Arupärimine vaenu õhutamise kohta lastega perede suhtes (nr 612)

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Priit Sibula, Helir-Valdor Seedri, Andres Metsoja, Aivar Koka, Tõnis Lukase ja Mart Maastiku 19. veebruaril käesoleval aastal esitatud arupärimine vaenu õhutamise kohta lastega perede suhtes. Ja palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Helir-Valdor Seedri. Palun! Nii. Arupärijate esindaja vahetus. Palun Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud saadikud! Inimesed, kes te jälgite meid oma tubades või interneti vahendusel! Isamaa fraktsiooni arupärimine sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole on saanud algatuse tema esinemisest ja intervjuust AK uudistele 16. veebruaril 2024. aastal ja me pärime temalt aru seoses vaenu õhutamisega lastega perede suhtes. Täpsemalt ütles minister, et lasterikkad pered moodustavad vaid 14% kõikidest peredest, aga said mullu 40% peretoetustest, ning see olevat ülejäänud lapsevanemate vastu ebaõiglane. Seda väitis minister rahvusringhäälingus. Võib ju tunduda kõrvalisele vaatajale, et pillutakse fakte, aga kui öeldakse, et need 14%, kes kasvatavad üles ligikaudu pooled Eesti lastest, saavad ebaõiglaselt suure osa lastetoetustest, siis see argumentatsioon tegelikult on kõrva ja silma riivav just sellest vaatest, et me oleme põhiseaduse kaitse alla võtnud suurpered ja puuetega inimesed. Ja teades, et minister kõrvutas peresid, mitte ei rääkinud laste arvust peredes, ja sellega jättis mulje, justkui lasterikkad pered saavad ebaõiglaselt palju toetust ja väiksemad pered saavad ebaõiglaselt vähe toetust, me näeme, et ta seetõttu tegelikult õhutab lastega perede vahel lihtsalt vaenu. Teadupärast makstakse laste‑ ja peretoetusi laste eest ja pooled lapsed kasvavad elukaare vaates üles peredes, kus on kolm või enam last. Hetkel moodustavad lasterikaste perede lapsed ligi 30% kõigist lapsetoetust saavatest lastest. Minister valis siiski meedias lasterikka pere toetuste kärpimise õigustamiseks ja kulude jaotuse kirjeldamiseks vaatenurga, mis seda ei arvestanud, ja rääkis peredest, mitte seal kasvavatest lastest. Toetuste statistikat võib esitada mitut moodi. Minister valis variandi, mis ei ole kooskõlas seaduse mõttega ja stigmatiseerib lasterikkaid peresid. See on kõige halvem ja pahatahtlikum asi, mida saab praeguses sündimuskriisis üldse teha. See on ka küüniline ässitada eksitava infoga üles kahe lapsega peresid ja väiksemaidki peresid lasterikaste perede vastu, et miks nemad rohkem toetust saavad. Kuigi selleks on täiesti loogiline ja õiglane põhjendus: seal kasvabki suur osa Eesti lastest. Põhiseaduse järgi peavad lasterikkad pered olema riigi erilise hoole all, kuid sotsiaalkaitseminister on näidanud selle ühiskonnagrupi suhtes üles varjamatut põlgust ja vähendanud meetmeid, mille abil saaks riik kuidagigi leevendada lasterikaste perede õlgadele asetatud ebaproportsionaalselt suurt koormust. 14% lasterikaste perede poolt kasvatatakse üles elukaare jooksul ligikaudu pooled lapsed. Kõik see, mida viimase aasta jooksul on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo lastega perede vastu korraldanud, on teinud juba praeguseks Eestile korvamatut kahju. Nii näiteks kirjutas intervjuust muserdatud lasterikka pere vanem meile kirja, kus muu hulgas ütleb järgmist: "Mitte iial varem Eesti ajaloos ei ole suure pere vanemaid nõnda suure halvakspanu alla seatud kui nüüd. Suure pere ema on häbi riigile, sest nõuab liiga suurt koormust ja tuge. Südames on nii suur kurbus – kurbus, mida iga suure pere vanem oma laste eest püüab iga hinnaga varjata, sest ükski laps ei peaks tajuma vanema muret. Aga mure on südames. Ja teda kantakse üle ajalõnga edasi. Lapsed on meie tulevik, lasterikkus peaks olema uhkus, aga …" Ja seepärast küsime me ministri käest, kas te olite intervjuud andes teadlik, et lasterikka pere lapsed moodustavad ligi 30% kõigist lapsetoetust saavatest lastest ja elukaare vaates kasvatavad lasterikkad pered ligi poole kõigist Eesti lastest. Kas teie hinnangul on õige nimetada lasterikkaid peresid väikeseks grupiks, kui seal kasvab üles nii suur osa kõigist Eesti lastest ja seaduse kohaselt makstakse toetust just laste eest? Miks te asusite meedia vahendusel õhutama vaenu lasterikaste perede vastu argumendiga, et neile kui väikesele grupile kulub 40% peretoetustest? Kas teil on plaanis lasterikaste perede ees avalikult vabandada, kuna te olete neid ebaõiglaselt halba valgusesse seadnud? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Kas te olite intervjuud andes teadlik, et lasterikka pere lapsed moodustavad ligi 30 protsenti kõigist lapsetoetust saavatest lastest ja elukaare vaates kasvatavad lasterikkad pered ligi poole kõigist Eesti lastest?" Jah, lasterikkaid peresid on lastega perede arvestuses Eestis umbes 14% ja neis kasvab 30% lastest. Vastasin üsna täpselt sellele küsimusele, mida ajakirjanik küsis. Ja lasterikka pere toetusi makstakse perede järgi, mitte laste arvu järgi. Punkt kaks: "Kas teie hinnangul on õige nimetada lasterikkaid peresid väikeseks grupiks, kui seal kasvab nii suur osa kõigist Eesti lastest ja seaduse kohaselt makstakse toetust just laste eest?" Üsna vabatahtsi mulle suhu pandud sõnad, sellisel viisil ma ennast väljendanud ei ole, nii et selle täiendav kommenteerimine ei ole vajalik. Kolmas: "Miks te asusite meedia vahendusel õhutama vaenu lasterikaste perede vastu argumendiga, et neile kui väikesele grupile kulub 40 protsenti peretoetustest?" Ma ei ole vaenu õhutanud, vaid vastasin ajakirjaniku küsimusele. Neljas küsimus: "Kas teil on plaanis lasterikaste perede ees avalikult vabandada, kuna olete neid ebaõiglaselt halba valgusesse seadnud?" Viimati ma kohtusin lasterikaste perede liidu esindajatega möödunud kuul, täpsemalt 5. märtsil. Kohtumine läks kenasti, olime üksteisega ausad, rääkisime asjadest täpselt nii, nagu nad on. Otsustasime hakata regulaarselt kohtuma üks kord kvartalis, vajaduse korral, kui on vaja asju arutada, ka sagedamini. Viies: "Miks pra[e]gune valitsus ja Teie ise sotsiaalkaitseministrina ei täida Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahviga 28 riigile pandud kohustust kanda eriliselt hoolt lasterikaste perede eest ja vastupidiselt sellele hoopis alavääristate suuri peresid ja kärbite neile mõeldud toetusmeetmeid. Kas selline käitumine on sobilik, eriti arvestades, et meil on praegu sajandi madalaim sündimus, mis ohustab meie niigi väikesearvulise rahva kestmajäämist?" Lasterikkus on suur väärtus, ma olen seda täna siin saalis juba öelnud, ja ma olen ise ka lasterikkas peres kasvanud. Ja riik panustabki enam suurperede toetamisse nende hakkamasaamise tagamiseks. 