Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (289 SE) esimene lugemine

Läheme kolmanda [päevakorrapunkti] juurde: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 289 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Jaak Valge.

Tervist, hea juhataja! Head kuulajad! Ma alustan natukene üldisema, aga uskuge mind, väga asjakohase sõnumiga. Nimelt, täna 90 aastat tagasi praegusel kellaajal istusid kusagil siin lähedal ruumides koos Konstantin Päts, Johan Laidoner ja ka mõned sõjaväelased ning võib-olla oli siin lähedal ka August Rei. Nad istusid koos selleks, et jälgida sündmuste arengut. Mis sündmused need olid, mis hakkasid toimuma tänasel päeval 90 aastat tagasi? Need olid juba varem kokku lepitud. Nimelt, kella kahe paiku anti kaitseväe ühendatud õppeasutuste Tondil paiknevates kasarmutes häiret ja õppeplatsile rivistus kaks aspirantide kompaniid, kuulipildujakompanii ja suurtükipatarei. Kokku tuli umbes 400 meest. Õppeasutuste ülem kolonel Aleksander Jaakson teatas, et minnakse eriülesannet täitma. Meestele jagati välja laskemoon ja relvad ning kolm kompaniid liikusid kesklinna. Ilmselgelt arvasid need noored mehed, et lähevad Eesti riiki kaitsma, ega teadnud, et nad marsivad tegelikult demokraatiat likvideerima. Ja nii see oli. Aspirandid võtsid oma kontrolli alla südalinna, Toompea ja piirasid sisse Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja selle Tallinna osakonna residentsid Narva maanteel ja Mere puiesteel. Poliitilise politsei ametnikud vahistasid kohalviibijad. Kokku arreteeriti kuni 500 vabadussõjalaste aktivisti ja juhti üle Eesti. Vabadussõjalased vastupanu ei osutanud. Tõenäoliselt nad arvasid, et kui nendevastane aktsioon tõesti teoks saab – enne oli sellest juba kuulukaid olnud –, siis selgub kohe, et nad milleski süüdi pole ja see noor liikumine kui süütu kannataja saab niimoodi uusi poolehoidjaid. Valitsuse koosolek algas siin kusagil lähedal ruumides alles kell veerand viis päeval. Kella viiest kehtestas valitsus kogu riigis kuueks kuuks kaitseseisukorra ning Johan Laidoner nimetati kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitse ülemaks. See oli põhiseaduse rikkumine, kuna põhiseaduse § 80 kohaselt sai riigivanem kaitsevägede ülemjuhataja määrata ainult mobilisatsiooni väljakuulutamise või sõja alguse korral. Kohe sulgeski Laidoner oma otsusega Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja keelas koosolekud nii kinnistes ruumides kui ka lahtise taeva all, ta keelas ka meeleavaldused. Kohe keelustati kümne perioodilise väljaande ilmumine ja [tühistati] kolme ajalehe ilmumisluba. Niimoodi algas meil autoritaarkorra kehtestamine. 15. märtsil, siis üle-ülehomme [90 aastat tagasi] tuli kokku Riigikogu ja seal rääkis Päts, et rahvas on haige ja valimised tuleb edasi lükata, et haige rahvas valida ei saa, hoopiski mitte ei saa ta rahvahääletusel osaleda. Rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse kohaseid Riigikogu ja riigivanema valimisi ei toimunud mitte kunagi. Varsti keelustati ka erakonnad ja sügisel, kui Riigikogu kokku tuli ja sealt hakkasid kostma opositsioonilised hääled, saadeti ka Riigikogu laiali. Nii. Miks see lugu praegu tähtis on? Aga vaat sellepärast, et kahes Eesti esimeses põhiseaduses – kui arvestame ka ajutist põhiseadust, siis kolmes põhiseaduses – oli meie kodanikele antud õigus algatada rahvahääletusi, aga pärast täna 90 aastat tagasi alanud riigipööret neil seda õigust enam ei ole. Kui juhtuks ime ja käesolev eelnõu vastu võetaks, siis me looksime uuesti [võimaluse] algatada rahvaalgatuse korras rahvahääletusi, küll ainult kohalikes omavalitsustes. Nii. Nüüd ma lähen teema juurde ja alustan tsitaadiga Jüri Raidlalt: "Rahva kaasamine on väljendina iseenesest nonsenss. Rahvas on kõrgeima võimu kandja, kes kaasab oma võimu teostamiseks parlamendi ja valitsuse, mitte vastupidi." Ma arvan, et mul pole ka väga suurt põhjust iseloomustada praegust olukorda meie riigis. See ei ole mitte midagi muud kui parlamentarismi kriis, kui laiemalt võtta, siis esindusdemokraatia kriis ja ka poliitiline kriis. Üha rohkem