Arupärimine Ukrainast pärit mobilisatsiooniealiste meeste kohta Eestis (nr 619)

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, see on kaheksas. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Anti Poolamets, Ants Frosch, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Martin Helme, Evelin Poolamets, Rain Epler, Henn Põlluaas ja Rene Kokk 6. märtsil 2024. aastal. Esitatud arupärimine on Ukrainast pärit mobilisatsiooniealiste meeste kohta Eestis ja see kannab numbrit 619. Arupärimisele vastab siseminister Lauri Läänemets. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Head saadikud! Arupärimine käsitleb veel ühte fatamorgaanat, nagu eelkõneleja ütles, ehk Ukraina aitamist praeguse koalitsiooni moel ehk siin Eestis üle 10 000 Ukraina mobilisatsiooniealise mehe hoidmist, majutamist, et mitte öelda poputamist. 10 752 mehest võiks saada terve diviisi, aga kui me oleme realistlikud – nendest kõik ei kvalifitseeru kindlasti oma kodumaad aitama –, siis ühe brigaadi küll. Paraku see, et me neid poputame, kallame nad suhkruga üle ja motiveerime ka teisi, desertööre ja väejooksikuid, seda võimalust kasutama, andes neile erakordse kaitse, on Ukrainale karuteene. Meil on teile kuus küsimust. Toon mõne neist esile. Miks Eesti ei küsi PPA ajutise ja rahvusvahelise kaitse andmisel erinevalt Lätist ja Leedust Ukraina mobilisatsiooniealistelt meestelt tõendit väekohustusest vabastamise kohta? Missugune on teie prognoos, kui suur osa Ukraina põgenikke kavatseb peale sõda kodumaale naasta? Koputan teie südametunnistusele. Ukrainal on praegu meeste kriis, võitlejate kriis. Kasutage võimalust rääkida Henn Põlluaasa või teiste väliskomisjoni liikmetega, kes hiljuti käisid kohtumas Ukraina komandöride ja rindemeestega. Ukraina rindemehed ütlesid, et nende üksused on halastamatult alamehitatud. Me ei tohi seda lubada, me ei tohi teistele halba eeskuju näidata. Teie koalitsiooni liikmetele ja teile endale meeldib ühtelugu rääkida sellest, kuidas Eesti peab Ukraina aitamisel eeskuju näitama. Aga näitame siis! Koolitame siin brigaadi jagu mehi kolme‑nelja kuuga välja, anname neile algõppe, relvaõppe, valmistame nad ette, teeme infovahetuse Ukrainaga, siis saab Ukraina endale terve brigaadi mehi. Vaat see on abi. Loodan teilt sisukaid vastuseid. Aitäh!

Tänan! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa, et ta annaks vastused arupärimisele nr 619. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Ma siis proovin natukene elavamalt, aga ma tean, et täna on 1. aprill, ja minu teatrikoolis käimise kohta tõesti ma pean ütlema, et vastupidi teile ma teatrikoolis ei ole käinud. Teie esinemine siin oli väga värvikas. Ja ma püüan … Aga ma ei võta seda kõike üle, muidu te heidaksite mulle ette seda, mida te endale lubada saate. Vot! Lugupeetavad! Arupärimine, läheme küsimuste juurde. Ma pean teile ütlema, et võib küll proovida, aga kui küsimused on pikad, on vastused ka pikad, sellepärast et me tõesti oleme proovinud meeskonnaga sisuliselt neile küsimustele vastata, aga lõpuks see tundubki päris tuim ettelugemine. Aga on võimalik küsida oluliselt lühemaid küsimusi ja siis on võimalik neile ka oluliselt lühemalt vastata. Teistpidi jälle te ei saaks ju informatsiooni, kui minister vastaks paari lausega. Selles mõttes ärge palun seda ette heitke, ma püüan heaga – heaga! – siin puldis teile vastu tulla ja kaasa mõelda, sest lõppkokkuvõttes on mitmed probleemitõstatused ka minu arvates olulised. Esimene küsimus: "Olete korduvalt märkinud ja kinnitasite 21. veebruaril ka siin Riigikogus, et mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi on Eestis ligemale 7000. Tegelikult on neid eelmise aasta lõpu seisuga 10 752, lisaks niinimetatud Ukraina päritolu lühiajalised töötajad ning renditöötajad ning need, kes pole oma siinviibimist registreerinud, seega kaks või rohkemgi korda rohkem kui 7000. Kas olete avalikkust teadlikult vähendatud arvudega desinformeerinud või ei ole teadlik tegelikust olukorrast?" Lugupeetavad, ma olen rääkinud meestest, kes on lahkunud Ukrainast peale täiemahulise sõja algust 24.02.2022. Nendel meestel tekib õigus saada Eestilt ajutist kaitset ning neid, kes lõpuks võiksid olla mobilisatsioonikohustuslikud, on kokku circa 7000. Ukrainlasi viibib muudel alustel Eestis loomulikult veel – nendest numbritest me oleme siin täna juba rääkinud –, viisavabalt tähtajalise pikaajalise elamisloa alusel. Hetkel on päringutes keskendutud ainult neile, kes on peale 24.02.2022 lahkunud Ukrainast. Teine küsimus: "Olete korduvalt märkinud ja kinnitasite 21. veebruaril ka siin Riigikogus, et suudate mobilisatsiooniealised Ukrainast tulnud mehed vajadusel kohe üles leida, sest teate, kus nad elavad. Kas see on võimalik, isegi juhul, kui neid oleks ainult 7000, oludes, kui Eesti ei registreeri üle lõunapiiri liikujaid? Ning veel enam, kuidas see saab olla võimalik, kui Teie teadmise kohaselt on neid kaks või rohkem korda vähem, kui asub Eestis tegelikult?" Kõigi Eestis rahvusvahelise kaitse ja ajutise kaitse või elamisloa alusel viibivate Ukraina kodanike kohta on olemas vajalikud kontaktandmed: nii elukoht, e-postiaadress kui ka sidevahendite numbrid. Lõunapiiril piiriületusi ei fikseerita, samuti Tallinna Sadamas ning Schengeni sisselendudel Tallinna Lennujaamas. Kuna Ukraina kodanikel on Euroopa Liidus vaba liikumise õigus, sealhulgas on ajutise kaitse saajatel õigus kodumaal Ukrainas käia, siis ei saa öelda, kui palju täpselt ukrainlasi konkreetsel ajahetkel Eestis viibib. Küll aga on vajaduse korral võimalik võtta nendega ühendust sidevahendeid kasutades. Ja nagu ma olen ka varem öelnud, meie kontrollime aastas korra ja püüame tuvastada neid, kes tõesti päriselt ei viibi Eestis ja on siit lahkunud, kui nad pole ise teada andnud. Kolmas küsimus: "Ajutise kaitse saanute Ukraina põgenike hulgas on Ukraina mobilisatsiooniealisi mehi 19%, rahvusvahelise kaitse saanute hulgas aga 73%. Millega Te seletate selle proportsiooni erinevust? Miks Ukraina mobilisatsiooniealised mehed taotlevad erinevalt teistest Ukraina põgenikest ja kodanikest just viimast, mis annab pikemaajalise ja suurema kaitse?" Ajutise kaitse, pagulase staatuse ja täiendava kaitse staatuse sisuks on tähtajaline elamisluba. Täiendava kaitse ja ajutise kaitse vajaduse alusel antava tähtajalise elamisloa kehtivuse aeg on üks aasta. Kõigi kolme staatuse puhul on sotsiaalsed garantiid elamisloa saajale samad ja staatuse lõikes erikohtlemist ei ole. Ajutise kaitse saamise õigus tekib nendel inimestel, sealhulgas mobilisatsiooniealistel meestel, kes elasid enne täiemahulise sõja algust Ukraina territooriumil. Need, kes on Eestis taotlenud rahvusvahelist kaitset, ei viibinud sõja alguses Ukrainas ning neil ei ole hetkel võimalik minna tagasi oma kodumaale. Ajutise kaitse menetlus on oluliselt lihtsam ja kiirem ning ukrainlaste seas eelistatud. Ajutise kaitse menetluses tuleb tuvastada, kas inimene kuulub Euroopa Liidu Nõukogu rakendusotsusega määratud isikute ringi – need on isikud, kes viibisid Ukrainas enne selle täiemahulise sõja algust ja kellele tuleb ajutine kaitse kanda. Rahvusvahelise kaitse saamine on pikem ja keerulisem protsess, mille käigus tuleb tõdeda, et kaitse taotlejatel ei ole võimalik sõja tõttu minna tagasi oma kodumaale. Sellel juhul on ka elamisloa pikendamise taotluse protsess pikem ning tuleb kontrollida, kas kõik asjaolud, mis kaitse andmise tingisid, on samad. Ajutise kaitse puhul on aga elamisloa pikendamise aluseks Euroopa Liidu Nõukogu otsus direktiivi rakendamise pikendamise kohta. Neljas küsimus: "Põhjendasite 21. veebruaril Riigikogus, miks Eestis ei küsita Ukrainast tulnud mobilisatsiooniealistelt meestelt tõendit mobilisatsioonist vabastamise kohta[,] asjaoluga, et need mehed ise ei tea, kas nad on mobilisatsioonikohuslased või mitte. Kas Teile on teadmata, et mobilisatsioonikohuslastel on keelatud Ukrainast lahkuda ning neile väekohuslastele, kellel on lubatud Ukrainast lahkuda, antakse vastav tõend, et neil lubataks[e] Ukraina piiri ületada? Kui Te olete sellest teadlik, miks Te siis desinformeerisite Riigikogu liikmeid?" Ajutise ja ka rahvusvahelise kaitse taotlemisel ei oma võimalik ega tegelik mobilisatsioonikohustus tähtsust, sest see ei ole kaitse andmisest keeldumise alus. Ajutine kaitse tuleb anda kõigile, kes Euroopa Liidu Nõukogu rakendusotsuses määratud inimeste gruppi kuuluvad. Nimetatud rakendusakti alusel ei ole erandite tegemine võimalik. Ja märgin ka ära, et PPA kogub menetluse käigus kõik asjakohased andmed, sealhulgas info sõjalise ettevalmistuse kohta. Viies küsimus: "Miks ei küsi PPA ajutise ja rahvusvahelise kaitse andmisel erinevalt Lätist ja Leedust Ukraina mobilisatsiooniealistelt meestelt tõendit väekohustusest vabastamise kohta?" Taotlejad on kohustatud andma Politsei- ja Piirivalveameti nõudmisel suulisi ja kirjalikke seletusi, esitama täiendavaid või täpsustavaid andmeid ning kõik tema valduses olevad dokumendid või tõendid, mis omavad elamisloa või elamisloa pikendamise taotluse menetlemisel tähtsust. Muu hulgas küsitakse andmeid taotleja kriminaalkorras karistamise ja vabadusekaotusega karistamise kohta ning andmeid selle kohta, kas taotleja teenib või on teeninud välisriigi kohustuslikus ajateenistuses, relvajõududes, kaadrisõjaväelasena või luure- või julgeolekuteenistuses, osaleb või on osalenud sõjaväelistes operatsioonides väljaspool Eestit või töötab või on töötanud riiklikes või mitteriiklikes relvastatud organisatsioonides või üksustes. Andmed mobilisatsioonikutse saamise kohta kuuluvad nimetatud andmete hulka. Kuues küsimus: "Missugune on Teie prognoos, kui suur osa Ukraina põgenikke kavatseb peale sõda kodumaale naasta? Kas Teie ministeerium või mõni teine riigiasutus on korraldanud vastavaid uuringuid?" Meile teadaolevalt on Sotsiaalministeerium tegelenud selliste uuringutega ning need on leitavad nende kodulehelt. 2023. aastal tehtud uuringu järgi soovib enamik Ukraina sõjapõgenikest ehk 63% olla hiljemalt kolme aasta pärast tagasi kodumaal. Eestis näevad ennast kolme aasta pärast elamas 25% sõjapõgenikest. Euroopa varjupaigaagentuur, OECD ja Graduse uuringute ettevõte on 8. märtsil 2024 avaldanud uuringu, milles muu hulgas analüüsitakse põgenike tulevikuplaane. Uuring on täismahus kättesaadav Euroopa varjupaigaagentuuri veebilehel. Tänan!

