Первое чтение проекта постановления Рийгикогу «Внесение предложения Правительству Республики об улучшении условий труда учителей» (373 ОЕ)

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele õpetajate töötingimuste parandamiseks" eelnõu 373 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Isamaa fraktsioon on esitanud arutamiseks Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele õpetajate töötingimuste parandamiseks" eelnõu. Me oleme teinud seda vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Ja see, mida me taotleme Vabariigi Valitsuselt, mis ülesande Riigikogu peaks Vabariigi Valitsusele andma, on lühidalt kokku võetav järgmiselt. Vabariigi Valitsus peaks välja töötama hiljemalt käesoleva aasta 1. maiks vajalikud õigusaktid, et tagada koalitsioonilepingus kokku lepitud õpetajate palga jõudmine 120%-ni Eesti keskmisest palgast ning kehtestada alates 2025. aastast õpetajate neljaastmeline karjäärimudel, mis on seotud töötasu tõusu, koormuse arvestuse ja lisatööülesannetega. Need on praegu hariduspoliitikas ehk kõige rohkem diskuteeritavad ja arutatavad punktid koolivõrgu teema kõrval. Ja Riigikogu initsiatiiv tingimustes, kus valitsuse poliitika on olnud heitlik, on hädavajalik. Õpetajate palga teema on juba korra seisanud koolide töö sellel aastal. On väga kahetsusväärne, et seda streiki ei õnnestunud valitsusel ära hoida, kuigi see on valitsuse üks peamine ülesanne. Streik streigiks, streik on ühekordne jõukatsumine millegi taotlejate ja teise poole, praegusel juhul Vabariigi Valitsuse vahel, aga see andis kindlasti löögi koolide mainele ja õpetajaametile üldisemalt noorte inimeste hulgas, kes võiksid olla potentsiaalsed tulevased õpetajad, ning kindlasti jättis jälje ka õpilaste arengusse. Me loodame, et streigi põhjustatud negatiivne jälg on väike ja selle suudavad pedagoogid oma hoogsa tööga kustutada ülejäänud õppeaasta jooksul. Tõepoolest, õnn oli see, et see streik oli nii lühike, aga kui järgnevateks aastateks oht säilib, et töötüli õpetajate ja riigi vahel puhkeb uuesti, siis on see ohtlik Eesti ühiskonnale. Selle tõttu me vajame kokkuleppeid, mis niisuguse võimaliku töötüli ära hoiaks. Lubadus viia õpetajate palk 120%-ni keskmisest palgast on olnud valdav poliitiliste erakondade hulgas ja see on ka koalitsioonileppes sees. Igasugune kõrvalekalle sellest eesmärgist toob pettumust ja on tegelikult nii õpetajate kui ka kogu ühiskonna petmine. Kui õpetajate palk piisavalt ei tõuse, siis on meil ohus ka eesti õppekeelele üleminek praegu veel venekeelsetes koolides. Me lihtsalt oleme osa arvestust sellele rajanud, et õpetajaamet on populaarne, nii nagu see vahepeal eelmise aasta palgatõusuga seoses ja õpetajaameti väärtustamisega seoses populaarsemaks muutus. On mitmeid jälgi nii üliõpilaste huvist vastava õppekava vastu kui ka karjääripöörajate huvi õpetajaameti vastu. Kui siin tuleb tagasilöök, siis on raske minna eestikeelsele õppele üle. Aga kindlasti on ka Eesti edu haridusvallas, mis on praegu maailmas tähelepanu all, tulevikus küsitav. Ma ei taha öelda, et PISA-testid on ainsaks Eesti haridussüsteemi tugevuse ja kvaliteedi mõõdikuks, aga kahtlemata selle taseme hoidmine, kui meil kvalifitseeritud õpetajad loobuvad õpetajaametist ja õpetaja ametikohti tuleb täita kvalifitseerimata õpetajatega, on löögi all. Palga kõrval on teisi olulisi teemasid ka. Koormuse vähendamine ja perspektiivi andmine õpetajatele võiks olla õpetajate piisava arvu tagamise võimalusteks ja seega tagaks see ka järelkasvu. Ilma sellise perspektiivita lahkub praegu õpetajaid. Õpetajate ühenduste alarmkell on siin kõlanud isegi varem, kui see tendents on kajastunud igasugustes registrites. Praegu näevad nii haridustöötajate liit kui ka õpetajate ühenduste võrgustik, et suurel osal õpetajatest on raskusi motivatsiooni leidmisega, juhul kui nende töötingimused ei tõuse praegu valitsuse huviorbiiti peamise ühiskonna probleemina või teemana. Vajalikud ettepanekud, kuidas lahendada koormuse küsimused ja karjäärimudeli küsimused, on õpetajate esindajad valitsusele esitanud. Neljaastmeline süsteem on Eestis juba olnud. Loomulikult, me oleme praegu kutsestandardi kaheksaastmelise süsteemiga seotud ja kunagist mudelit otse uuesti rakendada või taastada ei ole mõttekas. Küll aga saab sellest kunagisest mudelist võtta parema osa ja ühitada see kutsestandardiga ja rakendada seda kiiremas korras, sest tõepoolest staaž – aga mitte ainult staaž, vaid ka kvalifikatsiooni tõstmise ja õpetaja aktiivsuse arvestamine – peab jõudma mitte ainult palgaootustesse, vaid ka reaalselt palka, töötingimustesse ning koormuse arvestusse. Kui [õpetaja] töö on efektiivne ja ta juhendab teisi, siis peab tal olema võimalus oma palka teenida ka väiksema tunnikoormusega, kuna tema energia läheb paljudele teistele ülesannetele. Ja uskuge mind, paljudel ühiskonnaliikmetel on ettekujutus, et õpetaja töö on tundide ettevalmistamine ja tunni andmine, tagasiside andmine õpilasele tema õppetöö tulemuslikkuse kohta ja veel mõned niisugused teemad, natukene ka õpilaste vanematega suhtlemine. Tegelikult on õpetajatel päris algastmest ehk nooremõpetaja astmest peale väga palju, kümneid ülesandeid, mis otseselt ei haaku – kaudselt haakuvad kahtlemata kõik, aga otseselt ei haaku – õppetöö ja õppekava täitmisega. Osa sellest tuleneb täiendavast bürokraatiast, mis on aastatega tekkinud, nagu kuulumine mitmetesse komisjonidesse ja aruannete tegemine. Osa on koolielu üldised teemad, nagu kuulumine erinevatesse komisjonidesse ja nõukogudesse. Koosolekuid korraldatakse nii koolipäeva sees kui ka väljaspool seda. Lisaks on juhendamine ja ühiskondlik tegevus. Ühiskondlik tegevus selles plaanis, mis puudutab aineühendustes koostööd teiste vastava aine õpetajatega, või ka ühiskonnas kaasalöömine, oma teadmiste levitamine, rääkimata õpilaste olümpiaadidele viimisest või nendega erinevatest konkurssidest osavõtmisest, mis ei ole otseselt õpetaja töökohustused. Need lisategevused võtavad palju energiat, aga tihti palgaarvestuses need ju ei kajastu. Ja ka tööaja arvestuses need ei kajastu. Nende [lisaülesannete] tööaja arvestusse võtmine ongi praegu peamine arutelupunkt õpetajate ühenduste, haridus- ja teadusministri ning Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike vahel, kuhu siis kolmanda osapoolena on kutsutud ka omavalitsuste esindajad. Nii et jah, praegu arutelud nendes küsimustes käivad päris kõrgel tasemel. Ja tekib ju küsimus, miks me selle eelnõu siis esitasime, kui töö niikuinii käib. Ma kuulsin seda arutelu praegugi. Jevgeni Ossinovskile on see suur üllatus, et Isamaa on vastava eelnõu esitanud või siin initsiatiivi näidanud. Aga häda on selles, et haridus- ja teadusministri tegevusest ei piisa. Ei piisa! Seda näitab see, mis on toimunud õpetajate palga lubadusega alates detsembrikuust. Kaks korda me oleme kuulnud, kuidas haridus- ja teadusminister – mõnikord ka teised ministrid – on lisaraha leidnud. See ei ole siiamaani jõudnud riigieelarve seadusesse ja osaliselt ei ole see jõudnud ka valitsuse vastavasse määrusesse. Osaliselt on jah üks palgamäärus, palgaastmete määrus vastu võetud või palga alammäära määrus, aga seda tuleb ju ka korrigeerida. Nii et need lubadused