Arupärimine peretoetuste vähendamise tagajärgede kohta (nr 561)

Tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Rene Koka, Henn Põlluaasa, Jaak Valge, Kalle Grünthali ja Kert Kingo 19. juunil eelmisel aastal esitatud arupärimine peretoetuste vähendamise tagajärgede kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Henn Põlluaasa. Palun! Enne kui alustame, Jaak Valge, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah, aitäh usalduse eest jälle! Mul on tõepoolest istungi läbiviimise protseduuri kohta küsimus. Puutub see sellesse, miks see istungi läbiviimine sellelsamal teemal, see protseduur ei ole toimunud varem, kuigi see arupärimine esitati eelmise aasta [19.] juunil.

Aitäh, hea kolleeg, ja aitäh seda meelde tuletamast! Tõepoolest, meil kipub meelest ära minema, kui palju arupärimisi suudeti eelmise aasta esimesel poolel Riigikogu menetlusse esitada. Lõppkokkuvõttes oli neid sadades. Kokku me võtsime vastu, ma tuletan teile meelde, 569 arupärimist. Kui me oleksime kõik need arupärimised lisanud ühe nädala päevakorda, siis me oleks siin istunud ikka väga-väga kaua ja meil Riigikoguna ei oleks olnud võimalik täita kõiki põhiseadusega Riigikogule pandud ülesandeid. See oligi põhjus, miks Riigikogu juhatus otsustas arupärimisi panna päevakorda jõudumööda. Me ei saanud lähtuda seadusest tulenevatest nõuetest, sest see oli võimatu. Aga tänaseks me oleme jõudnud olukorda, kus see arupärimiste vall on üsna õhukeseks lihvitud. Ma usun, et kõik, kes on soovinud oma küsimustele vastuseid saada, need lähiajal kindlasti ka saavad. See ongi see olukord, kuhu me oleme tänaseks välja jõudnud. Ma loodan, et me sellise konstruktiivsuse tõttu tõesti suudame arupärimisi peagi käsitleda ka vastavalt meie Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, võttes nad ette 20 istungipäeva jooksul. [Ma loodan,] et me suudame selle olukorra üsna pea taastada. Jaak Valge, veel üks küsimus.

Ma kordan uuesti …

Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ikka-ikka. Mul ei ole nii pikk küsimus, kui teie vastus oli, aga ma lihtsalt tuletan teile meelde, et juba umbes kaks kuud on olnud selline aeg, kui Riigikogu tööpäevad on olnud äärmiselt lühikesed. Keegi ei ole ju keelanud neid arupärimisi juba varem kokku võtta ja nad kõik järjest päevakorda panna. Mispärast te neid nagu niimoodi jupikaupa tilgutate?

Aitäh, hea kolleeg!

Valitsuse eelnõusid ei paista ju olevat. Miks me ei peaks siis järjest …

Aitäh, hea kolleeg! Vastan. Riigikogu juhatus võttis juba eelmise aasta kevadistungjärgul üsna selge seisukoha, et me suudame menetleda kuus kuni kaheksa arupärimist ühes päevas. See on Riigikogule jõukohane, kusjuures [istung] võib siis venida ka õhtutundidesse. Viimasel ajal oleme olnud silmitsi olukorraga, kus Riigikogu liikmed tekitavad püsivalt arutelu võimatust, lahkuvad saalist, kuigi peaksid olema [päevakorra]punkti [arutelul ettekandjad], võtavad eelnõusid päevakorrast välja. See raskendab oluliselt Riigikogu juhatuse tööd päevakorra planeerimisel. Täiesti siiralt, head kolleegid: me koostame Riigikogu nädala päevakordi selliselt, et oleks arvesse võetud nii koalitsiooni kui ka opositsiooni, et oleks piisavalt eelnõusid, mida menetleda, et arupärimised saaksid samamoodi vastuse ja nii edasi. Kui tekib olukord, kus arutelu võimatuse tõttu ei ole võimalik eelnõusid menetleda, siis on väga keeruline Riigikogu töögraafikut planeerida. Aga ütleme nii, et Riigikogu juhatus on teinud oma parima ka selle nädala päevakorra planeerimisel. Ma usun, et meil on täna ja homme – arvestades, et tegu on homme ühe väga emotsionaalse teemaga juba esimese päevakorrapunkti puhul –, aga ka kolmapäeval ja neljapäeval piisavalt tööd, meil on, mille üle siin Riigikogu saalis aru pidada. Nii et, head kolleegid, ma küll ei nõustu kuidagi selle väitega, nagu viimastel nädalatel oleksid Riigikogu päevakorrad õhukesed olnud. Ei ole. Kahjuks on liigselt tekitatud arutelu võimatust, aga ei saa küll öelda, et Riigikogu juhatus oleks jätnud midagi planeerimata. Arvo Aller, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh sõna andmast! Tõepoolest, ma jään eriarvamusele selles, kas Riigikogu juhatus on teinud parimat. Alati saaks paremini. Tõepoolest, nüüd on tulnud sisse päevakorrapunktid meie [arupärimistega] eelmise aasta juunikuust. Aga selle arutelu võimatuse kohta tasub märkida, et paljudel kordadel pole päevakorra planeerimisel arutatud ettekandjaga läbi, kas ta on parasjagu Eestis või on ta äkki lähetuses. Mitmel korral on [menetlus] jäänud ära ka sellepärast, et inimest pole füüsiliselt olnud siin saalis ega ka Eestis. Ei tasu näpuga näidata, et on arutelu võimatus, pigem tasuks vaadata ka Riigikogu juhatuse tööd, kas on tehtud kõik endast olenev, et saada infot selle kohta, kas ettekandjad on siin kohal või mitte.

Aitäh! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, see oli pigem kommentaar. Aga nüüd tõesti, head kolleegid, läheme teemadega edasi. Henn Põlluaas oli juba peaaegu siin Riigikogu kõnetoolis, aga nüüd te tahate esitada hoopis protseduurilise küsimuse.

Aitäh võimaluse andmise eest!

Palun, protseduuriline küsimus, Henn Põlluaas!

Aitäh võimaluse eest! Te ütlesite, et rohkem lihtsalt ei jõua esmaspäeval arupärimisi läbi vaadata. See ei pea päris paika. Meie tänane tööpäev kestab kella 12‑ni ja tegelikult me jõuaks märksa rohkem. Teine asi on see, et me oleme ju võtnud enamiku arupärimistest tagasi. See arv, kui palju neid alles on, ei ole sugugi enam nii suur. Me saaksime neid ikkagi oluliselt kiiremini menetleda.