Austatud minister, aitäh! Teile on ka küsimusi. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! On hea tava, et kriisideks, eriti julgeolekukriisideks valmistutakse halvima stsenaariumi järgi, kõige kehvemaks versiooniks. Me oleme täna rääkinud nii massiimmigratsioonist kui ka Ukraina põgenikest. On selge, et teatud inimgruppide arvukus on markeriks mingisuguse kriisi arengus. Kus on Eesti punane joon, see marker, ütleme, mobilisatsiooniealiste Ukraina meeste arv Eestis, mille puhul te hindaksite, et tegemist on massiimmigratsiooniga ja sellest tulenevate julgeolekuohtudega? Kas see on 20 000 ehk kaks korda rohkem kui praegu, 30 000, 40 000 või 50 000? (Juhataja helistab kella.) Kui suur see arv on?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, me ei ole sellist arvu määratlenud selle järgi, kas isikud võiks olla mobilisatsioonikohuslased või mitte, ja mul isiklikku hinnangut siin hetkel ka ei ole.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Viienda küsimuse puhul nagu ka eelmise arupärimise kuuenda küsimuse puhul te ütlesite, et see on vabatahtlik. Pikendamiseks küsitakse kõiki vajalikke dokumente, mis on siinolija valduses, kuid me ei küsi seda, kas nad on mobilisatsioonikohuslased. Minu küsimus on ajendatud sellest: miks me ei tee seda dokumenti kohustuslikuks? Miks ei ole nii, et siin elamisluba saades peab inimesel olema tõend, et ta ei ole mobilisatsioonikohuslane?

Aitäh! Sellepärast et sellist tõendit minu teada ei väljastata. Ma võin eksida, aga minu teada ei väljastata tõendit selle kohta, et inimene ei ole mobilisatsioonikohuslane. Pigem öeldakse, kes on mobilisatsioonikohuslane, eriti nendele isikutele, kes on tulnud sõja käigus ida poolt, läbi Venemaa, jõudmata Ukrainasse välja. Vastab tõele, et me küsime, kas isik on saanud mobilisatsioonikutse. Aga me ei küsi seda, kas ta arvab, et ta on mobilisatsioonikohuslane, sellepärast et kõik isikud ei pruugi seda teada. Nad lihtsalt ei pruugi seda teada või nad võivad eksida üht- või teistpidi – mõlematpidi on võimalik eksida. Lõppkokkuvõttes, jätkuvalt, Ukraina riik pole soovinud ka seda, et me võtaksime midagi ette nende isikutega, kes teoreetiliselt võivad olla mobilisatsioonikohuslased.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Huvitav küll, et peaaegu kõik teised riigid, aga eriti Ukrainaga piirnevad riigid, on leidnud viisi, kuidas kontrollida seda, kas inimesed hiilivad kõrvale Ukraina väeteenistusest või mitte, ja keegi ei lase oma riiki sisse neid, kes peaksid Ukrainas sõdima. See tekitab mõningaid küsimusi. Miks siis Eesti valitsus nii kangekaelselt keeldub tegelikult aitamast Ukrainat? Kõik need jutud sellest, et pole nõutud ja Ukraina valitsus ise ei taha, meil ei ole võimalik ja sellist paberit ei ole – selle kohta ütleb vanasõna ilusti, et kes tahab, leiab võimaluse, ja kes ei taha, leiab vabanduse. Teilt ainult vabandused tulevadki. See on üks küsimus: kuidas teised saavad ja meie ei saa? Vastus on tegelikult ju ilmne: ei taha. Nüüd on aga teine küsimus ja see on tegelikult palju-palju olulisem küsimus. Kui meil Eestis on terve hulk inimesi, kes võiksid minna Ukraina eest sõdima, ja kui meie valitsuse seisukoht on see, et seal kaitstakse ka Eesti vabadust, siis miks me neid sinna ei saada? Aga avalikult arutleme selle üle, et võiks saata oma sõdureid, Eesti poisse sinna sõdima, nii-öelda Ukraina eest sõdima. Kus siin loogika on?

