Arupärimine palga mittejõudmise kohta õpetajatele (nr 601)

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku ja Vadim Belobrovtsevi 8. veebruaril 2024 esitatud arupärimine palga mittejõudmise kohta õpetajatele. Arupärimine on numbriga 601. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Anastassia Kovalenko-Kõlvarti.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tõesti, see arupärimine oli ajendatud õpetajate streigist, mis toimus jaanuaris. Muidugi oli õpetajatel tol hetkel õigustatud ootus saada palgatõusu, sest seda oli lubanud uus koalitsioon, kes oli sätestanud selle eraldi ka koalitsioonilepingus. Me ju mäletame, kuidas kuid ja kuid kestsid erinevad arutelud, mitu nädalat oli streiki, ja tulemuseks oli õpetajate palga 17‑eurone tõus. Aga lisaks sellele, et valitsuses toimusid arutelud, et otsiti süüdlasi koalitsioonipartnerite seas ja otsiti süüdlasi opositsioonist, leiti veel ühed süüdlased. Nendeks olid kohalikud omavalitsused. Nimelt, peaminister on väga palju erinevates sõnavõttudes väitnud, et nii Tallinnas kui ka teistes kohalikes omavalitsustes ei jõua riigi eraldatav raha tegelikult õpetajate palkadesse. Samuti on peaminister väitnud, et õpetajatele streigi ajal palga maksmine oli seadusvastane. Üldiselt, kui tullakse selliste väidetega välja, tuleks ka viidata, millistel andmetel need põhinevad, ning vajaduse korral rakendada sanktsioone. Tol momendil midagi sellist tehtud polnud. Sellest tulenevalt oligi esitatud minu ja minu kolleegide arupärimine, kus me tahtsime saada täiendavalt vastuseid, millistel andmetel sellised väited põhinesid. Palusimegi, et toodaks välja täpsed andmed, millises ajavahemikus, millistes koolides, millistes summades siis ei jõudnud riiklikult eraldatud raha õpetajate palkadesse. Samuti, kui raha ei ole tõesti kasutatud sihtotstarbeliselt, siis on riigil ju alati võimalus seda raha tagasi nõuda. Kas seda plaanitakse teha, miks seda pole siiamaani tehtud ja kas peaminister plaanib algatada ka riikliku järelevalve menetluse? Sama küsimus oli selle kohta, kui peaminister väitis, et streigi ajal palga maksmine ei olnud seadusega kooskõlas. Ka siin sooviks täpsemat [vastust], milline oli see juriidiline analüüs, mille alusel selline väide [esitati], ja mida on siis peaminister kavatsenud teha. Kas kavatsetakse näiteks tagasi nõuda see raha, mida kohalik omavalitsus on maksnud? Siin on veel paar küsimust. Ma loodan, et peaminister loeb need ette ja vastab nendele. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Enne kui palun [vastama] peaministri, on Henn Põlluaasal küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Te väitsite hetk tagasi, et peaministril pole midagi pistmist peretoetuste vähendamisega, et tema allkirja seal all ei ole, et selle võttis vastu Riigikogu. Nojah, kui arvestada sedasi, nagu koalitsioon olekski terve Riigikogu, siis oleks see osaliselt ehk kõige. Aga see algatus ei tulnud mitte siit, vaid tuli ikkagi valitsusest ja peaministri allkirjaga. Nii et täpsuse huvides ma tahtsin selle ära korrigeerida.

Jah, hea kolleeg, ma üsna täpselt mäletan, et ütlesin, et seadusi võtab vastu ikkagi parlament, peretoetusi saab muuta seadustega ja seda tegid Riigikogu liikmed ning Kaja Kallas ei saanud hääletada selle poolt ega vastu. Kust see algas, ega me seda väga täpselt, hea kolleeg Henn Põlluaas, ei teagi, kas valitsusest või koalitsiooniläbirääkimistelt või kust iganes. Nii et selles mõttes ka ei pruugi see väide olla täpne. Aga jah, valitsuse eelnõul on loomulikult all peaministri allkiri. Aga nüüd palun Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks auväärt peaministri Kaja Kallase.

