Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve teostamise tõhustamiseks" eelnõu (280 OE) esimene lugemine

Teine päevakorrapunkt: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve teostamise tõhustamiseks" eelnõu 280 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kert Kingo.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meedia vahendusel meie istungit! Prokuratuuriseaduse kohaselt on prokuratuur oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb, lähtudes seadustest ning nende alusel antud õigusaktidest. Prokuratuuri põhimäärus sätestab prokuratuuri ülesanded, milleks on kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagamine ning seaduslikkuse järelevalve kohtueelse uurimise asutuseks olevate jälitusametkondade jälitustegevuse üle kuritegude avastamisel või kriminaalasjade kohtueelses menetluses. Kuigi prokuratuuri ja prokuröride tegevuse seaduslikkuse nõue on selgelt ja üheselt sätestatud, käituvad prokurörid nii, nagu neile seadused ei kehtiks. Toon siin taas välja mõned faktid. 2021. aasta oktoobris taandas Harju Maakohus kriminaalasja menetlusest juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni, kuna ta muu hulgas rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja omandiõigust. Mais 2022 tunnistas Tartu Ringkonnakohus prokuratuuri jälitustoimingu loa õigusvastaseks. Juunis 2022 asus Riigikohus seisukohale, et riigiprokurörid Vahur Verte ja Raigo Aas esitasid kriminaalmenetluses valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadvalt menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid. Mais 2023 taandas Harju Maakohus kriminaalasja menetlusest prokurör Kristiina Savtšenkova, kuna ta viis läbi ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestas kaitse tunnistajat telefoni teel. Pean siin oluliseks märkida, et need välja toodud rikkumised pole ainukesed, mille kohtud on tuvastanud. Aga nende faktide põhjal näeme, et prokuratuur, täpsemalt prokurörid ei lähtu alati seadustest, vaid hoopis rikuvad seadusi, ja osa prokuröridest – pean silmas eelkõige riigiprokuröre – teeb seda regulaarselt. Kuidas toimub prokuratuuri ja prokuröride tegevuse seaduslikkuse kontroll? Prokuratuuri põhimääruse kohaselt juhib prokuratuuri riigi peaprokurör, praegu siis Andres Parmas. Vastavalt prokuratuuri põhimäärusele juhib riigi peaprokurör prokuratuuri ja tagab sellele pandud ülesannete täitmise. Ühtlasi vastutab riigi peaprokurör prokuratuuri ja tema ametnike ning töötajate tegevust korraldavate õigusaktide õiguspärase ja otstarbeka täitmise eest. Minnes nüüd eelpool nimetatud, kohtute tuvastatud prokuröride seadusrikkumiste juurde, on küsimus: mida on prokuröride seadusrikkumiste ilmsikstuleku puhul ette võetud? Minule teadaolevalt mitte midagi. Prokurörid, sealhulgas riigiprokurörid, rikuvad jultunult ikka ja jälle seadusi, ja seda pealtnäha peaprokuröri vaikiva heakskiidu või toetusega. Ühegi seadusrikkujast prokuröri suhtes pole alustatud distsiplinaarmenetlust, et võtta seadusrikkujast prokurörilt tema tegude kohta seletusi ja saada täpsemaid andmeid. Iseenda suhtes prokuratuur menetlust lihtsalt ei alusta. Prokuratuuri põhimääruse kohaselt peab peaprokurör tagama ka sisekontrollisüsteemi rakendamise prokuratuuris ning teostama prokuratuuris teenistuslikku järelevalvet. Peaprokurör aga seda ei ole teinud ehk ta ei täida talle seadusega pandud ülesandeid. Seaduse järgi määrab peaprokurör ametnikele seadusega ette nähtud alustel ja korras ka distsiplinaarkaristusi. Ka seda meie peaprokurör, paistab, ei ole teinud. See annab ainult kinnitust, et peaprokurör on nõus prokuröride seadusrikkumistega ja peab seda võib-olla isegi õigeks. Seetõttu on olukord, kus ise seadusi rikkuvad prokurörid süüdistavad kohtutes teisi isikuid seaduste rikkumises. See on päris kentsakas olukord. Mis õigusriik see selline on? See kõik on ju lihtsalt naeruväärne. Prokuratuuriseaduse kohaselt teostab teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle Justiitsministeerium, aga Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Ehk siis ministri õigus ei laiene just nendele valdkondadele, kus prokurörid seadusi rikuvad ja kus on ka kohtud prokuröride seadusrikkumisi tuvastanud. Ilmselgelt on selliselt sõnastatud seadus puudulik ega taga mitte mingit järelevalvet seadusrikkujatest riiklike süüdistajate üle. Seadus oleks nagu teadlikult selliselt koostatud, et prokuratuuri tegevust ei saaks keegi kontrollida, et prokuratuur saakski olla riik riigis. Neile justkui ei kehtiks ükski seadus – täpselt nii nad käituvad. Nii on see olnud aastaid ja nii prokuratuur paraku tegutseb. Oluline osa prokuratuuri rikkumistest on ka alusetute kriminaalmenetluste alustamine, nimetame seda siis poliitiliseks tellimuseks või lihtsalt tellimuseks. Need on need menetlused, mida prokuratuur alustab kunstlikult kuriteokoosseisu jaoks sobivaks moonutatud asjaolude pinnalt eesmärgiga rikkuda kellegi au ja head nime, inimest represseerida ja majanduslikult laostada. Ise nad selgitavad seda tihti sõnadega: "See piir, mis on rikkumine ja mis ei ole, on kohtu otsustada." See on täitsa uskumatu. Rikkumine kas on või ei ole, seda lähtuvalt seaduses sätestatud kuritegudest. Ei saa olla nii, et natuke ikka tappis ära, et kuigi [kannatanu] on elus ja täie tervise juures, arvatakse, et natuke ikka tappis. Õigusriigis ei alustata menetlusi naeruväärse argumendiga, et me ei tea, kas rikkumine on tegelikult olnud, las siis kohus otsustab. Riiki, kus kriminaalmenetlusi alustatakse ilma, et oleks teada, kas tegelik rikkumine on üldse toime pandud, ei saa nimetada õigusriigiks. Õigusriigis lähtutakse seadustest, sellest, mis on keelatud ja mis on lubatud. Rohkem variante ei saa olla. Õigusriigis tegutseb prokuratuur seadustega kooskõlas ja seadust järgides. Eesti prokuratuuri tegevuse kohta seda paraku öelda ei saa. Eesti prokuratuuri tegevus sarnaneb pigem Vene ja Valgevene õigusemõistmisega: "Andke meile inimene, küll meie leiame paragrahvi." Kui me tahame olla õigusriik, siis me peame ka õigusriigina käituma. Ei piisa tühipaljast sõnakõlksust "Eesti on õigusriik", kui me seda samal ajal oma tegudes ei ole. Näiteid on ju palju: Slava Ukraini suurpettus, mida lihtsalt ei uurita; Terviseameti külmladude saaga, mida lihtsalt ignoreeriti; koroonakiirtestide niinimetatud hange, mis summutati; peaministri abikaasa lubamatu Vene äri, millest ei tehtud üldse väljagi; Vene ärimeeste poolt parlamendisaadiku rahastamine; lennufirma Nordica rahastamine ja kõik sellega seoses toimuv; e-hääletusel hääletustulemuste võltsimine. Need on kõik [asjad], mida prokuratuur ei näe, ja on veel palju-palju muud, mida ma siin ei nimetanud. Nii ühes õigusriigis asjad olla ei saa ja nii see jätkuda ei saa. Eriti meenutab see hiljutisi sündmusi, kus justiitsminister julges alustada oma haldusalasse kuuluva asutuse juhi ehk riigi peaprokuröri suhtes teenistusliku järelevalve menetluse. Meenub sellele järgnenud peaprokuröri hüsteeria kõige selle üle. Selle käigus saime teada, et peaprokurör oli talletanud, eesti keeles nimetatuna salvestanud enda ja ministri vahelisi telefonivestlusi. Ainuüksi see asi on lihtsalt skandaalne. Aga meie riigis räägitakse selle peale veel peaprokurörist kui ohvrist. Kujutage ette, keegi otsustas hakata oma seaduslikku õigust teostama ja algatas järelevalve! See kõik on lihtsalt niivõrd piinlik. Selline prokuratuuri ja peaprokuröri käitumine ei ole üheski õigusriigis aktsepteeritav. Seda ei peeta lihtsalt lubatavaks. Aga näete, Eestis on kõik võimalik, sest prokuratuur peabki ennast riigiks riigis. Nemad teevad, mida tahavad, seadused neile ei kehti ja nende üle ei tohi keegi järelevalvet teostada. Kõige siin nimetatu põhjal on selge, et kui me tahame olla ka tegudes õigusriik, siis tuleb selline olukord lõpetada. Seetõttu teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond valitsusele ettepaneku tõhustada prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve teostamist. Ma tänan!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kriminaalkorras on mingisuguste eksimuste pärast süüdi mõistetud kümneid kohtunikke. Mis puudutab prokuröre, siis neid väga palju ei ole, üks või kaks. Vähemalt Parmas kunagi ütles seda. Nüüd me oleme olukorras, kus Riigikohus tuvastas, et prokurör on rikkunud menetlusõigust, kasutanud ebaseaduslikke tõendeid, teostanud ebaseaduslikku jälitustegevust ja nii edasi. Selle jõustunud otsusega saadetakse tegelikult välja signaal, et prokuratuur on eksinud seaduse vastu. Aga prokuratuur midagi ette ei võta selles suhtes. Mis te arvate, hea ettekandja, mis võib olla selle põhjuseks, et niimoodi käitutakse?

