Запрос о смертях, связанных с наркотиками (№ 496)

Algse päevakorraprojekti järgi [päevakorrapunkt] nr 4: Riigikogu liikmete Andrei Korobeiniku, Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 15. mail 2023 esitatud arupärimine narkootikumidega seotud surmade kohta, arupärimine numbriga 496. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu! Head kolleegid! Austatud minister! See on meil teine või kolmas katse, aga nüüd õnneks me teineteist leidsime ja siin me oleme. Arupärimine puudutab narkosurmade arvu, mis on Eestis vahepeal olnud Euroopa Liidu kõrgeim näitaja. Paljud seostavad seda näitajat sellega, et meil on kergesti kättesaadavad kergemad mõnuained, nagu kanep. Samas riikides, kus kanep on legaliseeritud, on narkoüledoosist [põhjustatud] surmade arv protsentuaalselt tunduvalt väiksem. Ja siit ka mitu küsimust. Kas riik kavatseb midagi ette võtta selleks, et me sealt edetabeli tipust saaksime veidi allapoole? Teiseks: mis on ministeeriumi ja ministri vaade sellele, kas kanepi kättesaadavus või/ja kanepi legaliseerimine mõjutaks seda surmade arvu positiivses või negatiivses suunas? Ja on veel paar küsimust. Loodan sisulist arutelu. Aitäh!

Aitäh! Palun arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Arupärimine nr 496 on esitatud Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt küll juba kevadel, aga arvestades seda, et eelmisel aastal tuli ilmselt jälle üle mitmete aastate narkosurmade rekord, on see erakordselt päevakajaline. Esimene küsimus puudutabki seda, millised on peamised põhjused narkootikumidega seotud surmade esinemiseks Eestis. Kuidas erinevad need põhjused teistes riikides, ka nendes, kus kanep on legaliseeritud, olevatest surmapõhjustest? Kui me Eestis vaatame viimast 20–22 aastat, siis perioodil 2002–2017 oli enamik uimastite üleannustamisest tingitud surmajuhte seotud fentanüüliga ja selle derivaatide või analoogidega. Me rääkisime fentanüülisurmade lainest. Tegemist on illegaalse uimastiga ning Politsei‑ ja Piirivalveameti töö ja julgeolekuorganite töö oli väga hea ja fentanüüli kättesaadavust piirati oluliselt. Selle tulemusel perioodil 2017–2022, kuna fentanüüli kättesaadavus oli kehvem, fentanüülisurmade arv vähenes ja narkosurmade arv tervikuna kukkus. Aga selle asemel ilmusid Eesti uimastiturule ülikanged nitaseeni ainerühma kuuluvad sünteetilised opioidid ja pärast fentanüüli kättesaadavuse vähenemisest tingitud surmade langust 2022. aastast jälle narkosurmade arv kasvab. Peale sünteetiliste opioidide ehk fentanüüli ja nitaseenide on Eestis üledooside puhul levinud uimastid ka amfetamiin ja kokaiin, ka nendega on seotud surmajuhtumeid. Samas tuleb mainida, et üledoosisurmad, isegi kui peamiseks põhjuseks on kokaiin, amfetamiin, fentanüül, on enamasti seotud mitme erineva aine tarvitamisega. Tavaliselt lisanduvad ka retseptiravimite leiud veres: uinutid, rahustid, antidepressandid. Eesti praegune pilt on selline. Et ka arvuliselt illustreerida, siis aastal 2020 ehk pärast seda, kui oluliselt vähendati fentanüüli kättesaadavust, oli meil narkosurmasid 31. Aastal 2021 see kasvas mõnevõrra: 39 surma peale. Aga 2022. aastal, kui nitaseenid turule jõudsid, oli narkosurmade arv juba 80. Ja eelmise aasta üheksa kuu kinnitatud seis on 90 surma, aga selline esialgne info eelmise aasta narkosurmade koguarvu kohta on 117. See number võib veidi täpsustuda. Aga see on ikkagi märkimisväärne kasv: kui 2022. aastal oli 80 narkosurma, siis 2023. aastal oli umbes 117 narkosurma. Riigiti on uimastite tarvitamise profiil väga erinev, kuid ka teistes riikides põhjustavad enim üledoose sünteetilised opioidid. Neile järgnevad amfetamiin ja kokaiin ja erinevate retseptiravimite väärkasutamine. Üldpilt on üledooside puhul sarnane, vaatamata sellele, et