Politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu (670 SE) teine lugemine

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Peeter Tali, Ando Kivibergi, Anti Haugase ja Mati Raidma algatatud politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Teie ees oleva eelnõu algus ulatub käesoleva aasta mai lõppu, juuni algusesse, kui vastavalt märkustele siseminister keeras kinni numbrituvastuskaamerate pildi, kuna seal oli õiguslikke probleeme, mida prooviti lahendada. Ministeerium tõi komisjoni ühe eelnõu, mille ta palus komisjonil algatada. Komisjon seda ei teinud, kuna leidis, et eelnõu vajab veel täiendavat analüüsi, mille peale neli Riigikogu liiget algatasid selle eelnõu ja esimene lugemine toimus ka juunikuus. Edasi tuli eelnõu komisjoni ja anti päris pikk muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Mõte oli selles, et kõik need institutsioonid, kes olid kriitilised selle eelmise sõnastuse suhtes – õiguskantsler, Justiits- ja Digiministeerium, Andmekaitse Inspektsioon –, saaksid tekstile otsa vaadata ja korrektuure teha. Muudatusettepanekute kohta märgin veel seda, et Riigikogu liikmetelt ettepanekuid ei laekunud, aga kõikide nende institutsioonide esindajad said kokku ühise laua taga ja Vabariigi Valitsus saatis meile ettepanekute teksti, mida komisjon arutas esmaspäeval, 15. septembril. Olime kutsunud laua taha Siseministeeriumi esindajad, Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori, Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad, Andmekaitse Inspektsiooni esindajad, õiguskantsleri esindajad ja Rahandusministeeriumi esindajad. Lühidalt öeldes sai kõik formuleeritud üheks muudatusettepanekuks, mille kohaselt muudetakse [eelnõu seitsme] lõigu sõnastust. [Konkreetselt] võiks öelda, et seaduse 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 131. Ma ei hakka kõiki neid sõnastusi siin teile ette lugema, need on väga hästi jälgitavad ettepanekute tabelis, [kus näeb], mis on maha tõmmatud ja mis on alla joonitud. Aga me kuulasime nende institutsioonide esindajad ära ja kõik kinnitasid ühest suust, et sellisel kujul see tekst neile sobib. Siis said komisjoni liikmed küsida. Küsimusi loomulikult oli erinevatel teemadel, ma mõned toon ka välja. Küsiti, et kui auto on ära varastatud, siis kuidas on võimalik kasutada numbrituvastuskaamerat, kui auto väärtus ulatub üle 8800 euro, nagu eelnõus oli. Selle peale vastati, et tegelikult kriminaalmenetlus algatatakse praegu, kui eseme väärtus ületab 200 eurot. Üldiselt sellega probleeme ei olnud, kuna korrakaitseseaduses on sätestatud, et [kahju on olulise väärtusega siis, kui see ületab] ühe kuu palga alammäära kümnekordselt. Sealt see summa tuli, 8860 eurot ongi ühe kuu palga alammäära kümnekordne tuletis. Küsiti ka näotuvastuse kohta, et kas nende [kaameratega] saab seda teha. Saime Siseministeeriumilt vastuse, et iseenesest, kui on ikka väga tõsine kuritegu, siis näotuvastust võiks ju kaameratega teha, aga antud eelnõu kohaselt seda eristust ei ole tehtud. Võib-olla kunagi tulevikus – ehk siis, kellele see mõte ei meeldi, peab valmis olema. Paar komisjoni liiget küsisid ka sõiduki tagantpildistamise kohta ja selle peale Siseministeeriumi esindaja ja ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor vastasid, et seni ei ole olnud seda kõige lihtsam teha, kuna fokuseerimine on keeruline. Ühesõnaga, praegu seda ei ole. Loomulikult oli meil komisjonis ka eriarvamusi ja et ma siin kogu seda diskussiooni objektiivselt kajastaksin, siis ütlen ka selle ära, et kolleeg Vooglaid sõnas, et nii tema kui ka EKRE fraktsioon ei toeta selle eelnõuga reguleeritavat süsteemi üldiselt juba kontseptuaalsel tasandil. Küsiti veel küsimusi. Küsiti, kuidas tekivad ohuhinnangud, mille järgi neid kaameraid üles pannakse, ja kuhu pannakse ka mobiilseid kaameraid. Selle peale andsid meile selgitusi nii Siseministeeriumi esindaja ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor. Küsiti ka piltide kvaliteedi kohta: kui kvaliteetsed need on ja kas neid saab näha. Sellele reageeris Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor sellega, et kutsus kõiki õiguskomisjoni liikmeid omale külla, et nad saaksid näha, mis kvaliteediga need pildid on. Avaldati ka arvamust, et neid kaameraid ei panda mitte nende kohtade peale, kuhu neid vaja oleks, vaid sinna, kus saaks kõige lihtsamalt trahvi koguda. Peadirektor rõhutas, et Politsei- ja Piirivalveamet ei saa trahvide laekumistest üleüldse mingit tulu ja neil puudub seetõttu huvi neid niimoodi meelega säärastesse kohtadesse panna. Küsiti üle, et kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa seda tulu, kes siis saab. Et see raha läheb Rahandusministeeriumisse ja ega jumala eest Jürgen Ligi seda ei saa. Kinnitati, et ei, Jürgen Ligi ei saa seda raha omale. Õiguskantsleri esindaja juhtis tähelepanu, et võib-olla võiks mõelda sellele, et kui praegu on 175 kaamerat, siis võiks seadusesse kirja panna, kui suur võiks olla maksimaalne kaamerate arv. Komisjon arutas seda ja me leidsime, et [konkreetse] numbri kirjapanek on natukene liiga kitsas, seda enam, et igal aastal esitatavas auditis on kirjas, kui palju neid kaameraid on. Ja kui Riigikogu liikmed neid auditeid loevad ja näevad, et täna on neid 175, aga järgmine aasta on neid 1775, siis võib-olla tundub, et see on liiast. Aga eks vaatame edasi. Niimoodi me jõudsimegi sujuvalt oma komisjonis selle teemaga ühele poole. Komisjoni esimees pani selle muudatusettepaneku hääletusele ja selle ettepaneku poolt oli 7 komisjoni liiget: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaanus Karilaid, Valdo Randpere, Stig Rästa ja Madis Timpson. Ja vastu oli 2: Peeter Ernits ja Varro Vooglaid. Järgmisena hakkasime vormistama otsuseid. Otsused olid sellised. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 24. septembril 2025. aastal. Poolt oli 7, vastu 2 – need inimesed, keda ma juba nimetasin, täpselt samad hääletustulemused. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada – poolt 7, vastu 2, erapooletuid 0. Kolmandaks otsustasime, et kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 8. oktoobril 2025 – poolt 7, vastu 2. Ja niimoodi meie komisjoni arutelu läbi saigi. Aitäh!

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Teie ees oleva eelnõu algus ulatub käesoleva aasta mai lõppu, juuni algusesse, kui vastavalt märkustele siseminister keeras kinni numbrituvastuskaamerate pildi, kuna seal oli õiguslikke probleeme, mida prooviti lahendada. Ministeerium tõi komisjoni ühe eelnõu, mida ta palus komisjonil algatada. Aga komisjon seda ei teinud, kuna leidis, et eelnõu vajab veel täiendavat analüüsi, mille peale neli Riigikogu liiget algatasid selle eelnõu ära ja esimene lugemine toimus ka juunikuus. Edasi tuli ta komisjoni ja anti päris pikk muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Mõte oli selles, et kõik need institutsioonid, kes olid kriitilised selle eelmise sõnastuse suhtes – õiguskantsler, Justiits- ja Digiministeerium, Andmekaitse Inspektsioon –, saaksid sellele tekstile otsa vaadata ja korrektuure teha. Muudatusettepanekute puhul märgin veel seda, et Riigikogu liikmete poolt ettepanekuid ei laekunud, aga kuna kõik need institutsioonide esindajad said kokku ühise laua taga ja siis Vabariigi Valitsus saatis meile ettepanekute teksti, mida ka komisjon esmaspäeval, 15. septembril arutas. Olime kutsunud laua taha Siseministeeriumi esindajad, Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori, Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad, Andmekaitse Inspektsiooni esindajad, õiguskantsleri esindajad ja Rahandusministeeriumi esindajad. Lühidalt öeldes oli see formuleerunud üheks muudatusettepanekuks, kus muudetakse kaheksa lõigu sõnastust. Ametlikult võiks öelda, et see oli kolmanda peatüki esimene jagu, mida täiendatakse §-ga 131. Ma ei hakka kõiki neid sõnastusi siin teile ette lugema, need on väga hästi jälgitavad ettepanekute tabelis – mis on maha tõmmatud ja mis on alla joonitud. Aga kuulasime kõikide nende institutsioonide esindajad ära ja kõik kinnitasid ühest suust, et sellisel kujul see tekst neile sobib. Siis said komisjoni liikmed küsida. Küsimusi loomulikult oli erinevatel teemadel. Ja võib-olla mõned toon välja. Küsiti, et kui auto on ära varastatud, siis kuidas on võimalik kasutada numbrituvastuskaamerat, kui auto väärtus ulatub üle või alla 8800 euro, mis eelnõus oli. Selle peale vastati, et tegelikult kriminaalmenetlus algatatakse praegu, kui eseme väärtus ületab 200 eurot. Üldiselt sellega probleeme ei olnud, seda enam, et korrakaitseseaduses sätestatud ühe kuu palga kümne – kus see summa tuli, 8860 eurot –, see oligi ühe kuu palga alammäära kümnekordne tuletis, tuleb välja. Küsiti ka näokujutiste kohta või näotuvastuse kohta, et kas nendega saab seda teha. Saime Siseministeeriumilt vastuse, et iseenesest, kui on ikka väga tõsine kuritegu, siis näotuvastust võiks ju kaameratega teha, aga antud eelnõuga seda eristust ei ole tehtud. Võib-olla kunagi tulevikus – ehk siis, kellele see mõte ei meeldi, peab valmis olema. Paar komisjoni liiget küsisid ka sõiduki tagantpildistamise kohta ja selle peale Siseministeeriumi esindaja ja ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor vastasid, et seni ei ole olnud seda kõige lihtsam teha, kuna fokuseerimine on keeruline. Aga ühesõnaga, praegu ei ole. Loomulikult oli meil ka komisjonis eriarvamusi ja et ma siin kogu seda diskussiooni objektiivselt kajastaksin, siis sõnan ka selle ära, et kolleeg Vooglaid sõnas, et nii tema kui ka EKRE fraktsioon ei toeta selle eelnõuga reguleeritavat süsteemi üldiselt juba kontseptuaalsel tasandil. Küsiti veel küsimusi. Küsiti, kuidas tekivad ohuhinnangud, kuhu neid kaameraid pannakse ja kuhu neid pannakse ka mobiilsete kaamerate osas. Selle peale anti meile selgitused nii Siseministeeriumi kui ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori poolt. Küsiti ka piltide kvaliteedi kohta, et kui kvaliteetsed need on ja kas neid saab näha. Sellele reageeris Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor, kes kutsus kõiki õiguskomisjoni liikmeid omale külla, et näha, mis kvaliteediga need pildid olemas on. Küsiti veel ka seda või avaldati arvamust, et pannakse neid kaameraid mitte nende kohtade peale, kuhu neid vaja oleks, vaid sinna, kus saaks kõige lihtsamalt trahvi koguda. Peadirektor rõhutas üle, et Politsei- ja Piirivalveamet ei saa trahvilaekumistest üleüldse mingit tulu, neil puudub seetõttu huvi neid niimoodi meelega nendesse kohtadesse panna. Küsiti üle, et kui Politsei- ja Piirivalveamet ei saa seda tulu, kes siis saab, see läheb ju Rahandusministeeriumisse ja ega jumala eest Jürgen Ligi ei saa, siis kinnitati, et ei, Jürgen Ligi ei saa seda raha omale. Õiguskantsleri esindaja juhtis korraks tähelepanu, et võib-olla võiks mõelda sellele, et kui praegu on 175 kaamerat, siis võiks seadusesse kirja panna, kui suur see maksimaalne kaamerate arv võiks olla. Aga siis komisjon seda arutas ja me leidsime, et võib-olla selline numbriline kirjapanek on natukene liiga kitsas, seda enam, et igal aastal esitatavas auditis on kirjas, kui palju neid kaameraid on. Ja kui Riigikogu liikmed neid auditeid loevad, et kui täna on neid 175 ja järgmine aasta on neid 1775, siis võib-olla see on liiast, aga eks siis vaatame edasi. Niimoodi me jõudsimegi sujuvalt oma komisjonis selle teemaga ühele poole. Komisjoni esimees pani selle muudatusettepaneku hääletusele ja selle ettepaneku poolt oli 7 komisjoni liiget: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaanus Karilaid, Valdo Randpere, Stig Rästa ja Madis Timpson. Ja vastu oli 2: Peeter Ernits ja Varro Vooglaid. Niimoodi me hakkasime vormistama otsuseid. Otsused olidki sellised. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 24. septembril 2025. aastal, poolt 7, vastu 2 – need inimesed, keda ma eespool ka nimetasin, täpselt samad hääletustulemused. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, poolt 7, vastu 2, erapooletuid 0. Kolmandaks me otsustasime, et kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 8. oktoobril 2025 – poolt 7, vastu 2. Ja niimoodi meie komisjoni arutelu ka läbi sai. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kui seda eelnõu alguses arutati, siis üks teemadest puudutas seda, kas numbrituvastuskaameratega on võimalik nägusid näha või mitte. Politseiametnikud, kes komisjonis olid, kinnitasid, et neid nägusid ei ole võimalik näha. Aga hiljem kolleegide väljavõttest, Varro Vooglaiu väljavõttest selgus, ma saan aru, et tegelikkuses neid nägusid siiski on näha. Milline see meie parim teadmine on, mida nende numbrituvastuskaameratega tegelikult on võimalik saada lisaks numbrile ja mida mitte?

