Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu (290 SE) esimene lugemine

Tänane 14. päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 290. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Martin Helme. Palun! Vabandust, Martin Helme! Enne kui te tulete, on Henn Põlluaasal küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Ma vabandan Martin Helme ees, et ta nüüd peab natuke ootama. Te olete olnud selle koosseisu algusest peale Riigikogu esimees. Lihtsalt tänaste korduvate opositsiooni eelnõu tagasilükkamiste valguses [küsin] – kokku on neid ju ilmselt kümneid ja kümneid olnud –, kas te mäletate ühtainustki opositsiooni eelnõu, mille koalitsioon oleks heaks kiitnud?

Aitäh, Henn Põlluaas! Te kindlasti mäletate hääletust poliitilise kultuuri parandamise osas. See on vähemalt üks väga konkreetne näide, mis mul tuleb kohe meelde, kus on toetatud opositsiooni algatust. Martin Helme läks juba oma koha peale tagasi, aga nüüd tõepoolest, palun, Martin Helme Riigikogu kõnetoolist! Jaa, Martin, kõnejärjekorras sa olid juba olemas. Palun, Martin Helme!

Aitäh! Head kolleegid! Jah, meil on täna olnud siin mitu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse [muutmist], KOKS-i [muutmist], nagu seda nimetatakse. See seadus on tegelikult väga päevakohane. Nimelt kuulsime – see vist oli nädalavahetusel või mõned päevad tagasi –, kui Kaja Kallas rääkis sellest, kuidas temal on EKRE abi vaja selleks, et muuta kohaliku [omavalitsuse] valimise seadust niimoodi, et Vene kodanikud ei saaks Eestis hääletada kohalikel valimistel. No seda positsiooni on meie erakond väljendanud ju nüüdseks juba vähemalt, ma ei tea, kolm Riigikogu koosseisu. Aga on oluline vahe või täpsustus siin. Kui Kaja Kallase poliitiline elu püsib üldse selle peal, et ta võimalikult palju suudab russofoobset retoorikat suust välja ajada, siis meie jaoks ei ole küsimus mitte ühe või teise riigi või ühe või teise rahvuse mitteosalemises Eesti valimistel, vaid küsimus on selles, et Eesti valimistel saaks osaleda ainult Eesti kodanikud ja üldse teiste riikide kodanikud, kaasa arvatud kolmandate riikide kodanikud, osaleda ei saaks. Siin tuleb muidugi täpsustada, et Eesti liitumisleping Euroopa Liiduga ütleb, et Euroopa Liidu riikide kodanikud peavad saama Eestis hääletada. Siin on ka omad nüansid, aga põhimõtteliselt nad peavad saama hääletada. Nii et kui me räägime valimisõigusest, siis Eesti ja Euroopa Liit on need kaks, kes saavad ja võivad, ja kolmandad riigid ehk kõik ülejäänud riigid maailmas ei peaks saama hääletada kohalikel valimistel Eestis. See peaks olema nii lihtne. Ei ole loomulikult tõsi see, et meie põhiseadus ei luba meil piirata sellisel viisil kohalikel valimistel osalemise õigust. See on, ütleme niimoodi, äärmiselt elav tõlgendus asjasse mittepuutuvatest põhiseaduse paragrahvidest. Tegelikult on meie põhiseadus väga selgelt rahvusriigikeskne põhiseadus ja see ütleb väga selgelt, et kodanikud peavad saama valida. Ja kui riik otsustab nii, kui Riigikogu otsustab nii, siis me võime teiste riikide kodanikelt – aga näiteks ka mittekodanikelt, kui me seda sooviksime – valimisõiguse ära võtta, nii nagu Riigikogu valimistel see on. Kohalikel valimistel saab [praegu] valida Eestis igaüks, kes Eestis elab, kas ta on Vene kodanik või ta on Süüria kodanik või ta on, ma ei tea, Sri Lanka kodanik, ja samuti [inimene], kes on üldse kodakondsusetu. Selline praktika on maailmas üliharv. Reeglina on teistes riikides, kaasa arvatud Euroopa riikides, valimisõigus piiratud kodakondsusega. Taoline hääletamisõiguse andmine ainult elamisloa alusel ei ole teinud, muide, meie riigivalitsemist paremaks, vaid meie hinnangul ikkagi vastupidiseks. Meil on omavalitsusi, kus mittekodanike suure osakaalu tõttu on võimul jõud, mis esindavad mõtteviise, mis on vaenulikud põlisrahva suhtes. See on vastuolus meie põhiseaduse aluspõhimõtetega, eelkõige põhiseaduse preambuliga, mis ütleb, et Eesti riigi mõte on eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilitamine läbi aegade. Kui me räägime põhiseaduslikest aluspõhimõtetest, siis hierarhiliselt on preambul kõige tähtsam üldse. Seal on kirjas meie riigi põhieesmärk. Teiseks tuleb arvestada seda, et kui me räägime hääletamisõiguse äravõtmisest või hääletamisõiguse piiramisest Eesti kodanikega, siis me kuidagi instinktiivselt või inertsist räägime peamiselt venelastest, Vene kodanikest või endise NSV Liidu aladele tekkinud riikide kodanikest, kes siin olid Nõukogude okupatsiooni järel ja on jäänud siia alaliselt elama või kes on tulnud hiljem siia järgi. Aga meie arusaam on see, et me räägime ikkagi hallipassimeestest ja Vene kodanikest. Tegelikult on asi palju hullem. Eestis on käivitunud viimastel aastatel massiimmigratsioon. Selle erakordselt halva kingituse tegi Taavi Rõivase valitsus. See oli üks viimaseid asju, mille ta suutis meile kaela veeretada. 2016. aastal muudeti meil välismaalaste seadust ja selle järel on Eestis plahvatuslikult kasvanud sisseränne nii ida pool olevatest riikidest kui ka kaugematest riikidest maailmas. Kui rahvastikuregistri andmeil tuli 2016. aastal Eestisse elama üle 6000 välisriigi kodaniku, kelle hulgas oli umbes 1000 venelast, üle 1000 ukrainlase, üle 100 nigeerlase ja samas suurusjärgus indialasi, siis aastatel 2016–2021 saabus väljastpoolt Euroopa Liidu riike Eestisse elama juba 36 600 inimest. Ja nendel inimestel loomulikult – sõltumata sellest, kas nad on ukrainlased, venelased, nigeerlased, indialased või srilankalased, meil on väga suureks läinud ka moslemi kogukond – puudub igasugune kultuuriline side Eestiga ja tegelikult puudub ka lojaalsus Eestile. Nad tekitavad meile avalikus ruumis erinevaid probleeme. Kui nüüd rääkida sellest, et kellegi vastu ollakse äkki ebaviisakas või inetu või saadetakse inimestele välja mingisugune sõnum, et neid siin ei taheta, siis see on selline tüüpiline vasakpoolne kiun. Tegelikult on ikkagi niimoodi, et Eesti riik kehtestab ennast ja kehtestab niimoodi, et ta ütleb selgelt välja, mis on need nõuded ja need tingimused, mille täitmisel nad Eesti ühiskonnas omaks võetakse. Sellise piirangu kehtestamine, vastupidi, tegelikult tugevdab ja suurendab sisserändajatel motivatsiooni Eesti ühiskonda sulanduda või lõimuda. Ja eriti inimestele, kes soovivad siia pikemaks ajaks paigale jääda, peaks see olema väga selge signaal, et kui nad tahavad osaleda ühiskonna poliitikas, peaksid nad tegema läbi naturalisatsiooniprotsessi, mis tähendab keele õppimist ja kodakondsuseksami tegemist. Nii. Oluline aspekt, mida väga tihti ei panda tähele, on see, et kui me laseme võõrriigi kodanikel hääletada kohalike omavalitsuste valimistel, siis sisuliselt laseme me neil võõrriigi kodanikel valida Eestis presidenti. Nimelt, presidendi valimise kord näeb Eestis ette, et kui presidendikandidaat ei saa Riigikogus kahekolmandikulist toetust ehk 68 häält, siis see läheb valimiskogusse. Valimiskogu koosneb tänasel päeval umbes poole ulatuses kohalike omavalitsuste volikogude saadetud valijameestest. Valijamehed peavad olema volikogu liikmete hulgast valitud. See tähendab seda, et mittekodanike valitud volikogude delegaadid või valijamehed tulevad Eestile presidenti valima. See kindlasti ei ole kooskõlas põhiseaduse mõttega ja rahvusriigi mõttega. Nii et Kremli-meelsetele isikutele sobivad ja nende valitud omavalitsuste esindajad võivad sellisel juhul hakata valijamehi valima ja presidendivalimistel osalema. Meie arvates ei ole selline asi mõistlik ega aktsepteeritav. Ja sellega ma tõmbaks otsad kokku. Veel kord rõhutan, et me ei räägi ühe, kahe või kolme riigi kodanike valimisõiguse piiramisest, vaid me räägime sellest, et valimisõigus on eksklusiivne privileeg, nii nagu Riigikogu valimistel on valimisõigus ainult Eesti kodanikel. Kõikide kolmandate riikide kodanikelt peaks selle eelnõu järgi valimisõiguse ära võtma. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mitmeid küsimusi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mitmete riigiõiguse ekspertide sõnul, näiteks vandeadvokaat Paul Kerese sõnul, ei ole kohalike omavalitsuste valimistel hääletamine põhiõigus. See ei olegi seda. Nende sõnul võib kohalikku valimisõigust kolmandate riikide kodanikele piirata mis tahes põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil, sest see õigus on antud püsivalt siin elavatele inimestele mitte põhiseaduses, vaid valimisseaduses sätestatud tingimustel. Kuidas sa hindaksid seda tralli, mis meil täna käib, kus koalitsioon kord ütleb, et on võimalik valimisõigust ära võtta ilma põhiseadust muutmata, aga siis räägitakse, et selleks on vaja ikkagi põhiseadust muuta. Selle teeb eriti keeruliseks see, et räägitakse ajutisest ja valikulisest äravõtmisest. Kas koalitsioonil on üldse mingisugust soovi seda teha või on see lihtsalt järjekordne häma?