Aitäh, head arupärijad! Vastan küsimustele. Ma ei tea, kas ma need tsitaadid pean ka ette lugema, et kõik saaks aru, või [piisab, et] need on arupärimises. See võtab lihtsalt väga palju aega ja siis jääb küsimusele vastamiseks vähem aega. Aga olgu, loen ette: "07.02.24 Riigikogu infotunnis ütlesite, et riigi eraldatav raha õpetajate palkadeks ei jõua Tallinnas õpetajateni. Teie tsitaat: "Et see, et palk ei jõua õpetajateni, mida meie õpetajatele toetusena maksame, peaks olema meeleavaldus linnavalitsuse ees, et miks see nii on, miks siis Tallinnas ei jõua õpetajateni?" Palun tooge välja täpsed andmed, millises ajavahemikus, millistes koolides ning millises summas ei jõudnud riiklikult eraldatud raha õpetajate palkadeks?" Te olete Tallinnas Keskerakonna pikaaegse juhtimisega kursis ja te kindlasti teate, et kohaliku omavalitsuse üksustele määratud tasandus‑ ja toetusfondi jaotuse ning jaotamise ulatuse, tingimuste ja korra määruse alusel antakse kohalikele omavalitsustele haridustoetust, sealhulgas õpetajate palgatoetust. See tähendab, et õpetaja tööjõukulude toetust antakse koolipidajale ehk Tallinna linnale, mitte konkreetsele koolile. Seetõttu puuduvad haridustoetuse jaotuses koolipõhised andmed, küll on aga andmed koolipidajapõhised. Sealt on näha, et riik eraldab 2024. aastal Tallinna linna õpetajate tööjõukulutoetuseks kokku 123,3 miljonit eurot. See võimaldaks Tallinna linnal avada 3516 õpetaja ametikohta, kui maksta igal õpetaja ametikohal riigi arvestuslikku keskmist, 2184 eurot, ehk alammäär pluss 20%. Ent Tallinna linn on avanud vaid 3229 ametikohta ehk 8,1% vähem. Kuna Tallinna linn on avanud 287 õpetaja ametikohta vähem, kui riiklik toetus seda võimaldaks, võib eeldada, et õpetajad on Tallinnas ülekoormatud. Kui õpetajatega kohtuda, siis ülekoormus on see peamine etteheide. See, et õpetajad töötavad ülekoormusega, võimaldab omakorda maksta avatud õpetajate ametikohtadel keskmist palka 2378 eurot. Lisaks on Statistikaameti andmetest näha, et Tallinna linnas on hariduse ehk alus‑, üld‑, kutse‑ ja huvihariduse osakaal kogukuludes väiksem kui kogu Eestis keskmisena, ning mis kõige kurvem, aastatega on linna panus osakaaluna vähenenud. Kui 2019. aastal oli Tallinnas kogu hariduse osakaal eelarves 40,3%, samal ajal Eestis keskmisena oli see 48,7%, siis 2022. aastaks oli Tallinnas kogu hariduse osakaal langenud 37,7%‑le, Eestis keskmisena 47,2%‑le. Vahed olid üle 10%. Statistikas ei ole näha, et Tallinn teeks pingutusi, vähendamaks õpetajate ülekoormust ja suurendamaks palka. Miks see siis niimoodi on? Teine küsimus: "Olete sama väitnud ka teiste kohalike omavalitsuste kohta, näiteks 24.01.24 toimunud Riigitogu infotunnis. Teie tsitaat: "Kui me vaatame seda tabelit, meie palgatoetus, mida me eraldame kohalikele omavalitsustele vastavalt sellele, palju neil on õpilasi, palju on õpetajaid, aga ometi me näeme reaalsetest laekumistest, et õpetajad saavad vähem. Kuhu see raha läheb?" Palun tooge välja täpsed andmed, millistes kohalikes omavalitsustes see probleem esineb, millises ajavahemikus, millistes koolides ning millises summas ei jõudnud riiklikult eraldatud raha õpetajate