Доклад Министра экономики и информационных технологий о реализации долгосрочной стратегии развития государства «Эстония 2035»

Teine päevakorrapunkt on majandus- ja infotehnoloogiaministri ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Enne kui ma palun ministri kõnetooli, kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Esmalt on ministri ettekanne kuni 30 minutit. Seejärel on igal Riigikogu liikmel õigus esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Selle päevakorrapunkti lõpus parlament ühtegi otsust vastu ei võta. Ja nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt majandus- ja infotehnoloogiaministri Tiit Riisalo.

Tere! Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud kuulajad, kui neid veel lisaks Riigikogu [liikmetele] siin on! Tänan teid võimaluse eest rääkida Eestist 2035. aastal. Sissejuhatuseks, maailm meie ümber on segane ja täis kaost. Kõigest tuhande kilomeetri kaugusel siit Toompea nõlvalt kagusse käib sõda. Ukraina on Venemaa veriseid jalajälgi täis ja Putini usujuhid kutsuvad kuritegu Ukraina rahva vastu pühaks sõjaks. Raske on rääkida selles kontekstis muudest eesmärkidest, mis saab Eesti majandusest, tööturust ja digiühiskonnast, kui tegelikult on Ukraina võit ka Eesti siht ja tahtmine. [See on] vast kõige olulisem praegusel ajahetkel. Eesti on Ukrainale sõjalist abi andnud ligikaudu 1,4% sisemajanduse koguproduktist. Oleme Ukraina toetajaks sõjas, oleme neile toeks teekonnal Euroopa Liitu ja NATO-sse ning aitame juba praegu ja ka pärast sõda Ukrainat uuesti üles ehitada. Aga on tõsiasi, et kõige selle kõrval vajab ka muu elu elamist. Eesti peab kasvama ja edasi arenema. Et mitte lasta end kaosest kaasa tõmmata, on selle vastu kõige tugevam kaitse selge siht – see, et me teame, mida soovime saavutada ja kuidas selleni jõuda. Eesmärk distsiplineerib tegutsema. "Eesti 2035" seab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile sihid kolmes valdkonnas: majanduses, digitaalses arengus ja tööturul. On mõõdikuid, mille puhul eesmärk on saavutatud. Eesti tööjõus osalemise määr ei ole kunagi olnud nii kõrge. Mullu kasvas see 73,9%-ni, olles oluliselt kõrgemal kui 2035. aastaks võetud siht 72,1%. On mõõdikuid, mille puhul oleme eesmärgile lähedal. Rahulolu avaliku digiteenusega on viimase kahe aasta jooksul kasvanud 69%-lt mulluse 83%-ni. Kuigi 2035. aastaks on latt kõrgel, 90% peal, siis me liigume õiges suunas. On mõõdikuid, mille puhul aga ei lähe nii hästi, areng on jäänud seisma või liigub kohati vastupidises suunas. Üks sellistest näitajatest on sooline palgalõhe. Kõige keerulisem on olukord majanduses, täpsemalt valdkonnas, mis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi jaoks on kokku võetud teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukavas ehk TAIE‑s. Arengukavas jääb 2035. aastaks kolm eesmärki. Riigieelarves on teadus- ja arendustegevusele 1% SKP‑st – see tase on meil saavutatud ja seisame selle eest, et see nii ka jääks. Erasektori teadus- ja arendustegevuse kulutused 2% SKP‑st – see näitaja on viimastel aastatel vaikselt kasvanud ning on 1% ja 1,5% SKP-st vahel, nii et arenguruumi siin on. Eesti tööjõu tootlikkus 110% Euroopa Liidu keskmisest on kolmas oluline eesmärk. Siin teeme paraku väikest vähikäiku. Viimase kahe aastaga on Eesti tööjõu tootlikkus langenud, olles 2021. aastal 84% ja 2023. aastal 77,5%. Aga kuidas siis edasi? Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis me näeme, et latt tuleb tõsta kõrgemale. Majanduse seis ja sellega seotud eesmärkidest irdumine ei tähenda, et nüüd tuleks latt alla lasta. Vastupidi, kui me jääme oma eesmärkidest ja oma konkurentidest maha, peamegi senisest rohkem pingutama. Võiks öelda, et tõstsime lati kõrgemale. Mõne nädala eest esitasin avalikkusele Eesti majanduspoliitika põhimõtted, teisisõnu majandusplaani, milles toodud põhimõtted ja tegevuste eesmärk on ambitsioonikas: 2035. aastaks kahekordistada Eesti majanduse mahtu. Milleks selline eesmärk? Sest kui me latti ei tõsta, ei õpi me ka kunagi kõrgemale hüppama. Majandusplaan on selleks, et fokuseerida Eesti riigi tähelepanu majanduse konkurentsivõimele, et iga otsus, mida me teeme, vastaks ka küsimusele, kuidas see mõjutab Eesti majandust. Mul on lootus, et majanduspoliitikas kujuneb samasugune üksmeel ja koostöö nagu kaitsepoliitikas. Eesmärk seista majanduse eest peaks olema üle erakondade ja ametiasutuste omavaheliste erimeelsuste. Kaitstud ja jõukas Eesti on oluline meile kõigile. Pisut majandusplaani sisust. Ainuüksi eesmärgist loomulikult ei piisa, sihti on vaja, et selleni viivad tegevused oleksid läbi mõeldud. Need tegevused väljenduvad majandusplaani üheksas põhimõttes: õigusruum on selge ja ettenähtav; ebavajalikule bürokraatiale ei ole ruumi; tööjõu- ja hariduspoliitika toetab ettevõtlust; Eesti on ekspordi kasvulava; Eesti on investeeringute tõmbekeskus; teadmised ja tehnoloogia loovad majandusele lisandväärtust; riigi riskijulgus ja investeeringud toetavad ettevõtete ambitsiooni; ressursid on kättesaadavad ja taristu tipptasemel; lihtne on olla vastutustundlik ettevõtja. Üheksa põhimõtte järgimine tagab, et Eestis oleks lihtne olla ettevõtja ja et riigi ressursid suunataks majandusele kõrgemat lisandväärtust loovatesse valdkondadesse. Majanduspoliitika põhimõtted ei piirdu nende üheksa lausega, vaid kirjeldavad ka konkreetseid tegevusi, mida nende põhimõtete täitmiseks tuleb teha. Loetlen esimesed sammud, mida tänavu teeme tööjõu, investeeringute, tehnoloogia ja ressursside valdkonnas. Esmalt õigusruumist ja bürokraatiast. Riik ei tohi olla ettevõtjatele koorem. Seadus, mis loob selguse asemel segadust, on kulu ja koorem kogu ühiskonnale. Ometi näeme, kuidas nõudeid ja regulatsioone tuleb üha juurde. Ainus viis seda ohjeldada on nõuda ka riigilt – nõuda, et peaksime kinni kokkulepitust, et seadustel oleks mõistlik reageerimisaeg, et eelnõu juures oleks ka päriselt olemas mõjuanalüüs ja selge arusaam, kuidas otsus mõjutab meie majandust. See on rutiinne igapäevatöö, avaliku sektori distsipliin, et tagada õigusruumi hügieen, aga seda peab tegema. Sama kehtib bürokraatiale. Eestis on ettevõtjatele enam kui 400 kohustuslikku aruannet ehk üle 60 000 andmevälja. Keegi täidab neid, keegi kogub kokku ja menetleb. Info liigutamiseks ühest kohast teise kulub ettevõtjatel ja riigil aega, energiat ja raha. Lahendus on minna üle andmepõhisele aruandlusele. Nii nagu eraisiku tulumaksu deklareerimine on tänu andmevahetusele sisuliselt automatiseeritud, viime ka MKM‑i reaalajamajanduse projektiga ettevõtjate aruandluse üle oluliselt mõistlikumale kujule. Tööjõupoliitikast. Eelmisel sügisel külastasin Kuressaare elektroonikatööstust Incap, kus öeldi, et nad oleks kohemaid valmis oma tootmist laiendama, kui neil oleks vaid nelja oskajat inseneri, keda kahjuks Eestist ei leia. Puudus kvalifitseeritud töökätest tähendab, et meie ettevõtted ei saa kasvada, areneda ega tegutseda. Vaja on spetsialiste, insenere, majandusse kõrget lisandväärtust loovaid töötajaid. Kutsekoja OSKA raporti põhjal on iga aasta puudu umbes 2000 kvalifitseeritud töötajat. Need on ametikohad, mille järele on ettevõtjatel suur nõudlus ja mis täitmata jäädes on nii ettevõtjatele kui ka riigile kaotatud tulu. Oleme koos Siseministeeriumiga ette valmistamas eelnõu, et kvalifitseeritud tööjõu kriisile tuua leevendust. Soovime lisada praegusele 0,1%-lisele kvoodile muutuvosa, 0,1% + 0,1%. See tähendab, et kui majandus ei kasva tempokalt, oleks tööandjatel võimalus Eesti majandusse kaasata senisest 1300 kvalifitseeritud töötajat rohkem ja majanduskasvu tingimustes oleks see kuni kaks korda enam ehk 2600 kvalifitseeritud töötajat. Välistööjõu suurem kaasamine on aga lühike lahendus. Pikema vinnaga hoob on Haridus- ja Teadusministeeriumi käes, mille suurtest haridusreformidest minu kolleeg Kristina Kallas teile siin saalis kuu aja eest rääkis. MKM-i poolt on võimalik tööjõuturule efektiivsust tuua targemini suunates töötute ümberõpet, mida eelmisel suvel vastu võetud uus tööhõiveprogramm aastateks 2024–2029 ka teeb, nimelt [muudab see] koolitused sisukamaks ja vastavaks tööjõuturu vajadustele. Aga muutmisse läheb ka praegune tööturahasüsteem, kaob töötuhüvitis ja töötuskindlustushüvitise dubleerimine ning suund on ühtse, efektiivsema, ausama baasmääraga töötuskindlustushüvitise loomiseks. Ekspordist. Eesti tööstustoodangust läheb umbes 70% ekspordiks. Nii ekspordi kui ka tööstuse viimased keerulised aastad on omavahel seotud. Uued turud, riigi tugi nendesse sisenemisel ja konkurentsivõimelisem toode on märksõnad, mis kirjeldavad järgmiste aastate arengut. Kui praegu on töötlevas tööstuses tööjõu tootlikkus 60% ja 65% vahel Euroopa Liidu keskmisest, siis see on juba märk, et tootmise automatiseerimine ja digitaliseerimine on samm efektiivsuse suunas. Riik peab seal tööstusele abiks olema. Alustame sellel aastal ka Eesti ekspordistrateegia kujundamisega, et Eesti ettevõtetel tekiks läbimõeldud ja tõhus kiirtee uutele turgudele, ja seda lisaks tegevusele, mida ettevõtted nagunii ise teevad. Investeeringutest. Nende kiirendamiseks on käivitatud projekt või ettevõtmine, mida me nimetame kiirteeks. Selle kiirtee all ei pea me silmas loomulikult hiljaaegu kõlanud mõrusid uudiseid, et mõned Eesti suurinvestorid lähevad oma tootmistega Lätti. See on järjekordne äratuskell, hoiatus, miks majandusplaanis toodud tegevused on vaja ära teha. Lisaks selgetele reeglitele on investoritele oluline ka Eesti väärtuspakkumine ja lihtne asjaajamise viis. Arenguruumi on ja oleme asunud seda täitma. Investeeringute roheline koridor ehk pikkade menetluste ühendamine üheks kiireks terviklikuks protsessiks on esimene samm õiges suunas. Peame ka ajakohastama suurinvesteeringute toetamist. Selle ümberkujundamise ettepaneku viin ma lähiajal valitsusse. On oluline ka soodustada tootmisettevõtete ümber sarnaste ettevõtete klastri teket, nii nagu see praegu näiteks on kujunemas Narvas Neo püsimagnetite tehase ümber. Peame töötama iga päev ennekõike selle nimel, et Eestisse jõuaksid tehnoloogiamahukad investeeringud. Ent sealjuures peame pakkuma sama tähelepanu ka kodumaistele investoritele. Riskijulgusest. Kes investeerisid 20 aastat tagasi Apple'isse või 10 aastat tagasi Bolti, on praegu tõenäoliselt oma otsusega rahul, risk tasus end ära. Kuigi riik ei vaata konkreetseid ettevõtteid kui investeeringuid, on meie jaoks oluline aidata kiiresti tärkavad valdkonnad lendu. Kui nutikaid mõtteid ei tehta teoks Eestis, siis küllap need tehakse kusagil mujal. Riigi toetus – laenud, käendused, garantiid ja investeeringud – peab olema ennekõike suunatud just suuremat lisandväärtust loovatesse valdkondadesse. Eesti peab olema nõus võtma suuremaid riske, et alles arengujärgus tehnoloogiatega valdkondadest tärkaksid meie tulevased Boltid ja Apple'id. Viimastel kuudel oleme koos tehnoloogiasektoriga liikunud edasi ideega arendada Eestisse kaitsetehnoloogia tööstus. Teadmistest ja tehnoloogiast. Kõige suurem lisandväärtus [tuleb] majandusele teadmistest. Digitaalne ökosüsteem ja tugev küberjulgeolek on Eesti konkurentsieelis. Eesti innovatsioon ning teadus- ja arendustegevus vajab hoogu ka teistes tärkavates valdkondades, nagu biotehnoloogia, andmemajandus, kaitsetehnoloogia ja tehisintellekt. Eelmisel aastal alustas aktsiaseltsi Metrosert juures rakendusuuringute keskus, mis on vahelüli teaduse ja ettevõtluse vahel. Eestis käivitus kahese kasutusega kaitsetehnoloogiaid välja töötava NATO DIANA kiirend. Et erasektor liiguks lähemale sellele, et 2% SKP-st investeerida teadus- ja arendustegevusse, alustasime sel aastal teadus- ja arendustöötaja finantsstiimuli pilootprojektiga, et ettevõtted rakendaksid oma töös rohkem teadlasi ja et nende teadmised annaksid majandusele suurema lisandväärtuse. Ressursid. Majanduses ei saa üle ega ümber kõige põhilisemast – ressurssidest. Tootmissisendid, nagu energeetika, [täpsemalt] roheline energeetika, ja loodusvarad, peavad majanduses leidma mõistliku rakenduse. Majandusplaani tehes oli selge, et prognoositud aastane energiatarbimine 2035. aastaks ei rahulda majanduse kasvu vajadusi. Majanduskasv on energia tarbimisega võrdelises seoses. Tähtis on, et see energia oleks ka puhas, kuna see tagab meile konkurentsieelise. Soovin siin tänada Kliimaministeeriumit, kes mõistis selle probleemi olemust ja tegi vajalikud sammud, et kümne aasta pärast oleks Eestis rohkem taastuva energia pakkumist, kui esialgu plaaniti. Digiühiskonna arengutest. Siin seatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile kolm mõõdikut, mille järgi Eesti digitaalse arengu taset jälgida. Avalike digiteenustega rahulolu oli mullu 83% ja selle siht 2030. aastaks on 90%. Turvariski vältimise kaalutlusel avaliku sektoriga või teenusepakkujaga elektroonilisest suhtlemisest hoidunute osakaal oli mullu 8,5% ja selle sihttase 2035. aastaks on vähem kui 4%. Eesti ettevõtete ja kodumajapidamiste osakaal, kellel on võimalus liituda internetiühendusega, mis on vähemalt 100 megabitti sekundis ja mida saab suurendada kuni 1 gigabitini sekundis – mullu oli see 80%, eesmärk on 100%. Rahulolu avaliku teenusega ja internetiühendusega on aastast aastasse jõudsalt kasvanud, nii ka mullu. Küll aga on toimunud suur kasv nende [arvus], kes väldivad turvariski kaalutlustel elektroonilist suhtlust. Seda kasvanud skeptitsismi toidab muutunud julgeolekuolukord maailmas, mitmed suured andmelekked ja küberrünnakute aktiviseerumine Eesti taristu ja veebiteenuste vastu. Et Eesti digiriigi vundament püsiks, siis on tänavuses riigieelarves üks väheseid lisaraha saanud valdkondi IT-teenused ja küberturve, mille püsirahastus kasvas 25 miljoni euro võrra. Digiühiskonna järgmine etapp on personaalne riik ehk siis andmetel põhinev riik, mille visiooni avaldasime veebruaris. Ka siin tõstsime latti, et Eesti digitiiger äratada ja teha maailmas midagi uut ja esmakordset, teha suur samm edasi Eesti järgmisesse digitaalsesse ajajärku. Lühidalt öeldes tähendab see andmepõhist riiki. Selle asemel, et infot ühest kohast teise tõsta, võimaldab digitaalne ruum luua uut väärtust – automaatsed menetlused, andmepõhised tööriistad, asutuste silotorne lõhkuvad teenused. Esmased katsetused sündmusteenustega on hästi vastu võetud. Need on teenused, mis lähtuvad inimese vajadustest. Kõikide ametiasutuste toimingud koonduvad ühe sündmuse ümber, mitte ei pea inimene ühe soovi pärast käima mööda erinevaid ametiasutusi, ei reaalses elus ega ka internetis. Hetkel on sündmusteenusena saadaval viis teenust ja käesoleva aasta lõpuks on plaan jõuda 15 teenuseni. Pean siinkohal oluliseks rõhutada, et ennekõike on siin arenguruumi just ettevõtetele suunatud teenuste arendamisel. Praktilises elus on Riigi Infosüsteemi Ametis, kes selle tegevuse eest Eesti riigis, ennekõike realiseerimise eest vastutab, loodud ka vastav osakond, kuhu on koondunud nii masinõppe, keeletehnoloogia, riikliku mobiilirakenduse, riigiportaali kui ka sündmusteenuste valdkonnad, et need tegevused oleks planeeritud, kontsentreeritud ja tulemuslikud. Kokkuvõtteks: oleme õigel teel "Eesti 2035" sihtideni jõudmisel. Need eesmärgid aga iseenesest ei täitu, vaid nende nimel peab tööd tegema. Seda enam on abiks see, et tõstame ise lati kõrgemale. Majandusplaanis ja personaalse riigi visioonis oleme endale seadnud ambitsioonikad eesmärgid, mis õigesti tehtult toovad ka loodetud tulemuse ja annavad kätte selge teekaardi, kuidas kümne aasta pärast olla jõukam, targem, parem ja ägedam Eesti. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Nüüd on võimalus ja aeg küsimusteks. Alustab Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

Aitäh! Austatud minister! Üks oluline teema, mille te ka tõstatasite, on lihtne ja selge õigusruum. Ministeerium tõi ka ise selles plaanis välja järgmised selgitused. Ettevõtjad vajavad stabiilsust ja nad vajavad investeerimiskindlust, mis tähendab seda, et kõik seadusemuudatused peavad olema mõistliku reageerimisajaga. Eriti maksupoliitiliste otsuste puhul on see oluline ja nende [otsustega] peavad kaasas käima ka mõjuanalüüsid. Kahjuks me näeme, et viimase aastaga on väga suured muudatused, ka maksumuudatused võetud vastu väga lühikese etteteatamistähtajaga ja ilma mõjuanalüüsita. Samuti võtame me järjest üle Euroopa Liidu direktiive, mis on olulised, aga nende puhul me samuti ei tee korralikke analüüse ega kohanda neid meie õigus‑ ja ettevõtlusruumiga. Muidugi on paberil kõik need sõnad väga head, aga tegelikult peab ju võtma vastu poliitilisi otsuseid, kuidas me reaalselt erinevate muudatustega, maksumuudatustega edasi liigume ja [kuidas me] teeme mõjuanalüüse. Millised on tegelikult reaalsed poliitilised sammud selles suunas?

Jah, tuleb tunnistada, et omajagu on tõtt teie kriitikas. Selge on ka see, et samme, sealhulgas poliitilisi, tuleb astuda. Aga nagu ma oma ettekandes välja tõin, see ei ole valdkond, nagu te ise ka ilmselt mõistate seadusandjana, kus on üks kiire lahendus, et võtame vastu otsuse, milline iganes see on, ja edaspidi on kõik hästi. See on paraku valdkond, kus aitab ainult distsipliin ja samm-sammult [eesmärgi] suunas liikumine, et tõepoolest oleks piisavalt aega nii kodanikel kui ka ettevõtjatel anda tagasisidet loodava uue õiguse või ülevõetava [õiguse] kohta ning et me tõepoolest reaalelus jälgiksime neid printsiipe, milles me oleme kokku leppinud. Näiteks on tõdemus, et Eesti riigis peaks olema võimalik elada niimoodi, et andmeid esitataks ainult üks kord. Paraku see sajaprotsendiliselt realiseerunud ei ole. Me töötame selle nimel, et see tõepoolest niimoodi läheks. Kas saab anda lubaduse, et järgmiseks aastaks on kõik muutunud? Kindlasti mitte. Aga oluline, ma arvan, on probleemi teadvustada ja tegelikult tegevusi vastavalt planeerida. Ja digiriigi arendamise suunas, mis on Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevusvaldkond, me kindlasti liigume. Me loome selleks vajaliku tehnoloogilise baasinfrastruktuuri, aga loomulikult koolitame ja üritame kaasata ka teisi ministeeriume ja asutusi, et nad tõepoolest näeksid võimalusi, kuidas neid uusi tehnoloogiaid kasutades saab [luua] selliseid teenuseid, mis on vähem koormavad ja [toovad kaasa] vähem halduskoormust ennekõike ettevõtjatele.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Kuna te investeeringute meelitamisest rääkisite, siis ma selle kohta ei küsi, küll aga loodan tõepoolest, et järgmises pressiteates ei ole mitte Läti majandusminister, vaid Eesti majandusminister. Minu küsimus puudutab tööjõuturgu ja selle vajadusi. Nagu te ise ütlesite, on maailm muutlik ja kümne aasta pärast on tööjõuvajadused tõenäoliselt hoopis teistsugused. Me näeme juba praegu sektoreid, näiteks põlevkivisektorit, eks ole, mis on teinud väga suure muudatuse, ja ilmselgelt on selle roll vähenemas. Minu küsimus on, kuidas riik ja kuidas teie näiteks koos haridusministriga tagate selle, et kümne aasta pärast vastab meie tööjõud vajadustele. Kas me teeme mingisuguseid plaane, et neid inimesi ja seda sektorit on vaja rohkem toetada? Kuidas me selleni jõuame?

Tänan! Väga relevantne küsimus. Hakkan kuskilt otsast, praktilisemast otsast peale. Tõepoolest, põlevkivisektoris on muudatused. Siin võib näiteks tuua, et selle aasta algusest rakendasime töötukassa kaudu õiglase ülemineku fondist eraldi meetme inimestele, ennekõike põlevkivisektoriga seotud inimestele, et nad saaksid ümberõppe korral ka palgatoetust, et üleminek ühelt töökohalt teisele oleks võimalikult valutu. Aga see on nagu plaaster, mille saab peale panna kiiremas korras. Mainisin ettekandes, et tõepoolest, eelmise aasta viimases kvartalis me võtsime vastu uue tööhõiveprogrammi. Selle uue tööhõiveprogrammi üks oluline [külg] on loomulikult see, et seda kokku pannes, ennekõike töötukassa ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi inimeste koostöös, üritati see ajakohastada praeguste teadmiste põhjal selliseks, et see oleks võimalikult tööjõuturu vajadustele vastav. Teine suur muudatus, mis võib-olla nii välja ei paista, on see, et me tegelikult seda programmi rakendades sidusime selle lahti seadusest. Kuni selle hetkeni oli menetluse ahel selline, et kui me nägime, et tööjõuturul on näha liikumisi või muutusi, millele tuleb reageerida, siis selleks, et reaalelus vastavad sammud toimuksid ennekõike töötukassa tööhõiveprogrammi poole peal, pidi läbi viima seadusemuudatuse, selle programmi muudatused. Nüüd on [olukorrale] võimalik reageerida oluliselt operatiivsemal töötasandil, kui töötukassa inimesed näevad, et vajadus hakkab nihkuma kuhugi mujale. Ja kust see selgub? See selgub loomulikult nendest kaasustest, mida menetletakse, aga tegelikult ka igapäevasest suhtlusest ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonidega. Töötukassa nõukogus on ju teadupoolest väga tugev esindatus nii ametiühingutel kui ka tööandjate organisatsioonidel. See annab võimaluse seda programmi ümber teha kiiremini ja jooksvalt, et see tõepoolest vastaks [vajadustele]. Teine, pikem plaan, mille ma ka ära märkisin, on see, et ennekõike õpetajate valus palgaküsimus tõi veel kord päevavalgele terve rea muid probleeme, mis meil Eesti haridussüsteemis on. Üks nendest eeldab ka kutseharidusreformi. Seda tööd me tõepoolest koos haridusministeeriumiga teeme. Kui kutseharidusreform saab oma konkreetse vormi, siis selle üks praktiline väljund ongi just töötukassa kaudu, eks ole. Meil on seal iga-aastaselt ligemale 80 miljonit eurot vahendeid selleks, et pakkuda kas siis töö kaotanud inimestele ümberõpet või siis juba ennetada töö kaotamist, kui me näeme, et teatud sektorid või teatud töökohad on riskis. Ja see ongi olemuslikult see vaade, mis lähematel aastatel üha enam võetakse, et me suudame mudelda ka seda, et anda nõu nendele inimestele, kes veel ei ole tööd kaotanud, aga on selles riskigrupis, ja pakkuda ühtlasi välja ka võimalikke koolitusi [ümberõppeks]. Julgen siin töötukassat veel pikemalt kiita. Kui me räägime tehisintellekti kasutamisest Eesti avalikus sektoris, siis töötukassa on selles üks tublimaid. Sellega on tegeletud juba mõned aastad. On kasutuses ka tööriist, mille nimi on lihtne ja lööv – OTT. Tõepoolest soovitan kõigil huvilistel [uurida selle kohta], töötukassa inimesed kindlasti on valmis teile sellest rääkima. Juba praegu aitab see tööturukonsultantidel teha otsuseid, milline on inimese profiil ja milline on selle profiili alusel lootus tööd saada ja milliseid koolitusi läbida. Koostöös Tartu Ülikooli andmeteadlastega see projekt jätkub. Neid andmeid, mida üks tööturukonsultant peab haldama, [on palju]: inimese tegelik profiil või CV, võimalused, mis on Eesti koolitus- ja ümberõppemaastikul, tööpakkumised ja trendid tööturul. Lähematel aastatel on tööturukonsultandil või töötukassal abis päris tehisintellektil baseeruv tööriist. Juba praegu me teame, et see töö, mida see masin seal teeb, olles nõuandjaks, laseb teha otsuseid, mis on paremad kui need, mille inimene üksi teeb, toetudes oma teadmistele.

Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eestis on aprilli seisuga umbes 8%-line töötus ehk meil on umbes 50 000 töötut. Aga miks me nii hirmsasti räägime välismaa kvalifitseeritud tööjõust, kas me oma inimesi ei suudaks kuidagi tööle panna ja ümber õpetada?

Tänan küsimuse eest. Eks siin need kaks maailma, mida me juba puudutasime, saavadki kokku. Iga sellise üldistava numbri taga, eks ole, on terve hulk nüansse. Ja see nüanss ongi antud juhul lihtsalt öeldes see, et meie tööjõuvajadus on struktuurne. On loomulikult vabu töökäsi, aga nende oskused ei vasta nõuetele, mis ettevõtjatel on. See on selle probleemi tuum. Ja loomulikult tuleb töötada mõlema poolega. Ühelt poolt ongi lühiajaline lahendus see, et meil ei jääks ettevõtted arendamata ja sellest tulenevalt maksutulu saamata ega ettevõtjatel kasum saamata, et me toome siia täiendavat kvalifitseeritud tööjõudu. Lähen veel korraks selle mõtte detailidesse. Selle muutuva kvoodi eesmärk ei ole lihtsalt öeldes, et palun tooge veel täiendavalt 1300 töötajat Eestisse, vaid me parasjagu räägime seda läbi sotsiaalpartneritega. Möödunud nädalal toimus esimene kohtumine, kus olid nii ametiühingute või töövõtjate kui ka tööandjate pool laua taga esindatud. Eesmärk on anda sellele kindlad raamid. Tulenevalt Kutsekoja OSKA raportites [kirjutatud] tööjõuvajadustest ja hinnates ka seda, milline mõju on ühel või teisel majandussektoril lisandväärtuse tootmise kontekstis, me toome [lisatööjõudu] sektoritesse, kus on tööjõupuudus ning mis genereerivad lisandväärtust ja on suunatud ekspordile. Ja miks see kolmepoolselt läbi rääkida? Ühelt poolt saame me siis kindlasti tagasisidet ettevõtjatelt, et need on just need sektorid. Ennekõike me näeme, et töötlev tööstus vajab seda. IT- ja tehnoloogiasektoris on eranditega see võimalus olemas. Teiselt poolt tekib siis töövõtjatel arusaam, eks ole, et me ei too Eestisse lihtsalt niisama mingit täiendavat tööjõudu, kes surub omakorda alla palka.

Auväärt minister! Head kolleegid! Ma hetkeks eksitan teid sellest sisukast arutelust. Meil on taga rõdul sõbrad Soome parlamendi Eduskunta väliskomisjonist. Nad on oma delegatsiooniga visiidil siin Eestis, meie parlamendis, eesotsas komisjoni esimehe Kimmo Kiljuneniga. Ja otse loomulikult on neid võõrustamas meie väliskomisjon eesotsas Marko Mihkelsoniga. Mul on siiralt hea meel öelda tere tulemast Eesti parlamenti. Tere tulemast NATO-sse, head sõbrad! Aitäh teile! Nüüd Helmen Kütt, kes [oskab] suurepäraselt soome keelt. Sa võid selle küsimuse esitada soome keeles, et ka [Soome] kolleegid saaksid aru. See oli huumoriga öeldud, kuna me kasutame siin eesti keelt.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud majandus‑ ja infotehnoloogiaminister! Ma jään siiski siin saalis eesti keele juurde, Soome sõpradega saame hiljem rääkida. Minu küsimus on kaheosaline, aga te olete lobeda jutuga minister, te jõuate kindlasti mõlemale küsimusele vastata. Üks osa puudutab infotehnoloogia poolt. Te rääkisite, et koolitate ministeeriume ja teisi asutusi. Minu küsimus puudutab teatud hulga elanikkonna, seenioride koolitamise võimalust. Kas on selleks mingid projektid? Me nägime seda, kuidas kroonviiruse ajal tekkis probleem inimestel, kes ei valda arvutit nii hästi. Omavalitsused oleksid valmis seda tegema, kui oleks projektid. Ja teine küsimus. Te [tegite] eile ka sotsiaalkomisjonis väga huvitava ettekande. Seal me küll rääkisime töötusest ja selle protsentidest, aga täna te tõite välja täiesti uue tahu ja ütlesite, et töötushüvitis ja töötuskindlustus vaadatakse ümber ja nendes tehakse muudatusi. Seda te sotsiaalkomisjonis, mis tegelikult on komisjon, kes sellega tegeleb, ei rääkinud. Järsku avate ka seda.

Jaa, hakkame tagantotsast peale. Tõepoolest, selline plaan on, ega see saladus pole olnud. Miks ma sellest "Eesti 2035" kontekstis ei rääkinud? Sest see on asi, millega me tegeleme praegu jooksvalt. Ja tõesti vabandan, et ei juhtinud sellele tähelepanu. Me oleme kokku leppinud oma ministeeriumi inimestega, et fraktsioonidesse tullakse siis, kui see eelnõu on sellises faasis, et meil on täielik teadmine olemas, mis see eesmärk võiks olla. See juhtub lähimate nädalate jooksul. Ülesanne on nagu tööjõuturgu puudutav ikka, eks ole, päris tehniline ja nüansirikas. Siis anname ülevaate ja avame neid otsuskohti seal. Aga lühidalt kokku võttes, jah, meil on kuidagi ajalooliselt välja kujunenud kaks paralleelset süsteemi. Üks on see, mida teeb traditsiooniliselt töötukassa, korjab makset, eks ole, kindlustuse vormis. Kui inimene töö kaotab ja ta on kindlustatu, siis ta saab väärika, enam-vähem väärika, toetuse selleks keeruliseks perioodiks. Ja siis on meil veel ajalooliselt olemas töötutoetuse süsteem. Need kaks süsteemi on paarikümne aasta jooksul lihtsalt öeldes omavahel nagu sassi läinud. Punkt üks on see, et administreeritakse erinevaid süsteeme pidi, mis on juba halduskoormus riigile, eks ole. Ja teiselt poolt muudab see inimeste jaoks pildi nagu päris segaseks. Teisipidi me näeme selgelt seda, et on inimesi, kes seda süsteemi juba ära kasutavad. Seda on hästi lihtne mõõta. Kui need kaks süsteemi nagu lõpuni ära kasutada, eks ole, siis on selleks aega 270 päeva. Me näeme seda juba praegu numbritest. Üks oluline number, mida töötukassa jälgib, on see, kui kiiresti inimesed liiguvad tööjõuturule tagasi. Ma arvan, et see on kõigi huvides, nii selle inimese huvides, et ta leiaks endale väärika eneseteostuse ja palga töö eest, kui ka riigi huvides, et mitte kulutada liigselt ressursse sellele. Üldiselt on nii, et päris esimesel kuul ei liigu keegi tagasi, aga alates teisest kuust see [joon] graafikul stabiilselt tõuseb. Oma maksimumi ja hüppelise [tõusu] saavutab see loomulikult sellel hetkel, kui 270 päeva saab täis. See on selge indikatsioon, et seda võib-olla ei kasutata kõige sihipärasemalt. Seda ei saa ka inimestele ette heita. Aga me üritame leida siin optimumi: üks süsteem, mis on lihtsasti hallatav, millest saavad kõik ühtemoodi aru. [Üritame] teha seda ka õiglasemaks ja tuua kindlustusperioodi [varasemaks], et see rakenduks juba kuuest kuust, ja vaadata teisest otsast, eks ole, kus me oleme liiga helded. Aga sellest me räägiks fraktsioonides ja komisjonides. See digiõppe küsimus, jah, käis eile komisjonist ka läbi. Pean tunnistama, et ühe ööga ma sellist head ja kõikehõlmavat lahendust ei oska välja pakkuda. Ma julgen kinnitada seda, et see probleem on nii-öelda radaril. Ühelt poolt on töötukassas terve hulk digioskuste koolitusi, mis on päris hästi kasutatavad ja mida saab koolituskaardi alusel ka sellisel juhul, kui sa ei ole tööd kaotanud, vaid valmistud ümberõppeks. Aga see tõepoolest kehtib nendele inimestele, kes on parasjagu tööjõuturul. Nende inimeste [probleemile], kes on sealt lahkunud ja kellel on digioskustega probleeme – see ei puuduta üksnes vanemaealisi, eile ma olin näiteks õiguskantsleri büroo korraldatud puuetega inimeste esindusorganisatsioonide üritusel, kus arutasime ka neid teemasid –, me tegelikult tahaks natukene mõelda ja siis mingi plaaniga välja tulla. Probleem on, katsume siis seda adresseerida.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ka mina puudutaksin tööturuteemat. Ilmselgelt on majanduskasvu aluseks ka motiveeritud ja õiglase palgaga töötaja. Minu arvates on kindlasti õiglase palga saavutamisel üks olulisemaid instrumente kollektiivkokkulepe palgatingimustes ja töötingimustes, et nendes sektoriüleselt kokku leppida. Tegelikult näitas õpetajate streik seda meile väga hästi ja ka meditsiinitöötajate näide on siin suurepärane. Teatavasti on olemas Euroopa Liidu miinimumpalga direktiiv, mis kohustab meid ehk Eestit suurendama kollektiivlepingute kaetust 80%-ni. See ühelt poolt tugevdab ametiühingute rolli ja teiselt poolt tugevdab ka demokraatiat töökohal. Kas te saaksite natukene seda teemat avada, et mis tempoga me sinna suunas liigume ja milliseid tegevusi ministeerium ette näeb, et see direktiivi nõue oleks täidetud?