tarvitamise mustrid võivad olla erinevad. Riikides, kus kanep on erinevatel tingimustel legaliseeritud, üldiselt ei ole legaliseerimine mõjutanud üleannustamise põhjuseid. Näiteks USA‑s on just eespool mainitud kangete sünteetiliste opioidide ja nende kombinatsioonide tarvitamine põhjustanud enim surmajuhtumeid. Teine küsimus: "Millised on hetkel kehtivad strateegiad narkootikumidega seotud probleemide lahendamiseks, eriti narkootikumidega seotud surmade vähendamiseks? Kas olemasolevad strateegiad ja meetmed on osutunud efektiivseteks?" Valdkondlik suunaseadja on meil aastani 2030 kehtiv Eesti narkopoliitika valge raamat, mille rakendamise eest vastutavad Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium ja Siseministeerium. Viis peamist tegevussuunda narkopoliitika valges raamatus on: esiteks, ennetus; teiseks, ravi ja toe pakkumine; kolmandaks, kahjude vähendamine; neljandaks, turg ja müük; ja viiendaks, karistused. Näiteks kahjude vähendamise eesmärgina on [2030]. aastaks sõnastatud, et ükski inimene ei sure Eestis narkootikumide tarvitamise tagajärjel. Ja selle saavutamiseks, täpsemalt siis narkootikumi üledoosist tingitud surmade vähendamiseks, väljastatakse abivajajatele naloksooni ehk opioidi antidooti, mille väljakirjutamise õigus on 2022. aasta lõpust ka retseptiõigusega õdedel. Praegu me töötame selles suunas, et naloksoon jõuaks ka apteegi käsimüüki. Et tõepoolest, kui on teada, et on opioidi üledoos, siis naloksooni abil on võimalik elu päästa. Naloksooniprogrammi kasvav kasutamine annab kinnitust, et juba praegu on õnnestunud naloksooni ja teiste olemasolevate meetmetega ennetada või ära hoida narkosurmi. Ja töös on ka patrullpolitseinike varustusse naloksooni ninasprei lisamine. Ühelt poolt tuleb politseinikke koolitada, millal ja kuidas naloksooni kasutada, ja teiselt poolt tuleb neile naloksooni ninasprei [varustusse lisada]. See tähendab, et kui tulevikus politsei jõuab kannatanu juurde enne kiirabi, siis on võimalik anda esmaabi naloksooni manustades kuni kiirabi tulekuni. Teisalt valmistatakse ette narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muudatust, mis tuleb ka siia saali arutellu ja mis loob tingimused uute psühhoaktiivsete ainete käsitlemiseks. See tähendab, et Maksu‑ ja Tolliametil ning Politsei‑ ja Piirivalveametil on võimalik saada uued psühhoaktiivsed ained kiiremini turult ära ja seeläbi kaitsta rahva tervist. Praeguse seaduse järgi võtab see turult eemaldamine liigselt aega. Lisaks küsimus: "Kas olete kaalunud kanepi legaliseerimist nagu seda on teinud mitmed riigid? Kui jah, siis millistel alustel ja millised on olnud peamised argumendid selle idee kasuks või kahjuks?" Eestis ei ole kaalutud kanepi legaliseerimist, sest tõenduspõhised uuringud viitavad legaliseerimise ja tarvitatava koguse seosele ja seega ka vaimse tervise probleemide kasvule. Eestis tõesti ei ole valimisprogrammides olnud kanepi legaliseerimist tugevalt sees, ei ole olnud valimisaegseid debatte sel teemal, et mis erinevate erakondade seisukohad on. Ka ametis olev koalitsioon koalitsiooniläbirääkimistel kanepi legaliseerimise teemat ei arutanud, koalitsioonilepingus seda kajastatud ei ole. On see siis narkopoliitika valge raamat või rahvatervishoiu seadused Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas – selliste strateegiliste dokumentide juures ei ole isegi mainitud kanepi legaliseerimist. Eestis on väga palju inimesi tööturult eemal sõltuvusmuredega. Vaimse tervise teenuste ja teiste teenuste kättesaadavus on piiratud. Ja hetkel ei ole Euroopast selliseid häid näiteid, et tõepoolest kanepi legaliseerimisega on võimalik kahjusid vähendada või kuidagi paremat rahva tervise tulemust saavutada. Ei Kanada ega USA narkopoliitika muudatused ei ole positiivset