Olukord Eesti Vabariigis

Meie tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord Eesti Vabariigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Peaminister! Te küll väidetavalt Eesti meediat ei loe – ja see on täiesti arusaadav, sest meie meedia teile sellist pai ei tee nagu välismeedia –, aga Postimees ja Delfi kirjutasid hiljuti sellest, kuidas Eesti riik tegi Soome raudteeärimeestele 12 miljoni eurose kingituse. Nimelt, Eesti riik müüs oma Operaili Soome äri 2023. aasta algul ära. Need olid vedurid, mis mõõtsid rööpaid Venemaa ja Soome vahel. See tehing tehti ära vaikselt, ilma suurema kärata. Nüüd rõõmustavad Soome ärimehed avalikult, et nad on teeninud kopsaka kasumi, kuna Eestilt soetatud vara tegelik väärtus oli tegelikkuses palju kõrgem kui see hind, millega Eesti riik oma vara maha müüs. Müügihinna ja vara tegeliku väärtuse vahe on tervelt 12 miljonit ja see raha on jäänud Eesti riigil saamata. Seda esiteks. Teiseks, on täiesti arusaamatu, kuidas sellised käpardlikud tehingud riigi ja rahva varaga ikkagi sünnivad. Kui need juhtuvad teadmatusest ja käpardlikkusest, siis on asjad väga halvasti, aga kui selline tehing tehti teadlikult, siis on asjad erakordselt halvasti ja see on kriminaalne. Vähemalt peaks olema, kui meil oleks õigusriik, mis võtaks seesugused asjad uurida, kui need on välja tulnud ja on selgunud teatud asjaolusid. Me teame, et teie valitsus kavatseb veel õige mitmeid riigivara erastamisi läbi viia, näiteks Nordica, mis juba käib ja mille puhul on ka kerkinud väga palju küsimusi, aga vastused on olnud väga põiklevad ja ümmargused. Kas kõigi nende erastamiste ja müükide puhul me võime samuti vaikimisi eeldada, et tegelikkuses kanditakse riigi ja rahva vara lihtlabaselt ja käpardlikult kellelegi ära ja tekitatakse sellega riigile kahju? Kes vastutab? Kas üldse keegi vastutab? Kas teie peaministrina peaksite vastutama ja mida peaks sellest arvama maksumaksja, kellel viimasel ajal muudkui tõstetakse makse, sest riigil raha polevat? Muidugi ei ole, kui see raha lihtsalt rahvalt ära varastatakse ja välismaale kanditakse.

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Teie sõnastatud küsimus on "Olukord Eesti Vabariigis". Alati, kui te tahate konkreetseid vastuseid, siis võiksite anda mingi vihje, näiteks, et te tahate küsida Operaili kohta. Ma saaksin siis need materjalid kaasa võtta. Aga ma saan teile üldisemalt vastata. Ja see on see. Tol korral oli see väärtuspõhine otsus, just sellel põhjusel, et Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainas ja igasugune majandustegevus Venemaaga tuli lõpetada. Kuna Operail tegutses sellel suunal nende vagunitega, siis oli see põhjus, et vagunid müüa. Sellist tulevikku Eesti riigile kuuluval transpordiettevõttel lihtsalt ei ole. Oli õige otsus müüa enne, kui see tegevus läheb pankrotti. Loomulikult, nende hindade ja kõige muuga meie ei ole tegelenud, aga me saame selle kohta küsida, kust need väited, mis Eesti ajakirjanduses on välja toodud, tulnud on, kas see kõik vastab tõele ja kes selle eest ikkagi kokkuvõttes vastutab. Aga selge on, et me teeme kiiresti selliseid tehinguid, et vabaneda tegevusest, mis on meile kahjumlik ja mis väärtuspõhiselt ei lähe kokku nende poliitiliste suundadega, mille alusel Eesti riik üldiselt tegutseb. Ei ole õige see, et Eesti riigile kuuluv ettevõtja toimetab Venemaal. Sellised otsused on tulnud kiiresti teha, ja kui need otsused tehakse kiiresti, siis loomulikult ei saa nii kõrgeid hindu läbirääkimistel [saavutada].