2023. aastal kulus kokku 490 miljonit peretoetuste eelarvest ja sellest 57% lasterikastele peredele, kui võtta arvesse laste‑ ja lasterikka pere toetusi, mõlemaid. Eesti kulutab lastega perede toetamisele rohkem, kui Euroopa Liidus keskmiselt tehakse. Lasterikka pere toetuse kehtestamise ajaga võrreldes on selle toetuse proportsioon keskmise sissetuleku suhtes jäänud samaväärseks. Kolme lapsega pere toetus on kokku [710] eurot kuus, mis teeb ühe lapse kohta 237 eurot kuus. Seitsme lapse puhul on kokku toetused 1310 eurot ja ühe lapse kohta teeb see 187 eurot. Võrdluseks toome siia, et ühe lapsega pere lapse toetus on 80 eurot kuus ja kahe lapsega pere kahe lapse toetus 160 eurot kuus, ikkagi 80 eurot lapse kohta. Ehk me toetame lasterikkaid peresid, nendes kasvavaid lapsi oluliselt suurema summaga igakuiselt. Langustrend sündimuses on absoluutselt muret tekitav ja osaliselt oli see ootuspärane, arvestades demograafilisi arenguid ja väikesearvuliste põlvkondade jõudmist pereloomeikka. Arenenud maailmas on sündimus juba mõnda aega olnud languses ja vaid rahaliste toetuste ning siseriikliku poliitikaga seda täielikult mõjutada ei ole võimalik, sest elame avatud maailmas. Järsk sündimuse langus viimasel kahel aastal on toimunud enamikus riikides ja üheaegselt. Sellest võib järeldada, et selle mõjutaja on midagi laiemat kui siseriiklikud meetmed ja rahalised toetused. Tõsi, eelmisele küsimusele vastamise ajal oli juba juttu sellest, et Eestis on toimunud väga järsk langus, ja demograafid püüavad koos sotsioloogide ja antropoloogidega leida vastuseid, miks see nii on, aga ühest ja selget vastust ei ole teadlased suutnud leida. Samamoodi ei ole minul seda ühte vastust, miks on sündimus Eestis nii madal. Aga üks, mis kindel, on see, et ainuüksi toetused ei aita meil neid sündimuse muresid lahendada. Praeguseks on selge ka see, et peretoetuste suurus tõepoolest nii palju ei mõjuta. Küll aga on välja toodud seda, et lasterikka pere toetuse loomise järel oli see kasv nähtav vähem kui aasta pärast. Samal ajal nüüd, kus meil oli kasv, jah, vahepeal oli see kasv suurem, siis tuli ta tagasi mõnevõrra, kuid jäi siiski sõltuvalt laste arvust perekonnas kas 150 või 250 eurot lapse kohta suuremaks, pluss lisandus sinna ka esimese ja teise lapse toetuse täiendav kasv, mis on lasterikka pere kohta 40 eurot. Ühiskondlik olukord oli toona palju stabiilsem, kui me lasterikka pere toetuse esialgselt lõime, ja uus toetus avaldas oma mõju tolles ajahetkes, andes selle kindluse peredele, kes pelgasid kolmanda lapse lisandudes vaesusesse langeda. Tänane ühiskondlik olukord on hoopis teistsugune, stabiilsust on palju vähem. Ei taha ennast korrata, aga kõik need erinevad kriisid tervishoius, majanduses, energeetikas ja julgeolekus paratamatult jätavad oma jälje. Sündimuse toetamiseks tuleb peredele ja noortele luua see kindlus, et nad ei pea peret planeerides ainult endale lootma. Nii on olulised seadused ja teenused, mis tasakaalustavad töö‑ ja pereelu, loovad soodsa keskkonna laste kasvatamiseks, aga pakuvad ka ravikindlustust ja terviseteenuseid, tasuta haridust. Kõik see on tegelikult soodne keskkond, et lapsi täisealiseks kasvatada, nii et pered ei peaks muretsema, kas nende lapsed saavad ravitud või kas nad saavad haritud. Madal sündimus on väljakutse mitte ainult Eestile, nagu siin on täna juba juttu olnud, vaid kogu Euroopale. Valitsus keskendub lastele heaolu ja võrdsete võimaluste pakkumisele, seda võimalikult peresõbraliku keskkonna loomisega, mis loodetavasti avaldab positiivset mõju sündimuskäitumisele. 2021. aastal loodi riigi rahvastikku puudutavate tegevuste ministeeriumideüleseks kooskõlastamiseks rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Selle komisjoni eesmärk on koordineerida riigi tegevusi rahvastikupoliitika kujundamisel, sealhulgas meetmete väljatöötamisel ja nende mõju hindamisel. Selleks, et paremini toetada lastega peresid, on Sotsiaalministeerium üle vaatamas kehtivat peretoetuste ja vanemahüvitiste süsteemi, et hinnata selle eesmärgipärasust – eesmärk on vaesuse vähendamine ja sündide suurendamine –, et selle baasil koostada soovitused süsteemi täiustamiseks. Ja see analüüs, kipun ennast kordama, valmib käesoleva aasta oktoobrikuus. Tingituna sellisest keerulisest olukorrast oleme seda enam kui poole aasta võrra ettepoole toonud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Küll on kahju, kui te ei saa aru, et te tegelikult oma sõnavõttudega ja ka tegevusega vastandate ühe‑ ja kahelapselisi peresid lasterikastele peredele. Teie vastused küsimustele näitavad, et see nii on, ja mulle tundub, et see siiski on teadlik tegevus, sellepärast et kui te räägite 14%‑st peredest, aga jätate rääkimata, et selle taga on 30% lapsi või elukaare mõttes üleskasvatamises isegi peaaegu pooled Eesti lapsed, siis see on pooltõde, see on moonutatud pooltõde. Ka täna siin saalis olete te vastanud, et kõige suuremas vaesusriskis on ühe lapsega üksikvanemad – ei ole!

