Sõjahirmu külvav kampaania Tallinna tänavatel

Läheme kolmanda küsimuse juurde, mis on samuti siseminister Lauri Läänemetsale peaministri ülesannetes. Küsimuse on esitanud hea kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus, nagu juba deklareeritud küsimust esitades, seondub selle kampaaniaga, mis on Tallinna tänavatel sel nädalal käima tõmmatud. Jutt käib kampaaniast, mille raames on Mustamäel, Lasnamäel ja Õismäel pandud üles neli suurt postrit, kus on kujutatud sõjas puruks pommitatud majad. Postrid on paigutatud nii, et need majad, mis seal on kuvatud, ongi reaalselt nende postrite taga. Ehk need on konkreetsed majad konkreetses kohas tänavavaates puruks pommitatuna. Esiteks ma pean ütlema, et minu meelest on täiesti kohatu, et selline kampaania on käivitatud, eriti veel Eesti Vabariigi aastapäeva nädalal, kus me tähistame oma iseseisvust. Panna üles sellised postrid, millega näidata, et me oleme nüüd sõja ja rünnaku ohvriks langenud, ei ole õige, rääkimata sellest, milline on selle mõju inimeste psüühilisele tervisele, eriti laste tervisele. Minu jaoks, ma ütlen ausalt, on täiesti ebausutav ka see ametlik selgitus, mis on antud, et kaks noort sõltumatut kunstnikku, näete, lihtsalt tegid sellise ilusa kampaania, millega tahetakse öelda, kui oluline on rahu, ja nii edasi. Minule tundub, mulle jääb mulje, et pigem on tegemist stratkommi projektiga, mis teenib valitsuse enda huve: kasvatada oma populaarsust, mobiliseerida rahvast valitsuse selja taha. Teatavasti valitsuse populaarsus on praegusel hetkel väga madal – 37% ainult – ja hirm on kokku liitev faktor, mobiliseerib alati inimesi valitsuse selja taha. Ja sellega seonduvalt ma mõtlesin teie käest küsida: kas te saate ühemõtteliselt ja selgelt kinnitada, et kindlasti selle kampaania elluviimisel ei ole mitte midagi pistmist valitsusega, valitsuse alluvuses töötavate struktuuridega? Kas lihtsalt nii lihtne see asi ongi: kaks sõltumatut noort kunstnikku, näete, tulid huvitava mõtte peale, said kultuurkapitalist rahastust, ja mitte mingit laiemat tausta seal kindlasti ei olegi?

