei võeta. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks maaelukomisjoni esimehe Urmas Kruuse. Palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärsed kolleegid! Lugupeetud külalised nii saalis kui ka teisel pool ekraani! Eesti Maaülikool tähistab Eesti veterinaarmeditsiini 175. aastapäeva. Sel aastal möödub 175 aastat selle õppe algusest Eestis, ühtlasi saab seda tähtpäeva lugeda Eesti Maaülikooli sünniks. Ma tsiteerin ühte lõiku ajakirjandusest. "Esimese patsiendi võttis Põhja‑Saksamaalt pärit esimene Tartu Veterinaariakooli direktor ja professor Peter Jessen vastu Tartu Ülikooli peahoone kõrval paiknenud kliinikus 13. oktoobril 1848. Üheaastasel täkksälul ehk noorhobusel diagnoositi kabjapainutajate haav." See on märk sellest, et veterinaaria on oluline meie riigi ajaloos ja teaduses. Kindlasti on veterinaarmeditsiin Eesti Maaülikooli nurgakivi. Aga miks me seda küsimust täna arutame? Miks üldse on vaja seda teemat Riigikogus käsitleda? Maaelukomisjoni aruteludel ja kohtumistel põllumajanduse ja maaelu teemadel on üha rohkem kõlanud seda, et meil on veterinaaridest puudus. Tekkis küsimus, mis on nii väärika ajalooga ja nii olulise õppega distsipliiniga juhtunud, et me sellest nii tihedasti räägime. Kui me vaatame ajalugu, siis me näeme seda, et alates aastatest 2010 ja 2011 on üliõpilaste arv jäänud enam-vähem samale tasemele: eestikeelsel õppekaval õpib umbes 30–35 üliõpilast, enam‑vähem sama palju on ingliskeelsel õppekaval. Kuna see õppekava on üsna kallis, siis on oluline, et täidetud oleks teatud kõrvaltingimused ning et õppe kõrval oleks tagatud ka 24/7 töötav veterinaarkliinik. Esmapilgul tundub, et ega midagi ju eriti lahti ei ole, inimesed asuvad õppima. Teine probleem on minu arvates aga see, et lõpetajate arv on selgelt väiksem kui sisseastujate arv. Käesoleva sajandi 21. aastal lõpetas veterinaariaõppe 16 üliõpilast. Selge on see, et nii väikse arvu lõpetajatega ei saa katta tööjõu vajadust. See murekoht ja põhjus, miks on lõpetajate arv nii väike, on seotud sellega, et [veterinaaria õppesuuna lõpetanute] kuupalk on Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel keskmiselt umbes 1770. Kindlasti, arvestades seda, kui pikk on õpe – kuus aastat –, ja mõeldes, kui raske see töö tegelikult on, võib öelda, et palk on ajale jalgu jäänud. Miks see nii on? Me tegelikult soovime koostöös parlamendi ja valitsusega ehk riigina seda teemat analüüsida ja leida lahendusi, mis perspektiivselt selle mure lahendaksid. Loomaarsti elukutse on üks seitsmest Euroopa Liidu reguleeritud kutsealast ja kutsetegevuse eelduseks on spetsiifiline kvalifikatsioon. Siin ei ole võimalik lihtsalt mõne teise eriala kõrvalt siseneda tööjõuturule ja tagada kvaliteetne teenus. Tegemist on ainulaadse reguleeritud õppekavaga, mis laiemalt võttes aitab [parandada] rahvatervist. Toidujulgeolekust on viimastel aastatel palju räägitud. Veterinaarmeditsiin ehk veterinaaria on väga tähtsal kohal toidujulgeoleku vundamendis. Nende teemade sidusus on märgatav ja väga oluline, olgu see seotud kas või looma tervise ja heaoluga. Ühiskonnas oleme ehk märganud, et praegu räägitakse rohkem lemmikloomadest. Võib-olla on jäänud mulje, et väikeloomaarste ja -kliinikume on meil piisavalt ning see võiks tagada ka loomade heaolu. Aga kui me räägime toidujulgeolekust, siis käib jutt ennekõike põllumajandusloomadest. Loomulikult ei saa jätta rääkimata ka metsloomadest. Kes mäletab Aafrika seakatku, mis levis Eestis eriti 2015. ja 2016. aastal? Tookord oli maaülikooli teadlastel eesotsas Viltropiga väga oluline leida viis, kuidas panna piir Aafrika seakatkule. Tegelikult kasutati meie teadmisi ka Euroopa teistes riikides. Kui tööjõupuudus süveneb, siis ei ole erialanõuetega töökohti, näiteks tegevloomaarst, Põllumajandus- ja Toiduameti veterinaarjärelevalve ametnik, tapamajades ja piiril töötajate ametikohad, võimalik mehitada teise kvalifikatsiooniga. See on otseselt seotud ka ettevõtete konkurentsivõimega ja sellega, et sellel turul tegutsemine peaks olema jätkusuutlik. Loomulikult, me teame, et Euroopas kehtivad väga kõrged toiduohutusnõuded. Ka kolmandate riikidega harmoniseerimine nõuab väga palju tarkust ja teadmist ehk jällegi kvalifikatsiooni. Väiketapamajade esindajad on esile toonud sellise probleemi, et periooditi küll käivad riiklikud veterinaarjärelevalve inspektorid, aga neil ei ole alati võimalik olla kohal siis, kui ettevõtja seda kõige rohkem vajab. See näitab järjekordselt seda, et selle ala inimestest on puudus. Võib-olla on need teemad, mis meil praegu ühiskonnas [aktuaalsed] on, nagu riigikaitse ja meie julgeolek kõige otsesemas mõttes – me kõik teame neid –, nii palju arutlusruumi ära võtnud, et teistele teemadele aega ei jätkugi. Aga ma arvan, et see on ohtlik [tendents] ja seetõttu me peame neid teemasid siin käsitlema. Mina isiklikult soovin, et tänasel arutelul saaksid Riigikogu liikmed uut ja täpsemat informatsiooni, mis seisus veterinaaria on. Samas soovin, et tänane arutelu paneks meid mõtlema, kas me oleme teinud kõik selleks, et sellist olukorda ei oleks. Kas küsimus on ainult rahas? Kindlasti mitte. Kas me oleme alati sotsiaalpartnereid ja ettevõtjaid kaasanud selleks, et selles vallas jätkusuutlikkust tagada? Need on küsimused, mida me võiksime arutada ja mida me peaksime täna arutama. Kas küsimus on selles, et riik rahastab liiga vähe? Kindlasti on maaülikool üks väheseid ülikoole, kelle puhul ministeerium konkreetselt veterinaarõppele maksab täiendavalt üle 300 000 euro. Võiks küsida, kas see õpe võiks olla HTM-i ehk Haridus- ja Teadusministeeriumi ja riigi vaates ühtlastel alustel, et ministeerium ei peaks õppe jaoks peale maksma. Kas küsimus on selles, et me oleme tasuta õppega liiga ära piiranud erasektori kaasamise võimalused – olgu üliõpilaste või ettevõtjate näol – selleks, et tagada kvaliteetne õpe kõigile soovijatele, kes tahavad sinna pääseda? Praegu kindlasti osa noori ei pääse õppima, olgu see seotud kas või akadeemiliste tulemustega, aga siiski, tahe võiks olla suurem. Nii et ma väga tänan maaülikooli ja põllumajandussektori esindajaid, et te leidsite aega ja ressurssi ning olite valmis täna Riigikogule sellel teemal arutelu pakkuma. Loodan, et arutelu tuleb tihe. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Ärge minge ära, palun! Teil on kohustus vastata Riigikogu liikmete küsimustele. Ja küsimusi teile on. Olgugi et te olete [arutelu] algataja, on teil ikkagi kohustus neile küsimustele vastata. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Urmas, suur tänu selle initsiatiivi eest, mida te olete teinud! Oma sissejuhatuses sa viitasid õige mitmetele probleemidele ja nüanssidele, mis selles valdkonnas on, alates väikeloomadest kuni ühiskonnas toimuvate asjadeni. Aga minu meelest on veel mõned asjad. Kui me vaatame, kuidas meil loomakaitsjad tegutsevad, olgu need Nähtamatud Loomad või keegi või miski muu, siis näeme, et nüansse on ühiskonnas märksa rohkem. Aga mõeldes sellele teemale, mida sa täna maaelukomisjoni nimel oled siin püstitanud, küsin, kas sinu meelest me peaksime võimalikke lahendusi otsima haridusvaldkonnast või ikkagi üldistest hoiakutest ja arusaamistest. Miks meil ei ole piisavalt üliõpilasi ja miks meil ei tule piisavalt veterinaare? Kas see on mingite laiemate hoiakute küsimus või on siin [määravad] mingid nüansid maaülikoolis või haridusvaldkonnas?

Aitäh hea küsija! Ma arvan, et tegemist on mõlema poolega, mida sa oma küsimuses puudutasid. Ja minu arvates seda ei saagi nii kitsalt vaadata. Seal on mitu asja. Tõsi, sa väga kenasti markeerisid, et avalikkus näeb järjest rohkem televisiooni ja avaliku meedia kaudu seda, kuidas väikeloomaomanikud ei tule oma loomade eest hoolitsemise ja nende heaolu tagamisega toime. Siin on Põllumajandus- ja Toiduameti järelevalvel suur roll. Aga ma võin kindlalt öelda, et ametnikke ei jätku. See on üks põhjus. Kui me vaatame, millised palgad on ministeeriumis, kus peaksid olema tippspetsialistid, kaasa arvatud veterinaaria haridusega inimesed, siis me näeme seda, et endine põllumajandusministeerium oli palgatabelis tavaliselt viimasel kohal. Meil oli alati Keskkonnaministeeriumiga kõva rebimine, kes jääb viimaseks. Mõnel aastal juhtus ime: me olime eelviimased. See on tegelikult märk sellest, et me ühiskonnana ilmselt ei teadvusta seda teemat ega võta nii tõsiselt, kui võiks. Teine pool on see, miks on praegu parlamendis põhimõtteliselt kaks kollektiivset pöördumist, millest mõlemad käsitlevad loomade heaolu teemat. Struktuurselt vaadates võiks meil sellise kvalifikatsiooniga arste olla meil umbes 800, aga praktiseerivaid arste on peaaegu poole vähem, umbes kolmandik neist tegeleb suurloomadega ja kaks kolmandikku väikeloomadega. See markeerib pigem seda, et spetsialistid, kes sellega igapäevaselt tegelevad ja kokku puutuvad, teavad, et see ei ole üldse kerge amet. Õppeprotsess kestab kuus aastat, see on väga pikk aeg. Aga kui vaadata [selle eriala] keskmist palka, siis ei saa öelda, et see oleks väga suur. Kui me oma komisjoniga maaülikooli loomakliinikut külastasime, siis minule näiteks tuli üllatusena [see, mis me seal teada saime.] Tuleb välja, et uuringute järgi on loomaarstide stress suurem kui inimestega tegelevatel arstidel, kui me räägime lihtsalt taustast, psühholoogilistest seisunditest ja stressist, mis mingi tööga kaasneb. Ma ei olnud ise enne kunagi niimoodi mõelnud. Ausõna, ma ei ole suutnud niimoodi mõelda, aga tegelikult uuringud näitavad seda. Ja see näitab, kui tõsine see asi on. Seda probleemi peab lahendama väga kompleksselt ja tuleb püüda aru saada, kuidas oleks edaspidi võimalik neid asju leevendada. See puudutab tulevast tööturgu ja nii edasi. Põllumajanduses on olukord keeruline kindlasti sellepärast, et konkurents on hästi tihe. See tähendab, et efektiivsus on hästi oluline, ja need kulud, mida saab eri valdkondade spetsialistidele kulutada, on üsna suure surve all. Aga tõsi on see, et ühtegi karja ei saa pidada ilma [veterinaarideta], sest see on otseselt seotud looma tervise ja heaoluga. Lõpuks on kõik seotud ka meie keskkonna tervisega.

Enn Eesmaa, palun! Teie küsimuse kord.

Suur aitäh! Austatud kolleeg, aitäh kõigepealt selle ülevaate eest ja probleemi tõstatamise eest! Ma kindlasti ei taha kasutada arvamust avaldades ja küsimust küsides süüdistavat kõneviisi. Kuid ma usun, et nii mõnigi inimene, kes jälgib meie tänast istungit kodus televiisori, õigemini arvuti ees, esitab endale sellise küsimuse, kuna ettekandja on Reformierakonna esindaja, kes on ise olnud õige mitu aastat ka Eesti Vabariigi vastav minister. Ma ei kahtle hetkegi, et nii sina oled teinud kui ka sinu erakond on teinud kõik selleks, et neid probleeme – ma võtan konkreetsemalt tasustamise ja palkade küsimuse – leevendada. Lahendamisest on asjad muidugi igal juhul kaugel. Kas sa ütleksid paar näidet, mis on takistanud neid häid mõtteid ellu viimast?

Aitäh! Ma selles mõttes ei tähtsustaks ühtegi erakonda ega isikut üle, aga tõsi on ka see, et kõik maaeluministrid, kaasa arvatud see minister, kes on täna siin puldis, on taganud selle, et veterinaariat on täiendavalt rahastatud üle 300 000 [euroga]. See leping on maaülikooli vaatest ääretult oluline, nii nad on seda sõnastanud. Tõsi on ka see, et maaeluministeerium ei kontrolli Haridus‑ ja Teadusministeeriumi halduslepinguid ülikoolidega. Ja siin on täiesti mõttekoht. Ma toon teile lihtsalt ühe näite. Meil oli maaelukomisjonis ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja ja me ka küsisime temalt, miks on see rahastamine natukene kiitsakas – üks õppekoht maksab umbes 19 000 eurot, aga praeguse inflatsiooni ajal kindlasti vajadused kasvavad. On selge, et seda peaks rohkem rahastama. Nüüd, võib-olla kellelgi tekib mõte, et maaülikool võiks tegeleda ainult veterinaariaga ja jätta kõik muud valdkonnad rahastamata, selleks et tagada veterinaariaharidus, aga kui vaadata lihtsalt suhtarve, siis on näha, et isegi kui kogu majandus[haru] maaülikoolis kinni panna, ei tagaks see lõplikult veterinaaria jätkusuutlikkust. See on minu arust oluline info teadmiseks. Nii et küsimus on teatud hoiakutes. Ma ütleksin, et me oleme väga palju pingutanud selle nimel, et arstid jääksid Eestisse ja töötaksid siin. Arstide palk on kogu aeg olnud ühiskondliku surve all. Ja see on mõjunud positiivselt selles mõttes, et järjest rohkem arste tuleb tagasi Eestisse tööle. Aga kõik sõltub ka meie üldisest elatustasemest. Kui me võtame konkreetselt ainult põllumajandussektori, siis me ju teame seda, et ühtne Euroopa põllumajanduspoliitika tähendab ühtset Euroopa põllumajanduse toetust. Tänavu aasta oli kogu põllumajandussektor miinuses. Koos toetustega oli see miinuses umbes 70 miljoniga. See näitab ka seda, et rahahulk, mis seal liigub, [on suur,] sellele õppele peab kulutama palju, sest see eriala on raske. Kõik sõltub ka sellest, milline on kellegi kvalifikatsioon, milline on ta tööpraktika, töökogemus ja nii edasi. Seal on rohkem nüansse kui ainult see, et me peaksime suutma tagada teatud lõpetajate arvu. Ma arvan, et oluline roll on ka sellel, kuidas suudavad sektor ja ülikool koostööd teha, olgu stipendiumide abil või kuidas tahes, selleks et kinnistada [töökohti] ja võib-olla ka nii-öelda pehmendada sellesse töövaldkonda minekut. Statistika näitab ka seda, et kui loomakliinikus puututakse kokku juba ka suurloomadega ja tekivad esimesed sellised kogemused, siis osa mõtleb: "Oi, ma olen vist vale eriala valinud." Ka sellised nüansid tulevad mängu. Sellepärast ma arvan, et lahendusi saab leida siis, kui me vaatame seda [pilti] piisavalt laialt ja teadvustame ka ühiskonnas selle [eriala] olulisust. Minu arvates on see sama oluline kui arstiõpe. Arstid ravivad inimesi, [veterinaarid loomi] ja see on sama tähtis. Samas me teame, et lemmikloomade hulk kasvab pidevalt, neid on sadu tuhandeid, nad kõik vajavad hoolt. Nii et me oleme igas mõttes sellises kohas, kus me peaksime need asjad ümber mõtestama ja leidma uued sihid.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Tänan ka siiralt selle olulise teema tõstatamise eest. Valdkond on oluline. Lisaks, mina loomaarsti pojana sain ise lapsepõlves seda tööd kaasa teha, seal palju abis olla. Aga tahtsin küsida, on teil on infot, kas praegune olukord on Eesti-spetsiifiline või milline on pilt selles valdkonnas mujal, Eestist väljaspool. Kas probleemid on samad või sõltub see turu suurusest? Või mis sellise olukorra tingib?

Aus vastus on see, et seda ettekannet ette valmistades ma ei uurinud eriti teiste riikide kogemusi. Tuleb tunnistada, et kui ma ministrina teiste [sama valdkonna] ministritega suhtlesin, siis [sain aru, et] selliseid probleeme paistab olevat ka teistel riikidel. Aga tuleb tunnistada ka seda, et mitukümmend soomlast käib Eestis seda haridust omandamas. Sellel on ka mingi põhjus. Kurb on lihtsalt see, et sõltumata sellest, et nemad maksavad oma õppe eest ise, ei jää nad meile tööle. Nad ei jää meile tööle. See tegelikult survestab meid, meil on ikka vajadus. Ehk kui öelda, et ärme rohkem soomlasi vastu võtame, siis [tekib küsimus,] millega me rahastame ülejäänud [õppe]kohti, või mida iganes. Need teemad on kõik omavahel seotud.

Hea ettekandja, tänan! Teie aeg on nüüd täis, midagi ei ole teha. Läheme edasi. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Eesti Loomaarstide Koja presidendi Valdeko Paaveli. Palun!