On.

Ei ole! On üksikvanem, kes on lasterikas. Loomulikult on. Aga näete, teie mõttelaad on juba selline, et te vastandate ühelapselisi peresid ja lasterikkaid peresid. Ja siit minu küsimus, et kas te olete valmis ümber mõtestama oma hoiaku sotsiaalkaitseministrina ja valmis ikkagi lõpetama selle vastandamise.

Ma tänan selle arvamusavalduse eest ja selle küsimuse eest. Aga mul on tunne, et see on pidev sihikindel poliitiline soov näidata mind lastevaenulikuna, ja mul on väga raske sellele vastu seista. Nii nagu ma olen öelnud, ma olen kasvanud lasterikkas peres. Mul ei ole mitte midagi laste ega lasterikkuse vastu, vastupidi, mulle on terve elu meeldinud lapsed ja ma olen terve elu tegelenud lastekaitsega, panustanud sellesse 26 aastat oma elust Sotsiaalministeeriumis, pluss sinna juurde veel erialased õpingud. Ja minu süüdistamine lastevaenulikkuses tundub mulle lihtsalt ülekohtune.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Minule ei tundu see ülekohtune. Ja te olete ise ka rääkinud, et töötades Sotsiaalministeeriumis oli teie esimene eesmärk saada sotsiaalkaitseministriks. Aga saate isegi aru, et kommenteerides lasterikka pere toetusi sedasi, et te maksate perede järgi, mitte laste arvu järgi, te maalite avalikkusele vildaka pildi, justkui viielapselise pere kulutused oleksid samasugused nagu näiteks ühelapselisel perel. Te vastandate neid ja ässitate sellega väiksemaid peresid. Ja räägite sealjuures õiglusest, et tuleb suurematelt peredelt raha ära võtta. Kus siin on õiglus? Ja palun vastake, miks need emad, kes pärast neid sõnavõtte, pärast neid kärpimisi on kirjutanud Riigikogule, tunnevad ennast häbistatuna ja halvustatuna just teie tegevuse pärast!

Ma tänan küsimuse eest. Siin oli suurepärane näide minu sõnade moonutamisest. Sotsiaalministeeriumis töötades pole ma iialgi unistanud ministripositsioonist. Kui te mind tsiteerite, siis tehke seda vähemasti täpselt. See oli aasta 1993, kui ma astusin Tallinna Ülikooli – toona oli see Tallinna Pedagoogiline Instituut –, et õppida sotsiaaltööd. Ja tõepoolest, seal sisseastumisvestlusel üle minu huulte selline väide tuli. Minu poole pöörduvad kirjalikult ja suuliselt kogu aeg erinevate sihtgruppide esindajad, sealhulgas lasterikaste perede vanemad, lasterikkas peres kasvanud inimesed, üksikvanemad. Kõigil neil on erinevad probleemid. Need ei ole seotud alati ja pelgalt toetuse suuruse või toetuse saamisega. Need mured, mis inimestel on, on palju mitmekülgsemad ja keerukamad. Ja ma kordan: üsna – ma julgen selle küll vist välja öelda – vastutustundetu oli see seaduseelnõu, mida mina olin kaitsmas siin puldis ja mis tõi meile nii indekseerimise kui ka lauge väljumise. Ja vastutustundetu mitte sellepärast, et pered ei oleks seda vajanud, vaid vastutustundetu sellepärast, et Eesti riigi maksumaksja ja riigieelarve ei kannata seda välja. Kõik need kulutused, mida me teeme täna laenurahaga, on nendesamade laste kinni maksta hiljem. Ja me ei saa endale lubada sellise riigi pidamist, mis elab laenudel. Eelmisel neljapäeval saite te kõik avalikult teada, mis on Eesti riigieelarve seis. Öelge mulle, kallid inimesed, Riigikogu liikmed: kuidas on võimalik selles olukorras tõsta toetusi ja jätta see kulu laste kanda, kui nemad ükskord maksumaksjad on? (Riina Solman räägib saalist.)

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud minister! Signe, ma tunnen sind päris palju aastaid, ma tõesti ei taha uskuda, et sa lapsi vihkad või ei armasta. Küll aga sinu sõnavõttudest ma tihtipeale aru ei saa. Tõesti ei aita ainult pere‑ ja lastetoetused tõsta iivet, kuid kindlasti on väga oluline roll just nimelt ministrite väljaütlemistel ja poliitikute väljaütlemistel. Need eeskujud on väga olulised. Ma mäletan, kui aastaid tagasi endine Läti välisminister – täna on ta president – teatas Twitteris, et ta on proud to be gay. Teie olete ajanud sedasama poliitikat, et samasooliste abielud on võrdsed, kõik selline eeskujude teema. Kas ei oleks aeg, et nüüd võiks meie valitsus ja ka teie hakata tulema välja selliste ütlustega I'm proud to be a mother, I'm proud to be a father – ma olen uhke, et ma olen ema, [ma olen uhke,] et ma olen isa – ja tooma neid häid eeskujusid, selle asemel et halvustada – tegelikult tõesti, sinu ütlemistes, võib-olla ebaõnnestunud ütlemistes on see välja tulnud – paljulapseliste perede toimetulekut.

Aitäh küsimuse eest! Kogu see arupärimine keerleb selle ühe telefoniintervjuu pinnal, mille ma andsin kiiruga ühelt koosolekult teisele joostes, püüdes võimalikult täpselt vastata ajakirjanike küsimustele. Kas teile ei tundu, et see tõepoolest on natukene nagu üleskistud teema? Jah, ma olen uhke, et ma olen ema, ja ma olen uhke, et ma olen vanaema, aga kui ma lähen seda juttu avalikult rääkima, siis ma ei usu, et teie järgmine avalik pöördumine siin saalis minu poole oleks väga positiivne, sest ma olen siin kogu aeg kuulnud neid rünnakuid. Ma ei tea, miks te seda teete. Ma ei tea, tõesti, ma ei saa sellest aru. Lasterikkus on väärtus, ma olen nõus. Ja sellegipoolest need statistilised numbrid, mida ma konkreetsele küsimusele vastates ütlesin, on korrektsed.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Vaat kaeblesite siin just, miks ei saa peretoetusi suurendada, et riigieelarve on miinuses ja me ei saa ometi laenu võtta. Aga miks on riigieelarve miinuses? Teie käpardliku valitsemise tõttu. Te suurendate ka rajult laenukoormust ja seda kõike meie laste ja lastelaste arvel. Ütlesite, et valitsus keskendub võimalikult peresõbraliku keskkonna loomisele. No paraku seda kusagil ei näe. See jutt on vaid ilusad sõnad, sest peresõbralik keskkond ei ole mitte kuidagi see, mida tegelikult näeme. See on tegelikult rajult tõusvate maksude, kõrge inflatsiooni, sõjaga hirmutamise, automaksu sisseviimise ja üha uute maksude lubamise keskkond. Ja me näeme, kuidas teie tegevuse tõttu on langenud sündimus katastroofiliselt. Kas te saate aru, et ilusatest sõnadest ei piisa ega ole need ka usutavad, sest keskkond ei ole mitte peresõbralik, vaid on järjest enam perevaenulik?

