Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele koostada kuni 2045. aastani ulatuv terviklik riigikaitse arenguvisioon ja sellest lähtuv uus erakorraline riigikaitse arengukava kuni aastani 2034" eelnõu (322 OE) esimene lugemine

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele koostada kuni 2045. aastani ulatuv terviklik riigikaitse arenguvisioon ja sellest lähtuv uus erakorraline riigikaitse arengukava kuni aastani 2034" eelnõu 322 esimene lugemine. Ka siin on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Käesoleva eelnõu eesmärk ja mõte on teha Vabariigi Valitsusele ettepanek koostada kuni 2045. aastani ulatuv terviklik riigikaitse arenguvisioon ehk umbes 20 aasta pikkune visioon ja sellest lähtuv uus erakorraline riigikaitse arengukava kuni aastani 2034 ehk siis uus kümneaastane arengukava. Senistel kümneaastastel või kümneaastast tsüklit hõlmavatel riigikaitse arengukavadel on olnud kaks põhimõttelist ja väga suurt probleemi. Esimene probleem on olnud selles, et need on põhiliselt käsitlenud sõjalist riigikaitset ja muid valdkondi on seal käsitletud väga pealiskaudselt ja need muud valdkonnad ei ole seetõttu leidnud ka rahastamist. Julgeolekupoliitika alustes on kirjas, et laiapindsel riigikaitsel on viis omavahel seotud ja üksteist toetavat tegevusvaldkonda: ühiskonna sidusus ja riigi kerksus, majandusjulgeolek ja elutähtsad teenused, sisejulgeolek ja avalik kord, sõjaline kaitse ning rahvusvaheline tegevus. Ehk siis viis valdkonda. Tegelikult ei ole meil hetkel nendes viies valdkonnas isegi katvaid valdkondlikke strateegiaid. Me peaksime need strateegiad looma. Need peaksid vastama väga lihtsatele ja selgetele küsimustele. Kui me räägime elanikkonnakaitsest, mis on osa sisejulgeolekust, siis kui palju inimesi me tahame sõjategevuse piirkondadest evakueerida? Kas 150 000, 200 000, 250 000? Kui suurele osale riigi elanikkonnast meie arvates peaks olemas olema varjendid või varjekohad, või tahame me leida mingeid muid lahendusi, näiteks inimesi suurtest linnadest evakueerida? Neid küsimusi võib esitada kümneid ja kümneid. Needsamad strateegiad peaksid andma nendele küsimustele vastused. Me oleme siin jõudnud kokkuleppele selles, juba eelmise koosseisu jooksul, et sõjaline riigikaitse saab vähemalt 3% sisemajanduse koguproduktist, aga meil ei ole analoogset kokkulepet laiapõhjalise riigikaitse muude valdkondade kohta, mille me peaksime ka saavutama. Kui me oleme määratlenud need valdkondlikud strateegiad, siis me saame ka rahastusest tulenevalt määratleda ära selle tempo, kuidas me nende eesmärkide saavutamise poole liigume. Kuigi sõjalise riigikaitse osa iseenesest on selles kavas olnud kõige põhjalikum, on ikkagi ka senistel arengukavadel olnud üks väga põhimõtteline probleem. Kui me küsime, mida senised arengukavad on katnud, kas seal on [hõlmatud] kõik võitlusvõime olulised komponendid – esiteks, kontseptuaalne komponent, see tähendab seesama strateegia, visioon, juhtimine; teiseks, moraalne komponent, millest kõige tähtsam on personal, selle värbamine, õiglane kohtlemine ja teenistuses hoidmine; kolmandaks, füüsiline komponent ehk sõjaaja kaitseväe üksuste loomine, võimete loomine –, siis näeme, et meil on kaetud olnud ainult põhiliselt seesama kolmas komponent. Esimesest kahest komponendist on olnud väga vähe juttu. Tegelikult meil ei ole olemas isegi katvat sõjalise kaitse strateegiat. Ma püüan nüüd natuke selgitada, millest ma räägin. Ma toon lihtsalt ühe näite, milline see sõjalise riigikaitse strateegia võiks välja näha. Ma toon vabadussõja analoogi. Milline oli meie strateegia vabadussõjas? Vabadussõja käigus kujunes järk-järgult välja kaitseväe põhistruktuur, mis koosnes kolmest jalaväediviisist, soomusrongide diviisist ning mere‑ ja õhuväest. Jalaväediviiside koosseisu kuulunud jalaväepolgud hoidsid rinnet, soomusrongid koos jalaväelastest dessantosadega teostasid otsustavaid manöövreid ning merevägi ja õhuvägi olid toetavas rollis. Samas, kogu see sõjategevus toimus suurema koalitsiooni raames, kuhu me kuulusime: Antanti riigid punase Venemaa vastu. Meie liitlane oli lisaks Vene Loodearmee. Te näete, et see on üsna sarnane selle olukorraga, kus me oleme praegu, ehk meil on iseseisev riigikaitse osana kollektiivkaitsest. Toonast sõjalise kaitse strateegiat, kui ma hästi lihtsalt määratlen, võiks nimetada kilbi ja mõõga strateegiaks. Jalaväediviisid tõrjusid ja soomusrongide diviisi osad tegid vasturünnakuid, kandsid pealetungidel löögi andmise osa, ja see koos töötas väga hästi. Kõik muu, õhuvägi, merevägi ja ka vabatahtlikud liitlased välismaalt toetasid meid. Mis edasi toimus? Teise maailmasõja alguses me ei suutnud seda strateegiat enam rakendada, sest soomusrongid vananesid ja me ei suutnud seda manööverosa millegi vastu välja vahetada. Ehk meil ei olnud tolle aja mõistes mehhaniseeritud diviise, mida oleks saanud kiirelt näiteks veoautodega edasi toimetada. Meie vähesed tankid olid vananenud. Ehk me ei suutnud seda strateegiat edaspidi enam realiseerida. Milline võiks olla selle strateegia adaptatsioon tänapäeval ja ka projektsioon tulevikku? Kindral Laaneots ütles juba 1992. aastal, et Eesti kaitsmiseks on vaja vähemalt kuut brigaadisuurust üksust, väekoondist. On selge, et ise me ei suuda kuut mehhaniseeritud jalaväebrigaadi luua ja selle järele ei ole ka otsest vajadust, sest me oleme juba alates 2004. aastast NATO liikmed. Millest siis see kilp moodustuks? Kilp moodustubki maakaitseringkondadest. Selles kontekstis oli 2014. aastal aset leidnud kaitseringkondade kaotamine suur viga. See näitas lihtsalt, et meie toonase Kaitseväe juhtkonna, Kaitseministeeriumi tippametnike ja poliitikute strateegiline mõtlemine ei olnud piisavalt küps. Need ringkonnad on nüüd küll taasloodud maakaitseringkondade nime all Kaitseliidu koosseisus, kuigi alguses see ülesanne anti, aga ressursse mitte, ja see toimis lihtsalt toonase Kaitseväe juhtkonna visale tahtele tuginedes. Me kaotasime väärtuslikke kogemusi ja väärtuslikku aega ja nüüd me püüame kiirkorras neid vajakajäämisi tasa teha. Aga me peame tunnistama, et meie kilp ei ole veel see, mis ta peaks olema, me peame selle kilbi alles looma. Kui me räägime mõõgakomponendist, siis selle moodustaksid meie kaks mehhaniseeritud jalaväebrigaadi. Praegu on meil moodustatud Eesti rahvuslik diviis. Tegu peaks olema mehhaniseeritud jalaväediviisiga, mis kuulub NATO väestruktuuri. Sellel diviisil ongi mõtet siis, kui ta kuulub a priori sinnasamasse NATO väestruktuuri, vastab selle väestruktuuri capabilities catalogue'ile ehk nendele nõuetele, mis NATO esitab mingi diviisi ülesehituse ja struktuuri kohta, ja ta on ka täielikult akrediteeritud. Sel juhul on tal mõtet ja niiviisi on meil vaja ka toimida. See on mõistlik meil oma strateegiasse kirja panna. Aga oluline on ka see, et meil on vaja diviisi koosseisu liitlasüksusi juurde leida, sest on ju selge, et kui brittidel on sõjaaja kaitsevägi 72 000 inimest, siis neil ei ole võimalik Eesti territooriumil hoida näiteks brigaadisuurust väekoondist. Neil oleks väga raske seda roteerida, sest rotatsiooniks oleks vaja juba tervelt kolme brigaadi. Brittidel ei ole seda võimalik teha, seepärast oleks meil mõistlik kaaluda, kust veel neid väekoondisi saaks leida, ka edaspidistesse, järgmistesse ešelonidesse, kui liitlasväed hiljem meie sõjategevusega ühinevad. [Tuleks kaaluda,] kuidas saada ka see mõõgakomponent tugevaks, et needsamad liitlasvägede brigaadid annaksid meie ühisele mõõgale, mida me kollektiivkaitse raames rakendame, vajaliku löögiulatuse ja kiiruse, et pealetungioperatsioone oleks Eesti ja kogu Baltikumi sõjatandril üldse võimalik läbi viia. Seda diviisi me vajame peamiselt pealetungiks. On selge, et siis on meil vaja juhtimine korda saada. Me ei saa maakaitset tervikuna või maakaitseringkondi eraldi diviisile allutada. Vabadussõja ajal ju soomusrongide diviisi ülem ei juhtinud Eesti kaitsmist. Seda ei saagi põhimõtteliselt niiviisi teha, sellest ei tule midagi välja. Näiteks vabadussõja lõpus, kuigi merevägi ja õhuvägi olid täitnud toetavat rolli, nad mõlemad arenesid siiski välja lahinguvõimelisteks väeliikideks. Nüüdisaegse mereväe lahinguvõime tagavad meremiinid ja miinisõjavõime tervikuna, samuti rannakaitse kaldal paiknevate laevatõrje raketikompleksidega. Õhuvägi saavutab lahinguvõime keskmaa õhutõrje võimearenduse lõpuleviimisega käesoleva kümnendi keskpaigaks. Me näeme ju seda, et selleks, et merevägi sõna otseses mõttes oleks suuteline midagi uputama ja õhuvägi alla laskma, kulub 30 aastat. Soome ja Rootsi nüüd aset leidnud NATO‑ga liitumine muudab kardinaalselt meie toetamise võimalusi merel ja õhus ning strateegilist olukorda tervikuna. See strateegia peaks kõike seda kajastama. Soome õhuvägi saab meid toetada sõja esimestest minutitest peale. Soome, Rootsi, Poola ja kaugemate liitlasriikide merejõud võivad blokeerida Kaliningradi enklaavi, hoides lahti mereteed Rootsi ja Soome. Me peame lihtsate sõnadega ja selgelt kõik selle, kuidas me kavatseme strateegilises plaanis võidelda ja millist juhtimissüsteemi on vaja, kirja panema. Siis me saame ka selguse selles, mida me peaksime sinna pikka visiooni üldse kirjutama. Samamoodi saame me siit tegelikult [tuletada] sõjaaja kaitseväe suuruse. Iga sõda, mis meie territooriumil on peetud, on sisuliselt nõudnud umbes 100 000 või rohkema inimese osalust. Esimene maailmasõda: 100 000. Vabadussõda: 86 000 kaitseväes ja 15 000 punaste poolel. Teine maailmasõda: tegelikult 130 000, mis sest, et punaste poolel 17 000 kunagi rindele ei jõudnudki, sest nad tapeti enne tööpataljonis, lasti nälga surra, NKVD nad arreteeris või nad uppusid laevadel, kui nad põgenesid Eestist. See on see [inimeste hulk], mida me vajame. 104 500 oli sõjaaja kaitseväe suurus 1939. aastal. Kui me ei oleks NATO‑s, siis me peaksime tegema samasuguse või veel suurema sõjaaja kaitseväe. Meie õnneks me oleme NATO‑s ja seetõttu [kaitsevägi] ei pea olema nii suur. Me räägime 50 000 – 55 000 inimesest, keda me vajame puhtalt sõjaaja struktuuris. Pluss me tegelikult vajame selle arvestusega, et Ukraina sõja üks olulisemaid õppetunde on olnud see, et sõda võib venida pikaks, umbes 40 000 inimest täiendusreservi, et lihtsalt neid kaotusi ja väljalangenuid asendada. Juba kindral Laaneotsa aegne riigikaitse arengukava aastateks 2009–2018 nägi sõjaaja kaitseväe suuruseks ette 42 000 inimest. Arengukavaga aastateks 2013–2022 kuulutati see õõnesarmeeks ning seda kärbiti poole võrra, 21 000 inimeseni. Aastateks 2017–2026 suurendati seda uuesti 26 000 inimeseni ning pärast Venemaa laiaulatuslikku agressiooni Ukraina vastu 43 700 inimeseni. Me ju näeme, et me oleme teinud ringi kohapeal ja kaotanud lihtsalt kümme aastat, selle asemel et süstemaatiliselt ja järk-järgult edasi ehitada. Võimearendustel ma ei hakkagi pikalt peatuma, siin on erinevaid kontseptuaalseid seisukohti, mida me kõige rohkem vajaks. Aga on selge, et me vajame pioneeriteenistuse tugevdamist, me vajame kaudtulevõimekuse tugevdamist, me vajame droone ja droonitõrjet. Need on kolm kõige tähtsamat valdkonda, mis meil uute tugevduspakettide näol peaks peale tulema. Mis vahepeal on veel juhtunud, kuna need kontseptuaalsed lähtealused ei ole olnud formuleeritud või on olnud puudulikud? Olukord on jõudnud niikaugele, et Kaitsevägi ise tegelikult omaenda personalivaldkonda enam ei kontrolli. See on konsolideeritud või üle antud Kaitseressursside Ametile. NATO riikides ei ole analoogi sellisele süsteemile, kus staapide koosseisus olevad nr 1 struktuurid – nr 1 on esimene ja kõige tähtsam osakond, personaliosakond – ehk needsamad nr 1‑d, on nad siis J1, G1, N1, A1 või nii edasi, ei tegeleks personaliga ja keegi teine tegeleks sellega nende eest või osutaks neile mingit teenust või teeks nende eest seda tööd. Seda sõjaajal ei ole võimalik niiviisi teha, seepärast tuleb see ära parandada. Vaatame kõike muud, mis meil personalivaldkonnas on toimunud. Kui ikkagi 2022. aastal lahkus teenistusest 459 kaadrikaitseväelast, siis me peame küsima, mis on need põhjused, et nii palju inimesi lahkus. Kas arengukavades oli kirjas, et kaotame ära kaitseväelaste pensionisüsteemi? Midagi sellist ei olnud seal ju kirjas, aga seda tehti ikkagi. Kas seal oli kirjas, et kaotame ära valdava osa soodustusi, mis kaadrikaitseväelastel olid näiteks elamispinna saamisel? Ei olnud kirjas, aga seda tehti ikkagi. Me peame küsima, kuidas me personalivaldkonnas siia olukorda oleme välja jõudnud ja mida me peaksime selle parandamiseks ette võtma. Kõike seda ja veel palju muudki. See on väga keeruline kompleks, kus on palju tegureid, millest ükski ei tohi olla null. Need [tuleb] formuleerida strateegilistes alusdokumentides ja pärast selles pikaajalises visioonis. Selleks seda visiooni ongi ju vaja, et me üldse mõistaksime seda tervikut, mida me tahame teha ja mida meil on vaja selleks, et riiki oleks võimalik sõjaliselt kaitsta. Palun teil seda eelnõu toetada. Ma mõistan ka seda, et sellega võib minna nagu eelmises koosseisus mitme eelnõuga, näiteks strateegia "[Eesti] 2035" parandustega, kus me esitasime kaitsekulutuste suuruseks 2,6%. See oli natuke aega enne Ukraina sõda. See ei leidnud siis toetust, aga ma ei kahtle, et läheb mõningane aeg, pool aastat või aasta, ja me jõuame sinnani üheskoos, nii siin Riigikogus, Kaitseministeeriumis kui ka Kaitseväes. Selleks, et me saaks nii-öelda väiksemaid, lühemaid osi teha, on meil vaja kõigepealt suurt tervikut, [et näha,] mida me üldse teha tahame. Tänan!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on küsimusi, vähemalt üks. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, esmalt suur tänu väga huvitava ettekande eest! Te viitasite eelnevatele arengukavadele ja sealt ka küsimus. Kui palju mõjutab meie tänast päeva ja tänaseid otsuseid see, et kolleeg Jürgen Ligi, kui ta oli kaitseminister, toetas seda, et me võiksime kaotada ära ajateenistuse ja üle minna kutselisele kaitseväele? Kui palju mõjutab tänaseid otsuseid ja arengukava Jürgen Ligi poolt tehtu?

Hea Evelin, ma ei läheks siin hetkel personaalseks. Aga ma võin lihtsalt mainida, et teatud hulga vigade kohta ma kunagi, 2007 juba, [kirjutasin] põhjaliku artikli, mis [rääkis 35 veast], mis selleks ajaks põhimõtteliselt nagu olid tehtud. Õnneks seda [sinu mainitud] viga meil õnnestus vältida ja see on kaotanud aktuaalsuse, sest seda ei ole ka Reformierakonna programmis. Ma alati väldin selliste isiklike hinnangute andmist. Paljud meie seast on teinud aegade jooksul vigu. Aga tähtis on see, et me mõistaks, mis on see mehhanism, mis neid vigu esile kutsub. Selleks ongi vaja seda pikemat visiooni ja strateegiat või õigemini mitmeid valdkondlikke strateegiaid, millele see pikk visioon toetuks. See võimaldaks meil neid vigu rohkem vältida.

Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Väga palju õigeid tähelepanekuid. Eks me oleme neid ju sinuga, Leo, ka väga tihedalt arutanud. Ma vaatan, et riigikaitse lai käsitlus [toetub] kuuele sambale, aga sinu käsitluses on põhiliselt olnud kaks sammast: sõjaline riigikaitse ja sisekaitse. Kas me ei peaks mitte võtma ja tegema oma tähelepanekuid ja kontsentreerima oma jõud selleks, et koostada pigem julgeolekustrateegia ehk riigi suur strateegia, mis võtaks kokku kõik valdkonnad, kõik sambad? Parafraseerides Sunzid: strateegia ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata paraku müra enne lüüasaamist.

Tänan, hea Meelis! Sul oli hea tähelepanek. Kui ma tõin välja, et iga valdkond vajaks omaette strateegiat, siis see tegelikult oleks see ühendav katus. See on sul õige mõte, et ei ole vaja teha mitmeid eraldi dokumente, vaid need võiks kõik olla ühe suure julgeolekustrateegia osad, siis ei jääks midagi kõrvale või välja või teisejärguliseks. Muidu tekib see oht alati, sul on täiesti õigus selle koha pealt.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Aitäh, Leo, hea ettekande eest! Me teame, et igasuguses juhtimises on printsiip, et ka halb otsus on parem kui otsustamatus. Ma küsin su käest, millise hinnangu sa annad viimase 30 aasta riigikaitse arengukavadele ja nende täitmise järjepidevusele. Teinekord jääb selline mulje, et iga uus juht tahab kehtestada mingi enda narratiivi ja enda nägemuse asjadest. See ei pruugi olla paha. Aga riigikaitse on kindlasti koht, kus me peame hoidma järjepidevat ja sihikindlat suunda, selleks et Eesti riiki paremini kaitsta ja parimal viisil selleks valmistuda. Millise hinnangu sa annad viimasele 30 aastale ja [arengukavade] järgimisele?

Sul on õigus, et siin on olnud teatud muutlikkust. Ütleksin nii, et arengukava aastateks 2009–2018 oli juba päris hea. Seal oli formuleeritud palju õigeid eesmärke, seal oli juhtimine paigas. Eesmärk oli luua 42 000 inimesest koosnev sõjaaja kaitsevägi, seal oli määratletud palju vajalikke ja õigeid võimearendusi. Aga mis pärast juhtus? Kui oli masu, siis kaitsekulutused 2%‑ni ei jõudnud, need jõudsid 2%‑ni alles 2012. Siis tekkis mõningane paanika kaitseväe uues juhtkonnas, et ei suudeta seda kava täita. Sellele järgneski "jõukohane" riigikaitse, mida ma olen algusest peale tugevalt kritiseerinud, juba siis, kui neid otsuseid tehti. Tegelikult 2014 ja 2015, kui oli Krimmi [annekteerimine] ja [algas] Donbassi sõda, siis oli see õige moment, kui oleks võinud need vead parandada, aga sellega viivitati. Seepärast, kui me vaatame praegust aega, kaitsekulusid, mis on 3% pluss, ning neid tugevduspakette, mida eelmised valitsused tegid – praegune valitsus ei ole teinud veel ühtegi – ja mida ellu viiakse, siis näeme, et need ongi tulenenud puhtalt sellest, et asju oli jäänud tegemata. Me oleme oma arengus seal, kus me oleksime võinud olla juba aastal 2017 või 2018. Mis puudutab laiapõhjalist riigikaitset, siis siin on mahajäämus veel tugevam. Ma olen täiesti nõus Päästeameti endise peadirektori Kuno Tammearu hinnanguga, kes on hinnanud seda valdkonda viiepallisüsteemis põhimõtteliselt mitte kõrgemalt kui ühe palliga. Siin on vaja eriti palju tööd teha ja siia on vaja panna ressursse, raha. Tegelikult on lugu halb, ütleksin niiviisi. Sõjalises riigikaitses me suudame 2026. aastaks [viia lõpule paljud vajalikud] võimearendused. Aga siin on hoopis teised probleemid. Siin on suur probleem personalivaldkond, ehk need uued vead, mis on seal vahepeal tehtud. Personalivaldkonna konsolideerimine KRA‑sse, kasutades võib-olla mingit tsiviilettevõtluse või tsiviilsektori juhtimise analoogi, kindlasti tööle ei hakka. Pluss ikkagi see, et Kaitseväes, ütleksin niiviisi, ei ole mingeid mittesõjalisi funktsioone, mida saaks Kaitseväelt ära võtta, näiteks mingeid osi logistikast. Sõjaajal vajab Kaitsevägi kõike. Aga praegu on kujunenud olukord, mida kindlasti ühessegi arengukavasse ei ole kirjutatud. Asi on läinud nii, et tegelik juhtimine on koondunud Kaitseministeeriumi kantsleri kätte, kuna Kaitseväel endal ei ole lihtsalt enam osa valdkondade üle kontrolli. Ma pean silmas just personali, samas ka hankeid ja suurt osa logistikast. Niiviisi võivad meil tekkida sõjaaja juhtimisega raskused. Ka need vead tuleb parandada. Nii nagu praegu parandatakse neid "jõukohase" riigikaitse vigu, tuleb ka need vead tulevikus parandada nii kiiresti kui võimalik.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Leo! Sa [kirjeldasid] oma ettekandes seda olukorda, mis meil on olnud mitmekümne aasta jooksul, et kaks sammu edasi, üks samm tagasi. Niimoodi ta tundub meil edasi ka minevat, et ikka kaks sammu edasi ja vähemalt üks samm tagasi. Minu küsimus on väga lihtne. Ukraina sõda näitab meile, missugused tohutud väljakutsed on praegu meie ees moodsa sõja pidamisel. Õhutõrjet on vaja kordades rohkem, kui me oleme sellega siiani arvestanud. Me oleme arvestanud, et tuleb alla lasta mingisugused paarkümmend lennukit ja selleks on optimaalselt vaja teatud moonavaru ja teatud aparaatide hulka. Aga nüüd on mängu tulnud droonid, mida [kasutatakse] sadade ja sadade kaupa ja mida on samuti vaja tõrjuda. Ma ei hakka siin ette lugema kõike, mida on vaja ja mida meil tegelikult ei ole, alates sellest, et meil ei ole ju laskemoona. (Juhataja helistab kella.) Kui ma loen, et kaheks nädalaks tahetakse poolteise miljardi eest osta laskemoona, siis see on ju naljakoht. Mu küsimus on väga lihtne: (Juhataja helistab kella.) kas me oleme tegeliku kaitsevõime [tagamisega] hiljaks jäänud?

Seda, millisel ajaskaalal me liigume võrreldes nii-öelda jumaliku plaaniga, võrreldes sellega, mis maailmas juhtuma hakkab, ma ei oska öelda. Selge on see, et konfrontatsioon Venemaaga on pikaajaline ja Venemaa ei loobu impeeriumi ülesehitamisest ja katsetest [senist] maailmakorda purustada. Mis Ukraina sõjasse puutub, siis Ukraina sõja esimese aasta õppetunde me oleme suutnud päris palju rakendada. Aga järeldused teisest ja kolmandast aastast – ma pean silmas aega pärast laiaulatuslikku kallaletungi ehk sõja kümnendat ja üheteistkümnendat aastat, kus me praegu oleme –, põhilised järeldused on ikkagi pioneeriteenistus, pioneerivahendid ja ‑materjal. See on number üks. Kui seda on, siis saab ka vastase pidama. Meil on vaja endal toota lõhkeainet, sõjalise otstarbega lõhkeainet, siis me saame toota mitut liiki miine. Meil on vaja asendada kõik need miinid ja lõhkeaine, mis me andsime oma varudest ära, mis oli väga suures osas nagu Rootsi kaitseväe vähendamise pärand, mille me saime kunagi 2000. aastate esimesel poolel. Me peame need varud kiiresti asendama. Järgmine ongi kaudtulevõimekus ehk meil on vaja rohkem ja tugevamat suurtükiväge, me peame asendama need relvasüsteemid, mille me oleme Ukrainale andnud, ja loomulikult peame hankima ka moona juurde. Droonid ja droonitõrje on kolmas oluline komponent. Kui me räägime, et valitsus peaks jõudma uue tugevduspaketini järgmise RES‑i koostamise käigus, mis nüüd kevadel ja sügisel hakkab aset leidma, siis on selge, et need kolm valdkonda peaksid olema tugevduspaketti kaasatud. See raha tuleb leida. Selge, et majandus on halvas seisus. Tuleb rohkem laenata. Eelarve tasakaalu poole liikumine, ma kardan, praegustes tingimustes ei ole võimalik, see oleks lihtsalt ohtlik. Detailide ja muude valdkondadega – ma tõin lihtsalt sellised kõige üldisemad asjad välja – tegeleb loomulikult Kaitseministeeriumi valitsemisala, kaasa arvatud Kaitseväe uus juhataja. See on nende ülesanne kõige sellega tegelda. Ma sain lihtsalt esitada oma vaate, et mida kiiremas korras vaja teha oleks.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Leo! Minu küsimus on sedasorti, et mina kuulen kogu aeg, kuidas valitsus räägib, et meil on vaja julgeolekumaksu, ja kuulen seda, kuidas nad hirmsasti kulutavad, kogu riigieelarve on uppis selle pärast, et aetakse julgeolekut taga. Aga siis ma vaatan neid otsuseid, mida tehakse või mis tehtud on, ja ma ei näe, et viimase kahe aasta jooksul oleks tehtud mingeid olulisi otsuseid võimete arendamiseks. Kui Ukraina sõda algas, siis tehti viimased suured otsused ära, pärast seda mingeid põhimõttelisi uusi suundi ei ole [võetud]. Sina riigikaitsekomisjonis näed seda paremini. Me oleme teinud sinna erinevaid ettepanekuid ühe, teise ja kolmanda asja kohta, tegime siis, kui me olime valitsuses, tegime siis, kui me saime esimest korda Riigikogusse 2015. Meil on kõik need asjad programmis olnud kogu aeg. Enamik neist on siiamaani tegemata. Üldine juhtimisloogika on see, et need, kes on asja tuksi keeranud, ei suuda asja korda teha, vaid tuleb uued inimesed leida. Ma vaatan praegust seisu ja ma ei näe, et tänased valitsuserakonnad oleksid võimelised oma kurssi muutma. Kuidas sina seda näed?

Praegu me viime ellu kolme eelmise valitsuse algatatud võimearendusi. Ajalisest raamistikust annab hea pildi näiteks see, et me suutsime meremiinide ja kaldal baseeruvate laevatõrje raketikomplekside otsuse ära teha 2020. aastal, meremiinid me muidugi saime varem kätte, aga needsamad laevatõrje raketikompleksid saame kätte nüüd, selle aasta alguses. See välp on neli aastat. Kolme tugevduspaketti, mis olid kahel eelmisel valitsusel ja mis tulid praktiliselt sõja algfaasis – kõige viimane nendest oli keskmaa õhutõrje kohta, mida me püüdsime ka läbi saada, aga see ei õnnestunud –, neid kõiki viiakse ellu. Aga mida on praegu vaja teha? Samal päeval, kui tuli avalikuks see otsus – see oli veel eelmise Riigikogu lõpus –, et me anname Ukrainale suurtükiväe relvasüsteeme, ma võtsin telefoni, helistasin Kaitseministeeriumi kantslerile ja küsisin, mis on asendusplaan, kuidas me need asendame ja kui kiiresti. Kõude arvu suurendamine 36‑ni oli sel ajal juba tehtud, need olid tehtud otsused. Aga nüüd on neid meil vaja seda enam, et kui meil on diviis, siis diviis vajab oma suurtükiväge, brigaadides peab ka olema oma suurtükivägi. See palju ei aita, kui me tõstame selle brigaadist diviisi, see oleks lihtsalt silmamoondus. Nii et ongi vaja neid asju teha. Meil ei ole õnnestunud praegu nügida valitsust niikaugele, et tuleks uus tugevduspakett, aga ma loodan, et see tugevduspakett siiski nüüd tuleb, et kõik pingutavad, uus juhataja ja kõik muud asjaosalised, vastavad ametiisikud, et me saaksime nüüd uue tugevduspaketi kas selle sisuga, mida mina pakkusin, või mingites detailides teistsuguse sisuga, aga et me saaksime selle uuenduspaketi otsustatud. Kui me otsustame näiteks, et teeme diviisi kas ühe või kaks suurtükiväepataljoni lisaks ja kui me teeme täna otsuse, siis tulemust näeme nelja aasta pärast. Me ei saa neid otsuseid lükata kuskile kümnendi lõppu. On ju selge, et meil ei ole praeguses julgeolekuolukorras seda aega. Euroopa probleem tervikuna on see, et Euroopa püüab edasi minna nii, nagu seda sõda ei oleks. On ju selge, et sellisel viisil, nagu näiteks on planeeritud rohepööret ellu viia ja finantseerida, ei ole seda võimalik teha, sest korraga ei ole ressursse selleks ja põhimõtteliselt ka riigikaitse otsustavaks tugevdamiseks. Siin on need otsustuspunktid, mis on vaja [vastu võtta] kogu Euroopa tasandil. Need kajastuvad osalt ka siin. Selles mõttes on endisel presidendil ja nüüdsel kandidaadil Donald Trumpil nagu õigus, kui ta püüab iga hinna eest Euroopa-liitlasi motiveerida, et kulutagem rohkem, tehkem asjad korda, siis meil on alliansina ja ka alliansi Euroopa riikide nii-öelda perena või kogumina maailmas rohkem kaalu. Kui me seda ei suuda teha, siis need etteheited nagu jäävadki meie osaks, mitte küll Eesti osaks, aga teiste riikide osaks. See probleem on teistel ka, et ei suudeta sellest sõjaeelsest ajast veel välja tulla. See võtab aega. Kõikide asjade puhul on teatud inerts, ka siin on mingite asjade puhul inerts. Ma võin midagi tahta, aga see sünnib aasta või paari pärast. Me oleme näinud väga paljudes asjades seda ajatsüklit või välpa: me näeme, et midagi on vaja, hakkame töötama, hakkame nügima, tegema, saame seejuures maakeeles öeldes kolakaid, natukese kannatada, aga see kuulub võib-olla meie palga juurde, ja siis mingi paari või kolme aasta pärast jõutakse nende otsusteni. Nii see tavaliselt läheb. Väga hea, kui koalitsioon on mitmeid seniseid algatusi ja häid ideid üles võtnud ja neid ka ellu viinud, näiteks keskmaa õhutõrje puhul, aga loodame, et me seda veel [kiiremas] tempos meie kõigi julgeoleku hüvanguks jätkame ka sellel aastal. Ma püüan ise ka kuidagimoodi proua peaministrile selgeks teha, et meil on vaja uut tugevduspaketti. Me ei saa jääda siia pidama, seda enam, et me oleme ju võtnud kaitsekulude puhul kohustuse 0,25% SKT‑st ehk osa sellest 3%‑st, mis me juurde paneme, eraldada Ukraina abistamiseks. Ukraina on meie oluline de facto liitlane, seda on vaja teha, aga siis peab see raha ju kuskilt asemele tulema.

Suur tänu! Lugesin 26. veebruaril Postimehes avaldatud artiklit, mille pealkirjaski oli toodud esile Kaitseväe juhataja Martin Heremi seisukoht, et Eesti võidaks oma järgmise sõja niikuinii. Mina pean ütlema, et mulle on sellised seisukohad täiesti arusaamatud. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas üldse sellist juttu saab rääkida, pidades silmas, et Venemaa näol on tegemist maailma suurima tuumariigiga, mille militaarne võimekus on Eesti omast mõõtmatult suurem, ja pidades silmas seda, mida ma loen näiteks samuti Postimehest, et meil ei ole mitte kuidagi võimalik leida 1,6 miljardit, et saada laskemoona isegi kahenädalase sõjapidamise jaoks. Aga kas teie oskate meile öelda, kuidas peaks avalikkus mõistma selliseid seisukohti, kui Kaitseväe juhataja praalib, et me niikuinii oma järgmise sõja võidame? Kus see Eesti militaarne võimekus on, mille pinnalt saab selliseid hinnanguid anda?

Varro Vooglaid, palun!

Ma ütleksin selle peale nii, et ükski Soome kaitseväe juhataja ei ole kunagi selliseid avaldusi teinud, nad on alati vältinud väitmist, mida nad puruks, põhja või alla lasevad. See ei ole tegelikult asi, millega mõistlik kaitseväe juhataja peaks tegelema. Ta peab lihtsalt tegema oma tööd. Tugevamad riigid reeglina väldivad selliseid avaldusi, sest nendest ei ole lihtsalt praktilist kasu. Mida see annab praktikas? Kas see innustab kedagi, kas see loob selles mõttes mingit heidutust? Pigem võib-olla mitte. Ma ütleksin, et ma ise [selliseid avaldusi] väldiksin.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea Leo! Sa olid rõhutatult väga viisakas, Jürgen Ligi isiku teemal rohkem ei arutanud. Ma arutan siis abstraktsemalt. Reformierakonna panus riigikaitsesse on olnud tõesti selline, et ajateenistuse kaotamise pingutused kestsid terve kümnendi. Selle tulemusel, et aastakäigud suruti nii väikeseks kui võimalik, oleme kaotanud terve diviisi jagu mehi, keda oleks võinud välja koolitada. See on päris kole, mis sealt vastu vaatab. Aga nüüd taheti jah ehitada jõukohast riigikaitset ehk jõuetut riigikaitset. Nüüd plaanide ehk soomusväe temaatika juurde. Kui me kirjutaksime kavasse sisse, et me teeme üksinda või näiteks kas või Läti riigiga koos ühise tankipataljoni kusagile Valka, kui kaua see võtaks, et see võime oleks olemas ja meil oleks ka oskused seda kõike tarvitada? Kas kümnendi pärast oleks lootust, et me oleme näiteks tankide pädevad tarvitajad?

Meie probleem oligi selles, et kuna meil ei olnud seda tervikvisiooni, siis me ei suutnud ka paindlikult reageerida nendele võimalustele, mis maailmas olid. Soomlased on harvadel aastatel kulutanud üle 2%, nende kulutused on olnud ka 1,3–1,4%. Aga neil on alati olnud see tervikpilt ja seetõttu on nad olnud võimelised paindlikult reageerima ja kasutama neid võimalusi, mis maailmas on olnud. Tankide näide on hea. Soomlased ostsid Hollandist 100 Leopard 2A6-t 200 miljoni eest. Muide, soomlased ostsid ka [Leopard] 42, see on HIMARS‑i analoog, aga 12 toruga, põhimõtteliselt ka Hollandist ja Saksamaalt. Kõik need ostsid nad võileivahinna eest kokku, sest Euroopa riigid arvasid, et neil ei lähe neid enam vaja. Aga see tuleneski sellest, et [soomlastel] oli tervik paigas, seepärast nad võivadki lubada endale uusi hävituslennukeid. Sa küsid tankiüksuse kohta. Ma ootaks ära, kuni konveierilt hakkab tulema uus Panther, mida tootjad loodavad toota odavamalt kui praegust Leopard 2A8‑t. See juhtub paari aasta jooksul. Meil on pioneeriteenistuses, suurtükiväes ja droonitõrjes nii akuutsed vajadused, et uute tankide hankimist pataljonisuuruse üksuse jaoks me selle valitsuse tegevuskavva ei suudaks panna. Kasutatud tanke ei ole enam saada ja kõik, mis on vähegi saada, läheb Ukrainasse, ütleksin niiviisi. See ajaaken on sulgunud. See küsimus tuleb tulevikus lahendada teisel viisil ja kindlasti läheb see meie maksumaksjale kallimaks.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi … On ikka üks küsimus veel. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Leo! Ütleme niimoodi, et tänapäeva sõjapidamine on hoopis teistsugune, kui see oli teise maailmasõja ajal. Nagu, ütleme, rindeteated Ukrainast räägivad, teevad seal ilma väga erinevad droonid: kamikadzedroon, luuredroon ja nii edasi. Milline on meie droonitootmise võimekus? Ilmselgelt on see tegur praeguses lahinguolukorras ülioluline. See on üks küsimus. Teine küsimus on selle kohta, et teatavasti ei tohi tarnida Hiinast droone, mida võib kasutada sõjapidamiseks. Küll on aga leitud selline võimalus, et erinevad osad pannakse eri pakkidesse ja hiljem pannakse need siin kokku, [nii tehakse] isegi jalaväe luuredroonidega. Kas meil on siin mingisuguseid edusamme näha?

Ma ei ole nõus. Sõda on selline nagu ikka, nagu ta oli ka teise maailmasõja ajal. Pärast seda, kui esimeses maailmasõjas sakslased leiutasid Stosstruppen Taktik'i ehk väikeüksuste rünnaku taktika, ei ole taktikas mingeid revolutsioonilisi muutusi tulnud. Seni, kuni praegu kasutuses olevad tulirelvad asenduvad millegi põhimõtteliselt uuega, põhimõttelisi muutusi ei tule. Aga uusi dimensioone loomulikult lisandub, uusi ulatuvusi lisandub kogu aeg. Eestis on täiesti arvestatav militaardroonide tootmise võimekus. Meil on mitu ettevõtet, kes neid toodavad, ma ei saa küll öelda, et väga suurtes kogustes, aga arvestatavates kogustes, ja nad müüvad neid ka Ukrainasse. Meie droonid on Ukrainas sõjas kogu aeg, ma pean silmas Eestis toodetud droone. Need on sellised korralikud luurevõimekusega droonid, mida ka kõige lihtsamate segamis‑ ja mahasurumisvahendite eest saab kaitsta. Tsiviildroone kasutavad loomulikult kõik sõja osapooled, need on odavad. Nende kaotus ei maksa midagi. Me hangime – see on üks osa sellest tugevduspaketist nr 2 – varitsevat ründemoona ehk lahinguvõimega droone või kamikadzedroone. Me hangime Mini Haropi tüüpi lahinguvõimega droone Iisraelist, mis olid otsustav faktor teises Karabahhi sõjas. Bayraktarid olid hästi näha, aga otsustav faktor olid selles mõttes needsamad Mini Haropi droonid, mille lennuulatus on 40 kilomeetrit ja mis võtavad peale laengu, millega on võimalik rivist välja lüüa veoautosid, soomukeid ja isikkoosseisu. Me läheme sellega kaasa. Aga tempo, just eriti luuredroonide ja tsiviildroonide massilise kasutamise puhul, võiks olla palju tugevam, ütleksin, intensiivsem. Võiks rohkem teha.

Hea ettekandja, aitäh teile teie ettekande eest ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Peeter Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu esimest korda läinud aasta 4. detsembri istungil. Aga eelnõu menetlust ei olnud võimalik täiskogul mitte kuidagi jätkata, sest täiskogu istungite päevakorrad olid üle koormatud nii eelnõude kui ka nende kohta esitatud obstruktsiooniliste massmuudatusettepanekutega ja samuti arupärimistega. Eelnõu esindasid riigikaitsekomisjoni istungitel EKRE fraktsiooni liikmed Leo Kunnas ja Alar Laneman, kes mõlemad on ka riigikaitsekomisjoni liikmed. Riigikaitsekomisjoni 4. detsembri istungi järel, eelmise aasta 7. detsembril võttis EKRE fraktsioon arutluse all olnud eelnõu kohta esitatud 50 obstruktsioonilist muudatusettepanekut tagasi. Teist korda arutas Riigikogu riigikaitsekomisjon eelnõu selle aasta 5. veebruari istungil, kus seda arutati ühtpidi ja teistpidi. Seal oli [kõne all] see, et EKRE fraktsioon otsustab, kas eelnõu võetakse menetlusest tagasi või mitte. Seda eelnõu siiski tagasi ei võetud. Seetõttu arutas riigikaitsekomisjon seda eelnõu oma selle aasta 15. veebruari istungil. Arutluse all oli ka teekaart võimaliku tegevuskavana, kuidas jõuda riigikaitse või julgeoleku pika plaani või arengukavani. Aga see oli arutelu ja teekaardi juurde riigikaitsekomisjon ei ole jõudnud. Kõnelesime ka raportist. Alus võiks olla raport, mis kirjeldab ära olukorra ja väljakutsed ning selle, kuidas me edasi liigume. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 231 kohaselt võib Riigikogu komisjon koostada oma valdkonda kuuluva teema läbitöötamiseks või ka järelevalve läbiviimiseks raporti. Minu meelest on Riigikogu raporteid liiga vähe teinud. Komisjon määrab oma liikmete hulgast raportööri, kes tagab raporti projekti ettevalmistamise. Komisjon peab selle muidugi ka heaks kiitma. Riigikaitsekomisjonis oli ka arutelul selle seaduseelnõu esitamise ajaga võrreldes fakti muutev asjaolu: oli saanud selgeks, et 1. juulil asub ametisse uus Kaitseväe juhataja brigaadikindral Andrus Merilo. Kaitseväe juhataja rolli riigikaitse kujundamisel ei või mitte üks raas alahinnata. Me peame võtma aega, et uue Kaitseväe juhatajaga rohkem rääkida, kui ta on juba ametisse asunud. Praegu on selline pisut interregnumi aeg, ehkki Kaitseväel on igas olukorras olemas Kaitseväe juhataja, kellel on full command. Nii. Laia julgeolekukava loomine aastani 2045 on väga ambitsioonikas ettevõtmine, aga kindlasti mitte võimatu ülesanne. Tuleb rõhutada, et kindlasti on vaja saavutada erakondadeülene koosmeel ehk see visioon või kava, ükskõik kuidas seda nimetada, peaks olema erakondadeülene ja võib-olla peaks kaasama ka erakondi, kes parasjagu Riigikogus ei ole. Riigikogu juhatus andis 2022. aasta 15. veebruari protokollilise otsusega komisjonidele juhise, et Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel tuleb küsida kirja teel valitsuselt seisukohta, kas eelnõu vastuvõtmine võib kaasa tuua seaduse muutmise. Seepärast palus ka riigikaitsekomisjon Kaitseministeeriumi seisukohta, kas eelnõu 322 vastuvõtmise ja rakendamisega kaasneks seaduseelnõu algatamine või seaduse või seaduste muutmine. Kaitseministeeriumi vastuse kohaselt ei ole selle eelnõu elluviimiseks vaja seadusi muuta. Riigikogu juhatuse antud juhis näeb ette ka nõu küsimist Riigikogu Kantselei õigus‑ ja analüüsiosakonnalt. Me ka küsisime seda. Eelnõu kohta esitatud arvamuses jõudis õigus‑ ja analüüsiosakond järeldusele, et põhiseadus ei näe selle eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks ette Riigikogu koosseisu häälteenamuse [nõuet], sest valitsuse ettepanekus sisalduva riigikaitse arenguvisiooni ja riigikaitse arengukava koostamisel ei ole tegemist riigikaitse valdkonna strateegilise arengudokumendiga, see ei ole [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 154 lõikest 1 tulenev seaduseelnõu. Ma ise ka pigem kaldusin sinnapoole, et võib-olla seda Riigikogu häälteenamust ei ole vaja. Samas juhtis riigikaitsekomisjoni liige Kristo Enn Vaga tähelepanu, et väga suur osa kehtivast Vabariigi Valitsuse kinnitatud riigikaitse arengukavast puudutab just ressursiplaani ehk kaitsekulusid, ja uus arengukava, mille koostamise ettepanekut see eelnõu võib puudutada, võib olla väga erinev kehtivast arengukavast. Seetõttu oleks seal ka mõju riigieelarvele ja seega oleks tema arvates tegemist [51] hääle eelnõuga. Samal seisukohal oli ka eelnõu esitajaid esindav riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas. Mis me seal ikka vaidlesime, tegime konsensuslikult otsused ära. Me tegime konsensusliku otsuse teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks ja lõpphääletuseks Riigikogu 6. märtsi [istungi] päevakorda. Ta on jõudnud päevakorda täna, sest 6. märtsil oli Riigikogul palju muid tähtsaid ülesandeid. Komisjoni ettekandjaks määrati mind ja konsensuslikult leidis komisjon, et eelnõu vajab Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Tänan!

Hea ettekandja, ma tänan! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Henn Põlluaasa. (Henn Põlluaas küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! 1918. aasta 13. novembril tuli esimest korda peale Saksa okupatsiooni kokku Eesti Vabariigi valitsus ja kaks nädalat hiljem, 28. novembril algas vabadussõda. Toona oli seisukoht, et kommunistidele tuleb igal juhul vastu hakata, ja hakatigi, kuigi ei olnud olemas ju veel sõjaväge, polnud õieti riikigi. Aga hakati vastu ja vabadussõda võideti. Milline on imperatiiv ja seisukoht täna? Kas tuleb vastu hakata või mitte? Aastaid ei olnud meil selle kohta mitte midagi muud kui kindral Einselni käskkiri nr 1, [kus öeldi,] et tuleb vastu hakata. Aga see oli kindrali omaalgatuslik samm, riigil ju tegelikult mingit seisukohta ei olnud. Meil on aastaid olnud dokument "Eesti julgeolekupoliitika alused", mis oli selline üleüldine, mittemidagiütlev, väga amorfne dokument kuni aastani 2019, kui EKRE nõudel lisati sellesse klausel, et Eesti astub igal juhul vastu ükskõik millisele agressioonile. Sellest alates sai see ametlikuks doktriiniks. Aga julgeolekupoliitika aluste dokumenti uuendatakse iga nelja aasta tagant. Eelmisel aastal, 2023. aastal, oli jälle käes kord, et seda uuendada. Valitsus esitas Riigikogule uue eelnõu ja sealt oli see kõige olulisem säte, et Eesti astub igal juhul välisagressioonile vastu, ära kadunud. Selle dokumendiga töötasid väliskomisjon ja riigikaitsekomisjon. Sellele puudusele [juhiti] tähelepanu, nõuti selle parandamist. Aga kui valitsusest tuli järgmine, nii-öelda parandatud variant, kus oli arvestatud erinevaid ettepanekuid, siis ei olnud seda [sätet] ikkagi seal sees. Lõpuks võeti [ja pandi] see õnneks sinna sisse ja see on ka täna seal olemas. Aga ma ei oska öelda, kuidas sellele ikkagi kõrgemalt poolt vaadatakse, kui valitsus ei taha, et see niimoodi läheks. Vaatame Eesti riigikaitse arengukava, mis võeti vastu 2021. aasta detsembris, kaks kuud enne seda, kui Venemaa alustas suuremahulist agressiooni Ukraina vastu. Ma meenutan, et see oli aeg, kui me teadsime, et sõda tuleb, selles ei olnud vähimatki kahtlust. Aga kui me vaatame seda arengukava, siis näeme, et see oleks justkui mingi sügava rahuaja arengukava. Seal ei olnud absoluutselt sees … Noh, midagi oli, aga ta ei vastanud absoluutselt nendele ohtudele ja nendele vajadustele. Loomulikult tehti see mõne aja pärast ümber, aga ka see praegune arengukava ei ole siiski piisav, ta ei vasta kõikidele nendele ohtudele, millele me peame vastu [astuma]. Ta ei ole lõpuni vajaduspõhine. Aga vähemalt on ta samm edasi. Nii et väga raske on selle järgi öelda, kui valmis me oleme. Paljusid võimeid meil ei ole, meil on suured võimelüngad, me oleme ära andnud märkimisväärse osa enda kaitsevarustusest, mida nüüd [suurendatud] eelarvest taastatakse. EKRE on ammu juba rääkinud, aastaid ja aastaid, et kaitse-eelarvet tuleb [suurendada] ja selleks tuleb võtta riigikaitselaenu, sest mingisuguste maksudega, mida me aastaid ja aastaid kogume, ei ole võimalik nendele ohtudele adekvaatset vastust anda. Ainult riigikaitselaen annab võimaluse hankida korraga ja kiirelt, kuigi see "kiirelt" on väga suhteline, sest need hanked kestavad aastaid. Aga see oleks siiski üks lahendus. Meid on viinud sellesse olukorda ka erinevad varasemad väga headest pakkumistest äraütlemised. Meile on pakutud küll laskemoonatehaseid ja näiteks Šveits pakkus meile 60 Leopardi tanki, mille kohta toonane kaitseminister ütles, et me ei vaja vanarauda. Ometi võttis Saksa bundesveer need rõõmuga vastu ja leidis, et see on väga hea vanaraud ja seda läheb vaja. Me oleksime palju paremas olukorras, kui tegutsetud oleks perspektiivitundega ja tõepoolest tahtega kaitsta Eesti riiki. Tänaseks on meie kaitsejõudude juhataja, kes annab väga kompetentset nõu valitsusele – valitsus ka alati rõhutab, et ta seda kuulab –, jõudnud arusaamale, et meil ei ole vaja liitlasüksuste püsivat ja alalist kohalolu siin Eestis. Samas me teame, et kui Venemaa otsustab rünnata – me ei tea, juhtub see aasta, kahe või kolme pärast –, siis meie enda jõududest, kui meile tullakse kallale 100 000 või 200 000 mehe suuruse armeega, jääb väheks. Ainuüksi liitlaste brigaadi siinolek, mille kohta meil on brittidega kokkulepe, mõjuks juba heidutusena ja oleks ka esmases kaitses ülioluline. Me oleme ära ütelnud ka maamiinidest, mille vajalikkust ja efektiivsust me näeme Ukrainas iga päev. Meie sõjaline juhtkond, kes on veennud ka valitsust, leiab, et neid ei ole vaja, täiesti arusaamatul põhjusel. Ma loodan, et uus kaitsejõudude juhataja on märksa avarama pilguga ja märksa realistlikuma arusaamaga asjadest ning väga paljud puudused, mis meil on, saavad ära klaaritud. Nii nagu meil on konsensus riigikaitse-eelarve [suurendamises], mida me oleme küll aastaid nõudnud ja mis on väga hea, ma arvan, peaks konsensus olema ka selles (Juhataja helistab kella.) riigikaitse arengukavas …

Hea ettekandja, teie aeg!

… mis meil laual on. On oluline, et see lähtub just nimelt vajaduspõhisuse printsiibist, et meie kaitse oleks vastavuses meid ähvardavate ohtudega. Ma loodan, et kõik erakonnad toetavad seda. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Siis on niiviisi, et muudatusettepanekuid eelnõu 322 kohta ei ole, nii et alustame eelnõu 322 lõpphääletuse ettevalmistamist. Panen lõpphääletusele eelnõu 322. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 13, vastu ja erapooletuid ei ole, ei ole eelnõu 322 vastu võetud ja langeb menetlusest välja. Neljas päevakorrapunkt on käsitletud. Viies päevakorrapunkt. Palun Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase, eelnõu 331. Siin on arutelu võimatus. Kuues päevakorrapunkt. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Henn Põlluaasa, eelnõu 218. Siin on arutelu võimatus. Seitsmes päevakorrapunkt, eelnõu 325. Palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Ka siin on arutelu võimatus. Kaheksas päevakorrapunkt, eelnõu 328. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Henn Põlluaasa. Ka siin on arutelu võimatus. Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös.