Haridus- ja teadusministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest (haridusreformid)

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde: haridus‑ ja teadusministri 2024. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest (haridusreformid). Enne kui ma kutsun auväärt ministri Riigikogu kõnetooli, paar sõna selle eelnõu menetlemise korrast. Esmalt on ministri ettekanne, kuni 20 minutit, seejärel on küsimused, iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse, seejärel on läbirääkimised ja läbirääkimistel saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli auväärt haridus‑ ja teadusministri Kristina Kallase.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad! President Toomas Hendrik Ilves sedastas kümmekond päeva tagasi vabariigi aastapäeval Tartu Ülikooli aulas peetud kõnes nii: "Kui vaatame enda ümber ja adume maailmas toimuvat, siis näeme, kuidas me järk-järgult läheneme ühele muidu tuttava ja meile üsnagi mugava ajastu lõpuhämarusele." Seda lõppevat ajastut, mis on kestnud 35 aastat, hõlmates kogu meie taastatud iseseisvuse perioodi, iseloomustavad nutitelefonid ja kiire interneti levik, Eesti tugev integreerumine Euroopaga ja Euroopa toetuste abil arenev Eesti taristu, ajalooliselt madalad intressid ja kogu aeg aina paremaks muutuv elu. President Ilves suunas oma kõnes meid lõpuks mõtlema ka sellest, et kui me tajume ajastu lõpuhämarust, kuid uue kontuure vaid heal juhul aimame, on olulisim küsida seda ja ka keskenduda sellele, mis on oluline ja mis ei ole oluline. Mis on Eesti jaoks oluline? Selle väljajoonistamine ajastu lõpuhämaruses on väga keeruline ülesanne. Lubage mul siinkohal teha tagasihoidlik katsetus sõnastada kolm olulist küsimust Eesti jaoks. Esiteks, uus, aga tegelikult vana geopoliitiline vastasseis Euroopas on juba välja joonistunud Ukrainas, kuigi osale Euroopa-liitlastele ei ole see veel ehk selge pildina [silme] ette kerkinud. Geopoliitilises vastasseisus vabaduse eest seismine on selgelt üks olulisimaid ülesandeid, millele peab Eesti valitsus keskenduma. See on oluline. Teiseks, kes kontrollib energiaressursse, taastuvaid ja taastumatuid. See on võitlus, mis alles võtab kontuurjooni. Energiaressursside omamise ümbermängimine juhib tugevasti maailma majanduse ja poliitiliste jõujoonte arengut. Eesti jaoks on üks olulisimaid küsimusi, kas me suudame piisavalt kiiresti üles ehitada oma majanduse ja inimeste heaolu jaoks [toota] taastuvatest ressurssidest piisavalt odavat energiat. See on oluline. Kolmandaks, maailma majandust ja tulevaste põlvede heaolu kujundab väga tugevasti tehnoloogiline areng ja sellest johtuv vajadus inimeste teadmiste taseme oluliseks tõstmiseks. Aga [olulised on] ka vaimse tervise küsimused. Tehnoloogiline kiirendus ja tehisintellekti tulek paneb inimkonna evolutsioonilise arengu sundviskesse. Me kas areneme evolutsiooniliselt tehnoloogia suhtes või me mandume. Siin on võtmeküsimus hariduses: kuidas ja mida me tulevastele põlvedele koolis õpetame, milliseks maailmaks me neid tegelikult ette valmistame? Riikide haridussüsteemide võime säilenõtkelt koos tehnoloogia arenguga areneda, investeeringud haridusse ja teadusesse on kolmas suur küsimus, mis kujundab uue ajastu sisu. Ja see on oluline. Seega, Eesti kaitsmine, Eesti energiaressursid ja Eesti haridus on kolm poliitikavaldkonda, mis kujundavad uue, alles kujuneva ajastu jooni. Hariduses tähendavad muutused sageli seda, et see, mis on toonud meid siia, viib meid siit ka edasi. Eesti haridussüsteem on sajandite [jooksul] muutumisele väga hästi vastu pidanud, omal moel isegi paremini kui Eesti riik. Olles vanem kui Eesti riik, on Eesti haridus oma tugevust tõestanud. Seda tugevust me peame hoidma. Kuid mitte kõik Eesti hariduses ei vii meid siit edasi. Meil on vaja ka uusi lahendusi, mis ei pruugi kohe olla kõige lihtsamad, kõige nähtavamad, kõige odavamad või kõige meeldivamad, kuid mis kindlustavad meie heaolu kasvu, jätkusuutliku arengu ja majanduskasvu ka pikas plaanis. Meie mureks on see, et viiendik meie õpilastest õpivad eraldatud venekeelses haridussüsteemis, ikka veel. See Nõukogude okupatsiooni ajal loodud paralleelne koolisüsteem toodab ühiskondlikku segregeeritust emakeele järgi ning venekeelsetele noortele klaaslage tööturul ja haridusteel. Iga kümnes põhikoolilõpetaja Eestis [piirdubki] põhiharidusega. 21. sajandil, tehisarusajandil, tähendab see peaaegu vältimatult madalat heaolutaset kogu eluks. Meil suureneb hariduslik ebavõrdsus. Maapiirkondadest pärit noortel on väiksemad võimalused jätkata näiteks haridusteed ülikoolis. Eesti ei ole enam odava kvalifitseeritud tööjõuga maa. Selles ei saa enam seisneda meie edukus, mille abil saaks oma elujärge tõsta. Eesti järgmise arenguhüppe tuum seisneb haritud, kõrge tehnoloogilise tasemega tööd teha suutvas Eesti inimeses. Selleks on vaja hariduses teha muudatusi. Alanud aasta toob kaasa mitmeid pikalt ettevalmistatud reforme, mis tõukuvad eelnevalt põgusalt puudutatud pöördeliste aegade ootustest. Kõige märgilisem on aastakümneid oodatud eestikeelsele haridusele üleminek. Samaaegselt ootavad ees muudatused alus‑, üld‑, kutse‑ ja kõrghariduses. Ees seisab ka õpetajate töö‑ ja palgatingimuste kokkuleppimine, minu siht on esmakordselt sõlmida ka pikaajaline hariduslepe. Haridust nagu iga teist ühiskondlikku valdkonda saab pika plaaniga juhtida vaid siis, kui me teame, kuhu me oma rahalisi ja inimressursse investeerime. Eesti investeerib haridusse hästi: 6% meie SKT‑st kulub haridusele, kuid ometigi jäävad õpetajate palgad võrreldavate riikide omadele alla. Kuidas nii? Esiteks, me oleme ühiskonnas kokku leppinud, et hariduskulud makstakse valdavalt kinni meie ühiskassast. Alushariduses on kodaniku otsene osalus maksimaalselt 15% ringis kogukuludest, üldhariduses ja kõrghariduses on see veelgi väiksem. Meiega sarnastes riikides, kus kodaniku otsene osalus kulude katmises on väike, on hariduskulud samuti keskmisest kõrgemad. Teiseks, eestikeelne haridussüsteem, mis toimib alusharidusest maailma tipptasemel teaduseni, ongi kallis. Eestikeelsete õpetajate, õppejõudude ja teadlaste koolitamine on kallis. Siin ei ole mastaabiefekti, ei ole võimalust Singapuri eeskujul kasutada kogu maailma inimressurssi. Eesti on erakordne, sest vaid 1 miljoni keelekõnelejaga riigis ehitada üles maailma tippu kuuluv haridussüsteem on erakordne saavutus. Kolmandaks, meie hariduskuludes on investeeringute osakaal kaks korda kõrgem võrreldavate riikide omast. Jah, meie haridustaristu on seisus, kus me investeerime uutesse lasteaedadesse, koolimajadesse ja õppehoonetesse rohkem. Me teeme seda valdavalt Euroopa Liidu vahendite toel. See suurem investeeringute osakaal püsib veel ka järgmise kümnendi, sest meie Nõukogude ajast pärit taristu vajab ümberehitamist. See tähendab, et järgmise kümnendi peame me teiste riikidega võrreldes hariduses oluliselt rohkem investeeringuid tegema. Need tõdemused aga ei tähenda, et me ei vaja Eesti hariduskulude struktuuris selgust ja võib-olla ka muutust. Minu soov on saada detailne ülevaade Eesti hariduskuludest. Selleks algatasin eelmisel aastal hariduskulude ülevaatamise projekti, mida palusin juhtima akadeemik Jaak Aaviksoo. Projekti lõpptulemus, Eesti hariduskulude analüüs koos ettepanekutega, valmib maikuus ja selle pinnalt teeme edaspidised ettepanekud võimalikeks muudatusteks hariduse rahastamises. Ma eespool sedastasin, et Eesti edu ei seisne enam rohkelt kättesaadavas odavas kvalifitseeritud tööjõus. Sellega ei ole võimalik enam oma heaolu kasvatada. Raha ei otsi siit enam odavat [tööjõudu], sest seda ei ole. Eesti tulevikuedu [sõltub] sellest, kas meie inimeste teadmiste ja oskuste tase käib kaasas tehnoloogia arenguga, kas suudetakse luua uusi, kõrgema lisandväärtusega tooteid ja teenuseid, suudetakse juhtida tehnoloogilist innovatsiooni ja suudetakse tegelda oma vaimse tervise ja üldise heaolu arendamisega. Milliseid muutusi see eelolevatel aastatel Eesti haridussüsteemis kaasa toob? Oleme pikalt ette valmistanud üleminekut ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile. Laste keelepõhine segregeerumine paralleelsetesse haridussüsteemidesse on olnud ühiskonnas erimeelsuste ja ka ebavõrdsuse põhjuseks. Eesti‑ ja venekeelsete noorte ebavõrdne stardipakk lööb eriti tugevalt välja tööturul. Erinev inforuum ja venekeelsete noorte puuduv [eesti] keele oskus piirab nende noorte võimalusi. Venekeelsetel noortel on klaaslagi ees, mis omakorda vähendab kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavust ja lõpuks piirab meie kõigi ja meie majanduse potentsiaali realiseerimist. Üleminek eestikeelsele haridusele algab lasteaedades ning esimestes ja neljandates klassides selle aasta septembris ja kestab kuni 2030. aastani. Tegemist on Eesti ajaloo ambitsioonikaima ja suurima reformiga haridusvaldkonnas. Täna on veel õpetajaid puudu nii lasteaedades kui ka koolides. Kokku on umbes 1800 õpetajat, kelle keele[oskus] ei vasta ootustele. Meil ei ole võimalik siit enam tagasi pöörata, aga ei ole võimalik ka läbi kukkuda. Aastani 2027 läheb üleminek eestikeelsele haridusele maksma 288 miljonit eurot, käesoleval aastal oleme selleks planeerinud 72 miljonit eurot. Reformi edu võti on koolijuhis ja tema usus sellesse, et ühtne kool kõigile Eesti lastele on õige suund. Koolijuht saab innustada ning toetada õpetajaid eesti keele õppes ja täienduskoolitustel osalema, olles ise hea keeleoskuse ja motiveeritusega eeskujuks. Koolijuht saab veenda ja toetada lapsevanemaid, kes praegu ehk veel kõhklevad. Me pöörame haridusministeeriumis eritähelepanu just koolijuhtidele, nende motiveerimisele ja toetamisele selle ülemineku ajal. Startinud on koolijuhtide arenguprogramm ülemineku toetamiseks. Üleilmne tehnoloogia areng on loonud olukorra, kus tulevikus eeldavad AI‑põhise majanduse töökohad vähemalt kesk‑ või kutsehariduse tasemel omandatud oskusi, kui mitte enamat. Seega on meie ülesanne sillutada kõigile noortele teed vajalike oskuste ja võimekuste omandamiseks. Mida rohkem noori jõuab kõrgemate kvalifikatsiooninõuetega töökohtadele või ettevõtete loomiseni, seda rikkam on meie ühiskond. Kuid Eestis ei jätka iga aasta oma haridusteed ligikaudu 650 põhikoolilõpetajat ning umbes sama suur hulk langeb esimesel põhikoolijärgse hariduse omandamise aastal haridus[süsteemist] välja. Seega, iga kümnes noor [piirdub] Eestis põhiharidusega ja viimastel aastatel on see number kasvanud. Eesti vaatest suurendab see kvalifitseeritud tööjõu puuduse probleemi, kuna tänapäeva maailmas on tööturul edukalt läbilöömiseks põhiharidusest lihtsalt vähe. Majanduskasvu tagamiseks vajame turule oluliselt rohkem kvalifitseeritud oskustega töötajaid. Kuid tänapäeval ei ole oluline see, et me käiksime koolis kauem, vaid oluline on see, et me õpiksime rohkem ja kauem. Oleme Riigikogu poole teele saatmas seadusemuudatuste paketti, mis asendab kooliskäimiskohustuse ehk koolikohustuse õppimiskohustusega. Eelnõu kohaselt algab õppimiskohustus 7. eluaastast ning kestab kuni 18‑aastaseks saamiseni. Kui enne 18. eluaastat täidetakse kutsehariduse või keskhariduse [omandamise] nõuded, loetakse ka õppimiskohustus täidetuks. Õppimiskohustuse reformi eesmärk on, et madala haridustasemega noorte osakaal jääks oluliselt alla 5% ning kõik noored omandaksid baasina kas keskhariduse või kutseoskused. Reformi tulemusel siseneb Eestis tööturule iga aasta loodetavasti 1400 kvalifitseeritud oskustega noort rohkem. Loome reformi tulemusel noortele ka põhikoolijärgsed laiemad võimalused õppimis[tee] valikuks. Edasi saab õppida kas akadeemilises gümnaasiumis või rakenduslikus gümnaasiumis või täiskasvanute gümnaasiumis või kutseõppes või valida ettevalmistava õppeaasta. 21. sajandi oskuste arendamise oluline arenguhüppe koht on kutsel põhineva gümnaasiumihariduse positsiooni tõstmine. Täna ei ole kutseharidus noorte jaoks võrdväärne valik põhikoolijärgsete õpingute jätkamiseks. Ta pole lihtsalt piisavalt atraktiivne. Erinevalt teistest Euroopa riikidest jätkab Eesti põhikoolilõpetajate seast kutseõppeasutustes õpinguid vaid 25%. Aga kutseharidus ei tohi olla gümnaasiumiharidus vähem võimekatele, Tootsi pool rehkendust. See peaks olema alternatiivne valik akadeemilise haru kõrval. Õppimiskohustuse pikendamise reformiga viime sisse muutused ka kutsehariduses ning integreerime kutse‑ ja gümnaasiumihariduse omavahel oluliselt tihedamalt. Tulevased rakendusliku gümnaasiumihariduse õpiteed keskenduvad tehnoloogiaharidusele inseneeria ja IT valdkonnas. Kutsehariduse reform tähendab rakendusgümnaasiumi õppekavade loomist tehnoloogia, inseneeria ning STEM-valdkonnas. Rakendusgümnaasiumide tulek esitab aga korraliku väljakutse ka põhikoolile. Kas me pöörame piisavalt tähelepanu tehnoloogiaalaste baasteadmiste ja ‑oskuste arendamisele põhikoolis ja kas me pöörame piisavalt tähelepanu laste nõustamisele selleks, et nad oskaksid teha teadlikke valikuid põhikooli lõpus? Kavandatava kutsehariduse reformi üheks oluliseks eesmärgiks on muuta kutsekeskharidus põhikoolilõpetanutele akadeemilise gümnaasiumihariduse kõrval konkurentsivõimeliseks ja atraktiivseks edasiõppimise valikuks. Tänastest kutseõppekeskustest peavad saama põhikoolijärgse hariduse keskused, kus on võimalik omandada kutset, rakenduslikku gümnaasiumiharidust, nii statsionaarset kui ka mittestatsionaarset gümnaasiumiharidust ning läbida ka ettevalmistav õppeaasta. Näeme, et maakondlikud kutseõppekeskused arenevad ümber hariduskeskusteks, kuhu panustavad nii riik, ettevõtjad kui ka kohalikud omavalitsused ühiselt, luues põhikoolijärgse õppe võimalusi piirkonna noortele. [Meil on] amortiseerunud ning demograafilistele trendidele mittevastav koolivõrk, kvalifitseeritud õpetajate puudus ja sellest tulenev ebaühtlane õppekvaliteet, mured õpetajate töötasuga ja ebaühtlaselt jaotunud koormusega. Viie kuni kümne aasta pärast oleme silmitsi olukorraga, kus osas Eesti piirkondades ei ole tänastes väga väikestes gümnaasiumides enam ei õpilasi ega kvalifikatsiooni[nõuetele] vastavaid õpetajaid. Me peame [praegu tegema sellised otsused], et viie kuni kümne aasta pärast oleks maapiirkondade põhikoolilõpetajatel võimalik omandada tipptasemel gümnaasiumiharidust, kas rakenduslikku või akadeemilist, mis oleks konkurentsivõimeline väga kiires tempos arenevate linnade ülipopulaarsetes gümnaasiumides [pakutava haridusega]. Soovime luua maakondadesse tugevad põhiharidusjärgsed hariduskeskused, mille omanikud on riik ja aktiivse osanikuna panustavad ettevõtted ja kohalikud omavalitsused. Need hariduskeskused me arendame välja riigikoolide baasil, valdavalt tänaste kutsekoolide baasil. Aastaks 2035 peaks üle Eesti olema vähemalt 100 tugevat hariduskeskust, sealhulgas Tallinnas ja Tartus, mis annavad nii akadeemilist gümnaasiumiharidust kui ka rakenduslikku gümnaasiumiharidust ja kutseharidust. Oleme asunud omavalitsustega läbi rääkima hariduskeskuste loomise üle. Selleks on vaja jõuda kokkuleppele põhikoolijärgsete õppekohtade koondamises lähimasse suurimasse hariduskeskusesse ja selle keskuse ühisesse väljaarendamisse. Esmajärjekorras peame läbirääkimisi nende omavalitsustega, kus on väga väikesed gümnaasiumid. Kuid ei loe ainult õpilaste arv. Koolivõrgu planeerimisel lähtume õpetajate järelkasvust, õpilaste arvu prognoosist ja ka muudest hariduse kvaliteedi näitajatest. Tehisintellekti evolutsiooniline surve inimkonnale ei tähenda mitte ainult seda, et põhiharidusest enam ei piisa, vaid ka seda, et aina enam on vaja, et inimestel oleks kõrgharidus. Eestis on kõrgharidus keskmiselt 40%‑l tööealisest elanikkonnast, nooremas vanusegrupis 44%‑l. Oleme sihiks võtnud, et vähemalt pool nooremast põlvkonnast peaks omandama kõrghariduse. Siis oleksime võrreldaval tasemel teiste põhjamaadega. Seega, kõrghariduse kättesaadavus suuremale hulgale noortele on ülesanne, mille lahendamisega peame tegelema. See tähendab, et õppemaksuta eestikeelne kõrgharidus peab jääma kättesaadavaks nendele noortele, kes asuvad oma esimest kõrgharidust omandama. See tähendab ka seda, et erilist tähelepanu peame pöörama maapiirkondadest tulevatele noortele, sest nende ligipääsu kõrgharidusele ei ole tasuta kõrghariduse reform parandanud. Siin on kohane taas rääkida kvaliteetse keskhariduse kättesaadavusest maapiirkondades. Kuid, lugupeetavad, lubage mul siinkohal eraldi välja tuua see: leian, et kõrghariduses on senisest enam vaja tähelepanu pöörata tehnoloogilistele erialadele. Kõrgharitud inimeste osakaal Eestis peab kasvama, oleme selle eesmärgiks seadnud. Kuid kus peaks see kasv toimuma? Tehnoloogiaajastu nõuab, et me arendaks jõuliselt tehnoloogilist teadmist võimalikult kõrgel tasemel. 2023. aastal käivitus Euroopa Liidu uue rahastusperioodi raames IT‑ ja inseneriakadeemia, kus ligi 60 miljoni euro suuruse investeeringu najal toetatakse lisaks IT valdkonnale õppekavaarendust ka inseneeria vallas kõrghariduses, kutsehariduses ja üldhariduses. Nagu tehnoloogiaõppe areng kutsehariduses esitab väljakutse põhihariduses antavatele baasteadmistele, nii esitavad ka kõrghariduses toimuvad muutused väljakutse oskuste ja teadmiste arengule gümnaasiumitaseme matemaatikas, reaal‑ ja loodusteadustes. Suurim väljakutse siinkohal ei ole mitte õppekavad, vaid õpetajate ja õppejõudude järelkasv. Aga sellest hetk hiljem. Teadus‑ ja arendustegevus on innovatsiooni ning Eesti majanduse arengu võti …

Auväärt minister, kas te soovite aega juurde?

Jah, soovin aega juurde.

Kui palju? Kolm kuni viis minutit saab.

Maksimum, viis minutit.

Viis minutit juurde, palun!

