Riigikogu valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (292 SE) esimene lugemine

Seitsmes päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 292 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ma olen täna siin tutvustamas järjekordselt ettepanekut lõpetada Eesti Vabariigis valimiste läbiviimisel e-hääletamise süsteemi kasutamine. See ettepanek lähtub eesmärgist tagada valimiste usaldusväärsus ja vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele. Rahvusvahelise demokraatia ja valimisabi instituudi andmetel kasutatakse Euroopa riikidest elektroonilist hääletust ehk e-hääletust Albaanias, Belgias, Bulgaarias, Prantsusmaal ja Venemaal. Varem on kasutatud mingis vormis e-hääletust, kuid sellest on loobutud Hollandis, Iirimaal, Norras, Rumeenias, Saksamaal, Soomes ja Šveitsis. Suuremas osas Euroopa riikidest pole e-hääletust kunagi kasutatud. Küll aga uuritakse mitmes riigis võimalusi, mis garanteeriksid e-hääletuse puhul nende salajasuse ja vaadeldavuse. E-hääletust kasutatakse mitme erineva meetodiga. Üldreeglina on teistes riikides tegemist statsionaarsete hääletuspunktidega, kuhu tuleb füüsiliselt kohale minna ning kus hääletamise salajasus on tagatud. E-hääletuse veebipõhist süsteemi ehk internetihääletust kõigile valijatele pakub Euroopa riikidest vaid Eesti. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 60 sätestab, et Riigikogu valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine on salajane. Veebihääletuse puhul salajasus paraku tagatud ei ole, sellepärast et tegelikult ei ole ühtegi mehhanismi, millega saaks kontrollida, kes on see reaalne inimene, kes ID-kaarti kasutades hääletusprotseduuris osaleb. Sellega vastandub e-hääletamine Eestis nii valimiste üldkehtivale põhimõttele kui ka otseselt Eesti põhiseadusele. Tagatud ei ole ka Eesti põhiseaduses nõutud ühetaolisus, kuna e-hääletuse viis Eestis erineb paberhääletamise viisist. Selleks, et valimistulemus oleks usaldusväärne, peab olema tagatud selle kontrollitavus kahel viisil: valija peab saama kontrollida, et tema antud hääl laekus, ning valimiste vaatlejad peavad saama kontrollida, kas kõik laekunud hääled loeti õigesti. Eesti e-hääletuse puhul ei ole valijal ilma eriteadmisteta võimalik kontrollida, kas tema hääl laekus õigesse kohta. Samuti puudub universaalne kontrollitavus. See tähendab, et valimiste vaatleja ei saa kontrollida, kas kõik valijate antud hääled loeti korrektselt kokku või mitte. E-hääletust, aga eriti internetihääletust ei kasutata enamikus maades just seetõttu, et tagatud ei ole salajasus ning kodanikele arusaadav kontrollitavus ja läbipaistvus. Kodanikul peab olema võimalik usaldusväärselt ja ilma eriteadmisteta kontrollida valimistoimingu ja tulemuste väljaselgitamise olulisi samme. Näiteks Saksamaal on seetõttu valimistel keelatud igasuguste arvutusseadmete kasutamine. Internetihääletust pole paljudes riikides rakendatud ka küberjulgeoleku probleemide tõttu. Näiteks pole internetihääletust kõigile kodanikele kasutatud just seepärast Prantsusmaal. Usutakse, et veebihääletus muudab võltsimise liiga lihtsaks, ja see võib süvendada usaldamatust. Nagu kirjutas oma väga heas artiklis hiljuti digiõiguste aktivist ja e-hääletamise vaatleja Märt Põder (tsiteerin): "Kuna valimiste korraldaja ei suuda pakkuda tagantjärele veenvaid tõendeid protseduuride korrektsusest, taandub arutelu e-hääletuste tulemuste üle usuküsimuseks. Isegi kui korraldaja kinnitab, et tal on need tõendid kuskil olemas, ja nende tõttu on nad ise äärmiselt veendunud, et tulemus on korrektne, ei saa see veenda teisi – kui nende tõenditega pole võimalik tutvuda ja nende korrektsuses veenduda. Nii kujuneb valimiste korraldaja tegevus e-hääletuse tulemustes veenmisel lihtsalt käputäie protseduuride läbiviimisel osalenud ametnike siseveendumuse kinnitamiseks. Kui jaoskondades toimuvate valimiste puhul toetub usaldus tulemuse vastu kindlale alusele, milleks on valimisperioodi jooksul jaoskondades tehtud laiapõhjaline usaldustöö, siis e-hääletuse puhul on usalduspüramiid tagurpidi. Valimistulemuse legitiimsuseks tarvilik usaldusmassiiv toetub e‑hääletuse puhul käputäie ametnike siseveendumusele." Samas ei ole e-hääletamisel erilisi positiivseid omadusi. Selle kasutuselevõtt ei ole oluliselt mõjutanud valimistel osalejate arvu, küll aga võib e-valimine tekitada usaldamatust valimistulemuste vastu, kahtlusi riigivõimu legitiimsuses ja riigi institutsioonidest võõrdumist. Oma hiljutises artiklis pealkirjaga "Kellele on vaja e-hääletust?" võttis kolleeg Jaak Valge selle probleemi tabavalt kokku, tuues esile hiljuti põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelu, kus ametnike vastustest ilmnes, et [esiteks] ei tee e-hääletamise süsteemi kasutamine valimiste läbiviimist odavamaks; teiseks, see ei suurenda kõigile olemasolevatele teadmistele tuginedes märkimisväärselt valimisaktiivsust; ja kolmandaks, see ilmselgelt langetab valimiste usaldusväärsust. Kõiki neid kolme aspekti silmas pidades peaks ju olema elementaarne jõuda järeldusele, et sellist süsteemi ei ole mõistlik kasutada. Eestis on e-hääletust kasutatud alates 2005. aastast ning Eesti on esimene riik maailmas, kus võeti e-hääletus üleriigilistel valimistel kasutusele. Praeguseks on aga selgunud, et Eesti e-hääletuse süsteem ei ole teistele riikidele eeskujuks, seda pole mujal kasutusele võetud või on selletaolisest süsteemist loobutud just arusaadavuse, universaalse kontrollitavuse ja salajasuse puudumise tõttu, mis teeb veebivalimised ebausaldusväärseks. Sellele järeldusele osutas oma hiljutises artiklis pealkirjaga "Ajalugu on e-valimistele oma hinnangu andnud" ka Martin Ehala. Tsiteerin: "Eesti oli 2005. aastal e-hääletusega alustades innovaatiline. On ka mõistetav, miks tuli kõrgel hoida usaldust ja vaigistada kahtlejaid. Lootus oli suur, et meie eeskuju järgivad teised ning e-hääletusest saab rahvusvaheliselt aktsepteeritud standard. Midagi sellist ei ole kahjuks juhtunud. E-hääletust kaalunud või proovinud riigid on leidnud, et see ei vääri küünlaid. Peale Venemaa, kus järgmisel nädalal saab e-hääletada Vladimir Putini poolt presidendivalimistel. Eestist on ükssarvikuteks sirgunud Bolt, Pipedrive, Wise ja Veriff, kuid e-hääletus ei idane ega mädane. Probleemid on samad, mis alguses. Need probleemid on olemuslikud: neid võib küll ignoreerida, kuid pole võimalik lahendada. Ja 20 aastat on piisavalt pikk aeg, et öelda: "Ajalugu on e-valimistele andnud oma hinnangu." Tark oleks seda arvesse võtta." No Ehalaga võib nõustuda, välja arvatud osas, et e-valimised ei idane ega mädane. Ma lisaksin, et mädanevad küll, kõigi meie silme all. Ka Eesti valijate seas ei ole piisavalt usaldust e-valimiste vastu. Kui juba üle kolmandiku valijatest arvab, et e-valimised ei olnud või pigem ei olnud ausad, siis on tegemist legitiimsusprobleemiga, mis võib laieneda kõigile valitavatele institutsioonidele. Ja nii see tõepoolest on. Eelmisel kevadel tehtud arvamusküsitluse kohaselt ligi 40% Eesti kodanikest kas ei usalda või pigem ei usalda, et e‑valimisi viiakse läbi usaldusväärsel viisil. Lisaks ei võimalda kehtiv regulatsioon kaebeõiguse tõhusat kasutamist valimiste õiguspärasuse kontrollimiseks. Riigikohtu esimees Villu Kõvegi kirjutas 30. märtsil eelmisel aastal oma arvamuses e-valimiste kohta järgmist: "Valimised aga mitte üksnes ei pea olema ausad, vaid ka näima ausad ning kaebajate väidete kontrollimiseks peaks olema tagatud tõhus ja mõistlik menetluskord." Osutasin sellele, et praegu sellist tõhusat ja mõistlikku menetluskorda ei eksisteeri. Seega on õige Eestis e-valimised lõpetada, vähemalt nii kauaks, kui töötatakse välja usaldusväärne ja põhiseadusele vastav viis nende läbiviimiseks. Mäletan, et mitte kuigi ammu, mõned kuud tagasi siinsamas saalis ühe arupärimise raames küsisime justiitsminister Kalle Laaneti käest, mida arvata sellisest olukorrast, kus 40% kodanikest kas ei usalda või pigem ei usalda e-valimiste süsteemi. Tema ütles vastuseks, et 60% ju usaldab või pigem usaldab. No see vastus ei ole loomulikult rahuldav, sellepärast et mõelgem: kui 40% kodanikest kahtleb, et valimisi, mis on kogu poliitilise süsteemi legitimeerimise instrumendiks, ei viida läbi ausalt, siis meil on hiiglaslik legitiimsusprobleem Eestis. Sellist olukorda aastast aastasse tolereerida, sallida selle jätkumist lihtsalt ei tohiks. Eriti sellises olukorras, kus me teame, et meil on keerulised ajad nii või teisiti ning kahtlusi selle suhtes, kas meie riigivõim on üldse legitiimne, tuleks kõiki võimalusi kasutades maha võtta. Nüüd, teine asi, mida Kalle Laanet meie küsimustele vastates ütles, oli see, et niisuguse valimissüsteemi kasutamine on kahtlustest hoolimata põhjendatud, kuna see on mugav. Veel kord: rõhutagem siin üle, et valimiste süsteemi usaldusväärsus ja valimiste süsteemi kasutamise mugavus ei ole võrdväärsed argumendid. Usaldusväärsus on mõõtmatult olulisem kui valimistel osalemise mugavus. Kui keegi parlamendivalimistest rääkides väidab, et korra nelja aasta jooksul valimiskasti juures käia ja seal oma hääl anda on liiga ebamugav, siis ma ütleksin vastu, et nendele inimestele tuleks anda väikene järeleaitamistund selle kohta, mida kodanikuks olemine üleüldse tähendab. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Teema on meil korduvalt käinud siin saalis ka ja sinu toodud asjaolud on ju tegelikult teada. Ma ütleksin niimoodi: see, et e-valimised on ilmses vastuolus põhiseadusega ja ka demokraatia aluspõhimõtetega, on meile ju selge. Selle pärast on korduvalt kohtusse kaevatud ja see on jõudnud ka mitu korda Riigikohtus käia. Riigikohus on küll nurisenud asjade üle, aga põhimõtteliselt jätnud jõusse need seadused. Samal ajal oleme me olukorras, kus parlament, mille koosseisud on saadud kontrollitavust ja vaatlemist mitte võimaldava süsteemi abil, ka ei taha seda muuta – lihtsal põhjusel: ilmselt on suur hulk saadikuid siin selle süsteemi tõttu. Me oleme sellises muna-ja-kana‑situatsioonis või kana-ja-muna-situatsioonis, et ei kohtud seda ei tühista, Riigikogu ise ei tühista. Mis oleks siis lahendus, et jõuda tagasi põhiseadusliku korra ja tegeliku demokraatia juurde?

