Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kodulehtede venekeelsed versioonid" eelnõu (365 OE) esimene lugemine

Järgnevalt tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kodulehtede venekeelsed versioonid" eelnõu 365. See on selle eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Te olete selle eelnõuga kindlasti tutvunud, ka seletuskirjaga, põhjalikult uurinud tausta. Ega mul siin siis väga ei olegi vaja pikalt midagi seletada. Eelnõuga tehakse valitsusele kohustuseks likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste kodulehtede venekeelsed versioonid. Vaatasin üle, et Eestis on kodulehtede venekeelsed versioonid Vabariigi Valitsusel, kõigil 11 ministeeriumil ja rohkem kui pooltel teistel valitsusasutustel. Ja vaatasin ka, kuidas naabritel on. Lätil ja Leedul ei ole ministeeriumidel venekeelseid kodulehti. Vaatasin teisi riike ka. Kõiki Euroopa ja maailma riike ma ei vaadanud, aga vaatasin neid, kus oleks loogiline, et võib-olla on. Ja siis selgus, et teistest Euroopa riikidest peale Eesti on veel ka Moldoval, Armeenial ja Valgevenel venekeelsed versioonid. Ühtlasi ma tahan siin väga tänada kolleeg Margit Sutropit omakasupüüdmatu abi eest. Mul on väga kahju, et teda praegu ei ole, aga ma loodan, et ta tuleb. Nimelt, tema juhtis tähelepanu Soome valitsusasutuste kodulehtedele ja näitas seal ka venekeelseid versioone. Ja nüüd ma võtsin siis uuesti, vaatasin kõik läbi. Ja tõsi mis tõsi, Soome Vabariigi justiitsministeeriumil ja Soome Vabariigi sotsiaal‑ ja tervishoiuministeeriumil on erandina ka venekeelne ja veel miski teisekeelne koduleht: araabiakeelne. Aga Soome valitsusel, peaministri kantseleil ja kümnel ministeeriumil ei ole venekeelset kodulehte. Eks see nagu nihukene märgiline asi on, see valitsusasutuste kodulehtede venekeelsete versioonide olemasolu. See kipub võib-olla ikkagi näitama sinnapoole, et meie riik ei võta oma riigikeele seisundit päris tõsiselt ja ka eesti keele mainet tõsiselt. Ma väidan uuesti, et meil ei oleks ju vaja üldse vene emakeelega õpilaste eestikeelsele koolitamisele üle minna. Kes siis seda sooviks – keegi ei soovi –, et nende lapsed õpiksid võõrkeeles, eks ju, aga lihtsalt ei ole teist varianti, sellepärast et eesti keele omandamine siin Eestis on olnud väga aeglane. Viimase lõimumismonitooringu väide, et vaid 4% Eesti elanikest ei oska üldse eesti keelt – noh, ega tõsiselt ei tasu seda võtta. Mis see kriteerium ikkagi on? Kui inimene oskab eesti keeles vaid tere öelda, kas siis juba ongi nii, et ta mitteoskajate hulka ei kuulu? Sel juhul mina võiksin lugeda paarkümmend keelt kokku, mida ma natukene oskan, eks ole. Nii. Mina soovitan kasutada rahvaloenduse andmeid. Võtke tabel RLV 4.4.4. Siit on näha, et 2011. aastal oskas eesti keelt 41% venelastest, 2021. aastal aga 50% ehk kasv on alla 1% aastas. Ja kui te vaatate teisi emakeelerühmi, siis tegelikult on olukord veelgi halvem. Tähelepanu väärib tõsiasi, et paljudes emakeelerühmades õpitakse eelisjärjekorras ära just vene keel. Näiteks ukrainlastest oskas 2011. aastal eesti keelt 39,6% ja vene keelt 33%, 2021. aastal olid need proportsioonid läinud vastupidiseks: eesti keelt 44% ja vene keelt 52%. Ukrainlane läheb vene keele peale üle, see on [järeldus]. Ta õpib natukene eesti keelt ka, aga läheb vene keele peale üle. Ühesõnaga, eelistati kiiremini vene keel ära õppida. Ja nüüd viimase kahe aasta rändelaine tulemusena on eesti keele oskus kindlasti halvenenud. Jälle ei tasu väga tõsiselt neid lõimumismonitooringu andmeid võtta. Vaadake, 2023. aastal sooritas tasemeeksami 4180 inimest – võite järgi vaadata. Ja kui A2-tase välja arvata – A2-tase on see, mis iseseisvat keelekasutust ei taga –, siis oli neid ainult 2724. Aga eelmisel aastal ehk siis nendele eksamitele eelnenud aastal rändas sisse 42 000 inimest, kui eestlasi mitte arvestada. Ühesõnaga, eesti keele õppis selgeks kusagil kümme või vähemgi kordi inimesi, kui neid sisse rändas. Ja kui me jätame need Ukraina pagulased ka kõrvale, siis normaalaastal õpib nende eksamite alusel täiskasvanutest eesti keele selgeks kusagil 2000 inimest, aga sisse rändab kindlasti üle 10 000. Ja eesti keelele koolis üleminek ei paranda siin mitte midagi. Või natukene parandab, aga see on sõelaga vee kandmine. Selleks, et eesti keele oskus Eestis paraneks, tuleb teha lihtsalt neli sammu. Esiteks muidugi lõpetada see massiimmigratsioon. Nagu öeldud, viimastel aastatel tuleb Ukraina põgenikke arvestamata meile sisse kümneid kordi rohkem inimesi, kui me suudame eesti keele selgeks õpetada. Teiseks, loomulikult tuleb üle minna eestikeelsele kooliõppele, see on radikaalne samm, aga kahjuks paratamatu. Ja kolmas samm on Eesti avaliku ruumi eestikeelseks muutmine. Meie välispäritolu kaasmaalased on koondunud põhiliselt Ida-Virumaa linnadesse ja Tallinna. Kui me jätkame nendega vene keeles suhtlemist ja lubame siltide ja muude tekstide kirjutamist vene keeles nagu seni, siis polegi ju vaja eesti keelt selgeks õppida. Ja need, kes on vahepeal eesti keele selgeks saanud, kipuvad seda ära unustama. Ja neljandaks on eesti keele maine tõstmine. Vot neid kahte viimast funktsiooni proovibki see eelnõu täita. Ühtaegu nagu pisike samm, aga märgiline samm. Ehk siis – kuidas öelda? – väike samm ühele inimesele ja suur samm inimkonnale. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka tublisti küsimusi, alustame nende juurde minekuga. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Tänan, austatud ettekandja! Väga oluline eelnõu kahtlemata ja minu arust peaks kõik 101 liiget seda siin saalis ilma suurema hulga küsimusteta toetama. Aga nüüd ma olen natukene irooniline. Meil siin need, kes [jätavad saali ilmumata], kui me seda hääletama hakkame, räägivad sellest, kui oluline on lõimumine ja info kättesaadavus ja nii edasi. Minu kiire pilk näiteks Kaitseministeeriumi kodulehele näitas, et Kaitseministeeriumi lehel ma millegipärast ei näe venekeelset versiooni. [Küsin kõigilt], kes saali selle eelnõu poolt häälema ei tule: mis nende inimeste ja kogu koalitsiooni argument on, miks seal ei tulda venelastele vastu, miks Kaitseministeeriumi kodulehte kiiremas korras venekeelseks ei tehta? See on nüüd sügavalt irooniline küsimus, aga kas sa äkki oskad sellele vastata?

Jah, see on asjakohane tähelepanek. Peale selle ka mõnel ametil, nimelt Konkurentsiametil, Kaitseressursside Ametil ja Välisluureametil ei ole venekeelset kodulehte. Ja ka Keeleametil ja Muinsuskaitseametil. Nii et põhimõtteliselt saab hakkama küll, saab hakkama hästi. Ja tõepoolest, ka seal komisjonis oli juttu, et selleks tuleb kindlasti seadust muuta, et neid venekeelseid kodulehti enam ei oleks, aga kuidagi on Kaitseministeerium ilma seadust muutmata või siis tõepoolest seadust rikkudes venekeelsest kodulehest [loobunud].

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, hea ettekandja! Ega sellele päris sajaprotsendiliselt vastu vaielda ei saa ja ma põhimõtteliselt olen teiega nõus. Aga minu küsimus teile on, et kas te mõtlesite, kui te seda ettepanekut tegite, mis juhtub kriisi ajal. Teie ettepanekud on väga head, aga ma ei usu, et meil väga kiiresti kõik Eesti riigis elavad inimesed eesti keelt rääkima hakkavad. Ma olen näinud nii HIV-infektsiooni kriisi ajal kui ka COVID-i kriisi ajal, et terviseinfot, et need haigused ei leviks ühiskonnas laiemalt, oli väga kiiresti vaja inimestele edastada selles keeles, millest nad kindlasti aru saavad. Kas te mõtlesite, kuidas me kriisi ajal – mingisugune kriis ju tuleb ikkagi kunagi – võiks käituda?

Suur aitäh selle küsimuse eest! See on väga asjakohane. Tegelikult peaks see käitumine olema suhteliselt paindlik mitte ainult kriisi ajal, eks ole. Ma tahan seda öelda, et kui eestikeelsete kodulehtede sajaprotsendiline dubleerimine vene keelde ära lõpetatakse, siis see ei tähenda ju seda, et ei peaks informatsiooni andma. Hädavajalikku informatsiooni võib kindlasti anda, selles ei ole kindlasti küsimust, nii kriisi ajal kui ka [muul] ajal.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te väitsite, et te vaatasite isiklikult kõik koduleheküljed üle ja kõik olid ka venekeelsed. Aga teie hea fraktsioonikaaslane härra Kokk parandas teid, et kõik koduleheküljed ikkagi ei ole ka venekeelsed, näiteks Kaitseministeeriumi oma. Ma võin teile pärast pikalt rääkida, miks ei ole ja kuidas see otsus tehti. Aga kas te jääte enda juurde, et vaatasite ikka tähelepanelikult kõik koduleheküljed üle? Muidu te esinete ju väga enesekindlalt ja võiks arvata, et kõik faktid on kontrollitud, aga vaadake, ei ole usaldusväärne.