Teadus- ja arendustegevus on innovatsiooni ja Eesti majanduse arengu võti. See on juba klišeeks kulunud lause. Ometigi näeme me meid tabanud majanduskriisis just seda, et ellujäämise ja arenemise võimalus on nendel ettevõtetel, kes on investeerinud oma toodete ja teenuste innovatsiooni, loonud kallimat toodet just teaduse baasil. Eesti rikkuse loomise aluseks ei ole see, et toota suures koguses odavat toodet – meil ei jätku selleks lihtsalt inimesi –, vaid [tuleks toota] just väheses koguses, aga kõrgtehnoloogilist toodet või teenust. Selleks peame me riigi ühiskassas olevast rahast investeerima targalt just kõrgharidusse ja teadusesse. Teadus‑ ja arendustegevuse valdkonnas on sel aastal meie olulisimaks eesmärgiks uue teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu ettevalmistamine. Oleme seadusesse sisse viimas viimaseid täpsustusi ja peagi on ta ka teie poole teel, hea Riigikogu. Peame selgemaks muutma ka teaduse rahastamisega seonduvad küsimused, kuhu me seda 1% investeerime ja mis on tegelikult see tark suund, kuhu me peaksime seda 1% investeerima. See on üks olulisimaid ülesandeid, mida me teadusrahastu puhul sellel aastal endale eesmärgiks oleme võtnud. Head kuulajad! Lõpuks, kuid mitte vähem olulisena, soovin ma rääkida õpetajatest. Veidi enam kui kuu aega tagasi olid õpetajad siin Toompeal meie akende all edastamas meile sõnumit, et õpetajate järelkasvu küsimuse lahendamist ei saa enam mitte kuhugi edasi lükata. Enam ei piisa tegevuskavadest ja arvamusavaldustest, enam ei piisa ka üksi rahalubadustest. Õpetajate järelkasvu murekohad on muus, selles, mida ühiskond õpetajatelt ootab, millist tööd, millist tulemust ja millist vastutust. Vastutus, töökoormus, tulemuseootus ja selle eest makstav tasu ei ole Eestis ilmselgelt tasakaalus. Haridussüsteemile on viimase kahe kümnendiga laotud kõik ühiskondlike muutustega seotud ootused. Kõikide muutuste juhtimise ülesanne on koolil, see tähendab õpetajal, olgu selleks digiühiskonnas hakkamasaamine, finantsteadlikkus, noorte maailmaharidus, keskkonnaprobleemide lahendamine, noorte oskus ennast juhtida, tulla toime vaimse ja füüsilise tervise küsimustega. Tänapäeva õpetaja peab olema multispetsialist, inimeste kõrgtasemel juht, vaimse tervise ekspert, finantsjuht, käitumispsühholoog, tervisenõustaja, kommunikatsiooniekspert, oma aine müügimees. Hea, kui ta on ka sotsiaalmeedias influentser, õppekavametoodik, täiskasvanute vanemlike oskuste arendaja ja nii edasi. Seda lisaks sellele, et ta peab olema samuti väga hea füüsikaõpetaja või maailmakirjanduse tundja. Kui mina koolis käisin, oli õpetaja ülesanne mulle selgeks õpetada [näiteks] matemaatika ja kui mu käitumine või hakkamasaamine enda emotsioonide juhtimisega jättis soovida, kutsuti kooli lapsevanemad ja päriti nendelt aru. Ükski inimene ei pea kaua vastu olukorras, kus ta ei tea, kus on tema vastutuse piirid, ning kus kogu ühiskonna ootused on väga kõrged. Ülekoormatus ja läbipõlemine on põhjused, miks ka juba kogenud õpetajad lahkuvad ametist ja miks noored alustavad õpetajad ametis väga kaua ei püsi. See on üks olulisimaid hariduslikke küsimusi Eestis, mida me peame lahendama. Me peame kokku leppima, kust algab ja kus lõpeb õpetaja vastutus ning kust algab lapsevanema ja kogukonna vastutus. Me oleme Eesti õpetajad koolitanud tipptasemel spetsialistideks, kes tõesti oskavad kõike seda, mida ma teile ette lugesin, kuid me ei saa edasi minna ootusega, et õpetaja ja kool on üksi vastutavad meie noorte arengu eest. Esmakordselt on läbirääkimiste laua taga kõik üldhariduse osapooled: omavalitsused, valitsus, õpetajad, koolijuhid ja ka erakoolid. Haridusleppe läbirääkimiste peamine fookus on õpetaja töötingimustel, koormusel, vastutuse piiridel, õpetaja karjääriperspektiivide loomisel ja õpetaja töötasul. Selle aasta eesmärk on selles kõiges ühiselt kokku leppida. Ma loodan kõikide osapoolte heale tahtele. Viimaseks. Kuhtuva ajastu lõpuhämarusest tulevad tugevatena välja need rahvad ja riigid, kes oskavad eristada olulist ebaolulisest, kes oskavad panna näpu õigele kohale ja otsustada, et just seda me peame praegu tegema. Eesti jaoks on haridus see, mis uues ajastus meid tugevana ja elujõulisena edasi kannab, nii meie rahvast kui ka meie majandust. Ma tänan teid tähelepanu eest.

Suur tänu! Teema aktuaalsust näitab väga suur küsimuste hulk. Alustab Tanel Kiik. Palun! (Tanel Kiige küsimust ei ole kuulda.) Mikrofon … Häält ei ole tõesti kosta. Tuluke põleb kenasti, aga …

Nii. Ma ei tea. (Koputab mikrofoni peale.) Kas ei tööta?

Proovi veel uuesti!

See on küll huvitav. Mul siin ühtegi nuppu vist ei ole, kuhu vajutada?

Nüüd töötab.

Nüüd tuli heli. Nii et palun, Tanel Kiik!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Täna me tähistame sellist kurba päeva nagu võrdse palga päev. Ehk 45 päeva kulub naistel kauem, et saada sama [aasta]palka, mille mehed said [kätte] juba eelmise aasta lõpus. Me teame, et sooline ebavõrdsus ja palgalõhe on tõsine teema ka haridusvaldkonnas, just selles võtmes, et tegemist on väga olulise [valdkonnaga] riigi seisukohalt, inimeste seisukohalt, tuleviku seisukohalt, aga tegemist on ka keskmisest madalama palgatasemega valdkonnaga, kui me võrdleme [eri valdkondade] sama kvalifikatsiooniga töötajaid. Ma küsingi teilt: milliseid samme te siin ette näete? Ka seesama võimalik kokkulepe, mida te püüate saavutada haridusvaldkonna esindajatega, on ilmselt üks neist sammudest. Aga milliseid täiendavaid võimalusi te näete, et ühest küljest parandada soolist tasakaalu haridusvaldkonnas ja teisalt aidata kaasa selliste ühiskondlike väärtushinnangute ja normide kujunemisele, et meil tulevikus ei oleks nii, et vaid 35% meestest üldse peavad soolist palgalõhet probleemiks?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest seda statistikat vaadates ei paista Eesti eriti hea välja. See, et meil on sooline palgalõhe, on reaalselt probleem ja selle eitamine meid sellest probleemist ilmselt kuidagi üle ei aita. Ka haridusvaldkonnas on see – küll mitte sooline palgalõhe, aga sooline ebatasasus – väga selgelt olemas. Ühelt poolt on õpetajate seas meesterahvaid oluliselt vähem. Seal on tõenäoliselt peamine põhjus siiski see, et palk ei ole tööturul konkurentsivõimeline. Palga tõstmine ja palga [muutmine] konkurentsivõimeliseks kindlasti [kasvatab] selle ameti atraktiivsust. Aga meie teine mure hariduses, [teine] sooline probleem on see, et poiste ja tüdrukute hariduslik lõhe aina kasvab. Ma seda täna oma ettekandes ei käsitlenud, aga põhikooli järel väljalangevatest õpilastest, nendest 1200 noorest, kes ei jätka õpinguid pärast põhikooli lõpetamist, on 99,8% poisid. Ehk meil on seal massiline sooline lõhe. [Poisse] jõuab põhikoolijärgsesse haridus[süsteemi] vähem, mis tähendab, et kõrgharidustasemel on poiste ja tüdrukute suhe juba kardinaalselt, väga-väga erinev. Kõrghariduse [omandajatest] on meil üle 65% tüdrukud. Ehk ka seal on tegelikult mure. Kooliea pikendamisega, õigemini õppimiskohustuse pikendamisega me sihime ka soolise ebavõrdsuse vähendamist, et Eesti poiste haridustaset tõsta, nii et see oleks tüdrukute tasemega võrdsem.

Rene Kokk, palun! (Rene Koka küsimust ei ole kuulda.) Ma ei kuule hästi. (Rene Kokk kohalt: "Aga see ei ole minu teha, et mul [nupp] ei tööta. Mul ei ole lisanuppu siin.") Rene Kokk, palun proovige … Mikrofon on nüüd sees.

Aitäh! Ma alustan uuesti. Kahjuks ei [kuulnud] teie ettekandest positiivset nooti maapiirkonna inimeste jaoks. Jätkub seesama tendents, mis on aastaid olnud, et kõikvõimalikud teenused liiguvad maalt ära järjest suurematesse tõmbekeskustesse. Me näeme praegu, kuidas maakoolide sulgemine on väga aktuaalne. Te ise [mainisite] gümnaasiumide reformi, millest on ka meedias juttu olnud ja mis tähendab seda, et maainimestest läheb koolivõrk järjest-järjest kaugemale. Siia juurde ei hakka rääkimagi automaksust, mis olematut ühistranspordisüsteemi arvestades paneb maainimesed veel raskemasse olukorda. Kas teil on ka mingi positiivne sõnum omavalitsustele, milliseid reaalseid positiivseid samme te püüate [astuda] või mille eest te seisate, et koolid saaksid ikkagi maal jätkata, inimesed saaksid maal edasi elada ja saaksid seal ka haridust?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me räägime maakoolidest, siis me peaksime eristama, eks ole, põhikoole ja gümnaasiume. Põhikool kui maakool, kodulähedane kool – on ülioluline, et see säiliks, et lastel oleks võimalik omandada põhiharidust kodu lähedal. Selle tõttu me oleme teinud ka erimeetme omavalitsuste toetamiseks, selleks et säiliksid kodulähedased, vähemalt kuueklassilised, aga eeldatavalt ikkagi ka üheksaklassilised tugevad põhikoolid. Põhihariduse andmise vastutus peaks väga selgelt olema kohaliku omavalitsuse tasandil ja riik peaks põhikoolide pidamisele maapiirkondades appi tulema. Gümnaasiumiharidus, mis on põhikoolijärgne haridus, on juba oluliselt keerulisem haridusaste. Seal on palju suurem vajadus selle järele, et noored saaksid teha valikuid, kuid koolides, kus õpib alla 40 noore, on üsna keeruline põhikoolijärgselt kujundada noore jaoks sobilikku õpiteed. Meil on olemas kutsehariduskeskused ja on võetud eesmärgiks teha nendest tugevad hariduskeskused nendessamades maapiirkondades, et noored saaksid nendes kutsehariduskeskustes põhikoolijärgselt teha õpiteevalikuid oluliselt laiemalt ja õppida seda, mis neile tulevikuperspektiivis nende enda otsuste alusel on vajalik. Nendes hariduskeskustes on võimalik õppida gümnaasiumis, on võimalik õppida rakendusgümnaasiumis, on võimalik omandada kutseharidust. Kuna nende hariduskeskuste pidaja on tulevikus riik, siis on ka riigi vastutus see, et kõigil noortel, kes nendes koolides käivad, saab transpordikulu, toitlustuskulu, majutuskulu kaetud. See on väga oluline. Kui me teeme haridusreformi ja hariduskeskusi arendame, siis kõik maapiirkonna noored, sõltumata oma sotsiaal-majanduslikust taustast, peavad saama ligipääsu kvaliteetsele põhikoolijärgsele haridusele. Ma rõhutan veel ikkagi kvaliteeti. Me võime ju mõelda, et kodulähedane gümnaasium on tore, aga meie analüüs näitab, et üle poole väikeste gümnaasiumide lõpetajatest ei lähe edasi õppima. Nad [piirduvadki] ainult keskharidusega, mis tähendab, et nende konkurentsivõime tööturul on oluliselt madalam, ka nende võime ülikooli edasi õppima minna või muid jätkuvaid õpiteid valida on olnud madalam. Riigikontrolli audit on kahjuks näidanud, et tasuta kõrghariduse sisseviimine ei [täitnud] seda ootust, et nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga ja maapiirkondadest pärit noored kõrgharidusele [paremini] ligi pääseksid. Siin on võtmeküsimus kvaliteetses põhikoolijärgses hariduses, mis annaks neile ka selle hüppevõimaluse, et minna ülikooli. See on murekoht. Me peaksime keskenduma sellele, et maapiirkondades elavad noored saaksid väga kvaliteetse põhikoolijärgse hariduse, kas siis akadeemilise või rakendusliku.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud haridus‑ ja teadusminister! Lugupeetud eesistuja! Kõigepealt ministrile aitäh selle ülevaate eest! Jagan nii sinu seda muret, et poistega on hariduses probleeme, kui jagan ka seda muret, et tõesti iga kümnes ei jätka õpinguid või langeb varsti välja. Üks asi, mida sa pakkusid, on see õppimise pikendamine või pikem õpirajal viibimine. Minu küsimus on aga selles, kas see üksinda päästab, kui me teame, et selle poisteprobleemi ja väljalangemise taga on [vähene] võimekus matemaatikas. Paljud nendest, kes valivad humanitaaria, on mittematemaatikud, nad ei saa selle [ainega] hakkama. Vaadates, milline on matemaatika õpetamise olukord ülikoolides ja ka koolides, [milline on] õpetajate kvalifikatsioon, [näeme, et] see on ju katastroofiline. 313 matemaatikaõpetajal on ainult keskharidus, 5 matemaatikaõpetajal on ainult põhiharidus, 720‑l on bakakraad või rakenduskõrgharidus.

Aitäh! Aeg!

Minu küsimus on: mida me saame teha selleks, et matemaatikaõpetajaid oleks rohkem …

Aitäh!

… ja mitte nii-öelda pikendatud haridusaja jaoks, vaid just nimelt põhikooli ja keskastme jaoks?

Aitäh selle küsimuse eest! Selle [põhjus], miks noored või tegelikult, ütleme ausalt, poisid ei jätka õpinguid pärast põhikooli lõppu, ei ole ainult probleem matemaatikaga, seal on põhjuseks ka põhikooli kolmandas astmes kogetud õpimotivatsiooni väga märkimisväärne langus. Põhikooli kolmandas astmes toimuv õpe tihti erinevatel põhjustel ei motiveeri poisse haridusteed jätkama. Me peame tõsiselt tähelepanu pöörama sellele, mis seitsmenda, kaheksanda, üheksanda klassi õppekorralduses ja õppeviisides muutmist vajab, selleks et poiste õpimotivatsioon ja õpioskused [säiliksid]. Soome õppimiskohustuse pikendamise kogemus – nad pikendasid seda neli aastat tagasi – näitab, et oluliselt tuleb suurendada põhikooli kolmandas astmes nii-öelda karjäärinõustamist. Noor inimene hakkab selles vanuses selgemini kujundama arusaamist sellest, mis teda huvitab ja millele ta tahab rohkem tähelepanu pöörata. Mitteformaalset osa [tuleks] oluliselt rohkem põhiharidusse sisse tuua, et seal ei oleks ainult formaalne, eks ole, tunnis istudes [toimuv] õpe. Kõik see muu, kõik ülejäänud huvid, mis noortel tolles vanuses väga suures ulatuses tekivad, olgu sporditegemise, kunsti, muusika, tehnoloogia ja muude asjade vastu, see, millega nad kooliväliselt [tegelevad], see [tuleks] formaalsesse haridusse sisse tuua. See on sees ka selles seadusemuudatuste paketis, et põhikooli kolmandas astmes oleks formaalse ja mitteformaalse hariduse tihedam lõimumine ka seadusandlikult võimalik. Matemaatikaõpetajate probleem on väga kriitiline. Ma nimetaksin seda reaalselt kriisiks. Meil on reaalne kriis matemaatikaõpetajate ning üldse reaal‑ ja loodusainete õpetajatega põhikooli kolmandas astmes ja gümnaasiumis. Ühelt poolt, õpilaste arvu vaadates, meil koolides justkui töötab piisavalt matemaatikaõpetajaid, aga teiselt poolt nad töötavad seal, kus on väga väikesed klassid. Need on ikkagi need maapiirkondade gümnaasiumid, kus klassitäituvus on väga väike. Linnades on matemaatikaõpetajate puudus väga suur. Samal ajal on maapiirkondades matemaatikaõpetajad kas juba pensionil või [kohe] pensionile suundumas, mis tähendab, et kui linnas on matemaatikaõpetajaid puudu, siis maapiirkonnas on viie aasta pärast küsimus, kas seal üldse on kedagi klassi ette panna, reaalselt. Ülikoolis ei täitu matemaatika ja informaatika õppekavadel õpetajakoolituse kohad. Põhjus on ühelt poolt ikkagi jälle õpetajate madal palgatase. Matemaatikaharidusega inimese tööturule sisenemise palgaaste on umbes 2300 eurot, sellist palka ta saaks oma matemaatikuharidusega esimesest töökohast. Koolis on see 1800 eurot, eks ole. Koolis selliste teadmistega inimestele pakutav palk ega teised tingimused lihtsalt tööturul konkurentsi ei paku. Me oleme arutanud ja me haridusleppe raames ka arutame, rääkides õpetaja töötingimustest, palgatingimustest ja koormusarvestusest, kas kehtestada LTT-õpetajatele eraldi palgakoefitsient, et arvestada seda nõudlust, mis tööturul selliste oskustega inimeste järele on, ja tuua rohkem LTT‑inimesi kooli. Me oleme juba pretsedendi loonud, me eesti keeles õpetavatele õpetajatele maksame [Ida-Virumaal] koefitsiendi võrra suuremat tasu. Me oleme kaalunud ja hariduslepet arutades kaalume ka LTT‑õpetajate palgakoefitsiendi küsimust.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan eelmist küsimust. Võib-olla te konkretiseerite seda, mis puudutab ühelt poolt kooliaja pikendamist ja teiselt poolt neid põhjuseid, miks noored õppimise pooleli jätavad, kas need [põhjused] on rohkem akadeemilised või on need seotud ka selliste emotsionaalsete, empaatiliste teemadega. Te huviharidust kui sellist korra juba mainisite. Aga mida analüüs ütleb? Mille peale te loodate? Vastulausena õpetajate poolt on aeg-ajalt kostnud ka see, et see muutub selliseks klassist läbitassimiseks sõna otseses mõttes, selleks et täita seda riigi kohustust. Või on mingid põhjapanevad uuringud, mille peale saab kindel olla, et sellest 1500‑st saab näiteks 15, mis oleks ju suurepärane? Aga me teame, et me tahaksime selle nulli saada.

Aitäh küsimuse eest! Nulli me seda ilmselgelt kunagi ei saa. Nagu ma ütlesin, me loodame, et 10%‑st saab 3%, et ikkagi enamik liigub põhikooli järel edasi, vähemalt kutseharidust omandama. Nende 1200 noore või kõigepealt 650 noore seas, kes kohe [pärast põhikooli] ei jätka [õpinguid] ehk nad ei [esitagi] avaldust mitte kuhugi, nad ei liigugi mitte kuhugi, on väga märkimisväärne osa haridusliku erivajadusega lapsi, kelle jaoks ei olegi tegelikult kohta, kuhu nad õppima saaksid minna. Nad jäävad koju ja nad jäävadki koju. Ehk [nendega tegelemine] jääb [ainult] lastevanemate peale. Neil oleks võimekust kutseoskusi arendada, aga selleks on väga vähe võimalusi. Selleks oleks vaja luua täiendavaid kutseoskuste arendamise võimalusi väga tugevate erivajadustega lastele, olgu puhastusteeninduse või muu [käelise] tegevuse oskuste arendamiseks. Neid õpikohti on vaja lihtsalt juurde luua ja sellega me kutsehariduse reformi raames tegeleme. Teine [grupp selliseid] noori on need, kellel on kas vaimse tervise probleeme või muid terviseprobleeme. Meil on kasvanud nende noorte inimeste hulk, kellel on vaimse või ka füüsilise tervise probleemid, mille tõttu nende haridustee katkeb põhikooli lõpus. Nende õpilaste jaoks on tõesti väga oluline, et nad saaksid teistsuguse tempoga – mitte gümnaasiumis formaalses õppes kiire tempoga uuesti edasi panna või kutsehariduses uuesti edasi panna – siiski oma haridusteed jätkata, et nad ei kaoks meil nii-öelda pildilt ära, nii et me ei leia neid pärast üles. Selle jaoks on ettevalmistava õppe aasta, mis on mõeldud just nimelt nendele noortele, kes vajavad vaimse tervisega tegelemist tugispetsialistide toel või kes vajavad näiteks õpilünkade täitmist, mis on neil tekkinud tervise tõttu põhikooli lõpus ja mille tõttu nad ei saa [edasi õppima] minna. Väga palju on nende 650 hulgas ja ka nende hulgas, kes esimesel aastal välja langevad, noori, kes põhikooli lõpuks ei ole omandanud eesti keelt tasemel, mis võimaldaks neil üldse edasi õppida. Nad langevad koolist välja selle tõttu, et nad ei oska eesti keelt. Nad teevad põhikooli lõpus eesti keele kui teise keele eksami tasemel B1. Sooritajate protsent on seal ju napilt üle poole, mis tähendab, et kuskil 45% venekeelsete põhikoolide lõpetajatest ei soorita isegi B1-tasemel eesti keele [eksamit]. Nad ei saa edasi õppida ei gümnaasiumis ega kutsehariduses selle tõttu, et nad ei oska lihtsalt eesti keelt. Selle ettevalmistava aasta raames on neile vaja eraldi eesti keele täiendõpet, et nad [suudaksid täita] selle lünga, mille me põhikoolis oleme neile selle süsteemiga tekitanud. Eestikeelsele õppele üleminek loodetavasti pikas plaanis lahendab selle probleemi ära. Aga veel kuus aastat on meil tõenäoliselt see probleem, et meil on noored, kes ei valda eesti keelt. Need on laias laastus need põhjused, miks meil on noori, kelle haridustee katkeb. Õpikohustuse pikendamisega me oleme keskendunud alternatiivsete õppimisvõimaluste ja õpiteede loomisele just nendele noortele, sest neile ei sobi see, et sa lähed täiskoormusega akadeemilisse gümnaasiumisse või kutseõppesse, kus on tegelikult täpselt samamoodi täiskoormus. Seal on omad põhjused, miks need inimesed neid kahte rada valida ei suuda. Seetõttu nad langevad haridussüsteemist välja ja [piirduvad] põhiharidusega.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Jah, Eesti haridussüsteemist ja inimeste haritusest sõltub Eesti riigi tulevik. Samas, [vaadates hariduskulutuste] osakaalu kõigis riigi kulutustes, [näeme, et me] olime 2021. aastal Euroopa riikide arvestuses esikohal. Me kulutasime haridusele lausa 14,3% – iga seitsmenda euro. Euroopa Liidus panustatakse keskmiselt 9,4%. Aga ka aeg on ressurss ja raha. Õppimiskohustus algab seitsmendast eluaastast. Kas see peab nii olema ka edaspidi? Lapsed ju tahavad õppida, tahavad minna kooli. Me teame, et nende võimekus avaldub nüüd varem, kui see avaldus poolsada aastat tagasi. Eestis püüti 1990‑ndatel juurutada varasemat koolikohustuse algust, kuid see jäi lõpule viimata. Kas kuueaastaste õppimiskohustus – võimalik, et see ei sobi muidugi kõigile – võiks olla üks osa haridusreformist? Mis on teie arvamus?

