Arupärimine automaksu negatiivsete mõjude kohta lastega peredele (nr 602)

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Riina Solmani, Priit Sibula, Mart Maastiku ja Jüri Ratase 8. veebruaril 2024 esitatud arupärimine automaksu negatiivsete mõjude kohta lastega peredele. Arupärimine kannab numbrit 602. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Riina Solmani.

Aitäh teile, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Head saadikud saalis! Head inimesed, kes te meid õhtuti sidevahendite vahendusel vaatate – aitäh, et jälgite! Saan siin sõnumeid, et te olete olemas ja teile pakub huvi, mida me täna siin arutame. Ma veel kord kinnitan üle, et mulle meeldis teema puhul, mida me käsitlesime mitte eelmises, vaid üle-eelmises punktis, see, et peaminister tsiteeris põhiseadust, et meie ülesanne on tagada riigi, rahvuse ja keele püsimajäämine. Mul isiklikult tekkis selle peale lootus, ja see on hea, sest lootus sureb viimasena. Mulle aga ei meeldinud eelmise punkti juures peaministri etteheitvad silmad ja pirtsakavõitu käitumine, kui ma julgesin küsida tema abikaasaga seotud idavedude puhul, et kas ta on need ikka hukka mõistnud, kui ta pressikonverentsil teisi ettevõtjaid hukka mõistis. Ma ütlen, et siinkohal on väga ebaküps ja ebakohane Riigikogu liikmetest küsijaid üldse süüdistada. Kui peaministrile midagi soovitada, siis seda, et ta saaks üle Riigikogu saalis sellisest pirtsutamisest. Aga nüüd minu arupärimise juurde. Lugupeetud Kaja Kallas, teie juhitav Vabariigi Valitsus on lisaks varasematele maksutõusudele esitanud Riigikogu menetlusse ka mootorsõidukimaksu eelnõu, mille üheks eesmärgiks on sundida inimesi autodest loobuma. Rõhutan: sundida inimesi autodest loobuma. Nüüd te sunnite autodest loobuma ka suurperesid, kus on 7–10 last. Seletuskirjas olete te analüüsinud seaduse mõjusid puuetega inimestele ja märkinud ära vajaduse seoses automaksu kehtestamisega tõsta puuetega inimeste täiendavaid vajaduspõhiseid toetusi, kusjuures neid toetusi tõstetakse minimaalselt. Kui ma küsisin sotsiaalkomisjonis EPIKoja esindaja käest, miks nad sellega üldse nõustusid, siis esindaja vastas väga ausalt, et neil oli valida kas natukene või mitte midagi. Sisuliselt asetati puuetega inimesed fakti ette. Soovimata vähimalgi määral kahtluse alla seada vajadust puuetega inimesi senisest enam toetada, tuleb märkida, et lasterikaste perede puhul on valitsuskoalitsioon teie juhtimisel nende toetusi ju hoopis vähendanud ja nüüd lähete nendelt ka automaksu küsima. Lisaks kaotasite kahe ja enama lapsega perede tulumaksusoodustuse. Koalitsioon on unustanud ka oma lubaduse võrdsustada kõik lapsetoetused. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 sätestab riigile kohustuse lasterikaste perede eest eriliselt hoolt kanda. Vastupidiselt sellele põhiseaduslikule kohustusele olete valitsuskoalitsiooniga juba halvendanud lastega perede majanduslikku kindlustatust ja kavatsete seda automaksu kehtestamisega veelgi teha. Eriti kahetsusväärne on, et seda tehakse ajalooliselt madalaima sündimuse olukorras, demograafilise kriisi eelõhtul. Nüüd on lasterikaste perede liit ise pöördunud Riigikogu poole ja edastanud ka uuringu, küsitluse tulemused. Sellest uuringust selgus, et autosid kasutab 95,7% vastanud lasterikastest peredest ja 92% hindas sõiduki kasutamist hädavajalikuks. Nad ütlevad: auto on lasterikka pere igapäevaelu korraldamiseks ülioluline tarbeese, mis tagab pere ladusa toimetuleku, võimaldab vanematel käia tööl, lastel koolis, lasteaias, huviringis, saada pereliikmel osa tervishoiuteenustest ning teha vajalikke sisseoste – toit, majapidamisvahendid. Me teame, et maapiirkondades ei ole elementaarsed toidukauplused või ka meditsiiniline abi perede elukohtadele väga ligidal. Enamikus peredes on sõiduk ainus vahend, mille abil hoitakse sidet vanavanemate ja muu tugivõrgustikuga, kellega ühte leibkonda ei jagata. Aga just siinkohal on äärmiselt kahepalgeline valitsuskoalitsiooni soov hakata lastega peresid automaksuga koormama ja sundima neist paljusid autodest ka loobuma. Erilise löögi alla satuvad maapiirkondades elavad lastega pered, kuna maal on vähe arenenud ühistranspordivõrk või puudub see sootuks. Sellest tulenevalt on mul teile järgmised küsimused. Miks ei ole mootorsõidukimaksu eelnõu koostamisel analüüsitud selle mõju lastega peredele, sealhulgas lasterikastele peredele? Kas te olete nendest mõjudest teadlik? Miks te soovite halvendada lastega perede majanduslikku kindlustatust? Sundides automaksuga paljusid lastega peresid autodest loobuma, tekib küsimus, kuidas saavad lapsed kooli ja huviringidesse, kui ühistransport puudub. Mida on teie valitsus teinud ja mida kavatseb teha, et täita Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑s 28 riigile pandud kohustust kanda eriliselt hoolt lasterikaste perede eest? Aitäh!

Suur tänu! Kuna kohe-kohe toimub juhataja vahetus, siis võtan Mart Helme küsimuse istungi juhatajale, enne kui [teine juhataja siia jõuab]. Aga peaminister, te võite tulla kõnetooli. Palun, Mart Helme!

Aitäh! Mul on istungi juhatajale see küsimus: kas istungi juhataja on kuidagi eriliselt kohustatud teenima valitsuse loožis istuvaid isikuid või peab ta siiski olema eelkõige puldis ja tegelema saaliga?

