Первое чтение проекта заявления Рийгикогу «О возвращении в Украину детей, депортированных Российской Федерацией» (375 AE)

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra esimese punkti juurde. See on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Kristo Enn Vaga, Tanel Kiige, Raimond Kaljulaidi, Andre Hanimäe, Kalev Stoicescu, Katrin Kuusemäe, Mati Raidma, Jevgeni Ossinovski, Tiit Marani, Jaak Valge, Riina Solmani, Annely Akkermanni, Jaak Aabi, Karmen Jolleri, Hanah Lahe, Andrei Korobeiniku, Luisa Rõivase, Yoko Alenderi, Õnne Pillaku, Anti Allase, Mait Klaasseni, Maido Ruusmanni, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Lauri Laatsi, Aivar Koka, Priit Lombi, Heljo Pikhofi, Eduard Odinetsi, Urmas Kruuse, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Liisa-Ly Pakosta, Igor Taro, Lauri Hussari, Jüri Ratase, Aleksandr Tšaplõgini, Henn Põlluaasa, Helmen Küti, Andres Metsoja, Peeter Tali, Tõnis Möldri, Jaanus Karilaiu, Helir-Valdor Seedri, Tõnis Lukase, Kadri Tali, Urve Tiiduse, Vilja Toomasti, Marek Reinaasa, Priit Sibula, Valdo Randpere, Enn Eesmaa, Hendrik Johannes Terrase, Tanel Teini, Aivar Sõerdi, Maria Jufereva-Skuratovski, Eero Merilinnu, Ants Froschi, Anti Poolametsa, Kristina Šmigun-Vähi, Siim Kallase, Erkki Keldo, Alar Lanemani, Leo Kunnase, Meelis Kiili, Andrus Seeme, Tarmo Tamme, Andres Suti, Kersti Sarapuu, Pärtel-Peeter Pere, Maris Lauri, Liina Kersna, Mario Kadastiku, Signe Kivi, Ester Karuse, Juku-Kalle Raidi, Toomas Uibo, Kert Kingo ja Rene Koka esitatud Riigikogu avalduse "Venemaa poolt küüditatud laste tagasitoomiseks Ukrainasse" eelnõu 375 esimene lugemine. Ja palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, hea juhataja! Head töökaimud! Täna me räägime lastest, Ukraina lastest. Esiti alustan lähemalt, siitsamast majast, üks korrus kõrgemalt. Alustan täiesti tavalise sõjapõgenikust lapse igatsusest oma päris kodu järgi. Butša veresaunast õnnestus tänaseks kaheksa-aastase Svjatoslavi perel küll põgeneda, aga niisuguse kiiruga, et nende koer jäi ketti. Eestisse jõudes rääkisid vanemad lapsele lohutuseks, et on olemas sellised inglid, kes suudavad loomi keerulistes olukordades aidata, ja kindlasti need inglid aitasid selle koera ketist lahti ja koer pääses. No mida sa ikka sellises olukorras lapsele räägid, eks ole. Ühel perel jäid mesilased maha, nende eest pole kaks aastat keegi hoolitsenud. Ühel lapsel jäid kalad akvaariumisse. Muidugi, need lapsed igatsevad taga oma kodu ja oma mahajäänud lemmikloomi. Ukraina Kultuurikeskuses tuli Anatoli Ljutjukil mõte pakkuda sõjapõgenikest lastele oma koduigatsuse ja lemmikloomaigatsuse vastu rohuks kunstiteraapiat, et lapsed joonistavad mahajäänud lemmikloomad puuplaadile ja Anatoli meisterdab väikese puukuju, sest siis on vähemalt mingigi side koduga olemas. Minge vaadake ise järgi, see näitus on meil siin praegu üleval. Seal on üks kass, kes on joonistatud tumesinisele taustale, ja ümber on valged räitsakad. Need valged räitsakad ei ole mitte lumi, vaid need valged räitsakad on fosfor. Fosforpomm sisaldab valget fosforit, mis põleb 800‑kraadise kuumusega. Seda ei saa veega kustutada. Nahale sattudes tekib sellest luuni ulatuv põletushaav. Selliste fosforpommide kasutamine tsiviilelanikkonna vastu on sõjakuritegu. Kogu Venemaa agressioonisõda on üks suur sõjakuritegu. Ühel teistega kaasa tulnud lapsel, Sašal Izjumist, ei jäänud koju lemmiklooma ootama, tal ei olnud lemmiklooma. Aga tema soov koduga sidet hoida oli nii suur, et õnneks meenus talle pisikene sipelgas, tema päris oma sipelgas. Sest eks olnud ju nii, et iga kord, kui ta oma näpuotsa mulda torkas sipelgapesa lähedal, tuli just see tema oma sõber sipelgas ja ronis kribinal-krabinal mööda tema näppu üles. Ja muidugi on hea tunne, kui kodus on ikka sõber ootamas. Laps ootab nii väga oma koju, vabasse Ukrainasse tagasi jõudmist, kus sõda on võidetud. Lapse igatsus oma kodu järgi on tohutu, laps vajab teadmist, et keegi teda kodus ootab. Muidugi, see näitus, mis meil siin Riigikogus üleval on ja mille me avasime siis, kui me selle avalduse siin Riigikogus üle andsime, ei ole tegelikult seotud selle avalduse tekstiga. Näitus on ikkagi nende Ukraina laste tehtud, kes on Eestis turvaliselt sõjapõgenikena, kelle identiteeti me hoiame ja toetame igal võimalikul moel ning keda me aitame elada ukrainlastena, võimalikult palju oma perega ja oma identiteediga. Me toetame kõiki Ukraina lapsi siin Eestis nii palju, kui me vähegi suudame. Oma avalduses me räägime küll lastest, aga eelkõige sellistest lastest, kes on täiesti teistsuguses ja väga palju keerulisemas olukorras. Me räägime oma avalduses lastest, kes on küüditatud Venemaale ja Valgevenesse. Selle avalduse, mida me kohe hääletama hakkame, tegime me erakondadeüleselt, ja nagu te kuulsite, on seda toetanud kõikide erakondade liikmed. Meile kõigile läheb korda Ukraina laste saatus ja Ukraina laste koju tagasitoomine ning me seisame kõhklematult selle eest, et sõjakurjategijad saaksid karistatud. Sõjaõudused on Ukrainas otseselt muutnud 7,5 miljoni lapse elu ja saatust. Tänavu jaanuaris ÜRO avaldatud raporti andmetel on Vene föderatsioon täiemahulise sõjategevuse algusest tapnud Ukrainas ligi 1800 last. Aga lapse saatus Venemaa agressioonisõjas võib kahjuks olla ka selline, et sõidad suvel laagrisse, laager saab läbi ja lapsele öeldakse: "Vaat kui halvasti, sinu vanemad loobusid sinust, nad ei taha sind enam ja nad ei oota sind tagasi ja selle tõttu me otsime sulle uue koha, uue pere." Ühtlasi kiirkorras Vene kodakondsus, täielik ajupesu ja osal juhtudel ka muudetud nimega lapsendamine Vene peresse. Kõige häbiväärsemal, kõige jäledamal moel röövib Venemaa Ukraina lapsi. Saab minna veel jubedamaks: lapsi kasutatakse ka relvana. Röövitakse mõne otsustaval ametikohal töötava inimese laps ning tema emale või isale saadetakse video sellest lapsest ja öeldakse: "Tee nüüd nii, vastasel korral juhtub su lapsega kõige hirmsamaid asju." Mõelge, head kolleegid, mida te emana, isana, vanaemana, vanaisana ise tegelikult selles olukorras teeksite, päriselt. Natsirežiim küüditas lapsi. Nõukogude okupatsioon küüditas Eesti lapsi. Osa Eesti lapsi õnnestus Venemaal ka venestada. Kuskil seljaajus on meil alles ka lõikavalt valus mälestus sellest, kuidas Teutooni ordu oma vallutusretkedel röövis Eesti vanemate pojad ja viis need Saksamaale kloostritesse ümber kasvama. Jah, see oli ka omal ajal sõjakuritegu. Praeguse rahvusvahelise õiguse järgi on selline laste röövimine ja küüditamine, mida Venemaa praegu kõige jäledamal kombel teeb, loomulikult sõjakuritegu. Muutunud on ajaloos vast ainult see, et läänemaailmas on meil väärtused tänaseks selged. Me oleme ühel pool: me hoiame lapsi, laste identiteeti ja järgime rahvusvahelisi kokkuleppeid. Venemaa on teisel pool, täiesti teises, mõrvarlikus väärtusetuse ruumis. Meie tänane avaldus mõistab hukka Venemaa poolt laste küüditamise Ukrainast ja nõuab nende ilmsüüta laste tagasitoomist oma kodumaale. See nõuab Genfi konventsiooni rikkumise lõpetamist. See nõuab laste õiguste konventsiooni räige rikkumise lõpetamist. Ka Haagi konventsiooni on rikutud. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi kohaselt on laste sunniviisiline ümberasustamine ja küüditamine sõjakuritegu. Tegemist on inimsusevastaste kuritegudega laste ja perede vastu, mis jätkuvad, kogu aeg jätkuvad. Ukrainlased tunnevad tohutut hirmu oma laste kaotamise ees. Nad tunnevad tohutut hirmu selle ees, et laps sõidab jalgrattal sõbrale külla ja teda tabab Venemaa drooni surmav rünnak. Tunnevad tohutut hirmu selle ees, et nende laps võidakse röövida ja Venemaale viia. Venemaa on alates 2014. aastast, alates agressioonisõja algusest viinud vägivaldselt Ukraina aladelt Venemaale sadu tuhandeid lapsi. Venemaa enda sõnul on nad okupeeritud aladelt ära viinud üle 740 000 lapse. Tänavuse veebruari seisuga kontrollib Ukraina peaprokuratuur kriminaalmenetluse raames nimeliselt teavet rohkem kui 19 500 Ukrainast sunniviisiliselt ümberasustatud või välja saadetud lapse kohta. Praeguseks on Venemaale küüditatud Ukraina lastest koju saadetud vaid 388 last. Selles sõjakuriteos osaleb ka Valgevene. Yale'i ülikooli avaldatud uuringu andmetel on Ukrainast Valgevenesse viidud üle 2400 Ukraina lapse. Me mõistame oma avalduses hukka Venemaa tegevuse Ukraina laste küüditamisel. Me mõistame oma avalduses hukka Valgevene tegevuse Ukraina laste küüditamisel osalemisel. Me kutsume üles kõiki riike tegema koostööd Venemaale ja Valgevenesse küüditatud laste Ukrainasse turvaliseks naasmiseks. Me nõuame järeleandmatult genotsiidi lõpetamist. Me kutsume üles teisigi riike tegema igakülgset koostööd laste ülesleidmisel ja koju tagasitoomisel. Me nõuame sõjakurjategijate karistamist. Igal sammul meenutame me seda oma kolleegidele teistes riikides. Palun hääletage selle avalduse poolt! Aitäh!

