Arupärimine paljulapseliste perede toetamise vajaduse kohta (nr 339)

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Anti Poolametsa 13. mail eelmisel aastal esitatud arupärimine paljulapseliste perede toetamise vajaduse kohta ja ettekandjana palun siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Ja vaadake, kui rõõmustav, et ei läinud aastatki, enne kui saame võimaluse arupärimist siin saalis arutada, olgugi et põhiseaduse kohaselt oleks see pidanud toimuma 20 istungipäeva jooksul. Arupärimine sai tõepoolest esitatud, nagu mainitud, juba 13. mail 2023. aastal ja puudutab paljulapseliste perede toetamise vajadust. Paljulapseliste perede toetamine on Eesti Vabariigi seisukohast kahtlemata väga oluline mitmes mõttes, sealhulgas riiklikul, sotsiaalsel, majanduslikul ja kultuurilisel tasandil. Oluline on seejuures silmas pidada, et põhiseaduse § 28 lõike 4 kohaselt peab riik näitama paljulapseliste perede suhtes üles erilist hoolt. Paljulapseliste perede toetamine aitab leevendada demograafilisi väljakutseid, nagu madal iive ja vananev rahvastik. Kui riik soovib tagada piisava rahvaarvu ja jätkusuutliku demograafilise tasakaalu, on oluline toetada peresid, kes soovivad ja suudavad kasvatada rohkem kui kahte last. Peamiselt just paljulapselised pered on need, tänu kellele on riigil üldse võimalik täita oma põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärki tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Ilma uute eestlaste põlvkondadeta ei ole lihtsalt inimesi, kes kannaks eesti rahvust, keelt ja kultuuri edasi. Sellega seonduvalt palusime ministrilt vastust kahele küsimusele. Esiteks, kuivõrd Eesti Vabariigi valitsus on juba kärpinud paljulapseliste perede toetusi, siis kuidas on see teie kui ministri arusaamise kohaselt kooskõlas riigi põhiseadusliku kohustusega tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade, samuti riigivõimu põhiseaduses sätestatud kohustusega näidata paljulapseliste perede suhtes üles erilist hoolt? Ja teiseks, peaminister Kaja Kallas on avaldanud seisukohta, et lasterikastele peredele seadusega ettenähtud toetused on ebaõiglaselt suured – see tähendab, et enne, kui neid kärbiti, peeti valitsuse poolt neid ebaõiglaselt suurteks. Kas proua minister Riisalo jagab seda seisukohta? Ja kui jagab, siis oleme palunud ühtlasi selgitada, kuidas ta üleüldse õigluse põhimõtet määratleb ja kuidas lasterikastele peredele varem seadusega ettenähtud toetused sellele määratlusele ei vastanud. Ning lõpetuseks, see on siis kolmas küsimus – siin on valesti märgitud, nagu see oleks teine –, milline on maailmavaateline lähtekoht, millest teie, proua minister, perepoliitika kujundamisel lähtute. Täpsemalt, kas näete ideaalina, mille teostumist peaks riik soosima, naiste pühendumist paljulapseliste perekondade rajamisele või pigem seda, et naised pürgiksid töö‑ ja pereelu ühitamise ning enese ametialase teostamise poole, mis on paljulapselise perekonna rajamisega üldjuhul raskesti ühitatav või ühitamatu? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Arupärimine tõepoolest on esitatud peaaegu aasta tagasi ja seetõttu on mul võimalik vastata, et Vabariigi Valitsusel täiendavat soovi lasterikaste perede toetuste teemal muudatusi ellu kutsuda ei ole. Küll aga tuleb olla aus ja tunnistada, et sündimuse olukord on äärmiselt muret tekitav. 1,41 oli sündimuskordaja üle-eelmisel aastal. Eelmise aasta täpsed andmed tulevad maikuus, aga ei ole ühtegi põhjust arvata, et see näitaja kuidagi positiivsem oleks. Lapse saamine on sügavalt isiklik otsus perekonnal. Sügavalt isiklikud otsused on loomulikult seotud nii majandusliku toimetulekuga kui ka avalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteediga, aga selgelt ka turvatundega. Me näeme ka oma lähinaabrite juures sajandite kõige madalamat sündimust ja ma usun, et see on mure, mis on meil ühiselt, terve Euroopa ees. Eksperdid on välja toonud ka seda, et lõpetada tuleb noorte survestamine ja hirmutamine rahva väljasuremisega, sest see võib omada hoopis vastupidist efekti ning [põhjustada] noorte inimeste distantseerumist sellest teemast ja pere loomise ja laste saamise soovidest. Ühtlasi me teame ka seda, et peretoetuste suurus ei ole see, mis üks ühele mõjutab sündimust, ning et kindla summa võrra peretoetuste tõusmise järel me [ei saa] arvestada kindla hulga laste