Aitäh! No saame näha – varsti tuleb hääletus –, kuidas Reformierakond hääletab. Reformierakond tõepoolest käib ringi ja räägib, kuidas nemad nii kangesti tahaks [seda teha], aga vot, need punased ei taha. Muidugi punased ei taha! Aga ma ei pea absoluutselt siiraks neid poose, mida Reformierakond võtab seoses valimisõiguse piiramisega, ajutise piiramise või äravõtmisega – need ei ole siirad. See on puhas poliittehnoloogiline signaliseerimine, klassikaline ka pealekauba – kõige ehedamal kujul klassikaline reformierakondlik võte ühiskonna erinevate osade vastandamiseks. Antud juhul on välja valitud kaks riiki, kelle suhtes mul puudub vähimgi sümpaatia, Venemaa ja Valgevene. Nende kodanikelt nad siis võtaks ära, aga noh, näiteks Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani või Kirgiisia kodanikud saaksid rahulikult edasi hääletada. India kodanikud, mõne suvalise Mali või, ma ei tea, Lähis-Ida riigi kodanikud võiksid edasi hääletada. Ma ei näe siin mingit loogikat. Ma näen siin küünilist jaga-ja-valitse-taktikat, et ühiskond jaotatakse väikesteks tükkideks, ühed on halvad ja teised on head, ning head ässitatakse halbadele kallale ja nii edasi. Kõigele lisaks ma ei näe siin mingisugust vähimatki soovi seda asja tegelikult ära teha. Toimub mu meelest kõige läbinähtavam lollimängimine. Ja mis on muidugi kõige selle juures veel: selline lollimängimise lahendus, mis meil on lauale pandud, võib tõepoolest olla vastuolus põhiseadusega. See lahendus, mis meil on, et valimisõigus ongi ainult kodanikel, pluss siis Euroopa Liidu riikide kodanikel, päris kindlasti ei ole põhiseadusega vastuolus. Siin võib ju mingeid udupeeneid konstruktsioone teha, võttes appi, ma ei tea, mingi ÜRO põhiõiguste konventsiooni või harta või põhiseaduse § 12, mis on iga liberaali jaoks igaks elujuhtumiks vajalik asi nagu nuusksool. Tegelikult ei ole mingisugust põhiseaduslikku takistust sellele, et valimisõigus oleks ainult kodanikel. Kui me hakkame siin kuidagi jagama ja midagi ajutiselt tegema, siis selle puhul ma ei ole enam nii kindel. Aga see, mida Keres ütles, vastab täiesti tõele. Kohalike omavalitsuste valimiste mehhanism ei ole põhiseaduses kirjas sellise täpsusastmega, vaid on kirjas just nimelt kohalike omavalitsuste valimise seaduses. Jah, mitte KOKS-is, vaid valimisseaduses. Ma enne ütlesin KOKS. Seda seadust me võime siin Riigikogus muuta iga jumala päev.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Me oleme meediast lugenud, et meid vist oleks ka vaja Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmiseks kohalikel valimistel. Mina ei kuulu selle rankiga poliitikute hulka, kelle poole Kaja Kallas pöörduks või Reformierakonna fraktsiooni juhid pöörduks, et läbirääkimisi pidada ja välja selgitada, kas me tõepoolest töötaks nendega koos selles küsimuses. Praegu jääb küll selline mulje, et [see on] tüüpiline reformierakondlik ülbus. Punane mantel ei sobi, kui punane mantel ei sobi, ei ole nõus selga tulema, siis võtame sinise mantli, küll see sinine mantel meile selga tuleb. Kas on sinu poole pöördutud ja sinuga konsulteeritud, mis on meie positsioon?