Tervist, lugupeetud istungi juhataja, Riigikogu liikmed ja kohalviibijad! Tänan võimaluse eest olla kaasettekandjaks sellise riikliku tähtsusega küsimuse arutelul. Olen Eesti Loomaarstide Koja värske president, kuid ennekõike ikkagi praktiseeriv loomaarst. Praegune loomaarstide koda on loodud eelmise aasta oktoobris Eesti Väikeloomaarstide Seltsi ning Eesti Loomaarstide Ühingu ühinemise teel ning sellise nimega moodustab see nüüd Eesti loomaarstide esindusorganisatsiooni. Siin saalis 2021. aasta oktoobris vastu võetud veterinaarseadusest leiame veterinaararsti definitsiooni. Veterinaararst on selle seaduse tähenduses veterinaararsti kvalifikatsiooniga isik, kellel on veterinaarteenuse osutamiseks vajalik veterinaararsti kutsetegevuse luba. Eestis on seda eriala õpetatud 175 aastat. Õppekava läbimine nominaalajaga võtab kuus aastat ja pärast seda on võimalik tööle hakata. Paraku loomaarstiabi ja teenuste kättesaadavus 24/7 nii väike- kui ka suurloomade ravis ei ole siiski juba ammu iseenesestmõistetav. Hinnanguliselt on Eestis 235 000 koera ja ligi 300 000 kassi, aga lemmikloomadena peetakse veel küülikuid, hamstreid, tuhkruid, erinevaid roomajaid, aga ka alpakasid, laamasid ja kaameleid. Loomaarsti tähelepanu vajab üle 50 000 mesilaspere ja miljoneid linde. Maaelu ja farmide poole pealt: üle 240 000 veise. Ja nii edasi. Me räägime sadadest tuhandetest või miljonitest elusolenditest. Ja loomapidajaid on samamoodi väga-väga palju. Seega, loomade tervise tagamine nii loomade enda kui ka omanike ja pidajate huvides on kindlasti üks nähtavam loomaarstide töö osa. Seoses kasvanud ootustega maailma tasemel teenuse saamiseks on loomaarstid tänapäeval tugevalt spetsialiseerunud erinevate valdkondade, mitte ainult loomaliikide määratluse järgi. Ehk loomaarstid on spetsialiseerunud anestesioloogiale, kirurgiale, oftalmoloogiale, neuroloogiale, ortopeediale ja teistele spetsiifilisematele valdkondadele. Miks meil ei ole tänapäeval palju juttu haiguspuhangutest seoses loomadega ega toiduga levivaid terviseprobleeme? Laialdaselt kasutatavad loomsed toiduained, nagu piim, liha ja muna, on allikaks haigustele, mida pidevalt monitooritakse, näiteks tuberkuloos, listerioos, hullu lehma tõbi, salmonelloos ja nii edasi. Kõikide suuremate haiguste puhul, mida eelkõneleja samuti juba mainis, on tõhus veterinaarteenus nii inimeste kui ka loomade tervise huvides kriitiliselt oluline. Näiteks COVID-i ajal uuriti haiguse ülekandumise mehhanisme ning reservuaare ka kassidel, minkidel ja teistel liikidel ning seda tehti tulemuslikult. Kogu toodetav ja imporditav toit sisaldab terviseriske inimestele ning seda kontrollitakse pidevalt, pidades silmas kõiksugu mürke, toksiine, baktereid, patogeenseid seeni ja parasiite. Eesti on nüüdseks tänu Põllumajandus- ja Toiduameti ning loomaarstide pikaajalisele pingutusele saavutanud marutaudivaba maa staatuse. Väga palju aastaid on tegeldud nii metsloomade kui ka lemmikloomade vaktsineerimisega marutaudi vastu. Põllumajandus- ja Toiduamet monitoorib pidevalt nii tapamajades, loomakasvatusasutustes kui ka piiril loomi ja toiduaineid. Aga nii-öelda zoonootiline potentsiaal peitub igas loomses toiduallikas ning ka loomas. Avalikkuses võetakse neid asju ehk iseenesestmõistetavalt või ei teata seesuguste probleemide olemasolust ega ohust tavaliselt suurt midagi, sest toit on poest ja turult vabalt saadaval. Elusate loomade ja põllumajandusloomade sisseveo kontroll on samuti toiduohutuse ja taudivabaduse huvides. Süveneva probleemina saab esile tõsta illegaalset lemmikloomakaubandust, millest on saanud mastaapne rahvusvaheline tööstusharu. Sellega on seotud ka loomade heaolu, mille puhul väärib mainimist vastutustundetu aretustegevus, nii Euroopa Liidus kui ka kolmandatest maadest pärit lemmikloomadega kauplemine, transiit, ulatuslikud dokumentide võltsimised, kaasa toodud haigused ja palju muud selle valdkonnaga seonduvat. Aga kui palju on Eestis loomaarste? Hetkel on Eestis väljastatud 827 loomaarsti tegevusluba. Ligikaudu 150 loomaarsti pole registris uuendanud andmeid ega saatnud teavitusi oma täienduskoolituste kohta. Seega võib eeldada, et tegevusluba omavatest arstidest circa 10% erialal ei tegutse. Nendest valdkonnas aktiivselt tegutsevatest loomaarstidest omakorda circa 450 tegutseb väikeloomaravis, 150 segapraksises ja suurlooma[ravis], 160 Põllumajandus- ja Toiduametis, tapamajades, piiriteenistustes, järelevalves, Ravimiametis, ministeeriumides ja teistes asutustes. Vanuses 61–84 on circa 22% ehk 185 arsti kõigist tegevusloaga loomaarstidest. Üle 70-aastaste arstide hulgas tegeletakse veterinaarpraksisega ilmselt marginaalsel määral. Väikeloomade ravis on Eestis puudu circa 80–100 loomaarsti, põllumajandusloomade ravis 40–50. Töökohtade täitmise trend on loomaarstide keskmise vanuse kiire [kasvu] tõttu selgelt negatiivne. Tööturult on peatselt lahkumas nõukogude ajal õppinud ja lõpetanud suurearvulised kursused – siis õppis igal aastal kursusel circa 100 loomaarsti. Nüüd õpib igal aastal eestikeelses õppes umbes neli korda vähem üliõpilasi. Nagu mainitud, ei ole loomaarstiabi kättesaadavus ei väike- ega suurloomade ravis enam iseenesestmõistetav. Vanuseline koosseis viitab, et 5–10 aasta pärast on puudu juba circa 200 loomaarsti. Madal palgatase riigisektoris ei konkureeri enam erasektori töötasudega. Ametnike palgatase on circa 77–80% Eesti keskmisest palgast ja ehk umbes pool erasektori palgast. Erasektoris on palk küll kohati kaks korda kõrgem, kuid ka sinna ei jätku loomaarste. Loomaarstiharidusega inimesi vajatakse nii praegu kui ka tulevikus farmides, väikeloomakliinikutes, riigiametites, ravimitööstuses, aga kindlasti ka ülikoolis, kliinikutöös ja teaduse järelkasvus. Eestikeelsete õppejõudude ja doktorantide hulk ülikoolis ei taga tulevikus eestikeelse veterinaarhariduse jätkumist, sest need kohad tuleb täita praeguste üliõpilastega. Põllumajandus- ja Toiduametil puudub võimalus oma seadusega määratud funktsiooni täitmiseks töökohti täitmata jätta. See ei ole lihtsalt võimalik. Seal töötavate loomaarstide keskmine vanus on siiski 60,5 aastat. Seega, suur osa on juba pensionile läinud ja juba praegu on seis kriitiline. Järgneva kuue-seitsme aasta perspektiiv on hirmuäratav, kuna kiiret lahendust ei ole. Suurtapamajades kasutatakse olude sunnil ka abilisi, väiketapamajades käivad abis teiste valdkondade, näiteks loomatervise valdkonna ametnikud. Sel moel on suudetud süsteemi läbi häda töös hoida. Küsimus on, kui kaua. Avalikus teenistuses saab töötada ainult Eesti Vabariigi kodanik, kes valdab eesti keelt. Erasektor on nõudluse rahuldamiseks sunnitud otsima tööjõudu piiri tagant. Visioonist nii palju, et riik peab hindama loomaarstide eriala strateegiliseks valdkonnaks ja garanteerima vajaliku arvu spetsialistide koolitamise välismaiste üliõpilaste asemel. Hetkeseisuga on igal aastal veterinaarmeditsiini olemasolevast circa 70 õppekohast instituudi alarahastuse tõttu vaid 34 eestikeelses õppes ning 36 – seega juba rohkem kui eestikeelses õppes – on ingliskeelses õppes ja tasulises õppegrupis. Senise praktika kohaselt ei ole välismaistes gruppides õppinud tudengid Eesti tööturule jäänud ja eestikeelse õppe lõpetajaid on ainult 15–20. Kahjuks ei ole see ainuke referents, sest nad kõik ei asu tööle loomaarstina või ei jää Eestisse loomaarstiks. Kuhu need lõpetajad kaovad? Kust need kaod tekivad? Tööturule jõudvate spetsialistide kaod tekivad mitmes eri järgus: rasked ja pikad õpingud, töötamine õppimise ajal, valdkonnavahetus kohe peale õpinguid või pärast lühikest aega töötamist, välised tegurid, klientide surve, ebaõnnestumised ja suured nõuded, süvenenud bürokraatia. Nagu mainitud, Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on loomaarstide amet üks suitsiidi- ja stressirohkeimaid ameteid maailmas. Eestikeelne loomaarstiharidus on strateegiline ja põhimõtteline küsimus. On viimane aeg suurendada loomaarstieriala riiklikku tellimust, kui me ei taha seista silmitsi olukorraga, mille tagajärjed on eriala piiridest palju laiemad, puudutades meie keskkonna ja ühiskonna huve ning mõjutades meie igapäevast heaolu, toidulauda ja tervist. Loomaarstid on hädas ka bürokraatiaga. On valdkondi, mis ei ole – ka meie tugevas e-riigis – tehnoloogiliselt hästi välja arendatud. Retsepte kirjutatakse praegugi paberile, digiretsepti lahendus puudub, ravimite kättesaadavus saab probleemiks meie turu väiksuse tõttu. Välismaiseid loomaarste koolitatakse meil praegu välja ainult sellepärast, et veterinaaria- ja loomakasvatusinstituudil on igal aastal puudu circa 2 miljonit eurot. See summa saadakse välismaiste tasuliste gruppide õpetamise kaudu. Eestikeelne veterinaariaharidus on välja suremas, sest eestikeelsete õppejõudude hulk on vähenemas. Riigi kokkuhoid veterinaarhariduse rahastuselt maksab juba mõne aasta pärast meile oluliselt kallimat hinda. Eesti Loomaarstide Koja seisukoht on, et maaülikoolil peab minema hästi, veterinaariaõpe peab olema hästi rahastatud ning ülikool peab suutma tagada nii õppetöö jätkumise kui ka piisava arvu loomaarstide, sealjuures eri valdkondades tööd tegevate loomaarstide koolitamise igal aastal. Aitäh!

Suur tänu, austatud president! Ma lihtsalt tahtsin öelda teile seda. Te alustasite mõttega, et te teete siin kaasettekannet. Ei tee, see on põhiettekanne. Meil pole siin täna ühtegi kaasettekannet. Nii et ma tänan selle suurepärase ettekande eest. Ja läheme nüüd küsimuste juurde, kui te lubate.

Kas ma võin vastata ühele küsimusele, mida ma enne kuulsin?

Ei, nii ei saa. Meil on selline reeglistik, et nii isegi ei saa. Siin istub Mait Klaassen, kes on ka pikaajaline rektor, kuid ka tema ei saa seda luba anda praegu. Aga läheme küsimuste juurde. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tänan samuti väga olulise teema käsitlemise eest. Olles ka ise endine minister, küll terviseminister, olen väga teadlik, et probleem pole mitte ainult arstide ja tervishoiu valdkonnas töötajate [vähesus], vaid probleem on, nagu hea endine kolleeg härra Kruuse viitas, kindlasti ka veterinaararstide valdkonnas. Aga ma küsin teilt nii. Kui te oleksite nüüd meie asemel siin parlamendisaalis või ka valitsuskoalitsiooni asemel, siis mis oleks üks-kaks, ideaalis kolm sellist konkreetset asja, mis te ära teeksite – kas seadusandlikul tasandil või valitsuse tasandil, mis puudutab koolitustellimusi, rahastusmudeleid –, et anda kindlustunnet noortele ja olemasolevatele veterinaararstidele ning huvilistele, kes sooviksid selles valdkonnas töötada, et pikemas vaates oleks tõesti tagatud meie inimeste tervise hoidmine, samuti kõikvõimalike loomade, nii koduloomade, põllumajandusloomade kui ka metsloomade tervise parim kaitse?

Aitäh küsimuse eest! Kui ma sain küsimuse mõttest õigesti aru, siis see oli: kas suurenev õppekohtade hulk, kui sellesse valdkonda pidevat rahavoogu juurde anda, tagaks meile tulevikus kõikide nende kohtade täitmise, mida tegelikult oleks vaja nii riigi- kui ka erasektoris? Või mis oleks ettepanek? Minu ettepanek on see, et tuleks kuulata, mida on ülikoolil on öelda veterinaaria rahastamise kohta, ja muuta see valdkond selgelt strateegiliseks. Kuna me ei räägi mitte ainult sellest, et kellelgi meie riigi kodanikest ei tuleks kõhulahtisust toidu tõttu, vaid me räägime ikkagi riiklikust ohutusest. Tegelikult on väga lihtne halvata riigi toimimine sellega, et elementaarne toiduohutus ei ole tagatud. Vähemalt meie hinnangul, loomaarstide koja hinnangul on see summa, mida oleks vaja igal aastal sellesse valdkonda suunata, võrdlemisi väike.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud Eesti Loomaarstide Koja president, aitäh selle ülevaate eest! Ja muidugi maaelukomisjonile suur tänu selle olulise teema toomise eest siia saali! Tahan teie kaudu tänada kõiki loomaarste, aga muidugi ka koja liikmeid selle töö eest, mida te teete. Sest lisaks sellele, et te ravite loomi, te aitate omanikke, nende loomade peremehi, ja hoiate nende vaimse tervise korras. Minul on lihtsalt selline küsimus: kui populaarne teie hinnangul on loomaarstiamet noorte seas?

Aitäh küsimuse eest! Murekoht on see, et loomaarstiamet on kohati selgelt üleromantiseeritud. Ehk see, missugune mulje või teadmine sellest ametist, kokkupuude sellega võib lapsel või noorukil olla, eriti ei ühti tegelikkusega. Konkurss õppekohtade täitmisele on olnud kohati isegi märkimisväärne. Võimalik, et üks põhjus, miks sellelt erialalt välja langetakse – nii õpingute ajal kui ka pärast lõpetamist – ja miks tekivad kaod, on see, et noored on valinud endale vale eriala, teadmata, mida see tegelikult tähendab. Selle valdkonnaga ei seondu ainult valges kitlis kutsikate süles tassimine väikeloomakliinikus, vaid seal on väga palju rasket ja musta tööd, on ka väga palju emotsioone, rohkesti surma ja ebaõnnestumisi. See kõik teeb selle töö emotsionaalselt ääretult keeruliseks. Nii et kuigi see võib tunduda tore amet, on välised tegurid, nagu ma mainisin, praktiseerivatele loomaarstidele ääretult rasked.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kindlasti te oma kojas jälgite ka nõndanimetatud turutrende. Päris huvitav oleks teada, mida te seal perspektiivis märkate. Ühel pool on tõepoolest selline suur kogum nagu lemmikloomad, teisel pool on põllumajandusloomad, suurloomad. Mis seal turul selles mõttes toimub – kas palgad lähevad väga kõvasti lahku või on seal mingi ühtlane kasv? Mis seal selles mõttes on juhtunud ja mis selle põhjused võivad olla?

Aitäh küsimuse eest! Loomaarstid võivad öelda – ja ennekõike mina kui väikeloomameditsiini valdkonna suurim tööandja Eestis võin öelda –, et sageli ei saa ka raha eest [inimesi tööle]. Ehk palk on küll üks motiveeriv faktor, aga mitte ainuke. Me liigume praegu, kui seda trendi vaadata, pigem sinnapoole, et kõige raskemat ja ebameeldivamat osa inimesed lihtsalt ei taha teha – nad ei taha töötada nädalavahetustel, riigipühadel ega öövalvetes. Väga paljud on hädas stressi ja pingetega. Nii et trend on selles mõttes keeruline. Kui meil oleks valimivõimalus suurem, siis oleks ilmselt ka lõpptulemus oluliselt parem. Aga need numbrid, mis ma välja tõin, on hinnangulised. Need on selle kohta, kui palju loomaarste on praegu puudu ja kui palju hakkab neid olema puudu viie või kümne aasta pärast – siis, kui see põlvkond, kes on harjunud töötama rasketes oludes ja tegema ka ebameeldivamat osa, asendub uue põlvkonnaga, kes võib-olla seda teha ei taha. Nii et selles suhtes on, nagu ma mainisin, tulemas pigem keerulised ajad.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, siiras lugupidamine selle olulise töö tegemise eest ja vastutuse võtmise eest valdkonnas. Aga küsin oma küsimuse uuesti, siis te saate sellele vastata. Milline on olukord veterinaaria maastikul naaberriikides? Kas seal on mingeid positiivseid trende? Ja kas meil on millestki, mida teised riigid on teinud, õppida?

Aitäh küsimuse eest! Loomaarstide puuduse küsimus on Euroopas peaaegu kõikides riikides suur probleem. On üksikuid erandeid, Lõuna-Euroopas võib-olla Hispaania ja Itaalia. Võimalik, et senise teadmise kohaselt on neid siin idablokis olnud palju. Mis on keeruline? Eestisse [loomaarste] tuua on keeruline või raske, nii kultuurilistel kui ka keelelistel põhjustel. Ja ümberkaudsetes maades toimub loomaarstide liikumine. Eks liikumine on toimunud kogu aeg, sest inimesed otsivad, kust leida paremat tööd ja paremat elu, aga kusagil on alati keegi puudu. Ehk tegelikult samamoodi võib rääkida Põhja-Ameerikast ja veel mitmetest piirkondadest. See on üldine probleem. Nagu mainitud, selle valdkonna stressirohkuse tõttu on kadusid palju, aga nii on igal pool maailmas, seega tegemist on kindlasti globaalse probleemiga.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Olles ise ka mõnevõrra põllumajandussektoriga kursis, saan öelda, et meil tõesti see probleem ainult süveneb, sest noored tahavad tänapäeval saada eelkõige kas lauljateks, superstaarideks, suunamudijateks või juutuuberiteks, aga järjest vähem on neid inimesi, kes oleksid valmis töötama loomadega, eriti suuremate loomadega, väikeloomade peale veel kedagi leiame. Kuigi selle probleemi olemus on ammu teada, ei ole rahastamise koha pealt ikka millegipärast lahendust leitud. Aga kuidas teile tundub – oletame, et ühel päeval tuleb valitsus, kes lisaks sõnadele leiab ka raha, millega loomaarstiõpet rahastada sellises mahus, nagu on vajalik, ja me saame paika ka riigi tellimuse sellisena, nagu on sektorile vajalik –, kas meil siis tegelikult oleks neid noori, kes ikkagi [seda eriala] õppima läheksid? Kui meil oleks riigi tellimus ja rahalised vahendid olemas, siis kas me reaalselt saaksime ka [õppe]grupid täis?

