Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (384 SE) esimene lugemine

Liigume edasi. 14. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 384 esimene lugemine. Mul on hea meel kutsuda Riigikogu kõnetooli ettekandjaks justiitsminister Madis Timpsoni, kes minu teada teeb siin Riigikogu kõnetoolis seaduseelnõu menetlemisel ettekannet esmakordselt. Nii et jõudu tööle teile, justiitsminister! Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on jah tõesti suur vastutus ja au siin teie ees siin seista oma teisel töönädalal ja anda ülevaade eelnõust nr 384, mille sisu on selline, et sellega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/1 ehk siis nõndanimetatud ECN+ direktiiv. Selle eelnõu eesmärk on tagada meie Konkurentsiametile Euroopa Liidu toimimislepingu artikli 101 ehk siis konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe otsuse või kooskõlastatud tegevuse keeld ja artikli 102 ehk siis turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeld ning nendega sama eesmärki kandvate konkurentsiseaduse 2. ja 4. peatüki tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud volitused, ressursid ja sõltumatuse tagatised. Tuleb tunnistada, et Eesti kehtiv õigus ei ole selle direktiiviga kooskõlas. Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõike 3 ja protokolli nr 27 kohaselt peab Euroopa Liidu siseturg hõlmama süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 31 esimene lause tagab õiguse tegeleda ettevõtlusega ehk ettevõtlusvabaduse, mis hõlmab ka konkurentsivabadust. Viidatud õigusaktidest tuleneb riigi kohustus tagada õiguslik keskkond vaba turu toimimiseks ja riik tagab selle Euroopa Liidu konkurentsiõiguses ja riigisiseses konkurentsiõiguses kehtestatud reeglite ning nende täitmise tagamise ning kohaldamisega. Järgnevalt ma peatungi põhilistel muudatustel, mida see eelnõu seaduseks vormumisel endaga kaasa toob. Konkurentsiameti konkurentsiteenistuse ametnikele kehtestatakse tegevuspiirang. Kavandatava sätte kohaselt ei tohi ametnikud pärast teenistusest vabastamist mõistliku aja jooksul tegeleda menetlustega, millega oldi teenistuse ajal seotud. Samuti luuakse uus haldusõiguslik erimenetlus ehk konkurentsijärelevalve menetlus. Tegemist on eelnõu peamise muudatusega, mille kohaselt hakkab konkurentsi valdkonnas haldusõiguslikke järelevalvemenetlusi ja karistusõiguslikke süüteomenetlusi asendama uus haldusõiguslik erimenetlus, mida viib läbi Konkurentsiamet. Nimetatud uue menetlusega kaasneb loomulikult rida muudatusi, mõned neist toon siin teile välja. Sätestatakse konkurentsijärelevalvemenetluse eesmärk, milleks on tuvastada keelatud teo toimepanemine ja vajaduse korral kohaldada teo toime pannud ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele konkurentsijärelevalve meetmeid. Samuti dekriminaliseeritakse konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheline kokkulepe, otsus ja kooskõlastatud tegevus (karistusseadustiku § 400). Kehtetuks tunnistatakse ka konkurentsiseaduse §-d 735 ja 737. [Nende väärtegude] menetlemine toimub edaspidi konkurentsijärelevalvemenetluse raames. Samuti reguleeritakse konkurentsijärelevalvemenetluse algus, algatamata jätmine ja lõpetamine. Konkurentsiametile antakse õigus seada keelatud teo toimepanemise menetlused prioriteetsuse järjekorda. Defineeritakse konkurentsijärelevalvemenetluses menetlusalune isik ning sätestatakse tema õigused ja kohustused. Muu hulgas pannakse kirja see, et uues menetluses on menetlusalusel isikul õigus keelduda teabe andmisest üksnes ulatuses, millega ta tunnistaks keelatud teo toimepanemist. Ehk siis põhiõiguste kaitse seisukohalt on uue menetluse näol tegemist nii-öelda järelevalvemenetluste ja süüteomenetluste hübriidiga. Direktiivist tulenevalt antakse Konkurentsiametile õigus kohaldada tõendite kogumiseks uurimismeetmeid "läbiotsimine" ja "teabe nõudmine". Uurimismeetme kohaldamiseks võib kaasata spetsialisti või politsei ning kohtute seaduse alusel ka teisi haldusorganeid. Peab rõhutama ka seda, et läbiotsimiseks peab Konkurentsiamet taotlema halduskohtu luba. Konkurentsiametile antakse õigus teatud juhtudel kohaldada menetlusaluse isiku suhtes sunniraha või trahvi määrades, mis sõltuvad ettevõtja või ettevõtjate ühenduse üleilmsest käibest. See võib kaasa tuua senisest oluliselt suuremad sunniraha ja trahvi summad, aga ei pruugi tuua. Sätestatakse konkurentsijärelevalvemeetmed, mida Konkurentsiamet saab kohaldada. Nendeks on kohustuste võtmise heakskiitmine juhul, kui ei tuvastata keelatud teo toimepanemist, samuti keelatud teo toimepanemise lõpetamine ja keelatud teo toimepanemise eest trahvi kohaldamine. Samuti võimaldatakse Konkurentsiametil kohaldada ajutist konkurentsijärelevalvemeedet. Analoogne võimalus on kehtivas konkurentsiseaduse §-s 636. Ajutise konkurentsijärelevalvemeetme peale esitatud kaebused peab halduskohus läbi vaatama eelisjärjekorras. Võib kokkuvõtlikult öelda, et eelnõuga kavandatud muudatused mõjutavad halduskohtu tegevust eelkõige järgmistes aspektides: ajutise konkurentsijärelevalvemeetme peale esitatud kaebuste läbivaatamine eelisjärjekorras, läbiotsimise kohaldamiseks loa andmine – see on see, millest ma eelnevalt põgusalt rääkisin –, sunniraha rakendamist puudutavate kaebuste läbivaatamine, Konkurentsiameti taotlusel keelatud teo toimepanemise eest rahatrahvi määramine, kui rahatrahvi määramise aluseks olev keelatud tegu on Konkurentsiameti poolt tuvastatud, samuti menetlusliku rikkumise eest kohaldatud trahvi peale esitatud kaebuse läbivaatamine. Seega antakse kõige olulisema muudatusena eelnõu kohaselt halduskohtule õigus määrata Konkurentsiameti taotlusel trahv. See tähendab, et kohtule antakse õigus trahvi suuruse üle iseseisvalt otsustada ja seeläbi anda rikkumisele omapoolne hinnang. Edaspidi ma puudutan põgusalt küsimust, mis on seotud selle direktiivi sisu ja meie riigi põhiõiguste kaitsega. Tõepoolest tõstatab direktiivis sätestatu eelkõige selle artiklitega 6–9 küsimuse põhiõiguste kaitsest. Seejuures on põhiõiguste kaitse vaatest keskseks probleemiks piirangud enese mittesüüstamise privileegile. Direktiivi artikli 8 esimeses lauses sätestatud teabe nõudmise volitus nõuab, et liikmesriik tagaks konkurentsiküsimustes pädevale riiklikule haldusasutusele õiguse nõuda ettevõtjalt või ettevõtjate ühenduselt, et nad esitaksid kindlaksmääratud ja mõistliku aja jooksul kogu teabe, mida on vaja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks. Samas ei tohi sellise teabenõudega direktiivi artikli 8 teise lause kohaselt sundida teabenõude saajat end Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumises süüdi tunnistama. Tegemist on niinimetatud piiratud kaasaaitamiskohustusega. Kuna taolise kaasaaitamiskohustuse alusel saadud teavet peab direktiivist tulenevalt saama kasutada ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele trahvi kohaldamisel, on tegemist kohustusega aidata kaasa ettevõtja või ettevõtjate ühenduse enda suhtes toimetatavale karistatavale menetlusele. Oluline on mõista, et direktiivi ülevõtmise käigus tõusetuvaid põhiõiguslikke küsimusi ei saa lahendada, lähtudes üksnes Eesti Vabariigi põhiseaduses kirjapandust. Direktiiv on Euroopa Liidu õigusakt, mistõttu tuleb direktiivi ülevõtmisel ja sellest tuleneva õiguse hilisemal kohaldamisel arvestada Euroopa Liidu põhiõiguste kaitse struktuuri iseärasustega. Euroopa Liidus nimelt reguleerivad põhiõiguste kaitset kolm eri tasandit: nagu te teate, on liikmesriikide põhiõigused, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste konventsioon. Euroopa Liidu seadusandja on hartale tugineva põhiõiguste kaalumise juba teostanud. Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 kinnitab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse põhiseadust, arvestades liitumislepingust, sealhulgas kehtivatest aluslepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega on Eesti Euroopa Liidu liikmesriigina kohustatud Euroopa Liidu toimimislepingu artikli 288 lõike 3 alusel nimetatud direktiivi nõuetekohaselt üle võtma. Eelöeldu valguses tuleb rõhutada, et direktiivis nõutut ei saa jätta Eesti õigusesse üle võtmata põhjendusega, et see oleks vastuolus põhiseaduses sätestatud põhiõigustega, kuivõrd tegemist ei ole sättega, mis jätaks liikmesriigile kaalutlusruumi. Samas ei ole põhjust arvata, et teabe nõudmise kohustus on vastuolus meie põhiseaduses sätestatud põhiõigustega, nimelt enese mittesüüstamise privileegiga. Enese mittesüüstamise privileeg on osa õigusest vaikida, mis tuleneb meie põhiseaduse § 22 lõikest 3, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama enda või oma lähedaste vastu. Käesoleva eelnõu kohaselt võib menetluse aluseks isikuks olla konkurentsimenetluses ainult juriidiline isik. Füüsiliste isikute vastutust ei ole uue eelnõu järgi ette nähtud, muidugi kui ta ei ole just füüsilisest isikust ettevõtja. Euroopa Kohtu konkurentsivaldkonna praktikast nähtub, et kui juriidilist isikut ei saa tema esindajate kaudu kohustada andma vastuseid, mis võiksid olla käsitatavad süü ülestunnistamisena, on juriidilist isikut siiski võimalik kohustada välja andma tema valduses olevaid dokumente ja faktilist informatsiooni. Seega ei saa füüsilisele isikule antud vaikimisõiguse, sealhulgas enese mittesüüstamise privileegi ulatus olla samasugusena üks ühele üle kantav juriidilisele isikule. Tuleb tunnistada, et kuigi direktiivis sätestatud trahvid on oma ülemmääralt samaväärsed karistused, nagu on karistusseadustikus sätestatud kuritegude toimepanemise eest ette nähtud rahalised karistused, nõuab direktiiv, et asjakohaste konkurentsiõiguse rikkumiste eest ettenähtavaid trahve ei tohi määrata kriminaalmenetluses. Puudutan korraks ka küsimust, miks direktiivis sätestatud trahve ei võeta eelnõuga Eesti õiguskorda üle väärteotrahvidena, vaid haldustrahvidena. Tõesti, osa meie juriste ja õigusteadlasi toetab ka väärteotrahve. Aga toon välja mõned põhjendused, miks me läksime haldustrahvide teed. Mõisted "tahtlus" ja "ettevaatamatus" peab Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisel ehk kohaldamisel olema sisustatud Euroopa Liidu Kohtu praktika alusel. Meie karistusõiguses on neil mõnevõrra teine sisu. Konkurentsiõigus ei kuulu oma olemuselt üldse karistusõiguse alla. Meie kehtiva karistusõigusega ei sobitu ka direktiiviga liikmesriikide konkurentsiasutustele nõutav ulatuslik teabenõude volitus ja menetlusalustele isikutele ulatuslik kaasaaitamiskohustus. Väärtegude toimepanekute eest ei saa meil karistada majandustegevusega tegelevaid avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid, aga direktiivi alla käivad ka need. Ma selgitan veel, et plaanitav konkurentsijärelevalvemenetlus on erihaldusmenetlus, millele kohaldub üldseadusena ka kehtiv haldusmenetluse seadus. Üldiselt küsitakse ka, kes sellest eelnõust siis võidavad. Sellest eelnõust võidavad eelkõige tarbijad ja ausad ettevõtjad. Avaldub ju see positiivne mõju neile just konkurentsiolukorra paranemise ja vaba turu toimimise kaudu, mille tingib tõhusam konkurentsijärelevalve. Olgu siinkohal mainitud ausa konkurentsi hüvedest tarbijale vaid mõned: madalamad hinnad, toodete ja teenuste parem kvaliteet, innovatiivsed lahendused ja nii edasi. Aga enne, kui ma oma ettekande lõpetan, peatun veel ühel väga tõsisel küsimusel, mis on kahjuks seotud selle konkurentsialase direktiivi ülevõtmisega Eestis. Nagu te teate, selle direktiivi ettevalmistav osa algas päris mitu aastat tagasi. Nimelt on momendil Eesti Euroopa Liidus ainus liikmesriik, kes ei ole veel seda direktiivi oma õigusesse üle võtnud. Ja kuna ülevõtmise tähtaeg oli juba möödas, siis algatas Euroopa Komisjon Eesti vastu rikkumismenetluse juba 2021. aasta kevadel. Eelmise aasta septembris esitas komisjon kohtule Eesti vastu hagi, milles nõuab Eestile põhisumma ja karistusmakse määramist, samuti kohtukulude väljamõistmist. Põhisumma on komisjoni valemi järgi 600 eurot päevas kuni rikkumise lõpetamise kuupäevani või kui rikkumine jätkub, siis kohtuotsuse kuulutamise kuupäevani. Praeguseks on see arve on meil juba suurusjärgus 700 000 eurot. Karistusmakse on komisjoni valemi järgi üle 5000 euro päevas, mida tuleb maksta alates kohtuotsuse kuupäevast kuni rikkumise lõpetamise kuupäevani. Loomulikult, ega sellega väga viivitada ei saa. Inimesed arvavad, et see otsus tuleb käesoleva aasta suvel. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea ettekandja! Et mitte jääda selle eelnõuga nii üldsõnaliseks, siis palun tooge praktiline juhtum või näide, millist probleemi majanduskeskkonnas me siis sellise eelnõuga nagu lahendame. Te mainisite ausat konkurentsi, järelikult on ka mitteausat konkurentsi. Kas te suudate nimetada ettevõtteid, kes tarbijatega manipuleerivad, ja praegune õigus ei võimalda neid vastutusele võtta? Ehk siiski ei ole nii, nagu on olnud valitsuse mõne eelnõuga, et ei suudeta tuua ühtegi näidet, aga öeldakse, et on vaja direktiiv üle võtta. Eks sõltub väga palju ka meie dialoogivõimekusest, kui palju me suudame Euroopa Komisjonile oma asju selgitada. Tooge lihtsalt siis need näited! Teeme puust ja punaseks, mis probleemi me täpsemalt nagu lahendame Eesti majanduskeskkonnas.