Aitäh! Aga ma tugineksin faktidele, mitte emotsioonidele. Sotsiaalkaitsekulud on tõusnud 1% SKP‑st. (Saalist räägitakse.) Ei, küsimus on pensionide indekseerimises ja küsimus on ka vanemahüvitises, mis võtab arvesse inimese varasema sissetuleku, ja palgad tõusevad. Aga mitte ainult. Meil on terve hulk erinevaid teenuseid, mida me oleme pakkunud rohkem, suuremas mahus, oleme ka kutsunud ellu täiesti uusi teenuseid. See, miks on riigieelarve sellises seisus, on sellepärast, et me oleme oma inimestele pakkunud hüvesid, mida me sooviksime, et nad saaksid võrreldavalt Põhjamaadega. Aga meie maksukoormus on teistsugune kui näiteks Soomes, kellega meil on umbes 10‑protsendipunktiline vahe. Meil ei ole võimalik jätkusuutlikult samasuguseid hüvesid inimestele pakkuda, kui meie maksukoormus on oluliselt madalam. Sellepärast on see olukord selline. Ma ei taha minna kaugemasse ajalukku. Ma nägin päris lähedalt seda, mida 2016., 2017. ja 2018. aastal sotsiaalvaldkonna eelarvetega tehti. Kõik see ei pane mind kuidagi uskuma, et kogu süü lasub viimasel aastal või viimasel paaril aastal, mil Kaja Kallas on valitsust juhtinud. Sellel kõigel on varasem eel‑ ja ajalugu.

Aitäh! Hea kolleeg Riina Solman! Vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 68 saab arupärimiste puhul Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Küll on teil võimalik osaleda läbirääkimistel. Seetõttu ma pean andma järgmisena küsimise võimaluse teie heale kolleegile Tõnis Lukasele. Palun, Tõnis Lukas!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See, et rahvastikupoliitika on paljude meie muude pürgimuste alus – ei ole võimalik ennast kaitsta, majandust edendada, koolivõrku pidada, kui ei ole rahvast – on elementaarne ja eks sellega ja selliste kontaktide pidamisega, näiteks lasterikaste perede liiduga igapäevase või regulaarse suhtlemisega peaksid tegelema mitmed ministrid. Paarkümmend aastat tagasi haridusministrina seadsin ma sisse regulaarse kohtumise lasterikaste perede liidu esindajatega ja selle tulemus oli huvihariduse toetus – kõigepealt haridusministeeriumi eelarvest, siis liikus see Sotsiaalministeeriumi eelarvesse. Nüüd võttis teie valitsus selle toetuse lasterikastelt peredelt ära. See tähendab, et me peaksime keskenduma peamisele. Kas teie ebaõnnestunud väljaütlemine, mis te ütlesite veebruarikuus, ja sellest tulnud kriitikalaine oli põhjus, miks te nüüd lõpuks märtsis algatasite ka sellised sõbralikud ja regulaarsed suhted lasterikaste perede liiduga? Selle eest kiitus teile.

Aitäh! See ei olnud põhjus.

Aitäh! Head kolleegid, veel üks väike täpsustus: § 68 ütleb siiski midagi muud. Ta ütleb, et meil on üks minut küsimuse esitamiseks. Aga § 140 ütleb, et arupärimiste puhul iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse. Olgu stenogrammi huvides see täpsustas sisse viidud. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te tõite põhjuseks, et paljulapselisi peresid ei saa piisavalt toetada, kuna riigieelarve on väga kehvas seisus ja meil on hästi palju erinevaid kulusid. Aga kas te mõistate, et sellises demograafilises kriisis on lapsed kõige tähtsamad?

Absoluutselt mõistan. Absoluutselt mõistan, sest nii nagu ma varasemalt ütlesin, ma olen terve elu lastekaitse valdkonnaga tegelenud. Loomulikult mõistan! Ma olen ise ema ja mõistan väga hästi, et lapsed on kõige tähtsamad, kõige olulisemad. Aga sellele vaatamata on riigieelarves täpselt nii palju ressursse, kui neid seal on. Leida neid viise, mismoodi toetada peresid, muu hulgas ka hea sõnaga, on hästi oluline. Seetõttu jääb mulle eriliselt arusaamatuks, miks üritab arupärijate seltskond mulle külge kleepida seda, nagu ma põlgaks lapsi või suurperesid. See on arusaamatu.

Aitäh! Rain Epler, palun!

Oi, aitäh, hea eesistuja! Ma märkasin, et Riina Solman on seal vahepeal, aga tõepoolest, minu kord. Proua minister, mina tahtsin küsida ikkagi raha kohta seal riigieelarves. Teatavasti teie kolleeg Kliimaministeeriumist on tulnud lagedale plaaniga hakata paarisaja miljoni kaupa raha merre uhama. Ja kui ta on seda sinna uhanud, siis lõpuks oleme 15–20 aasta pärast olukorras, kus meil ei ole elektritootmisvõimsusi. Ja kuni sinnani oleme olukorras, kus energia hind läheb veel kõrgemale, kui ta täna on, pannes sellega koormuse jällegi ühiskonna haavatavamatele gruppidele. Valitsus peaks tegema otsuseid, kus kaaluda piiratud ressursside tingimustes seda, kuhu raha panna. Kas te vähemalt olete tõstatanud selle küsimuse valitsuse laua taga, et pigem toetaksime lapsi ja lastega peresid kui absurdset roheenergeetikat?