Suur tänu! Vaat ma ei suudagi tagantjärgi päris … Peaks vaatama stenogrammist, kas ma tõesti ütlesin, et kõikide Eesti ministeeriumide kodulehed on venekeelsed. Ja ma härra Koka öeldule juba reageerisin, ma ju ütlesin, et mitte kõikide valitsusasutuste omad ei ole. Sel juhul, kui ma tõesti niimoodi ütlesin, et sada protsenti Eesti kõigi ministeeriumide kodulehed on ka venekeelsed, siis vabandust. See oli siis sõnakomistus. Aga järgi olen ma tõesti need kõik vaadanud.

Signe Kivi, palun!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Peab tõdema, et komisjonis oli eelnõu eesmärk ju üldiselt selge. Aga kolleeg Margit Sutrop küsis, kas teid rahuldaks ka lahendus, kui ministeeriumid teeksid rohkem valikulisi otsuseid ja jagaksid tõlgitud infot ainult siis, kui see on vajalik, ja te olite põhimõtteliselt nagu selle variandiga nõus. Kas siit ei võiks tulla üks konkreetsem ja täpsem eelnõu, mis ei ole nii jäik? Tänane eelnõu ütleb, et likvideerida venekeelsed versioonid, ükskõik [millised], aga likvideerida. Kas olete mõelnud ka sellele? Sest tõesti ma veel kord kordan, et lõppeesmärk on ju meile kõigile ikkagi selge.

Aitäh! Võib-olla osa minu vastusest oli juba professor Lutsarile antud. Tegelikult tuleb käituda ratsionaalselt ja mõistuspäraselt. Ja kui nüüd selles eelnõus on kirjas niimoodi, et likvideerida ministeeriumide ja teiste valitsusasutuste [kodulehtede] venekeelsed versioonid, siis ma pean silmas seda, et need on täielikult dubleeritud, eks ole, et kõik on eesti keeles ja ka vene keeles. Aga kui mingit informatsiooni, mis on lühem ja hädavajalik, edastada ka vene keeles – noh, ma isiklikult ei näe selles mingit probleemi. Nii nagu ma ei näe ka seda probleemi, et seda ilmtingimata peaks seadusega sätestama. Sellest võib-olla piisab, kui peaministri nõunik helistab asutused läbi ja ütleb, et palun mõelge, kas ikkagi on vaja teie ministeeriumis täielikult dubleeritud venekeelset kodulehte või mitte.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Te tõite välja need numbrid, kui palju tuleb meil igal aastal sisserändajaid ja milline on meie võimekus neile eesti keelt õpetada. Ja tõite välja ka ühe varasema võrdluse, kuidas eesti keele oskus on tõusnud. Kas selle taustal on võimalik teha mingisugust pikemaajalist prognoosi, kui pika aja jooksul me suudaksime eesti keele selgeks õpetada siin olevatele inimestele? Või tänaste tendentside valguses ei olegi see üldse võimalik?

Aitäh küsimuse eest! Küsimuse teisele poolele peaks vastama jaatavalt: tänaste tendentside puhul ei ole see võimalik. Aga kui nüüd massiimmigratsioon ära lõpetada ja kui migratsioonisaldo on millalgi nullis või siis kergelt positiivne, nii nagu ta kümnendil 2011–2021 oli, siis ehk aastas umbes 1% välispäritolu rahvastikust omandaks eesti keele. Nii et kui meil 2021. aastal oskas eesti keelt 50% vene emakeelega inimestest, siis sama tempoga edasi minnes juba 50 aasta pärast võib-olla oskavad nad kõik. Aga muidugi sel tingimusel, et massiimmigratsiooni ei ole.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No me oleme siin kuulnud istungist istungisse tohutut kiidulaulu, kuidas nüüd me läheme üle eestikeelsele haridusele. Me oleme kuulnud siin tohutuid plaane selle kohta, kuidas me võtame ära Venemaa varad, ja mis kõike-kõike-kõike veel teeme Venemaa suhtes. Meil on selline tohutu resoluutsus, aga millegipärast me selles küsimuses koalitsiooni ja koalitsioonisaadikute resoluutsust ei näe. Oskad sa kuidagi öelda oma kogemusest kultuurikomisjonis, kuhu see resoluutsus nüüd selles küsimuses kadunud on? Kas siin on mingid topeltstandardid või on siin tegemist ka sellega, et saalis on terve kari inimesi, kes on ühest erakonnast teise hüpanud ja nüüd oma vaateid käigu pealt muutnud? Mis jama siin Eestis toimub?