Aitäh! Ütleme, et see, kuidas saaks Euroopa Komisjonile või Euroopa Liidus paremini [selgitada] mingisuguseid oma seisukohti, on võib-olla teine teema. Kindlasti ma ei oska konkreetseid ettevõtteid teile nimetada. Aga selle direktiivi eesmärk on ühtlustada üle terve Euroopa Liidu konkurentsirikkumiste menetlemist. Praegu on meil neli erinevat menetlust, nüüd tuleb üks. Samuti me saame teha paremat koostööd teiste riikidega, et meil oleks enam-vähem ühesugune regulatsioon. Ja kolmandaks, loomulikult, kui me selle Euroopa Liidu tee oleme valinud, siis tuleb ka oma lubadusi täita.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen otsekohene ja ütlen välja, et tegelikult selle eelnõuga soovitakse Konkurentsiametist teha uus karistusorgan ja halduskohtust uus trahviorgan. Samal ajal kui kõik majanduseksperdid ütlevad, et praeguses kriisis tuleks ettevõtlust aidata, on meie valitsus hoopis asunud ettevõtlusega võitlema. Suur küsimus on selles, miks just Konkurentsiameti jaoks hakatakse looma täiesti uut erimenetlusvormi. Miks ei võeta direktiivi üle väärteomenetluses, nagu on tehtud teiste direktiivide puhul, näiteks finantsasutuste puhul? Just väärteomenetluses meil ju rakendatakse trahve. Ja ma siiamaani pole näinud võrdlevat analüüsi, mis tooks välja, et see haldusmenetlusse tõesti sobiks paremini, oleks lihtsam, oleks parem meie õigusruumi seisukohalt. Seda [analüüsi] ei ole. Praegu on tõesti jäänud mulje, et on tehtud poliitiline valik, poliitiline otsus, et Konkurentsiamet saaks lihtsustatud võimaluse ettevõtteid trahvida.

Aitäh! Päris mitu küsimust, ma proovin kuskilt alustada. Ma kindlasti ei nõustu sellega, et valitsus meelega on teinud midagi, et [olukorda] halvemaks muuta. Loomulikult on õigusteadlaste ja juristide seas olnud vaidlusi, et äkki võiks seda rakendada väärteomenetluse raames, teha KarS-i muudatused. Aga sellel on omad [argumendid], kuidas ma ütlen, seda on arutatud nii- ja naapidi ja Justiitsministeerium on jõudnud seisukohale, et see erihaldusmenetlus on momendil kõige parem konkreetne lahendus. Miks see ei ole väärteomenetluse kaudu lahendatud? Ma olen aru saanud, et pigem on põhjus see, et see hästi ei haakuks meie õigussüsteemi, ilma et peaks väga palju muudatusi tegema. Loomulikult on seda võimalik teha, aga me oleme praegu selle tee valinud. Direktiiv ise ka ju tegelikult välistab süüteomenetluse ja sellepärast on valitud see haldusmenetluse erikord. Loomulikult, arvamused on erinevad, miks üks või teine. Võib ka öelda seda, et väärteo eest saab karistada, see läheb registrisse kirja, haldusmenetluse [alla käiv] rikkumine ei lähe. Ja üldiselt väärteomenetlus on osa karistusõigusest. Ja ma arvan, et kui konkurentsikuriteod [siduda] karistusõigusega – see ei ole nagu direktiivi eesmärk.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teie eelkäija Kalle Laanet käis majanduskomisjonis ja siis ta ütles, et halduskohus ei tee algusest peale menetlust, küll aga viib menetluse läbi Konkurentsiamet. Tulenevalt sellest avaldati kartust, et Konkurentsiamet võib teha trahvi määramisel ebaprofessionaalseid otsuseid. Tehti ettepanek, et õiguse teatud summas trahvi määrata annab kohus. Trahvide kinnitamine on antud halduskohtule, aga sisuliselt kohtumenetluse korda ei ole selleks ette nähtud. Seetõttu muudetakse halduskohus justkui Konkurentsiameti kummitempliks. Ja lisamoment on, et halduskohus ei ole Eesti õiguskorras mõeldud karistavaks institutsiooniks, vaid eraõiguslike isikute kaitseks riigivõimu omavoli eest. Seega tekib küsimus, kelle poole hiljem pöörduda, kui halduskohus on juba otsuse teinud. Ja lisaks, kas siis Eesti õiguskord pööratakse mitmes aspektis sellega pea peale?