Uskuge, need arutelud käivad valitsuses iga nädal ja täiendavalt kord kuus veel eraldi valitsuse vähendatud koosseisus. Igal esmaspäeval koalitsiooninõukogus [arutatakse], kuidas leida lahendusi, et Eesti elu oleks kestlik ja jätkusuutlik, et lapsi sünniks ja et me suudaksime ka riigi poolt võetud kohustused oma elanike ees katta viisil, mis ei vii meie lapsi, kes juba olemas on, ja neid, kes loodetavasti sünnivad, sellesse tsüklisse, et nad peavad hakkama neid võlgasid katma. See on see olukord ja otsitakse iga päev neid [lahendusi]. Loomulikult me räägime sellest pidevalt.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui ma avan läbirääkimised, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Riina Solman, palun!

Aitäh! Kui minister siit puldist rõhutades ütleb – minu arust ka halvamaiguliselt –, et mingisugune arupärijate seltskond üritab talle silte külge kleepida. Meie oleme siin need, kes selle arupärimise on esitanud, ja äkki ma võin siis ka vastata, et mitte meie ei ole need ainsad kriitiliste küsimuste küsijad, vaid kriitilisi küsimusi esitavad lasterikkad pered, kes ütlevad, et nad tunnevad tänase Sotsiaalministeeriumi tegevuse tõttu ennast halvustatuna, häbistatuna ja alandatuna. Kas siis ka lasterikkad pered kleebivad neid silte?

