Arupärimine õpetajatele antud palgakasvu lubaduste kohta (nr 580)

Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Helir-Valdor Seederi ja Andres Metsoja 27. septembril 2023 esitatud arupärimine õpetajatele antud palgakasvu lubaduste kohta, arupärimine numbriga 580. Ja palun ettekandeks taas Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Tõnis Lukase. Saad jätkata.

Lugupeetud juhataja! Ma vahetan siiski teemat.

(Naerab.) Soovitav oleks.

Väga austatud minister! Head Riigikogu liikmed! See arupärimine on isegi päris värske. Me oleme siin ju veetnud viimaseid kuid, vastates peaaegu aastavanustele arupärimistele või õigemini kuulates neid vastuseid ja katsunud [arupärimist] ajakohastada küsimustega, et sellest vastamisest ka midagi tolku oleks praeguses uues inforuumis. Ja selle tõttu ma praegu isegi rõõmustasin. Ma vaatasin, et need küsimused, mis me oleme punktide kaupa siin oma arupärimise lõpus esile toonud, kõlavad ka praegu, aastal 2024, kuigi on esitatud 2023. aasta septembris. Võib-olla esimene punkt ja viide võimalikele streikidele on tõesti iganenud. Streikide teema juurde otse ei taha tagasi tulla, aga selge on, et kui õpetajate palga küsimust ja töökoormuse küsimusi ära ei lahendata, siis võib tulevikus töörahu jällegi ohus olla. Ja Isamaa selge seisukoht on olnud, et selle pärast ei pea hoolt kandma või seda ära hoidma ainult haridus- ja teadusminister isiklikult, üksi vastutades. Nagu hariduspoliitika üldiselt, aga eriti just konkreetselt hariduse eelarvelised küsimused on lõpuks kogu valitsuse vastutada ja peaminister kogu oma meeskonnaga peaks asjasse tõsiselt suhtuma ja mitte laskma haridusministril, nagu mõnel hetkel tundub, justkui tumm leilis tegutseda, nii et on näha, et muu valitsuse tuge ei ole. Need diskussioonid, et haridusminister sisemistest reservidest aasta lõpus hakkab jällegi raha otsima – võib-olla saaks õpetajate õigustatud ootusi natukenegi rahuldada või, ütleme, tegevust matkida, kuigi poliitilised lubadused olid palju kõlavamad, kui praegu ikkagi need palgatingimused õpetajatele luuakse. See ei rahulda. See peab olema kogu valitsuse organiseeritud tegevus, sest kontrast eelmise valitsuse läbiviidud 24%-lise palgatõusuga on praegu olemas. Ja kontrast on just sellepärast, et eelmisel korral, mulle tundus vähemalt, kogu valitsus võttis haridusteemasid tõsiselt, muidu ei oleks see suur palgatõus tulnud. Aga praegu on haridusminister see, kes õpetajatega läbi räägib. Ja mul on tunne, et kui me talle seadusandlikku toetust ei tee – ka Isamaa on siin esitanud eelnõusid, mille kohaselt kogu valitsus võtaks selle vastutuse –, siis need läbirääkimised venivad ja lõpuks ei ole haridusministril nii palju rahalisi volitusi, et õpetajatele piisavalt palgatoetust lubada ja see ka alla kirjutada suve hakul, kui eelarve läbirääkimised kuuldavasti augustis-septembris algavad, samuti lubada koormuse arvestuses ja karjäärimudelis olulisi soovitud muudatusi. Praegu on segadus. Me ei ole veel Riigikogus heaks kiitnud eelarvet, mis annaks võimaluse eelarvest seda kõrgemat palka maksta – seda, mille alammäärad valitsus oma määrusega fikseeris aasta alguses, ja siis veel haridusminister ja mõned teised ministrid otsisid pisut seda raha juurde. Mis seal probleem on? See, et see koosneb ühekordsetest summadest, mis ei ole püsikuludesse edasi kanduvad. See tähendab, et järgmise aasta rahastamiseks tuleb leida praegu tinglikult võlgu olev osa ehk see osa, mis on ühekordseteks kuludeks eraldatud selle aasta tulekahju kustutamiseks. Ja veel [tuleb leida] raha vajalikuks tõusuks. Siin on vaja, et haridusminister saaks tuge mujalt ja tal oleks endal kindel kava. Ja me tahamegi teada, mismoodi, millise graafiku järgi tegelikult karjäärimudeli, koormusarvestuse ja palga läbirääkimised hetkel käivad. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastama haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Aitäh, Tõnis Lukas, ka selle [arupärimise] eest! Ma tegelikult alustaksin positiivse sõnumiga. Saime mõni aeg tagasi eelmise aasta, 2023. aasta õpetajate palganumbrite esialgsed andmed. Saldoandmike järgi moodustas välja makstud keskmine palk eelmisel aastal 120% riigi keskmisest. Suures osas on see tänu Ida-Virumaa palgatoetusele. Seega aasta lõpus õpetajate palgad päris märkimisväärselt tõusid ja õpetajad saavad keskmiselt üle Eesti täna 120% Eesti keskmisest. Kui vaadata neid valdasid, kus need protsendid on eriti kõrged, siis 22 omavalitsust on need, kes maksavad 120% ja enam, ja nende seas on seitse Ida-Virumaa omavalitsust, kõik peale Lüganuse valla, kellel on Maidla kool. Kõik ülejäänud Ida-Virumaa omavalitsused on täna võimelised maksma õpetajatele üle 120% keskmisest. Nii et õpetajate palk on 2023. aastal Eestis küll märkimisväärselt tõusnud. 2024. aastal tõuseb see oluliselt vähem, aga siiski õpetajate palgalisa Ida-Virumaal on ka märkimisväärne. 2024. aastal õpetajate palga alammäär tõuseb 70 euro võrra. Aga lisaks sellele tõusis ka diferentseerimisfond, nii et meie arvestuste kohaselt peab vähemalt säilima sama suhtarv võrreldes keskmise palgaga, nagu oli eelneval aastal. 112% Eesti keskmisest on miinimum, mida koolid peaksid suutma tagada õpetajatele. Koalitsioon hoiab jätkuvalt kinni oma eesmärgist jõuda 2027. aastaks õpetajate palgani 120% Eesti keskmisest ja kuigi osas omavalitsustes on see juba saavutatud, ei ole see nii võrdselt üle kogu Eesti. Ja meil on toimumas haridusleppe läbirääkimised. Haridusleppe läbirääkimistel on meil kolm alaläbirääkimiste meeskonda, kes alateemadena kolm suuremat teemat läbi räägivad. Nende seas üks on seotud õpetajate karjäärimudeliga, teine on seotud õpetajate koormuse arvestusega, töötingimuste ehk siis potentsiaalse kollektiivlepingu sõlmimisega koormusarvestuse osas ja kolmas on seotud rahastusmudeliga. See rahastusmudeli töörühm ühtlasi peab kokku leppima ka õpetajate palga tõusu määrades, milline vastutus on riigil, milline vastutus omavalitsustel, et saavutada see 120% riigi keskmisest aastaks 2027 üle Eesti üsna võrdselt. Selle 120% sisse peab mahtuma ka õpetajate karjäärimudel. See diferentseerimise osa, mida täna omavalitsustele makstakse – selle diferentseerimise osa sees on ka erinevatel karjääriastmetel olevatele õpetajatele palga maksmine. See tähendab seda, et kvalifikatsiooninõuetele mittevastavate õpetajate puhul tuleb teistsugune palgamäär kui kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate puhul ja suurema kogemusega õpetajate puhul. Vanemõpetajate ja meisterõpetajate puhul tuleb veel omakorda teine palgamäär, mille me omavalitsustega rahastusmudeli läbirääkimistel ka kokku lepime. Tulevad hariduslepped, millised saavad olema alamastme erinevad määrad erinevate karjääriastmete mudelite astmestikus olevatele õpetajatele. See uus rahastusmudel, mille me loodame haridusleppe kokkuleppega [kehtestada], peaks ühelt poolt tagama selle, et õpetajate palk on 2027. aastaks 120% riigi keskmisest kogu Eestis. Ja teiselt poolt peaks see tagama selle, et õpetajate karjäärimudel on olemas ja me diferentseerime õpetajate palkasid lähtuvalt kvalifikatsioonist ja meisterlikkuse astmest. Aga nii uus karjäärimudel kui ka rahastuskokkulepe eeldab kindlasti riigieelarveliste vahendite täiendavat eraldamist õpetajatele. Nii et ka RES‑i läbirääkimised on tegelikult koht, kus me peame need asjad läbi arutama. Aga eesmärk 120%‑ni jõuda on jätkuvalt olemas.

Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Kõigepealt ma enne küsimust ütlen, et minu arvates sõnapaar "rahastusmudeli töörühm" kõlab päris, ma ei oskagi öelda, õõvastavalt. Kõlab nagu niimoodi, et ametnikud on peene töörühma teinud, mille tulemustest me siis kuuleme. Aga te alguses ütlesite, et saldoandmiku järgi ongi õpetajad juba 120% Eesti keskmisest palgast saavutanud. Nüüd lõpetasite oma sõnavõtu mõttega, et eesmärk on jätkuvalt see saavutada. Mu küsimus on selle kohta, et kui saldoandmiku andmeid võrrelda normkoormusega, siis, ma saan aru, seal see trikk peidus ongi, et kui õpetajad teevad piisaval hulgal ületunde, siis on võimalik rohkem raha saada. Ja ma sain aru, et eesmärk on tegelikult jõuda 120%-ni normkoormuse korral. Kas ma saan õigesti aru ja milline on siis see näitaja, kui võtta arvesse normkoormuse tunnid?