Jaa, see teema oli arutelul just möödunud nädalal kolmepoolsetel läbirääkimistel. See ei ole sugugi mitte lihtne teema. Nagu elus ikka saavutab parima tulemuse siis, kui tekib mingi mõistlik tasakaalukoht. Ja ma pean tunnistama, et selles kontekstis – ma olen küll suur Euroopa Liidu poolehoidja – ei ole ma väga kindel, et sealtpoolt ette antud sihttasemed kuidagi asjale siin Eestis kasuks tuleks. Meil on oma töösuhete kultuur, mis minu arvates järjest paraneb iga aastaga. Mul on nüüd väga praktiline kogemus kolmepoolsete läbirääkimistega ja töötukassaga. Me tegelikult, noh, mitte nüüd päris iga nädal, aga üle nädala erinevas kontekstis koos istume. Ja minu arust on Eesti töötajate esindusorganisatsioonid ja tööandjate organisatsioonid jõudnud sellisele küpsuse tasemele, et tegelikult saadakse aru, et kasulik on jõuda kokkuleppele. See on selline filosoofiline lähenemine. Me üritame samm-sammult seda tööd niimoodi teha, teinekord natukene tülitsedes ja vaieldes mingites küsimustes, aga liikuda selles suunas. Teiselt poolt ma saan ka aru sellest, et kollektiivlepingutel on oma selge roll ühiskonnas. Kui minna tehniliseks, siis me oleme kokku leppinud selle, et selle aasta jooksul paneme kokku plaani, kuidas edasi liikuda, ja käime veel sellel aastal toimuvatel kolmepoolsetel läbirääkimistel läbi, mis see õige tasakaalukoht selles kontekstis on, nii et mõlemad pooled saaksid aru, et ühelt poolt liigutakse kuhugi, eks ole, aga teiselt poolt ei panda liigset survet tööandjatele, eriti praeguses olukorras, kus nende esimene mure on oma ettevõtted taas kasvama saada.

Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus suurinvesteeringute toetuse kohta. Oma ettekandes mainisite, et teil on valitsuses plaan [teha] mingisuguseid muudatusi. Kas see olemasolev süsteem ei tööta hästi? Kas saate seda avada natuke, mis saama hakkab? Praegu on EAS-i toetus vist 3 miljonit.

Tõepoolest, see ongi see häda. Me oleme aastate jooksul näinud, et need vahendid, mis praegu on sellesse tegevusse planeeritud, tegelikult tulemust ei too. Kuigi just hiljuti oli ka üks positiivne näide. Ühele kõrgtehnoloogilisele ettevõttele Eesti lennundussektoris piisas 1,4 miljoni eurosest toetusest, et nad teeksid otsuse, et oma tegelikku tegevust Eestis laiendada. Aga see töötas ainult sellepärast, et neil oli siin suur baas juba olemas. Kui seda poleks olnud, siis oleks nad liikunud kuhugi mujale. Pakkumisi oli laua peal terve rida, alates Kaunasest ja lõpetades Vantaaga ning veel mõne kohaga. See on tavaline praktika suurettevõtete puhul. Tegelikult nende eesmärk on teha tender, küsida erinevate sobivate lokatsioonide käest, mida te pakute. Me oleme natuke selles konkurentsis jalgu jäämas, meie süsteem ei ole olnud piisavalt stimuleeriv. Me oleme seni valdavalt lootnud Eesti üldisele heale majanduskeskkonnale, eks ole. Seda võib kritiseerida – alati on sel mõtet –, aga üleilmsetes maksureitingutes, mida investorid oma otsuste tegemisel jälgivad, oleme me endiselt number üks, eks ole, ennekõike meie ettevõtete tulumaksu režiimist tingituna, mis seda kõike soosib. Aga sellest ei piisa. Need summad peavad olema stimuleerivamad ettevõtete jaoks. Head näited on meil laua peal õiglase ülemineku fondist, kus esmakordselt on need summad märkimisväärselt suuremad, ulatudes kuni 20 miljoni euroni. Seal on terve rida investeerimisotsuseid juba tehtud. Mõnest on siin avalikult räägitud, teistest on avalikult rääkida veel pisut vara. Aga me enam väga ei muretse selle pärast, et need paarsada miljonit eurot, mis ettevõtluse toetamiseks Ida-Virumaale suunati, jääks kasutamata suurel määral. Hoolimata keerulisest geostrateegilisest olukorrast investeerimishuvi ettevõtjatel on. Just tulenevalt keerulisest olukorrast ja muutuvast majandusest ongi oluline toetusmeetmete tõhustamine. Meie eesmärk on see viia juhtumipõhiseks. Loodetavasti pälvib see valitsuse toetust. Meil lihtsalt ei istu kuskil, piltlikult öeldes, EAS-i eelarve real see summa, vaid me oleme põhimõtteliselt arvestanud, et valitsuse reservis võiks sellised vahendid olla. Kui tekivad tõsised suurinvesteeringud, mille puhul selgelt analüüs näitab, et toetus on olulise mõjuga nende otsuste tegemisel, siis me viime need projektid ühekaupa otsustamiseks. Ja me ei räägi siin, eks ole, kümnetest või sadadest projektidest. Me ei pea muretsema selle pärast, et valitsuse halduskoormus selle tõttu tõuseks. Aga loomulikult [käib] iga sellise otsuse juurde tasuvusarvutus, eks ole. Seal peab olema selge ROI, et kui see investeering tehakse, siis millised kohustused see ettevõte võtab. Reeglina ei anta neid toetusi ettevõtetele, mis kuskilt äkki tekivad. Need on ikkagi pikka aega turul tegutsenud ettevõtted. Nende puhul on selgelt võimalik tekitada olukord, et seda tehes me ei võta selgeid riske, ja nähes neid prognoose, mida see ettevõte Eestis teha kavatseb, välja arvutada, et laekuv maksutulu peaks tegelikult selle toetuse üsna kiiresti tagasi tooma.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Te oma ettekandes ütlesite, et küberjulgeolek on üks Eesti konkurentsieeliseid. Kahjuks peab tõdema, et viimasel ajal on see kõikuma löönud. Kui me vaatame neid andmelekkeid – eelmisel aastal kadusid ühes ettevõttes terviseandmed ära, päris suur hulk [andmeid], viimased asjad siin Apotheka valguses, pluss meie eksamisüsteemi kokkukukkumine –, siis meil on murekohtasid ikkagi päris palju. Ja teine küsimus. Näiteks maaelusektor on väga hädas sellega, et uued andmebaasid ei ühildu. Põllumehed ütlevad, et nad peavad järjest rohkem tegelema bürokraatiaga ja sisestama samu andmeid erinevatesse andmebaasidesse. Ma küsin, kas te olete kursis selle problemaatikaga ja milliseid samme on plaanis ette võtta selleks, et andmeturvalisust reaalselt suurendada ja bürokraatiat meie ettevõtjatele vähendada.

Tänan küsimuse eest. Tõepoolest, olulised teemad. Alustaksin äraspidiselt, positiivse poole pealt. Kuigi meil on tõepoolest probleeme, on meil neid probleeme vähem kui teistel. Ma olen ise rääkinud terve rea ettevõtjatega, kes on oma investeeringuid Eestisse planeerinud, just ennekõike tehnoloogiasektoris ja tootmise poole peal, sest seal on küberturve muutunud järjest olulisemaks, kuna kõik need targad masinad on tegelikult kuulsa asjade internetiga ühendatud. Nad tunnevad, et neil on siin olemas tugisüsteem vähemalt sellel tasemel, et on võimalik rääkida spetsialistidega, kelle käest saab nõu küsida ja keda vajadusel palgata. Seda erasektori poole pealt. Riigi poole pealt me seisame päris tugevalt. Ma toon sellise näite, et neli nädalat tagasi toimus Eesti ajaloo suurim küberrünnak. Nädalavahetusel, laupäeval nelja tunni jooksul oli kolm miljardit päringut. Sihtmärgiks võeti selgelt Eesti riigi domeeni osised – politsei, maksuamet – ja [tehti] tehnoloogilises keeles DDoS-rünne või denial-of-service-rünne. Eesmärk oli see, et uputada süsteem vaenulike päringutega üle nii, et see lihtsalt jookseb kokku, eks ole, ja ei ole suuteline vastama, mingid teenused on nagu maas. Ja me selle keerulise sõja võitsime. Nädal hiljem toimus [rünne] Luksemburgis ja nemad suutsid seda tõrjuda ennekõike meie inimeste abiga. Meil on piisavalt palju häid spetsialiste, kes on saanud siin aegade jooksul korraliku praktilise koolituse. See muidugi ei tähenda, et sellega ei peaks tegelema. Ja see näide siin, viitasite Apothekale – me näeme seda iga päev. Kogu see info loomulikult ei ole avalik. See ei ole avalik sellel põhjusel, et kogu avalik info selles kontekstis on ka info meie vastasele. Aga me näeme nende rünnakute intensiivistumist või need inimesed [näevad], kes seda iga päev jälgivad. See töö tundub olevat süsteemne ja kantud mingitest kaugeleulatuvatest eesmärkidest. Ja siin tõepoolest on päris tõsised väljakutsed. Eesti riigi poole pealt võib öelda lühidalt kokku võttes, et seisame veel päris hästi ja arendame neid oskusi. Me oleme päris heas koostöös nende ettevõtetega, keda me nimetame elutähtsate teenuste osutajateks. Need on energeetikaettevõtted, meie meditsiinisektor, eks ole, haiglad ja telekomiettevõtted. Päris hea näide oli siin hiljuti. Kaabli ja gaasitoru ründe või kokkukukkumise intsidendi tagajärjel me nägime, et see ökosüsteem või kogukond töötab koos päris hästi. Aga probleem tekib ennekõike nendes valdkondades, mis tegelikult ei osuta elutähtsaid teenuseid, näiteks see konkreetne apteegikett. Siin me saame anda ainult soovitusi. Eesti oma elutähtsate teenuste osutajatele saab kehtestada nõudeid. Ka nende nõuete puhul on jälle omaette küsimus, eks ole. Üks osa on toiduainetööstus, [mis oli teie] küsimuse teine osa. Siin ongi jälle keeruline tasakaalu leidmise koht. Me nagu saame aru, et toiduainetööstus on osa elutähtsast teenuse [pakkujatest]. Kui me paneme neile kohustusi, siis [tekib] jälle küsimus, millisel määral riik toetab seda või koolitab neid ja milline hulk kohustustest langeb sellele ettevõttele endale. Seal protsessid parasjagu käivad. Aga siis on terve suur sfäär ettevõtteid ehk valdav osa majandusest, mis on väljaspool seda, ja talle saab anda ainult soovitusi. Meil on Eestis infoturbestandard olemas, mis on maailma tipptasemel. Selle võib-olla eelis teiste ees ongi see, et see on suhteliselt [hiljuti] tehtud ning on suhteliselt lihtsalt ja loogiliselt rakendatav. Ka seda tööd riigi poolt tehakse ehk kutsutakse üles ettevõtteid järgima vähemalt infoturbestandardi nii-öelda miinimumnõudeid. Juba see tegelikult vähendab märkimisväärselt riski, et need andmed saadakse kätte. Lõpetuseks tuleb tunnistada, et see on võitlus, mis käib kogu aeg. Ja ma julgen kinnitada, et inimesed, kes sellega tegelevad, kindlasti ei maga. Teine pool, mis puudutab tegelikult sedasama küsimust, mille te tõstatasite, on andmete üks kord esitamise printsiip. On isegi piinlik tõdeda, et see tegelikult töötab meil ainult osaliselt. See on valdkond, millele ma tahaks panna nii palju rõhku, kui vähegi võimalik on. Lisaks personaalse riigi valgele raamatule, mis annab üldise mõtteviisi või suuna, kuidas me peaksime digiteenuseid mõistlikult arendama, kasutades kaasaegseid tehnoloogiaid, on terve rida tehnilisi dokumente, mis seda realiseerida aitavad. Üks neist, mis on värskelt kokku pandud, on AI ja andmemajanduse dokument. See on selline 70-leheküljeline tehniline dokument, mis on vajalik selleks, et me teeksime selles valdkonnas õigeid otsuseid. Ja nüüd, olles selle läbi mõtestanud, tuleb hakata astuma samme. Üks esimesi asju, mida me tahame teha, on Eesti andmekogude audit. Andmevaldajaid on Eestis terve suur hulk. See kõik on ka reguleeritud, aga regulatsiooni [rikkumisele] ei järgne sanktsioone. Ja me peame tunnistama, et Riigi Infosüsteemi Amet, kes tegelikult peab seda registrit, eks ole, ei oma täielikku ülevaadet, milliseid andmeid kogutakse ja mis eesmärkidel. Selle aasta jooksul tahame kindlasti selle pildi, niipalju kui meie võimuses on, ette saada ja siis ühekaupa hakata andmekogude [haldajatega], kes on teiste ministeeriumide või allasutuste all, läbi rääkima, et nad oma andmekogud korda teeksid. Tervikpildi [loomine] on esimene samm selleks, et me ei dubleeriks andmete korjamist.

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister, aitäh hoogsa ja põhjaliku ettekande eest! Oli mitmeid huvitavaid teemasid, aga küsin selle kohta, mis mul teie tegevuses kõige hämaramaks jääb. Hämaramaks, ma ütlesin, jah. Nimelt, tingimustes, kus me ei ole suutnud integreerida päris suurt osa siin elavaid inimesi ei keeleliselt ega mentaalselt, soovite te sisserände piirarvu tõsta. Kusjuures, meil on sisserände piirarvu puhul 13 liiki erandit niikuinii. See piirarv puudutab kolmandaid riike. Tegelikult miljard [inimest] ehk [inimesed] Euroopa Liidust, Ameerika Ühendriikidest ja veel mitmest riigist on sellest vabastatud. Iduettevõtted, kasvuettevõtted, IT-ettevõtted. Te kirjeldasite sektorit, kus on vaja tippspetsialiste. Meil on tippspetsialistid vabastatud kvoodi alt, kui nad saavad vähemalt 1,5-kordset palka. Sisuliselt tahate te sisserände piirnormi tõstmisega tuua sisse odavat tööjõudu. Miks seda vaja on? Nad ei ole ju tippspetsialistid, vaid odav tööjõud. Kas Eesti tõesti vajab seda?

Tõnis Lukas, palun!

