Arupärimine Vabariigi Valitsuse sisserände suurendamise plaanide kohta (nr 614)

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Nüüd saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde. Suur rõõm on häid kolleege saalis näha ja lugupeetud ministrit ka. Riigikogu liikmete Mart Maastiku ja Riina Solmani 20. veebruaril 2024 esitatud arupärimine Vabariigi Valitsuse sisserände suurendamise plaanide kohta, number 614. Palun arupärijate nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Head saadikud! Härra minister! Meil on arupärimine Vabariigi Valitsuse sisserände suurendamise plaanide kohta. Tekst on järgmine. Selle aasta esimesed poolteist kuud on toonud meile uudiseid valitsuse liikmete survest suurendada sisserände piirarvu. Eriti jõuliselt on uussisserände suurendamise vajalikkuse teemal sõna võtnud kaks valitsuse ministrit: sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ning tema endine abikaasa, majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo. Mõlemad on väljendanud ideed, et sisseränne on võluvits, mis Eesti probleemid ära lahendab. Signe Riisalo arvates saab sisserändega lahendada demograafilist kriisi. Ta on Riigikogu sotsiaalkomisjonis väljendanud mõtet, et kontrollitud sisseränne lahendab Eesti madala sündimuse küsimuse. Tiit Riisalo on avalikul valitsuse pressikonverentsil [avaldanud] arvamust, et sisserände suurendamisega saab elavdada majandust. Samas peaks Tiit Riisalo praegu sisserände piirarvu suurendamist majanduse elavdamiseks hoopis mureliku pilguga jälgima, sest jutt ei ole mitte ainult maksumaksjale kulukaks minevast projektist, vaid jutt on ka siseturvalisusest. Siseministeeriumi valitsemisalasse [kuuluvad] riigi sisejulgeoleku tagamine ja avaliku korra kaitsmine. Nende ülesannete edukaks täitmiseks tuleb uussisserändajad Eesti ühiskonda integreerida. See tähendab suuremaid investeeringuid lõimumisse, kohanemisprogrammidesse ja keeleõppesse. Eestis toimub teadupärast üleminek eestikeelsele haridusele, mis omakorda nõuab lisaressurssi keeleõppesse. Rahvastikuministrina vastutas Riina Solman omal ajal Siseministeeriumis kohanemisprogrammide eest. Selgus, et uussisserändajate lõimumisel piisava tulemuse saavutamiseks on raha inimeste päriselt abistamiseks ikka liiga vähe. Samuti ei olnud eraldatud koolitused seotud ühegi kohustusega ehk osalemine neil kursustel ei olnud kohustuslik. Lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 139 ja eespool kirjeldatud asjaoludest, on meil teile järgmised küsimused. Esiteks: "Kas Siseministeerium on arvestanud, millised kulutused lisanduvad uussisserändega siseturvalisusele? Kui suured eelarvevahendid on planeeritud sisserändajate puhul keele- ja kohanemisõppele, kaasatulevate pereliikmete sotsiaaltoetustele ning turvalisuse tagamiseks tehtavatele kulutustele?" Teine küsimus: "Tiit Riisalo on lubanud, et arutab siseministriga uussisserände suurendamise plaani. Kas olete Tiit Riisaloga seda teemat arutanud ja kas olete arutanud ka riigile ennekõike lisanduvaid lisakulutusi?" Ja kolmas küsimus: "Kui uussisserändajate kohanemisprogrammid ja keeleõpe pole kohustuslikud, siis kas nende mittejärg[i]mine võib põhjustada suuremat segregatsiooni, kui see juba suuremates linnades on? Kas see võib suurendada probleeme siseturvalisuses ja getostumise riske?" Alla on kirjutanud peale minu ka Riina Solman. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi siseminister Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head parlamendisaadikud! Siseministrile edastati arupärimine Vabariigi Valitsuse sisserände suurendamise plaani kohta ning esitati kolm küsimust. Esimene küsimus: "Kas Siseministeerium on arvestanud, millised kulutused lisanduvad uussisserändega siseturvalisusele? Kui suured eelarvevahendid on planeeritud sisserändajate puhul keele- ja kohanemisõppele, kaasatulevate pereliikmete sotsiaaltoetustele ning turvalisuse tagamiseks tehtavatele kulutustele?" Keele‑ ja kohanemisõppe kulusid planeerib ja arvestab Kultuuriministeerium ning sotsiaaltoetuste planeerimisega tegeleb Sotsiaalministeerium. Siseturvalisusele kaasnevad mõjud sõltuvad siia tulevate inimeste päritoluriigist: mida suurem on erinevus kultuurilises ja maailmavaatelises taustas, seda suuremad on kulud. Ma ei mõtle mitte lihtsalt maailmavaatelist tausta, vaid seda, mida rohkem isikuid tuleb sellisest riigist, kus võib [esineda] kultuurilist või maailmavaatelist lähenemist terroritegevustele. Ja [mingit] numbrit, mida nimetada pearahaks, sisejulgeoleku valdkonnas kahjuks olemas ei ole. Seda ei ole kunagi selliselt planeeritud ega ole ka võimalik planeerida. Teine küsimus: "Tiit Riisalo on lubanud, et arutab siseministriga uussisserände suurendamise plaani. Kas olete Tiit Riisaloga seda teemat arutanud ja kas olete arutanud ka riigile ennekõike lisanduvaid lisakulutusi?" Me oleme Tiit Riisaloga põgusalt neid mõtteid vahetanud, ma olen seda ka varasemalt öelnud, kuid konkreetseid ettepanekuid sisserände suurendamiseks me ei ole arutanud. Arusaadavalt kaasnevad sisserände suurendamisega kulud ja neid [arvutatakse] juba konkreetsemate ettepanekute käigus. Ma olen selgelt välja öelnud, et sisserändekvoodi suurendamist ma ei toeta. Riigi ja ühiskonna olulisemaid ülesandeid on tagada nii-öelda majanduse tark toimimine, sealhulgas inimeste liikumine, ning seda ei saa teha