Kuidas öeldakse klišeelikult? Väga hea küsimus! Aga mul ei ole paraku pakkuda sama head vastust, kui see küsimus on. Üks lahendus on see, et kui Riigikohus ei taha otse ja sirgjooneliselt välja öelda, et tegemist on põhimõtteliste probleemidega, millele peab leidma lahenduse – ja tegelikult ei öelda otse välja ka seda, et nende probleemide tõttu ei saa valimisi pidada õiguspäraseks –, ja ka parlament ei taha tõsiselt võtta neid probleeme, millele Riigikohus järjepidevalt küll osutab, toonitades vajadust nendega tegeleda, siis minu meelest päriselt demokraatiaideaalist lähtuvas riigis peaks küsimuse langetama rahvahääletusel. Eks? Eestis on kõrgeima riigivõimu kandjaks rahvas. Kõige põhimõttelisemad küsimused – selline küsimus minu hinnangul kindlasti nende hulka kuulub – oleks vägagi kohane panna rahvahääletusele. Siis olekski selline aus olukord, kus see leer, kes peab e-valimiste jätkamist vajalikuks ja õigeks, saab põhjendada oma argumente, ning sama saab teha vastasleer, kes ütleb, et e-valimiste süsteemi kasutamine tuleks lõpetada. Lõpuks siis rahvas kui peremees annab oma hinnangu: meie, Eesti rahvas, enamusotsustuse alusel leiame, et me peaksime siit edasi minema sellisel viisil. Kui see oleks minu otsustada, siis ma teeksingi täpselt nii. Võtaks demokraatiaideaali lihtsalt kordki tõsiselt. See on ju seda olulisem, et 20 aasta jooksul ei ole Eesti rahvale pakutud mitte ühtegi võimalust ühelgi referendumil osaleda. Nii et see võiks olla üks vastus sellele küsimusele. Aga mis Riigikohtu hinnangutesse puutub, siis minu jaoks on ausalt öeldes üldse arusaamatud sellised, kuidas öelda, näpuviibutused. See ei ole minu meelest see, milleks Riigikohus on kutsutud oma seaduslikest ülesannetest lähtuvalt. Riigikohtu ülesanne on anda hinnang, kas valimiste läbiviimisel on esinenud õigusrikkumised või ei ole esinenud õigusrikkumisi. Ja kui on esinenud õigusrikkumised, siis [tuleks hinnata,] kas need õigusrikkumised on sellised, mille tõttu tuleb öelda, et valimised on kehtetud, eks, või kas see regulatsioon, mille alusel üldse viiakse valimisi läbi, on kooskõlas kehtiva õigusega, ka põhiseadusega, või ei ole kooskõlas sellega. Mitte nii: "Meile tundub, et siin on teatavaid probleeme, millega peaks nagu tegelema, aga me ei taha ka otseselt öelda, et see on ikkagi põhiseaduse või muude kehtivate seadustega vastuolus." Minu meelest sellist töömeetodit seadus Riigikohtule üldse ette ei näe. Nii et tuleks vastutada ja anda selge hinnang, kas see on õiguspärane või ei ole õiguspärane. Kui ei ole õiguspärane, siis [tuleb öelda,] millises aspektis ei ole õiguspärane ja mis on selle järelmid. See oleks minu selline sõbralik soovitus Riigikohtule.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eesti kõrval on Venemaa tõusnud nüüd viimaste presidendivalimiste valguses e-valimiste üheks "eduriigiks". Kui lugeda viimasel ajal lääne meediat, siis paksult on artikleid Venemaa online-hääletamisest, sellega seotud probleemidest, alates sellest, et kuskil mingid serverid jooksid maha, ei saanud hääletada, ja üldiselt jõutakse ikkagi artiklites lääne meedias järelduseni, et e-valimised ikkagi ei ole usaldusväärsed. Aga Eesti ajakirjandus on selle koha pealt vait nagu kult rukkis, mitte midagi ei ole kuulda sellest. Absoluutselt teema on maha vaikitud. Muidu kajastatakse kõike Venemaal toimuvat, aga vaat e‑valimistest ja nendega seotud probleemidest mitte sõnagi, ammugi et jõutaks järeldusele nagu lääne meedias, et äkki e-valimised ei ole ikkagi turvalised või äkki need ei ole ausad. Aga küsin teist asja ka. Ütlesid, et ei ole valimisaktiivsust oluliselt suurendanud see e-valimiste kasutuselevõtt. Kas on mõni erakond, kelle toetust see on oluliselt suurendanud? Kui vaadata pikka perspektiivi või pikka tagasivaadet, siis kas on mõni Eesti erakond saanud e-valimistest olulisel määral kasu?

Jah, mul ei ole siin praegu täpseid andmeid ees, aga nagu me kõik teame, sellest ajast alates, kui e‑valimised Eestis kasutusele võeti, pole Reformierakond vist kordagi valimistel lõpetanud mingi vähema tulemusega kui valimisvõiduga. On nii? See on üsna kõnekas. See oli [esimest korda] 2005. aastal, varsti on sellest 20 aastat möödas, ja edulugu jätkub. Aga ma ei ütleks, et see on Eesti või demokraatia edulugu, vaid pigem on see Reformierakonna edulugu. Kuigi ausalt öeldes ma ei ole kindel, et praegust tendentsi jätkates see edulugu isegi selle abivahendi kaudu väga kaua saab jätkuda, sest reitingud räägivad küll midagi sellist, et inimestel võib hakata vaikselt kõrini saama sellest eduloost. Aga mis esimesena mainitud aspekti puutub, siis minu meelest on see päris amüsantne, kui vaadata seda, et Venemaa valimisi kritiseeritakse igast aspektist, välja arvatud sellest aspektist, mis puudutab e-valimisi. Muidugi me kõik saame aru, miks sellest aspektist keegi seda kritiseerida ei taha – sellepärast et on ju ilmselge, et siin on väga selged paralleelid Eestiga. Minu teada Vladimir Putin isegi andis oma hääle ilmselt iseendale sellesama e-valimiste süsteemi kaudu. Me mäletame, et kunagi avaldati Postimehes selline tore karikatuur, Urmas Nemvaltsi karikatuur, kus toodi esile, et küll on kole ja paha, et Venemaal niimoodi demokraatia peal trambitakse selle e-valimiste süsteemiga, mis on täiesti ebausaldusväärne, aga hea, et meie e‑valimiste süsteemi vastu ühtegi neist küsimustest pole põhjendatud küsida. Absurd! Selle vastu, et selline karikatuur Postimehes üldse avaldati, vist Reformierakond ka väga protestis. Minu arust veebist see isegi eemaldati. Aga muidugi on see ju ilmselge. Minu enda jaoks on selline olukord äärmiselt eemaletõukav. Alati, kui me kritiseerime kedagi teist väga teravalt, aga samal ajal pigistame silma kinni selle suhtes, et meil endal on väga tõsised probleemid sellesama asjaga seonduvalt. Muidugi on põhjendatud küsida, kas Venemaa valimised on ausad või ei ole. Vägagi põhjendatud küsimus. Aga mitte vähem põhjendatud küsimus on see, kas meil endal Eestis on tagatud see, et valimised oleksid läbi viidud sellisel viisil, et kõikvõimalikud küsimused seonduvalt nende usaldusväärsusega oleks maha võetud. Ei ole! Fakt on see, et ei ole. Aga enne, kui meie enda koduõuel ei ole asjad korda tehtud, on meil üldse kuidagi väga imelik minna teisi kritiseerima.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa tõid näite sellest, et kui 40% ei usalda, siis Kalle Laaneti arvates näitab see seda, et 60% usaldab. Meie peaminister on seda piiri tegelikult veelgi nihutanud. Ta on siin saalis öelnud, et see, et 81% inimestest tahab tema tagasiastumist, näitab ju seda, et 19% tahab tema jätkamist. Kui nüüd jätta kõrvale kohtunikud, ametnikud ja poliitikud, kes seisavad müürina selle taga, et e-valimised peaksid kindlasti jätkuma, vaatamata nende usaldusväärsuse langemisele, siis mis sa arvad, kas on lootust, et siin tuleb mingi muutus, enne kui ülejäänud inimeste hulgast on viimane e-valimiste usaldaja surnud? Või seda lootust tegelikult ei ole, sest süsteem seisab tugevalt, sõltumata ülejäänud rahva arvamusest?

Eks see ongi ju see põhiprobleem, millele Martin Helme juba osutas: see on selline ringjas lõks, kust on väga raske leida väljapääsu. Ühelt poolt oleks nagu vaja see e-hääletamise süsteem lõpetada, aga selleks, et seda teha, on tarvis võimupositsioonile saada, aga võimupositsioonile ei saa enne, kui e-hääletamise süsteem on lõpetatud – ja ongi ring täis. Mis sa siis teed? Kui meil oleks põhiseadusega tagatud rahvale võimalus algatada referendumeid, siis meil ilmselt seda probleemi ei oleks. Sel juhul vähemalt oleks üks võimalus sellest [ringist] välja pääsemiseks. Aga kuna seda võimalust ei ole – nagu me siin hiljuti rääkisime, 1934. aasta riigipöördega, kui Eestis kehtestati diktatuur, võeti rahvalt ära elementaarsed demokraatlikud õigused, muu hulgas õigus algatada parlamendis eelnõusid ja vajaduse korral ka referendumeid kas uute seaduste vastuvõtmiseks või olemasolevate tühistamiseks –, siis ei saagi sellest [ringist] välja. Aga mis puutub usaldusväärsuse momenti, siis mind muuseas täitsa huvitaks – kui keegi võtaks selle uurimuse läbi viia –, kas mõnes teises Euroopa riigis on ka selline olukord, et ligi 40% kodanikest ei usalda parlamendivalimiste süsteemi? Ma oleksin väga üllatunud, kui see nii on. No 40% – no oli vist 38%, ütleme lihtsalt ümmarguse numbri praegu – ligi 40%! Ma kujutan ette, et ikkagi enamikus riikides – ja mul ei ole praegu numbreid ees – ma pakuksin, et usaldab 90% või 85% [või isegi] 95% klassikalist paberhääletamise süsteemi. Aga kui tõesti niimoodi, et on 92%, 91%, 87%, 96%, 90% ja järsku Eestis on circa 60%, siis see oleks küll minu meelest tõsine mõttekoht, et kas me tahame olla Euroopas see riik, kus järjepidevalt, aastast aastasse püsib selline olukord. Ma arvan küll, et vanemates demokraatlikes riikides sellist olukorda, kus 40% ei usalda mingit uut ja innovaatilist elektroonilisel alusel baseeruvat valimiste süsteemi, ei tolereeritaks. Juba mitukümmend aastat seda lihtsalt ei tolereeritaks, see saaks kindlasti kõrvale heidetud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Siin on väga õigesti viidatud, et riikides internetihääletust ei toimu, kuna see tekitab küberjulgeoleku probleeme. Kui nüüd mitte isegi filosofeerida, vaid lihtsalt arutleda sel teemal, siis mõtleme, et meil on siin aeg-ajalt riigiametite kodulehed maas, sest on toimunud küberrünnakud. Kas võib olla ka mingi võimalus, et internetihääletuse kaudu saab pahatahtlik riik, näiteks Venemaa, sinna küberruumi sisse logida ja seal toimetada selliselt, et saada selline tulemus: kõik valimised alates 2005. aastast on võitnud Reformierakond? Kas see võib olla naaberriigile meelepärane?

No mis ma ikka oskan vastata. Ma ei oska spekuleerida selliste asjade üle. Ma ei ole ka tehniline spetsialist, et hinnata seda, kui lihtne või raske on kellelgi väljastpoolt süsteemi sinna sisse logida ja neid tulemusi muuta. Ma arvan, et teoreetiliselt on see ilmselt võimalik, kui on piisavalt ressurssi, mida selleks kasutada. Aga nii nagu mina olen asjast aru saanud, on kõige suuremad ohud ikkagi need, mis lähtuvad süsteemist seestpoolt, mitte väljastpoolt. Väljastpoolt süsteemi sisse murda ja seda mõjutada sellisel viisil, et selle kohta jälgi ei jää, on mõõtmatult keerulisem, kui seestpoolt seda teha. Siin ilmnebki selle süsteemi kõige nõrgem punkt, millele Märt Põder viitas, et tegelikult usaldus süsteemi vastu baseerub lihtsalt usaldusel selle ringi inimeste vastu, kes on selle süsteemi sees kontrollpositsioonil ja kelle ausameelsusest sõltub see, kas süsteem jookseb korrektselt või tegelikult seda manipuleeritakse. Seda kontrollida ei ole Eestis sisuliselt võimalik, nagu eksperdid on korduvalt esile toonud. Aga jah, minu vastus teie küsimusele konkreetselt ühes või teises vormis oleks igal juhul mingisugune spekulatsioon, millel ei ole väga palju kaalu.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Hea ettekandja! Meil on abiks ka rahvusvaheline väga kõrgel tasemel ekspertide kogukond, kes on tihti ka Eestis käinud, konverentsidel osalenud ja intervjuusid andnud. Näiteks väga tuntud USA arvutiekspert Barbara Simons Bostoni ülikoolist on öelnud, et e‑hääletuse puhul on ohuks ka niinimetatud insaideri probleem. See tähendab, et e-valimistega seotud IT-mehed ja riigiametnikud võivad samuti tulemusi mõjutada. Ja ta ütles, et on naiivne arvata, et kõiki insaidereid saab alati usaldada. Samuti ütles ta, et internetihääletuse kontrollimine on sisuliselt võimatu. Muidugi rõhutas ta ka viiruste ohtu, USA ekspert rõhutas Venemaa võimekust viirusi luua ja nii edasi. Kuidas sa hindad seda rahvusvahelise eksperdikogukonna arvamust?

