Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu (338 SE) teine lugemine

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on kultuurikomisjoni algatatud Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 338 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 338 algatas Riigikogu kultuurikomisjon 25. oktoobril 2023. aastal. Kultuurikomisjon kaasas eelnõu esimese lugemise ettevalmistamisse ka huvirühmad ning tutvustas neile eelnõu. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 19. detsembril 2023 ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 5. jaanuar. Ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Eelnõu kohta on esitanud ühe muudatusettepaneku kultuurikomisjon. Komisjon valmistas eelnõu ette teiseks lugemiseks 23. jaanuaril ning 13. ja 19. veebruaril käesoleval aastal. Huvirühmadelt laekunud kirjalikke arvamusi arutas kultuurikomisjon 23. jaanuari ja 13. veebruari istungitel. 13. veebruari istungil otsustas komisjon suunata eelnõu teisele lugemisele ettepanekuga eelnõu teine lugemine lõpetada. Lühidalt meenutuseks eelnõu [sisust]. Seaduseelnõu 338 esimene eesmärk on anda Eesti Kultuurkapitali nõukogule õigus kultuuriministri ettepanekul ja kultuurikomisjoni heakskiidul piisavate rahaliste vahendite olemasolul lisaks Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereas olevatele ehitistele otsustada veel ühe kultuuriehitise rahastamine. Aga seda ainult sel juhul, kui see ei mõjuta kultuuriehitiste pingereas olevate objektide valmimist. Kui lisatud hoone saab valmis, võib valida järgmise kultuuriehitise, aga seda tingimusel, et kõik eelmise objekti väljamaksed on tehtud. Riigikogu 13. septembril 2021. aastal vastuvõetud otsusega "Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamine" on paika pandud pikem vaade, aga Eesti Kultuurkapitali nõukogu saab toetada ühe kultuuriobjekti täiendavat rahastamist kiiremini olukorras, kus Eesti Kultuurkapitalil on selleks vahendeid. Eelnõuga muudetakse ka hasartmängumaksu seaduses sätestatud kunstide ja rahvakultuuri valdkondade õppejõudude loometöö edendamiseks eraldatavate vahendite määra 3,8%‑lt 2%‑le. Õppejõudude loometöötoetusest vabanev summa, see tähendab 1,8% Eesti Kultuurkapitalile laekuvast hasartmängumaksust, suunatakse sihtkapitalide ning ekspertgruppide käsutusse ja sellega toetatakse loomeinimeste toimetulekut. Veel meenutuseks, et 2018. aastal suurendati Eesti Kultuurkapitalile laekuva hasartmängumaksu osa 46%‑lt 47,8%‑ni ja selle kasvu arvelt lisati Eesti Kultuurkapitalile kohustus eraldada kunstide ja rahvakultuuri valdkondade õppejõudude loometegevuse edendamiseks 3,8% hasartmängumaksust laekuvatest summadest. Selleks on loodud stipendiumiprogramm, mille eesmärgiks on toetada avalik-õiguslike ülikoolide ning riigi rakenduskõrgkoolide kunstide ja rahvakultuuri loomeerialade õppejõudude loometegevust ja seeläbi loomeerialasid õpetavate kõrgkoolide konkurentsivõimet ja edukat akrediteerimist. Kõnealuse stipendiumi saamise tingimus on, et ülikoolides looverialasid õpetavad õppejõud oleksid vähemalt 0,5 koha ulatuses ülikoolis alalise töölepinguga tööl. Muudatuse kavandamisel 2018. aastal loodeti jõuda kuni 50 õppejõududele määratava stipendiumini ning ühe stipendiumi suuruseks arvestati 10 000 eurot. Käesoleval aastal maksab kultuurkapital välja 90 stipendiumit. Võiks maksta ka rohkem, aga Eesti Kultuurkapitalile rohkem taotlusi ei esitatud. 2025. aastal saaks õppejõududele määrata juba circa 120–130 stipendiumit. Eelnõu teine eesmärk on toetada Eesti kultuuri jaoks oluliste loovisikute toimetulekut. Nagu ma ütlesin, eelnõu teine eesmärk on vabakutseliste loomeinimeste toimetuleku toetamine, tagades neile sotsiaalsed garantiid. Selleks muudetakse Eesti Kultuurkapitali makstav loometöötoetus loometöötasuks. Seega saab kultuurkapital edaspidi loometöö eest maksta ka tasu. Stipendiume seejuures ei kaotata ega maksustata. Loometöötasu vormistatakse käsunduslepinguga, mis tagab selle tasu saajale nii ravi-, pensioni- kui ka töötuskindlustuse. Loometööks ettenähtud tasu jagatakse loomeperioodi kuude arvuga ja makstakse välja igas kuus, et vabakutseline loomeinimene saaks püsiva sissetuleku ja sotsiaalkaitse. Seni loometöötoetusena välja makstud summad ei vähene ega vähene ka saajate arv. Lisanduv sotsiaalmaks ja tulumaks kaetakse juba jõustunud maksutõusude arvel. Võib-olla [ütlen ära] ka selle, et 2024. aastal on sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär 725 eurot. Loometöötasu ja sellega kaasnevad sotsiaalgarantiid lahendavad kultuurivaldkonnas väga teravat probleemi: vabakutseliste loomeinimeste muret sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse pärast. See lahendus on oluline samm loomeinimeste sotsiaalsete garantiide tagamisel. Nüüd stipendiumidest. Stipendiumid võimaldavad jätkuvalt teha loometööd enesearenduslikul eesmärgil. Preemiate, stipendiumide ja tasude maksmise alused on kultuurkapitali enda kehtestada. Ja võib-olla tasuks veel kord üle rõhutada, kuna see teema on tõstatunud: makse ei maksta toetuste ega stipendiumide arvel. Kavandatava seadusemuudatusega on seotud teised maksumuudatused, mis hakkasid kehtima sellel aastal. Hasartmängumaksu määrade ning alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõus on need, mis selle tagavad. Nende muudatuste tulemusel lisandub lähiajal 2,1 miljonit eurot ning lähema nelja aasta jooksul tõuseb see summa ligi 4 miljoni euroni. Tutvustan põgusalt ka eelnõu 338 kohta [laekunud] arvamusi. Kaasamisel tõstatasid huvirühmad erinevaid küsimusi. Siinkohal tasub kindlasti mainida, et seejuures väljendasid nad ka tänusõnu olulisi muutusi kaasa toova eelnõu algatamise eest. Märgiti, et eelnõu toob kaasa muudatused, mis on oluline samm loovisikutele sotsiaalsetele garantiidele juurdepääsu võimaldamisel ja loometöö tunnustamisel tööna. Huvirühmade tõstatatud küsimused puudutasid peamiselt sihtkapitalide autonoomia säilimist stipendiumide ja loometöötasu maksmisel ning sihtkapitalide vahendite võrdset jagamist, aga ka kultuurkapitali koostööd ülikoolidega õppejõududele stipendiumide määramisel, määratlemata õigusmõiste kasutamist seaduses ja seletuskirjas ning loometöötoetuste säilitamist. Nüüd võib-olla lühidalt mõned selgitused, mida me tagasisidena huvigruppidele edastasime. Eelnõu muudatuste tulemusena sihtkapitalide autonoomia säilib. Sihtkapitalid saavad vastavalt vajadusele, ekspertiisile, teadmistele ja laekunud avaldustele ise otsustada, kui palju peaks stipendiumit või loometöötasu maksma. Eelnõu ei too kaasa muudatusi Eesti Kultuurkapitali senises toimimises ja stipendiume ei maksustata. Kultuurkapitali nõukogu määrab kindlaks sihtkapitalide ja ekspertgruppide poolt jaotatavate toetuste ja loometöötasude piirmäärad aastas ja kvartalis. Seega, sihtkapitalide pädevuses eelnõu sisulisi muudatusi kaasa ei too. Ja see ka, et loometöötasu määramise otsustamine on sihtkapitali pädevuses. Menetluse käigus tõstatati küsimus kultuurkapitali ja ülikoolide koostöö kohta õppejõududele stipendiumide määramisel. Ülikoolide esindajad juhtisid tähelepanu asjaolule, mida ei olnud kajastatud eelnõu esimese lugemise seletuskirjas: ülikoolides toimub loomeerialade õppejõudude stipendiumidele sisemine konkurss. Eesti Kultuurkapitali juht Margus Allikmaa seletas menetluse käigus, kuidas toimub kultuurkapitali koostöö ülikoolidega stipendiumiprogrammi raames. Stipendiumide jaotus loomealade lõikes lepitakse kultuurkapitali nõukogu ja ülikoolide vahel kokku meetme loomisel ning see lähtub loomeerialade õpetamise eripärast, loomeõppejõududele seatavatest nõudmistest ning vähesest ligipääsust teadusrahastusele. Arvestades, et hasartmängumaksu määrad ja tubaka- ja alkoholiaktsiis tõusevad, ning [võttes arvesse] Rahandusministeeriumi prognoose hasartmängumaksu laekumise kohta, ei too eelnõuga kavandatud muudatus – riigieelarves kunstide ja rahvakultuuri valdkondade õppejõudude loometöö edendamiseks ettenähtud protsendi 3,8 [vähendamine] 2%‑le – kaasa sisulisi muudatusi õppejõududele määratavate stipendiumide korralduses ja mahus. Ka edaspidi on võimalik stipendium määrata kuni 50 õppejõule ja seejuures on ühe stipendiumi suuruseks arvestatud 10 000 eurot. Eelnõu kohaselt makstakse edaspidi loometöötoetuse asemel loometöötasu. Seoses sellega tõstatasid mõned huvirühmad küsimuse seletuskirjas kasutatud määratlemata õigusmõistest. Võib-olla ütlengi, mis see määratlemata õigusmõiste oli. Eelnõu kohaselt on loometöötasu maksmise eesmärk võimaldada seaduses sätestatud [kultuurivaldkondade erialaselt] aktiivsel loomingulises tippvormis loomeinimesel pühenduda loomingulisele tegevusele või tööle, mille eesmärk on luua Eesti kultuuri arenguks oluline autori- või esitajaõiguse alla kuuluv teos. Loometöötasu [maksmiseks] sõlmitakse käsundusleping. Komisjoni ja ministeeriumi selgitus oli, et määratlemata õigusmõiste puhul tuleb see sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil. Seletuskirjas on öeldud ka, et arvestada tuleb, et tasu on mõeldud loomeinimestele, kellel on oluline panus Eesti kultuuri säilimisse ja arendamisse. Mitmete huvirühmade ettepanekud keskendusid sellele, et jätta seadusesse alles senised loometöötoetused kui üks kultuurkapitali eraldiste liik ning luua nende kõrvale eraldisena loometöötasud, millelt makstakse tööjõumaksud. Selle kohta selgitati, et eelnõu eesmärk on toetada Eesti kultuuri jaoks oluliste loovisikute toimetulekut. Ei ole õiguspärane ette näha regulatsiooni, mille kohaselt samalaadse tegevuse eest on võimalik maksta nii tasu kui ka toetust. Seaduses sätestatud toetused on tulumaksuseaduse kohaselt tulumaksuvabad. Eesti Kultuurkapitali seaduses sätestatud toetusi, mida makstakse füüsilisele isikule, on praktikas käsitletud kui tulumaksuvabastusega toetusi. Selgitasime ka, et maksuvabastuse mõte on eelkõige sotsiaalset laadi. Maksuvabastus ei ole põhjendatud selliste toetuste puhul, mida sisuliselt makstakse tasuna töö või sellesarnase tegevuse eest. Seetõttu nimetatakse loometöötoetus loometöötasuks ja tasu maksmine vormistatakse käsunduslepinguga. Sellisel kujul kaasneb tasu saajale sotsiaalmaksu [tasumisega] kaasnev sotsiaalkaitse.