on katteta. Praegu on meil juba märtsi lõpp. Need on katteta selle pärast, et valitsus ei tööta tervikliku vastutuse alusel. Meie üleskutse, miks me pöördume valitsuse poole, ongi see, et need vastavad õigusaktid, mis peaksid tagama eesmärkide täitmise, millest ma siin praegu ka rääkisin, oleks vastu võetud valitsuse tasemel ja õigeaegselt algatatud. Ja kuni see nii ei ole, seni ei ole ka haridus- ja teadusministri tegevusel otsest tulemust. Nii et meie, Riigikogu initsiatiiv peaks andma garantii, et need läbirääkimised, mis praegu osapoolte vahel toimuvad, ka tegelikult resultaadini jõuavad ja kusagil rakenduvad. Selle pärast me peame andma ülesande valitsusele, sest ilma valitsuse ja peaministri vastutuseta, ainult haridus- ja teadusministri initsiatiiviga ei [saa] seda ellu viia ja sihtrühm – õpetajad, omavalitsused – peab uuesti pettuma. Praegu võin ma juba selgelt öelda, et tempo läbirääkimisteks nendes küsimustes, mis puudutavad õpetajate töötingimusi, on langenud sellisele tasemele, et kui valitsus radikaalselt oma suhtumist just kollektiivina ei paranda, siis 2025. aasta eelarvesse need lubadused ja kokkulepped, kui need ka sõlmitakse, ei jõua või ei jõua lubatud ja soovitud määral. Selleks peab olema valitsusel ühtne vastutus, et see võimalik oleks. Seega tuleb teha erakorraline juhtimisotsus ja võtta teema valitsusjuhi juhtimise alla, et tagada kogu valitsuse huvi ja ministrite koostöö. Öeldakse, et koostöö omavalitsustega on raske ja riigi tasemel ei saa kõike reguleerida, kaasa arvatud palgaastmeid. Jah, võib-olla on see raske, sest omavalitsustel on kohati ka erinevad huvid, aga see on võimalik. Öeldakse, et sellist kokkulepet pole kunagi sõlmitud. On sõlmitud. 2001. aastal kirjutati alla kolmepoolsele leppele: haridusminister, Eesti Haridustöötajate Liidu ja omavalitsusliitude esindajad. Selline asi on toimunud. Tõsi, alati ei olnud omavalitsusi kaasatud, aga tol korral olid nad kaasatud. Ja aastaid fikseeriti niisugustes kokkulepetes ka palga alammäärad kõigil neljal õpetajaameti palgatasemel. Nii et ka selline detailne üleriigiline kokkulepe on võimalik. Miks me peame oluliseks seda, et kokkulepe peaks olema üle-eestiline? Muidugi on teatud diapasoonid, näiteks klassi suurused on piirkonniti erinevad. Aga ühtne hariduspoliitika on Eestis vajalik, sest meil on kehtestatud ühtne haridusstandard. Seda nimetatakse ühtluskooli põhimõtteks. Ka kvaliteedistandard on üle riigi ühesugune. See tähendab, et ka õpetajad peavad olema kõikjal ühtemoodi kvalifitseeritud. Ei saa olla nii, et kusagil piirkondades otsustatakse madalama palga või raskemate töötingimuste kasuks ja sealt tulevad paremad õpetajad ära. [Head tingimused] tuleb igal pool tagada ja huvi õpetajaameti vastu tuleb igal pool Eestis tagada. Vastasel juhul me paneme mingite piirkondade õpilased, perekonnad ja kogukonnad raskemasse ja ebavõrdsesse seisu hariduse omandamisel. Ja siit kõnetoolist me kõigis küsimustes kuuleme, et haridus on kõige tähtsam. Kui on haridus, siis saab sotsiaalprobleeme ja majandusprobleeme lahendada. Nii et siin ei saa olla hariduslikku ebavõrdsust. See, et me sisuliselt lasime standardi vabaks ja õpetajate karjäärimudeli kustutasime ära mõni aeg tagasi, on viinud selleni, et ka PISA-testides on näha, et hakkavad tekkima regionaalsed ja sotsiaalsed erinevused. Me peame sellelt hukatuslikult teelt tagasi pöörduma. Meil on jõukus jagunenud erinevalt ja riiklik initsiatiiv koormuse arvestuse ja karjäärimudeli puhul on kohustuslik. Nagu ma juba ütlesin, on Riigikogu asi jälgida ja kontrollida, et valitsus ei laseks kas eelarvelistel