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kui seda eelnõu alguses arutati, siis üks teemadest puudutas seda, kas numbrituvastuskaameratega on võimalik nägusid näha või mitte. Politseiametnikud, kes komisjonis olid, kinnitasid, et nägusid ei ole võimalik näha. Aga hiljem kolleegi väljavõttest, Varro Vooglaiu väljavõttest selgus, ma saan aru, et tegelikkuses nägusid siiski on näha. Milline see meie parim teadmine on, mida nende numbrituvastuskaameratega tegelikult on võimalik teada saada lisaks numbrile ja mida mitte?

Jaa, komisjonis kolleeg Vooglaid sel teemal peatus. Ta näitas meile ka pilte, kus tema nägu oli hägustatud. Või mitte tema nägu, vaid selle nägu, kes tema autos arvatavasti võis istuda. Härra Vooglaid ütles, et arvatavasti ikkagi see oli tema, kes seal istus. Ja ega minul rohkem teadmist ei ole kui see, et need näod on hägustatud.

Jaa, komisjonis kolleeg Vooglaid sel teemal peatus. Ta näitas meile ka pilte, kus tema nägu oli hägustatud. Või mitte tema nägu, vaid see, kes tema autos arvatavasti võis istuda. Härra Vooglaid ütles, et arvatavasti ikkagi see oli tema, kes seal istus. Ja ega minul rohkem teadmist ei ole kui see, et need näod on hägustatud.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No need näod on hägustatud muidugi tagantjärele. Ikkagi kõik need pildid, mis laekuvad politseile, et nad on seda kinnitanud, sest praegune programm ei võimalda seda, et juba kaamera ise hägustataks neid nägusid. Ehk siis need pildid, mida ametkond näeb, seal on ikkagi ilusti ka inimesed peal. Noh, siin on muidugi küsimus, et miks siis nüüd on seadusest see koht välja jäetud, kui pildid ikkagi jäävad koos inimestega peale. Aga minul on teine küsimus. Mis on see number, kui paljudel ametnikel saab olema õigus vaadata? Nagu ma näen, te ikkagi tõite tagasi ka selle, et Maksu- ja Tolliamet saab samuti nendele andmetele ligi. Kas me räägime siis jälle sellestsamast numbrist, mis oli ka varem, ehk 1400 ametnikku, kellel saab olema luba neid andmeid vaadata?

Aitäh! No need näod on hägustatud muidugi tagantjärele. Kõikide nende piltide puhul, mis laekuvad politseile, on nad kinnitanud, et praegune programm ei võimalda seda, et juba kaamera ise hägustataks neid nägusid. Ehk siis nendel piltidel, mida ametkond näeb, on ikkagi ilusti ka inimesed peal. Noh, siin on muidugi küsimus, et miks siis seadusest on see koht välja jäetud, kui piltidel ikkagi jäävad koos autodega ka inimesed [näha]. Aga minul on teine küsimus. Mis on see number, kui paljudel ametnikel saab olema õigus neid pilte vaadata? Nagu ma näen, te ikkagi tõite tagasi selle, et Maksu- ja Tolliamet saab samuti nendele andmetele ligi. Kas me räägime siis jälle sellestsamast numbrist, mis oli varem, ehk siis 1400 ametnikul saab olema luba neid andmeid vaadata?

Aitäh! Jaa, Maksu- ja Tolliameti töötajad tulid tagasi. See oli ka tegelikult esialgses eelnõu versioonis kirjas, mille Siseministeerium esitas. Me nendest inimeste numbritest komisjonis ei rääkinud. Ehk siis arvatavasti teie suurusjärk on õige.

Aitäh! Jaa, Maksu- ja Tolliameti töötajad tulid tagasi. See oli tegelikult kirjas ka esialgses eelnõu versioonis, mille Siseministeerium esitas. Me [konkreetsetest] numbritest komisjonis ei rääkinud, aga arvatavasti teie [nimetatud] suurusjärk on õige.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna arutlusel olev eelnõu on märksa enamat kui pelgalt tehniline muudatus politsei ja piirivalve seaduses. See on samm selgema, läbipaistvama ja turvalisema Eesti suunas. Küsimus ei ole ainult kaamerates ja salvestistes. Küsimus on selles, kas inimesed tunnevad end kaitstuna ja kas meie riigi institutsioonidel on olemas vajalikud tööriistad oma kohustuste täitmiseks. Praegune olukord on olnud segane. Politsei on pidanud kasutama numbrituvastuskaameraid üldsõnaliste reeglite alusel, mis ei vastanud põhiseaduse nõuetele. Nii õiguskantsler kui ka Andmekaitse Inspektsioon on korduvalt juhtinud tähelepanu, et olemasolev raamistik pole piisav. Seetõttu peatas siseminister tänavu mais nende kaamerate kasutamise. Kui tahame edasi liikuda, peame andma politseile selge ja läbipaistva õigusliku aluse. Just seda see eelnõu teebki. Eelnõu lisab seadusesse konkreetsed sätted, mis määratlevad, mis on numbrituvastuskaamera, milliseid andmeid võib koguda ja milleks neid kasutada, kui kaua tuleb andmeid säilitada ning kes ja millistel tingimustel andmetele ligi pääseb. See tähendab, et kaamerate kasutamine ei jää enam halli alasse – kõik on täpselt reguleeritud. Inimestel on kindlus, et andmete kasutamine toimub läbipaistvalt ja seaduslikult. Samuti on oluline rõhutada, et eelnõu seab ranged piirid andmete kasutamisele. Salvestit võib kasutada ainult selgelt määratletud juhtudel: kuritegude ennetamisel, uurimisel, tagaotsitavate tabamisel ja ohtude tõrjumisel. Andmeid säilitatakse maksimaalselt 45 päeva. Lisaks peab iga andmetele juurdepääs olema dokumenteeritud, kes vaatas ja miks. See annab inimestele kindlustunde, et nende õigused on kaitstud ja kurjategijatel on oma plaanide elluviimine üha raskem. Head kolleegid! See eelnõu aitab päriselt tõsta inimeste turvatunnet. Toon mõne näite. Kui röövitakse laps ja ta pannakse autosse, loeb iga minut. Kui numbrituvastuskaamerad aitavad leida, kuhu sõiduk liikus, võib see päästa elu. Kui Eestis tegutsevad välismaised autovargad, kelle tabamiseks muidu kuluks päevi, annab numbrituvastuskaamera võimaluse nende trajektoor kiirelt kindlaks teha. Kui üle piiri tuuakse narkootikume, aitab süsteem kahtlaseid sõidukeid tõhusamalt jälgida ning näha, kuhu liigutakse. Need pole hüpoteetilised olukorrad, vaid päris juhtumid, millega meie politsei iga päev kokku puutub. On arutatud, kas eelnõu piirab inimeste õigusi. Jah, igal tööriistal on mõju, aga see mõju on selgelt seaduses kirjas ja rangelt piiratud. Me ei saa lubada olukorda, kus kurjategijad tunnevad end Eestis karistamatuna. Kui auto numbrimärk satubki kaamerapildile juhuslikult, ei ole see võrreldav sellega, mida tunneb kuriteo ohver. Need on täiesti erinevad olukorrad ja neid ei saa samale pulgale panna. Riigi esmane kohustus on oma inimesi kaitsta. Ei tohi jätta muljet, et meil on õigused ainult paberil, aga turvalisust tegelikult pole. Iga kord, kui ennetatakse kuritegu või saadakse kätte süüdlane, kasvab kogu ühiskonna turvatunne. See eelnõu ei tähenda, et riik hakkab inimesi massiliselt jälgima. Vastupidi, kaamerate kasutamine on selgelt piiritletud ja seotud vaid konkreetsete juhtumitega: kuriteod, ohud ja tagaotsitavad, mitte midagi enamat. Head kolleegid, me ei leiuta siin jalgratast. Suurbritannia, Holland, Soome – kõik meie partnerid ja liitlased on neid süsteeme juba aastaid edukalt kasutanud. Need aitavad kuritegusid kiiremini lahendada, ennetada ohte ja suurendada turvatunnet. Eesti ei tohi maha jääda. Lõpetuseks tahan öelda, et see eelnõu on tasakaalustatud lahendus. See annab politseile vajaliku tööriista, aga seab selle kasutamisele selged piirangud. See kaitseb inimeste privaatsust ja tagab ka turvalisuse. See toob õigluse ja selguse, mida ühiskond on õigustatult oodanud. Kutsun teid üles seda eelnõu toetama mitte ainult poliitikuna, vaid ka kodanikuna ja lapsevanemana. Ma usun, et Eesti peab olema riik, kus seadused ei ole ainult sõnad, vaid annavad inimestele kindluse, et neid päriselt kaitstakse. See eelnõu aitab seda saavutada. Aitäh!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna arutlusel olev eelnõu on märksa enamat kui pelgalt tehniline muudatus politsei ja piirivalve seaduses. See on samm selgema, läbipaistvama ja turvalisema Eesti suunas. Küsimus ei ole ainult kaamerates ja salvestistes. Küsimus on selles, kas inimesed tunnevad end kaitstuna ja kas meie riigi institutsioonidel on olemas vajalikud tööriistad oma kohustuste täitmiseks. Praegune olukord on olnud segane. Politsei on pidanud kasutama numbrituvastuskaameraid üldsõnaliste reeglite alusel, mis ei vastanud põhiseaduse nõuetele. Nii õiguskantsler kui ka Andmekaitse Inspektsioon on korduvalt juhtinud tähelepanu, et olemasolev raamistik pole piisav. Seetõttu peatas siseminister tänavu mais nende kaamerate kasutamise. Kui tahame edasi liikuda, peame andma politseile selge ja läbipaistva õigusliku aluse. Just seda see eelnõu teebki. Eelnõu lisab seadusesse konkreetsed sätted, mis määratlevad, mis on numbrituvastuskaamera, milliseid andmeid võib koguda ja milleks neid kasutada, kui kaua andmeid säilitada ning kes ja millistel tingimustel andmetele ligi pääseb. See tähendab, et kaamerate kasutamine ei jää enam halli alasse – kõik on täpselt reguleeritud. Inimestel on kindlus, et andmete kasutamine toimub läbipaistvalt ja seaduslikult. Samuti on oluline rõhutada, et eelnõu seab ranged piirid andmete kasutamisele. Salvesti võib kasutada ainult selgelt määratletud juhtudel: kuritegude ennetamisel, uurimisel, tagaotsitavate tabamisel ja ohtude tõrjumisel. Andmeid säilitatakse maksimaalselt 45 päeva. Lisaks peab iga andmetele juurdepääs olema dokumenteeritud, kes vaatas ja miks. See annab inimestele kindlustunde, et nende õigused on kaitstud ja kurjategijatel on oma plaanide elluviimine üha raskem. Head kolleegid! See eelnõu aitab päriselt tõsta inimeste turvatunnet. Toon mõne näite. Kui röövitakse laps ja ta pannakse autosse, loeb iga minut. Kui numbrituvastuskaamerad aitavad leida, kuhu sõiduk liikus, võib see päästa elu. Kui Eestis tegutsevad välismaised autovargad, kelle tabamiseks muidu kuluks päevi, annab numbrituvastuskaamera võimaluse nende trajektoor kiirelt kindlaks teha. Kui üle piiri tuuakse narkootikume, aitab süsteem kahtlaseid sõidukeid tõhusamalt jälgida ning näha, kuhu liigutakse. Need pole hüpoteetilised olukorrad, vaid päris juhtumid, millega meie politsei iga päev kokku puutub. On arutatud, kas eelnõu piirab inimeste õigusi. Jah, igal tööriistal on mõju, aga see mõju on selgelt seaduses kirjas ja rangelt piiratud. Me ei saa lubada olukorda, kus kurjategijad tunnevad end Eestis karistamatuna. Kui auto numbrimärk satub kaamerapildile juhuslikult, ei ole see võrreldav sellega, mida tunneb kuriteo ohver. Need on täiesti erinevad olukorrad ja neid ei saa samale pulgale panna. Riigi esimene kohustus on oma inimesi kaitsta, mitte jätta muljet, et meil on õigused ainult paberil, aga turvalisust tegelikult pole. Iga kord, kui ennetatakse kuritegu või saadakse kätte süüdlane, kasvab kogu ühiskonna turvatunne. See eelnõu ei tähenda, et riik hakkab inimesi massiliselt jälgima. Vastupidi, kaamerate kasutamine on selgelt piiritletud ja seotud vaid konkreetsete juhtumitega: kuriteod, ohud ja tagaotsitavad, mitte midagi enamat. Head kolleegid, me ei leiuta siin jalgratast. Suurbritannia, Holland, Soome – kõik meie partnerid ja liitlased on neid süsteeme juba aastaid edukalt kasutanud. Need aitavad lahendada kuritegusid kiiremini, ennetada ohte ja suurendada turvatunnet. Eesti ei saa maha jääda. Lõpetuseks tahan öelda, et see eelnõu on tasakaalustatud lahendus. See annab politseile vajaliku tööriista, see seab sellele selged piired, see kaitseb inimeste privaatsust, aga tagab ka turvalisuse. See toob õigluse, selguse, mida ühiskond on õigustatult oodanud. Kutsun teid üles seda eelnõu toetama mitte ainult poliitikuna, vaid ka kodanikuna ja lapsevanemana. Ma usun, et Eesti peab olema riik, kus seadused ei ole ainult sõnad, vaid annavad inimestele kindluse, et neid päriselt kaitstakse. See eelnõu aitab seda saavutada. Aitäh!