mõju toonud. Sealsed teadlased nendivad jätkuvalt suurt ja süvenevat koormust tervishoiu‑ ja sotsiaalkaitsesüsteemile. Kui rääkida täpsemalt USA näitest, siis seal on kanep legaliseeritud mõnes osariigis ja seal seejärel on kanepi tarvitamine kasvanud. Lisaks on THC või selle sõltuvust tekitava aine kasvuga pakutavates kanepitoodetes suurenenud väikelaste kanepimürgistused kommide, kookide või teiste asjade näol, mida lapsed kodus ekslikult tarvitavad. Suurenenud on psühhooside ja sõltuvusse jäänud inimeste osakaal, kasvanud liiklus‑ ja teiste õnnetusjuhtumite arv ja ka vägivald. Nii USA kui ka Kanada on viimastel aastatel Eesti poole pöördunud teemal, kuidas vähendada opioididest tingitud surmasid, mis neil endiselt on suhteliselt kõrgel tasemel. Järgmine küsimus: "Kas on olemas uuringuid või tõendeid, mis viitavad sellele, et kanepi legaliseerimine võiks aidata vähendada narkootikumidega seotud surmasid, ja kui jah, siis milliseid?" Kuna igal pool on kanepi legaliseerimine selline vaidlusalune teema, on tehtud uuringuid nii legaliseerimise mõjust laiemalt kui ka mõjust opioidide üledoosi surmadele. Tulemused on vastuolulised ja alati on nenditud, et on vaja teema edasist uurimist. Teaduskirjanduse põhjal on USA‑s leitud, et taimse kanepi legaliseerimine võib aidata kaasa opioide sisaldavate ravimite väljakirjutamise vähenemisele ja sellega seotult mõningale suremuse langusele. Näiteks USA‑s ja Kanadas on fentanüüli kättesaadavus seotud lisaks illegaalsele turule ka tervishoiusüsteemiga. Aga samas, Eestis ei ole mureks tervishoiusüsteemist rahva kätte jõudvad sellised väärkasutatavad opioide sisaldavad ravimid. Meil on küsimus illegaalsete uimastitega, nende kättesaadavus põhjustab uimastisurmasid. Aga riigid on erinevad, tervishoiusüsteemid on erinevad ja retseptiravimite või ka tervishoiusüsteemis kasutatavate opioidide jõudmine tavatarbijate kätte, kes ei ole patsiendid, kellele need on välja kirjutatud, on mõnes ühiskonnas mureks. USA‑s on osariike, kus on täheldatud kanepi legaliseerimise ja meelelahutuslikul otstarbel kättesaadavuse positiivset mõju surmade langusele, kuid nende teadusartiklite puhul on samuti toonitanud, et pole selge, kas see mõningane ja täielikult uurimata kasu kaalub üles suurenenud vaimse tervise probleemid ja liiklusõnnetused ühiskonnas. Seega tuleb tõepoolest selle argumendiga, et legaliseerida kanep, et vältida opioidisurmi, olla tähelepanelik laiemate vaimse tervise mõjude suhtes: psühhooside arv, mis kasvama hakkab, samuti liiklusõnnetused, vägivald. Need uuringud jõuavad sageli samale järeldusele, et kanepi terapeutilist potentsiaali tuleb kindlasti edasi uurida. Aga sellesse väitesse, et meditsiiniline kanep, mille kättesaadavus on parem, vähendaks opioidide üledoseerimist tingitud surmajuhtumeid, tuleks suhtuda äärmise skeptitsismiga. Viimane küsimus: "Millised on võimalikud tuleviku lahendused narkootikumidega seotud surmade vähendamiseks Eestis?" Lisaks juba mainitud naloksooni võimaldamisele käsimüügis, et tõepoolest opioidi üledoosiga inimesele elupäästvat lahendust pakkuda, on teistes riikides Euroopas kasutatud ka selliseid turvalisema tarvitamise ruume, kus saab narkootikumide kvaliteeti testida. Eestis me ei ole jõudnud selle teema arutamiseni või rahastamiseni. Aga kahjude vähendamise mõttes see on viis, kuidas ennetada üledoose, sest narkootikumid [manustatakse] koolitatud personali silme all, kes saavad ka anda esmaabi. Lisaks, varajase sekkumise puhul meil on tõenduspõhised sekkumismeetmed noortele tarvitajatele, kes on politseile vahele jäänud: selle asemel et karistada, suunatakse nad sõltuvusest vabanemist toetavasse programmi. Vaimse tervise teenuste üldine parem kättesaadavus kahtlemata toetab ka inimesi, kes soovivad sõltuvusest