Ma ei taha, vabandust, kuidagi patroneeriv olla, aga ma arvan, et kõige parema vastuse sellele annavad ettevõtted ise. Siit mitte väga kaugel paiknevad kaks esindusorganisatsiooni: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, mis on väga väärika ajalooga ja sisuliselt toimetav organisatsioon, ja samamoodi Eesti tööandjate katusorganisatsioon. Ma soovitan nendega rääkida ja nende argumentatsioon ära kuulata. Aga lühidalt kokku võttes, veel kord: me ei räägi ainult doktorikraadiga inimestest, kes on puudu, puudu on tegelikult ka olulist praktilist tööd tegevatest inimestest. Lihtne näide on kasvõi kvalifitseeritud keevitajad. Kui nüüd nende inimestega rääkida, Eesti ettevõtjatega, siis nad kinnitavad teile, et kellegi eesmärk ei ole tuua siia mingeid juhuslikke inimesi kolmeks kuuks midagi korjama ja siis öelda, et nüüd on see põld ära klaaritud, vaadake ise, kuidas hakkama saate. Loomulikult me räägime ikkagi nendest inimestest – ma olen täiesti kindel, et Eesti ettevõtjad on selles kontekstis vastutustundlikud –, keda neil päriselt vaja on. Nad võivad teile sektor sektori kaupa selgitada, kes need täpsemalt on. Ma arvan, et te saaksite neilt parema vastuse kui minult. Me ei ime seda vajadust lihtsalt pastakast välja, et midagi teha.

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Suheldes ettevõtjatega, kirjeldavad nad praegust Eesti majanduslikku madalseisu umbes järgnevalt. Lisaks negatiivsetele reaalmajanduslikele [probleemidele] ütlevad nad, et motivatsioon on kuidagi maas. Näiteks teedevaldkonnas tegutsevad ettevõtted küsivad, miks riik vähendab keerulisel ajal teedesse suunatud investeeringuid, isegi kriitilisest piirist poole võrra [väiksemaks]. Nad oleks oodanud kontratsüklilist käitumist või vähemalt stabiilset rahastamist. Kuidas teie seda kommenteerite? Kas riigil on plaanis lähiajal mingeid kiireid kontratsüklilisi investeeringuid majandusse suunata, et olukorda parandada?

Anti Allas, palun!

Jah, väga põhjendatud küsimus. Nii ta on. On sektoreid, kus ettevõtjad on vägagi enesekindlad, ja on sektoreid, kus enesekindlus on kadunud. Aga minu aus vastus sellele on see, et mina ministrina, kelle tiitlis esineb sõna "majandus", loomulikult põhimõtteliselt toetan seda, et me peaksime mõtlema pisut rohkem investeeringutele, mis kontratsükliliselt toimivad. Me ei ole jõudnud selles valitsuses konsensusele. Läheks selles eelarvetsüklis uuele ringile.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister, aitäh ettekande eest ja hea töö eest! On fakt, et tänapäeval on nii-öelda uue tööstuse aluseks puhta energia olemasolu ja on korrelatsioon energia efektiivse tarbimise, tootlikkuse ja heaolu vahel. Ettevõtjad on energeetikakonverentsidel hiljuti kinnitanud, et meil on vaja investeeringuid puhtasse energiasse. Taavi Madiberk tõi tarbimise sihiks 20 teravatt-tundi selles ajaraamis, millest me räägime. Millist sihti minister näeb? Ja kuidas saame meie või õigemini, kuidas saate teie ministeeriumis kaasa aidata, et uued tööstused meile tuleks, tootlikkus seal oleks kõrge ja energia, mida nad kasutavad, puhas?

Tänan küsimuse eest. Ma olemuslikult jagan seda mõtteviisi ja minu arvates on see üks häid näiteid, kuidas ministeeriumidevaheline koostöö võiks toimida. Pean ausalt tunnistama, et minu eesmärk sellesse ametisse asudes ei olnud teha dokumenti, mille nimi on majandusplaan. Me kõik tegelikult teame, et majandus on oluliselt komplitseeritum organism kui see, mida konkreetses ministeeriumis või tema allasutustes tehakse. Ja ka selles majandusplaanis on välja toodud see, et see saab olla … Ma olen kommunikatiivses retoorikas, aga mitte ainult retoorikas tahtnud öelda, et majanduse konkurentsivõime küsimus on sama oluline kui riigikaitseküsimus. See on päriselt niimoodi. Kui me majandust ei kasvata, siis meie maksutulud ei tõuse, meil ei ole võimalik kaitsta adekvaatselt oma riiki ega õpetajatele, päästjatele või kellele iganes väärikat palka maksta. Aga me siiski pisut ignoreerime majanduse konkurentsivõime küsimust. Seni on see lihtsalt niisama kasvanud. Kasvanud on see ennekõike selle tõttu, et meil on olnud terve hulk konkurentsieeliseid, aga see konvergents on ära toimunud. See on umbes sama, mida Taavi Madiberk, eks ole, tark inimene ja praktikas ennast tõestanud suurettevõtja, on esile toonud. Aga küsimus on tegelikult tasakaalu leidmises. Me saame aru, et me peame seda stimuleerima. Tulles tagasi selle näite juurde, oli Kliimaministeeriumi energeetikute vaade kuni selle suveni selline, nagu neil võib-olla peabki olema. Nemad vaatasid pigem Eesti energiajulgeolekut, aga mitte seda, milliseid tingimusi me peame looma selleks, et majandus saaks kasvada, eriti keskkonnasäästlikus roheenergiat tarbivas sektoris, mis ilmselgelt on tulevik. Me jõudsime suve jooksul ühisele arusaamale, et nii see on, ja seda ambitsiooni tõsteti. Nüüd, kas see on 12, nagu praegu tundub, et see kokkulepe on, või 20, on juba palju keerulisem küsimus. Ja me tegelikult olemegi seisus, kus Kliimaministeerium võib öelda, et nemad on oma töö ära teinud, nad tõstsid ambitsiooni. Loomulikult on selle praktikas realiseerimine ka [suur] töö, aga ambitsiooni on tõstetud ja nüüd tuleb tegelikult see portfell täis müüa. See on see, mida Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja tema allasutused teevad. Me tõepoolest keskendume sellele, et teha maksimaalne jõupingutus – riik saab seda teha koordineeritult majandusministeeriumi, Välisministeeriumi, Kliimaministeeriumi ja ka mõningate teistega –, et piltlikult öeldes Eestit kui investeerimiskeskkonda häbenemata müüa. Me oleme seda tööd teinud pisut hillitsetult, aga tahaks siin gaasi juurde panna. Praktilistest sammudest on tehtud ka üks valitsuskomisjon, mis alati tekitab humoristidel võimalust aasida. Selle nimi on Eesti majanduse strateegilise konkurentsivõime tõstmise valitsuskomisjon. Selle töö on käima läinud ja seal me koordineerimegi näiteks projekti, mille nimi on rohekoridor, et kiirendada investeeringuid ja koordineerida oma jõupingutusi, et Eesti ettevõtteid aidata nii palju kui võimalik uutele turgudele.

Karmen Joller, palun!

Aitäh huvitava ülevaate eest! Minul on pigem kommentaar või mõte, mida eile komisjonis ei jõudnud välja öelda. Eestis on teadlased hädas sellega, et meie andmekaitse on ääretult tugev või selline väga kaitsev inimese suhtes. See tegelikult ei sega ainult teadlasi, vaid siin on olnud ka juttu, et tegelikult me ei saa riigis sageli andmeid üheks või teiseks otstarbeks ristkasutada. On olemas elundidoonorlus. Kas me ei võiks hakata ka sellist asja välja töötama nagu andmedoonorlus ehk et ma annan nõusoleku teatud eesmärkidel oma andmete kasutamiseks? See võib-olla aitaks natukene [süsteemi] lihtsustada. Loomulikult on andmete kaitse ülimalt tähtis, aga näiteks minul isiklikult ei oleks midagi selle vastu, kui mu terviseandmeid või mingeid statistilisi muid andmeid kasutataks teaduslikel eesmärkidel.

Jaa, see on väga põnev teema. Ma arvan, et Eestil on siin suur konkurentsieelis. Nüüd on küsimus, kas me suudame selle ära kasutada. Konkurentsieelis mitmes mõttes. See on lihtsalt fakt, et ei ole ühtegi teist riiki maailmas, kus terviseandmed oleksid nii digitaliseeritud kui meil. Seda ühelt poolt. Ja teiselt poolt me näeme, kuhu kaasaegne meditsiin areneb ja mida on võimalik andmepõhiselt teha, ehk see nii-öelda personaalmeditsiini pool. Kui me saame andmed õigesti kasutusse erinevate andmekogude hoidjate käest, siis on tõepoolest suur perspektiiv reformida Eesti tervishoiusüsteemi ja minna jõuliselt edasi selles suunas – see eesmärk peaks olema –, et meditsiin on ennekõike ennetav. Ehk enne, kui inimesed jõuavad tohutult vastikute ja kulukate krooniliste haigusteni, on sekkumismeetodeid. Ja see andmetel põhinev personaalmeditsiini diagnostika pool võimaldab seda. See on üks pool sellest. Teine pool on see, et loomulikult saab sellest teha ka päris hea ekspordiartikli. Me saame luua keskkonna, kus me otsime uusi sektoreid, kus oleks võimalik eksponentsiaalne kasv. Meditsiinivaldkond, biomeditsiin, personaalmeditsiin – see kõik on võimalik. Kas see ülesanne on lihtne? Loomulikult mitte. Ma toon lihtsa näite minemata kogu sellesse keerukusse, mis väärib omaette konverentsi või seminari. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas on ettevõte, mille nimi on Aktsiaselts Metrosert, mis tegeleb valdavalt [metroloogiaga]. See tundus olevat sobiv keha selleks, et arendada seal ka muud ja toetada innovatsiooni. Sinna juurde me olemegi teinud rakendusuuringute keskuse, mis aitab Eesti ettevõtjatel teha teadusest toodet. Loomulikult ei ole seal kogu spektrit, eks ole, selle kohta ei suuda keegi adekvaatset ja kvalifitseeritud nõu anda. Seal on valitud välja kuus suunda, kus meil on pädevus, ja üks nendest, millega praegu juba kõige intensiivsemalt töö käib, on terviseandmete pool. Nii et me tahaks olla seal see [osapool], kes toob esile majandusliku poole. Aga kuna tegemist on riigile kuuluva organisatsiooniga, siis võib-olla on sinna lihtsam luua platvorm, mis toob andmed kokku. Ma olen rääkinud sellest ka terviseminister Riina Sikkutiga, [neil on] teine suur plokk, mis ennekõike sõltub neist. Aga Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumis me selgelt näeme perspektiivi mitmes mõttes ja oleme valmis koostööks. Aga see ei ole lihtne ülesanne, sest me teame, et inimeste teadlikkus oma andmete delikaatsusest kasvab, ja terviseandmed on kindlasti kõige delikaatsemad andmed. Siin saab tegelikult edasi liikuda ainult samm-sammult, et me ei kaotaks selles protsessis usaldust. See tingib selle, et tormata ei saa. Aga liikuda tuleb.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kuulasin huviga teie ettekannet riigi pikaajalisest arengustrateegiast "Eesti 2035". Kahjuks pean ütlema, et peale kõlavate loosungite, et peame tegema, peame looma, tõstame latti, paneme gaasi juurde, teeme maksimaalse jõupingutuse, ma midagi sealt ei kuulnud. Kuidas aitab valitsuse maksutõusude poliitika juba kaks aastat languses olevat majandust turgutada? Seda tahaks kuulda.

Jah, ütleme nii, et fiskaalpoliitika ei ole midagi, mida teeb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Siin ma saan anda oma vaate asjale. Loomulikult on teada see makromajanduslik tõde, et tõusev maksukoormus, eriti mis puudutab ettevõtjaid, sellistes keerulistes majandusoludes ei ole hea. Aga teiselt poolt [peame] vaatama otsa riigi vajadustele. Ma ei taha minna sellesse diskussiooni, mida siin on juba mõnda aega peetud, eks ole, millise valitsuse ajal täpselt ülemääraselt laenu võeti ning millised otsused olid mõistlikud ja millised mitte. Selge on see, et kui me vaatame riigieelarve seisu ja seda, mida me kõike peame tegema, eks ole, siis ei ole pääsu maksutõusudest. Mina näen oma tööna ministeeriumis seda, et me loome soodsa keskkonna majanduskasvuks. Kas see töö on resultatiivne või mitte? Teie arvate, et ei ole, mina arvan, et on. Eks ajalugu ole siin lõpuks näitaja, kas see toimib või ei toimi. Ma tunnetan selgelt ka seda, et me ei ole selles jõupingutuses üksi. Ka sedasama majandusplaani läbi rääkides [tehti] ju olemuslikult soovide nimekiri. Soovide nimekiri on värskelt läbi käidud. Seal on kirjas see, mida riik on senimaani teadnud, ning seal on ka kasutatud Eesti ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonide praegusi värskelt üle käidud soove. Nüüd tuleb neid otsast jõudumööda täitma hakata. Me päriselt tegeleme sellega. See plaan on suhteliselt värskelt sündinud ja annab esmalt suure raami ja edasiliikumise suuna. Ma hea meelega tulen majanduskomisjoni ja räägin seal pikemalt, mida me praktiliselt teeme.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tööjõu tootlikkuse kasvatamine 110%-ni Euroopa Liidu keskmisest sõltub ju paljuski sellest, kuidas läheb Eesti tööstusel lähiaastatel. Ettevõtjate ja teadlaste kriitika on olnud see, et riigi tähelepanu ei ole piisav ja ministeerium tegelikult ei tea, mida tööstus vajab. Kas te näete ministrina lisaks mainitud rohelistele koridoridele või suurinvesteeringute toetusmeetmetele – veel paar markeeringut, mis läbi käisid –, et lähiaastatel oleks ametkonna sees tarvis mingisugust vastutust ümber jagada? Ühe ideena on välja pakutud tööstusala asekantsleri koha loomist või muud sellist. Kas te näete mingit vastutust jagavat meedet ka enda haldusalasse?

Kui küsimus on selles, kas adutakse, millised on Eesti tööstuse probleemid, siis loomulikult adutakse. Oleks sellele kiireid lahendusi, oleks ju tore, eks ole, aga tegelikult ei ole. Aga see ei tähenda, et teemaga ei peaks tegelema. Tooksin siin veel näite praktilisest elust. Lisaks rakendusuuringute keskusele, mis nüüd hooga tegutsema hakkab, on meil juba mõnda aega toiminud meede [EISA] all, mille nimi on rakendusuuringute programm. Me tegelikult nii Euroopa Liidu rahast kui ka Eesti riigi vahenditest toetame ettevõtjaid, kellel on just kõrge lisandväärtusega tootmises oma plaanid, selleks et neid rakendada, neid edasi viia ja selle kaudu tegelikult stimuleerida nende enda investeeringuid teadus- ja arendustegevusse. Kaks vooru on läbi viidud. Värskelt võtsime pildi ette ja need taotlusvoorud on mitmekordselt üle märgitud. Seal on ülikvaliteetseid projekte. Pigem me vaatame selles suunas, kuidas oleks võimalik rakendusuuringute programmi raha juurde tuua, selleks et seda kõrge lisandväärtusega tootmist [tekiks]. Nüüd, mis puudutab seda teist küsimust, kas ühe ametniku juurde lisamine kuidagi teeb selgust juurde, ma arvan, et häid inimesi on alati juurde vaja. Ametipost inimesele, kes seda tegevust ministeeriumis koordineerib, on olemas. Eelmine inimene lahkus teatud põhjustel, millesse ma siin ei lasku. Konkurss käib. Nii et ootame väga, et sinna tuleks pädev spetsialist, energiaga inimene seda sektorit eest vedama. Aga mis puudutab asekantslerit, siis asekantsler on Eesti avaliku halduse süsteemis väga selgelt defineeritud tippjuhi rolliga inimene. Asekantsleril on mõte sellisel juhul, kui ta on juht, ta juhib ja tal on juhtida mitmeid osakondi. Me, vastupidi, tõstsime kaks asekantsleri kohta kokku, et tegevus oleks ettevõtluse ja majanduse poole pealt koordineeritum ja paremini juhitud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma vaatasin just üle Rahandusministeeriumi majanduse kevadstsenaariumi. Nii nagu tavapäraselt on nad välja toonud stsenaariumi, mis on RES-i järgi prognoositud, ja riskistsenaariumi ehk positiivse ja negatiivse pildi. Nüüd ma saan aru, et te tulite Riigikogu ette nii-öelda soovide nimekirjaga, nagu te väljendasite ennast. Kas te olete selle soovide nimekirja, kui me räägime erinevatest stsenaariumidest, pannud väga positiivse stsenaariumi kategooriasse või mõõduka stsenaariumi kategooriasse? On see konservatiivne või väga positiivne stsenaarium teie arust? Kuidas te olete sellise arvamuse praegu kokku pannud, millest olete te lähtunud stsenaariumi kokkupanemisel, kui me räägime sellest, et näiteks SKP kasv 12 aasta jooksul kahekordistub teie stsenaariumi alusel?