sünniga. Vastupidi, ta tõstab küll ajutiselt sündimust – [vähemalt] seni on seda teinud –, aga ma julgen kahelda, kas samasugune sündide kasv, nagu oli 2017. aastal, oleks ka praeguses majanduslikus ja julgeolekuolukorras, sest ta siiski kipub aastate jooksul taanduma. Olen veendunud, et suurpered vajavadki suuremat riigi panust ja nende hakkamasaamise toetamisel on riigi roll hästi oluline, aga küsimus on alati selles, millises ulatuses ja kelle arvelt me saame toetamist pakkuda. Meil on olukord, kus sotsiaalkaitsekulud on tõusnud protsendi võrra, hariduskulud protsendi võrra, samamoodi on tõusnud riigikaitsekulud SKP‑st. Need kulutused, mida me teeme maksumaksja raha eest, on ajas kasvavad, aga maksulaekumine ei ole majanduslanguse tõttu olnud selline, nagu me võib-olla oleksime soovinud. Majanduskasvu eelmisel nädalal avaldatud prognoosi kohaselt me kahetsusväärselt veel sellel aastal nautida ei saa, aga lootus on, et järgmine aasta läheb lihtsamaks ja saab ka sotsiaalteenuste ja ‑toetuste arengusse rohkem panustada. Mure on loomulikult vaesuses ja vaesusriskis elavate peredega. 2016–2023 tehtud sotsiaaluuringust selgub, et suurem vaesusrisk esineb nendes peredes, kus ülalpidajaid on vähem ehk mitte kaks, vaid üks täisealine tööl käiv inimene. Seega on üksikvanemate pered suhtelisest vaesusest kõige rohkem puudutatud, nendest 34,8% kogevad seda. Seetõttu on perepoliitikas oluline teha otsuseid, mis toetaksid just neid, kes on kõige suuremas vaesusriskis. Lasterikaste perede toetused on 2022. aasta võrdluses tõusnud 150 eurot kolme kuni kuue lapsega peredele ja seitsme ja enama lapsega peredele 250 eurot. Kui sinna juurde panna ka esimese ja teise lapse toetuse tõus, siis on see tõus veelgi suurem. Samal ajal üksikvanema lapse toetus tõusis 80 eurole ja see on see ressurss, millega nemad toime peavad tulema. Teine küsimus puudutab peaminister Kaja Kallase seisukohti lasterikaste perede ja seadusega ettenähtud toetuste kohta. Tuletan meelde, et nii need küsimused kui ka vastused on antud enne seadusemuudatusi, mis eelmise suve hakul Riigikogus vastu võeti. Ja ma rõhutan veel kord, et lasterikkus on suur väärtus. Olen siin Riigikogu ees varemgi öelnud, et ma olen ise lasterikkast perest pärit ja ma ei kujutaks ette oma elu teisiti kui õdede ja vendade, minu puhul siis õdede keskel, kes on terve elu mulle kõige suuremaks toeks ja parimateks sõpradeks. Ja loomulikult on riigi vastutus ja kohustus seda tuge pakkuda. 2023. ehk eelmisel aastal kulus üldse kokku 490 miljonit peretoetuste eelarvest ja sellest 57% lasterikastele peredele, kui me võtame arvesse nii lastetoetused kui ka lasterikka pere toetused. Eesti kulutab lastega perede toetamisele rohkem, kui Euroopa Liidus keskmiselt tehakse. Ja arvestades varem kirjeldatud majanduslikku seisu, on üsna keeruline leida täiendavaid ressursse, et ühetaoliselt kõiki lasterikkaid peresid täiendavalt toetada, teisisõnu, lasterikka pere toetust hetkel tõsta. Küll aga me oleme otsinud neid viise, mismoodi haavatavaid gruppe, puudega lapsi, harvikhaigustega lapsi paremini aidata ja toetada, ja selleks on riigieelarvest ka ressursse leitud. Kolmas küsimus maailmavaate kohta. Ma tervet küsimust ei hakka ette lugema. Sotsiaalministeerium lähtub perepoliitika kujundamisel heaolu arengukavast aastani 2030 ja seal seatud eesmärkidest. Tulen seda arengukava ülevaadet teile loodetavasti käesoleva kuu jooksul siia Riigikokku tegema. Arengukava määratleb selgelt eesmärgi luua Eestist hea paik pere loomiseks ja laste kasvatamiseks, pannes rõhku laste õnnele ning nende kasvamisele hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas. Meie eesmärk on tagada igaühe võimalus teostada end selliselt, nagu ta soovib, olgu selleks siis laste saamine, karjäär või mõlemad. Riigi ülesanne on luua selleks vajalikud tingimused. Vanemahüvitise süsteem toetab töö‑ ja pereelu ühitamist ja ka hoolduskoormuse võrdsemat jagamist vanemate vahel, kuid need võimalused ei ole kohustuslikud ja naistel ei ole mingeid takistusi pühenduda vaid lastele. Viimaste vanemahüvitise süsteemi muudatuste eesmärk oli soodustada isasid lastega koju jääma ja emasid väikelapse kõrvalt paindlikult tööd tegema. Statistika järgi ongi vanemapuhkusele jäävate isade arv kasvanud ja emad töötavad varasemast sagedamini. 