Suur tänu! Tõenäoliselt, no kuidas öelda, igal tulemusel on mitu põhjust ja üks väga oluline põhjus on kindlasti see, et see eelnõu on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ajutrustist väljunud ja meie nimel ka esitatud. Mulle ei tule praegu küll ette ühtegi EKRE eelnõu, mis oleks selle poolteise aasta jooksul siin vastu võetud. Selles mõttes on kõik justkui loogiline. Teine asjaolu on võib-olla see, et poliitikul on ju väga hea tegeleda selliste protsessidega, mille tulemused avalduvad kusagil mitme aasta või mitme aastakümne järel. Parem selliseid operatiivseid ja mõnele valijagrupile ebameeldivaid otsuseid mitte teha. See [otsus] oleks nagu väga selge ja konkreetne märgiline samm. Ma arvan, et koalitsioonierakonnad lihtsalt muretsevad selle pärast, et nende valijabaas võib väiksemaks jääda, kui selline märgiline samm teha. See on minu arvamus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Jaak! Siin hea kolleeg Irja Lutsar küsis sinu käest, et no mida me teeme kriisi ajal – näed, võtame neilt info saamise võimaluse ära. Aga ma tuletan meelde, kuidas eelmise kriisi ajal oli küsija seda meelt, et kes [ei lase end] vaktsineerida, see ei saa seda, teist ja kolmandat. Ja ka arstiabi mittekättesaamine oli ettepanekute hulgas. Nüüd tuntakse muret, mis neist saab, kes eesti keelt ei oska. No ma ei tea, eelmine kord oli küll küsija poolt kriisi ajal ettepanek, et lühidalt öeldes surgu maha, eks ju. Aga ma tulen selle juurde, et meil on selle eelnõu puhul vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Teatavasti seal on omad tingimused ja üks neist on rahaliste muudatuste tegemine riigieelarves. Aga vaadake, selle seaduseelnõu rahaline mõju saaks ju olema ainult kokkuhoid. Miks siis seltskond, kes iga päev halab, et riigil raha ei ole, ei soovi siinkohal kokku hoida ja ei tule [saali poolt] hääletama? Eesti keele eest seismise aspekti ma parem lauda ei toogi seekord.

Jah, mul on väga raske niimoodi sellele otse vastata. Ju siis ikka segab seesama asjaolu, et see on EKRE eelnõu. Aga mis puutub info kättesaadavusse, siis vahepeal on meil ju kõik tõlkeprogrammid täiustunud ja eesti keelt mittepiisavalt oskavad inimesed võivad neid iga kell tarvitada, eks ole. Nendelt veebilehtedelt saab info alla tõmmata ja põhimõtteliselt, kui nad ka Google'iga tõlgivad, siis see on ju ühtlasi ka keeleõpe, eks ole. Selles ei ole mitte midagi halba. Aga kindlasti selle eelnõu vastuvõtmine mingeid liigseid kulusid kaasa ei too, see on täiesti selge.

Protseduuriline küsimus, Irja Lutsar, palun!

Kuna minu nime nimetati, siis ma hea kolleegi Helle-Moonika …

Hea ametikaaslane Irja Lutsar! Tõesti, Riigikogu kodu- ja töökorra seadus näeb ette vasturepliigi võimaluse, mida te hakkasite just kasutama, aga vasturepliigi võimalus on läbirääkimiste voorus, praegu on küsimused ja vastused. Ma tänan, et te selle tagasi võtsite. Te oleks loomulikult saanud oskusliku poliitikuna kasutada see minut, kaks või isegi kolm ära, rääkida maast ja ilmast, aga ma tunnustan teid, et te selle protseduurilise küsimuse antud juhul tagasi võtsite. Aitäh teile selle eest! Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt muidugi täiendan Mart Helmet, et seda resoluutsust tänasel valitsusel ei ole. Hääleõiguse äravõtmine on takerdunud, Vene varade konfiskeerimine on läbinud ainult esimese lugemise. Nii et tõesti on see [kõik] ainult retoorika, aga tegudes seda väga palju näha ei ole. Aga ettekandjale on mul küsimus puht enda silmaringi laiendamiseks. Kui palju on üldse nende venekeelsete lehtede külastajaid kas aasta lõikes, kuu lõikes või päeva lõikes? Ja kui palju läheb aasta jooksul ressurssi, inimressurssi või ka eelarveressurssi nende venekeelsete lehekülgede ülalpidamiseks?

Suur tänu! Härra Tali on väga suur faktograafia hindaja ja sellest tulenevalt ma ei julge seda numbrit praegu välja pakkuda. Jätsin need päringud tegemata. Mis puutub ressurssi, siis julgen hinnata, et ega see ressurss teab mis suur ei ole. Nagu öeldud, tegemist on ikkagi sihukese märgilise asjaga. Tegelikult väga paljudel institutsioonidel on venekeelsed kodulehed ja kui me nüüd ikkagi põhilistes, kõige kõrgemal seisvates asutustes need sellisel kujul likvideerime, siis see on selge signaal ka teistele asutustele.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin tuli vestlustest välja, et mitte kõigil riigiasutustel ei ole venekeelseid lehekülgi, mis näitab, et venekeelne lehekülg ei ole möödapääsmatu, et saab ka ilma venekeelsete lehekülgedeta. Aga venekeelsed inimesed on tihti öelnud, miks eesti keelt ei õpita, et eesti keel pole piisavalt prestiižne. Kuidas teie arvate, kui ametiasutused oma kodulehti vene keeles esitavad, kas see loob ka sellist kuvandit, et eesti keel ei ole piisavalt prestiižne, et neid lehekülgi ainult eesti keeles teha? Kindlasti on seal kõrval vaja ka venekeelset varianti.

Jaa, suur tänu! Suur tänu, väga asjalik teema sellele tahule tähelepanu pööramine! Ütlen aga härra Talile korraks, et Eesti [riigi]asutustest on ka Rahvusarhiivi, Ravimiameti ja Statistikaameti kodulehed ainult eestikeelsed. Aga vastuseks sellele küsimusele vastan: see on täpselt nii, nagu teie hüpotees ütleb. Mina kujutan ette, niipalju kui ma vene inimesi tunnen, et nemad on uhked inimesed ja nad hindavad teiste rahvuste puhul ka nende uhkust. Ja kui me ise oma keelest ja oma mainest lugu ei pea, vaat ega siis ei pea ikkagi teised ka. Täpipealt nii ongi.