Ikka on kohustatud teenima, nagu teidki, head kolleegid. Peaministril oli küsimus selle kohta, et ega juhataja ei eksinud, öeldes, et see on viimane [päevakorrapunkt], sest tema info kohaselt ja algse päevakorra kohaselt oli üks arupärimine veel. Sellest oli jutt, nii et igati asjakohane. Teenin nii peaministrit kui ka teid. Aga nüüd, palun, hea peaminister!

Aitäh! Lähen arupärimise juurde. Esimene küsimus: "Miks on Teie juhitav valitsus riigi rahanduse nn korrastamiseks valinud maksutõusude ja uute maksude kehtestamise selle asemel, et riigi bürokraatiat vähendada?" Teie esitatud väide pole õige. Valitsus on teinud eelmisel suvel väga raskeid otsuseid, mille tulemusena paranes 2024. aasta eelarves eelarve seis 500 miljoni euro võrra. Eelarve kulude kokkuhoiu ja lisatulude leidmiseks on vaeva näinud kõik ministeeriumid, vaadati valitsemisalade sisse, selgitamaks välja süsteemi ja teenuste korrastamiseks vajalikud tegevused. Täiendavalt koostame nulleelarve ja eelarve revisjoni, mis viiakse koos ministeeriumide ja asutustega järk-järgult ellu nelja aasta jooksul. Esimesena vaatavad üle oma teenused ja hindavad nende vajadust ja tõhusust Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ning Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium. Eesmärk on liikuda riigi raha säästlikuma kasutuse poole. Tegevuste mõjus ja tõhus korraldamine on riigijuhtimise pidev protsess, see tähendab, et ka teenistujate, bürokraatiategevuste ja koosseisude ülevaatamine toimub tegelikult kogu aeg. Kõigi ühine huvi on, et riik oleks võimalikult õhuke ja tõhus. Täna, mil on eriti oluline, et meil oleks tagatud julgeolek ja iseseisva riigi toimevõime, on kasvanud meie ootused ka riigitöötajatele ja kvaliteetsetele teenustele. Siin peame üheskoos mõtlema, et kui riigi tegevust üha rohkem koomale tõmmata soovime, siis millistest teenustest me oleme valmis loobuma. Teine küsimus: "Miks ei ole mootorsõiduki maksu eelnõu koostamisel analüüsitud selle mõju lastega peredele, sealhulgas lasterikastele peredele? Kas Te olete nendest mõjudest teadlik ja miks Te soovite halvendada lastega perede majanduslikku kindlustatust?" Automaksu väljatöötamiskavatsuse ja eelnõu koostamise ajal on koostatud mõjude hindamine ja lastega pered on osa sotsiaalsete mõjude hindamise sihtrühmast. Laste omamine ei ole eelduseks, et automaksu kehtestamise järel halveneb oluliselt pere majanduslik kindlustatus. Eestis kehtivad jätkuvalt peretoetused, mida perehüvitiste seaduse kohaselt makstakse selleks, et osaliselt hüvitada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutusi. Peretoetuste eesmärk on jaotada osa riigieelarvest lastega peredele, väärtustades selle kaudu nende perede panust ühiskonda. Kui toetuste jaotamist põhjalikult vaadata, siis selgub, et ühe või kahe lapsega peres on lapsetoetus kuus 80 eurot lapse kohta, kolme lapsega peres on see ühe lapse kohta kuus 237 eurot, kokku 710 eurot kuus, ja seitsme lapsega peres on ühe lapse kohta 187 eurot, kokku 1310 eurot kuus. Tegelikult ei sõltu sõiduki või lausa mitme sõiduki omamise vajadus mitte üksnes laste arvust, vaid muudest teguritest ja maksevõimest. Mootorsõidukimaksu sihtgrupp on väga suur, üle 500 000 autoomaniku, ja mõjutab erinevaid inimesi erinevalt. Seda on maksudisainil igal võimalusel ka arvestatud. Nii on näiteks vanematele sõidukitele kehtestatud vanuse kasvades vähenev mootorsõidukimaksu määr. Kolmas küsimus: "Sundides automaksuga paljusid lastega peresid autodest loobuma tekib küsimus, kuidas saavad lapsed kooli ja huviringidesse, kui ühistransport puudub?" Mootorsõidukimaksuga ei sunnita autost loobuma, see on ja jääb iga inimese enda valikuks. Eestis on vajadus oluliselt muuta inimeste senist suhtumist keskkonda. Eesti transpordisektori CO2 eriheide on senise transpordikorralduse tulemusel pidevas tõusus, saavutada tuleb aga selle tõusu peatumine ja langus. Mootorsõidukimaks on suunatud ka sellele, et Eesti elanikud teeksid keskkonnasäästlikumaid otsuseid. Ühistranspordi paremaks kättesaadavuseks on nii riik kui ka kohalikud omavalitsused palju pingutanud. Selle nimel, et toimiks hea kohalike omavalitsuste ülene ühistransport, on väga palju kaasa aidanud ühistranspordikeskuste loomine. Statistikaameti andmetel oli 2018. aastal ühistransport hästi kättesaadav 76%‑le Eesti elanikest. Sealjuures ei erinenud oluliselt linna‑ ja maapiirkondade olukord. Linnalistes piirkondades oli hea kättesaadavus ühistranspordile 76%‑l ja maapiirkondades 75%‑l elanikest. 100% ehk kõigil elanikel oli hea ühistranspordi kättesaadavus koguni 610 asustusüksuses, kõik need 610 asustusüksust liigitusid maapiirkondadeks. Analüüsis sätestatud hea kättesaadavuse kriteeriumidest ei olnud 2018. aastal ühistransport hästi kättesaadav igale neljandale Eesti elanikule. Selleks, et ka neile paraneks ühistranspordi kättesaadavus, ja selleks, et suurendada säästlikumat transpordikorraldust, viib regionaalministeerium läbi liikuvusreformi ja kaasajastab transpordivõimalused. Regionaalminister tuleb juba lähiajal valitsusse liikuvusreformi tutvustama. Selle reformi täiendav kasu peredele peaks olema see, et meie lastele jääb puhtam elukeskkond ja lapsevanemad vabanevad kohustusest olla lastele taksojuht. Neljas küsimus: "Mida on Teie valitsus teinud ja kavatseb teha, et täita Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahviga 28 riigile pandud kohustust kanda eriliselt hoolt lasterikaste perede eest?" Põhiseaduse kohaselt on erivajadustega inimesed, puuetega inimesed ning lasterikkad pered riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Seetõttu on riigi tugi lasterikastele peredele mitmekülgne. Lisaks igakuistele lapse‑ ja peretoetustele, mida eelnevalt juba loetlesin, on ka paljudel kohalikel omavalitsustel erinevad toetusmeetmed lasterikastele peredele: lasteaia kohatasu [toetus], toiduraha soodustus, huviringide ja laagritoetused. Samuti pakub KredEx eluasemekäendust noortele peredele ning peredele, kes soovivad luua kodu maapiirkonda. Võrreldes 2022. aastaga, nagu ma juba olen öelnud siin varasematele arupärimistele vastates, on peretoetused oluliselt kasvanud. Kolme‑ kuni kuuelapseline pere saab 190 eurot igakuiselt rohkem ning seitsme ja enama lapsega pere saab kuus 290 eurot rohkem. Seda, et suurpered on erilise tähelepanu all, tõendab ka teadmine, et 40% peretoetustest saab 14% [suur]peredest. Aitäh!