Aitäh! Aga ma ei saa praegu lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Ja nagu ma ütlesin, teil on võimalik ka läbirääkimistel sõna võtta. Need läbirääkimised just praegu algavad. Avan läbirääkimised ja palun esimesena Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Palun! (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Austatud minister! Oluline on märkida kohe alguses, et me elame ilmselt suuremas demograafilises kriisis kui kunagi varem. Ja meeldetuletuseks: kui möödunud aastal sündis Eestis 10 721 last, siis 100 aastat tagasi, 1923. aastal sündis Eestis 22 347 last. Ja nüüd, kui arupärijate küsimuste teravik oli suunatud sellele, et miks minister ja, ma julgen öelda, sotsiaalkaitseministeerium tervikuna vastandavad ühe‑ ja kahelapselisi peresid lasterikastele peredele, siis see tuleneb nii ministri sõnavõttudest – mitte ainult ühest üksikust intervjuust, vaid mitmetest sõnavõttudest – ja tegevusest ja valitsuse poliitikast laiemalt. Siinkohal meeldetuletuseks praeguse sotsiaalkaitseministri kohta, keda kahjuks saalis ei viibi, ilmselt lahkus protesti märgiks. Mida lugeda välja sellisest hoiakust ja suhtumisest, kui kõige esimesel tööpäeval – rõhutan, kõige esimesel tööpäeval – kõige esimese asjana läks sotsiaalkaitseminister ja saatis välja juba enne ette valmistatud eelnõu lasterikaste perede toetuste vähendamiseks. Esimesel tööpäeval, esimestel töötundidel – ja see oli juba ette valmistatud! Siit loeb välja mitte ainult finantsmajandusliku küsimuse, vaid väga selgelt ministri hoiaku ja suhtumise sellesse teemasse. Ma absoluutselt ei ole nõus sellega, mida minister väitis, et see on ühe ebaõnnestunud intervjuu tulemus ja arupärijad toetuvad sellele. Ei, valitsuse poliitika, tulumaksuvabastuse kaotamine pere teisest lapsest alates, abikaasade ühise deklaratsiooni kaotamine, lasterikaste perede toetuse vähendamine, millest siin juba eelnevalt rääkisin, ja terve rida teisi [samme]. Tulles tänasesse päeva, automaksu puhul erandite mittetegemine lasterikastele peredele, [kellele auto omamine] ei ole lihtsalt vabatahtlik valik, vaid see tuleneb reaalselt igapäevasest vajadusest, eriti nende lasterikaste perede puhul, kes elavad väljaspool suuremaid linnasid, ja nii edasi ja nii edasi. See on terve käekiri ja hoiak, see ei ole üks ebaõnnestunud intervjuu. Ja kui minister ütleb, et lastesse panustamine käib Eesti riigile üle jõu, ja heidab ette, et see on olnud vastutustundetu – minister siin mõned minutid tagasi ütles, et see oli vastutustundetu –, et niisugune eelnõu sai Riigikogu poolt vastu võetud, siis ma tuletan meelde, et see sai vastu võetud valitsuse poolt, kuhu kuulus Isamaa, ja Isamaa initsiatiivil, tõepoolest. Aga selle valitsuse peaminister oli Reformierakonna esimees Kaja Kallas ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ise. Ja enne valimisi ei rääkinud nad, kui vastutustundetu see on, vaid võtsid koalitsioonis meiega selle vastu kindla teadmisega, et see jääb ka kehtima, ja lasterikkad pered arvestasid oma elukorraldusel ja ka majanduslike kohustuste võtmisel sellega. Aga mõni kuu hiljem, pärast valimisi, kui hääled olid käes ja neljaks aastaks jõudude vahekord siin Riigikogu saalis fikseeritud, tühistati kõik need eelnevad lubadused ja vaadati ümber ka eelnõud, ilma et oleks tehtud analüüsi. Nii nagu me täna kuulsime, valmib vastav analüüs, milline mõju on nendel toetustel peredele, alles selle aasta sügisel. Aga otsused tehti juba enne analüüsi. Samuti ei saa ma üldse nõustuda sellega, et investeerimine lastesse on tegevus tuleviku arvelt. Et kui Eesti riik võtab laenu ja investeerib haridusse või tervishoidu või Eestis perepoliitikasse erinevate meetmete kaudu, olgu need siis otsetoetused või olgu see huvihariduse kättesaadavus või muu, siis see on tuleviku arvelt elamine. Ei, vastupidi, see on ainus võimalus näha tulevikku ja elada jätkusuutlikult. Soome valitsusliikmed viimastel päevadel on öelnud, et Soome riik ei saa tegutseda jätkusuutlikult olukorras, kus eelmisel aastal oli 44 000 sündi, aga pensioniikka jõudis 70 000 inimest. 44 000 sündi ja 70 000 inimest jõudis pensioniikka! See on probleem number üks Soome Vabariigi ministrite arvates, mis ei taga jätkusuutlikku elu Soomes. Eestis on need proportsioonid samasugused. Sama kurvad on Eestis proportsioonid. Nii et vastupidi, täna tulebki investeerida lastesse, ka laenude arvelt tuleb investeerida lastesse. See on ainus võimalus, et meil ka tulevikus on maksumaksjaid, on neid, kes ehitavad Eestis majanduse üles, kes räägivad eesti keelt, edendavad eesti kultuuri. See on ainus võimalus, mitte mingisugust alternatiivi meil ei ole. Ka kontrollitud ränne, mida reklaamivad mõned valitsusliikmed, ei ole tegelikult alternatiiv Eesti rahvusriigi jätkusuutlikkusele ja tulevikule. Nii et kindlasti kõik need perepoliitilised meetmed, mida on siin püütud rakendada ja mis kahetsusväärselt on praeguse valitsuse poolt tühistatud, ümber vaadatud, on olnud karuteene lastega peredele ja Eesti riigi tulevikule ja vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Nii nagu näitavad sotsioloogilised uuringud, on kõige suurem põhjus, miks meil Eestis sünnib vähe lapsi, kindlustunde puudumine tuleviku ees. See on see ebaõnnestunud valitsuse maksupoliitika, mis haarab kõiki valdkondi. See on seesama nende toetuste tühistamine, mis on riigi poolt ette nähtud ja vastu võetud parlamendi poolt, mis tähendab, annab signaali, et perede jaoks ei saa riigi perepoliitika olla usaldusväärne, et riigi perepoliitika ei ole jätkusuutlik ja kindel, [peredel] puudub turvatunne tuleviku suhtes. Need on need peamised põhjused, miks Eestis [vähe] lapsi sünnib, sest ega Eesti praegune elu iseenesest ei ole nii raske, kui ta oli näiteks, ma ei tea, vabadussõja ajal või teise maailmasõja ajal või pärast teist maailmasõda. Kaugel sellest! Aga just kindlustunde puudumine tuleviku ees on see peamine põhjus. Ja valitsus oma poliitikaga on kahjuks seda tunnet süvendanud. Ja siit ka minu üleskutse valitsusele ja sotsiaalkaitseministrile väga tõsiselt mõelda, mida ikkagi teha ja kuidas jõuda selleni, et seda kindlustunnet peredes suurendada. Praeguse poliitikaga valitsus seda kindlasti ei tee. Siin on vaja kvalitatiivset ja põhimõttelist muudatust. Arupärijate heatahtlik soov oli juhtida sotsiaalkaitseministri tähelepanu just nimelt nendele teemadele. See ei ole ühe ebaõnnestunud intervjuu küsimus, see on kogu valitsuse poliitika ja sotsiaalkaitseministri pikaajalise poliitika tulemus. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Head saalis viibijad! Mul ei olnud plaanis kõnet pidama tulla ja ma pikka kõnet ei pea ka, aga lihtsalt mõningad momendid jäid mul siin ministri selgitustest, ministri vastustest ja üleüldse küsimuste ja vastuste voorust kõrva ja võib-olla ka häirima. Ma mõtlesin, et ma tulen ja oma kõnes need siiski natukene ära markeerin. Mis mind natukene häiris, oli tegelikult see ministri isiklik solvumine nii selle arupärimise pärast, selle arupärimise pealkirja pärast kui ka, ma ei tea, talle ei meeldinud kuidagi see küsimuste toon. Aga vaadake, see isiklik solvumine siinkohal ei ole absoluutselt asjakohane, sellepärast et te olete minister ja te viite ellu valitsuse poliitikat. Ja siinkohal ei ole absoluutselt oluline, millisest perest te pärit olete või kui palju teil endal on lapsi ja lapselapsi. Teie olete muu hulgas vastutav valitsuse üldise poliitika eest, mis on lastevaenulik. Ja seda me siin tõime ka korduvalt oma küsimustes välja ja peegeldasime teile. Ja see põhjuse ja tagajärje seos on ju olemas. Katastroofiliselt vähenenud sünnid on fakt ja on reaalsus. Siin ei ole mitte midagi pistmist sellega, kas teie isiklikult armastate lapsi või mida te arvate, milline peaks olema laste heaolu ja see kõik. Fakt on see, et teie valitsuse poliitika ei ole lapsesõbralik, ei ole seda kunagi olnud. Kui me vaatame ka kõiki neid plaane ja kõiki neid seaduseelnõusid, mida te olete teinud ja ka meie lauale toonud – see on fakt, et teie valitsuse poliitika ei ole kusagilt küljest peresõbralik. Vaatame, mis meile siin laua peale on toodud. Küsime: kas see on valitsuse peresõbralik poliitika ja see keskkond, see peresõbralik keskkond, mida te nii ilusasti oma sõnades siin tahate luua avalikkusele? Aga tegelikult, mida me näeme? Meil on rajud maksutõusud: käibemaks, tulumaks, aktsiisid. Ja see kõik, absoluutselt kõik, iga euro maksutõusu, iga euro, mis tuleb peredele koormaks, see kõik tuleb perede eelarvest. Või kõrge inflatsioon. See kõrge inflatsioon mõjutab ju absoluutselt kõike. Ja teie ei ole teinud ega tee midagi, et see nii ei oleks. Näiteks kõrged energiahinnad, me oleme siin juba kaks aastat kõrgete energiahindade käes vaevelnud ja teie ei ole mitte midagi ette võtnud. See on tegelikult see raha, mis on kõik läinud jälle perede eelarvest välja, lastele mõeldud, laste arvelt on läinud lihtsalt energiaärimeeste taskusse ja valitsus on vaadanud lihtsalt pealt, lasknud sellel kõigel sündida. Millisest küljest on selline tegevus või valitsuse poliitika peresõbralik? Ei ole! Rain Epler tõi väga hea näite. Te ütlete, et oi, riigieelarve on nii suures miinuses ja raha ei ole ja peredele ei jätku ja kustkohast me seda võtame. No palun väga: tõepoolest, valitsuse plaan on hakata 200 miljonit aastas merre uputama. Sadu miljoneid läheb mitte kunagi teostuvasse Rail Balticu projekti, loodud Kliimaministeeriumi, bürokraatiasse, roheutoopiatesse. Ja see raha jääb kõik meie lastel saamata, sest nende vanemad peavad selle riikliku räkiti ju kinni maksma. Ja te ütlete, et oi jah, siis toetusi ei saa. Muidugi ei saa, sest riigil raha pole. Muidugi ei ole, sellepärast et teie prioriteedid on nii teistsugused. Need ei ole mitte kusagilt küljest peresõbralikud, vaid on äärmiselt perevaenulikud. Ja see oli ka selle arupärimise mõte. Nii et teil ei ole mõtet siin tulla ja mängida solvunut, umbes nii, et kuidas te julgete minu käest midagi sellist küsida või kuidas te julgete, ma ei tea, selliseid arupärimisi siin üldse esitada. Kas ma saaksin lisaaega?

Jah, kolm minutit lisaks.