Aitäh selle küsimuse eest! Tunnistan ausalt, et me ei ole arutanud seda küsimust, kas peaks [koolikohustuse alguse] tooma seitsmendast eluaastast aasta võrra allapoole. Tegelikult on ju alushariduse süsteem Eestis väga tugev, ja kuna alushariduses toimub õpe kolmandast eluaastast alates, osaliselt ka pooleteisest eluaastast alates, siis lapsed haridussüsteemis õpivad justkui juba väga varakult, mitte seitsmendast eluaastast. Üle 90% kuueaastastest tegelikult õpib, aga nad õpivad alushariduse süsteemis. Nii et mingis mõttes täidetakse õppimiskohustust juba lasteaias. Aga seda debatti ei ole olnud, kas peaks tooma selle kuuenda eluaasta juurde tagasi, proovima uuesti [kooli] algust kuuendast eluaastast. Küll on aga olnud debatt selle üle, et Eestis on õppeaasta Euroopa kõige lühem. Meil on kõige pikemad vaheajad. Eesti õppeaasta on 175 õppepäeva, Euroopas keskmiselt on 182–183 õppepäeva. Ehk mujal Euroopa riikides käiakse [aastas] keskmiselt 10–11 päeva rohkem koolis. Selle tõttu peab meil õppekava läbimise tempo olema oluliselt [kiirem], meil on vähem õppepäevi. Oleme ministeeriumis seda arutanud. Aga ma arvan, et ka see debatt oleks ühiskonnas ikkagi väga terav, kui me hakkaksime arutama, kas lapsed peaksid 1. septembri asemel 20. augustil kooli minema. See teema on olnud laual. Mina ei ole selle ettepanekuga tulnud, aga ma arvan, et me peaksime teadvustama endale fakti, et Eesti õppeaasta on kõige lühem Euroopa Liidus. See paneb koormuse nii õpetajatele kui ka õpilastele ja nende vanematele, sest lühema õppeaastaga on vaja [läbi võtta] isegi suurem maht, sest Eesti õppekava on väga paljude teiste riikide õppekavadega võrrelduna ambitsioonikam. See on lihtsalt fakt, mis on laua peal.

Aga äkki meie lapsed on andekamad, sellepärast võime hiljem alustada. (Minister naerab.) Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Minu küsimus on seotud haridusvõrgu reformiga. Nimelt, millal me suudame haridusvõrgu kvantitatiivselt juhtimiselt – ma mõtlen selle all koolide sulgemise instrumenti –, retoorikalt, ja mis kõige kurvem, selliselt ühe vitsaga löömise loogikalt rohkem liikuda kvalitatiivsele ja eelkõige juhtumipõhisele haridusvõrgu reformimisele ja juhtimisele? Selle taustaks on minu arvamus, et lihtsalt väga kurb on vaadata, kuidas me sellise lähenemisega hävitame neid väikseid piirkondi, kus ollakse oma arengukõverat ülespoole keeramas, aga siis tuleb keskne sõnum: teie kool tuleb kinni panna, sest Exceli tabel näitab seda. Selmet kaaluda lähenemist "tingimusel, kui", jättes kogukondadele võimaluse väärikalt proovida ja leida oma nišš, ning vajaduse korral ka lisapanus anda. Kas te näete seda probleemina ja kui näete, siis kuidas seda lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen teiega täiesti nõus, et me peame haridusvõrgu korrastamisel keskenduma kvalitatiivsele ja juhtumipõhisele juhtimisele. Täpselt sellised ettepanekud läbirääkimisteks me ka omavalitsustele saatsime. Meie saadetud kirjades omavalitsustele oli ettepanek vaadata koolivõrgule piirkonnas tervikuna 5–10 aastat ette, vaadata, millised on kvalifikatsioonile vastavate õpetajate järelkasvu ja õpilaste arvu reaalsed väljakutsed ning millised väljakutsed on seotud sellega, et oleks kättesaadav kvaliteedi[nõuetele] vastav põhikoolijärgne haridus. Seda, kui selle sammu peale meedias [ilmuvad] pealkirjad, et haridusministeerium tegi ettepaneku koolid sulgeda, on meil raske kontrollida. Ma lihtsalt väidan, et plaan on olnud asuda koolivõrgu üle omavalitsustega läbi rääkima ja tihti mitme omavalitsusega korraga, et näha koolivõrku maakondlikul tasandil. See on olnud eesmärk, mitte koolide sulgemine. Meil ei ole eesmärki minna omavalitsustega rääkima sellest, kuidas koole tuleks kinni panna, vaid me oleme omavalitsustega asunud läbi rääkima selle üle, kuidas me tagame selle piirkonna lastele kvaliteetse põhikoolijärgse hariduse ka järgmise 5–10 aasta perspektiivis. [Me räägime läbi] juhtumipõhiselt, selles mõttes, et meil on ka 40 õpilasega gümnaasiume, [mille üle] me isegi ei alusta läbirääkimisi, sest on näha, esiteks, et selles piirkonnas ei olegi alternatiivset [võimalust] kuskil mujal gümnaasiumiharidust saada, või teiseks, see gümnaasium on väga tugev, seal on pikas plaanis võimalik potentsiaali kasvatada. Siis ei ole me isegi läbirääkimiste ettepanekut teinud. Ainult numbrid ei ole need, mille järgi me üldse asju vaatame.

Rain Epler pole ammu küsida saanud. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Sissejuhatuseks niipalju, et samuti nagu eile peaministriga siin arutades, tuleb ka täna välja, et valitsus teeb häid asju, aga meedia kipub negatiivset juttu ajama või suisa valetama. Aga minu küsimus. Te ütlesite, et on 100 põhikoolijärgset hariduskeskust, sealhulgas Tallinnas ja Tartus. See on selline huvitav lause, et kui tähelepanelikult ei kuula ja mõtlema hakkad, siis ei saagi aru, mida sellega öeldi. Pikka perspektiivi vaadates ja arvestades ka Eesti demograafiat, ei paista tulevikus neid õpilasi nii palju olevat. Kas te teete kuidagi mingi jaotuse geograafilise katvuse või asustustiheduse järgi? Kuidas see suhe siis on, kas Tallinnas ja Tartus on nendest 80 ja ülejäänud Eestis on 20? Rääkige natuke lahti see hariduskeskuste teema. Küsimuse teine pool on see. Investeeringud haridusse on suured, aga teatavasti, kui Eestis [vaadata] betooni versus seda, mis seal ruumide sees toimub, siis [selgub, et] tasakaalu [asemel] võib see olla betooni [poole kaldu]. Te ütlesite, et taristut tuleb jätkuvalt uuendada.

Aitäh!

Kuidas meil see plaan on?

Aitäh selle küsimuse eest! Tartus ja Tallinnas olemasolevad gümnaasiumid ja kutsehariduskeskused on see maht, mis laias laastus ka aastaks 2035 alles jääb. Me ei loo seal uusi [koole], välja arvatud see, et Tallinnas on plaan luua üks riigigümnaasium Lasnamäele, ülejäänud hariduskeskused, põhikoolijärgsed gümnaasiumid ja kutsehariduskeskused, mis on praegu, samas arvus Tallinna ja Tartu piires ka jäävad. Ülejäänud hariduskeskuste arendamine on küsimus ülejäänud Eestist ehk ülejäänud Eestis põhikoolijärgse hariduse kättesaadavusest. Räägime näiteks Kagu-Eestist. Seal on, eks ole, Põlva [riigigümnaasium], Valga kutsehariduskeskus, Võru riigigümnaasium, Võru kutsehariduskeskus, Räpina kutsehariduskeskus. Seal on mitmeid hariduskeskusi kogu piirkonna peale, mis peaksid kujunema tugevateks põhikoolijärgseteks hariduskeskusteks, aga seal piirkonnas on kindlasti ruumi ka omavalitsuste endi [koolide] gümnaasiumiastmetele. Nii et selle 100 sees ei ole ainult riigikoolid ja riigi hariduskeskused. Mis puudutab seda 6%, siis see sõna "betoon" on jah muutunud selliseks märksõnaks, et justkui seetõttu me ei maksa õpetajatele piisavalt palka. See tegelikult nii ei ole. Jah, me investeerime nii-öelda betooni, me ehitame uusi lasteaedasid ja koolimaju. Me ehitame neid valdavalt Euroopa Liidu toetuste rahaga, mida ei ole võimalik suunata õpetajate palka. Kui me Euroopa Liidu toetuste raha sellest hariduse 6%‑st välja võtame, siis näeme, et meie enda riigieelarveline panus, meie enda toodetud SKT panus on oluliselt madalam. Oluliselt madalam! See tähendab seda, et kui me tahame ennast võrrelda näiteks Soome või Rootsiga, siis me äkki peaksime Euroopa Liidu vahendid sellest 6%‑st välja võtma ja siis me saaksime öelda, kui palju me päriselt oma majandusest investeerime haridusse ja teadusesse. Euroopa Liidu vahendite osakaal, eriti teadustaristus ja teaduses, aga ka haridusinvesteeringutes on väga suur, mille tõttu meil on see 6%. Aga paraku, niipea kui see osa sealt ära kukub, siis meie haridusse tehtavate investeeringute maht ka märkimisväärselt kukub.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Rääkides haridusvaldkonna reformidest, võib siit laias laastus välja lugeda kuus olulist reformi. Ma küsin teie käest üsna subjektiivsust tingiva küsimuse: millise [reformi] suhtes te olete kõige optimistlikum ja mis teile kõige rohkem muret teeb selle teostumise mõttes?

(Naerab.) Ma pean olema lihtsalt kõigi nende suhtes optimistlik, sest nagu ma ka eestikeelsele õppele ülemineku puhul ütlesin, kui juht ei usu asjadesse, siis ta ei suuda neid juhtida. Ehk ma pean uskuma kõikidesse nendesse reformidesse, mis on praegu laual. Ma väga-väga usun eestikeelsele õppele üleminekusse. See on väga-väga raske, sest meil on ressursipuudus, ja vaatamata sellele, et me oleme 30 aastat sellest rääkinud, ei ole me tegelikult selleks valmis, jätkuvalt, meil ei ole piisavalt õpetajaid. Aga seal on vaja veenmist ja nii-öelda kursil püsimist, me ei tohi lihtsalt ühtegi sammu tagasi teha, sest niipea, kui me sammu tagasi teeme, hakkab asi kiiva minema. Ma väga usun kutsehariduse reformi, sellesse, et kutsehariduses on vaja teha väga palju muudatusi, et ta muutuks atraktiivseks põhikoolijärgseks haridusliiniks, mida ta täna ei ole. Üle 50% kutsehariduse õppuritest on täiskasvanud inimesed, kes juba omavad kutset või mingit haridust ja siis omandavad veel kutseharidust. Me peame tegema ära selle reformi, et põhikoolilõpetaja jaoks oleks kutseharidus niisama atraktiivne kui akadeemiline gümnaasiumiharidus. Ma sellesse väga usun ja pean seda väga oluliseks. Loomulikult pean ma väga oluliseks õppimiskohustuse pikendamist, sest kõik need mured, millest me siin täna rääkisime – poiste väljalangemine, Eesti meeste tervena elatud aastate number –, tulenevad sealt. Need tulenevad sellest, et poisid [piirduvad] põhiharidusega. Me peame sellele otsa vaatama, me peame sellega päriselt tegelema.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kuna te ise ka mainisite, et maailm on muutunud ja järjest rohkem on vaja innovaatilisi ja oma peaga mõtlevaid noori, mitte sellist tuima tööjõudu, vaid just eriti selliseid noori, kes suudavad ennast ise juhtida, ise motiveerida, siis tahtsin küsida, kas haridusreformi käigus vaadatakse üle just sellele rõhku panevad õpetamismetoodikad ja kas ka plaanitakse neid laiemalt toetada. Näiteks Montessori alg‑ ja põhihariduse süsteem on peamiselt eksisteerinud erahariduse poole peal, tulenevalt sellest on vahendid, kulud ja asjad suuremad. Kas sellele on plaanis ka rohkem rõhku panna? Lisaküsimusena lipsab veel sisse, kas me lõpetame lõpuks ära ka selle kitsa matemaatika [eksami].

Aitäh küsimuse eest! Õppekavade nii põhjalikku uuendamist meil kiiresti plaanis ei ole. Õppekavade uuendamise protsess käib ja aasta 2027 on see, kui uute õppekavade esialgne ettepanek peaks olema valmis. Euroopa Liidu raha toel me seda arendust praegu teeme. Aga nüüdisaegse õpikäsitluse juurutamine koolides on toimunud juba ju umbes kümnendi. See on küll ebaühtlaselt, aga siiski, ma julgen väita, Eesti koolides juurdunud. Meil on palju suurem tähelepanu õpilase õppimise protsessil, mitte õpetamisel kui sellisel, mitte sellel, mida õpetaja teeb klassi ees, vaid sellel, kuidas õpilane [ainet] omandab või milliseid oskusi ta omandab. Aga loomulikult on seal veel teed minna. Nüüdisaegse õpikäsitluse juurutamise murekoht on näiteks venekeelsed koolid. See ei ole sinna jõudnud sellises ulatuses, nagu see on jõudnud eestikeelsetesse koolidesse. Aga see on pidev protsess, kus on väga suur roll õpetajaskonnal ja sellel, et õpetajaskond ise oma õpetamismetoodikaid eneserefleksiooni teel ikkagi kogu aeg uuendab ja täiendab. See on pidev protsess ja toimub kogu aeg.

Helmen Kütt, palun!

Vabandust! Teine osa küsimusest oli veel, aga selle ma juba unustasin ära. Aa, kitsas matemaatika. Jaa. Ma ei tunne, nagu probleem oleks selles, et saab valida kitsa ja laia matemaatika eksami vahel. Ma tunnen, et probleem on selles, et vähesed õpilased valivad laia matemaatika. Suundumus gümnaasiumis peaks olema võib-olla sinnapoole, et laia matemaatikat valitaks rohkem. Mitte kõik õpilased ei pea õppima laia matemaatikat, see on arusaadav, see ei ole tegelikult kõigile ka vajalik ja see ju tuleb millegi muu arvelt. Kui me tahame võimaldada personaalsemaid ja individuaalsemaid õpiteid, siis see laia ja kitsa matemaatika vaheldumine ongi ka see, mis annab õpilasele võimaluse valida. Aga lihtsalt see, et laia matemaatikat valitakse liiga vähe, on see [mure]koht. Seal taga on põhikoolist saadud matemaatikateadmiste baas, mis tekitab ebakindlust, eks ole. Ühesõnaga, otseselt selle eksami muutmisega me ei saavuta seda [tulemust], me peame vaatama reaal‑, loodus‑ ja täppisteaduste õpetamist põhikooli kolmandas astmes [laiemalt].

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh teile ettekande eest ja põhjalikkuse eest küsimustele vastamisel! Te annate ka neile, kes ei ole valdkonna asjatundjad, väga hea ülevaate. Minu küsimus puudutab kaasavat haridust. On selge, et Eesti on valinud selle suuna ja see kindlasti on väga paljudele erivajadustega lastele ka õige valik. Rajaleidja ju suunab ja kõik see arutatakse koos läbi. Aga on siiski päris suur hulk lapsi, kellele see ei ole sobiv ja kellel seetõttu tekivad vaimse tervise probleemid ja [tekivad probleemid] selles asutuses või koolis, kuhu nad õppima lähevad, ning neil endil [tekib] soov mitte kooli minna. Nii on juba natukene aega Eestis toimetatud ja tehtud, aga kas on läbi viidud ka analüüsid ja uuringud? See on üks asi, mis annaks hästi hea pildi, kuidas see sobib. Muidu me loome ise vaimse tervise probleeme ja asume siis neid lahendama. Teades ressursi piiratust ja võib-olla ka olukorda, ei mõju see hästi.

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Ma jätan praegu pikema vastuse esitamata, sest kaasava hariduse toimimise ja tõhususe uuring on tegemisel. Me ootame neid tulemusi aprilli lõpuks või mai alguseks. Tallinna Ülikool on seda läbi viimas. Ma ise ootan pikisilmi seda, mis järeldusi selles uuringus tehakse. Kaasava hariduse teema – ükskõik mis haridusvaldkonnas arutelu [käib] – on läbiv teema. Kaasava hariduse küsimused tekitavad küsimusi õpetajatele, koolijuhtidele, lapsevanematele, koolipidajatele. Kas see korraldus on selline, mis tegelikult tagab lastele parema õpitee? Keegi Eestis loodetavasti enam ei vaidlusta seda, et see suund on õige. Küll aga on küsimus selles, kas need meetodid ja viisid, kuidas me seda rakendame, on piisavalt asjakohased ja kas nad tagavad selle eesmärgi, milleks me seda kaasavat haridust oleme rakendama hakanud. Ma väga ootan seda uuringut ja selle tulemusi, [mis avaldatakse] aprilli lõpus või mai alguses.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister, aitäh selle ülevaate eest! Ja ma soovin jõudu, sest need reformid on tõesti ulatuslikud ja nõuavad väga palju tähelepanu, panustamist ja usku. Aga minu küsimus on selle kohta, et kui me räägime investeeringutest betooni, siis on need tihtipeale ikkagi tingitud sellest, et [soovitakse] mitte asjatult kulutada vananenud taristu peale. Hästi sihitud investeeringud toovad kaasa ka majanduskulude tulevase kokkuhoiu. See on ideaalis ikkagi nende põhjuseks. Sealt mu küsimus. Koolivõrgu korrastamise juures on väga häid tulemusi andnud need investeeringumeetmed, mis on motiveerinud võrku korrastama ja samal ajal andnud võimaluse parandada õpitingimusi ja ‑keskkonda. Kas selliseid investeeringutoetusi on plaanis näiteks siduda kliimaeesmärkidega ja selliselt saavutada investeeringutoetuste raames kaks eesmärki korraga?