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Loometöötasude väljamaksmiseks vajalik lisaraha tuleb osaliselt muude [seniste] tegevuste arvelt. Kultuurkapitali juhataja kinnitas meile, et senised tegevused, õppejõudude [loometöö] rahastamine, kirjanduse valdkonna toetamine ja muu, ei kannata ja saavad piisavalt rahastatud lisamaksude laekumisest. Mina igal juhul toetan Eesti Rahvusringhäälingu hoone ehitamist, seda on valitsus rahvusringhäälingule lubanud korduvalt ja see on oluline ka rahvuskultuurilises tähenduses. Nüüd lahendatakse see asi kultuurkapitali arvelt. Aga samas avatakse nii-öelda kõrvaltee.

Aitäh!

Kas see kõrvaltee jääb ainult ERR‑i maja ehitamiseks või jääb see avatuks ka tulevikus?

Siin oli nüüd hästi mitu küsimust. Ma ei teagi, mida kommenteerida. Esiteks ma ütlen, et kultuurkapitali arvelt ei tule midagi. Kui me räägime ainult nendest õppejõududest … Sa proovisid asjast rääkida nagu laiemalt, siin oli jutt ainult õppejõududest. 3,8% [vähenemine] 2%‑le tagab algselt kokkulepitud 50 stipendiumi saamise à 10 000 eurot. Kultuurkapitali juht on komisjonis öelnud, et mõne aja pärast on võimalik neid stipendiume kas tõsta või maksta seda suuremale hulgale inimestele. See raha oli jäänud kultuurkapitali lihtsalt seisma, sest teiseks otstarbeks seda raha kasutada ei tohtinud. [Sel aastal] oli olukord, kus kõik, kes soovisid, stipendiumi ka said. Ma ei saa kuidagi öelda, et midagi oleks läinud millegi arvelt. Ja kordan üle ka selle, kui midagi jäi segaseks, et kui need toetused [muutuvad] tasudeks, siis on nii, et vähenemist ei toimu ja lisanduvad maksud. Tegelikult on see hästi oluline ka sihtgrupile – et ei jääks väärarusaama. Mis see teine küsimus oli? Mul läks meelest ära. Sul on võimalik teine küsimus küsida.

