Arupärimine prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti (KaPo) tegevuse põhjendatuse kohta (nr 528)

Ja lähme numbriga 5 päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu, Kert Kingo, Kalle Grünthali, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Leo Kunnase, Rene Koka, Henn Põlluaasa, Martin Helme, Mart Helme, Rain Epleri, Ants Froschi, Jaak Valge, Mart Maastiku, Priit Sibula ja Riina Solmani 5. juunil 2023 esitatud arupärimine prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti tegevuse põhjendatuse kohta. Arupärimine kannab numbrit 528. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Varro Vooglaiu.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Härra minister! Nüüd on meil siis päevakorras teine arupärimine, mis puudutab samuti toimingupiiranguga seonduvate probleemide ringi. Konkreetsemalt on arupärimise päises öeldud, et see on prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti tegevuse põhjendatuse kohta. Eelnevalt oli juttu Kajar Lemberi kaasusest, mille korral meest solgutati kaheksa aastat kohtusüsteemis, lõpuks mõisteti õigeks. Keegi ei taha prokuratuuris selle eest vastutust võtta – nii rahalist vastutust, kuna maksumaksjate raha on kulutatud üle miljoni selle protsessi peale, kui ka ametialast vastutust näiteks kellegi tagasiastumise näol. Nüüd räägime juba järgmisest sellisest protsessist, mis puudutab Parvel Pruunsilda ja Priit Humalat. Nimelt, 31. mail jõudis avalikkuse ette teave selle kohta, et kaitsepolitsei kahtlustab Tartu abilinnapead – toonast abilinnapead – Priit Humalat toimingupiirangu rikkumises eriti suures ulatuses ja ettevõtjat Parvel Pruunsilda sellele kaasaaitamises. Paraku tekitavad kõnealuse juhtumi asjaolud tõsiseid küsimusi selle kohta, kas prokuratuuri ja kapo tegevuses ei ilmne mitte võimu kuritarvitamise tunnuseid. Muu hulgas tõusetub see küsimus teadmises, et kõnealuses juhtumis ei ole keegi kõige vähematki kahju kannatanud. Tartu linnapea Urmas Klaasi kinnitusel ei ole Tartu linn soovinud osta seda kinnistut, mille ostmata jätmiseks olevat Pruunsild Humalat kui abilinnapead mõjutanud. Paratamatult tekivad küsimused. Mitte mingit kahju pole mitte kellelegi tekkinud. Samuti tekitab tõsiseid küsimusi see, et antud kaasuses on toimingupiirangu rikkumise kahtlustus rajatud kaudsetele ja meelevaldsetele seostele tuginedes. Kuivõrd prokuratuuri ja kapo kätte on usaldatud väga suur võim, siis peavad kõik kahtlused võimu kuritarvitamises ühemõtteliselt hajutatud saama. Seetõttu olemegi esitanud härra ministrile viis küsimust. Ma ei hakka neid kõiki ette lugema, aga toon esile neist kaks ja palun, et minister enne küsimustele vastamist ise selgitaks, milles küsimused täpsemalt seisnevad. Kaks peamist minu hinnangul seisnevad selles, et kui toimingupiirangu rikkumist tõlgendatakse nii loominguliselt, nagu kõnealuse kahtlustuse puhul on näha – Humala ja Pruunsilla vaheline seos [ilmnevat] näiteks asjaolus, et Humala abikaasa on võtnud osaliselt Pruunsillale kuuluvast pangast laenu –, siis kuidas peaks ametnikud teadma, millistel puhkudel nad rikuvad ja millistel puhkudel ei riku toimingupiirangut. Ja nagu ma küsisin eelmise arupärimise arutamise raames seonduvalt Kajar Lemberi kaasusega, [küsin ka nüüd]: kui kõnealune kriminaalmenetlus peaks lõppema ilma Humalat või Pruunsilda süüdi mõistva kohtuotsuseta – ja ma olen täiesti kindel, et nii see päädib, kui kohus menetleb asja vähegi ausameelselt –, siis kes ja kuidas peaks vastutama nimetatud isikutele põhjustatud hiiglasliku mainekahju eest, mida ei ole võimalik tagasi pöörata? Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks, lugupeetud justiitsminister Kalle Laanet. Palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head arupärijad! Ma sain aru, et kuna võib-olla kõigil ei ole küsimusi ees, siis ma loen küsimuse ette ja siis ka vastan. Esimene küsimus: "Kas vastab tõele, et KaPo töötajad ei tahtnud võimaldada Pruunsillal pärast talle kahtlustuse teatavaks tegemist telefoni teel privaatselt, st KaPo töötajate juuresolekuta oma advokaadi Paul Keresega suhtlemist ning et selline suhtlus osutus võimalikuks alles pärast pikka vaidlust Kerese ja KaPo töötajate vahel? Kui see vastab tõele, siis millisele õiguslikule alusele toetudes võivad KaPo töötajad keelata kahtlustataval privaatselt oma advokaadiga suhelda? Kui aga KaPo töötajatel ei ole õigust sedasi käituda, siis kes ja kuidas sellise rikkumise eest vastutab ja kuidas on tagatud, et edaspidi sama moodi kehtivat õigust ei rikuta? Kriminaalmenetluse seadustik sätestab teatavasti paragrahvis 34 lõige 1 punktides 3 ja 4 selgesõnaliselt, et kahtlustataval on õigus kaitsja abile ja suhtlusele kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta. Oleme teadlikud, et KaPo tegutseb mitte Justiitsministeeriumi, vaid Siseministeeriumi valitsemisalas, aga samas oleme teadlikud ka sellest, et kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 30 lõige 1 kohaselt on just Justiitsministeeriumi valitsusalas oleva prokuratuuri kohustus juhtida kohtueelset menetlust ja tagada selle seaduslikkus, mistõttu ei ole kohatu pöörduda kõnealuse küsimusega Teie kui justiitsministri poole." Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen absoluutselt päri sellega, et prokuratuur peab tagama prokuröri abil menetluse seaduslikkuse. Tema vastutab, tema juhib menetlust ja tema ka vastutab selle eest, et kõik need toimingud, mida politsei või kaitsepolitsei teeb, oleksid seaduslikud. Loomulikult peale selle, et ta peab vaatama, et menetlus oleks seaduslik, peab ta [silmas pidama] ka seda, et menetlus oleks tulemuslik. Ja samamoodi peab ta kohtus riiklikku süüdistust esindama. Jah, muidugi on viimastel päevadel üsna palju juttu olnud, et ministril puudub õigus sekkuda käimasolevasse kriminaalmenetlusse ja et konkreetsete kriminaalasjade menetluse kestel menetlustoimingute kommenteerimine on prokuröri pädevuses. Kas ta seda teeb või ei tee, seda [otsust] on keeruline hinnata. Nagu te teate, üks viimaste päevade kõige tõsisemaid süüdistusi, mis minule on esitatud, on, et ma olen konkreetsetesse kriminaalmenetlustesse sekkunud. Ma saan ka siin täna maha öelda, et ma ei ole seda kunagi teinud. Kätt südamele pannes ütlen ka samamoodi. Ma tean väga selgelt, mis on konkreetsesse kriminaalmenetlustesse sekkumine. Eelkõige on see mingite konkreetsete ülesannete andmine mingite menetlustoimingute läbiviimisel kellelegi või mingi kriminaalmenetluse mittealgatamine või lõpetamine või kellelegi kahtlustuse või süüdistuse mitte esitamine või kellelegi just nimelt kahtlustuse või süüdistuse esitamise ülesande andmine. Selles mõttes on ministri käed suhteliselt selgelt seotud. Ma saan