Aitäh nende kahe küsimuse eest! Vastupidi, me aitame Ukrainat, aitame väga palju. Me aitame relvastusega, aitame poliitilise toetusega lääneriikide seas, aitame luureinfoga, aitame toime tulla nendel Ukraina kodanikel, kes on Eestis põgenikud. Me teeme enamasti seda, mida Ukraina riik ja Ukraina rahvas meilt ametlikult on palunud, anname sellist abi. Seda abi, mida nad meilt palunud ei ole, me neile peale suruma ei lähe. Issand jummal, ma nüüd unustasin selle teise küsimuse kahjuks … (Hääl saalist.) Oma inimesi. Täpselt niimoodi. Minu teada pole Eestis keegi otsust teinud, et ükski Eesti kaitseväelane või kaitseliitlane peaks minema Ukrainasse sõdima. Mina isiklikult pole ka üheltki Eesti valitsuse liikmelt sellist ettepanekut kuulnud. Vähemalt mulle pole seda öeldud. Nii et mul seda infot ei ole, et me midagi sellist plaaniks või teeks.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, kõrgesti austatud eesistuja! Härra minister! Ega meil siin sisulisest mõtete vahetamisest ju nii ehk naa midagi välja ei tule, kui te ikkagi nii mööda vastate. Ühe repliigi ütlen: Ukraina ju väljastab tõendi, millega isik saab üle piiri, ja mina ei saa aru, miks te seda ei küsi. Aga see selleks. Küsimus selline. Siseministeeriumi piirivalve- ja rändepoliitika osakonna andmetel on käesoleval, 202[4]. aastal kuni 24. märtsini Eestisse Vene piiri kaudu sisenenud 416 Ukraina kodanikku ja neist 37% on mobilisatsiooniealised mehed; teiste piiripunktide kaudu on tulnud veel 1719 ja nende hulgas on 40% mobilisatsiooniealisi mehi. Ehk siis rahvastiku struktuuri mõttes on selgelt ülehinnatud need mobilisatsiooniealised mehed. Miks on neid just viimasel ajal, eriti just Venemaalt tulnute hulgas nii palju, ebaloomulikult palju? Kas see teile imelik ei tundu? (Juhataja helistab kella.) Kes on need Ukraina mehed, kes praegu kogu aeg Venemaalt tulevad?

Aitäh! Te olete mitu korda tänase õhtu jooksul erinevate arupärimiste juures öelnud, et te pole rahul sellega, et ma ei vasta teile nii, nagu te soovite. Teate, mina püüan vastata nii hästi, kui ma oskan, aga ma kindlasti ei pruugi alati olla samal meelestatusel nagu teie ega vastata teie loogika järgi – ja ma ei peagi seda olema. Seda meie demokraatlikus süsteemis ei eeldata, et kõik siin saalis ühtemoodi mõtleks ja ühtemoodi vastaks. Nii et vabandust, aga ma ei hakka arvatavasti teile meelepäraselt vastama. Teile kindlasti jääbki see pretensioon nagu alati. Te võite rahulik olla, te ei pea seda pretensiooni uuesti esitama. Seda ei juhtugi. (Hääl saalist.) Jaa, seda ei juhtugi. Mina olen siin vastanud, aga teile lihtsalt need vastused ei sobi. Teil on oma agenda, te soovite siit midagi kätte saada, sellest pärast propagandat teha ja öelda, et näete, nii, naa või kolmandat moodi. Vabandust, võib-olla ma ei tea täpselt, mis teie agenda on, ja sellega kaasa ei tule, aga ma ei hakkagi tulema. Nii et ärge heituge. Ärge heituge! (Hääl saalist.) Jah. Aga küsimuse juurde minnes, ma ei ole nende viimaste numbritega selliselt kursis või nende isikutega üldse – te küsisite, kes need mehed on või mis nad sellised on. (Hääl saalist.)

Austatud minister! Ma korra katkestan. Hea ametikaaslane Jaak Valge! Me ei saa selle diskussiooniga edasi minna. Te segate vahele. Kogu aeg segate vahele. Ärge palun tehke seda! (Jaak Valge räägib saalist.) Jaa, aga ma palun, ärge tehke seda. Las vastaja vastab ja kuulajad kuulavad. See ei aita midagi, mis te seal kohapeal teete. Palun, minister, jätkake!

Aitäh! Ma enda arvates olin alles poole peal oma vastusega. Aga nüüd, nende isikutega on niimoodi, et üks asi on see, kui paljud neid on üle piiri tulnud, teine küsimus on see, kui paljud neid on Eestisse jäänud. Paljud lähevad siit otse kuskile mujale Euroopasse või ka Ukrainasse edasi. See on ka väga oluline. (Jaak Valge räägib saalist.) Väga hea, kui te olete neid arvestanud ja kui te ütlete, et te ainult neid arvestasite, kes on Eestisse jäänud. Selge. Ma ei oska öelda seda põhjust, miks see protsent selline on, aga seda ma võin öelda, et piiri peal kontrollitakse. Kontrollitakse kõiki, kes tulevad üle idapiiri, isegi kui nad on Ukraina sõjapõgenikud või väidetavalt on sõjapõgenikud. Piirilt saadetakse tagasi ka ega lasta kõiki sisse. On pagulasorganisatsioone, kes on Siseministeeriumi ja PPA peale pahased, et miks me ei lase kõiki inimesi sisse. Aga me ei lase. Kui nad ei suuda ära tõestada, et nad on need isikud, kes peaks siia Euroopa poolele saama, et nad on sõjapõgenikud, siis ei lasta neid siiapoole sisse. Ehk siis miks? Ma ei oska sellele küsimusele vastata. See on selline oletuse tegemine. Võib-olla ühel hetkel me oskame, aga praegu meil sellekohast informatsiooni ei ole.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te olete öelnud, et mobilisatsiooniealised Ukraina mehed, makstes Eestis makse, panustavad Ukraina kaitsevõimesse. Kas te oskate hinnata, kui suur see panus rahaliselt on? Ja kuidas on rakendatud meetmeid, et nende selline panus jõuaks Ukrainasse?