Suur tänu teile! See ei oma küll formaalset tähendust, aga Maria Jufereva-Skuratovski kõne oli ka Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel. Sellele seisukohale tuginen ma, lugedes seda volitust, mille Eesti Reformierakonna fraktsioon juhatajale esitas. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu teile! See ei oma küll formaalset tähendust, aga Maria Jufereva-Skuratovski kõne oli ka Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel. [Seda öeldes] tuginen ma, lugedes seda volitust, mille Eesti Reformierakonna fraktsioon juhatajale esitas. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina kõnelen ka fraktsiooni nimel, kuigi mitte Reformierakonna fraktsiooni nimel. Jumal tänatud! See kaasus on heaks näiteks palju suuremast probleemist, millega me Eestis silmitsi seisame. Ja see probleem võib olla lühidalt kokku võetud tõdemusena, et mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest, kui me räägime riigivõimu teostamisel toime pandud vigadest või isegi sigadustest. Tuletame meelde, kuidas see juhtum alguse sai. Kevadel tuli meedia kaudu avalikkuse ette informatsioon selle kohta, et PPA on juba aastate jooksul ehitanud üles ulatuslikku numbrituvastuskaamerate süsteemi. Selle süsteemiga on kaetud kogu Eesti. Süsteemi osaks on väidetavalt 175 kaamerat, millega tehakse igal aastal kümneid miljoneid pilte Eesti teedel sõitvatest autodest, kusjuures täiesti valimatult – selles mõttes, et erinevalt kiiruskaameratest ei pildistata üles ainult neid inimesi, kes rikuvad mingisugust kehtiva õiguse normi, vaid pildistatakse lihtsalt üles kõik inimesed, kes kaamerate alt läbi sõidavad, ja kantakse neid vastavasse andmebaasi. Nagu õiguskantslergi on öelnud, õiguslikku alust sellise kaamerate süsteemi ülesehitamiseks ei ole Riigikogu kunagi loonud. Õiguslik alus puudub. Järelikult on selline praktika olnud vastuolus õigusriikluse baaspõhimõttega, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 3 ja mis sätestab, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Jäme õigusriikluse põhimõtte rikkumine! Mis edasi sai? Kas selgitati välja, kes ja kuidas vastutab sellise jämeda õigusrikkumise eest, et kodanike kohta on kogutud massiliselt informatsiooni – aastaid! – ilma õigusliku aluseta? Ei, mitte midagi sellist ei juhtunud. Vastupidi, selle asemel asuti astuma samme lihtsalt selleks, et luua sellelesamale seni õigusvastaselt ellu viidud praktikale õiguslikku alust. Ja seda me täna siin näemegi. Ongi parlamendi ees teisel lugemisel eelnõu, millega see ebaseaduslik praktika lihtsalt seadustada. Ja vaat niimoodi põhimõtteliselt ei tohiks õigusriigis asjad käia. Ei tohi olla nii! Sellepärast et millise sõnumi see saadab kõigile inimestele, kes teostavad riigivõimu? Kas peab eriliselt hoolitsema selle eest, et mitte praktiseerida riigivõimu vastuolus kehtiva õigusega? Kas peab eriliselt pingutama selle nimel, et hoiduda kehtiva õiguse vastaselt tegutsemisest või lihtsalt ilma õigusliku aluseta tegutsemisest, mis on ka tegelikult kehtiva õiguse vastane tegevus? Ei, puudub põhjus selle nimel pingutada, sest kui tuleb välja, et tegime õigusvastaselt ilma õigusliku aluseta – mis siis ikka, meedias kirjutatakse mõned teravad artiklid, ju tuleb mõned kommentaarid anda –, aga küll parlament seadustab selle asja lihtsalt ära ja läheme samamoodi edasi. Vale! Põhimõtteliselt vale lähenemine. Ja kui sellist valet lähenemist jätkatakse, siis ei ole põhjust oodata, et põhimõttelised probleemid Eestis hakkaksid lahenema. Edasi. See süsteem, millest me räägime, numbrituvastuskaamerate süsteem, millega massiliselt kodanike kohta informatsiooni kogutakse, ilma et nad oleks mingit õigust rikkunud, on põhimõtteliselt vale ka selle tõttu, et see on vastuolus andmete kogumise minimaalsuse põhimõttega. Mäletate, kusagil 10, 15, 20 aastat tagasi oli veel aeg, kus reaalselt lähtuti põhimõttest, et kodanike kohta tuleb koguda informatsiooni nii vähe kui võimalik ja nii palju, kui on hädavajalik, mitte rohkem. Ja mida me nüüd näeme? Seonduvalt infoajastu võimaluste laienemisega, seonduvalt sellega, et on tekkinud palju ulatuslikumad võimalused andmeid koguda ja säilitada ja töödelda, eriti veel tehisintellektile tuginedes, lihtsalt on justkui sujuvalt sellest põhimõttest loobutud. Kuna me saame koguda palju rohkem, siis kogume palju rohkem, sellepärast et loomulikult need aitavad meil erinevaid eesmärke saavutada. Kolleeg Jufereva-Skuratovski ütles siin hetk tagasi, et see aitab tagada meil paremini ühiskonna turvalisust. Loomulikult aitab! Mida rohkem me inimeste kohta andmeid kogume, seda turvalisemaks me saame ühiskonda muuta. Aga aru tuleb saada sellest, et turvalisus ja vabadus on ühe diapasooni kaks otsa. Mida rohkem sa paned rõhku turvalisuse saavutamisele, seda rohkem sa pead koomale tõmbama vabadust. Kui me tahame teha täiesti turvalise ühiskonna, siis tuleb vabadus täiesti välja juurida, allutada inimesed totaalsele jälgimisele, totaalsele jälitamisele, vajaduse korral ka reaalajas. Vabandust, ma palun kolm minutit lisaaega.

Suur tänu! Mina kõnelen ka fraktsiooni nimel, kuigi mitte Reformierakonna fraktsiooni nimel. Jumal tänatud! Nüüd, see kaasus on heaks näiteks palju suuremast probleemist, millega me Eestis silmitsi seisame. Ja see probleem võib olla lühidalt kokku võetud tõdemusena, et mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest, kui me räägime riigivõimu teostamisel toime pandud vigadest või isegi sigadustest. Tuletame meelde, kuidas see juhtum alguse sai. Kevadel tuli meedia kaudu avalikkuse ette informatsioon selle kohta, et PPA on juba aastate jooksul ehitanud üles ulatusliku numbrituvastuskaamerate süsteemi. Selle süsteemiga on kaetud kogu Eesti. Süsteemi osaks on väidetavalt 175 kaamerat, millega tehakse igal aastal kümneid miljoneid pilte Eesti teedel sõitvatest autodest, kusjuures täiesti valimatult, selles mõttes, et erinevalt kiiruskaameratest ei pildistata üles ainult neid inimesi, kes rikuvad mingisugust kehtiva õiguse normi, vaid pildistatakse lihtsalt üles kõik inimesed, kes kaamerate alt läbi sõidavad ja kantakse neid vastavasse andmebaasi. Nüüd, nagu õiguskantslergi on öelnud, õiguslikku alust sellise kaamerate süsteemi ülesehitamiseks ei ole Riigikogu kunagi loonud, puudub õiguslik alus. Järelikult on selline praktika olnud vastuolus õigusriikluse baaspõhimõttega, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 3 ja mis sätestab, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Jäme õigusriikluse põhimõtte rikkumine! Mis edasi sai? Kas selgitati välja, kes ja kuidas vastutab sellise jämeda õigusrikkumise eest, et kodanike kohta on kogutud massiliselt informatsiooni – aastaid – ilma õigusliku aluseta? Ei, mitte midagi sellist ei juhtunud. Vastupidi, selle asemel asutigi astuma samme lihtsalt selleks, et luua sellelesamale seni õigusvastaselt ellu viidud praktikale õiguslikku alust. Ja seda me täna siin näemegi. Ongi parlamendi ees eelnõu teisel lugemisel, millega see ebaseaduslik praktika lihtsalt seadustada. Ja vaat niimoodi põhimõtteliselt ei tohiks õigusriigis asjad käia. Ei tohi olla nii! Sellepärast, et millise sõnumi see saadab kõigile inimestele, kes teostavad riigivõimu? Kas peab eriliselt hoolitsema selle pärast, et mitte praktiseerida riigivõimu vastuolus kehtiva õigusega? Kas peab eriliselt pingutama selle nimel, et hoiduda kehtiva õiguse vastaselt tegutsemisest või lihtsalt ilma õigusliku aluseta tegutsemisest, mis on ka kehtiva õiguse vastane tegevus tegelikult? Ei, puudub põhjus selle nimel pingutada, sest kui tuleb välja, et tegime õigusvastaselt ilma õigusliku aluseta – mis siis ikka, meedias kirjutatakse mõned teravad artiklid, ju tuleb mõned kommentaarid anda –, siis parlament seadustab selle asja lihtsalt ära ja läheme samamoodi edasi. Vale! Põhimõtteliselt vale lähenemine. Ja kui sellist valet lähenemist jätkatakse, siis ei ole ka põhjust oodata, et põhimõttelised probleemid Eestis hakkaksid lahenema. Edasi, see süsteem, millest me räägime, numbrituvastuskaamerate süsteem, millega massiliselt kodanike kohta informatsiooni kogutakse, ilma et nad oleks mingit õigust rikkunud, on põhimõtteliselt vale ka selle tõttu, et see on vastuolus andmete kogumise minimaalsuse põhimõttega. Mäletate, kusagil 10, 15, 20 aastat tagasi oli veel aeg, kus reaalselt lähtuti sellest põhimõttest, et kodanike kohta tuleb koguda informatsiooni nii vähe kui võimalik ja nii palju, kui on hädavajalik, mitte rohkem. Ja mida me nüüd näeme? Seonduvalt infoajastu võimaluste laienemisega, seonduvalt sellega, et on tekkinud palju ulatuslikumad võimalused andmeid koguda ja säilitada ja töödelda, eriti veel tehisintellektile tuginedes, lihtsalt on justkui sujuvalt sellest põhimõttest loobutud. Kuna me saame koguda ju palju rohkem, siis kogume palju rohkem, sellepärast et loomulikult need aitavad meil erinevaid eesmärke saavutada. Kolleeg Jufereva-Skuratovski ütles siin hetk tagasi, et see aitab tagada meil paremini ühiskonna turvalisust. Loomulikult aitab! Mida rohkem me inimeste kohta andmeid kogume, seda turvalisemaks me saame ühiskonda muuta. Aga aru tuleb saada sellest, et turvalisus ja vabadus on ühe diapasooni kaks otsa. Mida rohkem sa suurendad, paned rõhku turvalisuse saavutamisele, seda rohkem sa pead koomale tõmbuma vabadust. Kui me tahame teha täiesti turvalise ühiskonna, siis tuleb ju vabadus täiesti välja juurida, allutada inimesed totaalsele jälgimisele, totaalsele jälitamisele, vajaduse korral ka reaalajas. Vabandust, ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit.