Aitäh küsimuse eest! Jah, ma arvan küll. Murekoht on siinkohal ehk see, et tulemus saabub alles seitsme, kaheksa või kümne aasta pärast. Selle [eriala] õpe on väga-väga pikk. Ja kui me tahame, et neist õppijatest saaksid head spetsialistid, siis läheb peale kooli lõpetamist veel natukene aega, et nad suudaksid iseseisvalt tulemuslikult töötada. Jaa, ma arvan, et huvi selle valdkonna vastu on suur. Kas peaks või mil moel peaks muutma seda selektsiooniprotsessi, keda üliõpilaseks vastu võetakse, on iseküsimus. Minu hinnangul peaks natukene kandidaadile, kes tahab ülikooli loomaarstiõppesse asuda, enne natuke asju tutvustama, näitama, mis koht on sealaut või tapamaja, mis toimub väikeloomakliiniku registratuurist kaugemal, tagapool, ja mis toimub kuskil ametites või riigiteenistuses. Tegelikult on selle ameti sisu ja õppe tutvustamine juba enne õppima asumist minu hinnangul kriitiliselt oluline selleks, et õppima asuksid just need, kes saavad aru, miks nad sinna lähevad ja mida nad seal tegema hakkavad. Ja nagu öeldud, ma usun siiralt, et kui rahastamise pool saab paika, siis neid, kes seda eriala õppida tahavad, kindlasti leidub.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, see kaks miljonit, mis on puudu, on ju tegelikult kommiraha, mis valitsus võiks leida kvaliteetse veterinaarõppe jätkamiseks ja selle tagamiseks. Aga ma saan aru, et kõrgkoolid on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi all ja sealtpoolt nagu erilist huvi näha ei ole. Siiamaani on endine maaeluministeerium, praegune Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium veterinaarõpet toetanud erinevatel aastatel. Aga ma tahtsin jõuda sinnani, et küsida, kas see võib äkki olla riigi teadlik tegevus seoses rohehullusega, sest kui põllumajanduslikud suurloomad ära kaotada ja minna üle taimetoidule, siis ei ole enam veterinaare vaja – välja arvatud lemmikloomadele.

Aitäh küsimuse eest! Aga tõenäoliselt ei ole mina õige inimene sellele vastama. Küll aga kõik küsimused, mis puudutavad loomade heaolu, nende ravimist, ennetamist – siis palun!

Tiit Maran, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea kõneleja, aitäh suurepärase teemapüstituse eest! Ja muidugi tänan maaelukomisjoni selle eest, et see teema on üldse siia saali toodud. Mul ei ole mingit muud võimalust, kui enamiku teie seisukohtadega kindlasti nõustuda, sest oma endisest töövaldkonnast ma tean täpselt, kui raske on leida avalikku sektorisse tööle vetarsti, eriti kui soovitakse saada head arsti. Ja teine asi, millega ma täpselt samamoodi nõustun: enamik inimesi, kes tahavad sellesse valdkonda tööle tulla, hakata loomadega tegelema, kujutavad ette, et need on nunnud-väikesed mänguasjad, [ega teadvusta endale] kõike seda, mis on ränkraske, must ja räpane ning käib asja juurde, kaasa arvatud surm. Aga mu küsimus puudutab seda, mida te mainisite, et veterinaari ja loomaarsti töö võiks olla strateegilise tähtsusega. Ühest küljest ma kindlasti nõustun sellega, arvestades kõike seda, mis puudutab toidujulgeolekut. Aga teise poole peal on erasektor, mis kogu aeg, nagu ma olen aru saanud, laieneb ja suureneb ning võtab tegelikult ära ka suure hulga potentsiaalseid loomaarste, kes võiksid tulla tööle avalikku [sektorisse]. Kas te näete nende kahe poole vahel mingit vastuolu või ei ole seal üldse mingit vastuolu?

Aitäh! Ma ei näe sugugi mitte vastuolu. Nii nagu öeldud, loomaarstid ise valivad oma karjäärisuuna. Paljud proovivad mitut. Ehk paljud proovivad nii väikelooma ja suurlooma ravi kui ka riigitööd või siis lähevad tööle näiteks ravimimüügifirmasse või mingitesse muudesse valdkondadesse. Vastuolu siin kindlasti ei ole. Ka palgad ei ole ainuke referents, kuigi palgavahe on kohati kindlasti märkimisväärne. Aga kas ainult palk on see, mis paneb inimese valima? Ei ole. Pigem mängivad rolli isiklikud eelistused, karjäärivalikud, inimese pingetaluvus või selle puudumine.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Täna me arutame seda teemat ja see on jälle üks võimalus ühiskonnas sellega rohkem tähelepanu püüda. Mul on teile küsimus. Kui te peaksite olema siin teisel pool, siis mis te ütleksite, mida me poliitikutena peaksime ühiskonnas tegema, et sellele probleemile mingil kujul lahendus leida? Mis oleks teie arvates see kas esimene või kõige olulisem tegevus, millele peaks tähelepanu pöörama?

Aitäh! Kõige esimesena tuleks ära kuulata Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimehe ja maaülikooli rektori ettekanded. Neil on kindlasti selle kohta veel täiendavaid ja täpsustavaid kommentaare. Ehk tuleks kuulata ära, mis on selles valdkonnas pühendunud töötajate mured. Kindlasti tuleks bürokraatia seisukohalt natukene mõelda, kas mingi muudatus lahendab mingisuguse probleemi ära või teeb see midagi hoopis keerulisemaks. Ja kui rääkida hariduse rahastamisest, siis peaks koostöö riigiga olema selline, et ennekõike üksteist abistatakse. See puudutab ministeeriumiametnikke. Võib-olla on ka loomaarstide enda hääl olnud kohati märkamatu või liiga vaikne. Aga kuigi see valdkond ka kuulutatakse strateegiliseks ja õpet rahastatakse niimoodi, et meil on võimalik ka viie ja kümne aasta pärast ohutult vaadata nii loomade heaolule kui ka toiduohutusele, siis ei ole see miski, mis saab ühekorraga valmis. Ehk diskussioon ja tagasiside peaks jätkuma veel vähemalt järgneva kümne aasta jooksul ja kauemgi.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tahaksin ka tänada ettekande eest. Aga mul tekkisid seda ettekannet kuulates siiski mõned küsimused. Üks puudutab loomaarstiõppesse vastuvõttu ja 100 inimese õppima asumist sellele erialale mingil perioodil nõukogude ajal. Ilmselt pidasite silmas koos venekeelse õppega vastuvõttu, sest paaril aastal tõepoolest oli nii suuri kursusi või kuhugi sinna lähedale. Aga kui suur võiks teie arvates tulevikus olla loomaarstiõppe eestikeelsele õppekavale vastu võetavate üliõpilaste arv, mis tagaks selle ameti jätkusuutlikkuse?

Aitäh! Nagu ma mainisin, ülikoolis võetakse loomaarstiõppesse igal aastal vastu circa 70 tudengit, kellest suurem osa on välismaalased. Võrdleme oma üliõpilaste arvu näiteks Läti, Jelgava ülikooli omaga. Nendel on lätikeelses õppes natuke üle 70 loomaarsti eriala tudengi. Ehk tegelikult me räägime sarnastest suurusjärkudest. Nagu mainitud, on meil praegu ainukene põhjus, miks on ülikoolis võõrkeelne õpe, ilmselt see, et välistudengid maksavad ära õppetasu. Ülikoolil aga puudub võimekus – nii õppejõudude kui ka ruumide mõttes – jätkata sama arvu välismaalastega ja võtta juurde veel 35 eestlast, sest majas pole enam ruumi. Ehk sisuliselt on lahendus selline, et tuleb rahastada eestikeelset õpet ja ingliskeelsest õpetamisest loobuda. Nii jõuamegi teise arvuni, olgu see 50, 60 või 70. Aga jah, ka naaberriikide kogemust vaadates – lätlased koolitavad üle 70 loomaarsti või vähemalt võtavad nii palju tudengeid vastu, nendest lõpetavad ehk pooled või natuke rohkem, üle poolte – ma usun, et kui me asendaksime võõrkeelsed õppijad eestikeelsetega, siis oleks meie tulevik väga palju turvalisem.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Te küll enne vastasite mu kolleegile Arvo Allerile seoses rohepöörde küsimusega, et see ei ole teie ampluaa. Aga ma siiski küsin, ühtlasi teile teada andes, et meil siin Riigikogus käivad seoses rohepöördega väga kõrgel tasemel arutelud just nimelt selle üle, et loomapidamine on CO2 tekkele nagu alusepanija ja me kõik peaksime varsti taimetoidule üle minema. Väga tõsiselt antakse meile pidevalt sellest märku. Ma siiski küsin teilt üle: kas te näete, et teie tegevusvaldkond, veterinaariavaldkond saavad nüüd koos, käsikäes käia äärmusrohepöörajate nägemustega, mis on siin Riigikogus komisjonides laua peal ja ongi reaalselt laua peal?

Aitäh! Kas rohepööre on oluline valdkond? Kindlasti, igas sektoris. Kas mina kui loomaarstide esindaja saan anda sellesse oma panuse? Kindlasti. Aga minu parima teadmise kohaselt on Ants Noodi ettekandes seda teemat mainitud, kuskil vähemalt, nii et ilmselt tema saab anda teile sellest teemast parema ülevaate, kui saaksin mina. Seda, et lehmad on süüdi kliima soojenemises, mina ei usu. Muus osas – selles, kuidas keskkonda hästi kohelda – jah, loomaarstid saavad kindlasti anda oma panuse.

Hea ettekandja! Ma väga tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Eesti Põllumajandus‑Kaubanduskoja juhatuse esimehe. Ants Noot, palun!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Tänan samuti võimaluse eest oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelul osaleda. Ma tõmbaksin selle teema natuke laiemaks ja keskenduksin eelkõige kitsamalt põllumajandussektorile kui ühele väga veterinaararste ja veterinaarmeditsiini vajavale sektorile. Selge on see, et toitu toota ja põllundusega tegeleda ilma veterinaararstide olemasoluta ei ole lihtsalt võimalik. Aga ma annan väikse ülevaate sellest, milline põllumajandussektor välja näeb ja kui palju on neid loomi, kes meie valdkonnas seda teenust vajavad, ning räägin natukene ka sellest, mis seisus me täna oleme. (Näitab slaide.) Põllumajandusmaa [suurust] ja -loomade arv on Eestis aja jooksul üsna kiiresti vähenenud. Miks ma siia selle majandusmaa graafiku panin? Sellepärast, et ega põllumajandusmaad harida ilma loomadeta tegelikult ei saa, need asjad on omavahel seotud – loomad vajavad taimset toitu ja taim vajab kasvamiseks loomset orgaanikat oma toitaineteks. Tegelikult on põllumajandusmaa kasutamise maht vähenenud 1990. aastate algusest 1,4 miljonilt hektarilt miljoni hektari piirile ja sinna on see stabiilselt püsima jäänud. Enne teist maailmasõda, Eesti iseseisvuse ajal oli lausa kaks miljonit hektarit põllumajandusmaad toidu tootmiseks kasutusel. Nüüd on enamik sellest kaetud metsaga, mis on põllumajanduskasutusest välja läinud, ja loomade arv on samuti üsna kiiresti vähenenud. Nõukogude aja järel, kui Eesti taasiseseisvus, oli meil üle kahe miljoni põllumajanduslooma. Nüüdseks on see langenud kuhugi 750 000 või 800 000 juurde. Varem jagunes põllumajandusloomade arv niimoodi, et sigu oli umbes miljon, veiseid oli umbes 750 000 ja lambaid-kitsi oli 60 000 või 70 000, aga tänaseks on need arvud sellised: lambaid on umbes 50 000, veiseid on 275 000, nendest umbes 84 000 on piimaveised ja natukene vähem on lihaveiseid. Ja sigu on meil 1. aprilli seisuga 273 000. Selline on meie loomade arvukus. Lisaks on meil aprilli alguse seisuga 13 000 hobust ja meil on 2,2 miljonit kana, nii munejaid kanu kui ka broilereid. Meil on 50 000 mesilasperet, igaühes elab 60 000 mesilast, nii et võib öelda, et meil on kolm miljardit väikest looma veel, poolnaljaga, aga tegelikult ka nemad vajavad veterinaarmeditsiini toetust ja abi. Üks selline slaid, mis näitab tänast seisu, millest Urmas Kruuse juba rääkis. Põllumajandusettevõtjatel on suhteliselt keeruline, mitte ainult sellepärast, et ei ole haritud spetsialiste, vaid ka sellepärast, et majanduskonjunktuur ei ole toetav. Ja tõepoolest, et eelmine aasta oli põllumajandusettevõtjatele majanduslikus mõttes kõige negatiivsem. Urmas Kruuse ütles, et kahjum on 73 miljonit, aga viimased, kõige värskemad statistikaandmed ütlevad, et kahjum oli lausa 134 miljonit. Need on Statistikaameti andmed, mida amet on uuendanud. Tõesti, see on meie Euroopa Liiduga liitumise ajast esimene aasta, mil põllumajandussektor oli üldiselt kahjumis. Tõenäoliselt te kõik teate ka, mis on olnud selle põhjused – eelkõige tõesti ilmataadi väga halb tugi põllumeestele: külmad ilmad, siis pikk põud, seejärel koristusaegne niiskus. Saagid olid väiksemad 20–30%, samal ajal sisse ostetud sisendid põllumajandussaaduste tootmiseks oli suured, kuid teravilja hinnad jällegi kukkusid. See kõik põhjustas [kahjumi]. Veel üks aspekt oli see, et ÜPP toetuspoliitika muutumise tõttu toetuste osakaal vähenes eelmise aasta lõpus statistiliselt 70 miljonit. See küll osaliselt makstakse välja nüüd sellel aastal, aga see mõjutab ikkagi eelmise aasta tulemit. Tõepoolest, need kohustused ja nõuded, mis ettevõtjatel on sisendite müüjate ees, pankade ees, on praegu ka päris suured, nii et olukord tervikuna on [päris keeruline]. Üks slaid ka selle kohta, kuidas me Eesti toiduga kindlustatud oleme ja mida see tähendab. Teravilja poolest oleme kaks korda üle isevarustatuse taseme. Aastati see kõigub. Tegelikult võiks öelda, et ehk meil ei olegi üldse vaja nii palju teravilja toota. Aga seal on kindlasti ekspordi aspekt, mis on igale riigile oluline, ehk see, kust tuleb lisasissetulek. Ja teine aspekt on kindlasti see, et kõik aastad ei ole vennad. Eelmine aasta näitas, et halbadel aastatel võib ikkagi üsna suur osa tavapärasest teraviljast kahjustuda ja siis on ka saak poole väiksem. Nii et ka isevarustatuse tase võib aastati olla väga erinev. Siin slaidil on 2021. aasta andmed. Piima me toodame samuti 1,6 korda rohkem, kui me ise tarbime. Selle kohta on samamoodi küsitud, kas me peame siis [nii palju tootma], ja öeldud – eriti loomakasvatuse ja kliimamuutuste teema valguses –, et võib-olla ei ole loomakasvatust nii palju vaja. Aga jällegi, see on eksportiv valdkond. Ma ütleksin, et meil ei ole mitte ainult üks Euroopa parimaid, vaid on isegi üks maailma parimaid piimakarju. Meil on väga kõrgel tasemel tõuaretus, eelmise aasta piimatoodangult olime Euroopas esikohal. Tuli jälle suur rekord: üle 11 000 kilogrammi, täpsemalt 11 400 kilogrammi lehma kohta. Veel kord: alati tuleb aru saada, et loomakasvatus ja taimekasvatus käivad käsikäes. Veiseliha tootmise poolest oleme natukene alla isevarustatuse taset. Lihaveiste arv ka vähenes eelmisel aastal, praegu on see näitaja kindlasti väiksem. Ja sealihal on samamoodi isevarustatuse tase umbes 75% juures, linnulihal 62%, munadel 51%. Eriti kurb on aga see, et meie tavapärased toiduained, kartul ja köögivili, mis on värsked toiduained, ning ka puuvili ja marjad, on tõesti väga madalal isevarustuse tasemel. Tegelikult see on valdkond, kus kindlasti võiks areng toimuda. Kuna siin oli juba natuke juttu heitgaasidest, siis üks slaid ka siia juurde. Alates 1990. aastast, mis on baasaasta Pariisi kokkuleppe järgi ja millega võrreldes neid eesmärke seatakse, siin on 2030, 2040 ja 2050, põllumajandussektor on tegelikult heitmeid vähendanud. See ongi seotud, selge see, loomade arvukuse vähenemisega ja aktiivses põllumajanduskasutuses oleva maa vähenemisega. Aga 2005. aastast alates on heitmete osakaal suurenenud. Ja 2005 on ka see baasaasta, mille alusel liikmesriigid on võtnud kohustuse heitmete vähendamiseks. Eesti riigil on jagatud jõupingutuste [määruse alusel kärpe sihttase] 24%. Aga teemasse ka natukene. Loomaarstid toitu toota kindlasti ei saa. Seda ma tahan siin veel mitu korda üle korrata, et toit on elu alus, toitu me vajame iga päev. Me võime põhimõtteliselt saada teatud aja jooksul hakkama ilma soojata ja ilma elektrita, aga ilma toiduta me kindlasti hakkama ei saa. See on osa meie riigi julgeolekust ja kaitsevõimest. Nii et mina vaataksin toidutoidusektorit kindlasti kui ühte kaitsevõime ja kogu julgeoleku osa. Ja mitte ainult sellest aspektist, et see on toit nii Eesti inimestele kui ka sõjameestele, kaitseväelastele, vaid sellepärast, et see panustab otseselt kaitsevõimesse, kas või sellega, et põllumajanduses on üsna palju rasketehnikat, mida on võimalik kasutada sõja ajal, seal on üsna palju kütusemahuteid, nii et kütust on võimalik saada, ja see kõik on üle Eesti hajutatud. On võimalik kasutada suuri hooneid, kuhu saavad varjuda nii tehnika kui ka kaitseväelased. Selles mõttes on seal kindlasti otsene seos kaitsepanuse ja ‑võimega. Majandus. Kust see riigieelarve maksutulu ikka koguneb kui mitte ettevõtlusest. Tegelikult toidutootmine ja põllumajandussaaduste tootmine on SKT-st 3%. Võib öelda küll, et see on ju väga väike protsent, aga tegelikult, kui me vaatame kaasnevaid sektoreid, mis seal juures on, siis ma võin öelda, et see teeb peaaegu 10%. Ma olen siin toonud ühe näite: tehnikamüüjate käive oli 2022. aastal 355 miljonit, aga samal ajal oli põllumajandussaaduste tootmise sektori käive üle miljardi. Nii et see on tegelikult oluline osa. Kui panna teised sektorid ka sinna juurde, siis on see protsent juba päris suur. Ekspordist on ainult põllumajandussaaduste tootmine ja toidutootmine andnud viimastel kuudel kogu aeg vahemikus 10–12%, see on üsna suur osa. Ja mina väidan, et põllumehed ei ole looduse reostajad, vaid vastupidi, nad on looduse hoidjad. Ilma põllumajanduseta ei oleks siin sellist maastikulist mitmekesisust, nagu meil praegu on, ega oleks ka liigilist elurikkust, põllulinde ja nii edasi. Ja mina ütlen ikkagi, et kliimamuutustega tegelemisel on bioressurss see ainukene ressurss – nii taimed, mis kasvavad põllu peal, kui ka puud, mis kasvavad metsas, seovad süsinikku. Selles mõttes on neil väga oluline roll. Kui me muidu peame vähendama emissioone, siis see valdkond on just see, kus on võimalik süsinikku siduda, teistes valdkondades see heide võiks veel olla. Ja ta on muidugi maapiirkondade suurim tööandja koos teiste maamajandusettevõtjatega. Ma arvan, et kui ei oleks põllumajandusega seotud ettevõtjaid, siis kindlasti meie maapiirkondade heaolu ja jätkusuutlikkus oleks väga-väga suure löögi ja küsimärgi all. Nii et jah, toit on oluline, toidutootmine on oluline, aga veel kord: loomaarstideta seda teha ei saa. Sellest rääkis juba Valdeko, et inimesi on laudas ja põllul, samuti on ametnikud, kes järelevalvet teevad, ja neid, kes eksporti võimaldavad, on sadu, otse põllumajandusega on seotud umbes 150 veterinaararsti. Tegelikult oleks vaja 50 juurde. Kui ettevõtjatega rääkida, siis selgub, et see vajadus on reaalselt olemas. Ja riigiametites on teist sama palju neid, kes tegelikult samuti seda valdkonda toetavad. Mõned mõtted sellest – selle kohta tuli küsimusi saalist ka –, mida siis teha, et oleks rohkem loomaarste ja oleks ka rohkem lõpetajaid. Kõige lihtsam on muidugi suurendada riigipoolset rahastust. Sellest kahest miljonist Valdeko rääkis. Kui võtta rohkem inimesi õppekohtadele, siis tõenäoliselt neid ka rohkem lõpetab. Tegelikult see õppida soovijate arv on väga suur. Eelmisel aastal vist oligi maaülikoolis üheksa tahtjat ühele kohale, see oli kõige suurema konkursiga aasta. Aga sellest kindlasti ka ülikooli rektor Ülle Jaakma räägib pikemalt. Üks, millest võib-olla ei ole nii palju räägitud, on tasuline õpe. Sellest on räägitud tervikuna Eesti hariduses. Kui tervikuna seda mitte rakendada, siis võiks mõelda kriitilist tähtsust omavatel erialadel tasulise eestikeelse õppe sisseviimisele. Oleme seda ka ülikoolis arutanud. See aitaks kindlasti lahendada nii [veterinaaride] puudust kui ka väljalangemise protsenti. Praegu on näha, et soomlased, kes maksavad selle õppe eest, lõpetavad peaaegu sajaprotsendiliselt ja lähevad siis Soome tööle. Ettevõtjate kaasamine. See on ettevõtjate pool, ka põllumehed on valmis kindlasti veelgi enam toetama veterinaarmeditsiini lõpetajaid. Aga siin aitaksid kaasa mõned lihtsad asjad, näiteks stipendiumide maksuvabastus. Ettevõtjad oleksid kindlasti meelsamini valmis stipendiume maksma. Minu käest on küsitud, kas on võimalik ka niimoodi korraldada, et [stipendiumi saanud] õppur tuleb kindlasti sellesse ettevõttesse tööle. No seda garanteerida ei saa, aga ma arvan, et see on hea koostöö lõpptulemus niikuinii. Paratamatult, kui ettevõtja aitab õppijat õppimise ajal, siis pärast, kui õppija lõpuks sinna ettevõttesse tööle läheb ja saab seal ka praktikal käia, on mõlemad pooled sellest võitnud. Teine osa on õppetoetuste ja laenude süsteem. Sellest on ka palju räägitud, et kuna tegu on hästi pika õppega, siis tegelikult on nii, et kui inimene selle õppe lõpetab, on tal tavaliselt juba ka pere, aga selleks, et ennast ja peret üleval pidada, peab ta ikkagi tööle minema, kui tal piisavalt sissetulekut ei ole. Nii et võiks üle vaadata ka õppetoetuste süsteemi, võib-olla saab seal midagi diferentseerida ja teha laenusüsteemi õppurile vastuvõetavamaks. Väga olulised on ikkagi ühekordsed investeeringud. Ma tean, et ülikoolil endal sellist võimekust ei ole, siin oleks riigi tugi väga vajalik. Maaeluministeerium, praegune [Regionaal- ja] Põllumajandusministeerium oma õla alla pannud. Aga mis puudutab veterinaarmeditsiini, siis seal on just investeeringud hästi suured. Ka investeeringute kavas on põhimõtteliselt planeerimisel mitmed uued tegevused. Mina arvan, et kindlasti ei ole väiksema kaaluga üldine põllumajanduse ja toidutootmise ja maaelu väärtustamine. Ma arvan, et meie kõigi võimalus ja ülesanne, võiks olla isegi kohustus, on rääkida pigem sellest, mille pärast on põllumajandus, toidutootmine ja maaelu hea, mitte sellest, mis seal probleeme ja häda tekitab. Ja viimane slaid, panin siia lihtsalt ühe sellise slaidi. Tõepoolest, kui ettevõtjatega rääkida – ma olen pidanud üsna palju käima mööda Eestimaad ringi ja kohtun iga nädal suure hulga ettevõtjatega –, siis selgub, et igasuguseid probleeme on kuhjaga. Aga samas, kui küsida nende käest, mis on kõige suurem probleem, kas see, et raha on vähe, või see, et tööjõudu ei ole, või on toetused kuidagi valesti planeeritud, siis kokku võttes selgub ikkagi kaks põhilist asja. Üks on see, et spetsialiste on vähe ja see on seotud väga selgelt veterinaarmeditsiiniga. Ja teine on administratiivne koormus, halduskoormus ja bürokraatia. Minul on lihtsalt siinkohal suurele saalile palve: kui te, Riigikogu liikmed, rahvaesindajatena tõesti tahate aidata põllumehi ja toidutootjaid, siis mõelge alati mitu korda üle, kas üks või teine regulatsioon või poliitiline otsus, mis tehtud saab, seda koormust veelgi ei suurenda, ning kas ettevõtjad saavad tegeleda oma põhitegevusega ning sinna oma ressursse ja tarkust panna. Minu poolt kõik. Suur aitäh kuulamast! Ja olen valmis ka küsimusteks.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest. Läheme küsimuste juurde. Küsimustega alustab Arvo Aller. Palun!