Aitäh, hea kolleeg! Ma veel kord kordan üle need põhimõtted, millest lähtuvalt on Riigikogu juhatus Riigikogu nädala päevakorra kokku pannud. On väga selgelt välja toodud, et eesmärk on tagada Riigikogu töövõime. Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid. Päevakorra koostamisel lähtume sellest, et ka Vabariigi Valitsusel oleks võimalik oma tööd planeerida. Päevakorras peaksid olema Riigikogu erinevate fraktsioonide algatatud eelnõud, Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõud, aga ka muud põhiseadusest ja seadustest tulenevad Riigikogu ülesanded. Juhatus on seisukohal, et päevakorra maht peab olema selline, et Riigikogu suudaks [päevakorrapunktid] eeldatavalt neljapäevase [istungi lõpuks] ära menetleda. Need on need põhimõtted, millest lähtuvalt me oleme päevakorda kokku pannud. Me jääme nende põhimõtete juurde. Aga nüüd tõesti, Henn Põlluaas, palun teid Riigikogu kõnetooli, et tutvustada Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Rene Koka, Henn Põlluaasa, Jaak Valge, Kalle Grünthali ja Kert Kingo esitatud arupärimist peretoetuste vähendamise tagajärgede kohta. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Mul on siin juba nimetatud saadikute arupärimine peaminister Kaja Kallasele peretoetuste vähendamise tagajärgede kohta. Eesti ühiskond ja rahvas ägab valitsuse maksuterrori all, inimesed vaesuvad, eriti paljulapselised pered. 2021. aastal [elas] kahelapselistest peredest absoluutses vaesuses 2,2% ja kolmelapselistest 4,3%. Tänaseks on see arv ilmselt vähemalt kaks-kolm korda suurem. Suhteline vaesus, mis on ju ka väga drastiline, on hüppeliselt tõusnud, ja ma kordan, et just nimelt [palju]lapseliste perede seas. Majandusliku olukorra halvenemine mõjutab kahtlemata ka sündimust. Siin on selge otsene seos, sest me oleme varem näinud, kuidas toetused on parandanud sündimust, seda tõstnud. Aga Eestis on sündimuskordaja langenud märksa rohkem kui mujal. Seetõttu ei maksa rääkida, et mujal on samamoodi. Ei ole, absoluutselt ei ole. Näiteks meie naabrite juures Lätis ja Soomes on sündimuskordaja suurem, kuigi ka seal see tõesti langeb, aga Eestis langeb veel rohkem. Aga Leedus on sündimus, vastupidi, sel ajal tõusnud. Nii et on küll neid maid, kus olukord ei ole samasugune. Teie valitsus kaotas rahvastikuministri [ametikoha] ja Riigikogu rahvastikukomisjoni. Sotsiaalministri juures on küll mingisugune komisjon, aga see ei ole kordagi koos käinud. Need probleemid valitsust ei huvita. Vastupidi, sellises olukorras vähendas valitsus suurperede toetusi, mille tagajärjel satuvad raskustesse üha uued ja uued Eesti paljulapselised pered. Sellist juba määratud toetuste enneolematut vähendamist ei ole peale Eesti taasiseseisvumist nähtud. Ma ei taha väga hullusti öelda, aga see on päris-päris vaenulik ja hukatuslik meie perede ja laste suhtes. Jätkuva hinnatõusu tingimustes ja kasvavate kulude tõttu on suurperedel juba praegu keeruline toime tulla. Toetuste vähendamine lööb meie lasterikkaid peresid väga valusalt, aga [olukord] läheb inflatsiooni ja majanduslanguse taustal, mis on ka Euroopa suurimaid, üha hullemaks ja hullemaks. Põhiseadus sätestab, et valitsuse ja kogu riigi ülesanne on seista Eesti riigi, eesti kultuuri ja rahvuse kestmise eest. Ühiskonna ja rahvuse kestmise aluseks on perekond ja lapsed, ei midagi muud. Vaid [palju]lapselised pered tagavad rahvuse jätkusuutlikkuse, aga meil on nende vastu kuulutatud hoopistükkis sõda. Kannatavad ju lapsed. Kannatavad lapsed, kellel toetuste vähenemise tagajärjel kaovad ära erinevad võimalused tegeleda huviharidusega, saada isegi kodus normaalselt süüa. Üha rohkem on neid lapsi, kes saavad sooja toitu ainult koolis, mitte kodus. Selles suhtes on valitsuse tegevus absoluutselt arusaamatu, justkui olekski eesmärk hävitada meie ühiskond, meie rahvas, et lapsi ei sünniks. Selle kõrval me näeme piiramatut massiimmigratsiooni. Ja siis loetakse meile ette protsente, kuidas rahvaarv kasvab. Aga see ei ole ju eesti rahva arv. Sellised tendentsid on täiesti kuritegelikud. Sellega seoses on meil rida küsimusi, mida ma ei hakka ette lugema. Aga mul on peaministrile palve: palun vastake nendele küsimustele konkreetselt. Konkreetsetele küsimustele paluksin konkreetset vastust, mitte mingisugust sellist …

Teie aeg!

… valetajate valitsuse propagandaülistust. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Aitäh! Kõigepealt, seda negatiivsust te suudate küll palju toota, nagu Eesti rahvas ägaks maksuterrori all. Ometi on see maksukoormus täpselt sama, mis ta oli 2019. ja 2020. aastal, kui valitsuses oli EKRE. Täiesti sama. (Hääl saalist.) Palun ärge karjuge. (Juhataja helistab kella. Pahane hääl saalist jätkab.) No mida ma siis vastan siin, kui te teate kõike?

Head kolleegid! Läbirääkimiste ja küsimuste-vastuste aeg alles tuleb. Peaminister vastab praegu arupärimise kirjalikele küsimustele. Palun, proua peaminister!

Ma vastan küsimustele. Lihtsalt, kui on nii valed väited, siis mina pean ka saama õiguse need valed väited ära korrigeerida. Kõigepealt, te heidate ette maksukoormust, aga – võib-olla teile tuleb see üllatusena – kõiki neid toetusi makstakse maksudest. Valitsusel ei ole mitte mingisugust muud tööriista kui maksumaksjalt saadud raha. Kui tõsta toetusi, siis järelikult tuleb kuskilt leida ka tulusid. Aga lähen küsimuste juurde. "Kuidas on valitsusel plaanis tegeleda peretoetuste vähendamise tagajärgedega, kas lasterikkad pered suunatakse sotsiaalabi järjekorda või on kavas võtta vastu mingeid uusi toetusmeetmeid?" Esiteks ei ole õige see väide, et peretoetused on vähenenud. Statistikaamet avaldas eelmisel nädalal valitsussektori kulutuste ülevaate, kus on välja toodud, et laste‑ ja peretoetused 2023. aastal kasvasid 22,7%, reaalse ostujõu kasv oli lausa 12%. Seega on peretoetused võrreldes 2022. aasta jaanuariga tõusnud. Esimese lapse toetus on 2024. aastal võrreldes 2022. aastaga 33,3% kõrgem, kolmelapselise pere toetused kasvavad 33,99%. Võrreldes 2022. ja 2024. aastat on kolme‑ kuni kuuelapselise pere toetus kasvanud iga kuu 190 eurot: 150 eurot [on olnud] lasterikka pere toetuse tõus ning 40 eurot esimese ja teise lapse toetuse tõus. Seitsme ja enama lapsega pere saab kuus 290 eurot rohkem kui 2022. aastal. Kokku saab kolme lapsega pere kuus 710 eurot ja seitsme lapsega pere saab 1310 eurot. Samuti toetame peresid vanemahüvitise süsteemiga ja üksikvanemaid elatisabiga, mis tõusis 100 eurolt 200 eurole. Kõik paljulapselised pered ei ole raskustes. Me teame, et raskustes on üksikvanemad ja raskustes on lapsed, kes kasvavad vanavanematega. Mina igati toetan vajaduspõhiseid toetusi, aga hetkel ei ole neid võimalik [teoks teha]. Teine küsimus: "Kas ja kui palju lasterikaste perede või nende esindusorganisatsioonidega on peaminister peale valimisi kohtunud ja nendega arutanud peretoetuste vähendamise tagajärgi ja mõjusid?" Meil on valitsuses tööjaotus: vastavalt valdkondadele valmistavad ministrid ette muudatusi ja muudatuste ettevalmistamisel kohtuvad ka huvigruppidega. Eelnõu koostamise ajal toimus sotsiaalkaitseministri osalusega kohtumine. Viimane ministri kohtumine huvigrupi esindusorganisatsiooniga toimus 5. märtsil 2024. aastal. Kolmas küsimus: "Kuidas kavatseb valitsus tekkinud olukorras lähtuda põhiseaduse §28‑st, mis ütleb, et lasterikkad pered on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all?" Lasterikkus on suur väärtus ja riik panustabki enam suurperede toetamisse nende hakkamasaamise tagamiseks. 2023. aastal kulus 490 miljoni euro suurusest peretoetuste eelarvest circa 57% lasterikastele peredele, kui võtta arvesse lastetoetusi ja lasterikka pere toetusi. Eesti kulutab lastega perede toetamisele rohkem, kui Euroopa Liidus seda keskmiselt tehakse. Lasterikka pere toetuse kehtestamise ajaga võrreldes on selle toetuse proportsioon keskmise sissetuleku suhtes samas suurusjärgus. Nii on kolme lapsega pere toetus kokku 710 eurot kuus, mis teeb ühe lapse kohta 237 eurot kuus. Seitsme lapsega peres on toetus 1310 eurot kuus, ühe lapse kohta teeb see 187 eurot. Võrdluseks: ühe lapsega pere lapsetoetus on 80 eurot kuus ja kahe lapsega pere kahe lapse toetus on 160 eurot kuus. Ehk kolme lapsega perel on see toetus on 237 eurot kuus, mis näitab, et [palju]lapselisi peresid toetatakse rohkem. Neljas küsimus: "Kas peaministril on ülevaade või vähemalt ettekujutus mõne Eesti maapiirkondades elava keskmise lasterikka pere ühe kuu eelarvest?" Poliitilisi otsuseid ei tehta üksikisikust lähtuvalt, aga kui võrrelda laste‑ ja peretoetusi Euroopa Liidus, siis on näha, et Eestis on need ühed kõrgemad. Võrdluseks on hea välja tuua, et seitsme lapsega pere toetus on viies maakonnas suurem kui selle piirkonna mediaanpalk. Mediaanpalk on määr, millest vähem teenivad piirkonnas pooled palgasaajad. Seega, poolte palgasaajate palk on väiksem kui lapsetoetused. Seitsme lapsega pere toetus on suurem kui antud piirkonna poolte palgasaajate palk järgmistes maakondades: Võru maakonnas, kus mediaanpalk on 1280 eurot, Valga maakonnas, kus mediaanpalk on 1224 eurot, Saare maakonnas, kus mediaanpalk on 1254 eurot, Ida-Viru maakonnas, kus mediaanpalk on 1252 eurot, ning Põlva maakonnas, kus mediaanpalk 1304 eurot. Viies küsimus: "Juhul kui teadmine suurperede keskmistest kuludest-tuludest on, siis milliseid kulusid soovitab Peaminister selliste perede vanematel esmajärgus vähendama asuda?" Finantsotsuste tegemine jääb iga pere enda teha. Demokraatlikus ühiskonnas ei hakka riik ütlema, kui palju ja milleks peab raha kulutama. Need valikud tehakse ikka lähtuvalt pere prioriteetidest. Aitäh!