või muudel põhjustel või põhjendustel, et mingid muud teemad on tähtsamad, Eesti ühtluskooli ja ühtse haridusstandardi küsimusi tähelepanu alt välja libiseda. Lõpetuseks, Isamaa eelnõu põhiline eesmärk on see, et need kokkulepped sõlmitaks, et Eesti koolides oleks töörahu ja et selle aasta sügisel ei peaks haridustöötajad hakkama uuesti tõstma üles streigilippu ega tekiks närvilisust Eesti koolis, sest see oleks õpilaste, meie laste, meie tuleviku arvel. Seda ei tohi sündida. Selle tõttu palume toetada otsuse eelnõu, mis annaks valitsusele selge sihi: hariduspoliitika on prioriteet. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka tublisti küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tõenäoliselt ei toeta koalitsioonisaadikud seda otsuse eelnõu. Aga minu küsimus on lihtne ja sama nurga alt, nagu sa kommenteerisid selle otsuse eelnõu olulisust, et just parlament arutaks ja võtaks otsuse vastu, vaatamata sellele, et haridusminister on alustanud läbirääkimisi, mis puudutab õpetajate palkasid, koolivõrku ja laiemalt hariduse rahastamist. Ja nimelt põhjus, miks parlamendi jõud peaks olema praegu valitsuse taga, rääkimata haridusministrist, on see, et võimalike kokkulepete saavutamine eeldab kindlasti hilisemaid parlamendipoolseid kas seadusemuudatusi või riigieelarve menetlemist ja heakskiitmist vastavalt kokkuleppele. Teiseks on oht, et tegeldakse jälle mängurlusega, sest minister ütles, et maikuuks soovitakse läbirääkimised lõpetada, aga allkirjastamine toimub sügisel eelarve vastuvõtmise protsessiga koos. See tähendab, et kui koalitsiooni sees kokkulepet ei saavutata ja raha ei leita, siis tõenäoliselt ei pruugita seda kokkulepet allkirjastada. Teie kommentaar, palun!

Aitäh! Väga täpne küsimus. Tõepoolest, et sügisest oleks reaalne töörahu ja oleks näha, et valitsus hariduspoliitikaks 2025. aasta eelarvesse vahendeid planeerib, ja et saaks üldse usaldada, et ka karjäärimudeli otsused ellu [viiakse], selleks on tarvis juba selle õppeaasta lõpuks mingeid garantiisid ja valitsuse tasemel kokkuleppeid, otsuseid. Neid saab teha strateegilisi, nii juriidiliselt fikseeritult kui ka kokkuleppeid volituste andmiseks haridusministrile konkreetse teksti allakirjutamiseks. Mitte nii, et haridusminister küll informeerib [valitsust] kabinetiistungil millestki, aga reaalse tekstiga tuleb alles augustikuus, siis kui hakatakse eelarve läbirääkimisi pidama. Nii et valitsuse tasemel, peaministri tasemel peab garantii kokkulepete elluviimiseks olema varem. Vastasel juhul hakkab sügisest pihta närvilisus. Kindlustunde andmise edasilükkamine, et olge rahulikud, küll te detsembris näete, võib-olla me panime eelarvesse midagi sisse, võib-olla rakendame midagi määruse tasemel 2025. aasta algusest, seda on vähe. See tegelikult õõnestab usaldust ja tähendab seda, et töörahu läheb löögi alla juba varem ja pöördutakse riikliku lepitaja poole juba varem, sest garantiisid ei ole. Garantiid tuleb anda varem.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Otsuse eelnõu sisu on kahtlemata oluline, aga haridus- ja teadusminister andis just äsja – oli see nüüd eelmisel või üle-eelmisel nädalal? – põhjaliku ülevaate oma initsiatiividest ja tööplaanist, mis puudutas koolivõrku, töötasulepingute sõlmimist, karjäärimudelit, töötingimusi ja nii edasi – tegelikult kõike seda, mida sa oma ettekandes puudutasid. Aga küsingi, et kuna minu meelest olid sa seal komisjoni istungil kohal, kas sa [oskad välja tuua] mõne konkreetse teema, millele näpuga näidata, või ettepaneku, mis selles meile antud ülevaates puudu oli?

Signe Kivi, palun!

Aitäh küsimuse eest! Minu asi pole näpuga näidata. Võib öelda, et see eelnõu on algusest peale olnud haridusministri vastava tegevuse toetuseks. Me pöördume Riigikoguna Vabariigi Valitsuse poole. Ma ütlen veel kord, et ei piisa sellest, kui haridusminister võtab teemat tõsiselt, vaid on vaja garantiid, et see ka ellu [viiakse], sest vastasel juhul on tegemist ikkagi tühja hinge täitmisega petliku rõõmuga ja pärast tulemusi ei ole. Nii et valitsus peaks vastutama rohkem, kui valitsus selle aasta eelarve ja muude protsesside suunamisel ühtsena vastutust võttis. Me näeme ju, et isegi praeguseks ei ole veel selle aasta eelarvelised kokkulepped seaduses fikseeritud, vaid on alles menetluses Riigikogus. Me pöördume valitsuse poole, et valitsuse hariduspoliitika oleks ühtne.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! No küll on Isamaa opositsioonis nunnu, selline pehme. Tahaks kaissu võtta. Muidugi, kõik see jutt on õige, aga [mul on] väike küsimus õpetajate karjäärimudeli teemal. See ju omal ajal, 2013. aastal kaotati Isamaa eestvedamisel. Jaak Aaviksoo oli siis haridusminister. See otsus tekitas siin palju küsimusi, aga Isamaa oli kaljukindel, et tuleb see preisiaegne kord kaotada. Hiljem oli ka üks teine mees Isamaast haridusminister, aga ta ei teinud eriti midagi selleks, et seda süsteemi muuta. Ja nüüd siis järsku – hopsti! – selline ettepanek [ja ütlete], et tegelikult see oli suur viga ja tuleb astuda samm tagasi. Natuke nunnu küll, aga kas pisut silmakirjalik ei tundu?

Aitäh, Jevgeni! Ma ei ole sugugi kindel – aitäh muidugi ettepanekute eest! –, et ma tahaks sulle kaissu tulla. Ei ole kindel. Ja [viide] sellele, mida eelmine haridusminister tegi või ei teinud, on kindlasti vildakas, sest eelmine valitsus oli [võimul] sisuliselt kaheksa kuud. Kõik need protsessid said algatatud, kaasa arvatud üleminek eestikeelsele haridusele. Aga mis andis põhiliselt lootust ka õpetajatele, oli hüppeline palgatõus, mille, võib öelda, me koos tegime. Selle jätkamine oleks olnud praegu ilmvajalik, et usaldust säilitada. Aga uus valitsus hävitas usalduse sellega, et senist protsessi ei võetud tõsiselt, see katkestati, ja nüüd on uuesti küsimus, kas õpetajaamet on piisavalt väärtustatud. Paljude inimeste jaoks võib tunduda, et ei ole. Vahepeal tundus, et peatub see protsess, et õpetajad lahkuvad koolist, ja peatub see protsess, et õpetajaks õppimise õppekavad on ebapopulaarsed. Jah, sellel sügisel oligi positiivseid tendentse, aga kuna uus valitsus selle positiivse arengu katkestas, siis tõepoolest võib öelda, et see vahepealne pingutus ei ole täit tulemust andnud. Kui uus valitsus oleks sellel teel edasi läinud, siis oleks tulemused palju paremad. Teatud määral on see otsuse eelnõu ka ohutunnetusest, sest valitsus peaks võtma tõsiselt Eesti kooli tulevikku ja õpetajate järelkasvu problemaatikat.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on kõigepealt selline tähelepanek teile, et see on väga hea, et Isamaa jaoks on haridus prioriteet number üks – sa seda esile tõid –, ja ka selline [tähelepanek], et Isamaa pole kunagi häbenenud ennast korrigeerida, kui on, mida korrigeerida. Aga [lähen] küsimuse juurde. Liiga sageli ma kuulen peaministrit [ütlemas], et Eesti riigi kulutused haridusele on euroala ühed suurimad ja raha õpetajate palkade tõusuks tuleb leida süsteemi seest. Me teame ka, et Reformierakonna haridusminister on olnud see, kes on soovinud koolivõrku kokku tõmmata maapiirkondades nii, et nendele KOV-idele, kes seda teevad, makstakse preemiat. Aga see on omakorda kahjulik regionaalpoliitikale ja sisejulgeolekupoliitikale, sest kui kool kaob, siis lähevad pered keskustesse. Millised sihiseaded ja nõuanded sinul siinkohal oleks? Kas me peame üldse häbenema seda, et meil on oma SKP-st haridus[kulutuste] osakaal nii kõrge, et on euroala üks suurimaid?

Aitäh! Seda me kindlasti ei pea häbenema, sellepärast et kõik need tegevused eraldi võttes, mis SKT arvestuses hariduskuludeks lähevad, on ju väärikad ja vajalikud tegevused. Kui võrrelda teiste rahvastega, siis päris täpselt ei saa võrrelda näiteks regionaalset koolivõrku ja selle vajadust, sest meil on hajaasustusega piirkondi, teistes riikides on neid vähem. Traditsiooniline koolivõrk on oluline. Lisaks läheb meil selgelt hariduskuludesse suur osa ka lasteaedadega seonduvast, mis mitmetes riikides nii ei ole. Nii et väga täpselt statistikat võrrelda ei ole põhjust. Aga orientiir on ja minu meelest võime uhkust tunda, et meil on haridus SKT-st kaunis suure osakaaluga. Mis puudutab koolivõrgu otsuseid, siis minu teada eelmine Reformierakonna juhitud haridusministeeriumi käik oli seotud mitte põhikoolidega, millest on palju räägitud, vaid oli seotud gümnaasiumidega, gümnaasiumivõrgu nii-öelda korrastamisega. Siin on olnud tõesti erinevaid lähenemisi. Erandkorras, ma arvan, võiksid olla ka väiksemad gümnaasiumid, kui järgmine gümnaasium on 50 kilomeetri kaugusel või isegi kaugemal. Seal on omad põhjendused. Samas, gümnaasiumivõrku annab kohati korrastada isegi linnades, see ei puuduta ju ainult maakoole. Mis puudutab võimalikku kokkuhoidu koolivõrgu pealt, siis siin peab olema küllalt ettevaatlik. Tõesti, nii nagu vihje oli, see võib viia ka teatud piirkondade tühjenemiseni, kui teha räpakaid otsuseid. Siin on mul väga selge etteheide koalitsioonile. Isamaa on esitanud otsuse eelnõu teatud ettepanekutega, kuidas hajaasustusega piirkondades koolivõrku, see tähendab väikekoole, toetada. [Tuleb leida] hariduspoliitika ja regionaalpoliitika tasakaalupunkt. Siin peab olema üldine riiklik strateegia. Seda ei saa alati jätta omavalitsuste õlule. Kui omavalitsused peavad – nad on ju erinevates olukordades, kasvõi kauguse poolest pealinnast või mõnest teisest keskusest – ainult eelarve võimalustele tuginedes otsuseid langetama, siis on need mõnikord sundotsused. Vaat, siin iga niisugune väike kool võib olla rätsepaülikond. Peab haridusstrateegiliselt läbi mõtlema, kas see [kool] on vajalik või on seal võimalik koole kokku panna. Et me saaksime Riigikogus seda teiega koos, head kolleegid, arutada, esitas Isamaa juba 17 töönädalat tagasi niisuguse otsuse eelnõu. Seadus näeb ette, et komisjon peaks selle seitsme nädala jooksul saali saatma, aga see pole siiamaani saali tulnud. Ma loodan, et see lähiajal tuleb. Aga kui sellist olulist teemat ei võeta tõsiselt, siis see tähendab seda, et tegelikult Eesti ühtluskooli põhimõtet ei võeta tõsiselt. Ma püüan ka kultuurikomisjonis selgitada, et koolivõrgu ja haridusliku tasakaalu teemasid tuleb võtta tõsisemalt ja [tuleb] suures saalis arutada, kuidas garanteerida, et kõigis Eesti piirkondades oleks kvalifitseeritud õpetajad ja seega pikas plaanis püsiks ka [hajaasustusega piirkondades] elu.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minu teada on Isamaa Erakond alati olnud hariduse eestvedaja. Ja kui siin räägiti 2013. aastast, siis tuleb meelde tuletada, et sellest ajast on ju tasuta kõrgharidus, mis on andnud võimaluse ka nendel peredel, kus lapsi on rohkem ja sissetulekud ei ole kõige suuremad, oma lastele kõrgharidust pakkuda. Ka minul oli kolm tütart korraga kõrgkoolis. Õnneks tuli sihuke aeg sinna sisse. Me räägime siin ka riigigümnaasiumidest, mille eestvedaja me oleme. Tänu sellele, et riik on võtnud endale rolli, on omavalitsuste kulutused väiksemad ja haridustase parem. Ja kui nüüd tuletada meelde 2023. aasta riigieelarve tegemist 2022. aastal, siis me läksime ju Vihulasse eesmärgiga saada õpetajate palgatõusuks 48 miljonit eurot, aga saime 120 miljonit. Alati on ju positiivset olnud, tänane koalitsioon lihtsalt ei ole sellest aru saanud. Aga mul on küsimus, et mis sa arvad, milline peaks praegu ikkagi õpetajate keskmine palk olema võrreldes Eesti keskmise palgaga.

