Lasterikkad pered

Nii, head kolleegid! Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde. Küsimus on esitatud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Palun küsimuse esitamiseks mikrofon heale kolleegile Mart Maastikule.

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Eesti põhiseaduse preambulas on kirjas: peame tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Paragrahv 1 ütleb: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Paragrahv 28: lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Meie sündimuskordaja on 1,4, mis näitab selgelt, et oleme väljasuremise ohus. Arvestades Euroopa Liidu seaduste ülimuslikkust, on selge, et iseseisvad oleme järjest vähem. Kuid vaatamata sellele peame mõtlema, millist tulevikku me soovime oma riigile ja rahvale. Kas selmet vähemalt üritadagi ette võtta midagi, et eestlane ei muutuks sarnaselt mammutitele väljasurnud liigiks, olete valitsuses valinud meie väljasuretamise kiirendatud variandi? Kõigepealt vähendasite lasterikaste perede toetusi. Nüüd väidate, et kolme ja enama lapsega pered on justkui koormaks riigile, sest nad saavad 40% lastele mõeldud toetustest. Aga [jätate] arvestamata, et pool rahvastikust sünnib Eestisse just neis peredes. Eelmise aasta sügisel kaotasite lasterikaste perede laste huviringitoetuse. Arvestades teie võõrtööjõu kvootide suurendamise soovi, [tahan küsida:] kas valitsuse plaan on vastupidiselt Justamendi laulu [üleskutsele], et "maa tuleb täita lastega", täita maa hoopis migrantidega?

Palun, Signe Riisalo!

Aitäh küsimuste eest! Tõsi ta on, et põhiseaduse kohaselt on erivajadustega inimesed, puuetega inimesed ja lasterikkad pered riigi erilise hoole all. Ja just nimelt sellepärast on Eesti Vabariigis eraldi toetuseliik, mis on lasterikka pere toetus. See on diferentseeritud: kas kolm kuni kuus last ning seitse või enam last. Kui me võrdleme 2022. ja 2024. aasta toetuste suurusi, siis lasterikas pere, kus on kolm kuni kuus last, saab 190 eurot igakuiselt rohkem – seda siis tänu 150 euro võrra lasterikka pere toetuse tõusule ja 40 euro võrra esimese ja teise lapse toetuse tõusule. Seitsme ja enama lapsega pere saab [kuus] 290 eurot rohkem kui 2022. aastal. See vahepealne hüppeline tõus, mida, nagu me kõik teame, Riigikogu käesoleva valitsuse ettepanekul muutis eelmise aasta suve hakul, tekitas ühiskonnas erinevaid emotsioone, muu hulgas tajutavat ebavõrdsust. Me ei saa ära unustada, et need hüved, mida riik ümber jagab, jagatakse, kasutades maksumaksjalt kogutud maksuraha. Kõik tööl käivad inimesed maksavad maksu ja hüved, mida me ümber jaotame, peavad olema kuidagi proportsionaalsed ja ka tajutavalt õiglased. Nüüd, kui te olete lugenud – vabandust, Mart Maastik, ma vastan teile praegu – sellel nädalal avaldatud artikleid – ma ei nimeta, kelle sulest –, siis seal tõepoolest pannakse mulle suhu sõnad "lapsepõlgus", "lapsed on koormaks" ja kõik muu selline. Mina seda öelnud ei ole. Ma olen ajakirjaniku küsimustele vastates rääkinud objektiivselt nendest andmetest, mis Sotsiaalkindlustusametil toetuste väljamaksmisel on. Ja tõsi on, et peretoetuste väljamaksetest 40% on tehtud 14%-le peredele ja 30%-le lastest, kes elavad lasterikastes peredes. Nüüd, edasi, te rääkisite sellest, mis puudutab ... Ei, rohkem vist ei olnud küsimusi. Jah, suur aitäh praegu!