kodanikke ja ka õigusteadlasi ja isegi meie põhiseaduse autoreid saab aru, et vaja on lahendusi ja lahenduseks võiks olla see, kui kodanikud kui kõrgeima võimu kandjad saaksid võimaluse korrigeerida esindusdemokraatlike institutsioonide tegevust. Ja vaat, see ongi, kallid sõbrad, autentne klassikaline demokraatia. Sest vaadake, see praegune olukord, kus parlamendis on valitsuskoalitsioonil kahekolmandikuline ülekaal, kodanikest aga usaldab valitsust kaks korda vähem ja opositsiooni kaks korda rohkem, kui [tuleneks] nendest proportsioonidest, mis on Riigikogus, vaadake, ja samal ajal ka see, et kodanikud ei saa siin mitte midagi muuta – kogu see olukord ei ole demokraatia seisukohalt normaalne. Kodanike sekkumine ei pruugi ilmtingimata tähendada ju rahvahääletust, sest vaadake, sellel rahvahääletuse võimalusel on ennetav mõju. Just see võimalus lahendaks ka praeguse kriisi, sest valitsus ei saaks teha, tal ei oleks mõtet teha otsuseid, mis on selgelt kodanike enamuse tahte vastased. Sel juhul ei oleks mitte mingit obstruktsiooni ega usaldushääletusi, neid ei oleks vaja. Loomulikult on rahvahääletuste võimaluse loomisel vaja tarku künniseid ja võib-olla ka teemafiltreid, et neid [rahvahääletusi] ei kasutataks avantüristlikult ja et see ei tekitaks meie riigis segadust. Aga rahvusvaheline kogemus ja ka meie endi kogemus tõestab selgelt, et niisuguste künniste ja filtrite seadmine on võimalik ning rahvaalgatused ja rahvahääletused toetavad väga tugevasti esindusdemokraatiat. Ma mõistan, et osal poliitikutest on selle ees hirm. Väidetakse, et enamus ei saa teha vähemusse puutuvaid otsuseid, mis on ka iseenesest nonsenss, sest sel juhul oleks ju nii, et vähemus teeks enamusse puutuvaid otsuseid. On hirm selle ees, et kodanikud saavad hakata riigielu küsimusi otsustama. Aga kohalikul tasemel seda hirmu ei peaks ju olema. Võib-olla olekski just see kohaliku taseme rahvahääletuse võimaluse loomine selline nii-öelda esimene samm harjutamiseks. Õigemini, mina isiklikult olen täiesti veendunud, et meie rahvas ei ole haige, vaid on demokraatiaks küps, aga võib-olla oleks see esimene samm osa poliitikute veenmiseks, et me vajame teatavatel tingimustel ühiskonna kui terviku osalemist poliitiliste otsuste tegemisel. Nii. Käesolev eelnõu puudutabki kohalikke omavalitsusi ja sellega muudetakse kohaliku omavalitsuse korraldamise seadust. Ma siin pikka juttu ei hakka tegema, kuna mu sissejuhatus oli juba pikk, räägin ära põhipunktid. Need on järgmised. Rahvahääletust on võimalik algatada volikogul või vähemalt 10%‑l hääleõiguslikel valla‑ või linnaelanikel, kuid mitte vähem kui 30‑l hääleõiguslikul valla‑ või linnaelanikul või nii volikogul ja valla‑ või linnaelanikel, tähendab, nii-öelda sünteesis. Teiseks, kohalikule rahvahääletusele ei saa seada riigielu küsimusi ja küsimusi, mille rahvahääletuse tulemus võib olla seadusega vastuolus, üleriigilise seadusega vastuolus. Neid küsimusi ei saa kohalikule rahvahääletusele seada. Kolmandaks, valla‑ või linnaelanike esitatud rahvahääletuse nõude õiguspärasuse üle otsustab valla‑ või linnavalitsus. Neljandaks, kui rahvahääletuse taotlus vastab sätestatud tingimustele, peab kohalik omavalitsus tagama, et rahvahääletusele seatud küsimuses oleks tagatud tasakaalustatud teavitus. See on äärmiselt oluline. Viiendaks, rahvahääletus peab toimuma aasta jooksul taotluse esitamise ajast. Rahvahääletuse tulemus – nüüd tulevad künnised – on siis õiguslikult siduv, kui sellel osaleb vähemalt 30% kohaliku omavalitsuse valimisõiguslikest elanikest. Vastasel korral käsitletakse tulemust rahvaküsitlusena ehk õiguslikult mittesiduva või nõuandva rahvahääletusena. Kuuendaks, rahvahääletuse muud korralduslikud tingimused sätestab kohaliku omavalitsuse volikogu. Ma jään praegu siia peatuma. Ma usun, et te ei kahtle, et ma võin pidada pikki sütitavaid kõnesid rahvahääletuse vajalikkusest ja tuua näiteid igalt poolt Euroopast ja maailmast, kuidas see ühes või teises kohas on seatud ning kuidas see on positiivselt mõjunud. Ma säästan teie aega, aga kui on küsimusi, siis parima heameelega vastan. Aitäh!