Tänan küsimuse eest! Ma kõigepealt korrigeerin: kohus ikkagi tuvastas, et riigiprokurörid on rikkunud seadusi. Nad ei ole lihtsalt eksinud, vaid on rikkunud seadusi. Tegelikus õigusriigis oleks täiesti elementaarne, et kui ametnikud, kelle igapäevane tööülesanne on seista seaduste ja seadusliku käitumise eest, ise rikuvad selle raames seadusi, siis selle kohta alustatakse distsiplinaarmenetlust, just nimelt selleks, et kõik taustal olevad asjaolud välja selgitada. Ka mina tegin selle kohta kuriteokaebuse prokuratuurile ja Riigiprokuratuuri järelevalveosakond, mille juht on Dilaila Nahkur-Tammiksaar, leidis, et menetluseks ei ole alust, kuna see on minu kui kaebaja subjektiivne hinnang, minu isiklik arvamus ja sellist asja põhimõtteliselt ei ole tõendatud. Sellest saame järeldada ainult üht: puudub igasugune huvi iseenda töötajate suhtes menetlusi alustada, igasugune huvi teostada järelevalvet nende tegevuse seaduslikkuse üle. Niimoodi nad kaudselt ikkagi õigustavad oma ametnikkonna liikmete seadusrikkumisi. Ma pean väga oluliseks välja tuua, et kahjuks need üksikud tõrvatilgad rikuvad kõikide prokuröride mainet. Meil on ju palju väga ausaid ja väga korrektseid prokuröre, kes teevad oma tööd väga hästi.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on sihuke lühikene küsimus, et missugused võiksid olla need instrumendid, millega saaks teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle tõhustada. Kuidas see käima peaks?

Tänan küsimuse eest! Ma olen siin teinud eelnõu ka sellel teemal, aga koalitsioonierakonnad ei toetanud seda eelnõu. Seadus näeb ette, et teenistuslikku järelevalvet saab prokuratuuri üle teostada Justiitsministeerium, aga see ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus – vot need piirangud tuleks seadusest välja jätta. Kuna on teada, et prokuratuur omasiseselt järelevalvet ei teosta, menetlust ei alusta, siis olekski mõistlik, et ministeeriumis minister algatab selle, aga siis tal peab olema võimalus algatada järelevalvemenetlus ka just nimelt nende tegevuste üle, milles on ka kohtud korduvalt rikkumisi tuvastanud. See teema on enne ka saalis üleval olnud. Kui teenistusliku järelevalve tegemine ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus, mis ongi prokuröri põhitöö ja ‑tegevus, siis minul tekib küsimus, mille üle järelevalvet siis tehakse. Kas näiteks selle üle, kuidas [keegi] vaba aega veedab või mitu naist tal on? Ma ei kujuta ette. Tegelikult oleks vaja teha üks väike seadusemuudatus ja see kitsendav piir seadusest lihtsalt välja võtta, et anda ministrile võimalus ka tegelikku järelevalvet teostada.

Aitäh! Ma ei tahaks küll seda arutelu katkestada, aga ühe erandi teen, sest äkki me oleme kuidagi valel teel. Mart Helme, kas küsimus on istungi juhatajale? Palun!

Aitäh! See protseduuriline küsimus on tegelikult tõesti konkreetse teemaga seotud. Teie seal oskate meie kollasest raamatust alati leida kõikvõimalikke põhjendusi, ettekäändeid ja selgitusi. Kas praegu, arvestades seda, et Kalle Laanet on värskelt tulnud uuesti Riigikogu liikmeks justiitsministri ametist, on võimalik leida mingisugune protseduuriline lahendus sellele, et ta võiks tulla meile selgitama prokuratuuri ja Justiitsministeeriumi vahekorda ning Justiitsministeeriumi võimalusi prokuratuuri üle järelevalve teostamiseks?

Aitäh, hea kolleeg! See oli väga lihtne küsimus. Siin avatakse ka läbirääkimised ja Reformierakonna fraktsiooni nimel, kui fraktsioon nii otsustab, on Kalle Laanetil kindlasti võimalus oma seisukohti tutvustada. Aga minul jah, vabandan, hetkel puudub informatsioon, kas Eesti Reformierakonna fraktsioon kavatseb läbirääkimistel osaleda, ja kui osaleb, siis kes on läbirääkija. Aga see võimalus on Kalle Laanetil kindlasti olemas. Tõepoolest, Kalle Laanetile oli ju ka üks arupärimine või terve rida küsimusi infotunnis, kus ta tegelikult tutvustas ka oma seisukohti. See oli alles hiljuti. See oli veel sel hetkel, kui Kalle Laanet oli minister. Nii et me oleme sellega põgusalt juba tutvunud. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma mõnes mõttes jätkan sealt, kus Jaak Valge lõpetas. Mis lahendused normaalsetes riikides siis on? Ma ei ole pidanud Eestit enam õigusriigiks juba mõnda aega, see on liberaalide sõnakõlks nende režiimi kehtestamise kohta jõuametkondade politiseerimise kaudu – siis on õigusriik. Aga milline siis nendes riikides, kus päriselt õigusriik eksisteerib, see järelevalve on? Ei ole ju võimalik niimoodi, et meil on kuskil mingi riiklik repressiivorgan, mis saab inimesi karistada ja vangi panna, ja selle kohta ei parlament ega valitsus, täitevvõim, keegi ei tohi midagi öelda ega teha. Öeldakse meile ainult, et kohus ongi see koht, mis nende üle järelevalvet teeb selle kaudu, et ütleb, kas süüdistus oli õige või ei olnud, kas [keegi] jäi süüdi või ei jäänud. Aga tegelikult see ju ei toimi meil. Kohtud on korduvalt öelnud, et prokuratuur on rikkunud seadust, ja mitte midagi ei muutu, mitte midagi ei juhtu, keegi karistada ei saa. Mismoodi see nii-öelda valgetes riikides käib?

Tänan küsimuse eest! Ega ma väga täpselt seda struktuuri ei tea, kuidas need on üles ehitatud, aga kõikides teistes riikides on nii, et kui on olemas mingi osakond või instants, mille eesmärk on teostada järelevalvet ja vajadusel, rikkumiste ilmnemisel menetlust alustada, siis seda ka tehakse. Meil on sarnaselt Nõukogude Liidu ajale struktuuris kirjas, et selline osakond on, ülesanded on, seaduses on ka kirjas, et kohustused on, aga see on lihtsalt formaalsus, see on lihtsalt kirje paberil, sest sellega ei tegeleta. Minu mäletamist mööda oli hiljuti uudis, kuidas Lätis tegeles prokuratuur väga tõhusalt, väga rangelt ka kõrgemate politseiametnikega ja kõige sellega, minu arust kohtunikuga ja vist ühe prokuröriga. Ma ei ole sellist asja Eestis küll väga näinud. Ma ütleksin küll, et me oleme Nõukogude Liidu tasemele jäänud: meil on ainult ilus silt ja ilus jutt, aga tegelikku sisu ei ole. See on formaalsus.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Selguse huvides oleks hea ära markeerida ka faktid selle kohta, kui palju on prokuratuuris distsiplinaarmenetlusi ellu viidud viimase 10 või 20 aasta jooksul ja kui palju on Justiitsministeerium algatanud prokuratuuri suhtes järelevalvemenetlusi näiteks viimase 5 aasta jooksul, viimase 10 aasta jooksul või viimase 20 aasta jooksul. Oskate te öelda, kui sageli selliseid asju reaalselt juhtunud on, ja kui ei ole üldse, siis millest see meile räägib?