vabaneda. Tervise Arengu Instituut koolitab ka niinimetatud ööhaldjaid, kes saavad anda nõu, sekkuda – nii nende inimeste puhul, kes on juba narkootikume tarvitanud, kui ka nende puhul, kes plaanivad seda teha – ja oskavad suunata kas abi saama või anda muud nõu tervisliku käitumise kohta. Tulevikus soovime paremini koguda teavet narkoturul olevate potentsiaalselt ohtlike ainete ja nende tarvitamise trendide kohta ja siis seda infot ka tarvitajatele jagada. Kui illegaalsel turul oleva narkootikumi, ma ei tea, koostis, kangus muutub kiiresti, siis tarvitajad, kes annustavad oma tavapärast kogust, võivad paha aimamata tegelikult saada üledoosi. Selline varajase hoiatamise süsteem oleks ka midagi, mis narkosurmade arvu võimaldaks vähendada. Teistes Euroopa riikides selline süsteem on kasutusel, seda peetakse tõenduspõhiseks lähenemiseks, mis võimaldab narkosurmade arvu vähendada. Aitäh! Ja vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh! Tõepoolest, saalist on lisaküsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Ma võib-olla ei tahaks siin sellele vastust, aga sa mainisid alguses, et USA näide ei olnud väga julgustav, seal tegelikult kasvas nende opioidisurmade arv. Samas, need kolm uuringut, mis ma leidsin, kõik väidavad, et olukord on vastupidine. Ühes näiteks on öeldud, et kui selles nii-öelda kihelkonnas avatakse kauplus, kust saab kanepit, siis keskmine surmade arv väheneb 17% võrra. Samas seal tõepoolest on öeldud, et sellist põhjust ja seost on raske leida, kas tõepoolest kanepi pärast see väheneb või mingite teiste keerulisemate põhjuste tõttu. Aga kui sa saad jagada neid uuringuid, mis ilmselt ministeeriumile on paremini kättesaadavad, siis ma olen sulle tänulik. Sa ütlesid, et vaimsete probleemide arv suureneb. Kas see põhineb ka mingil uuringul või see on mingi üldisem väide?

Aitäh! Kõigepealt täpsustan, et seda tõendust, et kanepi legaliseerimise järel opioidisurmade [arv üles või alla] tugevalt liigub, ei ole. Samas, positiivset mõju on täheldatud, et opioidisurmade arv väheneb. Mina loetlesin, et lisaks sellele positiivsele mõjule, mis on olnud nõrk, on toodud välja, et kanepitooted lähevad kangemaks, THC‑sisaldus kasvab, väikelaste kanepimürgistuste arv kasvab, psühhooside arv kasvab, sõltuvuses olevate inimeste arv kasvab, samuti liiklusõnnetuste ja õnnetusjuhtumite arv. Laiemad kahjud kasvavad, isegi kui mõnel juhul on täheldatud positiivset mõju ehk opioidisurmade vähenemist. Küsimus on, kas need kaasnevad kahjud kuidagi seda tasakaalustavad. Aga jah, minu teada kõige tugevam selline tervisealane argument on, et kuna kanep on sõltuvust tekitav aine, siis ta võib, ma ei tea, inimestel, kellel on vaimse tervise mure või mingi eelsoodumus, seda aktiviseerida ja sagedasemaks muutuvad psühhoosijuhtumid. Minu meelest see on ainus selline negatiivne tugev meditsiiniline seos, mis on [leitud]. Jah, ma usun, et selle kohta on uuringuid ka olemas. Vastan kirjalikult.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Mul on selline laiem, aga siiski teemasse puutuv küsimus. Teatavasti kangete narkootikumide levik on seotud ka HI‑viiruse levikuga, sellepärast et süstalde kaudu see HI-viirus suuresti ju [levib]. Ja HI-viiruse leviku puhul on pilt tegelikult palju hullem, kui narkosurmade statistika seda näitab. Alates 2001. aastast on Eestis igal aastal läinud HI-viiruse või registreeritud viirusekandjate arv alla, aga nüüd, aastail 2022 ja 2023, on see järsult tõusnud: 1,5 kuni 2 korda. See ei saa olla kuidagimoodi seotud uute narkootikumide turule tulekuga, eks ole. Põhjus peab olema milleski muus. Ja mis põhjus see on, vaat seda ma küsin nüüd tagamõttega, sest ehk see aitab teil välja mõelda ka selle tegeliku põhjuse, miks narkosurmade arv on suurenenud.

