Valimisõigus

Tänane kuues küsimus on samuti välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on valimisõigus. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud välisminister! Välisministrina ja oma erakonna juhina on teil täna suur vastutus kanda, lisaks Eesti välisministri positsioonile ka kaitseküsimustes, sest kaitse- ja välispoliitika käivad alati käsikäes. Seda enam, et te olete Isamaa ridades kandnud kaitseministri portfelli. Koalitsioonilepingus on punkt, mida ei ole koalitsioonil tänaseni millegipärast olnud võimalik täita, kuid milles olete te ometi kolmekesi kokku leppinud, ja juba aasta tagasi ütlesite, et te teete selle ära. Ütlete seal, et töötate koos riigiõiguse ekspertidega välja õigusliku raamistiku Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks kohalike omavalitsuste valimistel ja presidendivalimistel ilma põhiseadust muutmata. Eile õhtul oli Eesti Rahvusringhäälingus arutelusaade "Impulss", kus vaid üks saatekülaline, sotsiaaldemokraat Katri Raik vastustas seda muudatust, kõik teised saatekülalised olid sellega nõus. Need olid väga kõnekad arvamusliidrid. Me opositsioonis aimame, et tegelikult ainult sotsiaaldemokraadid sõdivadki selle muudatuse vastu. Anton Aleksejev, tuntud ajakirjanik, kes on elanud Eesti kodanikuna Venemaal alalise elamisloaga, tõi välja eriti otsekohese seisukoha. Tema ei saanud Eesti kodanikuna Venemaal valida kohalikku omavalitsust ega presidenti – miks peaks see siis olema [Vene kodanikel võimalik] siin? Teine saatekülaline, Eesti filmirežissöör ja näitleja, kes elas aastakümneid Venemaal ja abiellus venelannaga, ütles saates avalikult välja, et agressorriigi kodanikele, kelle riik ründab parasjagu teist riiki ja tapab selle inimesi, ei saa anda kohalike omavalitsuste valimistel valimisõigust, ka ei ole võimalik valida Eestis valimiskasti kõrval koos nendega, kes käisid vaid pool aastat varem Vene tänaval sõjakurjategijale Putinile häält andmas. Eksperdid on oma sõna öelnud. Nii Ülle Madise kui ka Jüri Raidla hindavad, et seda ei saa teha ilma põhiseadust muutmata. Aga kaugel te olete, millal see muutus tuleb? Meil ei ole enam aega.

Aitäh, hea küsija! Ma olen väga nõus nende väidetega, mis puudutavad seda, kas on õiglane või kas Eesti inimesed tajuvad seda olukorda õiglasena, et agressorriigi kodanikud saavad valida meie kohalike omavalitsuste valimistel ja kujundada väga oluliselt seda poliitilist taset, kuidasmoodi meie elu juhitakse. Praegu, kui rohkem kui kaks aastat on toimunud agressioon, ei ole küsimus selles, mida Eesti inimesed mõtlevad. Siin on minu kui Eesti inimese seisukoht, aga ka kui Eesti 200 erakonna esimehe seisukoht ja meie erakonna poliitiline otsus, et jah, me peame kas ära võtma või peatama selle valimisõiguse vähemalt kohalike omavalitsuste valimiste tasemel. Te tsiteerisite väga õigesti seda lauset, mis on koalitsioonilepingus kokkuleppena [kirjas]. Sellega on tegeldud, kuidas saabuks lahendus nõndamoodi, et me ei peaks muutma põhiseadust. Lihtsalt taustaks: põhiseaduse muutmine on väga keeruline protsess, see nõuab kiiremas korras menetlemiseks neljaviiendikulist Riigikogu saali toetust. Muudel juhtudel on see lihtsalt väga pikk protsess, mis on ka väga õigustatud, sest Eesti põhiseadus on oma üldnormidega ja olemuslikult Eesti riiki üle 30 aasta väga hästi teeninud. Ma ütlen teile täiesti siiralt, et me oleme Eesti 200 fraktsioonis – näiteks täna arutasime seda – ja ka Eesti 200 juhatuses vaadanud sellele olukorrale otsa. Kindlat lahendust, kuidas ilma põhiseadust muutmata saaks seda probleemi lahendada ehk peatada agressorriigi kodanike valimisõigust, [ei ole]. Seda ei ole peaaegu mitte ükski õigusteadlane julgenud välja öelda, et seda on võimalik teha. Kõige halvem, mis võib juhtuda, on see, et me menetleme seda seadust siin ja võtame selle vastu, aga lõpuks põhiseaduskontrollis jääb see presidendi ettepanekul välja kuulutamata või siis läheb Riigikohtusse. Siis on tegelikult jama palju rohkem, kui sellest tulu on. Arvestame ka asjaolu, et sellel sügisel me rakendame täie rauaga eestikeelsele koolile ülemineku protsessi, mida on juba kaks valitsust ette valmistanud ja meie nüüd viime ellu. See paneb kogu olukorra veel suuremasse pingesse. Meie enda arutelu fraktsioonis kujunes täna selliseks, et ainuke tee, mis oleks kindel, mis oleks selge lahendus – see küll tõstatab erinevaid küsimusi, kuna siis me ei saa võtta [valimisõigust ära] riikide kaupa, näiteks Venemaa ja Valgevene, vaid põhiseadus peab olema universaalsem –, oleks põhiseaduse muutmine, kui see soov on olemas. Kuidas koalitsioon sellest olukorrast edasi liigub, ei oska ma teile täna öelda, kuna me peame seda koalitsioonis arutama. Aga ma usun, et kindel lahendus on see, kui me läheme põhiseadust muutma.