lihtsalt kvooti suurendades. Kindlasti peame rände puhul tagama tööandjatele vajaliku targa tööjõu ning hoidma seda joont, et Eesti ei veaks eest odavtööjõu toomist Euroopasse. Kõige mõistlikum lahendus sisserände puhul oleks kolmepoolne ühiskondlik kokkulepe riigi, tööandjate ja töötajate vahel. Ja ma räägin siin pigem sellest poolest, mis puudutab kehtivaid reegleid ja [praegust] olukorda, kus puudub paindlikkus ja ühetaolise lähenemise tõttu tuleb näiteks siia tulevale tööjõule maksta rohkem palka, kui siin Eesti inimesed teenivad. See on inimeste suhtes ebaõiglane ja ka ettevõtjate suhtes ebaõiglane, et mõnes kohas tuleb maksta liiga vähe palka, kui vaadata sektori palkasid, ja teises kohas jälle liiga palju. Paindlikkust ei ole. Ma olen ka Tiit Riisalole öelnud, et minu arvates oleks mõistlik panna paika ametiühingute, tööandjate ja riigi kolmepoolne otsustusmehhanism ja teha seda olemasoleva raamistiku raames, mitte minna kvooti muutma. Ja kolmas küsimus: "Kui uussisserändajate kohanemisprogrammid ja keeleõpe pole kohustuslikud, siis kas nende mittejärg[i]mine võib põhjustada suuremat segregatsiooni, kui see juba suuremates linnades on? Kas see võib suurendada probleeme siseturvalisuses ja getostumise riske?" Kohanemisprogrammi läbimine ja eesti keele oskuse omandamine on ühed olulisemad eeldused, et ühiskonda sulanduda ja selles toimuvat mõista. Oleme selleks juba muutnud välismaalaste seadust. Alates 2023. aasta suvest peab välismaalane, kes taotleb tähtajalist elamisluba töötamiseks ja kes on Eestis elanud töötamiseks antud tähtajalise elamisloa alusel vähemalt viis aastat, oskama eesti keelt vähemalt A2‑tasemel. Siseministeerium on välja töötamas seadusemuudatust, mille tulemusena on plaanis püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa nõuete hulka lisada kaks täiendavat nõuet: läbida tuleb kohanemisprogramm ja eesti keelt tuleb osata vähemalt A2‑tasemel. Lisaks on valitsus andnud Kultuuriministeeriumile ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumile ülesande kaasajastada kohanemisprogramme ning koolikorraldust, et tagada parem lõimumine. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel on teile veel küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Väga tore, et te ei toeta kvoodi suurendamist. Tänapäeval see kvoot küll enam mingit erilist tähtsust ei oma, kvoodiga ette nähtud 1300 immigranti ületatakse päriselus, ma ei tea, suurusjärgus kümnekordselt, sest erandeid on nii palju. Ma küsin nende erandite kohta. Kas teie arvates on vaja mõni neist eranditest ära kaotada või koomale tõmmata, rangemaks teha? Ja teiseks. Mõni nädal tagasi tegid Luminori analüütikud kokkuvõtte meie majandusest. SKT on olnud languses kaheksa kvartalit järjest, võrreldes tipuga langenud 5,6%, kuid arvestades lisandunud Ukraina sõjapõgenikke – Ukrainast on tulnud inimesi kokku suurusjärgus 100 000 või natuke rohkem, täpset numbrit pole te meile kunagi suutnud öelda –, on langus olnud ühe inimese kohta isegi suurem ehk 8,1%. Kas te olete nõus, et sisseränne teeb tegelikult Eesti inimesi vaesemaks ja suurendab kulu riigieelarvele?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab neid erandeid, siis jah, ma olen seda meelt, et minu arvates peaks seda süsteemi muutma, selle terviklikumalt üle vaatama. Sellepärast ma olen ka selle kolmepoolse loogika välja pakkunud. Aja jooksul on välismaalaste seadust muudetud mitte tervikuna, vaid sinna on kogu aeg erandeid jupikaupa juurde pandud. Tegelik olukord on minu arvates mõneti Eesti töötajate suhtes ebaõiglane ja ettevõtjate jaoks paindumatu. Miks ma räägin sellest kolmepoolsest otsustusmehhanismist? Sest siis ei sõltu see enam nii palju valitsusest. Minu arvates on näiteks oluline, et laua taga oleks ametiühingud, kes ütlevad stopp, sellesse sektorisse ei ole meil inimesi enam juurde vaja, siin on meil tööjõud olemas. On oluline, et päriselt räägitaks läbi nendel teemadel, [mis puudutavad neid sektoreid,] kus on tööjõuvajadus suurem. Ja ettevõtjad saavad samamoodi [oma sõna] öelda. Lõpuks [saame] oluliselt rohkem läbi kaalutud lahendused, kui ükspuha milline valitsus ükspuha millises koosseisus suudab teha. Ma sellesse usun rohkem. Mis puudutab seda, kas siia tulnud Ukraina põgenikud Eesti inimesi vaesemaks teevad, siis ma arvan, et see ei pruugi niimoodi olla, et nad vaesemaks teevad. See on väga suhteline, [oleneb,] mis nurga alt vaadata. Kui jälgida ainult seda, et mõni inimene vajab toetust või midagi muud, siis jah, see läheb meie maksumaksja rahast, aga päris paljud nendest põgenikest on praegu rakendunud töötegemisse, nad aitavad ühiskondlikku jõukust kasvatada ja toovad selle raha maksudena tagasi. Ma ei ole majandusspetsialist [ega oska] öelda, kuidas see numbriliselt võiks olla, aga esmapilgul mulle tundub, et ta pigem nagu kulurida nii palju ei ole.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te vastasite [esimesele] küsimusele, et eelarvevahendeid sisserändajate puhul keele- ja kohanemisõppele, kaasatulevate pereliikmete sotsiaaltoetustele ning turvalisuse tagamiseks tehtavatele kulutustele ei ole ette nähtud. Aga me juba praegu teame, et kui tellid endale takso või toitu koju, siis [eesti] keelega ei saa need Bolti ja Wolti töötajad kuidagi hakkama. Kui ei ole ette nähtud, siis millistest vahenditest neid kulutusi hakatakse tegema?

