Sisseränne

Läheme järgmise küsimuse juurde, see on number kuus ja samuti siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsimuse on esitanud ja esitab siinkohal suuliselt hea kolleeg Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme demograafiliselt, kui Rein Taagepera väljendit kasutada, juba vetsupotist allaminemise ääres või, ütleme, ei ole väga kaugel sellest, et see efekt hakkab meie rahva allakäiku suunama nii, et seda enam pidurdada ei saa. Meil on tõesti tegemist väikse rahvaga, raske on kõiki funktsioone täita. Tihti meil puudub võimalus rahuldada ettevõtjaid, kes tahaksid ülemaailmses äris kaasa lüüa ja kes arvavad, et nende klientuur ja töötajaskond peaks olema sama suured, kui suurtel rahvastel on võimalik välja panna. Meil on oma väike formaat ja me peame sellega arvestama. Kui öeldakse, et meil ei ole meetmeid, et rahvaarvu tõsta või eestlaste sündimust suurendada, ja lahendus on kontrollitud sisseränne, siis mina väidan, et sisserännet ei ole võimalik kontrollida. On võimalik registreerida sisserände mõju järgmistele põlvkondadele, meie julgeolekule, sotsiaalhoolekandele, haridussüsteemile. Aga seda ei ole võimalik kontrolli all hoida. Seda näitab mitmete riikide elu väga hästi. Meie olukord on praegu selline, et siin on paar ringkonda, kellest mingi osa peab ennast väljavalitud rahvaks. Näiteks venelased ja islamiusulised, kes peavad ennast väljavalitud usutunnistuse kandjaks. Nad on küllalt enesekindlad. See on oht meie julgeolekule, kui me oleme ise allaheitlikud: me ei suuda neile keelt õpetada, panna neid oma kultuuri austama. Ka julgeolekuorganid on seda ohtu mitmel korral tunnistanud. Mida te teete valitsuses, et sellist julgeolekupoliitilist ohtu Eesti riigile võimalikult palju vähendada?

Sõna on teil, härra minister.

Aitäh! Teie küsimus oli väga lai. See, ma saan aru, ei puudutanud ainult julgeolekut, see puudutas kõike. Alustan sellega, et ma nõustun selle teemapüstitusega. Sisserändega – vahet ei ole, kas see on kontrollitud või kontrollimata sisseränne – ei ole võimalik demograafilisi probleeme lahendada, sest need inimesed, kes on Euroopa riikidesse kolmandatest riikidest elama tulnud, mingil ajal saavad vanaks. Siis see probleem lihtsalt võimendub ja tulevikus puhtalt sisseränne kuidagimoodi demograafilist probleemi lahendada ei aita. Pigem ma olen seda meelt, et kui me räägime sellest, et meil on vaja töökäsi, siis esiteks, need töökäed majanduse mõttes võiks olla eelkõige Eesti enda inimesed. Mida paremad on inimeste oskused ja teadmised, seda keerulisemat tööd nad teevad, seda rohkem lisandväärtust nad loovad. Seega saab ka väiksema arvu [elanikega] SKP taset hoida või kergitada. Teine loogika on selles, et osa meie oma inimesi ei ole täna tööturul, nad on kas mõne lähedase hooldajana kodus või on neil osaline töövõime ja ligipääs tööturule on kuidagi piiratud. Nende toomine tööturule võiks olla meie eesmärk. See aitaks päris palju tööjõuprobleeme leevendada. Nüüd, mis puudutab julgeolekut, siis eelmisel nädalal kiideti valitsuskabinetis heaks memorandum, mille ma sinna esitasin. See oli valitsuse kokkulepe, et seda tuleb teha, ja see lähtus julgeolekuasutuste hinnangutest. Kui me midagi ei muuda, siis need kogukonnad, kes siin on ja kes võivad Eestis tekkida, [esindades] kultuure, kus on palju terrorismi, mis tekitaks Eestis siseturvalisuse probleeme, [võivad tugevneda]. Et [seda ei juhtuks] ja kuritegevusega seotud teemad üles ei läheks, tuleb kõigele sellele ja nende kogukondade arvukuse kasvule pidurit panna. Selleks on päris palju erinevaid meetmeid, alates sellest, et me kontrollime tööjõudu oluliselt rohkem. Kõik, kes siia tulevad, peavad teatud dokumendid esitama. Me piirame seda tulevikus ka nii, et ettevõte, kes omale töötaja toob, ei saa olla mingi äsja loodud ettevõte, vaid ta peab olema teatud käibega, siin Eestis juba tegutsenud, tal peab olema mingisugune tegevusala. Näiteks turismiviisaga ei saa tulevikus Eestisse tööle tulla. Praegu saab. Kui sa tuled tööle, siis sul peab tulevikus olema D-viisa, mis on töötamiseks mõeldud. Ettepanekuid ja tegevusi on [memorandumis] veel.

Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ütlesite, et küsimus on lai. Võib-olla küll, aga sisuliselt on kõik seotud meie rahva julgeolekuga. Kõik, mis ei aita meil oma põhiseaduslikku eesmärki, eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimist, ellu viia, on lõppkokkuvõttes meie julgeolekuga väga selgelt seotud. Seotud on ka see, kui valitakse lihtsam vastupanu, nii et siin saab hakkama ka ainult vene keeles või ka inglise keeles rääkides. Me ei nõua Eesti riigikeele oskust kõigil elualadel, aga me näeme, et tegelikult osa [muukeelsest] kogukonnast, sealhulgas tööandjad, ei kavatsegi nõuda eesti keele oskust. Või siis see, et me anname ka küllaltki lühikese siin viibimise aja peale õiguse kohalikel valimistel [hääletada]. Praegu me räägime agressorriigi kodanikest, aga kõik, kes tulevad Eestisse igasuguste eranditega, saavad ju perekonnad järgi tuua ja nii saavad [muulased] lähiajal valimisõigust järjest juurde. See kõik suurendab neid kogukondi, kellele me peame Eesti riigi seadusi kehtestama ja selle nimel tööd tegema, sest muidu see väljub lihtsalt meie ühiskonna kontrollivõime alt. Me ei [suuda ühiskonda tugevdada] ja see hakkab varem või hiljem töötama meie ühiskonna vastu. Sisserände piirarvu on tahtnud tõsta ja selle [vajalikkusest] on rääkinud nii Reformierakonna kui ka Eesti 200 ministrid ja muud liikmed. Kas sotsiaaldemokraatidel on konkreetne seisukoht? Kas te olete valitsuspartnerite ettepanekul valmis sisserände piirarvu tõstma?

Aitäh! Ma enne vastan mõnele eelmise küsimuse lõpust [üles jäänud] asjale, mida te puudutasite. Mis veel nendes meetmetes on: näiteks püsivalt Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmiseks kehtestatakse täiendavad tingimused. Need täiendavad tingimused on, et isikud peavad läbima kohanemisprogrammi ja oskama eesti keelt vähemalt A2-tasemel. Seda siiamaani ei ole olnud. Lisaks saab valitsus selle ettepaneku järgi võimaluse peatada ajutiselt tööränne, kui see puudutab julgeolekut. See on just see, mille pärast te muret tundsite. Välistudengite Eestis õppimine ja töötamine – seda me kavatseme ka oluliselt rohkem kontrollida. Kui nad ei õpi, siis neil ei ole ka arvatavasti alust Eestis olla ja järelikult nad peavad siit lahkuma. Nüüd, mis puudutab kvooti, siis ma olen korduvalt öelnud, et minu arvates sisserändekvooti ei ole põhjust muuta. See konsensus on ühiskonnas olnud ja see protsent, mis seaduses täna on, võiks jääda. Küll aga ma hea meelega tooksin laua taha tööandjate ja töötajate esindajad koos riigiga [neid asju] otsustama. Meil on ju näiteks IT-sektorile erandid, aga nõuded, mis meil kehtestatud on, mõnes mõttes on Eesti inimese, Eesti ettevõtja jaoks ebasobivad. Teatud sektoritele ei ole paindlikkust lubatud. Sa ei saa töötajaid juurde võtta. Samas teisalt me nõuame, et väljastpoolt tulevale inimesele makstaks rohkem palka kui Eesti inimesele. Ma arvan, et see ei ole siin töötavate inimeste seisukohalt mõistlik. Ehk siis teatav paindlikkus on puudu, et päriselt arvestataks Eesti oma tööinimeste vajadustega, sellega, et neid võõrtööjõu kontekstis väärikalt koheldakse, ja ettevõtja vajadustega ka. Kui me räägime inseneridest või IT-inimestest, siis teatud probleemid üleval on. Me oleme loonud sellise üldise süsteemi, mis ühe puuga lüües peaks kõigile sobima, aga tegelikkuses ei sobi. Sellepärast oleks mõistlik, et tööandjad ja töötajad on ühe laua taga. Ma arvan, et ei maksa karta, et keegi hakkab seal tegema ettepanekuid mingisuguseid [tingimusi] leevendada. Selle rolli täidavad ametiühingud ära. Nad kaitsevad Eesti tööturgu ja Eesti töötajat ega lase siia tuua inimesi, kes tuleks kas odavamalt tööd tegema või võtaks mõnelt Eesti inimeselt töö ära.