Ja siis on väga turvaline. Ultimatiivselt võime me sellestsamast kaalutlusest lähtuvalt ju seada sisse ka näotuvastuskaamerad, liidestada näiteks kõik linnaruumis olevad kaamerad ja kaubanduskeskustes olevad kaamerad näotuvastustehnoloogiaga, et reaalajas oleks võimalik näiteks õiguskaitseorganitel toksida arvutisse sisse: soovin näha, kus praegusel hetkel või viimase tunni jooksul või kahe tunni jooksul on viibinud, ma ei tea, Kalle Grünthal või Anastassia Kovalenko-Kõlvart või Andre Hanimägi. Andmebaasi on kantud suur hulk pilte nende nägudest ja sellele andmebaasile tuginedes saab süsteem hakata kohe kammima, profileerima ja otsima üles, vaatama erinevatesse kaameratesse ja vaadata, kas kusagil on tuvastatud mingisugune pilt, mis vastab nendele piltidele. Vaadake, kui palju turvalisemaks me saame ühiskonna niimoodi teha! Kohe leiame üles kurikaelad. Aga tulemus on see, et me elame sisuliselt ühes suures koonduslaagris. Küsimuseks jääb, kas me tahame muudkui edasi ja edasi ja edasi selles suunas liikuda. Meie ei taha. Meie tõepoolest ei taha ja see on ka põhjus, miks me seda eelnõu ei toeta. See, et teised teevad ka, nagu kolleeg Jufereva-Skuratovski ütles, ei ole ju mingisugune õigustus. Ta ütles, et me ei pea siin jalgratast leiutama, paljudes Euroopa riikides tehakse sama asja. Kui minnakse vales suunas, siis see ei tähenda, et meie peame ka vales suunas minema. Vastupidi, me võiksime näidata head eeskuju ja öelda, et õigus eraelu puutumatusele ei ole mingisugune ajalooline igand, vaid see on reaalne põhiseaduslik õigus, mida tuleb ka infoajastul tõsiselt võtta. Lõpetuseks ütlen paar konkreetsemat asja. Ma ei näe enam, kui palju mul aega on, sest mul läks siit tagasi pilt pimedaks. Aa, tuli tagasi. Ma ütlen lõpetuseks ka paar konkreetsemat asja. Esiteks, politsei võib panna neid kaameraid üles nii palju, kui tahab, seaduse kohaselt. Praegu on neid väidetavalt 175, aga mitte miski ei takista seaduses kavandatud kujul panna politseil neid üles näiteks 1000 või 2000 või 3000. Kui näiteks politsei otsustab liidestada sellessesamasse süsteemi kaubanduskeskuste valvekaamerad, siis võib väga kiiresti olla, et neid kaameraid ei ole 175, vaid neid on 1000. Mitte mingit seadusandja pandud piiri ei eksisteeri. Mina arvan, et see on vale. Võiks siis kas või öelda nii palju, et hea küll, olete 175 pannud, üle 200 ei pane, ilma et tulete seadusandja käest selleks luba küsima ja põhjendate ära, miks teil on nüüd nii palju vaja. Ei, ei oldud sellega samuti nõus. Ja teine aspekt on see, et politsei võib neid panna üles ainult tuginedes ohuhinnangule. Selles kohas tõesti ohuhinnangust lähtuvalt on vaja neid kaameraid üles panna. Kes neid ohuhinnanguid koostab? Politsei ise. Ja kes neid kontrollib? Mitte keegi. Nii et põhimõtteliselt on see ainult üks linnukene kastikeses, politsei ise ütleb, et meie ohuhinnang näitab, et sinna on põhjendatud panna, ja panevadki. Ei ole põhjendatud selline asi. Nii et meie üleskutse on seda eelnõu mitte toetada. Aitäh!

Ja siis on väga turvaline. Ultimatiivselt võime me sellestsamast kaalutlusest lähtuvalt ju seada sisse ka näotuvastuskaamerad, liidestada näiteks kõik linnaruumis olevad kaamerad ja kaubanduskeskustes olevad kaamerad näotuvastustehnoloogiaga, et reaalajas oleks võimalik näiteks õiguskaitseorganitel toksida arvutisse sisse: soovin näha, kus praegusel hetkel või viimase tunni jooksul või kahe tunni jooksul on viibinud, ma ei tea, Kalle Grünthal või Anastassia Kovalenko-Kõlvart või Andre Hanimägi. Andmebaasi on kantud suur hulk pilte nende nägudest ja sellele andmebaasile tuginedes saab süsteem hakata kohe kammima, profileerima ja otsima üles, vaatama erinevatesse kaameratesse ja uurida, kas kusagil on tuvastatud mingisugune pilt, mis vastab nendele piltidele. Vaadake, kui palju turvalisemaks me saame ühiskonna niimoodi teha! Kohe leiame üles kurikaelad. Aga tulemus on see, et me elame sisuliselt ühes suures koonduslaagris. Küsimuseks jääb, kas me tahame muudkui edasi ja edasi ja edasi selles suunas liikuda. Meie ei taha. Meie tõepoolest ei taha ja see on ka põhjus, miks me seda eelnõu ei toeta. See, et teised teevad ka, nagu kolleeg Jufereva-Skuratovski ütles, ei ole ju mingisugune õigustus. Ta ütles, et me ei pea siin jalgratast leiutama, paljudes Euroopa riikides tehakse sama asja. Kui kusagil minnakse vales suunas, siis see ei tähenda, et meie peame ka vales suunas minema. Vastupidi, me võiksime näidata head eeskuju ja öelda, et õigus eraelu puutumatusele ei ole mingisugune ajalooline igand, vaid see on reaalne põhiseaduslik õigus, mida tuleb ka infoajastul tõsiselt võtta. Lõpetuseks ütlen paar konkreetsemat asja. Ma ei näe enam, kui palju mul aega on, sest mul läks siin pilt pimedaks. Aa, tuli tagasi! Ma ütlen lõpetuseks ka paar konkreetsemat asja. Esiteks, politsei võib panna neid kaameraid üles nii palju, kui tahab, seaduse kohaselt. Praegu on neid väidetavalt 175, aga mitte miski ei takista seaduses kavandatud kujul panna politseil neid üles näiteks 1000 või 2000 või 3000. Kui politsei otsustab näiteks liidestada sellessesamasse süsteemi kaubanduskeskuste valvekaamerad, siis võib väga kiiresti juhtuda, et neid kaameraid ei ole 175, vaid neid on 1000. Mitte mingit seadusandja pandud piiri ei eksisteeri. Mina arvan, et see on vale. Võiks siis kas või öelda nii palju, et hea küll, olete 175 üles pannud, üle 200 ei pane, ilma et tulete seadusandja käest selleks luba küsima ja põhjendate ära, miks teil on neid nüüd nii palju vaja. Ei, ei oldud sellega samuti nõus. Ja teine aspekt on see, et politsei võib neid panna üles ainult tuginedes ohuhinnangule, et selles kohas tõesti ohuhinnangust lähtuvalt on vaja neid kaameraid üles panna. Kes neid ohuhinnanguid koostab? Politsei ise. Ja kes neid kontrollib? Mitte keegi. Nii et põhimõtteliselt on see ainult üks linnukene kastikeses, politsei ise ütleb, et meie ohuhinnang näitab, et sinna on põhjendatud panna, ja panevadki. Ei ole põhjendatud selline asi. Nii et meie üleskutse on seda eelnõu mitte toetada. Aitäh!