Aitäh selle küsimuse eest! Praegu on meil töös üks investeeringutoetus Euroopa Liidu vahendite toel, mis keskendub Ida-Virumaa koolivõrgu korrastamisele. Selle investeeringutoetuse raames me korraldame ümber Kohtla-Järve, Narva, Toila ja Alutaguse valla koolivõrgu. Märkimisväärselt väheneb seal põhikoolide hulk, kuna ka laste arv on seal viimase 30 aastaga märkimisväärselt kukkunud, ja ehitatakse uued, säästlikumad koolimajad Nõukogude‑aegsetesse magalarajoonidesse ehitatud väga ebaefektiivsete koolimajade asemele. Nende investeeringute maht on järgmise viie aasta jooksul ligi 70 miljonit. Oleme omavalitsustega läbirääkimistesse asunud. 14 omavalitsusega me oleme asunud läbirääkimistesse hariduskeskuste loomiseks [ja selle selgitamiseks], kas nendes piirkondades on võimalik koolivõrku ümber korraldada just gümnaasiumiastme osas. Nende läbirääkimiste raames me kaardistame ära ka nende omavalitsuste taristuinvesteeringute vajaduse. Meil ei ole üle Eesti tervikpilti sellest, kus on koolivõrgutaristul kõige kriitilisem investeeringuvajadus. Ma loodan, et me saame enne järgmise aasta eelarve läbirääkimisi selgemaks selle pildi, kus oleks vaja teha kõige kriitilisemaid taristuinvesteeringuid ja oleks vaja ka omavalitsustele appi minna nende investeeringute tegemisel. Selleks saab kasutada CO2-vahendeid. Järgmisel aastal on CO2-vahendeid võrreldes selle aastaga küll vähem, aga siiski, haridusasutused on nende CO2-vahendite [jagamisel] tõenäoliselt prioriteetsed. Üks oluline aspekt on see, et meil on omavalitsusi, kellel on vaja koolivõrku korrastada ehk vana taristut lammutada ja uuemat, kaasaegsemat ehitada, aga meil on ka omavalitsusi Tallinna ja Tartu ümber, kes vajavad uusi lasteaedasid. Seal ei ole piisavalt lasteaiakohti, mis tähendab uute hoonete ehitamise [vajadust]. Seal on alati küsimus, mis see investeeringute maht on, kas lasteaed peab maksma 10 miljonit, 12 miljonit või 13 miljonit. Omavalitsused vajavad natukene abi selle väljatöötamisel, mis on standardinvesteeringu maht, mida tänapäeva nõuetele vastav lasteaed teoreetiliselt eeldab. Me oleme haridusministeeriumis alustanud lasteaedade standardkulumudeli väljatöötamist, et kui lasteaeda ehitada, siis milline võiks olla see potentsiaalne kulumudel ja investeeringu maht ühe lasteaia jaoks nendes omavalitsustes, kes on päris tugevasti kimpus uute lasteaedade ehitamise vajaduse tõttu.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister, ka mina tahaksin teid hea ettekande eest tänada. See oli kõikehõlmav. Aga mul on küsimus selle kohta, kas te olete kindel, et praegu tehtavad investeerimisotsused kehtivad ka 20 ja 30 aasta pärast. Need hooned, mida me rajame, ja need õpikohad, mis me kuskil avame, jäävad ju pikaks ajaks alles. Miks ma nii küsin? Me oleme väga palju investeeringuid teinud, aga täna on need koolid tühjad. Ma tahaksin teie käest küsida, kas teil on olemas mingi baasuuring, mis arvestab nii rahvastiku ümberpaiknemist kui ka perspektiivseid, areneva majandusega kohti, kuhu tõenäoliselt tuleb juurde nii töökohti kui ka elanikke. Kas selline baasuuring on tehtud või me teeme lihtsalt empiirilisi otsuseid?

Aitäh selle küsimuse eest! Me ei tee empiirilisi otsuseid, me ei tee otsuseid nii-öelda jõuluvana soovinimekirja järgi, et kes soovib endale uut hoonet, ja siis selle järgi ehitame. Need otsused on ikkagi [tehtud] pikaajaliste demograafiliste trendide baasil, ja mitte ainult, ka siserände baasil. Meil on olemas siserände, mitte sisserände, vaid siserände kalkulaator. See on Tartu Ülikooli inimgeograafidel välja töötatud ja selle alusel me näeme, milline võiks järgmise 10 aasta jooksul potentsiaalselt olla rahvastiku paiknemine. See kalkulaator näitab, et viimase 30 aasta jooksul on rahvastik väga-väga palju ümber paiknenud. Väga palju. Meie koolivõrk kujunes ju lõplikult välja umbes 1980‑ndatel. 1980‑ndatel väljakujunenud koolivõrk ei vasta 2024. aastal rahvastiku asukoha reaalsusele, eks ole. Need kaks ei ole omavahel kooskõlas, mille tõttu meil on vaja ümberkujundamist teha lähtuvalt sellest, kus on koolid ja kus on lapsed. Nad ei ole enam ühes ja samas kohas. Aga siserände kalkulaator näitab, et järgmise 10 aasta jooksul nii massilist rahvastiku ümberpaiknemise trendi enam ei ole. Ehk seal, kus Eesti rahvastik täna paikneb, sinna ta laias laastus järgmise 10–15 aasta jooksul ka paiknema jääb. Tulevad väikesed muudatused sündide [arvust] tulenevalt, juurde sünnib [lapsi] vähem, aga ümberpaiknemist enam väga massiliselt ei toimu. Selle tõttu me saame ka koolivõrgu planeerimisega tegelda. Ma ei ütleks, et meil on tühjasid uusi koolimaju. Meil on mõned riigigümnaasiumid, mille täituvus ei ole selline, nagu algselt oli planeeritud. Hea näide on Kohtla-Järve riigigümnaasium, kus on vähem õpilasi, kui oli planeeritud. Aga põhjus on seal selles, et Kohtla-Järve riigigümnaasium on määranud sisseastumise lävendi, ja on selgunud, et seal piirkonnas põhikooli lõpetanud ei suuda ületada seda lävendit, et gümnaasiumisse sisse astuda. See on üks peamisi põhjuseid, miks Kohtla-Järve gümnaasiumis ei ole piisavat täituvust. Me oleme sinna küll uue maja ehitanud, aga me peame tähelepanu pöörama sellele, mis on põhihariduse kvaliteet seal piirkonnas, selleks et noored [sinna kooli astuda] saaksid. Kutsehariduses on meil mure taristu pärast. Kutsehariduses on väga palju hooneid, kuhu me oleme investeerinud, aga mis ei ole täieliku täituvusega. Selleks me omavalitsustega neid läbirääkimisi ka peame, et me hariduskeskusi kasutaksime ratsionaalsemalt, kui me praegu kasutame. Kui meil on maapiirkondades väga palju tühjasid hooneid, nii kutsehariduse hooneid kui ka gümnaasiume, siis see ei ole mõistlik hoonekasutus. Aga see ei ole muidugi peamine eesmärk, miks me neid läbirääkimisi peame, laste hariduse kvaliteet maapiirkondades on palju olulisem küsimus.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud haridusminister! Tänast vestlust kuulates tekkis mul mõte, mis tegelikult on juba ammu mul kuidagi peas tagunud, et võib-olla peaks me oma haridussüsteemis, koolis, õpetama lastele lisaks matemaatikale, eesti keelele ja muudele tähtsatele ainetele vastutuse võtmist, et iga laps teaks, et seda, mida ta koolis teeb ja õpib, teeb ta iseendale. See võib-olla õpetaks ka seda, et eesti keelt on tal vaja, et tulevikus head haridust saada. Mis te arvate sellest, kui meie koolisüsteemis õpetada ka sihukest inimlikku asja?

Aitäh selle küsimuse eest! Muidugi, ma olen sellega väga nõus, aga ma arvan, et Eesti haridussüsteem tegelikult kujundab [lastes] vastutus[tunnet] päris hästi. Miks ma seda arvan? Eksamisüsteemi on küll väga palju kirutud, riiklike eksamite süsteemi, see on saanud omajagu kriitikat. On neid, kes arvavad, et seda ei ole vaja, kuid see on siiski süsteem, mis tekitab lapses vastutus[tunde], et ta vastutab oma õpitulemuste, oma hakkamasaamise, oma õppimisprotsessi kujundamise eest. Aga mitte ainult see. Õppekavas on ka mitmeid muid tegevusi, mille puhul laps peab võtma vastutuse oma õppimisprotsessi eest. Ma oma kõnes viitasin, et me oleme väga suure osa vastutusest lapse kasvatamisel tõstnud just nimelt lapsevanemalt ja kogukonnalt ümber õpetajale. Õpetaja peab vastutama selle eest, et laps ei oleks ülekaaluline, et ta toituks tervislikult, et ta magaks hästi, et ta oleks keskendumisvõimeline, et ta suudaks oma tervist ise juhtida, et ta liiguks piisavalt. Kõik see oli minu lapsepõlve ajal ikkagi kogukonna, lapsevanema ja ühiskonna vastutada, nüüd on see justkui nagu kooli vastutada. Me oleme kõik selle surunud kooli ja õpetaja tunneb vastutust kõikide nende asjade eest. Ta peab suutma koolis tegelikult kõike lapsele õpetada, lisaks teadmistele ka oskusi. See on murekoht, mis näitab, et meil on need piirid paigast ära nihkunud. Õpetaja ei saa vastutada absoluutselt kõikide asjade eest, mis lapsega juhtuvad. Me peame tajuma, et õpetaja vastutusel on mingid piirid. Aga laste vastutus või oskus vastutada – ma julgen väita, et Eestis on sellega lood päris hästi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea minister! Rääkides arengustrateegiast, siis siin on see probleem, et räägitakse kõigest ja samas mitte millestki, suured sõnad "oleks", "peaks", "tuleks" ja "teeks" – see lihtsalt käib nende asjadega kaasas. Aga te sedastasite, et maakoolide tase ei võimalda maakoolide õpilastel võrdselt linnanoortega kõrgkooli astuda. Kas teie lahendus "Maakoolid kinni!" aitab neid kuidagi rohkem? Kas see, et meie maapiirkonnad tühjenevad, aitab neid ja tervet Eestit kuidagi rohkem? Kas see, et kõik koondub keskustesse ja linnadesse, aitab neid noori ja tervet Eestit kuidagi rohkem? Kas see, et mitteeksisteeriva, juba kinni oleva Metsküla kooli õpilane võitis üleriigilise matemaatikaolümpiaadi, ei räägi teie teesidele mitte vastu? Äkki investeeriks haridusse seal, kus on veel tarkade laste vanemaid ja tarku lapsi, et nad ei peaks oma niigi pingelist elu veetma hariduse järele kaugele sõites? Kuidas seda üldse teha, kui nende vanematelt autod automaksuga ära võetakse? Anti Allasele ütlesite väga kavalalt: ei, me lähe KOV‑idega läbi rääkima koolide sulgemise üle …

Aitäh!

… vaid me arutame teemat, kuidas tagada lastele kvaliteetne haridus ka 50 aasta pärast.

Aitäh, Helle-Moonika!

Kas te saate aru, et see on tegelikult verbaalne mustkunstitrikk?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen vist korduvalt rõhutanud, et Metsküla kool on näide selle kohta, et koolivõrgureformi alustati valest otsast. Väikeste laste koolide sulgemine ei paranda mitte kuidagi selle hariduse kvaliteeti ja kättesaadavust. Küll aga on murekoht gümnaasiumiastmes. Ehk noored, kes on 17, 18 või 19, õpivad koolides – selliseid koole on omajagu –, kus nad ei saa tegelikult seda haridust, mis tagaks neile edasiõppimisvõimaluse. Nad ei saa seda sellepärast, et seal ei ole tagatud ja seal ei ole võimalik ka järgmise 5–10 aasta jooksul tagada, et klassi ees oleks kvalifikatsiooni[nõuetele] vastav matemaatikaõpetaja, füüsikaõpetaja või geograafiaõpetaja. See ei puuduta väikeste laste koole, väikeste lastega meil seda probleemi ei ole. Selle tõttu me peame eristama, kas me räägime põhikoolist, väikese lapse kodulähedasest koolist, või me räägime peaaegu täiskasvanud noorte haridusvõimalustest. Meil on väga tugevaid väga väikeseid gümnaasiume. Mitte keegi ei ole võtnud plaani neid sulgeda, isegi seda ettepanekut pole keegi teinud. Aga kui meil on väga palju väikseid gümnaasiume, kus ei suudeta lõpetavatele noortele tagada edasiõppimisvõimalusi – üle poole noortest ei jätka õpinguid mitte kuskil –, siis me näeme, et see on murekoht. Me peaksime nendele noortele siiski tagama võimaluse, et nad saaksid õppida. Nende noorte jaoks muutub reaalselt see, et koolitee pikeneb, kui nad on põhikooli järel valinud õppimise tee. Ehk 16–17‑aastastel pikeneb koolitee, see on reaalsus, see on see, mis juhtub. Aga kulude katmise vastutus jääb siinkohal tegelikult riigile.

Lugupeetud minister! Istungi juhataja! Haridus on loomulikult meie tuleviku pant ja haridus on nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi ühine vastutus. On tõepoolest hea meel näha, et te olete võtnud ette sellise suure ja tõsise töö ning olete hakanud kohalike omavalitsustega läbirääkimisi pidama. Kohaliku omavalitsuse põhiülesanne on tagada põhiharidus, kodulähedane põhiharidus. Ka siin on tulnud riik appi ja loonud sellise meetme, millega toetada algkoole. Paraku ei ole kõik kohalike omavalitsuste juhid võib-olla haridusega nii palju kokku puutunud ja võivad seda meedet kuritarvitada ehk toimivaid põhikoole soovitakse muuta algkoolideks, et saada vallale või omavalitsusele lisaressurssi. Olete te mõelnud välja meetme, kuidas vältida toetava meetme väärkasutust?

Meelis Kiili, palun!

Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest on ka minuni jõudnud informatsioon selle kohta, et meie ju heade kavatsustega kujundatud toetusmeede on mingil määral hakanud kujundama otsuseid, mis ei ole selle toetusmeetme raames eesmärgipärased. Selle toetusmeetme puhul on meil [vaja teha] kaalutlusotsus, kas me kiidame taotluse heaks või ei kiida. Me kindlasti kaalutlusotsust tehes vaatame, mis alustel on omavalitsus selle otsuse teinud, mis eesmärgil. Aga kuna see meede sellel aastal rakendub esimest korda, siis me saame aasta lõpus teha ülevaate või analüüsi, kuidas see ellu rakendunud on ja kas me vajame seal teatud muudatusi. Tõepoolest, olen ka ise kuulnud, et seda on hakatud kasutama mitte selle eesmärgi nimel, mille nimel ta loodud sai.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Huvitav on lugeda teie ettekande väljatrükist, et Eesti edu ei seisnegi enam niivõrd ühetaolises ja lihtsas maksusüsteemis. Paistab, et te ikkagi koos sotsiaaldemokraatidega hakkate kehtestama astmelist tulumaksu, ja ka koos Reformierakonnaga. Ju see siis nii on, kui te nii kirjutate. Aga mind huvitab see, et ajal, kui Ukrainas pannakse toime genotsiidi, hävitatakse kultuuri, rõhutakse ukraina keelt okupeeritud aladel, lasete te meile tulevaid Ukraina pagulasi lahkelt vene koolidesse panna. Päris paljud neist on minu andmetel seal. On kurb vaadata, et teie kätega juuritakse välja nende ukraina keele [oskust], [võimalust õppida] ukraina koolis. Nad ei saa isegi kodumaale tagasi minna. Ärme unustame, et nad on siin ju ajutiselt. Mida siis teha, et nad säilitaksid oma keele ja kultuuri, et ei oleks nii nagu Putini Venemaal?

Aitäh küsimuse eest! Paneme kõigepealt faktid õigesse järjekorda. Üle 80% Ukraina lastest õpib eestikeelses koolis, eestikeelses õppes. Natukene alla 20% õpib venekeelses koolis, mis on olnud nende vanemate valik. Mina ei suuna mitte ühtegi kooli mitte ühtegi Ukraina last. Seda ei tee ka Eesti riik, seda teevad kohalikud omavalitsused, kes suunavad lapsi kooli ehk määravad lapsevanema soovil lapsele koolikoha. Eesti seadustes on kirjas, et lapsevanema soov on siin ülimuslik, lapsevanem saab otsustada, millises koolis tema laps käib. Mitte Kristina Kallasel, mitte Mihhail Kõlvartil ega mitte kellelgi teisel, vaid lapsevanemal on õigus otsustada, millises koolis tema laps käib. See on olnud see protsess. 20% Ukraina lapsevanematest on eelistanud venekeelset kooli. Meil algab sellel aastal üleminek eestikeelsele õppele ja siin ei ole mitte mingisuguseid erandeid, erandeid ei ole ka Ukraina lastele. Ehk ka kõik need Ukraina lapsed, kes täna õpivad venekeelses koolis, lähevad 1. septembrist üle eestikeelsele õppele.

Kersti Sarapuu, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Te tõite oma kõnes välja väga palju murekohti. Nendest murekohtadest oleme me väga pikalt teadlikud olnud. Te tõite oma kõnes välja ka selle aspekti, et meil on väga palju puudu insener-tehnilisi eksperte ja spetsialiste. Kas te olete mõelnud, kuidas motiveerida õpilasi, kes lähevad kõrgkooli õppima, et nad valiksid just nimelt selle eriala? Me teame, et palju lihtsam on õppida riigiteadust ja manageerimist, aga just insener-tehnilised õppeained on väga-väga rasked. Tihtipeale langevad väga-väga paljud üliõpilased sealt välja. Millised on need meetmed, mida te oleksite valmis katsetama või ka ellu viima?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma väga tänan selle küsimuse eest. Te andsite mulle võimaluse sellest natuke pikemalt rääkida. Ma tõesti pean väga oluliseks seda, et nii üldhariduses, kutsehariduses kui ka kõrghariduses oleks IT, inseneeria ja muude tehnoloogiaalade mahud oluliselt suuremad ning ka teadus- ja arendustegevuse suund oleks oluliselt mahukam, kui see täna on. Ma pean seda väga oluliseks, sest seal on see oskuste küsimus, 21. sajandi oskuste küsimus. Nagu ma oma kõnes ütlesin, meil on 60 miljonit eurot Euroopa Liidu vahendeid, mille me suuname nii-öelda STEM‑erialade arendamisesse üldhariduses, kutsehariduses ja kõrghariduses. Mida me selle rahaga teeme? Üldhariduses, gümnaasiumiastmes, tulevad valikmoodulid ja uued valikained, inseneeria valikained, ehk gümnaasiumid saavad selle raha toel pakkuda laiemas valikus inseneeriaõpet. Kutsehariduses luuakse täiesti uued õppekavad, ka põhiharidusjärgsed õppekavad, mis on inseneeria suunaga. On need siis tuulikuinseneridele või on need elektrikutele, kellel on näiteks tuulikute haldamise suunitlus ja nii edasi. Seal on väga palju erialasid, näiteks droonijuht ja muud tehnoloogiaerialad, millele me kutsehariduses praegu õppekavu välja töötame. Uued õppekavad, mis kutsehariduses põhikoolijärgse õppe jaoks tulevad, on valdavalt inseneeria suunaga. Kõrghariduses, ülikoolides, on see raha suunatud õppejõudude tööle meelitamisele, et seal oleks võimalik kõrgemat tasu maksta, välismaalt õppejõude värvata, õppekavasid ümber kujundada ja tudengitele ka lisatoetust maksta, et nad inseneeria erialadel õpiksid ja seal püsiksid, ehk siis on raha ka tugiteenuste osutamiseks. See on see, mida me teeme, aga loomulikult sellest üksi ei piisa. Ma arvan, et on vaja väga palju rääkida, et ühiskonnale on oluline, et me võtaksime selle suuna. Loomulikult paneb see surve põhikooli, nagu ma ütlesin, põhimõtteliselt kolmandale astmele. Kui seal võimaldatakse noortel tegeleda ka huvihariduse raames tehnoloogiaõppega, siis saab integreerida seda tehnoloogia huviharidust oluliselt rohkem ka formaalsesse põhiharidusse. Poistel tekib tavaliselt juba varasemas eas, tüdrukutel tänapäeval täpselt samamoodi, väga suur huvi, eks ole, nii programmeerimise, robootika kui ka muu tehnoloogiaga seotu vastu, aga neid võimalusi oma huvi realiseerida on Eestis ahtakeselt vähe, on vaid üksikud initsiatiiviprojektid. Me kindlasti tahaksime seda raha suunata sinna, et neid tehnoloogia huvihariduse võimalusi tüdrukutel ja poistel oleks juba varasemas eas oluliselt rohkem.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister, tänan ka põhjaliku ettekande ja põhjalike vastuste eest! Väga mitmekülgselt on saanud arutada neid probleeme, mis hariduse ees seisavad ja mis tuleks lahendada. Juttu oli siin ka kutseharidusreformist või muudatustest kutsehariduses. Nagu te välja tõite, tõesti, peale põhikooli vaid 25% läheb kutsekooli. Võtame Soome. Minu teada on seal see vastupidi: 60% kutsekooli ja 40% gümnaasiumisse. Meie huvi humanitaarainete vastu, humanitaarteaduste vastu on olnud juba aastaid nii tohutu, et gümnaasiumiharidus on prevaleerinud. Ka mitmed sotsiaal-majanduslikud põhjused on seal taga. Aga mis on need piitsad ja präänikud, kuidas seda [vahekorda] saaks muuta? Uued õppekavad ja nii edasi, aga kuidas laps või lapsevanem teeks [lihtsamalt] valiku kutsekooli kasuks?

