Первое чтение проекта постановления Рийгикогу «О внесении предложения Правительству Республики инициировать проекты правовых актов, которыми обеспечивается понятность и предсказуемость формирования школьной сети» (285 ОЕ)

Järgnevalt tänane seitsmes päevakorrapunkt, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada õigusaktide eelnõud, millega tagatakse koolivõrgu kujundamise arusaadavus ja etteplaneeritus" eelnõu 285. See on selle eelnõu esimene lugemine ja rõhutan, et see vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Tõnis Lukase. (Saalis räägitakse.) Ta läks välja? (Naerab.) Head kolleegid! Nii, Tõnis Lukas saabus Riigikogu saali. Hea kolleeg Tõnis Lukas, me oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on eelnõu 280 esimene lugemine, ja ma palun teid Riigikogu kõnetooli. Palun, Tõnis Lukas!

Aitäh! Mina hea meelega esitleks 285 OE‑d.

285 OE.

Jah, just! Alustan kohe üleskutsega. Olgu see viimane kord, lugupeetud Riigikogu liikmed erinevates komisjonides, kui me komisjonides seadust rikume. See eelnõu on 20. nädalat meil töös ja nüüd lõpuks jõudis saali. Seadus näeb ette, et seitsme nädalaga peaks asjad saali tulema. Eks siin igaüks, kes selle saali toomist pidurdas, vaatab endasse ja leiab muidugi põhjendusi. Aga praegu oleme jälle sealmaal, et selle aasta otsused, mis omavalitsused on pidanud langetama koolivõrgu ja koolide ümberkujundamise kohta, on juba langetatud. Eelnõu esitasime me ju eelmisel sügisel. See tähendab, et aastal, mil räägiti palju koolivõrgust, just hajaasustusega piirkondade koolide võimalikust ümberkorraldamisest, ei suutnud Riigikogu anda signaali, kuidas Riigikogu näeb hariduspoliitiliselt koolivõrgu kujundamist ehk milline võiks olla riigi erinevate tasandite roll ja omavalitsuse roll selles asjas. Keskendume just hajaasustusega piirkondadele. Igal pool on omad mured, linnades samamoodi, aga sisemigratsioon on viimasel ajal olnud küllaltki tormiline. See tähendab, et inimesed on Eesti sees ümber paiknenud ja ka meie sündimuse kõver on viinud selleni, et koolidesse lapsi ei jagu, just nimelt pigem maapiirkondades, hajaasustusega piirkondades. Miks ma räägin sündimuse kõverast? Tundub, et me räägime koolivõrgu [kujundamisest] kui alalisest, pikaajalisest teemast ja protsessist, aga ma arvan, et liiga vähe pööratakse tähelepanu sellele, et rahvastikuprotsessid annavad haridussüsteemis tulemuse peaaegu kohe. Sest kui me räägime sündimuse väga järsust langusest, näiteks üle-eelmisel ja eelmisel aastal, siis need lapsed on ju praegu lasteaedades ja viie aasta pärast on nende, ütleme siis, marginaalselt väikeste eagruppide lapsed koolis. Ja see tähendab seda, et tegelikult see, kui palju kuskil inimesi sünnib, ei anna [põhjust] mitte ainult tulevikku vaadata, vaid reageerida tuleb kohe ja pilt peab olema väga selge. Lisaks sellele on täiesti selgelt näha, et kui me laseme sisemigratsioonil samamoodi paisu tagant valla olla, nagu ta praegu on, ja ei püüa regionaalpoliitikat natukenegi teha, siis on varsti kogu maa tühi peale Harjumaa ja Tartu ümbruse, just sündimust vaadates. Kümne aasta pärast on see täiesti nii. Selle tõttu tuleb kindlasti võtta [kasutusele] regionaalpoliitilisi meetmeid, ja kõigis valdkondades, mitte ainult hariduses. Nüüd ma tulen meie esitatud otsuse projekti juurde, mis kannab pealkirja "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada õigusaktide eelnõud, millega tagatakse koolivõrgu kujundamise arusaadavus ja etteplaneeritus". Ma juba rääkisin natukene hajaasustuspiirkondade probleemistikust, sellest meie ettepanek paljuski tuleneb. Me peaksime vaatama seda üleriigilise poliitika osana, see tähendab, et hariduspoliitika põimub siin mõnel määral päris otseselt regionaalpoliitikaga. Meil on omavalitsuste rahastamise tingimused suhteliselt sarnased ja rollid on jaotatud omavalitsuste ja riigi vahel. Samas on selge, et kõik omavalitsused ei saa ühtemoodi neid rolle kanda ja osale tuleb teha erandeid, kas või rahastamismudelite näol, sest asi pole mitte ainult inimeste arvus, vaid ka nende paiknemises. Asi on ka piirkondades, mille tähtsuse määratleb riik, näiteks riigikaitselise otstarbe tõttu piiriäärsed piirkonnad või veel mingid [kohad]. Me ei saa ju endale lubada, et meil mõned piirkonnad jäävad elanikest täiesti ilma. Koolivõrgu kokkutõmbamine tähendab tihti ka seda, et lootus sinna noori perekondi ja ka töökäsi saada, kui seal peaks nende järgi vajadus olema, on väga piiratud. Ja tühjenevates piirkondades tekivad teistmoodi sotsiaalprobleemid, me peame sinna hakkama hoopis peale maksma ja tegema julgeolekule ekstra kulutusi, et