Jaa, see on igati ratsionaalne tee, teile ongi kenasti küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Millised võiksid teie hinnangul olla need ratsionaalsed vastuargumendid sellele eelnõule? Lähtume eeldusest, et inimesed põhimõtteliselt on seda meelt, et Eesti ühiskond peaks olema korraldatud kooskõlas demokraatia põhimõttega, aga nad ikkagi ei pea mõistlikuks seda eelnõu pooldada. Kas te kujutate ette, millised need vähekenegi arvestatavad kaalukad vastuargumendid võiksid olla? Minul on ausalt öeldes raske neid ette kujutada, aga äkki te saate mulle selles abiks olla.

Mul on küll kahju, härra Varro Vooglaid, aga selles küsimuses ma ei saa teid mitte kuidagimoodi abistada. Küll ma võin võib-olla ette kujutada seda, mis on selle vastuolemise taga. See võib [tuleneda] asjaolust, et kohalikesse volikogudesse valitud poliitikud pelgavad, et nad ei saa siis enam omatahtsi otsuseid teha, et nad muutuvad kontrollitavaks ja nende tegevus peab pidevalt olema kooskõlas selle kohaliku omavalitsuse elanikkonna enamuse sooviga. See teeb nende tegevuse keerulisemaks, võib-olla ka, kuidas öelda, klanni soovide järgi toimetamise raskemaks, ja ma ei tea, noh, poliitilise korruptsiooni keerulisemaks, või ütleme, selliste kildkondlike huvide läbisurumise keerulisemaks. See on võib-olla see taust, ega ma muud ei oska mitte midagi öelda. Võib-olla on siin ka see [põhjus], et inimesed ja [sealhulgas] poliitikud on tihtipeale inertsed. Mingil moel ligadi-logadi toimib see süsteem praegu ju ka kohalikes omavalitsustes. Miks seda nüüd parandama hakata? Siis peaks ju sellesse kuidagi jälle süvenema, et kuidas ta päriselt toimima hakkab. Milleks seda ikka vaja on? Pealegi, programmiliselt tõukab seda teemat kõige jõulisemalt tagant just see niinimetatud äärmuspopulistlik erakond ehk Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Kui on uued asjad tulekul, siis on ka hirmukesed kerged tulema. Mis siis saab, kui rahvas hakkabki otsustama erinevaid teemasid selle kohaliku omavalitsuse [volikogu] võimuloleku ajal? Segab mõnes mõttes valitsemist, nagu sa just ütlesid, viib mugavustsoonist välja. Kas sa Šveitsi näitel oskad neid hirme leevendada? Kui nüüd tulebki näiteks KOV-i nelja-aastase tegevuse ajal kolm kuni neli rahvahääletust, kas seda on siis palju või vähe Šveitsi mõttes? Kas see võib tekitada tarbetut segadust? Või hoopis vaatame, et Šveitsis on neli riigikeelt ja riik püsib ikka koos.

Aitäh selle küsimuse eest! Šveits on tõepoolest hea näide. Seal on isegi ju kaks kuni neli üleriigilist rahvahääletust tavaliselt igal aastal. Nad tehakse kõik ühes voorus ära. Väga raske oleks välja mõelda, kuidas see Šveitsi riigi toimimist mingil moel segaks. Vastupidi, me küsitluste järgi teame, et Šveits on maailma üks õnnelikemaid riike. Muide, küsitluste kohaselt on Ida-Euroopa või postkommunistlikest riikidest kõige õnnelikum riik Sloveenia, kus on ka kõige rohkem rahvahääletusi 1990. aastate algusest siiamaani toimunud. Nii et rahvahääletuste negatiivset mõju ei ole võimalik üheski riigis tuvastada.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma tahan esmalt teid tunnustada ja tänada selle sümboolse ajaloolise paralleeliga alustamise eest. Selle valguses küsin, milline on teie hinnang. Tõenäoliselt on komisjoni seisukoht, et see [eelnõu tuleks] tagasi lükata. Teades, kuidas see saal käitub, võibki seda kahetsusväärset olukorda ette näha. Aga milline on teie hinnang? Kui see eelnõu tagasi lükatakse, mida see räägib Eesti demokraatiast, Eesti rahvavõimust?

Aitäh, hea kolleeg! Ega ta mitte midagi head ei räägi. Ega ei räägi mitte midagi head meie parlamentarismist ja rahvavõimust ka see, et mulle ei tule sellest koosseisust meelde mitte ühtegi opositsiooni eelnõu, mis oleks heaks kiidetud, olgu ta isegi nii maksimaalselt vastav koalitsiooni huvidele, kui võib olla. Aga muidugi, ma olen ikkagi realist. Selleks ei pea olema küünik, vaid lihtsalt realist: loomulikult lükatakse ka see eelnõu tagasi. Kui ma nüüd kaugemasse tulevikku vaatan, siis mulle küll näib, et üha rohkem meie kodanikke ja ka arvamusliidreid on aru saanud, et kõige lootustandvam võimalus sellest praegusest parlamentarismi kriisist väljatulekuks on teha nii üleriigiline kui ka kohalike omavalitsuste reform, mis annaks võimaluse algatada rahvahääletusi. Seda on juba moka otsast märkinud ka selline põhimõtteline rahvahääletuste vastane nagu Jüri Raidla, kes väidab, et kohalikes omavalitsustes võiks rahvahääletusi korraldada. Kuidagi sinnapoole on tüürimas ka üks teine põhiseaduse autoreid, kes on aastakümnete vältel olnud rahvahääletuste vastu, nimelt Jüri Adams. Niipalju, kui ma meediat olen jälginud, on mulle hakanud tunduma, et meie kõige suurema tiraažiga ajaleht Postimees on ka otsustanud asuda sellise reformi toetamise teele. Nii et ma usun, et kui me tahame sellest kriisist välja tulla, siis see rahvahääletuste võimalus luuakse. Kui kaua me veel selles kriisis edasi vingerdame ja kui palju läheb aega, et ka poliitilised otsustajad selleni jõuaksid, ma ei tea, aga ma arvan, et me jõuame selleni, sest meie rahvas on demokraatiaks küps.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Pole vist kahtlust, et kui selline rahvahääletuse süsteem kohalikus omavalitsuses praegu kehtiks, siis mitte mingil moel ei juhtuks taolisi asju nagu Metsküla kooli sulgemine, see lihtsalt ei oleks võimalik. Selles mõttes on see ikkagi väga oluline kang legitiimsuse tagamiseks poliitiliste otsuste tegemisel. Vastaste põhiargumendid on meil üsna läbi käidud. Põhiargument on, et see [tekitab] liiga palju mässamist, segab valitsemist, tekitab mingeid selliseid ootamatusi ja ebastabiilsust. Aga need on ju kõik diktatuuri argumendid, need on põhimõtteliselt demokraatiavastased argumendid: meil on siin kuskil nii-öelda eksperdid või targad onud, kes valitsevad, ja teie ärge segage, meil on stabiilsus ja meil on siin teatud efektiivsus ja see on olulisem kui see, et on olemas legitiimsus ja rahva mandaat. Minu meelest tuleb seda kogu aeg üle korrata. Kuidas sina seda näed?

