Riigi julgeolek

Teine küsimus on peaminister Kaja Kallasele. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teemaks on riigi julgeolek. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab tõesti julgeolekuteemat, ja seda kahetsusväärselt anekdootlikus olukorras või vormis, sellepärast et ma tahan rääkida kolmandate riikide kodanike hääleõigusest kohalike omavalitsuste valimistel. Terve aasta jooksul ei ole Vabariigi Valitsus suutnud selle kohta mingisugust otsust langetada ja edasi liikunud ei ole. Koalitsioonilepingus on lepitud kokku lahendus, mis ei ole realiseeritav ja mis on tegelikult ka täiesti ebamõistlik: õigusliku raamistiku väljatöötamine hääleõiguse peatamiseks nii, et põhiseadust ei muudeta. Aga samal ajal olete te suutnud mitu maksutõusupaketti ja uute maksude kehtestamist vastu võtta: ühe eelmise aasta kevadel, juba mõne kuu möödudes võimu teostamise alustamisest; teise sügisel, poole aasta möödudes; nüüd on kolmas pakett juba valmis töötatud, kus on automaks, magusamaks, aktsiiside tõus 1. maist. Kohe ka riigilõivud tõusevad ja nii edasi. Samal ajal heidate te ette Isamaale, et Tallinna linna läbirääkimistel – kusjuures Tallinna Linnavolikogu koosseisu kehtiv seadus oluliselt mõjutab – on see teema tõusetunud. Keskerakonnale tegite siin etteheite, et nad ei ole seaduseelnõu esitanud. Isamaa on esitanud menetlusse kolmandate riikide kodanike hääleõiguse äravõtmise eelnõu, mille te maha hääletasite – Reformierakonna fraktsioon koos ülejäänud koalitsiooniga. Me oleme eelnõu esitanud väga õiges kohas, siin Riigikogus, aga Reformierakond ei ole tegelikult selle protsessiga kaasa tulnud. Minu küsimus on, miks te mängite. Miks ei ole julgeolek teile oluline? Miks on maksude kehtestamine olulisem ja julgeoleku küsimused teisejärgulised? Te tõrjute need välja siit Riigikogu saalist ja siis heidate ette, et Tallinna Linnavolikogus see teemana tõstatatakse. Sellest me ei peaks üldse rääkima, see ei olegi nagu teema. Ometi me teame julgeolekuasutuste raportitest – ma olen ka nendega tutvunud ja läbirääkimistel käinud –, et see on teema, see on ka Eesti julgeoleku teema, millele nemad on osutanud. Millal Reformierakond on valmis ikkagi tulema kaasa selle ettepanekuga?