sinna, kus elu vaikselt hääbub, igasugused riigi ametkonnad kauge maa tagant teatud muude funktsioonide täitmiseks ikkagi kohale jõuaks. See on ka kulukas. Nii et parem on hoida inimesi kohapeal elamas. Nüüd, kui me räägime koolitee pikkusest, siis minu mure on ikka see, et koolitee ise ei hakkaks last rohkem õpetama ja kasvatama, kui kool ja kodu seda kokku suudavad teha. Eriti algklassides on see väga oluline. Mida ma debatis näen? Väga tihti ka vallad, kes on ülesande ees või on võtnud endale ülesande osa koole likvideerida, mõõdavad vahemaa suletava kooli ukse eest lahti jääva kooli ukse ette ja ütlevad avalikus argumentatsioonis: vaat, te jõuate ikkagi, koolitee pikkus on nii pikk, buss sõidab ju nii kaua või autoga saab nii kiiresti. Aga jäetakse arvestamata, et tegelikult teeb koolibuss ka tiire, et võtta üksikuid õpilasi peale, ta ei sõida otse; ja et ka sellesse punkti, kust buss läheb – kui võtta kooli juurest või keskasulast või, ütleme siis, [ühest] asulast teise asulasse –, peavad lapsed tihti siiski kusagilt tulema ja see võtab omakorda aega. Nii et üldiselt on maalapsele kooliminek ikkagi üks tõsine ettevõtmine. Nüüd, erinevad kriisid koosmõjus on tähendanud seda, et kogukonnakooli tugi kohapealsetele peredele on tohutult oluline, ja me peaksime vaatama, et me jõulistest kogukondadest koole ära ei kaotaks. Eelnõu esimeses punktis teeme ettepaneku, et põhikooli ümberkujundamise otsus jõustuks tulevikus mitte varem kui ülejärgmise õppeaasta algusest, arvates selle vastuvõtmisest. Ettepaneku mõte on anda nii koolikogukonnale tervikuna kui ka peredele ja õpetajatele eraldi aega reageerida. Kui otsus tuleb sama aasta kevadel, siis viie kuu pärast algab juba õppeaasta. Tihti on kimbatus, võideldakse vastu, mingi aja on veel lootus, võib-olla minnakse kohtusse, aga kui asjaolud ei muutu ja otsus ikkagi langeb, siis, nagu ajalugu on näidanud, on veel septembrikuus osa perekondi ja lapsi ikkagi segaduses ning otsused kas langetamata või langevad viimasel hetkel. Reageerimisaega on elukondlike otsuste puhul olnud lihtsalt liiga vähe. Nii et me teeme ettepaneku, et praeguse viie kuu asemel oleks see seitseteist kuud. See tähendab, et kohalik piirkond peab hariduse arengukava kinnitama nii, et seal on otsus natukene pikemalt ette teada kui ainult see lühike tähtaeg, mis praegu on. Me teame nüüd mõne viimase suurema debati põhjal – ühel juhul ripub praegu valitseva valimisliidu koduleheküljel veel üleval, et kool lubati lahti jätta ja kindlasti jääb lahti, aga samas on teada, et see kool on juba aasta aega tagasi saanud sulgemisotsuse –, et need otsused ka vahelduvad niimoodi, et üks kord öeldakse [üht] ja siis kohe teistmoodi. Inimesed ei oska reageerida, ümberkujundusotsuste puhul peaks olema reageerimiseks aega. Teises punktis näeme ette, et Vabariigi Valitsus määraks tasandusfondi tagamaalisuse koefitsiendi kohalike omavalitsuste toetamiseks vastavalt hajaasustuse osakaalule. Meil on tasandusfondis olemas tagamaalisuse koefitsient, aga see koefitsient kinnitati 2016. aastal, kui haldusterritoriaalne reform hakkas alles mõjuma. Lisaks sellele on olnud väga kiire sisemigratsiooni muutus, mida ei osatud niisugusel kujul ette näha. Üldist rahvastiku arengut Eestis oskasid demograafid ette näha paremini, aga väga massiivset liikumist eriti kahe suure linna, Tartu ja Tallinna ümbrusesse – kindlasti ka Pärnu ümbrusesse – ja kinnisvaraarenduste mahtusid, kõike seda ei suudetud niimoodi ette näha. See on toonud kaasa uusi probleeme ja uusi olukordi võrreldes 2016. aastaga, aga koefitsiendid on jäänud samaks. Need koefitsiendid tähendavad seda, et tagamaalisuse koefitsient läks ühinenud valdadele, ka nendele, mis paiknevad linnade, näiteks Tallinna ümbruses. Näiteks Jõelähtme vald: see koefitsient, mis oli kunagi kõige hõredamini asustatud piirkonnal selles ühinenud vallas, ehk kõige nõrgema koha koefitsient kandus üle kogu vallale. Me teame, et Jõelähtme vallas ja Tartu vallas Tartu lähedal on sisuliselt linnalised piirkonnad – lapsi palju, elanikke palju –, aga tasandusfondi tagamaalisuse koefitsiendiga saavad nad peaaegu sama palju [raha] kui hädas olevad Rõuge vald ja Lääneranna vald. See on ju täiesti ebaloogiline ja ebaõiglane. Riigihaldusel peaks olema nii palju jõudu, et selle fondi [raha] läheks tõepoolest sinna, kuhu see on mõeldud. Siis oleks hajaasustusega piirkondadel olnud võimalik mõndagi kooli veel lahti hoida või teha tasakaalukamalt neid otsuseid, mille nad on olnud sunnitud langetama majanduslikel ja rahanduslikel põhjustel viimaste aastate jooksul. Räägime üldse tasandusfondist. Kui te vaatasite