Suur tänu, proua peaminister! Teile on päris mitu küsimust. Kõigepealt Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te siin vastates väitsite, et automaksu arutamisel analüüsiti kõik asjad läbi, väidetavalt ka suurperesid puudutav. Äkki te ütlete mulle, et kui, ütleme, viieliikmeline pere ehk kolme lapsega pere saab hakkama tavapärase sõiduautoga, nelja ja enama lapsega pere vajab natuke spetsiifilisemat sõidukit, siis kas te arvutasite ka, kui palju oleks riigieelarvele kulu teinud see, kui nelja ja enama lapsega pered oleks vabastatud sellest automaksust, nii soetusmaksust kui ka sellest järgnevast maksust? Ma arvan, et kui te analüüsisite seda asja, siis äkki see number on olemas. Kui suurt kulu see oleks meie eelarvele teinud, kui nelja ja enama lapsega pered oleksid saanud soodustuse või vabastuse automaksust?

Muidugi ei ole mul sellist arvutust praegu siin kaasas ja ma puusalt [tulistama] ei hakka. Küll aga ma võin öelda seda, et kui me võrdleme toetusi lastega peredele, siis need on lapse kohta suuremad. Nii, nagu ütleb peretoetuste seadus, makstakse neid selleks, et osaliselt hüvitada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutusi. Kui autokulutus on vajalik, siis ka see võib minna sinna alla. Kui me vaatame kolme lapsega näidispere, keda on kõige rohkem, siis kogu sissetulekust moodustavad peretoetused 20%. Teiste riikidega võrreldes on meie osakaal kõige suurem ja absoluutnumbrites oli Luksemburg teisel kohal. Kui võtta ka automaksude erandid, siis endiselt on Eesti süsteem – lapsetoetused, automaksud, kõik – suurperedele soodsam kui nendes riikides, kus on automaksu pealt soodustused, aga pole nii kõrged toetused, kui meil on.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Ma olen juba mitu korda korrigeerinud teie väidet, et Eestis on ülikõrged lapse- ja peretoetused. Aga olgu, see selleks. Küsin nüüd küsimuse. On täitsa elementaarne, et maakohtades ja väikelinnades on autosid rohkem vaja kui linnades ja et suuremad pered kasutavad autosid rohkem ja kasutavad suuremaid autosid kui väiksemad pered. Seega, kui automaksu ülesehitus ei arvesta autot omava pere asukohta, siis on see diskrimineerimine, kui teie keeles rääkida. Ja kui automaksu ülesehitus ei arvesta pere suurust, siis see on samuti diskrimineerimine. Oluline on ka see, et maakohtades ja väikelinnades on sündimus suurem kui suuremates linnades, aga automaks soodustab linnastumist. Minu küsimus on see: kas on olemas analüüs, kui palju vähendab sellisel kujul kehtestatav automaks sündimust?

Aitäh! Selles mõttes ma ei oska öelda, et seal oleks seos, aga ma võin öelda seda, nii nagu ma ka enne vastasin, et ei ole nii, et maapiirkonnas peab automaatselt autot kasutama. Nagu ma ütlesin, 100%-l ehk kõigil elanikel oli hea ühistranspordi kättesaadavus 610 asustusüksuses. Kõik need 610 asustusüksust liigitusid maapiirkonnaks. See, et seal pääseda liikuma, ei tähenda automaatselt seda, et auto on vajalik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma ikka imestan nende vastuste üle, aga noh, Võrklaev siin automaksu eelnõu ette kandes ütles meile, et selle maksu eesmärk ongi, et 3% autoomanikest loobuks autost ja selle kasutamisest. Te teate väga hästi, et suurpered on kõige haavatavamas majanduslikus olukorras, tegelikult lastega pered üldiselt, ehk et suure tõenäosusega on just nemad selle 3% hulgas, kes valitsuse seatud eesmärgi kohaselt autost peavad loobuma. Ma teadsin, et üks teie küüniline vastusevariant on, et aga neile ja nendele lastele jääb seetõttu justkui puhas loodus ja kliima. Automaksu eelnõu ehk seda, miks on õige inimeste vara kallale minna, sundides neid oma varast loobuma, põhjendas Võrklaev ka just sellega. Ta ütles samuti, et keegi ei sunni neid loobuma, see on nende oma valik. Nii tore, eks ju, valida. Näete, siin on üks pastakas, valige nende vahel. Aga mida see ikkagi nendele peredele, kes ei jaksa seda automaksu maksta ja peavadki autost loobuma, päriselt tähendab? Ja tõesti, seal maapiirkondades, kus ei ole bussi, ei ole ühistransporti, liikuvusreform neid ei aita, aga lapsed on, liikuda on vaja – mis saab?