Suur tänu! Teile on mitmeid küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma pean ütlema, Kaja Kallas, et te olete patoloogiline valetaja. Kui palju kordi peab neid numbreid või arve ümber lükkama, mis te siin jälle ette vuristasite, kui te neid võrdlusi tegite? Alustaks sellest, et kui me räägime, et 2023. aastal versus 2022. aastal lastetoetused tõusid, siis jah, tõusid, aga 2024. aastal võeti need ära. Tsiteerides Kaja Kallast, tahaks lihtsalt öelda: "Halloo!" Aga noh, meil on kõnede ajal aega neid asju ümber lükata. Ma tahaks tagasi tulla sellesama asja juurde, mille kohta ma küsisin eelmise või ühe varasema arupärimise juures. Mis see lahendus iibe[probleemile] on? Ma tean, et me kuuleme kindlasti jälle sellest, kuidas peab olema kindlustunne naistel ja peredel ning peab olema jõukus. No jõukust te võtate ära. Aga mis kindlustunnet te toodate väikekoolide sulgemisega, automaksu kehtestamisega, Eesti venestamisega, kliimahüsteeria ja roheterrori kehtestamisega? Mis see teie plaan on, mis see teie positiivne plaan on? Ma sõjaõhutamisest ei hakka rääkimagi. Mis see positiivne plaan on, kuidas me siis tuleme sellest iibekriisist välja?

Aitäh! Esiteks, lastetoetusi ei võetud ära, peretoetusi ei võetud kelleltki ära, neid vähendati, aga endiselt jäid nad kõrgemaks kui 2022. aastal. Ehk neid tõsteti väga palju, me vähendasime seda osakaalu, aga endiselt jäid nad kõrgemaks kui 2022. aastal. See vastab tõele. Mis puudutab väikekoole, siis vastupidi, me oleme väikekoolide rahastamise meetme ümber teinud, see on võimaldanud just väikeste koolide, kodulähedaste kuueklassiliste koolide [pidamist]. Tehakse koolivõrgureform, et väikesed lapsed saaksid käia [koolis] kodu lähedal. Aga täpselt samamoodi nagu teie küsite mult kogu aeg samu asju, ma vastan täpselt samu asju. Oodata täpselt samadele küsimustele teisi vastuseid on teist pisut kummaline. Aga olgu, kui me mängime seda mängu, siis mängime. Mis puudutab sündimust, siis Statistikaameti sõnul mõjutavad sündimust erinevad kriisid. Meil on olnud koroonakriis, on Ukraina sõda, Venemaa energiasõda Euroopas. Sündimust [vähendab] ka see, et sünnitusikka on jõudnud 1990. aastate põlvkond, mis on arvult väiksem kui varasemad põlvkonnad. Sündimust mõjutavad positiivselt – selle [väite] kasuks räägivad need riigid, kus sündimuskordaja on parem kui meil – töö‑ ja pereelu ühildamine; see, et lapsed ei ole ainult naiste mure ja rõõm; partnerite võrdsem osalemine kodustes töödes ja turvalised peresuhted; naise kindlus tuleviku suhtes, mis tähendab, et mees ei kao tema kõrvalt ära siis, kui naine on lapse saanud, ja naine ei pea last üksi üles kasvatama; töökoha stabiilsus, majanduse üldine olukord. Muidugi, raha mõjutab, sealhulgas mõjutavad toetused, aga on mingi piir, kust alates raha enam ei loe. Ma olen korduvalt toonud näiteid riikide kohta, kus toetus on tunduvalt madalam, aga sündimuskordaja on suurem. Jällegi, see, mida me saame teha reaalselt selle jaoks, et lapsi sünniks rohkem, on eelkõige tegelemine naiste heaoluga, sellega, et naised tunneksid ennast kindlalt ja julgeksid lapsi saada.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Te alustasite oma sõnavõttu sellise lausega, et maksukoormus oli sama, mis EKRE valitsuses oleku ajal aastail 2019–2020. Te ise küll väidate, et te olite väga hea advokaat, ja te olete ülikoolis käinud, aga ma tõesti ei saa aru, mis hariduse te saanud olete. 2019–2020 oli käibemaksu protsent 20. Teie valitsuse ajal tõsteti see 22%‑le, tulumaks oli siis 20%, teie valitsuse ajal hakkab 2025. aastast kehtima 22%‑line tulumaks. Pluss veel see, et on kehtestamisel automaks ja suhkrumaks. Neid makse, mida te kõiki olete tõstnud, aktsiisid ja kõik, ma ei jõua siin ette lugeda, mul saab aeg otsa. Miks te kogu aeg niimoodi valetate rahvale, inimestele, kes siin kuulavad? Kas te oskate mõnikord ka ausalt rääkida, tõtt rääkida, või on seda liiga palju teie käest oodata?