eile Jaak Aaviksood, kes on Haridus‑ ja Teadusministeeriumi analüütikuna nüüd ministrile toeks, siis [kuulsite, et ta] tõi välja, et tegelikult on omavalitsuste koolide puhul raske tuvastada vastutust: raha tuleb mitmest fondist, mitmest kanalist ja tööjaotus või rollijaotus on segane. Tõepoolest, toetusfondist tuleb suur osa ja tasandusfondist mingile osale valdadest sinna juurde – see annab päris olulise summa. See on ainuüksi riigi poolt. Lisaks on veel riiklikud investeeringud, omavalitsuse roll. Tõesti, neid kanaleid on mitmeid. Võib-olla oleks mõistlik – aga see on siis hoopis laiem debatt – ikkagi muuta üldiselt seda tulubaasi nii, et omavalitsustel ongi juba tulubaasis sees ka koolipidamise võimalused, ja siis need erisused, millest meie siin räägime, tagamaa või hajaasustusega piirkondade, maapiirkondade erisused – see täiendav rahastamine tuleks tasandusfondi kaudu. Nii et ma arvan, et tasandusfondi sees ja tasandusfondiga tuleb tugevalt tööd teha. Meie ülesanne valitsusele oleks panna seal asjad proportsionaalselt ja otstarbekalt paika, muuta praegust valdade rahastamise proportsiooni just sealtkaudu. Kolmandaks soovime, et hajaasustusega piirkonna koolide või teise kooli koosseisu kuuluvate koolituskohtade riikliku lisarahastuse maht tagataks vähemalt kolmeaastase kokkuleppega, arvestades õpilaste arvu selle sõlmimisele eelneva aasta novembris. Eelneva aasta novembri [seisu] võetakse praegusel juhul arvesse ka väikekoolide toetuse puhul, mille valitsus tegi 20–30 õpilasega koolidele. Ainult et seal käib rivistus iga aasta tagant uuesti ja tegelikult ei ole garanteeritud, et toetus üle aasta säilib. Sellise asja peale, et tuleb küll riiklik toetus, aga omavalitsus peab tegema otsuseid, on väga raske omavalitsusel reageerida. Kas tingimused muutuvad; kas see toetus [säilib], kui me teeme koolivõrgu kohta sellised otsused; kas aasta pärast oleme jälle lõhkise küna ees või on meil pikemaks ajaks stabiilsus? See tuleks tagada. Meie meelest peaks riiklik väikekoolide tugi olema riigi ja omavalitsuse vahelise kokkuleppega tagatud vähemalt kolmeks aastaks. Neljandaks peame me oluliseks, et hajaasustusega piirkonnas loodud erakooli rahastataks munitsipaalkoolidega võrdsetel alustel. Praegu on erakoolidele riiklikult rahastus tagatud küll võrdselt munitsipaalkoolidega, aga on ka tegevuskulud, mille tõttu omavalitsus veel [raha] juurde paneb. Mõnel juhul omavalitsus toetab erakoole, mõnel juhul ei toeta, mõnel juhul toetab osaliselt. Kui me räägime hajaasustusega piirkondadest, siis kui kogukond otsustab erakooli teha ja kui tal on ikkagi piisavalt õpilasi, et kooli pidada, siis peaks olema võimalik seda kooli mingilgi määral üleval pidada. Noh, ütleme nii, et krundiga ja hoonega seotud probleemid jäävad niikuinii suures osas kogukonna kanda, aga igapäevaste kulude [kandmist võiks toetada]. Need lapsed on meie lapsed, ühiskonna lapsed ja kui neid õpetatakse, on tinglikult see pearaha põhimõte, et raha käib lapsega kaasas. Ka erakoolis õppivad lapsed, kui vald seda kooli mingil põhjusel enam pidada ei taha, peaksid olema samamoodi väärtustatud ja kogukond [peaks] saama erakooli pidada. See aitab võib-olla hoida kogukonda koos ja pidada kooli niisuguses tavatähenduses. On ka erineva metoodikaga koolid ja väiksemad kogukonnad, kes võtaksid ette nende lastele vajaliku metoodikaga ja perede toetatud metoodikaga koolide pidamise, mis rikastaksid meie hariduspilti. Aga ega nad ei ole kõik ju kröösused, seetõttu ei tohiks nad langeda finantsiliselt väga suure surve alla. Avaliku sektori toetus neile peaks olema analoogiline munitsipaalkoolidega, ma mõtlen tegevuskulude mõttes. Need on peamised ettepanekud, mis me teeme. Mõned neist tunduvad võib-olla Riigikogu poolt valitsusele antud ülesande kohta natuke liiga detailsed, aga me oleme ju valmis läbi rääkima. Ma saan aru, et muudatusettepanekuid ei tulnud, järelikult kõigile meeldivad need punktid, mis siin on. Mina arvan, et neid punkte, kõiki nelja, võiks valitsus arvesse võtta, et regionaalselt hajaasustusega piirkondade koole vajalikul määral elus hoida riigi ja omavalitsuse koostöös ning, nagu ma viitasin, ka eraraha [abil]. Aga kahtlemata võib valitsus teha ka täiendavaid käike. Nii et Riigikogu võiks hariduspoliitikasse aktiivselt sekkuda, eriti nendes kohtades, mis avalikkuses suurt tähelepanu leiavad. Hajaasustusega piirkondades kooli pidamine on leidnud tähelepanu, nende kogukondade suhtes on leitud empaatiat. Võiksime teha selle võimalikuks, et elu maal ei hääbuks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka rida küsimusi. Margit Sutrop, palun!