Hea ametikaaslane, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Signe Kivi.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile Riigikogu kultuurikomisjoni istungil toimunud arutelu, see oli teisipäeval, 2. aprillil käesoleval aastal. Juhatas komisjoni esimees Heljo Pikhof ja komisjoni tööst võtsid osa Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Siim Kallas, kes oli Liina Kersna asendusliige, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein. Eelnõu esitles Riigikogu liige Jaak Valge ja kutsutud olid Tartu Ülikooli nooremlektor Külliki Seppel, Haridus- ja Teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna peaekspert Kätlin Kõverik ning Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk. Päevakorras oli esimese punktina otsuse eelnõu 365 esimese lugemise ettevalmistamine. Kõigepealt tutvustas Külliki Seppel "Eesti ühiskonna lõimumismonitooringut 2023", ja just seda osa, mis puudutab [eesti] keele oskust ja kasutust erinevates rühmades ning hoiakuid eesti keele suhtes. Kõigile teadmiseks, et see materjal, täisanalüüs on saadaval komisjoni protokolli juures ja ka Kultuuriministeeriumi kodulehel. Väga huvitav, soovitan lugeda. Külliki Seppel tõi kokkuvõtvalt välja, et muust rahvusest inimeste eesti keele oskus on aeglaselt, kuid järjepidevalt kasvanud. Murekohaks on muust rahvusest noorte vähene eesti keele oskus, mis on minu meelest üllatav. On tõsiasi, et muust rahvusest elanikud tegelikult ei moodusta ühte terviklikku venekeelset kogukonda, vaid jagunevad omavahel hästi lõimunuteks – 41% –, nõrgalt lõimunuteks – 42% – ja nende vahele jääb niinimetatud pragmaatikute rühm, keda on 17%. Ta rõhutas, et formaalsed lõimumistunnused – eesti keele oskus ja Eesti kodakondsus – ei tähenda automaatselt tugevat Eesti identiteeti ja positiivset suhtumist Eesti riiki. Hetkel on tõepoolest venekeelse info vajadus kasvanud, ja seda seoses Ukraina põgenikega. Margit Sutrop tõstatas küsimuse, kas taolise monitooringu ja konkreetsete küsimustega, mis seal on, saab ikka anda ülevaate, sest kokkuvõttes on tegemist nagu lihtsustatud tulemiga. Sellega Külliki Seppel nõustus, aga ta leidis, et see annab ikkagi parema ülevaate, kui saaks juhul, kui jääda küsimustega lihtsalt keeleoskuse ja kodakondsuse dimensioonidesse. Ka Margit Sutrop leidis, et keeleoskus ja kodakondsus ei ole omavahel korrelatsioonis. Jaak Valge vastas analüüsijale, et tema arvamuse kohaselt ei ole arvamusküsitlused eriti usaldusväärsed. Tegelikult rahvaloenduse andmed näitavad, et eesti keele omandamine on siiski väga aeglane ja et lõimumist tuleks mõõta pigem sotsiaalsete parameetrite järgi, näiteks kriminogeensus, HI-viirusesse nakatumine, abortide suhtarv, keskmine eluiga ja nii edasi. Kolleeg Valge kahtles ka selles monitooringutulemuses, et eesti keele oskus kasvab aeglaselt, kuid järjepidevalt. Näiteks Narvas – seda me teame kõik – puudub eestikeelne keskkond. Ainult eestikeelsete kodulehtedega aga saaks näidata, et Eesti riik hoolib eesti keelest ning ilma eesti keeleta ei saa riigis hakkama. Margit Sutrop viitas monitooringu infole, et tegelikult sisserändajad ei loe riigiasutuste kodulehti, ja palus seda kommenteerida. Külliki Seppel selgitas, et tõepoolest, enamasti tarbivad need inimesed vahendatud infot, nende jaoks tõlgitud kokkuvõtteid. Komisjoni juht Heljo Pikhof tõdes, et tema arvamuse kohaselt ei pane ministeeriumi kodulehtedel olev tõlgitud info inimesi rohkem eesti keelt omandama. Ka teised komisjoni liikmed avaldasid oma arvamusi sel teemal. Helle-Moonika Helme leidis, et kuna Eesti riigikeel on eesti keel, ei ole enam mõtet pidada ministeeriumide venekeelseid kodulehti, kui keegi neid ei külasta või külastatavus on väga harv. Kodulehtede tõlkimise võiks lõpetada, see hoiab kokku ka riigi ressurssi. Külliki Seppel soovitas enne sellise otsuse tegemist pöörduda Riigikantselei poole, et