Aitäh! Võib-olla peaks analüütikud teile tegema kursuse, mis maksukoormus on. (Hääl saalist.) Maksukoormus oli täpselt sama. Võib-olla te lihtsalt ei mõista, kuidas maksukoormus kujuneb. Mulle tundub, et mina ei ole see inimene, kes siit teile seda õppetundi hakkab andma. Kutsuge spetsialistid, kes seletavad, kuidas maksukoormus kujuneb, mida sinna hulka arvestatakse, ja saate võib-olla targemaks. Ja minu haridus on saadud Tartu Ülikoolist.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mul on küsimus suhkrumaksu kohta. Me oleme tänaseks aru saanud, et see on veel üks lisamaks, mis kahjuks lööb ju eelkõige meie lasterikkaid peresid ja ka vaesemaid peresid. Tänaseks, ma arvan, ei ole kellelgi enam kahtlust selles, et riik ei muretse ju siinkohal laste tervise pärast, vaid otsib järjekordselt võimalusi, kuidas inimeste taskust eelarvesse lisaraha saada. Sel põhjusel ka endine õiguskantsler Allar Jõks täna ütles, et siin on võimalik ka vastuolu põhiseadusega, sest suhkrumaksuga laste tervist ei paranda. Rääkimata sellest, et sellise maksu rakendamine läheb riigile maksma 4,9 miljonit eurot. Kui valitsus tõesti muretseb laste tervise pärast, siis miks te pole tõstnud koolilõunatoetust, mis on siiamaani üks euro, miks on ära võetud koolisporditoetus, miks pole alandatud puu‑ ja köögivilja käibemaksu? Need on need meetmed, mis aitavad laste ja noorte tervise [hoidmisele] kaasa. Kui on vaja lisavahendeid eelarvesse, siis miks pole kaalutud näiteks digimaksu …

Aitäh!

… Facebooki ja Google'i maksustamist? Miks seda pole kaalutud?

Aitäh! Suhkrustatud jooke ei pea ostma, [need joogid] on laste ülekaalulisuse üks põhjuseid. Niimoodi on ka mujal maailmas. Portugalis saadi selle maksu kehtestamisega laste rasvumine kontrolli alla. Muidugi olid seal teised meetmed ka, liikumine ja kõik muud asjad. Aga kõik need ettepanekud, mis teie teete, on ju kuluettepanekud. Mis puudutab Facebooki ja üldse suurte digihiidude maksustamist, siis see saab toimuda ainult ühtlaselt, vaid siis, kui me teeme seda teistega koos. Sellel ei ole siin sellist mõju.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud [pea]minister! Kahju on sellest, et te vastate kogu aeg poolikute faktidega. Teile meeldib väga rääkida sellest, kuidas Eesti on üks suuremate lastetoetustega riik ja nii edasi ja nii edasi. Aga te ei taha kunagi siia juurde rääkida sellest, et te olete viinud Eesti suurima inflatsiooniga riikide hulka. Te ei taha rääkida sellest, mis olukord meil koolides on, mis olukorda te olete kohalikud omavalitsused pannud. [Maksud ja] maksutõusud: küll automaks, magusamaks, käibemaks ja nii edasi. Te peaksite paluma enda abilistel ikkagi teile taustsüsteem selgeks teha. Kui te räägite mingist asjast, mis teie arvates on Euroopa parim, siis palun laske panna sinna juurde ka sellesama Euroopa riigi, millega te võrdlete, pensionid, palgad, muud kulud ja nii edasi. Paluge ametnikel teha ära ka teine osa sellest võrrandist, ärge tulge rääkima ainult seda ühte poolt. Mul ongi teile palve: palun tehke ära terve arvestus, ärge rääkige vaid sellest, millest teile meeldib rääkida.

Aitäh! Aga mul on ka teile palve: te tehke ka selle võrrandi teine pool ära. Võrrandi teine pool on see, et kui te tahate [saada] kõiki teenuseid samal tasemel nagu näiteks Põhjamaades, siis [arvestage, et] maksukoormus on seal kuskil 10 protsendipunkti või enam [meie omast suurem]. (Hääl saalist.) Mida see maksma läheks? Selles mõttes oleks see aus, sest kust siis neid pensione ja kõike muud kinni makstakse. Maksumaksja taskust tuleb see raha. Valitsusel ei ole mitte mingisugust muud raha kui maksumaksjalt saadud raha.

Palun, head kolleegid, räägime kordamööda! Nüüd on Henn Põlluaasa kord.

Aitäh! Kui kõik on tõesti nii ilus ja lastetoetused muudkui tõusevad, nagu te väidate, kuidas siis saab olla võimalik, et absoluutses ja suhtelises vaesuses elavate laste arv on hüppeliselt kasvanud, ja seda just teie valitsemise ajal? Selle asemel et süüdistada meid valetamises, peaksite ise peeglisse vaatama. Miks te ei räägi sellest, kui palju on inflatsioon ja maksutõusud perede elatustaset langetanud? Miks te ei räägi sellest, kui palju te laste toetusi vähendasite? Ja ärge tulge palun rääkima, et maksukoormus ei ole tõusnud ja on 2019. aasta tasemel. See on järjekordne patoloogiline vale, [samasugune vale,] nagu teie rahandusministergi siin rahvale levitab. Aga ma palun konkreetset vastust: kui palju on Eesti perede elatustase, eriti just lastega perede elatustase, langenud teie valitsemise all? Palun rääkige vähemalt seekord tõtt.

Kõigepealt, teil oli jälle igasuguseid väiteid. Meie elanikkonnas on nüüd juures Ukraina sõjapõgenikud, nende toimetulek on tõesti olnud kehvem ja seetõttu on abi vajavate inimeste hulk ka suurenenud. Aga üldiselt kasvavad hinnad vähem kui palgad ja toetused. Hinnatase on kasvanud viis koma midagi protsenti, viimati oli kolm koma midagi protsenti, samas kui keskmine palk on kasvanud kümme koma midagi protsenti. Tänasest tõuseb pension üle 10%, 10,6%, eelmisel aastal tõusis pension 17,6%. See kasvab rohkem, kui kasvavad hinnad, ehk Eesti inimeste elujärg ja ostujõud on jälle paranemas. Need on reaalsed, kuivad faktid. Te võite pead raputada, teile ei meeldi see jutt, aga need on reaalsed, kuivad faktid. Nii on. Võtke [andmeid] Statistikaametist, võtke Eesti Pangast, võtke kust iganes: hinnad kasvavad aeglasemalt, kui kasvavad inimeste sissetulekud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Automaksu kehtestamisel ei tehta erisusi paljulapselistele peredele. Te olete öelnud, et paljulapselistel peredel on automaksu maksmiseks peretoetused. Kui peretoetusi vähendati, kas juba siis arvestas valitsus peretoetuste sisse automaksu ja kui suures mahus?

Aitäh! Peretoetused on endiselt kõrgemad kui 2022. aastal. Ma tahan öelda, et vähendati peretoetuste kasvu, aga mitte peretoetusi ennast. Peretoetused jäid endiselt kõrgemaks, kui nad olid siis, kui neid tõstma mindi, 2022. aastal. Ei, see ei olnud sisse arvestatud, aga siis, kui peretoetusi tõsteti – võtke välja stenogrammid selle kohta, mis siinsamas saalis [räägiti] –, oli põhiline nii-öelda argument suuremate peretoetuste poolt see, et tuleb soetada suurem auto, kui sul on palju lapsi. Ehk suuremaid peretoetusi on vaja selle jaoks, et osta suurem auto. Sama argumenti ju kaks korda ei saaks kasutada.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mul on lihtsalt väga raske formuleerida küsimust inimesele, kes tegelikult küsimustele ei vasta või kui vastab, siis vastab küsijasuunaliste süüdistuste ja tihtipeale lausa mõnitustega. Kas te olete ise proovinud elada selle mediaanpalgaga, mida te meile siin ette lugesite küll Saaremaa, küll mingite teiste maakondade kohta? Kas te olete proovinud käia 1200‑eurose palga eest tööl kusagil maakonnakeskuses või näiteks Haapsalust Tallinna tööle? Mis te arvate, kuidas on selle sissetulekuga võimalik elada ja väita, et elu on läinud paremaks? Kas te teate, et inimesed, kui neil on vähegi võimalik, töötavad mitme koha peal, et hakkama saada kõigi nende kasvavate ja kasvavate kulutustega? Te räägite, et palgad on tõusnud. Jah, aga te ei räägi, kui palju inflatsioon on tõusnud, kui palju hinnad on tõusnud.