Kõigepealt aitäh selle detailse ettepanekute paketi eest! Ma pean positiivseks, et mõeldakse läbi, mismoodi mingi eesmärgi saaks tõesti detailsete meetmetega [saavutada]. Minu küsimus puudutab seda, et eesmärk hoida maal elu ja hoida hajaasustusega piirkondades koole lahti mõnes mõttes põrkub kahe teise eesmärgiga, näiteks, et anda kvaliteetset haridust ja maksta õpetajatele väärilist palka. Kas teil oli selle eelnõu ettevalmistamisel käsil ka nende teiste eesmärkide kaalumine? Toon lihtsalt mõne näite. Näiteks kritiseerite siin seda, et tagamaalisuse koefitsient sunnib koole minema kuueklassiliseks. Väikekoolide meede rakendub siis, kui minnakse üle kuuele klassile, eks ole. Teil on ettepanek, et põhikool võiks siiski säilida. See nõuab lisaraha ja ei arvesta ka seda, et võib-olla laste vähesuse tõttu saab sinna vähe õpetajaid ja nende [tase] ei pruugi olla nii hea. Samamoodi näib see erakoolide meede takistavat KOV‑e koolivõrgus …

Teie küsimus, palun!

… olulisi muudatusi ette võtmast, sellepärast et KOV‑ile jääb ikkagi kohustus kooli rahastada, isegi kui see on erakool. Kas te olete kaalunud seda tervikpaketina, arvestades ka teisi kaalutlusi?

Aitäh! Erakooli peale lähevad üle ainult elujõulised kogukonnad. Ega siis kõikide suletavate koolide eest, kus tõesti on õpilaste nappus ja nii edasi, ei hakka kogukond niimoodi seisma, et hakkab seda ise erakoolina pidama. Neid juhtumeid, kus kogukond on nii jõuline ja avalik toetus nii suur, et on vahendeid ja julgust erakooli pidama hakata, on harva, ja kui neid on, siis tuleks neid minu meelest aktsepteerida ja toetada. Jah, ühes punktis oleme kirjutanud põhikooli ümberkujundamisest. Me ei räägi ainult kuueklassilistest [koolidest], tinglikult algkoolidest. Seaduse tähenduses on need kõik põhikoolid, kas kolmeastmelised põhikoolid või kaheastmelised põhikoolid. Kui me räägime piirkondlikest vajadustest, siis tegelikult on ka gümnaasiumide puhul toonitatud seda aspekti, et kui järgmine gümnaasium on näiteks 50 kilomeetri [kaugusel], siis võib ka väikese gümnaasiumi pidamisel olla mingi argument. Samamoodi on põhikoolidega. Meie omavalitsused, isegi kui nad [territooriumi] suuruse ja elanike arvu poolest mõnikord on võrreldavad, on ju täiesti erinevates olukordades: kes on soode-rabade taga, kes on kokku pandud kolmest-neljast endisest tõmbekeskusest, kes on ainult ühe tõmbekeskusega ja ümberringi on suhteliselt tühjad piirkonnad. Kui lähedal on teiste valdade koolid? Need olukorrad on kõik absoluutselt erinevad. Selle tõttu võib mõnes olukorras olla vaja siiski ka põhikooli säilitada. Ajalugu näitab, et mõnikord on seda poliitilise otsuse mõttes lihtsam läbi viia, kui mõelda arengukava pikalt ette: olge rahulikud, me jätame teile algkooli alles. Aga mõne aasta pärast läheb see ka kinni, sest kui perekond peab juba viima oma seitsmenda klassi lapse bussi peale või autoga teise kooli, siis pannakse sama bussi [või auto] peale ikkagi ka teise klassi laps. Selle tõttu võib olla mõnes olukorras – kui me teeme seda riigiga koos, mõtleme iga kooli ja kogukonna võimalused läbi nagu rätsepaülikonna –, mõnel juhul oluline ka põhikooli säilimine. Kusjuures on üks mudel, mida paljud selle aasta ümberkujundamise otsused näitavad, tinglikult pealkirjaga "Suletavad 20 kooli": paljud neist kujundati ümber niimoodi, et liideti erinevad koolid. On võimalik ühendada koolide juhtimist nii, et tegelikult selle põhikooli koolituskohas, mis jääb kuhugi kaugemasse kanti, saab kombineerida õpetajaid ja juhtimist teiste põhikoolidega. Nii et jah, ma arvan, et mõnes mõttes võiks mõnes kohas ka põhikool olla. Kui räägime kvaliteedist, siis need algkoolid ei ole ilmtingimata kehva kvaliteediga koolid. Mina olen viimasel ajal kokku puutunud kahe näitega. Ma võin tuua näite: Lüganuse puhul olid näitajad väga head, aga rahanduslikest oludest lähtudes otsustas vald vahepeal Lüganuse kooli kinni panna. Läksime riigiga appi, kuna see on Ida-Virumaal ja see oli ainult rahanduslik, majanduspoliitiline otsus. Kooli tulemused olid väga head ka võrreldes teiste koolidega. Praegused Metsküla kooli tulemused – mis neil kooli tulemustel viga? Me ei saa öelda, et seal oleks kuidagi kehv õppekvaliteet. Väga tihti on [sulgemise taga] ikkagi peamiselt regionaalpoliitilised või rahanduslikud otsused. Nii et ma ei ütleks, et väikesed koolid on ilmtingimata kehva kvaliteediga, seda võrdusmärki ma kindlasti ei paneks.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! On väga sümpaatne, et te muretsete väikekoolide säilimise pärast selle eelnõuga. Aga küsin lihtsalt sellist asja, kui siirad need eesmärgid ikkagi on, mis siin konkreetses eelnõus kirjas on. Tundes omavalitsusi väga hästi, tean, et see raha ei pruugi jõuda väikekoolidesse. Olen jälginud igasugust arutelu siin Riigikogus sellel teemal aastakümneid, aga seda päris lahendust ei soovita kunagi pakkuda. Ka selles eelnõus ma kahjuks seda ei märka. Tahtsin küsida, miks ei ole kunagi kaalutud – te ise olete ka olnud haridusminister korduvalt – klassikomplektipõhist rahastust mingile kindlale kriteeriumile vastavatele väikekoolidele, mis näiteks asuvad [suurematest] asulatest kaugemal. Sellega saaks päriselt rahastuse tagada.