palkadeks?" Õpetaja keskmise töötasu seire kohalike omavalitsuste lõikes näitab, et koolipidajate vahel on suured erinevused keskmiste palkade osas, vaatamata sellele, et riigi eraldatavat toetust arvestatakse kõigile ühetaoliselt. Mitmed omavalitsused maksavad õpetajatele enam kui 120% riigi keskmisest palgast, kuid samal ajal on mitmeid omavalitsusi, kus õpetajate keskmine palk jääb alla riigi keskmisele palgale. Saldoandmike ja Haridus‑ ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt ei kasutanud eraldatud haridustoetust õpetajate palkadeks 2022. aastal ära 11 omavalitsust: Raasiku vald, 99,8%, Vormsi vald, 90,9%, Rakvere linn, 98,7%, Tori vald, Muhu vald, Ruhnu vald, Kambja vald, Luunja vald, Otepää vald, Setomaa vald, Võru vald. Kolmas küsimus: "Kui Teie väide vastab tõele ja kohalikud omavalitsused ei kasuta raha sihtotstarbeliselt, siis on riigil võimalus see raha tagasi nõuda. Miks pole seda tehtud?" Kohalikud omavalitsused on oma otsustes autonoomsed, õigus raha sihtotstarbelist kasutamist auditeerida on Riigikontrollil. Ministeeriumidel on õigus teha üldseiret ja esitada küsimusi, mida Haridus‑ ja Teadusministeerium on ka teinud, näiteks Luunja valla väga madala kasutusprotsendi kohta. Õpetajate tegeliku keskmise palga kujunemisel on oluline koht töökoormusel. Nii nagu Tallinnas on näha, on Tallinn avanud 8,1% vähem ametikohti, mille tulemusena on õpetajad üle koormatud. Samas, see, et [õpetajad] ülekoormusega töötavad, võimaldab omakorda maksta avatud õpetajate ametikohtadel keskmist palka. Suures pildis koorubki välja kolm suunda. Esiteks, optimaalne ehk omavalitsused, kus on loodud nii palju õpetajate ametikohti, kui õppekava täitmise arvestus näitab, selliseid omavalitsusi on 29. Siis on alakoormatud, need on omavalitsused, kus on loodud kolm või enam õpetaja ametikohta rohkem, kui õppekava täitmise arvestus näitab, selliseid omavalitsusi on kokku 35. Ja ülekoormatud, need on omavalitsused, kus on kolm või enam õpetaja ametikohta vähem, kui õppekava täitmise arvestus näitab, kokku on selliseid omavalitsusi 15. Kõige markantsem on Tallinna linn, kus me ei räägi mitte kolmest õpetajast, vaid me räägime 287 õpetajast ehk on loodud 287 õpetaja ametikohta vähem, kui riiklik arvestus ette näeb. Kõikides kohalikes omavalitsustes ei planeerita õpetajate ametikohti optimaalselt. Ühe võimaliku lahendusena on Haridus‑ ja Teadusministeerium kaalunud ka rahastusmudeli muutmist. Aga siiski tuleb arvestada, et kohalikud omavalitsused on oma otsustes autonoomsed. Neljas küsimus: "Milliseid samme plaanite ette võtta, et raha mittesihtotstarbelist kasutamist lõpetada? Kas plaanite algatada riikliku järelevalvemenetluse?" Üldhariduskoolide pidajatele eraldatakse õpetaja tööjõukulutoetust tasandus‑ ja toetusfondist. Haridus‑ ja Teadusministeerium teostab järelevalvet õppe‑ ja kasvatustegevuse läbiviimisega seonduvalt. Kontrolli, kuidas raha kasutatakse, piirab kohaliku omavalitsuse [üksuse] finantsjuhtimise seaduse § 31 lõige 3, kus sisuline kontrolliõigus on antud Riigikontrollile. Juhul, kui tuvastatakse, et omavalitsused ei kasuta eraldatud toetust sihtotstarbeliselt, tuleb