Aitäh! Ma siiski selgitan selle rahastusmudeli töörühma kohta, see ei ole ametnike töörühm. Meil on haridusleppe läbirääkimised, kus on neli osapoolt. On kohalikud omavalitsused, 79 kohalikku omavalitsust, on riik ja riigi esindajana haridus- ja teadusminister, on kaks ametiühingut, kes esindavad õpetajaid, ja neljanda osapoolena koolijuhtide ühendus, kes esindab koolijuhte. Need osapooled räägivad omavahel läbi rahastusmudelis vajalikud muudatused, et me jõuaksime selle eesmärgini. Ehk siis ametnikud ei tee töörühma. Töörühm on läbirääkimiste töörühm. Läbirääkimiste töörühma juhib neutraalne inimene, kes ei ole ühegagi neljast osapoolest seotud, ehk seda ka ei juhi ametnik. 120%. Meil on 120% statistiline keskmine üle Eesti, nii suur statistiliselt keskmine õpetaja palk oli. Esimesel kohal olevat omavalitsust ma ei hakka nimetama, lihtsalt ütlen, et kõige kõrgem palk oli ühes omavalitsuses, kus õpetaja keskmine brutokuupalk oli 2659 eurot. See on keskmine brutokuupalk selles vallas ehk see moodustas 145% Eesti keskmisest. Viimasel kohal olevas vallas oli õpetaja keskmine brutokuupalk 1694 eurot. Seega tuhat eurot on vahe õpetajate palkadel üle Eesti. Ühes vallas on see 2659 ja teises on 1694. See on see, millest ma räägin. Kui meil on nii suured käärid, siis on meil omavalitsuste võimekus maksta kõigile õpetajatele vähemalt 120% siiski väga erinev. Selle kohta tulebki tegelikult kokkulepe saavutada. Lubatud on ju siiski, et kõik professionaalsed õpetajad, kvalifikatsiooninõuetele vastavad õpetajad saavad palka 120% Eesti keskmisest. Selleni me peame veel liikuma. Aga statistiline number üle Eesti keskmise palga mõttes on ilus. Aa, ja ülekoormuse küsimus, jah. Me ei tea seda tegelikult. Need 22 valda, kes täna juba maksavad 120% – meil on keeruline aru saada, kas seal taga on väga suur õpetajate ülekoormus, sellepärast et Eesti hariduse infosüsteemi sisestatud andmed on väga segased. Sealt on väga keeruline õpetajate koormust välja võtta ja arvutada, sest seal on kõigil [koormus] 1,0, aga reaalselt võib õpetaja tegelikult töötada [koormusega] 1,2 või 1,3. Me oleme võtnud haridusministeeriumiga ja kaudselt arvutanud, milline võiks olla nende õpetajate potentsiaalne koormus. Oleme [teinud] seda nii, et me oleme välja arvutanud arvestuslikud õpetajate ametikohad igas vallas. Meil on olemas rahastusmudel, mis arvutab välja klassikomplekti suuruse ehk siis õpilaste arvu järgi, kui palju oleks vaja sellise laste arvu juures – ühes omavalitsuses on 10 last, teises on 15 last – omavalitsusel pidada õpetajaid selleks, et täita riiklikku õppekava. Ja selle järgi jagunevad omavalitsused tegelikult kolme kategooriasse. Meil on omavalitsused, kus me eeldame, et õpetajate koormus on optimaalne: täpselt nii palju, kui me oleme arvestanud, et neil peaks õpetajate ametikohti olema, neid ametikohti neil ka on. Kui ma ei eksi, siis on umbes 25 omavalitsust, kellel oli täpselt selline optimaalne õpetajate ametikohtade arv. Siis on meil omavalitsusi, kus me eeldame, et õpetajad on alakoormatud. Õpetajate ametikohti on oluliselt rohkem ehk siis kolm või enamgi rohkem, kui haridusministeeriumi välja arvutatud mudeli järgi õpetajate ametikohti peaks olema. Siis on eeldus, et kõikidele õpetajatele tõenäoliselt täiskoormust ei jagu ja õpetajad on alakoormatud. Küsisime paarist omavalitsusest üle, miks teil on õpetajaid tööle võetud rohkem, kui riikliku õppekava täitmiseks tegelikult vaja läheb. Osast omavalitsustest, näiteks Harjumaa omavalitsustest tuli vastus, et nad jagavad oma suured klassikomplektid näiteks keeltes ja matemaatikas õpperühmadesse. Seetõttu on neil nende väiksemate õpperühmade pärast täiendavaid õpetajaid vaja. Aga eks see on igas omavalitsuses erinev. Ja samuti on meil omavalitsusi, kus eeldatavasti õpetajad on üle koormatud seepärast, et õpetajate ametikohti on märkimisväärselt vähem loodud, kui meie riikliku õppekava sajaprotsendiline täitmine ette näeb. Üks selline omavalitsus on Tallinna linn. Tallinna linnas peaks meie arvutuste kohaselt olema 3500 õpetaja ametikohta, aga loodud on 278 ametikohta vähem. See eeldab seda, et ametis olevad õpetajad peavad ära tegema ka 278 [puuduva] õpetaja töö. Aga see on meie eeldus, me täpselt ei tea, mis on reaalne õpetajate koormus omavalitsuseti. Ja seda me saaksime omavalitsustega arutada siis, kui nad meil laua taga seda rahastusmudelit arutavad.