Aitäh! Sõltub sellest, kust see Bolti või Wolti töötaja on pärit. Seal on inimesi, vähemalt Eesti enda kodanikke, kes teevad seda kõrvaltööna. Ma arvan, et ka väga paljud nendest, kes keelt ei oska ja sõidavad Bolti või Wolti, võivad seda kõrvaltööna teha ja neil on ka põhitöö olemas. Aga on ka neid inimesi, kes teevad seda põhitööna. Aga üldiselt, kui me räägime Eestisse elama tulnud inimestest, kes on siia tulnud kas töötama või õppima, siis mingisugune töökoht, mingi muu olemasolev [töökoht] peab neil olema, muidu nad siin riigis viibida ei saaks. Neile, kes tahavad Bolti või Wolti sõitma tulla või seal kullerina tööle asuda, Eestis täna ühtegi elamisluba või õppimisluba ei anta. Nad peavad suutma ära tõestada, neil peab olema ette näidata, kust nende sissetulek tuleb. Tudengid peavad loomulikult tõestama, et nad saavad siin riigis hakkama. Me ei lähtu sellest, et nad [alles] hakkavad siin töökohta otsima, vaid neil peab püsiv sissetulek juba enne olema. Ja need, kes tulevad tööle, nad tulevadki tööle, see tähendab, et nad peaksid sissetuleku saama. Nüüd, mis puudutab Ukraina sõjapõgenikke, kui keegi neist seda teenust osutab, siis selle kohta mul täpset ülevaadet ei ole, aga nende puhul võib kindlasti olla, et inimesel hetkel sellist sissetulekut võib-olla ei ole, aga ta vähemasti teenib seda. Mis puudutab Bolti või Wolti, siis minu ja minu erakonna seisukoht kogu selle platvormimajanduse suhtes on, et me peame seda reguleerima selliselt, et kõik inimesed, kes töötavad, ükstapuha kuidas ja millise töösuhte alusel, kas on mingi ettevõte või juriidiline keha, [töötatakse] FIE-na või lihtsalt seda platvormi kasutades, panustaksid ka maksudena, maksaksid sotsiaalmaksu, sest lõppkokkuvõttes võivad nad ühel hetkel olla selle teenuse tarbijad. See küsimus on olnud minu arvates Eestis siiamaani mitte nii hästi lahendatud.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, istungi juhataja, usalduse eest! Lugupeetud minister! Meil on pikk ja tõsine jutuajamine täna õhtul veel ees, ma esitan esialgu ühe pealiskaudse küsimuse või õigemini kommentaari. Kommentaar on selline. Vaadake, erinevate palganõuete seadmine sektoripõhiselt, nagu te räägite, kivistab tööjõu struktuuri ehk pidurdab tööjõu liikumist väikese lisandväärtusega sektoritest suurema lisandväärtusega sektoritesse, see pidurdab uuendusi. Ärge tehke seda! Aga küsimus on selline. Soome välisministeerium teatas, et ei võta sel suvel vastu marjakorjajaid ehk hooajatööjõudu, kuna on selgunud, et see äri on seotud võõrtööliste ekspluateerimisega. Küsin: mis on meil plaanis hooajatööjõuga? Kui ei ole midagi plaanis, siis kas ainult Soomes ekspluateeritakse hooajatööjõudu, mitte meil?