Aitäh selle küsimuse eest! Lihtsalt repliigi vormis: võib-olla mingis mõttes on meie ühiskonna huvi humanitaar‑ ja sotsiaalteaduste vastu viimase 30 aasta jooksul selgitatav sellega, et 50 aastat olid need meile keelatud. Meil oli vaja ühiskonnas arendada ka seda teadmist ja seda võimekust, mis on humanitaar‑ ja sotsiaalteaduste poole peal, sest need olid meilt tõesti 50 aasta jooksul ära võetud. Aga kuidas teha kutseharidus atraktiivsemaks? Kõige olulisem samm on see, et põhikoolilõpetajal võiks olla ikkagi valikuid kutseharidusse õppima asumisel. Need valikud on olemas, aga nad on siiski väga piiratud. Ütleme ausalt, tüdrukutel on eriti vähe valikuid, põhikooli lõpus ei ole kutsekoolis midagi väga valida. Ka juuksuriks õppimiseks on kõigepealt vaja gümnaasiumis ära käia ja siis saab minna juuksuriks õppima. Neid valikuid on vähe. Me peame neid valikuid laiendama ja tagama ka selle, et kutseharidus pärast põhikooli lõppu ei oleks tupiktee. Ehk see ei [tohi olla] see haridus, et sa lõpetad kooli ära ja siis sa tulevikus enam väga edasi õppida ei saa, sest su õpitulemused ei vasta sellele, et sa saaksid näiteks ülikooli edasi minna. Kõigest 6% kutsekeskhariduse omandanutest läheb ülikooli edasi. Kui me Soome näidet vaatame, siis näeme, et rakendusgümnaasium või rakenduslik haridus on akadeemilise gümnaasiumi kõrval 60% noortele atraktiivne selle tõttu, et sealt edasi minnakse pärast rakenduskõrgkooli või tehnikumi, omandatakse ka kõrgharidus. Meil Eestis seda liikumist ei ole. Ehk see on see kutsehariduse valikute küsimus, mis erialasid on võimalik üldse rakendusgümnaasiumi õppekavade alusel pärast põhikooli lõppu omandada. Alternatiivina nii-öelda akadeemilise gümnaasiumi õppekavale on meil rakendusgümnaasiumi õppekavad. Rakendusgümnaasiumi lõpetamine ja sealne üldhariduse osa, mis on ju väga oluline, annab võimaluse pärast näiteks ka kõrgharidust omandada rakenduskõrgkoolis või ülikoolis. Need on need muudatused, mis peaksid muutma kutsehariduse oluliselt atraktiivsemaks alternatiiviks põhihariduse lõpetanutele, kui ta praegu seda on.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Nii nagu siin saalis on kõlanud, praegu on käimas kuus haridusreformi. On hästi oluline, et haridusvaldkonnas viidaks reforme läbi koostöös erinevate haridusvaldkonna esindusorganisatsioonidega, et valdkond mõistaks, miks on midagi vaja teha. Mind huvitab, kui palju te olete konsulteerinud koolipsühholoogidega ja ka näiteks lastekaitsjatega, mis puudutab õppimiskohustuse ea pikendamist. On täiesti selge, et need 700 noort iga aasta, kes ei lähe edasi õppima, on lastekaitse ja ka koolipsühholoogide vaateväljas olevad noored, aga ka need noored, kes juba põhikoolis on kadunud lapsed. See reform puudutab väga otseselt koolipsühholoogide ja lastekaitsjate tööd. Kui palju te olete nendega konsulteerinud?

Aitäh selle küsimuse eest! Puudutab, kuigi ma pean ütlema, et nende 650 noore hulgas on neid, kes on otseselt lastekaitse huviorbiidis, väga vähe. Enamus ei ole. Nii et ei saa öelda, et just lastekaitsele [huvi pakkuvatel], nii-öelda perekondlikel põhjustel õpinguid ei jätkata. Seal on väga palju muid põhjusi. Nagu ma ütlesin, näiteks eesti keele puudulik oskus on see, miks ei õpita edasi või langetakse välja. Me peame tegelema kompleksselt nende kõikide küsimustega. Aga kooliea pikendamise reformi raames on tehtud väga-väga laialdane kaasamine. On suheldud omavalitsustega, nende hulgas omavalitsuste sotsiaaltöötajatega ja nende inimestega, kes vastutavad ka NEET-noorte eest. Omavalitsustes on NEET-noorte koordinaatorid, kes tegelevad, eks ole, NEET-noortega. On konsulteeritud koolijuhtidega, on konsulteeritud põhikooliastme õpetajatega ja esindajatega, [et selgitada,] mis põhikooli kolmandas astmes siiski tagaks tulevikus selle, et noor teeks teadlikuma valiku. Kaasamisprotsess on olnud olnud päris [ulatuslik] ja ega see ei ole ju veel lõppenud. Seadus[eelnõu] on alles kooskõlastusringil. Me tahame saada osapooltelt põhjalikumat tagasisidet. Ma kohtun järgmise nädala esmaspäeval uuesti tugispetsialistide liiduga ja me võtame selle teema uuesti lauale. Me arutame selle küsimuse läbi. Me teame kooliea või õigemini õppimiskohustuse pikendamise kohta seda, et vajadus tugiteenuste järele kasvab märkimisväärselt nii põhikooli kolmandas astmes kui ka kutsehariduses. Vajadus õpilasi toetada, mitte lihtsalt nendele akadeemilisi teadmisi anda, vaid neid õppeprotsessis toetada, kasvab. Seal on vaja oluliselt suuremat ressurssi. Nii koolipsühholoogide kui ka teiste tugispetsialistide järele tekib väga suur, oluliselt suurem nõudlus. See on ka praegu arutelu koht.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu teile väga huvitava arutelu eest! Aga mu kõrvu puutus see, et te võrdlesite SKT [alusel], et Eestis on [hariduskulutused] 6%, aga Soomes ei ole nii palju Euroopa Liidu toetust sinna sisse arvestatud. Euroopa Liidu maksumaksja ja Eesti maksumaksja euro maksavad täpselt ühepalju ja ka Soomes on hariduskuludes sees nii investeeringud kui ka Euroopa Liidu toetused. Paljud Euroopa programmid on [mõeldud] kõikidele riikidele. Aga minu küsimus on hoopis selle kohta, mida te ütlesite, et väga palju poisse kaob haridussüsteemist ära ja seetõttu on vaja pikendada kohustuslikku koolihariduse [omandamise aega]. Teatavasti kaovad poisid ära või jäävad tüdrukutest akadeemiliselt maha hoopis põhiastmes. Võib-olla tuleks poisse teisiti õpetada?

Aitäh selle küsimuse eest! Neid põhjusi, miks poisid põhihariduse [omandamise järel] õpinguid ei jätka, olen ma siin korduvalt nimetanud. Üks nendest põhjustest on see, et nii poiste õpioskused kui ka õpimotivatsioon põhikooli kolmandas astmes märkimisväärselt langevad. Siis on näha ka poiste väljalangemust. Ehk see viis, kuidas põhikooli kolmandas astmes on toetatud õpilaste õppimist, õpioskuste arendamist ja õpimotivatsiooni säilimist, tuleb kindlasti üle vaadata, sest seal on see põhjus, miks poisid pärast põhikooli lõppu ei jätka. Seetõttu, nagu ma ka eelmisele küsijale vastasin, on väga oluline nõustamissüsteemi palju tugevam olemasolu põhikooli kolmandas astmes, et lapsed saaksid oluliselt selgemaks, mida nad tegelikult tahaksid õppida, kus on nende tugevused ning milline on nende võimekus ja mida nad soovivad pärast põhikooli edasi teha. Täpselt samamoodi oluline on mitteformaalse hariduse integreerimine formaalhariduse sisse. Väga palju tekib juba põhikooli kolmandas astmes huvisid väljaspool kooli. Ma ei pea siin silmas huvi käia nurga taga suitsetamas, ma pean silmas seda, et tegeldakse kas tehnikaharidusega, spordiga või mingi muusikaasjaga. Formaalhariduse süsteem ei arvesta seda õppimisena ega ka õpioskuste arendamisena. Selle toomine formaalhariduse sisse ja poistele võimaluse pakkumine, et on võimalik õppida ka mitte ainult formaalõppe vormis, oleks oluline muudatus põhikooli kolmandas astmes.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Statistikaameti andmetel on Eestis üle 18 000 noore vanuses 15–26 aastat, kes ei tööta ega õpi. Statistikaameti andmetel on kõige suurem risk sellisesse staatusesse sattuda põhikooli katkestanutel, samuti tõstab riski kahe haridusastme katkestamine. Katkestamise põhjusest [rääkides] on asjakohane märkida, et küllaltki suur osa koolivahetajatest teise kooli ei jõua või nad jätavad ka teise kooli pooleli. Seega, üleminek teise kooli [suurendab] selliste noorte hulka, kes ei tööta ega õpi. Kas olete arvestanud, et teie juhitav haridusreform suurendab kõnealuste noorte hulka? Milliseid meetmeid plaanite olukorra leevendamiseks?

Aitäh küsimuse eest! Aga see jäi natuke segaseks. Kui meil on 18 000 noort vanuses kuni 24, kes ei õpi ega tööta, siis see ilmtingimata ei tähenda seda, et neil on puudulik haridus. Nad lihtsalt täna ei tööta ega õpi. Neil võib olla kutseharidus, neil võib olla ka keskharidus. Aga see, et koolivahetajad rohkem välja langevad, ei näita mitte seda, et koolivahetus ise väljalangemist põhjustab, vaid see näitab, et need, kes on väljalangemisriskis, vahetavad väga tihti kooli ja otsivad endale sobilikku õppimisviisi. Tänases süsteemis, nagu ma olen korduvalt öelnud, on sobilikke õpiteid väga vähe, mille tõttu noored lihtsalt otsivad ja siis mingil hetkel langevad välja, sest ükski olemasolevatest õpiteedest – meil on need õpiteed väga rangelt piiritletud – ei anna nendele noortele seda, mida neil õppimiseks ja oskuste omandamiseks vaja on. See on see põhjus, miks me teeme kutsehariduse reformi: selleks, et põhikooli järel oleks nendel noortel inimestel oluliselt laiem valik, mismoodi nad saaksid õppida ja oma õppimisteed jätkata, mismoodi nad saaksid kutset või keskharidust omandada. Õppimisviisid peavad muutuma personaalsemaks ja noorele inimesele kohasemaks. See on see põhjus, miks me seda reformi teeme.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Siin on olnud väga palju spetsiifilisi küsimusi ja laiu teemasid. Mul on küsimus esiteks eestikeelsele haridusele ülemineku kohta. Meedias oli suhteliselt negatiivne väide – äkki saate ümber lükata –, et Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele ei ole lisatasu üle kantud. Mis probleem seal on? Teine küsimus, mis mind huvitab, on [seotud sellega], mida te õige mitmele viimasele küsimusele vastates olete öelnud. Ma püüan aru saada, kui palju Haridus‑ ja Teadusministeerium kasutab vahendeid nende haridus[süsteemist] kaduma läinud õpilaste ülesleidmiseks ja kui palju neid tulevikus kasutatakse. Ehk mis probleemi täpselt see praeguse koolikohustuse asendamine 18‑aastaseks [saamiseni kestva] kohustusliku õppimisega lahendab?

Aitäh küsimuste eest! Eesti keele õpetajate lisatasuga on sama probleem, mis oli sügisel: me ei saa omavalitsustest täpseid andmeid. Esitatud [andmed] õpetajate kohta, kelle kohta rahataotlus esitatakse, lihtsalt ei ole täpsed. Andmete täpsustamine on väga pikk protsess. Kui esitataks kohe korrektsed andmed, siis oleks võimalik ka makse kohe teha. Ma täna sellest meediast lugesin ja palusin haridusministeeriumi ametnikel üle vaadata taotluste esitamise protsess ise. Tõenäoliselt on vaja seal teha muudatusi, ei saa kogu aeg lõputult menetleda, eks ole, õpetajate andmeid. Me ei saa kinni jääda selle taha, et omavalitsused ei esita meile täpseid andmeid. Me peame selle süsteemi üle vaatama. Ma tunnistan, et see ei ole hästi toimiv süsteem, kui õpetajad peavad kogu aeg oma palka ootama. Süüdi ei ole selles ometigi õpetajad. Nüüd NEET-õpilastest. NEET-õpilaste või õigemini NEET-noorte jaoks – nad ei ole õpilased –, on kohalikes omavalitsustes NEET-noorte koordinaatorid, kelle palgaraha tuleb Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest. Eelmisel rahastusperioodil oli ja ka uuel rahastusperioodil on eraldi rahastusmehhanism, mille abil kohalikud omavalitsused saavad taotleda toetust nende inimeste palgakulude [katmiseks], kes tegelevad NEET-noortega. Enamikus omavalitsustes on NEET-noorte koordinaatorid olemas. Murekoht on see, et NEET-noorte koordinaatorid tegelevad noore otsimisega siis, kui see noor on juba 20‑aastane ehk ta on juba pikemat aega haridussüsteemist väljas olnud. Teda [süsteemi] tagasi tuua, et ta poolikuks jäänud haridusteed jätkaks, on oluliselt keerulisem ja oluliselt kulukam ühiskonnale ja ka sellele noorele endale, võrreldes sellega, kui me püüame ta kinni 16‑aastaselt, enne kui ta haridussüsteemil pildilt ära kaob ja [rahuldub] põhiharidusega või isegi pooliku põhiharidusega. Selle reformi, õpikohustuse pikendamise eesmärk on just nimelt püüda kinni 16‑aastased siis, kui nad veel saaksid teha valikuid oma tulevase tööelu ja haridustee asjus. NEET-noorte koordinaatorid kohalikes omavalitsustes mängivad päris olulist rolli selle õpikohustuse pikendamise ellu rakendamises.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Martin Ehala kirjutas oma 15. veebruari artiklis järgmist: "Eestis tähendaks maakoolide sulgemine, et koolitee muutub umbes kahe tunni pikkuseks. See teeb igal nädalal kümme tundi. Kooliaasta kestab 35 nädalat, seega kokku kuluks kooliskäimisele aastas 350 tundi, mis on kooli sulgemisega igalt õpilaselt võetud tema harrastuste ja puhkeaja arvelt. Nii maksaks õpilased kooli sulgemisest tekkiva kokkuhoiu lihtsalt oma tööga kinni, rahaliselt umbes 2200 eurot aastas, kui teha arvutus tunnipalga alammäära järgi. Märkimisväärne koormis, lausa teoorjus, mille riik maalapsele peale surub. Kui käiku läheb plaan sulgeda kõik gümnaasiumid, kus alla saja õpilase, siis mõjutab see umbes 1800 maal elavat last. See tähendaks ligi nelja miljoni euro suurust kulu aastas, mis jääks maalaste kanda. Kuidas jääb võrdse kohtlemisega, milles on need õpilased süüdi, et nad sellisesse olukorda asetatakse?" Kuidas vastaksite teie sellele küsimusele, mille härra Ehala püstitas?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei ole olnud plaani sulgeda kõik alla 100 õpilasega gümnaasiumid. Ei ole olnud sellist plaani. On plaan pidada omavalitsustega, kus on alla 40 õpilasega gümnaasiumid, ja neid ümbritsevate omavalitsustega läbirääkimisi, kuidas me 5–10 aasta perspektiivis suudame tagada nendele noortele kvaliteetse gümnaasiumihariduse. Numbrid ja arvutuskäik näitavad ja prognoosid näitavad, et jätkates sama hulga gümnaasiumidega, kus on alla 40 õpilase, ei suuda me tagada seal tulevikus enam kvaliteetset gümnaasiumiharidust, sest nendes gümnaasiumides töötavatest õpetajatest väga suur protsent on pensionile minemas. Sellisesse piirkonda matemaatikaõpetajat meelitada on väga keeruline, sest gümnaasiumiastmes ei ole võimalik õpetajale täiskoormust tagada. Ja mitte ainult [õpetajaid leida pole keeruline], vaid ka pakkuda valikuid, valikmooduleid ja ‑suundi. Eelnevalt küsis rahvasaadik inseneeriaõppe kohta. Selleks et gümnaasiumiastmes välja kujundada seesama inseneeriaõppe valikmoodul, on vaja minimaalselt – minimaalselt! – ühes astmes 40 õpilast, mitte kogu gümnaasiumiastme peale 40 õpilast. Selle õppekava väljaarendamise kulu on niivõrd kõrge, et on vaja teatud hulka õpilasi, selleks et seda valiksuunda [oleks mõtet] üldse välja arendada. Pikas plaanis tekib ebavõrdsus, kui teatud gümnaasiuminoortel on võimalik õppida inseneeriat, väga suures valikus keeli, väga konkreetse suunitlusega matemaatikat või [omandada] muid oskusi, osaleda rahvusvahelistes projektides ja muudes asjades, aga mingites piirkondades ei suuda omavalitsused enam 5–10 aasta pärast tagada, et klassi ees oleks kvalifikatsioonile vastav õpetaja. Selle tõttu me oleme nende omavalitsustega läbirääkimisi alustanud. Neid õpilasi, kellel gümnaasiumiõppes oleks igapäevane koolitee reaalselt kaks tundi, on olematu hulk. Me räägime ka kutsekoolide puhul ju õpilastest, kes käivad kutsekoolis Eesti teises otsas. Me ometigi ei eelda, et kutsekool peab kodu lähedal olema. Põhikooli järel läheb noor kutsekooli, elab õpilaskodus, tal [kompenseeritakse] transpordikulud ja toitlustuskulud. Ta õpib seal kutsekoolis. Meil ei ole ju eeldust, et kutsekool peab kodu lähedal olema. Igasugune põhikoolijärgne haridus peab olema väga kvaliteetne, et noor saaks oma elukaare jooksul tagada endale nii sissetuleku, töökarjääri kui ka edasiõppimisvõimalused. See on see põhikriteerium. Kui tõesti tekib noori, kelle kooli[tee] kujuneb kahe tunni pikkuseks, siis on meie vastutus tagada, et nad ei sõidaks iga päev kaks tundi edasi-tagasi, või kui nad otsustavad seda teha, siis toetada neid rahaliselt.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, tänan selle ettekande eest! See oli hästi põhjalik. Samas, kahest reformist, mis tegelikult, ma arvan, oleksid praeguses olukorras kõige akuutsemad, oli juttu hästi vähe. Oli juttu küll sellest, et me siiamaani võitleme Nõukogude Liidu pärandiga, 33 aastat [hiljem]. Ma arvan, et näiteks noored inimesed rõdul sellest väga hästi aru ei saa, ausalt öeldes. Aga kaks asja, mille kohta ma tahtsin küsida, on järgmised. Kust tuleb õpetajate järelkasv, mis, ma arvan, on praegu Eestis probleem nr 1, kuna õpetajaid on puudu juba tuhandetes? Ja tugispetsialistide ning hariduslike erivajadustega laste teema: kust me võtame need tugispetsialistid, kes on meil ka päris tugevalt defitsiidis?

Aitäh küsimuse eest! Muuseas, Nõukogude pärandist rääkides: paralleelne venekeelne haridussüsteem loodi Eestis Nõukogude ajal. Sel ajal oli see haridussüsteem teadupärast veel omakorda Moskva alluvuses ja lähtus Vene [NFSV] õppekavadest. Me oleme seda samm-sammult integreerunud Eesti haridussüsteemi, see on olnud 30‑aastane protsess. Aga meil on veel viimased sammud minna. Kust tuleb õpetajate järelkasv? Õpetajate järelkasv, kui me vaatame õppekohtade arvu ülikoolides ja õpetajakoolituses õppivate tudengite arvu, justkui peaks katma selle [vajaduse], kui palju koolides õpetajaid vaja on. Aga probleem on selles, et ülikoolilõpetanutest vaid pool või natuke üle poole suundub üldse ülikooli lõpu järel kooli tööle ja omakorda veel päris kiiresti, viie aasta jooksul lahkub märkimisväärne osa neist koolist. Järelikult ei ole probleem mitte selles, kui palju me koolitame ülikooli õpetajakoolituses tulevasi õpetajaid, vaid probleem on selles, et nad ei püsi õpetajaametis või nad ei vali üldse õpetajaametit. Seal on jälle kaks küsimust. Meil on kogu aeg räägitud, et probleem on rahas, probleem on palgas, et õpetajate palk ei ole piisavalt motiveeriv. Ei vaidle vastu. Kui palk oleks kõrgem, siis tõenäoliselt oleks rohkem inimesi, kes selle ameti sooviksid [valida]. Aga tegelikult palk ei hoia inimest sellel tööl. See põhjus, miks inimesed viie aasta möödudes koolist töölt lahkuvad, ei ole ainuüksi palk, vaid põhjus on ikkagi ka töötingimused. Ma oma kõnes rääkisin, et õpetajate ülekoormus ja läbipõlemine on reaalne probleem ja see põhjustab selle, et inimesed, kes on viis aastat ülikoolis omandanud oskusi ja teadmisi, et olla õpetajad, ja viis aastat koolis töötavad, teevad siis otsuse, et nad enam seda karjääri jätkata ei taha. Kui me võrdleme ennast näiteks Soomega, siis [näeme, et] Soome õpetaja palk ja Eesti õpetaja palk suhtena riigi keskmisesse palka on enam-vähem samasugused. Soome õpetaja palk on ka 109–110% riigi keskmisest palgast. Ometigi on Soomes väga suur konkurss õpetajate ametikohtadele. Gümnaasiumilõpetajate seas on uuringu järgi õpetajaks õppimine populaarsuselt kolmandal kohal pärast psühholoogiks ja programmeerijaks õppimist. Soomes on õpetajaamet väga populaarne. Järelikult ei ole põhjus ainult palgas. Soome õpetaja ei saa suhtena riigi keskmisesse kõrgemat palka, kui saab Eesti õpetaja, aga küsimus on selles, et Soome õpetajal on ikkagi olemas mingi kutsekindlus, mis tuleneb kas või näiteks sellest, et Soomes on traditsioon sõlmida õpetajatega pikaajalisi, nelja-aastaseid kollektiivlepinguid. Õpetajad seetõttu teavad, mis saab nende palgast, millised on nende töötingimused, kus on nende vastutuse piir ja milline on nende töökoormus. Kuna see on selge, siis õpetaja saab oma karjääri ja oma tööd planeerida ja olla kindel, et ta saab keskenduda koolis töötamisele, mitte ei pea iga aasta üle rääkima oma töökoormust ja töölepingutingimusi. Igal aastal. Eestis on see kõik õpetaja vaatest lihtsalt niivõrd ebastabiilne, nii palgaküsimus kui ka töökoormuse ja tööülesannete küsimus. Me peame jõudma selleni, et me saaksime mingidki raamid kokku leppida. See on see ülesanne, mille me haridusleppes oleme seadnud, et me lepiksime vähemalt kolmeks-neljaks aastaks ette kokku selle, millised on õpetajate karjääriperspektiivid, töötingimused, koormusarvestus ja palgakokkulepped. See annaks õpetajatele signaali, et selle ameti valimine on kindel valik. Täna see nii ei ole.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister, ma tänan ka ettekande eest. Mulle jäi teie ettekandest kõrva, et on plaanis luua või kutsuda ellu maakondlikud hariduskeskused, kuhu panustavad riik, kohalik omavalitsus ja ettevõtted. Palun avage seda sisu või kontseptsiooni, mis kooliastmed seal siis hakkaksid olema või võiksid olla.