Aitäh küsimuse eest! Minul see informatsioon puudub ja seda ei väljastata ka. Siin kolleeg Kalle Grünthal ütles, et Andres Parmas mainis, et temale teadaolevalt on prokuröride suhtes üldse alustatud üks või kaks menetlust, mis on ka kuskile jõudnud. Ma ise olen üritanud uurida kas või seda, kuidas prokuratuur oma eelarvelisi vahendeid kasutab ja kui suured summad [kuluvad] ebaseaduslikult alustatud või alusetute menetluste menetlemiseks. Näiteks Kajar Lemberi suures kurikuulsas kaasuses läks orienteeruvalt 2 miljonit eurot maksumaksjate raha, aga tegelikult sisu ei olnud. Või siis Eveli Vavrenjuki kaasus ja Marti Kuusiku oma – mulle ei avaldatud neid numbreid. Kui ma küsisin seda päringuga Justiitsministeeriumist, siis ma ei saanud sealt vastust, kui küsisin rahandusministrilt, siis öeldi, et see on saladus, seda ei avaldata. Kõige prokuratuuriga seonduva puhul [on nii, et kui on soov] sealt mingit informatsiooni saada, siis nad poevad salastatuse taha, [öeldes], et see ei ole avalik info. Seega, meil puudub informatsioon selle kohta, aga [ajakirjanduse] pinnalt – kuna meil on ajakirjandus tihti palju paremini informeeritud kui näiteks meie siin Riigikogus – saab järeldada, et ei olegi midagi alustatud. Viimane oli see Tartu juhtum, kus väärteo [uurimist] alustati, aga see lõpetati ka ilusti ära, sealt midagi ei tulnud. Nii et tugineme kõiketeadvale ajakirjandusele: ei olegi [midagi] alustatud.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mul on asjasse puutuv, aga samas natuke teisest ooperist küsimus. Nimelt olen mina aastaid ja aastaid olnud seda meelt, et kohtunikud, prokurörid, aga ka politseiprefektid peaksid olema valitavad, et rahvas saaks ikkagi anda oma hinnangu sellele, kas näiteks Ida või Lääne või Põhja või Lõuna prefekt on poliitiliselt instrumentaliseeritud, kas ta on täitnud oma ülesandeid nii, nagu on inimestele vastuvõetav. Samamoodi annaksid nad hinnangu kohtunike ja prokuröride tööle ja sellele, kas nad on politiseeritud või on nad tõepoolest erapooletu võimuharu. Missugune on sinu suhtumine sellesse ideesse?

Aitäh! Ideaalis on see väga ilus variant. Aga kui me vaatame Eesti valimisi, eriti viimaseid valimisi, siis me näeme ju, et sealt ei tule seda tulemust, mida võiks oletada. On kaks varianti: kas rahvas usub neid valesid, mida neile räägitakse, ja jookseb valetajaid valima, või, kuna meil on sarnaselt Venemaale ilus ja uhke elektrooniline hääletamine, saab lõpuks sellele ametikohale tõenäoliselt ikka see isik, keda soovib niinimetatud süvariik. Ideaalis on jah kõik ilus, aga päriselus siin Eestis see asi kindlasti ei töötaks, ei toimiks sellisena, nagu ta peaks.

Anti Poolamets, palun!

Ma tahan küsida prokuratuuri politiseerituse probleemi kohta. Nimelt tuletame Lavly Perlingut meelde. Väga kiiresti hakkas ta pärast prokuratuurist lahkumist parteid juhtima ja oli näha, et tal oli ennegi parteiline meelsus olnud. Ta avaldas seda kas või konservatiivide materdamise näol, avaliku põlguse väljendamisega erineval moel. Kuidas see tundub? Kas mujal maailmas on ka nii, et prokurör võib kohe parteisse minna, lüüa hõlmad laiali ja hakata poliitikat tegema?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma seadust küll ei oska konkreetselt tsiteerida, aga ilmselgelt on selline asi välistatud. Mujal maailmas hoitakse ikka range piir vahel nendega, kes on võimustruktuurides töötanud. Nendel on mingite aastate lõikes piirangud, arvestades seda, millist informatsiooni nad omavad ja milliseid sidemeid nad omavad. Siis on selline asi välistatud. Kui me räägime politiseeritusest, siis [meenub] hiljutine sündmus, kus pärast presidendi vastuvõttu toimunud afterparty'l meie riigi peaprokurör esines laval, ma ütleksin lausa, et põhiartisti asemel, Nublu asemel koos meie valitsuse liikmetega, juhtivpoliitikutega. Seal oli siseminister, seal oli Riigikogu esimees. Seal olid Eesti 200 juhtivpoliitikud, sotsiaaldemokraatide juhtivpoliitikud ja ainult üks ametnik – see oli riigi peaprokurör. Mujal maailmas oleks see inimene päevapealt töölt vabastatud, sest see on lihtsalt lubamatu. See, et inimene veedab poliitikutega vaba aega koos, näitab, et ta on nendega otseselt seotud. Kui seal oleks olnud ka mõni teine ametnik, mitu ametnikku, oleks võib-olla saanud selle asja kuidagi ära seletada, et ühiselt kuskilt mindi ja oldi. Juhin tähelepanu, et ta oli üksinda, ainuke ametnik valitsuspoliitikutega koos lõbusas meeleolus vaba aega veetmas. Igaühel tekib küsimus: kui riigi peaprokurör veedab vaba aega koos tipp-poliitikutega, sealhulgas Riigikogu esimehe ja siseministriga, siis kuidas saab selline inimene ennast nimetada apoliitiliseks, sõltumatuks? Mitte keegi lihtsalt ei usu seda, ükskõik mida ta ka ei räägi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me just olime siin selle tunnistajaks, kuidas üks minister, justiitsminister, pidi tagasi astuma väidetavalt selle tõttu – seda heideti talle ette –, et ta sekkus liialt prokuratuuri töösse. Väidetavalt tegi ta midagi enneolematut ja pärasttulematut, kui hakkas küsima, kui kaugel on Lehtme uurimine ja kuidas on võimalik prokuröride tegevus, kes on seadust rikkunud, ja nii edasi ja nii edasi. Kas selle seaduseelnõu raames oleks võimalik justiitsministril neid asju läbi viia ilma, et ta saaks kaela süüdistusi prokuratuuri töösse sekkumises, ja nii, et tema suhtes ka kaudselt ei algatataks mingisuguseid menetlusi, et ta peaks tagasi astuma? Ühesõnaga: kas justiitsministril oleks edaspidi legaalne võimalus ikkagi sisuliselt üle vaadata, mis prokuratuuris toimub?