Aitäh! Jaa, ma tean, et te olete seda küsimust ministri käest küsinud ka komisjonis. Ma enne siia tulekut lugesin ka komisjoni materjalid läbi. Ega ma teile midagi põhjapanevalt teistmoodi öelda ei oska. Ma arvan, et halduskohus ja üldse Eesti kohtusüsteem on väga usaldusväärne. Kummitempel ta kindlasti ei ole. Konkurentsiamet teeb seda järelevalvet, esitab taotluse trahvi määramiseks ja halduskohus saab sellega nõus olla või mitte nõus olla. Ta saab taotluse tagasi saata, kui talle tundub, et see trahv ei ole õiglane.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma olen ka selle teemakesega veidi tegelenud, aga pole kunagi vastust saanud sellele, mille kohta te siin viitasite, et see ei ole direktiivi eesmärk. Mina ei saa aru, miks me oma õigussüsteemi niiviisi ümber kirjutame, et sisuliselt selles konkurentsikuritegude kontekstis loome uue süsteemi, nii nagu te ütlesite, haldusmenetluse erikorra. Ma ei suuda aru saada, miks on valitud just halduskohus Konkurentsiameti trahvimis[otsuse] kinnitamiseks. Siiamaani meie kohtusüsteemis karistavad maakohtud, nüüd siis halduskohtud. Kas on analüüsitud, kuidas see meie õigussüsteemi ja halduskohtute rolli muudab?

Aitäh! Euroopa Liidus on erinevaid lähenemisi, enamus on tsiviilkohtud ja halduskohtud. Ma jään vastuse selle analüüsi suuruse või pikkuse osas võlgu, aga mul ei ole mingit põhjust kahelda, kas Justiitsministeeriumi tublid ametnikud on koostöös teiste inimestega selle asja läbi analüüsinud, et [otsustada], et halduskohus võiks olla see koht, kes selle [kinnitab]. Ma möönan, et seda teemat võib komisjonis veel käsitleda, kas see on halduskohus või mingi muu kohus, aga praegu on valitsusest esitatud selline regulatsioon.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tegelikult direktiiv ei sätesta, et see peaks olema üle võetud haldusmenetluse raames. Vastupidi, direktiiv soovitab ja ütleb, et liikmesriigid võtaksid selle üle endale kõige sobivamas vormis. Õiguskantsler ja teised õiguseksperdid on olnud selle eelnõu suhtes väga kriitilised. Õiguskantsler on saatnud ka kirja Riigikogule, tundes muret, mis suunas selle eelnõuga edasi liigutakse. Ma olen enam kui kindel, et kui see eelnõu peaks nüüd kolm lugemist läbima, siis õiguskantsler kaebab selle Riigikohtusse. Miks Justiitsministeerium on ignoreerinud nii õiguskantsleri arvamust kui ka enamiku õigusekspertide arvamusi ja on liikunud ikkagi oma sellise, kuidas öelda, [lahendusega] edasi ja tekitab Konkurentsiametile need täiendavad õigused, mida mitte ühelgi teisel ametil ei ole?

Aitäh! Mis puudutab siis, nagu te ütlesite, valdavat õigusteadlaste arvamust, siis ma ei ole selles sada protsenti kindel, et see valdav arvamus on. Ma tean, et õiguskantsler on ka arvanud erinevat moodi. Tegelikult kaasamise protsess ongi ju selline, et me peaksime kuulama ühte poolt ja teist poolt, kuid samas ikkagi õiguspoliitika kujundamine on Justiitsministeeriumi käes. Midagi mul selle vastu ei ole, et kui te arvate, et see on kuidagi põhiseadusvastane või riivab seda, siis sellega kohtusse minna. Kohtuskäimine on elu loomulik osa ja kui õiguskantsler leiab, et see vajab vaidlust, eks siis vaidleme.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ei saanud sellest ikkagi aru. Juhul kui Konkurentsiamet teeks otsuse, siis oleks ju võimalik see kohtusse kaevata. Kui selle otsuse teeb halduskohus, siis kuhu peaks edasi kaebama? Ma ei saanud ikkagi vastust.

Kontrollimehhanismid on kohtumenetluses ju loodud. Kuidas ma ütlen? Meie kohtusüsteem on selline, et kui sa kaebad halduskohtu otsuse edasi, siis on järgnevad astmed. Aga ma möönan, et selle kohtumenetluse asja võiks võib-olla komisjonis täpsemaks kirjutada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te oma vastuses viitasite, et õiguskantsler on arvanud mitut viisi. Mina olen selles kontekstis lugenud tema seisukohti ainult ühesuunaliselt. Ta ei ole Justiitsministeeriumiga mitte üheski kontekstis minu meelest nõus olnud, on seda avalikult [väljendanud], ka kohtute üldkogul oma seisukohta kinnitanud ja nii edasi. Aga mul on ikkagi küsimus, et kui me võtame selle ECN+, siis mis see teie hinnang on, kui kaua võtaks aega, kui me läheme seda teie pakutud teed erihaldusmenetluse kaudu, et halduskohtud suudaksid hakata määrama trahve, ja kui kiiresti me suudaksime selle üle võtta väärteomenetluse raames.

Aitäh! Võib-olla ma jah õiguskantslerile tegin liiga, aga mina olen aru saanud, et alguses on selle eelnõu puhul olnud ka natukene teistsuguseid seisukohti. Ent mul ei ole põhjust teie sõnades kahelda. Teine küsimus oli tähtaegade kohta, et kui kaua läheks aega, et see väärteomenetluseks ümber kirjutada. Hea küsimus! Kui seda eelnõu hakati tegema, oli aasta 2020, kui mu mälu mind ei peta. (Saalist öeldakse midagi.) Direktiivi rakendamine? Siis oleks vaja kirjutada kogu eelnõu ringi, kui väärteo ja karistusõiguse peale minna. Ja see ei ole ka direktiivi eesmärk. Ma ei julge tähtaega öelda. Päevi, tunde, minuteid ei julge öelda, aga kindlasti see aega võtab.

Hea ettekandja, austatud minister! Aitäh teile ettekande eest, aitäh vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks, majanduskomisjoni liige Mario Kadastik! Palun!