Tänan! Hea küsimus. Jah, tõepoolest, majandusplaanis, mis on avalik dokument, loetav nii internetis hüpertekstina kui ka kujundatud [vormis], on kirjas see nimekiri [tegevustest], mida me peaksime tegema. Seda on päris palju, seda kõike kaugeltki ei tee Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Selle eesmärk ongi see, et veel kord [tegevused] ära fikseerida ja järjest rohkem teistega koostööd tegema hakata. Ma siin tõin mingeid näiteid, kus on positiivne areng. Rohekoridori puhul töötame koos Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, tööjõuvajaduste adresseerimisel koos haridusministeeriumiga ja energeetikaküsimustes Kliimaministeeriumiga. Nii peaks edasi liikuma. Iga selle soovi taha tahame saada ka reaalse realiseerumistähtaja. Need ei ole midagi, mida on võimalik ühe aastaga realiseerida. See on see üldine printsiip, kuidas me seda menetleme. Ja ma tahtsingi jõuda selleni, et see dokument tegelikult ei ole nii-öelda kivisse raiutud. See, milliseid tegevusi millise intensiivsusega teha, kuhu rohkem üritada rõhku panna, kuhu üritada rohkem ressurssi saada, on tegelikult töö, mida me veel selle aasta jooksul teeme. Hea meelega tuleks seda tutvustama, kui see valmis on. See eesmärk [SKP kasv] 2035. aastaks kahekordseks on, ütleme niimoodi, ambitsioonikas ja suhtumisi sellesse on seinast seina. On majandusanalüütikuid, kes ütlevad, et see kindlasti ei ole realiseeritav, ja on majandusanalüütikuid – kõik nad on tõsiselt võetavad inimesed –, kes ütlevad, et kuulge, sõbrad, see eesmärk on ju isetäituv, kui me vaatame ajaloole tagasi ja [mõtleme] sellele, milline areng võiks olla. Loomulikult juhul, kui geopoliitikas see kõik veel ei komplitseeru. Aga tegelikult me tahaks teha selle arvutuse loosunglikust üleskutsest üsnagi tehniliseks. Majandust on võimalik struktureerida mitut pidi. Üks võimalik lähenemine on see jagada 16 sektoriks. Neid ma siin ette lugema ei hakka. Me tegelikult liigume sektor sektori kaupa ja vaatame, mis on praegu selle panus Eesti SKP‑sse, kui palju seal genereeritakse lisandväärtust ja milline võiks olla selle roll 2035. aastal, et leida sealt üles sellised kohad, kus tegelikult pisut suurem arenguhüpe on võimalik, kui tavapäraselt prognoosides [tundub]. Üks näide. Käisin just läbi kõik, mis on seotud terviseandmete ja personaalmeditsiiniga. Aga üritaks leida veel selliseid sektoreid, kus on kasvukohad. Teised on stabiilsuse tootjad. See arvutus ei ole valmis, aga me tahaks saada korraliku mudeli ka sinna kõrvale, mis omakorda aitaks vastata küsimusele – kui me rakendusuuringute programmis näiteks järgmisel aastal seame sihte –, kuhu suunda need toetused võiksid minna, millised ettevõtted võiksid kvalifitseeruda. Siis oleks võimalik, eks ole, ka teaduspõhiselt või mudelipõhiselt anda hinnanguid, mis on mõistlik ja kus võib-olla tuleks tagasi tõmmata.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Kõigepealt suur tänu selle motiveeriva soovide nimekirja eest! Kindlasti innustume sellest, et meil on väga palju teha. Hästi huvitav on siin pealinnas kuulata arutelusid tehnoloogiast, tehisintellektist ja sellistest ägedatest teemadest. Minu küsimus on praktilisemat laadi. Mina tulen sellisest kohast nagu Kagu-Eesti. Kui ma käin näiteks erinevates külades Pukal, Haanjas, Lintes, Saatses, siis seal on inimestel hoopis teistmoodi mure: kuidas saada selline internet, et pidada maha üks tavaline veebikoosolek ja teha kaugtööd, rääkimata sellest, et [teha] mõni andmemahukam ettevõte? Millal me ükskord internetiühenduse nii kaugele saame, et kõigis Eestimaa paigus on see inimõigus kõigile inimestele tagatud?

Aitäh küsimuse eest! See vääriks omaette seminari nagu ka terviseandmete puhul, aga lihtne vastus on ju see, et oleks vaid raha, küll siis teeks. Siin on jällegi küsimus optimaalse tasakaalu leidmises. Paralleelselt on töös kaks protsessi, mis seda mõjutavad. Üks on see, et jällegi koostöös Kliimaministeeriumiga, kes tegelikult juhib seda, mis toimub Eesti transpordis, maanteel ja üldse liikumistaristul, me oleme jõudmas ühisele kokkuleppele, kuidas tulevikus taristuobjekte ehitades sinna juba installeerida või eelinstalleerida vajalik tehnoloogia ning kaablite ja muu taolise paigaldamiseks vajalik infrastruktuur, et me suudaksime odavamalt ehitada kiireid ühendusi. Mõneti üllataval kombel, eks ole, ei ole me senimaani seda kokku leppida suutnud, aga nüüd tundub, et suudame. See ei puuduta ainult maa-alust infrastruktuuri, vaid ka mobiilimastide ehitamist või üldse sidetaristu maapealse osa ehitamist. See on üks meetod, kuidas võiks jõuda selleni, et natukene pikemas perspektiivis on see lihtsamini ja odavamini välja arendatav. Teine probleem on selles – see on jälle ilmse konstateerimine –, et Eesti on paraku üsna suur riik oma elanikkonna kohta. See hajaasustus. Loomulikult on võimalik igale poole jõuda, aga märkimisväärsete kuludega. Viimane hinnang [on selline], et kui me tahaksime saavutada peaaegu sajaprotsendilise katvuse – eesmärgina see ei ole väga hea, sest päris 100% kunagi ei tule, aga 99% –, siis on investeeringu [maht] umbes 200 miljonit, üle selle. Praegu sellist raha kuskilt võtta ei ole. Küll aga oleme me kohtunud korduvalt Eesti suuremate telekomiettevõtetega, et arutada, mis võiks olla vähemalt lähematel aastatel see optimaalne mudel, kus me kasutaksime maa-alust või kaablipõhist infrastruktuuri ja tegelikult mingitesse kriitilistesse kohtadesse püstitataks maksumaksja raha eest ühiskasutatavaid torne, kuhu on võimalik mobiilside või mõne muu side seadmeid paigaldada. Selline on see hetkeseis. Lühidalt kokku võttes: probleem on teadvustatud. Kui sa küsid, kas 2027. aastaks on 100%-line katvus, siis vastus on ei.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Me teame juba pikka aega, et elukeskkonna lahutamatu osa on töökoht. Ometi oleme jõudnud tegelikult sinna, kus töökohad on, töökäsi ei ole ja neid tuleb tuua kuskilt mujalt sisse, sellepärast et meie elanikkond on koondunud teatud piirkondadesse. Nii lihtsalt on. Minu küsimus tulebki sellest, et see regionaalne lähenemine ja see konkurentsieelis teatud piirkondades on üliolulise tähendusega. Minu meelest tuleb Eesti riik appi piirkondadele ainult siis, kui on vaja mingi planeeringulahendus ellu viia, mingi riigi huvi realiseerida. Täna me oleme jõudnud sinnamaani, kus me ütleme, et ka taastuvenergia tootmine on riigi kõrgendatud avalik huvi. Samas ei ole ma kordagi kuulnud, et valitsus oleks teinud väljasõidu näiteks Pärnumaale ja rääkinud sellest, et vaadake, teil on selline piirkond, kus tuleb energiat toota, [ja küsinud], aga mida te tahate vastu saada, et see kõik siia tuleks. Miks see nii on?

Jah, hea küsimus. Mul ei ole sellele head vastust. Selle aasta jooksul, mis mul on au seda ametit pidada olnud, ma pean tunnistama, ei ole mul see pähe tulnud. Ma olen ise katsunud sõita [Eestis ringi] nii palju kui võimalik ja saada aru, mida Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium ning tema allasutused saavad teha. Aga tundub vägagi mõistlik mõte. Võtan selle siit kaasa ja teen kolleegidele sellise ettepaneku.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Ettevõtjad on tegelikult juba aastaid olnud päris kriitilised erinevate valitsuste ja ka selle valitsuse majanduspoliitika suhtes. Nüüd, kui te olete uue majandusplaani välja toonud, kuidas needsamad ettevõtjad on sellesse suhtunud? Mis on nende tagasiside praegu sellele väga ambitsioonikale plaanile?

Nagu ikka, ma arvan, on suhtumisi seinast seina. See on tore, et meil on vaba maa ja inimesed saavad arvata, mida nad tahavad. Pigem ma ütleksin, et need esimesed kohtumised – vale on isegi öelda esimesed kohtumised, terve hulk kohtumisi –, mis on toimunud selle raamistiku ettevalmistamisel ja pärast selle tutvustamisel, on mulle andnud siiralt indu sellega edasi toimetada. Ja ei ole ju oluline see, et ühel konkreetsel isikul, Tiit Riisalol on see ind olemas. Oluline on see, et need inimesed, kes töötavad avalikus sektoris selles valdkonnas, mida mul on au juhtida, võtavad seda kõike tõsiselt ja saavad aru, et see on oluline, mida nad teevad, ja et meil tegelikult ei ole teisi valikuid, kui majanduse konkurentsivõime küsimusega tegeleda. See on mõneti võib-olla mitte väga tänuväärne tegevus, aga see selleks. Jõuda siin ühel hetkel tõdemuseni, et me olemegi kõik ära teinud, on sisuliselt võimatu. Aga see ei tähenda, et ei peaks sellega tegelema. Mul on hea meel selle üle, et järjest rohkem kolleege tuleb sellega kaasa. Ma olen siin terve rea näiteid toonud, kelle puhul väga pikalt paluma ei pea, et teeme koos. Paljudes kohtades saab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium olla pigem arvepidaja. Me kindlasti teeme oma osa rehkendusest nii hästi, kui suudame. Ennekõike puudutab see digitehnoloogiate arengut ja nende abil teenuste ehitamist, mis teeks ettevõtjate elu lihtsamaks. Aga on terve rida valdkondi, kus see niimoodi ei ole. See sõltub ainult meist. Võin ühe lihtsa näite tuua: kogu kultuuri- ja spordimajandus. Oleme ka seda arutanud. See on valdkond, kus Eesti võiks saada oluliselt suurema mõjuga tegijaks maailmas. Meil on oma loomeinimeste potentsiaali abil need võimalused olemas. Aga nüüd tuleb targalt ka mõelda otse välja öeldes, kuidas see äriks teha. Aga siin ei saa Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium olla see [ainus] realiseerija. Töötame koos Kultuuriministeeriumiga, et ka selline plaan valmis saada. Neid näiteid võib veel tuua. Kui nüüd filosoofiliseks minna, kui tohib, siin lõpu eel, siis see, kas me oleme edukad või mitte … Me näeme militaarsfääris, mis õnnetuseks on meile kõigile viimaste aastate jooksul päris tuttavaks saanud, me pidevalt jälgime seda, et see, kas sa suudad lahinguväljal domineerida, sõltub sellest, kuidas erinevad väeliigid koos töötavad. NATO terminoloogias kasutatakse vist terminit unity of effort ehk jõupingutuse ühtsus. Majanduskasvu on meil võimalik saavutada ainult jõupingutuse ühtsusega. Me tahame olla eestkõneleja, aga edu sõltub sellest, kui palju tuleb kaasa.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Mul on kaks küsimust jõupingutuse ühtsuse kohta. Esimene puudutab soolist palgalõhet. Kui te käisite Euroopa Liidu asjade komisjonis ja me arutasime uut Euroopa Liidu õigust soolise palgalõhe vähendamiseks, siis te võtsite vastu väljakutse võtta see Eestis üle nii, et ettevõtjatele halduskoormust juurde ei tule. Küsin, kas te olete valmis seda väljakutset siin Eesti rahva ees kordama ja kuidas sellega läheb. Ja teine küsimus jõupingutuste ühtsusest. Eile oli Euronewsis üleval must statistika Eesti jaoks, et Eestis on kõige rohkem neid tööandjaid – tervelt 70% tööandjatest –, kes ütlevad, et tööle kandideerivad inimesed ei oma tööks vajalikke oskusi. Meie tööandjad olid selles mõttes isegi mustemate prillidega kui Türgi või teised riigid. Eestis oli see protsent kõige suurem. Kuidas saaks seda jõupingutuse ühtsusega paremaks teha?

Jaa, palgalõhe. Ma käisin eile majanduskomisjonis ja seal oli inimesi, kes arvasid, et seda tegelikult ei eksisteeri, ja palusid mul tuua ühe konkreetse näite. Ma pean tunnistama, et ma ei osanudki ühte konkreetset näidet tuua, aga küsisin siis meie inimeste käest, kes sellega igapäevaselt tegelevad. Nad ütlesid mulle, et ega ei olegi võimalik konkreetseid näiteid tuua, need on delikaatsed isikuandmed ja võib-olla oleks veider seda teha. Võib-olla on võimalik seda otsima minna. Aga kui vaadata statistilistesse andmetesse sisse, lihtsalt tuues ühe näite – Statistikaamet seda palgatemaatikat meil ka kaardistab ja uurib –, siis on selline kategooria [töötajaid], kelle nimetus on autotehnik, töövaldkondade nimekirjas. Meil on teada, et Eestis oli meessoost tehniku keskmine palk 2023. aasta neljandas kvartalis 2031 eurot, aga naissoost tehnikul 873 eurot. See ongi see palgalõhe. Ja kui väga vaja, siis võib minna, eks ole, ja need konkreetsed tehnikud üles otsida, kui sellest mingi abi on. Nii et probleem eksisteerib. See on asja üks pool, et meil [sama] tööd tegevad inimesed saaksid võrdset palka, selle suunas [tuleb] liikuda. Teine pool on loomulikult see, et meil on sektorid, kus domineerivad selgelt naised. Me kõik teame neid: haridus, meditsiin ja nii edasi. Ja seal on madalamad palgad, eks ole, kui keskmiselt ühiskonnas. See on teine suund, kuhu liikuda, et mehed liiguksid ka nende erialade juurde ja naised jälle, vastupidi, teiste juurde. Vot. Aga see oli lihtsalt taustaks. Küsimus on, kuidas seda teha niimoodi, et halduskoormus oleks võimalikult väike. Jah, lubasime teha tööriista. Sellele on antud ka ilus nimetus, palgapeegel. See tööriist on olemas. See on töötukassa süsteemist või kodulehelt kättesaadav alates 1. aprillist. Inimesed, kes sellega tegelevad, ei ole tahtnud suurt teavitustööd teha, et esmalt saada aru, kui hästi see funktsioneerib. See peaks registrites olevate andmete põhjal, kui ettevõte teeb vastava päringu, andma vastuse, kuidas ühes konkreetses ettevõttes on. See info on nähtav ainult sellele ettevõttele, mitte kellelegi laiemalt, ja loomulikult selle ettevõtte juhtidele, aga ka näiteks töötajate usaldusisikule. Ja selline metoodika puudutab rõhuvat enamust Eesti ettevõtjaid. [Rangemad] nõuded tulevad suurematele ettevõtetele, millega, ma kardan, võib kaasneda ka halduskulu, aga me räägime siin ettevõtetest, kelle mastaap on nagu hansapangal, SEB-l ja Eesti Energial. Küllap nad saavad hakkama. Paljud ettevõtted tegelikult muude suundumuste tõttu majanduses seda nii või teisiti juba teevad.

Kadri Tali, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Edu teile teie tänuväärses töös ettevõtjate ja ettevõtete eest seismisel! Te puudutasite seda teemat serviti, aga see väärib rohkem lähenemist. Teadupärast on ka kultuur ja sport meie ekspordi- ja majandusharu. Selle teadvustamisest ja reaalsetest tegudest on järjest enam juttu. Kas on ka mõtteid, kuidas neid valdkondi stimuleerida? Viimasel ajal on tõstatunud teema eraraha kaasamisest. Kas see võiks anda märgatava tõuke kultuuri- ja spordivaldkonna arenguks Eesti majanduse mõttes, sest teadaolevalt on täna seaduse järgi ettevõtetel võimalus valdkonda investeerida ligi miljard eurot? See teostuks juhul, kui riigipoolne motivaator selleks oleks olemas?

Aitäh küsimuse eest! Otsapidi ma seda puudutasin, aga me kahtlemata Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis näeme, eks ole, et selliseid võimalusi tuleks ära kasutada. Aga jällegi, see saab olla meie kollektiivne jõupingutus, nii selle teema tõukajate kui ka vastavate ministeeriumide ja ametite koostöös. Kui vaadata, mida tuleb targalt kasutada, siis lisaks sellele, mis meil on maapõues või kuskil õhus, tuleb loomulikult targalt kasutada ka kõike seda, mis on meie kõrvade vahel. Meil on konkurentsieeliseid ka siin.