Aitäh! Täpsustav küsimus, Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te väitsite, et ühiskonnas köeti erinevaid emotsioone üles sellega, et lasterikkaid peresid toetati rohkem kui praegu. Aga kas te annate endale aru, et me oleme välja suremas? Minu tõeline huvi on see. Te ütlete, et ühiskonnas peab kõiki võrdselt kohtlema. Aga milline on siis, arvestades praegust demograafilist kriisi, teie ettepanek, kuidas tagada meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade? Milline on see meede, kuidas me saaksime rahvusena püsima jääda? Teatavasti võõrtööjõu sissetoomine seda mitte kuidagi ei toeta. Jah, makse võib hakata kuskilt laekuma, aga see, mis on juhtunud Rootsis, on meile väga hea näide. Nad on tõsises hädas praegu. See on väga halb näide. Kas meie läheme sama teed? Rahvus sureb välja. Jah, riik jääb justkui püsima, rahvaarv ei vähene, see suureneb tänu migrantidele. Aga kuidas meie [rahvus]riigina, oma keele, kultuuri ja rahvusega riigina jääme püsima? See on küsimus. Palun öelge üks meede, mida praegu valitsus näeb ette, et seda parandada.

Palun, Signe Riisalo!

Aitäh täiendava küsimuse eest! Teie küsimuses peegeldub minu arusaamist mööda – te võite mind parandada, kui ma valesti aru sain – arusaam, et just nimelt need toetused on kuldvõti, mis paneb pered ennast Eestis turvaliselt tundma ja aitab oluliselt sündimusele kaasa. Me oleme nii Euroopas kui ka kogu maailmas oma erinevate meetmetega, mis just on rahalised – lisaks lapse- ja peretoetustele on meil ka vanemahüvitise skeem –, tegelikult esimeste riikide hulgas. Ja ikkagi me oleme näinud, et me oleme jõudnud sellise sündimuse languseni, mis meil täna on. 2022. aastal langes meil sündimus 12,7%, eelmisel aastal 7,5%. Tõepoolest, olukord on katastroofiline. Aga me peame siin kõrval kindlasti vaatama ka sünnituseas naiste hulka ühiskonnas, see on praegu madalseisus. Veel peame lisaks nendele toetustele vaatama keskkonna lastesõbralikkust ja peresõbralikkust, seda, kas peredel on mugav ja turvaline siin lapsi kasvatada. Selleks oleme me, nii minu eelkäija proua Riina Solman rahvastikuministrina kui ka mina nüüd sotsiaalkaitseministrina, teinud mitmeid muudatusi perehüvitiste seaduses. Meil peavad olema tagatud paindlikumad toetusmehhanismid mõlema vanema osalemiseks laste kasvatamisel puhkuseskeemide kaudu. Ja ka vanemahüvitist võivad mõlemad vanemad välja võtta. Aga me teame ka seda, et olukord, kolm kriisi järjest – you only name it, milline kriis on järgmine, mida me ei oska ette prognoosida – on tegelikult üldise turvatunde ühiskonnas viinud madalseisu. Ja see trend on globaalne, see ei ole Eestis üksinda. Kui me räägime sellest, mida me teeme, siis lisaks varasematele toimetamistele on toitjakaotuspensioni võrdsemaks muutmine, mis enamiku laste puhul tõstab pere sissetulekut, kui üks vanematest on surnud. Edasi, peretoetuste ja vanemahüvitiste tervikanalüüs valmib sellel sügisel ja selle pinnalt on võimalik ka täiendavaid meetmeid otsustada. Samamoodi, minu kõrval istub terviseminister Riina Sikkut, [kes veab] haigus- ja hooldushüvitise meetme muutmist, et see oleks õiglasem tööle naasnud lastevanematele. Me oleme saatnud kooskõlastusringile lastekaitseseaduse [muutmise eelnõu], mille kohaselt me püüame kohaliku omavalitsuse lastekaitsetööd tõhustada, et lastele paremat tuge pakkuda. Edasi, erivajadustega laste senisest parem toetamine, olgu need siis suuremad rahanumbrid rehabilitatsiooniteenuse kasutamiseks või suurem teenuste ümberkorraldus koostöös haigekassa ja töötukassaga.