Aitäh küsimuse eest! Tegemist on tänaste nii-öelda kutseõppeasutustega, kus seadusemuudatusega, mis on teie poole teel olevas seadusepaketi muudatustes, avatakse võimalus pakkuda lisaks kutseõppele ka statsionaarset gümnaasiumiharidust näiteks, rakendusgümnaasiumiharidust, ettevalmistava õppe aasta õpet ja palju laiemat töökohapõhist, ettevõtetega koos loodavate õppekavade [järgi toimuvat] õpet. Selliste õppevormide toomine nende kutsekoolide juurde avardab oluliselt kutsekooli arusaama sellest, mis kool ta on. See on tegelikult hariduskeskus, mis võimaldab põhikoolijärgselt erinevaid õppevorme. Eks ole, seal ei ole mitte ainult kas kutseharidus või kutsekeskharidus, vaid on võimalik ettevalmistav aasta läbi teha, on võimalik rakendusgümnaasiumiõpet saada, on võimalik nii-öelda täiskasvanute gümnaasiumis ehk õhtukoolis, eks ole, haridust omandada, on võimalik ka statsionaarselt ehk päevaõppes akadeemilist gümnaasiumiharidust omandada. Tegelikult saab seal ka töökohapõhise õppe võimalusi oluliselt laiendada. Ettevõtjate roll kutse andmisel peaks märkimisväärselt suurenema ja just nimelt piirkondlike ettevõtjate roll, kes selle hariduskeskuse piirkonnas toimetavad ja kvalifitseeritud tööjõudu sealt kutsehariduskeskusest vajavad. Ehk meie nägemuses peaksid kutsehariduskeskused viie aasta jooksul arenema sellisteks hariduskeskusteks, kus on oluliselt laiem palett hariduse omandamise võimalusi, kui seal täna on. Hea näide on kood/Jõhvi, eks ole, mis on ettevõtjate loodud kutse omandamise kool. Selliste vormide toomine nendesse hariduskeskustesse, maakondlikesse hariduskeskustesse on see eesmärk.

Kuna õige pea toimub juhataja vahetus, siis mina tahan ka ministrit tänada täpsete vastuste ja põhjalike teadmiste eest oma valdkonnas. Aga nüüd läheme edasi. Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Mõeldes meid ees ootavatele ja ka juba käes olevatele väljakutsetele seoses kliimamuutustega, ma arvan, on väga oluline, et noored igas kooliastmes saaksid kvaliteetset, lõimitud ja laiapõhjalist keskkonnaharidust. Sarnane lubadus on ka koalitsioonilepingus, me lubame keskkonnaharidust edendada. Millised on teie plaanid keskkonnahariduse edendamiseks igas kooliastmes?

Aitäh selle küsimuse eest! Meil said eelmisel aastal läbi viidud õppekavade muudatused, põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade muudatused. Me ei kirjeldanud enam õppekavades detailselt lahti õppeainete sisu, vaid ütlesime, mis on õppeainetes need väljundid, mida inimesed peavad omandama. Need väljundid on väga integreeritud. Kui te omandate matemaatikas, geograafias või bioloogias teatud akadeemilisi teadmisi, siis nende õppeväljundite juures on ka teadmised tänapäeva globaalsest majandusest ja ühiskondades toimuvatest asjadest, samuti oskused. See tähendab, et õpetajad ei pea keskenduma mitte niivõrd konkreetse õpiku või töövihiku ülesannetele, vaid just nende oskuste ja õpiväljundite saavutamisele, mille sees on needsamad keskkonnahariduse ja kliima teemad üsna laialt ära kirjeldatud, sest nad on õppekavas lihtsalt õpiväljunditena kajastatud. See muudatus eelmisel aastal toimus. See on praegu koolides käimas, et õpetajad teevad õppeprotsesse või koolide ainekavasid ümber. Koolid praegu kujundavad ümber oma ainekavasid lähtuvalt õppekava muudatustest. Tuleks võib-olla koostöös koolidega vaadata, milline see ainekavade ja õppekavade ümbertegemise protsess on, eks ole, ja kui palju sinna integreeritakse sisse keskkonnateemasid.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea minister, põhjaliku ettekande ja debati eest! Raamisite oma ettekande kolme suure trendiga: geopoliitiline vastasseis, energia piisavus ja hind ning tehnoloogia, sealhulgas tehisintellekti kiire areng. Minu küsimus puudutabki seda tehnoloogia osa. Nimelt, kui hästi on teie hinnangul meie haridussüsteem, õpetajad ja õpilased tehnoloogia kiirenevast arengust ja tehisintellekti laiaulatuslikust kasutuselevõtust tingitud muutusteks valmis?

Aitäh selle küsimuse eest! Selleks, et anda hinnangut, kuivõrd valmis ollakse, tuleb ennast kellegagi võrrelda, muidu me ei oska öelda, kas ollakse hästi valmis või mitte. Kui me võrdleme Eesti õpetajate digipädevust ja tehnoloogiaalaseid teadmisi Euroopa Liidu teiste õpetajate pädevuse ja teadmistega, siis [näeme, et] need on üsna head, sest Eesti õpetajate digipädevuse arendamisele on väga palju tähelepanu pööratud. Kas see oli meie ettenägelikkus või oli see juhus, aga juba viis aastat enne pandeemia algust alustati õpetajate digipädevuse väljaarendamisega. Küsimus ei ole selles, kas õpetaja tunneb ühte konkreetset programmi või äppi, vaid selles, milline on tema üleüldine tehnoloogias orienteerumise oskus, oskus aru saada, kuidas tehnoloogia toimib ja millised on tehnoloogia funktsioonid tänapäeva ühiskonnas. Meil on olemas õpetajate digipädevuse kompass, mille alusel õpetaja saab hinnata, kas tema digipädevus kompassi erinevates osades vastab sellele, mida tänapäeval vaja on. Nii et meil on olemas kõik töövahendid selleks, et õpetaja oma digipädevust, sealhulgas tehnoloogilist pädevust saaks arendada. Ma hindan seda olukorda suhteliselt heaks stardiplatvormiks, et me saaksime minna edasi järgmisesse astmesse. Järgmine aste ei ole mitte digitaalne, vaid järgmine aste on, eks ole, tehisaru olemasolu. Sisuliselt on meil ühiskonnas pärisaru kõrvale tekkinud tehisaru, mis on juba koolis [kasutusel]. See on juba koolis, õpilased teevad kooliülesandeid [seda kasutades]. Meil käis kolm nädalat tagasi esimest korda koos tehisaru nõukogu. Esimene soovitus, mille tehisaru nõukogu kõikidele koolidele ja õpetajatele saatis, oli see, et õpetajad peaksid kõik oma ainekavades ettenähtud õpiülesanded tehisarust läbi laskma. Kui tehisaru need ära lahendab, siis tuleb õpiülesanded ümber [teha]. Tegelikult tuleb ümber vaadata kogu õpetamise protsess, sest kui tehisaru need [ülesanded] ära lahendab, siis järelikult ei ole tänapäeval mõistlik selliste ülesannetega enam edasi minna. Kas õpetajad on valmis ja kuidas nad on valmis koos tehisaruga õppeprotsesse kujundama, seda ma ei julge kindlalt väita, see on meil alles algusfaasis. Aga Euroopa Liidu tasandil on teema kogu aeg üleval. Kui me räägime haridusministrite kohtumistel haridusest, siis peamine teema on see, mis roll on hariduses tehisarul. Eesti hoiak ja seisukoht on alati olnud see, et me oleme tehisaru suhtes avatud, mitte tõrjuvad, me oleme tehisaru suhtes avatud. Me leiame, et tehisaru rakendamisel hariduses peitub väga eripäraseid võimalusi. Aga me ei ole veel sealmaal, et me teaksime, kuidas me seda tehisaru hariduses reaalselt kasutada suudaksime. Meil on olemas ideed ja ettekujutused, mis võiksid need valdkonnad olla. Ma võiksin siin pidada pika loengu sellest, kuhu me oleme oma mõtetega jõudnud. Võib-olla see väärikski arutelu kuskil kultuurikomisjonis, eks ole, et kuidas hariduses tehisaru rakendada. Ideed on olemas, aga küsimus on selles, kas me läheme nende ideede pealt ka rakendusprojekte tegema. Ma planeerisin selleks sellel aastal 3 miljonit eurot, aga see läks kahjuks õpetajate palgarahaks ära. (Naerab.)

Aitäh! Head ametikaaslased, me läheme edasi oma teisipäevase istungiga, III istungjärgu 7. töönädalaga ja ilma tehisaru abita saame ise selle Riigikogu istungiga hakkama. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jaanuari lõpus tegi Narva volikogu kaks otsust ja selle tulemusena edastati ministeeriumisse kaks avaldust. Mõlemad nad puudutasid meie taotlust, et oleks võimalik tagada osaline [vene keeles] õppimise võimalus eriklassides, lasteaedades ja algkooliklassides. Aga kuulates teie kommentaare erinevates massimeedia[kanalites], ma sain aru, et te räägite inimestele, kogu Eesti rahvale, nagu Narva taotleks seda, et lubada üldse venekeelset õpet kõigile. Ma ei saanud aru, kas … Jaa-jaa, oli niimoodi. Rõhutan, et tegemist on just erivajadustega lastega ja meie taotleme seda, mida seadus lubab taotleda. Tahaksin kommentaari, kas te lihtsalt ei saanud aru, mille kohta meie avaldused olid tehtud, oli see mingi arusaamatus või oli see spetsiaalne …

Hea küsija, teie aeg!

… signaal kogu Eesti rahvale, nagu Narva seisaks seadusele vastu.

Aitäh selle küsimuse eest! Täpsustame siis. Narva esitas taotluse mitte konkreetsete laste, vaid klasside kohta ehk tervete klasside kaupa esitati taotlus pikendada üleminekut. Osas klassides on kaks last, osas klassides on kuus last, kelle olete eraldi välja toonud, kes on erivajadusega ja justkui vajaks üleminekul pikendust. Ei ole selgust, mis alusel on antud hinnang, et need konkreetsed lapsed ei suuda järgmisest õppeaastast õppida eesti keeles, seda seal taotluses ei olnud. Lihtsalt klassikomplektide kaupa pikendust anda ei ole eesmärgipärane ja seda me kindlasti ei tee. See on olnud ka minu kommentaar, et klassikomplektide kaupa me pikendust ei anna. On vaja eraldi üle vaadata, kas iga selline laps vajab erivajadusest tulenevalt pikendust, spetsialistidega koostöös on vaja teha otsus, kas see taotlus on põhjendatud või mitte. Aga see ei saa toimuda klassikomplektide kaupa. See on olnud põhiline argument. Me paneme kokku valitsuskomisjoni, kes neid taotlusi hindama hakkab. Aga ma seda taotlust lugedes nägin, et meil on vaja teie käest väga palju rohkem ja detailsemat informatsiooni selle kohta, mille alusel te olete hinnanud, et need lapsed või need klassid tervikuna ei saa eestikeelsele õppele üle minna. Me palusime kõikidelt koolidelt tegevuskavasid 31. märtsiks, sealhulgas erivajadustega laste klasside ja ka erivajadustega laste koolide kohta, milline on plaan, kuidas minna üle eestikeelsele õppele. Ma loodan, et kui te esitate need tegevuskavad, siis on detailselt võimalik aru saada, mis on teie pakutud lahendus. Lahendus ei saa olla lihtsalt see, et nendes ja nendes klassides me ei lähe eestikeelsele õppele üle. See ei saa olla lahendus, sest need lapsed, kes nendes klassides õpivad, väärivad ka seda, et nad omandavad vajalikul tasemel selle keele, milles neil on vaja pärast ühiskonnas hakkama saada. Selle tõttu on oluline, et kool näitaks, mismoodi ka nendele lastele tagatakse see, et nad põhikooli lõpetades oleksid omandanud eesti keele. See on see keel, mille oskust neil on vaja, ka erivajadustega lastel on selle keele oskust vaja, neid ei saa jätta isoleerituna venekeelsesse ruumi ja eeldada, et nad pärast põhikooli lõppu saavad elus hakkama, kui nad ei valda üldse eesti keelt.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Tere tulemast juhatama! Hea minister!

Aitäh tervituste eest! Teile ka vastutervitused! Ja jõudu teile! Palun!

Aitäh! Eestikeelsele õppele üleminek ja Ida-Virumaal õpetajatele lisaraha maksmise suurprojekt läks septembris käima sellega, et lisatasud viibisid. Sellel aastal on need uuesti kaks kuud viibinud, väidetavalt dokumentide kontrolli tõttu. Arusaamatu on, mis dokumente kontrollitakse kaks korda aastas, kui esimene kord oli kõik täiesti arusaadav. Selle aasta alguses, tundub, ei ole see kuidagi õigustatud. Palga viibimine ei saa olla kuidagi pikaajaline strateegia, et motiveerida õpetajaid minema Ida-Virumaale. Gümnaasiumid pannakse kinni, Alutagusel pandi see kinni ilma suurema kärata, Kiviõlis toimuvad reformid, samamoodi Toilas. Kui riik räägib kokkuhoiust, siis kust tuleb raha õpetajate palga tõusuks? Kas on plaanis mingeid uusi makse kehtestada?

Aitäh küsimuse eest! Ma Ida-Virumaal [makstava] eesti keeles [töötava õpetaja] palgalisa kohta vastasin enne siin saalis, et kuna omavalitsused on uusi õpetajaid tööle võtnud, siis nende uute õpetajate dokumentide kontroll on see, mille me peame kahjuks läbi tegema. Eelnev kogemus näitab, et esitatakse taotlusi ka õpetajate kohta, kes ei vasta eesti keele [oskuse] nõuetele. Me peame kahjuks seda [kontrolli] tegema. Aga ma olen nõus ka nendega, kes kriitiliselt küsivad, miks on vaja kogu massi uuesti kontrollida. Kuna see info mulle täna laekus, siis ma palusin ministeeriumil üle kontrollida, kas see süsteem ise, kuidas me taotlusi menetleme, on üldse mõistlik. Me peame sellele otsa vaatama. Tõepoolest, õpetajad ei peaks kaks kuud oma palgalisa ootama, sellega ma olen absoluutselt nõus. See probleem tuleb ära lahendada. Meil käib riigi eelarvestrateegia arutelu ka täna, tegelikult koalitsioonipartnerid juba istuvad koos, et riigi eelarvestrateegia üle arutleda. Meil on reaalne probleem Eesti riigis sellega, et meie tulud ja kulud juba pikka aega ei ole tegelikult kokku jooksnud, meie kulud suurenevad kiirenevas tempos võrreldes meie tuludega. Me peame leidma lahenduse. Õpetajate palga jaoks järgnevatel aastatel, järgneval kolmel aastal on lisaraha juurde vaja keskmiselt 50 miljonit eurot aastas.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Üks teie koalitsioonikaaslane tundis enne muret, et sellest nii-öelda kolmanda kooliastme toetusest on saanud järsku nagu kooliastme sulgemise toetus. Ma hoiatasin teid juba eelmisel sügisel siin saalis selle eest. Mulle tundub, et see ei saa ka teile üllatusena tulla, sest kui teie eelkäija haridusministri toolil oli reformierakondlane, siis pakuti omavalitsustele toetust ka gümnaasiumiastme sulgemise eest, et pange gümnaasiumiaste kinni, saate raha. Kurb, et te võtate jätkata seda Reformierakonna taandumispoliitikat. Kui teie koalitsioonikaaslane küsis, kas on ka mingeid positiivseid meetmeid tulemas, et kolmandat kooliastet ei suletaks, ei pandaks kinni, siis te ütlesite, et vaatate ministeeriumis igale asjale eraldi otsa. Aga tegelikult käib sihuke palli põrgatamine ja vastutusest hoidumine. Teie ütlete siin, et pahad omavalitsused tahavad, teevad halba, panevad kolmanda kooliastme kinni, aga omavalitsused ütlevad jälle, et oi, paha riik ei toeta meil kooliastme pidamist, ega meil muud üle ei jää eelarvekriisis kui panna see kolmas kooliaste kinni, kui raha [ei anta]. Kas on midagi päriselt ka vastu …

Hea küsija, teie aeg!

… tulemas sellele taandumispoliitikale? Kas te pakute mingi meetme välja, kuidas seda kolmandat kooliastet säilitada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma igaks juhuks ikkagi täpsustan, et ma kindlasti ei öelnud "pahad kohalikud omavalitsused, kes kolmanda kooliastme kinni panevad", see oli teie interpretatsioon. Mina seda kindlasti ei öelnud ja ma ei taha, et [neid minu sõnadena] tsiteeritaks. Ma olen öelnud, et meile on tulnud signaale, et seda meedet ei kasutata eesmärgipäraselt, ehk mitte selleks, milleks see meede mõeldud on. See ei ole ainult küsimus kolmanda kooliastme sulgemisest, seal on ka muid nii-öelda tehinguid, mida omavalitsused teevad, juriidilisi tehinguid, et seda [toetust] saada. Ma kinnitan, et mudel, mille alusel Eesti riik rahastab omavalitsuste haridustoetust, peab minema ülevaatamisele, sest selle rahastusmudeliga me rahastame kõiki kooliastmeid täpselt ühesuguse pearahamäära alusel, samal ajal on kõige kallim kooliaste põhikooli kolmas aste. On arusaadav, miks omavalitsustele on põhikooli kolmas aste kõige kulukam, kõige keerulisem, kõige kallim pidada, sest seal on vaja kõige rohkem õpetajaid, tugiteenuseid ja muid tegevusi. Haridusleppe läbirääkimistel meil on eraldi rahastusmudeli töörühm koos kohalike omavalitsustega, et üle vaadata see rahastusmudel. Potentsiaalne ettepanek on olnud haridusministeeriumil see, et me põhikooli kolmandat astet peaksime selle rahastusmudeli sees rahastama rohkem, kui me seda teeme. See on üks nendest ettepanekutest, mille me selle rahastusmudeli raames üle vaatame.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja, selle hea ülevaate ja arutelu eest! Minu küsimus on võib-olla pisut teist laadi, kui see arutelu seni on olnud. See puudutab koolipäeva algust. Nimelt, sotsiaalkomisjonis oli umbes kuu aega tagasi Tervise Arengu Instituudi ülevaade, mis puudutas laste käitumisharjumusi. Seal oli esitatud trend, et laste uneaeg jääb järjest lühemaks, ja teine oli see, et hommikusööki söövad järjest vähemad lapsed. Sellega seoses on minu poole pöördunud ka lapsevanemad ja on küsinud, kas ei ole kaalutud, et kooli algus ikkagi viia näiteks kella üheksale. On neid koole, kus [õppetöö] algab pool üheksa või kolmveerand üheksa, et hommikul see eriti magus uneaeg oleks pisut pikem, lapsed ei peaks kohe hommikul vara kooli kiirustama ja saaksid rahulikult kodus hommikusöögi ära süüa.

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea, kas kella üheksa peale nihutamine [paneb] lapsi hommikusööki sööma. Minu lapsed sellest õppeaastast lähevad kella üheksaks kooli, varasemalt läksid kella kaheksaks, aga sellele vaatamata nad hommikusööki ei söö. Kui ema kodus ei ole, siis nad hommikusööki ei söö, kui ette ei panda, siis ei söö. Aga see selleks. Koolipäeva alguse nihutamine tund aega hilisemaks – argument, mis seda toetab, ei ole isegi mitte niivõrd hommikusöögiga seotud, vaid on seotud eriti varateismeliste ja teismeliste päevarežiimiga, eks ole. Kella kaheksast algavad tunnid, nagu me mäletame kõik oma lapsepõlvest, olid suhteliselt maha magatud, sest selleks ajaks ei oldud veel väga ärkvel, füüsiliselt oli keha koolis kohal, aga reaalselt ikkagi aju midagi vastu ei võtnud ja intensiivset keskendumisvõimet ei olnud. Tänapäeva pandeemia on see, et teismeliste ja varateismeliste uneaeg on liiga lühike. See on vanus, kui oleks vaja magada rohkem, mitte vähem. Aga nutitelefonide ja helesiniste ekraanide ajastu on viinud selleni, et uneaeg on liiga lühikeseks jäänud. Mina nimetan seda pandeemiaks, see on reaalne probleem, millega tuleb tegeleda. Ma ei ole nõus sellega, et me paneme vastutuse jälle koolile, et kui lapsevanemad kodus teismeliste ja varateismeliste uneaega ei suuda reguleerida ja hommikusöögiteemaga ei tegele, siis hakkame koolis hommikusööki pakkuma ja laste uneaja probleeme lahendama. Kool ei saa olla kõikide ühiskondlike probleemide lahendamise koht. Me peame ikkagi ühiskonnas arutelu pidama niimoodi, et ka lapsevanemad ja kogukond tunneks vastutust [ja arvestaks], et varateismeliste uneaeg on ülioluline tervisekäitumise aspekt. Füüsilist aktiivsust, liikumist, trennis käimist, spordiga tegelemist takistab ka see, kui uneaeg öösiti on lihtsalt väga [lühike]. Aga kui küsida minu käest isiklikult, siis ma väga pooldan kooli[päeva] algamist kella üheksast.