Jah, aitäh! Vastus on see, et ei, ma ei oska seda hinnata. See oli minu selline tunnetus. Aga see loogika on selline, et kui sa lõpuks panustad sellesse, et esiteks, kodustele on võimalik raha saata, siin tööl käies maksad sa maksud ja saad koju inimestele toetust saata, ja teiseks hoolitsed selle eest, et naised-lapsed lihtsalt saavad siin Eestis hakkama, teenid neile elatist, siis sa tegelikult kaudselt panustad. Rohkem ja täpsemalt ma kahjuks ei oska öelda.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma lugesin hiljuti ühte uudist sellest, kuidas Ukrainas mobiliseerijad pidasid kinni ühe auto, kus oli mobiliseerimise alla kuuluv mees, kes selle asemel, et mobilisatsiooniga rindele minna, lasi ennast sealsamas autos maha, et mitte minna rindele. Ta tegi seda protestiks kogu selle mobiliseerimise vastu. Vähemalt niisugune on selle uudise tõlgendus. Minu küsimus. Nii teie, Kaja Kallas kui ka mitmed teised on väitnud: Ukraina ei ole meilt palunud, et me need kutseealised või rindele minekuks sobivad mehed neile välja annaksime. Aga kui nad paluvad, mis te siis teete? Kas teil on ülevaade? Kas teil on võimekus need inimesed kokku koguda, Ukrainaga kokku leppida, missuguste bussidega või mis transpordiga nad sinna lähevad? Mis te siis teete, kui Ukraina palub?

Aitäh! Kui Ukraina palub, siis me saame tegutseda. Me teame, jah, kus kohas need isikud elavad. Me teame, kes siin Eestis on, ja kui vaja, Eesti leiab nad üles. Kui Ukraina sellise palve peaks esitama, siis valitsus seda arutab ja siis otsustab ja vastavalt tegutseb.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Algatuseks ma ütlengi teile suunatult, et minu meelest protesti väljendamine selle vastu, kui vastates ignoreeritakse sisuliselt küsimust, ei ole kuidagi ebakohane ja seda ei pea ka niimoodi käsitlema. See peaks olema normaalne osa parlamentaarsest diskussioonist. Seepeale ei peaks iga kord märkust tegema. Aga nüüd küsimus teile, härra minister. Kas ma kuulsin õigesti, et teie sõnul Ukraina ei väljastagi mobilisatsiooniealistele Ukraina meestele dokumenti selle kohta, et neil on luba riigist lahkuda? Ma nagu kuulsin sellist asja. Kas ma kuulsin õigesti või kuulsin valesti? Kui ma kuulsin õigesti, siis kust te sellist asja võtate? Tõsiasi on see, et mitmed teised riigid kontrollivad just nimelt seda, kas ajutist kaitset taotlevatel mobilisatsiooniealistel Ukraina kodanikest meestel on vastav dokument esitada või ei ole. Mis dokumendi kontrollimisest seal siis jutt käib üldse?

Aitäh teile! Nii nagu me oleme rääkinud, enamus Ukraina põgenikest, kes praegu tulevad, tulevad ida poolt, üle idapiiri. Ja tõesti Ukraina Venemaal ei väljasta selliseid tõendeid.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea Lauri! Mäletad, kui me tuttavaks saime – see oli kunagi 15 aastat või rohkemgi tagasi Kaitseliidu allohvitseride kursusel – ja kuidas me metsas müttasime ja maailma parandasime? Sa olid muuseas Rahvaliidu liige ja tubli eesti mees, tead sa, patrioot. Aga vahepeal sai sinust sots ja nüüd ma täiesti sügavalt imestan, et kui Mart küsis, kas te saate aru, kuhu ja millisesse hävingusse te meid selle massiimmigratsiooniga saadate, siis sa raputasid pead. Paistab, et sul on täiesti ükskõik sellest, et meil on 11 000 Ukraina desertööri. Vastasid, et kui Ukraina küsib, eks me siis vaatame, mis teeme. Ütle mulle, mis sinuga on juhtunud.

Aitäh! Hea Henn Põlluaas! Tõesti, vastab tõele, oleme sinuga erinevatel Kaitseliidu sündmustel kohtunud, metsas patrullis olnud, vaadanud hommikul, kuidas päike tõuseb ja linnud laulavad, rääkinud Eesti poliitikast ja Eesti tulevikust. Jah, me oleme seda teinud. Ja mina ütlen, et mina olen Eesti patrioot edasi, täpselt nii, nagu oled seda sina, ja nii nagu on, ma arvan, enamik inimesi selles parlamendisaalis Eesti patrioodid. Mõnikord on niimoodi, et Eesti patrioot saab olla natuke ühtemoodi ja natuke teistmoodi. Mõnikord on asju, millega mina ei taha nõus olla. Ja mõnikord, kui keegi siin, ka mõni EKRE saadikutest midagi teeb või ütleb, on mul ka küsimus, kas see ikka väga patriootlik tegu on. Ja ma saan aru, et minu kohta võib ka selliseid küsimusi tekkida. Ei olegi ette nähtud, et me kõik mõtleksime ühtemoodi. Kui me mõtleksime ühtemoodi ja käituksime ühtemoodi, siis me oleksime arvatavasti samas poliitilises erakonnas, aga võib-olla see ei oleks enam demokraatlik riik ja demokraatlik süsteem. See, et ma pean oluliseks osaks seda, et Eesti annab Ukraina sõjapõgenikele peavarju, seni kuni lahingud Ukrainas käivad, ei tähenda seda, et ma kuidagi tegutsen Eesti vastu. Vastupidi, mina näen, et sellega me aitame ja toetame ukrainlasi. Olen Ukraina valitsuse liikmetega suhelnud ja tean, et neil on täpselt sama arvamus. Mul ei ole ühtegi põhjust arvata teistmoodi. Seda, et nende põgenike seas on neid, kes võib-olla ei käitu nii, nagu meie eeldame või ootame, isegi mina – jah, seda on. Alati on nii, et paljude inimeste seas ikka mingisugune protsent selliseid isikuid leidub. Alati on neid leidunud. Vahet ei ole, missugune on maailmakord, missugune on ajastu, alati neid on. Aga põhimõtteliselt, üldjoontes – me räägime siis täna ikka põhimõtetest – see on Ukraina aitamine, see on toetamine ja see on lõpuks Eesti julgeoleku eest seismine. Ma arvan, et ma võiksin väga pikalt hakata seletama, mida me kõike Siseministeeriumis teeme ja mida me ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonnana teeme. See on hästi huvitav eeldus, et kui sa oled ühes erakonnas, siis sa saad olla Eesti patrioot, aga kui sa oled Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas, siis ei saa olla. (Hääl saalist.) Ma toon ühe näite teie küsimuse peale. Vaadake, minu arvates Mart Helme on hea õpetaja olnud siin meile kõigile. Sotsidele on ette heidetud ja mulle ka öeldud: "Mis te siin ajate mingisugust punast või Venemaa asja?" Aga vaadake, kui ma kuulan näiteks Mart Helme sõnavõtte ja neid termineid, mida ta kasutab, siis neid ma olen kuulnud ainult Nõukogude Liidu ajal tehtud propagandafilmides ja lugenud mõnest raamatust. Neid on kasutatud seal. Mina Eesti kodanikuna, kes ma olen üles kasvanud Eesti Vabariigis ja natukene enne, Eesti iseseisvuse taastamisest midagi mäletan – olin siis noor poiss ja tean, et vene aeg oli –, pole mitte kuskil mujal neid kuulnud. Ja kui ma hakkan nüüd mõtlema, kes võib-olla rohkem nendes ajastutes ja nendes loogikates elab, siis mina ei tunne seda, et mina see oleksin. Minu arvates ei näita patriotismi see, mis erakonda sa kuulud. Ärme unustame, et sotsiaaldemokraadid on selle riigi ülesehitamise ja iseseisvuse väljakuulutamise juures olnud. (Hääl saalist.) Sotsiaaldemokraadid on väga palju teinud ja väga palju paika pannud seda, mille järgi praegune õigusruum on üles ehitatud, need printsiibid, on ju, mida tegelikult, ma arvan, ka EKRE peab väga oluliseks. Kunagi olid sotsiaaldemokraadid need, kes ütlesid: "Jah, mõisamaa tuleb jagada Eesti talupoegadele." See oli ju põhjus – me kõik teame seda, Jaak Valge võib kinnitada –, mis motiveeris paljusid inimesi vabadussõtta minema. Sotsiaaldemokraatide lubadused, tänu millele Eesti vabaks jäi. Selles mõttes on patriootlikke tegevusi, hea Henn, olnud sotsiaaldemokraatidel minevikus, on olnud sellel ajal, kui sotsiaaldemokraadid eksiilis seda riiki ja valitsust püüdsid hoida oma parima äranägemise järgi, iseseisvuse taastamisel, on ju. Ja mina olen seda öelnud, muide – ma ei tea, kuidas sinuga on, aga ma olen endale korduvalt esitanud selle küsimuse –, et kui kunagi peaks tulema selline olukord, kus ma olen parlamendi või valitsuse liige – no pigem olen mõelnud sellele tollel ajal, kui ma parlamendi liige olin – ja kui tuleb selline olukord, kus sinul ja minul kaitseliitlasena tuleks minna, aga seadus ütleb, et sellele kutset ei saadeta, kes on parlamendi liige, siis ma peaksin sellel korral erandi tegema ja parlamendiliikme töö jätma. Siis ma peaksin nende meestega, kes mul Kaitseliidus kompaniis või rühmas olid, kui ma seal tegutsesin, koos minema. See on see, mille järgi süda kutsub. Kui see ei ole patriootlik tegevus, kui see ei ole patriootlik lähenemine, siis võib-olla on see [sinu arvates] midagi muud, aga ma ise tunnen ikka tihti, et ma elan Eestile ja Eesti nimel. Me ei pea alati ühtemoodi mõtlema, selleks et olla Eesti patrioodid. Ma arvan, Henn, et täpselt nii nagu minul, võib ka sinul olla, et kui on vabariigi aastapäev või mõni teine sündmus, kui lauldakse eestimaiseid laule ja peetakse kõnesid, siis sa tunned uhkust, sa tunned rõõmu selle riigi üle ja sa tunned, et sa elad väga toredate inimestega siin koos.