Aitäh! Te ütlesite, et riik ei saa tõsta toetusi. Hästi, aga mida riik saaks ja peaks tegema? Esiteks, riik peaks arendama majandust tervikuna, sest tegelikult majandusest tulevad need maksud, aga mitte inimeste maksudest. Ja sealt edasi me tegelikult omaksime riigina ka raha nendekssamadeks toetusteks, millest me siin täna räägime. Ja lõpetuseks markeerin ära ka selle Soome teema, mida te tõite siin justkui näiteks, et näete, et meil ei ole sellist riigieelarvet nagu Soomes, et me ei saa siin maksta selliseid toetusi, sest meil ei ole selliseid makse nagu Soomes. Vabandust, erinevalt Eestist on Soomes toimiv majandus. Neil on rasketööstus, neil on madalad energiahinnad, neil on kogu sektor läbi mõeldud ja targalt üles ehitatud ja sealt tulevad neil tegelikult maksud, millest nad maksavad ka oma inimestele toetusi. Aga Eestis! Eesti valitsus, see küündimatu ja käpardlik valitsus ei suuda absoluutselt niimoodi mõelda. Peaminister tuleb siia ja ütleb niimoodi, et ega siis raha ei tule kuskilt seinast, see tuleb inimeste taskust, inimeste maksudest. Aga seda, et see tuleks nagu päriselt majandusest – no niimoodi te mõelda ei oska. Aitäh!

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud saalis viibijad! Austatud minister! Kuna mina kuulun sellesse seltskonda, kes esitas selle arupärimise, mis valmistas ministrile meelepaha, et selline arupärimine talle üldse on tehtud, siis ma võtan ka sõna ja annan talle vastuse. Sest minister jättis küsimustele vastamisel mitmele olulisele tahule vastamata ja kahele küsimusele saime vastuseks, et täiendav kommenteerimine ei ole vajalik. No päris nii ikkagi ei ole. Haritud inimesena saab minister tegelikult väga hästi aru selle küsimuse sisust. Siin puldis minister tõepoolest väga viisakalt ja südamlikult väljendab ennast lastega perede suhtes. Aga mina ei ole ministrit näinud ainult siin puldis, vaid olen temaga saanud koosolekutel viibida ka meie Riigikogu siseruumides, ja seal on minister olnud oluliselt sõjakam ja mitte nii kenasti väljenduv. Ja rõhutan üle, et tegelikult saab ta väga hästi aru, et kui ta kommenteerib lasterikka pere toetuse maksmist perede järgi, mitte laste arvu järgi, maalib ta avalikkusele vildaka pildi, justkui viielapselisele perele kulutatu oleks samasugune nagu ühelapselisele perele kulutatu. Ei ole! Ja veelgi enam, kui ta oli lasterikka pere toetust vähendamas eelmisel kevadsuvel, tellis tema ametnik advokatuurilt muu hulgas hinnangu, mis hakkas pärast seda ringlema paljudes riigi dokumentides, ka siinsamas Riigikogus, mis edastas pooltõde või lausa ebatõde, mille järgi pidavat paljulapselise pere kasvatamine olemagi soodne, kuna seal rakendub mastaabiefekt. Vaat selliseid asju on teinud see ministeerium sellise ministri juhtimisel. Nüüd nende sõnade juurde, mida te rääkisite nii ülekäe telefonis rahvusringhäälingule. Need ei ole ainsad sõnad, mis on solvanud suurperesid ja mis on vallandanud tegelikult kirjade saatmise ning suurperede hämmingu, meelepaha, nördimuse ja kurvastuse. Mina näiteks ei tea ühtegi juhtu, kus teie olete käinud nende peredega, nende alaliitudega üle-eestiliselt kohtumas. Jah, ma väga tänan, et te nüüd, pärast neid erinevaid koosolekuid olete lasterikaste perede liiduga koostööd alustanud. See on väga õige suund. Aga enne seda, kui ma küsisin teie käest sotsiaalkomisjoni istungil, et menetleme automaksu, [miks] te teete ühele haavatavale sihtgrupile – väga tubli, et üldse teete – pisikesi erandeid automaksu puhul, aga [mitte] teisele haavatavale sihtgrupile, mille kohta põhiseadus täpselt samamoodi sätestab, et see peab olema riigi erilise hoole all, vastasite te nähvates, et nemad pole teie poole pöördunud. Lasterikaste perede liit tegelikult kirjutas rahandusministrile, kirjutas kõikide erakondade juhtidele, Riigikogule, aga see sõnum justkui teieni ei olekski jõudnud. Justkui see alaliit peab teadma, et ta peab, müts käes, käima palumas nii rahandusministrit, sotsiaalkaitseministrit, peaministrit kui ka kõiki erakondade juhte. Ja ikka midagi ei juhtu, sest järgmine minister saadab järgmise ukse taha. See on ausalt öelda nagu Orwelli romaanis "1984". Te olete samal ajal, kui te neid erisusi pidite automaksu jaoks tegema puuetega inimestele, leidnud aega kohtuda MTÜ‑ga Õiglase Riigi [Nimel], mille loomise üheks eesmärgiks oli võidelda suurperede toetuste vastu täiesti varjamatult. Ja valimistel 2023 te võimendasite just selle MTÜ sõnumeid, kaks sihtgruppi said vastandatud juba valimiste ajal ja omavahel nii-öelda tülli aetud, kuigi nendel peredel ei olnud mitte mingit põhjust omavahel tülitseda. On väga inetu vastandada ühte peretüüpi teisele peretüübile. Veel. Te võtsite ära 2023. aastal … Ma palun ka lisaaega, mul saab kohe aeg läbi.

Kolm minutit lisaks.

