Tugev ühiskond

Läheme edasi kaheksanda küsimuse juurde. Siseminister Lauri Läänemets on sellele vastaja, küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teemaks on tugev ühiskond. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Hea siseminister! Kõigepealt ma tunnustan nende heade sõnade eest, mis kõlasid Isamaa suunal – et Isamaa teeb eurovalimiste kampaaniat. Oma etteastes te teisi erakondi väga ei maininud, nii et selle eest teile tänud. Aga väga suur vastuolu on muidugi selles, et ühelt poolt te kutsute väga vapralt kirikuisasid enda juurde vaibale, aga kui on vaja midagi muuta siin parlamendis, siis alles viie aasta pärast analüüsime ja kuue aasta pärast [ehk] piirame valimisõigust. Aga täna, kui me teame, et Venemaa on täiemahulises sõjas olnud juba üle kahe aasta, on tegelikult kriis meie õuel. Meil on Vene kodanikke siin circa 90 000, aga teie analüüsite ega julge tegutseda, muuta seadust ja põhiseadust. Tegelikult on teil hoopiski muud motiivid, kui poliitiliselt selliselt käitute. Aga minu küsimus on konkreetsem, puudutab ühte eilset esimese astme kohtu otsust. Me teame küll, et turvalise ühiskonna osa on õigusriik, [võimalus] seista oma õiguste eest ja saada kaitset. Me teame ka seda, et mingisuguse piirini me talume ka halba kriitikat meie riigi pihta, aga üks kodanik, kes on oma nime vahepeal teinud eestipärasemaks, on võtnud ette Eesti hümni teotamise ja sai selle eest rahalise karistuse. Tema reaktsioonist oli näha, et see tegelikult ei mõju talle kuidagi distsiplineerivalt ja ta kasutab kõiki õigusriigist tulenevaid võimalusi. Me teame, et siin on ka teisi kodanikke, kes on läinud FSB värvatud agente kohtusse kaitsma, ja me oleme ka sellesse väga sallivalt suhtunud. Kas me ei peaks karistusõigust tegelikult muutma ja tänases olukorras seda karmistama?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kohe vastan ka. Lihtsalt teie sissejuhatus sisaldas ka väiteid ja ma saan aru, et te ootate neile ka kommentaari. Ma siis alustan natuke tagantpoolt. Ei, minul ei ole ettepanekut ja üldse sotsiaaldemokraatidel pole ettepanekut teha mingisuguseid analüüse. Me lihtsalt räägime, millised tegevused ei ole mõistlikud, kuna need toovad kaasa julgeolekuprobleeme. Ühtlasi ma olen öelnud seda, et debatti pidada sellel teemal, mis puudutab valimisõigust, on väga mõistlik. Debati ja analüüsi vahel ei pruugi võrdusmärki olla. Miks ma sellest räägin, on see, et ega nendel ettepanekutel, mis on tehtud, ju mingit analüüsi taga ei ole. Väide, et lihtsalt keegi inimesena on julgeolekuoht, sest ta on ühe või teise riigi kodanik, ei pruugi ju lõpuni paika pidada. Ma möönan, et kindlasti on inimesi, kellega on probleem ja kelle meelsus on selline, mida Eestis näha ei tahaks. See kindlasti niimoodi on ja neid inimesi on omajagu. Aga üldine käsitlus on, et on ka inimesi, kes pingutavad, toetavad Eesti Vabariiki, on isegi selle riigi üle uhked ja kõik need muud asjad. Need inimesed läheksid ka selle käsitluse kohaselt vaenulike ja Vene-meelsete alla, aga tegelikult nad ju oma olemuselt seda ei ole. Selles mõttes on see väga kehvalt konstrueeritud Eesti julgeoleku parandamise plaan. Ma olen viidanud, et palju suurem mure, millega peaks tegelema ja millel on päriselt mõju julgeolekule, ka läbi valimiste, on see, et viimastel Riigikogu valimistel anti Ida-Virumaa valimisringkonnas üks kolmandik häältest poliitikutele, kes pigem on esinenud Eesti-vastaste või Vene-meelsete sõnavõttudega, väga konkreetsetega. Mõni nendest isikutest on praegu kinni peetud Eesti riigi vastase tegevuse eest. Üks kolmandik [häältest]! Ja need inimesed, kes valimas käisid, olid Eesti Vabariigi kodanikud. [Riigikogu valimistel] saavad valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Ja see [üks kolmandik] on probleem. Nüüd küsimus. Vabandust, et aega on nii palju läinud. Küsimus, mis puudutab hümni teemat. Ei, mul ei ole sellist seisukohta, et me peaksime midagi karmimaks tegema. Ma arvan, et need on pigem erandjuhud. Ma usun, et Politsei- ja Piirivalveamet saab nende inimestega hakkama. Kui see peaks kuidagi korduma või väga tihedaks minema, siis on põhjust mõelda, aga ka siis ei pruugi olla küsimus seaduses, vaid on küsimus, miks seda tehakse.