Aitäh! Tagantpoolt alustades: mina ei oma mitte mingisugust informatsiooni, et see oleks kuidagi valitsusega seotud. Kaks minu kõrval olevat ministrit arutasid teie küsimust, ka kumbki neist ei oma seda informatsiooni. Nii et ma ei saa kuidagimoodi … Ühesõnaga, ma võin öelda seda, et valitsus ei ole sellest teadlik, see tähendab, et valitsus pole sellega seotud. See on üks pool. Teine küsimus on selles, et tegemist on kunstiga. Ma olen kunsti puhul aru saanud, et ükspuha, kuidas mina teoseid näen, alati on päris palju neid inimesi, kes näevad nendes midagi vastupidist. Ja tihti on niimoodi, et kui osale meeldib, siis teistele ei meeldi – kunstiga kahjuks niimoodi ongi. Ka oleneb, mis kunstniku eesmärk on olnud. Nüüd, kui me mõtleme sellele, mis nädalal need plakatid välja on pandud, siis teil on täiesti õige osundus, et need on pandud välja sellel nädalal, mis eelnes kaks aastat tagasi sellele – oli vist kaks aastat tagasi –, kui Ukrainas hakkasid suured lahingud pihta. Need hakkasidki pihta täpselt sellel nädalal, kui vabariigi aastapäev oli, hakkasid pihta Eesti Vabariigi aastapäeval. Ja kui sõnum on meelde tuletada, et meil võib olla siin täna tore, aga kuskil inimesed surevad, siis ma arvan, et see täidab ju eesmärki. Ja vastab tõele, et väga paljudele venelastele see ei meeldi. Kindlasti on neid Eestis elavaid venelasi, kellele ei sobi, et Eesti rahvale tuletatakse meelde, et Venemaa ründab Ukrainas, Venemaa tapab Ukrainas süütuid inimesi, Venemaa tapab lapsi ja nii-öelda varastab või küüditab neid. Kõik see, kuidas inimesed surevad, kõik see sõjakoledus on nende plakatite peal näha. Loomulikult on väga palju inimesi, kellele ei meeldi, et ühiskonnas tuletatakse meelde ja tuuakse esile seda jõhkrust, mida Venemaa teeb. Eks see hirmutab inimesi. Ma tahaksin nüüd ühe paralleeli tuua. Hirmutamise puhul ongi tegu sellise ühiskondliku tunnetusega. Kui te mäletate, siis teatud aeg tagasi oli üks valitsuse koosseis, kes tõmbas Päästeameti teatmikust maha [seisukoha], et tuleb valmistuda [sõja]olukordadeks, et meil võib kunagi sõda tulla. See hirmutas inimesi. Sõjast rääkimine hirmutab inimesi. Aga täna me kõik arvame, et see oli suur viga, et see valitsus sellise asja sealt maha tõmbas. Ma arvan, et me ei tohi sama viga teha. Ka nende plakatitega minu arvates öeldakse: head Eesti inimesed, ärme unustame seda, et kuskil inimestel läheb kehvasti. Minu arvates räägitakse sõjast Ukrainas natuke vähem kui aasta aega tagasi.

Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Suur tänu! Esiteks saan ma aru sedasi, et teil ei ole selle kohta informatsiooni, aga ühemõtteliselt te ei saa kinnitada, et ei valitsus ega selle all tegutsevad struktuurid ei ole sellega seotud. Tegelikult tahaks sellele küsimusele vastust saada, sest kangesti jääb selline mulje. Käekiri on ju väga hästi äratuntav ja muster, millesse see paigutub, on selgelt nähtav. Koroona ajal nägime täpselt samasugust käekirja: mobiliseerida enda taha inimeste toetust, toetust oma poliitiliste plaanide elluviimisele, mis on iseenesest ebapopulaarsed, läbi hirmu. Ja see kampaania teenib täpselt sedasama eesmärki. Ma ei saa öelda, et teie teete, sest mul neid fakte ei ole, nagu ma juba eelnevalt ütlesin, aga väga selline mulje jääb. Tõesti jääb. Osutus teie poolt, et nendes rajoonides, kus need plakatid on üles pandud, elab palju venelasi ja võib-olla ongi neile tarvis neid näidata, on minu meelest väga küüniline. Sellepärast et esiteks, alustame sellest, rahvuslikul alusel eristuste tegemine, et osa inimesi Eestis võib hirmutada ja see ongi õigustatud, teiste puhul võib-olla mitte nii väga, on küüniline. Teiseks, nendes linnaosades elab väga palju ka eestlasi ja ukrainlasi. Näiteks täna hommikul rääkisin ühe inimesega, kes ütles: "Minu maja on kujutatud seal plakatil. Näed, siin on minu korteri aknad puruks pommitatud. Ja minu kohal kõrgemal korrusel elab üks Ukraina perekond koos lastega, kes on Ukrainast sõja eest ära tulnud. Nüüd nad tulevad koju ja näitavad, et oh, näed, meie maja on ka selle pildi peal puruks pommitatud!" See on ju psühhoterror tegelikult, laste suhtes ennekõike. Me räägime siin palju sellest, et meil on laste vaimse tervisega probleemid, ja samal ajal lubame sellist psühhoterrorit lastele teha. Minu arvates on see lubamatu. Mu küsimus teile seisneb selles. PPA algatas väärteomenetluse kolleeg Jaak Valge ja Andres Aule suhtes, sest nemad tegid ka kunstilise performansi käigus selle, et panid Smuuli bareljeefi kõrvale Eesti NSV lipu. PPA põhjendus oli, et see häirib inimesi, järelikult see on õigusvastane ja avaliku korra vastane. Kas PPA kavatseb nüüd algatada menetluse selle projekti suhtes? See häirib palju rohkemaid inimesi palju räigemalt.