Aitäh! Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Vaadake, paradoksaalsel kombel see niinimetatud väärtuspõhine tehing, mille tuum oli sõnades just nimelt see, et Venemaa ja Vene äri on pähh, teenib nüüd just nimelt seda hüve endiselt edasi. Eestlastelt ostetud raudteeäri on nimelt muutunud kuldvasikaks, mille märksõnad on Venemaalt pärit nikli ja väetise raudteeveod, mis hoolimata juba kolmandat aastat kestvast sõjast Ukrainas käivad ikka hoogsalt edasi. Küll Soomes, aga ikkagi üks osapool seejuures on ka Venemaa taustaga Kotka sadama operaator. Ma tõesti ei tea, kas naerda või nutta. Ja väga silmakirjalikult on lääneriigid väetised ja nikli jätnud sanktsioonide alt välja, sest rohemajandusele ülemineku jaoks on need väidetavalt hädavajalikud. See on väga silmakirjalik, et enda ideoloogiat sõja ajal edendada kõlbab Venemaalt pärit toodangu abil küll. Ja see on täpselt sama silmakirjalik kui teie enda pereäri Venemaaga tookord. Ja ei saa mitte märkimata jätta, et ka see teie pereäri partner kasvatab veel praegugi eriliselt hoogsalt oma Venemaal asuva ettevõtte kasumeid, kuigi teie väitel käis teie abikaasa tookord seal sedasama äri vaid ainult kokku pakkimas. Tänu sellistele kindlalt abistavatele kätele nii Eestis kui Soomes ja ka lääneriikides üldiselt on Venemaa majandus kahjuks saanud sõjast hoolimata maailma suuruselt viiendaks majanduseks, samal ajal kui meie inimesed peavad aina rohkem püksirihma pingutama. Aga tuleme teema juurde, mida kajastatakse, mida on kajastatud meie meedias, ja see teema puudutab meie elektrijaamasid. Kõigepealt sai Eesti rahvas teada, et talle kuuluv vara hinnati lihtsalt alla ja tehti raamatupidamislikult väärtusetuks. Me võime ka seda tegelikult nimetada rahva tagant varastamiseks, aga las ta jääb. Läks natuke aega mööda, ja me saime samuti meedia vahendusel teada, et Eesti Elektrijaama esimene plokk lihtsalt monteeritakse lahti ja antakse ära Ukrainale. Ma lihtsalt küsin: kes on andnud teile sellise volituse Eesti rahva vara lihtsalt ära anda? Me tegelikult mäletame, kuidas Eerik-Niiles Kross, Toomas Hendrik Ilves ja teised üritasid kuus aastat meie elektrijaamu erastamisprotsessi abil venelastega seotud Ameerika riiulifirmale ära kantida. Ja nüüd on jälle seesama seltskond asja juures ja ajab enam-vähem sama asja. Kes teile selleks loa ja volitused on andnud?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Imetlen teid, kuidas te suudate kahte minutisse nii palju erinevat teksti ja sõnasalatit panna. Kõigepealt, kas teie arvates siis oleks pidanud Eesti … Te ütlete, et näed, Venemaal tegutsemine on nii kasumlik. Eesti riik peaks nagu edasi tegutsema Venemaa äriga, kuna see on nii kasumlik. Minu väärtushinnangutega see kokku ei lähe. Teiseks, minu abikaasa ei ole Venemaal käinud, ärge selliseid väiteid esitage. Ja kolmandaks, see on muide täiesti puhas Vene narratiiv, mida te esitate: et sanktsioonid on kahjulikud läänele, aga Venemaal on kõik hästi. Näed, kõik seal teenivad, eks ole, aga meie inimesed vaevlevad, sellepärast et Venemaad sanktsioonid ei puuduta. Need on puhtad Venemaa narratiivid ja Venemaa tahab, et need ka meil leviksid. Venemaa on väga hea selles nii-öelda ühiskonnateaduses, et valada kütust juurde nendele tulekahjudele, mis meie ühiskonnas on. Ja teie erakond teeb seda suurepäraselt neidsamu narratiive esitades, levitades, toetades. Igaks juhuks ütlen ka, et valitsus ei hinda mingeid varasid alla. Selle jaoks on audiitorid, sõltumatud audiitorid, kes seda teevad. Te võite uurida, kuidas nende töö käib, aga valitsus ei saa selliseid otsuseid teha. Nii et kõik on teil natuke segamini, aga püüdsin nendel [teemadel] teile vastuse anda, et sealt mingi sisu noppida.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Proua peaminister! See sõja aktiivne faas, mis on nüüd üle kahe aasta kestnud, ma ütleks, paljastas ja mõnevõrra ka võimendas neid kurbi tagajärgi, mis Saksamaa energeetikas saabusid seoses sellega, et nad 20 aastat olid rääkinud muinasjuttu rohelisest energiast, toetudes Vene gaasile. Siis tuli välja, et ikkagi nii ei mängi välja. Nüüd on Saksamaa kõvasti kivisöejaamu käima pannud, paarkümmend tükki julgelt, et energiat jätkuks. Ma jõuan nüüd selleni, et meie oleme ikkagi piiririik Venemaale ja sõjaline oht on väga suur. Jällegi, ma arvan, nii siin saalis kui laiemalt on konsensus, et me oleme ohtlikus olukorras. Ma nüüd ma tulen sellesama küsimuse juurde Eesti Elektrijaama ühe ploki demonteerimisest ja Ukrainasse saatmisest. [Oleks hea, kui] te saate vastuse aega mitte kulutada sellele, et Ukrainat on vaja aidata – selles osas me oleme ühel nõul. Aga meie piiririigina peaksime ka enda turvalisusele mõtlema. Uudistest saab välja lugeda, et see plokk on töötav, sellega on võimalik elektrit toota, ja seda nüüd Ukrainas hakataksegi tegema. Kas me siin jällegi ei ole olukorras, kus me enda vastupanuvõimet oluliselt nõrgendame, kuigi teame, et geopoliitiline olukord on väga nukker? [Põhjus,] miks ma alustasin küsimust Saksamaa näitega, on see, et Saksamaa paremate otsuste korral oleks võimalik abi [Ukrainale] võib-olla saata sealt, arvestades, et Saksamaa ei ole Venemaa piiririik. Aidake mul seda loogikat mõista. Me ju ennast nõrgestame. Ma saan aru, et see esimene plokk praegu ei olnud töös, aga siiski, kui me vaatame tulevikku, vaatame seda ohtlikku olukorda, kas on mõistlik enda olukorda nõrgestada?