Aitäh! Jah, mina olen ka sellest ainult lehest lugenud ja ausalt öeldes pani see veidike kulme kergitama, mitmes plaanis pani kulme kergitama. Esiteks, tõesti, üldine reegel poliitikas on selline, et kui sa tahad midagi saavutada, siis kõigepealt lepitakse kokku ja siis minnakse kaagutama. Aga siin tundub, et seda kokkuleppimise osa ei tehtud ja mindi lihtsalt kaagutama, mis tähendab seda, et tegelikult ei taheta midagi saavutadagi. Mulle jääb väga selline mulje. Ja teine muidugi on see arrogants, mis siia juurde käib. Põhimõtteliselt meie erakonna hääled oleksid lihtsalt nagu väike manus või, ma ei tea, teljepikendus, et kui Reformierakonnal on vaja, siis need hääled on ka tal olemas. No ei ole! Kõigepealt tuleb ikka asjades kokku leppida. Ei ole printsipiaalset vastumeelsust või soovimatust meil piirata kohalike omavalitsuste valimistel hääleõigust ainult kodanikega. Aga see lahendus, millest räägitakse – me eelnõu ju ei ole näinud –, ei ole isegi mitte poolik lahendus, vaid on, ma ei tea, üks sajandik lahendusest. Kui maailmas on umbes 200 riiki ja kahelt tahetakse ära võtta valimisõigus, kahe riigi kodanikelt … No okei, veel 30 riiki. Euroopas on 25 või 26 riiki veel, eks ju. Nendelt ka ei võeta ära. See lahendus on nii lahja, kui üldse olla saab, ja nii halvasti läbi mõeldud ning nii halvasti sõnastatud, et see tegelikult ei pruugi üldse toimiv olla. See ei jäta mingit muljet tõsiseltvõetavast tegevusest. Aga ei ole keegi tulnud küsima, maad kuulama või uurima, missugune see meie mõte oleks või kuidas me saaks edasi liikuda. Aga mul on selle eest hea meel, et meil on olemas eelnõu, täiesti lihtne, arusaadav ja rakendatav eelnõu. Siin on kohe võimalik kolleegidel teistest erakondadest kaasa tulla.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga mõistlikud mõtted. Mina nimetaksin Reformierakonna tegevust võõraste sulgedega ehtimiseks, sest EKRE on seda hääleõigust siin mitmed korrad välja toonud. Nüüd [õiguse äravõtmist] kitsendatakse Vene ja Valgevenega, et võib-olla asja venitada ja mitte seda ära teha. Täna Põhjaranniku peatoimetaja kirjutab Valgevene ja Vene kodanikelt [õiguse] äravõtmise kohta selliselt: "Ekslik oleks arvata, et kohalik võim tegeleb ainult tänavaaukude lappimise ja muude kommunaalteenustega. Omavalitsused kujundavad muu hulgas haridus- ja kultuurielu, tegelevad maaküsimustega ja planeeringutega […]." Kas sa leiad ka, et see on otseselt või kaudselt seotud Eesti julgeolekuga, kui me seda valimisõigust ära ei keela?

Jaa, leian. Ma olen täiesti nõus sellega, mida Põhjaranniku peatoimetaja kirjutab, et [kohalik võim] ei ole redutseeritav, ütleme, tänavaaukude lappimiseks ja ülekäiguradade [hoolduseks]. Väga oluline punkt: haridusteemad on ikkagi suures osas praegu veel kohaliku omavalitsuse käes. Jah, me teame, tänane valitsus tahab neid tsentraliseerida ja riigistada, mis on eraldi teema ja väga halb plaan, aga praegu on see ikkagi kohaliku omavalitsuse käes. Samamoodi ajab kohalik omavalitsus väga palju kultuuripoliitikat. Kultuurimajad on nende juhtida ning kultuurimajade personalipoliitika ja rahastamine [on nende otsustada], kõik see asi. Ja planeeringud ei ole nali. Avalikkus puutub planeeringutega viimasel ajal kokku loomulikult, ütleme, energiapoliitika seisukohalt: kuhu võib ja kuhu ei või teha tuulikuid. Mõned aastad tagasi oli tohutu suur teema, et tuulikuid ei tohi teha, sest need segavad radareid, eks ju. Aga vähem ollakse teadlikud ja vähem räägitakse sellest, et meil on tegelikult Eestis jätkuvalt terve rida selliseid objekte, mille puhul me tegelikult ei taha, et vaenulikud või kontrollimatud elemendid saavad lähedusse kinnisvara. Piiri ääres piiravad paljud riigid üldse igasugust kinnisvara. See on suures osas kohaliku omavalitsuse pädevuses. Ja see presidendi valimise mõõde on siin veel lisaks. See ei ole sugugi lihtsalt niimoodi, et kohalik omavalitsus tegeleb mingisuguste, ma ei tea, bussigraafikutega ja muu polegi nende mure. On ikkagi küll. Praeguses julgeolekuolukorras, praeguses maailma seisus puudutab see meid nii otseselt, kui üldse saab. Ja see ei ole ainult Vene ja Valgevene. Mõnes mõttes ma küsiks, et mis see Valgevene siia asjasse puutub. Venemaa on Eesti poolt kuulutatud terroristlikuks riigiks, siinsamas parlamendis kuulutasime, ja Venemaa osaleb agressioonisõjas Ukrainas. Okei, Valgevene on lähedane ja liitlassuhetes olev riik, aga Venemaal on lähedasi ja liitlassuhetes olevaid riike maailmas ikka hulganisti, alates Kuubast ja lõpetades Lähis-Idaga. Terves reas Aafrika riikides on viimase aasta jooksul viidud läbi riigipöördeid, kus üllataval kombel on võimule tulnud seltsimehed, kes on lähedastes suhetes Moskvaga või Vene eriteenistustega. Neid riike, kes samamoodi teevad Moskvaga väga lähedast julgeolekualast koostööd, on veel terve rida. Miks selles nimekirjas, millest Reformierakond räägib, ei ole Malit, kus Wagner käis ja sõdis kõrvuti Eesti sõduritega mõnda aega? Noh, see on nagu arusaamatu natukene. Ma ütleks, et [see on] arusaamatu ainult sellisel juhul, kui me ei saa aru, mis on neil asja eesmärk. Asja eesmärk on propagandistlik, mitte sisuline. See ei ole nii lihtne, et paugutame siin, et me tahame midagi teha, ja see juba Eesti julgeolekut parandab. Ei paranda.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! See on täiesti selge, et meil, eestlastel, põlisrahval, kelle kodu- ja sünnimaa on Eesti olnud sajandeid, meil, kelle esiisade hauad on siin maal olnud juba sajandeid, meil, kes me oleme seda maad ja seda kultuuri üles ehitanud sajandeid, ainult meil peab olema sõnaõigus ja süvaõigus korraldada oma elu ja poliitikat siin maal ja seda eriti demokraatlike valimiste kaudu. Meie oleme selle põhimõtte eest seisnud läbi kõigi enda osalusega Riigikogu koosseisude. Aga kogu aeg on vastupunnimisel üks põhiväide olnud – seda ütles Kaja Kallas meile ka täna infotunnis –, et juba antud õigusi ei saa kelleltki enam ära võtta. No me ju teame, et peredelt võeti ära seadusega määratud ja ka mingi perioodi jooksul juba välja makstud toetused nagu naksti. Ei olnud mingit probleemi. Kuidas sa selle dissonantsi ära seletaksid ja kas seda on üldse võimalik kuidagi ratsionaalselt seletada?