Aitäh, hea kolleeg!

Sellest te ei räägi ja ütlete meile ülbelt, et tehke ka teine pool rehkendusest ära. Ma küsin nüüd …

Ma räägin kogu aeg …

… kas te teeksite ühe eksperimendi …

Aitäh, Mart Helme!

… ja prooviksite kuu aega elada 1200‑eurose palgaga?

Aitäh! Kas teie olete proovinud elada mediaanpalgaga? Aga tulles nüüd küsimuse juurde, siis kas teie arvates on õige, et need inimesed, kes selle väikese palga eest tööl käivad, peavad üleval neid inimesi, kes on kodus ja saavad suuremat toetust, mida korjatakse nende inimeste palga pealt, kes käivad tööl, kes teevad rasket tööd, selleks et oma palka välja teenida, ja et see toetus on suurem kui nende inimeste palk, kes käivad tööl? Mulle tundub, et see ei ole õiglane, et need inimesed peavad üleval neid inimesi … (Mart Helme räägib saalist vahele.)

Mart Helme, palun!

Ei saa lihtsalt tuua seda näidet mediaanpalga kohta. Muidugi on see väike. Muidugi on väike, ma absoluutselt ei väida vastupidist, nagu see oleks suur. Aga nemad käivad tööl ja maksavad makse, selleks et saaks maksta kõiki neid toetusi, mis teie arvates peaksid olema suuremad kui inimeste palgad. See raha ei tule kuskilt mujalt kui nende vaeste inimeste taskust, kes seda palka välja teenivad.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud proua peaminister! Te tõite siin näiteid, et mediaanpalk on väiksem kui suurperedele mõeldud lastetoetused. Teatavasti kasvab just suurperedes üle poole Eesti lastest. Mina tahaksin kuulda teilt alternatiivplaani, kuidas vältida Eesti kui rahvusriigi hääbumist. Te väitsite veel seda, et need inimesed, kes mediaanpalka saavad, käivad tööl, justkui need suurperede [vanemad] tööl ei käiks. Aga laste kasvatamine on ka suur töö. Kust tulevad tulevased maksumaksjad, kui meie riik hääbub?

Aitäh! Perepoliitikat me teeme kogumis. Nagu ma ütlesin, lapsed sünnivad siis, kui peredel on kindlustunne. Kindlustunne ei ole mitte ainult rahaline, vaid kindlustunne on eelkõige see [teadmine], et isa jääb pere juurde. Isa saab öelda, siin ka, et näed, mul on viis last, aga kui küsida, mitme naisega need lapsed on, siis selgub, et võib-olla on need lapsed saadud nelja naisega, mis tähendab seda, et kolm naist on nende lastega üksi, ühe [naise] lapsed on saanud selle isa [endale]. Saage aru, need on need asjad, mis tekitavad naistes ebakindlust. Seetõttu, töö‑ ja pereelu ühildamine, samamoodi koormuse võrdsem jaotamine on see, mida naised soovivad. Loomulikult ka see, et kriisid saaksid läbi. Mul on hea meel tõdeda, vaadates selle aasta statistikat – jah, see on lühike aeg, aga ikkagi –, et praegu on Eestis sündimus 0,4%‑ga plussis. Kui me võtame liigaasta korrigeeritud numbrid, siis näeme, et see on –1,3% võrreldes eelmise aastaga. Aga näiteks Ungaris, mis on teie suur eeskuju, on toorete andmete järgi sündimuse langus –9% ja koos liigaasta mõjudega –11%, sest seal naised ei tunne ennast hästi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Kuidagi imelik on kuulata, kui arupärimisele vastaja esitab samamoodi küsimusi. Kui Mart Helme küsis, siis vastaja vastas küsimusega. Küsimusele küsimusega vastamine ei näita eriti teadlikkust antud teemast. Numbreid mediaanpalga osas välja tuues praegu nagu vastandati, et tööl käivad inimesed ja lapsi kasvatavad naised. Tegelikult on ju laste kasvatamine raske töö, seda teab iga lapsevanem omast käest. Selles mõttes ei tasu naeruvääristada seda, et nad saavad toetust laste arvu pealt. Aga ma ikkagi tuleksin selle kindlustunde tagamise juurde. Te ütlesite, et ainult pere üks pool on selle kindlustunde tagaja. Minu arust on ikka rahaline väärtus ja toetused ka selle taga. Mis see teie plaan kindlustunde tagamiseks ikkagi on?

Aitäh! Ikka pean üle käima. Ma ei naeruväärista kuidagi seda, et on inimesi, kes kasvatavad kodus lapsi. Ma tahan rõhutada, et maksumaksja ja teie heidate siin kogu aeg ette seda, et me oleme sunnitud makse tõstma, aga kõik need toetused tulevad maksumaksja taskust. Kui me tõstame need toetused kõrgeks, siis peab [arvestama, et] maksumaksjal tuleb need kinni maksta. See raha ei tule seina seest, see raha ei tule välismaa onu taskust, see tuleb meie enda taskust. Maksumaksja on praegu pahane. Kui palk on väiksem kui toetus, siis tekib küsimus, kas see on õiglane, kui keegi rügab tööd teha selle jaoks, et keegi teine saaks toetusi saades kodus olla. See on see põhjus, miks ma seda välja toon. Aga jällegi: kindlustundel, olen siin korduvalt-korduvalt seda vastanud, on erinevad elemendid. Üks on töö‑ ja pereelu parem ühildamine, teine on koduste kohustuste [õiglasem] jagamine ja kindlustunne ka pere püsimise suhtes, et isa ei lähe ema kõrvalt lapsi kasvatamast ära. Paraku on neid [äramineku] näiteid Eestis väga palju.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja, usalduse eest! Proua peaminister, mul on järgmine küsimus. Teile meeldib faktidest rääkida. Ma ka tuginen faktidele. Kas te olete nõus selle faktiga, et idaslaavi kultuuriruumi rahvaste sündimus on märksa madalam kui eestlaste oma? Kui te olete sellega nõus, kas te olete siis nõus ka selle järeldusega, et idaslaavi kultuuriruumist tuleva massiimmigratsiooni tulemusena sündimus väheneb ja see teravdab meie rahvastikuprobleeme? Kui te ka sellega nõus olete, siis on mul järgmine loogiline küsimus. Miks siis teie valitsus ajab sellist immigratsioonipoliitikat, mille tulemusena meil toimub massiimmigratsioon? See ei puutu üldse tegelikult Ukraina põgenikesse, see on olnud juba varasemal ajal, see puutub nii-öelda tavalisse immigratsiooni.