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, heade uudiste eest! Ma pean ütlema, et see, et 2023. aasta näitajad olid õpetajate palgatõusu osas ja lõppkokkuvõttes palga ja keskmise palga suhte osas positiivsed, mind eriti ei üllata, sest eelmine valitsus tegi 2023. aasta eelarve suure õpetajate palga hüppega. Pluss see, et [võeti kasutusele] Ida-Virumaa õpetajate palga koefitsient. See kindlasti pidigi andma suured numbrid ja hea tulemuse. Iseasi, kas seda taset järgnevatel aastatel praeguse, võib isegi öelda, närutamise pealt suudetakse hoida. Ma pean silmas närutamist, kui teised ministrid toru ei võta ja ütlevad, et eks haridusminister sisemistest reservidest leiab [raha]. Aga küsingi teilt. Te olite küllaltki kidakeelne järgneva aasta numbrite osas. Kas te arvate tõesti, et te kokkuleppeid haridusvaldkonna inimestega saate sõlmida, kui võtate vajamineva raha ainult sisemistest reservidest ja eelarvevahendeid ei tõstagi?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et täna on natuke vara sellest rääkida. Me kõigepealt peame läbirääkimiste osapooltega siiski rahastusmudeli aluspõhimõtetes kokku leppima. Kui me oleme kokku leppinud ka karjäärimudeli rahastuspõhimõtetes, siis me saame tegelikult teha need reaalsed arvutused, milline on meie ressursivajadus. Ma jään kidakeelseks puhtalt selle tõttu, et ma ei taha ennatlikult välja käia numbreid, millel ei ole tegelikult taga ei kokkuleppeid ega mingit analüüsi. Suurusjärgus me loomulikult tahame aastaks 2027 tänase baasi pealt jõuda 120%-ni ja me eeldame, et kogu see tõus tuleb riigieelarve lisavahenditest. See on eeldus, eks ole, ma täna siin ei väida, et see eeldus peab seal sees olema. Aga kui me eeldame, et kogu raha selleks tõusuks tuleb ainult riigieelarve lisavahenditest, siis on kolme aasta jooksul vaja juurde 147 miljonit. Kolme aasta jooksul! Aga ma arvan, et me ei saa praegu siiski eeldada, et kõik lisavahendid tulevad ainult riigieelarvelistest vahenditest ja sisemiste ressursside ümberjagamist ei tule. Meie riigieelarve lihtsalt sellisele palgatõusuprotsessile vastu siiski ei pea.

Aitäh! Te mainisite Ida-Virumaa õpetajaid ja nende palgalisa. Me hiljuti lugesime, et Ida-Virumaa õpetajad pidid põhimõtteliselt märtsi lõpuni ootama seda lisa oma kontodele kolme kuu eest. Nad ei saanud oma jaanuari ja veebruari palka vastavalt veebruaris ja märtsis, vaid said märtsi lõpus kolme kuu eest. Millest see oli tingitud ja kas tulevikus on niisuguse stsenaariumi kordumine välistatud?

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma küll ühele eelmisele küsimusele vastates täpselt sellele küsimusele vastasin, aga ma kordan üle. See oli tingitud sellest, et eelmise rahastusmääruse alusel [määratud] rahade aruande esitamise tähtaeg oli jaanuari keskpaigas. Oli omavalitsusi, kes selle aruande esitamisega jäid hiljaks. Uut taotlusvooru ei saanud avada, kuni eelmise vooru rahad ei olnud ära makstud, aruanded esitatud ja raportid kinnitatud. Ehk siis me ootasime uue taotlusvooru avamisega aruannete taga, me pidime saama aruanded korda. Kui me need aruanded korda saime, siis me avasime uue taotlusvooru juba natuke enam kui nädalase hilinemisega. Uude taotlusvooru esitati 170 uut õpetajat, kelle dokumendid ei olnud esitamise hetkel kahjuks kõigil korras, mille tõttu oli vaja pidevalt teha järelepärimisi, dokumente ja täpsustusi uuesti saata. See kõik võttis jälle planeeritust kauem aega. Kahjuks on olukord selline, et niipea kui uued inimesed lisanduvad, meil tekivad probleemid. Me oleme kaks korda omavalitsustega infotunde teinud, kuidas neid vigu igas järgmises voorus vältida, kuidas dokumente esitada nii, et me saaksime seda protsessi kiirendada. Loodame, et sügiseses taotlusvoorus need vead on oluliselt väiksemad. Aga me tegime ka selle otsuse haridusministeeriumis, et me ilmselt maksame seda toetust välja eri osades koolide kaupa või õigemini mitte koolide, vaid omavalitsuste kaupa. Need omavalitsused, kelle dokumendid on korras ja kelle puhul on kindlus, et nad on esitanud õiged andmed, nendele maksame välja ega sunni neid ootama nende järel, kelle puhul me tegeleme dokumentide parandamisega. Tõesti, olen täitsa nõus, et õpetajad ei pea ootama selle järgi, et piltlikult öeldes 10–15 õpetaja dokumendid ei ole täpsed ja me siiamaani ei tea, kas nende eesti keele oskus vastab nõuetele või mitte. Ärme siis karistame neid õpetajaid, kes tegelikult on kõik oma dokumendid õigeaegselt esitanud. Nii et me tegime otsuse, et me maksame seda raha eri satsides sõltuvalt sellest tempost.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt Rain Epler. Ja kuna Rainil jäid üle-eelmise päevakorrapunkti juures omad mõtted väljendamata, siis ma annan kohe kaheksa minutit, ilma et sa peaksid seda küsima.