omavalitsusel taastada õpetaja palgatoetus omavahendite arvelt. Viies küsimus: "Samuti olete väitnud, et streigi ajal õpetajatele palga maksmine on seadusevastane. [---] Juhul, kui juriidiline analüüs näitab, et raha kinnipidamine nendelt omavalitsustelt, kes maksid palka streigi ajal, on võimalik, kas kavatsete seda ka teha? Mida kavatsete teha siis, kui juriidiline analüüs näitab, et kohalike omavalitsustel oli õigus maksta õpetajatele palka streigi ajal?" Seadusest tulenevalt ei ole õigust maksta palka streigi ajal. Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 25 lõige 1 sätestab, et streigi aja eest töötajatele palka ei maksta. Ka riiklik lepitaja tõlgendab seda sätet kui keeldu streigi ajal palka maksta. Niimoodi on seda tõlgendatud ka teistes riikides. Aga väga keeruline on tuvastada, kellele on streigi ajal palka makstud. See eeldaks isikupõhiselt palgaarvestuse analüüsimist, mis ei ole aja‑ ja töömahu tõttu kulutõhus tegevus. Aga fakt on see, et seadus keelab [streigi ajal] palga maksmise. Tallinna linn tahtis mängida head onu, maksis palka, kuigi seadus seda keelab. Kuues küsimus: "Ütlesite 07.02.24 Riigikogus infotunnis, et asjaolu, et Tallinnas palk ei jõua õpetajateni, mida õpetajatele toetusena makstakse, peaks olema aluseks meeleavaldusele linnavalitsuse ees. Kas tegemist on ametliku üleskutsega õpetajatele korraldada meeleavaldus Tallinna linnavalitsuse ees? Kui jah, kas plaanite ka ise meeleavaldusel osaleda ning millal võiks see meeleavaldus toimuda?" Ei, mina ei toeta streike, ei kutsu üles streikima, ei kasuta õpetajaid poliitiliselt ära, nii nagu teie seda tegite meeleavaldusel esinedes. Tegemist oli lihtsalt osundusega, kus probleem päriselt asub. See, kes siin on käitunud ebakorrektselt, on Tallinna Linnavalitsus. Kõik peamised mured, mis on seotud õpetajate ülekoormuse ja kõige sellega, peaksid õpetajad adresseerima ka Tallinna Linnavalitsusele, sest Tallinna munitsipaalkoolide õpetajate tööandja on Tallinna linn. Koolipidaja vastutab õpetajate töö‑ ja palgakorralduse eest ja ka selle eest, et see palk õpetajateni jõuaks. Aitäh!

Suur tänu, auväärt peaminister! Teile on mõned küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Tegelikult sai teie vastustest ju aru, et raha mittesihtotstarbelist kasutust polnud.

Mis asja!

Te tõite välja, et Tallinnas on õpetajate ametikohti avatud vähem. Aga see ju näitab teie tegemata tööd. Tõesti, õpetajaid polegi, neid on raske leida ja riik pole suutnud õpetajaid ette valmistada. Te otsite jällegi süüdlasi. Nüüd on teie sõnade järgi Tallinn süüdi ka selles, et õpetajad on üle koormatud. Aga miks nad on üle koormatud? Sest õpetajate kohad ei ole kõik täidetud, õpetajaid on raske leida. Ma ei tea, võib-olla teil ei ole täpseid andmeid, aga Tallinna õpetaja keskmine töötasu 2023. aastal oli 2418 eurot, mis on 133% Eesti keskmisest. See on väga tore, et te tõite selle probleemi välja ja tõite otse välja, et Tallinnas on puudu üle 200 õpetaja. Tore, et riik seda lõpuks teadvustab. Mul ongi küsimus: mida te teete riigi poolt ja enda poolt, et Tallinn ja teised kohalikud omavalitsused saaksid õpetajate kohad täidetud?