Suur tänu! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud välisminister! Nüüd veidi veel valimisõigusest ja põhiseadusest ja sellest, millega me olime teiega aastaid tagasi ühel meelel, kui te olite Isamaa erakonnas. Te olete täna Eesti 200‑ga parlamendis ja valitsuses esmakordselt, olete rajanud uue erakonna, ja mis me ikka minevikku vaatame. Aga vähemalt positiivseid asju me peame koos vaatama. Ma ei saa ajalimiidi tõttu väga pikalt kirjeldada, aga teie olete varasemalt Isamaa liikmena koalitsioonis olles kehtestanud valitsuses lasterikaste perede toetuse. See ettevõtmine avaldas sündimusele väga positiivset mõju. Siis sündis kolmandaid ja neljandaid lapsi kokku 2400 võrra rohkem, 25% rohkem. Täna on aga osa teie valitsuskoalitsiooni ministreid ideoloogiliselt lasterikaste perede vastu. Neid ignoreeritakse ja just sellele konkreetsele sihtgrupile tekitatakse ebamugavusi juurde, kuigi nad on põhiseaduse erilise kaitse all nagu ka puuetega inimesed. Suurperede liidu kaasamise puhul valitsuse uute eelnõude [arutelusse] on näha, et just nende liitu solgutatakse ühe ukse tagant teise taha või unustatakse nad sootuks ära. Teades, et sündimus on juba teist aastat sajandi madalaim ning maksutõusudega võetakse peredelt viimanegi kindlustunne, mis te arvate, kas meil oleks aeg tulla tagasi selle vana toreda idee juurde, mida me teiega omal ajal ajasime? [Mõte] oli teha laste hääl kuuldavaks, andes vanemale hääl ka lapse eest, sest kui vanemad saavad õiguse ka lapse hääl kuuldavaks teha, siis suunduvad poliitikute, ka nende ignorantsete ministrite pilgud nende perede poole, kus lapsi kasvatatakse. Siis hakataks lastega perede käekäiku sisuliselt mõjutama positiivses suunas, hakataks looma neile kindlustunnet laste saamisel ja kasvatamisel. Selleks tuleks aga muuta valimisseadust. Mis te arvate?

Aitäh, hea küsija! See teema ei puuduta valimisõigust. Aga kui härra minister soovib vastata, siis palun!