Tänan küsimuse eest! Esmalt ma räägin ka sellel teemal, et kui nüüd meil oli justiitsminister, kes julges hakata tegelema oma haldusalas toimuvaga, mida seadus temalt nõuab ja mis ongi tema ülesanne, siis oli peaprokuröri reageerimine sellele pretsedenditu. See hüsteeria ja paanika on lihtsalt pretsedenditu. Nagu ma sissejuhatuses mainisin, selle raames tuli välja, et tema on juba talletanud – rõhutan: eesti keeles "talletama" tähendab salvestama, mitte märkmeid tegema – omavahelisi vestlusi, kõike. Õigusriigis ei oleks see lihtsalt võimalik. Aga see otsuse eelnõu tegelikult konkreetselt ei ütle, mida peaks tegema. Mina avaldasin oma arvamust, mida täpselt peaks tegema, et oleks õigus järelevalvet teha. Ma tahaks väga loota, et ka valitsuserakonnad, kes räägivad siin kõige valjuhäälsemalt, et meil on õigusriik, näitavad nüüd oma tahet suunata meid tõesti tagasi sellele rajale, et me natukenegi oleksime nagu õigusriik, ja toetavad seda otsuse eelnõu, et nad näitavad üles oma leidlikkust. See on elementaarne, et ministril peab olema võimalus järelevalvet teha. Ei ole nii, et riigi peaprokurör on siin riigis kõige suurem kuningas, kelle kohta mitte keegi ei tohi midagi küsida ja kelle asutuse tegevuse kohta ei tohi mitte ühtegi küsimust esitada. Slava Ukraini menetlus on praktiliselt tervet Eesti rahvast puudutav juhtum. Kümned tuhanded Eesti inimesed annetasid oma raha ehk neid on petetud, ja prokuratuur lihtsalt ei tegele sellega. Näiliselt on alustatud menetlust. Me mäletame, kui raskelt selle menetluse alustamine toimus, see oli pigem, ütleksin, ühiskonna survel. Otsiti õigustusi: Ukraina peab uurima, Eestisse see ei puutu – kõik need argumendid. Ja nüüd see menetlus lihtsalt seisab, tuuakse välja täpselt samad põhjused. Aga see on inimeste, suure osa ühiskonna õiglustunnet väga tugevalt riivanud. Ükskõik, kuidas nad seda ka ei õigustaks moonutatud selgituste või põhjendustega, inimesed näevad seda asja ikka ühtemoodi: see on kalevi alla pandud ja sellega ei taheta tegeleda. Inimesed näevad seda asja niimoodi. Aga tõesti, ministril peab olema õigus sellistest olulistest ühiskondlikest teemadest ülevaadet saada. Keegi ei küsigi, mis nimega inimesi kui mitu kuud pealt kuulati, kelle telefonikõnede väljavõtted võeti või keda jälgiti. Ei. Lihtsalt [küsitakse], milliseid toiminguid on tehtud, kui kaugele sellega on jõutud, kas on õigusabi taotlusi tehtud, kas on mingeid läbiotsimisi tehtud ja kogutud piisavalt tõendeid. See [teave] oleks õigusriigis elementaarne. Ma tahaksin tõesti veel kord rõhutada, et ma väga loodan, et ka valitsuserakonnad, kes kogu aeg räägivad, et me oleme õigusriik, näitavad kõigi viimati toimunud sündmuste tulemusena ja üldise fooni taustal, et nad tahaksid ka, et me oleks tegudes õigusriik, ja toetavad seda otsuse eelnõu.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Iga Riigikogu liige saab kummalegi ettekandjale esitada ühe küsimuse. Kummalegi ettekandjale ühe küsimuse. Juhtivkomisjoni arutelu, seisukohti ja otsuseid palun Riigikogu kõnetooli tutvustama õiguskomisjoni liikme, hea kolleegi Valdo Randpere.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! See on üks järjekordne laulusalm sellest oopusest, et prokuratuur on paha-paha, teda me ei taha. Minu [meelest] on ausalt natukene imelik – ja ma olen seda öelnud ka õiguskomisjonis, et see on natuke imelik –, et nende [eelnõudega] tuleb pidevalt välja Kert Kingo. Aga mis ma siis teen? Mina satun neid jälle komisjoni ettekandjana siin tutvustama. Eelmine kord või viimane kord, kui ma seda tegin, heitis Kert mulle protseduurilise küsimuse kaudu ette, et ma ei rääkinud komisjonis toimunust, vaid ma rääkisin üldisest vaatest kogu prokuratuurile. Tegelikult selle kaudu ma andsin teile väga hea ülevaate ka sellest, miks me oleme asja nii reguleerinud, mida selline regulatsioon tegelikult tähendab ja kuidas selline regulatsioon, mis meil praegu kehtib, tahabki just välistada poliitilist sekkumist. Paratamatult minister on poliitik. Praegu teile võib-olla meeldib, kui minister kusagil midagi uurib, aga kui minister uuriks mingeid asju, mis teie kohta käiksid või teie sümpaatiat pälvivaid inimesi puudutaks, siis teile ei meeldiks see ja te leiaks, et see on poliitiline. Ma tuletan meelde, et justiitsminister Kalle Laanet ei astunud tagasi mitte sellepärast, et ta teostas järelevalvet prokuröri üle. Seal tekkisid teised asjaolud ja ta leidis, et isiklikel põhjustel on parem see jama ära lõpetada ja tagasi astuda. See ei olnud mitte sellepärast, et ta teostas järelevalvet prokuratuuri üle. Muide, see järelevalve jätkub endiselt, nii et seda ei ole keegi katkestanud. Siis veel see, mis puudutab eelkõnelejat. Kert ütles siin, et no kes seda usub, mitte keegi ei usu, et prokurör on apoliitiline, kui ta laulab koos poliitikutega. Vale väide, mina küll usun. Ja sinna juurde veel väitis, et mitte kusagil mujal, üheski riigis ei saaks nii olla. Kallis Kert, alles sa olid IT-minister, kes väitis, et välismaa algab väljaspool Harjumaad. No ei ole mõtet tulla siia lahmima teatega, et kogu maailmas on kõik nii, kuigi sissejuhatuseks sa ütlesid, et sa ei tea, kuidas teistes riikides on. Aga vot kogu maailmas on nii ja Eesti on see kõige halvem koht, kus kõik on valesti! See ei ole õige lähenemine. Aga läheme nüüd õiguskomisjoni istungi juurde. Ma millegipärast ei ole päris kindel, et seekord Kert tahab, et ma väga räägiks sellest komisjoni [istungist], aga ma siiski teen seda. Esimest korda arutas komisjon seda 21. novembril 2023. aastal. Kert Kingo esitas oma eelnõu ja rääkis kõigist samadest näidetest, põhimõtteliselt igast aastast oli üks näide. Ja siis läks jutt sellele, et vahepeal oli esitanud EKRE ise sellele eelnõule 50 muudatusettepanekut sisuga, et teha valitsusele ülesandeks kehtestada üks meede, mis tõhustaks prokuratuuri üle järelevalvet, või kaks meedet või kolm meedet, kuni 50 meetmeni. Väga sisulised muudatusettepanekud! Ma loen nüüd ette, ma lausa tsiteerin komisjoni protokolli. Väga hea protokoll! "Eduard Odinets sõnas, et ka sellele otsuse eelnõule on ettepanekute esitamise tähtajaks ehk 5. oktoobriks laekunud 50 muudatusettepanekut eelnõu algatajalt endalt. Esimees andis järgnevalt nende muudatusettepanekute tutvustamiseks EKRE fraktsiooni nimel sõna taaskord Kert Kingole. Kert Kingo sõnas, et muudatusettepanekud seisnevad sisuliselt selles, kui palju neid muudatusi meetmete osas peaks tegema. Tema tõi välja kaks olulisemat muudatust, kuid tegelikult vajaks prokuratuuri töö reguleerimine põhjalikumat parandust, et täielikult välistada selliseid olukordi, mil prokurörid lihtsalt rikuvad seadusi kasutades …" A-la-la, nii. "Eduard Odinets küsis eelkõneleja kui valdkonna ühe parima asjatundja arvamust, kui palju neid meetmeid siis peaks täpsemalt olema. Kert Kingo vastas, et peaks küsimusele vastamiseks võtma uuesti kogu seaduse ette ja siis vaatama, kui palju neid peaks muutma. Ta lisas, et tegelikult tuleks kogu see süsteem ära parandada, sest asjaolu, et prokurörid rikuvad seadusi, on väga tõsine ning selle ärahoidmiseks tuleks teha kogu selles valdkonnas põhjalikku parandust." Ma tuletan muide meelde, et ka Riigikogu liikmed on seadusi rikkunud. Kas me peaksime selle pärast hakkama kogu valdkonda väga põhjalikult muutma? Mõni üksik must lammas leidub igas organisatsioonis. Lihtsalt teadmiseks. "Eduard Odinets palus siiski täpsustada, mis on ettekandja isiklik seisukoht, kui palju neid meetmeid peaks olema. Lisaks, kas eelkõneleja on seda ka fraktsiooniga nii arutanud, sest nähtavasti on fraktsioon pakkunud kokku 50 erinevat võimalust. Kert Kingo vastas, et ei vali praegu ühte välja, sest need on alternatiivvariandid. Ta rõhutas, et mida põhjalikum ja mida rohkem meetmeid, seda parem on. Seega sobiksid kõik need muudatusettepanekutes esitatud variandid ning kõik on arvestatavad ja tuleks hääletada, sest mida rohkem, seda uhkem. Eduard Odinets kommenteeris eelneva "mida rohkem, seda uhkem" seisukoha osas, et jääb arusaamatuks, kuidas sel juhul neid alternatiive üldse hääletada. Eelkõige, kuna ka valdkonna ekspert [See tähendab Kert Kingo – V. R.] ei oska öelda, kui palju neid peaks olema. Kui soovitakse pigem rohkem, siis see tähendab, et sobiks pigem 50, aga samal ajal sobib justkui ka 37 või 22. Esimees sõnas, et vajab eelnevast lähtuvalt täiendavat aega, et kujundada oma seisukohta ja pidada võib-olla nõu ka teiste ekspertidega, kuna komisjoni liikmest ekspert antud küsimuses ei oska selles osas aidata." Ja nii see koosolek jätkus ja jätkus ja jätkus. Siis vaidlesime veel tükk aega, kas neid muudatusettepanekuid hääletada või mitte. Lõpuks otsustasime, et sel koosolekul siiski ei hääleta ning teeme kunagi hiljem järgmise komisjoni [istungi], kus võtame kõik need protseduurilised teemad ja hääletused uuesti käsile. Nii me saimegi 12. märtsil 2024. aastal uuesti kokku, arutasime seda, ja siis – vaat kus lops! – selgus, et EKRE oli kõik muudatusettepanekud vahepeal tagasi võtnud. Ei olnudki enam midagi hääletada, ei olnudki enam suurt midagi arutada. Ja siis võeti vastu sellised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. aprillil, see tähendab täna, see oli konsensuslik otsus; teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, vastuvõtmiseks on nõutav koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält, ka see oli konsensuslik; määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere, ka see oli konsensuslik otsus. Tagantjärele võiks öelda, et me raiskasime 21. novembril 2023 mitu tundi täitsa asjatult aega ja seda aega ei anna meile keegi enam tagasi. Aitäh!

Mart Maastik, palun!

Lugupeetud [ase]esimees! Hea Valdo Randpere! Mul on muidugi tõsiselt kahju, et nagu tänapäeva noored, kes on sündinud valesse kehasse, erakond sunnib sind esindama komisjoni, kuhu sa kuuluda ei taha. Aga küsimus on see: mis siis komisjonil ja sinul isiklikult on selle vastu, kui soovitakse tõhustada ühe riikliku struktuuri järelevalvet?

Aitäh! Ma ei tea, Mart, kust sa selle arvamuse võtsid, et ma ei taha kuuluda õiguskomisjoni. Ma olen väga uhke selle üle, et ma sinna kuulun. Vahel tuleb aega raisata, aga no mis teha, toredate inimestega koos on ikka meeldiv aega surnuks lüüa. Aga mis puutub sellesse, kas ma ei taha tõhustada järelevalvet – see on huvitav küsimus. Loomulikult on tõhus järelevalve alati tore, aga küsimus on, kust sa tõmbad piiri selle vahel, kus muutub järelevalve poliitiliseks ja tõesti operatiivtegevust korrigeerivaks või järelevalvavaks ning kus kohal vaatab järelevalve seaduslikkust. Me oleme varem selle üle diskuteerinud, eelmine kord, kui ma siin olin, rääkisin just sama asja, siin jooksis see seisukoht läbi ka. Vist Mart Helme viitas sellele või Martin või keegi. Kõik need näited, mida Kert Kingo on toonud siin selle kohta, kuidas prokuratuur on teinud midagi pahasti, valesti, on tegelikult olnud ju kohtute järeldused. Sellest võib järeldada, et järelevalve toimib, see on päris tõhus, see toimib kohtu formaadis. See ei ole prokuratuur, kes inimesi süüdi mõistab, nagu keegi ka küsides siin väitis, vaid see on kohus. Ja kohus leiab üles ka selle hetke, kui prokuratuur on midagi valesti teinud. Selles mõttes minu meelest järelevalve täna toimib. Aga kui panna poliitiliselt valitud ministrile ülesanne või anda talle õigus minna konkreetsetesse kaasustesse sisse ja hakata seal suuniseid või näpunäiteid jagama, siis see ei ole õigusriik. Siis on see tõesti juba poliitiliselt suunatud ja korrigeeritud õigussüsteem, mis ei ole minu arvates Eestile kohane.

Hea kolleeg Valdo Randpere on täna tõesti hoos, nagu alati või enamasti. Seepärast võtan ühe protseduurilise küsimuse. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, istungi juhataja, mulle sõna andmast! Mulle jäi kõrva üks väga kummaline asi. Me kõik ju teame, et komisjonipoolne ettekandja teeb ülevaate komisjonis toimunust ja räägitust. Ettekandjal on protokoll ees, eks ole, aga ta oli ise ka seal kohapeal. Ta võib ise väga hästi teada protokolli sisu ja seda, mis seal toimus, aga meie istungi vaatajad tõenäoliselt ei tea. Seetõttu [küsin]: kui ettekandja teeb selle asemel, et komisjonis räägitust arusaadavalt meile pilt anda, ise mingisuguseid arusaamatuid häälitsusi, kui ta räägib, mida keegi ütles – kuidagi "a-la-la" –, kas siis istungi juhataja ei oleks pidanud sel hetkel ikkagi tegema ettekandjale märkust, et Riigikogu pult on komisjonipoolsele ettekandjale koht, kus korrektselt – korrektselt! – edasi anda komisjonis toimunut, mitte üleolevalt mõnitada eelnõu eesmärki ja selle mõtet? Noh, selles mõttes, et mina ka ei saanud aru, kes seal komisjonis "a-la-la" rääkis, oli see Odinets või keegi teine.

Aitäh, hea kolleeg! Eks me ole kõik omaette isiksused ja kõigi meie keelekasutus on mõnevõrra erinev, emotsioonid ja väljendused on ka erinevad. Ma arvasin, et te teete märkuse selle kohta, et Valdo Randpere väljendas päris palju ka isiklikke seisukohti, mis ei olnud komisjoni istungi [teema], aga, ütleme, selle ettekande korrektsuse või üleoleva suhtumise kohta mul omalt poolt küll talle siiski märkusi ei ole. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt üks repliik: ega õiguskomisjoni ei taha minu hinnangul eriti keegi kuuluda, sellepärast et abielu väärastamise projekti nahaalse läbisurumisega kohe koosseisu alguses rikuti sealne kliima nii põhjalikult ära, et see on ilmselt pöördumatu probleem. Nii et selles mõttes on mõistetavad siin tunded mitmelt poolt. Aga ei saa olla nõus teie hinnanguga, härra Randpere, et kui kohus tuvastab prokuratuuri rikkumise, siis see ongi juba iseenesest toimiv järelevalvesüsteem, sest seal lihtsalt tuvastatakse rikkumine, aga ei panda mitte kedagi mitte millegi eest mitte mingilgi moel vastutama. Päris järelevalvesüsteemi olemuslik osa ei pea olema lihtsalt see, et tuvastatakse rikkumine, vaid ka see, et siis tuleb rakendada mingisuguseid sanktsioone rikkuja suhtes. Kui me seda asja õiguskomisjonis arutasime, siis mulle jäi küll selline mulje, et nii teie kui ka teised koalitsioonisaadikud põhimõtteliselt nõustuvad sellega, et õigusriigis peab olema tõhus süsteem järelevalveks prokuratuuri üle. Praegu ei saa seda selliseks nimetada. Kas on lootust, et teie omal initsiatiivil võiks saada astutud mingid sammud – ma mõtlen teie ja teie parteikaaslaste initsiatiivi –, mis lähtuks püüdlusest liikuda selle eesmärgi poole?