Aitäh! Nüüd tundub, et väike tehniline rike on. Kas kõigil puldid töötavad või ei tööta? Võtan juhataja vaheaja kümme minutit. V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kümme minutit juhataja võetud vaheaeg sai läbi ja nüüd oli väike tehniline restart. Nii et kõik Riigikogu liikmed, kes on saalis, palun istuda oma kohale ja liigutage oma kaarti seal pultides, siis ta fikseerib teid aktiivseks. Siis on väga hästi. Aga jätkame läbirääkimistega. Järgmisena Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub ka lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kümme minutit juhataja võetud vaheaega sai läbi, oli väike tehniline restart. Nii et kõik Riigikogu liikmed, kes on saalis, palun istuge oma kohale ja liigutage oma kaarti pultides, siis ta fikseerib teid aktiivseks. (Saalist öeldakse midagi.) Siis on väga hästi. Aga jätkame läbirääkimisi. Järgmisena Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tegelikult tekitab see hirmu, kuhu suunas me oleme liikumas. Ja kurb, et debatt on jätkuvalt nii ühepoolne ja tegelikult ka primitiivne. Täna soovitakse sellesama eelnõuga tagantjärele seadustada kaamerad, mida on vahepeal põhimõtteliselt täiesti suvaliselt, ilma analüüsita igale poole üles pandud. Seda tuvastas PPA enda sisekontrolliga. Ohuanalüüse, kuhu panna kaamerad, mis tulenevad seadusest ja mida oleks vaja, tegelikult ei olnud. Mis kõige olulisem: ma tuletan uuesti meelde, et nendest kaameratest, nendest pildistamistest ei teadnud ei minister ega peaminister mitte midagi, ja seda kümne aasta vältel. Või siis nad tegid näo, et ei teadnud. Ma ei tea isegi, mis on hullem, kas valitsuse liikmete võimalik valetamine või see, et põhimõtteliselt mingi ametkond võib käivitada oma programmi, oma süsteemi, millest ei valitsus ega avalikkus ei tea mitte midagi kümne aasta jooksul. Kujutage ette, iga kuu tehti 20 miljonit pilti, koguti inimeste andmeid ja mitte keegi sellest mitte midagi ei teadnud! Või siis teati, aga varjati. Ja nüüd selle seadusega antakse luba piiramatult – piiramatult, ma rõhutan! – neid kaameraid igale poole edasi paigaldada ja antakse väga suurele hulgale ametnikele luba inimeste andmeid vaadata. Meil siin saalis ega komisjonis ega ka ühiskonnas pole olnud debatti, kui palju meil neid kaameraid üldse peaks olema, kui palju me tegelikult tahame, et meid jälgitakse. Seda debatti ju pole olnud! Kas see kaamerate hulk, mis on paigaldatud, on olnud proportsionaalne? Kas on olnud analüüsid? Kas me jätkame sama kogusega või hakkame neid iga 100 meetri tagant üles panema? Kui me vaatame seda sõnastust, siis põhimõtteliselt politsei võib iga 100 meetri tagant kaameraid üles panema hakata. Sellele probleemile pööras komisjonis tähelepanu ka õiguskantsleri nõunik. Aga see ei huvita kedagi. On ju vaja kiires korras seaduseelnõuga edasi minna. Üks väga oluline aspekt, millele on juba tähelepanu juhitud, on see, et ei pildistata ainult autosid. Ei, peale jäävad ka inimesed, kes viibivad sõidukis või vahetus kaamera läheduses. Seejuures pole PPA-l võimalik – nad on seda avalikul istungil otse välja öelnud – tegelikult nägusid hägustada. Eraldi probleem on selles, et iga kord kõlavad täiesti erinevad väited. Kord väidetakse, et inimesed ei jää peale. Siis öeldakse, et inimesed küll jäävad peale, aga me püüame neid hägustada. Siis öeldakse, et ei, tegelikult meil ei ole seda programmi, mis hägustab. Ja kui nõutakse pildid välja, siis neid pilte ei saadeta, et ei saaks kontrollida, kuidas ikkagi on, mis kvaliteediga need pildid on. Nüüd, kui vaadata eelnõu, siis näeme, et sõnastus on muutunud. Alguses oli eraldi kirjas, et tõesti, PPA pildistab ka inimesi, nüüd see võeti välja. Aga me teame, et kaamerate süsteem on sama, et inimesed jäävad peale ja ametnikud saavad seda vaadata. Miks siis nüüd see eelnõust välja jäi? Vahepeal ei ole ju midagi muudetud. Lisaks on mind hakanud väga häirima, et pidevalt püütakse niimoodi manipuleerida Riigikogu liikmetega ja avaliku arvamusega: teate, kui te seda seadust vastu ei võta, siis te panete meie kõigi elud ohtu, kuriteod jäävad avastamata, inimesed jäävad kaitseta. Esiteks, inimeste otsimiseks kasutatakse üldse teisi kaameraid, avaliku ruumi kaameraid, kusjuures neid on tuhandeid. Seda teemat ei ole muuseas ka eraldi analüüsitud. Meil on avaliku ruumi kaamerad, mida on tuhandeid, aga see on eraldi teema. Siin me räägime 194 kaamerast. Lisaks, kus on statistika numbrituvastuskaamerate kohta, kui palju inimeste andmeid on vaadatud, neid numbreid, neid autosid, ja proportsionaalselt, kui palju on kuritegusid avastatud? Kui palju on lahendatud kuritegusid, kui palju on nende abil tabatud kurjategijaid? Kus on see statistika? Iga kord, kui on küsitud, vastust ei ole. Kui palju on neid andmeid vaadatud ja kui palju on kuritegusid tänu neile lahendatud? Kus see [statistika] on? Ja siis tuuakse meile näiteid teistest riikidest, et vaadake, teistes riikides on ka need numbrituvastuskaamerad. Aga lugege nende seadusi! Lugege nende seadusi, kuidas seal on kõik üksikasjalikult lahti kirjutatud! Kui selline asi, mis meil on toimunud kümme aastat, oleks toimunud Rootsis või Hollandis, siis oleks valitsus tagasi astunud. Lihtsalt ei oleks võimalik, et inimeste andmeid niimoodi kuritarvitatakse. Ja kui palju ametnikke saab nendele andmetele ligi? 1400 ametnikku jätkuvalt! Nagu ma aru saan, 1400 ongi see number. Kujutage ette, 1400 ametnikku saab igapäevaselt neid andmeid vaadata! Jällegi on küsimus, miks Maksu- ja Tolliametil peab olema ligipääs nendele andmetele. Miks peab see ligipääs olema? Et vaadata, kes käivad Läti piiri lähedalt alkoholi ostmas, et siis pärast öelda, näete, maksud on jäänud tasumata? Miks Maksu- ja Tolliamet pidevalt nõuab ja ka saab eraldi jälgimisvõimalusi? Keskerakond ilmselgelt ei toeta seda eelnõu. See on tegelikult vaid üks samm paljudest algatustest, mis viimase poole aasta jooksul on tehtud. Need on algatused, millega soovitakse inimesi aina rohkem jälgida, andmeid koguda, moodustada superandmebaase. Ja see eelnõu on osa sellest. Nagu ma ütlesin, ei ole olnud debatti, kui palju me neid kaameraid paigaldame, miks me anname võimaluse, et põhimõtteliselt neid võib nüüd hakata piiramatus koguses, kas või iga 100 meetri tagant paigaldama. See on praakeelnõu. Paljusid asju pole siin lõpuni lahti kirjutatud. Seda on tunnistatud ka komisjonis, et väga paljusid asju on vaja veel parandada, on vaja muuta. Kui me võtame selle vastu, siis ma absoluutselt ei välista, et varsti tullakse meie juurde uue eelnõuga, kus palutakse, et teate, sooviks hakata kasutama tehisaru. Las tehisaru hakkab kõike pildistama, analüüsima, kuritegusid lahendama. Muidugi on hea, kui üldse tullakse selle eelnõuga välja. Võib-olla jälle kümme aastat varjatakse ja kümne aasta pärast me saame teada, et tegelikult see süsteem oli juba tükk aega töös, lihtsalt mitte keegi jälle mitte midagi ei teadnud. Aga meie kohustus siin on kaitsta inimeste vabadusi, inimeste põhiõigusi. Meie kohustus on pidada laiapõhjalist debatti, ja seda pole siiani olnud. Seetõttu teen Keskerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tegelikult tekitab hirmu see, kuhu suunas me oleme liikumas. Ja kurb, et debatt on jätkuvalt niivõrd ühepoolne ja tegelikult ka primitiivne. Täna soovitakse sellesama eelnõuga tagantjärele seadustada kaamerad, mis on vahepeal põhimõtteliselt täiesti suvaliselt, ilma analüüsita igale poole üles pandud. Seda tuvastas PPA enda sisekontrolliga. Neid ohuanalüüse, kuhu panna kaameraid, mis tulenevad seadusest ja mida tuleb teha, tegelikult ei olnud. Mis kõige olulisem, ma tuletan uuesti meelde, et nendest kaameratest, nendest pildistamistest ei teadnud ei minister ega peaminister mitte midagi ja seda kümne aasta vältel. Või siis nad tegid nägu, et ei teadnud. Ma ei tea isegi, mis on hullem, kas valitsuse liikmete võimalik valetamine või see, et põhimõtteliselt meie ametkond võib käivitada oma programmi, oma süsteemi, millest ei valitsus ega avalikkus ei tea mitte midagi kümne aasta jooksul. Kujutage ette, iga kuu tehti 20 miljonit pilti, koguti inimeste andmeid ja mitte keegi sellest mitte midagi ei teadnud. Või siis teati, aga varjati. Ja nüüd selle seadusega antakse luba piiramatult – piiramatult, ma ütlen – neid kaameraid igale poole edasi paigaldada ja antakse luba väga suurele hulgale ametnikele inimeste andmeid vaadata. Meil siin saalis, komisjonis, aga tegelikult ka ühiskonnas pole olnud põhilist debatti, kui palju meil neid kaameraid üldse peaks olema, kui palju me tegelikult tahame üldse, et meid jälgitakse. Seda debatti ju pole olnud! Kas see kaamerate hulk, mis on paigaldatud, on olnud proportsionaalne? Kas on olnud analüüsid? Kas me jätkame sama kogusega või hakkame iga 100 meetri tagant panema? Kui me vaatame seda sõnastust, siis põhimõtteliselt politsei võib iga 100 meetri tagant hakata panema kaameraid. Sellele probleemile pööras tähelepanu ka õiguskantsleri nõunik komisjonis. Aga see ei huvita kedagi. On ju vaja kiires korras seaduseelnõuga edasi minna. Ja veel väga oluline aspekt, millele on juba tähelepanu juhitud, on see, et ei pildistata ainult autosid. Ei, peale jäävad ka inimesed, kes viibivad sõidukis või viibivad vahetus läheduses. Seejuures PPA-l, neil ei ole võimalik – nad on seda avalikul istungil otse välja öelnud – tegelikult nägusid hägustada. Eraldi probleem on selles, et iga kord kõlavad täiesti erinevad väited. Kord väidetakse, et inimesed ei jää peale. Siis öeldakse, et inimesed ikkagi jäävad peale, aga me püüame neid hägustada. Siis öeldakse, et ei, tegelikult meil ei ole seda programmi, mis hägustab. Siis, kui nõutakse pildid välja, neid pilte ei saadeta, et ei saaks kontrollida, kuidas ikkagi on, mis kvaliteediga need pildid on. Ja nüüd, kui vaadata eelnõu, ka sõnastus selles on muutunud. Alguses oli kirjas eraldi, et tõesti, PPA pildistab ka inimesi, nüüd see võeti välja. Aga me teame, et kaamerate süsteem on sama, et inimesed jäävad peale ja ametnikud saavad seda vaadata. Miks siis nüüd see eelnõust välja jäi? Vahepeal ei ole ju midagi muudetud. Lisaks on mind hakanud eraldi häirima, et pidevalt püütakse niimoodi manipuleerida Riigikogu liikmetega, avaliku arvamusega: teate, kui te seda seadust vastu ei võta, te panete meie kõigi elud ohtu, kuriteod jäävad avastamata, inimesed jäävad kaitseta. Esiteks, inimeste otsimiseks kasutatakse üldse teisi kaameraid, avaliku ruumi kaameraid, kusjuures neid on tuhandeid. Seda teemat ei ole ka kusjuures eraldi analüüsitud. Meil on eraldi avaliku ruumi kaamerad, mida on tuhandeid, mis on eraldi teema. Siin me räägime 194 kaamerast. Lisaks, kus on statistika numbrituvastuskaamerate kohta, kui palju inimeste andmeid on vaadatud, neid numbreid, neid autosid, ja proportsionaalselt, kui palju on kuritegusid avastatud? Kui palju on lahendatud kuritegusid, kui palju on tabatud kurjategijaid? Kus on see statistika? Iga kord on küsitud, vastust ei ole. Kui palju on neid andmeid vaadatud, kui palju on kuritegusid selle abil lahendatud? Kus see on? Ja siis tuuakse veel näiteid, eks ole, teistest riikidest, et vaadake, teistes riikides on ka need numbrituvastuskaamerad. Aga lugege nende seadusi. Lugege nende seadusi, kuidas seal on kõik üksikasjalikult lahti kirjutatud. Kui selline asi oleks toimunud Rootsis või Hollandis, see, mis meil on toimunud kümme aastat, selle eest oleks valitsus tagasi astunud. Lihtsalt selline asi ei ole võimalik, et inimeste andmeid niimoodi kuritarvitatakse. Ja kui palju saab ametnikke nendele ligi? 1400 ametnikku jätkuvalt. Ja nagu ma aru saan, 1400 ongi see number. Kujutage ette, 1400 ametnikku, kes saavad igapäevaselt neid andmeid vaadata! Aga jällegi küsimus, miks Maksu- ja Tolliametil peab olema eraldi ligipääs nendele andmetele. Miks peab see ligipääs olema? Et vaadata, kes käivad Läti piiril alkoholi ostmas, et siis pärast öelda, et näete, maksud on jäänud tasumata? Miks Maksu- ja Tolliamet pidevalt nõuab ja ka saab eraldi jälgimisvõimalusi? Keskerakond ilmselgelt ei toeta seda eelnõu. See on tegelikult vaid üks samm nendest kõikidest algatustest, mis viimase poole aasta jooksul on toimunud. Algatused, millega soovitakse inimesi aina rohkem jälgida, andmeid koguda, moodustada superandmebaase. Ja see eelnõu on osa sellest. Nagu ma ütlesin, põhilist debatti ei ole olnud, kui palju me neid kaameraid paigaldame, miks me anname võimaluse, et põhimõtteliselt neid võib nüüd hakata piiramatus koguses iga 100 meetri tagant paigaldama? See on praakeelnõu. Paljusid asju pole siiani lõpuni lahti kirjutatud. Seda on tunnistatud ka komisjonis, et väga paljusid asju on vaja veel parandada, on vaja muuta. Kui me võtame selle vastu, siis ma absoluutselt ei välista, et varsti tullakse meie juurde uue eelnõuga, kus palutakse, et teate, sooviks hakata kasutama tehisaru. Las siis tehisaru meil hakkab kõike pildistama, analüüsima, kuritegusid lahendama. Muidugi hea, kui üldse tullakse selle eelnõuga välja. Võib-olla jälle kümme aastat varjatakse ja siis kümne aasta pärast me saame teada, et tegelikult see süsteem oli juba tükk aega töös, lihtsalt mitte keegi jälle mitte midagi ei teadnud. Aga meie kohustus siin on kaitsta inimeste vabadusi, inimeste põhiõigusi. Meie kohustus on pidada laiapõhjalist debatti ja seda pole siiani olnud. Seetõttu teen Keskerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head riigikogulased ja head vaatajad! Mõned asjad, mida ka eelnevad kõnelejad on siin välja toonud. Kõigepealt, nii õiguskantsler, Andmekaitse Inspektsioon kui ka Justiitsministeerium on öelnud, et nüüd on see siiski eelnõu, mida saab toetada. Ehk siis viidata sellele, et meil on institutsioonid, kes jätkuvalt ütlevad, et see on põhiseadusvastane või täiesti vale tee, ei saa. Komisjonis sai väga selgeks, et õiguskantsler, Andmekaitse Inspektsioon ja teised on leidnud tegelikult väga hea kompromissi. Selles eelnõus ei ole AI-d ega näotuvastust. See teema kindlasti vajab kunagi siin saalis eraldi arutelu. Tõepoolest, nii nagu siin on öeldud, tehnoloogia areneb pidevalt ja ühel või teisel hetkel tuleb seadusi üle vaadata ja see saal peab siis otsustama, milline on selles küsimuses ühiskondlik vajadus ja ka tunnetus. Absoluutselt! Niisamuti ei anna see eelnõu mitte mingisugust vekslit politseile, et nüüd võiks panna tuhandeid numbrituvastuskaameraid juurde. Jah, see ei pane hetkel ka mingit piirangut, aga komisjonis rõhutati üle, et politsei annab nüüd igal aastal ülevaate, milline on olnud numbrituvastussüsteem ja selle tegevus ning mida on politsei teinud, kas on pandud kaameraid juurde või ei ole pandud. Kindlasti me kuuleme sellest ühiskonnas ka laiemalt. See on muidugi olnud probleem, et me ei ole varem sellest piisavalt kuulnud ja saime sellest teada, jah, mitte nii, nagu oleks pidanud teada saama. Aga selle eelnõu kohaselt need murekohad lahendatakse. Sellega ma olen ka päri, et loomulikult on turvalisus ja vabadused paljuski sama joone peal. Nüüd tulebki küsida, kas [see on suur riive], kui teie autost tehakse isikustamata pilt, mis kustutatakse mõne kuu pärast sellest serverist ära. Kui selle numbrimärgi puhul ei ole tekkinud mingit vajadust selle [auto sõite] lähemalt uurida, siis seda ei uurita. Kas see riive on nii sügav, et kaalub üles selle, et numbrituvastussüsteemi abil on lahendatud väga raskeid kuritegusid ja seda kindlasti tehakse ka edaspidi? Jah, me võime öelda, et see on selline emotsioonidele mängimine või retoorika ja nii edasi, aga tegelikult PPA, kes igapäevaselt meie turvalisusega tegeleb, on väga selgelt öelnud, et see on ülimalt vajalik instrument. See on ülimalt vajalik instrument! Neid juhtumeid oli juba sel suvel, kui need kaamerad olid pimedad – PPA tõdes, et numbrituvastussüsteemi oleks olnud väga vaja. Neid näiteid on väga palju, alates inimröövist ja lõpetades suurte röövide või muude kuritegudega, kus numbrituvastussüsteem on olnud asendamatu tööriist. Nii et see ei ole pelgalt emotsioonidele või retoorikale mängimine, vaid see on tegelikult väga vajalik instrument. Loomulikult, meil on erakonnad, kes ütlevad, et see läheb üle piiri, kui teie autode numbreid pildistatakse, küll isikustamata, aga see on kuidagi nii suur riive, et vot need plussid ei kaalu seda üles. Sotsiaaldemokraadid arvavad, et see ei ole nii suur riive, et see ei kaalu seda plussi üles. Vastupidi, tegelikult on ikkagi isikuvabadused ja õigused ja põhiseadus jätkuvalt tagatud. Mingit jälgimisühiskonna juttu ei ole numbrituvastussüsteemi puhul küll mõtet rääkida. See ei ole adekvaatne. Ja mis puudutab veel seda, millised meie valikud on, siis mõelge lihtsalt selle peale. See on võib-olla natuke liiga kaugele mõelda, aga me ühelt poolt tahame väga, et politsei reageeriks ... Üks minut juurde palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head riigikogulased ja head vaatajad! Mõned asjad, mida ka eelnevad kõnelejad on siin välja toonud. Kõigepealt, nii õiguskantsler, Andmekaitse Inspektsioon kui ka Justiitsministeerium on öelnud, et nüüd on see eelnõu siiski see, mida saab toetada. Ehk siis viidata sellele, et meil on jätkuvalt institutsioonid, kes ütlevad, et see on põhiseadusvastane või täiesti vale tee – ei ole. Selles komisjonis oli väga selge, et õiguskantsler, Andmekaitse Inspektsioon ja teised on leidnud tegelikult väga hea kompromissi. Samuti ei ole selles eelnõus AI-d ega näotuvastust. See kindlasti vajab eraldi arutelu kunagi siin saalis ka. Tõepoolest, nii nagu siin on öeldud, tehnoloogia areneb pidevalt ja ühel või teisel hetkel tuleb seadusi üle vaadata ja see saal peab siis otsustama, milline see ühiskondlik vajadus ja ka tunnetus selles küsimuses on. Absoluutselt! Niisamuti ei anna see eelnõu mitte mingisugust vekslit sellele, et politsei võiks panna nüüd tuhandeid numbrituvastuskaameraid juurde. Jah, see ei pane ka hetkel mingit piirangut, aga ka komisjonis rõhutati üle, et politsei nüüd iga-aastaselt annab ülevaate, milline on olnud numbrituvastussüsteem, selle tegevus ja mida on politsei teinud, kas on pandud kaameraid või ei ole pandud. Kindlasti me sellest ühiskondlikult ka laiemalt kuuleme. See on muidugi olnud probleem, et me ei ole varem seda piisavalt kuulnud ja me saime sellest teada, jah, mitte nii, nagu oleks pidanud teada saama. Aga selle eelnõuga need murekohad lahendatakse. Sellega ma olen ka päri, et loomulikult on turvalisus ja vabadused paljuski sama joone peal. Ja nüüd tulebki meie käest küsida, kas see, et teie numbrist tehakse isikustamata pilti, mis kustutatakse mõne kuu pärast sellest serverist ära, ja kui selle numbrimärgiga ei ole tekkinud ühtegi vajadust seda lähemalt uurida, siis seda ei uurita. Ka see kaalukauss ja see riive on nii sügav, et kaalub üles selle, et selle numbrituvastussüsteemiga on lahendatud väga raskeid kuritegevusi ja seda kindlasti tehakse ka edaspidi. Politsei- ja Piirivalveamet, jah, me võime öelda, et see on selline emotsioonidele mängimine või retoorika ja nii edasi, aga tegelikult PPA, kes igapäevaselt meie turvalisusega tegeleb, on väga selgelt öelnud, et see on ülimalt vajalik instrument. See on ülimalt vajalik instrument! Neid juhtumeid juba suvel, kui need kaamerad olid pimedad, on olnud, kus PPA on tõdenud, et numbrituvastussüsteemi oleks olnud väga vaja. Ja neid näiteid on ka väga palju, kus, näiteks alates inimröövist, lõpetades suurte röövide või kuritegudega, on numbrituvastussüsteem olnud asendamatu tööriist. Nii et see ei ole pelgalt emotsioonidele või retoorikale mängimine, vaid see on tegelikult ka vajalik instrument. Loomulikult, meil on erakonnad, kes ütlevad, et see läheb üle piiri, et teie numbreid pildistatakse isikustamata ehk teie autonumbrit pildistatakse, et see on kuidagi nii suur riive, et vot need plussid ei kaalu seda üles. Sotsiaaldemokraadid ja mina arvame, et see ei ole nii suur riive, et see ei kaalu seda plussi üles. Vastupidi, tegelikult on ikkagi isikuvabadused ja õigused ja põhiseadus jätkuvalt tagatud. Mitte mingit jälgimisühiskonna juttu ei ole mõtet numbrituvastussüsteemi puhul küll rääkida. See ei ole adekvaatne. Ja mis puudutab veel seda, millised meie valikud on, siis mõelge lihtsalt selle peale. Seda on võib-olla natuke liiga kauge mõelda, aga me ühelt poolt tahame väga, et politsei reageeriks ... Üks minut juurde palun!