Jaa, ma olen nõus, ma olen sellega nõus. Aitäh! Tegelikult kumab nende argumentide tagant, niipalju kui neid üleüldse ratsionaalsena esitatakse – mulle tundub, et suhteliselt märgiline on see, et täna ei pruugi jälle ükski valitsuskoalitsiooni esindaja siia pulti tulla, et selle eelnõu vastu rääkida, sest neid argumente on ju, kuidas öelda, ebamugav esitada, eks ole –, see, et need poliitikud lihtsalt ei usalda meie kodanikke, nende jaoks on demokraatia tegelikult sõnakõlks ja mitte midagi muud.

Aitäh! Ega ju ei ole ilmselt kellelegi saladuseks, et meie põhiseadus sätestab, et kõrgeima võimu [kandja] riigis on rahvas. Aga ometigi saab rahvas ainult mitme aasta tagant hääletada kohalike omavalitsuste valimistel ja Riigikogu valimistel ning see on kogu lugu. Loomulikult oleks väga tervitatav, kui kohalikul tasandil saaks ka referendumeid läbi viia, see viiks meid suure sammu võrra demokraatia poole. Aga meie põhiseadus kahjuks ei ole, ma ei oska öelda, pooltki nii demokraatlik, kui olid 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadus, kus olid lubatud rahvaalgatus, referendumite algatamine rahva poolt ja nii edasi ja nii edasi. Mis sa arvad, kas me peaksime ka selles [mõttes] naasma meie riigi loomise, demokraatia aegadesse ja andma rahvale võimaluse muuta põhiseadust?

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Ma vastan lühidalt: jah, ma muud võimalust ei näe. Me peaksime naasma juurte juurde. See võimalus on ju suuremas osas demokraatlikes riikides olemas. Ka Lätis ja Leedus on see olemas. Lätis on vahepeal toimunud, kui ma ei eksi, 9 üleriigilist rahvahääletust, Leedus üle 10, kas 12 või 14. Meil on selle sama aja jooksul toimunud ainult 1 rahvahääletus. See oli Riigikogu poolt välja kuulutatud, Lätis ja Leedus on võimalus ka rahvaalgatuse korras referendumeid välja kuulutada. See praegune kriis minu arvates illustreerib väga üheselt seda, et meil ei ole mitte mingit muud võimalust kui demokraatia juurte juurde naasta.

Aitäh! Üks argument tavaliselt, mida kuuleme, on see, et kui toimub rahvahääletus ja rahva suunis või tahe läheb vastuollu parlamendi või volikogu [tahtega], siis sellele järgnevad automaatselt erakorralised valimised, ehk teisisõnu, meil on toodud poliitilisse ellu sisse mehhanism, mis lakkamatuid erakorralisi, või ütleme siis, ennetähtaegseid valimisi esile kutsub. Loomulikult on see suures osas müüt, seda [klauslit] võib sinna sisse panna ja mõningates riikides see nii on, aga tavaliselt mitte. Näiteks sellessamas Šveitsis ju nii ei ole. Kuidas konkreetses eelnõus on? Kui rahvas algatab eelnõu ja selle eelnõu nii-öelda läbi hääletab, seda toetab, siis mis see edasine mehhanism on? Kui volikogu justkui tõrgub, mis siis see mehhanism on?

Martin Helme, palun!

Aitäh! Selles konkreetses eelnõus ja kohaliku volikogu puhul ei ole ette nähtud, et volikogu peab laiali minema. Küll aga on loomulikult ette nähtud, et kui on siduv rahvahääletus, siis volikogu peab selle rahvahääletuse tulemuse ellu viima. Mis üleriiklikku olukorda puutub, siis meie põhiseaduses on praegu sees klausel, et kui Riigikogu on teistsugusel seisukohal, kui [näevad ette] rahvahääletuse tulemused, siis ta peab laiali minema. Minu arvates on see ka põhjendatud, sest sel puhul ei esinda Riigikogu enamus enam kodanikkonna enamust. Minu arvates on see põhjendatud. Aga kui see oma, kuidas öelda, fiskaalsete huvide tõttu käib paljudele või osale rahvaesindajatele närvidele, siis üleriigilist eelnõu tehes võib minu pärast selle [klausli] sealt ka välja võtta.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu meelest see liberaalne demokraatia, mida meile siin Eestis müüakse, on rohkem selline postorjanduslik demokraatia. Kord nelja aasta tagant saavad inimesed käia valimas, ülejäänud aja hoitakse nad valitsemisest eemal: tehke tööd ja ärge parem sõna võtke. Kahjuks nii on. Aga tulen nüüd nende referendumite, rahvahääletuste juurde laiemalt. Riigi tasandil neid nagunii ei toetata, ei soosita, hoitaksegi inimesed otsustamise juurest eemal. Kohalikus omavalitsuses on Eestis sama mure. Aga kuidas mujal Euroopas on? Meil ikka liberaalid vaatavad, kuidas Euroopas tehakse, et siis hakkame mõtlema, mis Eestis tuleks teha. On mingeid näiteid sellel teemal ka Euroopa riikidest tuua? Kas igal pool on sama süsteem nagu meil või on vastupidi?

Aitäh! On nii ja naa. Ma ei ole päris kokku lugenud, aga oletan, et pooltes või rohkem kui pooltes Euroopa riikides on võimalik kohalikes omavalitsustes referendumeid algatada. Küll on need erinevad. Näiteks vähemalt teatud tingimustel on nad siduvad Bulgaarias, Poolas, Saksamaal, Sloveenias, Taanis ja Tšehhis. Mõnes riigis on nad mittesiduvad, nad on nii-öelda poliitiliselt siduvad. Erinevates riikides on ka erinevad algatamiskvoorumid, 5–20%. Kui veel riike nimetada, kus see üleüldse võimalik on, siis see on võimalik Rootsis, Ühendkuningriigis, Soomes. Nii et kokku, jah, ma arvan, pooltes või rohkem kui pooltes Euroopa riikides on see võimalus olemas.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas te ei märka siin teatavat dissonantsi valimisliitude keelustamise eelnõuga, mida teie erakond on mitmeid kordi siin saalis tutvustanud ja välja toonud? Kas te ei märka siin mingit dissonantsi?

Aitäh! Ma mõtlen ja ma vastan siiralt, et ega ma ei märka. Ma ütlen seda sellepärast, et ega tegelikult erakonnad Eestis populaarsed ei ole, eks ole. Me ju teame seda. Küll aga ilma erakondadeta demokraatiat olla ei saa. Erakonnad on demokraatia põhiühikud. Valimisliitude häda on see, et nad on ebastabiilsed, seal ei pruugi olla korralikku vastutust, nad lagunevad kergesti ja ka need kohalike omavalitsuste koalitsioonid võivad olla ebastabiilsed. Ma möönan, et ma ei ole kohaliku omavalitsuse poliitikas teab mis ekspert, aga niimoodi abstraktsel tasemel ma seda vastuolu eriti ei näe. Mina siiralt arvan, et pigem on küsimus selles, et erakondi tuleks tugevdada.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minule see eelnõu tegelikult meeldib. Ma arvan, et on väga mõistlik küsida inimestelt arvamust ja seda ka täita. Samas, nagu kolleeg siin välja tõi, kohalikus munitsipaalpoliitikas [võib olla] inimesi, kes soovivad seal kaasa rääkida ilma erakonda kuulumata. Jah, te ütlete, et võib kandideerida ikka, isegi erakonda kuulumata. See on tõsi, aga see on ka erakonnaga seotus mingil moel, kas või siis, kui kandideerisid erakonna nimekirjas. Mina arvan, et mida rohkem on inimesi, kes soovivad kaasa rääkida, seda rohkem peab olema ka võimalusi. Valimisliidud on selleks hea võimalus. Selleks aluseks, et anda hinnangut, et nad on ebastabiilsed või mittepüsivad, peaks olema uuring. Viljandi linna näitel see kindlasti nii ei ole, vastutust on seal võetud alati. Jah, kui sellise väite aluseks on uuringud või vähemalt küsitlused, siis see nii on. Aga eelnõu on sümpaatne. Selle tõttu mina näen siin küll vastuolu. Te juba vastasite, et teie vastuolu ei näe. Kurb, et ei näe.

Aitäh, hea kolleeg! Jah, kuidas öelda? Mul on tõesti au jääda vähemalt praegu austavale eriarvamusele. Tõepoolest on ka selge, et ega siis kõik valimisliidud alati ei lagune. Küll aga ma julgeksin toonitada, et vaadake, kui on olemas võimalus algatada rahvahääletusi, siis saavad kodanikud rohkem kaasa rääkida, ka erakondadesse kuulumata. See justkui, kuidas öelda, võib teatavas mõttes kompenseerida selle valimisliitude mitteolemasolu, kui kodanikud saavad nagunii kaasa rääkida. Ma tean, et teie ei kuulu, kuidas öelda, äärmusfeministide hulka. Aga ma tooksin siin ühe sellise näite: kui kogu aeg või tihtipeale räägitakse, et naistel on vähem võimalusi poliitikas osaleda, siis vaadake, see eelnõu annab naistele paremad võimalused, sellepärast et meil on ju elanikkonnas naiste ülekaal.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Jaak! Minu küsimus on eelnõuga võib-olla natuke õrnemalt seotud, aga see tuleneb sellest, et me praegu näeme Euroopas, et paljudes riikides on inimesed ja masinad tänavatel ning antakse mõista, et see, kuidas Euroopa tehnokraadid on allutanud enda soovidele riikide valitud valitsused ja ka kohalikud omavalitsused, see, mida ellu viiakse, ei vasta sellele, mida rahvas ootab. Aga mu küsimus on pigem see, et kas sa oskad kommenteerida. Madin tänavatel käib ju ka riikides, kus iseenesest seaduse järgi oleks võimalik ka rahvahääletusega midagi muuta. Aga kas seal on pandud mingid piirid, et ei saa muuta seda, mis Euroopast tuleb, või on mingisugused inimeste arvu nõuded? Miks see asi on jõudnud tänavatele, mitte massiliste referendumiteni?

Aitäh selle küsimuse eest! See on ilma kahtluseta väga asjakohane küsimus. Mis puutub Saksamaasse, siis Saksamaal ajaloolistel põhjustel referendumite algatamise võimalust ei ole. Nemad suhtuvad üleüldse referendumitesse väga suure umbusuga. Ilmselt on lugupeetud küsijale teada, mispärast, ehkki see põhimõtteliselt ei ole minu arvates argument. Nimelt on küsimus nende Natsi-Saksamaa-aegsetes referendumites, aga need referendumid olid ju läbi viidud ebademokraatlikes, autoritaarsetes, totalitaarse võimu tingimustes ja neid ei saa pidada nii-öelda teedrajavateks referendumiteks. Samamoodi, näiteks meil Nõukogude Liidus võeti 1977. aastal suure üldrahvaliku hõiskamise saatel vastu uus Nõukogude Liidu konstitutsioon. Me ju seda referendumit ei pea mingisuguseks selliseks näiteks, eks ole. Ma pean natukene, kuidas öelda, piinlikkusega tunnistama, et ma Prantsusmaa referendumikünniseid peast ei tea. Võimalik küll, et need künnised on liiga kõrged, nii et ei ole võimalik, kuidas öelda, kanaliseerida seda poliitilist protesti legitiimsetesse võimalustesse.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ka mina pean väga lugu rahva arvamusest. Igal juhul tasub selle teemaga tegeleda. Ma tahaks küsida selle kohta, kui see künnis on 10%. See on siiski valimisealistest elanikest 10% ja tänapäeval on seda küllaltki lihtne kokku saada. Me peame ju arvestama, et volikogudes on koalitsioon ja opositsioon ning opositsioonil võib see [10%] olla pidevalt vabalt koos. Kas te ei karda, et lihtsalt sellepärast, et ei olda võimul, soovitakse hakata ennast kehtestama? Kas te ei ole kaalunud, et pigem võiks äkki see nii-ütelda algatajate protsent olla kõrgem?