Aitäh! Kõigepealt see, mis puudutab õiguskomisjoni, sinna kuulumist ja abielu väärastamist, nagu sa seda vist nimetasid. Ma ei jaga su seisukohta. Mina küll ei tundnud, et sel hetkel, kui me abielu mõistet muutsime nii, et [abielu] oleks tänapäeval kõigile kättesaadav, minu abielu kuidagi väärastus või halvemaks või paremaks läks – on täpselt samasugune, nagu oli enne. Loodan, et sinul ka. Ärme mõistame siin väga hukka seda seadusandlust, see ei puuduta meid kõiki. Mis puudutab järelevalvet prokuratuuri üle, siis ma olen läbi aastate olnud veidi kõhklev selles küsimuses. Koostöös mõne teise saadikuga algatasin ma paar koosseisu tagasi isegi ühe eelnõu, mis oleks seadnud ajalise piiri eeluurimismenetlusele ja seda oleks saanud pikendada kohtu loal vastavalt vajadusele. Me kunagi tegime sellise eelnõu, aga see lendas ausalt öeldes ventilaatorisse suuresti toonase kalli kolleegi Peeter Ernitsa tõttu, kes nii kui ta nägi seda eelnõu, teatas, et nüüd me paneme prokuratuurile päitsed pähe. See ei olnud ju kuidagi selle mõte, aga sellest tekkis ajakirjanduses kohe narratiiv, et nüüd hakatakse prokuratuuri just poliitiliselt piirama, ja see jäi sinnapaika. See ongi probleem: tasakaalupunkti leidmine, kus kohas on järelevalve prokuratuuri üle õiguslikult pädev ja objektiivne ning kus kohas tekib risk, et see muutub poliitiliselt kallutatuks. Selle tasakaalupunkti otsimine on väga keeruline ja sellepärast ma oleksin väga ettevaatlik selle süsteemi hukkamõistmisega, mis meil praegu on. Veel kord, kohtud on need asjad päevavalgele tirinud ja tarinud. Ma ei ole vaadanud neid üksikuid kaasusi tagantjärgi, ma ei oska isegi öelda, kas nende eest oleks [saanud karistada]. Põhimõtteliselt on seadusandluse [kohaselt] võimalik karistada prokuröre selle eest, kui nad teevad menetluse käigus midagi seadusvastast. Ma ei ole kindel, kas need kaasused väärisid seda või piisaski sellest, et need jõudsid ajakirjanduse kaudu avalikkuse ette. Ka see on suur karistus, kui sa sellise hinnangu saad kohtuotsuse kaudu.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Valdo Randpere! Väga piinlik oli kuulda õiguskomisjoni liikme käest ja minu teada juriidilise haridusega inimese käest, et kohtud teostavad järelevalvet prokuratuuri üle. Mina loen, et prokuratuuriseaduse kohaselt teostab teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle Justiitsministeerium. Prokuratuuri põhimääruse kohaselt peab peaprokurör tagama sisekontrollisüsteemi rakendamise prokuratuuris ja teostama prokuratuuris teenistuslikku järelevalvet. Millise seaduse [järgi] hakkavad kohtud äkki üleöö teostama hoopis teises asutuses järelevalvet? Millises seaduses see kirjas on? Tõesti tahaks teada.

Aitäh! Ma võiksin sulle, hea kolleeg, vastata lühidalt ja öelda, et komisjon seda ei arutanud, aga ma vastan sulle pisut pikemalt. Vaata, Kert, mina oskan ka lugeda. Aga küsimus on selles, et ma ei lugenud sulle ette seadust, vaid ma tõin näiteks sinu enda toodud kaasused, mille sa oled toonud näitena prokuratuuri halva töö tõestuseks. Kõik need asjad on jõudnud meieni tänu sellele, et kohus on kohtumõistmise protseduuri kaudu [justkui] teostanud järelevalvet, mida talle ei ole seaduse kohaselt ette pandud ja mida ta tegelikult ei ole teostanud. Seda võib vaadata nii, et kohus, kes mõistab inimese süüdi või õigeks, võtab õigusemõistmisel kogu paleti ette, nii süüdistatava kui ka süüdistaja, ja kui süüdistaja pool on midagi valesti teinud, tuleb ka see välja. Ja sellest tehakse ajakirjanduses number, mida kõik panevad tähele. Nii et see on selles mõttes niisugune sotsiaalne kontroll kohtuorganite tegevuse kaudu, võiks öelda, aga kindlasti võib seda kuidagi veel paremini sõnastada. Aga kui sa kahtled mu lugemisoskuses, siis ei ole põhjust seda teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ettekandjad! Vaadake, see debatt on siinkohal tegelikult läinud ebaväärikaks ja just kaasettekandja hoiakute tõttu. Ühe reformierakondlase suust muud ei oodanudki kui kaagutusi "Teie, teie!" ja põhiettekandja mõnitamist või abielu mõiste väärastamise kaitsmist. Aga aitäh selle ettekande eest, sest see kinnitas veel kord veendumust, et Reformierakond hääletab küll praegu eelnõu vastu, mõnitab selle eesmärki ja mõtet, aga tegelikkuses soovib ise vägagi täiustada oma võimuvertikaali, kangutada ametist mittemeeldiv peaprokurör, kes tegeleb neile ebameeldivate teemadega, ja panna asemele keegi, kellega pole probleemi ka telefoniõiguse rakendamisel. Eks me saa näha, kelle uus reformierakondlasest justiitsminister peaprokuröriks paneb ja mis sellest saab. Aga nad on koos koolis käinud ja väga lähedased, nii et on võimalik, et peaprokurör tegelikult jätkab …

Aitäh!

… nii et see teie võimuvertikaal jätkub ja nende asjade uurimine läheb kalevi alla.

Aitäh! Hea küsimus oli, kuigi ma küsimust ei kuulnud või sellest aru ei saanud. Aga lihtsalt [üks asi] sulle meeldetuletuseks ja mälu värskenduseks, hea Helle-Moonika Helme. Enne Andres Parmast oli peaprokurör Lavly Perling. Lavly Perling vabastati ametist või tema ametiaega ei pikendatud EKREIKE valitsuse ajal. Teie soov oli igal juhul just see peaprokurör välja vahetada ja te tõite tema asemele Andres Parmase, kellega te sel hetkel olite väga rahul. Nii et kui te nüüd näete mingeid probleeme tema töös ja leiate, et see on täitsa vale inimene selle koha peal, siis vaadake peeglisse ja mõelge. Te olite kolmekesi valitsuses. Ma tean, et Urmas Reinsalu oli isiklikult see, kes teda soovitas. Aga te olite kolmekesi valitsuses, te võtsite selle otsuse vastu konsensuslikult. Mina ei leia, et see oli vale otsus. Tegelikult, ilma et sa seda küsiksid minu käest, ma ütlen ka seda, et põhimõtteliselt on see ju korrektne, et kui inimesel on viieaastane ametiaeg, siis laseme tal need viis aastat ära teha, ja sel hetkel, kui on küsimus, kas pikendada [ametiaega] või mitte, anname hinnangu sellele, kas me tahame teda veel viis aastat näha või ei taha. Ja kui me tahame peale seda perioodi näha kedagi teist, siis ei ole mõtet pärast tulla ja hakata ise kiruma, et miks keegi tõi [selle teise] siia, miks ta midagi valesti teeb. Ise tegid, ise sõimad.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma teen lihtsalt ühe väikse kõrvalepõike. Kõrgemate riigiametnike puhul on viimase aasta või aasta-kahe jooksul olnud näha ka seda trendi, et oma võetud kohustuste eest üritatakse põgeneda, [ametist] soovitakse lahkuda enne tähtaega. Ka Parmase puhul on ju teada, et ta on mitmel puhul kandideerinud teistesse ametitesse, mis tähendab seda, et ta ei soovi tegelikult ise peaprokuröri ametit pidada. Aga tuleme teise asja juurde, see on justkui see kohtu kontroll, millele te rõhusite: kohus kontrollib ja siis on avalikkus. Mõnel puhul paraku [kestab] kohtuotsuse ootamine kaheksa aastat, kümme aastat, inimene väntsutatakse ära. Ma olen küll seda meelt, et Justiitsministeeriumil peaks olema võimalus nendel puhkudel siiski sekkuda prokuratuuri töösse ja öelda, et aitab jamast.

Aitäh! Jälle kord ei olnud see küsimus, mida me arutasime komisjoni istungil, nii et ma tegelikult ei peaks sulle väga pikalt vastama. Aga kuna selle küsimuse esitasid just sina, Ants, siis ma teen sulle erandi. Kellele mul ikka siin erandit teha on kui EKRE‑le, kes istub täiskoosseisus saalis, tahavad kõik mu käest midagi küsida. Põhimõtteliselt, kui inimene tahab tööd otsida, siis ta loomulikult võib seda teha, ega see ei ole mingi patuasi. Mis see küsimuse teine pool üldse oli?

Aitäh! Kui läks meelest ära ja kui see ei olnud ka seotud komisjonipoolse ettekandega …

Aga las ta ütleb ikkagi, võib-olla see oli hea küsimus. Mul läks tõesti meelest ära.

Ei, ma ei ole nõus sellega. Te saate pärast debateerida. Kas te olete lõpetanud, auväärt ettekandja?

Paraku küll. Võta protseduuriline.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole, te võite kohale minna. Aga võtan need protseduurilised küsimused, siis te saate teada ka selle nii-öelda komisjonivälise küsimuse, mille kolleeg Ants Frosch esitas. Helle-Moonika Helme kõigepealt.