Jaa, aitäh! Minu arvates tuleks neid kriitilisi märkusi võtta täie tõsidusega. Täie tõsidusega! Minu enda isiklik veendumus selles küsimuses on hästi lihtne – ja ma arvan, et meie arvamused langevad siin kokku. Kui on mingisugusedki põhjendatud kahtlused kasutatava valimissüsteemi suhtes ja kui neid kahtluseid ei ole võimalik kummutada – selle kaudu, et kas muudetakse süsteemi sellisel viisil, et need kahtlustused ei oleks enam põhjendatud, või näidatakse, et kahtlustused pole juba praeguse süsteemi puhul põhjendatud –, no siis tuleb sellisest valimissüsteemist lihtsalt loobuda. Seda enam, et on olemas alternatiivne valimissüsteem, mille puhul neid kahtlusi ei ole põhjendatult tõstatatud. Eks seegi on olnud kõnekas, et juba väga pikka aega on ekspertide kriitikat lihtsalt järjepidevalt süstemaatiliselt ignoreeritud. Ma tsiteerin korra veel seda Postimehes ilmunud Martin Ehala artiklit, kus on ka osutatud samale probleemile: "Taani on väga digiteeritud, neil on digiallkiri ja e-riik. Nad plaanisid e-valimised kasutusele võtta aastal 2012. Aga professor Schürmanni hinnangul ei äratanud e-hääletuse seaduseelnõu tehniliselt keerukad seletused ühiskonnas usaldust ning Taani loobus. Ja ka kümme aastat hiljem on Taani IT Infoturbenõukogu seisukohal, et "usaldus valimisprotsessi vastu on palju olulisem kui tehnoloogiline lahendus", mistõttu pooldavad nad tavapärase läbipaistva valimisprotsessi jätkumist. E-hääletust on kaalunud ka Norra, Prantsusmaa, Ahvenamaa ja mõned teised riigid, kuid on sellest turvalisuse, kontrollitavuse ja usaldatavuse põhjustel samuti hoidunud." Jutt käib Martin Ehala artiklist "Ajalugu on e-valimistele oma hinnangu andnud", mis ilmus 7. märtsil 2024. Ilmselt taandubki see küsimus lõppastmes paljuski sellele, mis on meie ühiskonna alusväärtustest rääkides need prioriteetsed hüved, mille poole me pürgime. Ja ma mõtlen, et see võrdlus on äärmiselt kaalukas. Kui me paneme ühele kaalupoolele valimissüsteemi kasutamise mugavuse ja teisele kaalupoolele valimissüsteemi usaldusväärsuse ning leiame, et mugavus kaalub rohkem kui usaldusväärsus, siis ma ütlen, et me ei ole siiamaani hakanud tegelikult demokraatia põhimõtet üldse tõsiselt võtma. Pole jõudnudki sinna. Ma arvan, sõltumata sellest, kuidas ma sellele küsimusele vastan, et me tegelikult niikuinii ei ole [sinna jõudnud], aga lihtsalt see vastus annab ka tunnistust sellest, et me ei võta lihtsalt demokraatia põhimõtet tõsiselt. Just nagu annab sellest tunnistust ju see, et me ei ole rahvale andnud tagasi elementaarseid demokraatlikke õigusi rahvaalgatuse õiguse näol, rahvahääletamise õiguse näol, Riigikogu ei ole 20 aasta jooksul pakkunud rahvale ühtegi võimalust ühelgi referendumil osaleda, me ei paku ka rahvale võimalust ise endale presidenti valida. Eestis ei võeta demokraatia ideaali tõsiselt. Räägitakse sellest ja kritiseeritakse teisi sellepärast, et ei võeta seda tõsiselt, aga sellest, et ka me ise ei võta seda tõsiselt, ei taheta eriti rääkida.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Jah, kui me siin saalis nüüd ringi vaatame, siis no näed, siin on ainult Juku-Kalle veel peale meie, kes selle teema vastu [huvi tunneb]. Ma ei tea, kas ta tunneb huvi, aga siin ta viibib. Minu arvates on Eestist tänu e‑valimistele saanud täiesti selgelt mafioosne riik, kus Riigikohus, õiguskantsler, kogu justiitssüsteem, kogu repressiivaparaat seisavad selle eest, et e‑valimisi ei saaks ära muuta, vaid et nad jätkuksid nii, nagu nad praegu on, vaatamata sellele, et seesama Riigikohus on küll teinud natukene kriitilise näo ja öelnud, et seadusandja on kummalisel kombel delegeerinud valimiskomisjonile ja valimisteenistusele kõik e‑valimistesse puutuva, seega sisuliselt ei kontrolli seda, mis seal toimub, ega ole kehtestanud ka seadusandlikult seda raamistikku, et see oleks täielikus vastavuses põhiseaduse ja muude vajalike seadustega. Nüüd, veel on siin see moment, et e‑valimiste vaatlemine on sisuliselt võimatu ja mõttetu, kuna e‑valimiste vaatlejatele ei anta kätte neid kübervõtmeid, millega …

Hea küsija!

… tegelikult vaadelda saab. Mis on sinu hinnang …

Teie aeg!

… kas me oleme mafioosses riigis või mitte?

Palun vastata!

Jaa.

Meil ei ole kohutavalt kiire, aga meil on kodu‑ ja töökorra seadus, kus on küsimuseks ette nähtud 60 sekundit. Teil kulus küsimuse formeerimiseks 72 sekundit. Palun vastajal vastata. (Mart Helme räägib kohalt.) Palun vastajal vastata! (Mart Helme jätkab kohalt rääkimist.) Kas te soovite, vastaja, vastata või ma võtan järgmise küsimuse? Evelin Poolamets, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Te kindlasti mäletate, kui EKRE fraktsiooniga käis kohtumas õiguskantsler Ülle Madise. Aega jäi sel kohtumisel küll väheseks ja e-valimiste kohta saime vaid mõned küsimused küsida, aga kõlama jäi Ülle Madise vastus. Ta ütles, et talle meeldivad e-valimised. Kuidas te hindate sellist vastust, eriti veel õiguskantslerilt?

Aitäh! See on ilmselt selles mõttes retooriline küsimus, et me kõik saame aru, et see, mis kellelegi meeldib või ei meeldi, on üsna irrelevantne niisuguste teemade puhul. Mulle võivad paljud asjad meeldida, näiteks see, kuidas meil siin Riigikogus töö käib, või mulle võivad need ka mitte meeldida, aga lõppastmes on oluline see, mida kodu- ja töökorra seadus ütleb, mitte see, mis mulle meeldib või ei meeldi. Ja ma arvan, et põhiseadusega on sama asi. Kui põhiseaduses on kehtestatud teatavad printsiibid, millele valimiste läbiviimine peab vastama, siis neid tuleks võtta tõsiselt. Mulle endale selline suhtumine, et "vot ongi nii, et sageli meile meeldib mingisugune poliitiline plaan sedavõrd, et me hakkame põhiseadust painutama, et see kuidagi võimaldaks selle, mis meile meeldib, ellu viia", üldse ei meeldi. Mulle meeldib – kui me meeldimisest räägime – ikkagi see, et me võtame põhiseadust täie tõsidusega. Toon paralleeli. Näiteks see sanktsioonide eelnõu, mida me põhiseaduskomisjonis oleme käinud arutamas. Viimati, kui sinna olid kutsutud õiguseksperdid, siis üks ekspertidest ütles ka, et talle meeldib see väga nutikas lahendus, mis on leitud, et põhiseaduse §-s 32 sätestatud printsiibist, et kelleltki ei tohi tema vara tema tahte vastaselt võõrandada ilma kohese ja õiglase hüvitiseta, ja põhiseaduse piirangust sisuliselt mööda minna. No niipidi ei tohiks asjadele üldse läheneda. Me ei pea otsima mingeid nutikaid lahendusi selleks, et minna põhiseaduses sätestatust mööda, või leida mingi skeem, mis võimaldab öelda, et me ei riku põhiseadust, kuigi tegelikult rikume küll. See suhtumine peaks ikka olema täiesti teistsugune: me vaatame, mis põhiseadusesse on kirjutatud, tõlgendame seda ausameelselt ja siis tunnistame, et sõltumata sellest, mida meile meeldiks või ei meeldiks teha, tuleb teha nii, et see oleks kooskõlas põhiseadusega. Ja ma ütlen, et valimistega on sama asi. Minu hinnangul samuti õiguskantsleri kriitiline meel e‑valimiste süsteemi suhtes ennast eriti avaldanud ei ole, nii palju kui mina olen lugenud ja vaadanud ja kuulanud. Õiguskantsleri hoiak ja suhtumine sellesse probleemi on kaugelt liiga kriitikavaba. Mis selle põhjuseks on, selle üle võib ainult spekuleerida. Aga mulle tundub küll, et nii tema kui ka teised riigiametnikud, kes vastutavad selle eest, et Eestis teostatakse võimu kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega, peaksid hakkama seda probleemi tõsisemalt võtma.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Välismeedia on osundanud Novaja Gazetale, kelle väitel Vene valimistel lisati 31 miljonit häält. Ja loomulikult, eks need läksid ju kõik patjale, isake Putinile. Meie valimistel viimati, Riigikogu valimistel tuli kuskilt juurde 85 000 uut valijat ja loomulikult need hääled kõik läksid Reformierakonnale. Nii et siin võib paralleele tõmmata. Soomes on korduvalt arutatud e-valimiste üle ja leitud, et kui on mingi vähimgi kahtlus, siis ei saa seda läbi viia. Meil 40% inimestest ei usalda seda ja see kandub üle ka otseselt valimistulemustele ja valitud valitsusele. Aga mida see kõneleb valitsusest, võimul olevast koalitsioonist, kui nemad seda kõike eiravad?