viidaks läbi küsitlus, mis [allikaid] kasutatakse info saamiseks. Seejärel järgnes huvitav diskussioon Margit Sutropi ja Jaak Valge vahel, millele kolleeg ka siin viitas: millised keeled ja miks on kasutusel näiteks Soome haridusministeeriumi kodulehel. Me saime kõik targemaks. Ja Jaak Valge lisas huvitava fakti, et vaid Eestis, Moldaavias ja Valgevenes on ministeeriumide kodulehed tõlgitud vene keelde. Ka ütles ta, et [ainult] eestikeelsed kodulehed on tegelikult meie riigi väärikuse küsimus. Heljo Pikhof viitas Keeleameti peadirektori Tomuski seisukohale. Ma tsiteerin: "Keeleseaduse § 2 lõige 2 sätestab, et eraõiguslike juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute keelekasutust reguleeritakse, kui see on õigustatud põhiõiguste kaitseks või avalikes huvides. Ja avalikud huvid on ühiskonna turvalisus, avalik kord, avalik haldus, haridus, tervishoid, tarbijakaitse ja tööohutus." Ilmar Tomusk lisas, et keeleseaduse kohaselt on riigiasutuste asjaajamiskeel eesti keel, aga ükski seadus ei keela lisamast teisi keeli ja et põhiseaduse § 44 ütleb, et igaühel on õigus vabalt saada avalikkusele suunatud teavet. Praeguses olukorras on iga valitsusasutuse – ministeeriumi, ameti ja institutsiooni – ning muu riigiasutuse otsustada, mis teavet ta tõlgib ja mida mitte. Tomusk lisas, et Keeleameti poole on pöördutud küsimusega, miks on valitsuse ja muude riigiasutuste kodulehed tõlgitud vene ja inglise keelde. Siinkõneleja ehk Signe Kivi sõnul – loen siin protokolli – on taoline arutelu vajalik ja annab teadmise, et Eesti Vabariigis tegelikult dubleeritakse ehk infot liigselt. Ma lisasin, et ehk on tõesti aktsepteeritav algatajate soov mõtestada selgemalt, milline oluline teave peab olema täielikult ja milline üldisemalt tõlgitud. Heljo Pikhof küsis ka, kellele üldse saadetakse mitmekeelseid teateid, ja me saime Ilmar Tomuskilt vastuse, et riigiasutused saadavad välja päris palju kolmekeelseid kirju. Ja tõesti, ka selle kohta on esitatud järelepärimisi, miks saadab riigiportaal isikutele, sealhulgas eestlastele, teateid kolmes keeles: eesti, vene ja inglise keeles. Kuna arutelu läks laiemaks kui ainult ministeeriumi kodulehtede teema, siis Jaak Valge rõhutas, et EKRE eelnõu puudutab siiski ministeeriumide venekeelseid kodulehti. Eelnõu esitajad ei ole selle vastu, et dubleerida äärmiselt vajalikku infot ka teistesse keeltesse, sealhulgas vene keelde. Selle küsimuse ma juba küsisin ka ettekandjalt. Kui Margit Sutrop soovis teada, kas eelnõu esitajaid rahuldaks ka selline lahendus, et ministeeriumid ise teeksid rohkem valikulisi otsuseid, siis Jaak Valge põhimõtteliselt nõustus selle lahendusega. Kolleeg Tõnis Lukas tõi aga meile väga huvitava info selle kohta, et näiteks Kliimaministeeriumi kodulehel on kolmes keeles dubleeritud info, et anda näpunäiteid kevadise tolmu koristamiseks. Temagi leidis, et tõlkimise lõpetamise puhul oleks tegemist ka kokkuhoiuga. Samas nõustus kolleeg Lukas, et rahvusvahelist ning elukondlikult olulist infot tuleb anda. Aga eelnõu ja selle arutamine annab siiski valitsusele selge signaali, et tuleb tegutseda ja lõpetada ministeeriumide kodulehtede otsene dubleerimine vene keelde. Helle-Moonika Helme sõnas, et kui teisest rahvusest inimene soovib infot, on võimalik kasutada ka Google Translate'i abi ja Eesti riik tõesti ei peaks raiskama, nii nagu ka Tõnis Lukas leidis, oma ressurssi tõlkimise peale. Komisjoni esimees võttis arutelu kokku ja sõnas, et muudatusettepanekute tähtajaks, 6. veebruariks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut. Seejärel võeti vastu vajalikud menetlusotsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 9. aprillil, see otsus kinnitati konsensuslikult – tänaseks on küll 9. aprillist saanud 10. aprill –, teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Kivi. Ka see otsus sündis konsensuslikult. Suur tänu!