Austatud minister, ma väga tänan teid teie ettekande ja vastuste eest ja selle viimase mõtteavalduse eest. Kõik see oli väga õige ja tore, viis kohe mõtted hoovispordini. Aga nüüd on olukord selline, et me avame läbirääkimised. Ma palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Kadri Tali. Palun! (Kadri Tali palub lisaaega.) Jaa, palun, kaheksa minutit, julgesti. Palun!

Austatud istungi juhataja! Armas minister Kristina Kallas! Head kolleegid! Olen kahe poja ema ja näinud igapäevaselt kõrvalt valikuraskusi põhikooli lõpus, seda, kui raske on noorel inimesel meie ambitsioonikas süsteemis oma teed leida. Seetõttu toetan väga seda, et kõik saavad võimaluse oma tuleviku rajamiseks. Igal aastal ei jätka haridusteed ligi 700 põhikoolilõpetajat ning umbes sama suur hulk langeb esimesel põhikoolijärgsel hariduse omandamise aastal välja. Mittejätkamise protsent on kasvanud kolmelt viiele. Sellega koos suureneb kvalifitseeritud tööjõu puuduse probleem. Maailma tööturul aga põhiharidusest läbilöömiseks ei piisa. Majanduskasvu tagamiseks vajame tööturule rohkem kvalifitseeritud tööjõudu. Selleks peame tõstma Eesti elanike keskmist haridustaset. Kuidas? Jõuan siin ühe olulise tõdemuseni, millest on küll mõeldud, kuid aastaid on seda tegelikkuses pigem ignoreeritud. Haridus on investeering. Täpselt nii nagu kultuur ja sport on majandusharu, on seda ka haridus. Meie kui väikese riigi ainus tõeliselt võimas ekspordi[artikkel] on meie ajud, selle osana Eesti haridus ja kultuur, Eesti inimeste leidlikkus, mõtteviis ja looming. Seda öeldes tuleb meil mõista, et kooliea pikendamise reformi tulemusena siseneb Eesti tööturule iga aasta ligi 1500 kvalifitseeritud noort rohkem. Teame hästi, et kutseharidus ei ole noorte, aga ka mitte nende vanemate jaoks atraktiivne. Miks? Sageli on see kujunenud tupikteeks. Formaalselt on loodud eeldused õpingute jätkamiseks, et kõrgharidust omandada, kuid napp akadeemiline ettevalmistus ei ole piisav. Kutsehariduse rahastamise mudel soosib hobiharidust. Tunnistan, et Pärnumaa Kutsehariduskeskust külastades tekkis ka minul vastupandamatu soov puutööd ja mööblitegemist õppida. Ala, mida koolis võimaldati vaid poistele, oli üks minu lapsepõlve kirgi. Siiski, minusugused saaksid oskusi väga hästi omandada tasulisel teel, et esmajärgus saaks võimaldada õppekohti esimese ringi õppijatele, noortele. Kutseharidusreformi tulemusel muutub kutseharidus atraktiivseks ja konkurentsivõimeliseks, alternatiiviks üldharidusele, mis ei lõika ära tulevikuteed, vaid loob võimaluse lõpetamise järel suunduda nii tööturule kui soovi korral jätkata ka kõrgharidusteel. Siinkohal tunnistan, et omamoodi olen ka mina kõrghariduse omandanud kutseharidussüsteemis. Seda küll mitte otseselt, vaid ala spetsiifilisust silmas pidades, sest just minu matemaatikaprofessorist ema suunas mind ja minu kaksikõde muusikat õppima, nähes, et meid lapsena lihtsalt miski muu samavõrra ei huvitanud, ja soovides emana meile parimat tulevikku. Tunnistan ka seda, et hiljem oleksime õega võinud mitmele alale suunduda, kuid Tallinna Muusikakool, tänane MUBA, avas ukse Eesti Muusika‑ ja Teatriakadeemiasse. Kui ei oleks olnud meie analüütiliste matemaatikuoskuste ja ‑teadmistega õpetajast ema, ei oleks meil ehk täna eesti kultuuri edulugu dirigent Anu Tali näol. Olgu mainitud, et meie peres puudus varasem muusikaline taust. Õpetajast ei sõltu mitte ainult see, kui kvaliteetset haridust suudame oma riigis pakkuda, vaid ka see, kui võimekad on meie noored maailma mastaabis ja milliseks kujuneb meie ühiskond tulevikus. Meid kõiki on kujundanud meie õpetajad, eranditult meid kõiki. Kultuurikomisjoni liikmena olen saanud mitmete kuulamiste käigus üsna hea pildi sellest, mida soovivad õpetajad, nende ettevalmistajad ja koolitajad ning õppijad ise. Kahtlemata on haridusvaldkonnas palju asju, mille üle võime rahvana väga uhked olla. Näiteks rahvusvahelised PISA testid kinnitavad ikka ja jälle, et meie noorte teadmised ja oskus neid teadmisi kasutada on Euroopa parimad ning maailma absoluutses tipus. Küsimus on, mis on meie edu võti. Minul nagu paljudel on selle kohta oma arvamus. Usun siiralt, et Eesti koolisüsteemi üks olulisi erinevusi on tugev muusikaõpe alushariduses ja algklassides, mis on akadeemilise hariduse osa. Teadlased on tõestanud, et just muusika ja rütmika arendavad lapse varases arengu[etapis] tema ajutegevust erilisel moel. Muusikaline tegevus on kõige olulisem just 3–10 aasta vanuses, sellega tuleb tegelda professionaali käe all ja metoodikate toel. Seetõttu on mul väga hea meel, et alushariduse õpetajate isikkoosseisu hulgas on muusikaõpetaja amet eraldi tähtsana välja toodud. Miks? Kahjuks on terve maailm liikumas selle poole, et music education'ist on saamas music appreciation. Muusika õppimisest on saamas tegevus, kus üheskoos kuulatakse muusikat, ise pingutamata, oma sooritust hindamata. See on libe tee, kuigi populaarne, sest ei sunni last ennast pingutama. Omaenese sooritus on aga kõige alus, mis võimaldab areneda mõtlemisvõimel, mälul, diktsioonil, kehalisel [võimekusel], aga ka enesekriitika[võimel] ja meeskonnatöö[oskusel]. Mingil põhjusel hindame matemaatikaõpetaja kõrget taset ja peame seda oluliseks, kuid samal ajal usaldame muusika õpetamise vastava koolituseta inimeste hoolde. See pole õige. Olen kindel, et meie laste muusikatunnid alghariduses akadeemilise õppekava osana on meie hariduse edu võti. Meie haridussüsteem annab tugeva vundamendi ning selle eest peame olema tänulikud õpetajatele, kes panustavad iga päev, et noored saaksid maailma tipptasemel hariduse, mis on neile hüppelauaks tulevikuellu. Õpetajad teevad sageli just nii-öelda kolmanda või teise lapsevanemana, mõnel juhul paraku ainukese lapsevanemana tänuväärset tööd, mida võiksid märgata nii lapsed kui ka nende vanemad. Ühiskond on pannud õpetajate õlgadele väga suure koorma ja meie peame ühiskonnana õpetajate tublit tööd märkama. Õpetaja hindab oma ameti väärtust ka vaimse tervise, tööga rahulolu ja stressitaseme järgi. Töökoormusel on siinkohal oluline mõju, sest kui parandamist vajavad kontrolltööd kuhjuvad üle pea ja ähvardab läbipõlemine, on raske säilitada sära silmis ning jätkata tööd õpetajana, kuigi see võis lapsepõlves olla unistuste ametiks. Kuid mööda ei saa minna ka motivatsioonist ja väärikast töötasust, millest on korduvalt räägitud. Viimastel aastatel on riik panustanud palgatõusu ning hoolimata praegusest ebakindlast ajast, usun, et see peaks olema riigi prioriteet ka edaspidi. Oleme hariduse usku rahvas ning väärtustame nii õppimist kui ka haridust. Selle usu toitmiseks on meil vaja jätkusuutlikku haridussüsteemi, sest see tagab Eesti elu jätkumise aegade lõpuni. Selleks vajame haridusreformi, mis haaraks kõiki haridustasemeid alusharidusest kõrghariduse ning teaduseni välja. Me ei saa lubada ühe [õppe]tüki või poole rehkenduse tegemist, vajame terviklikku ja kõikehaaravat ideaalpildi poole suundumist, sest oskused ja teadmised tagavad meile vabaduse. Lõpetuseks, kallid kolleegid, seistes siin teie ees, pöördun igaühe poole teist hoopis teist laadi üleskutsega. Kutsun teid üles toetama kõikide eestlaste südamed võitnud väikese Metsküla kooli juba sel reedel, 8. märtsil toimuvat heategevuskontserti "Metsküla koolitunne", et anda väikekoolile elujõudu. Aitäh!

Suur tänu! Mul on palve Reformierakonna fraktsioonile. Teie ettepanek on tänast istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, aga mul ei ole võimalik seda ettepanekut hääletusele panna. Kodu‑ ja töökorra seadus annab võimaluse pikendada kuni kella kaheni. Kas saaksite paluda, et keegi saaks avalduse korda teha? Te kahekesi olete siin Reformierakonna fraktsioonist. Kui tohib paluda? Lihtsalt pärast on muidu suur protest, öeldakse, et ei saa hääletada. (Kristina Šmigun-Vähi võtab juhataja käest paberi.) Teie ei või parandada, seda on vaja teha fraktsiooni juhtkonnal. Midagi ei ole teha. Lihtsalt liiga pikaks tahate [istungit] teha, aga seda ei saa, kodu‑ ja töökorra seadus näeb ette, [et kella kaheni]. Nii, mul on hea meel tervitada Riigikogu kõnetoolis Isamaa fraktsiooni esindajat. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Kolleegid! Mul on hea meel, et see arutelu toimub. Ma olin veidi skeptiline "Eesti 2035" kontekstis toimuvate arutelude suhtes, aga parlamendis on väga vähe sisulise arutelu pinnast ja minu meelest see arutelu eesmärki täna igal juhul täitis. Nii et ministrile suur tänu! Kuigi teemade ampluaa oli väga lai ja ega me väga spetsiifiliselt ei saanud [arutada], aga siiski saime olulistel teemadel arutelu pidada. Mõned valdkonnad või teemad olid minu meelest olulised ja ma tahan nad ära markeerida. Esiteks see, et see väga erinev hulk maksumaksja raha, mis jõuab riigi‑, era‑ ja munitsipaalkoolides õppivate õpilasteni, ehk pearahamudel sellisel kujul, nagu ta meil toiminud on, [see mudel] on hävimas. Minu meelest peaksime selles kontekstis vaatama, kuidas oleks mõistlik lahendada seda, et maksumaksja panus oleks võimalikult sarnane, sõltumata kooli omandivormist. See, mis puudutab koolikohustuse asendamist kohustusega õppida, tundus mulle mingi sihukese spungi otsimise värgina, millest ma päris täpselt aru ei saanud. Kui pole ettekujutust, kuidas see tööle hakkab, pole ka vastust sellele, miks õpilased koolist välja langevad ja mida selle [vältimiseks] teha tuleks. Kui raha pole eraldatud, siis ei saa kindel olla, et see asi tööle hakkab, ja siis ehitame järgmist Potjomkini küla. Minu kunagise pinginaabri koolitee lõppes 7. klassis ja ma püüan mõista, kuidas see koolikohustuse täitmise asendamine kohustusliku õppimisega teda oleks aidanud. Küsimus on ju täiendavas ressursis, tähelepanus ja toes, mida ei olnud süsteemis ei siis ega ole ka täna ja mida tegelikkuses vaja on, mitte sõnade vahetamist. Sotsiaal-majanduslik taust praagib ka praegu gümnaasiumikatsetel need õpilased süsteemist välja. Kodulähedane gümnaasium teeb katsed, et nad sinna ei pääseks, sest need õpilased on tülikad ja nõuavad täiendavat ressurssi, aga seda pole. Sellepärast on ka arusaadav, et keegi nendega koolisüsteemis sellisel kujul tegeleda ei taha. Havi käsul, minu tahtel: ahi, sõida! No see ei kipu haridussüsteemis toimima. Kui haridusministeerium midagi planeerib, siis küsimus on, kas selleks on olemas võimekus. Koolivõrgu puhul, mis on justkui elementaarne teema haridusministeeriumi valdkonnas, tundub, et seda ei ole. Terve rea haridusministeeriumi ametnike kõrvale tuli siiski leida akadeemik Aaviksoo, kes seda põhiteemat lahkama [hakkab]. See illustreerib kenasti kogu ministeeriumi olemust. Kui me mõtleme koolivõrgu ja riigigümnaasiumide peale, millega just seal majas tegeldakse, siis millist probleemi me lahendame? Vaatame konkreetset kohta, näiteks Põlvat. Haridusminister ka täna mitmel korral rääkis, et kolmas kooliaste võiks koonduda keskustesse. Tänaseks ongi tänu riigigümnaasiumile jõutud selleni, et Põlvasse ei ole seda väga lihtne [koondada], kui see üldse enam võimalik on, sest koolimajad on teistmoodi ruumipaigutusega, väga keeruline on neid kohandada. Sellepärast ma soovitaksingi personaalsemat lähenemist, rätsepalahendusi. See võiks ju ministri erakonnale sobida. Koolis püütakse kõike õpetada ja [kõike, mis mujal puudu jääb,] kompenseerida, olgu selleks siis keskkonnaõpetus, perekonnaõpetus, terviseõpetus, liikumisharjumus või finantsoskus. Mida rohkem me neid asju kooli surume, seda hõredamaks jääb see õpe, mille poolest me oleme harjunud haridussüsteemi hindama. Õppekavad peaksid olema vabamad, pole mõtet gümnaasiumitasemel õpetada matemaatikat [suures] mahus neile, kellel seda võimekust sellisel kujul pole. Teiste ainetega on ju samamoodi. Koolil peab olema võimekus hinnata, milleks õpilased võimelised on. See ei tähenda, et kõigile tuleb kõike lihtsustada. See ei tähenda ühe joonega mõõtmist. Üldse peaksime koole ja koolijuhte rohkem usaldama, olgu siis sisehindamisel või mingi muu mõõtmise puhul. Kui usaldust ei ole, siis on küsimus, miks seda ei ole. Midagi on valesti, mida järelevalvega ei saa parandada, kuna see pole õnnestunud. Kui süsteemis on raha puudu, siis tõenäoliselt ainult läbirääkimised ei aita. Lõpetuseks: kõikide nende reformide keskel ja teostamisel on oluline, et me last koos pesuveega välja ei heidaks. Me teame, et Eesti haridussüsteem on vajakajäämistele ja probleemidele vaatamata hinnatud. Eesti inimene on hariduse usku ja meie ühiskonna suurim rikkus ning nõnda peab see ka jääma. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Head ametikaaslased, on tulnud kiri Riigikogu istungi juhatajale. Kirja sisu on palve tänast istungit pikendada ja see kiri on tulnud Eesti Reformierakonna fraktsioonilt. Alustame selle palve hääletamise ettevalmistamisega. Head ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku, mille sisu on järgmine: tänast, 5. märtsi istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Veenva enamusega, poolt 51, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi. Et asi oleks nii, nagu kord ja kohus ette näeb, siis on Jaak Aabil kaasas volitus. Teda on volitanud Helmen Kütt, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees, et ta saaks antud päevakorrapunktis pidada kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Nii nagu näha, on teatud teemadel võimalik alati hästi palju rääkida ja juttu jätkub kauemaks. Ma arvan, et haridusteemal [kõneldes] me peame paljuski tänama ka õpetajaid, kes on selle teema viimasel ajal prožektorivalgusesse toonud, küll veidi äärmuslikul moel, streigi abil, aga ma arvan, et me oleme kõik väga palju targemaks saanud või vähemalt me teame nüüd, kus on kitsaskohad ja mida oleks vaja teha. Väga hea on see, et ka minister on võtnud selle oma tegevuskavadesse, ta on rääkinud tublisti läbi osapooltega, nii õpetajatega kui ka kohalike omavalitsustega. Ma tean, et see ülesanne on raske, olen nende teemadega tegelenud. Ma väga loodan, et sealt tuleb nüüd ka tulemusi. Aga nüüd põhilisest või põhimõtetest ja eesmärkidest. Eesti põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadus sätestab õppe korraldamise esimese põhimõttena kvaliteetse üldhariduse – mina ka räägin täna rohkem üldharidusest –, mis järgib kaasava hariduse põhimõtteid ning on võrdväärselt kättesaadav kõigile isikutele, sõltumata nende sotsiaalsest ja majanduslikust taustast, rahvusest, soost, elukohast või hariduslikest erivajadustest. Eesti haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 on samuti üheks peamiseks sihiks iga õppija õigus kvaliteetsele ja kaasavale haridusele, mis tähendab hariduse kättesaadavust, toetatud õppimist ning õppijate võimetele ja vajadustele vastavaid õpivõimalusi. Ma arvan, et need on väga õiged ja väga head põhimõtted ja väga head eesmärgid, mille poole me peame liikuma. Pigem on küsimus selles, kas ja kuidas me suudame neid täita, kuidas me nende poole liigume ja kas meil on selleks piisavalt teadmisi, ressursse ja ka poliitilist tahet. Viimasel ajal kiputakse Eestis tihti korrutama, lausa dogmaatiliselt, et kuna hariduskulud moodustavad 6,2% SKP‑st, siis me kulutame haridusele liiga palju. Ma ütlen kohe alguses, et me ei kuluta haridusele liiga palju. Hea haridus maksab, eriti sellises väikses riigis, nagu on Eesti. Ma arvan, et läbi ajaloo me oleme näinud, et hea haridus on investeering. Me näeme meie õpilaste tulemusi, need on head. Põhiline on see, et me ka nende reformide ja igasuguste uutmiste käigus, mis meil kõik plaanis on, vähemalt seda lapsekest, mis on see hea haridus ja need head tulemused, koos seebiveega välja ei viska. Tihtipeale me teatud reformidega üritame minna üle võlli või unustame ära selle, mis on hästi tehtud. Nüüd kuludest. Oleme kuulnud, et ministeeriumilt ja ministrilt nõutakse reforme, aga seda väga kitsas vaates, et vaata oma valdkonda sisse ja leia sealt kulude kokkuhoid. Ma olen ka eelarvet näinud ja olen eelarvega kunagi tegelenud, nii et tean neid paljusid väljakutseid, mis haridusministeeriumi ees praegu on, sest ega need muutused – eestikeelsele haridusele üleminek, erinevad reformid – ei ole ka odavad ja nendeks peab raha leidma. Sellepärast ei näe ma võimalust, et sealt oleks võimalik tohutult kärpida, see lihtsalt ei ole [võimalik], kui me tahame neid muudatusi ellu kutsuda ja viia [haridussüsteemi] vastavusse nende põhimõtetega, mis me kõik kirja oleme pannud. See väide, et saaks leida näiteks palkade tõstmiseks tohutult raha koolivõrgu korrastamisest, on väga meelevaldne ja faktiliselt ei vasta tõele. Tuleb tegeleda koolivõrgu kvaliteediküsimustega, see on mõistetav ja arusaadav. Aga mingid Exceli tabelid või mingi piiri tõmbamine kuskile, et nüüd sealt [alates] paneme koolid kinni ja siis me saame õpetajate palka meeletult tõsta, see ei [too seda tulemust]. Uskuge mind, ma tean, et kõik haridusministrid on selle väikese arvutuse läbi teinud ja ministeeriumis on samuti seda küsitud, eks ju. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Palun, see on teil olemas!

Kristina ka ütles, et lõppude lõpuks ministeerium leidis, et 10–15 miljonit, oleneb sellest, mis tempos ja kuidas koolivõrku korrastatakse. Aga seal on kindlasti peidus ka ohud. Siin on juttu olnud, ka eelkõneleja mainis, et eriti maapiirkonna koolid ongi niisugused rätsepaülikonnad. See, kuidas see rätsepaülikond kokku õmmeldakse, kujuneb riigi hariduspoliitika ja tegevuse, aga ka kogukonna ja kohaliku omavalitsuse tahte alusel. Need maakoolid, eriti väiksemad – noh, ütleme, siin ei saa öelda, et täpselt üks või teine koolitüüp – peavadki olema see rätsepalahendus selles piirkonnas nendele lastele ja vanematele. Nagu minister õnneks ütles, võib-olla kuskil säilib ka 40 õpilasega gümnaasium, kuna ta on tugev, pakub kvaliteeti, ja ütleme, läheduses pole kuskilt [teist gümnaasiumi] võtta. Nii et sellesse tuleb suhtuda ettevaatlikult, kui me räägime koolivõrgu korrastamisest. Nüüd muidugi sellest palgalubadusest, mille üle siin palju on arutatud. Jah, tõusis tõesti ühel aastal päris tublisti see palk, aga me sattusime inflatsiooniaega ja selle tõusu suures osas sõi inflatsioon ära. Siin on palgavajak, sest lubatud on seda, millest me oleme ju palju rääkinud – ma arvan, et siin ei ole erimeelsusi ja me oleme vist peaaegu ühe numbrini jõudnud, mõni on pakkunud rohkem, mõni vähem –, et 120% Eesti keskmisest palgast peaks õpetaja palk keskmiselt olema. See tuleb ära teha, see tuleb kindlasti ära teha vähemalt selles vaates, millest on räägitud, aastaks 2027. See ei ole lihtne, aga ma arvan, et poliitiline konsensus on olemas. Ma väga loodan, et minister eelarveläbirääkimistel, riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel ei pea jälle üksinda pingutama, vaid teda toetavad nii peaminister kui ka rahandusminister ja mõistavad, et haridus on prioriteet ja selle nimel tuleb tõsiselt pingutada. Ühest probleemist veel. Hiljuti tegi Arenguseire Keskus koolide kvaliteedi ja kestvuse analüüsi. Võib-olla sealt oodati sellist ettepanekut ja poliitikasoovitust, et koolivõrgu korrastamisega me kuidagi tekitame meeletu kvaliteedi tõusu, aga pigem püstitati seal päris põhjapanevaid küsimusi, millest üks on kindlasti õpilaste ja koolide võrdlus. Näiteks [võrreldi] seal vanemate sissetulekuid ja need erinesid koolide tasemel kolm korda, kui võtta mingi Tallinna kesklinna kool ning Narva või Ida-Viru kool. Seal on see üks põhjus. Kui me tahame tagada ühtluskooli, siis me peame leidma need lahendused. Selge see, siin ei ole võimalik ühte malli ja valemit leida. [Peab tegutsema] koos omavalitsustega, kus on lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, [lastel] on erinevaid vajadusi, olgu need õppevahendid või soe koolitoit. See [tegevus] peab toetama seda, et kõik lapsed saaksid omandada haridust suhteliselt võrdselt lähtetasemelt. Üks asi veel, alusharidus. Kadri rääkis nii pika jutu ära, ma ei hakka uuesti üle rääkima. See on tegelikult olnud meil vundament, (Juhataja helistab kella.) siin oleme olnud suhteliselt helded võrreldes teiste riikidega, aga säilitagem see, säilitagem seal ka muusikaõpetajad ja liikumisõpetajad. Aitäh!

Aitäh, austatud Jaak Aab! Aitäh teile! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Liina Kersna. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Haridus‑ ja teadusminister! Suur tänu ministrile ülevaatliku ettekande ja huvitava haridusdebati eest küsimustele vastates, kuid eriti suur tänu Reformierakonna fraktsiooni poolt minister Kristina Kallasele pühendunud töö eest haridus‑ ja teadusministrina! Kui valitsus veidi vähem kui aasta tagasi ametisse astus, oli põhjendatud lootus, aga ka ootus, et valijatelt jõulise mandaadi saanud valitsus saab tegutseda stabiilselt kogu valimistevahelise aja ja seetõttu viia ellu vajalikke ning hästi läbimõeldud reforme. Reformide rakendamiseks on vaja kui mitte ühiskonna usaldust, siis vähemalt mõistmist. Seega, pinnas ka haridusvaldkonnas vajalike reformide tegemiseks oli soodne. Mitmed neist said kokku lepitud juba koalitsioonileppes. Reformide sissejuhatuseks saime aga õpetajate streigi, mida oleks saanud ära hoida ja oleks pidanud ära hoidma. Streik lõi tõsise mõra riigi usaldusväärsusesse, valdkonnas tegutsevate inimeste [usk riiki vähenes]. Samas, igal halval asjal on ka oma positiivne külg. Nagu me erinevatest muutuste juhtimise mudelitest teame, iga muutuse esimene aste on teadlikkuse suurendamine muutuse vajalikkusest ja olulisusest. Streik kindlasti suurendas ühiskonna teadlikkust õpetajaameti muredest, mistõttu ollakse vast rohkem valmis ka muutusteks. Seega, vähem kui aastaga on haridusvaldkond elanud üle streigi ning seisab silmitsi reformidega, nagu minister ütles, pea igas valdkonnas. Muutuste tuules on lisaks õpetajatele ka koolijuhid ning tugispetsialistid. Alustatud on koolivõrgureformiga, kutseharidusreformiga ja alusharidusreformiga ning rakendub eestikeelsele haridusele ülemineku reform. Seda kõike on lühikese aja jaoks väga palju. Me peame olema erakordselt ettevaatlikud, et me olulisi reforme tehes valdkonda katki ei teeks. Iga muutus teeb kellelegi haiget, igas muutuses tunnetab keegi ebaõiglust. Hoogtöö korras valdkonda reformides ei pruugi jääda aega tegeleda teiste muutuste juhtimise oluliste sammudega, näiteks muutusteks vajalike teadmiste kogumisega või tahte loomisega muutustes osaleda ja neid ellu viia. Kui muudatusi viia ellu valdkonna esindusorganisatsioonidega läbi rääkides, selgitades, põhjendades, ja mis eriti oluline, kuulates ja kuuldes, siis on lootus, et vajalikke muudatusi valdkonnas mõistetakse. Tekib kriitiline hulk liitlasi, kes tahavad muudatusi ellu viia ja on valmis ka ise muutuma ehk uusi teadmisi ja oskusi omandama. Juhiks olemine tähendabki olla muudatuste juht. Haridusvaldkonna juhtide eesmärk võiks alati olla õppijale parema keskkonna loomine. Iga plaanitava muudatuse juures peame esmalt küsima, kuidas sellest muudatusest võidab laps või noor, kelle arengutee eest me vastutame. Õppija peab olema iga muudatuse fookuses. Head kolleegid! Haridusel ja haritud inimestel on kindlasti oma roll riigi majanduse kasvamisel, nagu rõhutas korduvalt ka minister. Aga kui haridus oleks vaid majanduskasvu ja tööjõuturu vajaduste käsutuses olev tööriist, siis võiks valdkonda kureerida Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumist. Aga nii ei ole. Meil on Haridus‑ ja Teadusministeerium koos oma ministriga, sest haridusvaldkonna mõju ühiskonnas on oluliselt laiem ja sügavam, fundamentaalsem. Ma palun poolteist minutit lisaaega.

Teil on poolteist minutit lisaaega. Palun!

Rääkimata sellest, et hariduse omandamine on iga õppija jaoks sisemise maailma muutus, isiksuse areng. Iga haridusse suunatud euro on investeering targemasse ühiskonda, kus inimesed teevad teadlikumalt targemaid valikuid, on õnnelikumad ja tervemad, mistõttu on ühiskond sidusam, mitmekesisem, turvalisem ja ka rikkam. Reformierakonna fraktsiooni poolt soovime ministrile ja tema ministeeriumile jõudu, rahulikku ja kannatlikku meelt oluliste reformide elluviimisel, selgitamisel ja põhjendamisel, esindusorganisatsioonide kaasamisel – ikka selleks, et iga õppija anded ja huvid ning isiksus saaks õide puhkeda. Aitäh!

Hea ettekandja, ma väga tänan teid. Ma ekstra tänan teid sissejuhatuse eest, kui te teist poliitikut, ametikaaslast, hea sõnaga meeles pidasite. See pole siin kõige tavalisem. Ma palun Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Ma pean kiitma Kristina Kallast selle eest, et ta ei hakanud meile täna siin joonistama ilusaid pilte tulevikust, kuidas kümne aasta pärast on meil haridussüsteem õitsemas ja säramas igasuguste reformide tulemusena. Loomulikult tasub teda kiita ka selle eest, et reformidega on pihta hakatud. Me teame, et iga uus minister – eriti on niimoodi välja kukkunud haridusvaldkonnas –, kes astub ametisse, hakkab kohe igasuguseid reforme läbi viima. On kiiduväärt, et Kristina Kallas on väga aktiivselt vedu võtnud ja paistab, et ta tõepoolest on piisavalt entusiastlik selleks, et neid reforme ellu viia. Aga mõned asjad on vastuseta jäänud. Eelkõige see, et need suuremad probleemid, mis praegu vaevavad meie haridussüsteemi, said niimoodi põgusalt mainitud, ja isegi mitte kõik, vaid osa neist, aga kahjuks lahendusi ei olnud väga kuulda. Tekib tahes-tahtmata tunne, et valitsusel ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumil puudub pikaajaline plaan või strateegia, kuidas neid probleeme lahendada. Eelkõige räägin ma suurest õpetajate puudusest. Õpetajate keskmine iga aina kasvab, õpetajad põlevad läbi, nende koormus suureneb, aga samas on nende palk nii tagasihoidlik, et nad on sunnitud streiki korraldama, et valitsuselt midagigi välja pigistada. Nende tulevik ei ole ka selline roosa. Praegu jääb loota, et need läbirääkimised, mis veebruaris pihta hakkasid, toovad mingisuguse käegakatsutava tulemuse ning õpetajad ei pea rohkem streikima ja sellega nii endale kui ka teistele ebamugavusi tekitama. Sama puudutab tugispetsialiste. Me teame, et on väga suur tugispetsialistide defitsiit. Kahjuks ei kuulnud ma täna, kuidas seda probleemi hakatakse lahendama, eriti selles valguses, et hariduslike erivajadustega laste arv pidevalt kasvab, aga tugispetsialistide arv paraku mitte. Küsisin selle küsimuse ka kohapealt, aga kahjuks vastust ei saanud. Nii et on igati tervitatav, kui üritatakse igasuguseid reforme ellu viia. Samas, kui rääkida näiteks sellestsamast eestikeelsele haridusele üleminekust, mida võib ka ju reformiks nimetada, siis siin tekib selline skeptiline tunne ausalt öeldes. Minister ise räägib, et 1. augustiks peavad kõik õpetajad põhimõtteliselt valdama [eesti] keelt vajalikul tasemel – need, kes hakkavad eesti keeles õpetama, tasemel C1, ülejäänud tasemel B2 –, ja siis mainib, et meil on 1800 õpetajat, kes kahjuks sellele tingimusele ei vasta. Lisame sinna veel mitusada õpetajat, kes on puudu. Mina küll ei tea, kuidas haridusministeerium kavatseb seda olukorda lahendada. Samas ütleb minister, et ei ole mitte mingit varianti hakata sellega kuidagi viivitama, aga läbi kukkuda me ka ei tohi. Tahaks küll aru saada, kuidas me liigume sellega edasi, midagi ei muuda nagu vahepeal, aga läbi ka ei kuku nagu. Palun kolm minutit juurde.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Loomulikult on keeruline küsimus see, mis siis hakkab saama nende hariduslike erivajadustega lastega, kelle emakeel ei ole eesti keel. Me oleme käinud ka Riigikogu kultuurikomisjoni koosolekutel ja minister on seal käinud. Kahjuks peab nentima, et hariduslike erivajadustega laste vanemad on siiamaani täielikus teadmatuses ja segaduses, sest mingit konkreetset vastust, mis nende lastest saab, ei ole nad siiamaani saanud, vaatamata sellele, et me räägime juba 1. septembrist 2024 kui päevast, mil midagi hakkab väga konkreetselt nende õppeelus muutuma. Ei ole räägitud sellest, kuidas jõuda sinna, et [tekiks haridustöötajate] juurdekasv. Kust tulevad kõik need õpetajad ja tugispetsialistid? Kuidas nende elu paremaks teha, nende õpetajate elu, kes praegu on läbi põlenud? Nagu Eesti Haridustöötajate Liidu küsitlus näitas, 92% õpetajatest on kogenud läbipõlemist ja lausa 60% neist on tõsiselt kaalunud töölt äraminekut ning ameti vahetamist. Minu meelest on need väga murettekitavad numbrid, ausalt öeldes. Viimane [teema], millest tahaksin rääkida. Meie majanduslik olukord on praegu samuti kaugel ideaalist, aga üks oluline probleem on see, et ettevõtted vajavad konkreetseid spetsialiste konkreetsetes valdkondades, aga Eestis niisugused spetsialistid puuduvad, kuna haridussüsteem ei tööta muutuva majandussüsteemiga sünkroonselt. See viib meid omakorda paradoksaalse olukorrani, kus tööpuudus kasvab, aga samal ajal kasvab ka tööjõupuudus ehk inimesed otsivad tööd ja samal ajal suureneb nende kuulutuste arv, kus otsitakse töötajaid. Paljud tööturul olevad inimesed lihtsalt ei sobi töötajaid otsivatele tööandjatele. Niimoodi see nõiaring jätkub. Riigil on selles valdkonnas vaja terviklikku strateegiat, et panna esiteks paika, kus me tänases maailmas omadega oleme, mida me tahame majanduses saavutada ja kuhupoole liikuda. Me peame aru saama, mida on selleks vaja ja missuguseid spetsialiste on meil vaja, et selles suunas liikuda. Kolmandaks tuleb panna need kaks asja sünkrooni, et meil oleksid spetsialistid, keda õpetavad meie kõrgkoolid ja keda pärast ettevõtjad võtavad tööle, et nad ei lõpetaks kõrgkoole niisama ja siis otsiks tööd. Seda oleks tulnud teha piltlikult öeldes juba eile. Seda ei pea tegema mitte viie või kümne aasta pärast, vaid seda tuleb teha täna ja praegu. Selline peakski olema pikaajaline või pigem isegi lühiajaline haridusstrateegia, mis viib meie riiki edasi ning pakub meie lastele ja noortele kaasaegset ja kvaliteetset haridust. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Tarku inimesi on siin nii palju rääkimas käinud, et äkki kuulate nüüd rumalat inimest ka natuke. Rumal inimene räägib elust enesest, sest tema ei ole omandanud niisugust kõrgpilotaaži poliitilisel väljal ja haridusväljal, nagu eelkõnelejad. Ma olen lihtne inimene, olen sõitnud viimase paarikümne aasta jooksul mööda Eestit hästi palju ringi ja olen näinud, kuidas see allakäik on toimunud. Olen näinud, kuidas remonditakse ära maakoolimajad, väikeasulate ja linnade koolimajad, aga läheb mõni aasta mööda ja siis teatatakse, et me paneme nad kinni, meil pole lapsi, meil pole õpetajaid, meil pole raha – ja panemegi kinni. Sellepärast et raha on ära kulutatud nende majade ja spordiväljakute ja ei tea mille remontimise peale, see raha, mis oleks võib-olla tulnud [kulutada] nende laste ja nende õpetajate ja nende lapsevanemate ja huvialaringide peale. See on nii tüüpiline. Jälgisin kogu seda pikka mõttevahetust või õigemini seda jutustamist siin. Ega ma ei vaidle vastu, valupunktid olid kõik ilusti välja toodud. Aga seda, et üks valupunkt ja kõige olulisem valupunkt on ületsentraliseerimine, välja ei toodud. Milles see ületsentraliseerimine seisneb? Seisnebki selles, et kui meil seesama palju-palju-palju-palju räägitud Metsküla kool ütleb, et ta paneb ise raha alla, ise korraldab, ise võtab kogu selle koorma enda kanda, et jumala eest, on lapsed, on õpetajad, on kõik olemas – siis öeldakse, et ei, me paneme selle kooli kinni. "Me paneme selle kooli kinni. Te võite rääkida, mida te tahate. Te võite võtta ükskõik missugustelt annetajatelt raha, see raha tuleb annetajatele tagasi anda. Me paneme selle kooli kinni, sest me oleme nii otsustanud ja nii peab tsentraliseeritud korras olema." Vaadake, eesti rahvas on tekkinud tänu haridusele. Aga haridus tekkis tänu sellele, et peremehed võtsid oma metsast palke, ehitasid koolimaja, palkasid õpetaja, vedasid [koolimajja] oma metsast küttepuud. Selle tulemus oli see, et 1898. aasta Vene impeeriumi rahvaloenduse andmetel oli Eestis üle 90%-line kirjaoskus. Ainsana tollases Vene impeeriumis! See oli sellepärast nii, et olid vabad käed haridust korraldada. Praegu ei ole vabu käsi haridust korraldada ja siit hakkavadki välja kasvama kõik need probleemid: ületsentraliseerimine, palka ei saa maksta. Oleme kuulutanud välja, et maksame kusagil Ida-Virumaal 20% palgalisa, õpetajaid ikka ei ole. Milles see küsimus siis ikkagi on? Kust need hädad alguse on saanud? Hädad on alguse saanud sellest, et niipalju kui ma seda Eesti Vabariiki mäletan, siin on juba 30 aastat lakkamatult räägitud reformidest, reformidest, reformidest. Me muudkui reformime ja reformime. Ühed reformid teeme ära või jätame ka pooleli ja alustame kohe uutega. See on nagu, ma ei oska öelda, kilplaste maja, kus kogu aeg tassitakse kotiga valgust tuppa, aga tuba valgemaks ei lähe. Need reformid ei ole süsteemsed. Need reformid on silotornide reformid, mis omavahel ei haaku. Need reformid jooksevad valede poliitilis-majanduslike otsuste taha kinni, nagu näiteks kõrgete energiahindade puhul, mis mõjutavad loomulikult ka kõike seda, mis puudutab haridust. Me ei saa lahendada neid küsimusi, kui meil see baas on niisugune, mis ei võimaldagi küsimusi jooksvalt ja pikemas perspektiivis lahendada. Baas on vale. Paar minutit lisaaega paluks.

Kaks siis või? Kaks minutit lisaaega.

Kolm minutit, kui te lahkelt annate.

No palun! Ikka!

Ikka, tore! Me oleme, näete, ometi saavutanud ühes küsimuses konsensuse. Tuleme siis selle juurde, et ega need küsimused ei lahenegi, sest veel mõned aastad ja pensioniikka jõudnud õpetajad paratamatult, vaatamata sellele, et elukalliduse tõus, hindade tõus, inflatsioon ja kõik muu sunnivad neid ennast sõna otseses mõttes puruks töötama, mingil hetkel lihtsalt kukuvad kokku ja lähevad süsteemist välja. Uusi aga peale ei kasva. See, mis toimub praegu hariduses seoses kaasava haridusega, ja see, mis toimub hariduses seoses niinimetatud eestikeelsele õppele üleminekuga, süvendavad seda hariduslikku katastroofi, millele erilise kiirenduse annab maakoolide kinnipanemine. Need on kõik pusletükid. Üksikult võttes võib öelda, et noh, mis seal siis nii kangesti on, aga tegelikult, kui me selle pusle kokku paneme, siis me saame katastroofipildi, me saame Titanicu pildi. See Titanic on Eesti haridussüsteem. Intelligentsed jutud ei päästa seda. Päästab reaalsusele ilma igasuguse ideoloogilise pitserita silma vaatamine, aga seda meil Eesti Vabariigis ei ole, ammu juba ei ole. Eesti Vabariik on muutunud ideoloogilise eksperimendi ohvriks. Seda ideoloogilist eksperimenti me näeme siin küll nii-öelda abieluvõrdsuse kehtestamisel, niinimetatud koolivõrgu korrastamisel ja väga paljude muude asjade puhul. Eufemismidega võib ju katta kõiki asju, aga ega need eufemismid ei muuda reaalsust. Reaalsus on troostitu. Intelligentset juttu on kena kuulata, minister oskas küsimustele hästi vastata, midagi ei ole öelda, ainult et lahendust see olukorrale ei anna. Lahendus eeldab seda, et me tõepoolest jätame oma maakoolid ellu, isegi kui seal on neli-viis õpilast, sest kui me nad kinni paneme, siis need õpilased kaovad sealt koos lapsevanematega. Õpetajate puudus ei lahene enne, kui me ei lõpeta ideoloogilist eksperimenti kaasava haridusega, mis on läbi kukkunud ka nendes riikides, kust me oleme selle üle võtnud. Ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga, ma tahtsin kutsuda kõiki ilusate kõnede pidajaid reaalsusega silmitsi seisma, sest ilma reaalsusega silmitsi seismata ei ole võimalik neid probleeme lahendada, ükskõik missuguseid ideoloogilisi konstruktsioone või eufemisme ei kasutataks. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja … Oot-oot-oot, aga ma mõtlen, et üks siin juba käis, Priit Sibul käis. (Hääl saalist.) Siin saavad ainult fraktsioonide esindajad [sõna] minu teada. Ma kohe kontrollin seda meie kodu‑ ja töökorra seadusest. Kodu‑ ja töökorra seadus ütleb meile seda, et kõnet saab pidada ainult fraktsiooni esindaja. Nii et ei saagi võtta rohkem [sõna], ei saagi rohkem. Seega on kõnede voor lõppenud. Sulgen läbirääkimised. Ma tänan haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallast. Ma tänan kõiki häid ametikaaslasi, kes debatis osalesid sõnavõttudega, küsimustega ja kuulamisega. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.