Aitäh! Kuna sa laiendasid seda teemat ja tõid veterinaarmeditsiinile lisaks põllumajanduse, maaelu ja kogu toidujulgeoleku, siis küsin nii. Meie valitseva partei üks Riigikogus olev liige ütles ühes saates, et maal elamine on keskkonnale kahjulik. Iga majapidamise juurde tuleb teed ehitada, torud panna, elekter viia, nii et see on maksumaksjale hästi koormav. Tulge kõik linna elama! Nõndanimetatud 15 minuti linn. Äkki sa laiendad sama teemat ja ütled, kui kahjulik see maal elamine keskkonnale on? Ja kas see on Eesti julgeolekust lähtuvalt õige?

Aitäh selle toreda küsimuse eest! Ma ütlen kohe ära, et ei ole kahjulik. See ei ole kahjulik ei riigile ega maal elavatele inimestele. Jah, võib öelda, et see on kulukam. Riigil on teatud teenuseid pakkuda hajaasustuspiirkondadesse ja hajutatult kindlasti keerulisem. On ka näha, et riik on oma avalikke teenuseid rohkem tsentraliseerinud. Aga ma ütlen seda, et inimesed on üsna nutikad ja mobiilsed ning nad suudavad teatud piirini kindlasti sellega kaasa minna ja seda vastu võtta. Ma tahan lihtsalt öelda, et mulle tundub, et ühiskonnas on ka palju muutusi, nii et mõned noored pered lähevadki just maale elama, vaatamata sellele, et seal võib-olla teed tolmavad ja pood on kaugel. Aga suur väärtus on see, et sa saad elada ikkagi kooskõlas loodusega, väärtustada kohalikku kogukonda ja seda kultuuri, mida see seal kannab, samuti kohalikku toitu. Nii et ma siinjuures liiga skeptiline ka ei oleks.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Minu küsimus tõukub just eespool kõnelejate hinnangutest. Endise rahvastikuministrina tean, et inimesed liiguvad ära maalt linna ja tõepoolest, see rohepöördega tegelejate esindus pigem kutsub inimesi üles tulema linnakeskustesse, kulutama vähem raha, sest maaelu on kulukas ja hajaasustus läheb Eesti riigile kulukaks pidada. Öelge teie – teil on üsna selge siht ja väga loogiline mõtlemine –, kuidas on toidujulgeolekuga. Kuidas me ellu jääme, kui meil ei ole näiteks elektrit või on muu katastroof ja meil on toitu vaja? Kuidas me siis selle teise äärmusega koostöös jõuaksime ühise visioonini, kui üks sikutab köit ühele poole, eks ole, aga tegelikult me teame, et ellujäämiseks on vaja sikutada just teisele poole, maaelu edendada? Andke nõu.

Mina usun, et inimesed on üldiselt targad ja suudavad ise mõelda igal pool, nii Riigikogu saalis kui ka väljaspool seda saali. Ma siiski tahan väga uskuda, et enamik inimesi saab aru, et toit sinna poodi kuskilt lihtsalt niisama ei teki. Toit toodetakse ikkagi väljaspool linnasid, vähemalt tooraine kindlasti, nii põllumajandussaadused, taimekasvatussaadused kui ka loomsed saadused. Ja eks see on diskussiooni küsimus. Ega ma ise väga hästi aru ei saa sellistest üleskutsetest, et tulge kõik linna elama. Seda enam, et mina tahaksin pigem öelda, et kindlasti on maal ja looduses palju toredam elada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eks Pärtel-Peeter räägib meile kohe sellest, kuidas linnas on parem elada kui maal. Aga jäägu meile teiega eriarvamus, mis on, ma arvan, sellest mõistlikum ja parem – maal on hea elada. Aga ma tulen tagasi selle teema juurde, kui te lubate, mis on laiem ja millest te oma sissejuhatuses rääkisite. See puudutab põllumajanduse ja kaitsevaldkonna osalist koostööd. Kas selles sektoris on jõutud arusaamiseni, et me peaksime tegema põllumeestega rohkem koostööd? Ma mõtlen, kas on jõutud kokkuleppeni, et me suudaksime oma kaitseväelastele hankida näiteks kartuligi oma põllumeestelt, mitte ei oota, et vähempakkumise teel tuleb odavam pakkumine, nii et Võrumaa põllumehed peavad kusagile Tallinnasse oma kartuli ära vedama, et see sealt mõnel puhul tagasi Võrumaale jõuaks, aga pigem mitte? Kas see koostöö on toimima läinud? Minu meelest oleks see ülimalt oluline, see puudutab toidutootmist ja kaitsetemaatikat.

Aitäh! Tegelikult on koostöö olemas ja minu arust läheb see kogu aeg paremaks. Võib-olla need raskuskohad on just toiduainete poole peal. Sellest saavad ka kaitsejõud aru, et tegelikult see hajastoidutootmine on kasulik ning omamaine toidu tootmine on, eriti sõjaolukorras, hädavajalik. Tavapäraselt iga riik võitleb enda eest ja piirid on kinni. Lihtsalt keerukus on meil siin see, et Kaitsevägi kasutab üsna palju selliseid kauasäilivaid toiduaineid, mis pakendatakse ära, ja need soetatakse tavaliselt riigipiiriüleste hangetega. Ma arvan, et see on see koht, kus me saaksime veel koos mõelda, mida paremini teha. Juba praegu kasutavad Kaitsevägi ja Kaitseliit igapäevase toidu tootmisel Eesti, omamaist toitu. Ja mis puudutab muud koostööd, olgu tehnika, kütused, või midagi muud, seal on tegelikult vähenemine olnud päris hea. Vähemalt Kaitseliit ja Kaitsevägi mõistavad väga hästi, et põllumajandus saab neid suurel määral toetada.

Mait Klaassen, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Tänan selle väga ülevaatliku ettekande eest. Täna on siin juba läbi kõlanud paaris ettekandes väga selgelt, et tuleb küllaltki jõuliselt suurendada üliõpilaste vastuvõttu, ja on olnud juttu ka 2 miljonist eurost, mis peaks riigieelarvest tulema lisaks, et seda vastuvõttu suurendada. Aga reaalselt rahanduslikus mõttes on tegemist kübaratrikiga, sest me asendame lihtsalt tasulisest õppest saadud tasu riigieelarvelise rahaga ja reaalselt see ülikoolile paranemist kaasa ei too. Mis on teie seisukoht? Ja kas te olete ülikoolis arutanud, kuidas tegelikult saaks seda raha sellesse sektorisse juurde panna?

Aitäh! Ülle Jaakma kindlasti saab selle siin üle vastata. Kuna ma olen ühtlasi ülikooli nõukogu esimees, siis ilmselt sellepärast sa minu poole selle küsimusega pöördusid. Aga tegelikult üks ettepanek on ju see, et võiks tõsiselt kaaluda tasulist õpet ka eestikeelsetes õpperühmades. See on üks selge võimalus, kuidas kaasata [raha] väljastpoolt riigieelarvelisi vahendeid. Teine on see, et ülikool on teinud oma sisemisi pingutusi – ma olen seda väga lähedalt näinud –, et üliõpilaste sissevõtmistaset parandada, sest konkurss sinna on tihe. Nüüd on küsimus see, kuidas sealt välja sõeluda need, kes tõesti ei karda verd ja suuri loomi ja mustust, nagu Valdeko siin juba kirjeldas, ning kohe koolist ära ei jookse. Selle nimel on ülikool mitmeid samme astunud, näiteks teinud intervjuusid, ja plaanis on üht-teist veel, et näidata ka mustemat poolt või raskemat osa sellest tööst, mitte ainult ilusat osa. Ja kolmas asi on põhimõtteliselt ikkagi ettevõtjate kaasamine. Ma usun, et üks võimalus on kasutada stipendiumifonde. Maaülikoolil on Joosep Tootsi Fond, ma arvan, et mitmed ettevõtjad oleksid valmis sinna panustama, kui sinna mõistlikult panustada saaks, tudengitesse samamoodi. Nii et võimalusi kindlasti on.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Esiteks, ma tahaks kindlasti öelda seda, et vajadus loomaarstide järele ei kao toidutootmisel mitte kuhugi mitte mingisugusel kujul, kas me räägime rohepöördest või ei räägi rohepöördest. See selleks. Aga ma ei saa päris täpselt nõustuda teie väitega, et põllumajandus on alati elurikkuse sõber, sest siin on ikkagi natukene teistsugune pilt, on ka teistsuguseid põllumehi. Ja kui me vaatame avamaalindude vähenemist maailmas, siis ilmselgelt on see väga hea indikaator, et midagi on paigast ära. Teiseks, põllumajandusega on seotud sellised asjad nagu väga suur lämmastiku ja fosfori jõudmine merre – see mõjutab eelkõige merekeskkonda, rääkimata põllumajandusmürkide jääkide kogunemisest põhjavees ja ka looduskeskkonnas. Nii et mõningad probleemid olemas, neid ei tasu kunagi maha vaikida. Jätan kõrvale roheleppe, aga küsin teie käest sellist asja. Kas teie arvates põllumajandus saab praegu kogunevate keskkonnaprobleemide massi tingimustes samamoodi edasi minna või peame me hakkama mõtlema selle peale, kuidas põllumajandust muuta nii, et toit oleks laua peal ja (Juhataja helistab kella.) keskkond säilitatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus. Ma siit puldist kinnitan, et keskkonnahoid, looduskaitse ja liigiline mitmekesisus on teemad, mis on aastakümneid põllumeeste töölaual olnud. Ka ühine põllumajanduspoliitika, mis on üleeuroopaline ja kus suurem osa nendest vahenditest ka täna veel põllumajandusse tuleb üleeuroopaliselt, kust ka Eesti põllumajandussektor on saanud väga suure toe oma arenguks ja jätkusuutlikkuseks, on muutunud üha enam keskkonnapoliitikaks, kui nii võiks öelda. Tänasest ÜPP-st läheb jooksval finantsperioodil üle kolmandiku järgmiste eesmärkide täitmiseks: keskkonnahoid, liigiline mitmekesisus, kliimamuutuste leevendamine. See ei ole absoluutselt uus teema, sellega põllumehed kõik tegelevad ja seda tehakse ka ilma toetuspoliitikata. Põllumajandust on võimalik tänapäeval efektiivselt teha niimoodi, et kasutatakse vähem väetisi ja ka taimekaitsevahendeid. Statistiliselt võttes on meil praegu üle 2000 professionaalse põllumehe. Meil on üldse 10 700 põllumajandusettevõtet või põllumajanduskäitist, 1990‑ndatel oli neid 55 000, Eesti Vabariigi ajal oli 130 000 talu ja see arv on kogu aeg vähenenud. Aga neist natuke üle 2000 põllumehest ligi 1000 kasutab täppisviljelust. Tõin selle lihtsalt näiteks. Teine näide on see, et võrreldes muu Euroopa Liiduga kasutame meie taimekaitsevahendeid liidu keskmisest kolm korda vähem. Euroopa Liidus kasutatakse 2,05 kilogrammi hektari kohta, Eesti kasutab 0,75 kilogrammi. Mõned riigid kasutavad 10 kilogrammi hektari kohta. Väetiste puhul on täpselt samamoodi. Lämmastikväetiste puhul hektari kohta me kasutame keskmiselt statistiliselt 60 kilogrammi. Euroopa Liidu keskmised on üle 100 kilogrammi, eks seal intensiivsema põllumajanduse puhul on seda ka rohkem. Aga iseenesest me oleme juba väga keskkonnasõbralikud võrreldes teiste Euroopa riikidega. Mitte et ma ei tahaks öelda, et seda ei saaks veel teha. Ka sellesama kliimaseaduse ettevalmistamise käigus me osaleme ise ka nendes ettevalmistavates töörühmades, meil on ka väga selged ja konkreetsed ettepanekud koostöös välja töötatud, kuidas oleks võimalik veel kas väetistest või muust põllumajandustegevusest tulenevat heidet vähendada. See on kogu aeg töölaual, seda kogu aeg tehakse. Aga see ei ole selles mõttes selline majandusharu, mida sa saad ühe päeva, kuu või aastaga muuta, see on ikkagi pikaajaline protsess. Peab olema ka vastav tehnoloogia, aga tehnoloogia, mida kasutada, alles areneb. On tehtud teadusuuringuid ja leitud, et on olemas söödad, mis aitavad kaasa heitmete vähendamisele. Need kõik alles arenevad. Lihtsalt tuleb aega anda. Ma arvan, et meie põllumeeste ootus ongi see, et ükskõik mis otsust täna ka ei tehtaks, oleks see väga läbi kaalutud, mõistliku ajaperspektiiviga ja jõukohane, et me jumala eest oma toidutootmist ei asendaks veel keskkonnavaenulikuma toidutootmisega, ütleme siis niimoodi. Eks me süüa tahame ikka. Ma arvan, et me ei hakka kunagi kõik taimi sööma. Toit võiks olla ja peaks olema ikkagi tasakaalustatud, seda on terviseteadlased ka ühes või teises kohas öelnud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Olen kahtlemata nõus teie väljaütlemisega, mis puudutab valdkonna olulisust, kui me räägime kas või majanduse kogutoodangust ja tegelikult ka laiemalt, olgu see julgeoleku kindlustamine või igapäevane toimetulek. Kindlasti tulebki ka keskkonnajalajälje puhul eristada neid tegevusi, mis on tegelikult riiklikult vajalikud, ja neid tegevusi, mis on nii-öelda mugavusvalikud. Eeskätt tuleb piirata, kärpida ja vähendada, ma arvan, seda, mida pole otseselt meie toimetulekuks vaja, ja teiseks tuleb loomulikult efektiivistada [seda, mida on vaja]. Kindlasti põllumajanduses nii tehaksegi. Aga mu küsimus teile on tegelikult seotud selle mõttega, mis puudutab ettevõtjate kaasamist. Te rääkisite stipendiumidest – see on huvitav idee – just nimelt veterinaarmeditsiini erialal. Ma küsin niipidi: kui suur tegelikult see murekoht täna on? Te räägite ilmselt loomapidajatega, oma kaubanduskoja liikmetega ja nii edasi. Kui palju tegelikult on neid olukordi, kus mõni ettevõte vajaks kiiresti lisatööjõudu just nimelt kas veterinaaria teenuse või reaalselt veterinaaride töölevõtmise vaates, aga lihtsalt pole arsti kuskilt võtta? Tervishoius teatavasti on kiirus alati väga oluline. (Juhataja helistab kella.) Kui tihti ette tuleb neid olukordi, kus keegi on tõesti kriitilises hädas?