Aitäh, lugupeetud küsija! Minu arvates on ka [Eesti NSV] lipuga Eesti pealinnas ringi liikumine imelik asi. Aga ma jätkuvalt ütlen seda, et valitsus … Saab öelda niimoodi: valitsus on seotud asjadega, mida valitsus otsustanud on. Valitsuses sihukest asja pole otsustatud, arutatud, keegi pole valitsuses sellest rääkinud – valitsus ei ole sellega seotud. Samamoodi võib öelda, et valitsus on seotud ka sellega, et lubatakse aastavahetusel ilutulestikku lasta. Minu poole on päris mitu Ukraina inimest pöördunud ja öelnud, et need paugud ehmatavad ja tuletavad sõda meelde. Samasuguse vägivaldse loogika võiks üles ehitada siit. Ei, see ei ole sellepärast, et valitsus tahab mingisugust mõjutust teha. Ma arvan, et sellise paralleeli tõmbamine või sellise konstruktsiooni ehitamine on vägivaldselt tehtud. See ei ole ju niimoodi. Nii, mis seal veel küsimustena oli? Jaa, kas menetletakse. Ma arvan, et Politsei- ja Piirivalveamet otsustab neid asju. Minister ei otsusta kunagi. Ei ole mina öelnud PPA-le mitte kunagi, et nad peavad mõne menetluse algatama või lõpetama. Seda teeb PPA. Kui te küsite minu käest isiklikku arvamust, siis ma tõesti selles aktsioonis ei näe mitte midagi sellist, mis oleks kuidagimoodi seaduserikkumine. Lõppkokkuvõttes need pildid on Tallinna linna territooriumil. Ma arvan, et Tallinna linn saab ka selle küsimusega tegeleda. Aga ma arvan ka, et need kunstnikud – kes iganes need isikud on, kes need plakatid sinna paigutasid – on väga hästi tabanud ja oma eesmärgi arvatavasti saavutanud. Mulle tundub, et kõige rohkem tõstatate seda teemat teie ise sellise konstruktsiooni ülesehitamisega, selle hirmuloogika ülesehitamisega. Aga miks mitte ehitada sinna [midagi muud]? Mina vaataksin ja näeksin seda niimoodi: mina ehitaks sinna kaastunde. Mina näen selles nagu kaastunnet. Mina näen selles muret. Kui ma vaatan seda, siis ma näen seal appikarjet ja [meeldetuletust], et mõelge neile inimestele, kes Ukrainas surevad, ärge unustage neid. Nii nagu ma ütlesin alguses: me kõik näeme kunstis erinevaid asju. Teie näete hirmu. Ma saan sellest aru, ma saan aru nendest inimestest, kes tunnevad hirmu. See kindlasti on niimoodi. Aga seal saab näha ka appikarjet ja neid inimesi on ka, kes seda appikarjet näevad. See on ka ju fakt. Kunstiga on niimoodi, et selles ei ole mitte kunagi mingit lõplikku tõde ja arvatavasti kunstnikud seda tihti ka taotlevad.

Mart Helme, ma usun, et protseduuriline küsimus. Palun mikrofon Mart Helmele!

See protseduuriline küsimus puudutab seda, et kui kedagi häirib, kuidas siis ikkagi toimetada? Kas mingi kojamees peab siis tegema politseile kaebuse, et teda häirib? Või kuidas sellega edasi toimetada? Ma saan aru, et see ei ole otseselt Riigikogu aseesimehe asi vastus anda, aga mulle igatahes jäi see praegu ministri vastusest segaseks.