Aitäh! Me oleme suurendanud õpetajate koolitamise tellimust. Aga siiski, kui vaadata neid omavalitsusi, mis on Tallinna ümber, kes maksavad õpetajatele juurde, [siis on näha, et seal] ei ole sellist õpetajate puudust nagu Tallinnas. Tallinnas on loodud vähem kohti sellepärast, et te saaksite näidata, et te olete nii-öelda head, kes maksavad õpetajatele aasta lõpus preemiat. See ei ole õige. See on minu meelest häbiväärne, et Tallinna linnas on kogu hariduse osakaal eelarves 37,7%. Ülejäänud Eestis on see keskmiselt 47,2%. Ehk Tallinna linn kui kõige rikkam omavalitsus kohtleb oma õpetajaid selliselt.

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Tahan rääkida õpetajate ootuste petmisest ja lubaduste mittetäitmisest. Ei jaanuaris ega veebruaris ei kandnud riik Ida-Virumaa eesti keeles õpetavatele õpetajatele üle ettenähtud palgalisa, mistõttu pedagoogid said selle alles märtsi lõpus. Põhjenduseks öeldakse, et Haridus‑ ja Teadusministeerium peab omavalitsustelt laekunud andmeid kontrollima, kuna haridusasutuste poolt Eesti hariduse infosüsteemi ja taotluste menetlemise infosüsteemi lisatud andmete sisestamise ja tõlgendamise kvaliteet on väga erinev. Olukorras, kus Ida-Virumaa koolid kannatavad õpetajate puuduse all ja omavalitsused koos koolidirektoritega annavad endast parima, et meelitada sinna uusi õpetajaid, teeb riigi viivitamine lubatud lisatasude väljamaksmisega värbamisprotsessi veelgi keerulisemaks. Palun teie hinnangut antud olukorrale.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Peabki kontrollima. Me maksame ikkagi Ida-Virumaa õpetajatele väga suurt palgatoetust ja seetõttu me tahame olla kindlad, me tahame veenduda, et need õpetajad on ikkagi suutelised eesti keeles õpetama. Seetõttu võtabki see kontroll aega. See on selle jaoks, et ei tehtaks sikku.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma siis edastan teie mõtted seoses streigiga teie koalitsioonipartneritele, kes esinesid seal miitingul või esinesid streigi [osalistele]. Kaasa arvatud haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas esines seal ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja, vähemalt üks, esines seal. Ma ütlen neile, et peaminister ütles, et nad soovisid poliitilist kasu saada. Aga minu küsimus on pigem see. Te [räägite] kogu aeg, et Riigikontroll peaks uurima, kas oli mingi rikkumine või ei olnud, kas raha kasutati sihtotstarbeliselt või mittesihtotstarbeliselt. Kas te ise valitsuse esindaja ja juhina kavatsete siis Riigikontrolli poole pöörduda? Kui teie arvates rikkumine toimus, siis peaks ju Riigikontroll sellega tegelema.

Aitäh! Esiteks, see oligi minu arvates inetu ja ma ütlesin seda neile ka. Lõigata sellises kohas poliitilist profiiti ei olnud minu meelest õige, aga see on nüüd möödas. Te ei pea neile seda ütlema, ma olen seda neile ise juba öelnud. Aga ma mäletan küll ka linnapead seal täiesti õitsemas, ütleme niimoodi. Riigikontroll teeb oma töökavad ise. Loomulikult on nad ka näinud seda segadust, mis nende haridustoetustega on. Ma loodan, et nad võtavad selle ette. Aga Riigikontroll on sõltumatu ja peaminister sellist korraldust neile kuidagi anda ei saa.