… lasterikka pere toetuse ja väitsite, et see on õigluse huvides. Tegite mulle etteheiteid, et see on vastutustundetu, et meie seisime [selle eest], et te ei võtaks ära seda suurperetoetust. Rääkisite ka vajaduspõhisusest. Õiglust te sellega juurde ei loonud, vajaduspõhisust samuti mitte. Te lõite väga palju meelehärmi ja meelepaha juurde. Ja nüüd, sealt edasi mõned kuud veel, leidsite lisaks, et tuleb ära võtta ka lasterikaste perede liidu huviringiraha 105 000 eurot. Ma ei tea, mitu mürsku te selle eest saate kaitseotstarbel hankida Kaitseministeeriumile, sest te olete ka seda väitnud, et seda raha tuleb riigieelarves vaadata ka kaitseotstarbeliselt. Ei olnud vajaduspõhisemat kui see laste huviringi raha, ei olnud õiglasemat toetusliiki kui see suurperedele makstav toetus, mida maksti nelja lapsega pere koolilastele. See liikus maapiirkondadesse, kus on niigi raskendatud ligipääs huviringidele ja kohati olematud transpordiühendused. Ja mina küsin teie käest praegu: kuidas läheb täna Eesti perel selles kaoses, mille on aastaga korraldanud valitsus ja teie sotsiaalkaitseministrina? Sellega ei üllata kedagi, et arvatakse, et võiks paremini minna. Aga hea küll. Lõpetuseks ka veidikene rõõmsamaid noote. Mida siis teha? Mida me ootame siin Riigikogu saadikutena, et te teeksite selle asemel, et võtaksite [toetusi] ära ja justkui kiusaksite suurperesid? Esiteks tuleks lõpetada sellise suhtumise kultiveerimine, et suurpered on justkui halvustatumad, nad saavad rohkem toetusi, saavad liiga palju, võtame veel ära. Tuleb taastada kindlustunne, kehtestada rahu ja mitte sõna murda lasterikastele peredele veel ja veel. Panustada huviringidesse, et lasterikkal perel, aga ka tavalisel lastega perel oleks kindlustunne. Kui Eesti ei saagi edaspidi muutuda suureks rahvaarvult, siis ei ole meil ühtegi takistust, miks me ei saa olla suur järelkasvult. Väljendagu ka meie juhid ja ministrid ja eeskujud iga päev mitte ainult siin puldis esinedes, kus teid kaamerad jälgivad, vaid ka tööruumides, kus te tegelikult olete ära võtnud neid toetusi, peresõbralikkust. Seega, mitte ainult sõnades kaamerate ees, vaid ka tegudes ministeeriumis. Siis hakkab Eesti peredel paremini minema ja me kõik võime selle üle ainult rõõmu ja heameelt tunda. Aitäh!

Aitäh! Mul on hea meel, et sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo on valmis samuti omalt poolt sõna võtma, et see päevakorrapunkt kokku võtta.

Austatud juhataja! Head saali jäänud Riigikogu liikmed! Kõigepealt vastuseks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esindaja sõnavõtule, et ma tundsin ennast solvatuna või rünnatuna. Jaa, ma kinnitan, ma tundsin seda nii. Aga ma nüüd loen väikseid tsitaate viiest küsimusest, mis mulle esitati: "Miks te asusite meedia vahendusel õhutama vaenu [‑‑‑]? Kas teil on plaanis lasterikaste perede ees avalikult vabandada [‑‑‑]? [‑‑‑] alavääristate suuri peresid [‑‑‑]. Kas selline käitumine on sobilik [‑‑‑]?" Ja nii edasi. Andke andeks, need küsimused olid isiklikud. Ja nüüd ma tulen oma vastuste juurde. Minu meelest selle saali debatt peaks olema sisuline, kõrvale peaks jätma hinnangud ja emotsioonid. Võib-olla libastusin, sest ma olen ka inimene. Jah, ma reageerisin sellele emotsioonile, mis oli nii kirjalikes küsimustes kui ka siin saalis. Mina loodaksin, et meie debatid selles saalis ja ka väljaspool seda saali on sisukad. Ja seetõttu saan ma kinnitada veel kord, et tõsi, automaksu soodustusi ei teinud valitsus lasterikastele peredele ega üldse lastega peredele, kuid osalesin lasterikaste perede toetusrühmas ja tegin seal enda meelest päris sisulisi ettepanekuid, kuidas võiks olla mõistlik edasi minna. Saalis olijad ja ka täna sõna võtnud teavad seda väga hästi. Selle asemel süüdistavad nad mind, et ma kabinettides käitun lastevaenulikult. Energiahinnad. Kui energia hinnad olid kallid, siis meil oli universaalteenus, mis minu meelest veel tänaseni kehtib, aga eriti kallil perioodil olid ka täiendavad otsetoetused peredele, eraisikutele, et nad tuleksid toime kalli hinnaga. Pensionid ja näide Soomest. Tõsi, me oleme rahvastikupüramiidi mõttes väga sarnases olukorras ja ka tulevik on sarnane. Üle-eelmise aasta sügisel valmis pensionide jätkusuutlikkuse analüüs, peale seda, kui teine pensionisammas oli muudetud vabatahtlikuks. Mida me sellest näeme? Näeme seda, et need inimesed, kellel ei ole teist pensionisammast, on vanaduspensioniikka jõudes oluliselt kehvemas majanduslikus olukorras. Mida Soome on tegemas? Soome on kärpimas miljardites oma sotsiaalkaitsekulutusi. Esimese näitena tõid nad eluasemetoetuse, mis meie mõttes on toimetulekutoetus. Meie oleme toimetulekutoetuse piiri tõstnud ja toimetulekutoetuse saajate hulk on kasvanud, seega ka riigi kulutused sinna on kasvanud. Soome viskas õhku ka võimaluse, et pensionide eelarvest tuleb kokku hoida. Meie ei ole seda ettepanekut teinud. Nii nagu meil seadus ette näeb, et pensione indekseeritakse, nii meil on plaanis neid pensione indekseerida ka tulevikus. Ma ei ole rääkinud ebavõrdsusest või ebaõiglasest kohtlemisest, ma olen alati olnud sõnakasutuses korrektne ja rääkinud ühiskonnas tajutavast ebaõiglusest. See, mida siin saalis on täna korduvalt tehtud ja ka varasemalt, on sõnade suhu panemine. Veel valefaktidest. Mitte Sotsiaalministeerium, mille sotsiaalkaitse valdkonda juhin mina, ei tellinud advokatuurilt arvamust, vaid seda tegi Justiitsministeerium. Toona oli justiitsminister Lea Danilson-Järg. Otepääl lasterikaste perede aastaüritusel olen paaril korral siiski käinud ja nendega ka muidu kohtunud. Mis maksuseadusi ja maksuettepanekuid puudutab, siis loomulikult teeb neid rahandusminister, ning meie ministeerium hindab mõju peredele ja lastele. Otsuseid teeb siiski tervikuna valitsus. Ja lõpetuseks. Nii nagu ma enne hindasin: kui ma teen nii, nagu saalis soovitati, ja räägin positiivselt lastest, tuleb see mulle bumerangina tagasi. Vabandust, et ma hoolin enda lastest ja oma lapselapsest. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Veel enne tegelikult, kui ilmus ekraanile Rain Epleri nimi, küsisin ma kolleegi käest kõrvalt, oma vasakult käelt, kas on olnud selline tava, et peale ministri sõnavõttu veel antakse Riigikogu liikmetele sõna. Seda tava ei ole olnud. Minister on see, kes lõpetab. Rohkem sõnavõtte ei olnud tolleks hetkeks [registreeritud]. Ja palun hoiame seda tava. Ekraan oli puhas. Aitäh sulle, Rain Epler! Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.