Aitäh! Võib-olla marjakorjajad on hea näide selle kohta, miks ma olen rääkinud, et seda ei peaks tegema ühe puuga, ühtemoodi seadusesse kirjutama, sest siis see lõpuks ei oma päriselus mõju. Mina väidan, et kui sektori esindajad ja Eesti töötajad oleksid laua taga, siis oleks tulemus hoopis teistsugune. Võib-olla lepitaks kokku, et sellise palgaga mitte kedagi siia ei võeta, ja see palk oleks Eesti inimesele võib-olla hoopis kaks korda suurem. Selles mõttes ma sellesse usun. Ma saan aru, millele te viitate, et seal võib olla ka negatiivseid mõjusid. Kindlasti neid võib olla, aga minu arvates võiks mõelda, kuidas neid negatiivseid mõjusid leevendada või ära hoida. Aga seda, et töötajate esindaja oleks sellistes küsimustes laua taga, ma pean isiklikult väga oluliseks.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mina puudutan natukene teist külge ja keskendun julgeoleku teemale, mis on seotud immigratsiooniga. Siin mõni aeg tagasi eravestluses ühe julgeolekuasutuse ametnikuga – seda teemat on käsitletud ka avalikult – kerkis üles küsimus sellest, kas ja [kui, siis] millal võiks Eestis toimuda terroriakt. See oli seotud just moslemi kogukonna plahvatusliku kasvuga. Ja vastus oli suhteliselt masendav. Vastus oli, et küsimus ei ole mitte kas, vaid küsimus on millal. Ma tean, et viimasel ajal on [moslemi kogukonna] plahvatusliku kasvu teema julgeolekuasutustes taas päevakorral. Kas teid on informeeritud sellest, et massimigratsiooni mõttes on meie olukord keeruline?

Aitäh! Mis puudutab terroriohtu Eestis, siis sellist ohuhinnangut hetkel ei ole, mis ütleks, et Eestis valitseb terrorioht. Ma ei lähtu siin mitte üksikisiku hinnangust või arvamusest – iga inimene, ükstapuha kui suur spetsialist ta on, võib oma valdkonda näha kitsalt –, vaid ma saan tõesti lähtuda laiemast, Eesti õiguskaitseorganite antud vaatest. Ma olen lähtunud ja valitsus on lähtunud ka nendest tähelepanekutest, mida Kaitsepolitseiamet on teinud. Nad on öelnud, et kui me midagi ette ei võta, siis ühel hetkel võivad need kogukonnad [kasvada] suureks ning võib tekkida või areneda võrgustik, mis on seotud [teatud] isikutega või piirkondadega, kus terroriorganisatsioonid tegutsevad. Seetõttu ongi meil [plaanis] välismaalaste seaduse muudatused, mis oluliselt kitsendavad võimalusi siia tulla ja mis annavad politseile, kes peab isikutelt, kes Eestis elamise või töötamise luba taotlevad, oluliselt rohkem dokumente küsima, aega pikemaks menetluseks. Me kavatseme muuta nõudeid ettevõtetele, kes siia inimesi kutsuvad. Need ettevõtted peavad olema siin tegutsenud, neil peab olema [konkreetne] tegevusala. Ühesõnaga, enam ei saa olla nii, et keegi loob mingi ettevõtte, hakkab töötajaid sisse tooma ja selle ettevõtte peamine eesmärk on neid töötajad kellelegi vahendada. Ei, kui sa tood välismaalt töötaja, siis ta peab sinu juures tööle asuma, tal peab olema reaalne töökoht. Politsei- ja Piirivalveamet ja ka Kaitsepolitseiamet on sellele päris pikka aega väga põhjalikult tähelepanu pööranud. See on paras dilemma, sest paljude ettevõtjate arvates me teeme seda väga rangelt ja on palju ülikoole, kes ütlevad, et nende rahvusvahelistumise plaanid satuvad [ohtu], sest me ei lase teatud piirkondadest teatud taustaga inimesi Eestisse. Ma julgen öelda, et me võtame tõsiselt Kaitsepolitsei[ameti] hinnangut, et kui midagi ei tehta, siis võib moslemi kogukond suureks minna ja see omakorda probleeme tekitada. Päris palju tegevusi on juba töös, ka seadusemuudatusi.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja. Minister! Kui kaks aastat tagasi pärast Vene agressiooni [algust] algas Ukrainast väljaränne ja meil ühtlasi Ukraina elanike sisseränne, siis alguses räägiti meile, et meie vastuvõtmise piir on 10 000 inimest. Siis nihutati see 20 000 inimese peale. Nüüdseks on meil, arvestades nii ajutise kaitse saanuid ja rahvusvahelise kaitse saanuid kui ka siia töötama tulnud ukrainlasi, see number kuskil ligemale 100 000. Mis see piir siis lõpuks on, see arv, kui palju me vastu võtame? Ja ärme hakka siin hekseldama, vaid koguarv: mis see piirarv on, kui palju me neid vastu võtame ja milline meie võimekus on?