Jaa, aitäh! Eestis 2001. aastal tõesti sai alguse see HIV‑i epideemia. Erinevalt teistest riikidest, kus HIV esialgu levis meestega seksivate meeste vahel, Eestis algaski HIV‑i epideemia süstivate narkomaanide seas. Ta levis narkomaanide seas, aga muret tekitab see, et ta jõudis lõpuks ju tavapopulatsiooni. Nii et me ei rääkinud enam noortest ja süstivatest narkomaanidest, me rääkisime täiesti tavalistest inimestest, keskealistest inimestest, ka vanematest inimestest, kes said HIV-positiivse testitulemuse. See epideemia muutus palju laiemaks, sest me ei suutnud teda kontrollida või õigel ajal sekkuda. Ja see mure, et HIV‑i nakatumine on väga laialt leviv erineva soo, vanuse, sotsiaal-majandusliku taustaga inimeste gruppides, osaliselt vastab ka küsimusele, miks ta levik kasvanud on. See epideemia oligi väga laia põhjaga viimastel aastatel. (Hääl saalist.) Jah, jah. Küsimus on testimisvõimaluste kättesaadavuses, teadlikkusega tegelemises, et oleks võimalik sellele epideemiale piiri panna, sest me oleme tõesti peaaegu alates 2001. aastast olnud HIV‑i nakatumise poolest Euroopa tipus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tõepoolest, see arupärimine on väga hea ja õilis ja käsitleb narkootikumidega seotud surmasid. Aga on tõesti omamoodi huvitav, et siin on sees kaks küsimust, mis suruvad kuidagi arutlema teemal "Kanepi legaliseerimine". Ja mul on hea meel kuulda, et teie ministrina olete ikkagi jätkuvalt sellel seisukohal, et seda ei saa lubada. Vaimne tervis ja vaimse tervise probleemid on üks asi, aga absoluutselt kõik spetsialistid – arstid, politsei, Terviseameti tegelased – ütlevad, et see viib lõppkokkuvõttes kangemate narkootikumide tarvitamiseni. Ma tahan küsida, kas te võite kindlalt öelda, et kanepi legaliseerimise lobistid valitsuse liikmete kabinettidesse mitte kunagi ei jõua.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma isegi kinnitaksin, et ei valitsuses ega ametnike seas mitte keegi ei valmista ette mingisugust otsust kanepi legaliseerimiseks. Sellist ettevalmistustööd ei tehta. Kui tuleb küsimus, näiteks nagu täna arupärimisel küsitakse, siis ametnikud vaatavad need uuringud läbi ja vaatavad sinna sisse. Aga keegi ei tööta selle eesmärgiga, et Eestis kanepit legaliseerida.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teatavasti ei ole meil sisuliselt kontrolli lõunapiiril. Samal ajal me teame, et eriti Ukraina sõja puhkemise, ütleme, hoogustumise tõttu 2022. aastal liigub meil Ukraina ja Eesti vahel väga palju inimesi, kes on Eestis saanud ajutise kaitse, aga ka neid, kes on siin juba varem olnud tööloaga või muudel põhjustel. Ja me teame ka seda, et mõlemad sõdivad pooled, nii Vene pool kui ka Ukraina pool, süüdistavad [teineteist] vastastikku selles, et nii Vene kui ka Ukraina sõdurid on pidevalt narkojoobes ja et narkootikumid on igapäevased asjad kaevikutes – mis võib ka nii olla. See tähendab seda, et järelikult on [narkootikumid] Ukrainas väga kergesti kättesaadavad. Kuivõrd töötab valitsus nüüd selle nimel, et see ei oleks kanal, mis ujutab pikkamööda Eesti narkootikumidega üle, sealhulgas kangete narkootikumidega …

Mart Helme, palun!

Aitäh!

… ja ei põhjusta meil juba epideemilist probleemi?