Jaa, ma räägin praegu protseduuriliselt eesistujaga, eks ole. Lugupeetud ettekandja läks puldist ära ja temaga ma sel teemal ametlikult enam vestelda ei saa. Kui ta nüüd maha istuks ja ma saaks rahulikult oma küsimust esitada, siis ma oleksin väga õnnelik. Ma tegelikult korrigeerin ära teatud valeväited, mida ta siin täiesti meelevaldselt õhku paiskas, et justkui EKRE oleks võtnud Perlingu maha ja pannud asemele oma inimese. Esiteks, Isamaa oli see, kes pani [ametisse] Parmase, ja Reformierakond oli praegu see, kes nagu tahtis Parmasest lahti saada. Mis puutub Lavly Perlingusse või Parmasesse – eks pikalt ametis olnud peaprokuröridega ongi alati olnud see probleem, et pikalt ametis olemine toob kaasa tunde, et võim on absoluutne. Ja see ei kehti ainult peaprokuröride puhul. Ma tuletan meelde, et Reformierakond on olnud Eestis nii palju võimul, et ka neile tundub, neil on juba selline tunne, et nende võim on nii absoluutne, et nad võivad õhku paisata [mida iganes], võivad valetada, võivad ükskõik mida teha. Nad võivad tulla siia pulti ja rääkida täiesti lausvalesid, nad võivad mõnitada teisi Riigikogu saadikuid, eks ole. Peaminister võib siin kõigile kohta kätte näidata. Ma nägin ühte videot, kus ta suisa vandus kurja, ütles "kurat", vastates siin riigikogulaste küsimustele. See on lihtsalt protseduuriline märkus, mis tulenes kaasettekandja esinemisest, tema hoiakutest ja tema väljaütlemistest, mis tegelikult ei baseerunud absoluutselt mitte mingisugusel tõel, ta isegi ei üritanud sinnapoole [püüelda].

Hea kolleeg, 97% sellest küsimusest ei olnud mitte ühestki otsast protseduuriline. Minu liberaalsus ja lahkus said taas karistatud. Ants Frosch, palun!

Aitäh! Ma loodan, et see lahkus ei saa karistatud. See on väga lühike täpsustus härra Randperele minu küsimuse teise poole kohta, millele vastamisega ta jäi natukene jänni. Nimelt, Kafka "Protsessis" on protsess ise juba karistus. Tõepoolest, olukorras, nagu Eestis on juhtunud, kus kohtueelne uurimine koos kohtuliku uurimisega kestab kokku 8–10 aastat, on inimene kohtuotsust oodates saanud juba sellise laksu, et minu arvates peab olema teenistusliku järelevalve korras võimalik ka justiitsministril sekkuda, võtta vastutus ja öelda peaprokurörile, et aitab jamast. Härra Randpere saab kommenteerida.

Aitäh! Ka see ei olnud ühestki otsast protseduuriline. Kui ma rääkisin karistamisest, siis kindlasti mitte teie karistamisest. Ma rääkisin, et mina ise sain karistada. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Mul on protseduuriline küsimus. Hea kolleeg Valdo Randpere tuli pulti ja hakkas tegema oma esitlust, kajastama komisjoni [arutelu]. Noh, see on omaette teema, et tihti lähevad need [ettekanded] hoopis mööda sellest, mida komisjonis räägiti, aga eks iga asi ole inimeses kinni. Aga me oleme kuulnud korduvalt, et õiguskomisjonis on töökliima halb, siin on mitmes kohas see välja tulnud. Hea kolleeg Valdo alustas ka sõnadega "Jälle ma pean siin puldis olema", midagi sellist oli. Äkki te saate rääkida selle komisjoni esimehega, et äkki ikkagi ei sunniks inimesi vastu tahtmist siia pulti. Seal on rohkem inimesi. Mulle tundub, et saaks kuidagi aidata, kuidagi appi tulla Valdole, et ei oleks vägisi siia tulemist. Äkki te saate rääkida.

Aitäh, hea kolleeg! Minule näitas kehakeele lugemine, et Valdo Randpere lausa põles soovist seda ettekannet teha. Emotsioone ja tahtmist ja kirge ja pikkust – kõike oli. Nii et mina küll ei kahtlusta, et ta siin vastumeelselt oleks olnud. Head kolleegid, tegelikult see läheb siin juba natukene lustimiseks. Aga okei, kaks viimast protseduurilist ja siis läheme läbirääkimiste juurde. Mul on piinlik Martin Helme ees, kes ootab ja tahaks kangesti kõnepuldist rääkida. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Protseduuriline loomulikult, kuna see kuulub protseduuri hulka, et mul läks meelest ära üks küsimus, mille Ants Frosch esitas. Me oleme seda ka varem siin käsitlenud. Ega need pikad kohtuprotsessid ei ole päris kindlasti mitte ainuüksi ja võib-olla isegi mitte eelkõige prokuratuuri süü. See on praegu kogu meie kohtumenetluse regulatsioon, mis annab võimaluse neid kohtumenetlusi venitada. Vastutus langeb nii kohtutele ja nende ülekoormusele kui ka advokaatidele ja nende tahtmisele mõnikord asju venitada. Ka selle hea näite puhul, mida siin korduvalt on toodud – kaheksa‑ või üheksaeurone juukselõikus –, ei alanud kohtuasi ju mingist juukselõikusest, aga ülejäänud asjad kohtuasjas aegusid vahepeal, kuna see kohtuasi venis ja venis, ja mitte prokuratuuri tõttu. Nii et seal ei aita prokuratuuri nahutamine ja justiitsministri sekkumine, et öelda prokuratuurile, et tehke nüüd kiiremini. See ei päästa. Me peaksime tegelikult – päris tõsiselt – siin Riigikogus läbi mõtlema kogu kohtumenetluse seaduse, kuidas see meil täna reguleeritud on, ja võib-olla tegema sinna olulisi muudatusi, kui me tahame kiirendada kohtulikke menetlusi.

Aitäh! Igati asjalik kommentaar, aga mitte ühestki otsast protseduuriline küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma püüan jääda protseduurilise küsimuse juurde, mida te tahate kogu aeg kuulda. Nüüd kuulete. Ütleme niimoodi, et kõik Riigikogu liikmed võivad sõnavõttudes, küsimustes ja arvamus[avaldustes], mis siin saalis menetluse käigus või ka infotunnis [kõlavad], põhimõtteliselt rääkida ükskõik mida. Tähendab, siin kehtib nagu immuniteet selles mõttes, et Riigikogu liikme sõna on vaba. Ja ma ei näe siin mingit probleemi, olenemata sellest, kes mida räägib. Küll on aga tekkinud olukord, kus näiteks valitsuse liikmed, kes tulevad siia saali ja kellele Riigikogu liikme immuniteet sõnavabaduse osas ei kehti, konkreetselt valetavad, esitavad valeväiteid, ebaõigeid fakte ja nii edasi. Minu küsimus on teile, lugupeetud istungi juhataja, millised on protseduurilised reeglid selleks või mida te soovitate teha – arvestades seda, et te peate olema erapooletu selles positsioonis –, kui me tabame, ütleme, valitsuse liikme väga ilmselgelt või konkreetselt valeütluste andmiselt. Mingit muud võimalust meil ei ole kui vahel natukene ärrituda, rusikaga vastu lauda [lüüa] ja pulti blokeerida – need on kõik meie võimalused praegu, eks ju. Aga tegelikult on küsimus väga tõsine. Kui valitsuse liikmed tulevad tööandjale ehk Riigikogule valetama, siis millised võimalused on parlamendil sellesse sekkumiseks, või on teil omal mingisugune pädevus või hoovad, et seda küsimust lahendada?

Aitäh, hea kolleeg! See küsimus ei ole kuidagi seotud käesoleva päevakorrapunkti menetlemisega. Mitte ükski valitsuse liige ei ole selle päevakorrapunkti menetlemise raames sõna võtnud. Aga istungiosakond sai selle küsimuse endale kirja ja te võite nendega konsulteerida, millised võimalused on. Teiseks, ma pean oluliseks märkida, et minule teadaolevalt ei ole ühtegi fakti valetamise kohta. Ühesõnaga, see on selline abstraktne küsimus, sellisena võib seda võtta. Selle kohta on istungiosakond kindlasti valmis teile väikese kommentaari või selgituse andma. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema hea kolleegi Martin Helme.