Aitäh! Minu meelest faktidega ei ole võimalik nõus olla või mitte nõus olla, faktid kas on või ei ole. Aga mul pole võimalik kontrollida, kas teie esitatud [väited] on tõesed. Seetõttu ei saa ma nendele väidetele kuidagi reageerida.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kaja Kallas! Ei ole mitte esimene kord, kui te käite siin arupärimisele vastamas, ja kogu aeg tuleb teie huultelt selline lause, et tegelikult on kõik hästi ja kõik asjad on progresseeruvas liikumises. Ka tänane vastamine peretoetuste vähendamise tagajärgede teemal ei erine sellest: kõik teised on süüdi peale teie. Aga te unustate ära ühe väga olulise asja: teie olete valitsuse juht ja teie teete vastavaid otsuseid. Aga minu küsimus kõlab selliselt: kas te siis tahate öelda, et see arupärimine, mis esitati, arupärimine peretoetuste vähendamise tagajärgede kohta – seal on probleemid olemas –, on esitatud alusetult?

Aitäh! Ma ei väida, et kõik on hästi. Ei ole kõik hästi, aga ei ole ka nii halvasti, nagu teie seda kõike esitate.

Suur tänu, auväärt peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun!

Aitäh selle kõnevõimaluse eest, lugupeetud juhataja! Kui te juba korra nii lahke olite, siis paluksin kolm minutit juurde. Ma vaatan, et …

Kui te nii viisakalt küsite, siis ikka. Kolm minutit juurde, palun!

Suur tänu teile! Lugupeetud peaminister! Ma olen sündimusest siin puldis ikka juba üsna palju rääkinud. Kes on soovinud, see on saanud sellest teemast ka ülevaate. Teisalt on midagi uut väga raske öelda ja kogu aeg sama juttu justkui ka ei taha rääkida. Aga ma loodan, et selle rääkimise tulemusena on ka teile mõni asi selgeks saanud. Mõni teine asi, mille juurde ma pärast tulen, ei ole kahjuks küll üldse selgeks saanud. Aga see rääkimine, ma ütlen teile, on sisuliselt väga põhjendatud, sest uskuge, ma tõesti ei liialda, kui väidan, et Eesti rahvastiku seisund on praegu kõigi aegade kõige kriitilisem. Tõsi, eestlaste arvu kahanemine peale Liivi sõda ja peale põhjasõda oli märksa järsum kui praegu, aga vahe on lihtsalt selles, et toona oli sündimus mitu korda kõrgem: mitte 1,3 või 1,4 last naise kohta, nagu praegu, vaid 4–7 last naise kohta, mis lubas umbes poole sajandiga selle nii-öelda rahvastikuaugu tagasi teha ja kriisieelse seisu taastada. 2023. aastal oli aga sündide arv kõige väiksem selle aja jooksul, mil sünde üleüldse Eestis registreeritud on, see tähendab 1919. aastast. See on teada. Aga teades ligikaudset keskmist laste arvu varem ja teades ka rahvaarvu, võin täitsa kindlalt öelda, et sündide arv on väikseim mitte ainult alates 1919. aastast, vaid alates 19. sajandi keskpaigast, mil Eesti elanike arv oli kolmveerand miljonit, aga lapsi sündis perre 3–5 korda rohkem kui praegu. Võib-olla üks näide vabadussõja aja kohta. Vabadussõja ajal ja 1920. aastal sündis peaaegu kaks korda rohkem lapsi kui praegu. Nii et sõda või ka julgeolekuprobleemid iseenesest ei ole põhjuseks, miks sündimus langeb. Õigemini ei ole need ainus põhjus, sellel on palju põhjusi. Kõige suurem sündide arv Eestis oli 1987. aastal. Siit saame muide tuletada ühe põhjuse, kuidas sündimust kasvatada. Sellest on vähe räägitud, kuna see on ebapopulaarne. Selle nimi on alkoholipoliitika muutmine. Loomulikult mitte niimoodi, nagu siin mõned aastad tagasi tehti aktsiise tõstes, mille tulemusena maksud Lätti sõitsid, vaid ikkagi müügipiirangutega. Meie siin Läänemere regioonis oleme üks kahest liberaalse alkoholipoliitikaga riigist, teine on Läti. Teistes riikides on hoopis karmimad müügipiirangud. Kusjuures ka Lätis seda karmistatakse või arutatakse seda. See puutub ka tervelt elatud aastatesse. Nagu ma olen varem rääkinud, minu arvutuste tulemusena saaksime juhul, kui meie tervelt elatud aastad tõuseksid Euroopa Liidu keskmisele tasemele, vähemalt 50 000 uut tööinimest juurde. See on arvutuse tulemus. Võime võtta need numbrid ja vaadata, et see on fakt. Fakt on ka see, et tervelt elatud aastate poolest on Eesti ja Läti Euroopa Liidu kõige viimased. See on fakt. Nagu jutuks oli, ei saa me oma rahvastikupoliitika möödalaskmisi õigustada sellega, et ka mujal on sündimus kahanenud. Jah, tõsi, keskmisena küll, aga Eestis on [see kahanenud] kõige rohkem, vähemalt meie naabritest Lätist, Leedust, Poolast, Soomest ja Rootsist rohkem. Ma kõiki riike ei viitsinud üle vaadata. Asjad ei ole muutunud. Mina ei tea, mille põhjal teie räägite. Mina vaatasin Statistikaameti sündimuse tabelist 2023. aasta jaanuari ja veebruari. Isegi arvestades liigaastat, mida te mitu korda toonitasite, ei tule välja nii, nagu teie ütlesite. Eelmise aasta jaanuaris ja veebruaris oli 1671 sündi ja käesoleval aastal 1677 – need numbrid on samad, kas arvestame liigaastat või ei arvesta. Nüüd edasi. Ma tõepoolest ei saanud kuidagi aru, mis numbritest te Ungari puhul rääkisite. Mis kõige värskemad numbrid need on? Kas need on 2024 või 2023, mingi ühe kuu sündimus või? Vaadake, ega sündimusest ei ole mõtet ühe kuu piires suurt rääkida, põhimõtteliselt on mõtet rääkida ikkagi trendist. Mina vaatasin kõige värskemaid andmeid – ma ei tea, mida ma veel võiksin usaldada – Ungari statistikaametilt. Nende kõige värskemate andmete järgi tõusis seal sündimuse summaarkordaja 2023. aastal 1,5‑lt 1,52‑le. Jälle võin viite anda ja te võite vaadata. Mina ei tea, mis nõuanded teile on antud või mida te üleüldse selle oma väitega silmas pidasite. Tõsi, Ungaris sündide arv langes, aga see on teine asi kui sündimuse summaarkordaja. Sündide arv sõltub fertiilses eas olevatest naistest, sellest, kui palju neid on. See oligi seotud sellega, et sünnitusealiste naiste arv vähenes. Teisisõnu oli see seotud sellega, et varasem, vasakpoolsete rahvastikupoliitika Ungaris oli olnud ebapädev. Selle tõttu on seal praeguseks vähem inimesi. Nii, edasi. 2022. aastal – need on viimased olemasolevad andmed – oli omal soovil raseduse katkestamisi 3282, mis oli suurem arv kui ka 2021. aastal. Toonitan, et 1996. aastast kuni 2021. aastani see näitaja kogu aeg vähenes. Igal aastal jäi neid [katkestamisi] vähemaks. 2022, teie valitsuse ajal, see arv tõusis. No mina ei tea, miks see nüüd nii oli, jah. Abordimäär 100 elussünni kohta tõusis erakordselt kiiresti üleüldse. Nii, mida võiks veel toonitada? Vaadake, on üks selline tore asi nagu demograafia blogi. Tasuks jälgida sealseid postitusi. Meil on väga head rahvastikuteadlased. Mark Gortfelderi värske postituse järgi on niimoodi, et ühelapselistest naistest 70% ja meestest 72% oleksid soovinud rohkem lapsi ja ainult 1% oleks soovinud vähem lapsi. Kas mul on veel kolm minutit?