Ja palju õnne tänane sünnipäevalaps, Jaak Aab! Teie kord küsida.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Täna on siin juba juttu olnud soolisest palgalõhest, aga minu küsimus puudutab regionaalset lõhet, nii palgalõhet, tootlikkuse lõhet kui ka arengulõhet. Kahjuks on jälle paaril viimasel aastal asjad läinud kehvemaks, kui me vaatame just piirkondade arengut regionaalses mõttes. Ida-Virumaast on palju juttu olnud. Ma väga usun ja loodan – olen ise ka sellega tegelenud –, et teatud lisavahendite toel siiski tänapäeva tehnoloogia põhjal tööstus seal areneb. Me teame näiteid ja tänan teid tubli töö eest viimasel ajal, et need asjad arenevad kiiremini. Aga kas teil on ka plaanis vaadata otsa sellele – nii nagu ma olen alati öelnud, et iga minister peab olema ka regionaalminister –, kuidas seda lõhet ehk regionaalse arengu lõhet majanduse ja ettevõtluse mõistes nende vahenditega, mis juba olemas on, ehk Euroopa Liidu vahenditega või muude programmidega oleks võimalik vähendada?

Jah, no mis ma ikka blufin, loomulikult on need vahendid olemas ja on neid asutusi, mis neid kasutavad, eks ole, näiteks EAS, või EISA nüüd, ja mõned teised, mis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas. On ka teisi, mis on väljaspool seda. Ma ütlen ausalt, see ei ole olnud senini minu prioriteet. Töötundide arv on piiratud ja on olnud üks selge fookusala, mida on võib-olla hea nii-öelda õppevahendina pärast kasutada – see on seesama Ida-Virumaa, kus meil on olnud suur ajaline surve nende vahendite ära kasutamiseks. Aga see ei tähenda, et ülejäänud Eesti ei oleks oluline. Ja mul on hea vabandus ka, et meil on minister, kelle ametinimetus on põllumajandus- ja regionaalminister, või oli see vastupidi. Aga me kindlasti nüüd, kui mingisugune osa protsesse, millest ma siin täna olen ka rääkinud, on saanud selge suuna ja liikumise ning ma tean, et inimesed sellega tegelevad ja võtavad seda tõsiselt, vaatame päris siiralt sellesse poolde ka sisse. Üks osa sellest tööst [saab] tegelikult meie jaoks mingisuguse selguse ja arusaama ettevõtmise käigus, mida nimetatakse nulleelarveks. Lihtsalt taustaks, eks ole: eesmärk seal ei ole see, et võtame Exceli tabeli, kustutame kõik arvud ära ja siis hakkame [lahtreid] uuesti täitma, vaid eesmärk on liikuda tegelikult tegevuste kaupa, mida riik teeb, ja vaadata, kas need on põhjendatud või mitte. Kuskil keerame midagi kinni, kuskil võtame dubleerimist vähemaks. Aga see annab ka pildi sellest, kuhu me võib-olla peaksime rohkem keskenduma. Julgen siin anda lubaduse, et kui ametit antakse, siis selle aasta lõpus ma tahaks, et meil oleks mingisugune arusaam koostöös ennekõike regionaalministriga, mis me seal teha saame.

Amet on antud juba. Tiit Maran, palun!

See võib ka ära kaduda.

Hea eesistuja! Auväärt minister, aitäh suurepäraste ja väga ambitsioonikate majanduskasvu numbrite eest, mis teie ettekandes kõlasid! Samas, nagu me teame, meie sotsiaalne toimimine ja ka majanduslik toimimine ei hulbi kuskil kaugel universumis, vaid on väga tihedalt integreeritud meie keskkonda. Praktiliselt igasugune majandustegevus mingil kujul omab mõju keskkonnale ja keskkond kas suudab puhverdada või ei suuda puhverdada. Ja see keskkonnamõju võib avalduda meie enda maal, meie elukeskkonnas või eksporditakse see kuhugi kolmandatesse riikidesse. Siit tulenevalt on küsimus selline, kas selle ambitsioonika plaani kokkupanemisel olete te kaalunud, milline on selle mõju elukeskkonnale ja mil määral elukeskkond suudab seda puhverdada?

Kui teie küsimus on, kas sellele dokumendile sellisel kujul on tehtud mastaapne keskkonnamõju hinnang, siis ei ole. Ma arvan, et see ei ole selles ajaraamis ka võimalik. Kui me nüüd seda soovide nimekirja hakkame realiseerima samm-sammult, siis, ma arvan, iga tegevuse juures tuleb kindlasti [keskkonnamõjule] otsa vaadata. Aga ütleksin kohe ära, et vaatama peaks hästi ratsionaalselt. Toon sellise näite, minu arvates ülioluline teema. Tõenäoliselt me ootame siia Eestisse ettevõtteid, mis on kaasaegsed ja mis tegelikult kasutavad võimalikult palju roheenergiat, kui nad on energiamahukad. [On oluline,] et roheenergia oleks ka tegelikult stabiilne ja juhitav ning et me vaataksime energeetikapilti tervikuna. See on asja üks pool. Selgelt ei taheta ju siia tuua mingeid märkimisväärse reostuskoormusega ettevõtteid. See on meie enda valik, keda me siia ootame. Ma arvan, et kõrge lisandväärtus sünnib ennekõike keskkonnatingimusi arvestavate ettevõtjate tegevuse tagajärjel. See on asja üks pool. Asja teine pool on see, et kui me tahame selliseid häid ettevõtteid siia saada, siis me oleme tegelikult mastaapses konkurentsis ennekõike oma lähiümbrusega. See on see, mille pärast me üritame koos mõtestada rohekoridori protseduuri. [Selle kohta] on tehtud üsna põhjalik analüüs. Kõik need analüüsid on avalikud. Võin selle teile edastada ka, ma arvan, kui te ei ole seda näinud. See on päris huvitav ja põhjalik lugemine. Mida tehti, oli see, et võeti näiteid Soomest ja Rootsist, kes on meie otsesed konkurendid, ja vaadati, kuidas seal viimase aasta jooksul, tegelikult viimase kahe aasta jooksul on menetletud kahte suurinvesteeringut. Rootsis jõuti nullist otsuseni kaheksa kuuga, soomlased olid natuke aeglasemad, 12 kuud. Märkimisväärne [põhjus], miks meil need protsessid, mis on sinna võrdlusesse kõrvale pandud, võtavad aastaid, ongi see, et ennekõike meie keskkonnamõju hinnangud, eks ole, võtavad väga kaua aega ja toimuvad ajaliselt üksteise järel. Kui me tahame olla konkurentsis, siis me peaksime väga tõsiselt vaatama, kuidas protsesse ühitada, teha paralleelseks. Miks me võtsime [võrdlusesse] Soome ja Rootsi, mitte, ma ei tea, Poola või Rumeenia? Sest meil ei ole mingit kahtlust, et need riigid ja nende riikide kodanikud hoolivad oma keskkonnast samal määral kui meie. Aga hoolimata sellest on [kiiremini menetleda] võimalik. See oli nagu ekskurss sinna maailma. Loomulikult tuleb keskkonnaga arvestada, aga samal ajal me peame seda tegema targalt ja läbimõeldult, et me muus konkurentsis suudaksime ka pildil olla.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma kuulasin hoolega debatti ja teie vastuseid ja pean ütlema, et oli neid kohti, kus teid võiks tunnustada. Näiteks mul on hea meel näha, et üha rohkem tajute te kolmepoolsete läbirääkimiste olulisust. Aga mis puudutab näiteks regionaalpoliitikat, millele siin ka kolleeg Jaak Aab viitas, siis ma arvan, et peab olema tõesti nii, et iga minister sinna eraldi oma tähelepanu suunab. Paratamatult võib Eesti olla väike, aga ta on piisavalt mitmekihiline. Küsimus teile on välistööjõu kohta ja tegelikult laiemalt tööjõupoliitika kohta. Te viitasite oma ettekandes ajutisele või paindlikule kvoodisüsteemi muudatusele. Ma jään siin ikkagi natuke skeptiliseks tulenevalt sellest, et Eesti tööpuudus ja töötuse määr on märkimisväärselt kõrgem, kui see oli näiteks eelmise majandusbuumi ajal ehk parimatel aegadel. Meil on tegelikult päris palju kasutamata ressurssi. Mu küsimus on, kas te ei pea õigeks ikkagi seda kvoodiküsimust ja välistööjõu kaasamist kokku leppida kolmepoolselt ametiühingute ja tööandjatega, et ei oleks riski, et kohalikud töötajad jäävad kõrvale ja pelgalt tööandjate huvidest või …

Aitäh!

… ajutistest huvidest lähtuvalt tuuakse sisse liiga palju välistööjõudu.

Jaa. See teema oli viimasel kolmepoolsel kohtumisel arutelul ja ootame sotsiaalpartnerite tagasisidet.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Hea minister! Minu küsimus puudutab ka ressursi tootlikkust. Majanduse kahekordistamise plaanis oli kirjas eesmärk, et aastaks 2035 on riigi majanduslik tulu ühe kilogrammi materjali kohta 0,9 eurot. Aastal 2022 oli see 0,7 eurot. Kas teie hinnangul on see piisavalt ambitsioonikas eesmärk ja kas see võiks ajas kasvada?

See on kindlasti valdkond, kus ma ei suuda debateerida, eks ole, grammi tasemel. Aga olemuslikult saab see vaade loomulikult olla selline, et kui meil on võimalik midagi eelistada, siis eelistame seda, mille puhul ressursi väärindamine on maksimaalne, ja teeme seda – kõlab küll loosungina – võimalikult targalt. See targalt tegemine väljendubki meie jaoks riigi poole pealt selles, et me sihime rakendusuuringute programmi toetusi selliselt … Seal on oma hindamiskriteeriumid. Seal ei jagata raha enam ammu vasakule ja paremale, vaid konkurents on väga tõsine. Seal saab kõike arvestada ja vajadusel järjest rohkem suunata [raha] sellistele tegevustele, mis ühelt poolt genereerivad lisaväärtust, aga teiselt poolt ei koorma keskkonda. Loomulikult peaks see olema see üldsuund, kuhu me liigume. Ja noh, kui siin mingeid hiljutisi kaasusi analüüsida, miks üks või teine investeering kuhugi sattus, eks ole, olles nende põhjustega kursis natuke rohkem, kui pelgalt meedias kirjutatakse, siis üks otsuse mõjutajaid oli see, et me ei suuda garanteerida juhitavat roheenergiat. Kui meil oleks kivisöejaam seal tuksunud, siis see ei oleks inimeste investeerimisotsust mõjutanud, sest suured ettevõtted liiguvad rohemajandusse.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud minister! Ma olen väga nõus, et andmepõhised otsused on igal juhul paremad kui emotsioonil põhinevad otsused. Probleem pole ju mitte selles, et me vähe andmeid koguks. Meil on andmeid küllalt kokku kogutud, aga probleem on meie regulatsioonides. Me ei saa neid andmeid kätte või kui me saame, siis on mõistlik aeg möödunud. Kuidas sa näed, et me saaksime oma regulatsioonid viia selliseks, et meil andmekasutus oleks käepärane ja kiire ning et meil saaks teha kiirelt otsuse just andmetele põhinedes?

Jaa, vägagi relevantne küsimus üldise suundumuse kohta. Me oleme nendele andmetele ja nende kasutamise võimalustele viimase poole aasta jooksul tõsiselt otsa vaadanud ja üritanud seda võimalikult arukalt kirja panna. Seal on ka üks suur ambitsioon. See ambitsioon on see, et Eesti võiks olla suurima andmemajandusega riik maailmas. Võib-olla mitte andmete üldkäitlemise mahu poolest, eks ole, aga proportsioonis meie SKP‑ga. Meil on need võimalused olemas. See baasinfrastruktuur, mis meil kunagi on loodud, tegelikult võimaldab seda. Aga maailm on tõepoolest komplitseerunud. On geostrateegilised muutused ja see koletu sõda Ukrainas. Aga see selleks! Suur katalüsaator on seal seesama tehisintellekt või suured keelemudelid. Meie silme all justkui rullub lahti täiesti uus tulevik. Ma ei tea, mis tunne teil on, aga mul on aeg-ajalt selline tunne – ma tean tehnoloogia valdkonnas inimesi, kes seda [tunnet] jagavad –, et tsunami on tulemas, meri taganeb ja ühel hetkel tuleb see laine. Nüüd on küsimus, kas meil on lihtsalt öeldes see surfilaud olemas, kas me suudame selle peale hüpata ja lainega kaasa minna, lasta sellel ennast tõsta või me tegelikult jääme selle laine alla. See on see, mille pärast ma olen erinevates foorumites üritanud tõsta teemat, et me tegelikult peaksime lähemate aastate jooksul märkimisväärselt investeerima oma digitaristusse, oma küberjulgeolekusse ja nende arengusse, et me suudaksime lainega kaasa minna. Aga mul on tunne, et siin on veel tükk-tükk maad minna, kuni inimesed seda päriselt uskuma hakkavad. Aga mis puudutab andmemajandust, siis loomulikult tuleb sellega tegeleda. Siin mingile küsimusele vastates ma juba ütlesin, et me tahaks nii palju, kui meie võimuses on, andmekogude auditi ära teha, et saada aru ja [saada] pilt ette, mis andmed mis andmekogudes on. On selliseid [kogusid], mille kohta me praegu isegi ei tea, mida seal kogutakse, aga kõik, higipull otsa ees, koguvad. [Tahaks] saada sellest pildi ette. Ja teine suurem pilt on see, ma näen seda ka oma töös dokumendihaldussüsteemi sisse vaadates, et üsna sageli on, eks ole, mingid õigusaktid, mida me peame kas kooskõlastama või allkirjastama ja mis puudutavad mingil kombel andmete kasutamist Eesti avalikus sektoris. Olles seda reflekteerinud ka teistele inimestele, on meil tegelikult plaan: siin oleks võib-olla mõistlik ekspertkogul korra maha istuda natuke tõsisemalt, lükata laud puhtaks ja mõelda tegelikult Eesti andmemajanduse õigusruumi uuele kontseptsioonile. Esimesed sammud on astutud, et selline ekspertkogu kokku kutsuda. Ja seda ei juhiks majandus‑ ja kommunikatsiooniminister, eks ole, see ei ole meie teema üksi, vaid [me teeksime seda] tihedas koostöös Justiitsministeeriumiga, õiguskantsleriga ja erasektori ekspertidega.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma küll lootsin, et ma näen täna siin tehisintellekti või IT-sektori kohta mingit ettekannet või PowerPointi, aga kokkuvõttes ma saan aru, et IT-süsteem meil ju Eestis ei toimi. Vaatame nädalavahetuse uudist või eelmise nädala oma, et gümnaasiumisse sisseastumise eksamid kukkusid läbi. Nädalavahetusel räägiti, et kõik on korras, kõik on hästi, lihtsalt väike aps. Täna tehakse põhikooli eesti keele eksamit – täpselt sama asi. Väikese grupi jaoks tehakse asju ja sellega ei saada hakkama. Ja siis me räägime e-hääletamisest, mille puhul [ainult] pool elanikkonda, vaatasin, 54% usub sellesse, mis tähendab, et 46% enam ei usu. Kuhu me ikka tegelikult jõuame? Mis see pikk plaan tegelikkuses on? Me räägime siin täna pikalt mingit sooja juttu, tegelikult ühtegi lahendust ei pakuta, kuidas saaks nii, et vähemalt riigi haridus[valdkonnas] toimiks IT-süsteem või midagi muud. Kas on sul mingit lahendust pakkuda või on valed arendajad valitud?