Minu kogemus ütleb, et eks nüüd varsti tuleb kaks pikemat kõnet. Võib-olla oleks õige võtta Anti Poolametsa küsimus ja siis kuulata need kõned ära. Aga teeme nii, nagu järjekord ette näeb. Protseduuriline küsimus, Jaak Valge, palun! Mitte ajalooline tagasivaade või ülevaade.

Kõrgesti austatud istungi juhataja! Tervitage muidugi Riigikogu esimeest. Aga mul on selline küsimus. Ma ise ja nii mitmedki minu fraktsioonikaaslased on Riigikogu esimehelt tihtipeale küsinud, juhul kui vastaja on läinud lappama või rappa oma vastustega, miks siis Riigikogu esimees ei peata teda ega juhi jälle rabast välja õigele teele. Ja sel juhul on Riigikogu esimees, keda ma loodan, te tervitate, vastanud kuidagi niimoodi, et niikaua kuni vastaja püsib teemas, ei ole temal põhjust vastajat katkestada. Ma küsin nüüd teie käest: kas teil on mõnevõrra erinev praktika või kuidas teie seda defineerite, millal te katkestate? Te näete, et austatud minister on väga paljudes eelnevates vastustes juba täiesti küsimusest mööda rääkinud pikka juttu, ja viimasest vastusest ma ei saanud üldse aru, mis teemal ta täpselt rääkis. Missugune teie praktika on, millal teie vastaja katkestate ja juhite tema tähelepanu sellele, et ta peaks küsimusele vastama?

Aitäh! Endine Riigikogu esimees rääkis siin ennist nii enda kui ka ministri noorusaegadest. Mina ei tea, kas need noorusajad olid neil koos rabas või lookleval metsateel või kus iganes. Ja siis ta rääkis sotsiaaldemokraatlikust maailmavaatest ja muust maailmavaatest ning minister siis vastas sellele küsimusele. Aga tervitamise kohta olen ma alati vihjanud, kui küsija ütleb valesti istungi juhataja kohta – selleks et olla terav ja anda ka mõttevärskust ja -selgust Riigikogu liikmele, olen öelnud, et võin Riigikogu esimehele tervituse edastada. Praegusel juhul teie ei eksinud ja ma seda tervitust seekord ei edasta. Saate ise tervitada Riigikogu esimeest, kui soovite. Mart Helme, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma tahan ka nüüd – ma ei tea, kuivõrd see nüüd protseduuriliselt täpselt haakub, aga siiski – juhtida tähelepanu sellele, et kui vastaja teeb mingeid vihjeid – kuna minu nime mainiti, siis ma arvan, et selles mõttes see repliik on asjakohane – Riigikogu saalis viibiva isiku just nagu Eesti patriootilisuses kahtlemise suhtes ja vihjab mingisugusele nõukogude nostalgiale ja sellele, et see Riigikogu saadik ei ole nagu oma panust andnud Eesti Vabariigi iseseisvumisse ja selle iseseisvuse püsimisse, siis ma arvan, et sellel saadikul on õigus ja kohustus reageerida. Lugupeetud minister! Kui teie poisikesena Eesti Vabariigi iseseisvumise eest võitlesite, siis mina täismehena Välisministeeriumi ametnikuna olin selle delegatsiooni liige, mille töö tulemusena Vene väed lahkusid Eestist. Ma arvan, et see on suurem lahinguline saavutus kui see, mida teie metsas allohvitseride kursusel olete teinud. Vene väed lahkusid. Mina olin Moskvas. Assisteerisin president Lennart Meri, kui ta allkirjad andis Vene vägede lahkumise lepingutele. Andsin Lennart Merile isiklikult nõu, käisin korduvalt Kadriorus talle aru andmas läbirääkimiste seisust. Nii et kui minu kohta tehakse mingeid selliseid vihjeid ja räägitakse minu puhul mingisugusest nõukogudemeelsusest, siis see solvab mind isiklikult ja on mulle täiesti vastuvõetamatu. Ma palun, et te tulevikus enam niisugust viga ei teeks.

Aitäh! Ühelt poolt loomulikult te ütlesite oma sissejuhatuses õigesti: ega see [küsimus] ei olnud küll protseduuriline. Aga ühe sisulise aspektiga, mis te praegu välja ütlesite, ma olen vägagi nõus: selle Vene-kaardiga vehkimist ja [sellise jutu] üle huulte [laskmist] on siin liiga palju, enamasti asjata. Sellega ma olen küll päri. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Aga ennekõike peab olema faktitäpne. Te hakkate kohe rapsima, kuna on näha, et te ei tunne ajalugu. Te seisate siin vastamisi ühe Eesti parima ajaloolase ja veel mitme väga hea ajalootundjaga. Tõsi, te ei saagi seda võrdlust tuua, sest te räägite oma poisikesepõlvest, aga me räägime Karl Vaino aegsest massiimmigratsioonist, mis on numbriliselt võrreldav sellega, mis toimub praegu. Seetõttu on väga kohatu öelda, kui keegi räägib nõukogude ajast, sest ta teab sellest ja ta näeb déjà-vu'd paraku, mida te siin praegu olete ette võtnud. Pealegi peale Eesti patrioodi te olete ka araabia patrioot, võib-olla isegi Vene patrioot, sest ta ei taha Vene kodanikelt valimisõigust ära võtta – sotsialistid propageerivad mitme identiteedi ideed. Ja vaadake, üle 10 000 mehel …

Palun küsimus!