Aitäh! Jaanus Karilaid, täpsustav küsimus, palun!

Hea minister! Ma siin küll soovitaksin juhinduda peaministri suunistest. Selline debatt võib viia poliitilise käramiseni ja pigem sellisel viisil, et see debatt võib olla meil julgeolekuohuks. Kui me oleme selle teema juba ette võtnud, siis võiks kokku leppida ja leida lahendused võimalikult kiiresti, mitte viie-kuue aasta pärast. Tuleks piirata Vene kodanike valimisõigust juba järgmistel kohalikel valimistel. Ja karta siin Venemaa reaktsiooni olukorras, kus te nii vapralt kutsusite kirikuisasid enda juurde vaibale – ärge kartke Venemaa reaktsiooni ja ärge kartke ka meie vene kogukonna reaktsiooni! Kõik saavad väga hästi aru, et kui sa taotled Eesti kodakondsust, siis [toetad] sa eesti keelt ja eesti meelt, siis oled sa tegelikult meie ühiskonnas liitlane ja sind koheldakse sõbralikult. Kas te ei ole mõelnud, kuidas seda Vene kodanike hulka vähendada? Kas võtta mingi kirjalik vanne, et nad ütlevad lahti Putini režiimist? Seda, et täna Vene bürokraatia ei võimalda lahti öelda Vene kodakondsusest, me teame juba ammu. Aga mis on meie sammud, et tegelikult neid inimesi rohkem siduda Eestiga? Kuidas anda märku, et privileeg valida, käia valimistel, on teil siis – see sai erilise konteksti just pärast Vene riigi alustatud sõjategevust Ukrainas –, kui te teete ära Eesti kodakondsuse? See ei ole mitte karistav, see on motiveeriv mehhanism. Nii et ärge kartke tegutseda kiiresti ja tulla vastavate seadusmuudatustega juba enne jaanipäeva välja, selle asemel et analüüsida endale sõbralike sotsioloogide abil kõiki neid näitajaid endale kasulikumalt. Viis-kuus aastat veel analüüsida – mida? Teeme otsuse ära, lepime kokku ja läheme edasi!

Aitäh! Ma saan aru, et te pooldate hoogtöö korras kõigi asjade tegemist, aga võib-olla parlamendis ei peaks asjad hoogtöö korras käima. Kindlasti tempokalt, aga läbimõeldult, sest pärast võivad tulemused olla hoopis ebameeldivamad. Aga see entusiasm – seda ma tunnustan, see on alati väga tore! Ma aitan teid igati ja juhendan, kuidas mitte vigu teha. Praegu ma proovin siin seletada, et teil mõned asjad ikkagi jäävad selle hoogtöö puhul kahe silma vahele. Aga esiteks, järgmisteks kohalikeks valimisteks põhimõtteliselt seda võimalust ei ole. Põhiseaduse muutmist enam ei saa teha, sest põhiseaduses endas on kirjas, millised tähtajad sellisel menetlusel on. Ei saa, see aeg on läinud. Ja nii nagu on õiguskantsler ja teised pädevad institutsioonid teada andnud, muud versioonid – ajutine peatamine ja kõik muu – tulevad lõpuks Riigikohtust tagasi. Selles mõttes te räägite unistusest, mida ei ole võimalik päriselus ellu viia. Nii ta on kahjuks. Seadus on seadus ja selle järgi me peame tegutsema. Eesti kodanikud on sellise põhiseaduse heaks kiitnud ja meil kõigil, ka nii teil kui mul on kohustus seda järgida. Nüüd te viitasite, et meil ei ole julgust. Ikka on julgust. Võib tunduda, et osa inimeste jaoks, ka osa poliitikute jaoks on see ebapopulaarne teema. Vastupidi, minul on julgust öelda, et see ei ole võib-olla riigiõiguslikult mõistlik asi, see ei ole julgeoleku mõttes mõistlik asi. Kui ma siin muretseks selle pärast, kas keegi pärast hääletab või ei hääleta minu poolt, siis ma räägiksin teistsugust juttu. Vastupidi, see julgus on olemas. Ja julgus on olemas ka, nagu te siin viitasite, suhelda Moskva patriarhaadile alluva vene õigeusu kiriku juhtidega. Seal on minu arvates väga suur probleem. Ei saa lõputult niimoodi olla, et ühe usuorganisatsiooni juht annab pidevalt suuniseid ja näitab teed ja räägib, et põhimõtteliselt Eesti riiki, Ukrainat, ukrainlasi, eestlasi ja kõiki teisi olema ei peaks. Ma räägin julgeolekuküsimusest. Minu eesmärk ei ole öelda, mida kirikus tehakse, usuteemadesse sekkuda, aga julgeoleku mõttes selliseid asju lubada ei saa. Selline mu vastus on.

Aitäh! Lõpetan meie kaheksanda küsimuse käsitlemise. Ühe küsimuse jõuame veel võtta.