30 sekundit.

Oi kurat! Vabandust! Siis ma õiendan ainult veel selle asja ära. Umbes kolmandat või neljandat korda oli väide, et meie laste‑ ja peretoetused on kõige suuremad Euroopas. See ei ole õige väide. Vaadake Sotsiaalkindlustusameti kodulehte. Sealt on selgelt näha, et nad on Euroopas keskmised, kui te arvestate kõiki toetusi …

Aitäh!

… mitte ainult otseseid, vaid ka kaudseid. Ühesõnaga, ma väga tahaksin teada, mida valitsus kavatseb teha sellest katastroofilisest olukorrast väljatulekuks. Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Ma ei planeerinud seda sõnavõttu, aga seoses sellega, et peaminister tõi siin värvikaid näiteid, tekkis mul mõte, et ma tahan ka midagi öelda. Kõige tähtsam on see, et arupärimise sisu on peretoetuste vähendamise tagajärjed. Selle sisu ei ole see, nagu me lahkaksime perede koospüsimise probleeme ja vanematevahelisi suhteid. Peaminister pidevalt viitas, et ühel isal on neli naist ja palju lapsi. Tähtis on tegelikult kindlustunne. Hea Kaja, kindlustunne on tähtis! See, et peredel, kes tahavad lapsi saada, oleks kindlustunne. Esiteks on tähtis muidugi see, et neil oleks rahaline võimalus need lapsed üles kasvatada, luua neile head võimalused hariduse saamiseks ja neid ka trennidesse viia. Aga teine pool on sellest asjast see, et … Ah, nüüd läks mõte lappama. Kuidagi ärritusin väga. Aga selle kindlustunde saab just riik nendele luua. Nendes peredes kasvab ju üle poole lastest, mida ma juba enne mainisin. Neid suurperesid ei ole sugugi palju, neid on vähem kui 20%. Kui öelda seda – kuidas te ütlesitegi? –, et keegi rügab tööd teha, et teine saaks lastega kodus olla, siis see on küll väga inetult öeldud, oleme ausad. Mul on lapsi mitmest abielust, tunnistan seda. Nii palju, kui ma saan, ma kõigi oma lastega tegelen, aga ma tõesti ütlen, et mul jääb aega vajaka. Teie olite Anu Välba saates ja ütlesite, et teil on üks laps ja te tunnete väga palju muret selle pärast, et te ei saa temaga suhelda. Tõesti ei saa öelda, et naised ei tohi karjääri teha. Aga mehed ju sünnitada ei saa. Siia ongi koer maetud: eeskujud on olulised. Meil oli enne see punkt, [kus räägiti,] et samasoolised võivad lapsi saada ja nemad on ka pered ja võrdsed pered. Tegelikult algab ikka väga palju või kõik eeskujudest. Ei ole minu asi, kes mida voodis teeb, ma olen seda korduvalt öelnud. Aga see on küll tähtis, millise eeskuju me loome oma lastele, et ühiskond säiliks. Paraku on loodus nii seadnud, et lapsi saavad ema ja isa. Kas nad saavad need lapsed üles kasvatatud üksinda või mitmekesi? Parem on, kui nad kasvataksid lapsed üles koos. Aga on vaja anda rahaline ressurss selleks, et võimaldada nendel peredel, kes tahavad lapsi saada – reeglina nendes suurperedes on ju ema ja isa koos –, [seda teha]. Kõige hullem on see, kui midagi on ükskord antud ja siis see ära võetakse. Ma olen rääkinud mitmete suurperede vanematega ja nende inimestega ka, [kes planeerisid rohkem lapsi,] kaasa arvatud minu vanem poeg, kes planeeris oma abikaasaga, et nad tahavad kolmandat last. Nad ütlesid, et neid see väga häiris ja neil ei ole enam kindlustunnet. Tõesti, kolme lapse puhul ressursse napib. On inimesi, kes on [ostnud] endale näiteks suurema korteri, on sidunud end pangalaenuga, nad juba arvestasid sellega, et see suurperede toetus aitab neid selle koha pealt ka natukene. Aga see võeti ära. Selliseid asju ei tohiks riigis lubada, et ühed annavad ja teised võtavad. Kindlustunne on kõige olulisem. Nii et eeskujud ja kindlustunne. Aitäh!

Aitäh! Mul on hea meel, et kindlustunnet pidasid väga oluliseks nii Mart Maastik kui ka peaminister. Nii et selles te olete kindlasti ühel meelel. Aga nüüd Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kolm minutit või kaks minutit? Kolm minutit juurde.