Aitäh! Kõigepealt, suured pered ei ole kõige haavatavamas olukorras. Kõik faktid näitavad, et kõige haavatavamad on üksikvanemaga pered, kõige haavatavamad, kõige raskemas olukorras. Nii et see ei vasta tõele. Kui me võtame autoga seotud kulud – on kütus, on kindlustus, on remondiga seotud kulud –, siis sellega võrreldes on automaksukulu väga väike, tegelikult kogu kulu, mis autole läheb. Kui me vaatame, kui palju tõusis vahepeal, kaks aastat tagasi, kütuse hind, siis see on tunduvalt suurema mõjuga, kui see automaks hetkel on, ja see ei pannud inimesi autost loobuma.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Fakt on see, et teie valitsuse poliitika ja see konkreetne automaksuplaan on üdini – üdini! – omandivaenulik, vabadusevaenulik, inimese isikliku valiku vaenulik. See on põhimõtteliselt radikaalne vasakpoolne programm, mida te viite ellu liberaalsete loosungite all. Te tahate, et inimestel ei oleks liikumisvabadust ja omandit. Ühtlasi on see selgelt rünnak perede vastu, maainimeste vastu, kaugemates piirkondades elavate inimeste vastu. Siin pole midagi vaielda. Mart Võrklaev ka siin rääkis meile, kuidas seda kõike tehakse sellepärast, et meil jääks puhtam loodus järgnevatele põlvedele, ja tehakse ka sellepärast, et järgnevatele põlvedele ei jääks suurt riigivõlga. Mul on lihtne küsimus: kui kogu teie valitsuse poliitika on eestlased välja suretada, igal võimalikul moel suured pered välja suretada, nii et lapsi ei oleks, kellele me seda loodust hoiame, keda huvitab see võlg? Varsti ei ole ju enam eestlasi.

Aitäh! Teie väited ei vasta tõele. Me teeme kõik just selle jaoks, et Eesti riik, eesti rahvas, keel ja kultuur püsiks, selle jaoks teeme. Ja muide, kui te ütlete, et see automaks on nii saatanast, et kõik lõpeb ära, siis mul on teile halvad uudised: Euroopa Liidu kõikides riikides on automaks. Mina teadsin kogu aeg, et Leedus ei ole, aga nüüd ma vaatan siit, et ka Leedus on see maks. Muide, kui ma vaatan näiteks Ungarit – teie suur ideaalriik, eks ole –, siis automaksusoodustusi lastega peredele ei ole.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Põhiseaduse § [28] ütleb, et nii puuetega inimeste kui ka suurperede eest tuleb erilist hoolt kanda. Siin on juba eelpool kõlanud, et rahandusminister on siiski päris otsesõnu andnud mõista, et üks automaksu eesmärk on autostumise vältimine, ehk ju sunnitakse siiski [autost] loobuma. Ta on öelnud ka seda, et peretoetused ongi tõusnud selleks, et neid kulusid katta. Sotsiaalkaitseminister on jälle väitnud, et tema ei ole sellepärast lasterikaste perede liiduga koostööd teinud, et nemad pole tema poole pöördunud, nemad pöördusid ainult Võrklaeva poole. Kuidas te kommenteerite oma valitsuse ministrite arvamusi? Kas te peate neid pädevateks? Kas te peate oma ministreid empaatiliseks, eriti sotsiaal[kaitse]ministrit, kes arvab, et tema ei liiguta lillegi enne, kuni lasterikkad [pered] ise tema juurde uuesti anuma tulevad? Kui empaatiliseks te peate oma rahandusministrit ja sotsiaal[kaitse]ministrit, kelle mõttelend ei ole viimase poole aasta jooksul teinud muud, kui häbistanud suuri peresid, murdnud neile sõna, valmistanud neile ebakindlust ja muret?

Nimetatud ministrid on väga pühendunud oma tööle ja sellele, et Eesti riik ning [eesti] kultuur ja rahvas kestaks.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt tahan teha märkuse selle kohta, kuidas te küsimustele vastasite. Jah, selle kohta, kuidas te maha vuristasite seal omaette pobisedes. Kui ma oleksin Voldemar Panso, ma ütleksin: "Hinne 1, läbikukkumine! Ärge enam tulge siia lavakunstikateedrisse!" Võiks ikka nii palju viisakust olla, et selge häälega ja küsijatele otsa vaadates arusaadavalt rääkida. See on üks asi, mida te maha vuristasite, see on tegelikult ju ametnike jutt. Mind huvitab, mida te isiklikult arvate sellest, et te sekkute sõna otseses mõttes mitte ainult minu ellu, aga ka minu ellu, pannes mulle peale sundvalikud, missuguse autoga ma tohin sõita, ei tohi sõita, millal ma tohin sõita, kui kallis see [auto] on, kui palju ma pean maksma registreerimistasu ja nii edasi ja nii edasi. Teate, ausalt, mis see kõik teie asi on? Mis see teie asi on, kuidas üks tavaline Eesti inimene langetab oma autoostuvaliku, kui palju ta seda [autot] kasutab, kui palju see talle vältimatult vajalik on …

Teie aeg!

… kui palju tal seda lõbusõiduks vaja on, millal ta sellega reisima läheb? Mis see teie asi on? Kust te olete võtnud endale õiguse panna Eesti inimesed sellisesse sundviskesse? Kust te olete võtnud endale selle õiguse?

Mart Helme, teie aeg!

Vastake palun sellele küsimusele!

Valikuid teete ikka teie. Keegi teie eest mingeid valikuid tegema ei hakka.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Täpsustan, te mainisite tõesti ühistransporti, aga unustasite mainida, et maaliinidel olete tasuta ühistranspordi ära kaotanud. Automaksu viite sisse, aga tasuta ühistranspordi kaotate. Kui keegi isegi tahab teha keskkonnasäästlikku valikut, siis ta peab selle eest ikkagi ka peale maksma. Aga see selleks. Mul on küsimus selle kohta. Lasterikastele peredele te erisust ette ei näe. Vaadates seda diskussiooni, mis meil rahanduskomisjonis on toimunud, ma võin kohe ennetavalt öelda, et ega Reformierakond ka ei plaani seda toetada. Aga just ühes eelnevas päevakorrapunktis te tõite välja väga olulise momendi. Te tõite välja, et eriti keeruline on meil olukord üksikvanematel, kes kannatavad kõige suurema vaesusriski all. Tõesti, nii see ka on. Miks te siis pole näinud ette erisust ehk automaksuvabastust just üksikvanematele? Keskerakond on muide esitanud sellekohase muudatusettepaneku.