Üks minut lisaks.

... et politsei reageeriks, et kuriteod saaksid lahenduse, et meil oleks turvaline ühiskond. Me ühelt poolt väga tahame seda ja teiselt poolt me ütleme, et mitte mingil juhul ei tohi meil olla kaameraid, ei tohi meil olla mingisuguseid isikuriiveid. No paraku need asjad päris täpselt ikkagi niimoodi kokku ei käi. Mingisuguseid lahendusi me peame siiski leidma ja pakkuma. Ma olen täiesti veendunud, et numbrituvastussüsteem on see lahendus, mis ei riiva liialt meie isikuvabadusi ja põhiõigusi, küll aga annab väga olulise instrumendi politseile inimeste turvalisuse eest seismisel. Ja see ongi see kaalukauss – ühed erakonnad ütlevad nii, ühed erakonnad ütlevad naa ja kindlasti on ühiskonnas ka erinevaid seisukohti –, aga ma kutsun üles tõesti mõtlema ratsionaalselt sellele, millist ühiskonda me tahame. Me ei taha kindlasti sellist ühiskonda, kus politseil on käed seotud. Aitäh!

... et kuriteod saaksid lahenduse, et meil oleks turvaline ühiskond. Me ühelt poolt väga tahame seda ja teiselt poolt me ütleme, et mitte mingil juhul ei tohi meil olla kaameraid, ei tohi meil olla mingisuguseid isikuriiveid. No paraku need asjad päris täpselt ikkagi niimoodi kokku ei käi. Mingisuguseid lahendusi me peame siiski leidma ja pakkuma. Ma olen täiesti veendunud, et numbrituvastussüsteem on lahendus, mis ei riiva liialt meie isikuvabadusi ja põhiõigusi, küll aga annab väga olulise instrumendi politseile inimeste turvalisuse eest seismisel. Ja see ongi see kaalukauss: ühed erakonnad ütlevad nii, ühed erakonnad ütlevad naa ja kindlasti on ühiskonnas ka erinevaid seisukohti. Aga ma kutsun üles tõesti mõtlema ratsionaalselt, millist ühiskonda me tahame. Me ei taha kindlasti sellist ühiskonda, kus politseil on käed seotud. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Kuulasin siin eelkõnelejat, Andre Hanimäge, kes ütles, et tema ei näe siin põhiseaduse riivet ja tema tahabki sellist ühiskonda, kus politsei meid korra tagamiseks ja kuritegude ennetamiseks pidevalt jälgib. Ma nimetan seda head kolleegi tegelikult digitaalse koonduslaagri pooldajaks, samuti ka sotse, kes selle ees seisavad. Aga nüüd asja juurde. Pärast seda, kui tänu õiguskantslerile ja tema büroole sai selgeks, et riigiasutused teostavad varjatud teabe kogumist, tõusis debatt avalikus meedias. Aga ma püüdsin minna sügavamale ja leidsin, et tegelikult on minu hinnangul toimunud ikkagi kuriteokoosseis karistusseadustiku § 315 alusel ehk ebaseaduslik jälitustegevus ja teabe varjatud kogumine. Kõigepealt, miks ma seda ütlen? Ma ütlen, et praegu kehtiva seaduse alusel. Kuna meie tegevust on numbrituvastuskaameratega pidevalt jälgitud, siis esimene küsimus on see, et puudub norm selle kohta, mismoodi seda tehakse. Tagantjärele asja korda teha ei ole paha mõte, aga ebaseaduslik jälitustegevus on ikkagi toime pandud. Kõigepealt, korrakaitseseaduse § 34 ütleb küll, et võib ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks kasutada avalikus kohas toimuvat pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku. Kuid on veel üks oluline tingimus, mida nad ei ole täitnud. Asi on selles, et § 34 lõige 3 kehtivast õigusest ütleb, et korrakaitseorgan on kohustatud avalikust isikuandmete töötlemisest tehnilise abivahendi, jälgimisseadmestiku abil eelnevalt teavitama. Selleks kasutatakse avalikku kohta paigutatud teabetahvlit, mille valgel taustal on musta värvi videokaamera kujutis ja sõna "videovalve". Kui palju on praegu nende kaamerate ees kuskil sõna "videovalve"? Võib-olla paaris-kolmes kohas. Tartu maanteel, Viljandi maanteel seda ei ole. Aga järelikult on toime pandud ikkagi õigusrikkumine. Lisaks sellele jättis prokuratuur rahuldamata minu kaebuse selle kohta, et ma palusin algatada menetlus selle kohta, et on teostatud salajast jälitustegevust viitega sellele, et seadus seda ei sätestanud. Kasutasin kaebeõigust ja esitasin uuesti kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta viitega sellele, et mis siis, et kehtivas seaduses seda praegu sees ei ole, aga isikuandmete kaitse seaduses on kirjas, et on olemas selline instituut, kes teostab järelevalvet isikuandmete kaitse seaduse § 29 järgi, et kui on töödeldud isikuandmed, siis seda isikut tuleb informeerida. Seda aga tehtud ei ole. Nii et sisuliselt on õigusrikkumine kriminaalmenetluse mõistes minu hinnangul toime pandud. Lugupeetud Andre Hanimägi rääkis siin sellest, et see on põhiseaduspärane, aga tegelikult tasub teil seda vaadata natuke sügavamalt ja konsulteerida mõne asjatundjaga. Sest küsimus on selles, et teabe varjatud kogumine piirab toimingu objektiks oleva isiku, kodu, perekonna või eraelu puutumatust ning sellega rikutakse põhiseaduse § 26 ja § 33, sellepärast et põhiõigusi piiravast teabehanke toimingust tuleb üldjuhul isikut viivitamatult teavitada ka enne jälgimissüsteemi rakendamist. Erandid on muidugi olemas, kriminaalseadustik seda võimaldab. Aga kui me kasutame sellist normistikku, nagu on praegu meil eelnõuga ees, siis küsimus ei ole numbrituvastuses. Sest kui te olete tähele pannud, siis sellele fotole, mida see numbrituvastuskaamera teeb, salvestatakse mitte ainult mootorsõidukis olevad isikud, vaid ka selle läheduses viibiva isiku kujutis. Kujutist on teatavasti digipildi näol võimalik pärast ideaalselt suurendada. Nii et sisuliselt on meil tegemist ikkagi digitaalse jälgimissüsteemi loomisega. Varro Vooglaid märkis õigesti, et on olemas korra- ja julgeolekutagatis ning põhiõiguste ja eraelu puutumatuse kaitse. Me ei saa lükata seda ainult korra tagamise eesmärgil ühte nurka kokku, vaid me peame säilitama ka õigused privaatsusele. Seda see eelnõu aga ei taga. Ma ei hakka siin vast üle kordama seda, kui palju on reguleerimata nende numbrituvastuskaamerate arv. Seda ei sätestata. Seega võib see tähendada, et neid võib panna ükskõik kui palju, ükskõik kus kohta. Aga juba praegusel kujul kehtiva seaduse järgi eeldataks see sellisel juhul videovalve teavituse silti seal ees. Huvitav oleks näha, kui koalitsioon ja sotsid selle seaduse vastu võtavad, milliseks muutub meie liiklusmaastik pärast seda. Videovalve, videovalve, videovalve! See ongi digitaalne koonduslaager.