Suur tänu, auväärt ettekandja! Selgituseks: kummalegi ettekandjale on võimalus esitada üks küsimus ning läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide ja komisjonide esindajad. Läheme küsimuste juurde. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Teema on tõesti südantlõhestav. Küsin teie käest küüditamise uurimise kohta. Kuidas käib täpsemalt küüditatud Ukraina laste küüditamise uurimine ja kuivõrd tulemuslik see üldse on?

Aitäh! Euroopa Liidu asjade komisjoni esimene visiit oli Ukrainasse, kus me kohtusime ka ombudsmaniga, kes meile laste küüditamist ja küüditamise uurimist tutvustas. Samuti kohtusime mittetulundusühingute esindajatega, kes tegelevad ka laste vastu suunatud kuritegude uurimise ja laste tagasi toomisega. Nende sõnul on tegemist äärmiselt keerulise protsessiga, kuna Venemaa teeb kõik võimaliku selleks, et võimalikult kiiresti kaotada kõik jäljed nende laste kohta, kes on viidud Venemaale, ja segada ära kõik võimalused nende laste kättesaamiseks. Need üksikud lapsed, kes on tagasi jõudnud, räägivad väga õudseid lugusid sellest, kuidas kohe algab ajupesu ja neid lapsi püütakse igal moel mõjutada. Loomulikult on Venemaa ise huvitatud sellest, et neid lapsi tagasi ei tuleks, sellepärast et iga laps on Venemaa sõjakuritegude tunnistaja. Kahjuks me teame, et ligi kaks aastat käinud uurimine on andnud väga vähe tulemusi. Me teame ka varasematest ajaloolistest näidetest, kus sarnast laste küüditamist on kasutatud. Me teame, et ka Eesti enda perede lapsi on ilma vanemateta Venemaale küüditatud ja nende näidetel võib öelda, et tegelikult võib jälgede tagaajamine õnnestuda alles mitmekümne aasta pärast. Alles siis võib õnnestuda laps üles leida ja kätte saada, aga selleks hetkeks on ta juba täiesti ajupestud, täiesti muudetud identiteediga, ja tema side oma kodumaaga on täiesti tühistatud. Eesti teeb koostööd: õiguskomisjoniga käisime nii Europolis kui ka Rahvusvahelises Kriminaalkohtus. Rahvusvaheliselt püütakse samuti kasutada kõiki võimalusi nende laste tagasisaamiseks, kõiki tänapäevase teaduse ja kriminaaluurimise praktika parimaid viise. Aga arvestades seda, et tegemist on sõjaolukorraga, ja arvestades seda, et Venemaa peidab jälgi väga intensiivselt, on see väga keeruline. Seetõttu ma arvan, et meie avaldus, millega me kutsume ka teisi riike üles koostööd tegema, on väga oluline.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Äärmiselt kurb, et me üldse peame moodsal ajal sellistel teemadel rääkima. Teeb kuidagi abituks. Ma mõtlen, et jah, meie võtsime pastaka kätte, kirjutasime avaldusele alla, aga võib-olla paljud inimesed küsivad, mis mõju sellel avaldusel ikkagi on. Loomulikult igaüks tahaks teha veelgi rohkem. Aga võib-olla selgitate, mida ühe sellise avalduse Eesti Riigikogus vastuvõtmine tähendab?