… ei pruugi olla lojaalsust Eestile ega Ukrainale, sest nad ei võitle Ukrainas oma maa eest. (Juhataja helistab kella.) Kas nad on lojaalsed Ukrainale ja Eestile?

Hea küsija, teie aeg!

Jah, aitäh, lugupeetud küsija! Ma siis pean ikka alustama sealt, kuhu teie küsimusest enamik aega kulus, Karl Vaino aegadest. Teate, mina, kui nüüd täpne olla, ei rääkinud sellest, et Eestis mina taastasin iseseisvust poisikesena. Seda ma ei ole öelnud, et mina seda tegin. Mina olin poisikene siis. Ja seda, et Mart Helme sellel ajal tegi neid tegusid, mida ta nimetas, mina pole kahtluse alla seadnud. Ma tõin lihtsalt võrdluse, et teilt tuleb neid etteheiteid, kaasa arvatud Mart Helme on mulle ette heitnud, et ma justkui tegelen mingi Vene asja ajamisega. Aga ma millegipärast vaatan, et see leksikon selles sõnavaras on hoopis kellelgi teisel palju parem kui mul. See ei tähenda seda, et ma midagi tahan eitada, mida keegi varasemalt teinud on. Ei, seda ma ei ole öelnud. Mina seda ei proovi teha, mina ajalugu ümber ei kavatse kirjutada. Ajalugu on, nagu ta on. Ma jätkuvalt ütlen, nii nagu ma enne vastasin, ka Karl Vaino ajal oli tõesti erinevus selles, et see massiimmigratsioon, mis puudutas toona Eestit, oli eesmärgiga tasalülitada eestlasi ka. Praegu valitsusel Ukraina sõjapõgenikke abistades ei ole seda eesmärki. Kinnitan teile: meil ei ole seda eesmärki. Vastupidine eesmärk on: Eestit hoida. Ei ole ka seda eesmärki ülejäänud immigratsioonipoliitikas. Ma pole neid kõnesid pidanud siin, lõpu poole on võimalik mul pärast sõnavõtte teha – no mis ma siin ikka. Mu vastused ei pea meeldima, ei pea sobima. Ma olen seda öelnud. Aga need väited, et valitsusel on mingisugune tohutu immigratsioonipoliitika või plaan üle ujutada Eesti välisimmigrantidega – seda ei ole. Eriti ei ole seda sotsiaaldemokraatidel, sest ma julgen öelda, et mina olen valitsuses hoidnud pehmelt öeldes mõõdukat joont ja öelnud, et kvooti ei tohi suurendada ja muid asju me ei peaks tegema. Kuidagi veidi vägivaldne, ütleme niimoodi, on selliseid silte külge kleepida. Mina ei arva, et see, kui sa rindel ei ole, tähendab seda, et sa ei ole patriootlik. Need seosed ei pruugi üksühesed olla. Maailm ja elu üldse on mõnikord väga keeruline. Mõnikord on ausaid põhjuseid, mõnikord on selliseid põhjuseid, mille üle uhkust ei saa tunda – neid on kõigi rahvaste seas. Üldistama ma siin ei hakkaks.

Austatud minister, me tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Henn Põlluaasa. Palun! Vabandust! Ma korra nüüd vabandan. Ega ma täpselt ei tea, kumb on arupärijate esindaja: Anti Poolamets või Henn Põlluaas. Anti Poolamets, teie tutvustasite arupärimist. Henn Põlluaas, jah? Selge, siis teil on täiesti luba olemas, nii et tulge. Palun!

Ausalt öeldes on täiesti šokeeriv Eesti Vabariigi Riigikogus kuulata siseministri õigustusi sellele, et meil on üle 11 000 Ukraina desertööri, kelle koht on oma kodumaal, kelle ülesanne on kaitsta oma riigi vabadust, territoriaalset puutumatust, oma inimesi vägistamiste, tapmiste, mõrvade, kannatuste eest. Ja siis räägib siseminister meil siin, et oi, küll on palju erinevaid põhjusi, miks need inimesed siin võivad olla, las nad olla, maailm on kirju. On tõesti kirju. Aga siin ei ole kahtemoodi valikuid olemas: sa kas oled oma riigi patrioot ja sa seisad selle eest, sa võitled selle eest, või sa ei ole, sa oled nahavedaja, tõmbad saba jalge vahele ja jooksed minema. Ja mul on tunne, et täpselt samasugust suhtumist kannab meie valitsus, sellepärast et me teame kõik, millises olukorras me täna oleme. Meil on riigi aknad-uksed kõik lahti ja valla löödud, et immigrandid üle terve maailma saaksid ainult sisse tulla. Meil immigratsioonikvoot ei tähenda mitte midagi, sest sellele on tehtud üle 20 erandi. Ja siis räägivad valitsuse ministrid, et on vaja [lubatud põgenike arvu] veelgi suurendada olukorras, kus meil tuleb tõepoolest massiliselt immigrante sisse – rohkem, kui tuli Nõukogude okupatsiooni ajal –, ja see on normaalne. Lisaks, Ukraina sõjapõgenikud, kellest lõviosa ei ole mingid sõjapõgenikud, vaid on ka Venemaal töötanud ukraina võõrtöölised, kes seal raha saamiseks tegid tööd, aga tulles Eestisse, ei pea tööd tegema, küll aga saavad toetusi. Need ei olevatki toetused, nagu minister ütles, vaid nad olevat võrdsed meie kodanikega. No kas meie kodanikud ei saa toetusi? Minu meelest ka sotsiaaltoetus on toetus, samal ajal kui terve rida riike ei maksa [immigrantidele] mitte mingisuguseid sotsiaaltoetusi ega toetusi või kuidas neid nimetada. Samamoodi peaks ka Eesti tegema. Aga ei, meie kutsume nad siia, me võtame kõik vastu, me oleme rõõmsad. Ja samal ajal siis põhjendame seda sellega, et Ukraina ei ole nõudnud neid tagasi. Ukraina on korduvalt öelnud, et nad vajavad neid mehi. President on öelnud, et nad peaksid koju tagasi tulema. Käisin eelmisel nädalal rindel Bahmuti ja Avdijivka all. Seal väejuhid, brigaadiülemad ütlesid, et meestest on tuline puudus, kõik nende üksused on alamehitatud. Siis meie siseminister, meie valitsus ütleb: okei, las nad olla siin, küllap neil on omad põhjused. Ja siis püüab siseminister meile siin selgeks teha, et ega patriotism ei saagi olla ühesugune sotsil ja EKRE-l ja Isamaal ja reformierakondlasel, sest patriotism võib olla erinev. No ma ei saa aru! Kui sa lased oma riigi võõrsisserändajatest üle ujutada – oma kultuuriga üle ujutada kõigega, nii et eesti rahvas hääbub ja hävineb –, võtta ära veel peretoetused ja mis iganes, painutada rahvas maksuterrori alla, siis mina küll ei saa aru, kus siin mingisugustki patriotismi näha võib. Vastupidi, see on kuritegu eesti rahva vastu. See on kuritegu meie põhiseaduse vastu, mis ütleb, et kõrgeim eesmärk Eesti riigil, kaasa arvatud valitsusel, on hoida ja säilitada ja kaitsta Eesti riiki, eesti kultuuri ja iseseisvust. Aga sotsid lammutavad seda nii kuis jaksavad ja siis ütlevad, et see on patriotism. No kulla Lauri, ei ole see patriotism! Vastupidi, see on sabotaaž, see on mingisuguste, ma ei tea kelle kurjade kavatsuste elluviimine. Eesti riik ega eesti rahvas nii ei säili. Mingisugune riik võib‑olla tõesti, mingi uus slaavi riik, aga see ei ole enam Eesti riik, see ei ole enam eesti rahvas. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aga meie ülesanne on seista just eesti rahva eest, mitte millegi muu eest, mitte kellegi teise eest, vaid just nimelt eesti rahva eest. Kui sellest aru ei saada, siis mina ei oska küll selgitada seda teistmoodi. Kui me lammutame oma perekondi, lammutame oma väärtusi, lammutame abielu mõistet, mida iganes, kõike lammutame ja lammutame, siis kuidas saab rääkida patriotismist, Eesti riigi eest seismisest? Siis see hämamine nende desertööridega, et kas nad on alalise kaitse saanud või on nad rahvusvahelise kaitse saanud või on nad lihtsalt siia tulnud ja kas neilt küsitakse mingeid pabereid. No tehkem siis ise Ukrainale ettepanek! Teeme ise ettepaneku, et me mobiliseerime need mehed nende mobilisatsiooniseaduse alusel, anname neile kas või mingi varustuse, kui vaja, väljaõppe, kui vaja, ja saadame Ukrainasse. Kas te arvate, et Ukraina oleks selle vastu? Ma usun, et kahel käel võetakse see abi vastu, sest seal on tõesti igat meest vaja. Leitakse, et kui need mehed ei taha minna, siis ka see on patriotism, oma isamaa ja kodumaa armastamine. Tõtt-öelda, mind teeb see sõnatuks. Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Patriotism ja isamaa-armastus saab olla ainult ühesugune. See, et kõigi nende tegude taustal tõmmatakse vabariigi aastapäeval sinimustvalge lipp üles ja süüakse kiluvõileiba, on ju tore, aga see on ainult teesklus, sellel ei ole taga mitte mingisugust sisu. Aga patriotism ja isamaa-armastus peab tulema südamest, see peab seest välja kasvama. Ja selleks peab olema valmis. Nii nagu Kaitseliidu moto on: Eesti eest surmani. Aga nende tegudega, mida me näeme tänase valitsuse eestvedamisel, jah, surmani küll, aga Eesti Vabariigi ja eesti rahva surmani. Meie sellega ei nõustu mitte iialgi. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Anti Poolametsa. Palun!