Aitäh! Ma hea meelega vastan, ma olen küsijale väga tänulik. Juba mitmed aastad pole keegi julgenud puudutada seda teemat, et annaks valimisõiguse kõigile Eesti Vabariigi inimestele, Eesti Vabariigi kodanikele, alates sünnihetkest. Mul on väga hea meel selle küsimuse üle. Ma pean tunnistama, et ma olen selle teema varem tõstatanud ka Eesti 200‑s. See ei ole jõudnud lõplikult Eesti 200 programmi, aga selle üle mõeldakse väga tõsiselt. Kaheldamatult on see väga innovaatiline idee. Ma olen isiklikult jätkuvalt sajaprotsendiliselt selle seljataga. Me oleme kunagi pidanud siin saalis päris sisuka debati selle üle, kas valimisõiguse [andmist] sünnist peale on võimalik ellu viia või mitte. Seda pole maailmas kuskil varem tehtud, aga ma olen jätkuvalt veendunud, et tegelikult on [see võimalik]. Me oleme otsustanud nõndamoodi, et valimisõigus tekib kohalikel valimistel 16. eluaastast, aga Riigikogu valimistel 18. eluaastast, ja seetõttu nooremal seltskonnal ei ole otsest esindatust demokraatlikel valimistel. Mina olen väga selgelt veendunud selles, et tegelikult me peaksime võtma maha need piirangud, mis me oleme ühiskondlikult kokku leppinud, ja andma inimestele valimisõiguse alates sünnihetkest. Selleks on olemas ka mehhanism: kuni täisealiseks saamiseni viib [lapse] valimisõigust ellu üks tema vanematest. Ma jätkuvalt toetan seda ideed, nii et on ka sellele kaasamõtlejaid. Igal juhul tõuseks selle tulemusel oluliselt just nimelt lastega perede poliitiline kaal. Mitte et me looks mingit ebaõiglust teiste suhtes, aga täna lihtsalt ei ole lastel valimisõigust, nad ei ole otseselt, nii-öelda nominaalselt esindatud meie esinduskogudes. Ma veel kord ütlen, et ma olen väga tänulik selle küsimuse eest. Ma loodan, et see debatt vähemalt tõstatub. See on väga innovaatiline, paljud ei taha sellega kaasa tulla, aga siis me looksime lõpliku võrdsuse selles mõttes, et kõik Eesti kodanikud on sünnihetkest esindatud poliitilistes kogudes seeläbi, et neil on valimisõigus. Me võime arutleda selle üle, kuidas keegi seda valimisõigust [lapse] mingi vanuseni [kasutab], aga ma tuletan meelde, et me esindame oma lapsi lapsevanemana kõikides õigustoimingutes, millel on palju tõsisemad tagajärjed kui sellel, kui lapse hääl oleks valimistel esindatud. Nii et minu kujul olete te leidnud suure mõttekaaslase. Ma isegi mäletan, et aastaid tagasi me pidasime plaani, kuidas seda ellu viia, kuid see ei ole nii kaugele jõudnud. Ma loodan, et me teeme koostööd.

Mart Maastik, lisaküsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud härra välisminister peaministri ülesannetes! Ma pean tunnistama, et ma olin ääretult üllatunud, kui ma lugesin koalitsioonilepingust kolmandate riikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmise teemat, sest alles paar aastat tagasi, kui Isamaa, Reformierakond ja sotsid üritasid valitsust kokku panna, oli see teema laual ja Indrek Saar ütles tookord läbirääkimistel kohe, et see on punane joon, sellest me edasi ei räägi. Ma pean tunnustama teid selle eest, et see vähemalt sinna sisse sai, väga hea. Aga nüüd on aasta mööda läinud ja midagi pole muutunud. Aasta jooksul on ainult üks asi selgeks saanud, ma ei tea, kuidas see nii kaua aega võttis: ainult põhiseadust muutes saab valimisõigust ära võtta. Ja see ei olegi nii keeruline, nagu te ütlesite. Selle jaoks on vaja 81 saadiku häält, ja tundub, et need hääled oleksid praegu matemaatiliselt isegi koos. Te ütlesite ka, et hea uudis on see, et Eesti 200, mille juht te olete, on nüüd lõpuks [koostanud] pika plaani, kuidas Eesti majandus tõusuteele viia. Aga minu küsimus on selline. Milline on mitte teie pikk plaan, vaid lühike ja lööv plaan, kuidas seda ikkagi kiirendatud korras teha, et see jõuaks siia Riigikogu saali ja me saaksime 81 häälega vastu võtta [otsuse] valimisõiguse äravõtmise kohta kolmandate riikide kodanikelt? Meil ei ole aega oodata. Sõda käib Euroopas, meil on agressorriik kõrval. Palun öelge, mis on teie arvates praegu just see lühike ja kiire plaan.