Eelnõu 384 arutas majanduskomisjon 11. märtsi istungil. Istungil viibis Aleksei Jevgrafovi asendusliikmena antud päevakorrapunkti juures Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Arutelu oli väga pikk ja põhjalik ja peamised küsimused olid paari erineva aspekti kohta. Esimene neist oli see, et päris pikalt arutati, mis komisjon peaks seda eelnõu menetlema. Asi oli selles, et tegemist on konkurentsiseaduse muutmisega, mille puhul on küsimus haldusmenetlus versus väärteomenetlus, nii et kas seda peaks arutama hoopis õiguskomisjon või põhiseaduskomisjon. See oli küsimus Anastassia Kovalenko-Kõlvarti poolt. Priit Lombi argument oli, et konkurentsitemaatika on 1997. aastast alates olnud juhtivkomisjonina majanduskomisjoni valdkond. Ülejäänud olid vägagi suures osas nii Anastassia kui Mart Maastiku küsimused laiemapõhjalise kaasamise kohta. Sellega oli ka komisjoni esimees väga selgelt nõus, et laiemat kaasamist ja ka potentsiaalseid ühisistungeid on väga mõistlik korraldada. Samuti oli ettepanek mitte teha menetluslikke otsuseid tol istungil, selle üle otsustamise jättis komisjoni esimees lõppu. Teine suur aspekt, mida pikalt arutati, oli see, mis ka ministri ettekandest ja küsimustest näha oli. Ehk siis küsimus, miks võtta üle see just haldusmenetlusena, mitte väärteomenetlusena. Arutelu selle üle oli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Mart Maastiku ning ministri vahel. Peamised argumendid on needsamad, millele minister ka täna vastates viitas. Ehk siis see, et direktiivis on välja toodud, et seda ei peaks käsitlema süüteomenetluse alusel, ja seetõttu jäädi haldusmenetluse juurde. Argument oli ka, et väga paljudes riikides või praktiliselt kõikides riikides Euroopas on see üle võetud haldusmenetlusse. Oli murekohti, nagu Mart Maastik ka siin välja tõi, seoses sellega, et kui Konkurentsiamet teostab osa menetlusest ja halduskohus määrab trahvi, siis kuidas selle menetluse edasine käik on. Vastused olid suuresti sarnased, nagu minister siingi vastas, et selle kohtumenetluse protsessi detaile saab veel [eelnõu] menetluse käigus kokku leppida, aga üldjoontes Eestis on need kontrollimehhanismid olemas, saab jätkata kõrgema astme kohtus, kui vaja. Erkki Keldo uuris, kui pikka aega on direktiivi [ülevõtmine] menetluses olnud ning [millised] on sellega seotud trahvid. Eesti pidi selle direktiivi üle võtma 4. veebruariks 2021. Nagu minister ütles, tänaseks on rikkumismenetluses kogunenud juba pea 700 000-eurone trahv ning kui peaks tulema rikkumise selge otsus, siis sealt edasi on [trahv] mitte 600 eurot päevas, vaid 5220 eurot päevas. Ja see kehtib kuni rikkumise lõppemiseni ehk sinnani, kui meil see seadus reaalselt jõustub, mitte seaduse vastuvõtmise kuupäevani. Oli arutelu ka selle üle, et kui küsimus on kiirema menetlemise faasis, siis kas väärteomenetlusena ülevõtmine ei oleks kiirem. Siiski leiti, et menetluse viib läbi Konkurentsiamet ja halduskohus ainult omab selle üle kontrolli. Ja hiljem on ametnikud öelnud, et väärteomenetluse formaadis selle eelnõu [esitamine] võtaks tõenäoliselt üle aasta aega. Oli küsimus ka selle kohta, miks Konkurentsiamet endale taolisi erimenetlusi saab, kui teised ametid [sellist tööd] ei tee. Selles üle toimus küll arutelu, aga pärast seda koosolekut saime infot, et tegelikult on meil teisi selliseid institutsioone veel. Finantsinspektsioon ja teised järelevalveasutused teevad tegelikult samamoodi selliseid menetlusi, ei ole ainult Konkurentsiamet. Tõnis Mölder küsis, kui paljud liikmesriigid on selle [direktiivi] tänaseks üle võtnud. Vastus on, et kõik ülejäänud liikmesriigid on selle üle võtnud, sealhulgas formaadi osas: sisuliselt on kõikides teistes riikides tegemist haldusmenetlusega. See on ka põhjus, miks oleks ka Eestis mõistlik see ikkagi võtta üle haldusmenetlusena. Tarmo Tamm [märkis], et aastaid tagasi arutas Euroopa Liidu asjade komisjon seda teemat samuti ja tollal oli selle direktiivi väljatöötamise faasis Eesti seisukoht, et selle peaks üle võtma väärteomenetluse uuendamise abil. Ta tundis huvi, kas ELAK-i arvamus selles asjas enam midagi ei loe. Vastus oli, et täpseid detaile, milline oli direktiivi tollane sisu ja kas seal vahepeal on midagi muutunud, ei oska öelda. Aga see on juba üle kolme aasta tagasi, direktiiv on tõenäoliselt vahepeal päris oluliselt muutunud. Veel oli Tarmo Tammel küsimus, kas halduskohus on täielikult selleks tööks valmis. Ametnikud vastasid, et asja ollakse valmis arutama ja kaasama ka kohtunikke, et detailid täpselt paika panna. Aga valmisolek on olemas. Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsis, miks ei liiguta siiski väärteomenetluse teed, mis peaks muutma selle seaduse vastuvõtmise lihtsamaks, ja kas saaks näha neid analüüse. Vastus oli, et need analüüsid on eelnõu materjalide juures olemas ja need saadetakse edasi. Ma küsisin ka üle, [kas nüüd on saadetud], aga veel ei ole need täpsustatud analüüsid saabunud isegi mitte majanduskomisjoni, samuti mitte küsijale. Aga seda on meelde tuletatud ja kindlasti niipea, kui me analüüsid saame, me need ka edastame. Veel oli küsimus selles, et direktiiv välistab kriminaalmenetluse, mis sisuliselt tekitab küsimusi ka väärteomenetluse osas. Oli ka küsimusi, kuidas teistes valdkondades on õnnestunud direktiiv üle võtta väärteomenetlusse. Sellele oli vastus, et teiste direktiivide puhul ei ole nii detailselt ja selle valdkonna kohtupraktikat manifesteerivalt neid meetmeid ja menetlusi kirjeldatud, seetõttu otsustati erihaldusmenetluse kasuks. Priit Lomp võttis lõpuks arutelu kokku [sõnadega], et eelnõu on kindlasti võimalik teha paremaks ja arusaadavamaks. Ja kindlasti on plaanis laiemalt kaasamist teha. Esmalt pani komisjoni esimees hääletusele Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ettepaneku tol päeval mitte teha menetluslikke otsuseid. Selle ettepaneku poolt olid Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Mart Maastik, vastu oli 7 liiget. Erapooletuid ei olnud. Kuna see ei leidnud toetust, siis mindi edasi ülejäänud otsuste juurde. Anastassia Kovalenko-Kõlvart leidis, et muudatusettepanekute tähtajaks võiks olla 21 tööpäeva, mitte 15. Aga komisjon soovis jääda 15 päeva juurde. Juhtivkomisjoni esindajaks tehti ettepanek määrata Tarmo Tamm alternatiivina Priit Lombile. Selle ettepaneku poolt oli 3 liiget: Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Mart Maastik ja Tarmo Tamm. Poolthäälte ülekaaluga sai esindajaks Priit Lomp. Täpsustan kohe ära, et 8. aprillil muudeti see otsus konsensuslikult ära ja määrati ettekandjaks siinkõneleja. Anastassia Kovalenko-Kõlvart leidis ka, et majanduskomisjon võiks korraldada koos õigus- ja põhiseaduskomisjoniga avaliku istungi, kuhu oleks kaasatud ka huvirühmad. Seda mõtet on õiguskomisjoni esimehega arutatud ja see istung on plaanitud pidada tõenäoliselt esimese ja teise lugemise vahelisel ajal. Kokkuvõttes otsustati … Kaks otsust ma olen juba loetlenud. Kolmas otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. aprillil – poolt oli 7 liiget, vastu 2, erapooletuid ei olnud –, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – poolt oli 6, vastu 2 ja 1 erapooletu – ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 15 tööpäeva, mis oli konsensuslik otsus. Otsustati ka küsida arvamust selle eelnõu kohta põhiseaduskomisjonilt ja õiguskomisjonilt, kohtutelt ning Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt. Arvamuste esitamise tähtaeg oli 5. aprill. See oli ka konsensuslik otsus, aga minule teadaolevalt nii õigus- kui põhiseaduskomisjon alles koostavad seda vastust. Seal on antud natuke ajapikendust. Aitäh!