Aitäh! Eesti Riigikogu on vastu võtnud mitmeid avaldusi ja ma usun, et kõik meie kolleegid, kes on kohtunud teiste riikide parlamentide esindajatega, teavad, kui palju need on tegelikult tähelepanu saanud ja kui olulised on need Ukrainale, Ukraina rahvale. Ma toon sellise näite. Tulime rongiga Ukrainast tagasi ja muidugi me olime kuulnud palju ametkondade kiitust kohapeal käies – kõik meie kolleegid, kes on Ukrainas käinud, on sealset Eesti kiitmist ju kuulnud –, aga meil ei olnud sularaha, et osta rongis teed. Siis vagunisaatja tuli ja ütles, et kuna me oleme Eestist, siis ta teeb meile tee välja. See, et ka vagunisaatja rongis saab aru, et me tõesti teeme kõik, mis on meie võimuses, on vast hea kinnitus. Meie delegatsioon Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees on kogenud seda, kui olulisel kohal on Ukraina laste teema ka seal, teiste riikide seas. Siin on tõesti Läti, ma ütleksin, isegi sammukese meist eespool, aga meie oleme kohe nende järel, et veenda teiste riikide parlamentide liikmeid selles, millise kuritegelikkusega on tegemist ja mida see ikkagi tegelikult tähendab. Meie siin, kuna meil on piir Venemaaga, saame sellest vast paremini aru. Aga inimlikult on ju mõistetav, et võib-olla kaugemate riikide parlamentide liikmetele ei ole see nii selge. Ja kui meil on ette näidata, et terve Eesti Riigikogu on sellel teemal avalduse vastu võtnud, siis see mõjutab ka teisi. Me peame sellest rääkima igal sammul teiste riikide esindajatega, meil on vaja Euroopa ja maailma koostööd.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kaks aastat tagasi 24. [veebruari] hommikul ma mängisin oma lapsega, kes oli siis vähem kui aasta vanune, ja kui ma nägin neid pilte, neid uudiseid, siis ma kallistasin teda kõvasti ja mul oli nutumaik suus. Sellepärast, et need on need hetked, kui sa saad aru, kuivõrd hullus maailmas me elame ja mis on tegelikult tähtis meie, kõigi inimeste jaoks. See on väga vajalik avaldus. Minu küsimus on teile aga see, milline on Ukraina ja Eesti koostöö just laste ja ka vaimse tervise aitamise mõttes. Me anname sõjalist abi, mis on väga oluline, ja kõik peaksid seda tegema, aga kuidas me aitame neid lapsi, kes on Eestisse jõudnud, aga ka [neid], kes on Ukrainas? Ja kas me saaksime veel midagi teha nende jaoks?

Aitäh! Ma täiesti nõustun kõigega, mis te ütlesite, ja väga hea küsimus. Lihtne vastus: loomulikult, me saame teha iga päev rohkem ja me peame tegema iga päev rohkem Ukraina ja Ukraina laste aitamiseks. Üks lihtne asi on see, et kui teil on külastajad siin Riigikogus, siis minge sellele näitusele, mis me oleme siia üles pannud. Seal on laste joonistused, mis on kunstiteraapia käigus valminud. Aga loomulikult see on vaid piisake meres, pole isegi seda. Eesti ja teised Balti riigid, Poola, tegelikult kõik Euroopa riigid on tunnistajaks sellele, et need sõjapõgenikest lapsed, kes siin on, on traumatiseeritud, nad vajavad psühholoogilist toetust ja abi. Tagasi pöördunud lapsed, need 388 last, kes on küüditamiselt õnnestunud tagasi tuua – nende trauma on niivõrd sügav, et nende abistamiseks on vaja rahvusvahelist koostööd ja ekspertiisi. See on tegelikult nagu kujuteldamatus ulatuses, kui me räägime nendest lastest siin – ma tõingi näite, et lapsed on kogenud fosforpommide rünnakut –, ja see abi, mida nad vajavad Eesti peredelt, kes toetavad Ukraina peresid, spetsialistidelt, koolidelt, õpetajatelt, sotsiaalpedagoogidelt, kohalikelt omavalitsustelt ehk kõikidelt, kes saavad midagi teha, on täiesti vältimatu. Me peame seda tegema. Aga kui me võtame konkreetselt selle avalduse fookuse ja räägime laste tagasitoomisest, siis näiteks üks asi, mida Eesti saab rohkem teha, on see – seda ütlesid meile ka need mittetulundusühingud, kellega me Ukrainas kohtusime –, et igaüks, kes teab Ukraina last, kes on olnud Venemaal, võiks ettevaatlikult ja väga pieteeditundeliselt tema käest uurida, kas ta teab midagi näiteks teistest lastest, kes sinna maha jäid, kas ta oskab midagi öelda nimede, asjaolude kohta. Iga selline lüli on tegelikult oluline, et need lapsed üles leida ja tagasi tuua. Mu vastus oli nüüd väga kõikehõlmav. Aga see hõlmabki kõike. Nendes tegevustes ei ole midagi, mis läheks kuidagi vales suunas, kuni selleni välja, et nagu me oleme just äsja sõjategevuse puhul näinud, on Ukraina väed laskemoonapuuduse tõttu sunnitud taganema. Tõesti, laste aitamise kõrval on Ukrainal ilmselgelt vaja ka laskemoona ja relvastust. Seegi aitab lapsi kõige paremal moel.

Õnne Pillak, palun!

Aitäh! Ma arvan, et seda avaldust täna siin Riigikogus me toetame üksmeelselt. Mind üllataks, kui see oleks kuidagi teistpidi. Aga minu küsimus läheb pisut kokku Andre küsimusega. Mis on kõige paremad abivahendid just nendele MTÜ-dele, kes püüavad Ukraina lapsi koju tagasi aidata? Sa tõid ühe lahendusena võimaluse uurida nendelt lastelt, kes on juba Venemaalt kätte saadud. Aga kas Eesti riik saab neid MTÜ-sid kuidagi paremini aidata ja kuidas seda teha?

Aitäh! Eesti riik osaleb kõikides üleeuroopalistes õigusalastes algatustes, alates Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuse toetamisest kuni Europoli ja prokuratuuride koostöö toetamiseni. Nagu ikka, kui me jõuame sõjakuritegude uurimise ja kriminaaluurimiseni, siis on väga mõistlik, kui seda tegevust juhivad asjatundjad. Eesti Siseministeerium, Eesti politsei oma esindajate kaudu ja Eesti prokuratuur oma rahvusvaheliste esindajate kaudu on kõik selles võrgustikus. Kogu abi ja kogu koordineerimine, mis on vajalik, tuleb sedakaudu. Riigikogu ise on ju tegelikult varasemates avaldustes mitu korda rõhutanud selle genotsiidi lõpetamise olulisust ja ka neid õiguslikke aspekte kõige selle juures. Ka meie oma praeguses avalduses tugineme iseenesestmõistetavalt selgele rahvusvahelisele õigusele, mille rikkumisega Venemaa ja Valgevene tegelevad. Nii et uurimisorganite koostööd Eesti igati toetab. Me teeme kõik, mis me saame, Ukraina võidu heaks – see ei ole ainult uurimise toetamine, see on ilmselgelt ka relvastusega toetamine, rahaline toetamine, sõjapõgenike toetamine, igal viisil humanitaarabi andmine. Kogu tugi, mis on katkematult vajalik, on äärmiselt oluline. Aga ma tahaksin veel eriti üle rõhutada ühte asja. Me Riigikogu liikmetena kohtume teiste riikide esindajatega. Ärge jätke palun kasutamata mitte ühtegi võimalust teistes riikides ja teiste riikide esindajatele Ukraina teemat tõstatada ja seda rõhutada! See arusaamatuse ulatus, mis meist ka lääne pool on, on mõnikord täiesti uskumatult suur. Ma olen kuulnud selliseid argumente ka, et Ukraina toetamine nende valge nahavärvi tõttu on ebamoraalne, ja muid selliseid asju. See kõik vajab selgitustööd, mida me kõik Riigikogu liikmetena peame alati ja iga kord teistes riikides tegema.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Venemaa on kandnud Ukrainas sõdides tohutuid kaotusi, 400 000 sõdurit. Võib-olla see on ka üks Venemaa selline perversne idee, et taastada oma inimressurssi. Kas selline sõjakuritegu on 21. sajandil maailmas unikaalne, kas ainult Venemaa teeb seda? Ja kas on mingi võimalus neid lapsi Venemaalt kätte saada?