Aitäh! Eks see ole habemega teema. Mulle tuleb meelde, et juba mitu koosseisu tagasi, kui siin oli ka juttu sellest, kuidas Eesti kohtusüsteem, Eesti õigussüsteem on vildakas, ma avaldasin arvamust, et pead peavad veerema. Ega midagi paremaks ei ole läinud, veel rohkem päid tuleks veeretada tänasel päeval kui siis. Võib-olla on fookus veidi täpsustunud. Tänasel päeval jõuab järjest rohkem ja rohkem nii avalikkuse ette, aga ka tegelikult süsteemi toimimisega paremini kursis olevate inimeste ette must valgel näiteid sellest, kuidas prokuratuuris sõna otseses mõttes kuritarvitatakse võimu. Ja see on väga võimas organisatsioon. Kunagi ütles tänane peaprokurör Parmas, nurisedes selle üle, kuidas tal on liiga vähe inimesi, liiga vähe raha ja kuidas suured kallid, ülemakstud advokaadibürood on võimelised prokuröride hea töö [kiuste] kohtus musta valgeks rääkima ja vastupidi, et meil on siin väike butiigike. Meil on butiik ja meie väike-väike butiik ei saa suurte advokaadibüroode vastu. No vot, sellel butiigil on siiski omad väikesed eelised advokaadibüroode ees: saab kapolt tellida pealtkuulamisi, läbiotsimisi ja ülekuulamisi. Ja saab ministrite kohta ilusaid väikeseid kaustakesi pidada, et kes on kolm aastat ja kes on kuus aastat midagi üürinud või rentinud. Täitsa tõhus butiigike on, ja võimu kuritarvitamine on muutunud seal mitte erandiks, vaid reegliks. Selles butiigikeses on kirjade järgi justkui olemas inimesed, kes peavad võimu kuritarvitamist takistama või pärssima või seda ära hoidma, sisejuurdluse ja sisekontrolli käigus seda tuvastama ja midagi ette võtma. Tuleb välja, et inimesed on palgale võetud – hea palga peale on võetud inimesed! –, ainult et nende sisuline töö ei seisne mitte selles, et karistada võimu kuritarvitamise eest, vaid nende sisuline töö on teha katet võimu kuritarvitamisele, et kõigile meile seletada: "Näete, meil on järelevalve ja järelevalve ei ole leidnud, et midagi on valesti. Kõik on hästi." Ja siis meil tuleb üks kord täiskuu ajal või, täpsemalt, kuuvarjutuse ajal minister, kes, ütleme niimoodi, teistsuguse poliitilise motivatsiooni tõttu tunneb huvi, kuidas edeneb uurimine koalitsioonikaaslase staarpoliitiku suhtes. Kui üks kord elus leitakse, et on vaja uurida ka koalitsioonierakonna staarpoliitikut, mitte ainult opositsiooni omi, siis loomulikult kukub terve taevas alla ja see minister saab põhimõtteliselt nädalaga ametist priiks süüdistuste saatel, et nüüd ta küll täiesti lubamatult sekkus prokuratuuri siseasjadesse ja hakkas uurimist takistama või [kedagi] survestama. Meil on prokuratuuris kahte sorti probleeme. Ei ole ainult ühte sorti probleemid, et mingid uurimised ei edene. Neid uurimisi, mis ei edene, on õige palju. Ei edene! Näe, Slava Ukraini ei edene mitte kuidagi. Ei edenenud kuidagi, tegelikult lausa ei tulnudki mingit uurimist, kui Keit Pentus-Rosimannus endale ise ametikoha määras. See ei [läinud] selle kuulsa paragrahvi alla, millega peaaegu kõiki saab alati karistada, kui vaja on, kui mitte vanglakaristusega, siis vähemalt protsessiga, mis kestab aastaid ja aastaid ja aastaid. See on keelatud toimingute paragrahv. Aga näe, võimupartei, peaministripartei inimeste puhul seda paragrahvi ei osata rakendada, nii nagu ei osata rakendada Liina Kersna testihanke puhul ühtegi paragrahvi. No lihtsalt ei leia paragrahvi! Nii nagu ei ole Indrek Tarandi kriminaalne joove – tuvastatud politsei poolt – ikkagi karistamist väärt, sest prokuratuur leiab, et ei ole vaja. Nii nagu see, kui meie suur välispoliitikakorüfee alaealisi pildistab, ei ole [uurimist väärt]. Lihtsalt ei leita asju, ei leita asju. Mida siis teha? No ei saa. Me võime täiesti üheselt näha mustrit … Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… et kui sa oled ikkagi võimupartei liige, siis prokuratuur lihtsalt ei oska sinu asju kuidagi menetleda, et asjad oleksid niimoodi, et avalik huvi, õiglus ja seadused oleks järgitud. Aga teisel pool on selle kompenseerimiseks, sellele vastukaaluks prokuratuur eriliselt innukas opositsioonipoliitikute uurimisel. Ma ei hakka Porto Francost rääkima, sest Porto Franco on mitmeks tükiks jaotatud, meil on siin erinevad süüalused, on nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid, ja kohtuasi alles käib. Aga kaheksaeurone juukselõikus võiks ikka kõigil veel meeles olla – ka ikkagi opositsioonipoliitik. Kert Kingo ja Kalle Grünthali kuluhüvitiste teema on puhas poliitiline klaperjaht. Aga nii nagu Ameerikas Joe Biden eeskuju näitab, opositsioonipoliitikuid tulebki kohtusüsteemiga ruineerida. Neid näiteid on ju veel ja veel, eks ole. Ma ei saa kuidagi aru, mismoodi on võimalik ära seletada, et näete, Slava Ukraini puhul ei ole tehtud ülekuulamisi, ei ole tehtud äravõetusi, ei ole tehtud läbiotsimisi, aga vaat Parvel Pruunsilla laste padjad tuli ikka tääkidega läbi suskida ja kasvuhoones tuli kõik üles kaevata, et saada teada, ega seal äkki midagi peidus ei ole. Kõik nutiseadmed ja asjad tuli ära võtta, sest 3000 eurot oli vahetanud omanikku, mis siis, et avalikult, kõigile teadaolevalt ja täiesti seadusi järgides. Mine tea, äkki ikkagi leiame kuriteo. Ja siis opositsioonierakonnad tõstatavad korduvalt, ikka ja jälle teema, et kuulge, see süsteem on täiesti läbinisti mäda. See süsteem põhimõtteliselt viib meid – ja ma arvan, et me hakkame kohale jõudma, ega palju, pikka maad ei ole enam vaja minna – banaanivabariigini, kus riiklikud repressiivorganid on rakendatud võimupartei teenistusse selle võimupartei võimu lõputuks hoidmiseks. See on see, mida tehakse Venemaal, see on see, mida tehakse Valgevenes, see on see, mida tehakse Venezuelas või mingites teistes taolistes riikides. See on täpselt see, mis toimub ka Eestis. Ja siis vaadatakse meile näkku, öeldakse: "Ei, ei, EKRE, võtke nüüd hõbepaberimütsid peast ära. Meil on õigusriik, meil on seadused, meil kohus valvab kõiki asju. Midagi ei ole vaja teha, kõik on korras." No teie arvates on, aga meie arvates ei ole.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Käesoleva otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 280 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, enne hääletust Kalle Grünthali küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma näen, et selle eelnõu juurde on jälle kirjutatud sõrendatult "Riigikogu koosseisu häälteenamus". Ma ei hakka neid üksikasju enam välja tooma, kuna me eile rääkisime neist piisavalt. Antud juhul peaks tegelikult olema [nõutav] ikkagi poolthäälteenamus. Ma ei saa aru, mispärast on see asjaolu siin fikseeritud. Üks asi on päevakord, aga Riigikogu istungi juhataja ei saa kõrvale kalduda seaduslikkuse printsiibist. Praegu peaks toimuma poolthäälte enamusega selle eelnõu vastuvõtmine.

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu istungi juhataja ei saa kõrvale kalduda kinnitatud päevakorrast. Ka päevakorda kinnitades oli siin kirjas "Riigikogu koosseisu häälteenamus". Head kolleegid, selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve teostamise tõhustamiseks" eelnõu 280. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle eelnõu poolt oli 17 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. See eelnõu ei leidnud piisavat toetust. Eelnõu 280 on tagasi lükatud.