Aitäh! Aeg sai täis. Lisaküsimus, Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kui eelmine valitsus otsustas tõsta peretoetusi, tekitasid peretoetuste tõstmise vastased narratiivi, et lasterikaste perede toetuste tõstmine on väiksemate perede suhtes ebaõiglane. Ühiskonnas see narratiiv töötas ja valimistel suudeti üht gruppi ehk väiksemaid peresid vastandada teisele grupile, suurperedele. See oli vastutustundetu lõhestamine. Olete ise siit puldist meile öelnud, et tegite seda suurema õigluse nimel – selle peretoetuste vähendamise. Samas kuulsime reede õhtul, et taas on see narratiiv hakanud oma elu elama. AK uudises kõneldi, et 14% [peredest moodustavad] suurpered saavad justkui liiga suure osa toetustest. Jälle kahe grupi konfliktne vastandamine. Tsiteerin teid: "Väiksem grupp saab väga suure osa sellest toetusest. […] See esimene samm, mille me tegime eelmise aasta suve hakul, mis puudutas just nimelt lasterikka pere toetuse korrigeerimist ja ka täiendavate meetmete peatamist, mis polnud õigesti veel jõudnud realiseeruda, rakenduda, oli ju esimene samm sinna suunas, et me ei toetaks oluliselt suuremas mahus ühte gruppi peredest." Teie enda eelnõu, mille te läbi surusite, vähendas neid toetusi, puudutades 24 846 peret, kus kasvas üle 80 000 lapse. Need lapsed moodustasid 29% lapsetoetust saavatest lastest. Seega, see vahe ei olnud selline, nagu te püüdsite muljet jätta. Teie info võib olla mõne nurga alt täpne, aga ta on siiski moonutatud ja eksitav, kuna ta jätab tähelepanuta väga olulise osa teabest. Statistikat võib vaadelda üht- või teistpidi. Teie väidate, et 14% peredest saab 40% toetustest, aga arvud räägivad hoopis teist keelt, kui vaadata toetusi lapse kohta, mitte pere kohta. Minu küsimus on: millele tugineb teie statistika ja millele tuginevad teie arvutused? Kui te praegu ei oska sellele vastata, siis ma palun täiendavat infot kirjalikult.

Aitäh! Kõik see, mis te praegu siin ette lugesite, oli tagasiulatuv selgitus, mida valitsus oli teinud ja milliseid otsuseid Riigikogu suve hakul 2023. aastal oli vastu võtnud. Ja tõepoolest, ka toona see vaidlus üleval oli. Nüüd te kangekaelselt püüate panna mulle külge seda silti, et mina soovin ühte peretüüpi teisest peretüübist eristada. Ei, ma olen ise kasvanud lasterikkas peres ja mul ei ole mitte mingisuguseid emotsioone, et üks pere on mingilgi viisil parem kui teine pere. Iga pere ja iga laps on täpselt ühtemoodi väärtus. Ma saan täiesti aru sellest, et lasterikka pere kulutused, ja mitte ainult kulutused, vaid ka vanemate aeg, mis nad laste kasvatamisse peavad panema, on [hoopis teised] kui ühe või kahe lapsega peredes. Just nimelt seetõttu on meil eraldi lasterikka pere toetus ja seda toetust, ma kordan, on tõstetud 2022. aasta võrdluses kas 190 või 290 eurot igakuise täiendava sissetulekuna. Me peame vaatama Eestit tervikuna, me ei saa võtta nagu ühte tükki välja. Perepoliitika on ka palju laiem kui ainult lasterikaste perede toetamine. Me ei saa tõsta ühte tükki välja ja öelda, et me peame kogu oma ressursi, muu hulgas laenuraha panema selleks, et ühte gruppi abistada. Meil samal ajal kasvavad kulutused pensionisüsteemis ja igal pool mujal teistes valdkondades, teistel ministritel täpselt samamoodi. Ma kordan: me saame ümber jagada täpselt nii palju raha, kui me maksumaksjatelt korjame. Ja mis puudutab seda 14% peresid ja 30% lastest, siis ma täna siit puldist olen juba selle 30% välja öelnud. Mina vastasin reedel ajakirjaniku küsimusele ja selle küsimuse konkreetne vastus oli selline. Ma ei andnud hinnanguid. Hinnanguid soovite anda teie siin ja praegu ja ka meedia vahendusel.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aga on küsimus istungi juhatajale. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Hea istungi juhataja, kas teie ka kuulsite, et minister rääkis küsimusele vastates inglise keeles ja ei tõlkinud seda? Kui teie ka kuulsite – mina kuulsin, ta ütles: "Only name it" –, äkki te teete talle märkuse, et siin saalis räägitakse ja on kohustus rääkida eesti keeles, kasutada eesti keelt.