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Tegelikult klassikomplektipõhine rahastamine oli. Kui ma neid perioode loen, siis viimasel perioodil seda enam ei olnud, see oli vahepeal ära lõpetatud ja puhtalt pearahapõhiseks tehtud. Aga enne see oli, ma ei oska praegu täpselt öelda, mis aastanumbrini, aga kuskil kümmekond aastat tagasi see lõppes. Nüüd see toetus, millest me räägime, mille valitsus on teinud väikekoolidele, on sisuliselt ikkagi klassikomplektipõhine. Nii et see vaade on. Aga ega meie oma otsusega ei kirjelda kõike, kogu maailma selles tähenduses, valitsus võib teisi teemasid siia juurde võtta. Mina ütlen täiesti kindlalt, et jah, sellel on olnud omad regionaalpoliitilised plussid ja omavalitsustel on ka õigused, mida tuleb arvestada. Miks tehti see süsteem nii, et arvestatakse raha küll kooli peale, aga antakse see omavalitsuse kätte ja omavalitsus võib hästi elavate koolide raha sisuliselt teistele ümber jagada? Võib-olla keegi, kes on edukas olnud, kui ta on viimasel ajal suutnud koguda palju õpilasi ja häid õpetajaid, tunneb ennast lööduna, kui osa tema rahast jagatakse omavalitsuse sees ümber ja sihtotstarbeliselt temani ei jõua. Jah, võiks kaaluda seda printsiipi, et teha ikkagi nii, et kui kool on jätkusuutlik, siis läheb õpilastega kaasa tema rahastamine ja seda omavalitsus ümber ei jaga. See süsteem on kehtinud. Palun väga, võtame selle siia juurde arutelu alla. See on üks täiesti selge printsiip. Kui te teete vastava ettepaneku, palun, arutame seda ja võite selle valitsuses läbi viia. Mina leian aspekte, mis seda toetavad. Mis puudutab eelmist kompleksküsimust, siis õpetajate palkade kohta ma ei vastanud Margitile. Ma ütlen sulle vastates selle ära, et loomulikult õpetajate palga arvestus käib selle rahaga kaasas. Kui kool saab hästi [hakkama] ja tal on palju õpilasi, siis tal on piisavalt raha; kui on vähem, siis jagatakse see kuskilt talle ümber. Aga ettepanek ongi see: kui me räägime sellest, et aineõpetajatele raha ei piisa ja koormus on väike, siis see, et koolid teevad piirkondlikult koostööd ja keemiaõpetajat jagatakse mitme kooli vahel, on elementaarne. Ma pean sellist koostööd loomulikuks, see annaks inimestele ka täispalga kätte. Seda tuleb igal juhul teha.

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Tõnis, sul on tohutu kogemus nendel teemadel. Ma ütlen, nagu Anti küsis, et muidugi võib klassipõhiselt mis iganes kontekstis [rahastada], aga mul on küsimus, kas rätsepalahendustele on päriselt alternatiivi. Me võime ka klassipõhiselt hakata rahastama, aga [selge on, et] ikkagi piiri ääres, seni, kuni me Eestis ütleme, et on vajalik, et Setumaal elaks inimesi, et me näeks, kes üle piiri tuleb, millal tuleb ja miks tuleb, on meil huvi, et seal oleks elu. Järelikult peab olema seal lastele kool, ja tõenäoliselt erineb see kas või sellesama kandi [lahendusest], kust ma pärit olen, ja nii edasi. Ehk neid erilahendusi on minu hinnangul nii või teisiti vaja. Kas sellele süsteemile üldse on mingit alternatiivi, kui me räägime rätsepalahendustest?

Aitäh! Me räägime kindlasti rätsepalahendusest nende koolide puhul, lähtudes nende piirkondade, ma ei tea, julgeolekupoliitilistest ja muudest ülesannetest, [ka sellest,] et lihtsalt asustust hoida. Lõpuks on ju alati see hall tsoon, et enne kui elu päriselt lakkab, on kiratsemine, on vara ohus, ei saa teenuseid pakkuda ning sinna tuleb palju sotsiaaltoetusi peale maksta ja nii edasi. Piirkonnad peaksid olema elujõulised. Üks tingimus selleks, et [maal] oleks inimesi, on see, et lähedal oleks noortele perekondadele pakkuda mingitki kooli. Ja tõesti, selle tõttu, et olukorrad on väga erinevad, peaks riik ja omavalitsus koos seda rätsepaülikonda tegema igaks selliseks juhtumiks. Nii et selle poolt ma olen küll. Mis puudutab klassikomplektipõhist [rahastamist], siis loomulikult, ka puhtalt klassikomplektipõhine rahastamine toob mingi ebaõigluse kellegi jaoks, seal on jälle omad probleemid. Kõik need erandid, mis me teeme, süsteemid, mis me teeme, me peame ära põhjendama nii, et ka teised omavalitsused saaksid aru, miks kellelegi neid erandeid tehakse. Tõepoolest, kui kõneleda viimasest mudelist enne lõplikku kinnipanemist – see on koolide juhtimise ühendamine –, siis siin on see moment, et siis peaks olema usaldus omavalitsuse sees. Ka päris paljude praeguse, selle aasta ühendamise debattide juures on ju [küsimus], et kas saab kindel olla, et kui nüüd on üks kool – ülejäänud koolitusload võeti ära, on üks kool –, mille põhituumik on näiteks vallakeskuses, siis [vald] ei hakka mingil hetkel koolituskeskusi kinni panema. Ikkagi, usaldus valla ja omavalitsuse kogukondade vahel ning pikema arengukava läbirääkimine on äärmiselt olulised.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Üldiselt mulle tundub, et reeglid on siiski tähtsamal kohal kui erandid. Miks ma nii ütlen? Sellepärast et ma olen ka ühes kooli hoolekogus. Tegemist on kooliga, mis tõesti läheb üle eesti õppekeelele. Siin parlamendis on räägitud pikalt sellest, et eesti keel õppekeelena on tähtis. Jõuti selleni, et [vene kooli] esimeses ja neljandas klassis tuleks õpetada eesti keeles, aga hoolekogud teevad juba kohalikule omavalitsusele ettepanekuid, et vahepeal, teises ja kolmandas klassis, võiks ikkagi õpetada vene keeles, enamiku keelekasutust [arvestades]. Kuidas sulle tundub, kas riik peaks tagama jätkusuutliku üheselt mõistetava reegli, ka regionaalses mõttes, või erandite maailm justkui kaunistab ja annab protsessile [midagi juurde]?