Jaa. No liberaalid räägivad jah meile, kuidas õigusi ei saa ära võtta, ja siis võtavad kahe käega, mitte ainult lastetoetusi, vaid võtavad ära relva, piiravad relva omamise õigust, piiravad auto omamise õigust. No täna kuulsime, kuidas piiratakse limonaadi joomise õigust maksustamise kaudu, eks ole. Piiratakse meil siin igasuguseid asju, piiratakse iga päev. Sõnavabadust tahetakse oma nii-öelda vihakõne- ehk tsensuuriseadusega piirata. Noh, ma ei tea, suuremat ja põhimõttelisemat õigust kui sõnavabadus [ei ole], aga nad arvavad, et selle võib täiesti möödaminnes meilt ära võtta. Liikumisvabadust piirati koroona ajal. Piirati, ma ei tea, peaaegu kõiki vabadusi nii, et silm ka ei pilkunud. Aga siis, kui on mingi asi, mille puhul neil on vaja ühiskonda lammutada ja selle jaoks mingisuguseid nii-öelda õigusi laiali jagada, siis järsku on tee ainult ühesuunaline. Tagurpidi, teises suunas enam liikuda ei saa. Ma muidugi ütleks, et me ei ole siin mitte aastasadu, vaid lausa aastatuhandeid elanud. See tähendab seda, et me oleme põlisrahvas. See on ainus riik maailmas, ainus maa maailmas, kus eestlastel on võimalik olla peremees, peremeesrahvas. See eelnõu, mis meil siin on, tugevdab ja kinnistab peremeesrahva staatust. Jagades otsustusõigust valimisõiguse kaudu absoluutselt igaühele, kes põhimõtteliselt siia riiki sisse saab – ja sisse saab siia tänasel päeval väga kergelt –, võetakse tegelikult meilt riik ära, võetakse eestlastelt nende riik käest ära. See ongi ju liberaalide-globalistide poliitika, vaenulik poliitika oma rahva, põlisrahva vastu selle jaoks, et ehitada siin mingisugust globalistlikku provintsi, kus inimestel puuduvad juured. Seda nad teevad.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Just eile andsin üle arupärimise, kust oli näha, et Läti Vabariik on palju paremini oma rahvastikupoliitikat ajanud, kuigi nende lähtepunkt on palju halvem olnud. Neil oli 11 koma millegagi väljaspool riiki sündinud rahvastiku protsent, meil on juba 15 koma millegagi. See tähendab, et me oleme robinal kukkunud Lätist halvemasse seisu ka integreerimise ja kõige muu osas. Läti on ju see riik, kes on näidanud meile naaberriigina eeskuju. Neil ei ole üldse sellist trikki tehtud, et igaüks võib kohalikel valimistel valida. Kuidas sa võrdleksid meie kahe riigi olukorda? Kas Läti poliitika on vilju kandnud? Minule tundub, et on.

Jaa, ma tuletan meelde, et Läti seis aastal 1991, kui me taastasime iseseisvuse, oli meiega võrreldes oluliselt kehvem. Lätis oli lätlaste osakaal rahvastikust palju väiksem kui Eestis. Ja laias laastus kuni veel nullindate lõpuni või, ütleme, kümnendate alguseni liikus ka Eesti sellel trajektooril, et eestlaste osakaal rahvastikus pidevalt kasvas erinevate mõjude tagajärjel. Esiteks väljarände tagajärjel. Mitte-eestlaste väljaränne andis 1990-ndatel suurt panust siia. Teiseks, okupatsiooniaegsete immigrantide rahvastiku struktuur ise oli vanemaealine, neid suri kiiremini kui eestlasi. Ja [kolmandaks] loomulikult meie range immigratsioonipoliitika. Tegelikult käis krõks ära 2009.–2010. aastal majanduskriisi tagajärjel, kui plahvatuslikult kasvas eestlaste endi väljaränne. Põhiliselt läksid eestlased Soome ja üldiselt jäidki sinna või suur osa neist on jäänud sinna või pendeldavad. Lätil ei olnud Soomet külje all. Ja on selline vanasõna või rahvatarkus: Eestis on parem elada kui Lätis, sest Eesti külje all on Soome. Muidugi, Lätist oli ka väljaränne suur pärast seda suurt majanduskriisi. Aga meie teed läksid lahku just kümnendatel, kui meie lõdvendasime oluliselt oma rahvastikupoliitikat, Läti mitte. Eriti drastiline vahe on sisse kärisenud Ukraina sõja ajal, kui Eesti tegi kõik piirid kõigile lahti, aga lätlased kontrollisid üsna rangelt. Ja tulemus on see, et Läti on meist küll palju suurem riik, aga seal on mitu korda vähem nii-öelda ukrainlasi, kes küll kõik räägivad puha vene keelt ja millegipärast hoiavad pöialt Putinile. Ühtlasi tuletan meelde, et lätlased tegid palju kiiremini, palju jõulisemalt ja palju läti keele kesksemalt ära haridusreformi. Muide, Lätis on selle tagajärjel, mis poliitikat nad on ajanud, olnud palju kauem valitsuses – eelmisel kümnendil olid pikalt valitsuses – rahvuslikud jõud, kes väga rangelt immigratsioonipoliitikat, rahvastikupoliitikat ja keelepoliitikat ajasid. Sellist nalja nagu Tallinnas, et igal pool on vene keel, Riias ei ole. Kes ei usu, sõidab Riiga. Riia on lätikeelne linn. Murra pead ja kasuta Google'it, kui tahad, aga [kõik on] lätikeelne. Ja muidugi, lätlased on meist ka majanduslikult mööda läinud. Me kõik kujutasime siin ette ja irvitasime, et Balti riigid, seal on kuuevarbalised või mida iganes. Ei ole! Ammu enam ei ole meil siin midagi irvitada või ülbitseda. Lätlased ja leedulased on meist majanduslikult mööda läinud.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma tooks julgeolekuaspekti ka siia, sisejulgeoleku[aspekti]. Ma ei hakka rääkima meie suhetest idanaabriga, mis oleks väga lai teema. Me näeme mitmetes Euroopa riikides, sealhulgas naaberriigis Rootsis, kuidas moslemi vähemused on omavalitsusi üle võtnud sellesama liberaalse sisserändepoliitika, valimispoliitika, kodakondsuspoliitika ja kõige selle tulemusena. Mitmed linnaosad ja linnad on muutunud selle tulemusena sisuliselt elamiskõlbmatuteks, vähemalt rootslaste jaoks elamiskõlbmatuteks. Rootsis on praegu Rootsi enda hinnangul umbes 62 000 jõuguliiget. Iga päev on tulistamised, igasugused aumõrvad, prostitutsioonikaubandus, relvakaubandus ja narkokaubandus. See destabiliseerib ühiskonda ja tegelikult on tõrjunud väga suurel määral põlisrahva otsustamisest kõrvale.

Aitäh!

Paralleel meiega.