ainult küsida, nagu ma olen ka küsinud, miks mingid menetlused venivad. Seda, kas konkreetsel juhul uurijad kahtlustatavale menetlusõigused piisaval määral tagasid, ning kui mitte, siis mis oleks selle võimaliku rikkumise õiguslikud tagajärjed, peab igas kriminaalasjas lahendama kohus vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku sätetele. Ma vaatan korraks natuke ajalukku. Üks selline kaasus on meil ajaloost läbi käinud. See on niinimetatud Ain Seppiku kinnipidamise kaasus: Ain Seppik peeti kinni, [pandi talle] käerauad ja tema põhiõigusi piirati. Ma jään nüüd vastuse võlgu, mitmeks tunniks, aga ta pandi arestimajja. Ja selle kohta on väga selgelt ka Riigikohus öelnud, et see tegevus ei olnud õiguspärane, see oli ebaseaduslik. Nii, lähen nüüd teise küsimuse juurde. "Põhjendades, miks ei ole alustatud kriminaalmenetlust MTÜ Slava Ukrainiga seonduvalt, toonitas käesoleva aasta aprillikuus riigiprokurör Triinu Olev, et prokuratuur "ei saa alustada kriminaalmenetlust selleks, et hakata otsima kriminaalmenetluse alust" ning et kriminaalmenetluse algatamiseks "peab olema küllaldasi viiteid, et kuritegu kui selline on toime pandud". Seevastu vastuseks küsimusele, kas on alust arvata, et Humal või tema lähedased on saanud Pruunsilla abiga osaliselt Pruunsillale kuuluvast pangast turuhinnast soodsamalt laenu, mis on esitatud kahtlustuse seisukohast keskse tähtsusega küsimus, teatas Lõuna ringkonnaprokuratuuri prokurör Gerd Raudsepp, et "[s]ee on aspekt, mida praeguse menetluse käigus püüame välja selgitada". Kuidas on võimalik, et prokuratuur lähtub erinevate kriminaalmenetluste raames niivõrd erinevatest standarditest, asudes ühel juhul seisukohale, et kriminaalmenetlust ei või alustada sellele aluse leidmiseks, aga tegutsedes teisel juhul risti vastupidiselt ehk alustades kriminaalmenetlust just selleks, et selgitada välja, kas selleks on alust või mitte?" Meil kehtib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte. Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus kriminaalmenetlus lõpetada. Meil on legaliteedi põhimõte: kui on ikkagi väga selgelt neli tunnust, et kuritegu on toime pandud, siis tuleks algatada igal juhul kriminaalmenetlus. Standard kriminaalmenetluse alustamiseks on kõikides asjades sama, eelinfo maht ja kvaliteet aga eri asjades erinev. Riigikohus on oma erinevates lahendites menetluse alustamise standardit selgitanud. Konkreetse kriminaalasja alustamise või alustamata jätmise osas teostab järelevalvet Riigiprokuratuur ning hiljem kohus kõiki asjas kogutud tõendeid arvesse võttes vastavalt kriminaalmenetluse sätetele. Kriminaalasja materjale kommenteerida, teadmata ühes või teises asjas tehtud menetlusotsuseid, oleks puhas spekulatsioon ja justiitsministril selleks õigust pole. Nagu ma varasemalt ütlesin, mul puudub selleks lihtsalt informatsioon. Teise küsimuse vastus oleks selline. Kolmas küsimus: "Millist õiguspärast eesmärki teenis KaPo töötajate poolt Pruunsilla kodu põhjalik läbiotsimine teadmises, et Humal ja Pruunsild ei eitagi, et nad on omavahel (mitte midagi ebaseaduslikku kätkeval moel) arutanud korporatsioon Sakala soovi osta korporatsiooni kõrvalkrundil asuv maja? Millise muu täiendava tõendi leidmise eesmärgist läbiotsimine lähtus? Küsimuse taustana osutame, et kuigi läbiotsimist Pruunsilla kodus viis läbi KaPo kui Siseministeeriumi valitsemisalas tegutsev asutus, võib kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 91 lõike 2 kohaselt läbiotsimist toimetada üksnes prokuratuuri kui Justiitsministeeriumi valitsemisalas tegutseva asutuse taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel. Seega ei ole põhjendamatu pöörduda kõnealuse küsimusega justiitsministri poole. Lisaks osutame küsimuse taustana, et kriminaalmenetluse seadustiku paragrahvi 91 lõike 1 kohaselt peab läbiotsimine lähtuma eesmärgist leida hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt, kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või kriminaalmenetluses arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav. Läbiotsimist võib toimetada, kui esineb põhjendatud kahtlus, et otsitav asub läbiotsimiskohas." See kõik oli nüüd küsimus. Vastus. Jällegi, ministril puudub õigus sekkuda käimasolevasse kriminaalmenetlusse, kommenteerida kriminaalasja materjale ja uurimistaktikat. See tähendab seda, et mul neid materjale pole ja ma ei tea ka nende uurimise taktikat. Kohtueelset menetlust juhib prokuratuur ning kohtueelse menetluse seaduslikkuse kontrollimiseks näeb mehhanismid ette kriminaalmenetluse seadustik. Ma ütlen veel kord, et menetluse õiguspärasust peaks tõesti kõigepealt kontrollima kõrgemal astmel prokuratuur. Ja loomulikult on kohus see, kes peaks tervikuna hindama kriminaalmenetlust. Jah, justiitsministril on õigus ja kohustus viia läbi teenistuslikku järelevalvet. Muu hulgas on läbiotsimiseks vajalik kohtu luba ja samuti saab kohtueelse menetluse toimingut vaidlustada kohtus. See on kolmanda küsimuse vastus. Neljas küsimus: "Kui toimingupiirangu rikkumist tõlgendatakse nii loominguliselt, nagu kõnealuse kahtlustuse puhul on näha (tuvastades Humala ja Pruunsilla vahelise seotuse näiteks asjaolus, et Humala abikaasa on võtnud osaliselt Pruunsillale kuuluvast pangast laenu), siis kuidas peaks ametnikud teadma, millistel puhkudel nad rikuvad ja millistel puhkudel ei riku toimingupiirangut? Kas Teie hinnangul vastab kuriteokoosseis, mis on sõnastatud sedavõrd laialivalguvalt ja meelevaldset tõlgendust võimaldavalt, õigusriigi põhimõttele, mille kohaselt peavad kõik kuriteod olema sätestatud karistusseadustikus niisuguse selgusega, et keskmine mõistlik inimene on suuteline aru saama, millistest tegudest täpselt jutt käib?" Vastus oleks, et pooleliolevaid menetlusi loomulikult ma ei saa kommenteerida, kuna ma ei tea sellest midagi. Aga mis puudutab toimingupiiranguid, siis eelmises arupärimises me seda lahkasime üsna põhjalikult. Kui sobib niimoodi. Aga võib-olla ma täpsustan nii palju, et toimingupiirangu regulatsioone on kritiseeritud, leides, et "seotud isiku" sõnastus on liiga lai ning ametiisikul ei ole ette nähtav, keda temaga seotud isikuks lugeda võidakse. Võimalikult ebaselgelt sõnastatud seotud isiku mõiste on eriti probleemne seetõttu, et toimingupiirangu teadev rikkumine suures ulatuses, see tähendab üle 40 000 euro, on kuriteona karistatav. Küsimus on jälle hinnangus, et kuidas sa seda hindad. Viies küsimus: "Kui kõnealune kriminaalmenetlus peaks lõppema ilma Humalat või Pruunsilda süüdimõistva kohtuotsuseta, siis kes ja kuidas peaks vastutama nimetatud isikutele põhjustatud hiiglasliku mainekahju eest, mida ei ole võimalik tagasi pöörata? Kas Teie hinnangul peaks sellisel juhul kaasnema alusetult kriminaalmenetluse algatanud prokurörile isiklik vastutus, vähemalt ametikoha kaotuse näol? Kui ei peaks ehk kui prokurörid ei kanna alusetult kriminaalmenetluste alustamise ja sellega isikute maine hävitamise eest sisuliselt mitte mingisugust isiklikku vastutust, siis kuidas peaks üldse nende poolse võimu kuritarvitamise ära hoidma?" Hetkel kehtiva seaduse järgi, see on prokuratuuriseaduse § 14 kohaselt kohaldatakse prokuröriteenistusele avaliku teenistuse seadust, kui prokuratuuriseadusest ei tulene teisiti. Avaliku teenistuse seaduse § 80 sätestab ametniku vastutuse. Paragrahvi 80 järgi vastutus piirneb [sellega], et kui ametnik on teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama sama paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses. Kui kahju on tekitanud mitu ametnikku ühiselt, vastutab iga ametnik oma süüle vastavas ulatuses. Lisaks on veel ametikohustuste süülise täitmata jätmise või mittekohase täitmise puhul võimalik prokuröri suhtes rakendada distsiplinaarvastutust, mis on prokuratuuriseaduses eraldi reguleeritud §-des 31–42 ning võibki päädida oma võimu tahtlikult või hooletusest väärkasutanud prokuröri teenistusest vabastamisega. Konkreetsel juhul tuleb aga tähele panna, et kahtlustatavad ise andsid meedias teada nende suhtes alustatud kriminaalmenetlusest. Tulles nüüd korraks tagasi selle juurde, et justiitsminister alustas teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle, siis ka seal on üks küsimus just nimelt see, kui palju on möödunud kalendriaasta jooksul algatatud distsiplinaarmenetlusi ja millega need on lõppenud. See on ka üks kindel küsimus, milles tahaks selgust saada. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka rida küsimusi. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud justiitsminister! Hea kolleeg Varro Vooglaid juba tõi näiteid ja ma tooksin ka ühe näite, Tõnis Möldri kaasuse kohta. Ta küsis väidetavalt altkäemaksu ühe isiku käest ehk siis ühe jahimehe käest. Tolle jahimehe poole mindi ligi kümne maskis inimesega, automaadid kaasas, läbiotsimist tegema pool üheksa hommikul. Samas Slava Ukraini kaasuse puhul ei ole siiamaani Johanna-Maria Lehtmet läbi otsitud, ei ole mingeid võetusi tehtud, pole võetud ei arvutit ega telefoni. Tegelikult mu küsimus on see – ma tean küll, et sa vastad kohe, et sa ei saa oma volitusi ületada –, kelle poole me peaksime pöörduma Riigikogu liikmetena, et saada vastuseid, miks on need lähenemised nii erinevad.

Aitäh selle küsimuse eest! Päeva lõpuks iga menetluse puhul valivad menetlustaktika õiguskaitseorganid ühiselt. See tähendab seda, et kindlasti politsei ja prokuratuur peavad teatud mõttes taktika koos kokku leppima. Kui me räägime kinnipidamisest, siis see on kindlasti puhtalt politsei pärusmaa. Prokurör on see, kes peab hindama, kas kinnipidamine on seaduslik või mitte. Siin on teatud küsimusi ja ei ole üheseid vastuseid, miks rakendatakse ühe või teise juhtumi puhul väga erinevaid taktikaid. Aga ka juhtumid on erinevad. Ent veel kord, tulles nüüd tagasi selle algatatud teenistusliku järelevalve juurde, mina panen üsna suuri lootusi sellele, et me saame sealt väga paljudele küsimustele vastused.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud justiitsminister! Mul on mingil määral selline filosoofiline küsimus. Riigikogu liikmed on esitanud ja esitavad konkreetseid küsimusi kindlate kaasuste kohta. Kui nüüd justiitsminister uurib selle kohta prokuratuurilt, siis kus on see piir, kust alates saab seda pidada sekkumiseks? Kes üldse saab seda hinnangut anda? Või peabki justiitsminister kohe keelduma arupärimistele või muudele küsimustele vastamast? Tegelikult on, arvestades kõike seda, mis viimasel ajal meedias on olnud, tekkinud selline mainekahju ja [kahtlused] meie õigussüsteemis ja ka õigusriigis. Kas te oskate öelda, kuidas me saame seda taastada? Mis samme peaks ette võtma? Ma saan muidugi aru, teie olete juba ise vastutuse võtnud ja tagasi astunud, aga võib-olla te oskate öelda, mida me saame koos teha selleks, et seda usaldust taastada?

Aitäh selle küsimuse eest! Eks usalduse taastamine on võimalik, kui ühiskond, avalikkus, samamoodi siinne saal, siin saalis viibivad Riigikogu liikmed saavad aru, miks üks või teine toiming just nimelt selliselt läbi viidi, miks üks või teine kriminaalmenetlus algatati. Muidugi ei saa iga kriminaalmenetluse algatamisega välja tuua konkreetseid menetluslikke detaile, aga vähemalt see selgus peab tulema mingi aja möödudes, kas on menetluslikud otsused tehtud, kas mingi menetlus on lõpetatud, kas mingi menetlus on jõudnud kohtusse. Aga see eeldab seda, et kõik osapooled, kes töötavad õigussüsteemis, alustades politseist ja lõpetades advokaatidega, tegelikult töötavad laias laastus ühe asja nimel. See on seesama, et oleks õigusselgus, arusaadavus. Et selged oleks mõlemad: süüdistus oleks selge, kaitse oleks selge. Eesmärk on üks. Ja see on ka üks minu olulisimaid eesmärke, miks ma eelmisel suvel panin kokku töörühma niinimetatud tuleviku kriminaalmenetluse aruteludeks. 2004. aastal on kehtiv kriminaalmenetluse seadustik vastu võetud. Täna on aasta 2024. 20 aastat on möödas, ühiskond on totaalselt muutunud. [Soovisin, et] selles töörühmas oleksid kõik osapooled koos, alustades advokatuuri esindajast ja lõpetades kohtunikuga. Et koos arutatakse, milline on ühiskonna tunnetus, kuidas võiks see protsess tulevikus välja näha ja kuidas peaks. Ega seda usaldust ei saa ju kellelegi peale suruda, usaldus tuleb ikkagi välja teenida. Ja see on väljakutse kõikidele osapooltele. Lihtsalt minna ühte või teist osapoolt tuima näoga süüdistama – see ei vii üldjuhul mitte kuhugi.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Sa enne ütlesid, et menetluse seaduslikkust hindab kohus. Kohtud ongi hinnanud. Kohtud on korduvalt ja korduvalt leidnud, et prokuratuur on seadust rikkunud: kas ebaseaduslikult jälitustoiminguid teinud, tõendeid leidnud, kohtusse toonud ja nii edasi ja nii edasi, protseduurireegleid [rikkunud]. Ma saan aru, et ministrina on sul vaja küsida prokuratuurilt järelevalve korras, kas üldse on algatatud mingeid sisemisi protseduure või karistusi. Prokuratuuri enda sees puudub mehhanism, kuidas seadust rikkuvaid prokuröre saaks kuidagi distsiplineerida. Vähemalt nad ei rakenda seda. Ja nüüd on mul järgmine küsimus. Kui nad ei rakenda ise, kui peaprokurör leiab, et kõik on hästi, ja ei tee mitte midagi, siis mis see järgmine tase on? Kes siis seda järelevalvet teeb? Või ongi niimoodi, et enam ei tehtagi? Sest me jõuame selle lihtsa asjani, eks ole, et peaprokurör kuulab justiitsministrit pealt. Kaebusega peaks minema prokuratuuri, eks ju, aga prokuratuur midagi ette ei võta.

Prokuratuuriseaduse järgi on tõesti … Millised võimalused on justiitsministril? Justiitsministril on võimalik algatada teenistuslik järelevalve – see, mida on justiitsminister teinud, eks ju. Järgmine võimalus on see, et juhul kui on väga selgeid märke, et riigiprokurörid või riigi peaprokurör on toime pannud distsiplinaarsüüteo, siis on võimalik alustada distsiplinaarmenetlust. Aga distsiplinaarmenetluse algatamiseks on väga selgelt vaja ajendeid. Ja neid ajendeid peab ka tõestama, need peavad olemas olema. Ja juhul, kui näiteks riigiprokurörid või riigi peaprokurör on toime pannud distsiplinaarsüüteo ja on selgitatud, et näiteks peaprokurör peaks vallandatama, siis on järgmine samm see, et tuleb kõigepealt tulla õiguskomisjoni ja õiguskomisjonis tutvustada kogu seda distsiplinaarmenetlust, ja kõige viimane samm on see, et valitsusel on võimalik, kui ta leiab, et on toime pandud piisavalt ränk distsiplinaarsüütegu, peaprokurör vallandada. Need on sammud, mida tegelikult on võimalik teha praegu kehtiva seaduse järgi.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma oleks oma küsimuse üles ehitanud selles teadmises, et õigusemõistmine ei pea mitte ainult olema õiglane, vaid sellisena ka välja nägema. Te ise olete ka siin vastuste käigus põhimõtteliselt seda mõtet kinnitanud. Aga minu mure on seotud sellega, et pannes kõrvuti Slava Ukraini juhtumi ja Parvel Pruunsilla juhtumi, tekib küsimus proportsionaalsuse põhimõtte rakendamisest. Parvel Pruunsilla puhul tallati eraelu puutumatus, põhiseadusega kaitstud õigused täiesti tuimalt ja julmalt maha, võib-olla tõesti taktika huvides, aga samal ajal MTÜ Slava Ukraini puhul pole midagi sellist üldse rakendatud. Selline proportsionaalsus erinevate juhtumite puhul on nagu küsitav.

Aitäh selle küsimuse või kommentaari eest! See proportsionaalsus on tõesti teatud mõttes küsitav. Kui mina selle kohta küsisin, siis öeldi mulle, et ma olen sekkunud Slava Ukraini menetlusse.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! 2021. aasta varakevadel määrati Eestist USA-sse justiitsatašeeks Indrek Tibar. Selle otsustas kolmeliikmeline komisjon, kellest üks oli riigi peaprokurör Andres Parmas. Andres Parmas ja Indrek Tibar on aastaid eraelus olnud väga head sõbrad. Selline tegevus – ta otsustas Tibarile hea sooja töökoha anda – sobib ilusti kokku korruptsioonivastase seaduse §-s 11 nimetatud tingimustega ehk siis ta on pannud toime toimingupiirangu rikkumise. Kas teile on teada, miks selle suhtes menetlust ei alustatud? Kes või mis asutus oleks pidanud seda menetlust alustama Andres Parmase suhtes?

Aitäh selle küsimuse eest! Protokolli huvides ma pean täpsustama, et ka mina tunnen Indrek Tibarit politseiaegadest. Ma ei saa öelda, et me suured sõbrad oleme, aga ma teda tean. Ma jään selle vastuse võlgu, milline kolmeliikmeline komisjon konkreetselt [selle otsustas], kes olid need teised kaks liiget, kes tegelikult valisid Indrek Tibari välja. Ma julgen arvata, et Indrek Tibar kindlasti on selles valdkonnas spetsialist, kuna ta on töötanud väga kõrgetel erinevatel ametikohtadel ka politseisüsteemis. Juhul, kui on märke, mis võivad viidata mingile toimingupiirangu rikkumisele, siis esimese sammuna loomulikult oleks pidanud sellele tähelepanu juhtima Justiitsministeerium, sest Justiitsministeerium viib läbi teatud järelevalvet selle üle. Aga ma tõesti täpsemalt ei oska teile seda kommenteerida.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma püüan ära mahutada kaks küsimust. Esimene küsimus. Prokuratuuriseaduse § 9 kohaselt ei laiene Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Kas teie hinnangul selline piirang on kohane? Kui see nendele valdkondadele ei laiene, siis kuhu ta üldse laieneb? Kas sisuliselt üldse saab teostada järelevalvet või ei saa? Ja teine küsimus. Te osutasite enne vastutusest rääkides avaliku teenistuse seaduse §-le 80. Ma küsin hästi konkreetselt ja palun vastake konkreetselt, kas teile on teada üksainukenegi juhtum, kus mõni prokurör on päriselt pidanud isiklikult vastutama selle eest, et on mindud kohtusse süüdistusega, mis on kohtus osutunud alusetuks ehk isik on õigeks mõistetud. Kas üksainukenegi prokurör viimase kümne aasta jooksul on mingilgi määral pidanud vastutama?

Aitäh nende küsimuste eest! Mulle ei meenu, et keegi oleks sellisel kujul vastutanud. Mis puudutab küsimuse esimest poolt, et kas Justiitsministeeriumil peaks olema õigus kontrollida ka konkreetseid … (Saalis aevastatakse.) Tervist! … konkreetseid menetlusi, konkreetselt jälitusmenetlust ja lubade andmist, siis täna see süsteem on nii üles ehitatud. Eks see on arutelu küsimus, kas on õige, et allasutuse osas ei ole mitte ühtegi võimalust kontrollida seaduslikkust. See on debati küsimus. Ma usun, et me oleme jõudmas ühiskonnana järjest rohkem [debatini], et kui väga palju räägitakse teatud sõltumatusest, siis kus see sõltumatus siis tegelikult on, milles see nagu väljendub. Kui sa oled tegelikult täitevvõimu üks osa, siis kus on need sõltumatuse piirid, eks ju? Ma küll väga loodan, et see debatt saab ühiskonnas toimuda ja see debatt jõuab ka siia saali.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Möödunud nädalal olite te "Esimeses stuudios". Ma kõigepealt pean ütlema, et huvitav saade oli, ja kiitma teid konkreetse ja ausa vastuse eest küsimusele, mis puudutas ornitoloogiat. Aga te muu hulgas ütlesite seal seda: "… kohtudes Isamaa fraktsiooni liikmetega, küsis ka Urmas Reinsalu minult, mida ma ütlesin või küsisin 12. detsembril riigiprokuröri käest. Ma pidin tunnistama, et esiteks ma ei teadnud, kus ma 12. detsembril olin, mis päevaga oli tegemist, ja küsisin vastu, aga kust sina tead, mida ma tegin ja kellega koos olin. Mille peale Reinsalu vana poliitikuna pidi kahjuks kohmetuma." Nüüd, mina ei ole justiitsprotseduurikas nii kodus. Ma küsiksin teie käest: aga mis see formaat või menetlusvorm oleks, mida kasutades me saaksime teada, kust Reinsalu seda teada sai?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kujutan ette, et kui oleks kriminaalmenetlus ja kriminaalmenetluse juures viiakse läbi teatud toiminguid, siis sealt peaks selguma, kuidas Urmas Reinsalu teadis konkreetselt, mida ma tegin või kus ma olin. Aga minule teadaolevalt sellist menetlust ei ole, seega jääb see küsimus õhku.

Mart Helme, palun!

Ma just värskelt loen uudist, et president Alar Karis peab vajalikuks põhjalikku arutelu prokuratuuri sõltumatuse teemal ja on mures – põhimõtteliselt väljendab ta seda muret läbi lillede, nagu ikka – selle pärast, et võib tekkida poliitiline kontroll prokuratuuri tegevuse üle. Mina pean muidugi tunnistama, kuulates teie äärmiselt ettevaatlikke vastuseid nendele arupärimise küsimustele, et ma näen siin seda hirmu, mida tunnevad meie poliitikud absoluutse võimu enda kätte kahminud kaitsepolitsei, prokuratuuri ja laiemalt kogu õigussüsteemi ees. Kuna teie olete ka nüüd fookuses sellega, et julgeolekukontroll tehti teile viimati 2019. aastal, ja kõik need uudised, mida siin teie kohta lugeda, et te põgenete ajakirjanike eest – mulle tundub, et te võiksite natukene julgem olla. Sest te olete juba nagunii sellesama …

Aitäh!

… võimu kuritarvitamise aparaadi omavoli kätte sattunud. Või mis te ise arvate?

Aitäh selle küsimuse ja kommentaari eest! Mul oli tõesti täna võimalus vabariigi presidendiga kohtuda ja arutleda ka selle üle, kus need piirid siis on. Aga minule ei jäänud küll sellist muljet, et presidendil oleks mure, et poliitikud liiga palju sekkuvad. Küsimus oli selles, et oleks väga selge arusaam, kuhumaani saab selles mõttes mitte sekkuda, vaid küsida. Kust see piir jookseb? Mulle tundub, et seda piiri üritavad erinevad isikud venitada täpselt sinna suunda, kuidas konkreetsele isikule hetkel sobib. Ka tänane advokaat ja endine riigi peaprokurör Norman Aas on öelnud ju väga selgelt, et konkreetsetesse menetlustoimingutesse sekkumine ei ole kohane ja ei sobi ministrile. Aga kui me räägime ikkagi väga selgelt küsimuste esitamisest, miks mingi asi venib ja edasi ei liigu, siis see kindlasti ei ole menetlusse sekkumine. Minu arvates kõige olulisem kogu selle debati käigus, mis on ühiskonnas tõusetunud, on see, et meil oleks kõikidel osapooltel selgus, kuhu me liigume. Me peame [edasi liikuma nii], et meil on demokraatlikud järelevalveprotsessid. [Peavad olema] kõigile arusaadavad seadused, kuidas seda järelevalvet teostatakse, kuidas ühiskonna ootusi täidetakse selliselt, nagu tegelikult ühiskond tahab. Täna on siin mitmeid ja mitmeid kordi kõlanud Kajar Lemberi kaasus. Ime, et seda mulle ei ole pahaks pandud. Ma olen ka seda küsinud, millist õigust me taga ajame. Me oleme teinud riigina kulutusi väga suurtes summades, maksumaksja on selle kõik kinni maksnud, eks ju, ja karistuse on saanud Kajar Lember isiklikult ja kõik tema lähikondsed. Ja see karistus ei ole mitte väike olnud, ütleksin mina. Aga jah, nii see on.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Möödunud aasta oktoobris plahvatas jube suur skandaal, kus ajakirjanikud väidetavalt avastasid selle, et ma üürin korterit, kus ma tegelikult ei ela. See asi lõppes päris kähku ära ja oligi asi nagu läbi. Aga tegelikult ma tahan väita seda, vaadates ka teie kaasust, kus teil on, ütleme, mingid probleemid üürimisega, et neid andmeid ei ole võimalik ajakirjanikul [niisama] tuvastada. Neile on raudselt antud juhised, mida vaadata, kuidas teha, kuidas otsida. Ja teine asi: ma vaatan ka seda, et Eesti Ekspress kirjeldab väga selgelt, mismoodi Parmas talletas teie vestlusi, ja kirjeldab ka, kes seal vihastas ja [kes] ei vihastanud. Ajakirjanik ei saa seda muidu teada, kui ta pole seda kuulnud. Minu küsimus teile: kas te olete nõus, et üks prokuratuuri tööriistadest on ajakirjandus, kes püüab ühiskonda teatud arvamuse kujundamisel mõjutada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma usun, et ääretult suur hulk inimesi Eestimaal teadis, millist korterit ma kasutasin ja kus ma Tallinnas ööbin, aga kindlasti ei olnud need ajakirjanikud, kes sellest loo kirjutasid. Seal ei olnud mitte midagi salajast, see oli kõik deklareeritud. See, kuidas mingisugune informatsioon kellegi arvutisse, telefoni, lauale mingitel ajahetkedel jõuab – eks aeg näitab, kuidas see täpselt on toimunud. Täna [ei saa] öelda, et see on täpselt ühte või teist või kolmandat pidi olnud. Alati võib eksida ja ma ei tahaks eksida.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud veel minister! Ma tegelikult tahan teid kiita, et te seda mädapaiset hakkasite opereerima, aga nagu me nägime, impeerium andis kohe vastulöögi. Mul on tegelikult kahju, et teie minevikus on olnud sellised asjaolud, mis andsid neile, kelle üle te tahtsite hakata järelevalvet teostama, põhjuse [vastulöögiks], et te andsite selleks ajendi. Teisalt ikkagi mööngem, et te nagu omainimesena saate pehme maandumise. Te tulete tagasi Riigikokku, teie suhtes algatati väärteomenetlus, kuigi palju väiksema summa korral on Riigikogu liikme suhtes poliitilistel põhjustel algatatud kriminaalmenetlus kelmuse ja võltsitud dokumendi kasutamise eest. Täpselt sama tegelikult saaks kasutada ka teie puhul, aga seda ei tehta. Mulle tundub, et jõustruktuuridele te peaksite justkui tänulik olema, või kuidas?

Kui tänulik peab selle eest olema, et mingeid menetlusi algatatakse? See on minu arvates natukene vildakas arusaam. Aga ma olen selles osas küll nõus, et meil on vaja teatud õigusselgust, millega ikkagi tegemist on. Kuidas ühiskonnas saaks selle toimingupiirangu, millest me täna oleme nii palju rääkinud, selgemaks, et kõik saaksid sellest ühtemoodi aru, ja millist menetlust selle toimingupiirangu rikkumise korral rakendatakse? Ma olen küll seda meelt, et see on vaja ühiskonnas selgeks rääkida.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Teatavasti Ukrainas Dnipropetrovski oblastis kestab praegu MTÜ Slava Ukraini kuritarvitusi paljastanud Oleksandr Tšernovi kohtuprotsess. Ja pole põhjust arvata, et Ukraina kohtusüsteem ei ole korrumpeerunud. Teatavasti on veenev kahtlus, et tema süütegu on lavastatud, ja süüdimõistmise korral võib teda oodata mitmeaastane vabadusekaotus. Ma küsin: kas teie või mõni teine Eesti ametiisik või institutsioon on astunud samme või kavatseb astuda samme või saab astuda samme selleks, et seda kuritarvituste paljastajat ei tabaks nende paljastuste eest kättemaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Et korrektne olla, ütlen, et ma olen saanud meili, kus oli tõesti välja toodud Tšernovi [kohtlemine] ja need riskid ja ohud, et ta võib sattuda teatud kuritarvituste ohvriks tulenevalt sellest, et ta andis informatsiooni. Ma olen saatnud selle meili edasi prokuratuurile, et nad oleksid sellest informeeritud. Aga mitte prokuratuurist saadud informatsiooni põhjal, vaid hoopistükkis kolmandatelt isikutelt saadud informatsiooni põhjal on mul ka arusaam asjast. Mul toimus detsembrikuus telefonivestlus Ukraina justiitsministriga, mille käigus ma kirjeldasin talle kogu seda olukorda, mis puudutab menetluslikku poolt, ja palusin abi, et Ukraina justiitsministeerium, ütleme niimoodi, aitaks meie õiguskaitseorganeil teatavat informatsiooni kätte saada. Selle vestluse käigus ma tõin Tšernovi teema ka lauale. Pärast seda sain ma jälle kolmandatelt isikutelt, mitte prokuratuurist, tagasiside, et suhtumine Tšernovi menetlusse võttis adekvaatsema või objektiivsema külje, et asjale vaadatakse hoopis teistmoodi otsa. See on, mis mina tean.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Loomulikult on väga hea, et te selle järelevalvemenetluse nüüd algatasite, aga olgem ausad, seda oleks pidanud juba ammu tegema. Neid küsitavusi on ju riburada. Võiks siin kümneid, kui veidi mõtleks, välja tuua. Aga ma tahan küsida hoopis midagi muud. Mul oli eelmine nädal väga huvitav vestlus ühe tänase valitsuse ministriga. Ma ei hakka ütlema, kes ta oli või mis valdkonna minister, aga ta ütles mulle, et olles nüüd peaaegu aasta aega minister olnud, on ta aru saanud, et see, millest me oleme kogu aeg rääkinud, ehk süvariik eksisteerib. Te olete sama kaua selles ametis olnud ja ka varem minister olnud. Mis seisukohal teie olete?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis see süvariik täpsemalt on see, eks see on tõlgendamise küsimus. Nagu öeldakse, ministrid tulevad ja lähevad, aga ametnikud jäävad. Ja loomulikult, kui sa oled, ütleme niimoodi, noor ja ministriametis esimest korda, siis sa pead alati ette ja taha vaatama, [enne kui sa kuhugi] allkirja paned või ei pane, ja [hoolega mõtlema], milliseid otsuseid sa teed ja milliseid sa ei tee. Eks sind ju testitakse üsna tihti. Kas on olemas mingisugune müstiline süvariik, seda ma ei julge küll öelda, aga kindlasti ametnikud, kasutades ära oma kogemusi ja teadmisi, testivad sind, kui see vähegi võimalik on.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Sellel kuul, 14. märtsil oli Kuku raadio "Hommikuraadios" meie peaprokurör Andres Parmas ja rääkis oma versiooni olukorrast, sellest, mis praegu toimub ja mis teiega seotud on. Mulle jäi sealt kõrva üks lause, kus ta ütles, et ta mitte sugugi ei ole olnud telefonitoru taga üksi, kui on olnud vestlus ministriga ehk teiega. Ja siit ongi mul küsimus: kas peaprokurör andis teile viisakalt teada, et ta telefon on näiteks valjuhääldi peal, kui te vestlete? Me eeldame, et kui me räägime [telefonis] inimesega ja me oleme, ma ei tea, näiteks autos ja kõik, kes autos istuvad, kuulevad [seda juttu], siis oleks viisakas seda ka öelda sellele inimesele, kes meiega räägib, eks ole. Kas teile anti teada, kes oli see inimene, kes oli peaprokuröriga samal ajal telefoni teisel poolel, kui teie mis iganes tööasjadest vestlesite?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me nüüd läheme ajas tagasi, siis telefonivestlus, mis mul peaprokuröriga oli, oli 29. veebruaril, neljapäevasel päeval. Oli valitsuse istung ja ta tahtis minuga kokku saada. Mina ütlesin, et mul kahjuks ei ole aega, et ma pean sõitma peale valitsuse istungit kohe Pärnumaale, ja ütlesin, et kui valitsuse [istung] on lõppenud, ma helistan. Kui ma helistasin, siis ma sain aru, et ta on autoroolis ja … Või ma ei tea, kas ta roolis oli – vabandust, seda ma ei tea. Aga igatahes see kõne läks handsfree peale. Ja kui ma linnuriigist rääkisin, siis küsis ta uuesti üle, et oot-oot-oot, mida sa nüüd ütlesid, siis ma täpsustasin seda.

Vaikus on tähenduslik. Aga aitäh, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid ja härra minister! Jaa, eks see on ootuspärane, et suurele osale küsimustest te oma hiljutisi kogemusi silmas pidades vastate diplomaatiliselt, et te paraku ei saa käimasolevasse kriminaalmenetlusse sekkuda ega saa seda kommenteeridagi. Seda võidakse käsitada sekkumisena ja siis hakkavad teatavasti juhtuma koledad asjad. Kuigi mina pean küll ütlema, et ma olen teiega selles mõttes täiesti ühte meelt, et ma küll ei näe, kuidas see oleks kriminaalmenetlusse sekkumine, kui justiitsminister küsib prokuratuurilt, et vabandust, miks üks või teine või kolmas kriminaalasi, mis pakub avalikkusele suurt huvi, näiteks Slava Ukraini kaasus, kus teatavasti on ju küsimus selles, kuhu on läinud rohkem kui viis miljonit Eesti inimeste annetusi, ei edene. See pole mingi sekkumine kriminaalmenetlusse. Vastupidi, kui teile midagi ette heita, siis võib-olla seda, et liiga vähe on seda tehtud. Pigem tuleks veel rohkem teha. Aga kuulates teie vastuseid küsimustele, ei saa eitada, et tõusetuvad väga põhimõttelised küsimused. Näiteks küsisime teie käest seda, kas vastab tõele, et kapo töötajad ei tahtnud võimaldada Pruunsillal pärast talle kahtlustuse teatavaks tegemist telefoni teel privaatselt, see tähendab kapo töötajate juuresolekuta, oma advokaadi Paul Keresega suhtlemist ning et selline suhtlus osutus võimalikuks alles pärast pikka vaidlust Kerese ja kapo töötajate vahel. Teie vastus oli diplomaatiline, nagu öeldud, aga asjaosalised kinnitavad, et täpselt nii see oli. Tegemist on selge seaduserikkumisega, kriminaalmenetluse seadustiku rikkumisega. Ja jällegi vaatab meile vastu mis? Vaatab vastu see, et ei vastuta mitte keegi mitte millegi eest selliste asjadega seonduvalt. Te osutasite enne asjaolule, et ka Riigikohus on tuvastanud, et Ain Seppiku kinnipidamine ja ka tema käte raudu panemine oli õigusvastane. Seda tegi keskkriminaalpolitsei. Kas keegi keskkriminaalpolitseist on selle õiguserikkumise eest kuidagipidi vastutusele võetud? Minu teada mitte. Tuvastatakse seaduserikkumine ja öeldakse, et vist Seppikule tuli maksta 300 eurot hüvitist alusetu kinnipidamise eest ja 200 eurot käte raudu panemise eest, aga no see on ju nali. 500 eurot sellise rikkumise eest ei distsiplineeri rikkujaid mitte kuidagi ja päris kindlasti ei hoia ära seda, et tulevikus täpselt samamoodi rikutakse, kui tahetakse. Ja siin me näeme sama asja. Me arupärimises ju viimase küsimusena tõstatasime just nimelt selle küsimuse, et kui kõnealune kriminaalmenetlus peaks lõppema ilma Humalat või Pruunsilda süüdi mõistva kohtuotsuseta, siis kes ja kuidas peaks vastutama nimetatud isikutele põhjustatud hiiglasliku mainekahju eest, mida ei ole võimalik tagasi pöörata. Kogu meedia on pasundanud sellest, kuidas, oi-oi, näete, on pandud toime kuritegu, ja on solgutatud neid aastaid kriminaalmenetluses ja inimestel on juba juurdunud see arusaam, et kus suitsu, seal tuld, ilmselt ikkagi sulide ja kurjategijatega tegemist on. Ja kui siis lõpuks ilmneb kohtus ja jõustub kohtuotsus, et nad mõistetakse õigeks, mingisugust kuritegu toime ei ole pandud, siis ei vastuta mitte keegi mitte millegi eest. Nüüd, huvitav on see, et te osutasite ka avaliku teenistuse seadusele, mille §-s 80 on kirjutatud – muuseas, see on selline asi, suur osa inimesi ei teagi, et selline norm üldse eksisteerib –, et kui ametnik on teenistuskohustuste süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama sama paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses. Kui ametnik on teenistuskohustust rikkunud tahtlikult, lisatakse lõikes 3, vastutab ta tekkinud kahju eest täies ulatuses. Nii. Esiteks on siin muidugi juttu kahju hüvitamisest ametiasutusele, mitte kolmandatele isikutele. Aga teiseks, karm tõsiasi on ju ka see – ma ei tea, võib-olla te võtate pärast sõna ja täpsustate, kui ma eksin –, et mina ei tea viimasest kümnest aastast mitte ühtegi juhtumit, kus seda normi oleks päriselt rakendatud, et mõni ametnik oleks päriselt pidanud ametiasutusele hüvitama põhjustatud kahju. Hea näide, võib-olla üks prominentsemaid, paremini teatud näiteid on Terviseameti külmlao juhtum. Ma ei tea, mitme miljoni eest seal asju hapuks läks. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma ei mäleta neid numbreid enam konkreetselt. Aga kõik oli teada. See, et küttesüsteemiga või jahutussüsteemiga on probleemid, oli Terviseametile teada. Aga kui jaanipäev tuli peale, siis mõeldi, et küll me pärast tegeleme selle asjaga. Kui jaanipäevalt tagasi tuldi, oligi juba kõik, kahju oli tekkinud. See oli süüliselt tekkinud kahju, sest info oli olemas, aga sellega ei tegeldud, ei võetud kohaseid samme, et kahju tekkimist ära hoida. Ja kas keegi ei vastutas? Mitte keegi mitte millegi eest. Null! Ma olen siin saalis ka varem palunud, et kui keegi teab viimasest kümnest aastast ühteainsatki juhtumit, kus mõni ametnik oleks päriselt pidanud avaliku teenistuse seaduse § 80 alusel millegi eest varaliselt vastutama, siis andke mulle ka teada. Aga ei tea. Nüüd, mida suuremat võimu konkreetsed ametnikud teostavad, seda olulisem on see, et selle võimu kuritarvitamise eest järgneks ka päriselt vastutus. On nii, eks? Mida suurem võim on teiste inimeste üle, seda tähtsam on, et vastutust teostataks. Prokuratuur ja kaitsepolitsei ja üleüldse, keskkriminaalpolitsei, politseiametnikud ja jõustruktuurid üldiselt teostavad eriti suurt võimu. Seega seal peaks olema eriti oluline, et kui ilmneb võimu kuritarvitamine, siis konkreetsed isikud peavad isiklikult selle eest vastutama. Aga ma küsisin enne härra ministri käest, kas ta oskab viimasest kümnest aastast välja tuua ühtainsatki juhtumit, kus mõni prokurör on pidanud millegi eest isiklikult vastutama. Härra minister ei suutnud sellist juhtumit meenutada. Ja ma arvan, et probleem ei ole tema halvas mälus, vaid selles, et pole lihtsalt midagi meenutada See on probleem, ja seda väga lihtsal põhjusel, et kui ametnikud ei pea võimu kuritarvitamise eest vastutama, siis on täiesti ootuspärane – täiesti ootuspärane! –, et tekib, kasvab ja süveneb karistamatuse tunne. Miks peaks hoiduma võimu kuritarvitamise eest, kui see ühel või teisel põhjusel on parasjagu kasulik ja kui sa tead juba ette, et mingit vastutust niikuinii ei järgne? Miks peaks? Vahet pole, teeme ära! Suure tõenäosusega jää vahele, aga kui jääme vahele, no mis siis? Kas ma kaotan töökoha? Ei kaota. Kas mind pannakse kellelegi mingit hüvitist maksma? Ei panda. Kas ma kaotan mingid karjääriväljavaated? Ei kaota. Milles probleem? Võib rikkuda. Praktiline järeldus on see, et võib rikkuda kehtivat õigust ükskõik kui jämedalt. Ja sellepärast mina ütlen küll oma sõnavõtu kokkuvõtteks, et seni, kuni Eesti Vabariigis päriselt ei jõustata isikliku vastutuse printsiipi – seda, et need inimesed, kes teostavad avalikku võimu, peavad selle võimu kuritarvitamise eest isiklikult, päriselt ja reaalselt vastutama –, ei muutu mitte midagi vähimalgi määral paremaks. Ma olen täiesti veendunud, et see on üks meie sõlmküsimustest. Ilma seda sõlme lahti sidumata ei ole üleüldse mingisugust lootust, et ülejäänud väiksemaid sõlmi võiks kuidagi õnnestuda lahti siduda. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal küsib lisaaega.) Juurde ka kolm minutit, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma tahan väita seda, et meil on olemas süvariik ja selle rusikas on jõustruktuurid ehk siis prokuratuur, kaitsepolitsei ja keskkriminaalpolitsei. Ja neid vahendeid, seda rusikat kasutatakse siis, kui on vaja kedagi kõrvaldada. Ma teen selle selgeks praegu kahe näite põhjal. Esimene on see minu kurikuulus tankimise lugu. Avan natuke tagamaid, aga detailidesse ei lähe. Teatavasti tõusetus skandaal, et ma olen väidetavalt tankimist kuritarvitanud ja nõndanimetatud ajakirjanduses ilmunud andmete põhjal algatati alguses kaardi kasutamise kohta kriminaalasi, pärast siis minu suhtes. Pean ütlema seda, et esialgselt oli politseil plaan mulle kahtlustus esitada eelmisel aastal enne jõule, aga millegipärast lükkus see veebruarikuusse edasi. Mispärast? Selle pärast, et politseile said teatavaks tegelikud põhjused, mis olid väga lihtsad, kuid, ütleme, minu jaoks salastatud ja ma ei saa neid avaldada. Ainult politsei teab seda. Ja see asi lükkus edasi. Ja pärast seda, kui politsei sai teada, mis on see tegelik põhjus, siis ütles ta ainult üheainsa lause: "Nüüd sai see müsteerium ka lõpuks selgituse." Aga kahtlustus tuli ikkagi. Tuli veebruari alguses, kuskil 6.-7. veebruari paiku. Vahepealne aeg kulus uue kahtlustuse kokkumätsimiseks, konstrueerimiseks. Ka siis, kui kahtlustus oli esitatud, ei avaldatud seda veebruarikuus ajakirjanduses, vaid see jõudis avalikkuse ette minu meelest eelmisel või üle-eelmisel nädalalõpul. Mis siis vahepeal toimus? Vahepeal toimus see, et olulist tunnistajat hakati mõjutama selliselt, et ta annaks uurimisasutusele nende jaoks soodsaid ütlusi. Teda mõjutati ka tema riigiameti kaudu: juhul kui sa nii ei räägi, siis võid oma töökoha kaotada. Kui ka see tühja jooksis, alles siis tuldi sellega avalikkuse ees välja. Ma tegin selle kohta möödunud esmaspäeval Kanal 2 kaudu avalduse, et uurimise käigus mõjutatakse tunnistajaid. Mitte ükski ajakirjandusväljaanne peale Kanal 2 seda ei kajastanud. Ja teine näide on siis lugupeetud Kalle Laanet, kes julges vastu hakata prokuratuurile kui rusikale, süvariigi rusikale ja sai selle eest oma vitsad kätte. Leiti, et tema huvide deklaratsioonis – mida üldiselt on väga raske reaalse eluga kokku viia, kui sa ei ole detailidega kursis – on millegi vastu eksitud. Ja seda kirjeldab Eesti Ekspress, kuigi korruptsioonivastane seadus ütleb, et kontrollida neid andmeid on õigus ainult erikomisjonil. Sama Eesti Ekspress kirjeldab väga täpselt ka Parmase ja Laaneti vestlust, mille Parmas väidetavalt talletas. Mida tähendab sõna "talletamine"? Talletamine tähendab, et lindistatakse. Ja huvitav on, kuidas Ekspress saab teada, millised emotsioonid sellel talletamisel [mängus on]? Ta peab olema kuulnud seda. Või, nagu ütles lugupeetud minister, on see tekst Ekspressi kirjutatud kellegi teise poolt. Täiesti võimalik. Aga mida see näitab? See näitab seda, et prokuratuur kujutab ette, et ta on siin "õigusriigis" püha lehm, et teda ei tohi keegi torkida. Aastaid tagasi, kui ma olin eelmises koosseisus, oli kohtumine ka prokurör Parmasega. Ma küsisin küsimuse: "Öelge, palju on prokuröre karistatud selle eest, et nad on mingit seadust on rikkunud?" Ma ei mäleta, kas ta nimetas üheainsa, kuigi kohtunikke – kohtunikke! – on kriminaalvastutusele võetud kümnete kaupa. Mida see tähendab? Omasid ei puudutata, kui sa teed seda, mida meie tahame, kuidas süvariik suunab. See on olukord, kuhu me praegu oleme jõudnud. Ja minister Kalle Laanet sai oma vitsad kätte, sest ta julges prokuratuurile vastu astuda. Ta julges minna õigust nõudma ja sai selle eest karistada. Ehk siis ütlen teile, lugupeetud Riigikogu liikmed ja kõik teised: ärge jumala pärast jõustruktuure kritiseerige. Ärge jumala pärast tehke midagi sellist, mis neid võib diskrediteerida. Ma ei ole kunagi nõus olnud Jürgen Ligi lausetega ja sõnavõttudega, aga [olen nõus sellega], mis ta ütles ajakirjandusele: see, mis toimus, paistab väga halb välja. Eks näis, mis saab. Aga [praegu ei ole] prokuratuuri üle reaalset kontrolli. See, mis on märgitud prokuratuuriseaduses, välistab igasuguse kontrollimehhanismi nende tegevuse üle. Ma tahaks näha sellist lolli, kes hakkab omasid karistama kriminaalmenetlusega – ainult siis, kui sa ei tee seda, mida juhid ütlevad. Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Aitäh! Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head istungi jälgijad! Prokuratuuri ülesanne on õiguskorra kaitse ja prokuratuuriseaduse järgi tegutseb prokuratuur ainult seaduse alusel. Prokurörid tegutsevad ainult seaduse alusel, olles muu hulgas ka kohtus riigi esindajad süüdistajana. Päriselu on hoopis teine. Kuigi nad peaksid seaduse järgi tegutsema, nad seda ei tee. Ma olen siinsamas Riigikogu saalis toonud väga palju neid faktilisi juhtumeid, kus kohtud on tuvastanud prokuröridepoolseid rikkumisi. Ja need rikkumised ei ole pisivead või pisinäpuvead, nagu peaprokurör Andres Parmas tavatseb neid nimetada. Mitmed nendest on rikkumised, mis on sätestatud karistusseadustikus ja millega peaks kaasnema kriminaalmenetlus. Samamoodi on kohtutes nende rikkumiste tõttu prokuröre menetlustest taandatud. Ja need prokurörid on kohtule valetanud, nad on esitanud valeandmeid, nad on survestanud tunnistajaid lubamatuid asju tegema. Prokuratuuriseaduse järgi teeb teenistuslikku järelevalvet prokuratuuris peaprokurör. Teenistusliku järelevalve teostajal on õigus tema järelevalvele alluvalt prokurörilt nõuda seletusi ja andmeid. Tekib küsimus: kas kõigi nende mitmete-mitmete seaduserikkumiste puhul, mis on, juhin tähelepanu, kohtute poolt tuvastatud, on keegi algatanud teenistusliku järelevalve? Kas keegi prokuratuurist on tundnud huvi või leidnud, et on lubamatu, kui needsamad rikkujad on inimesed, kes kohtus süüdistavad teisi rikkumises. Iroonia on korralik ju! Kusjuures on välja kujunenud teatud kindlad prokurörid, kes regulaarselt rikuvad. Nad on olemas: on see juhtiv riigiprokurör, riigiprokurörid ja ka mõned üksikud tavalised prokurörid. Aga mitte keegi ei ole pidanud vajalikuks tuvastatud rikkumise puhul mingit teenistusliku järelevalve menetlust alustada. Veel on prokuratuuris olemas järelevalveosakond. Ei ole mina kuulnud, et seal oleks neid teemasid käsitletud. Milleks siis see osakond? See on selline näidis[osakond], justkui paberi peal on kõik korras, meil on järelevalvemeetmed olemas. Tegelikkuses seda ei tehta. Siin on põhjendatud küsimus selle järelevalveosakonna juhile. Ta ei täida ju oma tööülesandeid. Millega ta tegelenud on? Sellega, et mätsib lihtsalt kinni neid tuvastatud rikkumisi. Lisaks prokuratuuriseadusele on väga oluline dokument nimega "Prokuröride eetikakoodeks", millest iga prokurör peab oma töös juhinduma ja mida rangelt järgima. Seal on kirjas sellised käitumise üldreeglid: [prokurör] hoiab prokuratuuri ja prokuröri ameti mainet, säilitab ametiväärikuse ja hea käitumise tavad nii tööalastes suhetes kui ka väljaspool tööaega sotsiaal- ja kultuurielus osaledes. Ainuüksi neid kahte lauset lugedes meenub minule kohe "Ringvaate" saates näidatud uhke lõik, kuidas presidendi vastuvõtu järgsel after-party'l riigi peaprokurör pidutses koos poliitikutega, valitsuserakonna juhtivpoliitikutega erakondadest sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200, olles asunud silmaga nähtavalt, selgelt lõbusas meeleolus ise Nublu asemel laval esinema. Ja siis räägitakse, et tahetakse hakata prokuratuuri politiseerima. Mida ütleb tavainimesele see pilt, kui riigi peaprokurör oma vabal ajal pidutseb koos tipp-poliitikutega valitsusest? See ütlebki seda, et ta on politiseeritud. Ta võib ju sõnades väljendada, kuidas tema on sõltumatu ja apoliitiline, aga avalikkuse ees on ta sõber tipp-poliitikutega. Ja see ongi see, mis inimestele silma jääb. Veel ütleb see eetikakoodeks, et prokurör täidab töökohustusi erapooletult, sõltumatult ning parimal võimalikul viisil, laskmata end mõjutada poliitikal ja meedial. Kui me vaatame neid kättemaksumenetlusi, tühimenetlusi, siis ka see on selle eetikaga vastuolus. Ei näe küll, et oleks [töötatud] parimal võimalikul viisil ja laskmata end mõjutada poliitikal või meedial. Meedia on see, mille kaudu inimesed peavad teada saama, et nende suhtes on menetlus alustatud. Meedia on see, kus me peame kuulama nutulaulu, kuidas ohver, peaprokurör kurdab, kuidas teda, mõelge, on kontrollima hakatud, teenistuslikku järelevalvet tehtud. Meedia on see, kust me kuuleme, kust me saame teada, kuidas ametnike, näiteks ministri ja peaprokuröri vahelisi vestlusi on talletatud. Juhin tähelepanu, mitte üles kirjutatud, vaid talletatud. Eesti keeles talletamine kehtib salvestamise kohta, mitte üleskirjutamise kohta. Ja kõige olulisem on juhis, et prokurör hoidub ametivõimu ja -nime omakasulisest ja vääritust kasutamisest ja prokurör ei esita teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet. Aga just seda need prokurörid, kelle rikkumised on kohtutes kindlaks tehtud, ongi just teinud. Seda nad ongi rikkunud ja mitte keegi ei leia sealt prokuratuurist, kelle ülesanne on seda uurida, et peaks algatama teenistusliku järelevalve menetluse, tuvastama asjaolud, põhjused, et näida natukenegi erapooletu asutusena ja näidata prokuratuuri natukenegi ausana. Seda ei tehta. Prokurörid võivad kõike teha, nemad võivad nagu pätid käituda, panna kuritegusid toime, sest ega nad ju iseenda suhtes menetlust ei alusta. Ma üldse ei suurenda seda asja ega forsseeri üle, sest päriselt see nii ongi. Nemad ju alustavad, nemad on eeluurimise juhid. Ja iseenda suhtes nad ometigi ei alusta. Nemad arvavadki, et nemad võivad rikkuda, ja kui tahavad, siis nemad panevad paberi peal ka teised rikkuma, justkui nad olekski seda teinud. Nad arvavad, et nemad on meie riigis valitsejad ja nende üle ei ole mitte kellelgi teisel võimu. Aga üks normaalne õigusriik selline olla ei saaks. Ja nii on tõesti väga küsitav, mis õigusriik me selline oleme selliste õiguskaitseasutustega. See küll ei ole õigusriik. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.