Aitäh! Meie eelnõu on hajaasustusega piirkondade koolide kohta. Selle mõte on tõesti reageerida väga valulisele teemale, mis ilmnes väga selgelt seoses Metsküla kooli vapra kogukonna võitlusega oma kooli eest, aga ka teistes piirkondades tekkinud probleemidega. Sul on täiesti õigus, et riigi regulatsioonide ja kohapealsete otsuste ja nende regulatsioonide täitmise vahekord peab olema paigas. Praegu ma võin öelda, et erandeid, ma saan aru, üleminekul eestikeelsele koolile on küsitud kahel juhul. Narva [küsis] ja Tallinn pöördus [ministeeriumi poole] enne, kui linnavalitsus maha võeti. Tallinna linn pöördus ka valitsuse poole erivajadustega laste tõttu. Uus koalitsioon on lubanud, et ta rohkem erandi taotlusi ei tee ja kui on riiklikud regulatsioonid, minnakse eestikeelsele õppele üle. Teine asi, millega nüüd volikogud tegelevad, on tõesti see, et peab langetama otsuse – mitte ei soovita erandeid –, milline nendes klassides, mis veel eestikeelsele õppele seaduse järgi üle minema ei pea, õppekeel on. Ei ole ju välistatud, et mõni kool liigub kiiremini, läheb eesti õppekeelele üle kiiremini, kui seadus ette näeb. Ütleme, volikogu võib seda soovida ja anda koolile ülesande, et aga te minge hoopis kiiremini üle, ja kirjeldada, et üleminek ei toimu mitte ainult esimeses ja neljandas, vaid esimeses, teises, kolmandas, neljandas, viiendas ja seitsmendas [klassis], paneme kõik need ka. Sellepärast volikogud teevad praegu klasside kaupa otsuseid. Need ei ole nii-öelda erandi otsused, lihtsalt on võimalus, et volikogu ise otsustab kiiremini üle minna. Aga seaduse vastu selle üleminekuga muidugi minna ei tohi, see on selge. Mina soovitan küll nendel kogukondadel, kes on varem otsustanud minna üle kiiremini, näiteks Tartu, näiteks üks Pärnu kool – kuna seadus on üle-eestilise raamiga, pidi arvestama ka Ida-Virumaa ja Narvaga, see annab võib-olla justkui pikema perioodi nende endi plaanide suhtes –, mitte hüpata nüüd tagasi aeglasema tee peale, vaid jätkata ikkagi oma kiiret üleminekut, nii nagu oli algselt plaanitud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjonis toimunud arutelu tutvustama kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kuulajad! Mul on meeldiv võimalus rääkida teile sellest, kuidas kultuurikomisjon arutas nimetatud eelnõu lausa kolmel korral: 14. novembril, 12. detsembril ja viimasena, 2. aprillil tegi otsuse saata see siia Riigikogu saali. Mis on see põhjus, mispärast läks kõigepealt nii kaua selle menetlemisega, miks oli nii mitu erinevat etappi? Põhjus on see, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond oli teinud selle kohta 50 teineteist välistavat ettepanekut. Me tegime korduvalt ettepaneku need fraktsioonile tagasi saata ja valida välja üks ettepanek. See on ka see põhjus, millele Tõnis Lukas viitas, mispärast see nii kaua aega võttis, kuni see siia saali sai. Nüüd, hästi lühidalt proovin võtta kokku need arutelud, mis erinevatel istungitel on toimunud. Kõigepealt, 14. novembril, kus seda eelnõu esimest korda tutvustati, rääkis Tõnis Lukas põhjustest, miks Isamaa selle eelnõuga välja on tulnud. Seda ma ei hakka kordama, sest ta kirjeldas seda täna siin juba väga põhjalikult ja üksikasjalikult. Aga komisjoni liikmete küsimused on võib-olla huvitavad. Helle-Moonika Helme viitas eelnõu teisele punktile ja küsis, kas tagamaalisuse tasandusfondi saaks kasutada ainult hariduspoliitilistel eesmärkidel. See küsimus siin ka natuke juba tõusetus. Tookord komisjonis Tõnis Lukas vastas, et tegemist on laiema kasutusega rahaga ning see on mõeldud lisaks kultuuri ja sotsiaalvõrgu jaoks. Helle-Moonika Helme oli enda sõnul arvanud, et see on ühendatud anumate põhimõte ja et äkki omavalitsused ei kasuta tagatisfondi raha väikekoolide lahtihoidmiseks, ning omatulu korral, kui seda tulu on rohkem, jääb tasandusfond selle võrra väiksemaks. Tõnis Lukas selgitas, et tasandusfondi tagamaalisuse koefitsient ei reageeri mitte jõukusele, vaid rahvastiku tihedusele, ja kuna see fond ei ole seni töötanud – sinna on lisatud vähem raha, kui alguses plaaniti –, siis tuleks fondi printsiibid konkreetselt fokuseerida. Helle-Moonika Helme viitas ka eelnõu punktile 4, mille alusel hajaasustusega piirkonnas loodud erakooli rahastataks munitsipaalkoolidega võrdsetel alustel. Helme küsis, mis vahe on sellisel juhul üldse era- ja munitsipaalkoolil, kui omavalitsusel on kohustus mõlemaid üleval pidada. Vastus sellele oli, et investeering jääb siiski koolipidaja kanda. Nii, [edasi] räägiti sellel koosolekul muudatusettepanekutest ja sellest, mispärast me ei saa selle [eelnõuga] edasi minna. Pandi hääletusele ettepanek anda EKRE fraktsioonile aega valida esitatud muudatusettepanekutest üks, mida komisjonil oleks võimalik arutada ja selle kohta siis ka otsus vastu võtta. Toimus hääletus ja otsustati menetlust jätkata komisjonis. 