Suur tänu, hea peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tuletan korra meelde, kuidas kogu see õpetajate palga teema üldse alguse sai. Me mäletame, et septembris, kui õppeaasta alles algas, oli juba teada, et õpetajate palgaküsimuse teema eskaleerub. Õpetajatel oli õigustatud ootus palgalisa saada, sest oli lubadus, mis on eraldi koalitsioonileppes kirjas, et õpetajate palk tõuseb 120%‑ni Eesti keskmisest. Mis siis pärast toimus? Neli kuud käis ühiskonnas arutelu. Peaminister, haridusminister, teiste erakondade esindajad, koalitsioon omavahel, opositsioon, haridustöötajate liit – kõik arutasid ja arutasid seda teemat. Nelja kuuga ei suudetud leida mitte mingit lahendust ja kõik lõppes ikkagi streigiga. Me mäletame, et jaanuaris oligi õppetöö häiritud, aga kõik jätkus ikka samamoodi. Ühed tegid nägu, et otsivad väga usinalt raha, teised tegid nägu, et raha pole ega tule. Opositsioon avaldas kriitikat. Aga väga mugava positsiooni võtsid Reformierakonna koalitsioonipartnerid sotsid ja Eesti 200. Tekkis lausa koalitsioonisisene opositsioon. Nendel käis selline jutt, et teate, et meie siin hea meelega leiaksime ja annaksime raha, aga näe, peaminister ei lase. See oli väga mugav positsioon. Seda oli huvitav jälgida. Muidugi, jälle arutati ja arutati, ja mis siis lõpuks leiti? Leiti 17 eurot palga tõstmiseks. Küsimus ei ole täna selles, et koalitsioon järjekordselt pettis õpetajaid, ja mitte selles, et pärast kuid kestnud arutelusid said õpetajad vaid 17 eurot palgalisa, vaid selles, et poole aasta jooksul raisati eba[mõistlikult] palju avaliku sektori ressurssi. Kaasatud olid pea kõik ministrid, kaasatud oli peaminister, aga kokkuvõttes probleemi ei pika‑ ega lühiajalises plaanis ei lahendatud. Mis kõige huvitavam: õpetajad pole siiamaani seda raha saanud. Umbes samasugune olukord on õpetajatel olnud Ida-Virumaal, kus palk on pidevalt kuude kaupa hilinenud. Seda ka sellel põhjusel, et seal olid erinevad bürokraatlikud kohustused peale pandud. Siis muidugi imestatakse, et huvitav, kuhu see riigi raha kogu aeg läheb. Aga selline asjaajamisviis viibki kogu ressursi minema, nii ajalise kui ka rahalise. See on lihtsalt veel üks näide selle kohta, kuidas valitsus ei ole suuteline lahendama ühtegi probleemi ega väljakutset mitte üheski valdkonnas. Vabandust väga, aga päris hirmus hakkab. Mis saab siis, kui meil [tekib] mõni reaalne kriis, kui tekib reaalne oht? Kujutage ette, kui meil hakkab siis samasugune palagan pihta, kõik arutavad midagi, näitavad näpuga üksteise suunas. Ja mida veel probleemi lahendamise asemel tehakse? Otsitakse süüdlasi. Mille peale läks valitsuse energia kogu selle aja jooksul? Esiteks muidugi omavaheliste suhete klaarimisele koalitsiooni sees, mis on tavapärane, ja opositsiooni süüdistamisele, mis on ka tavapärane. Aga tagatipuks leiti üles kohalikud omavalitsused ja hakati neid süüdistama. Mindi lausa selliste, vabandust väljenduse eest, räigete süüdistusteni välja. Peaminister koos haridusministriga väitis ja nad siiamaani üritavad väita, et kohalikud omavalitsused ei kasuta raha sihtotstarbeliselt, palk ei jõua õpetajateni. Aga vaatamata erinevatele arupärimistele, küsimustele, ei ole me saanud selgust. Ka täna peaminister tegelikult ei öelnud välja, mida siis lõpuks tehakse. Kas nõutakse see raha tagasi, kui seda oli mittesihtotstarbeliselt kasutatud? Me