Kolm minutit jah. Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tugevas õigusriigis peab iga ühiskonnaliige olema kindel, et erinevaid õigusi ja toetusi, mis on üks kord antud, ei pöörata kahe kuu, kahe aasta või isegi 20 aasta pärast tagasi. Seetõttu tuleneb põhiseadusest ka õiguskindluse põhimõte, mis omakorda sisaldab õiguspärase ootuse ning ka usalduse kaitse põhimõtteid. Öelge palun mulle, mida peaksid tundma lasterikkad pered, kellel enne valimisi toetused tõusid, aga kui valimised olid läbi, siis paari kuu jooksul need toetused tühistati. Selle asemel kehtestati erinevad maksutõusud, nüüd pannakse veel automaks ja suhkrumaks ka otsa. Kahjuks mingeid erisusi automaksu puhul lasterikastele peredele, tundub, ette ei nähta. Kas te soovite öelda, et mitte kordagi ei riivatud sellega õiguskindluse põhimõtet? Ometigi on meil olemas põhiseaduse § 28, mida ma olen väga tihti siin tsiteerinud ja mis ütleb, et lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Ma olen küsinud peaministri käest, et kui eelarves on raha puudu, miks siis selle asemel, et ronida meie kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete taskusse, ei soovita kehtestada pankade liigkasumi maksu. Täna ma pakkusin ka digimaksu. Iga kord olen ma saanud vastuseks, et meil on õigusriik, meil on õiguskindluse põhimõte ja pangad vajavad stabiilsust. Vabandust, aga kas siis lasterikkad pered ei vaja stabiilsust? Kas neile see õiguskindluse põhimõte ei laiene? Kui te loete põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, siis [näete, et] seal on eraldi välja toodud ka põhjus, miks see säte kunagi kirja pandi. Põhjus ongi selles, et lasterikaste perede puhul on vaesusesse langemise risk alati palju suurem, erinevate faktorite tõttu. Seetõttu ongi riigil eriline kohustus mõelda läbi iga eelnõu, iga uus algatus, mis võib kuidagi mõjutada lasterikkaid peresid. See on see põhjus, miks ma olen juba mitu korda siit puldist öelnud, et tundub, et peaministril on võib-olla oma põhiseadus, kus riigi erilise hoole all on pangad, mitte lasterikkad pered. Aga ma korra räägin eelarveteemast ka. Kõiki otsuseid, ka erinevaid makse, on siiamaani püütud iga kord selgitada sellega, et meil on eelarves auk. Aga tuletagem meelde, kes enne viimaseid valimisi meil valitsuses olid ja kes oli peaminister. Valitsuses oli Reformierakond koos sotsidega ja nemad olid väga teadlikud sellest, milline oli rahaline seis. Ometigi, vaatamata sellele, enne valimisi tõsteti toetusi, tõsteti palkasid erinevates sektorites, jagati lubadusi. Eelarve olukorrast polnud juttugi, sest oli vaja valimised võita, oli vaja hääli. Pärast valimisi tekkis ootamatu emotsioon, mis on siiamaani: oih, eelarves on auk, hakkame makse tõstma! Tänaseks on ju tegelikult arusaadav, mis Reformierakonna pikaajaline plaan on. Praegu püütakse samamoodi erinevate maksutõusude abil koguda raha eelarvesse, et siis jälle vahetult enne järgmisi valimisi jagada toetusi, tõsta palkasid, lootes, et inimestel on lühike mälu ja nad selle silmakirjalikkuse ära unustavad. Ma kardan, et selle plaaniga on natukene halvasti, arvestades seda, kuidas majanduskriis süveneb. Ma kardan, et isegi see maksutulu, mida valitsus loodab saada, kahjuks laekuma ei hakka, arvestades seda, kuidas inimeste toimetulek halveneb, ostuvõime väheneb ja ettevõtted sulgevad oma uksi. Aga veel paar sõna automaksust. Keskerakonna fraktsioon nimelt tellis õigusliku analüüsi. Ma olen selle siin puldis juba üle andnud koos ühe arupärimisega. See analüüs tõi välja, et automaks on vastuolus põhiseaduse ja ka Euroopa Liidu õigusega. Lisaks sellele, et me tegime üle 300 muudatusettepaneku, me pöördusime ka president Alar Karise poole juba ennetavalt palvega, et ta jätaks põhiseadusega vastuolus oleva automaksu välja kuulutamata. Kõige suurem probleem seisneb selles, mida ma ka olen maininud, et see automaks ei näe ette erisusi puuetega inimestele ega lasterikastele peredele, vähem kindlustatud peredele. Nüüd muidugi tuleb valitsus välja järjest uue retoorikaga ja räägib, et me püüame probleemi lahendada niiviisi, et äkki on kunagi tulemas mõned leevendus‑ ja toetusmeetmed. Aga kui me räägime näiteks erivajadustega lastest, siis nemad vajasid toetusi juba eile. Teiseks, ei ole ju mingit kindlustunnet, et sellised reaalsed toetused tulevad. Mul on selle arutelu käigus tekkinud tunnetus, et ei tea, kas lasterikkad pered ikka saavad mingeid erisusi või toetusi. Üleüldse, kuidas suhtuda sellisesse olukorda, kus riik ühe käega annab ja teise käega võtab? Me ju saame aru, et see loob ebamõistlikult palju bürokraatiat, tekitab riigile lisakulusid. Tegelikult see pole kooskõlas, nagu ma juba eelnevalt mainisin, põhiseadusest tuleneva õiguskindluse põhimõttega. Vaatame seda pilti üks kord tervikvaatena. Enne valimisi tõstab valitsus lasterikaste perede toetusi. Pärast valimisi võtab need ära, viib sisse erinevad maksumuudatused, viib sisse automaksu ja siis hakkab mõtlema, et tekib ohtlik moment, võib-olla lasterikkad pered ei saagi hakkama, peab jälle otsima mingisuguseid erisusi või mingisuguseid toetusmeetmeid. Peaminister mainis väga õigesti, et suuremal perel on vaja ka suuremat autot. Aga peaminister ei maininud, et isegi kui need toetused peaksid tulema ja kui suurel perel on need suuremad toetused, siis kahjuks selle tõttu, et neil on suurem auto, maksavad nad ka suuremat automaksu. Ehk tegelikult see automaks sööb ära võimalikud toetused – need toetused, mis täna kehtivad, ja need, mida võib-olla kunagi püütakse rakendada. Tegelikult siin kindlustunnet ei ole. Kui tulla sellesama analüüsi juurde, siis see tõi välja, et kui riik erinevate maksutõusudega paneb meie kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed veel raskemasse seisu ja ei suuda rakendada toetusmeetmeid, siis see on see koht, kus eelnõu lähebki põhiseadusega vastuollu. Kahjuks on siin ka topeltstandardid. Kui ma olen küsinud, miks ei ole kordagi mõeldud kehtestada lasterikastele peredele erisusi, siis on mulle alati vastatud, et maksupoliitikaga sotsiaalpoliitikat ei tehta. Samas ma näen, et enam pole probleemi teha maksupoliitikaga tervisepoliitikat. Miks siis muidu tullakse suhkrumaksuga ja tehakse nägu, et see on tehtud sellepärast, kuna muretsetakse laste tervise pärast?

Aitäh!

Kahjuks näitab see silmakirjalikkust ja seda, et need maksutõusud on tehtud puhtalt eelarveaugu täitmiseks, mitte selleks, et meie inimestel paremini läheks. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Kaja Kallasele on esitatud arupärimine selle kohta, mispärast peretoetusi on vähendatud ja miks ei hoolita peredest, suurperedest. Vastuseks saime sellised nipsakad ütlemised, vastuküsimused, faktide asemel valetamise ja nii edasi ja nii edasi. Et mitte paljasõnaline olla, siis ma ütlen, et see, kes lubas enne valimisi lastetoetusi tõsta ja tõstis, oli Kaja Kallas, ja see, kes võttis lastetoetused maha, oli jälle Kaja Kallas. Ma ei hakka rohkem valesid välja tooma. Kogu küsimus on aga selles, et teatavasti on suurpered, lasterikkad pered tulenevalt põhiseaduse §‑st 28 riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Väga ilusti annavad selle kohta vastuse ka põhiseaduse kommentaarid, mis räägivad sellest, et kõnealune norm lähtub tõsiasjast, et lasterikkus põhjustab üksikisikutele inimväärikuse ning teiste põhiõiguste ja vabaduste realiseerimisel olulisi takistusi. Esiteks võivad need sotsiaalsed riskid sõltuvalt olukorrast põhjustada sellises mahus kulutusi, mida isikud ei pruugi vaesusesse langemata suuta kanda. Aga kas on midagi praegu teistmoodi? See maksutõusude laviin, mis praegu tuleb, asetab lasterikkad pered erilise probleemi ette. Ei pea olema hiromant, et tuua välja ka põhjus: lasterikkus põhjustab peale laste eest hoolitsemise suurtele kuludele takistusi ka raha teenimisel, kuna laste eest hoolitsemise tõttu tuleb vanematel pahatihti töötamisest osaliselt või täielikult loobuda. See on see lasterikaste perede vaesusesse langemise riski realiseerumise eriti tõenäoline tegur. Aga mida me kuuleme Kaja Kallase jutust? Ei peagi toetusi saama, sest see pole õige, need, kes tööl käivad, peavad rohkem saama. Sama naisterahvas räägib seda, et meil on õigusriik ja põhiseadus, mis kehtib. Aga kuigi põhiseaduse § 28 kohaselt on lasterikkad pered [riigi] erilise hoole all, tegelikult riik nendest ei hooli. Riik, kes peaks seda tegema. Lasterikastele suurperedele langeb veel suurem koormus: aktsiisitõus, tulumaksutõus, käibemaksutõus, automaks, planeeritud suhkrumaks ja nii edasi ja nii edasi. Ma imestan, et Kaja Kallas ei kanna särki [kirjaga] "Maksutahe". Aga, lugupeetud Kaja Kallas, jätke meelde üks asi. Te võite neid makse teha nii palju, kui te tahate, aga üks maks tuleb veel. See on maks, mille ma leidsin internetiavarustest: kättemaks. Selle teeb rahvas. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Vaid repliigina lisan, et lastetoetusi kehtestavad ja muudavad ikkagi Riigikogu liikmed, Riigikogu. Kaja Kallas pole selle poolt ega vastu saanud hääletada. Nii, head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja lähme järgmise päeva … (Hääl saalist.) Ei, kahjuks ei olnud [nime] ekraanil, ma sulgesin läbirääkimised. (Hääl saalist.) Kahjuks jäite hiljaks, hea kolleeg. (Hääl saalist.) Oleme korrektsed!