Minister, palun!

Lisaküsimus, Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Ega sisserändekvoot ei mängi sisserände piiramisel enam üldse mingit rolli, sest isegi kui Ukraina põgenikud välja arvata, tuleb meile igal aastal sisse circa kümme korda rohkem inimesi, kui sisserändekvoot lubab. Aga see selleks. Mul on küsimus sisserände ja sõjahirmu kohta. Nimelt on mul hüpotees, mis toetub ka arvudele, et kõigist rahvastikurühmadest tunnevad kõige suuremat sõjahirmu just Eestilt kaitset paluvad Ukraina mobilisatsiooniealised mehed. Ma vaatan praegu 2023. aasta lõpu seisu. Ajutise kaitse saanutest on mobilisatsiooniealisi mehi 32% ja rahvusvahelise kaitse saanutest juba 73%. Küsin: miks just need mobilisatsiooniealised mehed kollektiivselt taotlevad ja ka saavad rahvusvahelist kaitset, mis on tugevam ja pikaajalisem kui ajutine kaitse ja tegelikult peaks kaasa tooma ka suurema taustakontrolli? Kas see proportsioon rahvusvahelise kaitse saanute puhul teis kui siseministris tõesti mingeid emotsioone ei tekita? Ja teine küsimus. Ma saan aru, et te olete loobunud mõttest Ukrainat aidata sellega, et ebaseaduslikult Ukrainast lahkunud mobilisatsioonikohuslased kas tagasi saata või vähemalt nende elukoha aadressid Ukraina võimudele teada anda. Ja minu teine küsimus: kas Eesti nüüd kontrollib ajutise ja rahvusvahelise kaitse andmisel nendele 18–60-aastastele meestele, kas nad on vabastatud mobilisatsioonist? Läti ja Leedu teevad seda. Kas Eesti ei kontrolli jätkuvalt?

Aitäh selle küsimuse eest, oluline küsimus! Mis puudutab neid arve, siis Eestis on tõesti 7000 ukrainlast, kes põgenikest selle numbri alla lähevad. (Jaak Valge saalist: "See on vale, 11 000." Juhataja helistab kella.) Me valitsuses vaatasime selle üle. Jaa! (Jaak Valge räägib kohapealt.) Me vaatasime selle ekstra … (Juhataja helistab kella ja ütleb: "Palun vaikust!") Teate, 7000 on selles vanuses põgenikke ja nende hulgas on oluliselt vähem neid, kes mobilisatsiooni alla lähevad. [Näiteks osa on] siin väikese lapsega ja nendele on Ukraina selle vabastuse juba ette ära andnud. Nii et me räägime mingitest tuhandetest inimestest. Mis puudutab seda, et hakata neid inimesi siit Ukrainasse sõtta saatma, siis Eesti riik seda kindlasti teha ei saa, kuna Ukraina seda palunud ei ole. Ma olen seda ka korduvalt seletanud. Ma arvan, me peaksime lähtuma sellest, mida ütleb Ukraina, mismoodi nemad soovivad, et me neid toetaks. [Me ei saa] saata siit Ukrainasse tuhandeid inimesi, kellega nad peavad tegelema ja kellega nad võib-olla ei taha tegeleda. Nad ise pole [seda soovinud], Ukraina peaks seda ise ütlema. Meie siin saalis, meie siin Eestis ei saa oletada, mida ukrainlased tahavad, seda saavad ukrainlased ise väljendada. Ukraina president käis Eestis, temaga sai spetsiaalselt sellest teemast räägitud. (Jaak Valge räägib kohapealt.) Kuidas? (Juhataja: "Palun vaikust! Räägime kordamööda.") See küsimus sai ju küsitud, kas teil on seda soovi. Seda soovi ei olnud Ukrainal. Seda soovi ei ole Ukraina parlament väljendanud, ei ole president ega parlament väljendanud. Ja nemad on Ukraina inimeste poolt legitiimselt valitud esindajad, kes saavad öelda, kuidas nad planeerivad oma tegevusi. Nüüd, mis puudutab seda küsimuse poolt, et kas me paneme kirja, kas inimene on mobilisatsioonikohuslane või mitte: ei, me ei pane seda kirja, sellepärast et ukrainlased ise ka ei oska tihti seda öelda. Ka Lätis ja Leedus, kui sa küsid nendelt inimestelt, ja ma ütlen teile, et kui küsida väga paljudelt Eesti inimestelt, siis kohe ei osata öelda, kas nad lähevad sinna alla, mis hetkel nad enam ei lähe, mis hetkel nad ei kuulu [nende kohuslaste hulka]. Aga kui Eestil oleks vaja seda kõike teha, nende inimestega ühendust võtta, neid üles leida, siis me suudaksime seda teha. Me teame, kus nad elavad – kui peaks vaja minema. Ja Ukraina teab, keda tal on vaja. Ukrainlased teavad, kes on Eestis. Me oleme öelnud nende inimeste nimed, need on ukrainlastele teada. Kui nad ütlevad, et nad soovivad nendega ühendust võtta, siis me teame, kus nad on. Selles mõttes see küsimine ei ole antud juhul tähtis, et Ukraina teab, keda nad tahavad mobiliseerida, ja me teame ka, kuskohas nad Eestis on.

Aitäh, härra minister! Küsimus istungi juhatajale, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Minu meelest see ei ole päris õige, et te niimoodi teete märkuse kolleeg Jaak Valgele, kui ta protesteerib selle peale, et ei vastata küsimusele, vaid räägitakse hoopis muud juttu. Ma mäletan väga hästi, kuidas te eelmisel nädalal tegite märkuse kolleeg Andrei Korobeinikule, kes oli tulnud arupärimist üle andma. Ütlesite, et kas te räägite ikka sellel teemal ka, mis see arupärimine on, või räägite siin mingit muud juttu. Mulle meeldiks, kui te samasugust suhtumist näitaksite üles ka oma koalitsioonikaaslaste suhtes. Esiteks, jälgiksite, mida räägitakse, ja teiseks, kui kaldutakse teemast kõrvale, ei vastata küsimusele, siis teeksite ise selle märkuse, mitte ei noomiks Jaak Valget, kes teeb märkuse, et tema küsimusele ei vastata. Mulle tundub, et infotunni kvaliteet väga palju sõltub sellest, millise panuse teie sellesse annate, jälgides, kas reaalselt ikkagi küsimustele vastatakse või ei vastata.

Aitäh! Mis puudutab teie ootust teie esitatud küsimustele antavate vastuste osas, siis need tihtipeale erinevadki sellest [ootusest]. See tihtipeale ongi pahameele allikas ja põhjus. Mis puudutab korda saalis, siis siin ma olen kardinaalselt erineval arvamusel. Ma olen selgelt seda meelt, et me võime rääkida kordamööda. Saalis peab olema kord, ei saa olla niimoodi, et minister räägib ja saalist karjutakse vahele. Ma ei pea seda heaks tooniks. Tõepoolest, ma möönsin, et infotunni ajal meil tõesti vastusõnavõttu ette nähtud ei ole, aga ma olen andnud [võimaluse esitada] protseduurilisi küsimusi, mida tihtipeale ongi kasutatud vastusõnavõtuna. Taas kord: ma seda ei soovita ja ei kutsu esile, aga Jaak Valgel, kui ta on väga selgelt eriarvamusel mõne [vastuse] sisu osas, on [võimalus väljendada seda] protseduurilise küsimuse abil. Vähemalt infotunni ajal ma aktsepteerin seda, aga kindlasti mitte vahelehõikeid. Kardinaalselt erineval arvamusel olen, Varro, sinuga selles küsimuses. Ma ei võta, head kolleegid, rohkem protseduurilisi küsimusi. Võtame läbi päevakorrapunktid, üks küsimus on veel jäänud. Seejärel olen valmis kuulama küsimusi istungi juhatajale. (Saalis räägitakse midagi.) Selleks, et tagada see, et me suudame menetleda kõik küsimused, mis kolleegid on esitanud. Kell on 13.40, veerand tundi läheb tavapäraselt ühe küsimuse menetlemise peale. Nii et mõned minutid enne kahte peame lõpetama, head kolleegid.