Aitäh, hea kolleeg! See ei olnud kuidagi protseduuriline küsimus, aga see sai kenasti stenogrammi kirja. Aga nüüd täpsustav küsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Muidugi, kunstist ei ole meil mõtet rääkida. See ei ole kunst, see on infooperatsioon, psühhooperatsioon, maksumaksja rahaga tehtud muide. Ja väga küüniline jutt tuleb siit. Ühest küljest eelmise küsimuse puhul te rääkisite, et ministri auto aknad puruks peksnud inimesed olid Eesti kodanikud, jättes täpsustamata, et nad tegelikult on kõik vene rahvusest. Ja siis te rääkisite, et kodakondsuse puhul me ei tee mingit vahet inimeste rahvuses. On kodanik, ja kogu lugu. Ja terve Eesti riik on kollektiivselt mõnes mõttes kaassüüdlane. Aga kui me paneme psühhooperatsiooni ja infooperatsiooni käigus üles plakateid, mis on ilmselgelt mõeldud Eesti inimestes hüsteeria ja hirmu kütmiseks, siis järsku me räägime sellest, et tegelikult me ajame omaenda inimesi, omaenda lapsi stressi selleks, et venelastele koht kätte näidata? Ahaa, me oleme nihukesed Kaval-Antsud siin Eestis! See on nii vastik, lihtsalt seda on vastik kuulata. Aga põhiline on ikkagi selline küsimus. Meie mäletatavasti üritasime, kui kolleeg Marko Mihkelson tegi pilte alaealistest lastest, panna lehte reklaami, kus me sellele tähelepanu juhtisime ja selle hukka mõistame. Ükski leht ei pannud, ütles, et sellise teema käsitlemine rikub reklaamiseadust. Nüüd ei leia keegi ühtegi paragrahvi! Jaak Valge läks Eesti NSV lipuga juhtima tähelepanu sellele, et kesklinnas on küüditaja mälestusmärk, teie aga ütlete, et te ei saa sellest aru, teie meelest oli see imelik. Minu meelest on imelik see, et te ikka veel ei saa aru, et küüditaja mälestusmärk või bareljeef vanalinnas on kohatu. Siis leiti kohe paragrahv. Leiti kohe paragrahv, kuidas asi ära lõpetada ja sellele tähelepanu juhtijat trahvida. Aga nüüd me keegi ei leia paragrahvi ei selleks, et selline plakat maha võtta, ega selleks, et tegijaid trahvida. Lihtsalt no ei näe, ei leia! Mina siis lihtsalt küsiksin nii. See on konkreetne lugu. Selles majas seal Mustamäel, kus on puruks pommitatud maja pilt, elab Ukrainast põgenenud perekond: naine ja laps või lapsed. Kas te mõistate sellise psühho- ja infooperatsiooni hukka?