Ei, see ei ole kahjuks unikaalne. Rwandas [pandi toime] tegelikult täpselt samasugune sõjakuritegu. Laste röövimise ja äraviimise, nende ülikiirelt teise kultuuri assimileerimise, identiteedi kustutamise ning teistesse peredesse, teise kultuuri ja teise rahvusesse ümberasustamise kohta on teada juba [esimestest] kirjalikest allikatest. See on üks jäledamaid viise, kuidas teist rahvast alistada. Loomulikult on sellel nii palju nüansse, et me ei jõua nendel kõikidel peatuda. Aga kahjuks me teame ajaloolisest praktikast, et see on üks raskemaid asju. Ütleme, võib-olla siis, kui inimene on [võõrsil] surnud, võib [surnukeha] olla veel keerulisem tagasi tuua, aga ka küüditatud laste tagasitoomine ja oma juurte juurde tagasiviimine on ülikeeruline, seda võib öelda nii ajaloolise kogemuse kui ka tänapäevaste, hiljutiste sõdade põhjal.

Suur tänu teile! Rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni nimel teeb ettekande väliskomisjoni liige, hea kolleeg Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tahtsin alguses öelda, et mul on äärmiselt hea meel selle üle, et Riigikogu tegeleb selle avaldusega, sellepärast et neid kuritegusid ei tohi mitte mingil juhul maha vaikida. Aga tulen väliskomisjoni istungi juurde. Riigikogu väliskomisjoni istung toimus esmaspäeval, 12. veebruaril sel aastal. Istungit juhatas Marko Mihkelson. Osa võtsid komisjoni liikmed Maria Jufereva-Skuratovski, Ester Karuse, Eerik-Niiles Kross, Henn Põlluaas, Reili Rand ja Luisa Rõivas, puudusid Anti Poolamets, Juku-Kalle Raid ja Urmas Reinsalu. Päevakorras oli 97 Riigikogu liikme algatatud Riigikogu avalduse "Venemaa poolt küüditatud laste tagasitoomiseks Ukrainasse" eelnõu ettevalmistamine esimeseks lugemiseks. Marko Mihkelson ütles, et Riigikogu juhatus võttis käesoleva aasta 8. veebruaril 79 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse eelnõu menetlusse, määras juhtivkomisjoniks väliskomisjoni ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. veebruari kell 15. Ühtegi muudatusettepanekut eelnõu kohta ei esitatud. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 20. veebruaril, seda toetati konsensuslikult. Samuti otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Maria Jufereva‑Skuratovski, ka seda toetati konsensuslikult. Palun eelnõu toetada.

Suur tänu ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. (Maria Jufereva-Skuratovski tänab.) Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel, hea kolleeg Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav rahvaesindus! Täiemahuline sõda on kestnud kaks aastat. Selle avaldusega me juhime tähelepanu ühele genotsiidikuriteole, mida Venemaa on vältavalt korda saatnud selle sõja ajal. See on etnilise puhastuse läbiviimine okupeeritud aladel ja üks osa sellest etnilisest puhastusest on mitmekümne tuhande lapse küüditamine Venemaale. Samal ajal on sajad tuhanded lapsed okupeeritud aladel ning ka nende õiguslik olukord on äärmiselt habras. Me peame asetama oma nõudmise laiemasse konteksti. See laiem kontekst on selline, et rahvusvaheline üldsus, suuremad lääneriigid ei ole senini andnud õiguslikku kvalifikatsiooni sellele sõjale, mis toimub Ukraina rahva ja riigi vastu. See on genotsiid. Kuid üksnes väike grupp eri riikide parlamente on seda genotsiidiks nimetanud. Nii et selle sõja kvalifikatsioon algab tõest. Ja tõde tähendab selget määratlust: tegemist on genotsiidiga. Vene föderatsioon on terroristlik riik. Selles kvalifikatsioonis peab meie sõnum siit saalist olema ühemõtteline: rahvusvahelise üldsuse seisukoht peab olema see, et Vene föderatsioon sellest tulenevate järelmitega on terrorit sponsoreeriv riiki. Venemaal ei tohi olla kohta ÜRO Julgeolekunõukogus. See peab olema meie selge ja järjekestev poliitiline nõudmine. Loetud nädalate pärast toimuvad "Venemaa presidendivalimised", mille kaudu Vene president soovib ennast taas legitimeerida. Eesti Vabariik peaks võtma vastu selge seisukoha, et ta ei tunnusta nende valimiste tulemusi ega tunnusta Vene föderatsiooni presidendi mandaati, mis nendel valimistel tekib. Küünilise aktsioonina soovib Venemaa viia valimised läbi ka okupeeritud aladel sisuliselt samadel kuupäevadel, mil toimus Krimmi annekteerimine. Me ei tohiks lasta ka Vene föderatsiooni valimisi läbi viia meie riigi territooriumil. Tuleb leida õiguslik lahendus, kuidas seda tõkestada. Meie ei saa olla ega tohi olla osalised agressorriigi sõjakuritegude eest tagaotsitava riigipea legitimatsiooni aktsioonis. Laiema küsimusena tuleb ausalt öelda, et kuigi Katari vahendusel on õnnestunud väike hulk lapsi nagu vange Venemaalt vahetuse teel tagasi saada, peame me möönma ja tunnistama, et sisuline lahendus genotsiidisõja lõpetamiseks on sõjaline abi Ukrainale. Aga selles on olukord kehv. Läinud aastal kulutas Venemaa ligi 100 miljardi euro eest vahendeid sõja pidamiseks. Koos lääneriikide abiga oli Ukrainal seda jõudu vastu panna 80 miljardit. Euroopa Liidu riigid on vaid 0,075% oma SKT‑st kulutanud Ukraina sõjaliseks abiks, Ameerika Ühendriikide vastav näitaja on 0,1%. Seda on liiga vähe, ja arvestades, et täiemahuline sõda jätkub ja on kestnud juba kaks aastat, on ka liiga hilja. Olukord on tõsine, kui me vaatame Ukraina rinnet, ja meie sõnum siit saalist peab olema see: lääne kogukond peab veenvamalt panustama ning toetama Ukrainat tegudega, mitte paljusõnalise ja kauni retoorikaga – ehkki see iseenesest on ju õige, nagu me kuulsime Müncheni julgeolekukonverentsil –, et Ukraina saavutaks sellel aastal oma relvastuse ja moonaga sõjalise ülekaalu. See peab olema põhimõtteline paradigma muutus. Siit saalist on asjakohane kutsuda üles Ameerika Ühendriike viivitamatult lahendama see sisepoliitiline vastasseis ja andma 60 miljardi dollari ulatuses abi. Kui selle abi andmise otsustamine jääb määramatuks ajaks õhku, siis kukuvad Ameerika relvatarned Ukrainale võrreldes eelmise aastaga 12% tasemele ja sealt edasi läheb juba langevas joones kuni selle aasta suveni. Ukraina ei tule toime ilma lääne relvaabita. Keskne vastus sõja lõppemisele, Ukraina territooriumi vabastamisele ja kümnepunktilise rahuplaani elluviimisele saab olla ainult üks: lääneriigid peavad tugevamalt seisma Ukraina kõrval ja Ukrainat sõjaliselt toetama. Eesti ja teiste samameelsete riikide ülesanne on surve avaldamist jätkata ning rõhutada, et olukord on kehv ja olukord vajab põhimõttelist paradigma muutust. Selles valguses toetab Isamaa seda avaldust ühena poliitiliste deklaratsioonide reas, mis Eesti parlament on vastu võtnud. Kuid me peame oluliseks vahetu konkreetse sammuna, eriti praeguses dramaatilises kontekstis, millesse asetub Aleksei Navalnõi hukkamine Vene vanglas, määratleda Eesti Vabariigi selge ja ühemõtteline positsioon Venemaa "presidendivalimiste" suhtes. Eesti Vabariik määratles selle positsiooni siis, kui leidsid aset võltsitud valimised Aljaksandr Lukašenka taas legitimeerimiseks. Ja ma arvan, et on asjakohane, kui Eesti Vabariik määratleb selle positsiooni venitusteta veel lähema aja jooksul, sellel ajal, kui leiavad aset Venemaa "presidendivalimised". Nii et täna oleme mõtetes kõigi nende peredega, kelle lapsed on oma kodumaalt ära võetud, ning avaldame neile meie kogu südamest tulevat toetust, lugupidamist ja truudust. Kuid teha on läänel väga palju, sõnadest ei piisa. Aitäh!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kalev Stoicescu. (Kalev Stoicescu palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meie tööd! Täna me kinnitame peatselt avalduse, mille teema on väga selge, kuid kahjuks ka väga sünge. Putini Venemaa on alates 2014. aastast, kuid eriti viimase kahe aasta jooksul Ukrainas toime pannud kirjeldamatuid kuritegusid, mida tsiviliseeritud maailm mõistab hukka. Putini mõrtsukad tapsid ukrainlasi kuklalasuga Butšas, poolteist tuhat Mariupoli elanikku hukkus linnateatris võimsa pommitabamuse tagajärjel. Nende ja paljude teiste rahulike inimeste, sealhulgas laste ja vanurite eluküünal kustus ühe hetkega. Meie tänane avaldus puudutab sõjakuritegu, mille barbaarne Venemaa on toime pannud Ukraina laste vastu. Ukraina lapsi on Venemaale küüditatud ning seal võõrastele "lapsendamiseks" antud või lastekodudesse viidud. Nad on elus, kuid nende elu on rikutud, kuni nad saavad kodumaale, vabasse Ukrainasse tagasi pöörduda. Lapsed on kõige nõrgemad. Putini kuritegelik režiim näitab oma võimu ja tõelist palet, karistades kõige nõrgemaid. Venemaal ametlikult laste õiguste eest vastutav Maria Lvova-Belova väitis eelmise aasta juuli lõpus, et Venemaale on viidud üle 700 000 Ukraina lapse, ning et temagi "lapsendas" Ukrainast küüditatud teismelise poisi. Ukraina inimõiguste aktivistid ja teised allikad räägivad väiksematest arvudest, kuid ikkagi sadadest tuhandetest. Nimepidi on identifitseeritud vähemalt 20 000 küüditatud last. Tegemist on kolossaalse genotsiidi mõõdus kuriteoga, olgu lapsi viie- või kuuekohaline arv. Täpset arvu ei pruugi me veel aastaid teada. Lvova-Belova on koos verise diktaatori Putiniga Rahvusvahelise Kriminaalkohtu arreteerimisorderil, mille ICC andis välja 17. märtsil 2023. See on seni ainus sõjakuritegudega seotud süüdistus Venemaa timukatele ja laste küüditajatele. Ma loodan siiralt, et igati teenitud süüdistusi tuleb järjest. Ukraina laste küüditamise kohutav saaga ei ole lahutatav käimasolevast tragöödiast, mille põhjus on revanšism ja imperiaalsed ambitsioonid. Putini režiim on ukrainlasi venelaste silmis ja peades dehumaniseerinud. Venelased oma arust justkui ei tapagi Ukrainas päevast päeva inimesi, vaid mingeid väidetavaid fašiste, kes polegi inimesed ja keda tulebki nimelt tappa, nende lapsi tulebki endale varastada, et neist "õigeid inimesi" kasvatada, see tähendab, et teha neist lastest omasuguseid, empaatiata agressiivseid olendeid, sest vaevalt et küüditatud lapsed antakse sellistesse peredesse ja asutustesse, kus neid ei kasvatata "patriootlikult". See on lihtsalt jube. Viis osaliselt või täielikult okupeeritud Ukraina oblastit on kümne või viimase kahe aastaga muutunud pea täielikult, sealhulgas kohalik rahvastik, keda Venemaa on tapnud, filtreerinud, arreteerinud, piinanud ja küüditanud. Sajad tuhanded lapsed ei ole jäänud puutumata. Venemaa on varastanud kokku pea 6 miljonit Ukraina kodanikku. Kõigepealt umbes 3 miljonit aastal 2014 Krimmis ja okupeeritud aladel Donbassis ning alates kahe aasta tagusest ajast veel umbes 3 miljonit. Head kolleegid! Eesti ehitas armsa ja moodsa lasteaia, kus ma olen ise ka viibinud, 160 lapsele Ovtrutši linnakeses Žõtomõri oblastis, et anda sealsetele lastele häid tingimusi ning pakkuda neile eelkõige rõõmu ja lootust. Kuid mida teeb Venemaa? Ta hävitab Ukrainas lasteaedasid ja laste mänguväljakuid. Mida teeb monstrum nimega Putin? Ta esineb – nagu veristele diktaatoritele omane – laste taustal, justkui tema kingiks neile õnneliku elu. Selle asemel ta varastab ukraina lastelt kodu, kodakondsuse, lapsepõlve ja rahvusliku identiteedi. Ukrainast küüditatud lapsi – nagu ka Vene noori – ajupestakse ja indoktrineeritakse. Neile süstitakse militarismi ja kurjust niipea, kui nad õpivad kirjutama ja lugema, isegi veel varem, kahjuks. Eestis sündinud tänapäeva lapsed ja noored on kõik ilmale tulnud vabas, demokraatlikus ja sõltumatus riigis, nad ei mäleta ega saagi mäletada okupatsiooni rubla ja Vene sõduri kirsasaapaid. Tuleb aeg, mil kõik Eestis sündinud ja elavad inimesed on sündinud vabal maal. See on saatus, mida väärivad ka ukraina lapsed, kelle vanemad võitlevad nüüd omaenda ja oma laste tuleviku eest. Tänane Riigikogu avaldus on sümboolne, kuid poliitiliselt ja moraalselt tugev akt. Sellega me nõuame õigust ja õiglust. Kõik ukraina lapsed peavad kunagi oma kodumaale ja oma kodudesse tagasi pöörduma. See on nende võõrandamatu õigus. Venelastest sõjakurjategijad peavad vastutama. Slava Ukraini! Ukrainski diti pridut dodomu! Aitäh!