Jaa. Siin on eraldi veel [see teema] – ma tahan uuesti tagasi tulla selle juurde –, et kui meie eelnõu räägib sellest, et valimistel valimise õigus on privileeg ja see privileeg on kodanikel, siis me ei tee vahet, ei näita näpuga, ei võta poose siin, kes on halvem või kes on parem kolmanda maailma immigrant, kas see on venelane või on see jaapanlane. Lihtsalt nemad ei ole selle riigi kodanikud, kui nad naturalisatsiooniprotsessi ei ole läbinud, ja siis neil ei ole siin valimisõigust, ei kohalikel valimistel, ei Riigikogu valimistel, ei europarlamendi valimistel ega ka kaudselt presidendivalimistel. Ja see on suur vahe võrreldes sellega, mida Reformierakond oma propagandas kasutab, et on kaks riiki, millega on eestlastel ajalooliselt – või, ütleme, Vene riik, sest Valgevene on lihtsalt sinna, ma ei tea, mingisuguse kalkulatsiooniga juurde pandud –, pikk ja valus kogemus, on tohutu pagas väga valusaid mälestusi suhetest Venemaaga. Sel teemal on alati väga hea sihukest ürgnärvi torkides saada avalikkuse reaktsioon. See on minu meelest kogu nende tegevuse põhiiva. Meie sellega ei tegele. Meie tegeleme eestlaste peremeheõiguse tugevdamisega. See tähendab seda, et mitte ühel või teisel riigil, vaid mitte ühelgi teisel riigil ei ole võimalik oma kodanike abil siin poliitikat teostada. Mis me võime Rootsi kohta öelda? Paralleel on hirmuäratav. Ega nalja ei ole, me liigume seda paralleeli mööda vaikselt, võtame neile järele. Kuskil kümme aastat tagasi oli Eestis umbes 1500 moslemit. Need olid peamiselt Nõukogude okupatsiooni perioodil siia rännanud inimesed. Kõige suurem kogukond oli Aserbaidžaani kogukond, aga oli ka Kaukasuse erinevaid rahvaid. Mõned kuud tagasi andis kapo meile teada, et Eesti moslemi kogukond on viimase paari aasta jooksul – ehk siis nende aastate jooksul, kui Reformierakond on jälle võimul olnud, sest kui meie olime võimul, siis see oli rangelt kontrolli all – kasvanud 10 000-ni. 10 000‑ni! No päris kümnekordne kasv ei ole [toimunud] mõne aastaga, aga kaheksakordne kasv, eks ole. Läheme edasi, kolm aastat veel ja korrutame 10 000 jälle kaheksaga, saame 80 000. Maailmas on üle miljardi moslemi. Lähis-Idast tuleb Euroopasse igal aastal üle miljoni neid, erinevaid kanaleid pidi. Tegelikult veel rohkem, kuna neid kõiki ei kontrollita. Euroopa sees tiirleb neid juba erineva legaalsusastmega: kellel on mingid ajutised dokumendid, kellel on lihtsalt alalised dokumendid juba antud kätte ja kes on puhta illegaalid. Kümneid miljoneid võib siia tulla ilma igasuguse piiri‑ või immigratsioonikontrollita, nimetades ennast Euroopa Liidu kodanikuks. Aga 10 000 on juba praegu. Ja kui samas tempos jätkub see kasv, siis on see number üsna varsti juba 100 000 või vähemalt 50 000 – 60 000. Me räägime mingist [väikesest arvust] aastatest. Ega meil ei ole vaja mingisugust vandenõuteooriat ega fantaasiat kasutada selle jaoks, et teada saada, missuguseks meie ühiskond muutub. Täpselt see, mis Rootsis toimub – selline see ongi. Tegelikult on ju Rootsis sisuliselt tekkinud eksterritoriaalsed piirkonnad, kus Rootsi riigivõim ei kehti ja kehtib põhimõtteliselt moslemi maffia võim. Loomulikult on nad seal ka ideoloogiliselt radikaliseerunud. Sama lugu on Prantsusmaal, sama lugu on Hollandis, sama lugu on Belgias, sama lugu on osa piirkondades Saksamaal. Inglismaa liigub väga kiiresti sinna. On piirkondi, kuhu kiirabi kohale ei sõida, kuhu politsei kohale ei sõida, kuhu tuletõrje kohale ei sõida. On piirkondi, kuhu sotsiaalametnik ei tõsta oma jalga. Lihtsalt kõik. Kui sind ära röövitakse ja sinna [viiakse] – ja inimröövid on nende üks bisnismudel –, siis keegi sulle sinna järele ei tule. Kui sind seal lihtsalt paljaks röövitakse, siis ega keegi sinu vara või midagi seal otsima ei hakka. Lihtsalt nii on ja kõik. Tüübid, kes läksid ja lasksid maha Charlie Hebdo toimetuse, elasid üle tänava politseijaoskonnast. Kolm aastat olid nad tagaotsitavate nimekirjas, kõrge väärtusega terroristide tagaotsitavate nimekirjas, ja nad elasid üle tänava politseijaoskonnast. Keegi ei hakanud uurima, küsima ega kontrollima, kas sa oled legaalselt siin riigis või kuidas [sa siia said]. Tegelikult on ju loobutud riigi territooriumi üle kontrolli omamisest mingites piirkondades. Meil ei saada tihtilugu aru, miks me räägime kogu aeg venelastest. Jaa, Venemaal on veel neid mingisugune 130, ma ei tea mitu, miljonit, eks ole. Kui isegi väike osa neist otsustab siia tulla, ja meil on avatud piiride poliitika, siis ujutavad nad meid üle vaevatult, ühe hetkega. Täpselt sama võib öelda Ukraina kohta. Praegu on meile sealt tulnud 100 000 inimest, aga Ukrainas on veel 25 miljonit ukrainlast. Just täpselt nii vähe. Kui veel enne seda nii-öelda Krimmi sõda elas Ukrainas umbes 45 miljonit [inimest], siis tänaseks päevaks on neil järel 25 miljonit, peaaegu pool rahvast on sealt juba ära jooksnud. Aga see teine pool on täitsa piisav arv, et Eestis oleks neid ikka mitmekordselt eestlastest rohkem. Lahendus on ikkagi väga range immigratsioonipoliitika. Aga praeguses eelnõus me immigratsioonipoliitikast ei räägi, me räägime valimisõigusest. Valimisõiguse puhul tuleb ka aru saada, et see on üks motiveeriv signaal, mis läheb välja nendele inimestele, kes otsivad, kuhu minna. Kui nad näevad, et siin on pagulastele kas head sotsiaaltoetused – ja Eesti on üks heldemaid sotsiaaltoetuste maksjaid tegelikult, me ei usu seda, pööritame silmasid, aga nii on – või siin on kohalikul valimisel [hääletamise] õigus ja asjad, siis see on signaal, et tulge siia. Tulge siia – seda signaali ei tohiks me mingil juhul välja saata.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas omavalitsuse valimise õigus võiks olla ka motivatsiooniks Eesti kodakondsuse taotlemisel, Eesti Vabariigi põhiseaduse tundma [õppimisel] ja eesti keele õppimisel? Kas te näete, et kui see seadus kehtima hakkaks, tekiks ka suurem kodakondsuse taotlemise laine?