Aitäh! Kõigepealt, julgeolek on nr 1 teema, millega valitsus kogu aeg tegeleb. Selle illustreerimiseks on kas või fakt, et kaitsekulutused on nende aastate jooksul tõusnud 80%. See tähendab seda, et maksutõusud on seotud sellega, et me peame neid kaitsekulutusi, elanikkonna kaitse kulutusi katma. See raha ei olnud kuskil niisama seismas, seda tuleb maksumaksjalt juurde küsida. See on julgeoleku küsimus, et me saaksime teha neid samme, mida varasemalt pole Eesti julgeoleku huvides tehtud. Teiseks, mis puudutab Tallinna volikogu, siis te olete ju põhiseadusega hästi kursis ja teate, et Tallinna volikogul ei ole põhiseadusest tulenevalt õigust muuta seadusi, ammugi mitte põhiseadust. Ehk siis see ei ole selle teema arutelu koht, see koht on siin, Riigikogu tasemel. Me oleme töötanud välja variandi, kuidas põhiseadust muutmata Vene ja Valgevene kodanike valimisõigust peatada, aga sellel ei ole toetust, teie ise ka sellele toetust ei avalda. Tegelikult, kui te olete lugenud neid raporteid, mida ka mina olen lugenud, siis seal viidatakse, et kui see asi ette võtta, siis see tuleb ette võtta nii, et see saab ka tehtud. Ja see on minu põhiline mure, sest kui president juba ütleb, et ta ei kuuluta seda seadust välja, kui ütleb õiguskantsler, et isegi kui president selle välja kuulutab, siis tema läheb sellega kindlasti Riigikohtusse, siis me saavutame selle, et me nii-öelda lööme küll palju vahtu üles, aga me ei saavuta reaalset tulemust. Me saavutame suure segaduse, aga me ei saavuta reaalset tulemust, mida me tahame saada. Seetõttu on minu soov, et kui me selle asja teeme, siis me selle asja teeme niimoodi, et see on nii-öelda kuulikindel ja me läheme sellega lõpuni, see asi ei jää poolikuks, kuskile poolele teele lihtsalt selle pärast, et keegi soovib poliitilist punkti võtta [seda algatades]. Töö selle nimel käib, need arutelud jätkuvad. Põhimõtteliselt te teate väga hästi, kuidas on võimalik siin Riigikogus kiireloomulisena põhiseadust muuta. Aga see tähendab seda, et sellele on vaja tunduvalt suuremat tuge Riigikogu enamuse näol, kui seda on vaja tavapäraste seaduste vastuvõtmisel. Kas selline üleüldine tahe Riigikogus on, seda teavad Riigikogu liikmed paremini. Ma tean, et käivad konsultatsioonid, et seda eraldi arutada. Töö sellega käib edasi.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Te ei veennud mind, et kõige õigem on mitte millegagi tegeleda või et tegevusetus on õige põhjendus. Ma tuletan meelde, et president ja õiguskantsler võivad ka eksida. Nii oli näiteks pensionireformi puhul, mille nad mõlemad vaidlustasid ja mille puhul Riigikohus leidis, et see on kooskõlas põhiseadusega, ja see kehtestati. Sama lugu on praegu kolmandate riikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmisega – me kaotame aega, sõda käib, terve aasta on läinud ja valitsus ei ole mitte midagi otsustanud. Maksudega on jõuliselt edasi mindud, isegi Euroopa Komisjoniga vaieldakse, kas see on kooskõlas Euroopa õigusega. Saime esialgu teada, et ei ole. Kui mingi initsiatiiv välja tuleb, siis on võimalik sellele ka hinnangut anda. Te räägite, millised võivad olla hüpoteetilised takistused, ja see on põhjenduseks, miks mitte midagi teha. Mitte mingisugust eelnõu, millele anda hinnangut, õiguskantsleril, presidendil või kohtul ei ole. Ei ole ka Riigikogus võimalik arutada. Ja samal ajal hääletate maha siin algatatud seaduseelnõu, mida võib ju täiendada. See, kas on vaja põhiseadust muuta või muud seadust, eks selle üle siis tulebki vaielda. Aga selle üle saab vaielda siis, kui me seda protseduuri alustame. Me ei ole alustanud seda sellepärast, et valitsus tegelikult ei ole soovinud ja Riigikogu hääletab maha kõik ülejäänud initsiatiivid, millega me oleme välja tulnud. Me ju teame, et sotsiaaldemokraadid on tegelikult koalitsioonis selle vastu. Nad on seda öelnud, see on nende punane joon. Siseminister on kujunenud kogu selle protsessi juures ise ka veel täiendavaks julgeolekuohuks, kes interpreteerib meelevaldselt julgeolekuasutuste raporteid, pannes oma peas olevad nii-öelda segased mõtted sinna juurde ja esitades seda avalikkusele. Ta on ilmselt ka teie pea segi ajanud, nii et te ei ole selle protsessiga edasi liikunud. Mul on sügav palve: alustame kusagilt, et leida sellele probleemile lahendus kas seadusemuudatusega või põhiseaduse muudatusega. Lihtsalt teemast rääkides, mitte ühtegi otsust langetades, mitte ühtegi eelnõu koostades me sellega edasi ei liigu.