Tänan küsimuse eest. Mul on väga hea meel, et sotsiaaldemokraadid sellel teemal kaasa mõtlevad. Mu vastus on selline, et see 10%-line künnis on tulnud Euroopa keskmise [põhjal]. [Euroopas] kõiguvad need vahemikus 2,5% kuni 30%. Minul ei oleks mitte midagi selle vastu, vastupidi, ma oleksin väga selle poolt, kui me teeksime ühe analüüsi selle kohta, kas see künnis on ikkagi piisavalt kõrge, et selliseid avantüristlikke ettepanekuid ei tuleks. Teisalt jälle, mul on ka usk meie rahva küpsusesse, nagu ma olen juba mitu korda populistlikult öelnud, [ma usun,] et sellistele avantüristlikele ettepanekutele lihtsalt hea meelega allkirja ei anta. Mul on jälle, ei tea mitmendat korda juba, au rääkida siin ühest diskussioonist, mis meil oli EKRE osalusega valitsuse ajal Isamaa esindajatega, kes meile väitsid samamoodi, et juhul, kui me lubame rahvahääletusi, siis kolmekordistatakse näiteks pensionid, kui on madal künnis, ja siis me langeme kusagile kaosesse. Me tegime spetsiaalselt selle kohta küsitluse, kas inimesed tahaksid pensionide kolmekordistamist, kui on teada, et see toob kaasa sellised, sellised ja sellised kulud. Mul oli tõesti hea meel selle küsitluse tulemusi saada, sest need näitasid, et inimesed on vastutustundlikud. Kui ma õigesti mäletan, siis eestlastest vaid 10% või 15% soovis pensionide kolmekordistamist, mitte-eestlastest natukene rohkem, 20%.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Kõigepealt, minu arust kolleeg Allase ilmselt heatahtlik mõttearendus lähtus ikkagi totalitaristlikest eeldustest, et kui me oleme võimul, siis äkki, kui meiega ei olda rahul, saab meid liiga kergesti sealt tõugata. Demokraatias nii peakski käima. Tuleb teha neid asju, millega need, kes sulle mandaadi on andnud, on nõus. Aga mu küsimus läheb Saksamaa juurde tagasi. Nagu sa ütlesid, seal referendumeid korraldada ei saa, aga piltlikult öeldes sa lõpuks saad ikkagi selle referendumi, aga sellel kujul, et veoautod ja traktorid blokeerivad kõik pealinna suunduvad kiirteed, linn on tükk aega kinni ja möll käib. Kas ei ole mitte nii, et mida rohkem sa piirad, seda rohkem sa pead, ütleme, jõustruktuuridesse raha panema, et rahvast ohjes hoida, aga lõpuks see katel keeb ikka üle? Ajaloolasena oskad sa võib-olla seda kommenteerida. Prantslaste kohta: nendel tundub see protestimine olevat natuke nagu elustiili osa. Ma arvan, et seal see künnis nii palju asjasse ei puutu.

Aitäh! Kindla peale on seal see korrelatsioon olemas. Kui on võimalus ikkagi suunata oma protest legitiimsesse kanalisse, siis ei ole mõtet tänavale minna, see on selge. Me näeme praegu Eestis ka, et eestlased ei ole veel massiliselt tänavale tulnud. Ma ei ole muidugi futuroloog, vaid ajaloolane, aga ma julgen prognoosida, et praeguse olukorra jätkudes tullakse tänavatele. Kui meil oleks need referendumivõimalused, siis number üks asi oleks ju see, et praegune Riigikogu enamus ei oleks üleüldse selliseid rahva enamusele vastanduvaid eelnõusid seaduseks vorminud, sest nad oleksid juba ette teadnud, et need hääletatakse rahvahääletusel maha. Ajaloos on loomulikult väga palju näiteid selle kohta, kuidas poliitilised režiimid lähevad ülekäte ja kuidas kodanikkond läheb keema ning tulemuseks on väga suured mullistused, selle asemel, et poliitilist režiimi järk-järgult kujundada kodanikkonna arvamuse järgi, seda reformida ja mitte [lasta] revolutsioonidel [tekkida].

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kas teile on teada mõni konkreetne, väga halb näide selle kohta, mis on juhtunud ühes või teises või kolmandas, põhimõtteliselt niimoodi laias laastus siiski demokraatia ideaalist juhinduvas riigis kas Euroopas või kusagil mujal, selle tõttu, et seal on olnud võimalus läbi viia siduvaid referendumeid? Näide selle kohta, et näete, mis juhtus, anti rahvale võimalus algatada referendumeid, aga referendumiga tõmmati endale ning kogu riigile ja rahvale häda kaela. Mina ausalt öeldes ei tea ühtegi sellist näidet, aga teie olete sellesse asjasse rohkem süvenenud, võib-olla teie oskate tuua mõne sellise näite, mis võiks võib-olla kvalifitseeruda ka lähema vaatluse objektina, kui arutleda selle üle, kas on mõistlik selliseid samme teha või mitte.

Aitäh! Jälle pean ma vastuse võlgu jääma, selles mõttes, et ma ei saa teile mingilgi moel ühegi näitega appi tulla. Aga poliitilises retoorikas tihtipeale kasutatakse just Eesti näidet, et referendumeid oli 1930. aastatel võimalik liiga kergesti algatada. Minu vastus on – te kindlasti teate seda juba niigi –, et need väited ei ole täpsed, need väited ei vasta tõele. Eesti 1930. aastate majanduskriis oli nii raske, et sellist [olukorda] ei mäletanud mitte ükski elav hing, või kui kasutada levinud väljendit, siis sellega võrreldes on see, mis on meil praegu, morsipidu. Kui lapsed peavad tühja kõhuga magama minema, siis inimesed lähevad väga-väga vihaseks. Kujutame ette, kui meil ei oleks olnud võimalust seda rahulolematust juhtida seaduslike vahenditega. Vaadake, siis ei oleks isegi jahedate eestlaste puhul kolmekümnendate aastate alguses olnud välistatud kodusõda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kas selle seaduse kaudu oleks võimalik lahendada ka sellist olukorda, mis on tekkinud Metsküla kooli ümber? Kas see pakuks kogukonnale lahendust?

Suur tänu! Metsküla kool on ju hea näide. Ma julgen arvata, et juhul kui selline võimalus oleks olnud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses, siis Metskülas sellist vastasseisu ei olekski saanud üleüldse tekkida.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Juhtivkomisjoni seisukohtade ja otsuste tutvustamiseks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Teen lühikese kokkuvõtte komisjonis arutletust. Nii pikka arutelu ei olnud, nagu siin just lõppes, kuna komisjonis [algatajaid] esindanud Ants Froschi sõnade kohaselt on teema kõigile tuttav ja pole tarvis seda uuesti selgitada. Sellega oligi väike sissejuhatus tehtud. Olid mõned küsimused, mida komisjoni liikmed [esitasid]. Kohal oli ka Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste osakonna KOV õigusvaldkonna juht Martin Kulp, kes selgitas valitsuse seisukohti. Tehti järgmised menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. novembril 2023. aastal, aga see on nüüd nihkunud tänasesse päeva. See oli konsensuslik otsus. Teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt oli 6, vastu 1, hääletamata jättis 2 liiget. Viimane otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov. Sellega oligi lühikene arutelu komisjonis lõppenud. Aitäh!

Suur tänu! Teile on paar küsimust. Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Hea ettekandja! Tõtt-öelda paneb selline komisjoni istungi kirjeldus tõeliselt hämmastuma. Oleks ju loogiline eeldada, et komisjonis arutatakse eelnõusid põhjalikult, vaagitakse poolt‑ ja vastuargumente ja selle põhjal tehakse põhjendatud otsus. Aga ma saan aru, et mitte midagi sellist komisjonis ei toimunud. Komisjon tegi tagasilükkamise otsuse ilma igasuguse põhjenduseta. Kas teie meelest on selline praktika normaalne?

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu ma ka alustasin: samateemaline eelnõu oli varasemalt menetluses. Täiskogus lükati ta esimesel lugemisel 20. septembril 2023. aastal samamoodi tagasi ja siis käis minu mälu järgi vähe tõsisem arutelu. Kuna see [teema] oli nüüd täpselt samal kujul komisjonis, siis ilmselt sellepärast ei olnudki pikemat arutelu.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Mind huvitab ikkagi, mis oli see põhjus, miks see [eelnõu] tagasi lükati.