Head kolleegid, mina soovitan kolleegidel küsida ühe küsimuse kaupa. Priit Sibul, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Te viitasite eelnõu teisel lugemisel ka selle esialgsele eesmärgile. Kas ma saan õigesti aru, et selle eelnõu üks oluline eesmärk on finantseerida rahvusringhäälingu telemaja ehitust? Kui see nõnda on, siis on mul küsimus, miks valis kultuurikomisjon sellise tee. Miks me ei muuda 13. septembri 2021. aasta Riigikogu otsust "Riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamine", kuhu me oleksime võinud selle objekti lisada, vaid läheme keerukamat ja alternatiivset teed, mida see eelnõu endas kätkeb?

Kui sind huvitab konkreetselt ERR‑i maja, siis ma võin sulle julgelt öelda, et eelnõu menetlemise käigus kultuurikomisjonis on kõik kultuurikomisjoni liikmed olnud seda meelt, et ERR‑i maja peab tulema. Me oleme pannud sisse klausli "kultuurikomisjoni heakskiidul", ainult sellisel juhul saab minna see objekt, mis sinna täiendavalt lisandub, kultuurkapitali otsustamisele. Aga öelda seda, et see mingil moel nagu takistaks ühe või teise objekti sinna nimekirja saamist – sellega ma nõus ei ole. Praegu ollakse esimese objekti puhul kindlad, et selleks on ERR‑i maja. Mitte kindlad – ma väga vabandan –, on aimdus ja arusaam, et see on ERR‑i maja. Ja osaliselt sel [põhjusel] me oleme selle eelnõu teinud. Samas see ei ole ainult ERR‑i maja eelnõu. Tulevikus on samamoodi, kui kultuurkapitalil on piisavalt rahalisi vahendeid ja selles nimekirjas, kus on viis objekti, ühe või teise objekti valmimine venib, aga raha on, siis võib sinna nimekirja lisada järgmise objekti. Ent ainult sel juhul, kui selle objekti puhul, mis praegu on võimalik sinna lisada, on kõik väljamaksed tehtud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud ettekandja! See eelnõu kindlasti on samm õiges suunas mitmes eri valdkonnas, mis puudutab nii neid kultuurkapitali kaudu rahastatavaid riiklikke investeeringuid, aga kindlasti ka loovisikuid ja loometöötoetust. Ma arvan, et loometöötasu maksmine on igati mõistlik, sest sotsiaalsete garantiide pakkumine kultuurivaldkonna töötajatele on tõesti olnud tükk aega väga tõsiseks probleemiks. Praegu ta osaliselt leiab lahenduse, aga kindlasti on oluline, et minnakse edasi näiteks ka summeeritud või rulluva sotsiaalmaksu loogikaga. Ma küsin teilt: kas kultuurikomisjonis arutati kultuuritöötajate ja loovisikute sotsiaalsete garantiide teemat laiemalt? Mis on teie isiklik seisukoht? Kas te näiteks peate õigeks ka universaalse ravikindlustuse kehtestamist, mis tegelikult aitaks ju väga paljud murekohad korraga lahendada?

Aitäh! Me põgusalt oleme seda rulluvat sotsiaalmaksu puudutanud. Ma väga loodan, et see ka valitsuses kinnitust leiab, sest mitu ministrit on selles suunas tegutsenud. Aga kui te küsite, et kas [kehtestada] ravikindlustus kõigile, siis seda meelt olen ma päris kindlasti. Kui me vaatame aastat 2022, siis tervelt 5% Eesti elanikest oli ravikindlustamata. Kui nad ükskord arsti juurde jõuavad, siis on nende ravikulud hinnanguliselt 30% suuremad, sest nad ei jõua õigel ajal arsti juurde. Kui me kunagi selle – kuidas ma nüüd ütlen? – tervisekindlustuse süsteemi lõime, siis me lähtusime parimatest praktikatest, aga nüüd on paljud riigid mõistnud ja läinud teist teed. See tähendab seda, et väga paljudes riikides on ravikindlustus kõigile, ei lähtuta ainult sellest, kas sa töötad või ei tööta või oled muul moel kindlustatud. Eriti oluline on see siis, kui on näiteks epideemiad. Kui inimesed on ravikindlustatud ja haiguse tagajärjel tekivad suuremad tüsistused, siis on neil võimalik ravi saada. COVID‑i epideemia puhul me lahendasime selle probleemi teatud moodi, aga see tuleks laiemalt ette võtta.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Mina saan sellest eelnõust aru pigem niimoodi, et see ei ole mitte ERR‑i maja eelnõu, vaid see on eelnõu, mis annab riigile väga palju paindlikkust. Ma arvan, et Eesti‑suguse väikeriigi jaoks on paindlikkus kõige õigem tee. Kui me näeme, et on mingisugused objektid, mis erinevatel põhjustel viibivad ja ei saa õigel ajal valmis, siis tulebki vaadata edasi, mitte istuda nende kivide taga. ERR‑i uuest hoonest on räägitud rohkem kui kümme aastat ja on olnud erinevaid projekte, suuri rahasid on pandud projekteerimise alla, küll [on projekteeritud seda] Kristiine linnaossa, küll nüüd uude kohta. Tahaks ikkagi aru saada, et kui see seadus vastu võetakse, siis mis on järgmine protsess selles küsimuses. Oletame, et minister ütleb, et see uus hoone on ERR‑i maja. Mis siis juhtuma hakkab? Kui kiiresti me jõuame ühel hetkel kopa maasse [lüüa]?

Aitäh küsimuse eest! Me oleme seda teemat komisjonis arutanud. ERR‑i esindajad käisid komisjonis ja ütlesid, et kui seadusemuudatus tuleb ja otsustatakse nende kasuks, siis nad on valmis praktiliselt kohe alustama, kõik ettevalmistused on tehtud. Aga ma Priit Sibulale võib-olla kordan üle selle eelnõu eesmärgi: anda õigus Eesti Kultuurkapitali nõukogule kultuuriministri ettepanekul ja kultuurikomisjoni heakskiidul piisavate rahaliste vahendite olemasolul lisaks Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereas olevatele ehitistele otsustada veel ühe kultuuriehitise rahastamine. Seda ainult sel juhul, kui see ei mõjuta kultuuriehitiste pingereas olevate objektide valmimist. Kui lisatud hoone saab valmis, võib valida järgmise kultuuriehitise tingimusel, et kõik eelmise objekti väljamaksed on tehtud. Väga tähtis on see, et seda riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerida järgitakse.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma olen selle eelnõu eesmärgist imehästi aru saanud. Mul ongi küsimus, miks oli vaja kasutada tagumist ust. Miks te läksite täiendava kultuuriobjekti lisamise teed selle eelnõu kaudu, mitte ei täiendanud Riigikogu 13. septembri 2021. aasta otsust, kus me nimetasime ära viis objekti? Me oleks saanud [selles otsuses] muudatuse teha, kuuendaks objektiks panna rahvusringhäälingu [maja] ja tulevikus seda täiendada. Selle eelnõu kohaselt, mis te meie ette olete toonud, on meil tulevikus kaks võimalust. Siiamaani, alates 1996. aastast on riiklikult tähtsaks kultuuriobjektiks saanud need objektid, mille on nimetanud Riigikogu. Selle eelnõu seaduseks saamisel tekivad ka sellised riiklikult tähtsad kultuuriobjektid, mida kultuuriminister hakkab nimetama. Mina ei saa aru, miks oli seda täiendavat ust vaja.

Aitäh! Esiteks, need ehitised ei ole läinud töösse nii, nagu oli esialgselt planeeritud. Nende valmisolek on olnud väga erineval tasemel. Näiteks, kui me võtame Narva, siis seal praegu ei olegi veel midagi. Ühesõnaga, lepingute sõlmimised viibivad. Ma ütlen seda, et see ei ole tagauks. Võimalusi on mitmeid. Kultuurikomisjon otsustas minna sellist [teed] ja see oli ühine otsus. Ka Tõnis Lukas on kultuurikomisjoni liige.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Hea kolleeg Signe Kivi, palun!

Ma küsin kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas tõepoolest Riigikogu kultuurikomisjon. Eelnõuga luuakse võimalus rahastada lisaks Riigikogu otsusega kinnitatud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingereas nimetatud kultuuriehitistele veel ühte olulise tähtsusega kultuuriehitist. Eelnõuga täpsustatakse, millisel kujul esitatakse teave erinevatest võimalikest ehitistest Riigikogule ja Eesti Kultuurkapitali nõukogule enne konkreetse ehitise kohta otsuse tegemist. Eelnõuga toetatakse Eesti kultuuri säilimisse ja arendamisse oluliselt panustavate loovisikute toimetulekut, tagades neile sotsiaalsed garantiid. Jah, alati on pisut peljatud kultuurkapitali seaduse avamist, sest ühe nii olulise ja ajas vastu pidanud seaduse muutmine võib kaasa tuua soovi muuta seadust mitme erineva eesmärgi nimel, mis kokkuvõttes hägustaks kogu seaduse kultuuripoliitilist mõju. Aga ometigi on seda alates 1996. aastast, kui kultuurkapitali seadus vastu võeti, tehtud 14 korral. Eelnõu ettevalmistamisel töötas Riigikogu kultuurikomisjon tihedas koostöös Riigikogu nõunikega, kultuurkapitali, Kultuuriministeeriumi ja loomeliitudega. Olgu siin nimetatud kunstnike liit, disainerite liit, kunstiteadlaste ja kuraatorite ühing, kirjanike liit, kinoliit, filmirežissööride gild, lavastuskunstnike liit, arhitektide liit, balletiliit, teatriliit, näitlejate liit, heliloojate liit, maastikuarhitektide liit, esitajate liit, tantsukunsti ja tantsuhariduse liit, interpreetide liit ja sisearhitektide liit. Samuti kohtuti komisjoni istungil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Eesti Kunstiakadeemia rektorite ning Tartu Ülikooli esindajatega. Huvirühmade poolt tõstatatud peamised küsimused puudutasid sihtkapitalide autonoomiat, kultuurkapitali koostööd ülikoolidega õppejõududele stipendiumide määramisel, määratlemata õigusmõistete kasutamist seaduses ja seletuskirjas ning loometöötoetuse säilitamist. Teatavasti otsustas Riigikogu möödunud suvel tõsta hasartmängumaksu määrasid ning alkoholi- ja tubakaaktsiisi. Kuna kultuurkapital saab oma sissetulekud just nendest kahest maksust, kasvab kultuurkapitali tulu ja on võimalik taas teha Eesti kultuuri arenguks vajalikud seadusemuudatused. Nii on aastaid räägitud loovisikute sotsiaalsetest garantiidest, õigemini nende garantiide puudumisest. Käesoleva eelnõuga luuakse vabakutselistele loovisikutele võimalus saada loometöö eest tasu, aga nüüd lisanduvad sellele maksud, mida hakkab maksma kultuurkapital. Paljudel vabakutselistel kunstnikel, loojatel tekib võimalus olla ravikindlustatud. Teiseks on aastaid olnud probleemiks rahvusringhäälingule vajaliku telekompleksi ehitus. Olgu märgitud, et telemaja ei kantud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja, sest sellel ajal oli ERR‑i ehitus veel eelarve strateegiadokumendis ja esimene finantseering selleks ka eraldati. Tõsi, hiljem anti see summa rahvusraamatukogule vajalikeks renoveerimistöödeks. Seega meil on olukord, kus kultuurkapitali on viimase paari aasta jooksul kogunenud märkimisväärne reserv, ligi 25 miljonit eurot. Rahandusministeeriumi majandusprognoos näitab, et käesoleval aastal lisandub sinna veel 17 miljonit ja igal järgneval aastal pisut enam. Juba 2026. aastal peaks riiklikult tähtsate kultuuriehitiste arvele laekuma ligi 20 miljonit eurot aastas. Kuna hasartmängumaksu laekumine kasvab tänu maksumäärade kasvule ja selle arvelt kasvab ka riiklike kultuuriehitiste rahastamiseks mõeldud eraldis kultuurkapitali eelarves, avaneb võimalus lisaks riiklikult tähtsatele kultuuriehitistele võtta töösse veel üks objekt. Tõsi, see võimalus avaneb seetõttu, et riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirjas on objekte, mis vajavad aega ettevalmistustöödeks ja ei lähe kohe töösse. Kolmandaks muudetakse käesoleva eelnõuga hasartmängumaksu seadust, mis näeb ette eraldise määra õppejõudude loometegevuse toetuseks. Nüüd, kus seadusega on suurendatud hasartmängumaksu määrasid, on igati põhjendatud korrektsioon muuta õppejõudude loometegevuse toetamist 3,8%‑lt 2%‑le. See tagab jätkuvalt 50 stipendiumi eraldamiseks vajalikud vahendid ja järgnevatel aastatel saab kultuurkapital koos kõrgkoolidega otsustada, kas suurendada stipendiumide arvu või suurendada stipendiumi summat. Ja lõpetuseks. Eesti Reformierakonna fraktsioon toetab eelnõu teise lugemise lõpetamist ja Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse vastuvõtmist. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Hea kolleeg Kadri Tali, palun! Ma ei nimeta siinkohal fraktsioone, kuivõrd teisel lugemisel ei ole fraktsioonide sõnavõtud nagu eristatud või kõrgemale tõstetud. Kui keegi soovib seda rõhutada, saab seda oma ettekandes ise teha. Nii et siin ettekannet tehes on iseenesest kõik võrdsed. Palun, Kadri Tali!

Austatud istungi juhataja! Kallid kolleegid! Minu ettekanne räägib kultuurist, loovisikutest ja kultuurkapitalist. Esmalt soovin öelda, et siin teiega koos töötades tunnetan hästi, kuivõrd oluline on meile kõigile eesti kultuur. Ja ma olen selle eest teile väga tänulik. Kultuur ja lavakunstid on minu elu sisuks olnud nii kaua, kui end mäletan. Kultuurivaldkonna rahastamisega olen mänedžerina tegelenud erinevates riikides 26 aastat. Seetõttu julgen täna sõna võtta ja väita, et kuna kultuurivaldkond on sedavõrd mitmekihiline, siis vajadusi selle rahastamiseks on väga raske mõõta ja hinnata, liiatigi asjatundmatul neid vajadusi mõista. Selleks tuleb kõigepealt seada eesmärk, millist probleemi me soovime Eestis lahendada. Seda öeldes pean ma ääretult oluliseks, et kultuuri ei aetaks segi sotsiaalvaldkonnaga. Ta ei ole seda. Eesti kultuur püsib loovusel, andekusel, innovatsioonil ja oskustel. Seetõttu vajab kultuurivaldkond arenemiseks ennekõike finantsilist mehhanismi, mis looks kasvuks vajalikud tingimused. Jaotamine ja ümberjaotamine neid tingimusi ei loo. Nii nagu ei loo ka riigipoolne maksude uuesti maksustamine sotsiaalsete garantiide loomise sildi all või eesmärgil. Soovides mitte maha teha tänaseid algatusi, lähen korraks ajaloos tagasi. Kultuuri riiklikku toetamist hakati aktiivsemalt arutama 1919. aastal, mil Eesti kirjanikud nõudsid riigilt toetust tingimusel, et toetuse- või palgasaajal ei [teki] riigi vastu seetõttu kohustusi. Esmalt oli loometegelaste riiklik toetamine veel reguleerimata ja loomeinimesed otsisid äraelamiseks pigem ulualust võõrsilt. Toetusi maksti juhuslikult ja haridusministeeriumi erinevate valdkondade osakondade vahendusel. Tollase seaduse järgi saanuks loovisikud kahte liiki toetusi: stipendiume ja pajukit. Toetusstipendiumi pidi antama neile isikutele, kes ei olnud mingis kindlas ametis, pajuk määrati vanaduse või kestva haiguse korral. Pikaajalisi vaidlusi tekitas tollal raha jagamise põhimõte. Kodukorraga sooviti rahajaotust määrata vastavalt loomeinimese saavutustele. Kultuurkapitali seaduse vastuvõtmise ajaks olid taasiseseisvunud Eestis mitmed arusaamad edasi arenenud, seetõttu tuli seadus esialgsest eelnõust parem. Esialgses eelnõus oli kirjas ka võimalus lisaks sihtkapitalidele luua kultuuritegelaste pensionikassa, milleks pidi minema kuni 10% kultuurkapitali tuludest. Selle liikmeks võisid saada isikud, kes töötasid kultuuri alal elukutseliselt ja said sellest oma peasissetuleku. Tollal oli see idee ilmselt veel korralikult läbi mõtlemata ja jäi seetõttu seadusest välja. Kui suured on täna toetused vabakutselistele loovisikutele? Tuleb tunnistada, et kaduvväikesed. Kultuurikomisjonis oli mul hea meel kuulda kultuurkapitali juhi Margus Allikmaa infot, et kultuurkapitali laekuvad rahad hakkavad kasvama. Sellega koos tundus, et on põhjust rõõmustamiseks, sest see võimaldab saada kultuurivaldkonna toetuseks rohkem raha. Täna ei saa lahti tundest, et eelnõu toel võib juhtuda, et suur osa rahast ei lähe olemasoleva probleemi lahendamiseks. Põhimõtteks võiks olla, et loovisikud töötaksid ja suudaksid hakkama saada. Eelnõuga suunatakse aga loometöötasu kõigile ühtlaselt ning suur osa sellest, mis on mõeldud kasvuks, läheb nüüd maksudeks. Kultuurkapital on minu nägemusel loodud selleks, et anda loovisikutele nii-öelda tiivad. Nüüd aga hakkab tahtmatult valdkond tunduma rohkem abivajaja nägu. On muutumas eesmärk, mille alusel toetada lavategevust ja loomingut. Üleüldiselt jääb vahel mulje, et ekslikult peetakse kultuurivaldkonda Eestis hästi rahastatuks. Selleks on isegi öeldud protsent riigieelarvest. Kui aga avada Kultuuriministeeriumi eelarve, siis näeme, et üsna kesine osa eelarvest jõuab tegelikkuses niinimetatud areenile. Juba [ainuüksi] 13% eelarvest läheb näiteks ERR‑i ülalpidamiseks, 13% näiteks lõimumiseks. Üldises plaanis on raske aru saada, milline osa kultuurirahast jõuab päriselt kaunite kunstide valdkonda ehk niinimetatud lavale. Kasvavalt on järjest enam hakatud toetama kõrvaltegevusi, mis ei puutu kokku loominguga. Tulen tagasi loovisikute ja kultuurivaldkonna rahastuse juurde. Palun veel paar minutit.

Kolm minutit lisaks, palun!

Millist probleemi me soovime Eestis lahendada? Vastus on: soovime luua head finantsilist mehhanismi kultuuri ja spordi rahastuseks. Selleks on ainus võimalus riigi ja erasektori koostöö, eraraha kaasamine kultuuri- ja spordivaldkonna rahastamiseks. Praegused võimalused ei motiveeri ettevõtjaid panustama ja selleks oleme kolleeg Tanel Teini ja veel mõnede heade kolleegidega koostöös Arenguseire Keskusega töötamas välja kultuuri- ja spordivaldkonnas eraraha kaasamise potentsiaali kalkulaatorit. Loodan teie peale, head kolleegid, et saame üheskoos luua Eestile parima ja viljakama pinnase kultuuri- ja spordivaldkonna arenguks, mis aitab tuua kultuuri ja spordi majandusharuna täie potentsiaaliga areenile.

Suur tänu teile! Järgnevalt hea kolleeg Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Nagu ma ka oma küsimuses väljendasin, siis ma arvan, et me astume täna edasi väga olulise sammu mitmes lõikes. Kuna siin kõnesid on juba peetud ja neid on tulemas veel, siis keskendun eeskätt enda jaoks olulisele ja südamelähedasele valdkonnale, mis puudutab sotsiaal‑ ja tervishoiupoliitikat. See, et Eestis on murekohti mitte ainult loovisikute, kultuuritöötajate sotsiaalsete garantiide puhul, vaid märksa laiemalt, on ammu teada. Mitmed valitsused on sellega järgemööda tegelenud, aga iga samm õiges suunas on hästi vajalik. Ma olen kindel, et praeguses eelnõus [välja toodud] loometöötasude maksmise loogika, et tõepoolest oleks tagatud mitte pelgalt rahaline tugi, vaid ka sotsiaalsed garantiid ravikindlustuse ja pensioni täiendava makse näol, on hädavajalik ja ainuvõimalik. Praegu on olukord, kus meil on küllalt palju elukutseid, erinevaid töötegemise viise, mille puhul maksurežiim on erinev. Lihtsustatult öeldes tähendab see seda, et inimesed võivad täna teenida justkui võrreldavat palka või võrreldavat sissetulekut, aga näiteks mis tahes tervisemure korral või töökaotuse korral, aga ka tulevikus kõrgemas eas on riigipoolne tugi neile märkimisväärselt erinev. Ma arvan, et see printsiibina põhimõtteliselt ei ole õige. Me nägime COVID‑19 pandeemia ajal, et väga paljud inimesed, kes ei töötanud tavalise töölepingu alusel, jäid nõrgemasse rolli. Näiteks ei olnud neil õigust töötuskindlustushüvitisele või õigust vajaduse korral saada ravikindlustuse alusel tervishoiuteenuseid. Jah, me tegime eriotsuseid selleks, et COVID‑19 ravi oleks kõigile kättesaadav, aga nagu siin viidati, ka järelravi võimalused ja muu taoline on tegelikult samamoodi oluline. Nägime ka seda, kuidas keset kriisi kasvas inimeste hulk, kes töötuskindlustuse vaates soovisid olla töötukassa egiidi all või ka haigekassa – tollase nimega haigekassa – all just nimelt selleks, et saada raskel hetkel riigipoolset tuge. Aga hakata keset pandeemiat või keset kriisi, mis tahes kriisi, operatiivselt lahendama [küsimusi, mis on seotud] seadusandluse või erinevate töölepingutega või nende [sõlmimise] viisi, vormi, maksupoliitikaga, ei ole väga realistlik. Sel ajal saab teha kriisiaegseid kriisilahendusi. Praegu on väga oluline, et me mõtleksime ja teeksime pikaajalisi samme, astuksime neid nii palju, kui on poliitilist konsensust neid teha. Mul on hea meel, et loovisikute vaates saab loometöötasu küsimus täna lahendatud. Ma väga loodan, et koalitsioon jätkab koalitsioonilepingus kokku lepitud põhimõtete elluviimist laiemalt, mis puudutab loovisikute sotsiaalsete garantiide küsimust, nii-öelda rulluva sotsiaalmaksu loogikat, et ei ole pelgalt kuupõhine arvestus, vaid tulevikus oleks püsivat ravikindlustust ja pensionikindlustust võimalik saada ka nendel inimestel, kelle töötasu on heitlik või kelle tööperiood aasta vaates katkendlik. Paratamatult töötegemise viise ongi palju ja seetõttu on oluline, et maksusüsteem ei oleks mitte lihtsalt riigi vaates lihtne, vaid inimese vaates õiglane. Ma loodan, et kultuuriminister koostöös terviseministriga ja vastavad ministeeriumid toovad veel sel aastal siia meie ette järgmised sammud õiges suunas, mis aitavad kultuurivaldkonnas tegutsevate tublide, andekate inimeste sotsiaalseid garantiisid veelgi laiendada ja nende kindlustunnet parandada. Loodan ka seda, olles noor inimene, et ka minu silmad näevad ära selle päeva, kus Eestis kehtib universaalne ravikindlustus ja me ei pea seda küsimust lahendama väga paljude erandite kaudu, et kellel on õigus haigekassa kaudu, nüüd Tervisekassa kaudu rahastatavatele tervishoiuteenustele ja kellel ei ole, kes peab ise maksma, millal tuleb minna EMO järjekorda, millal saab minna perearsti juurde, millal on võimalik eriarstile saada ja nii edasi ja nii edasi. Universaalne ravikindlustus peab olema minu hinnangul sisuliselt inimõigus. See, et me lahendame seda erandite kaudu, on parem kui mitte midagi, aga pikas vaates oleks riigile lihtsam, mugavam, inimeste tervise vaatest sõbralikum ja julgen öelda, et just tervena elatud aastate vaates õigem, kui jõuame ühel ilusal päeval universaalse ravikindlustuseni ja selle küsimuse ära lahendame. Aga need teised teemad loomulikult jäävad, mis puudutab töötuskindlustust, pensionisüsteemi, et meie inimesed oleksid kaitstud ka muus mõttes rasketel aegadel, keset kriisi, või kõrgemas vanuses. Riigi roll on selles, et kui inimene ise sellele ei jõua mõelda või sellega tegeleda, siis tulla inimesele appi, et keegi ei jääks hätta.

Kui Priit Sibul on valmis, siis Priit Sibul, kuna Priit Lomp ei ole hetkel vähemalt minu silme ees nähtav.

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Kolleegid! Ma räägin ka sellest osast, mis mulle selle eelnõu puhul rohkem muret valmistab: kultuuriobjektidest ja sellest erirežiimist, mida me selle eelnõuga mulle arusaamatul põhjusel tahame tekitada. Miks? Kui te tähelepanelikult kuulasite – me kõik seda tegime –, siis kultuurikomisjoni esimees rääkis mitmel puhul, et seda objekti, mis on kuues, mis ei ole sama loogika alusel pandud nagu eelmised viis, saab rahastada siis, kui Riigikogu poolt nimetatud objektid on kas rahastatud või kui nad ei ole [ehituseks] valmis. Ma ei saa aru, milleks sellist erirežiimi vaja on. Kui me ütleme, et rahvusringhäälingu [maja] on meile oluline ja tähtis objekt, siis miks me ei avanud seda 13. septembri 2021. aasta Riigikogu otsust, kus need objektid kirjas on? Oleksime pannud sinna kuuenda objekti. Mäletatavasti me täiendasime seda [otsust] ja ütlesime, et seda järjekorda on võimalik muuta, aga nüüd tekitame sellele lisaks veel ühe akna. Ma tahaks loota, et see on rahvusringhäälingu telemaja, kuigi lõplikku vastust ma ei ole saanud, aga seletuskiri nii ütleb. Sel juhul on see ka seekord Riigikogu otsus, kuivõrd vähemasti seletuskirjast on võimalik välja lugeda, et Riigikogu on avaldanud tahet, et selleks kuuendaks objektiks saaks rahvusringhäälingu telemaja. Aga edaspidi, ma saan aru, saab olla ka niiviisi – ei ole nii, nagu komisjoni esimees ütles, et peab viis objekti olema, mõni saab tehtud ja nii edasi –, et Riigikogu võib tulla ja ise otsustada, et vaat nüüd, kuna kultuurkapitalis raha on, teeme täiendava objekti. Ja selle seaduseelnõuga, mis minu meelest on ebavajalik, anname me selle võimaluse ka kultuuriministrile. Meil tekib kaks võimalust: tulevikus saab tähtsaid kultuuriobjekte nimistusse lisada nii Riigikogu täiskogu, nii nagu see siiamaani on olnud, aga ka kultuuriministri ettepanekul, kui sellega on nõus kultuurkapitali nõukogu ja Riigikogu kultuurikomisjon. Ma ei saa aru, milleks on vaja ühe nimekirja puhul kahte alternatiivi, eriti kui küsimus on, kas ja kui [palju] meil raha on ja nii edasi. Kui keeruline! 1996. [aastast alates] on see küsimus olnud väga lihtne, see on toimunud ainult Riigikogu tahte kaudu. Mulle on täiesti arusaamatu, miks on Riigikogul vaja oma ainuõigust delegeerida. Loomulikult, see on seadusandja õigus, ma küsisin selle kohta ka riigikontrolörilt, seadusandja võib kõik ära delegeerida, me ei pea siin ise mitte midagi tegema. Aga küsimus on, kui mõistlik see on. Kindlasti, kui enamus seda tahab, siis on see võimalik, see on seaduslik tee. Aga minu küsimus on, miks me seda teeme. Mulle jääb arusaamatuks, miks seda süsteemi teha. Riigikontrolör vastas ka, et kui ta varasemalt on seda valdkonda uurinud ja oma ettepanekuid teinud, siis on ta soovitanud sedasama dubleerivate mehhanismide kasutamist vältida. Aga meie siin ise loome ühe võimaluse juurde ja minu meelest see ei ole mõistlik tee. Rahastamisest. Ma saan aru, et me seadusega kohustame, et kulka nõukogu või kultuurkapitali juht peab hakkama kultuurikomisjonile aru andma, kui palju meil täpselt raha on, milline objekt kui kaugel on, kui kaugel on Narva, kui kaugel Estonia, ja kas me saame võtta järgmise või ülejärgmise või üleülejärgmise objekti, mida finantseerida nõnda, et kui nad valmis saavad, siis on meil võimalik hakata jooksvalt finantseerima ka neid objekte. Saab olema üsna põnev siin tulevikus jälgida, kuidas see mehhanism tööle hakkab. Ja õigustatult viitas hea kolleeg Signe Kivi, kui ma esimest korda käisin arupärimist üle andmas, et on … Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… et on täiendavad mehhanismid. Ega parlament või kultuurkapital pole ainukesed [kohad], kust kultuur raha saab. Mul tekkis [üks] küsimus ja loodan, et riigikontrolör millalgi märtsikuus siia vastama tuleb. Nimelt, mäletatavasti mõni aeg tagasi lisas Riigikogu [sellesse nimekirja] ka viienda objekti, filmilinnaku. Ma ei tea, kas te juhtusite nägema uudist selle kohta, et õiglase ülemineku fondi vahenditest planeeritakse [rajada] Jõhvi 15 miljonit maksev rahvusvaheline filmitööstuse kompleks. Eestis saab tulevikus olema Riigikogu poolt heaks kiidetud filmilinnak Tallinnas või Tallinna lähedal ja üleminekufondi rahadest tõenäoliselt juba järgmisel aastal 15 miljoni euro eest [ehitatav] rahvusvaheline filmikompleks. Minu küsimus on: kui mehhanismid on erinevad ja me tekitame siin täiendavaid võimalusi juurde, kas me suudame neid tulevikus üleval pidada? Sellepärast on minu ettepanek, et me hoiaksime oma pea külmana, mõtleksime ja ei looks sellisel kujul seda võimalust. Isamaa fraktsiooni ettepanek on selle eelnõu teine lugemine katkestada. Ma lähen toon selle paberi, see jäi laua peale.

Sul on veel aega. Aga suur tänu! Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on kahju, et eelkõneleja pole eelnõu mõttest aru saanud, aga mis teha. Võib-olla ma räägin natuke teisel teemal. Alustan oma sõnavõttu, tsiteerides Rahvusooper Estonia peadirektorit Ott Maatenit: "Ooperikunst kõneleb rahvusvahelises keeles, mis on universaalne ja kõikidele mõistetav. Ooper on alati toetunud kaunite kunstide sümbioosile ning käsitlenud suuri ja olulisi väärtusi nagu vabadus, üksteisemõistmine ning inimestevahelised suhted. Ooperikunst loob elamusi, mis kujundavad tervet inimvaimu, olles tänu sellele erakordselt oluline nii kohalikule kogukonnale kui rahvusvahelisele üldsusele. Läbi ajaloo on Eesti olnud ooperikunsti arengus paraku "tagumises liigas"[,] kuid praegu on kätte jõudnud ajalooline hetk, et Eesti esimese tõelise ooperi- ja balletisaali kaudu kasvaks oluliselt meie mõjuväli, tõsiseltvõetavus ja atraktiivsus nii Euroopas kui kogu maailmas. Ja seda mitte ainult eelnimetatud kultuurivaldkondades, vaid palju laiemalt. Meie kodumaa ja meie pealinna Tallinna tuntus Euroopas ja maailmas toetuks selle kaudu kultuuriliselt palju viljakamale pinnasele. Meie kultuuri elujõulisus kogu maailmas on aga kindlasti ka meie rahvusliku julgeoleku küsimus." Head kolleegid! Kaasaegsel tasemel muusikalavastuste etendamiseks sobivad teatrimajad on olemas isegi palju vaesemates riikides kui Eesti. Ajalooliselt puudub Eestis teatrisaal, mis oleks projekteeritud ja ehitatud muusikateatri vajadusi silmas pidades. Praegune Estonia teatrisaal ehitati sõnateatri vajadusi silmas pidades ning sellest tulenevalt on saalil olulised puudused muusikateatri vaatest. Saalis on palju vaatajakohti, mis on väga piiratud nähtavuse ja/või puuduliku moonutatud akustikaga. Saalis puudub muusikateatri jaoks vajalik loomulik heli järelkõla, samuti on lavakompleks oluliste puudustega. Rahvusooper ei saa täna mängida umbes 30% üldlevinud klassikalisest ja kaasaegsest balleti- ja ooperirepertuaarist, sest teoste esitamiseks vajalik artistide hulk ei mahu ära ei lavale ega orkestriauku. Samadel põhjustel ei ole võimalik siia kutsuda esinema teisi nimekaid ooperi- ja balletiteatri truppe ega maailmakuulsaid artiste. Eespool öeldust tulenevalt on Eesti muusikateatri publik märkimisväärselt kehvemates tingimustes, võrreldes valdava enamuse teiste Euroopa riikidega oma kodus. Tänase Estonia teatrisaali näol on tegemist ruumi ja lavaga, mis välistab suures osas rahvusvahelise koostöö teiste rahvuslike ooperi- ja balletiteatritega. Võimalused osaleda ühislavastuste väljatoomisel on väga piiratud. Ühislavastused on aga tänapäeval nii Euroopa kui kogu läänemaailma ooperi- ja balletiteatrite kõige levinum koostöövorm. See annab võimaluse ühiselt palgata maailma nimekaid ooperi- ja balletilavastajaid ning stsenograafe ning selle kaudu tagada rahvusvahelisel tasemel kunstilised ning esteetilised tulemused. Samuti võimaldab see partneritega ühiselt katta lavastuskulusid kunstiliste meeskondade tasustamisel ning lavastuste dekoratsioonide, kostüümide ja muu sellise tootmisel. Normaalmõõtmetes lavaga teatrisaali olemasolu on hädavajalik eeldus, et rahvusooper saaks üldse sellistes rahvusvahelistes ooperi- ja balletiteatrite ühislavastustes ja -projektides osaleda. See tagaks, et Eesti muusikateatrit, Eesti kõrgkultuuri võetaks Euroopas ja mujal maailmas tõsiselt, rahvusooperit hinnataks kui võimekat rahvusvahelist koostööpartnerit. Eesti kui muusikateatri jaoks vajalikku infrastruktuuri omava riigi tekkimine maailmakaardil kindlustaks … Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

… et rahvusooper täidaks talle pandud rolli Eesti rahvusliku kõrgkultuuri ühe olulise visiitkaardina. Oluline on ka see, et Estonia juurdeehitus laiendaks oluliselt Eesti lauljate, tantsijate ja muusikute arenguperspektiive. Tänu akustilistele ja lavalistele võimalustele tõuseks see sootuks teisele tasemele. Meil peab olema koht, kuhu tuua maailmakuulsaid orkestreid ja balletitruppe.

Suur tänu! Hea kolleeg Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea saal! Ei olnudki plaanis tulla, aga hea kolleegi Priit Sibula ettekanne oli niivõrd huvitav siin puldis, et pani nagu mõtlema. Kui ma enne küsisin lugupeetud kultuurikomisjoni esimehe käest, kas me tõepoolest hakkame nüüd jõudma olukorda, kus pärast kümmet pluss aastat me oleme lähedal ERR‑i [maja] ehitamisele, siis vaat naksti tuli Isamaa ettepanekuga hoida pea külmana ja seda eelnõu mitte toetada. Ma sellise lähenemisega ei saa kuidagi nõustuda. Esiteks, jättes ERR‑i korraks kõrvale, siis sellega, et Eestis toimub dubleerimine ja et me teeme asju, mis käivad Eestile ilmselgelt üle jõu, olen ma igal juhul nõus. Selle näite puhul, et teeme Wonderlandi ja lisaks veel miskit Ida-Virumaale, tõesti tekib küsimus, kas me päriselt ikkagi suudame sellisel viisil Eestis asju ajada. Aga mis seda eelnõu puudutab, siis mina küll nii aru ei saa, et nüüd hakkab pihta mingisugune dubleerimine või et Riigikogu ei saa enam üldse aru, mis on nende objektid ja kust tulevad järgmised objektid. Minu arust oli väga selgelt öeldud, et kultuuriminister ei otsusta ainult enda allkirjaga: ta läheb kultuurkapitali, tuleb ka Riigikogu kultuurikomisjoni. Selline sümbioos saab siin igal juhul olema. Jättes nüüd veel kord ERR‑i kõrvale, siis ma kujutan ette, et selle eelnõu eesmärk võiks olla mitte ainult see, et ERR‑i maja lõpuks valmis saada. Meil on ka tulevikus sarnaseid olukordi. Me ei saa ette ennustada, millised on objektid ja millised probleemid saavad olema nende objektidega. Kui kusagil on jälle mingisugused kivid, millest me üle ei saa, siis hakata järjekordselt siin Riigikogus mingisuguseid nimekirju kokku panema ja arutama tundub nagu ebamõistlik. Sel juhul võikski olla selline – kuidas nüüd öelda? –, härra Sibul ütles, et see on tagauks, mina arvan, et see on selline paralleeluks, [mida kasutada], kui me näeme, et on võimalus kiiresti otsustada ja mitte lasta Eesti maksumaksja rahal lihtsalt tuulduda. Me saame ju väga hästi aru, et ehitused järjest kallinevad, projektirahasid makstakse. ERR‑i puhul on seda [tehtud] juba korduvalt. Kui palju raha on juba kulunud selle peale, et ERR on otsinud omale uut maja ja projekteerinud? On öeldud, et te ei saa raha, siis jälle öeldud, et te saate raha. See on peaaegu et lihtsalt piinlik. Tegelikult see ei ole mitte ainult piinlik, vaid see on olnud maksumaksja raha suhtes täiesti ebaadekvaatne käitumine. Mina sellist hirmu ei näe. Mina toetan seda eelnõu selles vaates, et ERR peaks omale uue hoone saama, eriti praegustes tingimustes, kus meedia ja kommunikatsiooni roll ühiskonnas on niivõrd oluliseks saanud. Kui me ei suuda oma ajakirjanikele ja meediale ja avalikkusele pakkuda häid tingimusi – me tihtipeale ei suuda, eriti just sissetulekute mõttes –, siis me peame andma endast parima, et me suudaksime vähemalt pakkuda häid töötingimusi. Selle eelnõu, nende töötingimuste puhul, kui see muidugi niimoodi läheb – ka kultuurikomisjoni esimees ütles, et midagi ei ole ju kokku lepitud, aga vähemalt on kultuurikomisjon andnud oma sisendi, et nemad oleksid ERR‑i majaga nõus –, ma ei näe hirmu, et midagi halvasti läheb. Vastupidi, ma näen seda, et lõppeb üks ülimalt piinlik [saaga] ERR‑i maja ümber, mis on kestnud juba kümme pluss aastat ja [kulutanud] miljoneid eurosid maksumaksja raha.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised, kuna ma head kolleegi Priit Lompi, kes on registreerunud sõnavõtuks, saalis ei näe. Head kolleegid, nüüd saame minna muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, selle on esitanud kultuurikomisjon ja kultuurikomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 338 teine lugemine lõpetada, aga kes olid saalis või jälgisid kabinetis, [need teavad, et] Isamaa fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 338 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama. Asume hääletamist ette valmistama. Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Eesti Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 338 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 4 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 338 teine lugemine on lõpetatud.