2017. aastal oli vanemapuhkusel 9% isasid, aga 2023. aastal 19%. Emadest töötas vanemahüvitise saamise perioodil 14%. Seega järjest rohkem isasid panustab võrdsemasse hoolduskoormuse jagamisse. Tuletan meelde, et see võrdsem hoolduskoormuse jagamine on ka pikema mõjuga, sest kui emad on lapsehoolduspuhkusel või vanemahüvitise saajad, siis nende eest makstakse miinimumsotsiaalmaksu ja see tähendab ka nende väiksemat pensioni vanaduspensionieas. Ehk selline ühtlasem hoolduskoormuse jaotus on tegelikult naistele pikas perspektiivis ka majanduslikult oluline. Viimase aja soolise võrdõiguslikkuse monitooringu andmed [näitavad] samuti seda, et märkimisväärselt on kasvanud nende inimeste hulk, kes pooldavad nii ema kui ka isa töötamist ning koduse koormuse võrdsemat jagamist. Näiteks on nooremate vastajate hulgas selliste seisukohtade pooldajate osakaal kasvanud 41%‑lt 56%‑le. Järelikult on sündimuse toetamiseks oluline nende võimaluste loomine ja propageerimine, sest noored inimesed on just need, kes potentsiaalselt ka lapse saamise plaane peavad. Lisaks toimib vanemahüvitise süsteem järjestikuseid sünde soosivana, mida on kinnitanud ka teadusuuringud. See tähendab, et Eesti vanemahüvitise süsteem julgustab peresid saama järgmisi lapsi. Järjestikuste sündide kaitse tagab, et vanemal on võimalus jääda lapsega koju kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, samal ajal peab töökoht võimaldama vanemal naasta samale ametikohale ka pärast lapsehoolduspuhkust. Lisaks, kui järgmine laps sünnib alla kolmeaastase vanusevahega, saab vanem kasutada ka eelmise lapse ajal teenitud vanemahüvitist, mis võimaldab säilitada suuremat sissetulekut, aga olla emal väikelapsega pikemalt kodus, ilma et ta peaks naasma täiskohaga tööle. Et veelgi paremini toetada peresid töö‑ ja pereelu ühildamisel, on oluline tagada kättesaadav ja taskukohane lastehoiusüsteem. Ja nii nagu te teate, alushariduse seadus on hetkel muutmisel ja tuleb ka Riigikogus arutlustele. [Selle seadusega] me ühendame siis lapsehoiu ja alushariduse süsteemi. Alushariduses ehk lasteaedades osaleb Eestis enamik lapsi vanuses 3–6 aastat ja statistika kohaselt on see natuke üle 94% selle vanusegrupi lastest. Murekoht on 1,5–3-aastaste lastega, kelle hulgas see protsent on oluliselt väiksem. See näitaja püsib üldiselt stabiilsena, sõltumata leibkonna hakkamasaamisest. See tähendab, et lasteaedades osalemise määr ei varieeru oluliselt sellest sõltuvalt, kui hästi leibkond majanduslikult toime tuleb. Erinevatel kohalikel omavalitsustel on siin ka erinevad soodustuspaketid. Paljulapseliste perede puhul pakuvad kohalikud omavalitsused sageli soodustusi lasteaiakohtade osas. Need võivad hõlmata näiteks soodustusi lasteaia[koha] maksumuses või erinevaid muid toetusi, et leevendada mitme lapse lasteaia‑ ja lastehoiukulude koormust. Need aitavad ka lasterikastel peredel katta lasteaiakulusid ning soodustavad vanemate aktiivsemat osalemist tööturul või eneseteostuses muul viisil, toetades seeläbi pere toimetulekut ja majanduslikku heaolu. Meil on neidki kohalikke omavalitsusi Eestis, kes on teinud otsuse vabastada perekond lasteaia kohatasu maksmisest. Nii et riik koos kohalike omavalitsustega püüab luua sellist keskkonda, kus lapsi oleks hea ja turvaline kasvatada. Ja nii nagu juba öeldud, noorte hirmutamine rahva väljasuremisega kindlasti ei aita positiivsetele otsustele kaasa. Küll aga me teame ka seda, et toetuste kõrval on hästi oluline vaadata, et avalikud teenused oleksid nii kättesaadavad, ligipääsetavad kui ka kvaliteetsed. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka päris mitu küsimust. Kõigepealt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Automaks ei näe ette erisusi puuetega inimestele ega lasterikastele peredele. Puuetega inimestele on erisus tagatud siis, kui auto on ümber ehitatud. Aga ma saan aru, te ise tõite ka välja, et puuetega inimeste, eriti laste puhul on arutatud täiendavat toetusmeedet. Samas ma saan aru, et lasterikaste perede puhul just selle automaksu [kontekstis] ei ole arutatud ei erisusi ega ka täiendavaid võimalikke toetusi. Aga kahjuks täna me ikkagi võime olla sellises olukorras, kus erinevad maksutõusud koosmõjus automaksuga võivad mitmed paljulapselised pered viia vaesusse. Ehk siis see risk suureneb. Kas on ikkagi antud teemal toimunud täiendavaid arutelusid ja kas olete kaalunud erisuste sisseviimist või täiendavaid toetusi?