Suur tänu! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Eerik‑Niiles Krossi. (Eerik‑Niiles Kross palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Ma mõtlesin päris pikalt, kuidas tänast kõnet sisustada – väga emotsionaalne teema, väga raske teema –, ja lõpuks leidsin, et võib-olla on faktidest rääkida ja õigusest rääkida kõige mõjusam. Ma alustan ühe tsitaadiga. See kõlab nii: "Mida rahvad suudavad meile anda meile sobiva hea vere näol, selle me võtame, kui vaja, röövides nende lapsi ja kasvatades nad siin koos meiega üles. See, kas rahvad elavad jõukuses või surevad nälga, huvitab mind ainult niivõrd, kuivõrd me vajame neid oma kultuuriorjadeks. Muidu ei huvita see mind vähimalgi määral." Nii ütles saksastamise riigikomissar Heinrich Himmler aastal 1943. Sedasorti tsitaadid ja nendega kaasnenud natside tegevus on tegelikult see, kust kasvas välja rahvusvaheline õigus, mis peab genotsiidi kõige suuremaks või üheks suurimaks inimsusvastaseks kuriteoks, mida on võimalik sooritada. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 2 loetleb viis tegu, mida inimkond peab genotsiidiks. Need teod peavad olema toime pandud kavatsusega hävitada osaliselt või täielikult rahvuslikke, etnilisi, rassilisi või usulisi üksusi. Loetletud on viis tegu, kolm nendest on otseselt või kaudselt seotud lastega. Üks neist kõlab nii: "Laste sunniviisiline ümberpaigutamine ühest üksusest teise on genotsiidikuritegu." Venemaa liitus genotsiidi vältimise konventsiooniga juulis 1949, nii et iroonilisel moel paar kuud pärast märtsiküüditamist. Genfi neljanda konventsiooni – see on konventsioon tsiviilisikute kaitseks sõja ajal – artikkel 50 ütleb: "Kaitstud isikute üksikud või massilised ümberasustamised, samuti nende küüditamine okupeeritud territooriumilt okupeeriva riigi või mõne muu riigi territooriumile, olgu see okupeeritud või mitte, on mis tahes põhjustel keelatud." Sama konventsioon ütleb veel: "Okupeeriv riik ei või mitte mingil juhul muuta laste isiklikku seisundit ega arvata neid talle alluvate rühmituste või organisatsioonide koosseisu." Genfi neljas konventsioon rõhutab ka, et lastele hariduse andmisel peab okupeeriv riik tagama, et seda teeks samast kodakondsusest, sama keelt kõnelevad ja sama usku isikud. Venemaa liitus Genfi neljanda konventsiooniga 1949. aastal, olles üks selle algatajaid. Tänase avaldusega seoses võib-olla kõige olulisem või vähemalt sama oluline on lapse õiguste konventsioon. Juba selle preambul rõhutab iga rahva traditsioonide ja kultuuriväärtuste tähtsust lapse kaitsmisel ja tema harmoonilises arengus. Selle konventsiooni artikkel 29 ütleb: "Osalisriigid on jõudnud kokkuleppele, et lapse haridus on suunatud: [---] austuse kasvatamisele lapse vanemate, tema oma kultuuriidentiteedi, keele ja väärtuste, tema elukohamaa rahvuslike väärtuste, tema sünnimaa vastu ja teiste, tema omast erinevate kultuuride vastu." Venemaa liitus ka selle konventsiooniga selle algatamisel 1989. Praegu rikub Venemaa selle konventsiooni 41 sisuartiklist kõiki punkte. Täna ei ole ilmselt see päev, kus me peaksime rääkima kõikidest teistest Venemaa õigusrikkumistest. Ka Genfi konventsioonide peaaegu iga punkti rikub Vene föderatsioon jätkuvalt iga päev. See ei ole meile muidugi midagi uut. Kuu aja pärast möödub 75 aastat märtsiküüditamisest. Selle käigus küüditas Nõukogude Liit Eestist mõne päeva jooksul Venemaale 20 702 inimest, nendest 29,8% ehk ligi kolmandik olid lapsed. Ukrainast algasid esimesed sundküüditamised taas kohe märtsis 2022. Me teame, et kahjuks küüditamine on Vene okupatsioonide tavapraktika. Juba märtsis 2022 teatas Venemaa nõndanimetatud laste õiguste volinik Maria Lvova-Belova, keda Rahvusvaheline Kriminaalkohus kahtlustab sõjakuritegudes, et rühm Mariupolist Venemaale viidud Ukraina lapsi oli alguses kinnitanud oma Ukraina identiteeti, kuid sellest ajast alates on see muutunud armastuseks Venemaa vastu. 22. märtsil 2022 teatasid Ukraina ja USA võimud, et Vene väed on Donetski ja Luganski oblastitest röövinud rohkem kui 2300 last. Mais 2022 allkirjastas Putin dekreedi, millega lihtsustati Ukraina orbude või vanemliku hoolitsuseta laste lapsendamist Venemaal. See lihtsustas neile ka Venemaa kodakondsuse andmist. 11. aprilliks 2022 oli ÜRO andmetel Ukraina 7,5 miljonist lapsest ühel või teisel põhjusel oma kodukohtadest ära viidud kaks kolmandikku. Ukraina inimõiguste volinik Ljudmila Denissova ütles tollal, et Venemaale on küüditatud üle 120 000 lapse, ja juba mai lõpuks oli see arv 238 000. Juunis 2022 teatasid Ukraina võimud, et Venemaale on saadetud 1,9 miljonit ukrainlast, kellest üle 300 000 olid lapsed. Venelased lahutavad rutiinselt lapsi oma vanematest nõndanimetatud filtratsioonilaagrites. Filtratsioonilaagrite süsteem on vana, see on teise maailmasõjaaegne süsteem, mis on ka praegu kasutusel. On dokumenteeritud lapserööve filtratsioonilaagrites. Näiteks ühes Amnesty Internationali raportis tsiteeritakse 11-aastast poissi, kes oli sellises laagris oma emaga. Tsitaat on selline: "Nad viisid mu ema teise telki. Teda küsitleti. Nad ütlesid mulle, et mind võetakse mu ema juurest ära. Nad ei öelnud mulle midagi selle kohta, kuhu mu ema läheb. Üks daam Novoazovski lastekaitsest ütles, et võib-olla lastakse mu ema vabaks. Mul ei ole lastud oma ema rohkem näha, ma ei ole sellest saadik temast mitte midagi kuulnud." Vene ametnikud on otse öelnud, et nende eesmärk on asendada Ukraina laste igasugune kiindumus kodu vastu armastusega Venemaa vastu. See on tsitaat. Lapsed paigutatakse Venemaale saabudes lastekodudesse ja allutatakse ümberkasvatamisele. 2022. aastast alates on Venemaa valitsus rajanud Venemaal ja Krimmis vähemalt 43 lastelaagrit. Laagrite võrgu peamiseks eesmärgiks on kuulutatud Ukrainast pärit laste integreerimine Venemaa valitsuse nägemusse rahvuskultuurist, ajaloost ja ühiskonnast.

Hea kolleeg, aeg on täis saamas. Kui keegi ei vaidlusta, siis annan minuti veel. Kui keegi vaidleb vastu, siis …

Kas ma võin minuti …?

Üks minut, palun!