Aitäh! Küsimus, Jaanus Karilaid, palun!

Hea ettekandja! On ju päevselge, et ilma kaasamiseta te kuigi kaugele pole jõudnud. Mind huvitab ikkagi advokatuuri seisukoht, tooge see avalikkuse ette! Tooge Tartu Ülikooli õigusteadlaste arvamus avalikkuse ette! Mida arvab õiguskantsler konkreetsemalt, mis tema kriitika on? Neid seisukohti pole ju mõtet väga varjata. Teisalt siis ka see mõjuanalüüs. Kui palju Konkurentsiamet ja halduskohus peavad ressurssi ja pädevust juurde hankima, et seda seadust hiljem kohaldama hakata?

Aitäh! No need arvamused on eelnõu kaardi juures olemas, nendega saab täpsemalt tutvuda. Üldjoontes advokatuuri arvamus on, et tuleks jätkata väärteomenetluse kaudu, samuti õigusteaduskonna oma. Seal küll on ka advokatuuri liikmed, nii et selles suhtes sama arvamus. Õiguskantsleri arvamus oli, niipalju kui ma peast mäletan, seotud just selle erihaldusmenetlusega erinevalt haldusmenetlusest. Tema soovitus oli, et see on siiski uue formaadina probleemne, ja ta soovis, et seda täpsemalt kaalutaks. Ka Riigikohus avaldas arvamust. Nende kirjalikus arvamuses – läheb aega, et seda siit leida – oli minu mäletamist mööda nende arvamus kahetine, aga nende seisukoht põhiseaduskomisjoni istungil oli väga konkreetne: nemad muidugi eelistaksid puhtalt haldusmenetlust, nii nagu see oli enne selle erihaldusmenetluse käiku toomist. Mis veel oli? Aa, see mõjude analüüs. Seda komisjonis ei arutatud ja ma jään praegu vastuse nende dokumentide osas võlgu. Seda mõjude analüüsi ma numbriliselt täpselt ei tea. Vajadusel saab komisjoni nõunik selle hiljem edastada.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kuna läbirääkimised on fraktsioonidele, siis, Jaanus Karilaid, ma eeldan, et teil on Isamaa fraktsiooni volitus olemas. Jaanus Karilaid, palun, Riigikogu kõnetoolist.

Head kolleegid! Me oleme jõudnud päris kummalisse õigusloome kujundamise etappi, kus tuleb välja, et justiitsminister või ka komisjoni esindaja ütleb väga selgelt välja, et Tartu Ülikooli õigusteadlased ei ole selle lahenduskäigu poolt. Tuuakse välja halduskohtu kriitika, tuuakse välja ettevõtjate kriitika, et ei ole mõistlik. Kui ma küsin, milliseid praktilisi juhtumeid see lahendab, tooge üks näide, siis ühtegi näidet tegelikult ei tooda. Meie majandus kukub teist aastat, ühtegi majandust stimuleerivat meedet välja ei kujundata, sellega välja ei tulda. Selle asemel hoopiski tullakse välja sellise konstruktsiooniga, mis pigem hirmutab, tekitab ebakõlasid, vaidlusi, ka kohtuvaidlusi. Ja selle asemel et olla ettevõtluskeskkonna mõttes atraktiivne, hoopis hirmutab eemale. Sellest tulenevalt on Isamaa fraktsioon väga selgelt selle tänasel kujul esitatud lahenduse vastu. Me ootame eelnõu ümberkirjutamist ja teeme ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo. (Toomas Uibo palub lisaaega.) Kolm lisaminutit ka.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kõigepealt tänan justiitsministrit selle ettekande eest ja eriti sellise avatud meele eest, et tuleks veel arutada, kas seda eelnõu menetleda halduskohtus või maakohtus või kuskil mujal. See on igati tervitatav. Ja kolleeg Sibulale teen reklaami, et väärteomenetluse osas on see eelnõu tegelikult kättesaadav pakosta.ee lehel. Aga mõnes mõttes on jah praegu siin saalis ajalooline hetk. Ajalooline hetk sellepärast, et meie laudadel on esimesel lugemisel eelnõu, mis on tekitanud väga pikki ja kirglikke vaidlusi. Isegi nii pikki, et meil on Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisega hiljaks jäämise tõttu laual ka rikkumismenetlus. Meil on olnud ridamisi valitsusi, kes ei ole nendes küsimustes kokkuleppele jõudnud. Kõigil erakondadel, kes on ka täna siin saalis, on just nimelt selle eelnõu osas olnud väga suured eriarvamused. Miks see eelnõu on siis nii eriline? Esmapilgul võib ju tunduda, et pole midagi igavamat kui konkurentsiõigus ja see jääb üsna kaugele kõikidest inimestest. Paraku tuleb aga tõdeda, et need küsimused, mille üle me siin saalis ka järgnevalt kindlasti mõtteid vahetame, on väga põhimõttelised. Ja need küsimused on järgmised. Esiteks, kui lihtne või keeruline peaks olema riigil karistada ühte isikut, on ta siis füüsiline isik ehk inimene või juriidiline isik ehk ettevõte või lausa ettevõtjate ühendus. Teine väga põhimõtteline küsimus on selles, kui hästi me suudame Eestis kaitsta meie põhiseaduslikku õigust ennast mitte süüstada. Kui palju võib riik inimesi solgutada, sundida, suunata tunnistusi andma iseenda kahjuks, esitama tõendeid iseenda vastu? See on äärmiselt tundlik teema. Ja kolmandaks on ettevõtjate konkurentsivõime, ettevõtjale vaba konkurentsi tagamine, sealhulgas see, et uisapäisa või halva menetlusega määratud trahvid ei lämmataks ühte või teist Eesti ettevõtlussektorit ega jätaks inimesi tööta selle tõttu, et ülemäärased või [vildakalt] määratud trahvid muudavad tegelikult töötajatel väljateenitud töötasu saamise lausa võimatuks. Ja nüüd on meil siis ees eelnõu, mille valitsus on siia saatnud. Ent Eesti 200 erakonnana lisas sellele otsusele juurde protokollilised märkused. Lubage mul need protokollilised märkused siin ette lugeda. Eesti 200 on lahendustele orienteeritud erakond ja meie ettepanek on olnud, et see eelnõu tehakse korda Riigikogus. Loen teile lühendatult ette Eesti 200 seisukohad, mis on