Aitäh! Ma arvan, et see kõneleb seda, et demokraatia ideaale ei võeta tõsiselt, nagu ma ütlesin. Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb esimeses paragrahvis, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Noh, see on deklareeritud ideaal, aga päriselt ju sellest lähtudes Eestis riigielu ei korraldata. Nii ongi. Meil on lihtsalt hästi suur lahknevus deklareeritud ideaalide ja reaalse elu vahel. Öeldakse, et me oleme demokraatlik riik, aga samas üle 20 aasta ei anta rahvale võimalust osaleda ühelgi referendumil. No mis asi see on? Kas see on demokraatia, et rahvas saab tulla nelja aasta jooksul ühe korra valimiskastide juurde või siis selle e-hääletamise süsteemi kaudu öelda, kes peaks olema need inimesed, kes otsustavad kõik küsimused meie asemel, meie eest? See ongi siis see demokraatia, see ongi ainukene instrument, mis sulle on antud selleks, et teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana. Ei ole ju demokraatia selline asi. Ja ka see süsteem ise on selline, mida 40% kodanikest ei usalda. Ehk teisisõnu, me ei tea, kas sealgi teostub rahva tahe päriselt ja parlamenti saavad need inimesed, keda kodanikud päriselt on tahtnud näha ennast esindamas. Esimene probleem on see e-hääletamise süsteem, selle läbipaistmatus ja kontrollimatus. Teine probleem minu kindla veendumuse kohaselt on ka üleriigilised nimekirjad ja häälte ülekandmine, mille tõttu siia parlamenti on ju pääsenud päris palju inimesi, keda tegelikult ei olegi nagu valitud siia. Need on reaalsed probleemid. Ja ma ütlen, et kui võetaks demokraatia ideaali tõsiselt, siis kõikide nende asjadega tegeldaks. Tegeldaks ka sellega, et anda rahvale tagasi elementaarsed demokraatlikud õigused, mis 1934. aasta riigipöördega ära võeti. Varsti saab sellest juba 100 aastat täis. Praegu, just 12. märtsil möödus ligi 90 aastat 1934. aasta riigipöördest. Aga ei, ikkagi ei ole sellist elementaarset valmidust hakata siin arutama selle üle, et anname rahvale tagasi demokraatlikud õigused. Kes Riigikogus esindatud fraktsioonidest … Sa küsisid valitsuse kohta, aga tegelikult see ei ole ju ainult valitsuse probleem. Kes opositsiooniparteidest on selle poolt, et tuleks taastada rahva demokraatlikud õigused, anda rahvale tagasi referendumite algatamise õigus ja muuta Riigikogu valimiste korda sellisel viisil, et võtta maha selgelt ülemäärased kahtlused? Sest 40% kodanikest kas ei usalda või pigem ei usalda Riigikogu valimistel kasutatavat hääletussüsteemi. Kes on Riigikogus esindatud erakondadest selle poolt? Minu teada ainult EKRE. See on reaalsus. Ma ei tee siin mingeid suuri sõnu ega liialda kuidagi. Päriselt ongi ju nii. Ei ole mitte keegi teine selle poolt. Ja ma ütlen, et see räägib meie üldise poliitilise kultuuri kohta ikkagi päris palju. Igasugu asju võib siin rääkida, aga me näeme, et austus elementaarsete riigielu korralduse põhimõtete vastu on paljuski näiline. Muuseas, ma küll väga hästi ei kuulnud, Mart, mida sa enne küsisid, sellepärast et heli tuli mul mõlemalt poolt ja ma enam ei fikseerinud, aga ma arvan, et su küsimus oli vist osaliselt suunatud sellele, mis võivad olla sellise olukorra kaugemale ulatuvad tagajärjed. Ma arvan, et selle üle peakski mõtlema. See on hästi tõsine küsimus. Kui 40% kodanikest kas ei usalda või pigem ei usalda, et valimisi viiakse läbi ausalt, siis mis on sellise asja kaugemale ulatuvad tagajärjed? Ma arvan, et on üsna lihtne järeldada, et kaugemale ulatuvate tagajärgede hulka kuulub ka see, et inimesed ei hakka enam osalema üldse valimistel. Miks ma osalen, kui mul puudub elementaarne usaldus selle vastu, et valimised on ausad? Keda ma lollitan? Iseennast lollitan, teisi lollitan, teen nägu, et me käime valimas, samal ajal kui ma ise ei usu, et tegelikult see valimiste protseduur on aus. Täiesti ootuspärane on, et suur osa inimesi hakkab kõrvale jääma, ei osale üldse. Kas me tahame sellist asja? Kas Eesti riigis tahetakse sellist asja, et kodanikud ei käiks enam valimas, kuna nad ei usalda hääletussüsteemi? Võib-olla keegi tõesti tahab, ma ei tea. Need, kes võimul on, võib-olla tahavad, jah. Aga ma arvan, et ükski aus inimene, kes tahab, et meil päriselt ikkagi lähtutaks demokraatia ideaalist, ei tohiks seda tahta. Muuseas, võimalikud tagajärjed ulatuvad veel oluliselt kaugemale. Siis mitte ei ole ainult nii, et ei ole usaldust valimissüsteemi vastu, vaid sel juhul ei ole enam usaldust üleüldse riigi vastu. Kui näiteks mul ei ole usaldust selle vastu, et valimised olid ausad, siis mul ei ole ju usaldust ka selle vastu, et sellel valitsusel, mis moodustati, on üldse demokraatlik legitimatsioon, et tal on üldse õigus minu ja teiste üle Eesti Vabariigis mingit võimu teostada, et sellel valitsuskoalitsioonil on õigus mingeid otsuseid vastu võtta, et parlamendil on õigus mingisuguseid seaduseid vastu võtta. No sealt samm edasi on ju juba täielik anarhia. Ma ei allu lihtsalt kehtivatele seadustele, sellepärast et mul puudub usaldus selle vastu, et teil on olnud mingisugune õigus mingisuguseid seadusi minu suhtes kehtestada. Kuhu me niimoodi jõuame? Niimoodi lõhestub riik sisemiselt ära, rahvas lõhestub sisemiselt ära, niimoodi kaotame sisemise elujõu, mis tuleneb sellest, et me peame ikkagi mingil elementaarsel tasemel hoidma kokku ja kuuluma ühte. Ja siis me laguneme laiali. Lagunemegi laiali sisemiste lõhede tõttu. Aga seda kõike soosib see, et puudub usaldus demokraatiaprintsiibi teostuse kõige esmaseks mehhanismiks oleva valimiste süsteemi vastu. Nii et asi on kõike muud kui naljakas. Ja probleem on kõike muud kui selline, mida võiks ignoreerida. Seda tuleks võtta täie tõsidusega, sest kes iganes seda ei tee, käitub minu meelest vastutustundetult.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Jah, nagu hea kolleeg Henn Põlluaas juba ütles, me võrdleme tihti ennast erinevate naabritega ja Soome on ka korduvalt arutanud, kas võiks e‑valimised kasutusele võtta, aga ei ole seda teinud. Ja me teame seda rahva seas levivat nalja, et soomlased pärast seda, kui kolmandat korda erinevaid arvandmeid sisestades tuli ikka vastuseks, et võitjaks on Eesti Reformierakond, loobusid viisakalt. Aga mida ikkagi teha selleks, et need Eesti Vabariigi institutsioonid, kes peaksid seisma selle eest, et valimised oleksid ühetaolised ja ausad, hakkaksid oma tööd tegema? On ju räägitud ka lihtsalt nendest minimaalsetest asjadest, kas või sellest, et võiks näotuvastuse teha ID‑kaardi kasutamise juurde. Meil notarid teevad seda juba aastaid. Ja neid institutsioone, kes peaksid selle pärast muretsema ja vastavaid ettepanekuid tegema, lihtsalt ei huvita, nad lihtsalt ignoreerivad kohut ja nad ignoreerivad kõiki ohumärke ja reaalseid ohte, mis on esile toodud.

Suur tänu! No mis ma oskan öelda? Küsimuses sisaldub ka vastus, eks. Tegemist on ju argumendiga, mida on võimatu ümber lükata. Ma ei ole veel kunagi näinud, et keegi selle ümber lükkaks. Kui inimene läheb valimisjaoskonda, siis ei saa tema ID‑kaardi või passiga minna hääletama keegi teine, seda väga lihtsal põhjusel: seal on ametnikud, kes kontrollivad dokumendil oleva pildi vastavust sellele pildile, mida nad näevad siis, kui nad vaatavad sellele isikule näkku. Nad vaatavad, kas on sama isik või ei ole sama isik. Ja kui on põhjendatud kahtlus, et tegu ei ole sama isikuga, siis ta ei saa lihtsalt hääletama minna. Ma ei tea, kui on näiteks meesterahvas dokumendi pildi peal, aga vastu vaatab naisterahvas, siis öeldakse: "Vabandust, aga teie valimistel osaleda ei saa, sest teie isik ei ole tuvastatud." Nüüd, e‑hääletamise puhul mitte midagi sellist ei toimu. Lihtsalt mitte mingit sellist kontrolli ei toimu. Ma ei tea, väitku vastu keegi, kui on olemas argument, mida siia vastu väita. No ei ole ju! Isik on tuvastamata. Ehk tegelikult ei ole üldse tuvastatud, kes hääletab. On teada, et selle konkreetse isiku ID‑kaart pisteti sinna masinasse sisse, on teada, et pandi need koodid, mis on kaasas selle kaardiga, aga see, kes seda kaarti kasutas, ei ole teada. Näiteks vanadekodus võib korjata kokku kõigilt vanadekodu asukatelt ID‑kaardid koos koodidega ja üks isik võib vabalt hääletada kõigi nende eest, mingit probleemi ei ole. Nii et probleem on ilmselge. Ja kui seda lihtsalt süstemaatiliselt pidevalt ignoreeritakse aastast aastasse ja aastakümnest aastakümnesse, siis ma arvan, et see näitab väga selgelt ära, et need inimesed, kes peaksid vastutama selle eest, et valimisi viidaks Eestis läbi usaldusväärselt, lihtsalt ei täida oma kohustust.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Me tõime välja ka mõned protsendid, näiteks selle, et 40% inimestest ei usalda e-valimisi. Aga kui nüüd vaadata veel teisi uuringuid sinna kõrvale, siis saame teada, et ainult 8% leiab, et e‑hääletamisega on kõik korras ja midagi muutma ei peaks. Ehk olukord on tegelikult väga tõsine, kui nüüd vaadata, kas midagi on selle heaks tehtud, et inimesi mitte eemale peletada. Aga ma küsin sellist abstraktset hinnangut: kui hulluks olukord minna saab, enne kui midagi muutub?