Jaa. Ma ei tea, kas laine tekiks, aga kindlasti on see selge motivaator. Tegelikult tuleb ka seda öelda, et on inimesi, kellel, ma ei tea, pole vajadust olnud, kes ei ole selle peale üldse mõelnudki, kes on elanud siin juba 20 aastat või 30 aastat. Nad saavad ju valimas käia kohapeal, kuid me niikuinii teame, et valimisaktiivsus näiteks hallipassimeeste puhul on väga madal. Neile ei lähe see niikuinii väga korda ja neil ei olegi vaja. Aga kui see muutub neile vajalikuks, siis nad peavad selle peale mõtlema. Minu meelest alates 2022. aasta veebruarist on seis selline, et kõik need inimesed, kes Eestis on, peavad valima poole, kas nad on Eesti poolt või ei ole Eesti poolt. Kui nad ei ole Eesti poolt, siis tegelikult ei ole neil vaja siin olla. Ja kui mõni inimene leiab, et teda kuidagi hingepõhjani solvab, et talt küsitakse, kas sa ikka oled Eesti poolt ja kas sa oled valmis seda ka meile näitama – õpi keel ära, tea kohalikku põhiseadust, tea kohalikke kombeid –, see on kole solvav talle, siis tegelikult see inimene ei pea Eestis edasi elama. Nii lihtne see tegelikult ju ongi. Ja mina küll ei arva, et see kedagi solvab. Mina arvan, et need inimesed, kes ei ole siiamaani pidanud selle peale mõtlema, peavad nüüd mõtlema. Kindlasti see motiveerib integratsiooni. Aga siin tuleb ka seda öelda, et tegelikult integratsioon on vale eesmärk, eesmärk peab olema assimilatsioon. Hea küll, ühe põlvkonnaga me ei assimileeri ära, ühe põlvkonnaga me integreerime ära. Aga paari põlvkonnaga peaks ikkagi inimesed ära assimileerima, et sõltumata sellest, kuidas kõlab su perekonnanimi, sa tegelikult näed välja, käitud ja mõtled nagu eestlane.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Martin! Ka minu küsimus on natuke laiem. Arvestades nõukogudeaegset suurt välispäritolu rahvastiku osakaalu, kui palju võiks meil olla välispäritolu rahvastiku protsent, mida me üldse suudame põlistada? Arvestades 0,1%-list aasta kvooti elanikkonnast – ehk 1300 [inimest] –, siis loogiliselt me üldse võiks suuta põlistada 130 000 inimest sajandis. Ehk siis sellel sajandil me suudaksime need inimesed niiviisi põlistada, et nad muutuksid osaks meie ühiskonnast ja riigist. Mis on sinu hinnang, kas see [arv] on selles suurusjärgus, ja kui palju me seda kvooti oleme juba täitnud?

Täiesti selge on see, et mingi kriitiline piir on ees, kust maalt edasi ei ole see tõsiseltvõetav ja ei saa sirge näoga rääkida mingist integratsioonist või assimilatsioonist. Lihtsalt meie rahvuskehand ei ole mingist piirist edasi võimeline enam kedagi integreerima ega assimileerima. Selge on see, et need arvud, mis meil on olnud … Kui me vaatame nii-öelda üht põlvkonda, mil Eesti on olnud iseseisev ja mingisugust teadlikku rahvastikupoliitikat justkui oleks saanud, pidanud ja võinud ajada, siis selle 25–30 aasta jooksul me oleme tegelikult väga väikese hulga inimesi ära integreerinud, veel väiksema hulga inimesi ära assimileerinud. Põhimass ei ole ju ei integreeritud ega assimileeritud. Põhimass lihtsalt elab siin. Tihtilugu öeldakse selle kohta, et elab paralleelmaailmas. Meil on Eestis naturaliseeritud kodakondsust selle viimase põlvkonna jooksul olnud kusagil 150 000 inimest. Ja ma julgen arvata, et see hulk inimesi on meil ka enam-vähem see integreeritud hulk. Need inimesed on need, kes räägivad eesti keelt ja peavad Eestit oma kodumaaks. Nad ei saa olla Eesti rahvuslased, aga nad saavad olla Eesti patrioodid. Selliseid inimesi on Eestis küll ja küll, kümneid tuhandeid vähemalt. Aga seal kõrval on vähemalt sama palju neid, kes on Vene kodakondsuse võtnud. Natuke vähem, ütleme, mingi 70 000 [inimest] on see hulk, kes ei ole üldse midagi valinud ehk on jäänud halli passiga. Laias laastus kaks kolmandikku või veidi vähem kui kaks kolmandikku ei ole olnud meie absorbeerimisvõime kohane ja seda olukorras, kus eelmise kümnendi keskpaigani ei olnud meil massiimmigratsiooni. Laias laastus viimased kaheksa aastat on meil olnud tegelikult massiimmigratsioon. Kogu aeg on peale tulnud ja see, kes on nüüd peale tulnud, on ju isegi veel võõram kontingent. Meil on olnud seesama hallipassivenelane, kes elab, ma ei tea, Kohtla-Järvel, on elanud seal juba 1960. aastast. Ta on siiski kuidagi kohanenud Eestiga rohkem kui keegi, kes tuleb, ma ei tea, Moskva äärelinnast või Harkivist. Need on nähtavalt ja tuntavalt teistsuguste hoiakutega, kommetega ja temperamendiga inimesed. Rääkimata nendest, kes on tulnud kuskilt Helmandist. Nende puhul ei ole mingisugust võimekust neid kuidagigi integreerida. See ei ole kohe üldse mitte kuskil välja tulnud, ei üheski lääneriigis samamoodi. Nii et laias laastus, kui me tahame sellest rääkida, milline meie võimekus on, siis tegelik vastus on põhimõtteliselt nullimmigratsioon. Üldse ei tohiks peale tulla. Teiseks [peaks] soodustama emigratsiooni nende inimeste puhul, kes ei ole põlisrahvastiku [osa]. Siis me saaksime sellega hakkama võib-olla järgmise 60 aastaga. Aga me praegu liigume kõikides neis punktides täpselt vastupidises suunas.

Leo Kunnas.

Austatud istungi juhataja! Hea Martin! Kas see tähendab, et sisuliselt viimase 80 aastaga me olemegi [täis võtnud] selle 130 000-lise kvoodi, mis me üldse suudaks [põlistada] lisaks sellele, mis meil on põlistamata? Kas see tähendab seda, et me oleme selle kvoodi täis võtnud?