Meie erakondlik eesmärk on olnud, et see oleks 125% keskmisest palgast. See oli valimiste teema. Koalitsioonileppes püstitatud eesmärk [tõsta õpetajate palk] 120%-ni [keskmisest palgast] oli tegelikult ka kõigi koalitsioonierakondade eesmärk, [mida sooviti saavutada juba] käesoleva aasta 1. jaanuariks. Kõik kolm koalitsioonierakonda haridusdebattides väitsid, et see peab kehtima hakkama 1. jaanuarist 2024. Nüüd võib oma seniste lubaduste üle muidugi irvitada. Aga põhimõtteliselt ongi nii, et lubadusi ei täideta. See on olnud kõige negatiivsem signaal ka haridustöötajatele ja haridusüldsusele. See on see, mis paneb neid ka valitsuse järgmisi samme umbusaldama ja võib tähendada ka töörahu häirimist järgmisel sügisel. Seda me peaksime igal juhul ära hoidma. Nii et jah, hariduses tuleb olla järjekindel. Kas 2013. aastal olid eesmärgid valed? Mina ehitasin Eesti Rahva Muuseumi siis, kui kvalifikatsioon või karjäärimudel ära kaotati. Aga ma saan aru, et selle eesmärk oli anda koolidele vabu vahendeid, et nad saaksid ise otsustada. Aga vahepeal nende vahendite andmine ka peatus. Praegu võib öelda, et karjäärimudeli ärakaotamine oli vale. Mina olen karjäärimudeli eest alati oma otsustes seisnud ja seisan ka nüüd.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Liina Kersna. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Aitäh ettekandjale! Head kuulajad! Annan teile lühidalt ülevaate kultuurikomisjonis toimunud arutelust antud teemal. See toimus täpselt nädal aega tagasi, 12. märtsil. Eelnõu ettekandja härra Tõnis Lukas rääkis sama põhjalikult eelnõu eesmärkidest [komisjonis], nagu praegu siin suures saalis ka teie kuulsite. Enne selle teema arutelu olime me just saanud haridusministrilt pika ja põhjaliku ülevaate erinevatest haridusreformidest, mis hetkel on käsil, sealhulgas plaanitavast haridusleppest, mille läbirääkimised käivad. Nii et selle arutelu käigus tulime pidevalt tagasi eelnevalt kuuldu juurde. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindas haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna juht Heidi Uustalu, kes kinnitas komisjoni liikmetele, et kõik need teemad, mida Isamaa algatatud otsuse eelnõu puudutab, on lülitatud ka haridusleppe läbirääkimistesse. Loodud töörühmad tegelevad täpselt nende ülesannetega, millele viitab otsuse eelnõu. Uustalu sõnul selgub alles pärast töörühmade töö lõppu see, mis vajab riigi sekkumist ehk riikliku regulatsiooni loomist. Tema sõnul peaksid kõik osapooled saama kaasa rääkida ning võimalikult palju tuleks omavahel kokku leppida. Nagu me teame, 18. märtsil ehk eile oli taas Haridus- ja Teadusministeeriumis erinevate osapoolte vahel haridusleppe arutelu, kus räägiti õpetajate töö- ja palgakorraldusest ja töökoormusest. Kolmas kohtumine toimub 29. aprillil, kui on teemaks just nimelt koolivõrk ja hariduse rahastamise mudeli võimalikud muudatused. Neljas kohtumine on planeeritud 20. maile, kui haridusleppe teemad võetakse kokku ja formuleeritakse haridusleppe tekst. Eelnõu algataja Tõnis Lukas küsis üle, kas need muudatused, mis haridusleppega kokku lepitakse, jõuavad ka 2025. aasta eelarvesse. Ministeeriumi esindaja kinnitas, et selline plaan on tõesti olemas. Siis uuris kolleeg Margit Sutrop, kas võimalikku karjäärimudelit saab rakendada läbi olemasoleva diferentseerimisfondi, mille tänane valitsus tõstis 20%-le, või peaks seda suurendama, ja millised need erineva karjäärimudeli arvutused võiksid olla. Ja kolleeg tõstis esile, et see võib erinevatel koolidel tekitada erineva rahavajaduse: kui näiteks ühes koolis on rohkem kvalifitseeritud ja kõrgema astmega õpetajaid, siis automaatselt kulub neile ka rohkem raha. Ministeeriumi esindaja kinnitas, et arutelud praegu veel käivad ja lõplikke kokkuleppeid selle kohta, kui suures ulatuses õpetaja karjäärimudel saab olema kohustuslik ja rahaga kaetud ning kui palju jääb sinna koolijuhi autonoomiat sisse, veel ei ole. Nii et lõpetuseks tegi kultuurikomisjon kaks otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus täna, see oli konsensuslik otsus, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind ehk Liina Kersna, see oli ka konsensuslik. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile on vähemalt üks küsimus. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, mille kohta ma lugupeetud eelnõu esitajalt pärisin, et kas natuke imelik ei ole see, et omal ajal Isamaa eestvedamisel needsamad ametijärgud kaotati, kõik järgnevad ministrid – teie sealhulgas ja ka Tõnis Lukas ise – on sellest lähtunud, aga nüüd järsku on hakatud hoopis teistsugust seisukohta väljendama? See iseenesest ei ole ju probleem, seisukohad võivad muutuda, selles ei ole midagi hullu. Aga kas komisjonis oli ka täpsemalt juttu sellest, millisel viisil siis eelnõu algatajad tegelikult seda ametijärkude taastamist ette kujutavad. Kas samal kujul, nagu see enne oli, või kuidagi muudetud kujul? Minu jaoks on natuke kummastav siin lahtisest uksest sisse murda, just sellepärast, et arutelud ju käivad. Lõpuks on ju oluline, et õpetajate, koolijuhtide, ministeeriumi ja koolipidajate vahel see kokkulepe sünniks.

Aitäh! Me komisjonis ei keskendunud ajaloole, vaid keskendusime tulevikule – sellele, kuidas meie haridussüsteemi paremaks muuta. Tegelikult on Isamaa oma otsuse eelnõus tõesti välja toonud, et see karjäärimudel peaks olema neljaastmeline. Millised täpselt need astmed saavad olema ja kui palju neid astmeid saab olema – ma arvan ka, et on oluline, et see osapoolte vahel kokku lepitakse. Seda ei saa, mulle tundub, teha ülevalt alla, vaid see peab olema valdkonnaga kokku lepitud.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite seda ja ka kolleeg Ossinovski oma küsimuses puudutas seda, et arutelud käivad. Aga me ju kõik oleme riigi juhtimise ja haldamise puhul näinud, et kui arutelud käivad, siis võib juhtuda nii, et need jäävadki käima. Kuidas teie tunne seal komisjonis ametnikke kuulates oli, kas teil on usku, et need arutelud jõuavad lähiajal ka mingite tegevusteni, või pigem oli selline tunne, et need võivad jääda käima ja ei sünni otsuseid ega tegevusi?

Aitäh! Esiteks, haridusvaldkonnas, ma arvan, me peaksimegi pigem lähtuma sellest, et kümme korda mõõda ja üks kord lõika. Ongi vaja pigem rohkem arutada, kui vähem arutada. Minu isiklik hirm praegu on, et me teeme hariduses liiga palju selliseid asju, mille arutamiseks ei jää meil aega. Aga antud teema puhul on siiski paika pandud ajaline plaan, millal arutelusid jätkatakse ja millal need peaksid lõppema.

Hea ettekandja … Aivar Kokk, palun, teil on küsimus!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Sa mainisid oma ettekandes ka, et minister rääkis koolivõrgu teemast. Äkki sa mõne sõnaga saad rääkida, mis see eesmärk tänasel koalitsioonil koolivõrgu puhul on. Kas seda kõvasti koomale tõmmata? Ma tean, et on ka tehtud ettepanekuid, kuidas gümnaasiumiosa koomale tõmmata. Mis see nägemus on?

Aitäh! Sellest ei olnud täpsemalt juttu. Haridusleppe arutelud keskenduvad koolivõrgule 29. aprillil, aga varasematest [aruteludest] olen ma aru saanud, et ministeeriumi plaan on teha kohalike omavalitsustega koostööd just kutse‑ ja keskhariduse teemal, et võtta keskhariduses suuremat vastutust. Põhi[kooli]võrgu kokkutõmbamisest ei ole olnud juttu.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, meie järgmine samm oleks läbirääkimiste avamine, aga seda ma hetkel ei tee, kuna meie istungi aeg on lõppenud. Nii et tänane istung on lõppenud. Homme kell 14.00 me jätkame sama päevakorrapunktiga. Soovin teile jõudu meie töös! Aitäh!