Aitäh, härra eesistuja! Ma tegelikult tahtsin lühidalt sõna võtta, nii et võib-olla neid lisaminuteid ei ole vaja, aga sellegipoolest aitäh! Te enne ütlesite, kui te mulle sõna ei andnud, et tavaks on olnud, et peale ministrit saadikutele enam sõna ei anta. No viimase aasta jooksul on siin tavasid murtud nii hoogsalt, et poleks midagi hullu juhtunud, kui oleks ka seekord ühe uuenduse sisse viinud. Aga see eesistuja püüe minu kui opositsiooni esindaja häält summutada ebaõnnestub, sest mul on lühike sõnavõtt, mis on nii universaalne, et see sobib pea iga tänase päevakorrapunkti juurde. Ma tahtsin tegelikult haarata minister Riisalo sõnadest ja sellepärast sobinuks see sõnavõtt kõige paremini võib-olla sinna. Ta ütles, et võib-olla ma libastusin, aga ma olen ka inimene. Ja vaat mina olen ka inimene, lähtugem sellest. Ja ma vihastan, nagu inimesed vahel teevad, kui valitsus teeb üht, aga siis tulevad ministrid järjepanu siia kõnetooli ja räägivad – antagu mulle nüüd andeks otsekohesus – lolli juttu sellest, kuidas raha ei jätku üheks või teiseks oluliseks tegevuseks. Aga samal ajal loobitakse seda raha tuulde rohepöörde loosungite all. Ja siis ongi nii, et lastega peredelt tuleb ära võtta, aga õpetajate palkadeks ikka ei jätku. Seda elu kurbloolisust ma muidugi mõistan, et kui sul raha on, siis sa saad asju teha, kui raha ei ole, siis tuleb teha rahastusmudeli töögrupp. Aitäh!

Väga suur tänu! Säästlik ajakasutus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Anastassia palub kolm minutit juurde ja ta saab selle.

Aitäh! Pärast nii head sõnavõttu ei saagi nagu sinna midagi juurde öelda. Aga sellest olenemata võtsin kolm minutit juurde. Head kolleegid! Ma mäletan väga hästi, kuidas Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 tulid uhkelt välja oma koalitsioonileppe lubadusega, et õpetajate palk tõuseb 120%-ni Eesti keskmisest. Eelmisel nädalal tuli Riigikokku eelnõu, mille kohaselt suure vaeva tulemusel õpetaja palk tõuseb lausa 17 euro võrra. Selle peale tuleb meelde meem "Ootus versus reaalsus". Aga tuletaks meelde, kuidas me selleni jõudsime. Kogu see õpetajate palga küsimus sai alguse septembris, kui õpetajad ootasid palgatõusu ja riik järjekordselt murdis oma sõna. Hääled olid ju koos, valimistulemus kindlustatud – milleks nüüd enam palka tõsta, palka tõstetakse vahetult enne valimisi. Ja täiesti õigustatult õpetajad hakkasidki sel teemal palju häälekamalt sõna võtma. Oli tunda, et see lõpeb streigiga. Aga millega valitsus tegeles neli kuud? Neli kuud käis arutelu. Peaminister, haridusminister, teiste erakondade esindajad, koalitsioon-opositsioon, haridustöötajate liit – kõik omavahel arutasid ja arutasid seda teemat. Neli kuud arutati, lõppes see kõik ikkagi streigiga. Jaanuaris oli õppetöö häiritud. Ja mis siis toimus? Toimusid täpselt samasugused arutelud edasi. Ühed tegid nägu, et otsivad usinalt raha, teised tegid nägu, et raha ei ole olemas ega tule. Ja tundus, et Reformierakond tol hetkel sai aru, et õpetajad ei ole üldse nende valijad, ja otsustas, et miks me siis nende pärast muret tunneme. Aga Eesti 200 ja sotsid võtsid väga mugava positsiooni ja tekitasid sellise koalitsioonisisese opositsiooni. Nende retoorika oli selline, et teate, meie teile, õpetajatele, leiaksime raha, annaksime raha, aga näe, kuri peaminister ei luba. Ja seda palli siis niimoodi edasi-tagasi veeretati tükk aega. Lõpuks leiti 17 eurot palga tõstmiseks. Muidugi küsimus ei ole siinkohal jällegi selles, et koalitsioon järjekordselt murdis oma lubadust, et pärast kuid kestnud läbirääkimisi jõuti sellise summani. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas poole aasta jooksul kulutati ebamääraselt palju ressurssi. Kaasatud olid kõik valitsuse liikmed, kes üldse võimalik, aga kokkuvõttes probleemile lahendust ei leitud, ei lühiajalist ega pikaajalist. Ja õpetajad pole siiamaani seda 17 eurot kätte saanud. Ja mida veel alati teeb koalitsioon, kui ta ei suuda probleemile lahendust leida: muidugi hakkab otsima süüdlasi. See, et otsiti süüdlasi koalitsiooni sees, on täiesti tavapärane. See, et otsiti süüdlasi opositsioonis, on ka tavapärane. Aga muidugi leiti veel ühed süüdlased, ja seda kohalike omavalitsuste näol. Ja nagu alati, üks süüdlastest oli Tallinn. Ja siiamaani tuleb meile Riigikogu ette rahandusminister – [ehk te] eelmisel nädalal jälgisite istungeid –, kes jätkab neidsamu süüdistusi. Paljud mäletavad seda, et kui oli streik, siis põhisüüdistus, mis kõlas nii haridusministri suust kui ka peaministri suust, oli, et kohalikud omavalitsused on süüdi, et õpetajad streigivad, kuna nemad ei maksa õpetajatele [õiget] palka. Et justkui see palgafond, mille riik on eraldanud kohalikele omavalitsustele, ei jõua õpetajateni. Ja teine tees, mida kasutati, oli see, et streigi ajal palga maksmine oli seadusevastane. Aga vaatamata mitmetele arupärimistele ja küsimustele me ka eelmisel nädalal ei saanud vastust sellele, mida siis valitsus teeb edasi. Kui valitsus on seisukohal, et kohalikud omavalitsused ei kasuta raha sihtotstarbeliselt, miks ei algatata järelevalvemenetlust? Miks ei nõuta seda raha tagasi? Millised on järgmised sammud? Ainult loobitakse süüdistusi, aga järgmisi samme pole siiamaani tulnud. Täpselt samamoodi on streigirahaga. Kui valitsus väidab siiamaani – peaminister väitis veel eelmisel nädalal, et see oli seadusevastane –, miks siis ei peeta seda raha kinni? Miks seda raha ei nõuta tagasi? Miks me siis räägime õigusriigist? Miks peaminister räägib õigusriigist? Sõnad ja teod kokku ei lähe. Ja täna ma jälle kuulsin sedasama, süüdistab peaminister, rahandusminister, täna ka haridusminister. Jälle süüdistati Tallinna selles, et õpetajakohti on Tallinnas loodud vähe, õpetajad on üle koormatud, palk ei ole piisav. Võrklaev ütles selle peale, et teate, tegelikult see oli streigi põhjus. Vabandust, aga kust need põhjused tulid? Kõik on valitsuse tegemata töö. See, et kõiki õpetajakohti ei saa täis, ongi see põhjus. Õpetajaid lihtsalt ei ole. Ja see on valitsuse ülesanne tagada, et kohalikel omavalitsustel õpetajad oleksid olemas. Ma ei tea, võib-olla mul on see kahe silma vahele jäänud, et juba kohalikud omavalitsused sõlmivad ülikoolidega lepinguid, rahastavad õppekavasid, maksavad stipendiume ja õpetajate palgafond ei tulegi riigilt. Ja see, et õpetajate palk pole piisav, see, et see pole 120% Eesti keskmisest, nagu lubas koalitsioon, on samuti valitsuse tegemata töö. Miks te panite selle koalitsioonileppesse kirja, kui te ise väidate, et palgatõusu taga peaks tegelikult olema kohalik omavalitsus? Miks see üldse seisab koalitsioonileppes, kus see on teie hinnangul kohaliku omavalitsuse ülesanne? Ja mis puudutab Tallinna, siis kuna juba eelmisel nädalal need süüdistused kõlasid, pean uuesti üle kordama, et Tallinn maksab palgalisa. Aasta keskmine töötasu on õpetajal 2418 eurot, mis on 133% Eesti keskmisest. Võiks tõesti kohalike omavalitsuste süüdistamise lõpetada. Tegelikult on päris kurb, et valitsuse energia ei kulu mitte lubaduste täitmisele, mitte probleemide lahenduste leidmisele, vaid kulub erinevate valeväidete edastamisele, alusetute süüdistuste loopimisele, süüdlaste otsimisele. See oli see, mis meil toimus nädalast nädalasse. Ja mida see lõpuks andis? Andis 17 eurot. See kõik lihtsalt näitab seda, et tänasel koalitsioonil ei ole oskust kriise lahendada, probleeme lahendada – seda oskust ei ole. On oskus muuta erinevad probleemid veel suuremateks kriisideks. Ja mina ütlen ausalt, et minul on tõesti kartus, et kui peaks tekkima mõni reaalne oht, mõni sügav kriis siin riigis, siis kuidas valitsus sellega hakkama saab. Aitäh!

Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Siin kõlas informatsioon, et 2023. aastal tõepoolest õpetajate palk hüppeliselt tõusis ja keskmised näitajad on sellised, nagu me oleks jõudnud keskmise palgaga võrdluses õpetajate palgaga 120%‑ni ja kaugemalegi. Tagasilangemine on ju imelihtne ja seda on 2024. aasta meile ka näidanud, et mitmel põhjusel, aga eelkõige sellel põhjusel, et ei võetud kogu valitsuse tasemel õpetajate teemat ja võimaliku töörahu katkemise teemat tõsiselt, me jõudsime streigini, mis on lõpuks ebanormaalne seisund. Keegi ei taha, ka õpetajad ei taha streikida. Keegi ei taha, aga oma ameti väärikuse eest seismiseks see streik ette võeti. See oli õpilaste arvel, ma loodan, et see tasandatakse mõne ajaga ära ja õpilased ei pea seda lõivu oma elus omalt poolt maksma. Aga see oli valitsuse poolt ikkagi äpardumine, et asi nii kaugele lasti. Praegune minister näeb vaeva, aga ma pean ütlema, et Reformierakonnaga valitsuses olla on ränkraske töö. Te päris alguses, ma arvan, rammestusite pisut, kui nägite, et koalitsioonileppesse sai lubadus sisse. Aga kohe päris esimesest päevast oleks pidanud seda lubadust hakkama meelde tuletama ja selle nimel võitlema, et need numbrid, need asjad eelarvesse jõuaksid. Ma loodan, et järgmise aasta eelarvet tehes on see kogemus käes, aga need tähtajad, mis praegu on läbirääkimistel välja käidud, kahjuks seda optimismi ei kanna. Ma ütlen ausalt, et kui komisjonid teevad maikuu lõpuks oma mingid raportid, siis ehk hakkate jõudma võimalikele kokkulepetele. Aga kui alles augustis-septembris jõuavad valitsusse väga konkreetselt kokku lepitud numbrid, näiteks koormuse arvestuse muutmine või karjäärimudeli astmestamine, [siis on asi halb]. See tähendab ju lisakulusid. [Loodetavasti] ei lähtuta tõesti illusioonist, et kõike seda saab kokku leppida, [pidades silmas] kas diferentseerimisfondi või sisemisi reserve. Ja siis on juba hilja, siis te ei jõua 2025. aastaks ja siis on jälle osapooltel töörahu ohus. Sellepärast on Isamaa teinud korduvalt ettepanekuid, et lisaks haridusministrile peab vastutust kandma kogu valitsus, et teised partnerid ja õpetajate organisatsioonid saaksid uskuda, et neid lubadusi ka peetakse. See usaldus on koalitsioonileppest mittekinnipidamisega tegelikult küll, ma ei taha öelda nii pessimistlikult, et hävitatud, aga kõvasti kannatada saanud. Mina väidan, et diferentseerimis[fondi] summa sisse ehk siis lisaks alammäära tõusule koolidele kasutamiseks antud raha sisse karjäärimudelit ja koormuse arvestuse muutmist mahutada ei ole võimalik. Vähemalt taotlustes peaks vanemõpetaja ja meisterõpetaja tase ka palga mõttes olema kõrgem, mitte ainult 5% kõrgem eelmisest tasemest. Taotlus on 20%, see oleks märgatav. Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Ja märgatavaks tõusuks ei piisaks ka sellest, kui diferentseerimisfond läheks 25% peale. Ka sealt jääb puudu. Nii et igal juhul tähendab see lisaraha või siis omavalitsustele kokkulepete kohustuse panemist. Omavalitsused tõenäoliselt niisugust lepet alla ei kirjuta. Loodame siiski praegu, et teil õnnestub need kokkulepped saavutada ja ka eelarve läbirääkimistel edukas olla. Aga ma tooksin välja selle vea, mida siin entusiastlikult tihti tehakse. Nimelt, me näeme, et osa omavalitsusi suudab maksta kõrget palka, miks siis teised ei suuda. Hea küll, Ida-Virumaast me rääkisime, seal on see 50%‑line tõus või, ütleme, riigi poolt antud toetus väga märgatav. Sisuliselt võib öelda, et kolmandiku võrra või teise arvestuse järgi poole võrra on palk tõstetud riigi poolt. See seda statistikat suunab. Aga see on projekt, selle tõttu ei saa rahul olla muude piirkondade õpetajate palkadega. Nii et üle-eestiline number on pisut moonutatud tänu Ida-Virumaa parematele tulemustele. Aga lisaks Ida-Virumaale tuuakse esile Tallinn, ja eriti – minister Võrklaev on väga rõõmus – Rae vald ja teised kuldse ringi vallad ümber Tallinna. Nemad suudavad seda teha. Kuulge, riik on ju neile teinud kingitusi. Täiesti nii-öelda algse süsteemi väliselt on tehtud kokkulepped, et ümbritsevatesse valdadesse [tulevad riigigümnaasiumid]. Viimsi valda, kujutage ette, on riigigümnaasium tehtud. On võetud suure gümnaasiumi kulud riigi kanda. Sama on ju Raega, Sauega, Tabasaluga. Ja nendel valdadel [on hea] öelda, et meil on nüüd see raha ja me saame tõsta õpetajate palka, miks te teised ei saa. Aga Eestis on väga palju selliseid valdu, kes ei ole selliseid kingitusi riigilt saanud. Me oleme riikliku haridusstandardi kehtestanud üle-eestiliselt. See tähendab, et on ikkagi riigi hool jälgida, et ei tekiks kahekiiruselist või, ütleme, kahetasemelist, kahestandardilist haridussüsteemi, mille korral võibki öelda, et kuskil jõukamates piirkondades on kvalifitseeritud õpetajad ja kõrgema palgaga õpetajad ja mujal on kehvemad õpetajate palgad ja kvalifitseeritud õpetajad sinna nii kergesti ei lähe. See on ju tegelikult nii-öelda kahe Eesti tegemine. Kui meil on ühtluskooli põhimõte, siis see meile kindlasti vastuvõetav ei ole. Nii et jah, riik peab siin olema vedur. Kõiki neid koormuse arvestuse ja karjäärimudeli välja mõeldud ja kokku lepitavaid nüansse ainult omavalitsuse finantseerida ja vastutada jätta ei saa. Aitäh!

Aitäh! Ja lõppsõnaks läbirääkimiste raames on palunud sõna ka minister. Palun, Kristina Kallas!