kantud Vabariigi Valitsuse protokolli selle eelnõu kaaskirjaks Riigikogule. Eesti 200 nõustus konkurentsiõiguse suurendamise pakutud kompromissiga, et rahatrahvid määrab halduskohus tingimusel, et esiteks, Justiitsministeerium aitab koostada Riigikogu aruteludeks eelnõu muudatused, mis sobituksid halduskohtu olemuse ja ülesandega kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest. Punkt kaks: eelnõu muudatustega tuleb tagada põhiseaduse § 15 ja § 24 lõikes 2 ette nähtud õigused. Õigusriigis tuleb kohtumenetluse normide sellises ulatuses muutmisel kaasata kohtud, õiguskantsler, samal teemal juba analüüsi koostanud Tartu Ülikooli ja teised õiguseksperdid. Nüüd tuleb Riigikogu menetluses lahendada vähemalt järgmised olulised küsimused. Kirjeldada lahendused nii, et Justiitsministeeriumi pakutu haakuks halduskohtu olemusega. See ei saa olla haldustoiminguks loa andmise menetlus. Tuletan meelde, et poliitiline kokkulepe selle kohta oli, et trahvid määrab kohus, mitte ei anna trahvi määramiseks kiireloomulist eelhinnangut. Eelnõu tuleb täiendada sätetega, mille alusel haakuvad omavahel halduskohtu poolt rahatrahvi määramine ja [uue seaduse] § 7833 "Menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed ning kohtulik kontroll", mille lõige 2 näeb ette, et rikkumise, sealhulgas keelatud teo toimepanemise tuvastamise õiguspärasust hinnates teostab kohus täiemahulise kontrolli. Edasise menetluse käigus tuleb eelnõu sätteid täiendada nii, et oleks selge, milline kohus millises menetlusetapis tuvastab, kas Konkurentsiamet on keelatud teo toimepanemise tuvastanud õigesti. Eelnõu tuleb täiendada ka selliselt, et kõrvaldatakse vastuolu põhiseaduse §‑ga 15. Miinimumina tuleb lisada halduskohtu poolt trahvi määramiseks vajalike õiguslike ja faktiliste asjaolude kindlakstegemine, sealhulgas menetlusosalise õigused rahatrahvi määramise menetluses, menetluse tähtajad ja nõuded Konkurentsiameti poolt rahatrahvi määramise taotlusele. Eelnõu tuleb viia kooskõlla põhiseaduse §‑ga 24. Vältida tuleb olukorda, kus näiteks 100-miljonilise trahvi võiks määrata ilma isikut ära kuulamata. Rõhutan, et oleme koostanud ka alternatiivse eelnõu, kus kõik need probleemid on lahendatud. See võtab arvesse, et finantsõiguse rikkumisega seotud direktiivi ülevõtmisel on Eesti teatanud, et väärteomenetlus on sobiv vahend rikkumiste menetlemiseks. Sellele on osutatud ka valitsuse 22. juuni 2023 dokumendi "[Eesti] Euroopa Liidu [poliitika] prioriteedid 2023–2025" punktis 84. Kokkuvõtlikult on selle sisu ju selles, et jah, me oleme jõudnud poliitilise kompromissini, et niivõrd suure mõjuga trahve ei määra mitte Konkurentsiamet ise, vaid need trahvid määrab kohus, vaadates üle kogu tõendusmaterjali. Nii [selgub], kas täpselt samasugusele järeldusele, milleni on Konkurentsiamet jõudnud, jõuab ka kohus või jõuab ta samu asitõendeid ja asjaolusid vaadates mõnele teisele järeldusele. Kohtumenetluse kirjeldus selles eelnõus on puudulik. Me oleme selles mõttes ju erakorralises olukorras, kus oma ettepanekutega on pidanud üsna varajases staadiumis sekkuma nii õiguskantsler kui ka kohus. Eesti 200 usub kindlalt, et me suudame selle eelnõu lõpuks hästi ära menetleda, teha vajalikud täiendused ja olla konstruktiivsed, et jõuda Eesti ettevõtjate jaoks kõige parema tulemuseni. Eesti ettevõtjad vajavad vaba konkurentsi, nad vajavad riigilt õiglast ja õiguspärast kohtlemist. Ja meie siin Riigikogus vajame argumenteeritud, ära kuulavaid, viisakaid, lugupidavaid debatte selle üle, kuidas selle eelnõu menetluses kõige paremad lahendused leida. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti keskfraktsiooni nimel. Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Kui rääkida lihtsustatult, siis nagu ma ministrile juba mainisin, selle eelnõuga soovitakse Konkurentsiametist teha uus karistusorgan ja halduskohtust uus trahviorgan. Põhimõtteliselt tekib Konkurentsiametil võimalus hakata määrama hiiglaslikke trahve, ja seda lihtsustatud korras. Selle jaoks luuakse lausa eraldi menetlus, mida nüüd kutsutakse siin haldustrahvimenetluseks. Arvestades trahvide suurust, arvestades seda, et Konkurentsiametile antakse õigus teha läbiotsimisi, on tegemist on lausa sellise menetlusega, mille mõned tagajärjed ulatuvad oma intensiivsuselt isegi kriminaalmenetluse piiresse. Selle asemel et rohkem kui kaks aastat väldanud majanduslanguse tingimustes ettevõtteid toetada, teeb valitsus kõik selleks, et ettevõtjaid hoopiski hirmu all hoida. On arusaamatu, mis probleemi soovitakse lahendada. Kas meil on tõesti nii palju konkurentsialaseid karistust [väärivaid] rikkumisi? Kas ei ole tõesti muid vahendeid, et saaks neid karistusi rakendada? Samal ajal kui kõik majanduseksperdid ütlevad, et praegu on see hetk, kus me peame ettevõtlust aitama, on valitsus hoopis asunud ettevõtlusega võitlema, ja ettevõtjatest on saamas uued vaenlased. Jääb arusaamatuks, mis põhjusel just Konkurentsiameti ametnikud saavad endale sellise erimenetluse võimaluse. Jah, nüüd jälle selgitatakse, et meil on direktiiv, mille peame üle võtma. Jaa, tõesti. Aga selle jaoks me ei pea looma enda õigussüsteemi täiesti uut menetlusvormi, ja seda ainult ühe asutuse jaoks. Pealegi, sarnaseid direktiive on juba üle võetud, näiteks finantsvaldkonnas, ja seda on tehtud