Suur aitäh! Automaksueelnõu on ette valmistanud Rahandusministeerium ja praegu on ta Riigikogu menetluses. Tõsi on, et eelnõu ettevalmistamise perioodil käisid läbirääkimised puuetega inimeste kojaga ja seal on leevendused, mida Sotsiaalministeerium ette valmistab, kuid need on pikka aega muutumatuna püsinud puuetega inimeste toetuste teatava tõstmise kaudu. Lasterikaste peredega ja nende esindajatega loomulikult olen ma arutanud, viimati circa kuu aega tagasi. Osalesin ka lasterikaste perede toetusrühma kohtumisel, kui eelnõu oli juba Riigikogu menetluses. Siis koorusid välja ettepanekud, mida minu teada toetusrühm ka ametlikult esitas. Riigikogu pädevuses on nende edasimenetlemine.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Esiteks pole siin midagi hõisata, isegi kui me vaatame, et natukene on lastetoetused tõusnud, sest inflatsioon on olnud üüratu ja indekseerida te ei taha neid. Ja küsimus on nüüd selles, te küsisite niimoodi, et kust võtta, kelle arvelt võtta [raha] lastetoetuste kasvatamiseks. Esiteks te püstitasite ju küsimuse valesti. Võib hoopis nii küsida, et kelle arvelt ... Te võtsite ju laste arvelt ära need toetused, mis olid kõikide erakondade, kaasa arvatud teie poolt kokku lepitud, ja andsite kellelegi teisele. Ma ei tea, kas teil üldse sõnaõigust on fraktsiooni laua ääres, aga minu meelest teie peaksite ka nende haavatavamate inimeste eest seisma, laste, puudega inimeste ja teiste eest. Kust siis võtta, mille arvelt? Kas näiteks maksuküüru kaotamise arvelt oleksite nõus nõrgemaid kaitsma ja lasterikkaid peresid kaitsma ja võtma raha sealt?

Aitäh küsimuse eest! 950 miljonit on puudu meil eelarvest 2025. aastal selleks, et me oleksime selle Euroopa poolt ette nähtud 3%‑lise eelarve defitsiidi juures. 950 miljonit! Ma nüüd panen siia kõrvale, et peretoetused, lastetoetused ja lasterikka pere toetused kokku on 490 miljonit ja vanemahüvitis on 350 miljonit, et natukene hoomata neid suurusjärke. 1,4 miljardit on puudu sellest, et eelarve saaks päriselt tasakaalu. Järgmise nelja aasta jooksul tulenevalt kehtivast õigusest tõusevad 1,2 miljardi võrra pensionidele ettenähtud kulutused, seesama indekseerimine, eks ole. Kui nendele numbritele otsa vaadata, siis päris tõsiselt on raske leida selles suurusjärgus rahasummasid, mida siin oleks tarvis. See indekseerimine on väga-väga kulukas ja väga pika efektiga. See kulu kasvab pikaajaliselt olukorras, kus me tegelikult valmistume väga erinevateks kriisideks – annaks jumal, et neid ei tule –, aga meie riigil peab olema võimekus ja võimalus vajadusel võtta ka laenu, kui juhtub see kõige hullem ja me päriselt vajame ressursse. Ma oleksin raha kulutamises ja täiendavalt kasutusse võtmisel praeguses olukorras äärmiselt konservatiivne ja veelgi enam, ma otsiksin neid kohti, kus on võimalik teha mõningast kokkuhoidu.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Esiteks, ma oleksin siiski tänulik, kui te vastaksite teises küsimuses esitatud küsimusele, kuidas te üldse õigluse põhimõtet määratlete, kui te peate neid toetusi, mis olid lasterikastele peredele eelnevalt ette nähtud, ebaõiglaselt suureks. Saate te anda meile selle määratluse, mis on õiglus teie käsitluses, et me saaksime ise hinnata, kuivõrd see toetus, mis neile varem ette oli nähtud, on selle põhimõttega vastuolus? Aga kui rääkida katteallikatest, siis ma küsin teie käest lisaks veel seda. Me teame, et näiteks tulumaksuvabastuse kaotamisega laste pealt loodab valitsus võtta perekondadelt ära 180 miljonit eurot. Kuidas see on parem käik ja kuidas see on peresõbralik käik olukorras, kus teie osalusel tegutsev valitsus keeldus pangamaksu kehtestamisest, millega oleks meie ettepaneku kohaselt, mis lähtus sellest Leedu mudelist, saadud ainuüksi ühe aasta jooksul 150 miljonit eurot? Kuidas see ikkagi peresõbralik poliitika on?