Täna on meil terve fraktsioon siin arupärijate esindaja. Aga arutelu läks väga olulistele teemadele. Henn meenutas seda, kuidas ta siseministriga õppustel käis. Ka mina olen Hennuga [tundide viisi] öises metsas õppustel olnud. Esimene reaktsioon, mis peaks tulema siseministrilt, on ju see: kõik meie mehed peavad minema, ja me põlgame oma desertööre, kui see nii ei juhtu. Ja me mitte ainult ei põlga desertööre, vaid igasse jaama ja sadamasse peaks minema valvepostid, nii et nad ei saa põgeneda, siis kui teised võitlevad elu eest. Nüüd te tulete rahumeeli, möödaminnes rääkima meile seda, et üle 10 000 mehe võib seda vabalt teha. Eesti maksumaksja kulul lastakse neile veel peale suhkrupuudrit, et neil oleks mõnus elu. Teate, kui piinlik on mul kuulata nii-öelda teateid tegelikkusest, kui keegi ütleb: "Ma elan Annelinnas, minu alumises korteris käib üks pidev pummelung. Kolm-neli täisjõus Ukraina meest joovad lakkamatult ja löövad aega surnuks." Aga mille eest? Meie maksumaksja raha eest! Desertöörid, mobilisatsioonist kõrvalehoidjad! Kas on ükski mees, kes on metsas käinud ja ise oma sõdurisaabast kulutanud, ja kellel ei hakka süda verd jooksma? Minul küll hakkab. Ma ei tea, kuhu see vaim on kadunud ja milline on eeskuju meie noortele meestele, keda me surume kaitseväkke, kes 8 või 11 kuud teenivad palehigis ja teavad, et nad on reservis, teavad, et nad peavad välja tulema, teavad, et sõjaväepolitsei otsib need loiumad mehed üles, teavad, et nad peavad minema. Nende jaoks "Eesti eest surmani" ei ole mingisugune tühi jutt, vaid see on sõdurivanne. Aga siin me näeme ligi 10 000 meest, kes seda vannet ei täida, kellest kindlasti paljud on ajateenistuse läbinud ja kellel on väga väärtuslikud sõjaväelised elukutsed. Te ei tea nendest mitte midagi. Võib-olla Ukraina vajab oma suurtükispetsialiste, lennueksperte, kes siin redutavad, ja logistikaeksperte. Siinsamas kõnetoolis oli mees, kellel oli seljas kampsun, mille peale oli kirjutatud "Kaitsetahe". Ukraina president. Kas te mäletate, mida ta ütles? Ta ütles: "Me tahame oma inimesi tagasi. Iga mees, kes on rindel või tagalas, teenib Ukraina võitu." Ka need mehed, kes siin napsu võtavad ja Annelinna korteris aega surnuks löövad, võiksid olla kas või tagalas, kui me neid välja ei õpeta, töötada logistika peal või vedada moona. Henn Põlluaas käis Eesti vabatahtlikega põletavates punktides, kohtus komandöridega. Olen minagi komandöridega kohtunud. Neil on meeste puudus lakkamatu – puudu on ka nendest, kes toitu veavad, nendest, kes vett veavad, nendest, kes tagalas aitavad. Ei, meil on 10 000 soojamüüri peal vedelejat! Mäletate Loll-Ivani muinasjuttu? Lösutas ahju peal ja ütles, et kõik teised on laisad ja lollid, aga Loll-Ivan on tark. Vaat selle Loll-Ivani muinasjutu peal olete siin 10 000 meest hoiule võtnud ja varsti tuleb teine 10 000, sest nad on väga halb eeskuju. 1918. aastal alustasime me 2000 mehega, vabatahtlikuga. Mobilisatsioon õnnestus, me suutsime lõpuks välja panna 75 000 [meest]. Üks viimane vabadussõja veteran, kes veel elus oli ja kellega ma rääkisin, ütles, et ta läks Läti piiri valvama paljajalu, 17-aastasena. Aga ta läks ikkagi. Aga nüüd puuderdatakse suhkruga üle tugevad elujõus mehed, keda te iga päev võite tänaval ja poes näha. Milline eeskuju Eesti kaitsetahtele! Mida me peaksime siis särgile kirjutama?

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Ma ei tea, mis selle taga on. Mis on selle taga, et te soojendate siin desertööre? Ukrainal ei ole puudus mitte üksnes relvadest ja laskemoonast, vaid on ka karjuv puudus inimestest. Ma tuletan meelde, et teie erakond on saanud raha mehelt, kes pesi Putini lemmikoligarhi Usmanovi raha ligi miljardi ulatuses. Tema poeg istub siinsamas, temast võib saada lähiajal Tallinna linnapea. Kas ma pean oma kahtlusi väljendama, kust see vaim tuleb, et te olete valmis desertööre soojendama? Jah, mul on kahtlused, ja te ei liiguta ka midagi. Kas te kümme minutit rääkisite sellel teemal oma erakonna juhatuses? Me oleme mitu korda küsinud. Ah, ei ole midagi, mis see rahapesu ikka ära ei ole! Rahapesuraha teenimine on tore. Üks mees teenis krüptoärimeeste raha, Vene krüptoärimeeste raha – istub teie erakonnas. Mis sest ikka! USA-s võib-olla pandaks ta 30 aastaks vangitorni. Mis seal ikka! Te olete nagu Šveitsi juust. Te olete auklikud nende annetustega, nende Vene annetustega. See tekitab põhjendatud kahtlusi. Jah, sotsiaaldemokraatidel on olnud helgemaid hetki. Ajaloolasena ma võin seda kinnitada. Maaseadus oli vajalik seadus. Ka sotsiaaldemokraadid osalesid vabadussõjas. Aga olge siis nende tasemel. Ärge mängige kõike maha nagu mõned, kes nimetavad Eesti rahvusriiki ebainimlikuks düstoopiaks. Ma olen ise kuulnud omaenda küla mehelt, minu naabrilt, kes kohtus ühe Ukraina põgenikuga ja küsis: "Kuidas seal Ukrainas on? Mis teie sellest arvate?" Mida talle seepeale kosteti? "Ma tulin eest ära, selleks et Putin saaks tappa võimalikult palju ukrainlasi." Kas see ongi julgeolek, mida te olete maale toonud? Kas see ongi see läbivalgustamine? Ma arvan, et neid mehi, kes nii arvavad, on Eestisse tulnud tuhandeid. Nad on ideaalselt värvatavad, Vene eriteenistus saab neid värvata. See läbivalgustus ei ole ammendav, ei saagi olla. Üle Vene piiri tullakse ja on tuldud tuhandete kaupa. Ja sealt on tulnud keda tahes. Nii et võtke ikka teemat tõsiselt! Te olete siseminister, te vastutate kaitsepolitsei töö eest, te vastutate politsei töö eest. Tehke midagi! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Jah, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed, arupärijad ja viimaste kõnede pidajad! Teate, see on olnud siin huvitav arutelu, kes siin siis see kõige suurem patrioot on või kes on üldse Eesti patrioot. Täpselt samamoodi võiks ju hakata rääkima sellest, meil on inimesed, kes ütlevad, et – mis see oli? – 27-aastane naine on ühiskondlikult kahjulik element, on ju. Kas oli patriootlik tegu öelda Eesti naisele niimoodi? Ja kuidas paljud Eesti naised end tundsid? Vabandust! Paljud Eesti naised tundsid ennast väga puudutatuna. Aga ma ei hakka neid näiteid rohkem tooma. Mis me ikka minevikus sorime. Ma lihtsalt tahtsin öelda, et mu eesmärk ei ole sobrada sõnavõttudes, sest lõppkokkuvõttes teod näitavad ... Minu arvates on nii, et kui te, härra Poolamets, Henn ja kõik teised, sama innukalt räägiksite ja võitleksite siin ja avalikkuses räägiksite sellest, kuidas tuleb Vene agressorriik peatada Ukrainas, meie piiride taga, kui te sama innukalt räägiksite, kui te räägite sellest, kui halvad on Ukraina sõjapõgenikud, need mehed, kes siin on – mis need sõnad olid? –, desertöörid ja kõik muud, oleks sellest palju rohkem kasu nii Eestile kui ka ukrainlastele. Jah, on igasuguseid inimesi. Alati on iga rahvuse hulgas neid, kes lähevad rindele, ja neid, kes ei lähe rindele. Need, kellel on põhjus, ja need, kellel tegelikult ei ole põhjust, hoiavad vahel kõrvale. Mõnikord tasub küsida, miks. Mõnikord on seal taga isiklik tragöödia. See on kurb, aga elu on karm. Mina isiklikult arvan, et nii palju kui võimalik, peaksid nad minema. Aga ma ei arva, et me peaksime tegema midagi sellist, mida Ukraina riik ei taha. Me ei peaks tegema nii, et me ütleme, et see on abistamine, aga tegelikkuses ei ole. Tähendab, mina ei taha öelda seda, et mina olen suurem Eesti patrioot kui teie. Ja minu arvates on see üldse vale lähenemine, vale loogika. Ma arvan, et teie seas on kindlasti väga palju Eesti patrioote, omamoodi. Ma ei ole sellega[, mis te räägite,] alati nõus, aga teie seas kindlasti on Eesti patrioote. Teie ei pea olema nõus ka sellega, kuidas mina Eestit näen. Võib-olla ongi tore, et me alati siin [kõiges] ei nõustu. Aga see ei tähenda seda, et mina arvaks, et te olete vähem eestimeelsed. Jah, võib-olla on see õige vaade, et keegi ühe või teise tegevusega võib Eestile liiga teha. Jah, teie vaade on selline – ma võin sellele vastu vaielda, aga ma ei saa vaidlustada teie seisukohta –, et teile tundub, et keegi valitsuses teeb mingi nurga alt Eestile liiga. Aga minu vaade on see, et teie teete teistmoodi Eestile liiga ja teete liiga ka ukrainlastele, kes on praegu sõjas ja kelle kallal Venemaa vägivallatseb nii, kuis jaksab. Ei ole kaastunnet, ei ole mõistmist, vaid te ütlete – mina kuulen seda teie käest –, et justkui ukrainlased [on süüdi]. Mulle tundub, et te ütlete nii, sest ma kuulen peamiselt seda, et te siunate ukrainlasi, mitte venelasi. Huvitav, miks see nii on. Miks ma kuulen EKRE liikmete suust kogu aeg seda, et ukrainlased on pahad, aga ei kuule seda, kuidas Venemaaga, agressorriigiga tuleks tegutseda? (Saalis räägitakse.) Jaa, mul võib olla halb kõrvakuulmine, aga pigem võib see tulla sellest, et te keskendute teatud asjadele rohkem ja teistele asjadele vähem. Võib-olla see on südametunnistuse ja patriotismi küsimus. Teate, härra Poolamets, mina arvan täna ühte: kui peaks Eestiga juhtuma see, mis on juhtunud Ukrainas … (Saalist räägitakse.) Teie arvate täpselt samuti midagi oma peas. Aga teate, kui see päris olukord kätte jõuab, siis võib olla nii, nagu elu on mõnikord näidanud läbi ajaloo: see, mida mõni meist arvas, osutub hoopis teistsuguseks, ja meist mõne käitumine osutub teistsuguseks. Ma ei tuleks siia hooplema sellega, kes on desertöör ja kes on kõvem Eesti patrioot, sest ühel päeval võib elu näidata – ja on juba ajaloos näidanud –, et need, kes kõige kõvemat kisa teevad, võivad olla kõige esimesed, kes leiavad paadi ja sõidavad kuhugi. Selles mõttes mina austan seda, et teile võib-olla ei meeldi minu ja selle valitsuse tegevus. (Saalis räägitakse.) Ja ma austan seda, et teil on erinev vaade, aga ma ei ole sellega alati lõpuni nõus. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Enne, kui me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde ja lõpetame selle päevakorrapunkti ära, Mart Helme, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, aitäh, härra eesistuja! Ma juhin tähelepanu, et kogu selle temaatika käsitlemise juures ei ole küsijate suust tulnud ühtegi Venemaa suhtes kiitvat, soosivat, heakskiitvat repliiki. See on ministri täielik väljamõeldis. Küsimus on selles, miks praegune valitsus ei taha aidata Ukrainat sellega, millega Ukrainat saab aidata, nimelt meeste saatmisega siit Ukrainasse Venemaaga võitlema ehk rindele. Ja kui minister kogu selle aja jooksul ei saanud aru, mis on selle arupärimise eesmärk – aidata Ukrainat – ja hakkab süüdistama arupärijaid Venemaa soosimises, siis on midagi tema mõtteviisis absoluutselt vigane.

Aitäh! Aga ma ei saa lugeda seda kuidagi protseduuriliseks küsimuseks. Head kolleegid! Ma loen meie tänase kaheksanda päevakorrapunkti käsitletuks.