Aitäh, hea küsija! Ma ei pea üle kordama, mis on minu ja mis on ka Eesti 200 arvamus. Ka koalitsiooniläbirääkimistel oli väga pikk arutelu selle üle, kas üldse või kuidasmoodi me seda käsitleme. Tänan tunnustuse eest, et vähemalt on koalitsioonilepingus sees lahenduse [otsimine], kuidas oleks võimalik ilma põhiseadust muutmata agressorriigi kodanike valimisõiguse peatamine. Nüüd, nagu ma ütlesin, sellega me olemegi tegelenud aasta jooksul, [tellinud] erinevaid analüüse ja arutanud omakeskis ekspertidega. Minul ei ole kindlust, et ilma põhiseadust muutmata oleks seda võimalik ja ka mõttekas teha, kui me võtame riski ja läheme päris tundliku teema juurde olukorras, kus me viime ellu ühte Eesti suurimat haridusreformi, mis on jäänud tegemata üle 30 aasta. Eestikeelse kooli reform jõustub täies mahus selle aasta septembris. Me teame, et seda kasutatakse ära ühiskonna lõhestamiseks rahvuste põhjal, seda kasutab kindlasti ära Venemaa oma võimalikes propagandarünnakutes ja nii edasi. Ja see reform on ka sisuliselt väga keeruline, sest meil on puudus õpetajatest, kes täidaksid kvalifikatsiooninormid, eelkõige keele mõttes. Tulen nüüd tagasi selle valimisõiguse juurde. Kõige kiirem lahendus on ikkagi põhiseaduse muutmine, juhul kui 81 häält on olemas. Mina täpselt ei tea, kas siin saalis on selleks 81 häält või mitte. Aga me peame arvestama ka seda, et on olemas Riigikohtu lahend, mis ütleb, et valimiste eel peab olema päris pika perioodi jooksul teada, millised on reeglid. Minu mälu järgi oli see aasta, aga võib-olla annab seda tõlgendada. Ja teine asi on see: ka täna fraktsioonis me arutasime, et tegelikult kuskil seitse kuud või isegi natuke [pikem] on kiireim võimalik menetlusprotsess – isegi siis, kui on neli viiendikku häältest saalis olemas –, et põhiseadust oleks võimalik muuta. Minu küsimus on lihtsalt see, kas meil on üldse enam aega. Te tõstatasite teema, et me [kui tahta] hakata [seda rakendama] konkreetselt järgmiste kohalike valimiste suhtes, mis on ju 2025. aasta oktoobris, siis me hakkame juba ajaraamist välja kukkuma. See on see koht, mis pigem paneb nagu pitseri peale sellele arutelule. Nüüd, koalitsioonis tõepoolest ongi erinevad arusaamised. Ma saan aru, et me Reformierakonnaga oleme selgemalt seisukohal, et agressorriigi kodanike valimisõigust tuleb piirata, ja sotsidel on natuke teistmoodi arusaamine. Aga see ei ole ka lõplik, nagu te näete, me oleme suutnud koalitsioonis kokku leppida. Üks teoreetiline variant ongi see, et Riigikogu algatab, võtab selle protsessi põhiseaduse võtmes ette ja koalitsioon lõpuks otsustab, et hääletus on vaba. Ma ei tea, kui palju siis tegelikult neid toetushääli tuleks. Aga tänan tähelepanu [juhtimise] eest, et ajaraam hakkab meil järjest kitsamaks minema, kui see juba ei ole sulgunud – ma ei tea, seda peavad eksperdid ütlema.

Aitäh! Lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme seitsmenda küsimuse juurde, on Rain Epleril käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea istungi juhataja! Tegelikult oli korraks mõte protestiks käsi püsti tõsta juba siis, kui te hakkasite kolleeg Allerile selgitama, kuidas ta oma küsimust sõnastama peaks, sest minu arust ei olnud see kohane. Aga kui kolleeg Solman oli küsinud ministrilt valimisõiguse kohta ja te sekkusite, väites, et küsimus ei olnud seotud valimisõigusega, sai isegi teie erakonnakaaslasest minister aru, et see oli seotud valimisõigusega, ja väga hästi selgitas, kuidas. Minu arust see ei ole kohane. Ma ei tea, võib-olla teie ideaalne infotund on selline, et te mõtlete küsimused välja, jagate need saadikutele, et kes mida küsima peaks, ja siis tulevad kõik saali ja teevad teatrit, aga minu arust see ei peaks nii olema. Laske ikka debatil toimuda. Küsimus oli valimisõiguse kohta, minister vastas sellel teemal ja teie – vabandust väljenduse eest – targutus oli kohatu.

Aitäh, hea kolleeg! Ma juhtisin lihtsalt kolleeg Alleri tähelepanu sellele, kuidas küsimust võiks täpsustada. Ka teie fraktsioonis on muuseas päris mitu liiget, kes üldisi küsimusi sõnastades määratlevad üsna täpselt ära, millest juttu tuleb. Reeglina lepitakse see ka adressaadiga kokku, siis tekib vastamisel vähem segadust ja minister saab küsimusega seoses kindlasti end paremini ette valmistada. Aga teise poole puhul möönan, et tõepoolest, laste arvu sidumine hääle kaaluga võib olla ka valimisõiguse teema. Võtan selle märkuse arvesse. See on küll küsitav teema, arvestades, et keskne küsimus on meil praegu agressorriikide kodanike valimisõigus kohalikel valimistel, aga kindlasti me arutame selle üle ka järgnevatel päevadel ja nädalatel.