Aitäh! Kuulasin siin eelkõnelejat Andre Hanimäge, kes ütles, et tema ei näe siin põhiseaduse riivet ja tema tahabki sellist ühiskonda, kus politsei meid korra tagamiseks ja kuritegude ennetamiseks pidevalt jälgib. Ma nimetan seda head kolleegi tegelikult digitaalse koonduslaagri pooldajaks, samuti ka sotse, kes selle ees seisavad. Aga nüüd asja juurde. Pärast seda, kui tänu õiguskantslerile ja tema büroole sai selgeks, et riigiasutused teostavad varjatult teabe kogumist, tõusis debatt avalikus meedias. Aga ma püüdsin minna sügavamale ja leidsin, et tegelikult on minu hinnangul tegu ikkagi kuriteokoosseisuga karistusseadustiku § 315 "Ebaseaduslik jälitustegevus ja teabe varjatud kogumine" järgi. Kõigepealt, miks ma seda ütlen? Ma [räägin] praegu kehtivast seadusest. Kuna meie tegevust on numbrituvastuskaameratega pidevalt jälgitud, siis esimene küsimus on see, et puudub norm selle kohta, mismoodi seda [võib] teha. Tagantjärele asi korda teha ei ole paha mõte, aga ebaseaduslik jälitustegevus on ikkagi toime pandud. Kõigepealt, korrakaitseseaduse § 34 ütleb küll, et ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks võib kasutada avalikus kohas toimuva [jälgimiseks] pilti edastavat või salvestavat jälgimisseadmestikku. Kuid on veel üks oluline tingimus, mida nad ei ole täitnud. Asi on selles, et § 34 lõige 3 kehtivas seaduses ütleb, et korrakaitseorgan on kohustatud avalikkust isikuandmete töötlemisest tehnilise abivahendi jälgimisseadmestiku abil eelnevalt teavitama. Selleks kasutatakse avalikku kohta paigutatud teabetahvlit, mille valgel taustal on musta värvi videokaamera kujutis ja sõna "VIDEOVALVE". Kui palju on praegu nende kaamerate ees kuskil sõna "VIDEOVALVE"? Võib-olla paaris-kolmes kohas. Tartu maanteel ja Viljandi maanteel seda ei ole. Järelikult on toime pandud ikkagi õigusrikkumine. Lisaks sellele jättis prokuratuur rahuldamata minu kaebuse, kui ma palusin algatada menetlus selle kohta, et on teostatud salajast jälitustegevust. Viitasin sellele, et seadus seda ei ole sätestanud. Kasutasin kaebeõigust ja esitasin uuesti kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, viidates sellele, et mis siis, et kehtivas seaduses seda praegu sees ei ole, aga isikuandmete kaitse seaduses on kirjas, et on olemas selline instituut, kes teostab tegelikult järelevalvet – isikuandmete kaitse seadus § 29 –, ja kui on töödeldud isikuandmeid, siis seda isikut tuleb informeerida. Seda aga tehtud ei ole. Nii et sisuliselt on õigusrikkumine kriminaalmenetluse mõistes minu hinnangul toime pandud. Lugupeetud Andre Hanimägi rääkis siin sellest, et see on põhiseaduspärane, aga tegelikult tasub teil seda vaadata natuke sügavamalt ja konsulteerida mõne asjatundjaga. Sest küsimus on selles, et teabe varjatud kogumine piirab toimingu objektiks oleva isiku, kodu, perekonna või eraelu puutumatust ning sellega rikutakse põhiseaduse § 26 ja § 33. Põhiõigusi piiravast teabehanke toimingust tuleb üldjuhul isikut viivitamatult teavitada ka enne jälgimissüsteemi rakendamist. Erandid on muidugi olemas, kriminaalseadustik seda võimaldab. Aga kui me kasutame sellist normistikku, nagu meil praegu eelnõus ees on, siis küsimus ei ole numbrituvastuses. Sest kui te olete tähele pannud, siis sellele fotole, mida see numbrituvastuskaamera teeb, salvestatakse mitte ainult mootorsõidukis olevad isikud, vaid ka selle läheduses viibivad isikud. Kujutisi on teatavasti digipiltidel võimalik pärast ideaalselt suurendada. Nii et sisuliselt on meil tegemist ikkagi digitaalse jälgimissüsteemi loomisega. Varro Vooglaid märkis õigesti, et on olemas korra- ja julgeolekutagatised ning põhiõiguste ja eraelu puutumatuse kaitse. Me ei saa lükata seda ainult korra tagamise eesmärgil ühte nurka kokku, vaid me peame säilitama ka õiguse privaatsusele. Seda see eelnõu aga ei taga. Ma ei hakka siin üle kordama seda, et reguleerimata on nende numbrituvastuskaamerate arv. Seda ei sätestata. Seega võib see tähendada, et neid võib panna ükskõik kui palju ja ükskõik kuhu. Aga juba praegusel kujul kehtiva seaduse järgi me eeldame videovalve teavituse silti kaamera ees. Huvitav on näha, kui koalitsioon ja sotsid selle seaduse vastu võtavad, milliseks muutub meie liiklusmaastik pärast seda. Videovalve, videovalve, videovalve! See ongi digitaalne koonduslaager.

Aitäh! Järgmisena Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ma ühe korra juba käisin siin puldis selle eelnõu menetluse raames fraktsiooni nimel kõnelemas, aga kuna mul on teisel lugemisel võimalik ka iseenda nimel kõneleda, siis ma mõtlesin, et ma ütlen veel paar sõna, et vahendada seda kogemust, mis mulle suve jooksul osaks sai seonduvalt teatavate sammudega, mis ma võtsin ette, et veenduda, milline on ikkagi selle numbrituvastuskaamerate süsteemi kaudu kogutava informatsiooni koosseis ja ulatus. Nimelt, kevadel, kui toimus mitme Riigikogu komisjoni ühisistung pärast seda, kui tuli välja, et PPA on avalikkuse eest varjatuna ja ilma õigusliku aluseta ehitanud üles selle massiivset informatsiooni kogumist võimaldava numbrituvastuskaamerate süsteemi, kinnitas sellel istungil PPA peadirektori asetäitja Kristi Mäe nii Riigikogu liikmetele kui ka avalikkusele, et üldjuhul selle kaamerate süsteemi kaudu ei pildistata üles, kes on need inimesed, kes viibivad pildistatavates autodes. Minule tundus see kinnitus kahtlane. Ma mõtlesin kohe, et ma ei usu seda hästi. Ma arvan, et paljudel juhtudel tegelikult pildistatakse üles ka see, kes autos viibib. Et selles veenduda, ma kasutasin oma isikuandmete kaitse seadusest tulenevat õigust ja pöördusin PPA poole avaldusega, kus palusin mulle väljastada kõik minu kasutuses olevast sõiduautost tehtud pildid – kõik pildid, mis on numbrituvastuskaamerate süsteemiga tehtud ja vastavasse andmebaasi kantud. Selle asemel, et väljastada mulle kõik minu autost tehtud pildid, väljastas PPA mulle kaks pilti ja ütles, et kui te soovite kõiki pilte, eks siis andke teada, olgugi et ma olin juba öelnud, et ma soovin kõiki pilte. Lisaks olid need kaks pilti ulatuslikult töödeldud sellisel viisil, et autos viibiva isiku ehk juhi koha peale oli pandud must kastike ja ühtlasi oli kaetud kinni kõik, mis oli auto ümber. Kujutate ette, et pilt on nii suur (Näitab kätega.), siin on auto ühes kohas ja ainult auto on näha, kõik ümbert on kinni kaetud ja ühtlasi on veel juht ka kinni kaetud. Ma ütlesin spetsiifiliselt, et palun väljastage mulle kõik pildid, mis te olete minu autost teinud ja sinna andmebaasi kandnud, ja väljastage need töötlemata kujul. Selle peale väljastas PPA mulle mitte enam kaks pilti, vaid veel 95 pilti, sest kokku oli väidetavalt neid pilte 97. Aga endiselt oli piltidel kõik auto ümbert kinni kaetud ja olid kinni kaetud ka autos viibivad isikud, ennekõike juht. Enamasti ma sõidangi üksinda. Siis pöördusin uuesti PPA poole ja ütlesin, et ma ju palusin teilt spetsiifiliselt, et väljastage mulle pildid töötlemata kujul. Ja ühtlasi argumenteerisin, et ei ole pädevad need põhjendused, mis te olete esitanud põhjendamaks, miks te väljastasite pildid töödeldud kujul. Esiteks, pole põhjust katta kinni kõike, mis on auto ümber, sellepärast et seaduse kohaselt peavad need kaamerate asukohad olema avalikud. Ei ole mõtet kõike kinni katta selleks, et ei oleks võimalik tuvastada, kus see kaamera on, sest vastavalt seadusele te ei tohigi varjata, kus see kaamera on. Seda esiteks. Teiseks ei ole mõtet katta kinni minu isikut ja viidata isikuandmete kaitse vajadusele, sellepärast et ei ole ju põhjendatud kaitsta minu isikuandmeid minu enda eest. Sealjuures ma andsin PPA-le kinnituse, et nagu te võite ise kõiki neid pilte vaadates veenduda, ei ole kogu selle perioodi jooksul, millal te olete need pildid teinud, mitte kordagi minu autot kasutanud mitte keegi peale minu. Ma mõtlesin hoolega, kas on või ei ole. Kas on seda teinud keegi minu lähedastest või, ma ei tea, autoremonditöökojast äkki? Ma ei ole autoga remondis käinud sel perioodil ja ma ei ole andnud ka oma autot kellelegi kasutada. Fakt on see, et kõikidel juhtudel, mil need pildid on tehtud, olin mina rollis. Nii et teil ei ole kahel põhjusel mõtet minu isikut väljastatavatel piltidel kinni katta. Ja sellest hoolimata PPA ütles mulle uuesti, et me ikkagi ei saa teile väljastada neid pilte, ilma et me juhi kinni kataksime, sellepärast et me ei saa veenduda, kas ikkagi olete kõikidel juhtudel roolis olnud teie. Jällegi absurdne jutt! Kui piltidelt ei ole võimalik ära tunda, kes on roolis, siis pole ju põhjust ka juhti kinni katta, sest niikuinii ei ole võimalik ära tunda, kes on roolis. Aga kui piltidelt on võimalik ära tunda, et roolis olen mina, siis pole jälle ühtlasi põhjust seda kinni katta, sellepärast et minu isikuandmeid pole põhjust minu eest kaitsta ega varjata. On ju nii? Loogiline lihtsalt, loogika ABC! Ja sellest hoolimata PPA mulle neid pilte töötlemata kujul ei väljastanud. Kuni siis teema võttis üles "Aktuaalne kaamera", tegi sellest loo ja AK ajakirjaniku käest mina sain teada, et aga kas te olete kuulnud seda, et PPA ütles meile, et tegelikult nüüdseks on need pildid juba kustutatud ehk teil ei ole võimalik neid ka enam Andmekaitse Inspektsiooni kaudu kätte saada. Ma palun lisaaega kolm minutit.