Vene riik kasutab Ukrainast röövitud lapsi propaganda eesmärkidel. Vene riigi narratiiv on see, et suurejooneline Vene riik päästab hüljatud lapsed sõjast ja natside käest. Röövitud lapsi demonstreeritakse valitsuse sõda toetavatel rahvakogunemistel, neid näidatakse Vene televisioonist tänamas Vene sõdureid nende päästmise eest. Näidatakse kaadreid Vene ametnikest, kes jagavad äsja saabunud röövitud lastele kaisukarusid. Lapsi kasutatakse pantvangidena nende vanemate terroriseerimisel. Ma võiksin pikalt jätkata, aga juba selle kõne pidamine rikub meil kõigil tuju. Ent see peakski võib‑olla olema eesmärk. (Juhataja annab märku, et aeg on täis.) Tahaksin veel meenutada, et meie hea kolleeg Ants Laaneots oli üheaastane, kui ta küüditati, seesama võim küüditas ta. Me teame, mis temast sai. Me loodame, et Ukrainast küüditatud lastest saavad samamoodi ukrainlased, nagu Antsust sai eestlane, ja seda rutem, kui läks Antsul. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Vabandan kolleegide ees, et lubasin üle aja minna. Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tanel Kiik, palun! Volitus kenasti olemas.

Palun ka kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ametikaaslased! Head kuulajad! Eesti inimesed, ukrainlased ja kõik Ukraina toetajad! See on väga sümboolne, et Riigikogu arutab käesolevat toetusavaldust just nimelt rahvusvahelisel sotsiaalse õigluse päeval. See päev on mõeldud meenutamaks, kui palju meie hulgas on inimesi, kes on millestki ilma jäetud, kes elavad vaesuses, kellel ei ole võrdseid võimalusi, kelle inimõigusi ei austata, ja kui palju on maailmas ikka veel probleeme sotsiaalse kaitse tagamisega. Venemaa tegevus Ukrainas ründab ju kõiki neid sotsiaalse õigluse väärtuseid, hävitades inimeste elusid, tekitades vaesust, ilmajäetust, rikkudes inimõigusi ja tuues kaasa tegelikult globaalse mõõtmega probleeme. Head kolleegid! Ma usun, et me kõik mäletame ligi kahe aasta tagust hommikut, mil Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas algas. Mina olin siis – ilmselt sarnaselt tuhandete kaasmaalastega – end valmis sättimas, et tulla Toompeale 24. veebruari varahommikul riigilipu heiskamise tseremooniale. Meie riigi pidupäev muutus aga sekunditega traagiliseks päevaks Ukraina riigile ja rahvale, tuues kaasa hirmu ja hävingut, mis kestab siiani. Algne lootus ja paljude ootus sõja kiirest lõpust asendus peagi arusaamaga, et Venemaa on valmis pidama aastatepikkust kurnamissõda ega tagane oma sõjalistest eesmärkidest, kuni teda selleks ei sunnita. Ma olen ka ise sõja ajal kahel korral Ukrainat külastanud ning näinud palju inimlikku vaprust ja kindlameelsust, aga ka sünget muret, lohutamatut leina ja hävitustööd. Rusudeks lastud koolimajast veelgi raskem oli külastada sõjas hukkunud laste mälestuspaika Kiievis. Selliseid mälestuspaiku ei peaks maailmas üldse olema. Selliseid lapsi, kes sõjas hukkuvad, ei peaks olema. See tapetud laste pilte ja mälestust kandev memoriaal meenutab talumatut julmust ja ebaõiglust, mida Venemaa hävitustöö on Ukraina peredele kaasa toonud. Iga päev, mil Venemaa agressioonisõda kestab, on röövitud päev Ukraina lastelt ja peredelt. Ukrainlased on suur ja suure hingega rahvas, kuid me teame, et nad vajavad meie tuge võitluses ülekaaluka vastasega. Kurjuse võiduks pole tarvis muud kui heade inimeste tegevusetust, on öelnud inglise kirjanik Edmund Burke. Me pole valinud tegevusetuse teed, kuid peame iga päev endalt küsima, kas see, mida teeme, on piisav. Kuni Venemaa sõda Ukraina vastu kestab, saab kahjuks vastus olla ainult üks: vaba maailm peab suurendama oma ühiseid jõupingutusi Ukraina toetamisel, et Venemaa sõjamasin võimalikult kiiresti peatada. Selleks on vaja majanduslikku ja sõjalist abi, aga ka ühemõttelist rahvusvahelist toetust. Euroopal, Ameerika Ühendriikidel ja vabal maailmal pole moraalset õigust väsida ajal, mil Ukraina naised ja mehed hoiavad rinnet Euroopa ja kurjuse impeeriumi vahel. Venemaa on sõja ajal tapnud tuhandeid ja kodudest küüditanud kümneid, kui mitte sadu tuhandeid Ukraina lapsi. Mitte keegi meist ei tea ohvrite koguarvu. Me ei tea, kas seda üldse on kunagi võimalik teada saada. Aga me ei tohi unustada, et ükski laps ei ole statistika. Iga laps on ainulaadne ning väärib õnnelikku ja rahulikku lapsepõlve turvalises kodus, oma kodus. Venemaa õõvastav tegevus on ebainimlik ja aegumatu sõjakuritegu, mille toimepanijad tuleb vastutusele võtta. Ja kõige kiirem viis seda teha on toetada igakülgselt Ukrainat, et see sõda lõppeks. Me ei saa loota selle peale, et Venemaa väsib või et Venemaa murdub või et Venemaa loobub oma imperialistlikest ambitsioonidest. Elu on näidanud, ajalugu on näidanud, et seda ei juhtu. Venemaa ei peatu ise, Venemaa tuleb peatada. See sõda on kestnud peaaegu kaks aastat ja kestab veel. Tänaseks on ka kõige naiivsemad poliitikud loodetavasti mõistnud, et Putini Venemaa eesmärk on kogu Ukraina anastamine ja uue maailmakorra kehtestamine. Siis on ainult aja küsimus, kes on järgmine. Ainuke viis Venemaa peatamiseks ning Ukraina laste sõjast ja kannatustest päästmiseks on Ukraina täielik võit Venemaa üle. Ja siin on oluline, et Eesti ja teiste Euroopa riikide poliitikud ja riigijuhid ei piirduks deklaratiivsete avaldustega, ei piirduks pelgalt sõnadega, vaid sõnadega koos käiksid teod. Tänane avaldus on kindlasti samm õiges suunas, see on vajalik, see meenutus, see meeldetuletus on oluline, aga veelgi tähtsam on just nimelt rahaline annetamine, vabatahtlik töö ja tegevus, majandusliku ja sõjalise toe pakkumine. Ainult niimoodi saame ka päriselt kaasa aidata sellele, et Venemaale küüditatud lapsed saaksid tagasi toodud oma koju, Ukrainasse. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Anti Poolametsa.