Aitäh! No eks ta ikka on selles mõttes probleem. Kas ta nüüd on ettevõtjale just probleem number üks on või mingi selline asi, mis vajaks kiiresti lahendamist? Näiteks, spetsialistidest rääkides, ega neid ei ole ka piisaval arvul. Kui sa ettevõtjatega räägid, siis nad ütlevad sulle, et ka agronoome või taimekasvatusspetsialiste oleks vaja rohkem, et neid ei ole sellise tasemega, nagu eriti kaasaegne põllumajandus vajab. Oleks vaja loomakasvatusspetsialiste veel, mitte veterinaare. Eks see vajadus on, aga mul on seda võib-olla halb öelda siit, aga siiski: loom ja inimene – mõlemad on elusolendid ja mõlemad väga olulised. Teinekord lihtsalt tuleb see valik teha, et looma puhul seda abi ei ole ja ei tule ning lõpuks jääb sul sinna lauta võib-olla 100 lehmast 99 veel alles, kui üks loom hukkub haiguse tõttu. Eks see on paratamatus. Inimeste puhul niimoodi mõelda ei saa, on ju. Tegelikult ei peaks saama ka loomade puhul, aga ...

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh! Tänases arutelus ja võib-olla ka väljaspool neid seinu siin on järjest rohkem räägitud sellest, et võib-olla ei ole tasuta õpe sellises formaadis jätkusuutlik ja ehk peaks andma võimaluse teatud tasuliseks õppeks, kui nõudlus on olemas. Mul tekkis seda juttu kuulates aga üks hoopis teine mõte. Kui me räägime veterinaariast ja loomaarstidest ja mõtleme riikliku strateegia vajaduse peale, siis mulle tundub, et on vastupidi: see on eriala, mis ei peaks olema tasuline, vaid me peaksime hoopis selle riiklikku tellimust suurendama, ja mõned teised erialad, mille puhul konkurents väga hästi toimib ja sissetulekud on väga head, võiksid olla tasulised. Kas ma olen oma mõttelaadiga eksiteel – sõltumata sellest, kas seda on võimalik realiseerida?

See on väga hea küsimus. Aitäh! Õigemini see ei ole mitte küsimus, vaid on tähelepanek. Ma isegi oleksin valmis nõustuma sellega. Kuidagi teistpidi pööratuna, me oleme võib-olla seal ülikoolis jäänud oma eriala probleemile lahenduse otsimise kütkesse kinni, me proovime leida viisi, kuidas me saame just veterinaarmeditsiini teha. Aga äkki oleks selline lahendus, mis sa äsja välja pakkusid, palju mõistlikum. Võib-olla tõesti. Tasuks analüüsida ja mõelda.

Pärtel-Peeter Pere, palun!

Suur tänu! Väga huvitav diskussioon. Ma tahtsin teilt küsida, kuna kolleeg siin tõi sisse linna- ja maaelu teema, selle kohta. Teadlased on leidnud, näiteks "Eesti inimarengu aruanne" on toonud selle välja ja korduvalt on tõestatud, et linnas on inimese keskkonnajalajälg väiksem kui maal, sest me kasutame maad, taristut, teid ja torusid lihtsalt efektiivsemalt, me jagame seda asja ning see teeb ka selle kulu igaühele väiksemaks, mitte ainult riigile, Excelile, vaid ka minule, naabrile ja kõigile. See teeb ka elu linnas odavamaks. Samal ajal tuleb ÜRO andmeil enamik süsinikuheidetest linnadest – 70% –, seega tähendab see, et meil oleks linnastumise sajandil võimalik ka just nimelt linnades see rohepööre kõige paremini ära teha, säästa seda süsinikku. Eestis samamoodi. Küsimus on selline: kui me teeksime seda rohepööret kõige rohkem linnades – ka Eestis –, siis kas see ei jätaks just nimelt paindlikumaid ja paremaid võimalusi kujundada elu maal seda mõnusamalt, seda lahedamalt? (Juhataja helistab kella.)

Jaa, miks mitte. Aitäh! See on väga hea ettepanek. Eks see on ka teada, et need lihtsamad võimalused või kergemad lahendused ongi energeetikas, elamumajanduse tõhusamaks muutmisel ja transpordisektoris. See on ka teistes riikides samamoodi tegelikult. See põllumajanduse osakaal ju iseenesest heitmetest ei ole kõige suurem, meie puhul, Eesti puhul on põllumajandus kogu heitmest 11%. Nii et absoluutselt nõus. Absoluutselt nõus!

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea [ase]esimees! Lugupeetud ettekandja! Küsin sedasi: milles me siis nüüd ikka kinni oleme? Probleemi olemust me oleme teadvustanud: veterinaare on vähe. See on juba aastaid nii olnud. Me saame sellest aru, et rahastus on väike. Me saame ka sellest aru ja aastaid on räägitud, et riiklik tellimus peaks olema suurem. Nüüd te olete mõnda aega olnud põllumajandus-kaubanduskoja juht ja eelnevalt on teil töökogemus ka Maaeluministeeriumist, nii et kindlasti olete sellega kokku puutunud. Milles siis see probleem on? Me saame aru probleemist ja me saame aru, mida peaks tegema, aga me ei ole mitte kuskile jõudnud. Kas poliitikud ei saa aru, ma mõtlen, kas haridus‑ ja teadusminister ei saa aru, kas ametnikud seal majas ei saa aru? Või ei ole Maaeluministeerium suutnud probleemi selges eesti keeles selgeks teha? Tegelikult me saame kõik aru, et see probleem on, ja me saame aru ka, mis need lahendused on. Need lahendused ei ole nagu überkallid, aga midagi ei juhtu.

Suur tänu selle küsimuse eest! Jah, me saamegi üksikuna nendest asjadest väga hästi aru. Ma arvan, et lahendused on mitmes kohas, need ei olegi ühes kohas, kas HTM‑i taskus või ülikooli juures või ettevõtjate käes. Tegelikult kõik peaksid panustama. Ma arvan, et võib-olla see on koht, kus ülikool on võtnud praegu eestvedaja rolli ja proovib koondada kõiki neid jõude. Sellepärast me täna siin saalis oleme, et leida need ühised lahendused. Igaüks peab panustama – ettevõtjad peavad rohkem panustama, ülikool peab rohkem pingutama ja riigi tuge oleks ka natukene rohkem vaja. Ma arvan, et siis see edasiminek paremuse poole kindlasti toimuks. Ülle Jaakma rektorina võib rääkida, kuidas see kõik ülikooli poole pealt paistab. Aga mulle tundub, et ülikoolis on samuti juba sammud positiivsuse poole käima läinud, kas või selle kaudu, mis ülikool ise on saanud teha. Tuleb seda järge lihtsalt hoida samamoodi aktiivsena. Ja ülikool on selle rolli võtnud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Palun kommenteerige paari teemat. Kas Eesti maksukeskkonnal on ka mingi mõju sellele, et me köögivilja suudame ainult 41% ise toota? Ja teine pool on see: kui põllumehed ütlevad, et administratiivne koormus on nii suur, siis kui palju on seal meie riigisisest üliaktiivsust ja kui palju oleks seda võimalik vähendada? Kas teil on see list olemas?

Aitäh nende küsimuste eest! Mulle juba tundub, et peaks hakkama planeerima järgmist istungit – nende teemade kohta käivat [OTRK-d]. Aga vastuseks küsimusele ütlen, et kindlasti maksukeskkond mõjutab konkurentsikeskkonda. See on üks teguritest, aga mitte ainukene. Seda on meie köögivilja-, puuvilja- ja marjakasvatajad kogu aeg rääkinud, aastaid, et võrreldes lähinaabritega on nad ikkagi kehvemas konkurentsipositsioonis, kuna eriti nendel sektoritel on käibemaksumäärad erinevad. Seal see selge mõju on. Ja võib-olla küsitakse, et mis tarbija sellest võidab, see käibemaksu väiksem määr ei jõua tarbijani. Mina ütlen, et jõuab küll. Kõigepealt see jõuab tootjani. Kindlasti tootja võidab sellest kõige rohkem, see on oma tootjate toetamine või nende võrdne konkurents naaberettevõtjatega, aga ta jõuab selle kaudu lõpuks ikkagi tarbijateni. See on ilmselge. Teine küsimus oli bürokraatia kohta. Tõepoolest, seda on palju ja seda tuleb üha rohkem. Ma arvan, et tegelikult see ongi – mitte ainult meil, vaid ka mujal Euroopas – põllumeeste pahameele tekitanud, mitte see, et raha on justkui vähe. Eks see tuleb mitmest kohast. Iseenesest üks asi on see, millest siin juba juttu oli, et põllumajanduspoliitika muutub üha keerulisemaks, tuleb üha rohkem meetmeid, need on rohkem sihitatud väiksematesse valdkondadesse. Tulenevalt sellest suurenevad ka kontrollid, sa pead taluma ka seda kontrollikohustust suurenevalt. See ei ole nii ainult põllumajandusvaldkonnas, vaid tegelikult on samamoodi keskkonnavaldkonnas, sest keskkonnaalased meetmed lähevad siis samamoodi keerulisemaks. Ja sealt see keerukus tuleb. Kas me oleme ise kuidagi siin nii-öelda olnud rohkem paavstid kui paavst ise, seda on mul raske hinnata. Ma nii täpselt ei oska teiste riikide ametkondade tööd hinnata. Aga tunnetus on selline, vähemalt emotsionaalselt, et seda tuleb rohkem. Ja praktikas ettevõtjad tunnevad seda. Lihtsalt ütlen nii palju, et me oleme ministeeriumiga kokku leppinud – oleme juba mitu korda kohtunud –, kuidas halduskoormust ja bürokraatiat vähendada. Ja mõned esimesed positiivsed tulemid on olemas ka.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest. Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Eesti Maaülikooli rektori Ülle Jaakma. Palun!