12. detsembril oli järgmine koosolek, kus osalesid ka Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusloome valdkonna juht Indrek Kilk ning haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna nõunik Kadi Serbak. Seal saime teada ka ministeeriumi seisukoha. Indrek Kilgi sõnul on eelnõus toodud neli punkti lahendatavad erinevate õigusaktide muutmise kaudu. Otsuse eelnõus toodud punkt 1 tähendaks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmist ja ministeerium ei näe võimalust seda muudatust kiireloomuliselt läbi viia. Otsuse eelnõus toodud punkt 2 on tihedalt seotud, kokkupuutes Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga. Kilgi sõnul on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi tagasiside, et alates 2018. aastast on rakendatud tasandusfondis tagamaalisuse, hajaasustuse koefitsienti: 2018. aastal 25% ulatuses, 2019. aastal 50% ja 2020. aastal 75% ulatuses. Koefitsient võtab arvesse hõredalt asustatud piirkondade kõrgemat kuluvajadust üldharidusteenuse pakkumisel. Hetkel on omavalitsustega arutelu all tagamaalisuse koefitsiendi arvesse võtmise ulatuse suurendamine järk-järgult kuni 100%-ni järgnevatel aastatel. Haridus- ja Teadusministeeriumi töötaja Kadi Serbak lisas, et Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on tagamaalisuse koefitsiente muutmas lähtuvalt just nimelt rahvastiku ümberpaiknemisest, mis on ka eelnõus toodud ettepanek. Ta selgitas, et ettepanek 3 on seotud kodulähedase algkooli lisatoetusega, mida hakatakse esmakordselt maksma alates 2024. aastast. Sellest oli siin ka eelnevalt juttu. Serbak lisas, et kui nüüd seda laiendada ka põhikooli kolmandale astmele – Tõnis Lukas eelnevalt siin selgitas, et see võib mingitel juhtudel olla vajalik –, siis see tähendaks suurt lisaraha vajadust. Küsimus, kui suur see on, jäi muidugi õhku, sest neid põhikoole ei ole välja valitud. Hetkel on meetme raames 2024. aastaks ette nähtud 2,4 miljonit eurot ja alates 2025. aastast on meetme suurus 3 miljonit eurot aastas. Lisaks tuleks tegelikult Eesti hariduse infosüsteemi järgi, kohalikelt omavalitsustelt kogutud info kohaselt lisada sinna veel koolide investeeringuvajaduse ressursimahukus. Sealt on tulnud väga erinevaid ja mahukaid vajadusi, mis rahalises mõttes oleks samuti väga kulukad, ütles Serbak. Seetõttu viitas ta sellele, et rahaline mõju on praegu tegelikult veel kaalumata. Serbak viitas ka eelnõu punktile 4 ja sõnas, et erakooliseadust muudeti viimati tegevuskulude arvlemise osas. Seadustati teatud kriteeriumid, millele erakool peab vastama, et riigi käest tegevuskulude toetust saada. Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul on kõik erakooliseadusesse viidud tingimused asjakohased ning mõistlikud. Ta lisas, et õppemaksu piirmäära seadmine ei ole asi, millest Haridus- ja Teadusministeerium sooviks loobuda. Tõnis Lukas selgitas, et eelnõus ei ole toodud kuupäevi, kui kiiresti peaks riik vajaliku reeglistiku kehtestama, ja eelnõu algatajate soov on, et valitsus hakkaks tegelema eelnõus toodud ettepanekute paketiga ja põhikoolide hoidmisega, kuna ainult alamastme [koolide] hoidmine ei päästa olukorda, tähtis on lisada riigipoolne rahastamine ja tegelda riigi hariduse seisukohast oluliste regionaalsete vajadustega. Erakoolide puhul on probleem, et kukub ära just omavalitsuste osa, mitte riigi osa, ja riigi toetus võiks olla suurem. Liina Kersna tegi ettepaneku jätkata eelnõu menetlemist komisjonis seni, kuni EKRE fraktsioon on jõudnud oma muudatusettepanekute menetlemise kohta selgusele. Heljo Pikhof esimehena viitas Riigikohtu otsusele, mis lubab neid mõjusid [arvestades] Riigikogu ja teiste institutsioonide mõistliku töövõime tagamiseks sellisel viisil käituda. Tehti jällegi hääletus ja otsustati jätkata eelnõu menetlust komisjonis. Ja nii me jõudsimegi lõpuks 2. aprillini, kui EKRE oli ümber mõelnud. Me saime alustada 2. aprillil esimese lugemise ettevalmistamist komisjonis, kus olid kohal Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Siim Kallas Liina Kersna asendusliikmena, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali, Tanel Tein ja Jaak Valge. Me jõudsime selleni, et soovitasime võtta selle eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletuse 9. aprillil – tänaseks on see küll juba liikunud –, see oli konsensusega: Helle-Moonika Helme, Siim Kallas, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Heljo Pikhof, Margit Sutrop ja Kadri Tali olid selle poolt. [Otsustati] määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, jällegi konsensusega. Ja siin me siis oleme. Muid küsimusi ei tõstatatud. Aitäh teile tähelepanu eest!