Jaa, piinlik lugu kahtlemata. Teada on, et küberrünnakuga tegemist ei olnud. Keegi on ehitanud mittevajaliku või mittepiisava konfiguratsioonisüsteemi, aga ma ei oska seda praegu detailides rohkem kommenteerida. Veel kord lihtsalt selgituseks: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei tegele kogu Eesti digisüsteemide arenguga. Aga sellest tuleb teha tõsiseid järeldusi. Kuidas meie sellesse süsteemi puutume? MKM-il on teatud hulk vahendeid, mida saab taotleda selleks, et oma kõige kriitilisemaid süsteeme turvata või üles ehitada. Neid otsuseid tehakse prioriteetsuse põhjal. Aga me ise ei ehita neid süsteeme. Eesti riigi baasinfrastruktuur, mida ennekõike hoiab Riigi Infosüsteemi Amet, seisab päris hästi.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, enne kui me saame minna läbirääkimiste juurde, informeerin teid, et on laekunud taotlus Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Nii et me peame seda ettepanekut hääletama. Kuna meil on 3,5 päevakorrapunkti veel minna, siis on igati asjakohane seda teha, et kõik saaksid oma päeva kavandada. Nii et asume selle hääletuse ettevalmistuse juurde. Ja veel kord, suur aitäh teile, härra minister! Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 58 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Käesolevat istungit on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. Ja nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea minister, põhjaliku ettekande ja hea debati eest! (Juhataja helistab kella.) Alustuseks, mis on meie stardipositsioon? Meie stardipositsioon SKP puhul on umbes 28 000 eurot inimese kohta, millega me, nii nagu ütles ka Eesti Panga ökonomist Peeter Luik, oleme ilusti Leedust ees. See, et Leedu on meist ees, on optiline illusioon. Me oleme samaväärsed Hispaaniaga ja natuke maad tagapool Jaapanist. Aga see on tahapoole vaade, oluline on see, kui kaugel me oleme Soomest ja Rootsist ning sinna on meil veel maa minna. Meil on kaks suurt väljakutset: majanduse konkurentsivõime ja riigi rahandus. Kui esimene on lahendamata, ei saa lahendada ka teist. Nagu ka ettekandest välja tuli, on meil paar asja, mis vajavad ümberpööramist. (Juhataja helistab kella.) Esiteks, tööjõu tootlikkus, mis on olnud langustrendil. Teiseks, erasektori investeeringud suhtena SKP-sse, mis on vaikselt tiksunud allapoole. 1990. aastatel ja 2000. aastate esimesel poolel investeerisid Eesti eraettevõtted rohkem kui 20% SKP-st. Sealt edasi, finantskriisi järgselt jäi see tase kuskil 15–16% juurde. Viimasel kümnendil on see kukkunud allapoole 15%. Ja see on põhiline pudelikael, millega meil on vaja tegeleda. Lahendus, millest oli ka siin juttu, taastuvenergia eesmärgid aastaks 2030 – 4 + 4 teravatt-tundi taastuvenergiat maal ja merel – on esimene osa rehkendusest. Piisavas koguses madala hinnaga puhas energia on täpselt see, mis meid edasi viib ja mis toob siia ka investeeringuid. Tuuleinvesteeringud toovad siia esimesed miljardid eraraha. Teine osa rehkendusest on tulevikus uute energiamahukate tööstuste investeeringute ligimeelitamine. Selleks tuleb näha vaeva, nii nagu ka minister rääkis. Üks väga oluline asi, mida on vaja, on see, et investor tunneks ennast Eestis teretulnuna. Selleks saame me teha mitut asja. Fokusseeritud investeeringutoetustest oli ka siin juttu. Me peame lihtsalt pudistamise asemel [jagama rohkem] raha potentsiaalsetele suurinvesteeringutele. Teiseks, iga ministri, iga ametniku ja tegelikult ka iga Riigikogu liikme ülesanne on Eesti turundamine. See on see töö, mida me peame kõik ühiselt tegema. Kolmas osa on teadlik investeerimine tehnoloogiasse, eriti tehisarusse, mille kohta oli siin ka mitu küsimust, ning teadus- ja arendustegevusse, mille puhul riigi poole pealt, ma arvan, on asjad praegu hästi – 1% SKP-st läheb sinna. Era[sektor] on oma eesmärgi [täitmisel] umbes poolel teel ja ka sellele tuleb kaasa aidata. Nüüd, tehisintellekt ja digiühiskond on vaieldamatult kohad, kus Eestil on unikaalne konkurentsieelis, aga me suudame selle realiseerida ainult siis, kui me investeerime tehnoloogiaga käsikäes ka küberturvalisusesse. Minister mainis viimasel kuul [toimunud] ajaloo suurimat küberrünnakut. Lihtsalt võrdluseks: selle rünnaku maht oli seitse korda suurem kui eelmisel, mis oli ajalooliselt kõrgeim. Nüüd, miljardite kõrval, mis [lähevad] energeetikasse, tuleb tegelikult keskenduda ka miljonitele – miljonitele, mille tootlus investeerimisel on kõrge. Näiteks ei saa Eesti jääda kõrvale Euroopa kiibikeskuse projektist, mille puhul riigi investeeritud miljonile tuleb lisaks teine miljon Euroopa Liidust. Eesmärk siin on hästi lihtne: arendada teaduspõhist ja järelkasvule orienteeritud kompetentsi kõrge lisandväärtusega kiibidisaini vallas, toetades seeläbi ka intellektuaalomandiga ettevõtete tekkimist Eestis. Või teine näide, mille puhul me räägime miljonist või natuke enamast – uue põlvkonna meditsiinilahendus. Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Uue põlvkonna erakorralise meditsiini lahendust LifeSaver Estonia on siin veetud koos Airbus [Helicoptersi] ja International SOS-iga. Selle eesmärk on hästi lihtne: tehnoloogia integratsiooni abil lühendada erakorralise meditsiini reaktsiooniaega; kasutada kaasaegseid õhusõidukeid, nagu droonid; luua tervisepordid, mis võimaldavad kasutada telemeditsiini laiemalt kui videokõned, kasutada tehisaru otsuste tegemisel ning kasutada digilugu ja andmeid akadeemilisteks uuringuteks ja personaalmeditsiiniks, millest siin oli ka juttu. Kuid mitte ainult! See on ka võimalus Euroopa Liidu terviseandmete regulatsiooni ja andmestandardi kujundamisel eestvedaja rollis olla. Neljas sammas: kvaliteetne ja tööturu vajadustele vastav haridus, nii baas- kui ka kõrgharidus. Sellest oli siin palju juttu ja see on kindlasti üks olulisi eeldusi, et me jõuaksime tööjõu tootlikkusega kõrgemale tasemele. Tööturg ja tööhõive on meil ülihästi püsinud [kõrgel tasemel]. Eelmise aasta hõivemäär oli ajaloo kõrgeim. Aga see tähendab ühtlasi ka seda, et tööturu kasvu ja selle muutuva vajaduse juures kasvab nõudlus erioskustega inimeste järele. Haridussüsteem peab sellega kohanema ning me peame olema avatud ka kvalifitseeritud välistöötajatele nendes valdkondades, kus meil oma inimesi ei jätku. Soovime minister Riisalole jõudu Eesti majanduse konkurentsivõime edendamisel! Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Ma pean küll kurbusega tunnistama, Tiit, et ega me siit täna midagi ei kuulnud. See pikk plaan [Eesti] 200‑l on tõesti pikk, aga mis selle sisu on, seda ei oska öelda. Kui me vaatame viimaste päevade uudiseid ja räägime Eestist kui e-riigist, siis see on täiesti läbi kukkunud. Eelmisel nädalal kuulsime, kuidas Tallinnas gümnaasiumi [sisseastumiskatsete] süsteem jooksis kokku, kuigi väga vähe lapsi osales. Täna kuuleme, et põhikooli eesti keele eksamitel jookseb vahepeal IT‑süsteem kokku. Kui räägime SKAIS2 arendusest, mida tehti kümme aastat, ja sellest, kui palju miljoneid juurde pandi ja head lahendust ikka ei saadud, siis peaks tõesti vaatama, ega midagi ei ole valesti. Üks pool on kindlasti see, et need, kes tellivad neid programme, ei kirjelda väga õigesti ja täpselt, mida nad soovivad. Iga kolme kuu järel soovivad nad midagi juurde ja siis need süsteemid jooksevad kokku. Ma usun, et siin on võimalik lahendusi leida, aga praegusel hetkel ma küll ei näe, et me võiks julgelt rääkida, et meil on kõik hästi. Kui vaadata viimast uuringut, siis ainult 54% või 56% elanikkonnast usub e-valimistesse, mis näitab seda, et peaaegu pooled ei usu nendesse. Ja siis me räägime, et järgmine hääletamine võiks olla mobiiliga. Ehk lähme pittu, nagu koalitsioonipoliitikutel meeldib pidude aeg seal taustatantsijateks olla, ja seal saab võib-olla ka ära hääletada. Ma ei tea, kas see kõige parem lahendus on. Ma ei kuulnud täna kordagi, et teid ehitades peaks olema kindlasti kõrvale veetud interneti jaoks vähemalt toru, kuhu saaks panna valguskaabli, et me tõesti saaksime igas punktis kiire interneti kätte. Me räägime kiirest internetist juba aastakümneid ja oleme sinna pannud miljoneid. Kuuleme, kuidas jälle on kuhugi internet koju veetud, aga keegi seal ei soovi ühendust [luua], peetakse isegi 300 eurot kalliks, samas on investeeritud iga maja juurde tuhandeid eurosid. Võib-olla on tõesti aeg teha ümarlaud ja mõelda, kuidas [parandada] seda süsteemi. Räägime majandusest. Ma ei kuulnud täna siin kordagi, et me oleks rääkinud tööstusest. Me küll arutasime ja kuulsime, kuidas õhu müümisega on võimalik raha teenida, aga tööstus algab majandusest. Aga selleks, et Eesti riik saaks olla tööstusriik, on üks väga oluline komponent – see on energeetika. See algab kõik sellest, mida me oleme siin aasta otsa proovinud arutada, et Eesti riigis on tehtud valesid otsuseid, mis on viinud mitu miljardit Eesti riigist ja Eesti maksumaksja taskust välja, olgu see siis ettevõtja või eraisik. Ma ei kuulnud täna ühtegi lahendust, mis järgnevatel aastatel tuleb energeetikas teha selleks, et meil oleks stabiilne ja mõistlik hind ja et välisinvestorid tuleksid Eestisse. Selle asemel me kiitsime täna, et paneme 2 miljardit meretuuleparkidesse, kust [tulev] elekter müüakse enamikus Eestist välja. Me paneme 2 miljardit sinna. Minu arvates energeetika juures … Palun kolm minutit juurde.

Palun, kolm minutit!

Minu arvates tuleks energeetika puhul väga selgelt aru saada, et kõik võimalikud variandid võiks olla laua peal ja las nad konkureerivad omavahel. Täna öelda, et põlevkivielekter tuleb homme kinni panna, on silmakirjalik. Eesti Vabariigis ei ole mitte ühtegi teist juhitava elektri varianti, välja arvatud Eleringi juures üks gaasiturbiin. Kas me kuulsime täna, et kui gaasiturbiin panna tööle, on see elekter 1,7 korda kallim kui täna muu kütte puhul? Ei, seda me ei kuulnud. Kas me kuulsime täna seda, et põlevkivikatlad, mis tahetakse kinni panna, oleks võimalik Eestis toodetava pelleti peale üle viia, nii nagu on tehtud paljudes Euroopa riikides, kuhu müüakse Eestist pelleteid? Ei, seda me ei kuulnud. Kui me ei suuda Eestis saavutada seda, mis oli kümme aastat tagasi, et me olime Euroopa ainuke riik, kes suutis elektrit toota mõistliku hinnaga kogu siin tarbitavas [mahus], siis me võime unistada edasi, et ühendused … Nendesamade ühenduste valedesse otstesse tegemine on ju viinud Eesti tarbijate taskust 1,7 miljardit. Mitte ühtegi lahendust! Ainult pikk plaan. Võiks täna siin ikkagi selgelt aru saada, kuhu me tahame minna. Kui keegi hakkab siin rääkima, et me teeme 11 aastaks pikka plaani, siis ma küsin, kas me teame, mis kahe aasta pärast on. Kas me teadsime kaks aastat tagasi, et AI hakkab meie eest palju asju ära tegema? Mina ausalt öeldes lootsin, et minister tuleb täna siia, ja kui muud ei osata teha, siis vähemalt PowerPoint töötaks. Ma oleks tahtnud vähemalt korra näha AI-d. Me räägime ju IT-arendusest ja sellest, kui hästi kõik seal on, aga tegelikkuses me oleme järjekordselt maha jäämas oma naabritest. Ja kui keegi räägib majanduse kukkumisest ja mingist hetkest, siis ma võin öelda, et see, mida siin püütakse kurjastada ja rääkida maksudest … Sel hetkel, kui EKREIKE valitsus, nagu siin seda nimetatakse, tegi otsuseid, oli järgneval kahel aastal Eesti majandus Euroopa kõige kiiremini arenev majandus. Aga järgmiste valitsuste ajal on tekkinud olukord, kus me oleme Euroopa kõige viimane, kõige suurema langusega majandus. Ja siis püüame maksutõusudega selle asja ära teha. Täna oleks võinud rääkida seda, mida ma mäletan, et Eesti 200 valimislubadus oli, et automaksu kindlasti ei tule. Aga millegipärast ma pole rahanduskomisjonis seda veel näinud, et Eesti 200 oleks selle vastu. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Priit Lombi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Aivar, sa lähed jälle ära? (Hääl saalist.) Selge. Kui sa ütled, et sa ei kuulnud täna siin ühte või teist teemat, siis jääb mulje, et sa ei olnud oma kohal. Võib-olla sa ei pannud tähele, aga päris palju teemasid käis laualt läbi. Ma tulin kõnelema siia Tiidu ettekande kohta, aga ma pean ikka mõnda Aivari asja ka kommenteerima. Me võime ju rääkida igal nädalal seda, et eksporditavat energiat meretuuleparkide toetusmehhanismiga toetate, aga nagu kurtidele kõrvadele. Jube kihvt, et seda tuleb uuesti ja uuesti rääkida. See jätkuv põlevkivinostalgia ja tänane uus võitlus digiriigi kontekstis, tõesti, et kahtluse alla pannakse e-valimised – ma ei tea, kuhu me nii jõuame, aga see teekond on üsna-üsna kurb. Aga see selleks. Aitäh, lugupeetud minister, oma ülevaate eest! Ma kohtusin hiljaaegu ühel ettevõtlusorganisatsioonide ümarlaual ettevõtjatega, kellest üks ütles, et ta tahaks olla 2035. aasta Eestis, sest kõik on siis kahekordselt hästi ja muresid enam ei ole. Mida ta sellega silmas pidas, teab tema ise, aga minu jaoks kõlas see tegelikult rohkem loosungite kriitikana. Arengudokumendi loosungid, mis on küll kõik enamasti väga helged ja ootamist väärt, osutuvad kahjuks liiga tihti loosungiteks. Lootmise kõrval tuleb palju kiiremini ja veel enam teha reaalseid tegevusi. Paljudest neist oli ka ministri sõnavõtus juttu. Aga probleem nende numbritega on hoopis teistsugune. Juhul kui eesmärgid ei täitu, siis liiga tihti kopeerime me need eesmärgid järgmise perioodi dokumenti ja avaldame uuesti, nagu juhtus Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 "Teadmispõhine Eesti" programmiga. Selles seati siht jõuda TA kulutuste osakaaluga SKP-s 3%-ni 2020. aastaks. Kolmandiku [rahast] oleks panustanud valitsus ning kaks kolmandikku erasektor. Paraku jäi see suures osas täitmata. Tegelik näitaja 2020. aastal oli 1,75%, kusjuures erasektori osa oli 0,96%. Uus eesmärk on välja kuulutatud – täpselt sama, mis eelmine eesmärk. Järgmiseks perioodiks jälle TA kulutused 3% SKP-st, aga erasektori panus 2%, riigi panus 1%. Ehk selle näite puhul me kopeerisime täitmata jäänud eesmärgi ega hinnanud, mis põhjusel see tegelikult täitmata jäi. Ma väga-väga loodan, et täpselt sama saatus ei taba soovi jõuda Eesti tootlikkusega 110%-ni Euroopa Liidu keskmisest. Tootlikkuse kasvuks on vajalik terve hulga tegurite koostoime, millesse peavad oma panuse andma nii ettevõtjad kui ka riik oma majanduspoliitikaga. Majanduskeskkond, tööjõud ja haridus, tööstuse automatiseerimine ja digipööre, innovatsioonipööre, kestlikkuse põhimõtete rakendamine, tööstuse nähtavus ja regionaalne ettevõtlus – need on kõik väga asjakohased valdkonnad. Aga kes ja kuidas hoiab ohje? Ma nõustun ministriga sada protsenti, et üks ametnik üksi ei saa Eesti majandust kasvule pöörata. Aga tööstuspoliitika kohta on "Eesti 2035" dokumendis öeldud, et MKM kõiki neid asju koordineerib ning elluviimise ja järelevalve eest vastutab. See tegelikult ei veena, kahjuks. See sügav ohe, mis ministrilt investeeringutest [rääkides kostis], oli paljuütlev – võib-olla isegi tänase päeva üks kõige kõnekam osa. Sotsiaaldemokraadid on kindlasti sama meelt, et riigi roll majanduse elavdamisel on vajalik: kontratsüklilised investeeringud, rahvusvaheliselt veel mitte konkurentsivõimeliste, kuid tulevikus eeldatavalt edukate majandusharude toetamine, riskantsete, kuid innovaatilisi tehnoloogiaid arendavate majandusharude toetamine, kodumaise tooraine väärindamise toetamine, taastuvenergeetika toetamine, keskkonda ja energiat säästvate tehnoloogiate lahenduste väljatöötamise toetamine. Jätkame senist koostööd ja hoogustame seda. Sotsiaaldemokraatide taha [majanduse elavdamine] ei jää, aga see vajab tugevamat riiki kui see, kes ainuüksi maksude poolest edetabeli esinumbriks pürgib. Palun kolm minutit lisaaega ka.

Palun, teie ajale on lisatud kolm minutit!

Minister rääkis, kuidas Eesti ettevõtja suured investeeringud lähevad Lätti. Investeeringute roheline koridor, suurinvesteeringute toetamine ja palju muud – see kõik on väga oluline. Aga selle kõrval on sama tähtis ka kontakti omamine nendesamade ettevõtjatega. Miks seesama, üht oma suurinvesteeringut suure tõenäosusega Lätti [viiv] ettevõtja ütles reedel kohtumisel presidendiga, et mitte ükski Eesti Vabariigi valitsuse liige ei ole temaga viimastel kuudel kontakti otsinud. Kunagi oli ütlemine, et kapitalil puudub rahvus. Ma sellega kindlasti ei nõustu. Aga selge on see, et kapitali rahvus on tugevam siis, kui tema vastu tuntakse huvi. Kahju, et tagasiside on vastupidine. Aga ma loodan, et hea tahte ja inimliku huvi näitamine on meile kõigile jõukohane. Ja viimaks, teadus- ja arendustöötajate finantsstiimuli kõrval on ettevõtjad välja toonud veel ühe probleemi, mis keskendub aruandlusele. Kui avate registris teadus- ja arendustöötaja lahtri, saad jälle hulga uusi tühje, täitmist vajavaid lahtreid. Seetõttu on ettevõtjal lihtsam see märge, et palgal on TA-töötaja, lihtsalt ära kustutada. Kuulsime tänases ettekandes lihtsa aruandluse põhimõtte vajalikkusest, aga mulle tundub, et sõnade asemel oleks vaja hakata palju kiiremini tegutsema. Riigikogu ja eriti Riigikogu majanduskomisjon on valmis bürokraatia vähendamise eelnõusid, ka niinimetatud rohelises koridoris [bürokraatia vähendamist] kiireloomulisena menetlema. Sellealaseid algatusi võiks ministeeriumidest tulla oluliselt rohkem. Ma loodan, et eriti just nimelt selle valdkonna [muudatusi] oli viimase aasta jooksul piisavalt aega ette valmistada, sest opositsioon halvas Riigikogu tööd. Ametkonnad said tegeleda just nimelt ettevalmistavate tegevustega. Aitäh ja jõudu meile kõigile ministri välja toodud küsimuste koostöös [lahendamisel]! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aleksei Jevgrafovi. Palun! (Aleksei Jevgrafov palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Panga kevadprognoos maalib Eesti majandusest kurjakuulutava pildi. Suure tõenäosusega pikeneb meie majanduslangus kolme aastani. Peamise põhjusena toodi välja tagasilöögid välisnõudluses, mis toovad omakorda kaasa tööpuuduse kasvu. Samuti süvendab kriisi riigi võlakoormuse kiire kasv. Kõige selle taustal ei ole meil praegu mõtet rääkida aastast 2035. Esmalt üritaks sel ja järgmisel aastal majandust vee peal hoida. Oma ettekandes rääkis minister näiteks tööhõives osalemise määrast ja soolisest palgalõhest. Need on kindlasti kohad, mis vajavad tähelepanu. Kuid selles kontekstis on veel tähtsam rääkida tööpuudusest ja elanikkonna vaesusest. Aastal 2022 oli suhtelise vaesuse määr läbi aastate kõrgeim eelkõige üksi elavate vanemaealiste [inimeste] hulgas. Statistikaameti andmetel elas suhtelises vaesuses 22,5% ja absoluutses vaesuses 3,5% Eesti elanikkonnast. Statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelg on toonud välja, et suhteline vaesus näitab sissetulekute ebavõrdsust riigis. Suhtelises vaesuses elas ligi 303 900 inimest ning nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu netosissetulek oli väiksem kui 756 eurot. Absoluutset vaesust koges 2022. aastal ligi 48 000 inimest. 2021. aastal oli neid inimesi 18 000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu netosissetulek oli väiksem kui 303 eurot. Absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu kasvu taga on 2022. aastal toimunud suur hinnatõus, mis tõstis elatusmiinimumi piiri rohkem kui kunagi varem. Minister rääkis meile täna siin saalis ilusatest numbritest ja sellest, kui hästi me hakkame elama aastal 2035. Kuid kuidas me seda saavutame? Mida tuleb teha, et majanduslangus lõpeks ja inimeste elu läheks paremaks? Kuidas elavdada majandust? Toetan arvamust, et Eesti inimeste heaolu ja palgataseme määrabki see, millise koha suudab Eesti nii-öelda rahvusvahelises tööjaotuses endale võtta ning mis hinnaga oma kaupu ja teenuseid müüa. Eesti inimeste palkade tõstmiseks tuleb kasvatada ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet ja töötajate tootlikkust. Aga selle saavutamiseks tuleb suurendada ennekõike Eesti ettevõtete loodavat lisandväärtust ja tagada konkurentsivõime. 14. novembril aastal 2022 esines peaminister Kaja Kallas Riigikogu suures saalis ettekandega "Eesti 2035" ja ütles, et Eesti majandus on seni olnud heal kursil, mis annab lootust, et varem või hiljem tuleme ka sellest kriisist tugevana välja. Nüüd on käes kevad 2024. Peaminister on sama, valitsust juhtiv erakond on ka sama, Reformierakond. Kuidas valitsus ja Reformierakond tulevad sellest kriisist tugevana välja? Valitsus lihtsalt ajab käed inimeste taskusse. Valimiste ajal polnud maksutõusudest sõnagi kuulda, ent oma tegevuses on Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide liit tulnud välja sellise maksutõusu plaaniga, mille sarnast pole sel sajandil Eestis nähtud. Tänase päeva seisuga on koalitsioon Reformierakonna vedamisel juba vastu võtnud järgmised otsused. Alates 1. jaanuarist on vähendatud suurperede toetust 200 euro võrra. Alates järgmisest aastast tõuseb majutusasutuste käibemaks 4% võrra. Tulumaks alates 1. jaanuarist tõusis 20%‑lt 22%‑ni. Alates järgmisest aastast tühistatakse maksusoodustus eluasemelaenu intressidelt makstud tulumaksu pealt. See mõjutab umbes 150 000 inimest. Tühistatakse täiendav maksuvabatulu abikaasa ja laste eest. See mõjutab jällegi lastega perede eelarvet. Sel aastal tõusis käibemaks ning alates 1. maist tõusevad kütuseaktsiis, maagaasiaktsiis ja elektriaktsiis. On tühistatud maakondlik tasuta ühistransport. Aga see ei ole kõik. Valitsus töötab juba uute maksude, automaksu ja suhkrumaksu kehtestamise nimel. Ja mis veel hullem, juba räägitakse ka keskmise pensioni maksustamisest. Head kolleegid! Eesti on inflatsioonitaseme poolest maailmas üks liidritest. Elanikkond vaesub kiiresti. Samal ajal on Eesti riigivõlg kõige madalam Euroopa Liidus. Täna võiks riik kaaluda võimalust võtta laenu. Kui praegu majandust toetada, suunates raha investeeringuteks, ettevõtjate abistamiseks, et nad saaksid konkureerida välisturgudel, ja töökohtade säilitamiseks, siis ei ole kriisi tagajärjed nii karmid. Samuti oleks õiglane ja ka inimlik mitte võtta viimaseid sente pensionäridelt, vaestelt ja suurperedelt, vaid üle vaadata ametnikele [tehtavad] kulud ning kehtestada pangamaks ja digitaalsete teenuste maks. Vastavad seaduseelnõud andis hiljuti Riigikogule menetlemiseks meie fraktsioon. Riigieelarve kontekstis võrdub pankade kasum peaaegu 3%‑ga, mis on omakorda võrreldav meie kaitsekulutustega. Samal ajal puuduvad riigil vahendid olulisteks investeeringuteks, nagu õpetajate või päästjate palgatõus, teede ehitus ja meditsiin. Lõpetuseks soovin tsiteerida Eesti Panga presidenti Madis Müllerit, kes ütles oma hiljutises intervjuus, et üheks riigi tulude vähenemise põhjuseks on Reformierakonna tulumaksumuudatused, mis tähendab füüsilise isiku tulumaksu laekumise olulist vähenemist ja teenib peamiselt jõukama ühiskonnakihi huve. Austatud koalitsioonisaadikud, rohkem tarku otsuseid! Selg sirgu, Eesti! Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Tarmo Tamme. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selleks, et asjad juhtuksid vastavalt meie soovidele, on vaja plaani. Pikk plaan majanduse kasvatamiseks on igati positiivne. Mis on oluline meie majandusplaanis? Bürokraatiat on vaja vähendada, ametnikkond [tuleb] suunata innovatsiooni veduri rolli, vähem reegleid ja rohkem panust igapäevaselt ettevõtluse toeks. Avalik sektor peab vedama innovatsiooni, sest seal on ressurss ja ühiskondlik huvi. Eesti majandus sõltub suuresti teadusmahuka tööstuse elujõust. Sellele on vaja eestvedajat. Olen kindlalt veendunud, et asekantsleri roll teadusmahuka tööstuse edendamiseks on lausa hädavajalik. Eestil on mure tootlikkusega, tootlikkus on väike, peame sellega tegelema. Vaja on valida eelisarendatavad sektorid, tagada neile ressursid ja rahastus. On oluline, et valdkondades oleks kohalik ressurss ja teadmine. Ilmselgelt peavad suunad, mis on valitud, toetama rohekokkulepet, muidu ei ole eksport nendes sektorites lihtsalt võimalik. Riik peab looma põhjuseid turistidele Eestisse tulla, kas kultuuri- või spordisündmuseid. Meil ei ole põhjust oodata, et turistid lihtsalt tulevad siia. Peame olema nähtavad, on nendeks siis rahvusvahelised konverentsid, kultuurisündmused või spordisuurvõistlused, aga ka puhas ja puutumatu loodus. Riik peab looma eeldused. Selleks, et metaandmed jõuaksid reaalmajandusse, peame muutma regulatsioone. Andmed peavad olema kiiresti ja käepäraselt kasutatavad majandusotsuste tegemisel. Majanduse tõmbavad käima haritud ja motiveeritud inimesed, mitte poliitikud. Panustamine haridusse on siinkohal ülioluline. Eesti ei saa enam liikuda Skandinaavia majanduse tellimuste tuules. Peame leidma oma tooted, mida laias maailmas müüa, tagama nende unikaalsuse ja neid brändima. Selliste toodetega uute turgude, kus meid ei oodata, vallutamisel on suur abi äridiplomaatiast, kuhu riik peab enam panustama. Majanduse kasv tuleb ainult investeeringutest ja üldiselt tulevad investeeringud kasumist. Meie ettevõtted peavad iga päev olema kasumlikud. Kui soovime saada jõukaks ning tagada Eesti riigi elanike hea äraelamine, peab iga viimane kui poliitik ja ka ametnik oma otsust tehes mõtlema, kuidas tema otsus toetab Eesti jätkusuutlikku majanduskasvu ja muudab meie elu paremaks. Ainult nii on võimalik, et meil läheb hästi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Anti Poolametsa.

Täna kõlas siin mitu korda huvitav sõna "optiline illusioon". Ma siis kasutaksin ka seda. Minister Riisalo ja Andres Sutt tõid oma kõnedes välja nii palju optilisi illusioone, et kõiki neid miraaže ei ole võimalik siin lühikeses ettekandes käsitleda. Aga alustame peaministri enda sõnadega sellest, kui hästi meie konkurentsivõimel läheb. Värskes intervjuus ütleb ta, et rahanduslik seis on väga halb. Sellel põhjusel arutab valitsus igal kuul nii riigi eelarvestrateegiat kui ka täna riigieelarvet. Kahjuks ei ole häid uudiseid rahanduse vallas. Peaministri sõnad. Tema sõnul on suures pildis selles olukorras kaks valikut: leida täiendavaid tuluallikaid või kärpida kulusid. Need olevat kaks tööriista, mis meie käes on. Aga maksuküür kaob tuleval aastal plaanitud kujul, kinnitas Kallas. No siis on selge, et minnakse pimesi oma kehva plaaniga edasi. Majanduslangus süveneb, ekspordi langus süveneb. Ei ole ka seda taibukust, et olla paindlik ja lähtuda välistingimustest, ‑oludest, et hoida majandust kasvul. Ei, pimesi minnakse edasi oma vana plaaniga, mis on juba näidanud oma nõrkust. Selles, kui te tahate enda valijatele [pettumust] valmistada, ei saa teid keelata, aga ometi kannatab selle tõttu kogu Eesti. Ja seda me ei saa rahulikult pealt vaadata. Praeguse koalitsiooni majandusmudel, mis põhineb üksnes maksutõusudel, tirib jätkuvalt majandust allapoole. Loen mõned viimase poole aasta uudiste pealkirjad. September 2023: "Eurostati kohaselt on Euroopa suurim SKP langus Eestis – teises kvartalis kukkus majandus aastaga 3 protsenti". November 2023: "Olukord Eesti majanduse konkurentsivõimega on nutune ja riigikogu majanduskomisjon otsustas kokku kutsuda konkurentsivõime ekspertkogu" ja "Statistikaameti esialgse hinnangu põhjal jätkus 2023. aasta neljandas kvartalis sisemajanduse koguprodukti (SKP) langus". Veel tsiteerin Kaja Kallast. Ajakirjanik küsis: "Arvutasin 900 miljonit eurot ja 7% kärbet igalt poolt, et mahtuda Euroopa Liidu reeglite sisse. On see arvutus õige?" Kaja Kallas vastas: "Jah, see on väga lähedal." 900 miljonit ja 7% igalt poolt – te ei saa sellega hakkama. Fantaasia, milliseid maksutõuse rakendada, hakkab teil ka otsa saama. Novembri teade tegelikkusest: "Eestist pärit kaupade eksport kukkus ligi kolmandiku: majandusanalüütikud hoiatavad, et tegu ei ole üksiku halva kuuga, vaid probleem on palju sügavam". Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

"Statistikaameti andmetel vähenes kaupade eksport 2023. aastal eelneva aastaga võrreldes 16 protsenti [‑‑‑]". Need on faktid, millega me oleme silmitsi. Ilukõnedega ja siit-sealt majanduse nokitsemisega seda olukorda kuidagi paremaks ei tee. Minister ja teised koalitsioonierakonnad kiitsid takka energiasüsteemi lammutamist kui nende parimat saavutust. Kunagi helges tulevikus pidi meil olema 8 teravatti energiat, aga see helge tulevik nihkub üha kaugemale ja kaugemale. Pilt on halb. Kiideti, et me oleme Hispaania majandusega ühel pulgal. Pigem oleme Rumeeniaga ühel pulgal oma korruptsiooni mõttes, sest kõik koalitsioonierakonnad on Vene rahaga seotud ja ei tehta teist nägugi. Pidime olema ikkagi edukas digiriik ja sellest piisab. Räägiti ilusaid sõnu digiloost, personaalmeditsiinist ja eestvedaja rollist. Aga meil on värske uudis: suurim meditsiinialaste isikuandmete, geeniandmete vargus 30 aasta jooksul! Ülitundlikud andmed! Mööda maailma seiklevad 700 000 inimese meditsiiniandmed, mida võib-olla ostab üles FSB, et vaadata üle, mida minister ostis Apothekast, mis on tema aadress, ja vaadata ükskõik millise ametniku andmed üle. Kui see ei ole läbikukkumine, kui see ei ole katastroof andmekaitses, siis mis üldse on katastroof? Minister peaks käima praegu mööda maad ja pakkuma välja lahendusi, näitama, et ta võtab midagi ette, mitte konstateerima, et ikka juhtub, see on erasektor, ikka juhtub. Kui te [lahendusi välja ei paku], astuge kiiremas korras tagasi! Kui te midagi väga radikaalselt otsustavat ette ei võta meie küberkaitses, astuge tagasi! Te ei saa siis tööga hakkama, see on täiesti selge. Loomulikult, terve valitsus ei saa tööga hakkama, aga ka teie eraldi ei saa tööga hakkama, sest ainuüksi geeniandmed, mida varastati, ülitundlikud geeniandmed, viljakusravi andmed … Te oleksite pidanud juba detsembrist saadik käima ja tegema kõik võimaliku, et järgmist äpardust ära hoida, tegema eelnõusid, pakkuma välja ideid. Ei, te räägite, kuidas tehakse personaalmeditsiini ning see läheb veel paremaks ja õilsamaks. See on lubamatu – ajaloo suurim andmeleke. See on talumatu olukord. Võtke midagi ette, sest teie tagasiastumisest üksi enam ei piisa. Terve koalitsioon peab midagi ette võtma küberkaitsega, andmekaitsega. Praegu me oleme ju häbistatud digiriigina, oma digitiigriga. Vahel on nii, et põhjas käimine annab võimaluse hüppeks. Kasutame siis seda hullu olukorda ära mingiks arenguks. Aga ärge tulge rääkima jälle personaalmeditsiinist. Tagage kõigepealt, et minu isikuandmed oleks kaitstud, et mingi Apotheka ei varastaks ära minu ja teie kõigi retseptiandmeid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Olen tänulik majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole ettekande eest, olen tänulik kõigile ametikaaslastele sõnavõttude ja arvamuse avaldamise eest, mis on seotud pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" aruteluga. Nii nagu on, sellel arutelul me Riigikogu otsust vastu ei võta. See päevakorrapunkt on käsitletud.