Lugupeetud juhataja! Head saadikud! Jaanika Merilo on tegelenud Ukraina laste tagasitoomisega Ukrainasse. Tema sõnul on iga lapse tagasisaamine nagu erioperatsioon, millest võtab osa vähemalt kolm riiki. Tõelised läbirääkimised iga lapse pärast. Ta selgitas, et lapsi otsitakse avatud ja suletud allikate kaudu. "Oleme leidnud tuhandeid lapsi, aga leidmine on praegu tõesti arhiveerimiseks ja läbirääkimiste alustamiseks. Kurb on see, et aeg on meie vastu, sest lapsed muutuvad, neid on üha raskem leida, neile antakse vene pass, osad lapsendatakse vene perede poolt. See on selline võidujooks ajaga." Jaanika Merilo usub, et lapsed aitaks Venemaalt tagasi perekonna juurde rahvusvaheline surve ja sanktsioonid. Tõsi, see on väga õige tähelepanek. Ja kui me täna selle avalduse vastu võtame, siis me peame küsima, mis sellele järgneb. Ma arvan, et sellele peaks järgnema Välisministeeriumi oluliselt innukam tegevus selles valdkonnas. Tõsi, meie Välisministeerium on niigi ülekoormatud, et pingutada Ukraina toetuse nimel, aga see on valdkond, mis peaks puudutama kõiki riike, kes arvavad midagi rahvusvahelise õiguse kohta. Ja usun, et siin on ka meil oma roll, sest parlamendidiplomaatia on Eestis ülimalt tähtis, arvestades meie väikest diplomaatilist korpust. Meil on suur panus. Ehk me peame väljas käima, me peame delegatsioonidega minema teemasid selgitama, ka sõprusrühmade formaadis. See on meie panus, mida me saame anda juba järgmistel kuudel. Jah, muu maailm võib olla imestunud selle üle, mida Venemaa teeb. Mina ajaloolasena ei ole imestunud. Ja siit ka meie ülesanne selgitada Venemaa ilustamata ajalugu, sest impeerium on läinud maksma terveid rahvaid. Tuletan meelde, et genotsiid ei ole bolševike väljamõeldis. Genotsiidi pani Tsaari-Venemaa toime juba 19. sajandil ja varem. Mäletame kas või Eesti vallutamist põhjasõja ajal. Minu koduvald tehti lihtsalt tühjaks, seal ei olnud enam kedagi. Olid üksikud majad, kus elas kroonik Kelch, kes kirjutas hävitustööst, mille kohta me saame täna lugeda. Või tšerkesside genotsiid, Kaukaasia rahvaste genotsiid, mis algas 1864. aastal ja lõppes 1867. aastal. Tšerkessia piirkonnas elanud väikerahvad hävitati või saadeti välja 95% ulatuses. See oli tsaariaeg ja see ongi Vene impeeriumi ehituse metoodika: hävita, kui keegi vastu hakkab. Nii et meid ei tohiks see kõik üllatada, aga meie ülesanne on teha selgitustööd, et selles ei ole midagi uut. Me peame rääkima ajaloost, enda ajaloost. Ja näiteks, ma tunnen, et me räägime liiga vähe … Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… iseennast ja meie naaberrahvaid puudutavast. Ingerlaste genotsiid – see maa on tühi, nad on deporteeritud. Ainuüksi lühikese ajaga hävitati mahalaskmise teel 8000 ingerlast. Kas me räägime sellest piisavalt? OSCE raport, mis puudutas küüditatud Ukraina lapsi, tõdes, et tegu on sõjakuriteoga. Muuseas märkisid nad, et küüditatud lapsed viiakse keskkonda, kus nad on eemaldatud ukraina keelest, kultuurist, kommetest ja religioonist. Ja on juhtumeid, kus needsamad lapsed pannakse läbi viima sõjalist treeningut. Ehk siis see on ümberkasvatamise viis oma kodumaa vastu. See meenutab Osmanite impeeriumit, kus oli väga mõjukas militaarne üksus, janitšaride üksus, mis koosnes vallutatud maade rahvastelt ära võetud lastest, kellest tehti kõige julmem Türgi armee üksus. Ei midagi uut siin ilma peal. Venemaa kasutab Osmanite kõige julmemaid meetodeid. Meie ülesanne on ka koputada nende riikide südametunnistusele, kellega meil on raske läbi käia praeguse sõja kontekstis, kas või Hiina südametunnistusele, ja küsida: "Kas teile mõni rahvusvahelise õiguse norm kehtib ka? Kas rahvusvaheline õigus kehtib ainult siis, kui see teile meeldib, või kehtib see üldiselt?" Ma arvan, et Hiina ametnikud on kimbatuses. Ehk me peame lõpetama ära rahvusvahelise õiguse tõlgendamise sellisel moel, et kui agressor vallutab kedagi, siis see on kena, küll leitakse põhjendus, aga ohvritest ei räägi keegi. Me peame lõpetama sellise täiesti variserliku rahvusvahelise õiguse tõlgenduse. Ja see on ka meie kätes. Eesti ühiskonna vägivallaarmid on siiani kinni kasvamata. Me teame, me saame aru, mida Ukraina tunneb. Ka meie ümber on veel inimesi, kes lastena küüditati. Soovitan kõigil tutvuda Peep Varju raamatuga "Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941 kui genotsiidi- ja sõjakuritegu". Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Andrei Korobeiniku. (Andrei Korobeinik küsib lisaaega.) Ja kolm minutit lisaks ka.

Head kolleegid! Olen Eerik-Niilesega täiesti nõus, et tänane teema ei ole kaugeltki positiivne. Aga ta ei saagi olla ja ta ei peagi olema. Ukraina sõda ei saa muutuda tavapäraseks osaks meie elust. Sõda on tragöödia ja eriti on see tragöödia lastele. Täna on meil päevakorras eriti emotsionaalne teema: süstemaatiline ukraina laste küüditamine Venemaa ja Valgevene poolt. See tegevus on selge sõjakuritegu, mis nõuab meie ühist ja resoluutset hukkamõistu. Siin saalis tekkis küsimus, kas see üks avaldus muudab midagi põhimõttelist. Aga iga samm loeb ja see on vaid üks väike samm Ukraina laste heaks. Sellele sammule peavad järgnema välispoliitiline surve ja konkreetsed tegevused ukrainlaste päästmiseks. Aga pikk tee algabki ühest sammust. Ka mina olen nõus, et Eesti saab ja peab tegema palju enamat. Sõda jätab jälje laste psüühikale terveks eluks. Eesti panus võib olla ja peab olema suur. Kui sõda lõpeb, siis meie toetus Ukraina taastamiseks võib seisneda ka laste psühholoogilises abistamises. Abistama peame neid lapsi, kes pöörduvad Ukrainasse tagasi sõja ajal, neid, kes pöörduvad sinna peale sõja lõppu, ja ka neid, kes elavad sõjaõudusi läbi Ukrainas. Ka meil Eestis elab tuhandeid Ukrainast tulnud lapsi, kes käivad Eesti koolides ja lasteaedades. Riik, omavalitsused, koolid, õpetajad ja lihtsalt head Eesti inimesed teevad nende laste heaks palju, kuid peame silmas pidama, et nende olukord täna on psühholoogiliselt väga raske. Nad teavad, mis toimub nende kodumaal. Ukrainasse on jäänud nende kodu ja paljud nende lähedased. Head kolleegid! Me ei saa harjuda sellega, et sõda võib muutuda rutiiniks. Selle avaldusega mõistame ühiselt hukka Venemaa ja Valgevene tegevuse ning nõuame küüditatud laste vabastamist ja turvalist tagasipöördumist Ukrainasse. Selle avaldusega kutsub Eesti kõiki riike tegema koostööd, et toetada küüditud laste toomist nende kodumaale. Üksinda saame teha palju, kuid Eesti roll liitlaste konsolideerimiseks on olnud viimastel aastatel suur ja peab selliseks jääma. Tänase avalduse vastuvõtmine Eesti Riigikogus on väike, kuid väga vajalik samm. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Tänan siiralt kõiki läbirääkijaid, samuti ettekandjat väga sisukate ja jõuliste avalduste eest. Suur tänu teile! Head kolleegid, selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi 375 AE lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele 79 Riigikogu liikme esitatud Riigikogu avalduse "Venemaa poolt küüditatud laste tagasitoomiseks Ukrainasse" eelnõu 375. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 79 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Riigikogu avalduse "Venemaa poolt küüditatud laste tagasitoomiseks Ukrainasse" eelnõu on avaldusena vastu võetud.