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun! Isamaa fraktsiooni nimel.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Me oleme siin jälginud südamevaluga erinevaid protsesse ja Riigikogu liikmed on käinud mõnes koolis küll toetamas, küll ära kuulamas. Tõepoolest, kogukondade heitlus enda kooli eest on tihti muljet avaldav, kui need on tugevad kogukonnad. Et see ei jääks lihtsalt niisuguseks poliitiliseks turismiks, kallid kaaslased, et käite ja toetate, siis tehke ka midagi konkreetselt. Loogem sellised tingimused, et hajaasustusega piirkondades tõepoolest tugevate kogukondade koole hoitaks. Ja kui omavalitsus mingitel põhjustel ei saa ise sellega hakkama, siis toetame neid, teeme rätsepaülikonna. Eestis on niisuguseid kante, kus kooli allesjäämine on kogu piirkonnale elu ja surma küsimus. Ühe võimalusena reaalselt kaasa lüüa väikekoolide probleemide lahendamises oleme pakkunud selles otsuse eelnõus välja konkreetsed ettepanekud. Palun toetage neid! Toetage neid ettepanekuid! Paar kommentaari. Haridusministeeriumi esindaja ütles, et oi-oi-oi, siin esimene punkt nõuab seaduse ümbertegemist, me peame sellega pikalt töötama. Aga meil ei ole siin tähtaega. Hakake siis ometi töötama. Tehke! Ühe muudatusettepaneku tegemiseks seaduse kohta ei ole vaja esitada terve seaduse [väljatöötamise] kavatsust ja nii edasi, kõiki neid tehnilisi triangleid, mis Justiitsministeerium konkreetses seadusloomes on ette kirjutanud. Mõelge läbi, tehke see algatus või teeme selle algatuse koos kultuurikomisjonis. Meil ei ole siin tähtaega. Tähtis on see, et me astuks konkreetseid samme ja reageeriks – reageeriks! – Eesti vajadustele, sest Eestis on omanäolised hajaasustusega piirkonnad, kus on vaja erilist lähenemist, põimida riiklikku hariduspoliitikat regionaalpoliitikaga. Jällegi, Rahandusministeerium ütleb, et jah, koefitsientidega me tegeleme juba 2018. aastast peale. Kuulge, selle aja jooksul, kuue aastaga, on muutunud valdade elanikkond sisemigratsiooni tõttu ju tormiliselt. Kuskil on tekkinud probleeme sellepärast, et ei ole inimesi, ja kuskil on probleeme, sest neid on liiga palju, aga koefitsiente pole selle ajaga ümber tehtud. Kui kaua sellega siis tegeletakse? Riigikogu [võiks nüüd öelda], et võtke see üheks prioriteediks, Rahandusministeerium, ja lisaks tegelemisele reaalselt ka saavutage midagi, see õiglane jaotus. Kui on juba tehtud see instrument hajaasustusega piirkondadele, siis palun ärge makske seda [raha] tiheasustusega piirkondadele. Jumala pärast! Makske see hajaasustusega piirkondadele, kui niisuguse nimega instrument on tehtud. Suure riigiaparaadi poolt ainult tegelemine ongi see, mis inimesi närvi ajab. Miks ikkagi arvatakse, et riik on rahvast kaugenenud? Rohkem ma ei ütleks kui seda, et toodi välja, et kui see instrument, mille valitsus praegu on teinud, peaks ka põhikoolile laienema, siis see nõuaks rahalisi väljaminekuid. Meie oma eelnõus seda ette ei kirjuta. Põhikooli ma mainin ainult selles kohas, et ka põhikooli ümberkujundamise otsus võiks olla [teada] seitseteist kuud [varem] praeguse viie kuu asemel. See tähendab, et arengukava puhul kehtiks kõigile, nii algkoolidele kui ka põhikoolidele, see, et otsus peaks olema kogukonnale varem teada, mitte ei tehtaks seda sellel aastal. Meil on juba nii-öelda nullõppeaasta, millal kool likvideeritakse, ja siis ainult viis kuud varem saavad inimesed teada. Et see oleks poolteist aastat, seitseteist kuud varem teada – siin puudutame põhikooli. Seda, et põhikoolile peaks vastav algkoolide instrument laienema, minu ettepanekus ei ole. Nii et võite rahulikult seda toetada, lugupeetud Riigikogu liikmed. Need asjad on läbi mõeldud, lähtuvad kogemusest ja kindlasti heast tahtest.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 285 lõpphääletus. Alustan hääletuse ettevalmistust. Lugupeetud Riigikogu, enne hääletust tuletan meelde, et selle otsuse eelnõu puhul on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada õigusaktide eelnõud, millega tagatakse koolivõrgu kujundamise arusaadavus ja etteplaneeritus" eelnõu 285. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Enne kui ma annan teada hääletustulemused: Helle-Moonika Helme, teil on käsi püsti. Soovite [küsida]?

Ei olnud, ei soovi.

Nii, selge. See oli kogemata. Head kolleegid! Ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu on 0 ja erapooletuid 0. Eelnõu 285 on tagasi lükatud.