Suur tänu! Kui ma oskaksin niimoodi ennustada, siis ma suudaksin elus väga suuri asju saavutada, ma arvan. Aga ma ei oska ennustada tulevikku ette. Ma ei tea, see on minu jaoks ka huvitav küsimus, kui palju Eesti rahval kannatust on. Ma mõtlen selle niinimetatud rohepöörde kontekstis sellelesamale, et kui kaugele peab selle protsessiga minema, et inimesed vaeseks teha, kui kaugele peab selle programmi väljamängimisega, mille kohta öeldakse, et you will own nothing and you will be happy ehk 'sa ei oma mitte midagi ja sa oled õnnelik', minema, enne kui inimesed ütlevad: "Nüüd aitab! Rohkem mitte sammugi edasi me ennast lükata ei lase." Kõige suurem probleem ongi see, et kogu aeg minnakse edasi nende asjadega niimoodi samm sammu haaval. Üks samm ja teine samm ja kolmas samm. Ükski samm eraldi võetuna ei ole piisavalt suur selleks, et tekitada ühiskonnas tugev vastureaktsioon. Ma arvan, et see on metoodiline, seda tehakse meelega. No täpselt nii teeks ise ka, kui peaks sellist sigadust ellu viima kuidagi. Ei tohi astuda ühtegi sammu, mis oleks nii suur, et kutsuks esile suure vastureaktsiooni. Kogu aeg on ainult väikesed sammud ja kunagi ei saabugi seda punkti, kus öeldakse: "Ei! Mis see nüüd on? Nüüd aitab!" ning tullakse välja ja hakatakse tõesti süsteemile vastu. Ja mulle tundub, et siin me näeme sedasama asja. Kui näiteks valimistulemusi võltsitakse, siis mitte kunagi liiga palju, eks. Seda tehakse natukene, tasapisi, et saavutada täpselt see formatsioon, mis on tarvilik. Meil ei ole vaja näidata mingeid suuri numbreid, meil on tarvis, et säiliks selline poliitiline formatsioon, mis võimaldab ellu viia ette paika pandud poliitilist programmi. Tegelikult on üsna ükskõik, kes on valitsuses, kes on opositsioonis. Tegelikult on üsna ükskõik, kui palju protsente keegi saab, kuni on tagatud see, et on selline poliitiline formatsioon, mis võimaldab ellu viia paika pandud poliitilist programmi. Selle tõttu ma ütlengi, et ega mul ei ole nendele küsimustele vastuseid. Ma küll mõtlen selle peale, et kui valitsuserakondade toetus näiteks in corpore langeb juba sinna kuskile 10% või 15% peale, aga valimistel võetakse ikkagi 60% häältest ühiselt, kui see vastuolu tunnetatud ja nähtud toetuse vahel ja valimistulemuste vahel muutub absurdselt suureks, võib-olla siis ühel hetkel saabub see punkt, kus inimesed ütlevad: "Kuulge, lõpetage ära! Kuskilt läheb piir, kust alates me ei ole lihtsalt enam valmis seda lollitamist taluma."

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Puudutasid väga tabavalt legitiimsusprobleemi. Ma toon näiteid elust enesest. Rakveres on avalik saladus, et viimastel valimistel oli hääle hind 40 eurot, käidi majast majja ja osteti hulgi hääli, arvatavasti sadu hääli. Väikeses kohas on see juba päris karm moonutus. Nii et mina ütlen, et legitiimsus on mõnes kohas juba murenenud, isegi kui me ei kahtlustaks keskvalimiste puhul näiteks insaideri sekkumist või mida tahes. Ka lihtlabane häälteost on murendanud selle ära. Märkisid ka seda, et ei saa ju tuvastada näost näkku asju. Ja ma näen, et õiguskaitseorganid on väga laisad selle asja tuvastamisel. Me oleme kontakti võtnud, mitmed erakonnad on kontakti võtnud ja öelnud, et tehke midagi. Mitte midagi ei suudeta tõestada, selline loid ja laisk suhtumine. Aga sajad hääled on ostetud. See tähendab, et sajad kuriteod on sooritatud. Kuidas sul tunne on, kas ka sealt võib veel midagi murenema hakata?

No minule tundub, et see peaks olema kõikide kodanike kohustus, anda õiguskaitseorganitele informatsiooni, kui sellest ollakse teadlik. Kui need isikud, kes ise on olnud vahetuks tunnistajaks häälte ostmise püüdlustele, sellist informatsiooni kinni peavad, siis see on ausalt öeldes ka kuritegelik. Minu üleskutse oleks küll väga ühemõtteliselt kõikidele inimestele, kes on mingisuguseski vormis mingisuguste valimispettustega kokku puutunud: minge rääkige suud puhtaks õiguskaitseorganitele. Ja muuseas, Martin Helme vist küsis enne, et kuidas üldse välja saada sellest nõiaringist, kus me viibime. Nõiaring seisneb selles, et e-hääletamise süsteemi äralõpetamiseks on tarvis saada võimule, aga võimule ei saa seni, kuni e-hääletamise süsteemi pole ära lõpetatud. Ma olen mõelnud, et kui mul oleks väga palju raha, kui ma oleksin väga rikas mees, siis ma teeksin sedasi, et ma paneksin välja avaliku lubaduse, et sellele inimesele, kes koos tõenditega tuleb ja puhub vilet ja näitab ära, et valimistel on viidud ellu võltsimisi e-hääletamise süsteemi abil, olen mina valmis maksma näiteks miljon eurot – või suurema summa sõltuvalt rahalistest võimalustest, et motivaatorit kasvatada, näiteks kolm miljonit või viis miljonit. Noh, ma ei tea, kui mul on 50 miljonit eurot ja mulle tundub, et demokraatiaideaali tagamiseks Eesti Vabariigis ma olen valmis panema 3 või 5 miljonit välja, siis see võiks olla üks asi, mis on päriselt väljapääsuks. Need inimesed süsteemi sees, kellel on olnud kokkupuuteid võltsimisega, eeldusel, et need on aset leidnud, tunnetaksid selgelt, et nüüd on päris reaalne lubadus. Ma ei tea, kolme miljoni euroga ma elaksin elu lõpuni, ilma et ma peaksin midagi väga tegema või pingutama kas Eestis või kuskil mujal. Äkki siis hakkaksid rattad liikuma. Ma ei oska öelda. Mina teeksin nii. Neid inimesi, kellel on sellised rahalised võimalused, on ka Eestis olemas. Nii et võib-olla see on mõttekoht nendele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjon arutas kõnesolevat eelnõu 21. novembril aastal 2023. Arutati selle üle, kas e‑valimistel osalemine võrdub e‑valimiste usaldamisega või mitte ning kas see on parem indikaator kui uuringufirma küsitlus. Lisaks arutati seda, kas valimistejärgselt tehtud küsitlus võis olla mõjutatud valimiste tulemusest. Arutati selle üle, et ka pabersedelit ei ole kasutatud aegade algusest ning varasemalt on olnud ka muid viise enda meelsuse näitamiseks ning et kaasaegsed viisid enda elu korraldamiseks oleksid mõistlikud, kuid need peaksid vastama põhinõuetele. Komisjoni liikmed leidsid, et kui e‑valimine ära kaotada, siis toob see endaga kaasa pahameele. Üks komisjoni liige oli seisukohal, et inimesed, kes usaldavad e‑hääletust, ei hakkaks umbusaldama e‑hääletamise kaotamisel paberhääletust. Arutati sedagi, et samasisuline eelnõu oli mõni nädal varem samuti arutelu all ning siis seda ei toetatud. Komisjon otsustas teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja, teile on ka mitmeid küsimusi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! See oli päris huvitav, et üks asi, mida te komisjonis arutasite, oli see, et äkki see toob kaasa pahameele, kui e-valimised ära kaotada. Mis te arvate, kas suurperedele ja lastevanematele võis kuidagi pahameelt tekitada see, kui te oma koalitsiooniga võtsite neilt ära lastetoetuse? See oli teie esimene eelnõu, mida te siia Riigikokku tõite ja menetlema hakkasite. Kas seal võis olla äkki tegemist pahameelega? Ja kas siis seda argumenti ei pidanud arvestama?