ei saanud seda vastust. Peaministrile meeldib alati rääkida õigusriigist. Aga kuidas saab niimoodi olla, et tullakse Riigikogu ette, [esinetakse] meedias, loobitakse selliseid süüdistusi, aga mingeid edasisi samme ei tehta? Ka streigiga oli nii. Peaminister süüdistab kohalikke omavalitsusi siiamaani selles, et rikuti seadust, streigi ajal maksti õpetajatele palka. Samas, miks siis seda raha kinni ei peetud ja miks seda ei plaanita teha? See on ju ka peaministri hinnangul raha mittesihtotstarbeline kasutamine. Minu jaoks on üldse arusaamatu, miks siis, kui ma esitan mingi küsimuse, mis puudutab riiklikku teemat – ma küsisin probleemi kohta, et õpetajaid ei olegi, neid ongi puudu, kohad on täitmata –, saan ma vastuse selle kohta, mida Tallinna Linnavalitsuses on tehtud valesti, kuidas linnavalitsus on süüdi või kuidas linnapea kuskil õitses. Ma ei tea, mul tekkis lausa selline mõte või idee, et võib-olla peaministril on endal tulnud tahtmine minna linnavalitsust juhtima. Praegu on see võimalus täitsa olemas. Mina ikkagi esitan küsimuse riikliku teema kohta, mis puudutab kõiki omavalitsusi, mis puudutab tervet riiki. Väga kurb on see, et valitsuse energia ei kulu kahjuks mitte lubaduste täitmisele ja probleemidele lahenduste leidmisele, vaid reaalselt valeväidete esitamisele, alusetute süüdistuste loopimisele, süüdlaste otsimisele. Me mäletame, et see toimus tollal ju nädalast nädalasse. Ja milleks? Mida see lõpuks andis? Selle asemel, et kiiresti probleemidele lahendust otsida, kulutati ressurssi kõigele muule. Nagu ma juba mainisin, septembris oli see hetk, kui õpetajad nõudsid palgatõusu. Septembris oli see hetk, kui oli teada, et probleem eskaleerub. Täna on 1. aprill. Lubatud 17 eurot, mida valitsus peaks õpetajatele maksma, pole õpetajad siiamaani saanud. Me oleme selle kriisiga sealmaal, et teised ministrid ei saa isegi oma valdkonna rahastamise küsimusi arutada. Minister Riina Sikkut on otse öelnud ka siin Riigikogu saalis, et tervisevaldkonna rahastamise küsimusi polegi arutatud, kuna terve talve oli õpetajate kriisi teema laual. Tundub, et ainus, mida praegu saab arutada, on erinevad maksutõusud. See on see, mis jõuab valitsuse lauale. Aga kogu see olukord lihtsalt näitab tänase koalitsiooni ja valitsuse taset, seda, millisel tasemel tegelikult juhtimisstiil on. Kahjuks oskust reaalselt juhtida, probleeme ja kriise lahendada, näha mitu sammu ette koalitsioonil ei ole. Ainus oskus, mida ma juba mainisin, on see, et erinevaid probleeme ja väljakutseid suudetakse veel suuremaks kriisiks muuta ja leida endale veel vaenlasi oma riigi sees ja oma partnerite seas. Nagu ma juba mainisin, tegelikult hakkab hirm selle ees, kuidas me hakkama saame, kui mõni reaalne kriis tekib. Mõelge korra sellele. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Kolleeg Anastassia rääkis praegu konkreetselt sellest, mis puudutab õpetajate streiki ja kõike, mis selle ümber on, kõike, mis selle põhjustas. Mina arvan, et probleem on palju sügavam. Asi ei ole ainult õpetajates ja asi ei olnud ainult selles, et tuli õpetajate streik. Ma arvan, et asi on selles, et meie valitsus on tekitanud olukorra, kus Eesti inimesed enam ei usalda riiki. See on hästi suurt muret tekitav tendents. Tuletame meelde, miks see streik üldse tuli. See [põhjus] oli jälle rikutud lubadus. Õpetajatele lubati, et nende palk