Aitäh küsimuse eest! Oma küsimuses nr 2 te viitate peaministri väljaütlemistele ja ma arvan, et ta võiks ja saaks kindlasti ise paremini selgitada, mida ta silmas pidas. Kui minu retoorika juurde tulla, siis mina olen kasutanud üle-eelmise aastavahetuse paiku tõstetud lasterikaste perede toetuste indekseerimise ja libiseva väljumise kohta [väljendit] "ebaõiglustunde tekkimine ühiskonnas". Need on natukene erinevad asjad. Ja tõepoolest, eks see on alati nii, et need, kes saavad, ja need, kes ilma jäävad, tajuvad seda erinevalt. Ja seda ebaõigluse tunnetust inimestega, sihtgruppidega suheldes ma tajusin ja see oli ka põhjus, miks me toona need sammud ette võtsime. Nüüd teine küsimus, mis puudutab sedasama ressursi küsimust. Ma siin kordama ei hakkaks, aga tõepoolest, riigil ei ole vabu vahendeid, maksulaekumisi ei ole sellises hulgas, et meil oleks võimalik teha uusi otsuseid, et inimestele hüvesid pakkuda. Ja tõepoolest, Eesti on kuskil 33%‑lise maksumäära juures Euroopa Liidu riikidest tagantpoolt viiendal positsioonil. Samasuguseid hüvesid, nagu Põhjamaad, meie naabrid, pakuvad, me ei ole suutelised pakkuma selles olukorras, kus Soomes on pea 10% kõrgem maksukoormus. Me lihtsalt ei ole suutelised sellise maksukoormuse juures samu hüvesid oma inimestele pakkuma. Ja siin ongi lihtsad valikud. Kui riigieelarvesse ei laeku piisavalt makse, siis tuleb teha ka teatavaid õgvendusi, mida on alati väga raske teha.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Antud arupärimine on paljulapseliste perede toetamise vajaduse kohta ja teie mainisite siin, et veel suuremas vaesusriskis, rohkem vaesusriskis on ühe lapsega pered. Ma tahtsin juhtida tähelepanu, et me ei lahenda ju praegu siin perepoliitikat tehes vaesusprobleemi, vaid otsime lahendust meie riigi väljasuremise peatamiseks. Ja ei ole vist paremat varianti kui toetada neid peresid, kes soovivad lapsi saada, selleks et nad suudaksid neid lapsi kasvatada ja ülal pidada. Või on teil mingi teine, parem lahendus?

Aitäh küsimuse eest! Vabandust, kui ma libastusin, aga ma enda meelest rääkisin ühe vanemaga, ühe tuluteenijaga perest, ükskõik, kui palju seal peres lapsi on. Ka seal võib olla kolm ja enam last. Selles mõttes on nemad ka sellisel juhul suuremas vaesusriskis, sest seal on ainult üks tulu teeniv täiskasvanu leibkonnas. Ja veel kord: lasterikka pere toetus on selleks loodud ja ta on ka 2022. aasta seisuga tõusnud. Nii nagu ma varem ütlesin, sõltuvalt laste arvust perekonnas: kolm kuni kuus [last] – 150 eurot igakuiselt, seitse ja enam last – 250 [eurot] igakuiselt. Ma arvan, et nende kriiside keskel ja selles majanduslikus olukorras, milles on riik ja kohalikud omavalitsused, on see olnud märkimisväärne tõus. Samal ajal on vaja olnud arendada nii haridusvaldkonda kui ka sotsiaalteenuseid, tervishoidu, kuhu samuti riik teeb pidevalt kulutusi, ja niimoodi me oleme ka toetanud erivajadustega ja harvikhaigustega lapsi, kes muu hulgas võivad olla väga erinevat tüüpi perekondades.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Proua minister! Ma kõigepealt ütlen ühe kommentaari: sündimus on langenud tõesti ka teistes riikides peale Eesti, aga Eestis on sündimus langenud paari viimase aasta jooksul kõige rohkem, vähemalt meie lähiriikidest. Nii et seda argumenti, et teistel ka, nagu ei tasuks tuua. Aga nüüd ma loen ühe tsitaadi ja palun kuulake hoolega, see on niimoodi. Võrdsust ei ole võimalik saavutada üheski riigis, mis keeldub reproduktiivtööd tasustatud majandussüsteemi kaasamast, üheski kohas, mis nõuab, et naised teeksid jätkuvalt lõviosa kodustest töödest, seksuaalsest, emotsionaalsest ja reproduktiivsest tööst madala tasu eest või tasuta ning ilma kaebamata. Ja seda ütleb Laurie Penny, tema on üks maailma tuntumaid feministe. Mina küsin, kas te olete oma ideekaaslasega nõus, et võrdsust on ka selles sfääris vaja.