Aitäh! Küsimused järelevalve kohta, mis üle piiri liigub või ei liigu, on pigem Siseministeeriumile. Aga tuleb arvestada seda, et kõigi nende kangete narkootikumide tagajärgedega, mis meie turule jõuavad ja siin tarvitatakse, peame lõpuks meie tegelema. Nii et mul ei ole mingit põhjust uskuda, et Siseministeerium lõunapiiriga hoolikalt ei tegele või kuidagi silmi kinni pigistab. Ükskõik, kust suunast narkootikumid tulevad, kahtlemata on ülesanne takistada nende jõudmist inimesteni, et hoida ära tervisekahju. Nüüd, Ukraina narkoturuga ma ei ole kursis, aga ma tean kahte asja. Üks on see, et vaatamata sellele, et riigis käib sõda, nad tegelikult kaasajastavad ja reformivad oma tervisesüsteemi väga hoolega. Näiteks enne sõda olid antibiootikumid nagu käsimüügiravimid, neid sai apteegist osta. Sõjaajal on antibiootikumid viidud retseptiravimiks, mis ongi mõistlik ja seda tulebki teha. See, et Ukraina võimud tegelevad, ma ei tea, üledooside või terviseriske puudutavate ainetega ka sõjaajal, tegelikult indikeerib, et kui sa juba antibiootikumide puhul seda vaeva näed ja viid nad retsepti peale – see ei ole inimeste seas võib-olla populaarne liigutus, et sa pead arsti juures käima, enne kui saad oma tavapärasele antibiootikumile ligipääsu –, siis nad on ilmselt ka teiste tervist kahjustavate või terviseriske puudutavate ainete suhtes hoolikad. Ja teiseks, kogu avalikkuses olev informatsioon viitab sellele, et rindel olevad sõdurid Ukraina poole peal peavad olema kained ja mitte narkootikume tarvitanud. Venelaste kohta ma ei oska kommentaare anda. Aga kahtlemata, adekvaatselt reageeriv ja võitlusvõimeline sõdur on, ma arvan, igale rühmaülemale ja ohvitserile palju turvalisem ja mõistlikum valik kui see, kes on alkoholi või narkootikume tarbinud. Aga see on puhtalt avaliku info pealt. Selle kohta, kuidas Ukraina armee oma tööd korraldab või inimesi kontrollib, mul mingisugust siseinfot ei ole.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Andrei Korobeiniku lahkel loal – Mart Helme, palun esmalt! Selle repliigiga [selgitan], et arupärijate esindajal on õigus esimesena kõneleda, aga Andrei, nähes, et Mart Helme esineb, oli kohe nõus ennast taandama. (Mart Helme räägib saalis.) Just. Olge hea, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud arupärijad! Lugupeetud vastaja! Tegemist on ülimalt valusa teemaga. Ma usun, et me kõik mäletame siin seda aega, kui Eestis algatati – Nelli Kalikova oli tol ajal kuum nimi – võitlus selle nimel, et narkootikumide kasutamine ja narkootikumide kaudu mitmesuguste nakkushaiguste levik kuidagimoodi kontrolli alla saada. Käivitati süstlavahetuspunktid ja terve hulk muid profülaktilisi samme. Praeguseks on see just nagu kõik minevikku vajunud, aga ma julgen küll kinnitada, et tol ajal me HIV‑i kindlasti suurel määral saime kontrolli alla tänu nendele pingutustele. Au ja kiitus kõigile neile, kes tol ajal oma õla alla panid ja pühendusid sellele! Tänasel päeval on olukord selgelt muutunud. Eesti ei ole enam nii selgelt oma piire kontrolliv ja nii vähese sisserändajate hulgaga riik, nagu ta oli varasematel kümnenditel, ja see kahtlemata peegeldub ka meie tervishoiupildis. Me ei hakka praegu loomulikult pikemalt rääkima sellest, kellele on meie tervishoiuteenuste osutamine suurem privileeg kui eestlastele endile. Aga räägime siis sellest, et ka varasematest aastakümnetest on ju teada, kui epideemiliselt levis narkootikumide kasutamine Venemaal, Valgevenes, Ukrainas Nõukogude Liidu lagunemise järel. Olen ka ise Venemaal olles lugenud neid tihtipeale lausa ahastavaid artikleid, kuidas noorsugu lihtsalt hävitab ennast seoses narkootikumide kättesaadavuse ja kasutamisega. Nüüd oleme me selles olukorras – nagu ma ka ministrile küsimuse esitasin –, kus meil praktiliselt puudub kontroll ja ammendav ülevaade selle liikumise kohta, mis käib Eesti ja Ukraina vahel. Ja Ukraina on riik, kus narkootikumide kasutamine on keskmisest kindlasti hoogsam, kui meil siiani vähemalt Eestis on olnud. Ma võin tuua ka ühe teise näite ajaloost. Mis sai selliseks massiivseks algtõukeks narkomaania levikule Ameerika Ühendriikides? Selleks oli Vietnami sõda. Vietnami sõda, kui Ameerika sõdurid, kümned ja kümned tuhanded Ameerika sõdurid – tipphetkel oli Ameerika sõdureid Vietnamis koguni suurusjärk pool miljonit – puutusid igapäevase riski ja surmasaamise hirmus kokku elu vähemalt mingiks hetkeks rõõmsamaks tegevate narkootikumidega. Ja nad tõid narkosõltuvuse kaasa ka oma tsiviilellu pärast demobiliseerimist Vietnamist. Sarnast pilti näeme me praegu Ukrainas. Mitte asjata ei räägita sellest, et kaevikutes on narkootikumid sõdurite igapäevased kaaslased – seda nii Vene poolel kui ka Ukraina poolel. Minul loomulikult puudub võimalus selle võib-olla propagandistliku, mõlema poole poolt kasutatava propagandistliku väite kontrollimiseks, aga miks ma selle Vietnami näite tõin, ongi just sel [põhjusel], et ajalugu kinnitab ju, et nii on. Võime tuua ka teise näite: Afganistani sõda, heroiini tootmine. Afganistan on maailma üks kõige võimsamaid heroiinitootjaid. Paluksin lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaks!

Nõukogude sõdurite heroiinisõltuvusse, narkootikumide kasutamise sõltuvusse langemine Afganistanis oli samuti kindlasti üks neid põhjusi, mis sillutas teed Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järgsele narkomaania plahvatuslikule levikule Venemaal ja mujal endise Nõukogude Liidu territooriumil. Nii et see teema ei ole lihtsalt tervishoiuteema. See on üleüldine poliitiline teema. See on üleüldine korrakaitseteema. See on piirivalveteema. See on piirivalve efektiivsuse teema. Selles mõttes, lugupeetud minister, ma saan aru, et te ütlete, et see läheb teise ministeeriumi valdkonda, aga no ei saa võtta seda nii, et meil on ministeeriumid nagu silotornid, et teie teete seal oma silo ja panete oma konservante ja teised teevad oma silo ja panevad oma konservante. Riik on tervik, rahvatervis on terviklik ja selle tagamisel tuleb teha valitsuses ka erakondadeülest ja ministeeriumideülest koostööd. See oligi see, mida ma tegelikult tahtsin siit puldist öelda vastuseks ministri vastustele. Ja veel: omal ajal, kui ma olin siseminister, kutsusin ma kokku narkoennetustöörühma, väga erinevate ministeeriumide ja ametite esindajad, ja tookord oli teemaks just kanep. Absoluutselt kõik, kõikide erinevate asutuste esindajad ütlesid, et kanep sillutab teed kangematele narkootikumidele ja seda ei saa legaliseerida. Tookord oli võrdlemisi tugev ühiskondlik surve: räägiti väga palju mingist niinimetatud ravikanepist, mis ei ole tegelikult mingi ravikanep, vaid on ikkagi kanep. Mul on hea meel, et minister kinnitas, et mingisugust poliitika leevendamist selles küsimuses praegu vähemalt ette näha ei ole. Võin tuua näite siin ka jällegi Ameerika Ühendriikidest, kus kuuekümnendatel hipiperioodil kanep muutus just nagu eluviisi osaks, ainult et narkokartellid väga kiiresti leidsid, et kanepi kasvatamine on palju töömahukam ja palju mõttetum ja palju vähem sissetoov kui kokaiini tootmine. Kokaiin on praegu tegelikult kanepi välja tõrjunud. Kanep on selline nii-öelda lasteasi, tõsine asi on ikka kokaiin. See on konkreetne näide sellest, kuidas lahjem narkootikum sillutab teed kangemate narkootikumide võidukäigule, sest ta ühtlasi nagu lõhub ära mingid moraalsed barjäärid. See on ülimalt oluline, et need moraalsed barjäärid püsiksid ja et ka valitsuse poliitika aitaks neil püsida. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.