tõuseb, tõuseb kuskil 8% võrra. Päeva lõpus, kui valitsus tuli eelarveläbirääkimistelt välja, siis haridus‑ ja teadusminister ütles, et jah, palgatõus tuleb, aga 1,7%, mis kõlas ausalt öeldes mõnitamisena. Siis hakatigi rääkima sellest, et tuleb õpetajate streik, sest valitsus oli kahjuks oma lubadust murdnud ja õpetajatele see ei meeldinud. Ma saan nendest väga hästi aru. See on hästi keeruline, hästi koormav amet. Nagu me teame, küsitlused näitasid juba pärast koroonakriisi, mis oli omaette väljakutse ja katsumus õpetajate jaoks, et circa 90% Eesti õpetajatest on kas läbi elanud läbipõlemise või on praegu läbipõlemisprotsessis. Vabandust väljenduse eest! Teisisõnu, ainult 10% kõikidest õpetajatest tunnevad oma tööst rõõmu ja lähevad hea meelega hommikul kooli ja saavad [tööga rahul olles] õhtupoole koju tagasi minna. Üle 60% õpetajatest on täie tõsidusega mõelnud selle peale, et vahetada ametit ja vahetada üldse valdkonda, kus nad oma tööd teevad. See on muljet avaldav number, et üle poole õpetajatest on tahtnud õpetajaameti maha panna. See jällegi näitab seda, et nad ei ole väga õnnelikud. Meie eesmärk peab olema õnnelik õpilane ja õnnelik õpetaja, siis on meie ühiskonnas olukord hea. Aga seda kahjuks ei ole. Kui rääkida usaldusest, siis see, ma arvan, aina rohkem väheneb, sest valitsus kogu aeg teeb midagi, mis seda usaldust riigi vastu kärbib. Tuletame meelde: paljulapselised pered. Toetust tõsteti, ja peab ausalt tunnistama, et omal ajal tõsteti seda toetust korralikult, mis oli ka demograafilisest vaatevinklist väga õige otsus. Aasta pärast võeti sellest tõusust 200 eurot kuus maha. Nagu öeldakse: ei olnud pikka pidu. Okei, vaatame edasi: pensionärid. Keskmine pension vabastati tulumaksust. Väga tore, väga õige otsus. Jällegi, eakad inimesed elavad meil päris tagasihoidlikult. Aga siis tuleb uudis, et valitsus hakkab kokku panema eelnõu, mis ikkagi maksustab pensioni, maksustab ka keskmise pensioni. Ta plaanib seda teha juba 1. jaanuarist 2025, mis tähendab, et põhimõtteliselt see suurepärane meede kehtib vaid kaks aastat. Palun ühe minuti juurde.

Üks minut lisaks, palun!

Niimoodi me läheme edasi ja saame kogu aeg aru, et aina tekib juurde huvirühmi – nimetame neid nii –, kelle usaldus riigi vastu aina väheneb, sest valitsus teeb midagi, mis tegelikult rikub seda usaldust, ja nii see vähenebki. Õpetajad on järgmine näide: lubati palgatõusu, aga palgatõusu sellisel kujul ei tulnud. Õpetajad olid piisavalt julged, korraldasid streigi ja tänu sellele said midagi juurde, kuigi väga paljud arvavad, et see on pigem mõnitamine, kui 17 eurot kuus juurde tuli ja veel brutona. Nüüd käivad läbirääkimised ja loodetavasti õnnestub midagigi saada töökoormuse ja karjäärimudeli kontekstis. Aga kas õnnestub, seda me näeme, sest läbirääkimised kestavad vist suveni. Nii et probleem on selles, et valitsus käitub niimoodi, et aina rohkem kaob inimeste usaldus riigi vastu. Ma arvan, et see ei ole vastutus[tundlik] käitumine. Tahaks väga, et meie valitsus oleks selline, et usaldus riigi vastu [suureneks], mitte vastupidi. Aitäh!

Suur tänu tasakaaluka kõne eest! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Suur tänu, hea peaminister! Oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Nüüd on juhataja vaheaeg viis minutit. Me oleme ennaktempos liikunud. Juhataja vaheaeg viis minutit. V a h e a e g