Aitäh! Ma mäletan, ma olin ka ise Riigikogu liige sel ajal, kui nendest numbritest räägiti. Tõesti, need numbrid kogu aeg muutusid ja läksid suuremaks. Aga sellist piiri ei ole paika pandud. Praegu on meil Ukraina põgenikke umbes – mis ta siis oli? –, vabandust, palju muid numbreid tuleb ka meelde jätta, 2% Eesti elanikkonnast. Ma julgen öelda, et kui ta jõuab 4%‑ni, siis läheb see ühiskonna jaoks raskeks, sellepärast et me ei suuda neid majutada ja tekivad ka teatud [muud] probleemid. Lihtsalt puhtfüüsiliselt ei ole võimalik keelt õpetada nii paljudele inimestele, ei jätku koolikohti ega lasteaiakohti. Need [probleemid] ühel hetkel ette tulevad. Aga sellist konkreetset piiri pole olemas. Me oleme aja jooksul näinud, et riigil on paindlikkus nii-öelda kohanduda ja vastu võtta. Näiteks võis algset hinnangut mõjutada see, et kui me vaatame, kui palju meil praegustel andmetel on elukohti või majutuskohti, ajutisi või pikemaajalisi, siis see on üks number, aga kuna Eesti elanikud võtsid põgenikke enda juurde elama ning üüriturule toodi või põgenikele pakuti elamispindasid, mida varem üldse saada ei olnud, siis see muutis ühiskonna vastuvõtuvõimekust, suurendas seda. Inimesed ise, Eesti elanikud ise mõjutasid seda. Me ei tea, [kunas] ja kus kohas see võimekus ammendub, aga pigem on praegune tendents selline, et meil jääb ukrainlasi Eestis vähemaks, kui et neid tuleb väga palju juurde.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma teie juttu ei võta küll kuidagi tõsiselt. See vastuvõtuvõimekus ja selle ammendumine või selle piirid – no ausalt öelda, käige natukene ringi ja vaadake, kuidas kortermajad kerkivad. Kellele need korterid siis lähevad? Kas Eesti rahvaarv kasvab plahvatuslikult iibe tõttu või kuidas meil on? Kas kõik tahavad ise üksinda suures korteris elada? See ei ole tõsiselt võetav jutt. Minu küsimus on: kas praegune valitsus kavatseb põlistada viimaste aastate sisserände või on praeguse valitsuse seisukoht, et need inimesed peavad pärast sõja lõppu minema tagasi oma kodumaad üles ehitama?

Aitäh! Ajutise kaitse andmine on Euroopa-ülene kokkuleppeotsus. Valitsuse seisukoht on sama mis Euroopa Liidus, et ajutine kaitse on antud neile inimestele seniks, kuni sõjaolukord Ukrainas kestab. Tõsi, aasta aega saab seda veel pikendada, siis suure tõenäosusega pole seda Euroopas enam ajutise kaitse raames võimalik teha. See tähendab seda, et kui sõda peaks kestma edasi ja inimestel ei ole võimalik kuskile tagasi minna, tuleb Eesti valitsusel ja Euroopa Liidul tervikuna mõelda, mis see järgmine samm on: kas osa inimesi läheb tagasi või kas inimesed lähevad tagasi või leitakse mingisugune muu viis. See [otsus] seisab ühel hetkel ees. Praegu on meie pingutused pigem suunatud sellele, et sõda Ukrainas lõppeks, ja lõppeks Ukraina võiduga, et neil inimestel oleks võimalik tagasi minna. Me oleme ära teinud eeltöö, et kui inimesed ei saa Ukrainasse tagasi minna, siis me hea meelega toetame nende tagasiminekut, kõigis süsteemides ja asutustes on ettevalmistused tehtud. On olemas rahvusvahelised organisatsioonid, kes aitavad sõjapõgenikel koju naasta, ka nemad on valmis aitama. Mis puudutab korterelamuid, siis ma väga kahtlen, et ühtegi uut maja ühelegi ukrainlasele ehitatakse. Miks ehitatakse nii palju korterelamuid, peamiselt Tallinna ümbrusesse ja võib-olla Tartu ümbrusesse? Põhjus on minu arvates regionaalpoliitikas, mida 30 aastat pole piisavalt tehtud. Ma arvan, et see on õigustatud küsimus. Maapiirkondades jäävad mõned toad, korterid ja majad tühjaks ja seal on see kulu ühiskonna poolt kunagi juba tehtud. Miks me peame seda teist korda tegema ja vaatama, kuidas Eesti ühte kohta ära [valgub], [valgub] suurlinnadesse ja kuldsetesse ringidesse? See on teema, millega me valitsuses tegeleme. Ettevõtlusele suunatud eurovahenditest suuname vähemalt 40% maapiirkondadesse, et seal tekiks töökohti ja oleks inimesi, et ei peaks nii palju maju siia kuldsesse ringi ehitama. Muudame omavalitsuste tulubaasi, et maapiirkondades ja väikelinnades oleks võimalik edasi toimetada, koole, rahvamaju, lasteaedu lahti hoida, et oleks vahendeid selleks. Ja päris palju muid tegevusi sinna juurde.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teie valitsuse kahe ministri, kahe Riisalo seisukoht, et sisseränne lahendab Eesti madala sündimuse küsimuse, on minu arvates lihtsalt kriminaalne. Immigratsioonikvoodil on 20 erandit, nii et sisuliselt pole absoluutselt mitte mingisuguseid piiranguid. Meil millegipärast räägitakse kogu aeg IT‑meestest ja nende puudusest, nemad on ju kvoodi alt täiesti vabastatud. Aga praegune olukord on selline, et töötukassa järgi on meil 56 000 töötut ja vabu töökohti 3500. Kui te sisserännet suurendaksite, siis teeks see asja veel hullemaks. Kui me arvestame juurde umbes 100 000 ukrainlast, kellest väidetavalt 40 000 on leidnud endale mingi töökoha, siis kokku on meil 3500 vaba töökoha kohta üle 100 000 inimese. (Juhataja helistab kella.) Kas te tõesti arvate …

Hea küsija, teie aeg!