Aitäh selle võimaluse eest! Ma siiski tundsin, et ma pean siit Riigikogu puldist välja ütlema korrektsed numbrid. Saadik Anastassia Kovalenko-Kõlvarti puhul kõlasid natuke ebakorrektsed numbrid. Õpetajate palk käesoleval aastal ei tõuse 17 eurot. Õpetajate palk käesoleval aastal tõuseb 70 eurot, [täpsemalt] alampalk 70 eurot ja keskmine palk 136 eurot. Ei tasu õpetajaid alavääristada sellega, et nad said kõigest 17-eurose palgatõusu. Õpetajad võitlesid päris õigelt oma palga eest ja nad said üsna korraliku, arvestatava palgatõusu võrreldes varasemate aastatega. Meil on olnud aastaid, kus Keskerakond valitsuses olnud ja õpetajate palga tõus on olnud null eurot. Ka selliseid aastaid on olnud. Siiski mitte 17 eurot, vaid 70 eurot on tõusnud. Teiseks, riik ei maksa õpetajate palgaraha – see ei ole korrektne väide. Riik ei maksa õpetajatele palka, välja arvatud riigikoolides. Õpetajatele maksab palka näiteks Tallinna linn. Riik maksab Tallinna linnale haridustoetust õpilase pearaha arvestusega, õpetaja palga maksab Tallinna linn. Tallinna linn on õpetajale tööandja, kes määrab ära selle, milline on õpetaja palk. Ta ei tohi maksta alla riiklikult kehtestatud miinimumi, aga milline on õpetaja palk, ei ole tegelikult riigi otsustada, vaid see on näiteks Tallinna linna otsustada. Ja nüüd see küsimus, miks riik ei kontrolli raha kasutamist. Vaadake, siin on selline asi nagu omavalitsuste autonoomia otsustada, kui palju inimesi nad kooli tööle võtavad, kui palju neil tegelikult koole on. Riik ei maksa mitte koolipõhiselt ega õpetaja ametikoha põhiselt, vaid riik maksab õpilase eest pearaha, mille puhul ta on öelnud, et see pearaha on lubatud kasutada õpetajate ja koolis töötavate tugispetsialistide palkade maksmiseks. Aga see, kui palju koolis töötab õpetajaid või kui palju üldse on omavalitsusel koole, on [omavalitsuse] otsustada. Ja kui omavalitsus peab üleval väga palju koole, mille puhul ei jagu õpilase pearahast õpetajate palkade maksmiseks, või omavalitsustel on väga palju õpetajaid tööl, mille puhul ei jagu kõikidele õpetajatele palga maksmiseks, või omavalitsuses on väga vähe õpetajaid tööl, mille tõttu olemasolevad õpetajad on väga ülekoormatud, siis see on omavalitsuse vastutus. Ja mina julgen siit Riigikogu puldist välja öelda seda, et õpetajate streik oli tõepoolest valitsuse vastu, sellepärast et erakondade antud lubadused selle kohta, kui palju peaks tõusma õpetajate alampalga määr, olid suuremad kui see reaalsus, mis 2024. aastal tuli. Aga tegelikult õpetajad streikisid ka Tallinna linna ja teiste omavalitsuste kui oma tööandjate vastu, kes tegelikult määravad ära nii nende koormuse kui ka nende reaalse palga. Nii et õpetajate palgaraha ei tule riigilt ja riik ei määra, kui palju õpetaja palka saab ja kui palju on omavalitsustes tööl õpetajaid ja milline on nende koormus. Omavalitsuste roll on siin märkimisväärne. Ma loodan, et me selles kriisis ei lähe selleni, et me hakkame omavalitsuste autonoomiat kärpima ja hakkame riiklikult ette kirjutama, kui palju peaks omavalitsustes olema koole, kui palju peaks olema õpetajaid. Ma loodan, et me ei lähe selleni, sellepärast et just nimelt omavalitsuste autonoomia ise otsustada, ise oma koolivõrku korraldada on väga oluline.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, vastusõnavõtt kohapealt, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Nagu alati, on muidugi vaja mainida Keskerakonda ja Keskerakond on kõiges süüdi. Lihtsalt mainin seda, et Keskerakond on valitsuses olles alati tõstnud õpetajate palka. Üks aasta, kui palka ei tõstetud, oli koroonapandeemia aasta, siis oligi natukene keerulisem. Ja siiski ei tasu neid fakte niimoodi, kuidas öelda, teistmoodi esitada. Ikkagi hariduse eest vastutab riik ja palgafond tuleb riiklikest vahenditest. Tõesti, kohalik omavalitsus maksab seda kasutades edasi, aga riik on see, kes vastutab palgafondi eest. Ja see on ka põhjus, miks koalitsioonileppes on eraldi välja toodud, kui suur võiks olla õpetajate keskmine palk. Aga lõpuks te ka ei lükanud ümber väidet selle kohta, et te koos peaminister Kaja Kallasega streigi ajal rääkisite, et kohalikud omavalitsused ei kasuta raha sihtotstarbeliselt. Kõlavad mingisugused väited, et võib-olla õpetajate kohti ei ole loodud piisavalt, aga ka see on riigi tegemata töö. Aga seda, et kohalikud omavalitsused kuidagi kasutavad raha ebaproportsionaalselt või mittesihtotstarbeliselt, te ei ole siiamaani suutnud tõestada.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Seega on arupärimisele vastatud ja viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.