olemasolevate menetluste raames. Trahvide jaoks meil on olemas väärteomenetlus. Miks ei soovita sedasama direktiivi võtta üle väärteomenetluses? Sellist lähenemist pooldab enamik õigusekspertidest, seda pooldab õiguskantsler. Ja pealegi, see oleks ju väga sobiv ka praeguse koalitsiooni poliitikaga. Koalitsioon on öelnud, et neil on soov hakata trahvimäärasid tõstma. Palun väga, korrastage meie väärteomenetlus, tehke see tõhusamaks! Millegipärast seda ei soovita teha. Siiamaani pole välja toodud mitte ühtegi analüüsi, mis põhjendaks, et haldusmenetlus oleks meie õigusruumile sobiv, tõhusam ja lihtsam. Vabandust, aga see argument, et peab olema võimalus kiiremini menetlusi läbi viia, kiiremini trahvida, ei saa olla õigusriigis lubatud. Ma arvan, et praegu Riigikogus menetletavatest eelnõudest on vaenukõne eelnõu, vilepuhuja seaduseelnõu ja nüüd seesama hiigeltrahvide eelnõu kõige problemaatilisemad eelnõud, mis on Euroopa Liidust tulnud ja mille üle meil veel tulevad suured vaidlused. See on see, millest ma alati räägin: me peame suutma kõik direktiivid, kõik määrused, mis me üle võtame, sobitada meie siseriikliku õiguse ja praktikaga, meie õigusruumi ja kultuuriga. Seesama direktiiv, mida me täna arutame, mille ülevõtmist me täna arutame – on ju soovitatud ja palutud, et riigid valiksid enda jaoks kõige sobivama menetlusvormi. Ma väga vabandan, aga mina ei mäleta, et vahepeal on meil sõlmitud kokkulepe, et me hakkame meie õigussüsteemi pea peale pöörama, väärteomenetluse viskame kõrvale ja hakkame mingit uut paralleelmenetlust looma. Või siis koalitsioon võib tulla ja julgelt välja öelda, et see ongi uus poliitiline valik, uus poliitiline kokkulepe. See on see, mille suunas me liigume: karistusriigi poole. Pole vaja end peita Euroopa Liidu direktiivi taha. Euroopa Liit selliseid asju ei sätesta. [Paraku] selle asemel, et korrastada meie õigusruum, teha meie olemasolevad menetlused paremaks, me hakkame looma mingit paralleelreaalsust, paralleelmenetlusi. Mis juhtub edasi? See on ju alles esimene samm. Siis öeldakse, aga me tahame, et selline lihtsustatud menetlus ja trahvimis[võimalus] oleks ka teistel ametitel. Täna me loome selle Konkurentsiametile, homme me loome selle maksuametile, siis miks mitte ka Keskkonnaametile, miks mitte ka Terviseametile. Ja nii tasapisi ja vaikselt annamegi rohkem võimu ja karistusmehhanisme ametnike kätte ega pane tähelegi, kui ühel hetkel meie õigussüsteem hakkab meile meenutama paarikümne aasta tagust aega. Tänase eelnõu puhul on reaalne oht, et ettevõtjad jäävad seninägematul määral ametkondliku suva ja võimalike kuritarvituste meelevalda. Aga mida püütakse veel teha, et näilikult kogu see kompott legitiimseks teha? Kogu selle asja juurde on veel lisatud halduskohtud. Ka siin on mitmeid vastuolusid. Nimelt soovitakse, et trahve hakkaks välja kirjutama halduskohus. Aga halduskohus ei ole meil mingi trahvimääraja, halduskohus pole Eesti õigussüsteemis trahviorgan. Ja mis veel olulisem: halduskohus ei tee otsuseid avaliku võimu eest ära. Ta annab hinnangu ja teostab kontrolli avaliku võimu otsuste üle. Kui avalikus sektoris tehakse midagi valesti, on võimalik pöörduda kohtusse ja otsus vaidlustada. Praeguse eelnõu loogika näeb aga välja selline, et kohus justkui oma trahviotsusega hakkab legitimeerima Konkurentsiameti menetlust, isegi kui see ei olnud läbi viidud korrektselt. Ja siin tegelikult tekib meil ka vastuolu põhiseadusega. Kui põhiseadus ütleb, et kõigil on võimalus oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse, siis kuidas seda saab teha, kui kohus meil juba astub avaliku võimu kingadesse ja määrab ise Konkurentsiameti palvel selle trahvi? Siin tekib vastuolu võimude lahususe põhimõttega, sest kohus ei saa enam anda hinnangut ja teostada kontrolli Konkurentsiameti tegevuse üle. Ta juba seotakse Konkurentsiameti trahviotsusega, ta ise määrab selle, ta ise teeb selle otsuse. See on üks aspekt, mis on täiesti jäänud lahti kirjutamata. Kuidas siis lõpuks see menetlus hakkab välja nägema? Kui me loeme praegu seda eelnõu, siis põhimõtteliselt me võime olla olukorras, kus 100-miljonilise rahatrahvi saab määrata ilma isikut ära kuulamata, piirdudes isiku kaasamisel sellega, et talle toimetatakse kätte rahatrahvi määrus. See näitab, kui puudulikult see eelnõu on koostatud. Ausalt, ma ei näe, kuidas sellise eelnõuga saab edasi liikuda. Isegi parima tahtmise juures ei ole võimalik seda muudatusettepanekutega paremaks teha, sest juba algselt on valitud vale lähenemine ja otsustatud hakata meil paralleelset õigussüsteemi looma. Seetõttu annan keskfraktsiooni nimel üle ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 384 esimene lugemine lõpetada. Aga, head kolleegid, istungi juhatajale on laekunud kaks avaldust, üks Isamaa fraktsioonilt ja teine Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Mõlemad teevad ettepaneku konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 384 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume nüüd hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 384 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 6, vastu 50 ja erapooletuid Riigikogu liikmeid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on eelnõu 384 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. mai kell 17.15.