Hea ettekandja, teile küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Margit Sutropi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kuulajad! Kõigepealt sooviksin tänada Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda selle olulise teema tõstatamise eest, kuidas me saame eestikeelset avalikku ruumi luua, kuidas me saame eesti keele mainet tõsta ja panna ka meie kaasmaalasi rohkem meie ilusat keelt omandama. Need on kindlasti äärmiselt olulised küsimused ja nende pärast muretseb ka Reformierakond. Meie vahe aga on ilmselt see, milliste vahenditega me sellele küsimusele läheneme. Meile on vastuvõetamatu selle küsimuse niisugune kategooriline püstitamine, nagu seaduseelnõu pealkirjas on: likvideerida nii ministeeriumide kui muude valitsusasutuste venekeelsed kodulehed. See tundub tarbetu. Ja mul on hea meel, et komisjoni koosolekul Jaak Valge seaduseelnõu algatajana nõustus sellega, et pole tingimata ju vajagi üldse seadust muuta, et need kodulehed saaksid tõlgitud nii-öelda mõistlikus proportsioonis. Jagatava info puhul võiks olla vajaduspõhine lähenemine. Ka nõustus ta sellega, et teatud olukordades tuleb infot jagada ka võõras keeles, sealhulgas vene keeles, sest kriisides võib selle info alusel otsustamine muutuda väga oluliseks. See tähendab, et tegelikult ei ole meil ju erimeelsust selles osas, mida teha tuleks – selles mõttes, millist väärtust kaitsta, ja ka selles mõttes, kas tingimata seadust on vaja. Seega võiks siin punkti panna ja öelda, et nii-öelda sellise likvideerimise seaduse vastuvõtmine on mõttetu, samas oleme selle aruteluga loodetavasti tõstatanud ministeeriumide ette küsimuse, kas [tõlkimine on] mõistlik, kas infot on vaja dubleerida, ja võib-olla ka, millisel viisil see on esitatud. Ma olen täiesti nõus ka isiklikult sellega, et on häiriv, kui kõrvuti on eesti, vene ja inglise keel kui samaväärsed keeled. Võiks vabalt olla, et informatsioon on antud eesti keeles ja oleks mainitud, et see on tõlgitud teistesse keeltesse vajaduspõhiselt. See oleks nii-öelda meie väärikuse küsimus, meie riigikeel on eesti keel. Sellega olen täiesti nõus. Ma arvan, et tõeliselt oluline on, ja seda on ka Reformierakonna fraktsioon viimase mitme kuu jooksul omavahel ja külalistega koos arutanud, kuidasmoodi Eesti riigis on korraldatud [info jagamine] ja kui palju, ütleme, poliitikakujundajad teavad, kust inimesed Eestis oma infot hangivad ja millist infot nad usaldavad. Sest sellistes kriisides, kus me ka täna oleme, on see ülimalt oluline. Ja sellepärast meie külaline Külliki Seppel osutaski, et Riigikantselei võiks teha [sellekohase uuringu]. Ja tegelikult oleme meie kommunikatsiooniteadlastega Tartu Ülikoolist ka seda pikemalt arutanud, et oleks tähtis, et oleks pidev seiramine, kust inimesed infot hangivad, millistes kohtades nad käivad ja kes on nende jaoks usaldusväärse info andja. See on kõige olulisem küsimus, kui me kriisis tahame tõesti inimesteni jõuda ja hoida ära, et nad väärinfole toetudes teevad valesid otsuseid. Seetõttu me toetame väga seda, et me läheksime sisulisemaks ja saaksime teada, nii nagu ka täna siin saalis küsiti, kui palju inimesed tegelikult kodulehti usaldavad, kui palju nad seal käivad ja mismoodi nad selle infoga ümber käivad. Nüüd, olles ise ka kommunikatsiooniteadust õppinud, ma võin öelda seda. Tegelikult tekkis meil ju ka sellel komisjoni istungil küsimus, mis üldse on nende kodulehtede funktsioon. Nende funktsioon ei ole see, et inimene läheb kodulehele tingimata … Palun kolm minutit juurde.