Aitäh! Enefit andis Ukrainale trafo sellepärast, et Ukraina energiataristut pommitatakse ulatuslikult. Seal on järjekordsed õhurünnakud nende pihta, väga suur õhurünnakute laine. See elektrijaam ju seisab. Ta ei tooda elektrit selle pärast, et põlevkivist toodetud elekter on nii kallis, et see ei pääse turule. Need asjad seisavad. Me oleme kõiki otsuseid, mida erinevatel tasanditel on tehtud, kaalunud [vaatevinklist], mis puudutab meie enda julgeolekut. Neid asju, mida meil endal vaja võib minna, me loomulikult hetkel kuskile ei anna. Aga neid asju, mis me oleme kasutusest välja [langenuks] lugenud või mida me mingil muul põhjusel ei kasuta, me saame ära anda, ja ära anda selleks, et Ukraina peaks vastu. See on väga keeruline olukord. Loomulikult me kutsume teisi ka üles andma rohkem. Teised riigid võiksid samamoodi rohkem abi anda, et Ukraina peaks vastu. Aga jah, minu meelest ei ole päris õige, kui meil on asjad, mis seisavad ja mida me ise ei kasuta, [ent me ei anna neid] sõpradele, kes neid väga vajavad selleks, et nende ühiskond saaks toimida, et nad peaksid vastu. Oleks südametu neid asju mitte anda.

Aitäh! Sellega lõpetan meie kolmanda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme neljanda küsimuse juurde, Mart Helmel on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah, lugupeetud eesistuja on korduvalt öelnud, et kui vastaja püsib teemas, siis on kõik korras. Minu hinnangul vastaja ei püsinud teemas Moonika Helme küsimusele vastates. Vastupidi, venestav ja Venemaaga äri ajav peaminister hakkas küsijat süüdistama mingites Vene narratiivides. No see ei ole kohane, see ei ole teemas püsimine. Ja tema ei esita küsijale küsimusi ega ka mitte süüdistusi, vaid vastab küsimusele. Ja küsimus oli väga konkreetne: kes andis loa Eesti rahva vara ärakinkimiseks ükskõik kellele? Kas see kingi saaja vajab seda või mitte, on teine teema. Kes andis loa? Kas Kaja Kallas otsustab ainuisikuliselt, et tema võib ära kinkida elektrijaamu, sadamaid, ma ei tea, tükikesi maanteed, Eesti inimesi?

Nii, aga mis on protseduuriline küsimus?

Küsimus on protseduuriline: ta ei püsinud teemas.

Aitäh! Head kolleegid! Teema on "Olukord Eesti Vabariigis" ja Helle-Moonika Helme on siin korduvalt öelnud, et kui ta on proua peaministri bürooga täpsustanud oma küsimust, siis on saavutatud ka väga hea tulemus. Ehk siis, kui üldise küsimuse raames on väga täpselt pandud paika, mille kohta küsimus tuleb, siis on ka ettevalmistuse tase parem. Praegu ma saan lähtuda sellest, et teema on "Olukord Eesti Vabariigis", ja selles teemas on püsitud. Nii et kui te täpsustate teemat, siis on alati võimalik saada oluliselt täpsem vastus. Nii see paraku on. Nagu ma ütlesin, nii kaua, kui te püsite teemade raames, on istungi juhatajal väga keeruline sekkuda. Helle-Moonika Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Jaa! Ma saan teie kimbatusest tegelikult suurepäraselt aru, aga lihtsalt Mart Helme juhtis tähelepanu sellele, et teemas püsimine on üks asi. Tõepoolest, see teema oli lai ja peaministri büroost ei ole mulle seekord keegi helistanud ja täpsustust palunud, nii et seetõttu ma ei saanud ka seda teha. Siiski ma jään ka ise selle juurde ja toetan Mart Helmet, et teema laiendamine selles võtmes, et me räägime olukorrast Eesti Vabariigis, aga peaminister laiendas seda sellega, et ta hakkas Riigikogu liikmeid täiesti meelevaldselt süüdistama mingisuguste narratiivide levitamises, [pole kohane]. Ma siiski arvan, et te võiksite sealt oma kõrgest puldist möönda, et see ei olnud päris asjakohane.

Hea kolleeg! Mina olen kogu aeg seda meelt olnud, et vastastikku tuleb olla lugupidav. Ja siiamaani ma olen vähemalt tänase diskussiooni puhul küll näinud, et selline vastastikune lugupidamine küsimuste-vastuste puhul on olemas. Ma loodan, et see nii ka jääb. Aga, head kolleegid, läheme nüüd teemadega edasi.