Aitäh! Te väidate, et see on mingisugune psühho- ja infooperatsioon. Mina ütlen, et seda ei ole. Mul pole selle kohta muud informatsiooni peale teie väite siin saalis. Ma kuulen seda väidet esimest korda. Mina olen aru saanud, et ka need isikud ise pole öelnud, et see on mingisugune selline operatsioon. Ja ma jätkuvalt ütlen, et kui mina vaatan neid kunsti eesmärgil üles pandud plakateid, siis minu arvates sellega taotletakse kaastunnet. Sellega taotletakse seda, et me ei unustaks ära, et Ukrainas on sõda. Sellega taotletakse seda, et me ei unustaks ära, et surevad ka lapsed. [Tegijate] taotlus võib minu arvates olla ka see, et see kaastunne, mis meil peaks olema, see mõistmine, mis meil peaks olema, ei peaks väljenduma ainult selles, et me aitame Ukrainas Venemaad tagasi lüüa. See peaks väljenduma ka selles, et me aitame siia tulnud Ukraina kodanikke, neid, kes on sõja eest põgenenud, et me ei unustaks ära inimesi, kellele on liiga tehtud. Mina näen seal seda. Ma mõistan, et teie soovite selles [midagi muud] näha, ja te kindlasti ka näete, sellepärast et kogu teie erakonna retoorika on püsti pandud teistsugusele loogikale. Ja see, mida te praegu [ütlesite], sobib täpselt teie retoorikasse. Te tahate näidata, et valitsus krutib midagi ja inimeste peal [katsetatakse] infooperatsioone. Te tõstatate kogu aeg teemat, et kõik siia tulnud Ukraina põgenikud on julgeolekuprobleem. Nad on nagu suur probleem teie jaoks. Ma mõistan, miks te seda räägite. Ma mõistan, et teie jutus on alati teatud mure, millega ma isegi olen nõus. Aga üldiselt selle loogikaga mina nõus ei saa olla. Ma ei kavatse kaasa tulla selle teie infooperatsiooni [tõlgendusega]. See on teil, ma kiidan, väga hästi partei kontoris või kuskil mujal välja mõeldud. Te tulete siia ja küsite neid küsimusi. Ja ma tean, kuidas te pärast sellest kõigest neid videoid teete. Te ei võta mitte tervet minu vastust, vaid võtate sealt välja mingi jupikese, ja loomulikult kogu kontekst muutub. Selle eest teid tuleb kiita, sellist infooperatsiooni te oskate hästi. Eesti erakondadest on siiamaani EKRE seda kõige paremini osanud ja te olete Eesti inimesi ka kõige paremini selle teema puhul mõjutanud. See nii on. Aga seda kunsti valitsuse infooperatsiooniks nimetada – see on kuidagi väga ülepaisutatud või ülereageeritud.

Aitäh, head kolleegid! Arvestades küsimuste hulka, on nagu tavapäraselt üks küsimus, üks täiendav küsimus ja üks lisaküsimus või siis kaks lisaküsimust, kui täiendavat ei ole. Lõpetan selle päevakorrapunkti, selle küsimuse käsitlemise. Aga võtan vahepeal kaks protseduurilist küsimust. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahaksin teie käest saada natuke nõu selle istungi läbiviimise kohta. Asi on selles, et reklaamiseaduse § 3 lõike 4 punkt 7 ütleb, et reklaam ei tohi "kasutada ära õnnetusjuhtumi või eriolukorra mõju isiku otsustusvõimele". Sisuliselt on ikkagi tegemist sellise reklaamiga, mis ei vasta seaduse nõuetele. Ma niimoodi kiirkorras vaatasin, siit ilmselt leiab veel punkte. Küsimus on praegu teile: kuidas te suhtute sellesse, et minister tegelikult praegu küsimusele vastamisel reaalselt valetab? Kas see on lubatud ja kuidas peaks reageerima?

Aitäh, hea kolleeg! See ei ole kuidagi seotud istungi läbiviimise reeglitega. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Minul on pigem selline moraalne küsimus istungi juhatajale. Me kuulsime, et minister viimasele küsimusele vastates ei suutnud hoiduda moraali lugemisest või kuidagi näpuga näitamisest. Tegelikult tal ei ole mingit moraalset õigust tulla kellelegi siin näpuga näitama mingite jutupunktide, mingisuguse, ma ei tea, meelsuse tõttu. Tema enda erakonda, me teame, on korduvalt ja kümnete tuhandete eurodega rahastatud Jevgeni Ossinovski isa rahaga, mis on teenitud Putini Venemaal. Tal ei ole mingit õigust tulla siia kellelegi moraali lugema.

Aitäh, hea kolleeg! Ka see ei olnud kuidagi seotud istungi läbiviimise reeglitega. Eks meie väärtushinnangud on erinevad. See on ka üks põhjustest, miks me oleme erinevates erakondades. Aga, ütleme, isiklikke etteheiteid teha ei ole siin kindlasti asjakohane. Ma olen alati öelnud seda, et kritiseerige seisukohti, aga mitte inimesi.