Palun, see on teil juures!

… otsima vastust küsimusele, kuidas nüüd eestikeelsele haridusele üleminek käib või kuidasmoodi jagatakse pensione. Nad ei lähe tingimata seda otsima kodulehelt. Nad ei ole nii teadlikud riigikodanikud. Nad otsivad seda infot guugeldades veebist. Ja kui veebis ei ole õiget infot nende keeles, seal on kas väärinfo või lihtsalt üks segane jutt ja olematu info, siis see on probleem. Seega on kodulehtedele üles pandud informatsioon siiski objektiivne informatsioon, mis võiks jõuda nende inimesteni, aga me ei tea, kas see jõuab. Ja see on see probleem, mida me tegelikult peaksime uurima. Samamoodi on arutatud seda, et väga paljud inimesed, eriti noored inimesed, on TikTokis, nad saavad kogu oma info sealt. Aga kuna see on nii-öelda Hiina kontrolli all, siis ei ole poliitikutel sobiv seal olla. Nüüd on järgmine küsimus: kas osaliselt jääb vajalik info nendel inimestel saamata, kui nad istuvad TikTokis? Meil on terve rida küsimusi, millega me peaksime tegelema. Poliitikud teavad hästi, et ei ole mõtet näiteks valimiskampaanias anda infot [allikas], kust see info sinu valijateni ei [jõua]. Järelikult võiksime liikuda sisulisemalt edasi küsimusega, kuidas inimesed informatsiooni saavad, kui see on meie põhipunkt. Kui meie põhipunkt on see, kuidas väärtustada rohkem eesti keelt ja panna inimesi seda õppima, siis ka sellel koosolekul tõstatati oluline küsimus, miks noored just eesti keelt ei omanda. Eestikeelsele haridusele üleminekul peame väga tõsiselt vaatama, et kõik tehtavad pingutused viiksid selleni, et noored eesti keele omandaksid. Sellega on Reformierakond väga nõus. Me tahame väga seda, et eesti keelt rohkem väärtustataks, et meie kaasmaalased seda õpiksid ja et eesti keele maine oleks kõrge. Aitäh teile!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Asju saab teha keeruliselt ja asju saab teha lihtsalt. Antud juhul ei ole küsimus üldse selles, kas see paneb kedagi eesti keelt rohkem õppima või ei pane eesti keelt rohkem õppima, kas keegi tänu nendele kodulehekülgedele saab rohkem informatsiooni või ei saa rohkem informatsiooni. Ma ausalt öeldes ei mäleta juba aastaid, et ma mingisuguseid kodulehekülgi oleks vaadanud, valitsuse omi või mingite muude asutuste omi. Kui mul on informatsiooni vaja, siis ma selle informatsiooni ka saan. Küsimus on ju väga lihtne. Küsimus on selles, et meil on keeleseadus. Küsimus on selles, et meil on rahvusriik. Küsimus on selles, et see on meie rahvuse kodu, see on ainus koht, kus me saame eesti keeles oma asju ajada, ja peaksime saama neid siin ajada igal pool. Ja peaksime ootama, et ka kõik meie kaaskodanikud, kes ei ole eesti rahvusest, respekteerivad seda ja suhtlevad meiega ja ametiasutustega eesti keeles, või kui nad ei ole selleks võimelised – igasuguseid olukordi on –, siis Eesti riik võib aidata neid sellega, et on olemas tõlketeenuse saamise bürood. Mismoodi neid finantseeritakse, kas tõlketeenuse vajaja finantseerib seda ise – siin on variandid seinast seina. Aga küsimus on väga lihtne. Oi kui palju kordi me oleme siitsamast puldist ja sealt kõrvalt puldist kuulnud, et me oleme sõjas ja agressorriik, kuidas on plärtsunud peaministriks upitatud inimene, et meie pidime olema Ukraina suhtes vaenulikud ja pidime olema Kremli jutupunktide edastajad ja mida kõike. Vaadake, sõbrad, ärge olge silmakirjalikud! Ärge olge silmakirjalikud, kui agressorriigi keele kasutamise areaal [tahetakse] Eesti riigis tõmmata nii koomale, kui vähegi tõmmata annab. Aga vaata, näe, ei taheta seda teha. Ma ei saa aru, miks ei taheta seda teha. See abrakadabra jutt siin kõigest sellest, igasugused küsitlused, nii mitu protsenti siiapoole, nii mitu protsenti sinnapoole, ei muuda reaalsust. Reaalsus on see, et Eesti riigi teine keel on vene keel ja Eesti riik aktsepteerib seda kõikidel oma kodulehekülgedel, kõikides ministeeriumides, kõikides ametites. Kõikides kohtades on teine keel vene keel. Ja kui keegi teeb ettepaneku, et lõpetame selle olukorra ära – täiesti selge poliitilise otsuse ja konsensusliku, ühise, rahvusliku, riikliku tahteavaldusena –, siis hakkab mingisugune keerutamine ja vingerdamine, et nii ikka ei saa ja naa ikka ei saa, nad ei saa informatsiooni kätte ja näe, kujutad ette, ei saa oma süstikest, kui vaja on, ei panegi õlga alla. No saate ju ise aru, et see ei ole ju absoluutselt asjakohane ja adekvaatne lähenemine. Küsimus on poliitilises otsuses. Eesti riigis ei ole sisuliselt teiseks riigikeeleks agressorriigi keel, ja kõik. Punkt. Ei ole mingit vingerdamist, et keegi ei saa mingit asja teada. Saab siis teada, kui tal vaja on, ja saab ka inglise keele vahendusel, kui tal vaja on. Nad enamikus muide oskavad inglise keelt piisavalt. Ja see ongi kõik. Rohkem ei ole mul teile öelda midagi. Kui te tahate vingerdada – nagu siin juhatus võtab vastu täiesti seadusevastaseid otsuseid selle kohta, et meie esitatud eelnõud on kõik 51 hääle eelnõud –, no mis teha! Niisugusesse olukorda me oleme juba jõudnud. See on ju hullumeelne riik, see ei ole ju normaalne riik, kui kõiges on topeltstandardid. Ja seda topeltstandardite asja veavad valitsus, koalitsioon, Riigikogu juhatus, Riigikohus, õiguskantsler. Kõik veavad siin riigis mingit topeltstandardite jura. Selline riik ei jää püsima. Selline riik ei saa jääda püsima, sest sellisel riigil ei ole põhimõttekindlust, eneseuhkust, enda maksma paneku tahet. Mõelge selle üle. Aitäh!

Nojah … (Saalis keegi naerab vaikselt.) Henn Põlluaas, mis teie mure on? Palun mikrofon! Tahate rääkida? Teie fraktsioonikaaslane juba siin jutustas ju. Kuulsite? Esimesel lugemisel ainult üks fraktsiooni esindaja, rohkem ei saa. Evelin Poolamets, protseduuriline küsimus.

Ma küsingi, kas protseduuri juurde käib "nojah"-kommentaar ja itsitamine? Kas see on, kui me räägime oma eesti keelest, mingi protseduuri osa?

Aitäh! Ei, ma arvan, et mingi protseduuri osa pole siin itsitamine. Ma ei ole itsitanud. Sulgen läbirääkimised, rohkem kõnesoove ei ole. Nüüd on niiviisi, et juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 365 lõpphääletus. Nii et alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele eelnõu 365. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 13, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, ei leidnud eelnõu toetust ja eelnõu 365 langeb menetlusest välja. Sellega on üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.