Suur tänu! No ma ühe korra juba käisin siin puldis selle eelnõu menetluse raames fraktsiooni nimel kõnelemas, aga kuna mul on teisel lugemisel võimalik ka iseenda nimel kõneleda, siis ma mõtlesin, et ma räägin veel paar sõna, et vahendada seda kogemust, mis mulle suve jooksul osaks sai seonduvalt teatavate sammudega, mis ma võtsin ette, et veenduda, milline on ikkagi selle numbrituvastuskaamerate süsteemi kaudu kogutava informatsiooni koosseis ja ulatus. Nimelt, kevadel, kui toimus mitmete Riigikogu komisjonide ühisistung, pärast seda, kui tuli välja, et PPA on avalikkuse eest varjatuna ja ilma õigusliku aluseta ehitanud üles selle massiivset informatsiooni kogumist võimaldava numbrituvastuskaamerate süsteemi, kinnitas sellel istungil PPA peadirektori asetäitja Kristi Mäe nii Riigikogu liikmetele kui ka avalikkusele, et üldjuhul selle kaamerate süsteemi kaudu ei pildistata üles, kes on need inimesed, kes viibivad pildistatavates autodes. Minule tundus see kinnitus kahtlane. Ma mõtlesin kohe, et ma ei usu seda hästi. Ma arvan, et paljudel juhtudel tegelikult pildistatakse ka üles see, kes autos viibib. Et selles veenduda, ma kasutasin oma isikuandmete kaitse seadusest tulenevat õigust ja pöördusin PPA poole avaldusega, kus palusin mulle väljastada kõik minu kasutuses olevast sõiduautost tehtud pildid – kõik pildid, mis on numbrituvastuskaamerate süsteemiga tehtud ja vastavasse andmebaasi kantud. Ja selle asemel, et väljastada mulle kõik minu autost tehtud pildid, väljastas PPA mulle kaks pilti ja ütles, et kui te soovite kõiki pilte, eks siis andke teada, olgugi et ma olin juba öelnud, et ma soovin kõiki pilte. Lisaks olid need kaks pilti ulatuslikult töödeldud sellisel viisil, et autos viibiva isiku ehk juhi koha peale oli pandud must kastike ja ühtlasi oli kaetud kinni kõik, mis on auto ümber. Kujutate ette, et pilt on nii suur, siin on auto ühes kohas ja ainult auto on näha, kõik ümbert on kinni kaetud ja ühtlasi on veel juht ka kinni kaetud. Ma ütlesin spetsiifiliselt, et palun väljastage mulle kõik pildid, mis te olete minu autost teinud ja sinna andmebaasi kandnud, ja väljastage need töötlemata kujul. Selle peale väljastas PPA mulle mitte enam kaks pilti, vaid veel 95 pilti, sest kokku oli väidetavalt neid pilte 97. Aga endiselt kõikidel piltidel oli kõik auto ümbert kinni kaetud ja olid kinni kaetud ka autos viibivad isikud, ennekõike juht, enamasti sõidangi üksinda. Siis pöördusin uuesti PPA poole ja ütlesin, et ma ju palusin teilt spetsiifiliselt, et väljastage mulle pildid töötlemata kujul. Ja ühtlasi argumenteerisin, et ei ole pädevad need põhjendused, mis te olete esitanud, põhjendamaks, miks te väljastasite pildid töödeldud kujul, sellepärast et, esiteks, pole põhjust katta kinni kõike, mis on auto ümber, sellepärast et seaduse kohaselt peavad need kaamerate asukohad olema niikuinii avalikud. Ehk ei ole mõtet kõike kinni katta selleks, et ei oleks võimalik tuvastada, kus see kaamera on, sest vastavalt seadusele te ei tohigi varjata, kus see kaamera on. Seda esiteks. Teiseks ei ole mõtet katta kinni minu isikut ja viidata isikuandmete kaitse vajadusele, sellepärast et ei ole ju põhjendatud kaitsta minu isikuandmeid minu enda eest. Sealjuures ma andsin PPA-le kinnituse, et nagu te võite ise kõiki neid pilte vaadates veenduda, ei ole kogu selle perioodi jooksul, millal te olete need pildid teinud, mitte kordagi minu autot kasutanud mitte keegi peale minu. Ma mõtlesin läbi, kas on või ei ole. Kas on keegi minu lähedastest või, ma ei tea, autoremonditöökojast äkki? Ma ei ole autoga remondis käinud sel perioodil ja ma ei ole andnud ka oma autot kellelegi kasutada. Fakt on see, et kõikidel juhtudel, mil need pildid on tehtud, olin mina rollis. Nii et teil ei ole põhjust kahel põhjusel minu isikut kinni katta väljastatavatel piltidel. Ja sellest hoolimata PPA ütles mulle uuesti, et ei, me ikkagi ei saa teile väljastada neid pilte, ilma et me juhi kinni kataksime, sellepärast et me ei saa veenduda, kas ikkagi olete kõikidel juhtudel roolis olnud teie. Jällegi absurdne jutt, sellepärast et kui piltidelt ei ole võimalik ära tunda, kes on roolis, siis pole ju põhjust ka juhti kinni katta, sest niikuinii ei ole võimalik ära tunda, kes on roolis. Aga kui piltidelt on võimalik ära tunda, et roolis olen mina, siis pole jälle ühtlasi põhjust seda kinni katta, sellepärast et minu isikuandmeid pole põhjust minu eest kaitsta ega varjata. On ju nii? Loogiline lihtsalt, loogika ABC. Ja sellest hoolimata PPA mulle neid pilte töötlemata kujul ei väljastanud. Kuni siis teema võttis üles "Aktuaalne kaamera", tegi sellest loo ja AK ajakirjaniku käest mina sain teada, et aga kas te olete kuulnud seda, et PPA ütles meile, et tegelikult nüüdseks on need pildid juba kustutatud ehk teil ei ole võimalik neid ka enam Andmekaitse Inspektsiooni kaudu kätte saada. Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Lootsin saada viie minutiga hakkama, aga ei jõudnud ikkagi. Ma esitasin veidi enne seda Andmekaitse Inspektsioonile avalduse ja palusin neil kohustada PPA-d väljastama mulle minust tehtud pildid ilma kriitilist informatsiooni kinni katmata. Ja tuli välja, et PPA oli Andmekaitse Inspektsioonile öelnud, et võib ju olla, et meil on seadusest tulenev kohustus talle see informatsioon väljastada, aga no midagi pole teha, mida pole, seda pole. Ei saa väljastada, sellepärast et kolm kuud on piltide tegemisest möödunud ja me ei tohi ju pilte kauem säilitada ja selle tõttu me kustutasime need ära. Nii et kurb lugu, aga näete, ei saa! Ma lihtsalt tahtsin selle jutu siit puldist ära rääkida, et näidata, kuidas PPA käitub. Ma ei taha kuidagi rõhutada oma staatust Riigikogu liikmena, aga fakt on siiski see, et ma pöördusin PPA poole mitte eraisikuna, vaid Riigikogu liikmena ja Riigikogu õiguskomisjoni liikmena, selle komisjoni liikmena, mis on konkreetse probleemi lahendamisele suunatud eelnõu menetlemisel juhtivkomisjoniks. Ma soovisin õiguskomisjoni liikmena teada saada, kasutades oma seadusest tulenevaid õigusi, millist infot te ikkagi reaalselt kogute. See on oluline tulevase regulatsiooni kujundamise ja sellele hinnangu andmise seisukohast. Ja nagu kuulsite – ma andsin teile üldjoontes ülevaate –, ma seda infot kätte ei saanudki. Minu arvates PPA ei käitunud heas usus. Minu arvates ei peaks PPA suhetes Riigikogu liikmetega ega ka teiste kodanikega sellisel viisil käituma. Rääkimata sellest, et lõpuks jääb juba küsimus, miks siis seda infot mulle välja ei antud. Milles probleem on? Miks ei võiks mulle näidata, millised on need pildid, mis on minust tehtud? Miks ei võiks vähemalt mulle anda pilte sellisel kujul, et minu isik ei ole kinni kaetud? Milles asi on? Ma väidan, et põhjus on väga lihtne. Kõik märgid viitavad sellele, et minu isik kaeti kinni selleks, et ma ei saaks veenduda, et ma olen nendelt piltidelt väga selgesti äratuntav ja et ma ei saaks ka avalikkusega seda informatsiooni jagada, et ma olen paljudel nendest piltidest selgelt äratuntav. See omakorda oleks ju viidanud sellele, et PPA peadirektori asetäitja poolt Riigikogus Riigikogu liikmetele ja ka avalikkusele antud kinnitus, et üldjuhul ei ole nendelt piltidelt need isikud äratuntavad, kes on autos, ei vastanud lihtsalt tõele. Ja noh, siin me nüüd siis oleme ja niimoodi me neid asju näeme. Lõpetuseks kaks kiiret kommentaari seonduvalt sellega, mida ütles kolleeg Andre Hanimägi. Ta ütleb, et mingit jälgimisühiskonna juttu ei ole mõtet numbrituvastuskaamerate süsteemi puhul rääkida. Absoluutselt ei saa nõustuda. Kui ikkagi mitukümmend miljonit pilti tehakse kõikidest Eesti teedel liiklevatest autodest ja nendes viibivatest isikutest, ilma et need isikud oleksid mingisuguselgi määral kehtivat õigust rikkunud, siis see on väga ühemõtteliselt just nimelt jälgimisühiskonna muster – lausaline andmete kogumine inimeste kohta, ilma et nad oleksid midagi rikkunud. Ja teiseks, kolleeg Hanimägi ütles, et eks selle eelnõuga seonduvalt on lõpuks küsimus selles, millist ühiskonda me tahame. Tema ütles, et me kindlasti ei taha sellist ühiskonda, kus politsei käed on seotud. Meie ütleme, et me kindlasti tahame sellist ühiskonda, kus politsei käed on kehtiva õigusega seotud. Meie arusaam sellest, millist ühiskonda me tahame, ongi sotsidega võrreldes väga-väga erinev. Aitäh!

Lootsin saada viie minutiga hakkama, aga ei jõudnud ikkagi. Ma esitasin veidi enne seda Andmekaitse Inspektsioonile avalduse ja palusin neil kohustada PPA-d väljastama mulle minust tehtud pildid ilma kriitilist informatsiooni kinni katmata. Ja tuli välja, et PPA oli Andmekaitse Inspektsioonile öelnud, et võib ju olla, et meil on seadusest tulenev kohustus talle see informatsioon väljastada, aga no midagi pole teha, mida pole, seda pole, ei saa väljastada, sellepärast et kolm kuud on piltide tegemisest möödunud ja me ei tohi ju pilte kauem säilitada ja selle tõttu me kustutasime need ära. Nii et kurb lugu, aga näete, ei saa. Ma lihtsalt tahtsin selle jutu siit puldist ära rääkida, et näidata, kuidas PPA käitub. Ma ei taha kuidagi rõhutada oma staatust Riigikogu liikmena, aga fakt on siiski see, et ma pöördusin PPA poole mitte eraisikuna, vaid Riigikogu liikmena ja Riigikogu õiguskomisjoni liikmena, selle komisjoni liikmena, mis on konkreetse probleemi lahendamisele suunatud eelnõu menetlemisel juhtivkomisjoniks. Ma soovisin õiguskomisjoni liikmena teada saada, kasutades oma seadusest tulenevaid õigusi, millist infot te ikkagi reaalselt kogute, sellepärast et see on oluline tulevase regulatsiooni kujundamise ja sellele hinnangu andmise seisukohast. Ja nagu näete, seda juttu kuulates – ma andsin teile üldjoontes ülevaate –, ma seda infot kätte ei saanudki. Minu arvates PPA ei käitunud heas usus, minu arvates ei peaks PPA suhetes Riigikogu liikmetega ega ka teiste kodanikega sellisel viisil käituma. Rääkimata sellest, et lõpuks jääb juba küsimus, miks siis seda infot mulle välja ei antud. Milles probleem on? Miks ei võiks mulle näidata, millised on need pildid, mis on minust tehtud? Miks ei võiks vähemalt mulle anda pilte sellisel kujul, et minu isik ei ole kinni kaetud? Milles asi on? Ma väidan, et põhjus on väga lihtne. Kõik märgid viitavad sellele, et minu isik kaeti kinni selleks, et ma ei saaks veenduda, et ma olen nendelt piltidelt väga selgesti äratuntav ja et ma ei saaks ka avalikkusega seda informatsiooni jagada, et ma olen paljudel nendest piltidest selgelt äratuntav. See omakorda oleks ju viidanud sellele, et PPA peadirektori asetäitja poolt Riigikogus Riigikogu liikmetele ja ka avalikkusele antud kinnitus, et üldjuhul ei ole nendelt piltidelt isikud äratuntavad, kes on autos, ei vastanud lihtsalt tõele. Ja noh, siin me nüüd siis oleme ja niimoodi me neid asju näeme. Lõpetuseks kaks kiiret kommentaari seonduvalt sellega, mida ütles kolleeg Andre Hanimägi. Ta ütleb, et mingit jälgimisühiskonna juttu ei ole mõtet numbrituvastuskaamerate süsteemi puhul rääkida. Absoluutselt ei saa nõustuda. Kui ikkagi mitukümmend miljonit pilti tehakse kõikidest Eesti teedel liiklevatest autodest ja nendes viibivatest isikutest, ilma et need isikud oleksid mingisuguselgi määral kehtivat õigust rikkunud, siis see on väga ühemõtteliselt just nimelt jälgimisühiskonna muster – lausaline andmete kogumine inimeste kohta, ilma et nad oleksid midagi rikkunud. Ja teiseks, kolleeg Hanimägi ütles, et eks selle eelnõuga seonduvalt on lõpuks küsimus selles, millist ühiskonda me tahame. Tema ütles, et me kindlasti ei taha sellist ühiskonda, kus politsei käed on seotud, meie ütleme, et me kindlasti tahame sellist ühiskonda, kus kehtiva õigusega on politsei käed seotud. Meie arusaam sellest, millist ühiskonda me tahame, ongi sotsidega võrreldes väga-väga erinev. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek. Alustame selle muudatusettepaneku läbivaatamist. Muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni arvamus: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 673 teine lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 670 teine lugemine katkestada. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olete ilusti saali saabunud ja enda puldid aktiveerinud. Sellest tulenevalt panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu 670 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Oleme eelnõu 670 teise lugemise lõpetanud ja ühtlasi ka tänase kolmanda päevakorrapunkti arutelu.

Ettepaneku poolt hääletas 12 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Oleme eelnõu 670 teise lugemise lõpetanud ja ühtlasi ka tänase kolmanda päevakorrapunkti.