Austatud istungi juhataja, Riigikogu liikmed ja kolleegid maaeluvaldkonnast! Mul on täna ühest küljest hea meel, et me saame rääkida nii olulisest teemast nagu veterinaarmeditsiin, teisalt olen aga veidi murelik, et me oleme jõudnud olukorda, kus selle valdkonna kitsaskohti tuleb lahata Eesti kõrgeima seadusandliku kogu ees. Olles Eesti Maaülikooli rektor, olen ma ühtlasi professor veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis. Minu ema oli samuti veterinaartöötaja, seega olen valdkonnaga kokku puutunud juba maast madalast ja väga mitmest küljest. Täna küll oma ettekandes keskendun ma veterinaarmeditsiini õpetamisele, sest just see haridus on oluline eeldus, mida on vaja selleks, et saada loomaarstiks. Loomaarsti elukutse on tõesti üks seitsmest Euroopa Liidu reguleeritud kutsealast, nii nagu arstidelgi, ning vastav Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv määratleb miinimumnõuded veterinaarharidusele ja niinimetatud esimese päeva oskustele. See on ka aluseks Euroopa veterinaarhariduse hindamissüsteemile, mida korraldab EAEVE ehk Euroopa Veterinaarharidusasutuste Assotsiatsioon. EAEVE on Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini õppekavad – nii eestikeelse kui ka ingliskeelse – akrediteerinud, seega on meie lõpetajatel õigus töötada kõigis Euroopa Liidu riikides. Järgmine korraline akrediteerimine on meil 2025. aastal. Tõesti, loomaarstiks õppimine kestab sarnaselt inimeste arstidega kuus aastat. Mõnes mõttes on loomaarstiks õppimine isegi keerukam, sest loomaarstid peavad tundma väga erinevaid liike alates koertest-kassidest kuni hobuse, lehma ja seani ning isegi kalade ja eksootiliste loomadeni. Loomaarstide õpetamine on ka kulukas, sest vastavalt Euroopa Liidu nõuetele tuleb ülikoolis omandada mitte ainult teadmised kõigest vajalikust, vaid saada ka piisav kliiniline kogemus. Kliinilise väljaõppe ja piisava kogemuse tagamiseks on maaülikoolil ööpäevaringselt töötav väikeloomakliinik, veel eraldi hobusekliinik ja produktiivloomakliinik ning veisekasvatuse katsefarm. Lisaks sellele toimuvad visiidid erafarmidesse ja lihatööstustesse ning praktiseeritakse eraloomakliinikutes nii meil kui välismaal. Sealjuures kõik need õpperuumid, kliinikud ja ka ülikoolivälised praktikakohad peavad vastama Euroopa Liidu loomaarstiõppe rangetele standarditele. Ülikooli loomakliinikute diagnostika‑ ja ravivõimalused ning arstide kompetentsus peavad olema referentskliiniku tasemel. Nii ongi meie loomakliinikus kasutusel näiteks magnetresonantstomograaf, kompuutertomograaf ja kõik teised kaasaegsed meditsiiniseadmed. On olemas operatsioonisaalid nii väikeloomadele kui ka hobusele, hambaarstikabinet, haigetele loomadele statsionaar ja nakkushaiguste kahtluse puhuks isolatsiooniruumid. Lisaks üldarstidele töötavad meil anestesioloogid, kirurgid, silma‑ ja hambaarstid, ortopeedid, neuroloogid, eksootiliste loomade ja metsloomade arstid. Ehk siis kokkuvõtteks: selleks, et saada loomaarstiks, on heade õppejõudude kõrval vaja väga kõrgetasemelisi ja spetsiifilisi õppetingimusi. Ja inimmeditsiinis kättesaadavad diagnostika‑ ja ravimeetodid võetakse üsna kiiresti kasutusele ka veterinaarias. Uute võimaluste kasutamise määrab lihtsalt ära loomaomaniku rahakoti paksus. EAEVE 2020. aasta ülevaates märgitakse, et loomaarstihariduse suureks väljakutseks on loomaarstide töö sisu kiired muutused, vajadus spetsialiseerumiseks ja ühiskonna ootuste kasv kättesaadavama ja kvalifitseerituma teenuse saamiseks. Üleilmselt on loomaarstidel veel üks suur missioon: olla eestvedajaks terviseühtsuse põhimõtete rakendamisel ühiskonnas, mis tähendab inimese, loomade ja keskkonna tervise seoste tundmist ning nendega arvestamist. Loomaarstiõppe riiklik rahastus lähtus alates 2004. aastast arvestusest, et Eestis on vaja aastas juurde 25 uut loomaarsti. Rohkemat ei osatud ette näha, sest NSV Liidu ajastul lõpetasid EPA suurearvulised loomaarstide kursused. Arste oli piisavalt, lemmikloomade ravi oli alles kujunemas ja farmide arv samal ajal vähenes. Aga 20 aastaga on olukord drastiliselt muutunud. Valdeko Paavel andis sellest oma ettekandes juba hea ülevaate, aga seda tõendab ka Kutsekoja 2023. aastal avaldatud OSKA raport, mis ütleb selgelt, et tunnetatud vajadus loomaarstide järele on praegu hinnanguliselt vähemalt 40 loomaarsti aastas. Eesti Maaülikool on viimastel aastatel suurendanud vastuvõttu eestikeelsesse loomaarstiõppesse selle abil, et me oleme ülikoolisiseselt õpperaha natukene ümber jaotanud. Eelmisel aastal oli 34 üliõpilast. Lõpetajate arvud jäävad seni tõesti veel alla 25, sest vastuvõtu suurendamise tulemused ilmnevad ju alles kuue aasta pärast. Nii et me oma ülikoolis näeme lõpetajate arvu suurenemist umbes kahe aasta pärast, sest siis lõpetavad juba need suurema vastuvõtuga kursused. Aga see pikk ajavahemik on mõju mõttes oluline, sest see puudutab ka tänaseid otsuseid. Nii et kui me sel aastal teeme mingeid otsuseid, siis nende mõju näemegi alles kuue-seitsme aasta pärast. Veterinaarmeditsiini eriala lõpetajate arvu mõjutab kindlasti ülikooliõpingute katkestamine või peatamine. Asi on selles, et tänapäeva noored vajavad varasemast rohkem toetamist ja motiveerimist. Katkestamise ühe olulise põhjusena märgitakse ka majanduslikku toimetulekut ning toimetuleku kindlustamiseks vajaliku õpingute ja töötamise ühildamise mõju füüsilisele ja vaimsele tervisele. Seega, selleks, et loomaarstiks saada, peab olema toetatud õpiteekond. Selle nimel me maaülikoolis ka pingutame. On tõsi, et ei minevikus ega ka praegu ei kata riiklik õppetegevustoetus kõiki veterinaarmeditsiini õpetamise kulusid. See oli selge juba 20 aastat tagasi ja 2004. aastal tehtud rahastusplaan nägi seepärast ette tasuta ja tasulise õppe kombineerimist. Lisaks ajakohastati riiklike investeeringute ja PHARE programmi toel maaülikooli juures Euroopa Liidu nõuetele vastavad loomakliinikud ja põllumajandusministeerium toetas Märja katsefarmi ehituseks võetud laenu tagasimakseid. Probleem on selles, et erinevalt inimestest ei ole loomadel riiklikku ravikindlustussüsteemi, mille abil rajatud kliinikuid kasutavad näiteks meditsiiniõppijad, tulevased arstid. Seega tuleb loomaarstiõppe kliinilist baasi arendada kas sobivatest riiklikest meetmetest või lihtsalt õppetegevustoetusest, mida me riigilt saame. 2012. aastal tegime uue analüüsi koostöös Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ja põllumajandusministeeriumiga seoses sellega, et Eesti kõrgharidus läks üle eestikeelsele tasuta õppele ja siis oli vaja uuesti rahastuseks lahendus leida. HTM‑i juhtkond toetas maaülikooli ettepanekut avada ingliskeelne veterinaarmeditsiini õppekava, selleks et oleks võimalik saada õppest tasu. Samuti toetas HTM‑i juhtkond riigieelarvest veterinaarkliiniku tegevuskulude toetamist ja ka seda, et loomaarstiõpet võiks toetada kallite erialade tasandusfondist. Suuremas osas on 2012. aastal tehtud otsused ka ellu viidud, välja arvatud see, et loomaarstiõpet ei toetata kallite erialade tasandusfondist. Käesoleval ajal lisandub veterinaarmeditsiini eriala rahastamisel riiklikule õppetegevustoetusele ligi 2 miljonit eurot aastas tasulisest ingliskeelsest õppest. Nii et sinna me võtame 30–36 tudengit aastas. Ja loomaarstiõppe kliinilise õppe korraldamisega seotud spetsiifilisi tegevuskulusid lisafinantseeritakse Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi eelarve kaudu. Lisarahastus on sellepärast vajalik, et õpet korraldava loomakliiniku kulud on suuremad kui raviteenustest teenitav tulu. Samamoodi on teistes riikides. Ülikooli loomakliinikute eripäraks on suur ja kitsalt spetsialiseerunud arst-õppejõudude arv, suurem materjali ja tarvikute kulu ning eriti üliõpilastele pühendatud aeg, mis võrreldes tavakliinikuga vähendab päevas vastuvõetavate patsientide arvu. Kliinilise õppe lisarahastuse praegune kuueaastane periood lõpeb käesoleva aasta detsembris ja aastane toetus kliinilisele õppele on 351 129 eurot. Kui me 2019. aastal selle halduslepingu sõlmisime, siis see kattis ligi poole õppega seotud spetsiifilistest lisakuludest loomakliinikus. Seega toetub loomaarstiõppe rahastamine praegu õppetegevustoetusele, ingliskeelsest tasulisest õppest laekuvale rahale ja kliinilise õppe lisatoetusele. See võimaldab meil aastas vastu võtta kokku eestikeelsele ja ingliskeelsele õppekavale 70 üliõpilast. Mis siis ikka konkreetselt maksab ühe loomaarsti koolitamine? Vaatame seda üliõpilase õpetamise maksumuse näitel, mis meie rahandusosakonna prognoosi kohaselt on – arvestades kõiki ülikooli kulusid, ka varade amortisatsiooni komponenti – käesoleval aastal 19 089 eurot. Seda on neli korda rohkem kui teistel erialadel meie ülikoolis. Nii et kui me soovime kindlustada 40 lõpetajat aastas, peaksime igal aastal vastu võtma veel vähemalt 15 üliõpilast. See aga tähendaks meile esimesel aastal kulude suurendamist 389 000 euro võrra, kuid kuue aasta jooksul suureneksid kulud kumulatiivselt 2,76 miljonini. Kui arvestame, et igal aastal võtame sama lisaarvu üliõpilasi, ning kui arvestame, et Eestis jääb kehtima kokkulepe kõrghariduse rahastuse 15% kasvuks kuni 2026. aastani, siis sealt edasi kasvab kõrghariduse rahastus umbes 5% aastas. Umbes sellised on majandusprognoosid. Nii et kui me vaatame kumulatiivses perspektiivis, siis ilma täiendava finantseeringuta ei ole võimalik eestikeelse õppe vastuvõttu hüppeliselt suurendada ja seda isegi mitte siis, kui me ingliskeelsesse õppesse vastuvõttu vähendame, sest siis me omakorda saame vähem raha tasulisest õppest. Nüüd, planeerides rahade jaotust ülikoolisiseselt, peame arvestama sellega, et loomaarstiõpe nõuab ka investeeringuid. Tartus maaülikooli linnakus asuvatele õppehoonetele on 2024. aastal planeeritud investeeringuteks 2,8 miljonit eurot, mille abil me kaasajastame Kreutzwaldi tänav 56 õpperuume, viime läbi Kreutzwaldi 62 loomakliiniku ja õppehoone rekonstrueerimise ja juurdeehituse arhitektuurikonkursi ja alustame projekteerimisega. Märja katsefarmi rekonstrueerimiseks läheb 2,7 miljonit eurot. Kokku on loomaarstiõppega seotud investeeringuvajadus kuni aastani 2028 ligikaudu 25 miljonit eurot ja need on ülikooli jaoks möödapääsmatud investeeringud, et tagada loomaarstiõppe kvaliteeti ja EAEVE rahvusvahelist akrediteeringut, ja loomulikult ka selleks, et suurendada üliõpilaste arvu. Nii et see oli põgus ülevaade loomaarstiõppe eripäradest ja kuludest. Hea meelega räägiks palju siia juurde veel positiivset, näiteks sellest, kuidas maaülikooli veterinaarharidus toetub tipptasemel teadusele või nendest tegevustest, mis meil on teaduse läbimurdevaldkondades. Kui meenutada näiteks kas või koroonaviirusevastaseid antikehi sisaldava ninasprei väljatöötamist koos Icosageni ja Chemi-Pharmiga. Aga kahjuks selliseks positiivsemaks pooleks praegu väga aega ei ole. Nii et positiivse poole pealt saame täna rääkida seda, mida on ülikool teinud, et lõpetaks rohkem loomaarste. Meil oli alguses juttu sellest, et noortel on loomaarstiametist natukene liiga ilus ettekujutus. Sellest me oleme ülikoolis ka väga hästi aru saanud ja püüame sellega tegelda. Me käime päris palju gümnaasiumides ja me võtame gümnaasiumiõpilasi vastu ülikoolis, et nad näeksid tegelikku õpet ja saaksid esialgse kogemuse. Ja väga populaarseks on muutunud tudengivarjud. Ehk siis gümnaasiumiõpilased saavad tulla ülikooli ja olla üliõpilase varjuks terve päeva või isegi mitme päeva jooksul. Aga nüüd me oleme tõhustanud ka vastuvõtusüsteemi, lisanud sinna motivatsioonikirja ja meil on ka tudengitele enne õppeaasta algust sisseelamisnädal, kus nad puutuvad kokku juba päris üliõpilaseluga, ja kellel siis tundub, et asi on ikkagi liiga hirmus ja see ei ole tema eriala, saab veel ümber mõelda. Me pakume akadeemilist mentorlust, psühholoogilist tuge ja karjäärinõustamist. Arendame õpikeskkonda. Lisame sinna paindlikkust, võimalust mööda parandame olmeruume. Suurendame eri valdkondade praktilise kogemuse saamise võimalust õppe jooksul ja korraldame ettevõtlusõpet, arvestades loomaarsti kui ettevõtja spetsiifikat. Me avame sellel sügisel veel neli lisaõppekohta eestikeelses õppes, paigutades ülikoolisiseselt selleks ümber ressursse, ja suurendame täiendusõppevõimalusi, et toetada ravitööst eemale jäänud loomaarstide naasmist erialasele tööle. Me näeme, et olukorra lahendamiseks on võimalusi olemas. Nendest peamistena toon välja järgmised. Kindlasti vastuvõtt eestikeelsele veterinaarmeditsiini õppekavale peab kasvama ja kui on vaja, siis tuleb selleks vähendada ingliskeelset õpet, aga see ei ole võimalik ilma lisafinantseeringuta. Näeme samuti, nagu Ants Noot mainiski siin juba, et täiendava kulu katmiseks on oluline võimaluste laiendamine eraraha kaasamiseks, näiteks ettevõtete poolt täiendavate õppekohtade kulude katmine. Teiseks oleks väga suureks abiks, kui oleks võimalik toetada loomaarstiõppe kliinilise baasi kaasajastamist. Nagu juba varem ütlesin, kliinikute ja katsefarmi arendamine on ülikooli õlul, sest loomadel ravikindlustussüsteemi ei ole ja hetkel ei ole ka ühtegi meedet, kus saaks selleks toetust taotleda. Nii et võib-olla saaks mõelda sellele, et selline meede, selline võimalus siiski luua, näiteks kas või tõukefondide välisvahenditest. Kolmandaks, riiklike õppetoetuste süsteem tuleks üle vaadata, et võimaldada edukal õppuril pühenduda õpingutele. Ja ma arvan, et veterinaaria ja põllumajanduse erialade üliõpilased vääriks erialastipendiumi, arvestades nende olulisust riigi toidujulgeoleku kindlustamisel. Ja neljandaks, täiendusõppe süsteemi väljatöötamine, et tuua ravitööst eemale jäänud loomaarste tagasi oma erialasele tööle. Seega selleks, et saada loomaarstiks, on vaja eri osapoolte head tahet ja koostööd veterinaarmeditsiini õppe toetamiseks lahenduste leidmisel ja ka elluviimisel. Ja kokkuvõttes, riigieelarve piiratud võimaluste juures ei ole ühte ja universaalset lahendust. Ülikooli vaates on muutuste esmaseks eelduseks koalitsioonileppes ja Vabariigi Valitsuse tegevuskavas kõrghariduse rahastuse kohta kokkulepitu elluviimine, mis aitaks üle saada aastate jooksul tekkinud suurest vajakust, ja siis edasi rakendades erinevaid ettepanekuid ja kombineerides täiendavaid meetmeid on tõesti võimalik loomaarstide koolitamist suurendada. Aga nende otsustega me viivitada ei saa, sest tulemusteni kulub vähemalt kuus aastat. Aitäh kuulamast! Kutsun teid üles kaasa mõtlema, mis nendest ettepanekutest oleks realiseeritavad, ja võib-olla on siin veel häid mõtteid, kuidas edasi liikuda. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma enda jaoks võtan tänase OTRK kokku nii: mulle tundub, et siin on ikka Haridus- ja Teadusministeeriumi jonnimise maik juures. Aga las ta siis olla. Mulle on selline mulje jäänud. Aga mulle jäi teie sõnavõtust meelde üks mõttetera: te ütlesite, et te olete ülikooli sees natukene oma sisemisi vahendeid ringi mänginud, et veterinaaria valdkonnale raha juurde anda. Nii palju kui ma oma keskkonnaministri ametiajast mäletan, ega teie eelarve just ülearu suur ei ole. Siinkohal tekib mul kohe küsimus, mille arvel te seda raha võtma pidite ja mis selle tõttu tegemata jääb.

Meie ainukesed võimalused raha ümbermängimiseks ongi kahel viimasel aastal olnud seotud sellega, et kõrghariduse rahastus on 15% võrra suurenenud. Kui raha tuleb juurde, siis on võimalik otsustada, kuhu seda eelisjärjekorras suunata. See on üks pool. Aga teisalt ma arvan, et meie veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut ise väärib tunnustust selle eest, et nad on leidnud võimalusi ise raha juurde teenida nii tasulise õppega kui ka teenustega, mis nad osutavad. Nii et see on ka oma teenitud raha.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kindlasti on maaülikool ka rahvusvahelises konkurentsis, arvestades põllumajandust ja metsandust, kõrgel ja väärikal kohal ning see kõik vajab edasiarendust. Aga ma noppisin paar mõtet teie ja eelkõnelejate ettekannetest. Kas oleks väga mõistlik see rahvusvaheline õpe kokku tõmmata? Ma pean siin silmas seda: kas me peaksime rääkima aprioorselt sellest, et rahvusvaheline õpe tuleks kokku tõmmata, ja keskenduma vaid eestikeelsele, või annab see tegelikult meile rahvusvahelises konkurentsis ja teaduses hoopis paremad tulemused? Ehk võti ei ole mitte selles, et me ingliskeelset vähendame, vaid on selles, et me suurendame eestikeelse [õppe osakaalu] lähtuvalt oma riigi vajadusest.

Aitäh selle küsimuse eest! Selline küsimusepüstitus on väga õige. Me ülikoolis ei ruttaks üldse ingliskeelset õpet sulgema, sest me näeme, et selline kombinatsioon, eestikeelne õpe ja ingliskeelne õpe, rikastab tudengeid, meil on rahvusvaheline suhtlus. Teiseks, meie rahvusvahelised üliõpilased on väga motiveeritud ja õpihimulised. Nende pühendumine mõjutab ka Eesti üliõpilasi, samuti mõjutab see õppejõude, et nad saaksid veelgi paremaks ja teeksid veelgi paremat teadust. Nii et lõppkokkuvõttes on rahvusvaheline õpe meie veterinaariaõppele ja ülikoolile tervikuna kasuks tulnud. Nii et kui vähegi võimalik, me seda kinni ei paneks, aga suurendaksime ikkagi eestikeelsete vastuvõtuarvu.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Tänan samuti põhjaliku teemasse sissevaate eest. Mul on tegelikult sarnane küsimus, nagu mul oli ka eelnevatele ettekandjatele. Mida meie parlamendina ikkagi teha saame? Teil olid väga hästi ära toodud võimalikud otsusekohad, mis on eeskätt seotud, otse öeldes, rahaga, rahastuse küsimusega. Siin ma kahtlemata teie ettepanekut toetan, seda enam, et need summad tegelikult riigieelarve vaates pole teab mis suured. Ja nii nagu tervishoiu valdkonnast näha, hiljem on mingi vahepeal tekkinud augu täitmine märkimisväärselt keerulisem, ajamahukam ja ressursimahukam kui kohe, juba eos adekvaatse rahastuse tagamine. Siin on kindlasti samamoodi. Te viitasite ka OSKA raportitele. Aga kui me isegi jätame raha korraks kõrvale ja ütleme, et meil selles on konsensus, siis mida võiks parlament veel teha? On see mingi seadusandlik otsus, mingi õigusakt või midagi muud, et ühest küljest just nimelt soodustada selle eriala populariseerimist ja teisalt muuta veterinaararstide igapäevast tööd tõhusamaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma sellest rahaküsimusest ei saa ikkagi väga mööda minna, sest ma tahan rõhutada, et see, mis tervikuna juhtub kõrgharidusmaastikul ja milline on üldse kõrghariduse ja teaduse rahastamine Eestis, mõjutab meie ülikooli väga palju, sealhulgas veterinaarharidust. Nii et me ikkagi näeme, et seesama eestikeelsele õppele ülemineku järel tekkinud kõrghariduse rahastuse vajak, mille katmiseks praegu on nelja aasta jooksul 15%-line kõrghariduse rahastuse tõus, on meile eluliselt oluline, et tagada kvaliteet ja olla sellisel tasemel, et meid rahvusvaheliselt tunnustatakse. Sealt edasi vajame ikkagi ka kõrghariduse pikka plaani, et teada, kuhu poole me kõrghariduses liigume, kas meil tekivad Eestis mingid prioriteedid või kas me tõepoolest jõuame mingite lahendusteni selle kaudu, et mõnel erialal on võimalik tasuline õpe. Nii et juba on tulnud sellekohaseid ettepanekuid ja need on väärt edasi arutamist, eriti see, kui palju me suudame Eesti kõrgharidusest anda tasuta ning millal ja kellelt me hakkame tasu võtma. Eraraha kaasamine puutub siia otseselt selles mõttes, et tõesti, nii nagu ka Ants Noot oma ettekandes mainis, meil on ettevõtteid, kes oleksid nõus täiendavate õppekohtade eest tasuma ja ka stipendiume maksma. Neid peletavad eemale ühest küljest meie seadused, mis ei luba eestikeelse õppe eest tasu võtta, aga teisalt see, et kui nad kellegi eest õppemaksu maksavad, siis peavad nad juurde maksma – minu teada praeguste seaduste kohaselt on nii, et tulevad veel erisoodustusmaksud – ja ettevõtte maksukoormus suureneb. Kui me saaksime ka maksupoliitika kaudu soodustada seda, et eraettevõtted kõrgharidusse raha rohkem sisse tooksid, siis tooks see ülikoolidele kasu ja samas aitaks natuke vähendada pinget riiklikule rahastusele.