Aitäh! Kõigepealt teie küsimuse esimese poole juurde. Vaadake, teenused maksavadki ja ühistranspordil on ju kulud, lihtsalt maksumaksja maksab need kinni. Kui on olnud küsitlused, siis inimesed pole öelnud, et probleem on selles, et ühistransport on kallis. Probleem on selles, et ühistransport ei vii sellest punktist, kust neil on vaja, sinna, kuhu neil on vaja, sellel ajal, kui neil on vaja. Sellega liikuvusreform tegelebki. Ka minu üllatuseks nüüd, kui tasuta ühistransport on ära kaotatud, inimesed tegelikult selle üle väga ei kurda. Selle tasuta ühistranspordiga kaasnes muid muresid, nagu me väga hästi teame. Mina toetan lihtsat ja selget maksusüsteemi ilma erisusteta, sest erisusi saab tavaliselt ikkagi kuritarvitada. Sotsiaalpoliitikat ei tehta maksupoliitika kaudu, vaid sotsiaalpoliitikat tehakse toetustega, mida me maksudena kogume. Minu nägemus on see, et see läheks eelkõige neile, kes seda päriselt vajavad, mitte kõigile.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on teile konkreetne küsimus ja tähelepanek. Maakoolide, ka maagümnaasiumide lapsed tuuakse põhiliselt autodega kooli. See ühistransport on luul, seda ei ole. Vähemalt ei ole seda Otepääl. See ei tööta. Mõned võib-olla saavad [ühistranspordiga kooli], võib-olla 10%, mitte rohkem. Kui te olete hommikul gümnaasiumi juures, siis te näete, et seal pole mitte kümned [autod], vaid 50–100 autot, mis toovad lapsi kooli. COVID-i ajal ja selle järgselt kolisid väga paljud pered maale elama, lootes, et neil on võimalik lastega seal paremini toime tulla. Ja minu küsimus on see. Te olete väitnud, et te olete Otepääl käinud ja kohtunud seal ettevõtjatega enne valimisi, samamoodi olla te ka Otepääl spordilaagris olnud ja seal poliitikast mitte rääkinud. Mul on konkreetne küsimus: kas te tuleksite 4. juunil, Eesti lipu tähistamise päeval Otepääle ja räägiksite seal sellel tseremoonial ka päris maainimestega?

Aitäh! Mul ei ole oma kalendrit kahjuks kaasas. Ma käin mööda Eestimaad kogu aeg ringi ja kuulan inimeste muresid. Kas ka sellel konkreetsel päeval? Tähendab, minu meelest kindlasti ei tohiks selliseid tseremooniaid päevapoliitikaga kuidagi hägustada, aga minu teada Kagu-Eestisse ma tulen visiidile vist järgmisel kuul, kui ma õigesti mäletan. Ma võin eksida, aga igal juhul plaanis on mitmepäevane visiit. (Hääl saalist.) Aga millised on need mitte päris inimesed? Kui me teeme rahvamajas kohtumise, miks te ütlete, et need pole päris inimesed, kes sinna tulevad? Me avaldame reklaami ajalehes, inimesed tulevad kohtuma. Kas need inimesed, kes ei jaga teie seisukohta, ei ole päris inimesed? Mille järgi te klassifitseerite, kes on päris inimesed? (Hääl saalist.)

Järgmisena Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Minu küsimus on lihtne. Üsna mitu korda selle arutelu juures ja ka varem on tõstatatud küsimus selle kohta, et kas te mõistate, et see automaks mõjub suurtele peredele ja keskustest kaugemal elavatele inimestele koormavamalt kui teistele. Selle põhjus on lihtne. Tõepoolest, te lugesite ette, et 600 asustusüksuses, mida saab lugeda maapiirkonnaks, oli ühistranspordiga kõik hästi, aga tegelikult on palju piirkondi, kus ei ole hästi. Ma ise elan sellises kohas, kus ühistransport liigub harva. Minu küsimus ongi, et kas te saate aru, et nendele ühiskonnagruppidele … Ja ärge vastake, et need ei ole kõige haavatavamad – jätame selle kõrvale. Kas te saate aru, et see on koormavam nendele, kellel on vaja suuremat autot elulistest põhjustest tulenevalt, ja nendele, kes elavad keskustest kaugemal, eriti kui neil on ka lapsed? Kas te saate aru sellest, et see on põhimõtteliselt koormavam nendele ühiskonnagruppidele?

Seetõttu on meil näiteks peretoetused, mis on kolme lapsega peres ühe lapse kohta 237 eurot, ehk need pered saavad rohkem toetusi kui pered, kus on üks või kaks last. Regionaalselt on meil erinevad asjad, mida me teeme, [näiteks] toetame koole maapiirkondades, et väikseid koole kinni ei pandaks, liikuvusreform peaks [olukorda parandama]. Me ei tee seda automaksu … Me ju arvestame ka regionaalset komponenti selle kaudu, et vanemate autode puhul makstakse väga väikest maksu. See on tõsiasi, et maal on vanemad autod kui linnas, kus on rohkem vahendeid. Kui see maks on 4 eurot kuus ehk [48] eurot aastas, siis see on väga väike kulu võrreldes muu kuluga, mis muidu auto peale läheb.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, Mart Võrklaev on öelnud, et mootorsõidukimaksu fookus on seatud rohkem keskkonnamõjude vähendamisele, laiema eesmärgiga nügida inimesi tegema keskkonnasäästlikumaid valikuid. Ka teie, rääkides demograafilisest kriisist, viitasite kliima soojenemisele. Siit küsimus: kas tegelikult toimub automaksuga nügimine, et pered ei muutuks paljulapseliseks?

Ei toimu.