Jaa, muidugi, nendes arvudes blufitakse meile. Rahvastiku loenduses blufitakse meile ja Siseministeeriumi rahvastikuregistri andmetes blufitakse meile. Kaja Kallas tuimalt valetab meile. Kui temalt Riigikogus küsitakse, kui palju ukrainlasi [siin] on, siis ta räägib meile ühest spetsiifilisest kategooriast, rahvusvahelise kaitse saanutest. Ja kui temalt küsitakse Müncheni julgeolekukonverentsil, kui palju Eesti on ukrainlasi aidanud, siis ta teatab rõõmuga, et 6% elanikkonnast on tulnud juurde. Siis ta teab hoopis teistsugust numbrit öelda. Ma arvan millegipärast, et ta meile siin andis vale numbri ja seal Münchenis rääkis täpsema numbri välja, kui nüüd küsida, kumb siis tõele lähem number on. Alates 2016. aastast on 36 000 inimest alaliselt tulnud riiki juurde. Me räägime lõppnumbrist, eks ole, me ei räägi käibest. Tulnud on rohkem, aga ära on ka läinud. Osa, kes on läinud, on olnud ka eestlased, läinud ja tulnud. Aga me räägime sellest, kes on kolmandatest riikidest tulnud ja siia jäänud. Neid on plussis 36 000. Tegelikult on ju kümneid tuhandeid rohkem siia vahepeal tulnud, mõni on vahepeal ära läinud, mõni on [siiajäämist] pikendanud ja nii edasi. See saldo on 36 000. Sellele lisandub 100 000 Ukraina sõja ajal Eestisse tulnut, kellest väga suur hulk ei ole kuidagi meil arvestuses sees. Jah, see ongi see 130 000, mis on lihtsalt viimastel aastatel tulnud juurde. Ja kui sa käid Tallinnas ringi … Mis ainult Tallinnas? Käi Kuressaares ringi ja sa saad aru, et Eesti rahvastiku pilt on muutunud. Üleöö on sisuliselt muutunud. Eesti keelt kuuled vähem, inimesi, kes näevad välja nagu eestlased, näed vähem.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonipoolse ettekande teeb põhiseaduskomisjoni liige, hea kolleeg Urve Tiidus.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu oli põhiseaduskomisjonis arutusel 21. novembri istungil. Komisjonis tutvustas seda eelnõu Ants Frosch. Kuna EKRE esindaja Martin Helme siin juba tutvustas selle eelnõu sisu väga põhjalikult ja selle eesmärki pikemalt, siis seda juttu ma üle ei korda, aga lühidalt kokku võttes soovitakse jätta kohaliku omavalitsuse volikogu valimise õigus ainult Eesti kodanikele ja Euroopa Liidu [riikide] kodanikele. Istungil osales Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko. Tema tõdes, et teema tõstatamine on põhjendatud ja seetõttu on ka koalitsioonilepingus, mis on sõlmitud aastateks 2023–2027, sisuline punkt, mille kohaselt töötatakse koostöös riigiõiguse ekspertidega välja õiguslik raamistik Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks. Väga pikka debatti meil ei tekkinud. Tehti menetlusotsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 7. detsembril, see oli konsensuslik otsus; teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt oli 6, vastu 4, jättis hääletamata 1; ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Urve Tiidus, otsus oli konsensuslik. Riigikogu liikmed teavad, et see järjekord on edasi lükkunud ja sellepärast on [eelnõu] päevakorras täna. Suur tänu kuulamast!

Aitäh! On mõned küsimused. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma küsiksin [küsimuse]. Te ütlesite, et riigiõiguse ekspertidel olid mingid oma põhjendused, miks nad selle eelnõu tagasi lükkasid või ütlesid, et see ei sobi. Kas riigiõiguse ekspertidega oli ka komisjonis juttu sellest, kellel peaks olema suurem õigus Eestis määrata meie elu, tegevust ning poliitikat, kas meil, eestlastel, kes me oleme tõesti, nagu Martin Helme ütles, juba tuhandeid aastaid siin maal elanud, kes me oleme selle riigi ja selle maa üles ehitanud, meie esiisad on siia maetud ja nad on vaeva näinud selle maa nimel, või kõikidel, kes vähegi ükskõik kust maailma nurgast siia kokku tulevad? Kas oli teemaks, et meil on ainult üks Eesti?

Suur tänu küsimuse eest, proua Helme! Nüüd ma natuke täpsustan. Istungil osales Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik proua Jõeorg-Jurtšenko. Ta ütles, et sõlmitud koalitsioonilepingus aastateks 2023–2027 on sisuline punkt, mille kohaselt töötatakse koostöös riigiõiguse ekspertidega välja õiguslik raamistik Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks. Komisjoni istungil riigiõiguse eksperte ei olnud kohal. Samuti on komisjonile saadetud Justiitsministeeriumi kiri, kus öeldakse, et seni ei ole selles küsimuses Vabariigi Valitsus veel otsuseid vastu võtnud. Ma meenutan, et komisjoni istung oli 21. novembril.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuna teema on praegu hästi aktuaalne ja ka Reformierakonna eeskõnelejad on öelnud, et selle teemaga tuleks edasi minna, ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ka varasemalt selle teema välja toonud, siis oleks nüüd paslik seda ka toetada. Aga ma küsin seda, kas siis valitsus ja Justiitsministeeriumi esindaja, kes seal kohal oli, lähtuvad oma töös koalitsioonilepingust või nad lähtuvad sellest, mis on Eesti riigile parim? Kas me ei saa seda koalitsioonilepingut laiendada ja teha sinna linnukese taha, et see on nüüd tehtud? Võtame selle seaduse vastu ja see koalitsiooni[lepingu] punkt ongi täidetud. Sellele saavad kõik kaasa aidata – koalitsioonipartnerid, opositsioon tuleb kaasa – ja saame kõik ühiselt tõdeda, et me oleme hea asja eest väljas.

Suur tänu, Arvo Aller! Väga hea küsimus. Vastus on selline, et mina ei ole Vabariigi Valitsuse liige ega tööta ka Justiitsministeeriumis. Nagu ma ütlesin, vastus tuli komisjonile 21. novembri istungi jaoks. Praegust seisu – vabandust! – minule teada ei ole.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Tõepoolest, teie ei ole valitsuse liige ja ka komisjon ei ole osa valitsusest. See otsus peaks tulema ikkagi eeskätt komisjonist ja kõiki neid otsuseid peaks põhjendama. Meie arusaamise järgi ja paljude riigiõiguse asjatundjate [arvamuse] järgi on tõesti võimalik meie eelnõu alusel valimistel osalemine paika panna kolmandate riikide elanike jaoks. Millised olid komisjoni argumendid ja põhjendused, miks leiti, et see eelnõu tuleks tagasi lükata? Seda ma kahjuks ei kuulnud enne. Või lihtsalt ongi nii, nagu meil siin tavaks on, et kõik opositsiooni eelnõud tuleb lihtsalt a priori tagasi lükata?