Aitäh, hea eesistuja! Aitäh selle suurepärase ettekande eest! Pole mingit kahtlust, et maaülikool vajab toetust oma tegemises. Kõik see, mis on seotud maaviljeluse, ja ütleme, biomajandusega, seda ei saaks toimetada ilma selleta, et meie maaülikool oleks professionaalselt väga kõrgel tasemel. Mulle väga meeldis see, et te tõite esile – lisaks sellele, et meil on vaja suurendada loomaarstide väljaõpet – ka seda, et ülikool peab sisuliselt tegelema ikkagi teadusega. Ehk sellest tuleneb kindlasti kvaliteet nende hulgas, kes ülikoolist välja tulevad. Mu küsimus puudutab rohkem seda, mida te ka mainisite, nimelt täiendõpet. Kas te oskate hinnata, kui palju võiks täiendõpe tuua loomaarste aktiivsesse loomaarstitegevusse juurde?

Tiit Maran, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Ma väga täpselt ei oska vastata, sest ma ei tea, kui palju võiks olla neid, kes võimaluse korral tagasi tuleksid. Ma pean silmas siiski seda, et meil on loomaarstide hulgas väga palju naisi, ja ülikooli lõpetanud noored naised jäävad tihti ka lastega koju. Nad ei saa väikeste laste kõrvalt hästi oma erialasel tööl töötada, aga võib-olla mõne aasta möödudes teeksid seda. Nii et ma arvan, et kokkuvõttes on neid siiski kümneid ja kümneid, kes kaaluksid seda võimalust, kui neil täienduskoolituste süsteemi kaudu tekiks uuesti julgus minna ravitööle tagasi. Nii et neid arve me peame täpsustama. Aga ma arvan, et kui selline võimalus on olemas, siis on vaja lihtsalt noori inimesi julgustada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, ülikooli rektor! Uurin nende riiklike investeeringute kohta. Siin on sul ilusti välja toodud, et need on olnud aastatel 2004–2008 ja siis sel aastal on Kreutzwaldi 62 õppehoonetele läinud 2,8 miljonit ja Märja katsebaasile 2,7 miljonit. Aga siit tuleb välja ka see, et järgmine veterinaarmeditsiini õppekavade akrediteerimine on 2025. aastal. Selle jaoks on ka kindlasti investeeringuid vaja ja need tuleb hoida vähemalt vastavuses praeguste akrediteerimisnõuetega. Kas siis on tehtud ka mingi hinnanguline eelarve selle kohta, kui palju võiks maksma minna investeeringud uueks akrediteerimisperioodiks veterinaarmeditsiini erialale?

Aitäh! See on väga õigustatud küsimus. Tõepoolest, need suuremad investeeringud olid juba 20 aastat tagasi. Aga nüüd vahepeal ei ole ka nagu aeg seisnud selles mõttes, et ülikool on väiksemate summade investeerimisega kogu aeg tegelenud. Kuna Euroopa Liit on kehtestanud veterinaarõppele nii suured ja ranged reeglid, et me peame kogu aeg investeerima sisseseadesse, aparatuuri, tegema väiksemat sorti remonte, renoveerimisi, selleks et ajaga kaasas käia. Praegu me oleme jõudnud lihtsalt sellesse perioodi, et sellistest jooksvatest väiksematest remontidest enam ei piisa, nüüd on vaja suuremat sorti ümberehitusi ja ruumide laiendamisi, eriti loomakliinikutes. Nii et praegu me leiame – oleme prognoosinud, mis meil rekonstrueerimisteks ja ehitusteks vaja läheb –, et nelja aasta jooksul saame hakkama 25 miljoni euroga.

Suur tänu, lugupeetud Eesti Maaülikooli rektor Ülle Jaakma, põhjaliku ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun! (Arvo Aller palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head saalis viibijad ja olulise tähtsusega riikliku küsimuse saali toojad, eelkõige maaelukomisjon! Ma saan aru, et esimehele oli see südameasi. Tänan ka ettekandjaid, kes esindasid loomaarstide koda – ma saan aru, et see on teil suhteliselt värskelt muudetud nimi, enne oli see loomaarstide ühing, isegi kodulehel pole veel muudatusi tehtud, tehke see kiiresti ära, et ei oleks segadust –, põllumajandus-kaubanduskoda ja Eesti Maaülikooli. Väga teravalt tõstatatud probleem. Olen täiesti nõus sellega, et loomaarstide mure nende järelkasvu pärast on igati õigustatud. Suur tänu maaülikoolile, kes on omavahenditest leidnud võimalusi täiendõppeks, selle sõnastusega, et praegu sektorist väljas olevad inimesed, kes on põhiõppe läbinud, kuid pole tükk aega sellel erialal töötanud, saaksid uuesti tööle tagasi tulla! Eks ma pean ütlema ka oma keskkooliaegsele pinginaabrile, kes on ka veterinaaria lõpetanud, kuid praegu sellel alal ei tegutse, et ta tuleks oma oskusi täiendama, siis ta saaks oma erialasele tööle asuda. Aga mis ma veel tahtsin öelda? Nagu me aru saame, on probleem rahas. Sellest on räägitud nii Maaeluministeeriumi ajal kui ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ajal, et raha on puudu circa 2 miljonit ja seda ei ole mitte kuskilt võtta. Maaeluga seotud ministeerium on leidnud rahastuse suurusjärguna 300 000 ja 400 000 euro vahel aastas, et finantseerida veterinaarõpet. Samas on teada, et sellest ei piisa. Aga olgem teadlikud sellest, et veterinaaria on üks, kuidas öelda, loomade heaolu aluseid. Kui loom ei ole terve, siis ei tule sealt ka kontrollitud toitu. Nagu Ants Noot ütles, on Eestis kõige suurema piima väljalüpsiga karjad ja tasemel tõuaretus. Kuid veterinaaria ja tõuaretus käivad paratamatult käsikäes, see on ka oluline. Kogu meie lihaga, loomadega seotud varustatuse tase on allpool Eesti isevarustatuse taset. Piimatootmine on oluline, aga veiseliha, sealiha, linnuliha, kartul, munad, köögivili, puuviljad – kõik on alla isevarustatuse taset. Ma olen siin mitu korda teinud ettepaneku alustada toiduainete käibemaksust ja tuua see alla, [et toiduained oleksid] tarbijale [paremini] kättesaadavad. Sellega ei olda nõus. No läheme siis sektori poole. Tegime ettepaneku alandada köögiviljade käibemaksu. Mitte kedagi see ei huvita. Praegu käib riigi valitsemine Exceli tabeli alusel ja see tabel ütleb seda, et sellesse sektorisse pole mõtet raha panna. Mulle meeldis väga härra Paaveli väljendatud idee, et enne õpingute alustamist tuleks noorele inimesele tutvustada seda töökeskkonda, kus ta tulevikus hakkab tööd tegema, ja talle näidata, milline see välja näeb. Ehk peaks viima tudengid registreerimisruumist kaugemale. Aga siin on üks oht. Omal ajal, kui olin minister, siis ma ütlesin, et gümnasistid võiksid minna põllule appi, töötada maaelusektoris ja aidata saaki korjata. Tookord saime pahameele osaliseks – Aller saatis õpilased põllule, aga õpilased peavad õppima. Nii et sellega tasub alati ettevaatlik olla, sest kui hakata tooma näiteid praktilisest elust – ehkki see on oluline, et [noored] saaksid juba enne ülikooli astumist teada, mis tegelikult pärast toimuma hakkab –, siis võib vastu tulla teise poole [argument]: lapsed peavad õppima. Paraku on meie lapsed sellises olukorras, kus nad küll õpivad, aga nad õpivad, nii nagu kolleeg Rene Kokk ütles, eelkõige suunamudijateks, influentseriteks ja kelleks iganes. Paraku arvatakse, et toit tuleb poest ja raha tuleb automaadist. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see toit sinna poodi saab. Aga see on ometi kõige olulisem, sest poodi poleks vaja, kui sinna toitu ei toodaks. Olen täiesti nõus sellega, et tuleb suurendada veterinaarteaduskonda vastu võetavate üliõpilaste arvu. Selleks tuleb riigil leida vahendid, selleks on vajadus toidujulgeoleku, samas Eesti riigi julgeoleku tõttu. Eesti on piisavalt hajaasustatud, see aga tähendab seda, et kui sõjalise ohu korral tuleb rakendada meetmeid, et Eestit kaitsta, siis on maapiirkonna põllumehed üks osa Eesti julgeolekust ja riigikaitsest. Nüüd, rohehulluse kohta ma küsisin ka loomaarstide koja juhilt, et äkki on see seotud sellega, et see ongi riigi teadlik poliitika: ei ole vaja veterinaare, kuna me oleme võtnud suuna, et me hakkame sööma taimset toitu, kas taimekasvatuse saadusi või kunstlikult tehtud toiduaineid. Mina ise ei taha seda uskuda, et meil on nii suured silmaklapid peas, et me ei vaata toidu mitmekesisust. Paraku Euroopas rohelepe veel kehtib. Samas, Eesti kasutab, nagu Ants Noot ütles, taimekaitsevahendeid kolm korda vähem kui Euroopa Liit. Väetiste kasutamise poolest oleme me, ütleme, 60% peal Euroopa Liidu keskmisest. See tähendab seda, et Eesti tootjad juba niigi pingutavad meie rohelise tuleviku nimel. Paraku käib sellega kaasas bürokraatia. Nüüd uuel perioodil on põllumajandusliku nõuande kättesaadavus vähenenud. Nõuandjateks on vaja ka loomakasvatuse ja veterinaarspetsialiste. Praegusel juhul võib nõu anda ükskõik kes – kes tahes suudab ennast tõestada ja panna Maaelu Teadmuskeskuse nimekirja. Nii et seal tuleks vaadata üle, mis spetsialiste on loomakasvatuses ja taimekasvatuses vaja. Kõik need asjad käivad käsikäes. Meil tuleb Euroopa Liiduga ühiselt edasi minna. Aga nagu on kombeks, ütlen ka lõppsõna. Kõik saavad ju probleemist aru: ministeeriumid, ülikool, sektor pakub lahendusi, samuti osa poliitikuid – mitte kõik, olgem ausad. Tegelikult tuleb see otsus lõpuks vastu võtta, tuleb leida lisarahastus ning tagada Eesti riigi julgeolek ja toiduga varustatus. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Marani. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud parlamendi, Riigikogu liikmed! Meil on olnud väga huvitav keskustelu ja minu arust see peegeldab meie kummalist maailma, kus me praegu oleme – maailma, kus teadus areneb meeletu tempoga. Sellega koos areneb ka tehnoloogia. Sellega koos areneb ka spetsialiseerumine. Ja sellega koos arenevad ka ootused kõiksugusteks paremateks võimalusteks. Kõige selle tulemus on see, et teadmus- ja tehnoloogiamahukus suureneb. Aga see kõik maksab midagi. See on selline igavene ringkäik koos kõigi sellest tulenevate probleemidega, kuidas seda jätkusuutlikkust tagada, sest ressursside võimalus on alati piiratud. See ei ole ainult mitte siin meie tänase päeva keskustelus, aga täpselt samamoodi inimmeditsiinis ja ka väga paljudes teistes valdkondades. Õnneks lahenduse leidmine sellele nõiaringile ei ole tänase päeva diskuteerimisteema. Nüüd veterinaaria juurde. Selge on see, et vajadus veterinaararstide järele suureneb. Tean, kui raske on tänapäeval tegelikult veterinaararste leida. Tean oma eelmise töö kogemusest, et loomaaeda veterinaararsti leidmine osutus üle mõistuse keeruliseks tegevuseks, eriti kui sa tahtsid leida head vetarsti. Ühel pool on tõesti meie avaliku teenistuse vajadused, teisel pool on inimeste järjest suurenev vajadus lemmikloomade järgi. Kas see tuleneb sellest, et me tunneme järjest rohkem vajadust endast erinevate eluvormide vastu meie loodusest erinevas keskkonnas? Igatahes kaasneb sellega kõik see, mis on seotud lemmikloomade tervise ja alalhoidmisega. Nii et meil on tarvis järjest rohkem loomaarste. See, mida loomaarstid kannavad, on arendusteadmine ja teadus selles asutuses, kust nad välja tulevad. Ühelt poolt on meil vaja maaülikooli lõpetajaid ja teiselt poolt on meil vaja seda, et maaülikool toimiks tõesti heal tasemel. Kuskil seal kõrval on ka kõik see, mis puudutab muud elukeskkonda ja erinevate eluvormide käsitlemist. Siinkohal tahaks ära markeerida termini, mis inglise keeles on one health, terviseühtsus ehk see, et me peame tervikkeskkonda, eluvorme ja inimest ühe tervikuna käsitlema. Maaülikool on pidanud sammu pidama selle lõputu arengupainega, kuidas leida ikka kuskilt vahendeid, et hoida ülikooli tasemel. Minu arvates on ta sellega suurepäraselt hakkama saanud. Vahendeid selleks on olnud üha vähem. On kasutatud võimalust tuua sisse välistudengeid, see on andnud mingisugusedki rahalised võimalused, aga kindlasti ei ole ka see olnud küllaldane. Järele on jäänud ainult 20 omamaist veterinaari, loomaarsti meie enda vajaduste täitmiseks. Räägitakse, et puudu on kaks miljonit. Ma kardan, et see summa on tegelikult suurem, sest see summa, kaks miljonit, baseerub teatud hetke hinnangutel, vajadus on tegelikult suurem. Aga seda probleemi, et midagi on väga vajaka, on teadvustatud. Nagu alati on probleemide teadvustamine palju lihtsam kui lahenduste leidmine. Siiski, mis võiksid olla need lahendused? Kui proovida mõelda nende ettekannete valguses, mis siin enne on kõlanud, tundub mulle, et see on kombinatsioon mitmest asjast. Paratamatult on riigieelarvest mingeid rahalisi vahendeid juurde tarvis. Samas tekib küsimus, kuidas need rahaliste vahendite eraldamised suhestuvad teiste valdkondade rahaliste vahendite eraldamisega. Siin on probleeme. Teisalt tundub üsna mõistlik tekitada juurde tasulise õppe võimalus, sest tõepoolest, kui ikkagi ettevõtjatel on vaja vetarsti, siis miks nad ei peaks saama neid enda jaoks koolitada. On isegi arusaamatu, miks seda võimalust siiamaani ei ole, kuigi varasematel aegadel on ju olnud. Ja viimaseks ma rõhutaks, mis on väga oluline, on ikkagi kõik see pool … (Küsib lisaaega.)

Kolm minutit lisaaega, palun!

… mis puudutab maaülikooli teadustaset, ja ka see, mis puudutab välisüliõpilasi. Sest välisüliõpilased on, nagu rektor väga ilusasti mainis, tegelikult olulised. Nad loovad sidemeid, nad loovad tunnet, et me oleme rahvusvaheline ühes valdkonnas. Ma kindlasti ei kiirustaks – ja pigem julgustaks ka rektorit mitte kiirustama – seda ära kaotama. Aga teisalt tuleks ikkagi leida vahendeid teaduse edendamiseks, sest ilma selleta, et teadus maaülikoolis edeneks, ei saa me garanteerida seda, et sealt väljuvad loomaarstid oleksid tänapäevasel tasemel ja suudaksid pakkuda neid teenuseid, mida meil on tarvis põllumajanduses, on tarvis järelevalves ja on tarvis – see pole üldsegi mitte väheoluline – sellel poolel, mida me nimetame lemmikloomade tervise alalhoidmiseks. Aitäh!

Head kolleegid, nüüd on mul hea meel paluda siia Riigikogu kõnetooli mitme põlve kogemusega loomaarstide perest pärit Mait Klaasseni, kes võtab sõna Reformierakonna fraktsiooni nimel. Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Kõigepealt ma palun lisaaega.

Lisaaeg kolm minutit, palun!