Austatud peaminister, ma tänan teid teie ettekande ja teie vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Riina Solmani. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Nüüd siis veidikene sellest, millest me oleme täna siin juba pikalt rääkida saanud. Mul on veel kord tore öelda, et peaminister väidab siin, kuidas seistakse rahva, keele ja kultuuri püsimajäämise eest. See annab mulle lootust, sest lootus sureb viimasena. Aga see on lausa huumor, kui ta väidab, et seda teevad ka rahandusminister Võrklaev ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Nad on tõepoolest oma tegude ja sõnade poolest läbi aegade kõige laste‑ ja perevaenulikumad ministrid. Kuidas me tagame selliste ministritega oma rahva, keele ja kultuuri püsimajäämise, kui tänane valitsus seda tegudes tegelikult ei toeta? Hea, et põhiseadust on nüüd hakatud peaministri suu läbi nimetama, see tõesti on hea asi. Valitsus toimetab hoopis vastupidi: annab peredele järjest hoope, kaotab võimule saades esimese asjana ära tulumaksusoodustuse alates pere teisest lapsest ja sealt edasi ehk annab hoobi sinna, kus võiks olla lootust, et tuleb ka kolmas laps, võib-olla rohkemgi. Mulle ei meeldi see, et peaminister laseb oma ministritel solgutada ja närutada lasterikkaid peresid. Peaminister murdis esimese asjana oma viimast valitsust moodustades valitsusjuhina sõna kõigi perede ees ja põhjustas ebakindlustunde kasvu laste saamisel. Lastega peredelt soodustuse äravõtmine on perede hirmutamine. Lastega pered kirjutavad meile Riigikogusse. Lastega pered ja lasterikaste perede liit on kirjutanud korduvalt Riigikogule palvekirju ja anunud, oma abipalvetega käinud siin kohal, aga teie, sotsiaalkaitseministri, rahandusministri ja Reformierakonna kõrvad on tervikuna jäänud kurdiks. Ma ei hakka rääkima sellest, et võimule tagasi tulles te ju lubasite rahvale, et maksud ei tõuse. Te valetasite! Muu hulgas kasutasite te erakonnana, ka ERJK hinnangul, mõttekoja SALK pakutud võimendust, mille eest te pole siiani tasunud, mistõttu võib ka teie enda valimistulemusi pidada saavutatuks ju hoopis keelatud annetuse najal. Ja nüüd sellest faktist, mida te korduvalt esitate, justkui raskustes ei ole mitte 14% [peresid], lasterikkad pered, kes muu hulgas kasvatavad üles ligikaudu pooled Eesti lapsed ehk kannavad poole koormusest, vaid teie ütlete, et üksikvanemad. Muu hulgas on väga suur vahe, kas tegemist on üksinda last kasvatava vanemaga, kellel ei ole lähedastest toetusvõrgustikku, või on tõepoolest tegemist üksikvanemaga, kes võib olla mitmekordse keskmise palga saaja, nagu olin mina kümme aastat. Aga võib olla ka miljonär. Seega, te peaksite väga kontrollima, milliseid jutupunkte teie sotsiaalkaitseminister, kes on juhtumisi kõigi aegade kõige laste‑ ja suurperede vaenulikum sotsiaal[kaitse]minister, teile üldse ette sokutab. Jah, teie sotsiaalkaitseminister vastab infotunnis kaamerate ees küsimustele uute kärpeplaanide kohta seoses lasterikaste peredega. Väga hoolivalt vastab, aga üldse mitte selle kohta, mida küsitakse. Kaamerate ees ütleb ta, et ta ei tee üldse peretüüpide vahel vahet. Ja kui juttu tuleb suurperedest, hakkab ka sotsiaalkaitseminister üksikvanemate jutupunktiga seda olukorda lahendama, justkui sellel peretüüpide vastandamisel oleks üldse mingisugune õigustus. Palun lõpetage Reformierakonna poolt erinevate peretüüpide vastandamine! Ja palun tehke ära automaksuvabastus nii suurperedele kui ka üksikvanematele. Sellel oleks jumet. Siinsamas Riigikogu kinnistes tubades, kus kaameraid pole ja poliitikud on omavahel, hammustab teie sotsiaalkaitseminister nina otsast, kui julgeme küsida tema enda varasemate väljaütlemiste kohta, kus peretüüpide vahel vahetegemine paraku väga hästi välja tuleb. 16. veebruaril "AK" uudistes tema enda öeldud kommentaar suurperede kohta mõjus sellisel kombel, et suurpered tundsid ennast väga haavatavatena, ka hirmunutena sellest, mis lubatud mõjuanalüüsi tulemusel sügisel veel nende jaoks ettevalmistamisel on. Paljud meist siin saalis said pärast seda konkreetset "AK" uudistelõiku mitmeid murekirju pereemadelt. Igaüks saab seda kõnealust uudist ise lugeda. Allpool toon ära tsitaadid, mis just suurperesõbralikult ei kõlanud. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo hinnangul on varasemalt peretoetusi tõstetud neid sügavamalt analüüsimata ja nüüd läheb märkimisväärne summa paljulapselistele peredele. Me näeme ka, et 2023. aastal … Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

… on lasterikkad pered saanud peretoetustest 40%, aga teame, et lasterikkaid peresid on umbes 14%. Väiksem grupp saab väga suure osa toetusest, ütleb sotsiaalkaitseminister. Ta jätab lisamata, et see väiksem osa, 14%, kasvatab elukaare jooksul üles ligikaudu pooled Eesti lapsed ja ongi õigustatud iga lapse puhul riigi tuge saama. Ta ei selgita, et peretoetus aitab suurperedel vajalikke elutingimusi luua, avaramaid, kui on rohkem lapsi, kuna võib-olla mõlemad vanemad ei saa laste kõrvalt palgatööd teha. Riisalo rõhutab seal uudises, et ta ei pea sellist olukorda õigeks ja selle tõttu otsustas valitsus sellest aastast lasterikaste perede toetusi kärpida 31%. Kui selline jutt rahvusringhäälingus on kõiki peretüüpe toetav ja ei vastanda väiksemaid peresid suurematele, siis toetab Signe Riisalo suurperesid ikka väga äraspidisel moel. Mulje jääb avalikust hoolimatusest või lausa vaenamisest ja kavatsusest uue analüüsiga sügisel veel rohkem suurperede toetuste kallale minna. Huviga ootan, milliseid kärpeid ta oktoobrikuusse planeerinud on. Ministeeriumil on kohustus 50 miljoni eest kärpeid teha. Nii, ma vaatan, et mul on veel aega.