Suur tänu, Henn Põlluaas! Jah, komisjonis esitati mõned küsimused. Just nimelt eelnõu esitleja Ants Frosch kommenteeris, et küsimuste puhul, mis ei oma Eesti rahvale eksistentsiaalset mõju – seal ta tõi mõned näited –, tehakse vahel [otsused] väga kiiresti ära, aga see küsimus on kiireloomuline. Tema kommentaar oli, et sellega ei taheta tegelda. Mina siiski kinnitan, et küllap sellega tegeldakse. See on üsna … Kuidas ma teile nüüd ütlen? Kohaliku omavalitsuse volikogu elektoraadi korrigeerimine on mõneti ka poliitiline, mitte ainult riigiõiguslik küsimus ja selle puhul on erinevad lahendused. Ma eeldan, et valitsus või täpsemalt Justiitsministeerium sellega tegeleb. Ma ei küsinud üle, mis seisus see on.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma lähen tagasi ajalukku, taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajalukku ja meenutan, et kui Eesti taasiseseisvus, siis oli meil väga range kodakondsuspoliitika. See väga range kodakondsuspoliitika, ja immigratsioonipoliitika, peegeldus ka meie valimisseaduses. Algselt ei olnud kolmandate riikide kodanikel valimisõigust, ei olnud isegi – kui ma õigesti mäletan, võib-olla ma eksin – nii-öelda hallipassimeestel. Siis saabus siia aga üks legendaarne Max, OSCE rahvusvähemuste volinik või mis iganes nimetust see tähtis tegelinski kandis. Maxi perekonnanimi oli van der Stoel. Ja see Max van der Stoel hakkas ajama meile kärbseid pähe sellest, kuidas me diskrimineerime siin ikkagi venelasi ja kõiki kohalikke elanikke ja kuidas ka neile peab andma valimisõiguse. Millega siis Eesti valitsust [veendi]? Tol ajal, kui ma õigesti mäletan, oli jällegi välisministriks Toomas Hendrik. Mis oli see porgand, aga ühtlasi ka ora, mis tagumikku lükati? See oli see, et te tahate ju saada Euroopa Liitu. Euroopa Liidus ei saa olla niimoodi, et on mingid teisejärgulised kodanikud ja esmajärgulised kodanikud ja et ühtedel on valimisõigus ja teistel ei ole valimisõigust. Ja selle Euroopa Liiduga meelitamisega, aga ka ühtlasi Euroopa Liidust väljajäämisega hirmutamisega saavutati see, et meie tollased valitsused murdusid ja langetasidki otsuse, võtsid vastu vastavad seaduseparandused, et kõik kohapeal elavad elamisluba omavad inimesed saaksid meie kohalikel valimistel valida. Selle tulemus ei andnud ju kaua oodata. Selle tulemusena me näeme seda, mis toimub praegu Tallinnas, me näeme, mis toimub mitmetes Ida-Viru omavalitsustes. Aga ajalugu ei lõpe kunagi. Ajalugu ja demograafilised muutused on lõppematu protsess. Me oleme lapsikud, kui me arvame, et see lõppematu protsess jääb niisuguseks, nagu ta mingil konkreetsel ajahetkel on. Ei ole jäänud ja ei jää. Siinkohal on mul muidugi võimalus teha väike irooniline kõrvalepõige. Täna hommikul lõin lahti [uudiste]portaalid ja lugesin, et üks Reformierakonna liige tahab saada Kõlvarti pead. Ja siis mul kohe kangastus see, missugust tralli reformierakondlased ja sotsid ja muud tegelinskid lõid selle ümber, kui Martin Helme ütles, et tema tahab veeretada kohtunike päid. "Martin Helme kutsub üles vägivallale. Martin Helme on niisugune ja naasugune. Kohe hakatakse tapma, kohe hakkab veri voolama." No kallikesed, kus on meie vaba ja erapooletu ajakirjanik? Praegu võiks ju ka karjuda, kuidas Reformierakonna liige kutsub üles vägivallale ja ähvardab Kõlvartit ja Kõlvart peab ennast nüüd hakkama varjama, Kõlvart peab kartma oma elu pärast ja siin on juba tegemist materjaliga, [mille põhjal] saaks kriminaalasja algatada. Tuletage meelde, missugune tants käis Martini ümber, kui ta ütles, et kohtunike pead peavad veerema. Aga praegu ei ole skandaali. Ei ole skandaali! Kõlvarti pea ei ole püha. Selle võib maha lüüa, selle võib kotti pista, mida iganes. Noh, niisugune tore kõrvalepõige lihtsalt. Aga Kõlvart on ju linnapea just nimelt selle pärast, et meil saavad kohalikel valimistel valida kõik need, kes on nõukogudeaegse okupatsiooni järglased ja nende järglased, kellel on siin alaline elamisluba. Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Siin ongi nüüd kogu see temaatika. Reformierakondlased ja sotsid mängivad praegu oma elektoraatide peale sellist jube toredat poliittehnoloogilist pingpongi. Reformierakondlased räägivad, kuidas valimisõigus tuleb ära võtta ainult kahe riigi kodanikelt, sest need riigid on pahad. Aga ma küsin teilt, kallikesed, kas need riigid … Näiteks Iraan, kus rangelt jälgitakse, et naised kannaksid burkasid, nende pead oleksid kaetud, kus on tulnud viimastel aastatel ette seda, et abielu rikkumiselt tabatud naised on hukatud ja hukatud väga julmal moel. Kui Iraani kodanikud tulevad Eestisse ja saavad siin elamisloa, siis kas selle riigi kodanikud ei ole halva riigi kodanikud? Seda enam, et Iraan varustab Venemaad ründedroonidega, teeb Venemaaga koostööd tuumaenergeetika valdkonnas, on tõenäoliselt praeguseks juba küps tuumariik ja ähvardab kogu aeg maa pealt pühkida Iisraeli riiki. Iraani kodanikud koos oma islami fundamentalismi ja šariaadiga sobivad meile ja võivad valida meil siin kohalikke omavalitsusi. Ärge unustage, et Venemaa elanikke on kuskil 140 miljonit, Valgevenes alla 10 miljoni, aga Iraanis on praegu juba üle 80 miljoni [elaniku]. Ma täpselt ei tea, 88 miljonit või midagi niisugust. See ju suurusjärgult läheneb juba sinnasamasse, kus on Venemaa, kui me [arvestame] maha vene vähemused, väga agressiivsed islami vähemused nagu tšetšeenid, ingušid ja dagestanlased. Siin on kognitiivne dissonants väga tugevalt sees. Ühed me kuulutame agressoriteks, kurjategijateks, inimsusevastasteks ja euroopalikke norme mittetäitvateks, aga teised, kes on tegelikult samasse lahtrisse paigutatavad, nende puhul pole küsimust. Hamasi tüübid võivad siia tulla, hakata pomme panema ja me ei tee nagu probleemi. Las tulevad, las panevad pomme! Me ei näe nendes probleemi. Neid ei ole nii palju, nagu me täna ka kuulsime sotside esindaja suust. Ei näe praegu, et see oleks probleem. Seega, vaadake, kui me tahame ühte küsimust lahendada ja lahendada nii, et see saab tegeliku lahenduse, siis ei ole võimalik seda teha nii, nagu Reformierakond siin sotsidega pingpongitades [teeb]. Lõpuks lasevad nad sellel pallil kukkuda kahe tooli vahele ja tegelikult ei lahenda mitte midagi. See lahendus peab olema niisugune, nagu meie praegu selle välja pakume. Loomulikult ei vaidle me absoluutselt vastu sellele, kui tehakse parandusettepanekuid ja kui tehakse teistsuguseid ettepanekuid.

Aitäh!

Kui teie, lugupeetud koalitsiooniliikmed ja ka siin selja taga istuv Riigikogu aseesimees pidevalt räägite, et sisulist tööd pole võimalik teha, siis me praegu pakume teile sisulise töö tegemise võimalust. Te ju keeldute sellest!

Aitäh, hea kolleeg!

Miks te keeldute? Miks te ei taha lahendada tegelikult ka tulevikus kumuleeruvat probleemi nii, et see saaks tõesti lahenduse? Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 290 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletust ette valmistama. Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 290 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 38 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 0. Eelnõu 290 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Tänane istung on lõppenud. Aitäh teile!