Väga raske oli jälgida. Mul oleks päris hea meel, et kui te selliseid küsimusi soovite küsida, siis pöörduksite kirjalikult minu poole, võib ka arupärimise vormis, siis saaks süveneda ja ka selgelt vastata. Ma olen enda meelest oma seisukohta üsna selgelt väljendanud. Minu hinnangul peaks olema igaühel sõltumata soost võimalus eneseväljenduseks. On neid naisi, aga on ka neid mehi, kes väga soovivad lastega koos kodus olla ja neid kasvatada. See ei sõltu soost. Küll aga paraku me näeme statistikast, et Eestis sagedasti on see koormus, mis on seotud väikelastega, jäänud emade kanda ja see võimaldab vähem muu eneseteostusega tegeleda. Ja see on kindlasti ka üks neid põhjuseid, mille pärast esmasünde lükatakse edasi, ja see omakorda vähendab tõenäosust, et naine saaks rohkem lapsi oma fertiilses eas sünnitada. See on üks selline nõiaring. Ja kui siia juurde tuua veel vanaduspensioniiga ja sinna kanduvad riskid, siis loomulikult, kaasaegses ühiskonnas, kus meil on individuaalne pensionikindlustus, tehakse valikuid. Aga ma põhimõtteliselt arvan, et tingimused tuleb luua selleks, et igaüks, sõltumata soost, saaks nii perekonda luua, nii lapsi kasvatada kui ka teha tööd või on see väljakutse näiteks teaduse tegemises või milleski muus.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Minu meelest on lausa hämmastav, et te peate demograafilisest kriisist rääkimist ja nende tõsiste probleemide esiletoomist rahva hirmutamiseks. No tule taevas appi! Tundub, et valitsus eelistab seda probleemi eirata: kaotati ära rahvastikuminister, Riigikogu rahvastiku[kriisi lahendamise probleem]komisjon ja nii edasi ja nii edasi. Aga kas te teate, et kolme ja enama lapsega pered on kaks korda suuremas vaesuses kui kahelapselised pered? See on ka üks teie valitsuse tekitatud probleem. Ja ma küsin, mitu rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni istungit on teie eesistumisel toimunud ja mida te olete seal arutanud. Kui küsisin seda siin, eelmine nädal vist, peaministrilt, siis tema laiutas käsi, ta ei teadnud midagi sellest.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, ma olen mõnevõrra psühholoogiat õppinud, sealhulgas sotsiaalpsühholoogiat. Need meeleolud, mis ühiskonnas on, mõjutavad kindlasti inimeste käitumist. Ja sõnadel on hästi suur kaal. Ma siiski julgen jääda nende ekspertide väidete juurde, mida ma varasemalt peegeldasin, ehk et lapse saamist tuleks avalikus ruumis kirjeldada kui meeldivat, oodatud ja positiivset sündmust, mitte kui vaesusriski sattumist või rahva väljasuremist. Selle [mõjul] inimeste käitumisele on sisuline vahe. Nüüd ma unustasin ära, mis see teine pool oli.

Henn Põlluaas, teeme väikese täpsustuse. See teine pool ka.

Aitäh! Teie alluvuses on rahvastikupoliitika probleemkomisjon või valitsuskomisjon.

Aitäh, jajaa! Seda ülevaadet ma olen saatnud sotsiaalkomisjonile kuupäevaliselt ja teemade kaupa. Ma ei julge peast öelda, kas neid kohtumise kordi on olnud viis või kuus. Ma kardan eksida. Aga ma saan kirjalikult saata koos teemadega täpselt need kohtumiste ajad.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! Loomulikult keskendusite te oma vastustes [ette]arvatavalt sellele, et oh kui palju head te olete teinud, kuigi küsimused tahtsid mõnevõrra teistsuguseid vastuseid. Ja me teame ka, et kärpisite võimule tulles suurperede toetusi üsna kõvasti. Te olete küll öelnud LGBT õigustest ja ka mittekodanikelt valimisõiguse äravõtmisest rääkides, et juba antud õigusi ega hüvesid ei saa ära võtta, aga samas suurperede õigust paremale elule, tulevikule ja hüvesid neilt saite ära võtta küll. Aga raha juurde tagasi tulles, kas on võimalik, et tegite need raha äravõtmise otsused hoopis selle tõttu, et massiimmigratsiooniga saabus Ukrainast ka palju naisi ja peresid, kellel oli palju lapsi, kellele oleks pidanud meie eelarvest hakkama kõiki neid toetusi maksma, sest nagu te olete öelnud, ukrainlased saavad samasuguseid toetusi kui meie oma inimesed? Kui see nii oli, siis miks pidid teie kontrollimatu immigratsioonipoliitika tõttu kannatama meie oma inimesed, meie paljulapselised pered, kes päriselt ka kannavad edasi meie keelt, kultuuri ja rahvust? Seda ei tee immigrandid.

Aitäh küsimuse eest! See ei olnud nii. Need on ainult mõned protsendid perehüvitiste ja toetuste eelarvest, mis Ukraina sõjapõgenikele on läinud. Ma pean rõhutama, et tänaseks on juba ligi 60% täisealistest Ukraina sõjapõgenikest tööturul aktiivsed ja nad on maksumaksjad, mis tähendab seda, et nad maksavad neid makse, mille eest ka neile endile toetusi pakutakse. Ma olen seda varasemalt ka öelnud, et see on mõni protsent või mõni protsendipunkt, mis lastega peredele läheb kogu eelarvest. Ainukene erand on tõepoolest toimetulekutoetus, kus oli kulude hüppeline kasv, aga need toimetulekutoetuse kulud jäävad tervikuna siiski sinna 20 miljoni kanti, ja ajutiselt hüppeliselt need tõusid pea kahekordseks, aga see on samamoodi taandumas.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No need vastused küsimustele olid sellised üleüldised, nii nagu Moonika ütles, et mida teie olete head teinud. Aga see raha tegelikult, me saame kõik aru, läheb ju selle nõndanimetatud kõige kallima valimislubaduse täitmiseks, milleks on tulumaksureform, kuhu hinnanguliselt [läheb] 700–900 miljonit. Nüüd, te tõite välja, kui [suur] on eelarveauk ja kui palju sinna oleks juurde vaja uute maksude kehtestamisega, mis on, nüüd tuleb mootorsõidukimaks. Aga pangamaks, mis Eesti Konservatiivne Rahvaerakond eelmine aasta välja tõi, oleks toonud kuskil 150 miljonit. Aga ma ikkagi tahaksin teada, millised on valitsuse ja teie ministeeriumi edasised tegevused paljulapseliste perede ja nende toimetuleku toetamiseks.

Aitäh küsimuse eest! Jah, minu teada on see 450 miljonit, mis läheb ühetaolise maksusüsteemi tegemiseks. Selle maksusüsteemi võlu on just nimelt selles, et kuni 2100 eurot igakuist sissetulekut [teenivad] inimesed hakkavad tegelikult vähem maksu maksma. Ja ma arvan, et see on ainult positiivne, kui õpetajad, politseinikud, sotsiaalhoolekandes hõivatud inimesed, samamoodi meditsiiniõed oma sissetulekut suurendada saavad. Mis puudutab lasterikaste perede toetamist, siis olen seda täna juba korduvalt öelnud: see lasterikaste perede toetuse määr, mis meil seadusega kehtib, on tänane riigi võimekus, ja meil ei ole võimalik siin neid tõstmisi teha. Küll aga on oluline kõikidele peredele, sealhulgas ja eriti lasterikastele peredele, et needsamad avalikud teenused lastehoiust tervishoiuteenusteni, aga vajaduse korral ka sotsiaalteenused ja huvialaringid, oleksid lastele kättesaadavad ja taskukohased.

Suur tänu, proua minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Palun, kolm minutit lisaaega!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Lasterikaste perede teema on minu jaoks südamelähedane, sest ma ise olen pärit sellisest perest. Nimelt, meid kasvas kokku kuus last. Mina olin vanim õde. Ja meil on juba kuidagi kombeks saanud, et lasterikaste perede teema on kas arupärimisena või mõne muu küsimusena meil peaaegu iga nädal Riigikogu päevakorras, aga kahjuks valitsuse suhtumises mitte mingeid muutusi aasta jooksul näha pole olnud. Aga ma olen iga kord toonud välja selle, et tugevas õigusriigis peab iga ühiskonnaliige olema kindel, et neid erinevaid õigusi, toetusi, lubadusi, mis on üks kord antud, ei pöörata kahe kuu, kahe aasta või isegi 20 aasta pärast tagasi. Sellest õiguskindluse põhimõttest, millest peaministrile meeldib väga tihti meile rääkida, räägib ta kahjuks ainult selles kontekstis, kui on jutt pankadest ja kui meie pakume viia sisse pangamaks liigkasumile. Kahjuks peaministri hinnangul näiteks õiguskindluse põhimõte ei laiene meil tavainimestele, veel enam: see ei laiene tema hinnangul meie kõige nõrgematele ühiskonnaliikmetele. Vaatamata sellele, et põhiseadus on eraldi sätestanud kaitse lasterikastele peredele. Mida pidid tundma lasterikkad pered, kui enne valimisi lubati neile toetuste tõusu, nad said selle toetuse tõusu, nad läksidki valimistele, hääletasid Reformierakonna poolt, Reformierakond sai 37 mandaati kätte – ja siis paari kuu pärast tühistas need toetused ära? Selle asemel kehtestatakse järjest erinevad maksutõusud. Tuleb automaks, suhkrumaks ka otsa ja mingeid erisusi, maksuvabastusi lasterikastele peredele ette ei nähta. Muidugi tuleks otsa vaadata ka sotsiaaldemokraatidele, keda siin saalis nagu alati ei ole, aga kes tegelikult on ju alati seisnud [selle eest] ja rääkinud, kui oluline on, et meil oleksid piisavalt suured lastetoetused ja lasterikaste perede toetused. Aga oma soojade kohtade nimel olid nad ka sellest lubadusest valmis loobuma. Ja tegelikult me näeme, et seesama teema, kuidas valitsus käitub sõnamurdlikult, võtab toetused ära, tekitab erinevad lisakulud erinevate maksude näol, on juba ka mujal, teistes valdkondades. Näiteks valitsuse poliitika järgi hakkab sama toimuma ka pensionäridega. Valitsus näeb, et kuulge, vaadake, siin on veel üks rühm. Vaadake, pensionäridel võib nüüd hakata äkki hästi minema, kuidagi kahtlaselt hästi on neil pension kasvanud. Ja mida valitsus ütleb: aga tulebki täiendavalt ka pensione maksustada. Kui ma olen vahepeal rääkinud seda, et riik ühe käega võtab, teise käega annab, siis tegelikult ma olen sellega isegi olukorda ilustanud. Nüüd on asi läinud veel hullemaks: valitsus ühe käega võtab ja teise käega võtab veel rohkem. Ja muidugi ei saa üle ega ümber automaksust. Keskerakonna fraktsioon hoiatas juba kuu aega tagasi, et on viimane hetk automaksueelnõu tagasi võtta, sest muidu me oleme päris piinlikus olukorras, kui Euroopa Komisjon tuleb vastusega, et eelnõu on Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Ja tänaseks on see vastus olemas. Vaatamata sellele, et Keskerakonna fraktsioon tellis õigusliku analüüsi, me edastasime selle peaministrile, me tõime kõik ohud välja, vastuolud Euroopa Liidu õigusega, vastuolu põhiseadusega. Ja mida täna ütlevad ametnikud ja rahandusminister Võrklaev? Vähe sellest, et kõik olid väga hästi teadlikud, et see eelnõu on praakeelnõu, olid teadlikud sellest, et seal oli vastuolu Euroopa Liidu õigusega, siis nüüd soovib Võrklaev veel minna Euroopa Komisjoniga vaidlema, nagu poleks juba niigi maksumaksja raha raisatud. Aga ma võin juba ennetavalt öelda, et mingit positiivset vastust sealt oodata ei ole. Kui sellise eelnõuga minnakse edasi, siis vähe sellest, et riigi vastu hakatakse esitama kahju hüvitamise nõudeid, riik hakkab kohtuotsuste alusel tagasi maksma kõiki neid valesti kogutud makse ja hakkab veel ka intressi peale maksma, mis on pea 22% aastas. Ja niimoodi valitsus ise tekitab eelarvesse kulusid juurde oma ebakompetentsete otsuste ja juhtimisstiiliga. Teine vastuolu, mida ma olen iga kord siin välja toonud ja mille kohta ma täna küsisin ka ministri käest, on vastuolu põhiseadusega. Ja nimelt, kuna põhiseaduse § 28 sätestab, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi erilise hoole all, siis peavad olema erisused või toetused selle automaksu korral. Aga nagu näha, nagu meile peaminister ütles eelmisel nädalal, nagu meile sotsiaalkaitseminister täna ütles, mingeid toetusi ei tule lasterikastele peredele. Ja muidugi ma arvan, et kõige märgilisem siinkohal oli see, kui peaminister meile selle kohta eelmisel nädalal ütles: "Aga need toetused on juba niigi suured." Küll nad automaksuga hakkama saavad. Aga millegipärast jäetakse rääkimata see, et lasterikastel peredel, nagu kõikidel inimestel, viimaste aastatega, eriti viimase aastaga on kulud hüppeliselt kasvanud seoses maksutõusude ja hinnatõusudega. Olemasolevad toetused ei kompenseeri kõiki neid muid kulusid, mis järjest tulevad, kaasa arvatud automaksu. Nüüd muidugi põrgatatakse seda palli Riigikogule, et eelnõu on Riigikogus, Riigikogu otsustab. Jah, me oleme teinud need muudatusettepanekud, me oleme need esitanud ja neid kaitsnud rahanduskomisjonis, aga ma olen enam kui kindel, et koalitsioon hääletab kõik need muudatusettepanekud maha, nagu me oleme näinud. Võib-olla neid muudatusettepanekuid ei pandagi hääletusele, eelnõu seotakse lihtsalt usaldushääletusega. Ja veel üks aspekt. Iga kord, kui ma küsin, miks siis ei tehta neid erisusi, miks ei tehta maksuvabastusi automaksueelnõus ei puuetega inimestele ega lasterikastele peredele, Kaja Kallas vastab mulle, et maksupoliitikaga sotsiaalpoliitikat ei tehta. Siin on samuti topeltstandardid, sest miski ei sega meil maksupoliitikaga teha tervisepoliitikat. Seesama suhkrumaks: miks räägitakse siin äkitselt laste tervisest, laste tervise kaitsest? Ütleme otse välja, et tegemist on järjekordse võimalusega inimese taskutesse ronida, samuti lasterikaste perede rahakotti. Kui riik hooliks laste tervisest, siis oleks näiteks alandatud puu‑ ja köögivilja käibemaksu, oleks tõstetud koolispordi toetust, tõstetud koolitoidu toetust. Aga seda kahjuks ei tehta. Nii et pole vaja otsida mingeid ilusaid põhjendusi uutele maksudele, teha nägu, et muretsetakse keskkonna pärast, laste tervise pärast. Ainus, mille pärast tuntakse muret, on võimalus raha eelarvesse koguda, mis siis, et seda tehakse ka lasterikaste perede arvel. Seda tehakse selleks, nagu ka viimane kord, et vahetult enne järgmisi valimisi saada piisavalt raha eelarvesse, et siis hakata jälle erinevaid toetusi jagama, lubadusi jagama, palkasid tõstma, ja jälle kindlustada endale edu valimistel. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.