Kaks minutit.

Aitäh! Paragrahv 27 reguleerib üleüldist perekonnaelu kaitset ehk tõrjub riigi sekkumist perekonnaellu, paneb vanematele kohustused ja õigused laste kasvatamisel ning seab raamid abielule ja sellega kaasnevatele õigustele ja kohustustele. Paragrahv 28, mida me oleme korduvalt siin tsiteerinud, kaitseb aga seevastu konkreetset ühiskonnagruppi üleüldisest sättest eraldi, sest nende toetusvajadus ja vaesusriski langemise tõenäosus on oluliselt suurem. See on ju ka loogiline. Kui on laua ümber rohkem suid kui üks, siis on ka rohkem vajadusi, rohkem kulusid. Seega on päris kummaline, et põhiseaduse tasandil me teame täpselt, et lasterikaste perede vaesusrisk on kõrge ja nad ongi õigustatud saama suuremaid lapsetoetusi ning neil on suuremaid takistusi sissetulekuid teenida, sest lasterikkuse tõttu tuleb vanemal tööelust eemal olla, aga poliitikas või poliitikule või ka peaministrile peame seda ikka ja jälle eraldi õigustama, nagu see oleks meie enda väljamõeldud probleem. Lasterikkad pered on reaalsus. See, et nad elavad maapiirkondades, on reaalsus, see, et seal on [puudulik] ühistranspordiühendus, on reaalsus. Jutt, et suurperetoetus on ju nagunii suurem, ei ole Reformierakonna väljamõeldis. Kui see oleks teie teha, siis seda suurperetoetust ei olekski olnud ju. Kõik erakonnad peale Reformierakonna on tegelikult sellest suurperede fenomenist aru saanud, nii nagu omal ajal ka põhiseaduse loojad, kui nad selle [sätte] lõid. Võib-olla oleks teil siiski mõistlik lugeda veel korra läbi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, et saada [seadusega] rohkem tuttavaks, ja lugeda ka läbi oma sotsiaalkaitseministri ülesastumised, et näha, kuidas ta tegelikult peretüüpe omavahel vastandab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Keskerakond on jätkuvalt seisukohal, et automaksu sisseviimine praeguses majanduslikus olukorras on ebaõiglane ja kahjuks lööb kõige valusamalt meie kõige haavatavamaid ja nõrgemaid ühiskonnaliikmeid: lasterikkad pered, üksikvanemad, pensionärid, eriti üksi elavad pensionärid, maal elavad inimesed. Ma tahan kogu sellele olukorrale anda lühikese juriidilise hinnangu. Esiteks, meil kehtib sotsiaalriigi põhimõte, mis on põhiseadusliku kaitse all. Õiguskirjanduses on seda lahti kirjutatud ja öeldud: see põhimõte tähendab seda, et avalik võim hoolitseb ühiskonna abivajavate liikmete eest ega jäta kedagi hätta. Põhiseaduse § 28 käis täna mitmeid ja mitmeid kordi läbi: lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Ka selle kohta on õiguskirjanduses eraldi välja toodud, mida see tähendab. See tähendab, et lasterikastele peredele, nõrgematele ühiskonnaliikmetele peab riik oma tegevuses tähelepanu pöörama nii õiguse loomisel kui ka rakendamisel. Kusjuures just sellesama põhiseaduse paragrahvi tõttu on täiesti arusaamatu, miks automaksu kehtestamisel pole lasterikastele peredele mingeid erisoodustusi tehtud. Kui me loeme põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, siis seal on eraldi toodud selline lõik, et mõnel juhul tulebki riigil sisse viia erisoodustusi sisaldavaid norme. Aga mis meil tegelikult toimub? Tundub, nagu ma juba oma eelmises kõnes mainisin, et peaministril on oma põhiseadus, ja selle järgi on erilise hoole all meil pangad, mitte lasterikkad pered. Peaminister mainis, et ta toetab lihtsat maksusüsteemi ilma erisusteta. Maksuerisused võiksid minna neile, kes neid päriselt vajavad, mitte kõigile. See on peaministri tsitaat. Aga vabandust väga, kes siis veel seda maksuerisust vajaksid kui mitte lasterikkad pered, aga ka näiteks üksikvanemad? Lisaks ma loen, mul on siin ees, mida on öelnud oma arvamuses Riigikogu lasterikaste perede toetusrühm. Nemad on kirjutanud, et sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo kinnitusel pole lasterikastele erandi tegemist valitsuses isegi arutatud. Vähe sellest, et seda pole arutatud, me ei saa rääkida isegi sellest, et keegi oleks midagi planeerinud, kavatsenud erisoodustust välja töötada. Samas me teame, et just lasterikaste perede puhul vaesusesse langemise risk, selle realiseerumine on rohkem tõenäoline kui mõne muu ühiskonnarühma puhul. Euroopa sotsiaalharta artiklite kohaselt tuleb riigil lasterikaste perede vaesusesse langemise vältimiseks anda muu hulgas sobiva suurusega lapsetoetusi. Seega olukorras, kus riik paneb ühiskonna kõige haavatavamad grupid automaksuga raskemasse seisu ja seejuures nende olukorra parandamiseks leevendusmeetmeid ei rakenda, on tegemist põhiõiguste riive intensiivsust suurendava teguriga. See võib tähendada muu hulgas ka seda, et erinevate asjaolude koosmõjus on mootorsõidukimaksu eelnõu vastuolus põhiseadusega. Teisisõnu: valitsus paneb lasterikkad pered, aga ka teised nõrgemad sotsiaalsed rühmad automaksu näol palju raskemasse seisu ja seejuures ei taga mingeid toetusi ega ka mingeid leevendusmeetmeid. Vastupidi, näiteks lasterikaste perede puhul on toetust hoopis vähendatud. Sellises olukorras võib tõesti olla väga tugev põhiseaduslik riive. Seetõttu on Keskerakond esitanud automaksu eelnõu kohta üle 300 muudatusettepaneku. Me oleme seal välja toonud kõik riivatud ühiskonnarühmad, sealhulgas paljulapselised pered, oleme välja toonud üksikvanemad, neid rühmi on veel. Seda ebameeldivam on kuulda, kuidas reformierakondlasest rahanduskomisjoni esimees väidab, justkui Keskerakonna muudatusettepanekud pole siirad ja nendega ei peaks tegelema. Palun kaks minutit juurde.