Aitäh! Põhjused on toodud valitsuse seisukohtades, mis on teil materjalide seas olemas. Samamoodi see, et antud eelnõuga rahvahääletuse seaduse muutmise korral jääb nii-öelda siduv kohustus kohalikule omavalitsusele, mis ei ole kuidagi [tasakaalus] ja võib panna [omavalitsuse] sellise probleemide jada ette, mida me täna ette ei näe. Seda on valitsuse esindaja siin lahkesti selgitanud ja ta tegi seda samamoodi ka eelneva eelnõu [arutelul], mis oli siin eelmise aasta lõpupoole.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel [kõnelema] hea kolleegi Varro Vooglaiu. (Varro Vooglaid palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! On tõepoolest väga sümboolne, et me menetleme seda eelnõu täna, 12. märtsil 2024. aastal. Nagu kolleeg Jaak Valge juba osutas ja lähemalt selgitas, möödub täna 90 aastat 1934. aasta 12. märtsi riigipöördest, mille üheks väga oluliseks põhimõttelise tähtsusega tagajärjeks oli asjaolu, et sellega läksid kaotsi rahvaalgatuse õigus ja rahvahääletuste algatamise õigus kui kaks väga olulist instrumenti, millega rahvas saab teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana. Sellel hetkel läksid need põhimõtteliselt kaotsi. Siiani ei ole meie rahvas neid õigusi tagasi saanud. See olukord viitab veelgi põhimõttelisemale ja laiemale probleemile, et Eesti riigielu korraldamisel on deklareeritud ideaalid ja reaalsus omavahel väga tõsises nihkes. Seda nihet me näeme seonduvalt kõikide oluliste põhimõtetega, kindlasti ka seonduvalt demokraatia põhimõttega. Mis on ideaal? Ideaal on deklareeritud põhiseaduse §‑s 1, mis ütleb, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Noh, iseseisvuse ideaali nihkes olemisega on samuti probleem, sellest ma praegu rääkima ei hakka. Aga vaatame seda, kuidas on Eesti Vabariigis lood selle demokraatia ideaali teostumisega. Kui Eesti on riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis loomulikult peaksid rahval olema reaalsed võimalused selle staatuse teostamiseks, vastasel juhul on tegemist tühja ideaaliga, sisutühja ideaaliga – deklareeritud on, aga ei teostu. Kuidas võiks rahvas saada seda oma staatust teostada? Millised vahendid võiksid rahva käsutuses selleks olla? Esimene, vägagi elementaarne vahend on rahvahääletuste kaudu oma staatuse, oma võimu teostamine. Kuidas on Eesti Vabariigis reaalselt lood rahvahääletustega? Kas keegi oskab peast öelda, millal toimus meil viimane rahvahääletus? Ma ei küsi teilt praegu valjuhäälset vastust, aga mõelge korraks, millal see oli, millal sai Eesti rahvas viimati mõne riigielu otsuse langetamisel ise kaasa rääkida, ise otsustajaks olla. See oli rohkem kui 20 aastat tagasi, 15. septembril 2003. aastal, mil toimus referendum Euroopa Liiduga liitumise küsimuses. Ka siis, nagu me teame, oli taustaks massiivne, riiklikult rahastatud ja ka ellu viidud propaganda, selleks et saada nii-öelda õige vastus. Aga see selleks. Fakt on see, et üle 20 aasta ei ole Eestis korraldatud mitte ühtainsat referendumit. Põhiseaduse kohaselt saab ainukesena referendumeid algatada teatavasti Riigikogu. Rahval endal referendumite algatamise õigust ei ole. Ehk veel kord, reformuleerime: rahvas ise kehtiva põhiseaduse kohaselt referendumeid algatada ei saa ja Riigikogu pole pidanud vajalikuks üle 20 aasta rahvale sellist võimalust pakkuda. See on reaalsus. Lähme edasi. Kuidas saaks rahvas veel teostada oma võimu kõrgeima riigivõimu kandjana? Algatades parlamendis seaduseelnõusid. Rahvaalgatuse õigus – seda ka ei ole alates 1934. aasta 12. märtsist. Edasi. Kuidas saaks rahvas veel teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana? Valides endale presidenti. Seda õigust ka ei ole. 1933. aasta põhiseadusega oli riigivanema valimise õigus rahvale ette nähtud, kehtivas põhiseaduses seda õigust meie rahval ei ole. Lähme edasi. Kuidas saab rahvas veel teostada oma staatust kõrgeima riigivõimu kandjana? Noh, kui enam mitte ise mingisuguseid otsuseid langetades, nagu see rahvaalgatuse ja rahvahääletuse õiguse puhul oleks, hea küll, aga siis otsustades vähemalt selle üle, kes peaks olema need inimesed, kes langetavad kõik riigielu otsused rahva asemel või rahva eest või rahva esindajana. Siin me jõuame Riigikogu valimiste korrani ja kohalike omavalitsuste [volikogude] valimise korrani. Presidendi valimise õigust teatavasti mitte mingil kujul ei ole, nagu juba räägitud. Me peame vaatama, milline see kord siis on, kas selle korra kaudu reaalselt teostub rahva tahe, kas reaalselt teostub see, et rahvast saavad esindama need inimesed, keda rahvas tahab ennast esindamas näha. Ma väidan, et ei teostu, see kord on väga vildakas. Esimene väga põhimõtteline probleem on ju üleriigilised nimekirjad, mis võimaldavad hääli üle kanda. Selle tõttu istub siin saalis parlamendiliikmetena väga palju inimesi, terve rida inimesi, keda rahvas ei ole tegelikult enda esindajaks valinud, ja parlamendist on jäänud välja inimesi, väga palju inimesi, kes said palju rohkem hääli kui terve rida inimesi, kes on täna parlamendiliikmeteks. Ei teostu ju rahva tahtmine selles mõttes, kes peaksid siin teda esindama. Edasi, e‑valimiste kord on ju selline, et [need valimised] on täiesti läbipaistmatud, täiesti kontrollimatud ja selle tõttu täiesti ebausaldusväärsed, nii et eksisteerivad väga põhimõttelised ja tõsised kahtlused, kas üleüldse saab valimiste tulemusi käsitleda legitiimsena ehk rahva tegelikku tahtmist esindavana. Vaat selline olukord on meil siis päriselt riigis, kus põhiseaduse §‑s 1 on deklareeritud demokraatia ideaal. Nüüd siis jõuame tänase eelnõuni, kus ei paluta mitte midagi enamat kui seda vähest, et vähemalt kohalike omavalitsuste tasandil võiks algatada siduvaid referendumeid. Hea küll, riigis ei saa rahvas neid algatada, Riigikogu ise ka ei ole juba mitu aastakümmet algatanud ühtegi referendumit, aga vähemalt saaks siis kohalike omavalitsuste tasandil natukenegi demokraatiat harjutada. Mida me näeme mõne hetke pärast, kui see lõpphääletus tuleb? Valdav enamik Riigikogu liikmetest, koalitsioon ilmselt peaaegu in corpore, hääletab selle eelnõu järjekordselt prügikasti. Mida me siis kokkuvõttes võime öelda sellise olukorra kohta? Mitte isegi seda, et Riigikogu enamus ei poolda seda konkreetset eelnõu, vaid seda, et tegelikult Riigikogu enamus, valdav osa koalitsioonist ja ilmselt ka osa opositsioonist ei poolda demokraatlikku riigikorraldust. See on reaalsus, see on tegelikult reaalsus. Praeguses olukorras minu keel ei paindu nimetama Eestit demokraatlikuks riigiks, seda nendelsamadel põhjustel, mida ma kirjeldasin. Eesti ei ole demokraatlik riik, aga olukord on selles mõttes veel hullem, et enamik Riigikogu liikmetest ka reaalselt ei taha, et Eesti oleks demokraatlik riik, sest siis ei saaks nii vääramatult ellu viia ette paikapandud poliitilist programmi ja võib juhtuda, et rahva tahtmine hakkab sellele jalgu jääma. Selline olukord on loomulikult häbiväärne, see ei ole kooskõlas põhiseaduses deklareeritud ideaalidega. Ma siiralt loodan, et ma kunagi näen päeva, kui see olukord muutub. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Koos sellega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 289 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda hääletama ja asume selle hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 289 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 48 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 0. Eelnõu 289 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.