Jah, põhimõtteliselt olen teie märkusega nõus …

Vabandan!

… aga enamasti me aeg-ajalt kipume kasutama [ka muus keeles] sõnu. Aga printsiibis olen igati nõus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Minister ütles oma vastuses, et kui ma soovin parandada midagi, siis [ma võin parandada.] Ma soovingi seda teha. Jah, lugupeetud minister, te saite valesti aru. Kui te väidate, et [meie arvates] üks on parem kui teine, siis praegu pole eesmärk seda tõestada. Tõestada on vaja seda, et laste arv väheneb. See on oluline punkt selle asja juures. Kuldvõti ei ole raha – nagu teie ka ütlesite –, aga raha annab võimaluse nendele peredele, kes soovivad rohkem lapsi saada. Pool Eesti rahvastikust on just kolme ja enama lapsega peredest tulnud. See raha annaks lihtsalt võimaluse, et nad saaksid rohkem lapsi. Kuldvõti ei ole see, et me teeme kõik võrdseks.

Aitäh, hea kolleeg, aga kahjuks ei saa seda kuidagi lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Ja vastusõnavõttu selle formaadi juures ette nähtud ei ole. Palun sellest ikkagi kinni pidada. Ma loodan, et Riina Solmanil on küsimus istungi juhatajale, mitte vastusõnavõtt ega täpsustus lugupeetud ministri seisukohtade juurde. Palun, Riina Solman!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Mul on tõesti küsimus istungi juhatajale, teile. Te olete alati rõhutanud, et te eeldate viisakat debatti ja diskussiooni ja mitte vahelehõikeid. Ma küsingi, et kui minul ei ole tegelikult ka mitte repliigi korras võimalik dialoogivormis vastata, aga minu kohta öeldakse väiteid, antakse hinnanguid, et mina olla midagi teinud või öelnud, ja mina sellele vastata ei saa, kuidas me selle siis lahendame. Ja teine asi: ma tegelikult ministrilt küsin ühte asja, aga ta vastab mulle hoopis muud. Ja selle kohta, mida ma küsisin – ma soovisin teada, mis andmete alusel ta need arvutused avalikkusesse paiskas –, ma lugesin ette tema täpse tsitaadi samast uudisest. Mul ei jää ju tegelikult võimalust selgitada, et tegelikult on tema vastus demagoogiline. Kust ma ikkagi saan need arvandmed, mille alusel ta paiskab avalikkusesse ebatäpseid ja moonutavaid fakte lasterikaste perede kohta?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et mitte keegi maakeral ei mõtle täpselt nii nagu mina või teie või kes iganes kolmas. Kõik me mõtleme natukene erinevalt. Ka erinevaid fakte me tõlgendame erinevalt, natukene sõltuvalt sellestki, milline on meie poliitiline vaade või seisukoht või mis iganes – mis meeldib, mis ei meeldi. Ma möönan, et on erinevusi küsimuste ja vastuste ootustes. Aga mis puudutab ümberlükkamist: tõepoolest, see formaat seda võimalust ette ei näe. Jah, läbirääkimistel, kui on tavapärane eelnõu menetlemine, on teil juhul, kui teid mainitakse, vastusõnavõtus võimalus mingid seisukohad ümber lükata. Infotund seda võimalust printsiibis iseenesest ei anna. Aga eks siis – ma ei taha üldse selleks üles kutsuda – aitab seesama must käsi. See ei ole minu poolt üleskutse, ent nii on see siiski võimalik. See on teie aeg ja on teie otsustada, kuidas te seda kasutate.