Palun, kaks minutit juurde!

Mina käisin neid muudatusettepanekuid tutvustamas rahanduskomisjonis ja arvake ära, kui palju aega ma sain, mitu minutit ma sain oma ettepanekute tutvustamiseks. Ma sain lausa kolm minutit aega! Kolm minutit aega, et tutvustada sisulisi muudatusettepanekuid. Nii et kui Reformierakond väidab, et meie siin ei soovi sisulist arutelu, siis mina väidan, et ainus, kes seda sisulist arutelu väldib, on just Reformierakond. Jah, me tõesti soovimegi seda, et automaksu menetlus ei jätkuks. Meil on siiamaani soov, et valitsus kehtestaks selle asemel hoopis liigkasumimaksu pankadele. Seejuures on meie muudatusettepanekud sisulised. Ja me soovime, et pöörataks tähelepanu, kui paljudele Eesti inimestele see automaks reaalselt haiget teeb. Ma tuletan meelde, kes minu eelmist sõnavõttu ei kuulnud, et Keskerakond korraldab automaksuvastase meeleavalduse juba sel pühapäeval kell 12 superministeeriumi ees. Ma ootan kindlasti kõiki osalema, sest me saame koos ära kinkida ühe ilusa Audi 80 rahandusminister Mart Võrklaevale. Nii et ma ootan väga kõigi osalemist. Seisame koos automaksu vastu! Aitäh!

Rain Epler, palun! Palun teid nüüd Riigikogu kõnetooli.

Aitäh, hea eesistuja! Proua peaminister! Selle automaksuga, mida me siin nüüd arutanud oleme, on huvitav lugu. Seda nii peaminister kui ka teised koalitsioonipoliitikud põhjendavad erinevalt, sõltuvalt sellest, millisele probleemile parasjagu tähelepanu juhitakse. Kui küsimus on näiteks lastega perede ja maal elavate inimeste halvenevas toimetulekus, siis räägitakse vajadusest maailma ja kliimat päästa. Kui küsimus on selles, mis puudutab inimeste liikumisvõimaluste halvenemist, räägitakse muinasjuttu hästi toimivast maapiirkondade ühistranspordist. Ja kui näiteks juhitakse tähelepanu sellele, et maksuga piiratakse inimeste valikuvabadust, siis vastatakse täiesti tuima näoga, et keegi ei soovi inimestele öelda, kas nad peaks või ei peaks autot omama, lihtsalt maksu tuleb maksta. Juba ongi unustatud jutt sellest, et alguses öeldi, et autosid peaks vähem olema, sest maailm on vaja ära päästa. Tegelikult see automaks istub väga hästi mustrisse, mille nimi on rohepööre, ja see tont käib eriti mööda Euroopat, aga ka mujal maailmas ringi. Juba viis-kuus aastat või natuke rohkem tagasi kangastus mulle see lõppjaam, kuhu me selle pöörde tulemusena jõuda võime. See on selline ühiskond, mida väga värvikalt kirjeldab film ja ka samanimeline raamat "Näljamängud". Kes ei ole näinud, võiks vaadata ja siis mõelda selle rohepöörde, selle eesmärkide ja võimalike tulemuste üle. See on ühiskond, kus väga kitsas ring, nimetagem seda "eliidiks", saab nautida piiramatut ressursside kasutamist, saab oma soove ja ihasid rahuldada täpselt nii, nagu pähe tuleb, aga ülejäänud ilmarahvas peab väga kasinalt toime tulema. See on see niinimetatud nügimine, et inimesed muudaksid oma käitumist, aga tegelikult rünnatakse sellega eraomandit, ollakse vastu heaolu kasvule ja üldse heale elule kui millelegi, mille poole me peaksime püüdlema – jõukama ühiskonna poole. Ja tegelikult on lääs selles suunas väga pikalt tegutsenud. Ma loodan, et ajutiselt. Nüüd on toimunud pööre lääne inimeste mõtlemises ja terve mõistus jõuab peatselt koju tagasi. Sellele automaksule tuleb vastu seista nagu ideele 15 minuti linnast, mis võib esitluses näida kui midagi ilusat, aga mis tõenäoliselt jõuab selleni, et sind ei lastagi välja sealt, kus sa tööd pead tegema. Tuleb samamoodi vastu seista nagu ülekompenseeritud taastuvenergiale, kohustuslikule taimetoidule üleminekule ja kõigele muule taolisele. Kui nüüd tagasi tulla automaksu juurde ja selle juurde, et peaministri sõnul automaks ei mõjuta lastega peresid negatiivselt, sest meil on nii helded lapsetoetused, need aitavad seda mõju leevendada, siis siin võiks korraks üle käia mõned numbrid. Võtame näidiseks perekonna, kus on kaks keskmist palka teenivat vanemat. Keskmine palk oli möödunud aasta viimases kvartalis 1904 eurot, netosummas circa 1640. Kui neil on üks laps, siis on perel koos lapsetoetusega kasutada 1120 eurot pereliikme kohta. Kui kaks, siis juba 860. Kolme lapsega kukub see 794-le ja nelja lapsega 675 eurole ühe pereliikme kohta. Nagu me teame, lapsed, sõltumata, kui palju neid peres on, tahavad käia trennis, neile on vaja riideid ja nii edasi, toidust rääkimata. Nii et kui pereliikme kohta [vaadata, siis] ikka päris nii ei ole, et suurtel peredel on palju lihtsam. Liigume sellesama näitega Võrumaale, kus keskmine palk on märksa väiksem: brutona ligi 1500, netos 1320 juures. Kui neil on üks laps, siis pereliikme kohta on 905 eurot. Kahe lapse puhul circa 700 eurot. Kolme lapse puhul 660 ja natuke peale. Ja nelja lapse puhul 568 eurot pereliikme kohta. Nii et jutt sellest, et mida rohkem sul on lapsi, seda kergem on sul toime tulla, ei vasta tõele. Millegipärast peaminister sellest aru ei saa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud. Ma tänan.