… et kui veel rohkem siia sisse tuua, siis olukord läheb kuidagi paremaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Vastus on, et ei, mina ei arva, et me peaksime kvoote ja muid numbreid suurendama. Küsimus on ju, nagu te ise tsiteerisite või viitasite … Siseminister ei ole olnud see, kes on öelnud, et me peame siin mingisuguseid rändenumbreid kuidagi suurendama. Ei, ma olen arvamusel, et ei pea, aga ma olen arvamusel, et selles süsteemis peab olema paindlikkus: võib-olla mõnes sektoris on see põhjendatud, aga mõnes teises sektoris ei pruugi olla. Ma ei tea, mida täpselt matemaatika [selle kohta] välja annab. Ma saan öelda, et see oli vist umbes kümme … Meenutan lihtsalt, et Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas on see seisukoht, muide, olnud päris pikka aega, hoolimata sellest, et siin on peetud erinevaid debatte. Ma mäletan, et see võis olla 15 aastat tagasi, kui meil oli üks erakonna volikogu. Eiki Nestor oli see mees, kes juba toona seletas – ka minul on olnud sellest ajast, kui mitte varasemalt sama seisukoht, nagu Nestor seletas –, et kui me toome tööjõudu sisse sellepärast, et meil endal pole piisavalt tööjõudu, et majandust töös hoida, siis me lükkame elanikkonna vananemise probleemi kogu aeg edasi, aga see probleem [ei kao]. Probleem tuleb tulevikus ja me peame sellega ikka tegelema. Elanikkonna vananemist ei saa lahendada ainult rändega – see ei lahenda probleemi, vaid probleem lükkub edasi. Seega lahendus saab olla selles, et oma inimesed on targemad, paremate oskustega, suudavad luua rohkem jõukust, et me suudame seda tekkivat majanduslikku auku oma tööga parandada. Loomulikult leevendavad seda ka need inimesed, kes siia töötama tulevad – praegu tulevad ja kogu aeg on tulnud –, aga ma arvan, et siin ei tohiks domineerida ainult majanduslik loogika, sest meil ühiskonna ja rahvana on ka teisi huvisid.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea arupärimisele vastaja! See on väga õige, et tuleb tegeleda sellega, et Eesti oma inimesed saaksid tööd teha, ja mitte tuua tööinimesi väljastpoolt, nagu on soovinud kaks valitsuse ministrit. Ma loodan, et sotsid seisavad valitsuses ikkagi selle eest, et oma inimesed saaksid tööd. Te mainisite, et ametiühingud peaksid samamoodi olema kaasatud erinevatesse palgaläbirääkimistesse ja aruteludesse. Kui me toome inimesi sisse, siis nemad ju ei tea, milles meie ametiühingud on tööandjatega kokku leppinud ja alla millise palga meie inimesed tööle ei lähe. Aga ma küsin, mida teha nende tööjõuteenuse vahendajatega, kes toovad sisse inimesi kolmandatest riikidest, kuid on registreeritud väljaspool Eestit. Kuidas tagada, et tööjõurendifirmad oleksid kontrolli all?

Aitäh! Üks nendest lahendustest – seda ma ka enne ütlesin – on see, et me eeldame, et see ettevõte, kes töötajaid Eestisse toob, siin ka tegutseb, tal peab olema Eestis minevik oma majanduslikus tegevuses. Me ei soovi näha, et ettevõte toob siia töötajaid selleks, et neid kellelegi vahendada. Ettevõte saab töötajaid siia kutsuda ainult sel eesmärgil, et sellelsamal ettevõttel on neid vaja, et oma tööd teha. See välismaalaste seaduse muudatus on praegu töös. Me loodame kevadeks jõuda või – peab ütlema, et kevad on juba käes – loodame, et ühel hetkel me jõuame sellega valitsusest läbi ja ehk õnnestub ta enne jaanipäeva Riigikokku tuua, et sügisel ära menetleda ja hiljemalt järgmiseks aastaks oleks kõik need augud kinni topitud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Kaia Vask kirjutas üsna hiljuti, et kvooti ja riiki saabuva võõrtööjõu hulka võrreldes on piirmäär välismaalt saabuva tööjõu regulaatorina kaotanud oma olulisuse, kuna ettevõtjad toovad erandeid kasutades riiki kordades rohkem võõrtööjõudu, kui kvoot ette näeb. Kaia Vask ütleb, et Eesti sisserändepoliitika on vastuoluline, ja soovitab välismaalt tulevatele töötajatele selgete standardite kehtestamist – samade nõuete ja tingimustega, nagu on kohalikel töötajatel. Kas te olete tema soovitusi kuulda võtnud ja tegelete sellega?

Aitäh selle küsimuse eest! Mulle see küsimus väga meeldib, sest ma olen ametiühingute juhi ja eelmiste juhtidega ja ka teiste liikmetega neil teemadel palju rääkinud. Ma julgen öelda, et mina isiklikult või vähemalt sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et see suund on õige. Kindlasti peab olema võimalus, et teiste riikide töötajad saavad Eestisse tulla. Aga nagu ma olen siin juba varem öelnud, põhjus, miks minu arvates tuleks kolmepoolne otsustusmehhanism käivitada, on see, et siis on võimalik öelda, kui Eestisse tuuakse tööjõudu, kes [mingil moel] kahjustab Eesti töötajate [huve]. Näiteks seesama, mis te ütlesite, et nõuded ei ole piisavad või neile makstav palganumber on liiga väike, ka neid juhtumeid on meil olnud, või vastupidi, kui Eesti inimesele tuleb vähem maksta. Me teame, et on kokku lepitud kriteeriumid, millal tuleb võõrale töötajale rohkem maksta. Teatud juhtudel pole see kuidagimoodi põhjendatud ja on ebaõiglane. Sellepärast ma pean õigeks, et otsustusprotsessi juures oleksid nii ettevõtjad kui ka tööandjad. Ametiühingud saavad öelda, kus on need kohad, kus me teeme Eesti inimesele liiga, ja tööandjad saavad öelda, mis sektoris meil tegelikult ei olegi võõrtööjõu järgi vajadust või mis sektoris meil on mingisugune probleem, kas tuleb liiga palju maksta või vabalt võib olla ka see tähelepanek, et võrreldes siin töötavate inimestega makstakse liiga vähe. Selles süsteemis ei ole paindlikkust. Välismaalaste seadust on aastate jooksul jupikaupa kokku lapitud. Kui vähegi võimalik, siis mina seda muudaks. Ma olen sellest põgusalt rääkinud ka majandusminister Tiit Riisaloga. Aga see, kuidas edasi minnakse, sõltub lõppkokkuvõttes natuke ka majandusministri algatustest: immigratsioonipoliitika on Siseministeeriumi haldusalas, aga majanduspoliitika ja kõik töötamisega seotud küsimused MKM‑i haldusalas.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Lugupeetud minister! Kas te tunnistate, et idaslaavi kultuuriruumi rahvaste sündimus on märksa madalam kui eestlaste oma? Kui tunnistate, siis kas on loogiline järeldada, et massiimmigratsioon teravdab meie rahvastikuprobleeme? Kui te seda tunnistate, siis miks ajab valitsus rahvastikuprobleeme süvendavat, mitte neid leevendavat immigratsioonipoliitikat?

Aitäh! Palun teil mind aidata. Küsimuse algus, ma kuulsin, oli selline, et idaslaavi rahvaste sündimus on väiksem kui eestlaste oma. (Hääl saalist.) See oli nagu näitena, et venelasi sünnib vähem kui eesti inimesi, ma saan aru. Ja kuidas see probleemi suurendab, see teine pool …

Ei, nii ei ole võimalik, et siin küsimust täpsustatakse.

Vabandust! Kui venelasi … Võib-olla keegi teie kaassaadikutest saab mind järele aidata. Mina sain sellest niimoodi aru, et küsimuse püstitus oli selline, et kui venelasi sünnib vähem – neid elab siin Eestis teatud hulk –, aga eesti inimesi rohkem, siis mingil hetkel jääb venelasi siin järjest vähemaks ja siis see Eesti rahvastikku kuidagi nagu ei ohusta. See [küsimus] oli ju nii üles seatud või ma siis ei saanud sellest küsimuse püstitusest aru. Mina sain aru selliselt, et kui neid, jah, sünnib vähem, siis ta rahvuse mõttes ei ohusta kuidagimoodi.

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tänasel sotsiaalkomisjoni istungil tuldi välja väga huvitava ideega: Eesti tahab liituda sellise tööotsinguportaaliga nagu talendijaht, mille kaudu saavad kolmandatest riikidest pärit isikud otsida tööd Euroopa Liidu riikides, kaasa arvatud Eestis. Selle portaaliga [liitumise] kulu on 400 000 eurot. Esialgne hinnang on 400 000 eurot, sinna tuleb kindlasti veel juurde. Ma tahaksin teada saada, miks me paiskame raha kolmandatest riikidest migrantide, nõndanimetatud talentide sisse tarnimiseks, aga omal paneme kinni Metsküla kooli, Järvamaal Lehtse ja Jäneda [kooli], kuna raha ei ole. Kas te peate mõistlikuks sellist talendijahti, kus tuuakse sisse inimesi kolmandatest riikidest?

Aitäh teile! Ma ei oska seda konkreetselt … Ma olen kuulnud jah sellest, aga ma selle sisu hästi ei tea. See küsimus on vist majandusministeeriumi haldusalas, kindlasti oskaks majandusminister täpsemalt selgitada. Ma ei oska anda hinnangut, kui mõistlik see on. Mis puudutab talente, siis mulle meenub näiteks Taani, kes tõesti pingutab, ka rahaliselt pingutab selleks, et näiteks saada oma doktoriõppesse parimaid õppureid üle Euroopa ja lõpuks ka parimaid töötajaid. See tähendab, et inimesed on võimelised hiljem väga tarka tööd tegema ja väärtust looma. See on ka talendijaht. Neil on selline riiklik plaan ja seda on ka väga selgelt näha: nad on majanduslikult väga edukad olnud. [Alati] ei pea võtma võõrtööjõuna väga palju inimesi vastu, neid võib olla oluliselt vähem, kui näiteks täna Eestisse tuleb, kui need inimesed suudavad pakkuda seda tuge, mida majandusel vaja on. See võib ka olla. Aga mis puudutab konkreetselt seda [plaani], siis mul on seda raske kommenteerida, sest ma ei tea ega oska öelda, milliseid talente seal Euroopa Liidu [määruses] mõeldakse ja kas see lõpuks Eestit päriselus ka sisuliselt mõjutab või ei mõjuta. Meil on olnud [määrusi] ja muid Euroopa Liidu plaane, mida me oleme Riigikogus või komisjonides arutanud ja mille puhul on tundunud, et neid saab Eestis [huvides] kuidagi väga kõvasti ära kasutada, aga päriselu on hoopis vastupidine, neid praktiseerijaid võib olla väga vähe. Ma kahjuks jään vastuse võlgu.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Ma ei tea, minu meelest oli vist mikrofon vahepeal katki või ei kostnud. Ma küsisin ministri käest, kas ta peab seda mõistlikuks, et me toome välismaalt niinimetatud talente, aga oma koolid paneme kinni, oma talente ei taha. Ta rääkis sellest printsiibist, aga ma tahtsin teada, kas ta peab seda mõistlikuks. Ta ei vastanud sellele.

Aitäh teile, hea ametikaaslane! Ma loen seda täielikult protseduuriliseks küsimuseks mikrofoni kohta. Minule ei ole laekunud informatsiooni, et mikrofon oleks katki. Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Saadikud! Me oleme tegelikult nagu nõiaringis. Ühest küljest me tahame, et meil oleks põhiseaduse preambulist tulenev kohustus [tagada], et meil oleks rahvusriik, säiliks keel ja kultuur, teisest küljest me räägime kogu aeg sellest, et riigil ei ole millegi jaoks raha ja meil on tohutu eelarveauk. Kuidagi ei taha meie valitsuskoalitsioon aru saada, et meil on iibeprobleem – see ei ole valitsuse jaoks prioriteet. On arusaadav, et kui meil ei ole oma lapsi, oma maksumaksjaid, siis me peame hakkama neid sisse tooma, vastasel juhul ei suuda me pakkuda kõiki neid teenuseid, mida me riigina tahame pakkuda. See on selline lõpmatu nõiaring. Meil on valida kahe tee vahel. Üks tee on see, mille meie oleme ette pannud. Üritame vähemalt midagi ette võtta ja eeskujudega või mingil muul moel oma rahvale selgeks teha, et meid peab olema rohkem, eestlasi peab olema rohkem, et me suudaksime riigina täita oma kohustusi ja seda riiki ülal pidada. Praegu tundub, et valitsuse põhiline eesmärk on minna Rootsi teed: toome aga välistööjõudu sisse, sellega katame ära maksud, mida maksumaksjale nüüd järjest juurde pannakse, ja siis katsume seda riiki kuidagimoodi edasi vedada. Täna oli siin arupärimine peretoetuste teemal. Just need on need meetmed, mis võiksid aidata kaasa, et meid rahvusena rohkem oleks. Neid meetmeid ei kasutata, öeldakse, et see on üle jõu käiv meede. Immigratsioonipoliitika oli meil enne Ukraina sõda suhteliselt heas korras. Lubatud aastane kvoot oli 0,1% rahvaarvust ehk 1300 inimest. See oli välja arvutatud [suurus], mille Eesti riik suudab välja kannatada, et me välja ei sureks. Praegu on kogu see poliitika pea peale keeratud. Ühest küljest ma saan aru, et meil on Ukraina sõjapõgenikud, aga enam ei ole mingit ülevaadet, kui palju neid on ja kui palju suudab riik toetada teisi, sõdivad riike või ükskõik keda. Puudub selline loogiline lahendus, ka tänases küsimuses. Kas sisserände suurendamise plaani valguses on eelarves ette näha ka mingeid kulusid? Kust kaetakse need kulud, mis kaasnevad nende inimestega, kes siia tulevad? Ei ole selliseid kulusid [ette nähtud]. Ja ei ole ka läbi räägitud: ei ole siseminister majandusministriga, Tiit Riisaloga, neid asju läbi rääkinud. Tundub nagu selline peataolek: keegi teeb mingeid otsuseid, aga omavahel läbi ei räägita, isegi valitsuse tasandil. Ei saada aru, et iga sisserännanud inimene toob kaasa oma perekonna ja mingid mured. Nendele on enne vaja lahendusi leida. Täna on meil, nagu eespool mainiti, üle 100 000 inimese, kes ei oma tööd, ja töökohti on pakkumisel rohkem, kui on töötajaid võtta – see on omavahelises seoses niivõrd paigast ära. Täna oli huvitav seik. Majanduskomisjonis tuli meil arutlusele selline Euroopa Liidu … Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

… direktiiv, mille kohaselt hakatakse looma talendireservi. Sellest rääkis siin ka Kalle Grünthal. See on huvitav, et luuakse selline reserv, mida hakkab mingite rahade eest korraldama, ma ei tea, kes, kusjuures on teada, et eraettevõtluses on tööjõuportaalid olemas. Selle loomisele kulub 15 miljonit ja ülalpidamiseks 8 miljonit aastas. Eesti riigile läheb see aastas maksma vähemalt 200 000 – 300 000 eurot. Kõik see viitab sellele, et tööjõudu ei jätku kusagil ja kui seda juurde tuua, siis peab seda otsima kolmandatest riikidest. Meil ei ole häid lahendusi. Kui ei kuulata neid ettepanekuid, mida praegune opositsioon teeb, ja üritatakse seda lahendada migratsioonipumbaga, siis jõuame sinna, kus on praegu Rootsi: getostunud linnaosad, pommid plahvatavad. Paarikümne aastaga on saanud Euroopa ühest turvalisemast riigist kõige õudsem unenägu, mida ei tahaks ükski inimene näha. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et me oleme tegelikult väljasuremiskursil. Kellad peaksid [helisema] kõikide inimeste peades või kusagil taga kuklas, et midagi peab ette võtma. Ja selleks ei saa olla migratsioon. Selleks saab olla ikkagi omaenda riigi kodanike arvu tõstmine, mis saab toimuda ainult meie endi perede suurenemise teel. Lugupeetud valitsuskoalitsioon, mõelgem rohkem selle peale, kuidas meie omaenda peresid, suurperesid toetada, selmet proovida neid probleeme lahendada migratsiooniga. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.