Aitäh selle küsimuse eest! See küsimus ei läinud praeguse teemaga kokku. Ja komisjon seda ei arutanud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma siis küsin küsimuse, mis kohe kindlasti läheb ka teie [teemaga] kokku. Paberi peal on must valgel kirjas, et juttu oli ka sellest, et Venemaal on e‑valimised. Ettekandja ilmselgelt pidi komisjonis seda teemat puudutama, kuna seletuskirjas on ka see välja toodud. Ja mina küsingi, kuidas sina sellele vaatad. Kuidas järsku Venemaal need e‑valimised on halvad ja läbipaistmatud, aga Eestis on need head ja läbipaistvad? Äkki selgitad lühidalt selle ära?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei ole kindel, millele te praegu toetute, sest Venemaa valimistest ei olnud komisjonis ühtegi sõna juttu. (Saalist räägitakse.) Sest ma olen siin tegemas ülevaadet komisjoni arutelust ja seal see teema üles ei tulnud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, tundub, et te ei ole seda seletuskirja läbi lugenud. Seal on viidatud erinevatele asjadele. Komisjoni liikmetest üks inimene väljendas oma pahameelt, et ta rohkem ei lähe sinna, ja tema arvamus võeti kasutusele. Aga ma nüüd ütleksin seda, et interneti teel hääletamisel tegelikult fikseerib masin ainult kas ID-kaardi või mobiil-ID sertifikaatide kehtivuse. Masin ei fikseeri rohkem mitte midagi, ka mitte seda, kes on teisel pool telefoniekraani või teisel pool arvutit. Kui komisjon oli seisukohal, et e-hääletust ei kaotata, siis kas komisjonis oli juttu ka sellest, et isikutuvastus võiks hakata toimima nii, et isik, kes kaarti kasutab, oleks tuvastatav kas näotuvastuse teel või kuidagi nii?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda komisjon ei arutanud. Aga ma isiklikult leian – kui ma enda arvamust siin avaldan –, et see ei ole üldse paha mõte. Kui see on majanduslikult tehtav – niisugused tarkvaralahendused on Eestis juba väljaarendamisel –, siis võiks küll mingil hetkel selle kasutusele võtta, sellega ma olen täiesti nõus.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et kui tõepoolest on nii, nagu Jaak Valge välja tõi oma hiljutises artiklis, toetudes komisjonis toimunud arutelule, et leidis kinnitust, esiteks, et e‑valimiste kasutamine ei vähenda valimiste läbiviimise kulusid, teiseks, see ei kasvata märkimisväärselt valimisaktiivsust ja kolmandaks, ilmselgelt langetab usaldust valimiste vastu, siis millised need kaalutlused peale mugavuse lihtsalt võiks üldse õigustada sellise süsteemi kasutamist? Mind tõesti siiralt huvitaks, milliseid seisukohti koalitsiooni esindavad saadikud, kes ju siia ei tule, et oma seisukohti väljendada, komisjonis väljendasid. Sest mina tõesti ei oska näha ühtegi põhjendust. Ei kasvata see valimisaktiivsust ega vähenda kulusid, kuid suurendab kahtlusi valimiste usaldusväärsuse suhtes. Mis need argumendid siis üldse on, peale mugavuse?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean siinkohal juhtima tähelepanu sellele, et praegune eelnõu, selle eelnõunumbriga eelnõu, mida me praegu tutvustame, ei ole seotud selle eelnõuga, millest teie räägite. Selle eelnõu puhul oli arutelu pikem ja kindlasti me tuleme ka seda eelnõu siia suurde saali tutvustama. Ma arvan, et siis on see küsimus asjakohane. Selle komisjoni istungi raames seda ei arutatud.

Siim Pohlak, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Täpselt protseduuri kohta küsin. Kui ma ettekannet kuulasin komisjoni esindajalt, siis jäi nagu mulje, et komisjonis otsiti ainult argumente, miks e-valimisi ei peaks tühistama või ära lõpetama. Kas oli seal ka argumente, miks neid peaks lõpetama, miks neid peaks tühistama? Kuidas see ettekandja ettekanne tekib, kas ta peaks kajastama seal kõikide poolte ja kõiki seisukohti või mismoodi? Äkki natuke avate seda, kas need e-valimiste suhtes kriitilised seisukohad jäid kuidagi väga tagaplaanile ettekandja ettekandes?

Jaa. Nii nagu meil tavaks on ja nagu meie kodukord ette näeb, peab komisjoni ettekandja andma ülevaate komisjonis toimunud arutelu käigust ja arutelu nüanssidest, kui Riigikogu liikmed selle kohta huvi tunnevad. Nii et ma saan aru, et seda, milline arutelu põhiseaduskomisjonis toimus, praegu põhiseaduskomisjoni esimees meile siin tutvustas. Järgnevalt Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tahtsin alustada oma küsimust tõdemusega, et te olete eriliselt silma paistnud siin kolleegide hulgas sellega, et teil kas puudub arvamus või te ei julge seda avaldada. Aga täna üllatasite mind – te siin ühe asja kohta avaldasite oma arvamust, et te peate seda heaks ideeks. Ja siis ma mõtlesin, et ma tulen ikkagi tagasi Rene Koka küsimuse juurde. Üks kord on täna see proov tehtud, nii et proovi teist korda veel. Mis sa arvad – no see oli ju paralleel sellega, et näiteks lastetoetuste kaotamine, maksumuudatused ja nii edasi ei ole populaarsed –, miks nende arutelude puhul see argument ei kerki, aga nüüd te arvasite, et oi-oi-oi, küll võib palju rahvast pahaseks saada, kui e‑valimised kaotada, ja siis see nagu kõlas sinu suust sellise tugeva argumendina? Millest see valik tekib? Arutle natuke sel teemal, huvitav oleks kuulda.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma muidugi ei hinda selle küsimuse tooni, aga ma pean tõdema ka seda, et ma annan ülevaadet komisjonis toimunud arutelust. Ja see, et see tekitab pahameele, ei olnud ka mitte minu isiklik seisukoht, vaid oli ühe komisjoniliikme seisukoht.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Kuidas seda pahameele argumenti üldse põhiseaduse süsteemis hinnata? Kuidas te ise tunnetate, kui kaalukas on selline argument, et see võib tekitada inimestes pahameelt? Kujutame nüüd ette näiteks paralleelina sellist olukorda, et Eesti Vabariigis kehtib seadus, liiklusseadus, mis ütleb, et maanteel ei tohi sõita kiiremini kui 100 kilomeetrit tunnis. Aga nüüd on näiteks selline olukord, et aastaid ja aastaid ei ole eriti kiirust kontrollitud maanteel, inimesed lasevad 150–160-ga pidevalt, õnnetused juhtuvad, paljud inimesed saavad surma. Siis tuleb see ettepanek: "Kuulge, nüüd tuleks küll tõsiselt hakata kontrollima seda, et nii massiliselt ei ületataks niimoodi nahaalselt kiirust," ja siis vastuargumendiks kõlab: "Ei tea, see võiks vist küll ajada ikka päris paljud autojuhid pahaseks, sest nad on juba ära harjunud sellise olukorraga, et saab kiiremini kohale," ja nii edasi. Minule tundub, et õigusliku argumendina selle tähendus on ümmargune null. On olemas hoopis teised kaalutlused, millest me peaksime lähtuma selliste küsimuste otsustamisel. Või kuidas teile tundub?

Ma pean ütlema, et teie argumentatsioon on tugev. Ma ütlesin seda, et arutelu käigus öeldi, et üks külg on see, et võib tekitada pahameele, aga ma tõin välja ka teise külje: tõenäoliselt inimesed, kes e-valimist usaldavad, käiksid valimas ka siis, kui e-valimised ära kaotada, ja usaldaksid paberhääletust. Mõlema poole argumendid on välja toodud. Minu eesmärk siin on need argumendid välja tuua.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Te tõite siin välja selle, kuidas komisjonis tunti hirmu, et e-valimiste ärakaotamine võib tekitada pahameelt. Kas seal toodi ära ka mingisugused mõõdikud või võrdlused ja kirjeldati sellega võrreldes näiteks seda, kui suur on rahva pahameel automaksu kehtestamise üle ja nii edasi? Ma oletan, et kui te arutasite neid asju, siis ilmselt tõusid üles ka sellised küsimused. Võib-olla otseselt ei tõusnud. Aga kas teie suudate võrrelda rahva pahameelt kogu selle maksuterrori pärast ja selle pärast, et [me tahame] kaotada e-valimisi, mida nagunii 40% inimestest ei toeta?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean kõigepealt parandama: mingit hirmu tundmist seal ei olnud, selle üle arutati. Ja automaks ei olnud komisjonis arutelu all.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne, kui me avame läbirääkimised, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri ja protseduurireeglite kohta. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Ma jäin mõtisklema ettekandja vastuse üle minu küsimusele. Ta alustas sellega, et talle ei meeldinud minu küsimuse toon. Ja siis ma mõtlesin, et teie olete siin aasta jooksul tegelikult ka olnud aktiivne hindama nii küsimuste sisu kui ka tooni, teid võib pidada isegi eksperdiks sellel alal. Kuidas teile tundus, kas see toon oli kuidagi ebasobiv? Ja võib-olla teie eksperdina saate aidata ka minul õigele teele jõuda. Mida siis peaks tulevikus teisiti tegema?

Aitäh, hea kolleeg! Ei ole nüüd minul istungi juhatajana siin väga palju õigust hinnata küsimiste tooni, aga minu hinnangul toimub praegu väga sõbralik arutelu ja ka üksteise suhtes lugupidav arutelu. Nii et jätkame samas vaimus. Järgnevalt avan läbirääkimised. Hea kolleeg Mart Helme, palun Riigikogu kõnetooli! Ma saan aru, et EKRE fraktsiooni nimel. Jah, palun!

Jah, EKRE fraktsiooni nimel, aga eks ikka ka enda nimel kui kodaniku nimel, sest valimised on tegelikult ju meil kodaniku pidupäev, nagu seda aeg-ajalt on. Juba nõukogude perioodil olid valimised rahva pidupäev. Meil nüüd seesama traditsioon jätkub. Kahju, et põhiseaduskomisjoni esimees ära läheb. Tema arusaamised pidupäevast on ilmselt mõnevõrra erinevad, kui on rahval. Mis puutub sellesse täna palju räägitud pahameelde, siis kogu see valitsus on tekitanud absoluutses enamuses Eesti kodanikes ja Eesti elanikes ilmselgelt pidevat pahameelt. Pidevat pahameelt. Erinevad grupid: autojuhid, suurpered, põllumehed, puudega inimesed, pensionärid – kõik on kogu aeg pahased. Aga nagu Varro Vooglaid minu arvates väga tähelepanelikult ütles, poliittehnoloogid on seda pahameelt osanud doseerida nii, nagu aeglaselt tulel keetes kogu aeg, et üle ei kee, no vahepeal võib-olla mõni mullike viskab üle ka. Aga need on niisugused üldfilosoofiliselt märkused. Aga tuleme selle eelnõu ja e-valimiste juurde. E-valimistega on asi korrast ära. Absoluutselt korrast ära! E-valimised on läbi viidud järjekindlalt juba 2005. aastast alates, kui ma õigesti mäletan, tegelikult põhiseadust ja valimisseadust rikkudes. Sellele on osundanud korduvalt, vähemalt kahel korral, ka Riigikohus. Ja Riigikohus on andnud selged suunised, et see asi tuleb viia seadustega kooskõlla, põhiseadusega kooskõlla. Mida aga ei ole juhtunud? Ei ole viidud kooskõlla. Valimiskomisjon on selgelt ära näidanud selle, et ei ole võimalik elektroonilist häält kontrollida algusest lõpuni. Pole lihtsalt võimalik. Olen rääkinud spetsialistidega, kes on käinud vaatlemas. Vaatlejad ütlevad, et nad ei saagi midagi kontrollida, sest valimisteenistus ei anna neile kontrollimiseks vajalikke võtmeid, väites, et need on salastatud ja kui need võtmed antakse vaatlejatele, siis ei ole võimalik tagada, et e-valimised on läbi viidud vastavalt salastatuse nõudele. Nüüd, salastatuse nõudega on omakorda aga lõbus lugu. Kui me läheme pabervalimistele, tavalisse jaoskonda, siis meid identifitseeritakse, võetakse ID-kaart, vaadatakse: ahah, Arvo Aller on Arvo Aller, antakse talle valimisbülletään, Arvo läheb kabiini, teeb oma ristikesed või linnukesed ära ja tuleb kasti juurde, seal murtakse [paberileht] kokku, lüüakse pitsat peale ja see läheb kasti. Sel hetkel Arvo Alleri identifitseerimine tema häälega lõpeb. Nüüd, kui me tahame kontrollida elektroonilise hääle liikumist, siis ei ole seda momenti, et me saaksime algusest lõpuni teada, et Arvo Aller klõbistas arvuti peal ja andis oma hääle Evelin Poolametsale, et just tema seda tegi, ja kui me tahame teada, et ka lõpptulemusena just nimelt Arvo Alleri hääl jõudis Evelin Poolametsale, siis ei ole võimalik tagada hääle salastatust ja kellegi identifitseerimist katkestada mingisugusel hetkel. Sinu hääl läheb üldisesse katlasse. Aga paberhääle puhul võetakse [sedelid] sealt välja, loetakse üle, ja seda kõike on võimalik jälgida. Kõikidel erakondadel, nagu me teame – ka meie erakonnal –, on alati jaoskondades oma valimisvaatlejad. Kõik hoiavad üksteise näppudel silmi peal. E-valimisel see ei ole võimalik. See ei ole võimalik sellepärast, et on skisofreeniline olukord: ei saa tagada salastatust, aga salastatust tagades ei saa garanteerida, et hääl läks ... Palun lisaaega. … sellele, kellele …

Lisaaeg kolm minutit.

Kolm minutit, jah. Nii et siin juba ainuüksi sellega ... Nüüd tuleme aga ka selle juurde, et nende valimiste maatriks – või kuidas seda täpselt nimetada? –, protokoll on koostatud juba peaaegu 20 aastat tagasi, ümmarguselt 20 aastat tagasi. Vahepeal on väga palju muutunud ka kõikide nende arvutisüsteemide ja kogu selle krüpteerimise maailmas ja muus. Ma ei ole nii suur spetsialist, et ma oskaksin siin täpselt öelda, mis on muutunud, aga vähemalt e-valimiste eksperdid ütlevad seda. See tähendab seda, et praegu tuleks need protokollid ümber kirjutada ning viia vastavusse uute nõudmiste ja uute tehniliste lahendustega. Seda ei ole tehtud ja seda ei tehta. Ja siin me jõuame selleni, mida ütleb Riigikohus: e-valimised on seadusevastaselt delegeeritud madalamale tasemele, ametnike tasemele ehk valimiskomisjonile ja valimisteenistusele, kes seadusandja eest ehk meie eest võtavad vastu otsuseid, kuidas nemad arvavad, et on õige läbi viia e-valimisi. See on täiesti seadusevastane. Ja sellele on Riigikohus osundanud. Ehkki Riigikohus on loomulikult – švejkilikult väljendudes, poolpeeretajalikult – jätnud asja niimoodi, et me ütleme, et see tuleb korda teha, aga kordategemine on Riigikogu asi. Aga nagu me näeme, no vaadake, on Riigikogu asi või? (Näitab käega üsna tühja saali poole.) No ei ole ju Riigikogu asi. Meie asi on, sest meie ei usalda ja meie tahame, et korda tehakse. Või kui korda teha ei ole võimalik, siis [tuleks teha nii, et] seni kuni korda tehtud ei ole, ei kasutataks e‑valimisi. Ja lõpetuseks jõuame muidugi selle lõbusa looni. Ma küsisin spetsiaalselt, kas see tehnoloogiline süsteem, mida kasutatakse Eestis, ja see tehnoloogiline süsteem – võib-olla ma ei kasuta päris õiget sõna, "tehnoloogiline", no ma ei, elektrooniline süsteem, krüpteerimissüsteem või mis iganes –, mida kasutatakse Eestis ja mida kasutatakse Venemaal, on omavahel põhimõtteliselt erinevad. Ja vastus oli, et ei ole, nad on põhimõtteliselt sarnased. Ja nüüd me jõuame selleni, et me eile lugesime ja täna loeme, et Putin ei ole legitiimne president. Muidugi ta ei ole legitiimne president, loomulikult. Venemaal ei ole kunagi olnud legitiimseid valitsejaid, mitte kunagi – ajaloolasena ma võin seda öelda –, nad on alati kuidagimoodi, mingisuguste poliitiliste kokkulepete ja sobingutega võimule saanud. Aga meil on samasugune süsteem. Ja kui seal ei ole legitiimne, on võimalik võltsida ja väidetavalt, nagu vist Henn Põlluaas ütles, 31 miljonit häält kuskilt ilmus, out of blue, nagu inglise keeles öeldakse, siis meil ilmusid täpselt samamoodi kümned tuhanded hääled, out of blue, e-häälte näol viimastel Riigikogu valimistel. Ma väidan ja jään väitma seni, kuni ei suudeta must valgel selgelt ümber lükata, et viimased Riigikogu valimised olid võltsitud, ja see ülekaal, mis on praegusel koalitsioonil siin, on kunstlikult tekitatud, et maha suruda igasugune teisitimõtlemine ja teha Eestist ideoloogiline katselabor, kus vaadata ära, kuhu maani on võimalik inimeste ajusid pesta ja kus maale on võimalik inimesi alla suruda ja kust maalt on võimalik inimesed panna tegema seda, mida nad tegelikult teha ei taha.

Hea kolleeg härra Helme, teie aeg!

Jah. Minu aeg ei saa kunagi otsa. Küll saab aga otsa selle koalitsiooni aeg. Aitäh!

Ma vaatan siit tabloo pealt, out of blue, et 48 sekundit on üle. Aga aitäh! Nii. Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 292 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me alustame hääletamise ettevalmistust. Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 292 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 38 Riigikogu liiget, vastu on 11 Riigikogu liiget ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 292 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Järgnevalt tänane kaheksas päevakorrapunkt, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud julgeolekuasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 330. Selle eelnõu menetlemisel on ettekandja Riigikogu liige Ants Frosch, aga vaatan saalis ringi ja ma Ants Froschi siin saalis ei näe. Seega, head kolleegid, meil on tekkinud arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti me ei ava.