Head kolleegid! Head külalised! Jah, vastab tõele, et olid ajad, kui seitse Klaassenit olid loomaarstid. Tänaseks on see number muidugi vähenenud. Aga ma usun, et meil kõigil on oma arvamus loomade tervise ja heaolu eest hoolitsemise kohta, kellel värskem, kellel vanem. See teadmine, et loomaarstide ettevalmistus on kallis ja et neid on vähe, on läbi aegade olnud küll rohkem, küll vähem päevakorras. Ajas on muutunud aga ka loomaarstide ülesanded ja tegevusvaldkonnad. Üha enam on loomaarstide töö seotud elanikkonna toiduohutuse ja väikeloomade heaolu ja raviga. Ja kuigi toodanguloomade, nagu veiste, hobuste, lammaste, sigade, lindude arv on drastiliselt langenud, nagu meile täna väga selgelt näidati, on lemmikloomade arv kordades ja kordades kasvanud. Samas, nõudmised loomade ravikvaliteedile ja -meetoditele meenutavad üha enam seda, mida humaanmeditsiin pakub inimestele. Sellest tingituna on loomaarstide ettevalmistus muutunud ja muutub veelgi kallimaks. Kõik sisendid on hinnalt võrreldavad humaanmeditsiini sisendite hindadega, vahest isegi kallimad, sest loomaliikidel on erinevad vajadused. Seega on meil tegemist ühe kallima erialaga. See pole nii mitte ainult Eestis, vaid on ka kõikides teistes loomaarste ette valmistavates riikides. Kellel need kulud kaetakse paremini, kellel halvemini, kuid meil on tekkinud siin väike probleem. Samas on loomaarsti teenus kallis ja läheb ikka veel kallimaks. Eelkõige seetõttu, et loomadel puudub oma haigekassa, aga kindlustus katab vaid väheseid loomi ja linde, seega peab omanik tasuma kõik raviga seotud kulud omast taskust. Kuigi tegelikult on võimalik loomasid kindlustada, on see siiski väga vähe levinud tegevus. Loomaarsti ettevalmistamisel peab õpetama ka kogu elava loodusega ümberkäimist ja nende koosluste heaolu eest hoolitsemist. Tänaseks ei ole mitte laiendatud, vaid on kitsendatud seda spektrit, mida loomaarst peab oskama katta ja ravida ning millega ta peab vajaduse korral aitama. See algab mikroobidest ning lõpeb elevandi ja vaalaga, mitte ainult põllumajandusloomadega. Seega, õpe on äärmiselt keeruline, pikaajaline ja läbi elu kestev. Sageli räägitakse, et tuleb suurendada eestikeelsesse õppesse vastu võetavate üliõpilaste arvu. Me kuulsime seda ka täna. Saime teada, et seda tuleb tõsta lausa kaks korda. Head kolleegid, seda on ka tehtud ju tegelikult väikeste juppide kaupa, aga arste ikka ei jätku. Ei jätku põllule, laboritesse ega ka toiduainete kontrolli valdkonda. Aga meid ei huvita mitte vastuvõetavate tudengite, vaid lõpetanute arv. Enamgi veel, meid huvitab nende lõpetanute arv, kes asuvad erialasele tööle Eestis. Mitte mujal, vaid Eestis. Siia ongi tegelikult koer maetud. See on see asi, millega me peame eelkõige tegelema. Sellega on ülikool mitme aasta jooksul ka tegelenud. Tulemused on madalamate kursuste puhul juba ka nähtaval, kuid selle arvu suurenemine võtab veel aega. Olukorda pole lõpuni päästnud ka ingliskeelse õppe avamine, mis küll võimaldas tegelikkuses eestikeelse õppega jätkamise, sest riigil polnud siis ega ole praegugi võimalust järsult lisada vahendeid loomaarstide õppe toetamiseks. Tõesti, kliinilise õppe toetamiseks on täna regionaalministeeriumi eelarves ette nähtud circa 350 000 eurot, kuid ka see on tegelikkuses vaid pool sellest vajadusest, mis oleks tarvis, et katta kogu kliinilist õpet täies mahus ja väga kõrgel kvaliteeditasemel. Põhiliselt tulevad üliõpilased ingliskeelsesse õppesse Soomest, kuid nemad ei jää Eestisse tööle või kui jäävad, siis ainult väga üksikud. Ka siis, kui Soomest pärit tudengid õppisid eesti keeles, ei jäänud nad siia tööle, sest Soomes oli ja on samuti loomaarstide defitsiit. Pealegi hinnatakse meie põhjanaabrite juures meie lõpetanuid, kes on oma erialal väga pädevad. 1990. aastate alguses lubas Soome loomaarstide liit meil vastu võtta vaid kaks üliõpilast aastas, kuid kohe, kui esimesed meie lõpetanud jõudsid Soome tööturule, võeti see piirang maha. Miks aga ei tulda õppima ja miks ei lõpetata ega minda tööle? Põhjuseid on siin palju, aga üks põhilisi on üliõpilaste muutunud ootused erialale, aga ka oma tulevasele tööelule, õpingute ja töö pingele. See, et täna on siin juttu olnud sellest, et veterinaararsti elukutse on üks kõrgema suitsidiaarsusega elukutseid maailmas, vastab täielikult tõele, sest see pinge, mis on loomaarstil, kui ta looma abistab, on kahesugune. Üks on see, et kui sa teed midagi positiivset, näiteks annad sünnitusabi ja sa saad elusa toreda järglase, siis õnnehormoonid voolavad sinu sisse. Kuid teistpidi pead sa vahel tegema otsuse, et sa ei suuda looma aidata, ja seda väga paljud inimesed ei kannata. Tänased üliõpilaskandidaadid on aga reeglina pärit lapsepõlvest, kus kontaktid erinevate loomadega, nende eest hoolitsemise ja nende hädadega puudusid, olid kas minimaalsed või piirdusid lemmikloomade eest hoolitsemisega. Kardetakse ka vastutust looma heaolu eest. Ja mis kõige hullem, ei suudeta taluda loomaarsti töös paratamatult ette tulevat loomade surma. Lapsepõlves pole lihtsalt noori selleks ette valmistatud ja õpingute ajal on seda juba raske õpetada. Me oleme väga kiiresti eemaldunud looduse ja tema vajaduste tegelikust tundmisest. Me ei oska enam nii-öelda lugeda looma, me ei tunne tema käitumist ega seda, mida loom tegelikult suudab ilma sõnadeta öelda. Kallid inimesed, kallid kuulajad siin- ja sealpool helesinist ekraani! Meil oleks väga palju veel täna arutada, sest pikas perspektiivis veterinaararstide õpetamine ilma olulise lisarahastuseta tegelikult edasi minna ei saa. Praeguses majanduslikus olukorras on aga raske lubada kiireid rahalisi [lahendusi], lisavahendeid, kuid meil kõigil on võimalus panustada muude toetavate tegevustega, eelkõige teha selgitustööd loomaarstitöö propageerimisel ja noorte loodusest eemaldumise lõpetamisel.

Teie aeg, hea kolleeg!

Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Järgnevalt on mul hea meel kutsuda siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema Toomas Uibo. Palun! (Toomas Uibo küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja külalised! Kõigepealt suur tänu maaelukomisjonile selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse tõstatamise eest! Teema on oluline ja veel olulisem on ju see, et me räägime sellest just siin saalis. Vaatasin, et veterinaaria ajalugu Eestis ulatub lausa 176 aasta taha. Me oleme tegelikult ka globaalses mõttes selle valdkonna ühed teerajajad. Ja selle turu ülemaailmne suurus on täna lausa üle 120 miljardi dollari. Tegemist on ka jõudsalt kasvava ja potentsiaalika valdkonnaga. Tahan siinkohal väga tänada Eesti Maaülikooli selle nii olulise majandusharu arendamise eest ja tunnustada eriti teie haridusekspordivõimekust. Teie ennastsalgavat tööd märgatakse. Eesti 200 on innovatsiooni toetav erakond ja leiab, et Eestis vajab tuge innovatiivne lähenemine igas meie eluvaldkonnas, sealhulgas veterinaarias ja põllumajanduses. Tehisintellekti rakendamine, Eesti-spetsiifiliste andmete palju parem kasutamine, ravimiinnovatsioon, uudsete veterinaarsete ravimite kättesaadavus Eestis ning uudse meditsiinitehnoloogia kasutamine nii loomade kui ka inimeste puhul on väga olulised teemad. Olgu nanotehnoloogia vähiravis või 3D‑prinditud implantaadid, kui tuua lihtsalt paar näidet. Eesti innovatsioon toetab juba praegu, aga võiks tegelikult palju enam toetada meie majanduse arengut tervikuna. Sinna hulka kuuluvad kindlasti ka uute toitude ja toidusegude valmistamine või näiteks kodused tervise monitoorimise vahendid. Mõlemas valdkonnas leidub meil maailma tasemel tippspetsialiste, kuid tihti lähevad need spetsiifilised teadmised selleks, et toetada välisriikide suurfirmasid, kellel on olemas võimekus luua innovatiivset lõpptoodangut. Peame küsima endalt, kas Eesti riigil on siin võimalusi väärtustada nende inimeste tööd oluliselt paremini, nii et see lubaks neil oma teadmisi rakendada siin kohapeal ja sellest tõuseks otsene kasu Eesti riigile. Sama probleem on ka teistes õppevaldkondades. Nii et ma toetan igati seda mõtet, et meie ettevõtted võiksid saada soodsatel tingimustel ise endale tasulise õppe kaudu spetsialiste koolitada. Loodan, et siin saalis on ka selleks toetus olemas. Ma olen täpselt sama probleemi vastu põrkunud ka lennunduses töötades. Need on selged takistused, mida riik peab ettevõtjate teelt eemaldama. Nii et siin võib Eesti 200 häältega kindlasti arvestada. Hea meel on tõdeda, et ametis olev haridusminister Kristina Kallas on pööranud tugevamalt tähelepanu veterinaaralase väljaõppe parandamisele, et tuua leevendust spetsialistide kroonilisele puudumisele. Selge see, et meie haridussüsteem peab kiiremini kohanduma ja kiiremini reageerima turu vajadustele. Nagu ikka, iga valdkond vajab arenguks raha, kuid sellega on üsna keeruline. Vaja on raha, kuid mitte ainult. Veterinaariasektorit saavad toetada ka väga erinevad tugispetsialistid, keda saaksime koolitada nii rakenduslikes gümnaasiumides kui ka kutseõppe[asutuste]s, mis töötaksid innovatiivsete õppekavade alusel. Usun, et rahandusministri jaoks niivõrd oluline teadusrahastus aitab siin kaasa ka veterinaariavaldkonna murede leevendamisele. Aga kuidas veel sektorit aidata? Ehk peaks kõrghariduse rahastamisel rohkem silmas pidama just suure liikuvusega ekspertide erialasid, mille hulka kuulub kindlasti ka loomaarstide väljaõpe. Kuidas hoida neid nii väärtuslikke ja andekaid inimesi siin, kodumaal? See on teema, mis vajab haridusministeeriumi tugevamat tähelepanu. Oleme erakonnana oma maakondlikel ja linlikel kohtumistel veterinaaridega kuulanud ja kaardistanud nende muresid. Me väga tunnustame selle Eestis nii kiiresti areneva ja kasvava sektori esindajate tööpanust. Me hindame nende inimeste avatud ja innovatiivset mõtlemist ning lahendusele orienteeritust. Me oleme kindlasti seisukohal, et mõttetu bürokraatia peab vähenema ka selles valdkonnas ja kogu majanduses laiemalt. Rohepööre ei tohi olla pöörane ega vähendada meie ettevõtete konkurentsivõimet. Rohepöörde keskmes peab olema just ettevõtja ning haridus‑ ja teadusasutus, riigi ülesanne on aga toetada nende konkurentsivõime igakülgset kasvu. Tänan teid kõiki tänase sisuka päeva eest ja soovin kõigile edu, meie külalistele eriti. Oleme alati valmis kuulama, teid vastu võtma nii fraktsioonides kui ka siin saalis, nii et võtke julgelt ühendust. Suur tänu kõigile!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt on mul hea meel paluda siia Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Urmas Kruuse, kes oli ka meie tänane avaettekandja. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärsed külalised! Head kolleegid, kes veel on saali jäänud! Võtsin siia pulti kaasa tänase päeva lõpetuseks – kui mul õnnestub olla lõpetaja ...

Tundub nii, et on.

… sellise raamatu. See on "Eesti põllumeeste poliitika" kolmas raamat aastast 1926. Siin räägivad põllumehed, kes on valitud II Riigikokku. Neid oli seal üle 20. Ja teemad on natukene teistsugused, aga üks ühine nimetaja on. Kuigi põhidiskussioon käib nõndanimetatud popsiseaduse üle ja selle üle, kui palju maid ära lõigatakse popsidele selleks, et nad saaksid oma väikest majapidamist või talupidamist alustada. Ja võrreldakse Soomega ja öeldakse, et näete, Soomes ei puudutata ühtegi maalapi, mis on alla teatud hektarite, ja sealt ei lõigata ühtegi tükki ära. Soomega on meil täna ka selles arutelus midagi ühist. Ma tahan maaelukomisjoni nimel siiralt tänada kõiki, kes võtsid vaevaks osaleda. Aga mis on ühine nimetaja? Kaks olulist märksõna. Saarlased siin rõõmustasid selle üle, et eksporttapamaja sai Saaremaal jalad alla, sest enne seda oli seal väga suur probleem. Tänase teemaga on siin otsene seos, olgu ekspordi mõttes või riigisiseselt. Ja teine iseloomulik asi, mis siin on, on ühistegelik müügiühisus Muna. Kõik need asjad on omavahel seotud. Tänane arutelu oli ühelt poolt üsna informatiivne, pakkudes võib-olla ka uusi huvitavaid aspekte. Tõsi on see, et me ei taha neid arutelusid siin Riigikogus korraldada lihtsalt sellepärast, et kuhugi linnukest saada. Ja ma väga loodan, et selle arutelu ajendil väiksemates surverühmades ja töögruppides tekib ka ideede kontsentratsioon, millega edasi minna, sest see on minu arvates hädavajalik. Siit raamatust jäi mulle eriti silma ja kostus kõrvu see, et tegelikult peab väga palju pingutama, selleks et oma eesmärke saavutada, ja see puudutab kõiki. See puudutab neid, kes on selle asja eest ühte- või teistpidi vastutajad, kes on selle valdkonna sees, aga ka kaasteelisi, kelle toetusest oleks väga palju abi. Seetõttu ma väga loodan, et me suudame seda situatsiooni keerata paremuse poole rohkem, kui see praegu on, ehk saavutada selle ideaalpildi, mille üle me täna siin omavahel oleme arutanud. Mulle tundub, et üks selline praktiline ja kiire asi, mida võiks kindlasti forsseerida, kui me räägime hetkeolukorrast, on küsimus, kas me oleme kasutanud kõiki võimalusi selleks, et tuua välja neid inimesi, kes praegu ei praktiseeri ega tööta. Ma arvan, et see oleks puhtalt ajafaktori mõttes, kui me mõtleme, kui kaua kestab õpe, hästi oluline. Ma arvan, et koostöös ministeeriumi, riigi ja maaülikooliga peaks seda mõnes mõttes täiesti forsseerima. See oleks hädavajalik. Ma jään oma sõnade juurde selle kohta, mis puudutab ingliskeelset õpet. Ilma et mul oleks väga palju spetsiifilisi teadmisi, mulle tundub, et rahvusvaheline teadus ja üldse rahvusvahelisus on ülikooli jaoks hädavajalik. Sellest ei tohiks mitte mingil juhul loobuda. See kindlasti perspektiivis nõrgestab eestikeelset õpet objektiivses mõttes, sest see on kindlasti üks rikkuse allikas, kuni selleni välja, et ka loomakliinikus me kohtame rahvusvahelise taustaga inimesi, kes on minu arvates siin väga hästi sulandunud ja on väga palju andnud Eesti loomakasvatuse heaks. Sellest tuleb lugu pidada ja seda tuleb hoida jätkusuutlikuna. Haridus- ja Teadusministeeriumiga ilmselt peab lahti vaidlema mõned teemad, mis puudutavad teiste erialade võimalikku sulgemist ja rahapanust. Ma olen selles mõttes auväärt rektoriga nõus, et kõrgharidust tuleb vaadata tervikuna, ja arvan, et riigis üldse peaks vaatama seda … Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… kas kõik need erialad, mida me ülikoolides laias laastus õpetame, on sellises formaadis vajalikud. Mida ma siin ennekõike silmas pean tänase arutelu printsiibis? Seda õpet ei asenda mitte ükski ülikool, mitte ükski õpe konkreetselt meie riigis. Kui me võtame sinna kõrvale kas majanduserialad või juriidilised erialad, siis seal on meile alternatiive. Küsimus pole mitte selles, kas üks on parem kui teine, vaid on sellessamas diskussioonis. See on minu arvates võtmeotsustuskoht, mis puudutab riigi vaadet ja ministeeriumi vaadet – seda ei asenda mitte keegi teine. Ma rohkem ei taha teie aega raisata. Oli väga meeldiv ja tore. Loodame, et sellest tuleb ka praktilisi väljundeid. See raamat, mis mul käes on, aastast 1926, kohustab meid: selliseid arutelusid põllumajandus- ja maaeluteemadel peab siin saalis veel toimuma. Ükskõik, kas eestvedaja on maaelukomisjon või keegi teine, mõni fraktsioon, aga neid arutelusid on vaja. Aitäh teile!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja külalised! Ma vabandan, et mul ei õnnestunud kahjuks rektori ettekannet kuulata, kuna ma tegelesin külalistega. Aga kindlasti ma pärast vaatan ja kuulan selle osa järele ning loen läbi ka stenogrammi. See teema, mille maaelukomisjon tõstatas, on justkui üks väga kitsas valdkond – maaelukomisjoni esimehe käest ma küsisin ka, kui laialt me seda vaatame –, aga tegelikult me saame aru, et selle siirded lähevad väga laialt igale poole. Me oleme veterinaaria kontekstis rääkinud nii toidust kui ka toidujulgeolekust ja jõudnud lõpuks riigikaitseni välja. Ka noortega oli meil täna väljaspool istungisaali nendest teemadest juttu. Meil tuleks jõuda sinnamaale, et meil oleks [ühesugune] arusaam: toidu tootmine siin maal on meie endi jaoks oluline, me peaksime suutma seda tagada, eriti karjakasvatuse ja kõige selle kontekstis. Meil peaksid olema veterinaarid, kes suudaksid ja tahaksid seda tööd teha, ja me peaksime väärtustama seda arusaamist. See on see, mida ka komisjoni esimees ütles: meil peab olema laiem väärtusarusaam. Kui ma mõtlen toidutootmise kontekstis sellele, mida me näeme või kuuleme, siis ma ise märkan seda, et tavaliselt ei näidata meile mitte seda, kuidas toit kasvab ja meie toidulauale jõuab, vaid püütakse näidata seda, et loomad kasvavad väga kehvades tingimustes ja neid piinatakse. Aga ühiskond peab aru saama, et see on väike osa – kahjuks see osa, mida keegi meist näha ei taha – ja selles ei ole küll süüdi need inimesed, kes veterinaaria valdkonnas toimetavad. Veterinaarias ikkagi püütakse [loomi] aidata. Ühiskonnas meile meeldib aeg-ajalt tuua välja aspekte, mis on küll olulised, aga kindlasti mitte kõige olulisemad selles valdkonnas. Nüüd teema, mis paneb mind toidutootmise juures muretsema. Ma olen riigikaitsekomisjonis selles koosseisus aasta aega olnud. Tegelikult ma mõtlesin juba ammu enne Ukraina konflikti sellele, miks on nõndaviisi, et me kasutame toidu hankimiseks alati ja igal pool vähempakkumisi. Meil ei ole olnud läbirääkimisi selle üle, et me suudaksime teha nii, piltlikult öeldes, et Kuperjanovi poisid saaksid Võrumaa põllumeeste kartulitega toidetud. Meie riigihankesüsteem käib niiviisi, et Võrumaa põllumehed peavad [oma piirkonna] kartuli kokku koguma ja Tallinnasse tooma, selleks et kuskilt Poolast või Hispaaniast tulnud odav kartul jõuaks Tallinna kaudu Kuperjanovisse. Tegelikult see ei ole mõistlik, eriti arvestades seda, et ühel hetkel võib meil olla vaja toitu, mis oleks kohapeal olemas, näiteks siis, kui piirid ei toimi. Loomulikult on alati hinna küsimused ja sellel kõigel on keerulisem kontekst. Aga minu meelest on vaja mõelda ühele palju laiemale küsimusele, millele ka Ants Noot viitas, nimelt, kuidas saavutada seda, et suudaksime ise võimalikult palju toota ja ennast ära toita, et meil oleks liha ja teravilja ning me saaksime enda toitmisega hakkama. Igal juhul olen veendunud, et tänane arutelu siin paneb meid taas rohkem nendele teemadele mõtlema. Loodetavasti said need, kes peavad detailidega tegelema, sellest arutelust inspiratsiooni ja me jõuame lähemale sellele, et homne tegelikkus on parem kui tänane. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Tänan kõiki tänaseid ettekandjaid – Urmas Kruuset, Valdeko Paavelit, Ants Nooti ja Ülle Jaakmad – väga sisuka arutelu eest. Tänan kõiki kolleege tänasel arutelul küsimast ja sõna võtmast. Ma usun, et me saime siin kõik oluliselt targemaks, aga saime väga selgelt ka ettekujutuse sellest, kuidas edasi liikuda. Aitäh, head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud. Kohtume Riigikogu täiskogus juba uuel nädalal.