Aitäh! Vaadake, meie ei tegele populismiga, vaid reaalse tööga. See tähendab seda, et me peame vastutama ka tagajärgede eest. See eelnõu on valmis ja selle üle arutelud käivad. Meil on koalitsioon, jah, see on tõsi. Te teate väga hästi, et koalitsioonis ikkagi kõigepealt otsitakse kokkulepet koalitsiooni sees, ja just sellepärast, et niimoodi, nagu tehti siin – koalitsiooni selja taga mindi eelnõusid sisse andma ja hääletama –, see lõhub koalitsiooni. Te teate seda väga hästi. Seetõttu me peame omavahel neid asju arutama. Ma ei ole absoluutselt teiega nõus, et me midagi ei tee. Vastupidi, nii ambitsioonikat valitsuse tegevusprogrammi nagu meie valitsusel ei ole tegelikult varasemalt olnud. Tänu sellele me tegeleme kõikide nende muredega, mis meil laual on, ja seda ajal, kui meil on endiselt käimas mitu kriisi. Ja julgeolek on number üks. Kõik need otsused on kantud riigi julgeolekust, ja täpselt seesama teema ka. Ka see, et me seda kaalutleme, on kantud riigi julgeolekupoliitilistest [huvidest], ka sisejulgeoleku [huvidest]. Me räägime sellest sisemisest rahust just selles võtmes, et tegelikult, kui me selle asja ette võtame, siis me peame selle asja ka lõpule viima. Me ei saa lubada sellist olukorda, kui … Ma toon selle näite: pronkssõduri teisaldamine, mis teatavasti, mäletate väga hästi, tõi kaasa igasuguseid rahutusi Tallinna kesklinnas. Kui pronkssõdur siis ei oleks teisaldatud sinna [kalmistule], vaid lihtsalt sellega oleks kogu aeg Tallinnas ringi sõidetud, siis poleks tegelikult seda probleemi lahendatud. Ärevus ja pahameel oleks kogu aeg kestnud ja konfrontatsioon ka. Ehk kui me selle asja ette võtame, siis ma olengi need ülesanded andnud niimoodi, et need asjaolud saaks kõik läbi kaalutud selliselt, et me ei tegeleks mitte populismiga, vaid [jõuaksime] ikkagi reaalsete tulemusteni. Siis me ei saa ainult ühelt poolt seda pahameelt, vaid me saame ka selle resultaadi. Kui see asi jääb poolikuks just sellel põhjusel, et president ei kuuluta [seadust] välja või õiguskantsler kaebab Riigikohtusse ja kohus ütleb, et see ongi põhiseadusvastane, siis sellel on palju raskemad tagajärjed meie ühiskonna jaoks kui sellel, et me teeme selle asja korralikult ära.

Suur tänu! Ja nüüd lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! No see oli puhas demagoogia, mida me siit saime. Ka meie erakond on esitanud kaks nädalat tagasi eelnõu sellesama teema kohta: kolmandate riikide kodanikelt hääleõiguse kohalikel valimistel äravõtmine. Mitte keegi ei toetanud, kaasa arvatud Isamaa ei toetanud. Ja tulla selle jutuga, et põhiseaduse muutmine on nii traagiliste tagajärgedega … Ausalt öeldes, siin saalis, arvestades seda, kui palju oleks võimalik hääli kokku saada põhiseaduse muutmiseks, ma arvan, et see ei ole üldse mingi küsimus. See ei ole üldse mingi küsimus, selles küsimuses saaks hääletajate arvu kokku küll. Milles on küsimus? Küsimus on selles, et Reformierakonnal ei ole poliitilist tahet seda sammu astuda. Selle taha asi jääbki. Aga miks seda poliitilist tahet ei ole? Meenutame siin seda, et Reformierakond ei ole tegelikult mingisugune iseseisev poliitiline jõud, vaid esindab praegu selgelt marionettvalitsust Eestis. Ja see marionettvalitsus mõned aastad tagasi, kui olukord ja meeleolud olid täiesti teistsugused, toetas entusiastlikult Venemaaga viisavabaduse lepingu sõlmimist. Teie juhtpoliitikud Paet, Mihkelson ja teised käisid ringi ja rääkisid, kui vajalik on Eestile viisavabaduslepingu sõlmimine Venemaaga. No siis toimus krõks, peremehed andsid teise korralduse ja hakati rääkima hoopis teist juttu. Ja selles ongi küsimus. Te ei ole saanud oma peremeestelt nõusolekut ja soovitust ja käsku, et tuleb ära lõpetada Vene ja Valgevene kodanikelt, aga ka [muudelt] kolmandate riikide kodanikelt, kelleks on näiteks bangladeshlased, iraaklased, iraanlased ja nii edasi, kohalikel valimistel hääletamine, see õigus tuleb ära võtta. Selles ongi kogu asi. Ja nüüd te hakkate mulle muidugi ajama siin jälle mingit totaalset demagoogiat vastu ja süüdistama mind, ma ei tea veel, milles – kõiges! –, nii nagu te seda oskate, aga tegelik põhjus on see, et te esindate marionettvalitsust, kes ei ole saanud vastavat suunist.

Eks igaüks mõtleb ikka oma rikutuse tasemel, aga ma võtaksin teie seisukoha kokku lühidalt: teile ei meeldi Reformierakond. Selge!

Aitäh! Sellega ma lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise.